Ketesse - suukaudse lahuse graanulid (12,5mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Ketesse, 12,5 mg suukaudse lahuse graanulid

Ketesse, 25 mg suukaudse lahuse graanulid

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga kotike suukaudse lahuse graanulitega sisaldab 12,5 mg või 25 mg deksketoprofeeni, deksketoprofeentrometamoolina.

INN. Dexketoprofenum

Teadaolevat toimet omavad abiained:

vastavalt 1,20...1,22 g või 2,40...2,44 g sahharoosi kolloidse ränidioksiidiga. Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Suukaudse lahuse graanulid.

Sidrunikollast värvi graanulid.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Nõrga kuni mõõduka tugevusega ägeda valu lühiajaline sümptomaatiline ravi, sh lihas-skeleti valu, düsmenorröa, hambavalu.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud

Valu iseloomu ja raskusastme järgi on soovitatav annus 12,5 mg iga 4…6 tunni järel või 25 mg iga 8 tunni järel. Kogu ööpäevane annus ei tohi ületada 75 mg.

Kõrvaltoimeid saab minimeerida, kui kasutada väikseimat efektiivset annust sümptomite kontrolli all hoidmiseks vajaliku lühima aja vältel (vt lõik 4.4).

Ketesse on ette nähtud ainult lühiajaliseks kasutamiseks ja ravi tuleb piirata sümptomaatilise perioodiga.

Eakad

Eakatel patsientidel soovitatakse alustada ravi väikse annusega (ööpäevane annus 50 mg). Annust võib suurendada täiskasvanutele soovitatava annuseni alles pärast seda, kui on kindlaks tehtud ravimi hea talutavus. Tulenevalt võimalike kõrvaltoimete profiilist (vt lõik 4.4) peavad eakad patsiendid olema eriti hoolika jälgimise all.

Maksafunktsiooni häire

Kerge kuni mõõduka maksafunktsiooni häirega patsientidel tuleb alustada ravi väiksemate annustega (ööpäevane annus 50 mg) ja neid tähelepanelikult jälgida. Ketesset ei tohi kasutada raske maksafunktsiooni häirega patsientidel.

Neerufunktsiooni häire

Kerge neerufunktsiooni häirega patsientidel (kreatiniini kliirens 60...89 ml/min) tuleb algannust vähendada ööpäevase koguannuseni 50 mg (vt lõik 4.4). Ketesset ei tohi kasutada mõõduka kuni raske neerufunktsiooni häirega patsientidel (kreatiniini kliirens ≤ 59 ml/min) (vt lõik 4.3).

Lapsed

Ketesse graanulite kasutamist ei ole uuritud lastel ega noorukitel. Seetõttu pole kindlaks tehtud ravimi ohutust ja efektiivsust ning seda ei tohi lastel ega noorukitel kasutada.

Manustamisviis

Kogu kotikese sisu lahustada klaasis vees ja loksutada/segada hoolikalt kuni lahustumiseni. Saadud lahus tuleb ära kasutada kohe pärast valmistamist.

Samaaegne manustamine koos toiduga aeglustab ravimi imendumiskiirust (vt „Farmakokineetilised omadused“), seepärast soovitatakse ägeda valu korral ravimit manustada vähemalt 15 minutit enne sööki.

4.3Vastunäidustused

Ketesset ei tohi manustada järgmistel juhtudel:

-ülitundlikkus toimeaine, mõne teise mittesteroidse põletikuvastase aine (MSPVA) või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;

-patsiendid, kellel sarnase toimega ained (nt atsetüülsalitsüülhape või teised MSPVA-d) põhjustavad astmahooge, bronhospasmi, ägedat riniiti või ninapolüüpe, urtikaariat või angioödeemi;

-teadaolevad fotoallergilised või fototoksilised reaktsioonid ketoprofeeni või fibraatide kasutamisel;

-anamneesis MSPVA-de kasutamisega seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon;

-patsiendid, kellel on peptiline haavand/seedetrakti hemorraagia või anamneesis seedetrakti verejooks, haavandumine või perforatsioon;

-kroonilise düspepsia;

-teised ägedad verejooksud või veritsushäired;

-Crohni tõbi või haavandiline koliit;

-raske südamepuudulikkus;

-mõõdukas kuni raske neerufunktsiooni häire (kreatiniini kliirens ≤59 ml/min);

-raske maksafunktsiooni häire (Child-Pugh skoor 10...15);

-hemorraagiline diatees või teised koagulatsioonihäired;

-raske dehüdratsiooniga patsiendid (põhjuseks oksendamine, kõhulahtisus või puudulik vedelikutarbimine);

-raseduse kolmas trimester ja imetamine (vt lõik 4.6)..

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Manustada ettevaatlikult allergiliste seisundite anamneesiga patsientidele.

Vältida tuleb Ketesse kasutamist koos teiste MSPVA-dega, sealhulgas tsüklooksügenaas-2 selektiivsete inhibiitoritega.

Soovimatuid toimeid saab vähendada, kui kasutada väikseimat efektiivset annust lühima aja kestel, mis on vajalik sümptomite kontrolli alla saamiseks (vt lõik 4.2 ja allpool seedetrakti ja kardiovaskulaarsed riskid).

Seedetrakti riskid

Seedetrakti verejooks, haavandumine ja perforatsioon:

Surmaga lõppeda võivatest seedetrakti verejooksudest, haavandumistest või perforatsioonidest on teatatud MSPVA kasutamisel ükskõik millal ravi ajal koos hoiatavate sümptomitega või ilma ning eelneva tõsiste seedetrakti haiguste anamneesiga või ilma. Kui Ketesse kasutamisel tekib seedetrakti verejooks või haavandumine, tuleb ravi katkestada.

Seedetrakti verejooksu, haavandumise või perforatsiooni risk võimendub suuremate MSPVA annuste manustamisel patsientidele, kellel on anamneesis haavand, eriti kui see on tüsistunud verejooksu või perforatsiooniga (vt lõik 4.3), samuti eakatel.

Eakad: eakatel patsientidel esineb MSPVA-de kõrvaltoimete, eriti seedetrakti verejooksu ja perforatsiooni suurenenud sagedus, mis võib lõppeda surmaga (vt lõik 4.2). Neid patsiente tuleb ravida väikseima võimaliku annusega.

Nagu kõigi MSPVA-de puhul, tuleb enne ravi alustamist deksketoprofeentrometamooliga selgitada, kas patsiendil on anamneesis ösofagiiti, gastriiti ja/või peptilist haavandit, kas need on täielikult väljaravitud enne ravi alustamist. Gastrointestinaalsete sümptomite või gastrointestinaalse haigusega patsiente tuleb jälgida seedehäirete, eriti gastrointestinaalse verejooksu sümptomite suhtes. MSPVA-sid tuleb manustada ettevaatlikult seedetrakti haiguse (haavandiline koliit, Crohni tõbi) anamneesiga patsientidele, sest nende seisund võib muutuda halvemaks (vt lõik 4.8).

Sel juhul tuleb kaaluda kombinatsioonravi protektiivsete ravimitega (st misoprostool või prootonpumba inhibiitorid), samuti nende patsientide puhul, kes vajavad samaaegset väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet või muid ravimeid, mis arvatavasti suurendavad gastrointestinaalset riski (vt allpool ja lõik 4.5).

Patsiendid, kelle anamneesis on ravimite toksiline toime seedetraktile, eriti eakad, peavad teatama kõigist ebaharilikest abdominaalsetest sümptomitest (eriti seedetrakti verejooksust). Väga oluline on see ravi alguses.

Tuleb olla ettevaatlik patsientidega, kes saavad samal ajal ravimeid, mis võivad suurendada haavandumise või verejooksu riski: suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid, nagu varfariin, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või antitrombotsütaarsed ravimid, nagu atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5).

Neerude riskid

Neerufunktsiooni häirega patsientide ravimisel tuleb olla ettevaatlik. Neil patsientidel võib MSPVA-de kasutamine põhjustada neerufunktsiooni halvenemist, vedelikupeetust ja turseid. Ettevaatus on samuti vajalik patsientidel, kes saavad diureetilist ravi, või neil, kellel võib tekkida hüpovoleemia, sest nefrotoksilisuse risk on suurenenud.

Tagada tuleb adekvaatne vedeliku tarbimine, et vältida dehüdratsiooni ja võimalikku suurenenud renaalset toksilisust.

Nagu kõik MSPVA-d, võib ravim suurendada plasma uurea- ja kreatiniinisisaldust. Nagu kõiki teisi prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid, saab seda seostada renaalse süsteemi kõrvaltoimetega, mis võivad viia glomerulonefriidi, interstitsiaalse nefriidi, neerude papillaarse nekroosi, nefrootilise sündroomi ja ägeda neerupuudulikkuseni.

Eakatel patsientidel esineb tõenäoliselt neerufunktsiooni häireid (vt lõik 4.2).

Maksa riskid

Maksafunktsiooni häirega patsientide ravimisel tuleb olla ettevaatlik. Nagu teised MSPVA-d, võib preparaat põhjustada teatud maksafunktsiooni näitajate mööduvat vähest tõusu, samuti SGOT ja SGPT aktiivsuse olulist tõusu. Nende näitajate olulise tõusu puhul tuleb ravi katkestada.

Eakatel patsientidel esineb tõenäoliselt maksafunktsiooni häireid (vt lõik 4.2).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed riskid

Hüpertensiooni ja/või kerge kuni keskmise raskusega südamepuudulikkusega patsientide puhul on vajalik hoolikas jälgimine. Eriti ettevaatlik tuleb olla patsientide puhul, kellel on anamneesis südamehaigus, eriti südamepuudulikkus, kuna esineb risk südamepuudulikkuse süvenemiseks, sest MSPVA kasutamisel on täheldatud vedelikupeetust ja tursete esinemist.

Kliiniliste uuringute ja epidemioloogilised andmed viitavad sellele, et mõningate MSPVA-de kasutamist (eriti suurtes annustes ja kaua aega) võib seostada arteriaalsete trombootiliste tüsistuste (nt

müokardiinfarkt või insult) veidi suurenenud riskiga. Piisavate andmete puudumisel ei ole võimalik sellist riski deksketoprofeentrometamooli puhul välistada.

Ravimata hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, kindlaks tehtud südame isheemiatõve, perifeersete arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsiente tohib deksketoprofeentrometamooliga ravida ainult pärast hoolikat kaalumist. Tuleb kaaluda, kas alustada pikaajalist ravi kardiovaskulaarse haiguse (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi ja suitsetamine) riskiteguritega patsientidel.

Kõik mitteselektiivsed MSPVA-d võivad inhibeerida trombotsüütide agregatsiooni ja pikendada veritsusaega prostaglandiinide sünteesi inhibeerimise kaudu. Seetõttu ei soovitata deksketoprofeentrometamooli kasutada patsientidel, kes saavad muud ravi, mis mõjutab hemostaasi, nagu varfariin või teised kumariinid või hepariinid (vt lõik 4.5).

Eakatel patsientidel esineb tõenäoliselt kardiovaskulaarse funktsiooni häireid (vt lõik 4.2).

Nahareaktsioonid

MSPVA-de kasutamisega seoses on esinenud tõsiseid (mõnikord fataalseid) nahareaktsioone, näiteks eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom ja epidermise toksiline nekrolüüs. Patsientide jaoks esineb nende reaktsioonide suurim risk tõenäoliselt ravi alguses, reaktsioon algab enamikul juhtudest esimesel ravikuul. Esimeste nahalööbe, limaskesta kahjustuste või teiste ülitundlikkuse nähtude ilmnemisel tuleb Ketesse kasutamine katkestada.

Muu teave

Eriline ettevaatus on vajalik patsientidel, kellel esineb:

-kaasasündinud porfüriini metabolismi häire (näiteks vahelduv porfüüria);

-dehüdratsioon.

Eriline ettevaatus on vajalik ka kohe ulatusliku operatsiooni järgselt.

Kui arst kaalub pikaajalist ravi deksketoprofeeniga, tuleb regulaarselt kontrollida maksa- ja neerufunktsiooni näitajaid ning verepilti.

Raske äge ülitundlikkusreaktsioon (nt anafülaktiline šokk) on esinenud harvadel juhtudel. Raske ülitundlikkuse sümptomite ilmnemisel pärast Ketesse manustamist tuleb ravi kindlasti katkestada. Olenevalt tekkinud sümptomitest tuleb spetsialisti juhtimisel võtta kasutusele vajalikud meetmed.

Patsientidel, kellel on astma koos kroonilise nohu, kroonilise sinusiidi ja/või ninapolüüpidega, on võrreldes teiste isikutega suurem risk atsetüülsalitsüülhappest ja/või MSPVA-dest põhjustatud allergiateks. Selle ravimi manustamine võib põhjustada astmahoo või bronhospasmi, eriti nendel, kellel esineb allergia atsetüülsalitsüülhappe või MSPVA-de suhtes (vt lõik 4.3).

Erandjuhul võib varicella viirus olla tõsiste naha ja pehmete kudede nakkusliku tüsistuse allikas. Siiani ei ole võimalik välistada, et MSPVA-d võivad halvendada varicella viirusest tingitud infektsiooni kulgu. Seetõttu on varicella viirusest tingitud infektsiooni korral soovitatav hoiduda Ketesse kasutamisest.

Ketesset tuleb manustada ettevaatusega patsientidele, kellel esinevad hematopoeesi häired, süsteemne erütematoosne luupus või segatüüpi sidekoehaigus.

Nagu teised MSPVA-d, võib ka deksketoprofeen maskeerida nakkushaiguste sümptomeid.

See ravim sisaldab sahharoosi. Seda ravimit ei tohi kasutada patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik fruktoositalumatus, glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon või sahharaasi-isomaltaasi puudulikkus. Seda tuleb arvestada suhkurtõvega patsientidel.

Lapsed

Ohutus lastel ja noorukitel ei ole tõestatud.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Järgmised koostoimed kehtivad MSPVA-de puhul üldiselt.

Mittesoovitatavad kombinatsioonid

−Teised MSPVA-d (sealhulgas tsüklooksügenaas-2 selektiivsed inhibiitorid) ja salitsülaatide suured annused (≥ 3 g ööpäevas): mitmete MSPVA-de koosmanustamine võib suurendada seedetrakti haavandite ja verejooksu riski sünergilise toime tõttu.

−Antikoagulandid: MSPVA-d võivad soodustada antikoagulantide, näiteks varfariini toimeid (vt lõik 4.4) deksketoprofeeni suure seondumise tõttu plasmavalkudega ning trombotsüütide funktsiooni inhibeerimise ja seedetrakti limaskesta kahjustuse tõttu. Kui kombinatsiooni ei saa vältida, tuleb patsiente kliiniliselt jälgida ja teostada laboratoorseid analüüse.

−Hepariinid: verejooksu suurenenud risk (trombotsüütide funktsiooni inhibeerimise ning mao ja kaksteistsõrmiksoole limaskesta kahjustuste tõttu). Kui kombinatsiooni ei saa vältida, tuleb patsiente kliiniliselt jälgida ja teostada laboratoorseid analüüse.

−Kortikosteroidid: esineb seedetrakti haavandumise või verejooksu suurenenud risk (vt lõik 4.4).

−Liitium (kirjeldatud mitme MSPVA-ga): MSPVA-d suurendavad vere liitiumisisaldust, mis võib jõuda toksiliste väärtusteni (liitiumi vähenenud ekskretsioon neerude kaudu). Seetõttu vajab see parameeter jälgimist ravi alustamisel deksketoprofeeniga, ravi reguleerimisel ja lõpetamisel.

−Metotreksaat suurtes annustes 15 mg nädalas või rohkem: metotreksaadi suurenenud hematoloogiline toksilisus renaalse kliirensi vähenemise tõttu põletikuvastaste ainete toimel üldiselt.

−Hüdantoiinid ja sulfoonamiidid: nende ainete toksilised toimed võivad tugevneda.

Ettevaatust nõudvad kombinatsioonid

−Diureetikumid, AKE inhibiitorid, antibakteriaalsed aminoglükosiidid ja angiotensiin II retseptori antagonistid: deksketoprofeen võib vähendada diureetikumide ja antihüpertensiivsete ravimite toimet. Mõnedel kompromiteeritud neerufunktsiooniga patsientidel (nt dehüdreeritud patsiendid või eakad kompromiteeritud neerufunktsiooniga patsiendid) võib samaaegne tsüklooksügenaasi inhibeerivate ainete, AKE inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või antibakteriaalsete aminoglükosiidide manustamine põhjustada edasist neerufunktsiooni halvenemist, mis on tavaliselt pöörduv. Deksketoprofeeni ja diureetikumi kombineeritud ordineerimise puhul peab tagama, et patsient on adekvaatselt hüdreeritud ning ravi alguses ja perioodiliselt ravi ajal tuleb jälgida neerufunktsiooni. Ketesse koosmanustamine kaaliumi säästvate diureetikumidega võib viia hüperkaleemia tekkele. Vajalik on jälgida vere kaaliumisisaldust. (vt lõik 4.4).

−Metotreksaat väikestes annustes, alla 15 mg nädalas: metotreksaadi suurenenud hematoloogiline toksilisus renaalse kliirensi vähenemise tõttu põletikuvastaste ainete toimel üldiselt. Iganädalane verepildi jälgimine kombinatsiooni kasutamise esimestel nädalatel. Tõhustatud jälgimine isegi kerge neerufunktsiooni häire olemasolul, samuti eakatel patsientidel.

−Pentoksüfülliin: verejooksu suurenenud risk. Tõhustatud kliiniline jälgimine ja sage veritsusaja kontroll.

−Zidovudiin: toksilisuse suurenenud risk erütrotsüütide reale toime kaudu retikulotsüütidele raske aneemiaga nädal aega pärast MSPVA-dega alustamist. Kontrollida täisverepilti ja retikulotsüütide arvu üks või kaks nädalat pärast ravi alustamist MSPVA-ga.

−Sulfonüüluuread: MSPVA-d võivad suurendada sulfonüüluureate hüpoglükeemilist toimet nende kõrvaldamisega plasmavalkude sidumiskohtadest.

Kombinatsioonid, millega tuleb arvestada

−Beetablokaatorid: ravi MSPVA-ga võib vähendada beetablokaatorite antihüpertensiivset toimet prostaglandiinide sünteesi inhibeerimise kaudu.

−Tsüklosporiin ja takroliimus: MSPVA-d võivad suurendada nefrotoksilisust neeru prostaglandiinide poolt vahendatud toime kaudu. Kombinatsioonravi puhul tuleb mõõta neerufunktsiooni.

−Trombolüütikumid: verejooksu suurenenud risk.

−Trombotsüütide agregatsiooni pärssijad ja serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d): suurenenud oht seedetrakti verejooksu tekkeks (vt lõik 4.4).

−Probenetsiid: deksketoprofeeni plasmakontsentratsioonid võivad olla suurenenud; selle koostoime põhjuseks võib olla inhibeeriv mehhanism renaalse tubulaarse sekretsiooni kohas ja glükuroonkonjugatsioon ning see nõuab deksketoprofeeni annuse reguleerimist.

−Südameglükosiidid: MSPVA-d võivad suurendada plasma glükosiidide kontsentratsiooni.

−Mifepristoon: esineb teoreetiline risk, et prostaglandiinide süntetaasi inhibiitorid võivad muuta mifeprostooni tõhusust.

−Piiratud andmed näitavad, et prostaglandiini koosmanustamine MSPVA-dega ei mõjuta mifepristooni ega prostaglandiini toimet emakakaela küpsemisele ega emaka kontraktiilsusele ning ei mõjuta meditsiinilise abordi tõhusust.

−Kinoloonantibiootikumid: katseloomade andmed viitavad sellele, et kinoloonide suured annused kombinatsioonis MSPVA-dega võivad suurendada krampide tekkimise riski.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Ketesse on raseduse kolmanda trimestri ja imetamise ajal vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Rasedus

Prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine võib ohustada rasedust ja/või loote arengut. Epidemioloogiliste uuringute andmed näitavad, et varajases raseduse staadiumis kasutatud prostaglandiinide sünteesi inhibiitorid võivad põhjustada suurenenud riski raseduse katkemiseks ning südame malformatsioonide ja gastrotsiisi teket. Kardiovaskulaarse malformatsiooni absoluutne risk suurenes vähem kui 1%-lt ligikaudu 1,5%-ni. Arvatakse, et risk suureneb annuse suurenedes ja ravi pikema kestuse korral. Loomadel põhjustab prostaglandiinide sünteesi inhibiitori manustamine tiinuse suurenenud katkemise riski implantatsiooni eel ja selle järel, samuti loote/embrüo hukkumist.

Peale selle esineb suurenenud risk erinevate malformatsioonide tekkeks, sealhulgas kardiovaskulaarsed malformatsioonid, eriti kui prostaglandiinide sünteesi inhibiitoreid manustatakse organogeneesi perioodil. Siiski ei ole deksketoprofeentrometamooliga läbi viidud loomkatsed näidanud reproduktiivset toksilisust (vt lõik 5.3). Raseduse esimesel ja teisel trimestril ei ole soovitatav deksketoprofeentrometamooli manustada, välja arvatud juhul, kui see on hädavajalik. Kui deksketoprofeentrometamooli kasutatakse naisel, kes soovib rasestuda, või raseduse esimesel ja teisel trimestril, tuleb kasutada võimalikult väikest annust ning viia ravi kestus miinimumini.

Raseduse kolmandal trimestril võivad kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid põhjustada lootel:

−kardiopulmonaalset toksilisust (koos arterioosjuha enneaegse sulgumise ja pulmonaalhüpertensiooni kujunemisega);

−renaalset düsfunktsiooni, mis võib viia neerupuudulikkuse ja oligohüdramnioni tekkele.

Raseduse lõpus emal ja vastsündinul:

−võimalikku veritsusaja pikenemist, antiagregantne efekt, mis võib ilmneda ka väga väikeste annuste puhul;

−emakakontraktsioonide pärssimist, mis võib viia pikaleveninud sünnituseni.

Fertiilsus

Ketesse võib põhjustada naiste fertiilsuse häireid ja ravimit ei soovitata rasestuda soovivatele naistele. Naistel, kellel esinevad raskused rasestumisel või keda uuritakse sigimatuse tõttu, tuleb mõelda deksketoprofeentrometamooli kasutamise lõpetamisele.

Imetamine

Ei ole teada, kas deksketoprofeen eritub inimese rinnapiima. Ketesse kasutamine on imetamise ajal vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Ketesse graanulid võivad põhjustada kõrvaltoimeid, nagu pearinglus, nägemishäired või uimasus. Sellisel juhul võib häiruda võime adekvaatselt reageerida, osaleda aktiivses liiklussituatsioonis ja käsitseda masinaid.

4.8Kõrvaltoimed

Allolevas tabelis on organsüsteemi klasside ja esinemissageduse alusel klassifitseeritud kõrvaltoimed, mis kliinilistes uuringutes loeti vähemalt võimalikult seotuks deksketoprofeentrometamooliga (tabletivorm), ja kõrvaltoimed, millest on teatatud Ketesse graanulite turuletulekujärgselt.

Et graanulivormis deksketoprofeeni plasma maksimumkontsentratsioon on suurem kui tabletivormi kasutamisel, ei saa välistada suurenenud riski (seedetrakti) kõrvaltoimete tekkeks.

Kõige sagedasemad kõrvaltoimed on seotud seedetraktiga. Peptiline haavand, perforatsioon või veritsus seedetraktist (vahel ka surmaga lõppev, eriti eakatel, vt lõik 4.4). Iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhugaasid, kõhukinnisus, seedehäired, kõhuvalu, verine väljeheide, veriokse, haavandiline stomatiit, koliidi või Crohni tõve ägenemine (vt lõik 4.4). Harvem on esinenud gastriiti. Seoses MSPVA-dega on teatatud tursetest, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed viitavad sellele, et mõningate MSPVA-de kasutamist (eriti suurtes annustes ja pikka aega) võib seostada veidi suurenenud arteriaalsete trombootiliste tüsistuste (nt müokardiinfarkt või insult) riskiga (vt lõik 4.4).

Nagu teiste MSPVA-de puhul, võivad ilmneda järgmised kõrvaltoimed: aseptiline meningiit, mis võib esineda peamiselt süsteemse erütematoosse luupuse või segatüüpi sidekoehaigusega patsientidel, hematoloogilised reaktsioonid (purpura, aplastiline ja hemolüütiline aneemia ning harva agranulotsütoos ja medullaarne hüpoplaasia).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Üleannustamise sümptomaatika ei ole teada. Sarnased ravimid on põhjustanud gastrointestinaalseid (oksendamine, anoreksia, kõhuvalu) ja neuroloogilisi (somnolentsus, vertiigo, desorientatsioon, peavalu) häireid.

Kogemata või liigsel manustamisel alustada kohe sümptomaatilist ravi vastavalt patsiendi kliinilisele seisundile. Aktiivsütt tuleb manustada, kui täiskasvanu või laps on sisse võtnud rohkem kui 5 mg/kg tunni aja jooksul.

Deksketoprofeentrometamooli saab eemaldada dialüüsiga.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: propioonhappe derivaadid

ATC-kood: M01AE17

Deksketoprofeentrometamool on S–(+)-2-(3-bensoüülfenüül) propioonhappe trometamiinsool, valuvastane, põletikuvastane ja antipüreetiline ravim, mis kuulub mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite hulka (M01AE).

Toimemehhanism

Mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite toimemehhanism on seotud prostaglandiini sünteesi vähenemisega tsüklooksügenaasi tee inhibeerimise tõttu. Spetsiifiliselt inhibeeritakse arahhidoonhappe transformeerumist tsüklilisteks endoperoksiidideks PGG2 ja PGH, mis produtseerivad prostaglandiine PGE, PGE, PGF2α ja PGD, samuti prostatsükliini PGI2 ja tromboksaane (TxA2 ja TxB). Lisaks võib prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine mõjutada teisi põletiku mediaatoreid (nagu kiniinid), põhjustades kaudset toimet, mis lisandub otsesele toimele.

Farmakodünaamilised toimed

On näidatud, et deksketoprofeen on katseloomadel ja inimestel COX-1 ja COX-2 inhibiitor.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Mitmel valumudelil läbi viidud kliinilised uuringud näitasid deksketoprofeentrometamooli efektiivset analgeetilist aktiivsust. Mõnedes uuringutes leiti, et analgeetiline toime algas 30 minutit pärast manustamist. Analgeetiline toime püsib 4…6 tundi.

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Suukaudse manustamise järel imendub deksketoprofeentrometamool kiiresti, maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse 0,25…0,33 tunni pärast, kui kasutatakse graanulivormi. Deksketoprofeeni standardvabanemisega tableti ja graanulite vastavad 12,5 mg ning 25 mg annused on biosaadavuse ulatuse (AUC) osas bioekvivalentsed. Maksimaalne plasmakontsentratsioon on ligikaudu 30% suurem graanulivormi manustamise järel.

Samaaegsel manustamisel toiduga deksketoprofeentrometamooli AUC ei muutu, samas Cmax väheneb ja tema imendumiskiirus pikeneb (suurenenud tmax).

Jaotumine

Deksketoprofeentrometamooli jaotuvuse poolväärtusaeg 0,35 tundi ning eliminatsiooni poolväärtusaeg on 1,65 tundi. Nagu teistel ulatuslikult plasmavalkudega seonduvatel ravimitel (99%), on tema jaotusruumala keskmine väärtus alla 0,25 l/kg. Deksketoprofeeni peamine eliminatsioonitee on glükuroniidne konjugatsioon, millele järgneb renaalne ekskretsioon.

Biotransformatsioon ja eritumine

Pärast deksketoprofeentrometamooli manustamist on uriinist leitav ainult S–(+) enantiomeer, mis näitab, et inimestel konversiooni R–(–) enantiomeeriks ei toimu.

Mitme annusega farmakokineetika uuringutes leiti, et AUC ei ole pärast viimast manustamist erinev pärast ühekordse annuse manustamist, mis viitab sellele, et ravimi akumuleerumist ei toimu.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, reproduktsioonitoksilisuse ja immunofarmakoloogia prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Hiirtel ja ahvidel läbi viidud kroonilise toksilisuse uuringud andsid mittetäheldatava kahjuliku toime taseme (NOAEL) 3 mg/kg päevas. Peamised suurte annuste puhul esinenud kõrvaltoimed olid gastrointestinaalsed erosioonid ja haavandid, mis olid annusest sõltuvad.

Nagu on teada kogu MSPVA farmakoloogilise klassi puhul, võib deksketoprofeentrometamool põhjustada muutusi embrüo-loote elulemuses loommudelites nii kaudselt gastrointestinaalse toksilisuse kaudu tiinetele loomadele kui ka otseselt loote arengule.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Ammooniumglütsürrisinaat

Neohesperidiindihüdrokalkoon

Kinoliinkollane (E 104)

Sidruni lõhnaaine

Sahharoos

Kolloidne hüdreeritud ränidioksiid

6.2Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

Suukaudse lahuse valmistamiseks mõeldud graanulid on pakendatud üksikannustena alumiiniumpolüetüleenist kuumsuletud kotikestes.

Ketesse 12,5 mg: pakendis on 2, 10, 20, 30, 40, 50, 100 või 500 kotikest. Ketesse 25 mg: pakendis on 2, 4, 10, 20, 30, 40, 50, 100 või 500 kotikest.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Menarini International Operations Luxembourg S.A 1, Avenue de la Gare

L-1611 Luxembourg Luksemburg

8.MÜÜGILOA NUMBRID

12,5 mg: 746711

25 mg: 746611

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 10.06.2011

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 09.06.2015

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Mai 2016