Kenalog 40 - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Kenalog 40, 40 mg/ml süstesuspensioon


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml süstesuspensiooni (1 ampull) sisaldab 40 mg triamtsinoloonatsetoniidi.

INN. Triamcinolum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Süstesuspensioon: valge suspensioon.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Intramuskulaarne: põletikuvastast ja immuunsupresseerivat ravi vajavate haiguste (reumaatilised jt
autoimmuunsete protsessidega seotud haigused, nefrootiline sündroom, äge leukeemia, allergilised
rektsioonid, sh astma) sümptomaatiline ravi.
Intra- ja periartikulaarne: reumatoidartriit, osteoartroos, pehmete kudede põletikulised haigused
(bursiit, sünoviit, periartriit, epikondüliit jt).
Intralesionaalne: armkude, lamelihhen, psoriaatilised naastud. Rõngasgranuloom. Krooniline
lihtlihhen (neurodermatiit). Diskoidne erütematoosne luupus. Necrobiosis lipoidica diabeedi korral.
Areaatalopeetsia., lokaliseerunud hüpertroofilised, infiltreerunud, põletikulised kahjustused.

4.2
Annustamine ja manustamisviis

Annustamine on individuaalne, sõltuvalt haigusest ja patsiendi reaktsioonist. Haiguse kontrollimiseks
tuleb kasutada minimaalset toimivat annust; annuste vähendamisel tuleb seda teha järk-järguliselt.
Annuste kohandamisel tuleb lähtuda liigese suurusest, haigusseisundist ja patsiendi ravivastusest.
Ravitulemused ilmnevad 2...3 nädalaga. Vajalik võib olla ka 6-nädalane või isegi pikaajalisem ravi,
enne kui saavutatakse lõplik paranemine.

Kenalog 40 ei tohi manustada intravenoosselt.

Intramuskulaarne manustamine
Kenalog 40 võib intramuskulaarselt manustada annustes 40...80 mg.
Soovitatav algannus täiskasvanutele ja üle 12-aastastele lastele on 60 mg. Vajaduse korral võib
ühekordselt manustatav annus olla ka 100...120 mg.
Sageli võib Kenalog 40 intramuskulaarne manustamine asendada suukaudset algravi hormooniga.
Annus tuleb süstida sügavale tuharalihasesse.
Üldiselt võib arvata, et ühekordse parenteraalse annuse manustamine annab haigusseisundi paranemise
4...7 päevaks või kuni 3...4 nädalaks. Heinapalaviku või õietolmust tingitud astma korral võib 40...60
mg annuse ühekordne manustamine anda sümptomite remissiooni terveks hooajaks.
Selline manustamisviis võib tuua leevendust nt astma korral, kuid sellega võib seostada ka kroonilisele
kortikosteroidide kasutamisele iseloomulikku palaviku-tüüpi kõrvaltoimete teket.

Intraartikulaarne manustamine
Triamtsinolooni kasutatakse tänapäeval harva reumatoidartriidi korral süsteemseks ravimiseks.
Reumatoid-, podagra-, psoriaatilise ja osteoartroosi puhuste valude ja põletiku leevendamiseks võib
ravimit manustada intraartikulaarselt. Patsiente tuleb hoiatada, et nad ei koormaks neid liigeseid liiast,
kui saavutatakse seisundi paranemine. NB! Intraartikulaarsete süstete korduva kasutamise puhul võib
tekkida raske liigeskahjustus ning luunekroos.
Tavaline triamtsinoloonatsetoniidi annus intraartikulaarseks manustamiseks on 5...10 mg väiksemate
liigeste jaoks ning 20...60 mg suuremate liigeste jaoks. Väiksemate liigeste puhul on edukalt
kasutatud annuseid 6...10 mg süste kohta ning suuremate liigeste puhul 40 mg süste kohta. Kui
ravimit süstitakse mitmetesse liigestesse, tohib maksimaalselt manustada 80 mg
triamtsinoloonatsetoniidi.
Bursiitide ja tendosünoviitide ravimiseks võib triamtsinolooni manustada paikselt. Tuleb olla hoolikas,
et süstimisel kõõlustuppedesse tabataks ruumi kõõlustupe ning kõõluse vahel, kuna süstimisel
kõõlusesse võib tekkida selle ruptureerumine. Preparaadi annus sõltub liigese või sünoviaalruumi
suurusest ning põletiku raskusastmest.

Intralesionaalne manustamine
Tavaliselt on intralesionaalsete süstete korral triamtsinolooni manustatud annuses 5...10 mg, mis on
ühtlaselt jagatud haigusest haaratud alaga vastavuses olevateks annusteks. Üldiselt tuleb suurematesse
lesioonidesse ravimit manustada mitmeteks erinevatesse kohtadesse süstitavateks annusteks jagatult.
Tavaliselt piisab 2...3 süstest iga 2...3 nädala järel. Intralesionaalne manustamine on sobilik suurte
lesioonide, nt psoriaasi ja areaatse alopeetsia korral.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus triamtsinolooni või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
Parenteraalselt ja peroraalselt manustatavad kortikosteroidid on vastunäidustatud süsteemsete
seeninfektsioonide korral. Kortikosteroidide intramuskulaarne manustamine on vastunäidustatud
idiopaatilise trombotsütopeenilise purpuri korral.

Müopaatia
Kortikosteroidide kasutamisest indutseeritud proksimaalne müopaatia anamneesis on ravi
vastunäidustuseks, kuna sellisel juhul on oht nimetatud kõrvaltoime tekkeks eriti kõrge (seda
seostatakse iseäranis triamtsinolooni kasutamisega). Kui ravi kortikosteroididega katkestatakse,
paraneb müopaatia tavaliselt mõne kuu jooksul. Kõige suurem risk nimetatud kõrvaltoime tekkeks on
lastel.

Vaktsineerimine
Patsiente, kes saavad ravi kortikosteroididega, ei tohi vaktsineerida tuulerõugete vastu.
Teisi vaktsineerimisi ei tohi läbi viia patsientidel, kellele manustatakse kortikosteroide suurtes
annustes, kuna tekkida võivad neuroloogilised komplikatsioonid ning ka antikehade teke võib olla
ebapiisav.

Triamtsinoloonatsetoniidi ei ole intramuskulaarse süstena soovitatav manustada alla 6-aastastele
lastele.

Paikne kortikosteroidide manustamine on vastunäidustatud:

- impetiigo, tinea corporis"e ja herpes simplex"iga seotud lesioonide korral on paiksed kortikosteroidid
ebaefektiivsed,
- vastsündinutel,
- hariliku akne (acne vulgaris) korral,
- roosvistriku korral,
- varikoosne haavand.

4.4 Hoiatused
ja
ettevaatusabinõud kasutamisel

Kenalog 40 ei tohi manustada intravenoosselt!

Kuna glükokortikoidraviga kaasnevad komplikatsioonid sõltuvad annuse suurusest ja ravikestusest,
tuleks kasu/riski suhet igal individuaalsel juhul annuse suurust ja ravikestust arvestades eraldi hinnata,
arvestades ka seda, kas rakendada igapäevast või perioodilist ravi.
Kortikosteroidravi saavad patsiendid, kes satuvad ebaharilikku stress-situatsiooni, peaksid täiendavalt
saama kiiretoimelisi kortikosteroide ning ravimi annuseid tuleks enne stress-situatsiooni, selle ajal
ning pärast seda suurendada.
Neerupealiste koore puudulikkus võib kesta mitu kuud pärast kortikosteroidravi lõpetamist; seetõttu
võib ka pärast ravikuuri lõppu stressiperioodidel asendusravi vajalikuks osutuda.
Aktiivne põletik: Kortikosteroidid võivad vähendada organismi vastust infektsioonidele ja aktiveerida
või süvendada lokaalseid või süsteemseid infektsioone, süsteemseid seeninfektsioone või aktiivseid
infektsioone, millele ei rakendata antimikroobset ravi ning latentset või ravitud tuberkuloosi.
Kortikosteroidravi võib suurendada tuberkuloosi tekkeohtu latentse tuberkuloosiga või positiivse PPD
testiga patsientidel. Kortikosteroide aktiivse tuberkuloosi korral ei kasutata, v.a fulminantse või
dissemineerunud haiguse korral ­ sellisel juhul kasutatakse kortikosteroide koos sobiva
tuberkuloosivastase ravireziimiga.
Inimestel, kes on eksponeeritud viirusinfektsioonidele (nt tuulerõuged või leetrid), võivad
kortikosteroidid suurendada raskete või isegi surmaga lõppevate infektsioonide tekkeohtu.
Patsiente, kes saavad ravi kortikosteroididega, ei tohi vaktsineerida.
Kortikosteroide tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel esineb silma herpex simplex
infektsioon, kuna esineb oht sarvkesta perforatsiooni tekkimiseks.
Kortikosteroidid võivad põhjustada psüühikahäireid, mis ulatuvad eufooriast, unetusest,
meeleolumuutustest, isiksuse häiretest ja raskest depressioonist otseste psühhootiliste ilminguteni.
Kortikosteroidid võivad raskendada ka olemasolevat emotsionaalset ebastabiilsust või kalduvust
psühhoosidele. Psühhoosi esineb eriti patsientidel, kellel on anamneesis paranoia või depressioon.
Selle ravimi manustamine võib suurendada suitsiidiriski.
Kortikosteroide tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel esinevad mittespetsiifiline
haavandiline koliit, divertikuliit, värske anastomoos, aktiivne või latentne peptiline haavand,
neerupuudulikkus, hüpertensioon, osteoporoos ja myasthenia gravis. Peptilise haavandi teket
seostatakse vähesel määral kortikosteroidide kasutamisega; esineb oht verejooksu või perforatsiooni
tekkeks. Mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid kasutavatel patsientidel esineb suurem risk.
Haavade paranemise aeglustumine võib oluliseks osutuda hiljutiste sooleanastomoosidega patsientidel.
Patsientidel, kes pole enne tuulerõugeid põdenud ning kes saavad ravi kortikosteroididega, on
suurenenud risk tuulerõugetesse nakatumiseks. Sellised patsiendid peaksid vältima kontakti nakatunud
isikutega. Kontakti korral on soovitatav passiivne immuniseerimine.
Pikaajalise kortikosteroidravi ajal tuleb lapse kasvu ja arengut hoolikalt jälgida.
Maksatsirroosi või hüpotüreoidismiga patsientidel võivad kortikosteroidide toimed olla tugevnenud.
Kortikosteroidide intraartikulaarne süstimine võib lisaks lokaalsetele kõrvaltoimetele põhjustada ka
süsteemseid kõrvaltoimeid.
Intraartikulaarsete kortikosteroidisüstete manustamist eelnevalt põletikulistesse või ebastabiilsetesse
liigestesse tuleks vältida. Enne intraartikulaarse süste manustamist tuleks liigesevedelikku septiliste
protsesside välistamiseks uurida. Märkimisväärne valu tugevnemine, millega kaasneb lokaalne turse,
edasine piiratus liigese liikumisvõimes ning palavik ja halb enesetunne viitavad septilisele artriidile.
Nende komplikatsioonide tekkimisel ning siis, kui sepsise olemasolu leiab kinnitust, tuleb alustada
vastavat antimikroobset ravi.
Ravimist tingitud sekundaarset neerupealiste koore puudulikkust saab vähendada annuste järk-
järgulise vähendamisega. Sellist tüüpi neerupealiste koore puudulikkus võib püsida veel mitmeid kuid
pärast ravi lõpetamist.
Osteoporoos: Kortikosteroidide pikaajalisel kasutamisel võib osteoporoos süveneda, eriti eakatel
patsientidel ning esineb oht selgroolülide murdude tekkimiseks.
Kortikosteroidravi ajal võivad suureneda järgmiste laboratoorsete analüüside väärtused: valgete
vereliblede arv (ka üle 20 000/mm3), ilma et sealjuures esineks põletikulise või kasvajalise haiguse
nähte; ning vere glükoosi, kolesterooli, triglütseriidide ja LDL tasemed.
Triamtsinoloon võib suurendada glükoosi sisaldust veres; see võib viia glükosuuria või diabeedi
tekkeni. Kortikosteroidravi ajal võib diabeedi kontrolli all hoidmine raskemaks osutuda.
Sekundaarselt võivad triamtsinoloonravi ajal ilmneva neerupealiste funktsiooni supressiooni tagajärjel
17-ketosteroidi ja 17-hüdroksüsteroidi tasemed uriinis väheneda.

Abiainete kohta kehtivad hoiatused
Bensüülalkohol on vastunäidustatud imikutele ja alla 3-aastastele lastele.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kortikosteroidide ja mittesteroidsete põletikuvastaste preparaatide kombineerimise korral suureneb
peptilise haavandi ja gastrointestinaaltrakti verejooksu tekkeoht.
Hüpotrombineemia korral tuleb ettevaatusega kasutada aspiriini ja kortikosteroidide kombinatsiooni.
Kortikosteroidide, sh triamtsionolooni manustamise korral väheneb salitsülaatide
plasmakontsentratsioon.
On teatatud, et kortikosteroidide samaaegsel kasutamisel neuromuskulaarset ülekannet blokeerivate
ravimitega võib neuromuskulaarne blokaad vähenenud olla.
Kliinilised uuringud on näidanud, et kortikosteroidide samaaegsel kasutamisel peroraalsete
antikoagulantidega võib viimaste toime nii tugevneda kui nõrgeneda.
On näidatud, et fenütoiin suurendab kortikosteroidide metabolismi maksas ning vähendab seega
triamtsinolooni efektiivsust.
Samaaegsel gripivastasel vaktsineerimisel on esinenud vaktsiini suhtes puudulikku immuunvastust.
Kortikosteroidravi ajal võib diabeetikutel vere glükoosisisaldus suureneda; seetõttu võib olla vajalik
insuliiniannuste suurendamine.
Fenobarbitaali ja kortikosteroidide samaaegsel kasutamisel võib väheneda viimase
plasmakontsentratsioon.
Kui triamtsinolooni manustatakse samaaegselt sümpatomimeetiliste preparaatide või teofülliiniga, mis
alandab kaaliumi kontsentratsiooni vereplasmas, samuti kaaliumi mittesäästvate diureetikumidega,
suureneb hüpokaleemia tekkeoht. Hüpokaleemia omakorda võib tugevdada südameglükosiidide
toimet.

4.6 Rasedus
ja
imetamine

Kuigi teratogeenseid toimeid ei ole triamtsinoloonil täheldatud, tuleks selle kasutamist raseduse ajal
vältida. Kuna inimestel ei ole kortikosteroididega adekvaatseid reproduktiivsusuuringuid läbi viidud,
tohib neid ravimeid raseduse ja imetamise ajal või ka fertiilses eas naistel kasutada ainult juhtudel, kui
võimalik ravist saadav kasu kaalub üles võimalikud ohud emale ja lootele. Neid imikuid, kelle ema
tarvitas raseduse ajal kortikosteroide olulistes annustes, tuleb hoolikalt jälgida võimalike neerupealiste
alatalitluse tunnuste suhtes. Vastsündinutel esineb neerupealiste puudulikkust harva.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Kenalog 40 ei oma märkimisväärset toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

4.8 Kõrvaltoimed

Kortikosteroidid võivad suurendada granulotsüütide absoluutarvu ning vähendada lümfotsüütide ja
monotsüütide arvu.
Kuigi patsientidel, keda on pikaajaliselt ravitud kortikosteroididega, võib esineda südamejõudluse
halvenemist, on liiga vähe andmeid, et kinnitada ravimi otsest kahjulikku toimet südamelihasele.
Kõik kortikosteroidid põhjustavad naatriumi (ja seega ka vedeliku) retentsiooni. Kompensatoorselt
suureneb kaaliumi eritumine neerude kaudu, mille tagajärjel tekib hüpokaleemia.
Kõige sagedamini esinevateks kesknärvisüsteemi kõrvaltoimeteks on sedatsioon, depressioon ja
peavalu. Kortikosteroidravi ajal on täheldatud ka unetust, isiksusehäireid, maniat, hallutsinatsioone ja
psühhoosi. Sellised kõrvaltoimed tekivad enamasti ravikuuri 1. või 2. nädalal.
Aju pseudotuumori või healoomulise intrakraniaalse hüpertensiooni põhjuseks oli kortikosteroidide
pikaajaline kasutamine vähem kui 2% ravimitest põhjustatud juhtudest. Kõige sagedamini on sellega
olnud seotud prednisooni ja triamtsinolooni kasutamine.
Kortikosteroididest indutseeritud psühhoosiga patsientidel esinevad tihti sümptomid, mis varieeruvad
mitmeti skisofreenia, mania või deliiriumi vahel. Selliste raskete kõrvaltoimete esinemissagedus on
ligikaudu 5%.
Kortikosteroidide süsteemse või paikse kasutamise tulemusena võib kujuneda neerupealiste
puudulikkus. Eksogeensete kortikosteroidide kasutamine füsioloogilisest suuremates annustes (nt üle 4
mg triamtsinolooni ööpäevas) põhjustab CRF-i vabanemise pärssimist, mille tagajärjel väheneb ka
AKTH sekretsioon.
Triamtsinolooni kasutamise järgselt on täheldatud Cushingi sündroomi ­ see tekkis kortikosteroidide
soovitatutest suuremate annuste pideva kasutamise tagajärjel.
Kortikosteroidide kasutamisega seoses on esinenud lastel kasvupeetust, ennekõike pikaajalise ravi
korral suurte annustega.
Kortikosteroidid võivad dekompenseerida olemasolevat suhkurdiabeeti ning põhjustada latentse
haiguse manifesteerumist. Mittediabeetikutel võib esimese ravinädala jooksul tekkida hüpoglükeemia.
Täheldatud on kortikosteroidide toimeid vere lipiidide sisaldusele: üldkolesterooli, LDL ja
triglütseriidide kontsentratsioonide tõusu.
Kortikosteroidid võivad vallandada porfüüriat.
Ravi ajal triamtsinolooniga võivad esineda menstruaaltsükli ja vasomotoorsed häired.
Sagedaseks kortikosteroidraviga seotud kõrvaltoimeks on orofaarünksi kandidoos.
Triamtsinolooniga on seostatud peptilise haavandi ja gastrointestinaaltrakti verejooksu tekkimist.
Nii paikse kui ka süsteemse kortikosteroidraviga on olnud seotud kõrvaltoimed silmade poolt:
tagumine subkapsulaarne katarakt, silma siserõhu suurenemine, nägemisnärvi kahjustus ja papilli
turse. Katarakti esinemissagedus on vahemikus 2,5...60%.
Glaukoomi tekkimise tõenäosus on suurem üle ühe aasta kestnud süsteemse kortikosteroidravi korral.
Kortikosteroidide manustamisel suukaudse inhalaatori kaudu on täheldatud häälekähedust, suu ja
kurgu kuivust ning kurguärritust.
Triamtsinoloonraviga seoses võib toimuda kopsutuberkuloosi ägenemine.
Kõik kortikosteroidid põhjustavad dermatoloogilisi kõrvaltoimeid: aknelaadseid lööbeid, hematoome,
dermatiiti, ekhümoose, erüteemi näol, atroofiat, hirsutismi, haavade aeglustunud paranemist,
higierituse suurenemist, striiasid, teleangiektaase ning naha õhenemist. Kortikosteroidide
dermatoloogilised kõrvaltoimed kujunevad nii süsteemse kui ka paikse manustamise korral.
Triamtsinoloondiatsetaadi paikse süstimise järgselt on täheldatud paikseid depigmentatsioone ja
nahaatroofiat.
Triamtsinolooni süstimise järgselt on esinenud nahaatroofiat. Paikne nahaatroofia tekkis
intramuskulaarsete, intradermaalsete ja intralesionaalsete süstete järgselt.
Kortikosteroidide, sh triamtsinoloonatsetoniidi paikse süstimisega seoses on kirjeldatud 4 tüüpi
ebaharilikke tüsistusi, sh bilateraalne sõrmede painutajakõõluste ruptureerumine süstimisel
karpaalkanalisse, kui süstimise põhjuseks oli idiopaatiline mediaannärvi kompressioonisündroom ning
sõrme painutajakõõluse deformeerumine psoriaatilise kõõluspõletiku ravi järgselt.
Müopaatia võib tekkida kortikosteroidravi käigus igal ajal, ehkki selle tekkimine on tõenäolisem
patsientidel, kellele manustatakse suurtes annustes suure 9-alfa-fluoro-rühmade sisaldusega preparaati,
nt triamtsinolooni või nendel, kellele manustatakse kortikosteroide suurtes annustes. Müopaatia
esinemissagedus ei ole teada, kuid primaarse ajutuumoriga patsientidel läbiviidud retrospektiivses
uuringus kujunes müopaatia 11% patsientidest.
Kortikosteroididravi on seotud luu avaskulaarse nekroosi või septilise nekroosi tekkega, seda eriti
erütematoosse luupuse või reumatoidartriidiga patsientidel. Nende haiguste puhul areneva
osteonekroosi ja kortikosteroidide suurte algannuste kasutamise vahel on tugev korrelatsioon.
Kortikosteroidid (sh süsteemsed ja inhaleeritavad ravimvormid) on kõige sagedasemad ravimitest
indutseeritud osteoporoosi tekitajad, seda isegi patsientidel, kellel puudub eelsoodumus osteoporoosi
tekkeks. Luukoe vähenemine on kõige intensiivsem ravi esimese 6 kuu jooksul ning haarab peamiselt
trabekulaarset luukudet. Osteoporoosi vältimiseks tuleks kasutada kortikosteroidide kõige väiksemat
toimivat annust ning, kui võimalik, kasutada paikseid ja inhaleeritavaid ravimvorme (hoolimata
faktist, et ka patsientidel, kes said ravi inhaleeritavate kortikosteroididega, arenes osteoporoos).
Alla 0,3% patsientidest kujunevad kortikosteroidide parenteraalse või suukaudse manustamise järgselt
allergilised reaktsioonid: nahalööbed, nõgestõbi, angioödeem, bronhospasm, hingamisseiskus ning
anafülaksia.

4.9 Üleannustamine

Kortikosteroidide ägedaid üleannustamisi või ägedale üleannustamisele järgnenud surmajuhtumeid on
esinenud harva.
Üleannustamise korral võivad avalduda kõik ravimi kõrvaltoimed, eriti Cushingi sündroom, ent
tavaliselt ei kujune need välja varem kui mitu nädalat väldanud ülemääraste annuste manustamist.
Spetsiifilist antidooti ei ole. Üleannustamise ravi on sümptomaatiline. Hemodialüüs ei sobi
triamtsinolooni elimineerimiseks.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: kortikosteroidid süsteemseks kasutamiseks, glükokortikosteroidid,
ATC-kood: H02AB08.

Triamtsinoloonatsetoniid on triamtsinolooni derivaat, mis on ette nähtud laialdaseks paikseks
kasutamiseks. Kuigi triamtsinoloon ise on põletiku loommudelitega läbiviidud uuringus u 1...2 korda
tugevam kui prednisoon, on triamtsinoloonatsetoniid prednisoonist 8 korda tugevam.
Inimestel on triamtsinolooni põhitoimed seotud tema glükokortikoidse toime ja põletikulise vastuse
pärssimisega. Glükokortikoidne toime viib glükoneogeneesi suurenemisele ja glükoosi kasutamise
vähenemisele kudedes. Suureneb valkude katabolism ning väheneb nende süntees toidust saadavatest
proteiinidest, kuigi üldine toime lämmastikubilansile sõltub teistest faktoritest sh dieedist, annuse
suurusest ja ravikestusest. Negatiivne lämmastikubilanss võib kujuneda ööpäevaste annuste 12...24
mg kasutamisel. Rasvkude metaboliseerub ning selle deponeerimine turjale, näole ja kõhule suureneb.
Mineralokortikoidne toime on triamtsinoloonil peaaegu olematu. Kortikosteroidravi ajal suureneb
erütrotsüütide ja neutrofiilsete leukotsüütide arv, samas väheneb eosinofiilsete ja basofiilsete
leukotsüütide ning lümfotsüütide arv; samuti väheneb lümfoidkoe mass organismis.
Kortikosteroidid ennetavad või pärsivad põletiku algsete nähtude teket (s.o punetust, valulikkust,
lokaalset kuumust, turset) ning ka põletiku hilisemaid tagajärgi sh fibroblastide proliferatsiooni ning
kollageeni deponeerumist.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Triamtsinoloonatsetoniidi annuse 120 mg intramuskulaarse manustamise järgselt kujuneb 8...10 tunni
jooksul maksimaalne plasmakontsentratsioon: 44...54 µg/100 ml, 72 tunni möödudes on väärtused
langenud 8,9 µg-ni/100 ml.
3 päeva pärast triamtsinoloonatsetoniidi intraartikulaarset manustamist oli toimeainest imendunud
58...67%. Kontsentratsioonikõvera aluste pindalade (AUC) võrdlemine intraartikulaarsel ja
intravenoossel manustamisel viitab sellele, et mõlema manustamisviisi korral on imendumine täielik.
Sarnaselt prednisoonile metaboliseerub triamtsinoloon peamiselt maksas. Alla 15% ravimist eritub
muutumatul kujul uriiniga. Pärast perkutaanset imendumist käituvad paikselt manustatud
kortikosteroidid samamoodi nagu süsteemsed kortikosteroidid, s.o metaboliseeruvad peamiselt
maksas.
Identifitseeritud on 3 triamtsinoloonatsetoniidi metaboliiti. Kõigi kolme manustamisviisi korral kulgeb
metabolism sarnaselt. Triamtsinolooni metaboliitideks on 6-beeta-hüdroksütriamtsinoloonatsetoniid,
21-karboksü-6-beeta- hüdroksütriamtsinoloonatsetoniid ja 21-karboksütriamtsinoloonatsetoniid.
Kliinilistes farmakokineetilistes uuringutes ei ole kindlaks tehtud, kas paiksed kortikosteroidid
imenduvad süsteemselt sellises koguses, et anda märgatavaid kontsentratsioone rinnapiimas.
Süsteemselt manustatud kortikosteroidid erituvad rinnapiima kogustes, mis imikul tõenäoliselt
kõrvaltoimeid ei põhjusta.
Pärast 40 mg radioaktiivselt märgistatud triamtsinoloonatsetoniidi intramuskulaarset manustamist
eritus uriiniga 12,5% radioaktiivsest annusest. 32 mg triamtsinolooni suukaudsel manustamisel oli
triamtsinolooni eritumine uriiniga ühel patsiendil sedastatav 4 päeva ning teisel 5 päeva pärast
manustamist. Ühekordse 80 mg triamtsinoloonatsetoniidi annuse intramuskulaarsel manustamisel olid
ravimi kogused kahel patsiendil uriinis määratavad veel 7 päeva pärast manustamist ning ühel
patsiendil 11 päeva pärast manustamist.
Paiksed kortikosteroidid ning nende inaktiivsed metaboliidid erituvad pärast süsteemset imendumist
väikeses koguses ka sapiga.
Peroraalselt manustatud triamtsinolooni plasma poolväärtusaeg on 2...5 tundi (või ka rohkem).
Uuringutulemustest nähtub, et ravimi farmakokineetika on annusest sõltuv. Grupis, kus manustati
ravimit annuses 5 mg/kg, oli keskmine poolväärtusaeg 85 minutit, samas kui grupis, kus manustati
ravimit annuses 10 mg/kg, oli see 88 minutit. Organismi totaalne kliirens oli 5 mg/kg annuste grupis
61,6 l/h ja 10 mg/kg annuste grupis 48,2 l/h ­ tegemist oli statistiliselt olulise erinevusega.
Triamtsinolooni ja selle fosfaatestri farmakokineetikat uuriti pärast ravimi intravenoosset manustamist
annustes 5 mg/kg ja 10 mg/kg. Ühele grupile manustati 80 mg triamtsinoloonatsetoniidi.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Ägeda toksilisuse uuringud katseloomadel on näidanud, et triamtsinoloon on madala toksilisusega
aine. Hiirtel olid LD50 väärtused 5 g/kg pärast peroraalset ja 105 mg/kg pärast intraperitoneaalset
manustamist. Pärast subkutaanset manustamist olid rottidel ja hiirtel LD50 väärtused vastavalt 13,1
mg/kg ja 132 mg/kg, seega on rotid selle ravimi suhtes tundlikumad kui hiired.
Kirjanduses puuduvad andmed ravimi korduva manustamise toksilisuse kohta.
Reproduktiivsusuuringud on näidanud, et triamtsinoloon on katseloomadel embrüotoksiline ja
teratogeenne. Triamtsinolooni manustamine tiinetele rottidele, küülikutele ja hamstritele on olnud
seotud nende järglaskonnas suulaelõhede, vesipea ning skeleti väärarendite tekkimisega. Ravim on
põhjustanud ka kesknärvisüsteemi anomaaliaid, kraniofatsiaalseid väärarendeid, loote kasvu
retardatsiooni ning loote või vastsündinu surma kolmel erineval mitteinimahvide hulka kuuluval
primaatide liigil.
Mutageensusuuringuid triamtsinolooniga ei ole läbi viidud, ent on andmeid, et preparaat pärssis hiire
tümotsüütide katses DNA sünteesi.
Triamtsinolooni poolt indutseeritud kartsinogeense toime suhtes ei ole pikaajalistes hiirtel ja rottidel
teostatud uuringutes viiteid esinenud.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Naatriumkarboksümetüültselluloos, naatriumkloriid, bensüülalkohol, polüsorbaat, süstevesi.

6.2 Sobimatus

Triamtsinoloonheksatsetoniidi ja triamtsinoloondiatsetaati EI TOHI segada säilitusaineid (nt
parabeene või fenoole) sisaldavate lahustite või lokaalanesteetikumidega.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


Hoida temperatuuril kuni 25°C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Ampullid: 5 ampulli, millest igaüks sisaldab 1 ml süstesuspensiooni.


6.6
Kasutamis- ja käsitsemisjuhend

Intralesionaalseks süstimiseks võib kortikosteroide lahustada steriilses süstevees või 0,9%
naatriumkloriidi süstelahuses. Kasutamata jäänud lahustatud süstesuspensioon tuleb seitsme päeva
pärast ära visata.
Vahetult enne intralesionaalset manustamist võib kortikosteroide segada lokaalanesteetikumidega.
Segu tuleb sellisel juhul otsekohe ära kasutada ning kasutamata jäänud osa ära visata. Sobivateks
anesteetikumideks on 1% lidokaiinvesinikkloriidi või 2% prokaiinvesinikkloriidi lahus.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

KRKA, d.d., Novo mesto, Sloveenia


8. MÜÜGILOA
NUMBER

094794


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

26.04.2000/9.03.2006


10. TEKSTI
LÄBIVAATAMISE
KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud märtsis 2006