Lofral - tabl 5mg n10; n20; n30; n60 - Ravimi omaduste kokkuvõte
Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Lofral, 5 mg tabletid
Lofral, 10 mg tabletid
2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Lofral, 5 mg tabletid
Iga tablett sisaldab 5 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina).
Lofral, 10 mg tabletid
Iga tablett sisaldab 10 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina).
INN. Amlodipinum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1
3.RAVIMVORM
Tablett
Lofral, 5 mg tabletid
Valged või peaaegu valged, ümmargused katmata tabletid, mille ühele poolele on pressitud “A” ja “5” ning kumerale küljele on pressitud “mp”.
Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.
Lofral, 10 mg tabletid
Valged või peaaegu valged, ümmargused katmata tabletid, mille ühele poolele on pressitud “A” ja “10” ning kumerale küljele on pressitud “mp”.
Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.
4.KLIINILISED ANDMED
4.1Näidustused
Hüpertensioon.
Krooniline stabiilne stenokardia.
Vasospastiline (Prinzmetal’i) stenokardia.
4.2Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Täiskasvanud
Nii hüpertensiooni kui stenokardia korral on tavaline algannus 5 mg amlodipiini üks kord ööpäevas, mida võib suurendada maksimaalselt annuseni 10 mg, sõltuvalt patsiendi ravivastusest.
Hüpertensiooniga patsientidel on amlodipiini kasutatud kombinatsioonis tiasiiddiureetikumide, alfablokaatorite, beetablokaatorite või angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoriga. Stenokardia korral võib amlodipiini kasutada nii monoteraapiana kui nitraatide ja/või beetablokaatorite adekvaatsete annuste suhtes resistentse stenokardiaga patsientidel ka kombinatsioonis teiste stenokardiavastaste ravimitega.
Samaaegse tiasiiddiureetikumide, beetablokaatorite ning angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite manustamise puhul ei ole amlodipiini annuse kohandamine vajalik.
Patsientide erirühmad
Eakad
Nii noorematel kui ka eakatel patsientidel kasutatakse amlodipiini sarnaseid annuseid, mis on ka võrdselt hästi talutavad. Eakatele on soovitatavad tavaannused, ent annuse suurendamisel tuleb eakatel olla ettevaatlik (vt lõigud 4.4 ja 5.2).
Maksakahjustus
Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientide jaoks ei ole annustamissoovitusi kehtestatud; seetõttu on soovitatav annustada ettevaatlikult ja annustamisvahemik peab algama annusvahemiku madalamast annusest (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Amlodipiini farmakokineetikat ei ole raske maksakahjustusega patsientidel uuritud. Raske maksakahjustusega patsientidel tuleb amlodipiini manustamist alustada väikseimast annusest ja annust aeglaselt tiitrida.
Neerukahjustus
Muutused amlodipiini vereplasmakontsentratsioonides ei ole seotud neerufunktsiooni kahjustuse raskusastmega, mistõttu soovitatakse kasutada tavalisi annuseid. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.
Lapsed
Hüpertensiooniga lapsed ja noorukid vanuses 6...17 eluaastat
Soovitatav hüpertensioonivastase ravi suukaudne algannus lastele vanuses 6...17 eluaastat on 2,5 mg üks kord ööpäevas, annust võib suurendada maksimaalselt 5
Alla
Andmed puuduvad.
Manustamisviis
Suukaudne.
4.3Vastunäidustused
Amlodipiin on vastunäidustatud patsientidel, kellel esineb:
-ülitundlikkus dihüdropüridiini derivaatide, amlodipiini või lõigus 6.1 loetletud mistahes abiainete suhtes;
-raske hüpotensioon;
-šokk (kaasa arvatud kardiogeenne šokk);
-vasakust vatsakesest väljuvate veresoonte ahenemine (sh raskekujuline aordi stenoos);
-ägeda müokardiinfarktijärgne hemodünaamiliselt ebastabiilne südamepuudulikkus.
4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Amlodipiini ohutust ja efektiivsust hüpertensiivse kriisi ajal ei ole kindlaks tehtud.
Südamepuudulikkusega patsiendid
Südamepuudulikkusega patsientidele tuleb amlodipiini manustada ettevaatusega. Pikaajalises platseebokontrollitud uuringus, mis käsitles NYHA III ja IV astme südamepuudulikkusega patsientide ravi, registreeriti amlodipiinravi saavas rühmas märksa rohkem kopsuturse tekkimist kui platseeborühmas (vt lõik 5.1). Kaltsiumikanali blokaatoreid, sealhulgas amlodipiini tuleb kasutada ettevaatlikult südame paispuudulikkusega patsientidel, kuna need võivad suurendada kardiovaskulaarhaiguste ja suremuse riski.
Kasutamine maksakahjustusega patsientidel
Maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on amlodipiini poolväärtusaeg pikenenud ja kontsentratsioonikõvera aluse pindala väärtused suurenenud; soovituslikke annuseid ei ole kindlaks määratud. Amlodipiini manustamist tuleb seetõttu alustada annusvahemiku madalamast annusest ja ettevaatlik tuleb olla nii ravi alustamisel kui ka annuse suurendamisel. Raske maksakahjustuse korral võib olla vaja annust aeglaselt tiitrida ja patsiente hoolikalt jälgida.
Kasutamine eakatel
Eakatel patsientidel tuleb annust suurendada ettevaatusega (vt lõigud 4.2 ja 5.2).
Kasutamine neerupuudulikkuse korral
Sellistele patsientidele võib amlodipiini manustada tavalises annuses. Amlodipiini kontsentratsiooni muutus vereplasmas ei ole seotud neerukahjustuse raskusastmega. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.
4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Teiste ravimite toimed amlodipiinile
CYP3A4 inhibiitorid: amlodipiini samaaegne kasutamine koos tugevate või mõõdukate CYP3A4 inhibiitoritega (proteaasi inhibiitorid, seenevastased asoolid, makroliidid nagu erütromütsiin või klaritromütsiin, verapamiil või diltiaseem) võib põhjustada amlodipiini süsteemse saadavuse olulist suurenemist. Nende farmakokineetiliste muutuste kliiniline avaldumine võib olla eakatel enam väljendunud. Seetõttu võib olla vajalik kliiniline jälgimine ja annuse kohandamine.
CYP3A4 indutseerijad: puuduvad andmed CYP3A4 indutseerijate toimest amlodipiinile. CYP3A4 indutseerijate (nt rifampitsiin, naistepuna) samaaegsel manustamisel võib amlodipiini plasmakontsentratsioon väheneda. Seetõttu tuleb amlodipiini koos CYP3A4 indutseerijatega manustada ettevaatusega.
Amlodipiini koosmanustamine greipfruudi või greipfruudimahlaga ei ole soovitatav, sest greipfruut ja greipfruudimahl võivad samaaegsel manustamisel amlodipiini biosaadavust suurendada, põhjustades vererõhku langetava toime tugevnemist.
Dantroleen (infusioon): loomadel on verapamiili ja intravenoosse dantroleeni manustamise järel täheldatud hüperkaleemiaga seotud surmaga lõppevat vatsakeste virvendusarütmiat ja kardiovaskulaarset kollapsit. Hüperkaleemia ohu tõttu soovitatakse pahaloomulise hüpertermia soodumusega patsientidel ja pahaloomulise hüpertermia ravis vältida kaltsiumikanali blokaatoreid (nt amlodipiini).
Amlodipiini toime teistele ravimitele
Amlodipiini vererõhku langetav toime tugevdab teiste vererõhku langetavate ravimite toimet.
Kliinilise koostoime uuringutes amlodipiiniga ei täheldatud olulisi muutusi atorvastatiini, digoksiini, varfariini ega tsüklosporiini farmakokineetikas.
4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus
Amlodipiini ohutust raseduse ajal ei ole tõestatud.
Loomkatsetes täheldati suurte annuste kasutamisel reproduktiivtoksilisust (vt lõik 5.3).
Amlodipiini manustamine raseduse ajal on näidustatud üksnes ohutuma alternatiivse ravimi puudumise korral ning juhul, kui haigus ohustab ema ja loodet rohkem kui ravi amlodipiiniga.
Imetamine
Ei ole teada kas amlodipiin eritub rinnapiima. Otsus amlodipiiniga ravi või imetamise jätkamise või katkestamise kohta tuleb teha, arvestades rinnaga toitmisest saadavat kasu lapsele ja amlodipiinist tulenevat kasu emale.
Fertiilsus
Mõnedel kaltsiumikanali blokaatoritega ravitud patsientidel on kirjeldatud pöörduvaid biokeemilisi muutusi spermatosoidide peas. Kliinilised andmed amlodipiini võimaliku mõju kohta viljakusele on ebapiisavad. Ühes rottidega läbiviidud uuringus täheldati toimet isaslooma viljakusele (vt lõik 5.3).
4.7Toime reaktsioonikiirusele
Amlodipiinil võib olla kerge või mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Kui patsiendil esinevad ravimi manustamise tagajärjel pearinglus, peavalu, väsimus või iiveldus, võib reaktsioonikiirus olla vähenenud. Ettevaatlik tuleb olla, eriti ravi alguses.
4.8Kõrvaltoimed
Ohutusprofiili kokkuvõte
Kõige sagedamini kirjeldatud kõrvaltoimed ravi ajal on unisus, pearinglus, peavalu, südamepekslemine, nahaõhetus, kõhuvalu, iiveldus, pahkluu turse, tursed ja väsimus.
Kõrvaltoimete tabel
Amlodipiini kasutamisel esinenud ja teatatud kõrvaltoimete esinemissagedused on määratletud järgnevalt: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10);
Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed toodud raskuse vähenemise järjekorras.
Organsüsteemi klass |
Esinemissagedus |
Kõrvaltoimed |
Vere ja lümfisüsteemi häired |
Väga harv |
Leukotsütopeenia, trombotsütopeenia |
Immuunsüsteemi häired |
Väga harv |
Allergilised reaktsioonid |
Ainevahetus- ja toitumishäired |
Väga harv |
Hüperglükeemia |
Psühhiaatrilised häired |
Unetus, meeleoluhäired (sealhulgas ärevus), |
|
|
|
depressioon |
|
Harv |
Segasusseisund |
Närvisüsteemi häired |
Sage |
Unisus, pearinglus, peavalu (eriti ravi alguses) |
|
Treemor, düsgeusia, minestus, hüpesteesia, |
|
|
|
paresteesia |
|
Väga harv |
Hüpertoonia, perifeerne neuropaatia |
Silma kahjustused |
Nägemishäired (sealhulgas diploopia) |
|
Kõrva ja labürindi kahjustused |
Tinnitus |
|
Südame häired |
Sage |
Südamepekslemine |
|
Organsüsteemi klass |
Esinemissagedus |
Kõrvaltoimed |
|
|
Väga harv |
Müokardiinfarkt, arütmia (sealhulgas |
|
|
|
bradükardia, ventrikulaarne tahhükardia ja |
|
|
|
kodade virvendusarütmia) |
|
Vaskulaarsed häired |
Sage |
Nahaõhetus |
|
|
Hüpotensioon |
|
|
|
Väga harv |
Vaskuliit |
|
Respiratoorsed, rindkere ja |
Düspnoe, nohu |
|
|
mediastiinumi häired |
Väga harv |
Köha |
|
Seedetrakti häired |
Sage |
Kõhuvalu, iiveldus |
|
|
Oksendamine, düspepsia, seedehäired |
|
|
|
|
(sealhulgas kõhulahtisus ja kõhukinnisus), |
|
|
|
suukuivus |
|
|
Väga harv |
Pankreatiit, gastriit, igemete hüperplaasia |
|
Maksa ja sapiteede häired |
Väga harv |
Hepatiit, ikterus, maksaensüümide aktiivsuse |
|
|
|
suurenemine* |
|
Naha ja nahaaluskoe kahjustused |
Alopeetsia, purpur, nahavärvi muutused, |
|
|
|
|
liighigistamine, sügelus, lööve, eksanteem |
|
|
Väga harv |
Angioödeem, multiformne erüteem, |
|
|
|
nõgestõbi, eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi- |
|
|
|
Johnsoni sündroom, Quincke ödeem, |
|
|
|
valgustundlikkus |
|
Sage |
Pahkluu turse |
|
|
kahjustused |
Liigesvalu, lihasvalu, lihaskrambid, seljavalu |
|
|
Neerude ja kuseteede häired |
Urineerimishäired, noktuuria, suurenenud |
|
|
|
|
urineerimissagedus |
|
Reproduktiivse süsteemi ja |
Impotentsus, günekomastia |
|
|
rinnanäärme häired |
|
|
|
Üldised häired ja manustamiskoha |
Sage |
Tursed, väsimus |
|
reaktsioonid |
Valu rindkeres, asteenia, valu, halb |
|
|
|
|
enesetunne |
|
Uuringud |
Kehakaalu tõus, kehakaalu langus |
|
|
*enamasti seotud kolestaasiga |
|
|
Erandjuhtudel on teatatud ekstrapüramidaalse sündroomi juhtudest.
4.9Üleannustamine
Andmed tahtliku üleannustamise kohta inimestel on piiratud.
Sümptomid
Senistel andmetel võib suur üleannustamine põhjustada ülemäärast perifeerset vasodilatatsiooni ning võimalikku reflektoorset tahhükardiat. Kirjeldatud on ka märkimisväärset ning tõenäoliselt pikaajalist süsteemset hüpotensiooni, sealhulgas fataalset šokki.
Ravi
Amlodipiini üleannustamisest tingitud kliiniliselt oluline hüpotensioon nõuab aktiivset südameveresoonkonda toetavat ravi, sealhulgas südame- ja hingamisfunktsiooni regulaarset jälgimist, jäsemete ülestõstmist, ning ringleva vere mahu ja uriinikoguse jälgimist.
Veresoonte toonuse ja vererõhu taastamiseks võib kasutada vasokonstriktorit, kui selleks ei ole vastunäidustusi. Intravenoosne kaltsiumglükonaat võib aidata pöörata kaltsiumikanali blokaatori toimeid.
Mõnikord on otstarbekas teha maoloputus. Aktiveeritud söe manustamine tervetele vabatahtlikele kohe või kuni kaks tundi pärast 10 mg amlodipiini manustamist vähendas tunduvalt amlodipiini imendumist.
Amlodipiin seondub ulatuslikult vereplasmavalkudega, mistõttu ei ole dialüüsitav.
5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: peamiselt vaskulaarse toimega selektiivsed kaltsiumikanali blokaatorid
Amlodipiin on dihüdropüridiini rühma kaltsiumiioonide sissevoolu inhibiitor (aeglase kanali blokaator või kaltsiumiioonide antagonist) ning pärsib kaltsiumiioonide transmembraanset sissevoolu südame ja veresoonte silelihasrakkudesse.
Amlodipiini vererõhku alandav toime on tingitud veresoonte seinte silelihaste otsesest lõõgastamisest. Täpne mehhanism, kuidas amlodipiin leevendab stenokardiat, ei ole veel täielikult välja selgitatud, kuid on teada, et ta alandab kogu isheemilist koormust kahel järgneval viisil:
1)amlodipiin laiendab perifeerseid arterioole ning vähendab seeläbi perifeerset vaskulaarset resistentsust (järelkoormus), mille vastu süda töötab. Kuivõrd südame löögisagedus jääb samaks, väheneb alanenud koormusega südames energiatarbimine ning hapnikuvajadus.
2)amlodipiini toimemehhanism hõlmab tõenäoliselt ka peamiste koronaararterite ja arterioolide laiendamist, seda nii normaalsetes kui ka isheemilistes piirkondades. Veresoonte laienemine suurendab südamelihase hapnikuvarustust koronaarspasmi (Prinzmetal’i või variantse stenokardia) korral.
Amlodipiini ühekordne annus ööpäevas langetab hüpertooniaga patsientidel vererõhku kliiniliselt olulisel määral nii lamavas kui seisvas asendis kogu 24 tunniks. Amlodipiini toime algab aeglaselt, mistõttu amlodipiini manustamisega ei kaasne kõrvaltoimena ägedat hüpotensiooni.
Stenokardia korral pikendab amlodipiini ühekordne manustamine ööpäevas patsiendi üldist kehalise koormuse aega, aega stenokardia ja
Amlodipiini kasutamisel ei ole täheldatud metaboolseid kõrvaltoimeid ega muutusi plasmalipiidide osas, seega sobib amlodipiin kasutamiseks ka haigetele, kes põevad astmat, diabeeti või podagrat.
Kasutamine koronaararterite haigusega patsientidel
Amlodipiini efektiivsust kliiniliste juhtude vältimisel koronaararterite haigusega patsientidel on hinnatud sõltumatus mitmekeskuselises randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrolliga uuringus Comparison of Amlodipine vs Enalapril to Limit Occurrences of Thrombosis (CAMELOT), milles osales 1997 patsienti. Neist 663 patsienti raviti amlodipiiniga annuses 5…10 mg, 673 patsienti raviti enalapriiliga annuses 10...20 mg, ja 655 patsienti raviti platseeboga lisaks tavaravile statiinide, beetablokaatorite, diureetikumide ja atsetüülsalitsüülhappega 2 aasta jooksul. Tabelis 1 on toodud efektiivsuse peamised tulemused. Need tulemused näitavad, et ravi amlodipiiniga oli seotud väiksema arvu hospitaliseerimistega stenokardia ja revaskulariseerimisprotseduuride tõttu koronaararterite haigusega patsientidel.
Tabel 1. Oluliste kliiniliste lõpptulemuste esinemissagedus uuringus CAMELOT
|
|
Kardiovaskulaarsete tüsistuste |
Amlodipiin vs. platseebo |
||||||
|
|
esinemissagedus |
|
|
|
|
|||
|
|
|
(%) |
|
|
|
|
|
|
Tulemused |
Amlodipiin |
Platseebo |
|
Enalapriil |
Riskide suhe |
P väärtus |
|||
|
|
|
|
|
|
|
|
(95% CI) |
|
Esmane tulemusnäitaja |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Kardiovaskulaarsed |
110 (16,6) |
151 (23,1) |
|
136 (20,2) |
0.69 (0,54...0,88) |
0,003 |
|||
tüsistused |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Üksikomponendid |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Pärgarterite |
(11,8) |
103 (15,7) |
|
(14,1) |
0,73 (0,54...0,98) |
0,03 |
|||
revaskularisatsioon |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Hospitaliseerimine |
51 (7,7) |
(12,8) |
|
(12,8) |
0,58 (0,41...0,82) |
0,002 |
|||
stenokardia tõttu |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Mittefataalne |
14 (2,1) |
19 (2,9) |
|
11 (1,6) |
0,73 (0,37...1,46) |
0,37 |
|||
müokardiinfarkt |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Insult või transitoorne |
(0,9) |
12 (1,8) |
|
(1,2) |
0,50 (0,19...1,32) |
0,15 |
|||
isheemiline atakk |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Kardiovaskulaarne surm |
(0,8) |
(0,3) |
|
(0,7) |
2,46 (0,48...12,7) |
0,27 |
|||
Hospitaliseerimine südame |
(0,5) |
(0,8) |
|
(0,6) |
0,59 (0,14...2,47) |
0,46 |
|||
paispuudulikkuse tõttu |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Elustamine südameseiskuse |
|
(0,6) |
|
(0,1) |
Teadmata |
0.04 |
|||
tõttu |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Uus perifeerne |
(0,8) |
(0,3) |
|
(1,2) |
2,6 (0,50...13,4) |
0,24 |
|||
veresoontehaigus |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Kasutamine südamepuudulikkusega patsientidel
NYHA II...IV klassi südamepuudulikkusega patsientidel läbiviidud hemodünaamiliste parameetrite ja füüsilist koormust hõlmavates kontrollitud uuringutes on näidatud, et amlodipiin ei põhjusta patsientide kliinilise seisundi halvenemist, mõõdetuna füüsilise koormuse taluvuse, vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni suuruse ja kliiniliste sümptomite alusel.
Platseebokontrolliga uuringus (PRAISE), mille eesmärgiks oli hinnata amlodipiini toimet NYHA III...IV klassi südamepuudulikkusega haigetel, kes said samaaegselt raviks digoksiini, diureetikume ja
Amlodipiini kasutamise pikaaegses platseebokontrollitud jätkuuuringus
Südameinfarkti vältiva ravi kliiniline uuring (ALLHAT)
Uuemate medikamentoosse ravi meetodite võrdlemiseks viidi läbi randomiseeritud topeltpime
Kokku randomiseeriti 33357 hüpertensiooniga patsienti vanuses 55 aastat või üle selle ning neid jälgiti keskmiselt 4,9 aastat. Patsientidel oli vähemalt üks täiendav südame isheemiatõve riskitegur, mis hõlmas müokardiinfarkti või insulti anamneesis (>6 kuu jooksul enne uuringusse kaasamist) või tõestust muu aterosklerootilise kardiovaskulaarse haiguse kohta (üldskoor 51,5%), 2. tüüpi diabeeti (36,1%), HDL- kolesterooli <35 mg/dL (11,6%), elektrokardiogrammi või ehhokardiograafia alusel diagnoositud vasaku vatsakese hüpertroofiat (20,9%) või suitsetamist käesoleval hetkel (21,9%).
Esmase tulemusnäitaja komponentideks olid fataalne südame isheemiatõbi või mittefataalne müokardiinfarkt. Oluline erinevus esmase tulemusnäitaja osas amlodipiini- ja kloortalidoonipõhise ravi vahel puudus: RR 0,98, 95% usaldusvahemik (0,90...1,07), p=0,65. Teiseste tulemusnäitajate hulka kuuluv südamepuudulikkuse esinemine (kombineeritud tulemusnäitaja kardiovaskulaarne komponent) oli oluliselt suurem amlodipiinirühmas, võrreldes kloortalidoonirühmaga [10,2% vs. 7,7%, RR 1,38, 95% usaldusvahemik (1,25…1,52), p<0,001]. Sellele vaatamata puudus oluline erinevus kõigil põhjustel suremuses amlodipiinil põhineva ravi ja kloortalidoonil põhineva ravi vahel: RR 0,96 95% usaldusvahemik (0,89…1,02), p=0,20.
Kasutamine lastel
Amlodipiini 2,5 mg ja 5 mg annuse võrdlevas uuringus platseeboga, milles osales valdavalt sekundaarse hüpertensiooniga 268 last vanuses 6...17 eluaastat, leiti, et mõlemad amlodipiini annused langetasid süstoolset vererõhku oluliselt enam kui platseebo. Erinevus kahe amlodipiiniannuse vahel ei olnud statistiliselt oluline.
Amlodipiini pikaaegset mõju laste kasvule, puberteedieale ja üldisele arengule ei ole uuritud. Lapseea amlodipiinravi pikaaegne tõhusus kardiovaskulaarse haigestumuse ja suremuse vähendamisel hilisemas täiskasvanueas ei ole tõestatud.
5.2Farmakokineetilised omadused
Imendumine, jaotumine, seondumine vereplasmavalkudega
Amlodipiin imendub terapeutilistes annustes pärast suukaudset manustamist hästi ja maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas saabub 6...12 tundi pärast manustamist. Absoluutne biosaadavus on hinnanguliselt vahemikus 64%...80%. Jaotusruumala on ligikaudu 21 l/kg. In vitro uuringutes on näidatud, et ligikaudu 97,5% ringlevast amlodipiinist on seotud plasmavalkudega.
Toidu tarvitamine ei mõjuta amlodipiini biosaadavust.
Biotransformatsioon/eritumine
Lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg on 35...50 tundi ning see on kooskõlas ühekordse annustamisega ööpäevas.
Amlodipiin metaboliseeritakse intensiivselt maksas inaktiivseteks metaboliitideks. Uriiniga eritub 10% amlodipiini muutumatul kujul ning 60% metaboliitidena.
Kasutamine maksakahjustusega patsientidel
Amlodipiini kasutamise kohta maksakahjustusega patsientidel on väga vähe kliinilisi andmeid. Maksapuudulikkusega patsientidel on amlodipiini kliirens vähenenud, mistõttu poolväärtusaeg pikeneb ja AUC suureneb ligikaudu 40%...60%.
Kasutamine eakatel
Amlodipiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni saavutamise aeg on nii eakatel kui noorematel patsientidel sarnane. Eakatel patsientidel võib hakata kliirens vähenema, mistõttu võib suureneda AUC ja poolväärtusaeg. Südamepuudulikkusega patsientidel erinevates vanusegruppides olid AUC ja eliminatsiooni poolväärtusaja tõusu tulemused vastavuses oodatuga.
Kasutamine lastel
74 hüpertensiivsel lapsel vanuses 1…17 aastat (34 patsienti vanuses 6...12 eluaastat ja 28 patsienti vanuses 13...17 eluaastat) viidi läbi populatsiooni farmakokineetiline uuring amlodipiini annustega vahemikus 1,25 mg kuni 20 mg üks või kaks korda ööpäevas. Lastel vanuses 6...12 eluaastat ja noorukitel vanuses 13...17 eluaastat oli ravimi kliirens suukaudse manustamise järel vastavalt 22,5 l/h ja 27,4 l/h poistel ning vastavalt 16,4 l/h ja 21,3 l/h tüdrukutel. Eri indiviidide vahel täheldati ravimi ekspositsiooni osas suuri erinevusi. Andmed alla
5.3Prekliinilised ohutusandmed
Reproduktsioonitoksikoloogia
Rottide ja hiirtega läbiviidud reproduktsiooniuuringutes ilmnesid inimestele soovitatavast maksimumannusest ligikaudu 50 korda suuremate annuste juures (mg/kg skaalal) poegimise edasilükkumine, sünnitegevuse pikenemine ja järglaste elulemuse vähenemine.
Toime fertiilsusele
Rottidel, keda raviti amlodipiiniga (isaseid 64 päeva ja emaseid 14 päeva enne paaritamist) annustes kuni 10 mg/kg ööpäevas
Kartsinogenees, mutagenees
Kahe aasta vältel amlodipiiniga (kalkuleeritud kontsentratsioonid vastavad päevaannustele 0,5; 1,25 ja 2,5 mg/kg ööpäevas) ravitud hiirtel ja rottidel ei ilmnenud mingisuguseid kartsinogeensuse tunnuseid. Suurim annus (mg/m2 alusel hiirtel ligilähedane maksimaalsele lubatavale kliinilisele annusele 10 mg; rottidel kaks korda kõrgem*) oli sarnane hiirte, kuid mitte rottide poolt talutud suurima annusega.
Mutageensusuuringud ei viidanud mingisugustele ravimist tingitud toimetele ei geeni ega kromosoomi tasemel.
* Lähtub patsiendi kehakaalust 50 kg.
6.FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1Abiainete loetelu
Mikrokristalne tselluloos (E460)
Kaltsiumvesinikfosfaat (E341)
Naatriumtärklisglükolaat (A tüüp)
Magneesiumstearaat (E470b)
6.2Sobimatus
Ei kohaldata.
6.3Kõlblikkusaeg
3 aastat
6.4Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 25°C.
Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.
6.5Pakendi iseloomustus ja sisu
PVC/PVDC/alumiiniumblister
Lofral, 5 mg tabletid
Pakendis 10, 20, 30 ja 60 tabletti
Lofral, 10 mg tabletid
Pakendis 30 ja 60 tabletti
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.
7.MÜÜGILOA HOIDJA
Mepha Lda.
Lagoas Park,
Porto Salvo
Portugal
8.MÜÜGILOA NUMBRID
Lofral, 5 mg: 547407
Lofral, 10 mg: 547307
9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 11.05.2007
Müügiloa viimase uuendamise kuupäev. 31.08.2010
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Ravimiametis kinnitatud septembris 2012