Lanvexin - toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel (37,5mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Lanvexin, 37,5 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid

Lanvexin, 75 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid

Lanvexin, 150 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

37,5 mg kapslid:

Üks toimeainet prolongeeritult vabastav kapsel sisaldab 42,435 mg venlafaksiinvesinikkloriidi, mis vastab 37,5 mg vabale venlafaksiinile.

Teadaolevat toimet omavad abiained:

Üks toimeainet prolongeeritult vabastav kapsel sisaldab maksimaalselt 46,35 mg sahharoosi ja 0,0267 mg ponceau 4R punast (E124).

75 mg kapslid:

Üks toimeainet prolongeeritult vabastav kapsel sisaldab 84,870 mg venlafaksiinvesinikkloriidi, mis vastab 75 mg vabale venlafaksiinile.

Teadaolevat toimet omavad abiained:

Üks toimeainet prolongeeritult vabastav kapsel sisaldab maksimaalselt 92,69 mg sahharoosi ja 0,0006 mg päikeseloojangukollast FCF (E110).

150 mg kapslid:

Üks toimeainet prolongeeritult vabastav kapsel sisaldab 169,740 mg venlafaksiinvesinikkloriidi, mis vastab 150 mg vabale venlafaksiinile.

Teadaolevat toimet omavad abiained:

Üks toimeainet prolongeeritult vabastav kapsel sisaldab maksimaalselt 185,38 mg sahharoosi ja 0,0183 mg päikeseloojangukollast FCF (E110).

INN. Venlafaxinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel.

Lanvexin, 37,5 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid:

Oranži ülemise poole ja pool-läbipaistva alumise poolega kapslid, milles on valged kuni valkjad graanulid.

Lanvexin, 75 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid:

Kollase ülemise poole ja pool-läbipaistva alumise poolega kapslid, milles on valged kuni valkjad graanulid.

Lanvexin, 150 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid:

Ookerkollase ülemise poole ja pool-läbipaistva alumise poolega kapslid, milles on valged kuni valkjad graanulid.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

−Depressioon.

−Depressiooni retsidiivide profülaktika.

−Generaliseerunud ärevushäire.

−Sotsiaalärevushäire.

−Paanikahäire, agorafoobiaga või ilma.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Depressioon

Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi soovituslik algannus on 75 mg üks kord ööpäevas. Kui patsiendil ei teki algannusele 75 mg ööpäevas ravivastust, võib kasulikuks osutuda annuse suurendamine maksimaalse annuseni 375 mg ööpäevas. Annust võib suurendada 2-nädalaste või pikemate intervallidega. Kui see on sümptomite raskuse tõttu kliiniliselt põhjendatud, võib annust suurendada sagedamini, kuid mitte lühema kui 4-päevase intervalliga.

Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada alles pärast kliinilist hindamist (vt lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.

Patsient peab saama ravi piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata. Depressiooni kordumise ennetamiseks võib osutuda vajalikuks ka pikemaajaline ravi. Enamikul juhtudel tuleb kasutada soovitusliku annusena depressiooni kordumise profülaktikas sama annust kui ägeda depressiooni puhul. Depressiooniravimite kasutamist tuleb jätkata vähemalt kuue kuu jooksul pärast paranemist.

Generaliseerunud ärevushäire

Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi soovituslik algannus on 75 mg üks kord ööpäevas. Patsientidel, kellel algsele annusele 75 mg ööpäevas ravivastust ei teki, võib olla kasulik suurendada annust maksimaalse annuseni 225 mg ööpäevas. Annust võib suurendada 2- nädalaste või pikemate intervallidega.

Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada ainult pärast kliinilist hindamist (vt lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.

Patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata.

Sotsiaalärevushäire

Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi soovituslik annus on 75 mg üks kord ööpäevas. Suuremate annuste täiendavat kasulikkust ei ole tõestatud.

Patsientidel, kellel algsele annusele 75 mg ööpäevas ravivastust ei teki, võib siiski kaaluda annuse individuaalset suurendamist maksimaalse annuseni 225 mg ööpäevas. Annust võib suurendada 2- nädalaste või pikemate intervallidega.

Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada ainult pärast kliinilist hindamist (vt lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.

Patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata.

Paanikahäire

Soovitatav on kasutada venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi annust 37,5 mg ööpäevas 7 päeva jooksul. Seejärel tuleb annust suurendada 75 mg-ni ööpäevas. Patsientidel, kellel annusele 75 mg ööpäevas ravivastust ei teki, võib olla kasulik suurendada annust maksimaalse annuseni 225 mg ööpäevas. Annust võib suurendada 2-nädalaste või pikemate intervallidega. Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada ainult pärast kliinilist hindamist (vt lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.

Patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata.

Eakad

Venlafaksiini annuse spetsiaalset kohandamist ainuüksi patsiendi vanusest lähtudes ei peeta vajalikuks. Kuid eakate ravimisel peab olema ettevaatlik (nt neerupuudulikkuse tekkimise võimaluse ning võimalike vanusest tingitud muutuste tõttu neurotransmitterite tundlikkuses ja afiinsuses). Alati tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust ning annuse suurendamise vajaduse korral patsiente hoolikalt jälgida.

Lapsed

Venlafaksiini ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel.

Kontrollitud kliinilised uuringud depressiooniga lastel ja noorukitel ei näidanud venlafaksiini efektiivsust ega toeta venlafaksiini kasutamist neil patsientidel (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Venlafaksiini kasutamise efektiivsust ja ohutust lastel ja alla 18-aasta vanustel noorukitel muude näidustuste puhul ei ole kindlaks määratud.

Maksakahjustusega patsiendid

Kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientidel tuleb üldiselt kaaluda venlafaksiini päevaannuse vähendamist 50% võrra. Kliirensi individuaalse varieerumise tõttu neil patsientidel võib olla soovitav määrata neile annus individuaalselt.

Raske maksakahjustusega patsientide kohta on vähe andmeid. Soovitatav on olla ettevaatlik ja kaaluda annuse vähendamist rohkem kui 50% võrra. Raske maksakahjustusega patsientide ravimisel tuleb ravi potentsiaalset kasulikkust kaaluda nende patsientide ravimisega kaasneva ohuga.

Neerukahjustusega patsiendid

Kuigi patsientidel, kelle glomerulaarfiltratsiooni kiirus on 30 kuni 70 ml/min, ei ole vaja annust muuta, tuleb olla nende puhul ettevaatlik. Hemodialüüsi vajavatel ja raske neerukahjustusega (GFR < 30 ml/min) patsientidel tuleb annust vähendada 50% võrra. Kliirensi individuaalse varieerumise tõttu neil patsientidel võib olla soovitav määrata neile annus individuaalselt.

Venlafaksiini manustamise katkestamisel tekkivad ärajätunähud

Tuleb vältida ravi järsku katkestamist. Ravi katkestamisel venlafaksiiniga on soovitatav seda teha ärajätunähtude tekkimise ohu vähendamiseks järk-järgult vähemalt ühe kuni kahe nädala jooksul (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kui pärast annuse vähendamist või ravi katkestamist tekkivad sümptomid on talumatud, võib kaaluda jätkamist varem määratud annusega. Arst võib seejärel jätkata annuse vähendamist, kuid aeglasemalt.

Manustamisviis

Suukaudne.

Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavaid kapsleid on soovitatav manustada koos toiduga iga päev ligikaudu samal ajal. Kapslid tuleb koos vedelikuga tervelt alla neelata ning neid ei tohi osadeks jagada, purustada, katki närida ega lahustada.

Toimeainet kiiresti vabastavaid venlafaksiini tablette kasutavad patsiendid võib viia üle venlafaksiini prolongeeritult vabastavate kapslite kasutamisele lähima samaväärse päevaannusega. Näiteks toimeainet kiiresti vabastavate venlafaksiini tablettide kasutamiselt 37,5 mg kaks korda ööpäevas võib minna üle venlafaksiini prolongeeritult vabastavate kapslite kasutamisele 75 mg üks kord ööpäevas. Võimalik, et vajalik on annuse individuaalne kohandamine.

Venlafaksiini prolongeeritult vabastavad kapslid sisaldavad sferoide, mis vabastavad toimeainet aeglaselt seedetrakti. Nende sferoidide lahustumatu osa elimineeritakse ning võib olla nähtav väljaheites.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Samaaegne ravi pöördumatu toimega monoamiini oksüdaasi inhibiitoritega (MAOI) on vastunäidustatud serotoniinisündroomi ohu tõttu, mille sümptomiteks on nt agiteeritus, treemor ja hüpertermia.

Ravi venlafaksiiniga ei tohi alustada vähemalt 14 päeva jooksul pärast ravi lõpetamist pöördumatu toimega monoamiini oksüdaasi inhibiitoriga.

Ravi venlafaksiiniga tuleb lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöördumatu toimega monoamiini oksüdaasi inhibiitoriga (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine

Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite) suurenenud ohuga. Risk püsib kuni märgatava remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda. Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille raviks venlafaksiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt. Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või –katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.

Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, eriti kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelevalve, seda eriti ravi alguses ja pärast annuse muutmist. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Lapsed

Venlaflaksiini ei tohi kasutada laste ja kuni 18 aasta vanuste noorukite raviks. Kliinilistes uuringutes antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel täheldati sagedamini kui platseeboga ravitud patsientidel enesetapuga seotud käitumist (enesetapukatseid ja -mõtteid) ja vaenulikkust (valdavalt agressiivsust, vastanduvat käitumist ja viha). Kui hoolimata sellest otsustatakse kliinilise vajaduse tõttu patsienti ravida, tuleb patsienti hoolikalt jälgida enesetapuga seotud sümptomite suhtes. Peale selle puuduvad pikaajalised andmed ravimi ohutuse kohta laste ja noorukite kasvule, küpsemisele ja kognitiiv-käitumuslikule arengule.

Serotoniinisündroom

Sarnaselt teiste serotoninergiliste ravimitega võib ravi ajal venlafaksiiniga tekkida potentsiaalselt eluohtlik serotoniinisündroom või maliigse neuroleptilise sündroomi (MNS) laadne reaktsioon, eriti samaaegsel kasutamisel teiste serotoninergiliste ravimitega (k.a SSRI-d, SNRI-d ja triptaanid), serotoniini ainevahetust mõjutavate ravimitega, nt MAO inhibiitorid (nt metüleensinine) või antipsühhootikumidega või teiste dopamiini antagonistidega (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Serotoniinisündroomi sümptomite hulka võivad kuuluda muutused vaimses seisundis (nt agiteeritus, hallutsinatsioonid, kooma), autonoomne ebastabiilsus (nt tahhükardia, labiilne vererõhk, hüpertermia), neuromuskulaarsed kõrvalekalded (nt hüperrefleksia, koordinatsioonihäired) ja/või seedetrakti sümptomid (nt iiveldus, oksendamine, diarröa). Serotoniinisündroom oma kõige raskemal kujul võib sarnaneda maliigse neuroleptilise sündroomiga (MNS), mille sümptomiteks on hüpertermia,

lihasjäikus, autonoomne ebastabiilsus koos eluliste funktsioonide järskude kõikumistega ja muutused vaimses seisundis.

Kui on kliiniliselt õigustatud samaaegne ravi venlafaksiini ja teiste ravimitega, mis võivad mõjutada serotoniinergilist või dopamiinergilist närviimpulsside ülekannet, on soovitatav patsiendi seisundit hoolikalt jälgida, eriti ravi alguses ja annuse muutmisel.

Venlafaksiini samaaegne kasutamine koos serotoniini prekursoritega (nt trüptofaani sisaldavad toidulisandid) ei ole soovitatav.

Suletudnurga glaukoom

Venlafaksiini kasutamisel võib tekkida müdriaas. Kõrgenenud silma siserõhuga või ägeda suletudnurga glaukoomi (kinnise nurga glaukoom) ohuga patsiente tuleb hoolikalt jälgida.

Vererõhk

Venlafaksiiniga seoses on sageli teatatud annusega seotud vererõhu tõusust. Turuletulekujärgselt on mõnel juhul teatatud raskest vererõhu tõusust, mis on vajanud viivitamatut ravi. Enne ravi alustamist peab kõiki patsiente hoolikalt kontrollima kõrgenenud vererõhu suhtes ja olemasolev hüpertensioon peab olema ravitud. Vererõhku tuleb kontrollida perioodiliselt, pärast ravi alustamist ning annuse suurendamist. Peab olema ettevaatlik patsientidega, kelle olemasolev haigusseisund (nt kahjustatud südametalitlus) võib vererõhu tõusu tõttu halveneda.

Südame löögisagedus

Südame löögisagedus võib kiireneda, eriti suuremate annuste korral. Peab olema ettevaatlik patsientidega, kelle olemasolevat haigusseisundit võib südametegevuse kiirenemine kahjustada.

Südamehaigus ja arütmia tekke oht

Hiljutise müokardiinfarktiga või ebastabiilse südamehaigusega patsientidel ei ole venlafaksiini kasutamist hinnatud. Seetõttu peab nende patsientide ravimisel olema ettevaatlik. Turuletulekujärgselt on venlafaksiini kasutamisel tekkinud QTc pikenemine, pöörduvate tippude tahhükardia (torsade de pointes’), ventrikulaarne tahhükardia ja fataalsed südame rütmihäired, eriti üleannustamisel või patsientidel, kellel on teisi QTc pikenemise või pöörduvate tippude tahhükardia riskifaktoreid. Enne venlafaksiini määramist tõsise südame rütmihäirega või QTc pikenemisega patsientidele peab kaaluma ohtude ja kasulikkuse vahekorda.

Krambid

Ravi ajal venlafaksiiniga võivad tekkida krambid. Sarnaselt teiste anttidepressantidega tuleb ravi alustamisel venlafaksiiniga olla ettevaatlik patsientide puhul, kellel on olnud krampe ning neid patsiente tuleb hoolikalt jälgida. Krampide tekkimisel tuleb ravi alati katkestada.

Hüponatreemia

Ravi ajal venlafaksiiniga võib tekkida hüponatreemia ja/või antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (Syndrome of Inappropriate Antidiuretic Hormone, SIADH). Sellest on teatatud kõige sagedamini hüpovoleemiaga või dehüdreerunud patsientidel. Eakatel, diureetikume kasutavatel või muudel vähenenud veremahuga patsientidel võib selle nähu tekkimise oht olla suurem.

Ebanormaalne veritsemine

Serotoniini tagasihaaret pärssivad ravimid võivad põhjustada trombotsüütide funktsiooni halvenemist. SSRI-de ja SNRI-de kasutamisega seotud veritsusjuhtumid on hõlmanud ekhümoosi, hematoome, ninaverejooksu ja petehhiaid kuni seedetrakti ja eluohtlike verejooksudeni. Venlafaksiiniga ravitavatel patsientidel võib suureneda verejooksu oht. Sarnaselt teiste serotoniini tagasihaarde inhibiitoritega peab veritsemiskalduvusega patsientide, k.a antikoagulante ja trombotsüütide inhibiitoreid kasutavate patsientide ravimisel venlafaksiiniga olema ettevaatlik.

Seerumi kolesteroolisisaldus

Seerumi kolesteroolisisalduse kliiniliselt olulisi tõuse täheldati vähemalt 3 kuud kestnud platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes 5,3% venlafaksiiniga ravitud patsientidest ja 0,0% platseebot saanud patsientidest. Pikaajalise ravi ajal tuleb kaaluda seerumi kolesteroolisisalduse mõõtmist.

Samaaegne ravi kehakaalu langetavate ainetega

Venlafaksiiniga ravimise ohutust ja efektiivsust samaaegsel ravil kehakaalu langetavate ainetega, k.a fentermiiniga, ei ole kindlaks tehtud. Samaaegne ravi venlafaksiini ja kehakaalu langetavate ainetega ei ole soovitatav. Venlafaksiin ei ole näidustatud kehakaalu langetamiseks monoravimina või koos teiste ravimitega.

Mania/hüpomania

Väikesel osal meeleoluhäiretega patsientidest, keda on ravitud antidepressantidega, k.a venlafaksiiniga, võib tekkida mania/hüpomania. Sarnaselt teiste antidepressantidega peab olema ettevaatlik, ravides venlafaksiiniga patsiente, kellel on olnud bipolaarne häire või on selle perekondlik anamnees.

Agressiivsus

Vähestel patsientidel, keda on ravitud antidepressantidega, k.a venlafaksiiniga, võib tekkida agressiivsus. Sellest on teatatud ravi algul, annuse muutmisel või ravi katkestamisel.

Sarnaselt kõikide antidepressantidega peab olema ettevaatlik, ravides venlafaksiiniga patsiente, kellel on olnud agressiivsust.

Ravi katkestamine

Ravi katkestamisel on sageli ärajätunähte, eriti järsul katkestamisel (vt lõik 4.8). Kliinilistes uuringutes täheldati ravi katkestamisel (annuste vähendamisel ja pärast vähendamist) kõrvaltoimeid ligikaudu 31% venlafaksiiniga ravitud patsientidest ja 17% platseebot saanud patsientidest.

Ärajätusümptomite tekkimise oht võib sõltuda mitmest tegurist, sealhulgas ravi kestusest ja annusest ning annuse vähendamise määrast. Kõige sagedamad kõrvaltoimed on olnud pööritustunne, sensoorsed häired (sealhulgas paresteesia), unehäired (sealhulgas unetus ja intensiivsed unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor ja peavalu. Need sümptomid on üldjuhul kerged või mõõdukad; mõnel patsiendil võivad need siiski olla ka raskekujulised. Need tekivad tavaliselt ravi katkestamise esimestel päevadel, kuid neid sümptomeid on väga harva esinenud ka patsientidel, kellel on kogemata annus vahele jäänud. Need sümptomid kaovad üldjuhul iseenesest, tavaliselt 2 nädala jooksul, kuigi mõnel inimesel võivad need kesta ka kauem (2...3 kuud või rohkem). Seepärast on soovitatav katkestada ravi venlafaksiiniga järk-järgult mitme nädala või kuu jooksul, vastavalt patsiendi vajadustele (vt lõik 4.2).

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus

Venlafaksiini kasutamisega on seostatud akatiisia teket, millele on iseloomulik subjektiivselt ebameeldiv või distressi tekitav rahutus ja liikumisvajadus, millega sageli kaasneb võimetus rahulikult istuda või seista. See tekib kõige tõenäolisemalt ravi esimestel nädalatel. Nende sümptomite tekkimisel võib patsiendi annuse suurendamine olla kahjulik.

Suukuivus

10% venlafaksiiniga ravitavatest patsientidest esineb suukuivust. See võib suurendada kaariese tekkimise riski ja patsientidele tuleb tuletada meelde hammaste hügieeni tähtsust.

Diabeet

Ravi venlafaksiini või SSRI-dega võib mõjutada glükeemilist kontrolli diabeediga patsientidel. Võib osutuda vajalikuks insuliini ja/või suukaudsete suhkurtõveravimi annuse kohandamine.

Mõju laboratoorsetele analüüsidele

Venlafaksiiniga ravitavatel patsientidel on teatatud uriini immunoloogilise sõeluuringu valepositiivsetest tulemustest fentsüklidiini ja amfetamiini suhtes. Selle põhjuseks on sõeluuringu vähene spetsiifilisus. Valepositiivseid uuringutulemusi võib oodata mitme päeva jooksul pärast venlafaksiiniga ravi lõpetamist. Kinnitavad uuringud, nt gaaskromatograafia ja mass-spektomeetria eristavad venlafaksiini fentsüklidiinist ja amfetamiinist.

37,5 mg kapslid:

Kapsli koostisesse kuuluv ponceau 4R punane (E124) võib põhjustada allergilisi reaktsioone. Kuna kapslid sisaldavad sahharoosi, ei tohi seda ravimit võtta patsiendid, kellel esineb harvaesinev pärilik fruktoositalumatus, glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon või sahharoos-isomaltaas puudulikkus.

75 mg kapslid:

Kapsli koostisesse kuuluv päikeseloojangukollane FCF (E110) võib põhjustada allergilisi reaktsioone. Kuna kapslid sisaldavad sahharoosi, ei tohi seda ravimit võtta patsiendid, kellel esineb harvaesinev pärilik fruktoositalumatus, glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon või sahharoos-isomaltaas puudulikkus.

150 mg kapslid:

Kapsli koostisesse kuuluv päikeseloojangukollane värvaine FCF (E110) võib põhjustada allergilisi reaktsioone.

Kuna kapslid sisaldavad sahharoosi, ei tohi seda ravimit võtta patsiendid, kellel esineb harvaesinev pärilik fruktoositalumatus, glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon või sahharoos-isomaltaas puudulikkus.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (MAOI)

Pöördumatu toimega mitteselektiivsed monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (MAOI)

Venlafaksiini ei tohi kasutada koos pöördumatu toimega mitteselektiivsete monoamiini oksüdaasi inhibiitoritega. Ravi venlafaksiiniga ei tohi alustada vähemalt 14 päeva jooksul pärast ravi lõpetamist pöördumatu toimega mitteselektiivsete monoamiini oksüdaasi inhibiitoriga. Ravi venlafaksiiniga tuleb lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöördumatu toimega mitteselektiivsete monoamiini oksüdaasi inhibiitoriga (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Pöörduva toimega selektiivne MAO-A inhibiitor (moklobemiid)

Serotoniini sündroomi tekkimise ohu tõttu ei ole venlafaksiini kasutamine koos pöörduva toimega selektiivse MAOI-ga, näiteks moklobemiidiga, śoovitatav. Pärast ravi pöörduva monoamiini oksüdaasi inhibiitoriga võib enne venlafaksiini kasutamise alustamist olla lühem katkestusperiood kui 14 päeva. On soovitatav, et ravi venlafaksiiniga lõpetatakse vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöörduva toimega MAOI-ga (vt lõik 4.4).

Pöörduva toimega mitteselektiivne MAOI (linesoliid)

Antibiootikum linesoliid on nõrk pöörduva toimega mitteselektiivne MAOI ja seda ei tohi manustada venlafaksiiniga ravitavatele patsientidele (vt lõik 4.4).

Patsientidel, kes on hiljuti lõpetanud ravi monoamiini oksüdaasi inhibiitoriga ja alustanud ravi venlafaksiiniga või hiljuti lõpetanud ravi venlafaksiiniga enne ravi alustamist monoamiini oksüdaasi inhibiitoriga, on esinenud raskeid kõrvaltoimeid. Nende kõrvaltoimete hulgas on olnud treemor, müokloonus, diaforees, iiveldus, oksendamine, õhetus, pearinglus ja hüpertermia koos maliigset neuroleptilist sündroomi meenutavate nähtudega, krambid ja surm.

Serotoniinisündroom

Sarnaselt teiste serotoninergiliste ravimitega võib ravi ajal venlafaksiiniga tekkida potentsiaalselt eluohtlik seisund - serotoniinisündroom - eriti samaaegsel ravil teiste ravimitega, mis võivad mõjutada serotoninergilist närviimpulsside ülekannet (k.a triptaanid, SSRI-d, SNRI-d, liitium, sibutramiin, tramadool või liht-naistepuna (Hypericum perforatum)), ravimitega, mis võivad kahjustada serotoniini metabolismi (nt MAO inhibiitorid, nt metüleensinine), või serotoniini prekursoritega (nt trüptofaani sisaldavad toidulisandid).

Kui samaaegne ravi venlafaksiini ja SSRI, SNRI või serotoniini retseptori agonistiga (triptaan) on kliiniliselt vajalik, on soovitatav patsienti hoolikalt jälgida, eriti ravi algul ja annuse suurendamisel.

Venlafaksiini kasutamine samaaegselt serotoniini prekursoritega (näiteks trüptofaani sisaldavad toidulisandid) ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).

Kesknärvisüsteemile toimet avaldavad ained

Venlafaksiini kasutamisega koos teistega kesknärvisüsteemile toimet avaldavate ainetega kaasnevat riski ei ole süstemaatiliselt hinnatud. Seepärast on soovitatav olla ettevaatlik venlafaksiini kasutamisel koos teiste kesknärvisüsteemile toimet avaldavate ainetega.

Etanool

Kliiniline uuring näitas, et venlafaksiin ei süvenda vaimsete ja motoorsete võimete halvenemist etanooli mõjul. Patsientidele peab siiski soovitama alkoholi tarbimisest hoidumist nagu kõikide närvisüsteemile toimet avaldavate ainete puhul.

QT-intervalli pikendavad ravimid

QTc-intervalli pikenemise ja/või ventrikulaarse südame rütmihäire (nt pöörduvate tippude tahhükardia) risk suureneb teiste QTc-intervalli pikendavate ravimite samaaegsel kasutamisel. Selliste ravimite koosmanustamist tuleb vältida (vt lõik 4.4).

Vastavad ravimirühmad hõlmavad:

•Ia ja III klassi antiarütmikume (nt kinidiin, amiodaroon, sotalool, dofetiliid);

•teatud antipsühootikume (nt tioridasiin);

•teatud makroliide (nt erütromütsiin);

•teatud antihistamiinikume;

•teatud kinoloon-antibiootikume (nt moksifloksatsiin).

Ülaltoodud loetelu ei ole lõplik ja tuleb hoiduda teiste üksikute ravimite kasutamisest, mis teadaolevalt oluliselt pikendavad QT-intervalli.

Teiste ravimite mõju venlafaksiinile

Ketokonasool (CYP3A4 inhibiitor)

Farmakokineetilises uuringus suurenes pärast ketokonasooli manustamist venlafaksiini kontsentratsioonikõveraalune pindala (AUC) CYP2D6 vähese ensümaatilise aktiivsusega uuritavatel 70% ja väljendunud ensümaatilise aktiivsusega uuritavatel 21% ning O-desmetüülvenlafaksiinil vastavalt 33% ja 23%. CYP3A4 inhibiitorite (nt atasanaviiir, klaritromütsiin, indinaviir, itrakonasool, vorikonasool, posakonasool, ketokonasool, nelfinaviir, ritonaviir, sakvinaviir, telitromütsiin) ja venlafaksiini samaaegsel kasutamisel võivad venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini tasemed tõusta. Seepärast peab olema CYP3A4 inhibiitori ja venlafaksiini samaaegsel kasutamisel ettevaatlik.

Venlafaksiini toime teistele ravimitele

Ravimid, mis metaboliseeruvad tsütokroom P450 vahendusel

In vivo katsed isoensüümidega näitasid, et venlafaksiin on suhteliselt nõrk CYP2D6 inhibiitor. Venlafaksiin ei pärsi CYP3A4 (alprasolaam ja karbamasepiin), CYP1A2 (kofeiin) ja CYP2C9 (tolbutamiid) või CYP2C19 (diasepaam) in vivo.

Liitium

Venlafaksiini samaaegsel kasutamisel liitiumiga võib tekkida serotoniinisündroom (vt „Serotoniini sündroom“).

Diasepaam

Venlafaksiin ei mõjuta diasepaami ega selle aktiivse metaboliidi desmetüüldiasepaami farmakokineetikat ja farmakodünaamikat. Diasepaam ei näi mõjutavat venlafaksiini ega O- desmetüülvenlafaksiini farmakokineetikat. Ei ole teada, kas ravimil on farmakokineetilisi ja/või farmakodünaamilisi koostoimeid teiste bensodiasepiinidega.

Imipramiin

Venlafaksiin ei mõjutanud imipramiini ega 2-OH-imipramiini farmakokineetikat. Venlafaksiini manustamisel 75 mg kuni 150 mg ööpäevas suurenes 2-OH-desipramiini kontsentratsioonikõveraalune pindala annusest sõltuvalt 2,5-kuni 4,5-kordselt. Imipramiin ei mõjutanud venlafaksiini ega O- desmetüülvenlafaksiini farmakokineetikat. Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada. Venlafaksiini ja imipramiini samaaegsel kasutamisel peab olema ettevaatlik.

Haloperidool

Farmakokineetilises uuringus haloperidooliga leiti, et suu kaudu manustatud haloperidooli üldkliirens vähenes 42% võrra, kontsentratsioonikõveraalune pindala suurenes 70% võrra, CMAX suurenes 88% võrra, kuid poolväärtusaeg ei muutunud. Seda peab arvestama patsientide puhul, kes saavad samaaegset ravi haloperidooli ja venlafaksiiniga. Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada.

Risperidoon

Venlafaksiin suurendas risperidooni kontsentratsioonikõveraalust pindala 50% võrra, kuid ei muutnud oluliselt kogu aktiivse rühma (risperidoon ja 9-hüdroksürisperidoon) farmakokineetilist profiili. Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada.

Metoprolool

Venlafaksiini ja metoprolooli samaaegsel manustamisel tervetele vabatahtlikele nende ravimite farmakokineetilise koostoime uuringus suurenesid metoprolooli kontsentratsioonid vereplasmas ligikaudu 30%...40% võrra, muutmata selle aktiivse metaboliidi α-hüdroksümetoprolooli kontsentratsiooni vereplasmas. Selle tulemuse kliiniline asjakohasus hüpertensiooniga patsientidele ei ole teada. Metoprolool ei mõjutanud venlafaksiini ega selle aktiivse metaboliidi O-desmetüülvenlafaksiini farmakokineetilist profiili. Venlafaksiini ja metoprolooli koosmanustamisel peab olema ettevaatlik.

Indinaviir

Farmakokineetiline uuring indinaviiriga näitas indinaviiri kontsentratsioonikõveraaluse pindala vähenemist 28% võrra ja CMAX vähenemist 36% võrra. Indinaviir ei mõjutanud venlafaksiini ega O- desmetüülvenlafaksiini farmakokineetikat. Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada.

Suukaudsed kontratseptiivid

Turuletulekujärgselt on ravi ajal venlafaksiiniga suukaudseid kontratseptiive võtvatel isikutel teatatud soovimatutest rasestumistest. Ei ole tõendatud, kas need rasedused olid tingitud koostoimest venlafaksiiniga. Koostoimet hormonaalsete kontratseptiividega ei ole uuritud.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Venlafaksiini kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid.

Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei ole teada. Rasedatele võib manustada venlafaksiini vaid sel juhul, kui ravi eeldatav kasulikkus kaalub üles sellega seotud võimalikud ohud.

Sarnaselt teiste serotoniini tagasihaarde inhibiitoritega (SSRI/SNRI) võivad vastsündinutel tekkida ärajätunähud, kui rasedat ravitakse venlafaksiiniga kuni sünnituseni või vahetult enne seda. Mõnedel vastsündinutel, kes on kokku puutunud venlafaksiiniga kolmanda trimestri lõpus, on tekkinud tüsistused, mille tõttu osutus vajalikuks sondiga toitmine, toetav hingamine või pikaajaline haiglaravi. Need tüsistused võivad avalduda kohe pärast sündi.

Epidemioloogilised andmed on näidanud, et selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSRI/SNRI) kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse lõpus, võib suurendada püsiva pulmonaalse hüpertensiooni (persistent pulmonary hypertension in the newborn, PPHN) tekkeriski vastsündinutel. Ei ole uuritud PPHN seost SNRI-raviga, lähtuvalt sarnasest toimemehhanismist (serotoniini tagasihaarde inhibeerimine) ei saa välistada võimalikku riski venlafaksiiniga ravi korral.

SSRI/SNRI kasutamisel emal raseduse lõppjärgus võib vastsündinutel täheldada järgmisi sümptomeid: ärrituvus, treemor, hüpotoonia, pikaajalised nutuhood ja raskused imemise või uinumisega. Need sümptomid võivad tuleneda kas serotoninergilisest toimest või ravimiga kokkupuutest. Enamikul juhtudel tekivad need tüsistused kohe või 24 tunni jooksul pärast sündi.

Imetamine

Venlafaksiin ja selle aktiivne metaboliit O-desmetüülvenlafaksiin erituvad rinnapiima. Turuletulekujärgselt on teatatud nutmisest, ärrituvusest ja ebanormaalsest unerežiimist venlafaksiiniga ravitavate emade imikutel. Imetamise katkestamisel on teatatud ka sümptomitest, mis sarnanevad venlafaksiini ärajätmisel tekkivate sümptomitega. Ohtu imikule ei saa välistada. Seetõttu tuleb otsustada, kas jätkata imetamist või see katkestada või jätkata ravi Lanvexin’iga või see katkestada, võttes arvesse imetamise kasulikkust lapsele ja Lanvexin’i kasulikkust emale.

Fertiilsus

Uuringus, milles manustati O-desmetüülvenlafaksiini nii isastele kui ka emastele rottidele, täheldati viljakuse vähenemist. Selle leiu olulisus inimesele ei ole teada (vt lõik 5.3).

Toime reaktsioonikiirusele

Kõik psühhoaktiivsed ravimid võivad kahjustada otsustusvõimet, mõtlemist ja motoorseid oskusi. Seepärast tuleb kõiki venlafaksiini kasutavaid patsiente hoiatada nende võime suhtes juhtida sõidukit või kasutada ohtlikke masinaid.

Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Kliinilistes uuringutes väga sageli (> 1/10) teatatud kõrvaltoimed olid iiveldus, suukuivus, peavalu ja higistamine (k.a öine higistamine).

Kõrvaltoimete loetelu tabelina

Allpool on loetletud esinenud kõrvaltoimed organsüsteemide ja esinemissageduse kategooria järgi ning igas kategoorias meditsiinilise tõsiduse vähenemise järjekorras.

Sagedus on määratletud järgmiselt:

Väga sage (võivad tekkida enam kui 1 inimesel 10-st); Sage (võivad tekkida kuni 1 inimesel 10-st); Aeg-ajalt (võivad tekkida kuni 1 inimesel 100-st); Harv (võivad tekkida kuni 1 inimesel 1000-st);

Väga harv (võivad tekkida kuni 1 inimesel 10 000-st);

Teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

* turuletulekujärgselt tuvastatud kõrvaltoimed.

A ravi ajal venlafaksiiniga või vahetult pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise juhtudest (vt lõik 4.4).

B vt lõik 4.4.

C kliiniliste uuringute koondandmete põhjal oli peavalu tekkesagedus venlafaksiini ja platseeboga samasugune.

Ravi lõpetamine

Ravi lõpetamisel venlafaksiiniga (eriti järsul katkestamisel) tekivad sageli ärajätusümptomid. Kõige sagedamini teatatud reaktsioonid on pööritustunne, sensoorsed häired (k.a paresteesia), unehäired (k.a unetus ja intensiivsed unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor, vertiigo, peavalu ja gripisündroom. Need sümptomid on üldjuhul kerged või mõõdukad ja mööduvad iseenesest; mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised ja/või püsida pikemat aega. Seepärast on soovitatav lõpetada ravi venlafaksiiniga, kui seda enam ei vajata, järk-järgult, annuse järk-järgulise vähendamise teel (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Lapsed

Lastel ja noorukitel (6…17-aastased) oli venlafaksiini kõrvaltoimete profiil (platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes) üldiselt samasugune kui täiskasvanutel. Nagu täiskasvanutelgi, täheldati söögiisu vähenemist, kehakaalu langust, vererõhu tõusu ja seerumi kolesteroolisisalduse tõusu (vt lõik 4.4).

Laste kliinilistes uuringutes täheldati kõrvaltoimena enesetapumõtteid. Sagenesid ka vaenulikkuse ning ka enesevigastuste juhud, eriti depressiooni korral.

Pediaatrilistel patsientidel täheldati eelkõige järgmisi kõrvaltoimeid: kõhuvalu, agiteeritus, düspepsia, ekhümoos, epistaksis ja müalgia.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Turuletulekujärgselt on teatatud venlafaksiini üleannustamisest valdavalt koos alkoholiga ja/või koos teiste ravimitega. Kõige sagedamad üleannustamisnähud on tahhükardia, muutused teadvuse tasemes (ulatudes unisusest koomani), müdriaas, krambid ja oksendamine. Muude nähtude hulka kuuluvad muudatused EKG-s (nt QT-intervalli pikenemine, Hisi kimbu blokaad, QRS pikenemine), ventrikulaarne tahhükardia, bradükardia, hüpotensioon, vertiigo ja surm.

Avaldatud retrospektiivsetes uuringutes märgitakse, et venlafaksiini üleannustamise surmaga lõppemise oht võib olla suurem kui SSRI-tüüpi antidepressantide puhul, kuid väiksem kui tritsükliliste antidepressantide puhul. Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et venlafaksiiniga ravitavatel patsientidel on enesetapu ohutegureid rohkem kui SSRI-ga ravitavatel patsientidel. Ei ole teada, mil määral surmaga lõppemise ohu täheldatud suurenemine võib olla põhjustatud venlafaksiini toksilisusest üleannustamise korral ning mitte niivõrd venlafaksiiniga ravitavate patsientide teatavatest iseärasustest. Üleannustamisohu vähendamiseks tuleb venlafaksiini ordineerida võimalikult väikestes patsiendi head ravi tagavates kogustes.

Soovituslik ravi

Soovitatav on rakendada üldisi toetavaid ja sümptomaatilise ravi meetmeid; tuleb jälgida südamerütmi ja elutähtsaid parameetreid. Aspireerimisohu korral ei ole oksendamise esilekutsumine soovitatav. Varsti pärast allaneelamist või sümptomitega patsientidel võib olla näidustatud maoloputuse tegemine. Toimeaine imendumist võib piirata ka aktiivsöe manustamine. Forsseeritud diureesi, dialüüsi, hemoperfusiooni ja verevahetuse kasulikkus ei ole tõenäoline. Venlafaksiini spetsiaalseid antidoote ei ole teada.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: teised antidepressandid, ATC-kood: N06AX16.

Toimemehhanism

Venlafaksiini antidepressiivne toime inimesele on arvatavasti seotud virgatsainete toime võimendamisega kesknärvisüsteemis. Prekliinilised uuringud on näidanud, et venlafaksiin ja selle põhiline metaboliit O-desmetüülvenlafaksiin on serotoniini ja noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid. Venlafaksiin on ka dopamiini tagasihaarde nõrk inhibiitor. Venlafaksiin ja selle aktiivne metaboliit vähendavad β-adrenergilist reaktsiooni pärast nii ühekordse annuse manustamist kui ka korduvat manustamist. Venlafaksiin ja O-desmetüülvenlafaksiin on üldise toime poolest virgatsainete tagasihaardele ja retseptoritega seondumisele väga sarnased.

Farmakodünaamilised toimed

Venlafaksiinil ei ole in vitro olulist afiinsust roti aju muskariini, kolinergiliste, H1-histaminergiliste ega α1-adrenergiliste retseptorite suhtes. Farmakoloogilise toimega neile retseptoritele võivad kaasneda mitmesuguste teiste antidepressiivsete ravimitega seonduvad kõrvaltoimed, näiteks antikolinergilised, sedatiivsed ja südame-veresoonkonnas avalduvad kõrvaltoimed.

Venlafaksiinil puudub inhibeeriv toime monoamiini oksüdaasidele (MAO).

In vitro uuringud näitasid, et venlafaksiinil praktiliselt puudub afiinsus opiaatide või bensodiasepiini suhtes tundlike retseptorite suhtes.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Raske depressiooni episoodid

Venlafaksiini toimeainet kiiresti vabastavate ravimvormide efektiivsust depressiooni ravis tõestati viie randomiseeritud topeltpimemeetodil platseebokontrolliga lühiajalise 4- kuni 6-nädalase uuringuga, milles kasutati annuseid kuni 375 mg ööpäevas. Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate ravimvormide efektiivsus depressiivsete episoodide raviks määrati kindlaks kahes lühiajalises platseebokontrolliga uuringus kestusega 8 kuni 12 nädalat, milles kasutati annuseid 75...225 mg ööpäevas.

Ühes pikemaajalises uuringus randomiseeriti täiskasvanud ambulatoorsed patsiendid, kellel oli tekkinud ravivastus 8-nädalases avatud uuringus venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate ravimvormidega (75, 150 või 225 mg), jätku-uuringusse venlafaksiiniga samas annuses toimeainet prolongeeritult vabastavate ravimvormina või platseeboga kuni 26 nädalaks, mille jooksul jälgiti retsidiivide teket.

Teises pikemaajalises uuringus määrati kindlaks venlafaksiini efektiivsus korduvate depressiivsete episoodide ennetamisel 12 kuu jooksul topeltpimemeetodil platseebokontrolliga kliinilises uuringus korduvate depressiivsete episoodidega ambulatoorsetel täiskasvanud patsientidel, kellel oli tekkinud viimase depressiooniepisoodi puhul ravivastus venlafaksiini suhtes (100...200 mg ööpäevas, kaks korda ööpäevas).

Generaliseerunud ärevushäire

Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsus generaliseerunud ärevushäire ravis tehti kindlaks täiskasvanud ambulatoorsetel patsientidel kahes 8-nädalases platseebokontrolliga uuringus püsiannusega (75...225 mg ööpäevas), ühes 6-kuulises platseebokontrolliga uuringus püsiannusega (75...225 mg ööpäevas) ja ühes 6-kuulises platseebokontrolliga uuringus paindliku annustamisega (37,5, 75 ja 150 mg ööpäevas).

Kuigi tõestati ka annuse 37,5 mg ööpäevas paremust platseeboga võrreldes, ei olnud selle annuse efektiivsus sama järjekindel kui suurematel annustel.

Sotsiaalärevushäire

Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsus sotsiaalärevushäire ravis tehti kindlaks täiskasvanud ambulatoorsetel patsientidel neljas topeltpimemeetodil platseebokontrolliga paralleelrühmaga 12-nädalases mitmekeskuselises paindliku annustamisega uuringus ja ühes topeltpimemeetodil platseebokontrolliga paralleelrühmaga 6-kuulises püsiva/paindliku annustamisega uuringus. Patsientidele manustati annuseid vahemikus 75...225 mg ööpäevas. Puudusid tõendid selle kohta, et rühmas annusega 150...225 mg ööpäevas oleks olnud ravimi efektiivsus 6-kuulise uuringu jooksul suurem kui annust 75 mg ööpäevas kasutanud rühmas.

Paanikahäire

Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsus paanikahäire raviks tehti kindlaks paanikahäire ja agorafoobiaga või ilma selleta täiskasvanud patsientidel kahes topeltpimemeetodil platseebokontrolliga 12-nädalases mitmekeskuselises uuringus. Algannusena kasutati paanikahäire uuringutes 7 päeva vältel annust 37,5 mg ööpäevas. Seejärel said patsiendid ühes uuringus püsiannuseid 75 või 150 mg ööpäevas ja teises uuringus 75 või 225 mg ööpäevas.

Efektiivsus tehti kindlaks ka ühes pikaajalises topeltpimemeetodil platseebokontrolliga paralleelrühmaga ravimi pikaajalise ohutuse ja efektiivsuse ja haiguse retsidiivi ennetamise uuringus täiskasvanud ambulatoorsetel patsientidel, kellel oli tekkinud avatud uuringus ravivastus. Patsiendid jätkasid ravi venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormiga samas annuses, mida nad olid kasutanud avatud faasi lõpul (75, 150 või 225 mg).

Farmakokineetilised omadused

Venlafaksiin metaboliseerub ulatuslikult, eelkõige aktiivseks metaboliidiks, O-desmetüülvenlafaksiiniks. Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini keskmised poolväärtusajad

vereplasmas ± standardhälve on vastavalt 5±2 ja 11±2 tundi. Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini püsikontsentratsioonid saavutatakse 3 päeva jooksul alates suukaudse korduvannustega ravi alustamisest. Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini kineetika on annusevahemikus 75 mg kuni 450 mg ööpäevas lineaarne.

Imendumine

Pärast venlafaksiini toimeainet kiiresti vabastava ravimvormi ühekordset suukaudset annust imendub vähemalt 92% venlafaksiinist. Presüsteemse metabolismi tõttu on absoluutne biosaadavus 40%...45%. Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini kontsentratsioonid vereplasmas on maksimaalsed vastavalt 2 ja 3 tundi pärast toimeainet kiiresti vabastava venlafaksiini manustamist. Toimeainet prolongeeritult vabastavate venlafaksiini kapslite manustamisel on venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini kontsentratsioonid vereplasmas maksimaalsed vastavalt 5,5 ja 9 tundi pärast manustamist. Kui venlafaksiini võrdseid päevaannuseid manustatakse kas toimeainet kiiresti vabastava tableti või toimeainet prolongeeritult vabastava kapsli kujul, saavutatakse toimeainet prolongeeritult vabastava kapsli puhul aeglasem, kuid sama ulatusega imendumine kui toimeainet kiiresti vabastava tableti puhul. Toit ei mõjuta venlafaksiini ega O-desmetüülvenlafaksiini biosaadavust.

Jaotumine

Venlafaksiin ja O-desmetüülvenlafaksiin seonduvad terapeutilistes kontsentratsioonides inimese vereplasmavalkudega minimaalselt (vastavalt 27% ja 30%). Venlafaksiini jaotusmaht stabiilses olekus pärast intravenoosset manustamist on 4,4±1,6 l/kg.

Biotransformatsioon

Venlafaksiini metabolism maksas on ulatuslik. In vitro ja in vivo uuringud näitavad, et venlafaksiin biotransformeerub CYP2D6 toimel oma põhiliseks aktiivseks metaboliidiks, O-desmetüülvenlafaksiiniks. In vitro ja in vivo uuringud näitavad, et venlafaksiin biotransformeerub CYP3A4 toimel oma vähemtähtsaks ja vähemaktiivseks metaboliidiks, N-desmetüülvenlafaksiiniks. In vitro ja in vivo uuringud näitavad, et venlafaksiin on nõrk CYP2D6 inhibiitor. Venlafaksiin ei pärssinud isoensüüme CYP1A2, CYP2C9 ega CYP3A4.

Eritumine

Venlafaksiin ja selle metaboliidid erituvad eelkõige neerude kaudu. Ligikaudu 87% venlafaksiini annusest väljub uriiniga 48 tunni jooksul kas muutumatul kujul venlafaksiinina (5%), konjugeerimata O-desmetüülvenlafaksiinina (29%), konjugeeritud O-desmetüülvenlafaksiinina (26%) või muude vähemtähtsate inaktiivsete metaboliitidena (27%). Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini keskmised püsikontsentratsiooni plasmakliirensid ± standardhälve on vastavalt 1,3±0,6 l/h/kg ja 0,4±0,2 l/h/kg.

Eripopulatsioonid

Vanus ja sugu

Patsiendi vanus ja sugu venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini farmakokineetikat oluliselt ei mõjuta.

CYP2D6 väljendunud/vähene ensümaatiline aktiivsus

Venlafaksiini kontsentratsioonid vereplasmas on CYP2D6 vähese ensümaatilise aktiivsuse korral kõrgemad kui väljendunud ensümaatilise aktiivsuse korral. Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini süsteemne saadavus (kõveraalune pindala) on nii vähese kui väljendunud ensümaatilise aktiivsuse korral ühesugune, mistõttu ei ole nende kahe rühma puhul vaja kasutada venlafaksiini erinevaid annustamisskeeme.

Maksakahjustusega patsiendid

Child-Pugh raskusastmega A (kerge maksakahjustus) ja Child-Pugh raskusastmega B (mõõdukas maksakahjustus) patsientidel pikenesid venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini poolväärtusajad tervete isikutega võrreldes. Suu kaudu manustatud venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini kliirens aeglustus. Täheldati suuri individuaalseid erinevusi. Raske maksakahjustusega patsientide kohta on vähe andmeid (vt lõik 4.2).

Neerukahjustusega patsiendid

Dialüüsravi saavatel patsientidel pikenes venlafaksiini eliminatsiooni poolväärtusaeg ligikaudu 180% võrra ja kliirens vähenes ligikaudu 57% võrra, võrreldes tervete isikutega, kuid O-desmetüülvenlafaksiini eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenes ligikaudu 142% võrra ja kliirens aeglustus ligikaudu 56% võrra. Raske neerukahjustusega patsientidel ja hemodialüüsi saavatel patsientidel on annuse kohandamine vajalik (vt lõik 4.2).

Prekliinilised ohutusandmed

Venlafaksiini uuringud rottide ja hiirtega kartsinogeneesi ei näidanud. Venlafaksiin ei olnud väga erinevates in vitro ja in vivo uuringutes mutageenne.

Reproduktsioonitoksilisuse loomkatsetes ilmnes rottidel järglaste kaalu langus, surnult sündimine ja suremus 5 esimesel laktatsioonipäeval sagenesid. Nende surmajuhtumite põhjus ei ole teada. Neid toimeid täheldati annusega 30 mg/kg ööpäevas, mis on 4 korda suurem inimese päevaannusest 375 mg venlafaksiini (mg/kg alusel). Nende leidude suhtes toimeta annus oli inimese annusest 1,3 korda suurem. Võimalik oht inimesele ei ole teada.

Uuringus, milles manustati O-desmetüülvenlafaksiini nii isastele kui ka emastele rottidele, täheldati viljakuse vähenemist. Need annused ületasid ligikaudu 1...2-kordselt inimestele manustatavat venlafaksiini annust 375 mg ööpäevas. Selle leiu asjakohasus inimesele ei ole teada.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

37,5 mg kapslid:

Kapsli sisu

suhkrusfäärid (sisaldavad sahharoosi) etüültselluloos (E462) hüdroksüpropüültselluloos hüpromelloos (E464)

talk (E553b) dibutüülsebakaat oleiinhape

kolloidne veevaba ränidioksiid

Kapsli kest

želatiin

naatriumlaurüülsulfaat

värvained:

ponceau 4R punane (E124) kinoliinkollane (E104) titaandioksiid (E171)

75 mg kapslid:

Kapsli sisu

suhkrusfäärid (sisaldavad sahharoosi) etüültselluloos (E462) hüdroksüpropüültselluloos hüpromelloos (E464)

talk (E553b) dibutüülsebakaat oleiinhape

kolloidne veevaba ränidioksiid

Kapsli kest

želatiin

naatriumlaurüülsulfaat

värvained:

päikeseloojangukollane FCF (E110) kinoliinkollane (E104) titaandioksiid (E171)

150 mg kapslid:

Kapsli sisu

suhkrusfäärid (sisaldavad sahharoosi) etüültselluloos (E462) hüdroksüpropüültselluloos hüpromelloos (E464)

talk (E553b) dibutüülsebakaat oleiinhape

kolloidne veevaba ränidioksiid

Kapsli kest

želatiin

naatriumlaurüülsulfaat

värvained:

päikeseloojangukollane FCF (E110) kinoliinkollane (E104)

patentsinine (E131) titaandioksiid (E171)

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

20, 28, 30, 50, 56, 60, 98 või 100 kapslit blisterpakendis (PVC/alumiinium).

50 või 100 kapslit HDPE pudelis koos keeratava HDPE korgi ja ränigeeli kotikesega (niiskuse imamiseks).

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

MÜÜGILOA HOIDJA

G.L. Pharma Ges.m.b.H.

Schlossplatz

8502 Lannach

Austria

MÜÜGILOA NUMBRID

Lanvexin 37,5 mg: 540207

Lanvexin 75 mg: 540307

Lanvexin 150 mg: 540407

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 09.03.2007

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 29.10.2012

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

mai 2018