Isomonit 40 mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Isomonit 20, 20 mg tablett
Isomonit 40, 40 mg tablett
Isomonit 60 mg, 60 mg toimeainet prolongeeritult vabastav tablett


2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Isomonit 20
Üks tablett sisaldab: 20 mg isosorbiidmononitraati.

Isomonit 40
Üks tablett sisaldab: 40 mg isosorbiidmononitraati.

Isomonit 60 mg
Üks retardtablett sisaldab: 60 mg isosorbiidmononitraati.

Abiained vt 6.1.


3. RAVIMVORM

Isomonit 20/40
Tablett

Isomonit 60 mg
Toimeainet prolongeeritult vabastav tablett


4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Isomonit 20, 40 ja 60 mg
Stenokardia profülaktika ja ravi.
Täiendava ravimina südamepuudulikkuse korral.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Isomonit 20
20 mg isosorbiidmononitraati kaks korda ööpäevas (vastavalt 40 mg isosorbiidmononitraati).

Suurema nitraatidevajaduse korral võib annust tõsta kuni 20 mg kolm korda ööpäevas (vastavalt
60 mg isosorbiidmononitraati).

Isomonit 40
40 mg isosorbiidmononitraati üks kord ööpäevas või 20 mg isosorbiidmononitraati kaks korda
ööpäevas (vastavalt 2 korda 20 mg isosorbiidmononitraati).
Erandjuhtudel võib annust suurendada kuni 40 mg kaks korda ööpäevas (vastavalt 80 mg
isosorbiidmononitraati).

Isomonit 40 annuse korral (1 tablett) 2 korda ööpäevas tuleb teine tablett manustada hiljemalt 8
tundi pärast esimese tableti võtmist, et saavutada 25 mg atenolooli ühekordse ööpäevase annuse
(vastavalt ½ kaetud tabletti Atehexal 50) täielikku toimet.

Isomonit 60 mg
60 mg üks kord ööpäevas (vastavalt 60 mg isosorbiidmononitraati).

Manustamise kestus ja viis
Tablett/retardtablett tuleb pärast sööki tervelt koos veega alla neelata.
Ravi tuleb alustada väikeste annustega, mida võib aeglaselt suurendada vajaliku annuseni.
Ravi kestuse määrab raviarst.

4.3 Vastunäidustused

Isomonit"i ei tohi kasutada järgmistel juhtudel:
- ülitundlikkus isosorbiidmononitraadi, teiste nitraatide või mõne Isomonit"i abiaine suhtes;
- ägedad verevarustushäired (sokk, tsirkulatoorne kollaps);
- kardiogeenne sokk, kui intraaortaalse kontrapulsatsiooni või positiivsete inotroopsete ravimitega
ei ole tagatud piisavalt kõrge vasaku vatsakese lõppdiastoolne rõhk;
- väga madal vererõhk (süstoolne rõhk alla 90 mm Hg);
- samaaegne sildenafiili, vardenafiili või tadalafiili kasutamine, kuna nende toimel võib
Isomonit"i vererõhku alandav toime tunduvalt suureneda;
- hüpovoleemia;
- kinnise nurga glaukoom.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Isosorbiidmononitraati tuleb ettevaatusega kasutada järgmistel juhtudel:
- hüpertroofiline obstruktiivne kardiomüopaatia;
- konstriktiivne perikardiit;
- perikardi tamponaad;
- madal täitumismaht, nt ägeda müokardiinfarkti või vasaku vatsakese funktsioonihäire (vasaku
vatsakese puudulikkuse) korral. Tuleb vältida süstoolse vererõhu alanemist alla 90 mm Hg.
- aordi- ja/või mitraalstenoos;
- kalduvus ortostaatilistele vereringehäiretele;
- haigused, millega kaasneb koljusisese rõhu tõus (koljusisese rõhu täiendavat tõusu on seni
täheldatud ainult glütserooltrinitraadi kõrgete annuste veenisisesel manustamisel).

Isomonit ei sobi ägeda stenokardiahoo ega ägeda müokardiinfarkti raviks.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Samaaegsel hüpotensiivsete ravimite, -blokaatorite, kaltsiumikanalite blokaatorite, muude
vasodilataatorite, neuroleptikumide, tritsükliliste antidepressantide ja alkoholi tarvitamisel võib
Isomonit"i vererõhku alandav toime suureneda.

Samaaegsel dihüdroergotamiini kasutamisel võib Isomonit põhjustada DHE taseme tõusu ning
suurendada seega vererõhku tõstvat toimet.

Lämmastikoksiidi doonorite ­ nt Isomonit"i toimeaine ­ ja sildenafiili, vardenafiili või tadalafiili
samaaegne manustamine võib vererõhku alandavat toimet oluliselt potentseerida (vt Vastunäidustused).

4.6 Rasedus ja imetamine

Ehkki loomuuringutes ei ole isosorbiidmononitraadil täheldatud mingeid embrüo- ega fetotoksilisi
toimeid, tohib seda ravimit raseduse ja imetamise ajal kasutada ainult pärast hoolikat kasu ja riski
suhte hindamist, kuna puudub kogemus ravimi kasutamise kohta rasedatel ja imetavatel naistel.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Isegi käesoleva ravimi nõuetekohasel kasutamisel võib see põhjustada muutusi reaktsioonivõimes.
Seega võib kahjustuda sõidukijuhtimise, liikuvate masinate käsitsemise või ebakindlas asendis (nt
redelitel) töötamise võime. See kehtib suuremal määral ravi alguse, annuse suurendamise, ravimi
vahetamise ja kasutamisel koos alkoholiga.

4.8 Kõrvaltoimed

Ravi algul võib sageli esineda peavalu ("nitraatindutseeritud peavalu"), kuid kogemused on näidanud,
et enamusel juhtudel vaibub see mõnepäevase ravi jooksul.

Manustamise alguses ja annuse suurendamisel võib vahel täheldada vererõhu alanemist ja/või
ortostaatilist hüpotensiooni. Selle alanemisega võib kaasneda pulsisageduse reflektoorne tõus,
pearinglus ja nõrkustunne.

Vahel võivad esineda iiveldus, oksendamine, mööduv nahapunetus ja allergilised nahareaktsioonid.

Harvadel juhtudel võib vererõhu järsk alanemine intensiivistada stenokardia sümptomeid.

Harva on täheldatud kollapsiseisundeid, millega vahel võivad kaasneda bradükardia ja minestus.

Üksikjuhtudel võib esineda eksfoliatiivne dermatiit.

On registreeritud tolerantsuse tekkimist isosorbiidmononitraadi suhtes ning ristuvat tolerantsust
teistele nitroühenditele. Selleks, et vältida toime efektiivsuse vähenemist või selle kadumist, tuleb
vältida suurte annuste pidevat kasutamist.

Märkus
Isomonit -ravi ajal võib esineda ajutine hüpokseemia ning koronaararterite haigust põdevatel
patsientidel võib tekkida isheemia, mis on tingitud verevoolu suhtelisest ümberjaotumisest kopsu
alaventileeritud osadesse.

4.9 Üleannustamine

Intoksikatsiooni sümptomid
Võib esineda vererõhu alanemine koos ortostaatilise düsregulatsiooniga, reflektoorne tahhükardia,
nõrkus, pearinglus ja uimasus, peavalu, astmaatilised seisundid, punetus, iiveldus, oksendamine ja
kõhulahtisus.

Suurte annuste puhul on võimalik methemoglobineemia, tsüanoosi, hingelduse ja tahhüpnoe tekkimine
nitritioonide tõttu, mis moodustuvad isosorbiidmononitraadi metabolismil.
Väga suured annused võivad esile kutsuda tserebraalsete sümptomitega koljusisese rõhu tõusu.

Krooniline üleannustamine põhjustab methemoglobineemiat, mille kliiniline tähtsus ei ole selge.

Intoksikatsiooni ravi
Lisaks üldmeetmetele nagu maoloputus ja patsiendi asetamine horisontaalasendisse, jalad pea
tasapinnast kõrgemal, tuleb intensiivravi tingimustes jälgida elulise tähtsusega näitajaid ning neid
vajadusel korrigeerida. Raske hüpotensiooni ja/või soki korral tuleb manustada infusioonilahuseid.
Erandjuhtudel võib lisaks kardiovaskulaarsele ravile infundeerida noradrenaliini ja/või dopamiini.
Adrenaliini ja sarnaste ainete manustamine on vastunäidustatud.

Olenevalt methemoglobineemia raskusest võib kasutada järgmisi antidoote:
1. C-vitamiin: 1 g suu kaudu või naatriumisoolana veeni
2. Metüleensinine: kuni 50 ml 1% lahust veeni
3. Toluidiinsinine: alguses 2...4 mg/kg täpselt veeni, vajadusel manustada korduvalt 2 mg/kg
ühetunniste vaheaegadega
4. Hapnikuravi, hemodialüüs, verevahetus


5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: isheemiatõve vastased ained, vasodilataatorid.
ATC kood: C01DA14

Isosorbiidmononitraadil on otsene lõõgastav toime veresoonte silelihastele ning ta põhjustab
vasodilatatsiooni.

Aine toimib rohkem postkapillaarsetesse veresoontesse ja suurtesse arteritesse, eriti
koronaararteritesse, kui tagasivoolu hemodünaamikasse. Vasodilatatsioon põhjustab venoosse
mahtuvuse suurenemist, väheneb tagasivool südamesse, väheneb vatsakeste maht ja täitumisrõhk
(eelkoormuse vähenemine).

Vatsakeste mõõtmete vähenemine ja seinas alanenud pinge süstoli ajal vähendavad müokardi
energiakulu ja hapnikutarvet.

Südame täitumisrõhu langus soodustab isheemiast ohustatud subendokardiaalsete seinakihtide
perfusiooni, paraneb regionaalne seina liikuvus ja löögimaht.

Südame lähedal paiknevate suurte arterite laienemise tulemusena väheneb süsteemne (järelkoormuse
vähenemine) ja kopsutüve resistentsus.
Isosorbiidmononitraat lõõgastab bronhide silelihaseid, alumisi kuseteid, sapipõie ja -juhade, söögitoru,
peen- ja jämesoole silelihaseid, sh sulgurlihaseid.

Nitraatide lõõgastav toime põhineb lämmastikoksiidi (NO) ja tsüklilise guanosiinmonofosfaadi
(cGMP) moodustumisel, mis vahendavad arvatavasti lõõgastumist.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Isosorbiidmononitraat imendub pärast suukaudset manustamist kiiresti ja täielikult. Süsteemne
biosaadavus on 90...100%.

Isosorbiidmononitraat metaboliseerub peaaegu täielikult maksas. Metaboliidid on inaktiivsed.

Plasma poolväärtusaeg on 4...5 tundi.

Isosorbiidmononitraat eritub neerude kaudu ning valdavalt metaboliitidena. Ainult ligikaudu 2% eritub
neerude kaudu esialgsel kujul.

Tolerantsus
Vaatamata pidevale annustamisele ja konstantsele nitraatide tasemele on täheldatud efektiivsuse
langust. Tekkinud tolerantsus kaob, kui ravi 24 tunniks katkestada. Tolerantsuse tekkimist ei ole
täheldatud vahelduva manustamise korral.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Krooniline toksilisus
Kroonilise toksilisuse uuringud rottidel ei ole näidanud mingeid toksilisuse ilminguid.

Koertel mõõdeti pärast isosorbiidmononitraadi suukaudse annuse 191 mg/kg manustamist kõigest
2,6%-list methemoglobiini kontsentratsiooni tõusu, võrreldes algväärtusega. Pärast
isosorbiidmononitraadi 191 mg/kg suukaudset manustamist oli nitritite kontsentratsioon seerumis
allpool avastamise piiri (vähem kui 0,02 mg/l); alkaalse fosfataasi ja GPT tase ei muutunud.

Mutageenne ja tumorigeenne potentsiaal
Mitmete testimissüsteemide (in vitro ja in vivo) mutageensusuuringud andsid negatiivseid tulemusi.

Rottidega läbiviidud pikaajalised uuringud ei andnud mingeid tõendeid tumorigeense potentsiaali
kohta.

Reproduktsioonitoksilisus
Embrüotoksilisuse loomuuringud ei andnud mingeid tõendeid Isomonit"i teratogeensete ega muude
embrüotoksiliste toimete kohta. Sünnieelse ja -järgse toksilisuse uuringutes ilmnesid fetotoksilised
toimed alles pärast emale väga toksilisi annuseid.


6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Isomonit 20 ja 40:
mikrokristalne tselluloos
laktoosmonohüdraat
magneesiumstearaat
maisitärklis
polü(O-karboksümetüül)tärklis-naatrium
polüvidoon

Isomonit 40-s täiendavalt:
värvainena erütrosiin

Nõuanne diabeetikutele
Üks tablett sisaldab 0,02 leivaühikut süsivesikuid.

Isomonit 60 mg:
kaltsiumvesinikfosfaat
tselluloos
polü(O-2-hüdroksüpropüül, O-metüül)tselluloos
laktoosmonohüdraat
magneesiumstearaat
polüvidoon
ränidioksiid
talk

Nõuanne diabeetikutele
Üks retardtablett sisaldab süsivesikuid alla 0,01 leivaühiku.

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

Isomonit 20 ja 40
Kõlblikkusaeg on 5 aastat.

Isomonit 60 mg
Kõlblikkusaeg on 42 kuud.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Isomonit 20 ja 40
Originaalpakendid sisaldavad 30, 60 või 100 tabletti.

Isomonit 60 mg
Originaalpakendid sisaldavad 30, 60 või 100 toimeainet prolongeeritult vabastavat tabletti.

6.6 Kasutamis- ja käsitsemisjuhend

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA HOIDJA

HEXAL AG
Industriestrasse 25
D-83607 Holzkirchen
Saksamaa


8. MÜÜGILOA NUMBRID

Isomonit 20: 432404
Isomonit 40: 432504
Isomonit 60 mg: 432604


9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

6.02.2004/6.02.2009


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud märtsis 2009