Ledipin - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Ledipin, 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Ledipin, 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Ledipin, 10 mg:
Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg lerkanidipiinvesinikkloriidi, mis vastab 9,4 mg
lerkanidipiinile.

Ledipin, 20 mg:
Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 20 mg lerkanidipiinvesinikkloriidi, mis vastab 18,8 mg
lerkanidipiinile.

INN. Lercanidipinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Ledipin, 10 mg:
Kollased ümmarguse kujuga kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on
poolitusjoon ja mille teine külg on sile.
Poolitusjoon on ainult poolitamise kergendamiseks, et hõlbustada ravimi allaneelamist, mitte tableti
võrdseteks annusteks jagamiseks.

Ledipin, 20 mg:
Roosad ümmarguse kujuga kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on
poolitusjoon ja mille teine külg on sile.
Poolitusjoon on ainult poolitamise kergendamiseks, et hõlbustada ravimi allaneelamist, mitte tableti
võrdseteks annusteks jagamiseks.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Kerge kuni mõõduka raskusega essentsiaalne hüpertensioon.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Soovitatav annus on 10 mg üks kord ööpäevas, mis manustatakse suu kaudu vähemalt 15 minutit enne
sööki; sõltuvalt patsiendi individuaalsest ravivastusest võib annust suurendada kuni 20 mg-ni.
Annust tuleb tiitrida järk-järgult, sest maksimaalne antihüpertensiivne toime võib ilmneda ligikaudu
2 nädalaga.

Manustamisviis
Suukaudne.
Tablett tuleb alla neelata koos piisava koguse vedelikuga (nt ühe klaasi veega).
1

Mõnedel isikutel, kellel ei saavutata adekvaatset kontrolli ühe antihüpertensiivse ravimiga, võib olla
kasu lerkanidipiini lisamisest beetablokaatorravile (atenolool), diureetikumravile (hüdroklorotiasiid)
või angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorravile (kaptopriil või enalapriil).
Kuna annuse-vastuse kõver on järsk, platooga annusevahemikus 20...30 mg, siis on ebatõenäoline, et
annuse suurendamisel toime veelgi paraneks; samas võivad intensiivistuda kõrvaltoimed.

Kasutamine eakatel:
Kuigi farmakokineetiliste andmete ja kliinilise kogemuse põhjal ei ole ööpäevase annuse kohandamine
vajalik, peab ravi alustamisel eakatel patsientidel rakendama ettevaatust.

Kasutamine lastel ja noorukitel:
Ledipin"i ei soovitata kasutada lastel vanuses alla 18 eluaasta ohutuse ja efektiivsuse andmete
puudumise tõttu.

Kasutamine neeru- või maksafunktsiooni kahjustuste korral:
Kerge kuni mõõduka neeru- või maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel tuleb ravi alustamisel
rakendada erilist ettevaatust. Kuigi tavaliselt soovitatav annustamisskeem võib olla nende patsientide
poolt talutav, peab annuse suurendamisesse 20 mg-ni ööpäevas suhtuma ettevaatusega.
Maksakahjustusega patsientidel võib antihüpertensiivne toime tugevneda ja seega tuleb kaaluda
annuse kohandamist.
Ledipin"i ei ole soovitatav kasutada patsientidel, kellel esineb raske maksakahjustus või raske
neerukahjustus (GFR < 30 ml/min).

4.3 Vastunäidustused

-
Ülitundlikkus toimeaine, mistahes dihüdropüridiini või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
-
Rasedus ja imetamine (vt lõik 4.6).
-
Fertiilses eas naised, kes ei kasuta efektiivset rasestumisvastast vahendit.
-
Vasaku vatsakese väljavoolu takistus.
-
Ravimata südame paispuudulikkus.
-
Ebastabiilne stenokardia.
-
Raske neeru- või maksakahjustus.
-
Ühe kuu jooksul pärast müokardi infarkti.
-
Samaaegne manustamine:
-
tugevate CYP3A4 inhibiitoritega (vt lõik 4.5);
-
tsüklosporiiniga (vt lõik 4.5);
-
greipfruudimahlaga (vt lõik 4.5).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Erilist ettevaatust tuleb rakendada lerkanidipiini kasutamisel siinussõlme nõrkuse sündroomiga
patsientidel (kui südamestimulaatorit ei ole paigaldatud). Kuigi hemodünaamika kontrolluuringutes ei
ilmnenud vatsakeste funktsiooni kahjustust, on ka vasaku vatsakese funktsioonihäirega patsientide
puhul vajalik ettevaatus. On arvatud, et mõned lühitoimelised dihüdropüridiinid võivad olla seotud
kardiovaskulaarsete kõrvaltoimete riski suurenemisega südame isheemiatõvega patsientidel. Kuigi
lerkanidipiin on pikatoimeline, on selliste patsientide puhul vajalik ettevaatus.
Lerkanidipiin võib harva põhjustada prekardiaalset valu või stenokardiat. Väga harva võivad
olemasoleva stenokardiaga patsiendid kogeda nende haigushoogude esinemissageduse suurenemist,
kestuse pikenemist või raskusastme süvenemist. Üksikjuhtudel võib täheldada müokardi infarkti (vt
lõik 4.8).

Kasutamine maksa- ja neerufunktsiooni häirete korral:
Erilist ettevaatust tuleb rakendada ravi alustamisel kerge kuni mõõduka neeru- või maksafunktsiooni
kahjustusega patsientidel. Kuigi tavaliselt soovitatav annustamisskeem võib olla nende patsientide
poolt talutav, tuleb annuse suurendamisse 20 mg-ni ööpäevas suhtuda ettevaatusega.
2
Maksakahjustusega patsientidel võib antihüpertensiivne toime olla tugevam ja seega tuleks kaaluda
annuse kohandamist.
Lerkanidipiini ei soovitata kasutada patsientidel, kellel esineb raske maksakahjustus või raske
neerukahjustus (GFR < 30 ml/min) (vt lõik 4.2).
Alkoholi tarvitamist tuleb vältida, sest see võib tugevdada vasodilateerivate antihüpertensiivsete
ravimite toimet (vt lõik 4.5).
CYP3A4 indutseerijad, nagu krambivastased ravimid (nt fenütoiin, karbamasepiin) ja rifampitsiin,
võivad langetada lerkanidipiini taset plasmas ja seetõttu võib lerkanidipiini toime olla oodatust nõrgem
(vt lõik 4.5).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Lerkanidipiin metaboliseeritakse teadaolevalt ensüüm CYP3A4 poolt ning seetõttu võivad samaaegselt
manustatud CYP3A4 inhibiitorid ja indutseerijad mõjutada lerkanidipiini metabolismi ja
eliminatsiooni.

Lerkanidipiini ja CYP3A4 inhibiitorite (nt ketokonasool, itrakonasool, ritonaviir, erütromütsiin,
troleandomütsiin) samaaegset määramist tuleb vältida (vt lõik 4.3).
Koostoime uuringus tugeva CYP3A4 inhibiitori ketokonasooliga näidati lerkanidipiini taseme
arvestatavat suurenemist plasmas (eutomeer S-lerkanidipiini AUC 15-kordne ja Cmax-i 8-kordne
suurenemine).

Tsüklosporiini ja lerkanidipiini ei tohi koos manustada (vt lõik 4.3).
Pärast lerkanidipiini ja tsüklosporiini samaaegset manustamist on täheldatud mõlema ravimi taseme
suurenemist plasmas. Noortel tervetel vabatahtlikel läbiviidud uuring on näidanud, et kui
tsüklosporiini manustati 3 tundi pärast lerkanidipiini manustamist, ei muutunud lerkanidipiini tase
plasmas, samas kui tsüklosporiini AUC suurenes 27% võrra. Lerkanidipiini manustamine koos
tsüklosporiiniga on siiski viinud lerkanidipiini taseme 3-kordse suurenemiseni plasmas ja
tsüklosporiini AUC suurenemiseni 21% võrra.

Lerkanidipiini ei tohi võtta koos greipfruudi mahlaga (vt lõik 4.3).
Lerkanidipiin on tundlik metabolismi inhibeerimise suhtes greipfruudimahla toimel, mis toob kaasa
selle süsteemse biosaadavuse suurenemise ja hüpotensiivse toime tugevnemise.

20 mg lerkanidipiini suukaudsel manustamisel samaaegselt midasolaamiga eakatele vabatahtlikele
suurenes lerkanidipiini imendumine (ligikaudu 40% võrra) ja vähenes imendumise kiirus (tmax
saabumise aeg pikenes 1,75 tunnilt 3 tunnini). Midasolaami kontsentratsioon ei muutunud.

Kui lerkanidipiini määratakse samaaegselt teiste CYP3A4 substraatidega, nagu terfenadiin, astemisool
ja III klassi antiarütmikumid, nagu amiodaroon, kinidiin, tuleb rakendada ettevaatust.

Lerkanidipiini samaaegsel manustamisel koos CYP3A4 indutseerijatega, nagu krambivastased ravimid
(nt fenütoiin, karbamasepiin) ja rifampitsiin, tuleb rakendada ettevaatust, kuna antihüpertensiivne
toime võib väheneda ja vererõhku tuleb kontrollida tavalisest sagedamini.

Lerkanidipiini samaaegsel manustamisel koos metoprolooliga, beetablokaatoriga, mis elimineeritakse
peamiselt maksa kaudu, ei muutunud metoprolooli biosaadavus, samal ajal kui lerkanidipiini
biosaadavus vähenes 50% võrra. See toime võib olla tingitud beetablokaatorite poolt põhjustatud
maksa verevarustuse vähenemisest ja võib seetõttu esineda ka teiste selle klassi ravimite puhul.
Järelikult võib lerkanidipiini ohutult kasutada koos beetablokaatoritega, kuid vajalik võib olla annust
kohandada.

Koostoime uuringus fluoksetiiniga (CYP2D6 ja CYP3A4 inhibiitor), mis viidi läbi vabatahtlikel, kelle
vanus oli 65 ± 7 aastat (keskmine ± SD), ei täheldatud kliiniliselt olulisi muutusi lerkanidipiini
farmakokineetikas.

3
Tsimetidiini samaaegne manustamine annuses 800 mg ööpäevas ei põhjusta olulisi muutusi
lerkanidipiini plasmatasemes, kuid suuremate annuste korral tuleb rakendada ettevaatust, kuna
lerkanidipiini biosaadavus ja hüpotensiivne toime võivad suureneda.

20 mg lerkanidipiini manustamisel patsientidele, kes said pikaajalist ravi ß-metüüldigoksiiniga ei
ilmnenud farmakokineetilisi koostoimeid. Digoksiini saavatel tervetel vabatahtlikel täheldati pärast
20 mg lerkanidipiini manustamist tühja kõhuga digoksiini Cmax-i suurenemist keskmiselt 33% võrra,
samal ajal kui AUC ja renaalne kliirens oluliselt ei muutunud. Samaaegset digoksiinravi saavaid
patsiente tuleb hoolikalt jälgida digoksiinimürgistuse kliiniliste nähtude suhtes.

Kui lerkanidipiini 20 mg annust manustati korduvalt koos 40 mg simvastatiiniga, ei muutunud
lerkanidipiini AUC oluliselt, samal ajal kui simvastatiini AUC suurenes 56% võrra ja selle aktiivse
metaboliidi -hüdroksühappe AUC 28% võrra. Tõenäoliselt ei oma need muutused kliinilist tähtsust.
Koostoimeid ei ole oodata, kui lerkanidipiini manustatakse hommikul ja simvastatiini õhtul, nagu selle
ravimi puhul näidustatud.

20 mg lerkanidipiini samaaegne manustamine tervetele vabatahtlikele (tühja kõhuga) ei muutnud
varfariini farmakokineetikat.

Lerkanidipiini on ohutult manustatud koos diureetikumide ja AKE inhibiitoritega.

Alkoholi tarvitamisest tuleb hoiduda, kuna see võib tugevdada vasodilateerivate antihüpertensiivsete
ravimite toimet (vt lõik 4.4).

4.6 Rasedus ja imetamine

Lerkanidipiini kohta saadud andmed ei anna tõendeid selle teratogeensest toimest rottidele ja
küülikutele; see ei kahjustanud rottide reproduktiivset funktsiooni. Siiski, kuna puudub kliiniline
kogemus lerkanidipiini kasutamise kohta raseduse ja imetamise ajal ja on leitud, et teised
dihüdropüridiini ühendid on loomadele teratogeensed, ei tohi lerkanidipiini manustada raseduse ajal
ega fertiilses eas naistele, kui nad ei kasuta efektiivset rasestumisvastast vahendit.
Lerkanidipiini suure lipofiilsuse tõttu võib eeldada, et see eritub rinnapiima. Seetõttu ei tohi seda
manustada imetavatele emadele.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Lerkanidipiini kliinilise kasutamise kogemus näitab, et see ei kahjusta tõenäoliselt patsiendi võimet
juhtida autot või käsitseda masinaid. Siiski tuleb rakendada ettevaatust, kuna tekkida võivad
pearinglus, asteenia, väsimus ja harva unisus.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimeid esines ligikaudu 1,8%-l ravitud patsientidest.
Alltoodud tabel näitab nende kõrvaltoimete esinemissagedust, millel on vähemalt võimalik põhjuslik
seos ravimiga ja need on jagatud vastavalt MedDRA organsüsteemi klassifikatsioonile ning reastatud
esinemissageduse alusel (aeg-ajalt, harv).
Kõrvaltoimete esinemissageduse klassifitseerimisel on kasutatud järgmist terminoloogiat:
Väga sage (1/10)
Sage (1/100 kuni <1/10)
Aeg-ajalt (1/1000 kuni <1/100)
Harv (1/10 000 kuni <1/1000)
Väga harv (<1/10 000)
Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

4
Nagu tabelis on näidatud, on kontrollitud kliinilistes uuringutes kõige sagedamini teatatud
kõrvaltoimeteks peavalu, pearinglus, perifeerne turse, tahhükardia, palpitatsioonid, õhetus, millest
igaüht esines vähem kui 1% patsientidest.

Immuunsüsteemi häired
Väga harv
Ülitundlikkus
Psühhiaatrilised häired
Harv
Unisus
Närvisüsteemi häired
Aeg-ajalt
Peavalu; pearinglus
Südame häired
Aeg-ajalt Tahhükardia;
palpitatsioonid
Harv Stenokardia

Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt Õhetus
Väga harv
Minestus
Seedetrakti häired
Harv
Iiveldus; düspepsia; kõhulahtisus; kõhuvalu;
oksendamine
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harv
Lööve
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused Harv
Lihasvalu
Neerude ja kuseteede häired
Harv
Polüuuria
Üldised häired ja manustamiskoha
Aeg-ajalt Perifeerne
turse
reaktsioonid
Harv Asteenia;
väsimus

Turustamisjärgse kogemuse jooksul on spontaanselt teatatud järgmistest väga harva esinevatest
kõrvaltoimetest: igemete hüpertroofia, maksa transaminaaside aktiivsuse pöörduv suurenemine
plasmas, hüpotensioon, sagenenud urineerimine ja valu rinnus.
Lerkanidipiin võib harva põhjustada prekardiaalset valu või stenokardiat. Väga harva võivad
olemasoleva stenokardiaga patsiendid kogeda nende haigushoogude esinemissageduse suurenemist,
kestuse pikenemist või raskusastme süvenemist. Üksikjuhtudel võib täheldada müokardi infarkti.
Näib, et lerkanidipiin ei mõjuta ebasoodsalt veresuhkru taset ega seerumi lipiidide taset.

4.9 Üleannustamine

Turustamisjärgse kogemuse jooksul on teatatud kolmest üleannustamise juhust (vastavalt 150 mg,
280 mg ja 800 mg lerkanidipiini, manustatud suitsiidikatse eesmärgil). Esimesel patsiendil tekkis
unisus ja teda raviti maoloputusega. Teisel patsiendil arenes kardiogeenne sokk raske südamelihase
isheemiaga ja kerge neerupuudulikkus ning teda raviti katehhoolamiinide suurte annuste, furosemiidi,
digitaalise ja parenteraalsete plasmaasendajatega. Kolmandal patsiendil tekkis oksendamine ja
hüpotensioon ning teda raviti aktiivsöe, kõhulahtisti ja dopamiini infusiooniga. Kõik kolm juhtu
lahenesid ilma tüsistusteta.
Üleannustamine võib eeldatavalt põhjustada ulatuslikku perifeerset vasodilatatsiooni märkimisväärse
hüpotensiooni ja reflektoorse tahhükardiaga. Raske hüpotensiooni, bradükardia ja teadvusetuse korral
võib aidata kardiovaskulaarne toetav ravi koos intravenoosselt manustatava atropiiniga bradükardia
raviks.
Arvestades lerkanidipiini pikaajalist farmakoloogilist toimet, on vajalik üleannustamise korral
patsiendi kardiovaskulaarset seisundit jälgida vähemalt 24 tunni jooksul. Puuduvad andmed dialüüsi
efektiivsuse kohta. Kuna toimeaine on kõrge lipofiilsusega, on väga tõenäoline, et
plasmakontsentratsioon ei näita riskiperioodi kestust ning dialüüs ei pruugi olla efektiivne.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: peamiselt vaskulaarse toimega selektiivsed kaltsiumikanali blokaatorid,
ATC-kood: C08CA13

Lerkanidipiin on dihüdropüridiinirea kaltsiumikanali blokaator, mis inhibeerib kaltsiumiioonide
transmembraanset voolu südame- ja silelihastesse. Selle antihüpertensiivse toime mehhanism seisneb
otseses veresoonte silelihaseid lõõgastavas toimes, vähendades seeläbi üldist perifeerset vastupanu.
5
Hoolimata selle lühikesest plasma poolväärtusajast on lerkanidipiini pikaajaline antihüpertensiivne
toime kindlustatud suure seonduvuse tõttu lipiidmembraaniga, kõrge vaskulaarse selektiivsuse tõttu
puudub lerkanidipiinil negatiivne inotroopne toime.
Kuna lerkanidipiini poolt esile kutsutud vasodilatatsioon tekib järk-järgult, on hüpertensiivsetel
patsientidel ägedat hüpotensiooni koos reflektoorse tahhükardiaga täheldatud harva.
Lerkanidipiini, mis on ratsemaat, antihüpertensiivne toime on tingitud peamiselt selle
(S)-enantiomeerist.
Lisaks kliinilist näidustust toetavatele kliinilistele uuringutele on läbi viidud ka väiksemaid
kontrollimata, kuid randomiseeritud uuringuid raske hüpertensiooniga patsientidel (keskmine ± SD
diastoolne vererõhk 114,5 ± 3,7 mmHg), milles näidati, et vererõhk normaliseerus 40%-l 25-st
patsiendist, kes kasutasid lerkanidipiini annust 20 mg üks kord ööpäevas ja 56%-l 25-st patsiendist,
kes kasutasid lerkanidipiini annust 10 mg kaks korda ööpäevas. Topeltpimedas randomiseeritud
platseebokontrolliga uuringus isoleeritud süstoolse hüpertensiooniga patsientidel oli lerkanidipiin
efektiivne süstoolse vererõhu langetamisel keskmiselt algväärtuselt 172,6 ± 5,6 mmHg väärtuseni
140,2 ± 8,7 mmHg.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Imendumine
Pärast 10...20 mg lerkanidipiini suukaudset manustamist imendub ravim täielikult ja maksimaalne
kontsentratsioon plasmas (vastavad väärtused 3,30 ng/ml ± 2,09 SD ja 7,66 ng/ml ± 5,90 SD) saabub
ligikaudu 1,5...3 tundi pärast manustamist.

Lerkanidipiini kahel enantiomeeril on sarnane plasmakontsentratsiooni profiil: maksimaalse
plasmakontsentratsiooni saabumise aeg on sama, (S)-enantiomeeri maksimaalne
plasmakontsentratsioon ja AUC on keskmiselt 1,2 korda kõrgem ning kahe enantiomeeri
eliminatsiooni poolväärtusajad on praktiliselt samad. Ei ole täheldatud enantiomeeride vastastikust
üleminekut in vivo.

Ulatusliku esmase maksapassaazi tõttu on suukaudselt täis kõhuga manustatud lerkanidipiini
absoluutne biosaadavus ligikaudu 10%, ehkki see langeb 1/3-ni manustamisel tervetele vabatahtlikele
tühja kõhuga.
Lerkanidipiini suukaudne biosaadavus suureneb 4 korda juhul, kui lerkanidipiini manustatakse kuni
2 tunni jooksul pärast suure rasvasisaldusega toidukorda. Seega tuleb lerkanidipiini võtta enne sööki.

Jaotumine
Jaotumine plasmast kudedesse ja organitesse on kiire ja ulatuslik.
Lerkanidipiini seonduvus plasmavalkudega ületab 98%. Kuna raskete neeru- või maksafunktsiooni
häirete korral on plasmavalkude tase vähenenud, võib suureneda toimeaine vaba fraktsiooni osakaal.

Biotransformatsioon
Lerkanidipiin metaboliseeritakse laialdaselt CYP3A4 poolt; muutumatul kujul toimeainet ei leidu
uriinis ega väljaheites. See muudetakse valdavalt inaktiivseteks metaboliitideks ja ligikaudu 50%
annusest eritub uriiniga.

In vitro katsetes inimese maksa mikrosoomidega on näidatud, et lerkanidipiin inhibeerib mõningal
määral CYP3A4 ja CYP2D6 (vastavalt 160- ja 40-kordse kontsentratsiooni juures), mis on rohkem kui
see, mis saavutatakse maksimaalselt plasmas pärast 20 mg lerkanidipiini manustamist.

Lisaks on koostoime uuringutes inimestel näidatud, et lerkanidipiini manustamine ei mõjutanud
midasolaami (tüüpiline CYP3A4 substraat) ega metoprolooli (tüüpiline CYP2D6 substraat) taset
plasmas. Seega ei ole tõenäoline, et lerkanidipiin inhibeerib raviannuste korral CYP3A4 ja CYP2D6
kaudu metaboliseeruvate toimeainete biotransformatsiooni.

Eliminatsioon
Eliminatsioon toimub peamiselt biotransformatsiooni teel.

6
Keskmine terminaalne eliminatsiooni poolväärtusaeg on hinnanguliselt 8...10 tundi ja suure
seonduvuse tõttu lipiidmembraaniga kestab ravitoime 24 tundi. Korduva manustamise järgselt ei
täheldatud ravimi kuhjumist.

Lineaarsus/mittelineaarsus
Lerkanidipiini suukaudsel manustamisel saavutatud tase plasmas ei ole otseses proportsionaalses
seoses annusega (mittelineaarne kineetika). Pärast 10, 20 või 40 mg manustamist oli täheldatud
maksimaalsete plasmakontsentratsioonide suhe 1:3:8 ja kontsentratsiooni-aja kõvera aluse pindala
suhe 1:4:18, mis viitab esmase maksapassaazi progresseeruvale küllastumisele. Seega suureneb
biosaadavus annuse suurendamisel.

Patsientide erirühmad
Eakatel patsientidel ja kerge kuni mõõduka neerufunktsiooni kahjustuse või kerge kuni mõõduka
maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel oli lerkanidipiini farmakokineetika sarnane sellega, mida
täheldati patsientide üldpopulatsioonis; raske neerufunktsiooni kahjustusega või dialüüsi saavatel
patsientidel oli toimeaine tase plasmas suurenenud (ligikaudu 70%). Mõõduka kuni raske
maksakahjustusega patsientidel on lerkanidipiini süsteemne biosaadavus tõenäoliselt suurenenud, kuna
toimeaine metaboliseerub tavaliselt ulatuslikult maksas.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse uuringutes loomadel ei ole antihüpertensiivsete annuste kasutamisel
ilmnenud mingit toimet autonoomsele närvisüsteemile, kesknärvisüsteemile või seedetrakti
funktsioonile.

Pikaajalistes uuringutes rottidel ja koertel täheldatud olulised toimed olid otseselt või kaudselt seotud
kaltsiumikanali blokaatorite suurte annuste teadaolevate toimetega, peegeldades valdavalt ülemäärast
farmakodünaamilist toimet.

Lerkanidipiin ei olnud genotoksiline ja sellel ei ilmnenud kantserogeenset toimet.

Ravi lerkanidipiiniga ei avaldanud mõju rottide viljakusele ja üldisele reproduktiivsele funktsioonile.

Rottidel ja küülikutel teostatud uuringutes ei täheldatud teratogeenset toimet; rottidel põhjustasid
lerkanidipiini suured annused siiski tiinuse katkemist enne ja pärast implantatsiooni ning loote arengu
aeglustumist.

Lerkanidipiinvesinikkloriidi manustamine suures annuses (12 mg/kg/päevas) poegimise ajal põhjustas
düstookiat.

Lerkanidipiini ja/või selle metaboliitide jaotumist tiinetel loomadel ja eritumist rinnapiima ei ole
uuritud.

Metaboliite ei ole toksilisuse uuringutes eraldi uuritud.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Ledipin 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Tableti sisu:
Maisitärklis
Naatriumtärklisglükolaat (tüüp A)
Kolloidne ränidioksiid, veevaba
Mikrokristalne tselluloos,
Poloksameer 188
7
Naatriumstearüülfumaraat
Makrogool 6000

Tableti kate:
Hüpromelloos
Makrogool 6000
Kollane raudoksiid (E 172)
Titaandioksiid (E 171)

Ledipin 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Tableti sisu:
Mikrokristalne tselluloos,
Maisitärklis
Naatriumtärklisglükolaat (tüüp A)
Kolloidne ränidioksiid, veevaba
Povidoon K 30
Naatriumstearüülfumaraat

Tableti kate:
Hüpromelloos
Makrogool 6000
Punane raudoksiid (E 172)
Titaandioksiid (E 171)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

Ledipin 10 mg:
2 aastat.

Ledipin 20 mg:
3 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC-alumiinium blistrid või PVC/PVDC-alumiinium blistrid karpides.
Pakendi suurused: 14, 28, 30, 50 x 1, 56, 98 või 100 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

TEVA Pharma B.V.
Computerweg 10, 3542DR Utrecht
Holland
8


8. MÜÜGILOA
NUMBRID

Ledipin, 10 mg: 666709
Ledipin, 20 mg: 666809


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

22.12.2009


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2009.


9