Lisigamma 10mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Lisigamma 5 mg, tabletid
Lisigamma 10 mg, tabletid
Lisigamma 20 mg, tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Lisigamma 5 mg:
1 tablett sisaldab 5 mg lisinopriili (lisinopriildihüdraadina).

Lisigamma 10 mg:
1 tablett sisaldab 10 mg lisinopriili (lisinopriildihüdraadina).

Lisigamma 20 mg:
1 tablett sisaldab 20 mg lisinopriili (lisinopriildihüdraadina).


3. RAVIMVORM

Tablett.

Lisigamma 5 mg: valge, ümar, snap-tablett, mille ühel küljel on märgistus ,,5" ja teisel küljel on
poolitusjoon.

Lisigamma 10 mg: valge, ümar, kaksikkumer tablett, mille ühel küljel on märgistus ,,10" ja teisel
küljel on poolitusjoon.

Lisigamma 20 mg: valge, ümar, kaksikkumer tablett, mille ühel küljel on märgistus ,,20" ja teisel
küljel on poolitusjoon.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

-
Arteriaalne hüpertensioon;
-
Südamepuudulikkus;
-
Äge müokardiinfarkt stabiilse hemodünaamikaga patsientidel

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Lisinopriili võib võtta söögikordadest sõltumatult, kuid tablette tuleb võtta üks kord päevas iga päev
ühel ja samal ajal koos piisava koguse vedelikuga (nt klaasitäie veega).

Arteriaalne hüpertensioon
Soovitatav algannus hüpertensiooniga patsientidel on 5 mg lisinopriili hommikul.
Annust tuleb kohandada sõltuvalt vererõhu vastusest. Annust ei tohi suurendada enne 3 nädala
möödumist.
1
Tavaline säilitusannus on 10...20 mg lisinopriili üks kord ööpäevas. Maksimaalselt võib manustada
kuni 40 mg üks kord ööpäevas.

Südamepuudulikkus
Lisinopriili võib kasutada täiendavalt samaaegsele ravile diureetikumide ja digitaalisega (digoksiin).
Algannus on 2,5 mg lisinopriili sisse võetuna hommikul.
Säilitusannus saavutatakse astmeliselt, tõstes lisinopriili annust korraga 2,5 mg võrra. Annuse
suurendamine võib toimuda ainult järk-järgult ja sõltuvalt patsiendi individuaalsest ravivastusest.
Annuse suurendamine võib toimuda kõige varem 2 nädalat pärast ravi algust, eelistatult 4 nädalat
pärast ravi algust.
Maksimaalset annust 35 mg lisinopriili ööpäevas, ei tohi ületada.

Äge südamelihaseinfarkt stabiilse hemodünaamikaga patsientidel
Lisinopriili võib kasutada täiendavalt infarkti standardravile, kuhu kuuluvad trombolüütilised ained,
atsetüülsalitsüülhape ja beetablokaatorid ning sümptomaatilisele ravile nitraatidega (nii transdermaalselt kui
intravenoosselt manustatuna). Ravi lisinopriiliga võib alustada 24 tunni jooksul pärast müokardiinfarkti
sümptomite tekkimist, eeldusel, et patsient on hemodünaamiliselt stabiilne (süstoolne vererõhk >100mmHg,
seerumi kreatiniinisisaldus < 177 mikromooli/1 [2,0 mg/dl] ja proteinuuria < 500 mg/ 24 tundi).
Algannus on 5 mg lisinopriili, 24 tunni möödudes manustatakse järgmised 5 mg lisinopriili, 48 tunni
pärast 10 mg. Edaspidi on lisinopriili annus 10 mg ööpäevas.
Madala süstoolse vererõhuga (120 mmHg) patsientidele, ravi alguses või esimesel kolmel päeval
pärast müokardiinfarkti, manustada ravimit väiksemas annuses - 2,5 mg lisinopriili ööpäevas.
Kui pärast sellist annust on süstoolne vererõhk 100 mmHg, ei tohi säilitusannus ületada 5 mg
lisinopriili ööpäevas. Vajadusel võib vähendada annust 2,5 mg-ni lisinopriili ööpäevas. Kui hoolimata
annuse vähendamisest jääb süstoolne vererõhk alla 90 mmHg kauemaks kui tunniks ajaks, peab ravi
lisinopriiliga lõpetama.

Ravi lisinopriiliga ei tohi kesta kauem kui 6 nädalat. Minimaalne säiltusannus on 5 mg lisinopriili
ööpäevas. Patsiente, kellel on jätkuvalt südamepuudulikkuse sümptomid, peab lisinopriiliga edasi
ravima (vt lõik 4.2).

Annustamine neerufunktsiooni häirega patsientidel (kreatiniini kliirens 30...60 ml/min.) ja eakatel
patsientidel (üle 65-aastased)
Algannus on 2,5 mg lisinopriili, säilitusannus sõltub ravi vastusest ja on reeglina 5...10 mg lisinopriili
ööpäevas. Annuseid võib suurendada meditsiinilise järelvalve all sõltuvalt vererõhu vastusest, kuid
maksimaalset annust 20 mg lisinopriili ööpäevas, ei tohi ületada.


4.3 Vastunäidustused

-
ülitundlikkus lisinopriili, teiste AKE inhibiitorite või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes;
-
anamneesis angioneurootiline ödeem mõne teise AKE-inhibiitori kasutamisel;
-
pärilik või idiopaatiline angioödeem;
-
neeruarteri stenoos (mõlemapoolne või ühe neeru korral ühepoolne);
-
raske neerupuudulikkus (kreatiniini kliirens <30 ml/min);
-
hemodialüüs;
-
hemodünaamiliselt oluline aordi- või mitraalklapistenoos või hüpertroofiline kardiomüopaatia;
-
müokardiinfarktijärgne hemodünaamiline ebastabiilsus;
-
süstoolne vereõhk 100 mmHg enne ravi algust lisinopriiliga;
-
kardiogeenne sokk;
-
rasedus ja imetamine (vt lõik 4.4 ja 4.6);

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Sümptomaatiline hüpotensioon
2
Ravi alguses lisinopriiliga võib esineda vererõhu langust. Lisinopriili saavatel mittekomplitseeritud
hüpertensiivsetel patsientidel võib sümptomaatilist hüpotensiooni esineda juhtudel, kus on tegemist
vedelikuvaegusega pärast diureetikumravi, soolavaba dieeti, dialüüsi, kõhulahtisust või oksendamist
või kellel on raske reniin-sõltuv hüpertensioon. Hüpotensiooni sümptomeid on täheldatud
südamepuudulikkusega patsientidel (neerupuudulikkusega või ilma), patsientidel, kes saavad suurtes
annustes lingudiureetikume või kellel esineb hüponatreemia või neerukahjustus.
Sama kehtib ka patsientide kohta, kellel esineb stenokardia või tserebrovaskulaarsed häired, kellel
liiga suur vererõhu langus võib põhjustada müokardiinfarkti või insulti.
Nende patsientide ravi võib teostada ainult pärast väga kriitilist riski ja kasu analüüsi ning koos
vastavate kliiniliste ja laboratoorsete näitajate reeglipärase kontrolliga.
Sümptomaatilise hüpotensiooni riskiga patsientide puhul peab ravi alustama väikese annusega, hoolika
meditsiinilise järelevalve all, seejärel annust tõstma ettevaatlikult, kontrollides neerufunktsiooni ja
kaaliumi sisaldust seerumis. Võimalusel tuleb enne ravi alustamist samaaegne ravi diureetikumidega
ajutiselt katkestada.

Hüpotensioon ägeda müokardiinfarkti korral
Lisinopriili kasutamine ägeda müokardiinfarktiga patsientidel võib põhjustada pikenenud kestusega
vererõhu langust või neerufunktsiooni häireid. Ravi lisinopriiliga peab katkestama patsientidel, kelle
süstoolne vererõhk langeb alla 90 mmHg ja püsib sellisena kauem kui tund aega või kui halveneb
neerufunktsioon.
Patsientidele, kellel ägeda südamelihaseinfarkti otsese tagajärjena on tekkinud raske
südamepuudulikkus, ei tohi lisinopriili manustada enne, kui patsient on hemodünaamiliselt stabiilne.
Ägeda müokardiinfarktiga patsiente ei tohi lisinopriiliga ravida, kui eelneva ravi tõttu
vasodilataatoriga on risk täiendavaks tõsiseks hemodünaamilise seisundi halvenemiseks.

Renovaskulaarne hüpertensioon/neeruarteri stenoos (vt lõik 4.3)
Renovaskulaarse hüpertensiooni ja/või neeruarteri stenoosiga patsientidel võib ravi lisinopriiliga
suurendada riski tõsise vererõhu languse tekkeks ja neerupuudulikkuse tekkeks. Renovaskulaarse
hüpertensiooniga ja/või neeruarteri stenoosiga patsientidel peab ravi alustama haiglas range
meditsiinilise järelvalve all, diureetikumravi tuleb lõpetada ja ravi esimese nädala jooksul jälgida
neerufunktsiooni.

Neerupuudulikkus
Neerufunktsiooni häirega patsientidele võib lisinopriili manustada ainult pärast väga kriitilist kasu ja
riskide hindamist ning koos neerufunktsiooni hoolika jälgimisega. Neile patsientidele peab lisinopriili
manustama ettevaatusega (vt lõik 4.2).
Raske neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens vähem kui 30 ml/min) on lisinopriili
manustamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Tõsise südamepuudulikkusega patsientidel või patsientidel, kellel on anamneesis neeruhaigus (sh
neeruarteri stenoos), on esinenud juhtumeid, kus tekkinud hüpotensioon on viinud
neerupuudulikkuseni, mida seostatakse AKE inhibiitorite manustamisega. Lisinopriilist põhjustatud
neerupuudulikkus on üldiselt pöörduv, juhul kui see diagnoositakse koheselt ning viiakse läbi vastav
ravi.
Ägeda müokardiinfarkti korral ei tohi neerufunktsiooni häiretega patsientidel (seerumi kreatiniin 177
mikromol/1 [2,0 mg/dl] ja/või proteinuuria 500 mg/24h) alustada ravi lisinopriiliga.
Kui ravi ajal lisinopriiliga tekivad neerufunktsiooni häired (seerumi kreatiniini kliirens <30 ml/min või
seerumi kreatiniini ravieelsete väärtuste kahekordistumine), peab ravi lisinopriiliga katkestama.

Hüperkaleemia
Ravi ajal lisinopriiliga võib ilmneda hüperkaleemia, eriti neeru- ja/või südamepuudulikkuse korral.
Samaaegne kaaliumi säästvate diureetikumidega või kaaliumilisandite manustamine võib põhjustada
märkimisväärset seerumi kaaliumitaseme tõusu. Kui eelpoolnimetatud preparaatide samaaegne
manustamine on siiski vajalik, peab kaaliumi kontsentratsiooni seerumis nende kasutamise ajal
regulaarselt kontrollima.

3
Proteinuuria
Neerufunktsiooni häirega patsientidel või pärast suhteliselt kõrgete lisinopriili annuste manustamist
võib harva tekkida proteinuuria. Kliiniliselt olulise proteinuuria korral (valku uriinis rohkem kui 1 g
ööpäevas) võib lisinopriili manustada ainult pärast väga kriitilist kasu ja riski hindamist koos
regulaarse kliiniliste ja laboratoorsete näitajate kontrolliga.

Primaarne hüperaldosteronism
Primaarse hüperaldosteronismiga patsientidel sellisele antihüpertensiivsele ravile, mille toime põhineb
reniin-angiotensiinisüsteemi inhibeerimisel, üldiselt ravivastus puudub. Lisinopriili manustamine ei
ole seetõttu soovitatav.

Eakad patsiendid
Eakatel patsientidel võib lisinopriili kasutamisel vererõhu langus olla suurem kui noortel patsientidel.
Seetõttu tuleb eakate patsientide ravi läbi viia erilise ettevaatusega. 65-aastastele või vanematele
patsientidele soovitatakse lisinopriili algannuseks 2,5 mg ja vererõhu ning neerufunktsiooni jälgimist,
eriti ravi alguses.

Lapsed
Lisinopriili ei soovitata kasutada lastel ohutuse ja efektiivsuse ebapiisavate andmete tõttu.

LDL-aferees/desensibiliseeriv ravi
LDL (madala tihedusega lipoproteiin) afereesi jooksul dekstraansulfaadiga võivad AKE inhibiitori
kasutamisel tekkida eluohtlikud anafülaktilised reaktsioonid. Desensibiliseeriva ravi korral
putukamürkide (nt mesilase, herilase nõelamine) vastu ja samaaegsel AKE inhibiitorite manustamisel
võivad tekkida eluohtlikud anafülaktilised reaktsioonid (s.o vererõhu langus, õhupuudus,
oksendamine, allergilised nahareaktsioonid).
Kui LDL-aferees või desensibiliseeriv ravi putukamürkide vastu osutub vajalikuks, tuleb AKE
inhibiitorid ajutiselt asendada teiste hüpertoonia või südamepuudulikkuse ravimitega.

Angioneurootiline ödeem (vt lõik 4.3)
Näo, jäsemete, huulte, keele, kõri ja/või kurgu angioödeemist on teatatud harvadel juhtudel
patsientidel, keda ravitakse AKE inhibiitoritega, kaasaarvatud lisinopriiliga. See võib ilmneda igal ajal
ravi jooksul. Sellistel juhtudel peab lisinopriili ravi kohe katkestama ja alustama patsiendi vastavat
jälgimist kuni sümptomite täieliku taandumiseni.
Keelt, häälepilu ja/või kõri hõlmav angioödeem võib olla eluohtlik. Peab alustama viivitamatult
esmaabiga, mis peale teiste abinõude hõlmab kohest nahaalust 0,3...0,5 mg epinefriini manustamist või
aeglast 0,1 mg epinefriini (jälgida lahustamisjuhiseid!) intravenoosset manustamist koos EKG ning
vererõhu jälgimisega ja/või meetmetega, mis kindlustavad, et hingamisteed jäävad avatuks Sellised
patsiendid tuleb hospitaliseerida. Peab järgnema vastav jälgimine vähemalt 12...24 tunni jooksul, et
garanteerida täielik sümptomite taandumine enne kui patsient haiglast välja lubatakse.
Võrreldes teise nahavärviga patsientidega, on musta nahaga patsientidel ravi ajal AKE inhibiitoritega
kõrgem angioödeemi esinemissagedus.

Neutropeenia/agranulotsütoos
Ravi ajal AKE inhibiitoritega on hüpertensiivsetel patsientidel harva täheldatud neutropeenia või
agranulotsütoosi juhtumeid. Neid ilmnes sagedamini neerufunktsiooni häiretega patsientidel, eriti kui
samal ajal esinesid veresoonte ja sidekoe haigused (nt süsteemne erütematoosluupus, sklerodermia)
või samaaegse ravi korral immuunosupressantidega.
Seetõttu on enne ravi algust lisinopriiliga patsientidel, kellel on häiritud immuunreaktsioon või esineb
kollageenhaigus, aga ka patsientidel, kes saavad samaaegselt ravi immuunreaktsiooni pärssivate ravimitega
(sh kortikoidid, tsütostaatikumid, antimetaboliidid) või allopurinooli, prokaiinamiidi või liitiumiga, vajalik
teostada kriitiline riski ja kasu analüüs. Sellistel patsientidel tuleb regulaarselt jälgida vastavaid kliinilisi ja
laboratoorseid näitajaid, eelkõige vere valgeliblede arvu.
Mõnedel nendest patsientidest tekivad rasked infektsioonid, eriti eelneva neerufunktsiooni häire
korral. Patsiente tuleb õpetada teatama igast infektsiooni tunnusest.

4
Kirurgia/Anesteesia
Suurte kirurgiliste lõikuste ajal vererõhu langust põhjustavate anesteetikumide kasutamisel võib
lisinopriil kompensatoorse reniini vabanemise tulemusena blokeerida angiotensiin II moodustumise.
Vererõhu langust, mis selle toimemehhanismiga kaasneb, võib vere- ja plasmamahu suurendamisega
korrigeerida. Seetõttu peab anestesioloogi informeerima, kui kasutatakse ravis lisinopriili.

Dialüüs
Ravi ajal lisinopriiliga ei tohi läbi viia dialüüsi või hemofiltratsiooni polüakrüülnitriilnaatrium-2-
metüülallüülsulfonaadist high-flux"i membraanidega (nt AN69), sest esineb oht anafülaktilise
reaktsiooni tekkeks. Kui esmaabi korras on vaja teostada dialüüsi või hemofiltratsiooni, tuleb kasutada
teise klassi kuuluvat (mis ei ole AKE inhibiitor) antihüpertensiivset ravimit või kasutada teist tüüpi
dialüüsimembraani.

Rasedus ja imetamine
AKE inhibiitoreid tuleks raseduse ajal vältida. Kui AKE inhibiitoriga ravi saavad patsiendid
planeerivad rasedust, tuleks AKE inhibiitoritelt üle minna alternatiivsetele antihüpertensiivsetele
ravimitele, millel on tõestatud raseduse ajal kasutamise ohutus. Kui rasedus on tuvastatud, tuleb ravi
AKE inhibiitoritega koheselt katkestada ning vajadusel määrata alternatiivravi (vt lõik 4.3 ja 4.6).

Lisinopriili kasutamine ei ole imetamise ajal soovitav.

Etnilised erinevused
Musta nahavärviga patsientidel võib lisinopriili vererõhku langetav toime olla vähem väljendunud kui
teisest rassist patsientidel.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Järgmisi koostoimeid on täheldatud lisinopriili või teiste AKE inhibiitorite kasutamisel.
Lisinopriili vererõhku langetav toime võib tugevneda:
-
teiste antihüpertensiivsete ravimite, eriti diureetikumide kasutamisel;
-
alkoholi kasutamisel (võimalik samaaegne alkoholi toime tugevnemine).

Lisinopriili vererõhku langetav toime võib järgmiste ainete kasutamisel nõrgeneda:
-
analgeetikumid, põletikuvastased ained (nt atsetüülsalitsüülhape, indometatsiin). Samaaegsel
mittesteroidsete põletikuvastaste ainete kasutamisel võivad neerufunktsiooni häired süveneda;
-
sümpatomimeetikumid;
-
keedusool;
-
antatsiidid (lisinopriili biosaadavuse vähenemise tagajärjel).

Lisinopriil võib järgmiste ravimite toimet tugevdada:
-
kaalium, kaaliumi säästvad diureetikumid (nt spironolaktoon, amiloriid, triamtereen) nagu ka
teised ravimid, mis ise põhjustavad kaaliumi kontsentratsiooni tõusu seerumis;
-
liitium (vajalik regulaarne liitiumi taseme kontroll!);
-
suukaudsed diabeediravimid (sulfonüüluurea derivaadid, biguaniid) ja insuliin.

Leukopeenia risk võib esineda samaaegsel lisinopriili mannustamisel koos:
-
allopurinooliga;
-
tsütostaatikumidega, immuunosupressantidega ja süsteemsete kortikosteroididega;
-
teatud südame rütmihäirete ravimitega (prokaiinamiid).

Teatud anesteetilised ravimid, mida kasutatakse seoses kirurgiliste lõikustega, tritsüklilised
antidepressandid ja antipsühhootikumid, võivad lisinopriili samaaegsel kasutamisel vererõhku veelgi
langetada või võivad tekkida tõsised kõrvaltoimed (vt lõik 4.4).

4.6 Rasedus ja imetamine

5
Fertiilses eas naised peavad ravi ajal kasutama efektiivset rasestumisvastast meetodit. Siiski kui ravi
ajal ilmneb, et patsient on rase, tuleb lisinopriili kasutamine viivitamatult lõpetada ja peab üle minema
alternatiivsetele antihüpertensiivsetele ravimitele, millel on lapsele madalam risk, kuna AKE
inhibiitorite manustamine (eriti raseduse teisel ja kolmandal trimestril) võib mõjuda lootele ja
vastsündinule kahjulikult.
Selle ravimi kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. AKE inhibiitorite puhul on viimastel
aastatel kirjeldatud loote ja vastsündinu toksilisuse juhtumeid, mida iseloomustavad: raske koljuluude
hüpoplaasia, emakasisese kasvu pidurdumine, oligohüdramnion ja vastsündinu neerupuudulikkus, mis
võib põhjustada vastsündinu surma. Arvatavasti on põhjuseks hüpotensiivne toime lootele raseduse
teise ja kolmanda trimestri jooksul. Ei ole teada, kas AKE inhibiitorite manustamine, mis piirdub
esimese trimestriga, võib loodet kahjustada.
Ei ole teada, kas lisinopriil eritub inimese rinnapiima. Seetõttu ei ole soovitav lisinopriili kasutada
rinnaga toitmise ajal.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Ravi lisinopriiliga nõuab regulaarset meditsiinilist järelevalvet. Autojuhtimise ja masinatega töötamise
puhul tuleb arvestada, et ravi ajal lisinopriiliga võib aeg-ajalt tekkida pearinglust või väsimust. See
kehtib eriti ravi alguses, annuse tõstmisel, ravimi vahetamisel ja kombinatsioonis alkoholiga.

4.8 Kõrvaltoimed

Ravi ajal lisinopriiliga või teiste AKE inhibiitoritega on täheldatud järgmisi kõrvaltoimeid:

Süda ja veresoonkond
Mõnikord, eriti ravi alguses lisinopriiliga kui ka soola ja/või vedeliku puudusega patsientidel (s.o
eelnenud diureetiline ravi, oksendamine/kõhulahtisus), kaasneva südamepuudulikkuse puhul, raske või
renaalse hüpotoonia korral, aga ka lisinopriili annuse tõstmisel ja/või diureetikumide samaaegsel
manustamisel võib tekkida ulatuslik vererõhu langus (hüpotoonia, ortostaas) koos sümptomitega nagu
peapööritus, nõrkustunne, nägemishäired, harva ka teadvuse kaotus (sünkoop).

Üksikjuhtudel on esinenud tugev vererõhu langus koos tahhükardia, palpitatsioonide, südame
rütmihäirete, valuga rinnus, stenokardia, müokardiinfarkti, või insuldiga.

Kui lisinopriili kasutada ägeda müokardiinfarktiga patsientidel, võib mõnikord (eriti esimese 24 tunni
jooksul pärast ägedat müokardiinfarkti) esineda II või III astme atrioventrikulaarne blokaad ja/või
neerufunktsiooni häired, harvadel juhtudel ka kardiogeenne sokk.

Neerud
Mõnikord, eriti kõrgete lisinopriili annuste korral, võivad esineda või tugevneda neerufunktsiooni
häired. Üksikjuhtudel, eelkõige renaalse hüpertoonia korral, võivad need põhjustada ägeda
neerupuudulikkuse. Harva on täheldatud proteinuuriat, mõnedel juhtudel koos samaaegse
neerufunktsiooni halvenemisega.

Hingamisteed
Mõnikord võib esineda pikka aega kestev kuiv köha ja bronhiit. Harva on täheldatud hingeldushooge,
sinusiiti, riniiti, üksikjuhtudel bronhospasmi, glossiiti ja suukuivust. Üksikjuhtudel on esinenud AKE
inhibiitorite poolt põhjustatud kõri, neelu ja keele angioneurootilist ödeemi (vt lõik 4.4).
Üksikjuhtudel on seoses lisinopriiliga kirjeldatud allergilist alveoliiti (eosinofiilne pneumoonia).

Mao-seedetrakt/Maks
Vahetevahel võivad esineda iiveldus, vaevused ülakõhus ja seedehäired. Harva oksendamine,
kõhulahtisus, kõhukinnisus ja isutus.
Harva on ravi jooksul AKE inhibiitoritega täheldatud sündroomi, mis algab kolestaatilise ikterusega ja
areneb seejärel maksanekroosiks (mõnikord letaalse lõpuga). Seos on ebaselge.
6
Üksikjuhtudel on AKE inhibiitorite ravi jooksul kirjeldatud maksafunktsiooni häireid, kolestaatilist
ikterust, hepatiiti, pankreatiiti ja soolesulgust.

Nahk, veresooned
Vahetevahel võib esineda allergilist nahareaktsiooni nagu eksanteem. Harva nõgestõbi, pruritus ja
huulte, näo ja/või jäsemete angioneurootiline ödeem.
Üksikjuhtudel on kirjeldatud raskeid nahareaktsioone nagu vill-lööve, multiformne erüteem, Stevensi-
Johnsoni sündroom ja toksiline epidermolüüs.
Naha muutustega koos võivad esineda palavik, müalgia, artralgia/artriit, vaskuliit, eosinofiilia,
leukotsütoos, kõrgenenud (ESR) ja/või kõrgenenud ANA-tiitrid.
Ravi jooksul AKE inhibiitoritega on üksikjuhtudel täheldatud psoriaasisarnaseid naha muutusi,
valgustundlikkust, näo punetust, higistamist, alopeetsiat, onühholüüsi ja Raynaud" sündroomi.

Närvisüsteem
Mõnikord võib esineda peavalu koos väsimusega. Harva teadvuse hägustumine, depressioon,
unehäired, impotentsus, perifeerne neuropaatia koos paresteesiatega, tasakaaluhäired, lihaskrambid,
närvilisus, segasusseisund, kohin kõrvus (tinnitus), ähmane nägemine ja maitsmismeele muutused või
mööduva iseloomuga maitsmismeele kaotus.

Laboratoorsed näitajad
Mõnikord võib esineda hemoglobiinisisalduse, hematokriti, leukotsüütide arvu või trombotsüütide
arvu langust. Harva, eriti kaasuva neerufunktsiooni häirega patsientidel, kellel esineb kollageenhaigus
või keda samaaegselt ravitakse allopurinooli, prokaiinamiidi või teatud immuunreaktsiooni pärssivate
ravimitega, võib esineda aneemiat, trombotsütopeeniat, leukopeeniat, eosinofiiliat, üksikjuhtudel
agranulotsütoosi või pantsütopeeniat.
Üksikjuhtudel on esinenud hemolüüsi ja hemolüütilist aneemiat kaasasündinud G-6-PDH puudusega
patsientidel.
Harvadel juhtudel, eriti neerufunktsiooni häirega patsientidel, võib uurea, kreatiniini ja kaaliumi
kontsentratsioon seerumis tõusta ja naatriumi kontsentratsioon seerumis langeda. Suhkurtõvega
patsientidel on täheldatud kaaliumi kontsentratsiooni tõusu seerumis. Primaarne hüperaldosteronism
(Conn"i sündroom), mis esineb kõige sagedamini diabeetilise neuropaatiaga eakatel diabeetikutel, võib
põhjustada rasket hüperkaleemiat.
Kõrgete lisinopriili annuste kasutamine südamepuudulikkuse ravis võib põhjustada kaaliumi,
kreatiniini, uurea ja NPN-i (mitte-proteiinse lämmastiku) kontsentratsiooni tõusu seerumis.
Üksikjuhtudel võib esineda bilirubiini ning maksaensüümide taseme tõus vereseerumis.
Valgu eritumine uriiniga võib suureneda.

Tähelepanu: ülalnimetatud laboratoorseid näitajaid peab enne ravi alustamist ja ravi ajal lisinopriiliga
regulaarselt kontrollima. Eriti ravi alguses ja kõrge riskiga patsientidel (neerupuudulikkus,
kollageenhaigus), ravi ajal immuunsupressantide, tsütostaatikumide, allopurinooli või
prokaiinamiidiga on soovitatav lühikeste intervallidega teha elektrolüütide ja kreatiniini vereplasma
kontsentratsiooni analüüsi ning hemogrammi.
Kollatõve (ikteruse) tekkimisel või märkimisväärse maksaensüümide tõusu esinemisel tuleb ravi
lisinopriiliga katkestada ja patsiente hoolikalt jälgida.
Tõsiste nahareaktsioonide kahtluse korral tuleb ravi lisinopriiliga katkestada.

4.9 Üleannustamine

Sõltuvalt üleannustamise ulatusest võib täheldada järgmisi sümptomeid: tõsine hüpotoonia,
bradükardia, tsirkulatoorne sokk, elektrolüütide tasakaaluhäired ja neerupuudulikkus.

Ravi üleannustamise korral
Üleannustamise korral sõltuvad ravimeetmed ravimi annustamise viisist ja ajast ning sümptomite
raskusest. Lisaks üldistele meetmetele lisinopriili organismist eemaldamiseks (nt maoloputus,
adsorbentide ja naatriumsulfaadi manustamine 30 minuti jooksul pärast lisinopriili võtmist), peab
7
intensiivravi tingimustes jälgima ja korrigeerima elulisi näitajaid. (seerumi elektrolüüdid ja kreatiniini
sisaldus).
Hüpotoonia korral tuleb teostada soola ja vedeliku manustamine. Kui see ei too soovitud tulemusi,
tuleb kaaluda ravi intravenoossete katehhoolamiinidega ja/või angiotensiin II-ga.
Bradükardiat tuleb ravida atropiini manustamisega. Raskesti ravile alluva bradükardia korral peab
kaaluma kardiostimulaatori paigaldamist.
Lisinopriil on dialüüsitav. High-flux"i polüakrüülnitriilmembraanide kasutamist peab dialüüsi ajal
vältima.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid.

Lisinopriil on angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitor.
Angiotensiini konverteeriv ensüüm (AKE) on peptidüüldipeptidaas, mis katalüüsib angiotensiin I
muundumist veresooni ahendavaks angiotensiin II-ks. AKE inhibeerimine põhjustab angiotensiin II
vähenenud moodustumist kudedes ja plasmas, mis võib põhjustada aldosterooni eritumise vähenemist
ja seetõttu kaaliumi kontsentratsiooni tõusu seerumis. Angiotensiin II negatiivse tagasiside puudumine
reniini eritumisele põhjustab plasma reniini aktiivsuse tõusu.
Kuna AKE lõhustab ka vasopressiivset peptiidi, bradükiniini, põhjustab AKE inhibeerimine tsirkuleeriva ja
lokaalse kallikreiin-kiniini süsteemi kõrgenenud aktiivsust (ja sellega prostaglandiini süsteemi
aktiveerimist). On võimalik, et see mehhanism on seotud AKE inhibiitorite vererõhku langetava toimega ja
samuti teatud kõrvaltoimetega.
Hüpertooniaga patsientidel põhjustab lisinopriil vererõhu langust lamades ja püsti seistes ilma
kompensatoorse südame löögisageduse tõusuta. Hemodünaamika uuringutes põhjustas lisinopriil
perifeerse arteriaalse resistentsuse märkimisväärset langust.
Antihüpertensiivse toime algust on üldiselt täheldatud ligikaudu 1...2 tundi pärast lisinopriili
suukaudset manustamist. Reeglina saabub maksimaalne toime ligikaudu 6...8 tunni möödudes.
Lisinopriili maksimaalne vererõhku langetav toime ilmneb 3...4 nädala pärast.
Soovitatava ööpäevase annuse manustamisel säilib antihüpertensiivne toime ka pikaajalise ravi korral.
Lisinopriiliravi lühiaegse katkestamisega ei kaasne kiiret, märkimisväärset vererõhu tõusu võrreldes
ravieelse tasemega.
Südamepuudulikkusega patsientidel näitasid hemodünaamika uuringud, et lisinopriil põhjustab
perifeerse süsteemse resistentsuse alanemist ja venoosse mahu tõusu. See põhjustas südame
eelkoormuse ja järelkoormuse langust (ventrikulaarse täitumisrõhu vähenemine). Lisaks täheldati ravi
korral lisinopriiliga südame minutimahu, löögimahu ja koormuse mahu suurenemist.
Hemodünaamiliselt stabiilsetel ägeda müokardiinfarktiga patsientidel võib lisinopriil, eriti manustades
koos nitraatidega, ära hoida või vähendada vasaku vatsakese düsfunktsiooni või südamepuudulikkuse
väljakujunemist ja tõsta elulemust (GISSI III ­ uuring).

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Pärast suukaudset manustamist imendub ligikaudu 25% lisinopriilist. Samaaegselt söödav toit
imendumist ei mõjuta.
Maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub ligikaudu 6...8 tundi pärast suukaudset manustamist.
Ägeda müokardiinfarktiga patsientidel saabub maksimaalne plasmakontsentratsioon pisut hiljem.

Lisinopriil ei seondu teiste plasmaproteiinidega peale AKE. Lisinopriil ei metaboliseeru, vaid eritub
täielikult ja muutumatul kujul uriiniga. Häiritud neerufunktsiooni korral lisinopriili eritumine väheneb
sõltuvalt neerufunktsiooni langusest. See on kliiniliselt oluline, kui glomerulaarfiltratsioon on väiksem
kui 60 ml/min.
8
AKE-ga seondumata, vaba lisinopriili fraktsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 12 tundi. Vastanduvalt
on angiotensiini konverteeriva ensüümiga seotud fraktsiooni poolväärtusaeg 41 tundi. Selline
prolongeeritud eritumine ei põhjusta toimeaine kumuleerumist.
Eakatel patsientidel (üle 65-aastased ja vanemad) ja südamepuudulikkusega patsientidel on lisinopriili
renaalne kliirens madalam ja süsteemne biosaadavus seetõttu kõrgem.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Standardsed in vitro ja in vivo testid ei ole näidanud mutageenset või kartsinogeenset toimet inimesele.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Kaltsiumvesinikfosfaatdihüdraat, mannitool, maisitärklis, eelzelatiniseeritud tärklis
magneesiumstearaat, kolloidne ränidioksiid.

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


Hoida temperatuuril kuni 30ºC.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PVdC/Al blisterpakendid.
Pakendis: 14, 20, 28, 30, 50 või 100 tabletti.
Haigla pakendis: 500 (10 x 50) tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

WÖRWAG PHARMA GmbH & CO. KG
Calwer Str. 7
71034 Böblingen
Saksamaa


8.
MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

Lisigamma 5 mg: 613108
Lisigamma 10 mg: 612908
Lisigamma 20 mg: 613008
9


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

15.12.2008


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2008



10