Ketesse - õhukese polümeerikattega tablett (25mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte
Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Ketesse, 25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks tablett sisaldab 25 mg deksketoprofeeni, deksketoprofeentrometamoolina. INN. Dexketoprofenum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
RAVIMVORM
Õhukese polümeerikattega tablett.
Valge, ümmargune, poolitusjoonega õhukese polümeerikattega tablett. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.
KLIINILISED ANDMED
Näidustused
Nõrga kuni mõõduka tugevusega valu sümptomaatiline ravi, sh lihas-skeleti valu, düsmenorröa, hambavalu.
Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Täiskasvanud
Vastavalt valu iseloomule ja raskusele on soovitatav annus tavaliselt 12,5 mg iga 4-6 tunni järel või 25 mg iga 8 tunni järel. Ööpäevane annus ei tohi ületada 75 mg.
Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis on sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.4).
Ketesse tabletid ei ole ette nähtud pikaajaliseks kasutamiseks ja ravi tuleb piirata sümptomaatilise perioodiga.
Eakad
Eakatel patsientidel soovitatakse alustada ravi väikse annusega (ööpäevane annus 50 mg). Annust võib suurendada täiskasvanute soovitatava annuseni ainult juhul, kui ravimit talutakse hästi.
Maksakahjustus
Kerge kuni mõõduka maksafunktsiooni häirega patsientidel tuleb alustada ravi väiksemate annustega (ööpäevane annus 50 mg) ja neid tähelepanelikult jälgida. Ketesse tablette ei tohi kasutada raske maksafunktsiooni häirega patsientidel.
Neerukahjustus
Kerge neerufunktsiooni häirega patsientidel (kreatiniini kliirens 60...89 ml/min) (vt lõik 4.4) tuleb algannust vähendada ööpäevase koguannuseni 50 mg. Ketesse tablette ei tohi kasutada mõõduka kuni
raske neerufunktsiooni häirega (kreatiniini kliirens ≤ 59 ml/min) (vt lõik 4.3) patsientidel.
Lapsed
Ketesse’t ei ole lastel ja noorukitel uuritud. Seetõttu ei ole ohutus ja efektiivsus lastel ja noorukitel tõestatud ning seda ravimit ei tohi lastel ja noorukitel kasutada.
Manustamisviis
Tablett tuleb alla neelata koos piisava koguse vedelikuga (nt ühe klaasi veega).
Samaaegne manustamine koos toiduga aeglustab ravimi imendumiskiirust (vt Farmakokineetilised omadused), seepärast on soovitatav ägeda valu korral ravimit manustada vähemalt 30 minutit enne sööki.
Vastunäidustused
Ketesse tablette ei tohi manustada järgmistel juhtudel:
−patsiendid, kellel on ülitundlikkus toimeaine või mõne muu MSPVA või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;
−patsiendid, kellel sarnase toimega ained (nt atsetüülsalitsüülhape või teised MSPVA-d) põhjustavad astmahooge, bronhospasmi, ägedat riniiti või põhjustavad ninapolüüpide teket, urtikaariat või angioneurootilist turset;
−varem esinenud fotoallergiline või fototoksiline reaktsioon ravi ajal ketoprofeeni või fibraatidega;
−patsiendid, kellel on varasemal ravil MSPVA-dega on esinenud seedetrakti verejooks või perforatsioon;
−patsiendid, kellel on peptiline haavand/ seedetrakti hemorraagia või on olnud seedetrakti verejooks, haavandumine või perforatsioon;
−kroonilise düspepsiaga patsiendid;
−patsiendid, kellel esineb muu aktiivne verejooks või veritsushäired;
−Crohni tõve või haavandilise koliidiga patsiendid;
−bronhiaalastma anamneesiga patsiendid;
−raske südamepuudulikkusega patsiendid;
−mõõduka kuni raske neerufunktsiooni häirega patsiendid (kreatiniini kliirens ≤59 ml/min);
−raske maksafunktsiooni häirega patsiendid (Child-Pugh skoor 10-15);
−hemorraagilise diateesi ja muude koagulatsioonihäiretega patsiendid;
−raskelt dehüdreeritud (põhjustatud oksendamisest, kõhulahtisusest või ebapiisavast vedelikutarbimisest) patsiendid;
−raseduse kolmanda trimestri ajal ja imetamise perioodis (vt lõik 4.6).
Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Manustada ettevaatlikult allergiliste seisundite anamneesiga patsientidele.
Samaaegset Ketesse kasutamist koos teiste MSPVA-dega, kaasa arvatud tsüklooksügenaas-2 selektiivsete inhibiitoritega, tuleb vältida.
Kõrvaltoimete esinemist saab vähendada, kasutades väiksemaid toimivaid annuseid, lühima sümptomite taandumiseks vajaliku perioodi vältel (vt lõik 4.2, ning allpool seedetrakti ja kardiovaskulaarsete riskide kohta).
Seedetrakti riskid
MSPVA-de kasutamisel (hoiatavate sümptomitega või ilma, ka juhul kui eelnevalt pole anamneesis tõsiseid gastrointestinaalseid juhte esinenud) on teatatud ravi kestel mistahes ajal gastrointestinaalsest verejooksust, haavandite tekkest või perforatsioonist mis võib olla fataalne. Kui Ketesse kasutamisel tekib gastrointestinaalne verejooks või haavand, tuleb ravi Ketesse-ga katkestada.
Patsientidel, kellel on olnud haavand, suureneb MSPVA annuse suurendamisel risk
gastrointestinaalsele verejooksule, haavandi tekkele või perforatsioonile eriti hemorraagiaga või perforatsiooniga juhtudel (vt lõik 4.3) ja eakatel.
Eakad: eakatel esineb MSPVA-de kõrvaltoimeid sagedamini, eriti gastrointestinaalset verejooksu ja perforatsiooni, mis võivad lõppeda surmaga (vt lõik 4.2). Nendel patsientidel tuleb ravi alustada väikseima võimaliku annusega.
Nagu kõigi MSPVA-de puhul, tuleb enne ravi alustamist deksketoprofeeniga välja selgitada, kas patsiendil on varem esinenud ösofagiiti, gastriiti ja/või peptilist haavandit ning veenduda, et need on täielikult välja ravitud. Gastrointestinaalsete sümptomitega või gastrointestinaalse haigusega patsiente tuleb jälgida seedehäirete, eriti gastrointestinaalse verejooksu sümptomite suhtes.
Patsientidele, kellel on olnud gastrointestinaalseid haigusi (haavandiline koliit, Crohn’i tõbi), tuleb MSPVA-d kasutada ettevaatusega, kuna nende seisund võib halveneda (vt lõik 4.8).
Patsientide puhul kes kasutavad näiteks väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet või teisi ravimeid, mis võivad suurendada gastrointestinaalset riski (vt alltoodut ja lõik 4.5), tuleb kaaluda kombinatsioonravi kaitsvate ainetega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid).
Patsiendid, kellel on esinenud gastrointestinaalset toksilisust, eriti eakad, peavad teavitama kõigist ebatavalistest kõhuvaevustest (eriti gastrointestinaalne verejooks), eriti ravi alguses.
Patsientidel, kes saavad samaaegselt ravimeid, mis suurendavad haavandi või veritsuse ohtu, nagu suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid, nagu varfariin, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombivastased ained, nagu atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5), tuleb soovitada olla ettevaatlik.
Neerude riskid
Neerufunktsiooni kahjustusega patsientide ravimisel tuleb olla ettevaatlik. Nendel patsientidel võib MSPVA-de kasutamine põhjustada neerufunktsiooni halvenemist, vedelikupeetust ja turseid. Ettevaatlik tuleb olla ka patsientidel, kes saavad diureetilist ravi, või nendel, kellel võib tekkida hüpovoleemia, sest nefrotoksilisuse risk on suurenenud.
Ravi ajal tuleb tagada piisav vedelikutarbimine, et ennetada dehüdratsiooni ja võimalikku neerutoksilisuse suurenemist.
Nagu kõik MSPVA-d, võib ravim tõsta plasmas uurea lämmastiku ja kreatiniini sisaldust. Nagu kõiki teisi prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid, saab seda seostada neerude süsteemi kõrvaltoimetega, mis võivad viia glomerulonefriidi, interstitsiaalse nefriidi, neerude papillaarse nekroosi, nefrootilise sündroomi ja ägeda neerupuudulikkuseni.
Eakatel patsientidel esineb suurema tõenäosusega neerufunktsiooni häireid (vt lõik 4.2).
Maksa riskid
Maksafunktsiooni kahjustusega patsientide ravimisel tuleb olla ettevaatlik.
Nagu teised MSPVA-d, võib ta põhjustada vähest mööduvat maksafunktsiooni näitajate tõusu ja samuti olulist S-GOT ja S-GPT aktiivsuse tõusu. Nende näitajate olulise tõusu puhul tuleb ravi katkestada.
Eakatel patsientidel esineb suurema tõenäosusega maksafunktsiooni häireid (vt lõik 4.2).
Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed riskid
Hüpertensiooni ja/või kerge kuni mõõduka raskusega südamepuudulikkusega patsientidel on vajalik hoolikas jälgimine ja nõustamine. Eriline ettevaatus on vajalik südamehaigusega patsientidel, eriti nendel, kellel on varem esinenud südamepuudulikkuse episoode, sest esineb risk südamepuudulikkuse süvenemiseks. MSPVA-raviga seoses on teatatud vedelikupeetusest ja tursetest.
Kliiniliste uuringute ja epidemioloogilised andmed viitavad, et mõnede MSPVA-de kasutamine (eriti suurtes annustes ja pikaajaliselt) võib olla seotud arteriaalsete tromboosijuhtude (nt müokardiinfarkt või insult) vähese suurenenud riskiga. Puuduvad piisavad andmed, et sellist riski deksketoprofeeni puhul välistada.
Ravimata hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, diagnoositud südame isheemiatõve, perifeersete
arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsiente tohib deksketoprofeeniga ravida ainult pärast hoolikat kaalumist. Sarnane kaalutlus on vajalik kardiovaskulaarsete haiguste riskiteguritega (sh hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsientidel enne pikaajalise ravi alustamist.
Kõik mitteselektiivsed MSPVA-d võivad inhibeerida trombotsüütide agregatsiooni ja pikendada veritsusaega prostaglandiinide sünteesi inhibeerimise kaudu. Seetõttu ei soovitata patsientidel, kes saavad muud hemostaasi mõjutavat ravi, nagu varfariin või teised kumariinid või hepariinid, deksketoprofeeni kasutada (vt lõik 4.5).
Eakatel patsientidel esineb suurema tõenäosusega kardiovaskulaarse funktsiooni halvenemist (vt lõik 4.2).
Nahareaktsioonid
Seoses MSPVA-de kasutamisega (vt lõik 4.8) on väga harvadel juhtudel teatatud tõsistest nahareaktsioonidest, mõnikord lõppenud surmaga,sealhulgas eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi- Johnson’i sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs. Tõenäoliselt on patsientidel suurim risk nende reaktsioonide tekkeks ravi alguses, reaktsioon algab enamikul juhtudel esimese ravikuu jooksul. Nahalööbe, limaskesta kahjustuste või mõne muu ülitundlikkuse nähtude esmasel ilmnemisel tuleb Ketesse kasutamine katkestada.
Muu teave
Eriline ettevaatus on vajalik patsientidel, kellel esineb:
- kaasasündinud porfüriini metabolismi häire (nt äge vahelduv porfüüria);
- dehüdratsioon;
- kohe pärast ulatuslikku operatsiooni.
Kui arst peab vajalikuks pikaajalist ravi deksketoprofeeniga, tuleb regulaarselt kontrollida maksa- ja neerufunktsiooni näitajaid ning verepilti.
Väga harvadel juhtudel on täheldatud raskeid ägedaid ülitundlikkusreaktsioone (nt anafülaktilist šokki). Ravi tuleb katkestada kohe kui pärast Ketesse võtmist ilmnevad raske ülitundlikkusreaktsiooni sümptomid. Sõltuvalt sümptomitest tuleb spetsialisti juhtimisel kasutusele võtta vajalikud meetmed.
Patsientidel, kellel on astma koos kroonilise nohu, kroonilise sinusiidi ja/või ninapolüüpidega, on võrreldes teiste isikutega suurem risk atsetüülsalitsüülhappest ja/või MSPVA-dest põhjustatud allergiateks. Selle ravimi manustamine võib põhjustada astmahooge või bronhospasmi, eriti nendel, kellel esineb allergia atsetüülsalitsüülhappe või MSPVA-de suhtes (vt lõik 4.3).
Erandjuhul võivad tuulerõuged olla raskete naha- ja pehmete kudede nakkuslike tüsistuste allikaks. Senini ei saa MSPVA-sid nende infektsioonide halvenemises välistada. Seetõttu on tuulerõugete korral soovitatav Ketesse't kasutamist vältida.
Ketesse’t tuleb kasutada ettevaatusega hematopoeetiliste haiguste, süsteemse erütematoosluupuse või segatüüpi sidekoehaigustega patsientidel.
Nagu teised MSPVA-d, võib ka deksketoprofeen varjata nakkushaiguste sümptomeid.
Lapsed
Ohutus lastel ja noorukitel ei ole tõestatud.
Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Järgmised koostoimed kehtivad mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA-d) puhul üldiselt.
Mittesoovitatavad kombinatsioonid:
- Teised MSPVAd (kaasa arvatud tsüklooksügenaas2 selektiivsed inhibiitorid) ja salitsülaatide suured annused (≥ 3 g ööpäevas): mitmete MSPVAde koosmanustamine võib suurendada gastrointestinaalsete haavandite ja verejooksu riski sünergilise toime tõttu.
- Antikoagulandid: MSPVAd võivad suurendada antikoagulantide, (nt varfariin) toimet (vt lõik 4.4) deksketoprofeeni suure plasmavalkudega seostumise ja trombotsüütide funktsiooni inhibeerimise ning gastroduodenaalse limaskesta kahjustuse tõttu. Kui kombinatsiooni ei saa vältida, tuleb kasutada kliinilist jälgimist ja laboratoorsete väärtuste monitooringut.
- Hepariinid: suurenenud verejooksu risk (trombotsüütide funktsiooni inhibeerimise ja gastroduodenaalse limaskesta kahjustuse tõttu). Kui kombinatsiooni ei saa vältida, tuleb kasutada kliinilist jälgimist ja laboratoorsete väärtuste monitooringut.
- Kortikosteroidid: suureneb risk gastrointestinaalsete haavandite või verejooksu tekkeks (vt lõik 4.4).
- Liitium (kirjeldatud mitme MSPVAga): MSPVAd tõstavad vere liitiumi sisaldust, mis võib jõuda toksiliste väärtusteni (vähenenud liitiumi ekskretsioon neerude kaudu). Seetõttu vajab see parameeter jälgimist deksketoprofeenravi alustamisel, reguleerimisel ja lõpetamisel.
- Metotreksaat kasutatuna suurtes annustes 15 mg nädalas või rohkem: suurenenud metotreksaadi hematoloogiline toksilisus tema renaalse kliirensi vähenemise tõttu põletikuvastaste ainete toimel üldiselt.
- Hüdantoiinid ja sulfoonamiidid: nende ainete toksilised toimed võivad tugevneda.
Ettevaatust nõudvad kombinatsioonid:
- Diureetikumid, AKE inhibiitorid, antibakteriaalsed aminoglükosiidid ja angiotensiin II retseptori antagonistid: deksketoprofeen võib vähendada diureetikumide ja antihüpertensiivsete ravimite toimet. Mõnedel langenud neerufunktsiooniga patsientidel (nt dehüdreeritud patsiendid või eakad häiritud neerufunktsiooniga patsiendid), võib samaaegne tsüklooksügenaasi inhibeerivate ainete ja AKE inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või antibakteriaalsete aminoglükosiidide manustamine põhjustada edasist neerufunktsiooni halvenemist, mis on tavaliselt pöörduv. Deksketoprofeeni ja diureetikumi kombineeritud ordineerimise puhul on oluline tagada, et patsient oleks adekvaatselt hüdreeritud ning ravi alguses tuleb jälgida neerufunktsiooni (vt lõik 4.4).
- Metotreksaat kasutatuna väikestes annustes, alla 15 mg nädalas: suurenenud metotreksaadi hematoloogiline toksilisus tema renaalse kliirensi vähenemise tõttu põletikuvastaste ainete toimel üldiselt. Iganädalane verepildi jälgimine kombinatsiooni kasutamise esimestel nädalatel. Tõhustatud jälgimine isegi kerge neerufunktsiooni häire olemasolul, samuti eakatel patsientidel.
- Pentoksüfülliin: suurenenud verejooksu risk. Tõhustatud kliiniline jälgimine ja sage veritsusaja kontroll.
- Zidovudiin: suurenenud toksilisuse risk erütrotsüütide reale toime kaudu retikulotsüütidele raske aneemiaga nädal aega pärast MSPVAga alustamist. Kontrollige täisverepilti ja retikulotsüütide arvu üks või kaks nädalat pärast ravi alustamist MSPVAga.
- Sulfonüüluuread: MSPVAd võivad suurendada sulfonüüluureate hüpoglükeemilist toimet nende kõrvaldamisega plasmavalkude sidumiskohtadest.
Kombinatsioonid, millega tuleb arvestada:
- Beetablokaatorid: ravi MSPVAdega võib langetada nende antihüpertensiivset toimet inhibeerides prostaglandiini sünteesi.
- Tsüklosporiin ja takroliimus: MSPVAd võivad suurendada nefrotoksilisust neeru prostaglandiinide poolt vahendatud toime kaudu. Kombinatsioonravi puhul tuleb mõõta neerufunktsiooni.
- Trombolüütikumid: suurenenud verejooksu risk.
- Trombivastased ained ja selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRId): suurenenud gastrointestinaalse verejooksu risk (vt lõik 4.4).
- Probenetsiid: deksketoprofeeni plasmakontsentratsioonid võivad olla suurenenud; selle koostoime põhjuseks võib olla inhibeeriv mehhanism renaalse tubulaarse sekretsiooni kohas ja
glükuronokonjugatsioon ja see nõuab deksketoprofeeni annuse reguleerimist.
Fertiilsus, rasedus ja imetamine
- Südameglükosiidid: MSPVAd võivad suurendada plasma glükosiidide kontsentratsiooni.
- Mifepristoon: esineb teoreetiline risk, et prostaglandiini süntetaasi inhibiitorid võivad mõjutada mifepristooni efektiivsust. Piiratud andmed näitavad, et MSPVA manustamine samal päeval prostaglandiiniga ei mõjuta mifepristooni ega prostaglandiini toimet emakakaela küpsemisele ega emaka kontraktiilsusele ja ei mõjuta meditsiinilise abordi tõhusust.
- Kinoloonantibiootikumid: loomkatsete andmed viitavad sellele, et kinoloonide suured annused, kombinatsioonis MSPVAdega, võivad suurendada krampide tekkimise riski.
- Tenofoviir: samaaegne kasutamine koos MSPVAga võib suurendada plasma uurea lämmastiku ja kreatiniini sisaldust; tuleb jälgida neerutalitlust, et kontrollida võimalikku sünergilist toimet neerutalitlusele.
- Deferasiroks: samaaegne kasutamine koos MSPVAdega võib suurendada seedetrakti toksilisuse riski. Deferasiroksi kooskasutamisel nende ravimitega on vajalik hoolikas kliiniline jälgimine.
- Pemetrekseed: samaaegne kasutamine koos MSPVAdega võib vähendada pemetrekseedi eritumist, seetõttu tuleb MSPVAde suuremate koguste manustamisel olla ettevaatlik. Kerge kuni mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens 45…79 ml/min) tuleb vältida MSPVAde annuste manustamist kaks päeva enne ja kaks päeva pärast pemetrekseedi manustamist.
Ketesse tabletid on raseduse kolmandal trimestril ja imetamise ajal vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Rasedus
Prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine võib rasedust ja/või loote arengut ebasoodsalt mõjutada. Epidemioloogilisestest uuringutest saadud teave prostaglandiini sünteesi inhibiitori kasutamisest raseduse alguses viitab võimalikule suurenenud raseduse katkemisohule, kardiaalse väärarengu ja gastroskiisi tekkele. Kardiaalse väärarengu kujunemise absoluutne risk suurenes ligikaudu 1%-lt 1,5%-ni. Risk suureneb tõenäoliselt sõltuvalt annuse suurusest ja ravi kestusest. Prostaglandiini sünteesi inhibiitori manustamine loomkatses on näidanud suurenenud pre- ja postimplantatsiooni häireid ja loote letaalsust. Loomkatsetes, kus on kasutatud prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid organogeneesi perioodis, on näidatud erinevate väärarengute (sh kardiovaskulaarsed) suurenenud esinemissagedust. Siiski ei ole loomkatsed näidanud deksketoprofeeni reproduktsioonitoksilisust (vt lõik 5.3).
Raseduse esimese ja teise trimestri kestel ei tohi deksketoprofeeni kasutada, kui see pole selgelt vajalik.
Kui deksketoprofeeni kasutatakse rasestumiskavatsusega naisel või raseduse esimese ja teise trimestri kestel, peab kasutatav annus olema minimaalne ja kasutamise kestus nii lühike kui võimalik.
Raseduse kolmanda trimestri vältel võivad kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid põhjustada lootel:
−kardiopulmonaalset toksilisust (ductus arteriosus’e enneaegne sulgumine ja pulmonaalne hüpertensioon);
−neerufunktsiooni häireid, mis võivad areneda neerupuudulikkuseks koos oligohüdroamnioosiga; emal ja vastsündinul raseduse lõpul:
−võimalikku veritsusaja pikenemist, agregatsioonivastast toime, mis võib tekkida juba väga väikeste annuste juures;
−emaka kontraktsioonide inhibeerimist, mille tulemusena sünnitegevus hilineb või kestus pikeneb.
Imetamine
Ei ole teada, kas deksketoprofeen eritub inimese rinnapiima. Ketesse on imetamise ajal vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Fertiilsus
Nagu teiste MSPVA-de puhul, võib ka Ketesse kasutamine põhjustada naistel fertiilsushäireid ja seda ei soovitata rasestuda soovivatel naistel kasutada. Naistel, kellel on raskusi rasestumisega või keda uuritakse viljatuse tõttu, tuleb mõelda deksketoprofeeni kasutamise lõpetamisele.
Toime reaktsioonikiirusele
Ketesse tabletid võivad põhjustada kõrvaltoimeid nagu pearinglus, nägemishäired või uimasus. Sellisel juhul võib häiruda võime adekvaatselt reageerida, osaleda aktiivses liiklussituatsioonis ja käsitseda masinaid.
Kõrvaltoimed
Deksketoprofeeniga läbiviidud kliinilistest uuringutest või turuletulekujärgselt teadaolevad, vähemalt võimaliku põhjusliku seosega kõrvaltoimed on loetletud alltoodud tabelis klassifitseerituna organsüsteemide kaupa ja järjestatuna vastavalt esinemissagedusele.
ORGANSÜSTEEMI | Sage | Aeg-ajalt | Harv | Väga harv/ |
KLASS | (≥1/100 kuni | (≥1/1000 kuni | (≥1/10000 kuni | (<1/10000) |
| <1/10) | <1/100) | <1/1000) |
|
Vere ja | --- | --- | --- | Neutropeenia, |
lümfisüsteemi |
|
|
| trombotsütopeenia |
häired |
|
|
|
|
Immuunsüsteemi | --- | --- | Kõriturse | Anafülaktiline |
häired |
|
|
| reaktsioon, sh |
|
|
|
| anafülaktiline šokk |
Ainevahetus- ja | --- | --- | Anoreksia | --- |
toitumishäired |
|
|
|
|
Psühhiaatrilised | --- | Unetus, ärevus | --- | --- |
häired |
|
|
|
|
Närvisüsteemi | --- | Peavalu, | Paresteesiad, | --- |
häired |
| pearinglus, | sünkoop |
|
|
| somnolentsus |
|
|
Silma kahjustused | --- | --- | --- | Nägemise ähmastumine |
Kõrva ja labürindi | --- | Peapööritus | --- | Tinnitus |
kahjustused |
|
|
|
|
Südame häired | --- | Palpitatsioonid | --- | Tahhükardia |
Vaskulaarsed häired | --- | Õhetus | Hüpertensioon | Hüpotensioon |
Respiratoorsed, | --- | --- | Bradüpnoe | Bronhospasm, düspnoe |
rindkere ja |
|
|
|
|
mediastiinumi |
|
|
|
|
häired |
|
|
|
|
Seedetrakti häired | Iiveldus ja/või | Gastriit, | Peptiline haavand, | Pankreatiit |
| oksendamine, | kõhukinnisus, | peptilise haavandi |
|
| kõhuvalu, | suukuivus, | verejooks või |
|
| kõhulahtisus, | meteorism | peptilise haavandi |
|
| seedehäired |
| perforatsioon (vt |
|
|
|
| lõik 4.4) |
|
Maksa ja sapiteede | --- | --- | Maksarakkude |
|
häired |
|
| kahjustus |
|
Naha ja nahaaluskoe | --- | Lööve | Urtikaaria, akne, | Stevensi-Johnsoni |
kahjustused |
|
| suurenenud | sündroom, toksiline |
|
|
| higistamine | epidermaalne nekrolüüs |
|
|
|
| (Lyelli sündroom), |
|
|
|
| angioödeem, näoturse, |
|
|
|
| valgustundlikkus- |
|
|
|
| reaktsioon, sügelus |
Lihas-skeleti ja | --- | --- | Seljavalu | --- |
sidekoe kahjustused |
|
|
|
|
Neerude ja | --- | --- | Äge | Nefriit või nefrootiline |
kuseteede häired |
|
| neerupuudulikkus, | sündroom |
|
|
| polüuuria |
|
Reproduktiivse | --- | --- | Menstruaalhäired, | --- |
süsteemi ja |
|
| eesnäärmehäired |
|
rinnanäärme häired |
|
|
|
|
Üldised häired ja | --- | Kurnatus, | Perifeersed tursed | --- |
manustamiskoha |
| valu, asteenia, |
|
|
reaktsioonid |
| külmavärinad, |
|
|
|
| halb |
|
|
|
| enesetunne |
|
|
Uuringud | --- | --- | Muutused | --- |
|
|
| maksafunktsiooni |
|
|
|
| testides |
|
Kõige sagedamini täheldatavad kõrvaltoimed on gastrointestinaalsed kõrvaltoimed. Esineda võivad (vt lõik 4.4) peptiline haavand, perforatsioon või gastrointestinaalne verejooks, mis on vahel fataalne (eriti eakatel). Kasutamise järgselt on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest: iiveldus, oksendamine, diarröa, kõhupuhitus, kõhukinnisus, düspepsia, kõhuvalu, meleena, hematemees, haavandiline stomatiit, koliidi ja Crohn’i tõve ägenemine (vt lõik 4.4). Gastriidi esinemist on täheldatud harvem. MSPVA-de kasutamisega seoses on teatatud tursetest, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest.
Nagu ka teiste MSPVA-de puhul, võivad ilmneda järgmised kõrvaltoimed: aseptiline meningiit, mis võib esineda peamiselt süsteemse erütematoosse luupusega või segatüüpi sidekoehaigusega patsientidel, ja hematoloogilised reaktsioonid (purpura, aplastiline ja hemolüütiline aneemia, harva agranulotsütoos ja medullaarne hüpoplaasia).
Väga harva on täheldatud bulloosset reaktsiooni, sh Stevensi-Johnsoni sündroomi ja toksilist epidermaalset nekrolüüsi.
Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõned MSPVA-d (eriti suurtes annustes ja pikaajaliselt kasutatuna) võivad olla seotud arteriaalsete trombootiliste juhtude vähese kõrgenenud riskiga (nt müokardiinfarkt või insult) (vt lõik 4.4).
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
Üleannustamine
Üleannustamise sümptomaatika pole teada. Sarnased ravimid on põhjustanud gastrointestinaalseid (oksendamine, anoreksia, kõhuvalu) ja neuroloogilisi (somnolentsus, vertiigo, desorientatsioon, peavalu) häireid.
Kogemata või liigsel manustamisel alustage kohe sümptomaatilist ravi vastavalt patsiendi kliinilisele seisundile. Aktiivsütt tuleb manustada, kui täiskasvanu või laps on sisse võtnud rohkem kui 5 mg/kg tunni aja jooksul.
Deksketoprofeentrometamooli saab eemaldada dialüüsiga.
FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, propioonhappe derivaadid.
ATC kood: M01AE17.
Deksketoprofeentrometamool on S-(+)-2-(3-bensoüülfenüül)propioonhappe trometamiinsool, valuvastane, põletikuvastane ja antipüreetiline ravim, mis kuulub mittesteroidsete põletikuvastaste ainete rühma (M01AE).
Toimemehhanism
- Mittesteroidsete põletikuvastaste ainete toimemehhanism on seotud prostaglandiini sünteesi vähenemisega tsüklooksügenaasi tee inhibeerimise tõttu. Spetsiifiliselt inhibeeritakse arahhidoonhappe transformeerumist tsüklilisteks endoperoksiidideks PGG2 ja PGH, mis
- produtseerivad prostaglandiine PGE, PGE, PGFα ja PGD2 ning samuti prostatsükliini PGI2 ja tromboksaane (TxA2 ja TxB). Lisaks võib prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine mõjutada teisi põletikumediaatoreid nagu kiniinid, põhjustades kaudset toimet, mis lisandub otsesele toimele.
Farmakodünaamilised toimed
On näidatud, et deksketoprofeen on katseloomadel ja inimestel COX-1 ja COX-2 inhibiitor.
Kliiniline efektiivsus ja ohutus
Mitmel valumudelil läbi viidud kliinilised uuringud näitasid deksketoprofeeni efektiivset analgeetilist aktiivsust. Mõnedes uuringutes leiti analgeetilise aktiivsuse algus olevat 30 minuti juures pärast manustamist. Analgeetiline toime püsib 4 kuni 6 tundi.
Farmakokineetilised omadused
Imendumine
Pärast deksketoprofeentrometamooli suukaudset manustamist inimestele saavutatakse CMAX 30 minuti pärast (ulatus 15 kuni 60 minutit).
Samaaegsel manustamisel toiduga deksketoprofeeni AUC ei muutu, samas CMAX väheneb ja tema imendumiskiirus pikeneb (suurenenud tMAX).
Jaotumine
Deksketoprofeeni jaotumise poolväärtusaeg ja eliminatsiooni poolväärtusaeg on vastavalt 0,35 ja 1,65 tundi. Nagu teistel ulatuslikult plasmavalkudega seonduvatel ravimitel (99%), on tema jaotusruumala keskmine väärtus alla 0,25 l/kg.
Mitme annusega farmakokineetika uuringutes leiti, et pärast viimast manustamist AUC ei olnud erinev pärast ühekordse annuse saamist, mis viitab sellele, et ravimi akumuleerumist ei toimu.
Biotransformatsioon ja eritumine
Pärast deksketoprofeentrometamooli manustamist on uriinist leitav ainult S-(+) enantiomeer, mis näitab, et inimestel konversiooni R-(-) enantiomeeriks ei toimu.
Deksketoprofeeni peamine eliminatsioonitee on glükuroniidne konjugatsioon, millele järgneb renaalne ekskretsioon.
Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise ohutuse, genotoksilisuse ja immunofarmakoloogia mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Hiirtel ja ahvidel läbi viidud kroonilise toksilisuse uuringud andsid kõrvaltoimeid mittepõhjustanud annuse taseme (No Observed Adverse Effect Level – NOAEL) 2 korda suuremas annuses kui inimestele soovitatav maksimaalne annus. Peamised kõrvaltoimed ahvidel suurte annuste kasutamisel olid veri väljaheites, kehakaalu juurdekasvu vähenemine ja kõige suuremate annuste korral gastrointestinaalsed erosioonid ja haavandid.Need toimed ilmnesid, kui ravimi ekspositsioon oli 14-18 korda suurem kui inimestele soovitatav maksimaalne annus.
Loomkatsed kartsinogeense potentsiaali kohta puuduvad.
Nagu on teada kogu MSPVA farmakoloogilise klassi puhul, võib deksketoprofeen põhjustada muutusi embrüo-loote elulemuses loommudelites nii kaudselt gastrointestinaalse toksilisuse kaudu tiinetele loomadele kui ka otseselt loote arengule.
FARMATSEUTILISED ANDMED
Abiainete loetelu
Maisitärklis,
Mikrokristalliline tselluloos,
Naatriumtärklisglükolaat,
Glütserooldistearaat,
Hüpromelloos,
Titaandioksiid,
Propüleenglükool,
Makrogool 6000.
Sobimatus
Ei kohaldata.
Kõlblikkusaeg
2 aastat.
Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 30 °C.
Hoida blistrid välispakendis, valguse eest kaitstult.
Pakendi iseloomustus ja sisu
Tabletid on saadaval blisterpakendites (PVC-alumiiniumblister).
Pakendis on 4, 10, 20, 30, 50, või 500 õhukese polümeerikattega tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.
MÜÜGILOA HOIDJA
Menarini International Operations Luxembourg S.A. 1, Avenue de la Gare
L-1611 Luxembourg Luksemburg
MÜÜGILOA NUMBER
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 09.03.2006
Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 25.08.2006
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Mai 2018