RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Ibuprofen Zentiva 400 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks Ibuprofen Zentiva 400 mg õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 400 mg ibuprofeeni.

INN. Ibuprofenum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Ibuprofen Zentiva 400 mg õhukese polümeerikattega tablett on valge kuni valkjas kumer tablett, diameetriga 12 mm.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Nõrga kuni mõõduka valu, migreeni, primaarse düsmenorröa ja/või palaviku lühiajaline sümptomaatiline ravi täiskasvanutel ja noorukitel.

Ravim on näidustatud täiskasvanutele ja noorukitele kehakaaluga alates 40 kg (üle 12-aastased).

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Ainult lühiajaliseks kasutamiseks. Kui Ibuprofen Zentivat on vajalik kasutada täiskasvanutel üle 3 päeva palaviku või migreeni peavalu korral või üle 5 päeva valu raviks või sümptomite ägenemisel, on patsiendil soovitatav konsulteerida arstiga. Kõrvaltoimeid saab minimeerida, kasutades väikseimat efektiivset annust nii lühikese aja jooksul, kui on vajalik sümptomite leevendamiseks (vt lõik 4.4). Tavaline annus ülemiste hingamisteede infektsioonist põhjustatud nõrga kuni mõõduka valu ning ägeda valu ja palaviku raviks Täiskasvanud ja noorukid kehakaaluga alates 40 kg (vanemad kui 12-aastased) 400 mg manustatuna ühekordse annusena või 3 korda ööpäevas vähemalt 4…6-tunniste intervallidega. Migreeni peavalu korral: 400 mg manustatuna ühekordse annusena, vajadusel 400 mg 4…6-tunniste intervallidega. Maksimaalne ööpäevane annus ei tohi ületada 1200 mg.

Primaarne düsmenorröa Täiskasvanud ja noorukid kehakaaluga alates 40 kg (vanemad kui 12-aastased) 200…400 mg 1…3 korda ööpäevas vajadusel, vähemalt 4...6-tunniste intervallidega. Ravi alustatakse menstruatsioonivaevuste esimeste nähtude ilmnemisel. Maksimaalne ööpäevane annus ei tohi ületada 1200 mg.

Lapsed Ibuprofeeni annus lastel ja noorukitel sõltub patsiendi vanusest ja kehakaalust.

Ülemiste hingamisteede infektsioonist põhjustatud nõrk kuni mõõdukas valu ja äge valu ning palavik Lapsed kehakaaluga alates 20 kg (6…12-aastased) Lapsed kehakaaluga 20…29 kg (6…9-aastased): 200 mg vajadusel 1…3 korda ööpäevas, vähemalt 4…6-tunniste intervallidega. Maksimaalne ööpäevane annus ei tohi ületada 600 mg. Lapsed kehakaaluga 30…40 kg (10…12-aastased): 200 mg vajadusel 1…4 korda ööpäevas, vähemalt 4…6-tunniste intervallidega. Maksimaalne ööpäevane annus ei tohi ületada 800 mg.

Ibuprofen Zentiva 400 mg ei tohi kasutada noorukitel kehakaaluga alla 40 kg või lastel, kes on nooremad kui 12-aastased.

Kui lapsel ja noorukil on seda ravimit vaja võtta üle 3 päeva või kui sümptomid halvenevad, tuleb konsulteerida arstiga.

Patsientide erigrupid

Eakad MSPVA-de kasutamisel tuleb olla eriti ettevaatlik eakatel patsientidel, kellel on suurem risk kõrvaltoimete tekkeks ja kellel on suurem risk potentsiaalselt surmaga lõppeva seedetrakti verejooksu, haavandumise või perforatsiooni tekkeks (vt lõik 4.4). Ravivajadusel tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust nii lühikese aja jooksul, kui on vajalik sümptomite leevendamiseks. Ravi tuleb korrapäraste ajavahemike järel üle vaadata ja ravi katkestada, kui ei ilmne ravist saadavat kasu või tekib talumatus.

Neerukahjustus Kerge või mõõduka neerufunktsiooni langusega patsientidel tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust nii lühikese aja jooksul, kui on vajalik sümptomite kontrollimiseks ja jälgida neerufunktsiooni. (See ravim on vastunäidustatud raske neerupuudulikkusega patsientidele, vt lõik 4.3).

Maksakahjustus Kerge või mõõduka maksafunktsiooni langusega patsientidel tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust nii lühikese aja jooksul, kui on vajalik sümptomite kontrollimiseks. (See ravim on vastunäidustatud raske maksapuudulikkusega patsientidele, vt lõik 4.3). Manustamisviis Tablett tuleb alla neelata klaasitäie veega. Tablette ei tohi purustada, närida ega imeda, et vältida mao- või kurguärritust. Tundliku maoga patsientidel on soovitatav võtta Ibuprofen Zentivat koos toiduga.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Anamneesis ülitundlikkusreaktsioon (nt bronhospasm, astma, riniit, angioödeem või urtikaaria) seoses atsetüülsalitsüülhappe või teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA-d) kasutamisega.
• Patsiendid, kellel on vere hüübimishäired ja seisundid, millega kaasneb suurenenud kalduvus veritsustele.
• Äge või anamneesis korduv seedetrakti haavand/verejooks (kaks või enam kindlat haavandumise või veritsuse juhtu).
• Anamneesis seedetrakti veritsus või perforatsioon seoses varasema MSPVA raviga.
• Tserebrovaskulaarne või mõni muu aktiivne verejooks.
• Hematopoeesi häired.
• Raske maksa- või neerupuudulikkus (glomerulaarfiltratsioon alla 30 ml/min).

• Raske südamepuudulikkus (NYHA IV klass).
• Raseduse kolmas trimester (vt lõik 4.6).
• Raske dehüdratsiooniga patsiendid (põhjustatud oksendamise, kõhulahtisuse või ebapiisava vedelikutarbimise tõttu).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ibuprofeeni kasutamine koos MSPVA-dega, sh selektiivsete tsüklooksügenaas-2 inhibiitoritega, suurendab kõrvaltoimete riski ja seda tuleb vältida.

Astmahaiged peavad enne ibuprofeeni kasutamist konsulteerima oma arstiga (vt allpool).

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset toimivat annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis on sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt allpool seedetrakti toimed ning kardiovaskulaarsed toimed). Patsiendid, keda ravitakse MSPVA-dega pikaajaliselt, peavad kõrvaltoimete jälgimiseks olema regulaarse meditsiinilise järelevalve all.

Ibuprofeeni tohib manustada järgmistel juhtudel ainult kasu/riski suhet rangelt arvesse võttes.

• Süsteemne erütematoosne luupus või teised autoimmuunhaigused.
• Porfüriini metabolismi kaasasündinud häired (nt äge vahelduv porfüüria).
• Raseduse esimene ja teine trimester.
• Imetamine.

Eriline ettevaatus on vajalik järgmistel juhtudel:

• seedetrakti haigused, sh kroonilised põletikulised soolehaigused (haavandiline koliit, Crohni tõbi);
• südamepuudulikkus ja kõrge vererõhk;
• vähenenud neerufunktsioon;
• maksafunktsiooni häired;
• vere koagulatsioonihäired;
• allergiad, heinapalavik, krooniline nina limaskesta turse, adenoidid, krooniline obstruktiivne hingamisteede haigus või bronhiaalastma;
• vahetult pärast ulatuslikke kirurgilisi protseduure.

Seedetrakti veritsus, haavandumine ja perforatsioon Igat tüüpi MSPVA raviga seoses on teatatud potentsiaalselt surmaga lõppevast seedetrakti verejooksust, haavandist või perforatsioonist, mis on avaldunud mis tahes ajal ravi jooksul koos hoiatavate sümptomitega või varasemate raskete seedetrakti tüsistustega või ilma. Seedetrakti verejooksu, haavandumise või perforatsiooni risk on kõrgem MSPVA annuse suurendamisega, haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui haavand on tüsistunud verejooksu või perforatsiooniga (vt lõik 4.3) ning eakatel patsientidel. Nendel patsientidel peab ravi alustama väikseima võimaliku annusega. Neil patsientidel ja samuti patsientidel, kes vajavad samal ajal raviks väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet või teisi seedetrakti kahjustuste riski suurendada võivaid ravimeid (vt allpool ja lõik 4.5), tuleb kaaluda kombinatsioonravi protektiivsete ainetega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid).

Seedetrakti toksilisuse anamneesiga patsiendid, eriti eakad, peavad teatama mis tahes ebatavalisest seedetrakti sümptomist (eeskätt seedetrakti verejooksust), eriti kui need ilmnevad ravi algul.

Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kes kasutavad samaaegselt seedetrakti haavandi või verejooksu riski suurendada võivaid ravimeid, nagu suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid (nt varfariin või hepariin), selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid, nagu atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5).

Kui ibuprofeeniga ravi ajal tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravi katkestada.

MSPVA-sid tuleb ettevaatusega kasutada seedetrakti haiguse anamneesiga (haavandiline koliit, Crohni tõbi) patsientidel, kuna nende haigused võivad ägeneda (vt lõik 4.8).

Eakad Eakatel on MSPVA-de kasutamisest tingitud kõrvaltoimete esinemissagedus suurem, eriti seedetrakti verejooks ja perforatsioon, mis võivad lõppeda letaalselt (vt lõik 4.2).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed Adekvaatne jälgimine ja nõustamine on vajalik patsientide puhul, kellel on anamneesis hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südame paispuudulikkus, sest MSPVA-de raviga seoses on teatatud vedelikupeetusest, hüpertensioonist ja tursetest.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed viitavad, et ibuprofeeni kasutamine, eelkõige suurtes annustes (2400 mg ööpäevas) ja pikaajaliselt, võib olla seotud arteriaalse tromboosi (nt müokardiinfarkt või insult) riski vähese suurenemisega. Epidemioloogilistest uuringutest ei ole üldiselt ilmnenud, et ibuprofeeni kasutamine väikestes annustes (nt ≤ 1200 mg ööpäevas) suurendaks müokardiinfarkti riski.

Ravile allumatu hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse (NYHA II…III klass), diagnoositud isheemilise südamehaiguse, perifeersete arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarsete haigusega patsiente tohib ibuprofeeniga ravida üksnes hoolika kaalumise järel ja vältida tuleb suurte annuste (2400 mg ööpäevas) manustamist.

Hoolikalt tuleb kaaluda kardiovaskulaarsete haiguste (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, diabeet, suitsetamine) riskifaktoritega patsientide pikaajalist ravi, eriti kui ibuprofeeni on vaja kasutada suurtes annustes (2400 mg ööpäevas).

Ibprofen Zentivaga ravitud patsientidel on teatatud Kounise sündroomi juhtudest. Kounise sündroom on määratletud kui allergilise või ülitundlikkusreaktsiooni põhjustatud kardiovaskulaarsed sümptomid, mis on seotud pärgarterite ahenemisega ja võivad viia müokardiinfarkti tekkeni.

Rasked naha kõrvaltoimed Seoses ibuprofeeni kasutamisega on teatatud rasketest naha kõrvaltoimetest (severe cutaneous adverse reactions, SCAR), sh eksfoliatiivne dermatiit, multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS), toksiline epidermaalne nekrolüüs (TEN), ravimireaktsioon eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (Drug Reaction with Eosinophilia and Systemic Symptoms, DRESS-sündroom) ja äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (acute generalized exanthematous pustulosis, AGEP), mis võivad olla eluohtlikud või surmavad (vt lõik 4.8). Enamik nendest reaktsioonidest tekkis esimese kuu jooksul. Kui tekivad neile reaktsioonidele viitavad nähud ja sümptomid, siis tuleb ibuprofeeni kasutamine kohe lõpetada ja kaaluda (vajaduse korral) alternatiivset ravi. Erandjuhul võib varicella viirus põhjustada tõsiseid naha ja pehmete kudede tüsistustega infektsioone. Senini ei saa välistada, et MSPVA-d võivad raskendada nende infektsioonide kulgu. Seetõttu on varicella viirusest tingitud infektsiooni korral soovitatav vältida ibuprofeeni kasutamist.

Neerude toimed Ibuprofeen võib neeruperfusioonile avaldatava toime tõttu põhjustada naatriumi, kaaliumi ja vedelikupeetust patsientidel, kellel ei ole varem olnud neerukahjustusi. See võib eelsoodumusega patsientidel põhjustada turset või isegi südamepuudulikkust või hüpertensiooni.

Nagu teistegi MSPVA-de korral, on pikaajaline ibuprofeeni manustamine loomadele põhjustanud neerude papillaarset nekroosi ja teisi patoloogilisi renaalseid muutusi. Inimestel on teatatud ägedast interstitsiaalsest nefriidist koos hematuuriaga, proteinuuriast ning üksikutel juhtudel nefrootilisest sündroomist. Neerutoksilisust on täheldatud ka patsientidel, kellel kompensatoorset rolli normaalse neeru perfusiooni säilitamisel täidavad neeru prostaglandiinid. Neil patsientidel võib MSPVA-de

manustamine põhjustada annusest sõltuvat prostaglandiinide moodustumise vähenemist ja teiseks verevoolu vähenemist neerudes, mis võib põhjustada neerupuudulikkust. Suurem risk selleks esineb patsientidel, kellel on neerufunktsiooni kahjustus, südamepuudulikkus, maksafunktsiooni kahjustus, eakatel ja diureetikumiga või AKE inhibiitoriga ravi saavatel patsientidel. Pärast MSPVA-ga ravi lõpetamist on sümptomid tavaliselt pöörduvad ravieelsele tasemele.

Infektsiooni sümptomite varjamine Ibuprofen Zentiva võib varjata infektsiooni sümptomeid, mistõttu võib hilineda asjakohane ravi ja seeläbi halveneda infektsiooni kulg. Seda on täheldatud bakteriaalse keskkonnatekkese kopsupõletiku ja tuulerõugete bakteriaalsete tüsistuste korral. Kui Ibuprofen Zentivat manustatakse palaviku või valu leevendamiseks seoses infektsiooniga, on soovitatav jälgida infektsiooni kulgu. Haiglaväliselt peab patsient sümptomite püsimisel või süvenemisel pidama nõu arstiga.

Teised ettevaatusabinõud Väga harva on esinenud raskeid ägedaid ülitundlikkusreaktsioone (nt anafülaktiline šokk). Ravi Ibuprofen Zentivaga tuleb katkestada kohe pärast esimeste ülitundlikkusnähtude tekkimist. Sõltuvalt sümptomite raskusastmest peavad kvalifitseeritud meditsiinitöötajad rakendama vastavaid ravivõtteid.

Patsientidel, kes põevad või kellel on anamneesis bronhiaalastma, krooniline riniit, sinusiit, ninapolüübid, adenoidid või allergilised haigused, võivad tekkida bronhospasm, urtikaaria või angioödeem.

Mis tahes liiki valuvaigisti pikaajaline kasutamine peavalu puhul võib teha selle halvemaks. Kui selline olukord on tekkinud või seda kahtlustatakse, tuleb küsida nõu arstilt ja katkestada ravi. Ravimite liigsest tarvitamisest tingitud peavalu diagnoosi tuleb kahtlustada patsientidel, kellel esineb sagedasi või igapäevaseid peavalusid vaatamata (või tänu) peavalu ravimite regulaarsele kasutamisele.

Üldiselt võib valuvaigistite harjumuslikul kasutamisel, eriti siis, kui samaaegselt kasutatakse erinevaid toimeaineid sisaldavaid valuvaigisteid, tekkida püsiv neerukahjustus koos neerupuudulikkuse tekkeohuga (analgeetikumide poolt põhjustatud nefropaatia). See risk võib suureneda füüsilise koormuse korral, mis on seotud soola kao ja dehüdratsiooniga. Seetõttu tuleb seda vältida.

Ravi ajal ibuprofeeniga on mõnikord täheldatud aseptilise meningiidi sümptomeid, nagu jäik kael, peavalu, iiveldus, oksendamine, palavik või desorienteeritus, patsientidel, kellel on autoimmuunhaigused (nt süsteemne erütematoosne luupus, segatüüpi sidekoehaigus).

Ibuprofeen võib ajutiselt inhibeerida trombotsüütide agregatsiooni ja pikendada veritsusaega. Seetõttu tuleb vere hüübimishäiretega või antikoagulantravi saavaid patsiente ravi ajal hoolikalt jälgida. Ibuprofeeni pikaajalisel kasutamisel tuleb regulaarselt kontrollida maksa- ja neerufunktsiooni ning vere vormelementide sisaldust, eriti kõrge riskiga patsientidel.

Alkoholi samaaegset tarbimist tuleb vältida, sest see võib tugevdada MSPVA-de kõrvaltoimeid, eriti toimeid seedetraktile või kesknärvisüsteemile.

Ibuprofeeni saavad patsiendid peavad oma arstile teatama seedetrakti haavandumise või verejooksu nähtudest või sümptomitest, nägemise hägususest või muudest silmanähtudest, nahalööbest, kehakaalu tõusust või tursest.

Lapsed Dehüdreeritud lastel ja noorukitel on oht neerukahjustuse tekkeks.

Ibuprofen Zentiva sisaldab naatriumi Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi õhukese polümeerikattega tabletis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4,5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Ibuprofeeni ja järgmiste ainete samaaegset kasutamist tuleb vältida

Atsetüülsalitsüülhape, väikesed annused. Eksperimentaalsed andmed näitavad, et ibuprofeen võib takistada väikeses annuses manustatud atsetüülsalitsüülhappe toimet trombotsüütide agregatsioonile, kui neid manustatakse samaaegselt. Siiski viitavad nende andmete piiratus ja ebakindlus ex vivo andmete ekstrapoleerimisel kliinilisele olukorrale, et ibuprofeeni regulaarse kasutamise kohta ei saa teha kindlaid järeldusi ning ibuprofeeni juhuslikul kasutamisel ei peeta kliiniliselt olulist toimet tõenäoliseks (vt lõik 5.1). Ibuprofeeni ja atsetüülsalitsüülhappe samaaegne manustamine ei ole üldiselt soovitatav kõrvaltoimete suurenemise ohu tõttu.

Teised MSPVA-d, sh salitsülaadid. Mitme MSPVA samaaegne kasutamine võib sünergistliku toime tõttu suurendada seedetrakti haavandite ja verejooksu tekkeriski. Ibuprofeeni kasutamist koos teiste MSPVA-dega tuleb seetõttu vältida (vt lõik 4.4).

Antikoagulandid. MSPVA-d võivad tugevdada antikoagulantide toimeid, näiteks varfariin või hepariin (vt lõik 4.4). Samaaegse ravi korral on soovitatav jälgida vere hüübimist.

Tiklopidiin. MSPVA-sid ei tohi kombineerida tiklopidiiniga, kuna on oht aditiivseks toimeks trombotsüütide funktsiooni pärssimisel.

Metotreksaat. MSPVA-d inhibeerivad metotreksaadi tubulaarset sekretsiooni ja võivad ilmneda teatud metaboolsed koostoimed, mille tulemuseks on metotreksaadi kliirensi aeglustumine. Seetõttu tuleb ravi korral metotreksaadi suurte annustega alati vältida MSPVA-de määramist (vt allpool).

Südameglükosiidid (nt digoksiin). MSPVA-d võivad süvendada südamepuudulikkust, vähendada glomerulaarfiltratsiooni ja suurendada südameglükosiidide taset plasmas. Soovitatav on seerumi digoksiinisisalduse jälgimine.

Mifepristoon. Kui MSPVA-sid kasutatakse 8…12 päeva jooksul pärast mifepristooni manustamist, võivad need vähendada mifepristooni toimet.

Sulfonüüluuread. MSPVA-d võivad tugevdada sulfonüüluureate hüpoglükeemilist toimet. Samaaegsel kasutamisel on soovitatav jälgida vere glükoosisisaldust.

Zidovudiin. On tõestatud, et HIV-positiivsetel hemofiiliat põdevatel patsientidel, keda ravitakse samaaegselt zidovudiini ja ibuprofeeniga, esineb suurem risk hemartrooside ja hematoomide tekkeks. Zidovudiini ja MSPVA-de samaaegsel kasutamisel võib suureneda hematotoksilisuse risk. Soovitatav on teha vereanalüüs 1…2 nädalat pärast kooskasutamise alustamist. Ibuprofeeni (nagu teisi MSPVA-d) tuleb kasutada ainult ettevaatusega koos järgmiste ainetega

Moklobemiid. Tugevdab ibuprofeeni toimet.

Fenütoiin, liitium: Ibuprofeeni samaaegne manustamine fenütoiini või liitiumipreparaatidega võib suurendada nende ravimite sisaldust seerumis. Vajalik on seerumi liitiumisisalduse kontrollimine ja soovitatav on kontrollida ka seerumi fenütoiinisisaldust.

Diureetikumid ja antihüpertensiivsed ravimid. Diureetikumid ja AKE inhibiitorid võivad suurendada MSPVA-de nefrotoksilisust. MSPVA-d võivad vähendada diureetikumide ja teiste antihüpertensiivsete ravimite, sh AKE-inhibiitorid ja beetablokaatorid, toimet. Vähenenud neerufunktsiooniga patsientidel (nt dehüdreeritud patsiendid või vähenenud neerufunktsiooniga eakad patsiendid) võib AKE inhibiitori ja angiotensiin II antagonisti samaaegne kasutamine tsüklooksügenaasi inhibeeriva ravimiga põhjustada neerufunktsiooni edasist halvenemist ja isegi ägedat neerupuudulikkust. See on tavaliselt pöörduv. Seetõttu tuleb nimetatud ravimite kombineerimisel olla ettevaatlik, eelkõige eakate patsientide puhul. Patsiente tuleb juhendada, et nad jooksid piisavalt vedelikku ja kaaluda tuleb neerude näitajate perioodilist jälgimist vahetult pärast

kombineeritud ravi alustamist. Ibuprofeeni ja kaaliumi säästvate diureetikumide või AKE-inhibiitorite samaaegne kasutamine võib põhjustada hüperkaleemiat. Vajalik on kaaliumisisalduse hoolikas jälgimine.

Kaptopriil. Eksperimentaalsed uuringud näitavad, et ibuprofeen takistab kaptopriili naatriumi eritumist suurendavat toimet.

Aminoglükosiidid. MSPVA-d võivad vähendada aminoglükosiidide eritumist ja suurendada nende toksilisust.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d). Seedetrakti verejooksu suurenenud risk (vt lõik 4.4).

Tsüklosporiin: Teatud MSPVA-de samaaegne kasutamine võib suurendada tsüklosporiinist põhjustatud neerukahjustuse tekkeriski. Seda toimet ei saa välistada ka ibuprofeeni ja tsüklosporiini samaaegsel kasutamisel.

Kolestüramiin. Ibuprofeeni ja kolestüramiini samaaegne manustamine pidurdab ja vähendab (25% võrra) ibuprofeeni imendumist. Neid ravimeid tuleb manustada vähemalt ühetunnise intervalliga.

Takroliimus. Suurenenud nefrotoksilisuse oht.

Metotreksaat. Potentsiaalse koostoime riski MSPVA ja metotreksaadi vahel tuleb arvestada ka väikeseannuselise metotreksaadi ravi korral, eriti neerukahjustusega patsientidel. Millal iganes kombineeritud ravi kasutatakse, tuleb jälgida neerufunktsiooni. Kui 24 tunni jooksul antakse nii MSPVA-d kui metotreksaati, tuleb rakendada ettevaatust, sest metotreksaadi sisaldus plasmas võib suureneda, põhjustades suurenenud toksilisust (vt eespool).

Ritonaviir. Võib suurendada MSPVA-de plasmakontsentratsiooni.

Probenetsiid või sulfiinpürasoon. Võib aeglustada ibuprofeeni eritumist. Nende ainete urikosuuriline toime on vähenenud.

Kinoloonantibiootikumid. Loomkatsed näitavad, et MSPVA-d võivad suurendada kinoloonantibiootikumidega seotud krampide riski. MSPVA-sid ja kinoloone kasutavatel patsientidel võib olla suurem risk krampide tekkeks. Kortikosteroidid. Suurenenud risk seedetrakti haavandi või verejooksu tekkeks (vt lõik 4.4).

Trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid (nt klopidogreel). Suurenenud risk seedetrakti verejooksu tekkeks (vt lõik 4.4).

Alkohol, bisfosfonaadid ja okspentifülliin (pentoksüfülliin). Võivad tugevdada seedetrakti kõrvaltoimeid ning verejooksu ja haavandite tekke ohtu.

Baklofeen. Baklofeeni toksilisuse suurenemine.

CYP2C9 inhibiitorid. Ibuprofeeni samaaegne manustamine CYP2C9 inhibiitoritega võib suurendada ibuprofeeni (CYP2C9 substraat) ekspositsiooni. Uuringus vorikonasooli ja flukonasooliga (CYP2C9 inhibiitorid) esines S(+)-ibuprofeeni ekspositsiooni ligikaudu 80...100%-line suurenemine. Kui kaasuvalt manustatakse tugevaid CYP2C9 inhibiitoreid, tuleb kaaluda ibuprofeeni annuse vähendamist, eriti kui ibuprofeeni suurt annust manustatakse koos vorikonasooli või flukonasooliga.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Prostaglandiini sünteesi inhibeerimine võib kahjustavalt mõjutada rasedust ja/või embrüo/loote

arengut.

Epidemioloogiliste uuringute andmed näitavad suurenenud riski raseduse katkemiseks ja kardiaalse väärarengu ning gastroskiisi tekkeks pärast prostaglandiini sünteesi inhiibitori kasutamist raseduse varajases järgus. Absoluutne kardiovaskulaarse väärarengu risk suurenes vähem kui 1%-lt kuni ligikaudu 1,5%-ni. Usutavasti suureneb risk koos annuse ja ravi kestusega.

Loomadel on prostaglandiini sünteesi inhibiitori manustamine suurendanud nii implantatsioonieelset kui ka -järgset kaotust ning embrüo-loote suremust. Lisaks on teatatud mitmesuguste väärarengute, sh kardiovaskulaarsete, esinemissageduse suurenemisest loomadel, kes said organogeneesi perioodil prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid.

Alates 20. rasedusnädalast võib ibuprofeeni kasutamine põhjustada loote neerufunktsiooni häiretest tingitud oligohüdramnioni. See võib tekkida kohe pärast ravi alustamist ja on ravi lõpetamisel tavaliselt pöörduv. Lisaks on teatatud arterioosjuha ahenemisest pärast ibuprofeeni kasutamist raseduse teisel trimestril, mis enamasti taandus pärast ravi lõpetamist. Seetõttu ei tohi ibuprofeeni kasutada raseduse esimesel ja teisel trimestril, välja arvatud äärmisel vajadusel. Kui ibuprofeeni kasutab naine, kes proovib rasestuda, või raseduse esimesel ja teisel trimestril, peab kasutatav annus olema võimalikult väike ja ravi kestus võimalikult lühike. Pärast mitmepäevast ibuprofeeni kasutamist alates 20. rasedusnädalast tuleb kaaluda raseda sünnituseelset jälgimist oligohüdramnioni ja arterioosjuha ahenemise suhtes. Oligohüdramnioni või arterioosjuha ahenemise ilmnemisel tuleb ibuprofeeni kasutamine lõpetada.

Kolmandal trimestril võivad kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid põhjustada

• lootel: kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha enneaegne ahenemine/sulgumine ja pulmonaalne hüpertensioon); neerufunktsiooni kahjustust, mis võib areneda neerupuudulikkuseks koos oligohüdramnioniga (vt eespool);
• emal ja vastsündinul, raseduse lõpul: võimalikku veritsusaja pikenemist, hüübimisvastane toime, mis võib esineda isegi väga väikeste annuste puhul; emaka kontraktsioonide pärssimist, põhjustades sünnituse hilinemist või pikaajalist sünnitust.

Seega on ibuprofeen raseduse kolmandal trimestril vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Imetamine Ibuprofeen eritub rinnapiima, kuid kasutatuna terapeutilistes annustes lühiajaliseks raviks on mõju imikule ebatõenäoline. Kui määratakse pikem ravikuur, tuleb kaaluda lapse rinnast võõrutamist. Fertiilsus On mõningaid andmeid selle kohta, et tsüklooksügenaasi/prostaglandiinide sünteesi pärssivad ravimid võivad ovulatsiooni mõjutamise kaudu kahjustada naiste fertiilsust. Ravi lõpetamisel on see toime mööduv (vt lõik 4.4). Naistel, kellel on raskusi rasestumisega või kellel teostatakse viljatuse uuringuid, tuleb kaaluda ibuprofeeni võtmisest loobumist.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ibuprofeeni suurte annuste kasutamisel võivad tekkida närvisüsteemiga seotud kõrvaltoimed, näiteks väsimus ja pearinglus, seega võib üksikutel juhtudel halveneda reaktsioonikiirus ja võime liikluses aktiivselt osaleda ning käsitseda masinaid. See kehtib suurel määral samaaegse kasutamise kohta koos alkoholiga.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimed on seotud seedetraktiga. Tekkida võivad peptilised

haavandid, perforatsioon või seedetrakti verejooks, mis mõnikord võivad lõppeda surmaga, eriti eakatel (vt lõik 4.4). Manustamise järgselt on teatatud iiveldusest, oksendamisest, kõhulahtisusest, kõhupuhitusest, kõhukinnisusest, düspepsiast, kõhuvalust, veriroest, verioksest, haavandilisest stomatiidist, koliidi ja Crohni tõve ägenemisest (vt lõik 4.4). Harvem on täheldatud gastriiti.

Kõrvaltoimed on tavaliselt annusest sõltuvad. Eriti sõltub seedetrakti verejooksu risk kasutatud annusest ja manustamise kestusest.

Alljärgnevas tabelis on kokkuvõtvalt ibuprofeeni kõrvaltoimed, mis on esitatud gruppidena vastavalt MedDRA terminoloogiale koos esinemissagedustega: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteemi klass Esinemissagedus Kõrvaltoime

Infektsioonid ja Väga harv Kirjeldatud on infektsiooniga seotud põletike ägenemist infestatsioonid (nt nekrotiseeriva fastsiidi teke), mis langeb kokku Vere ja lümfisüsteemi Väga harv Hematopoeetilised häired (aneemia, leukopeenia, häired trombotsütopeenia, pantsütopeenia, agranulotsütoos). Immuunsüsteemi Aeg-ajalt Ülitundlikkusreaktsioonid, nt urtikaaria, sügelus, purpura häired ja eksanteem aga ka astmahood (mõnikord koos Psühhiaatrilised Harv Depressioon, segasus, hallutsinatsioonid. häired Väga harv Psühhootilised reaktsioonid. Närvisüsteemi häired Sage Peavalu, unisus, vertiigo, väsimus, agiteeritus, Silma kahjustused Aeg-ajalt Nägemishäired. Kõrva ja labürindi Väga harv Tinnitu.s kahjustused Teadmata Kuulmise nõrgenemine. Respiratoorsed, Aeg-ajalt Riniit, bronhospasm. rindkere ja mediastiinumi häired

Seedetrakti häired Väga sage Seedetrakti häired, nagu kõrvetised, düspepsia, kõhuvalu Maksa ja sapiteede Väga harv Maksa funktsioonihäire, maksakahjustus, eriti häired pikaajalisel ravil, maksapuudulikkus, äge hepatiit, Naha ja nahaaluskoe Aeg-ajalt Valgustundlikkus, nahalööve. kahjustused Väga harv Rasked naha kõrvaltoimed (SCAR) (sh multiformne Neerude ja kuseteede Aeg-ajalt Tursete teke, eriti arteriaalse hüpertensiooni või häired neerupuudulikkusega patsientidel, nefrootiline sündroom, Üldised häired ja Teadmata Üldine halb enesetunne. manustamiskoha reaktsioonid Südame häired Väga harv Palpitatsioonid, südamepuudulikkus, müokardiinfarkt, Vaskulaarsed häired Väga harv Hüpertensioon, vaskuliit. Uuringud Harv Vere jääklämmastiku, seerumi transaminaaside ja

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed viitavad, et ibuprofeeni kasutamine, eriti suurtes annustes (2400 mg ööpäevas) ja pikaajaliselt, võib olla seotud arteriaalsete trombootiliste häirete (nt müokardiinfarkt või insult) veidi suurenenud riskiga (vt lõik 4.4).

Seoses MSPVA-raviga on kirjeldatud turseid, hüpertensiooni ja südamepuudulikkust.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Toksilisus Sümptomite risk annusega > 80...100 mg/kg. Annuse > 200 mg/kg korral esineb risk raskete sümptomite tekkeks, kuigi arvestatavate individuaalsete erinevustega. Annus 560 mg/kg põhjustas 15- kuusele lapsele raske mürgistuse, 3,2 g 6-aastasele kerge kuni mõõduka mürgistuse, 2,8...4 g 1,5- aastasele ja 6 g 6-aastasele raske mürgistuse isegi pärast maoloputust, 8 g täiskasvanule mõõduka mürgistuse ja > 20 g täiskasvanule väga raske mürgistuse. 16-aastasele manustatud 8 g mõjutas neerusid ja noorukile manustatud 12 g kombinatsioonis koos alkoholiga põhjustas ägeda tubulaarse nekroosi.

Sümptomid Sümptomid on ülekaalukalt seedetrakti poolsed, nt iiveldus, kõhuvalud, oksendamine (võimalik veresegune), ning peavalu, tinnitus, segasus ja nüstagmid. Suurte annuste korral teadvusekadu, krambid (peamiselt lastel). Bradükardia, vererõhu langus. Metaboolne atsidoos, hüpernatreemia, neeru kõrvaltoimed, hematuuria. Võimalikud maksa kõrvaltoimed. Hüpotermia. Üksikjuhtudel on teatatud ägedast respiratoorsest distress sündroomist.

Ravi Kui see on õigustatud, siis maoloputus ja aktiivsöe manustamine. Seedetrakti probleemide korral manustada antatsiide. Hüpotensiooni korral intravenoosselt vedelikku ja vajadusel inotroopset tuge. Kindlustada adekvaatne diurees. Happetasakaalu ja elektrolüütide häirete korrigeerimine. Muu sümptomaatiline ravi.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: põletiku- ja reumavastased ained; propioonhappe derivaadid; ATC-kood: M01AE01.

Ibuprofeen on MSPVA, millel on põletikuvastane, valuvaigistav ja palavikku alandav toime. Valu ja põletiku loommudelid näitavad, et ibuprofeen inhibeerib tõhusalt prostaglandiinide sünteesi. Inimesel vähendab ibuprofeen põletikuga kaasnevat valu, turset ja palavikku. Ibuprofeen pärsib prostaglandiinide sünteesi, inhibeerides tsüklooksügenaasi aktiivsust. Lisaks on ibuprofeenil pärssiv toime ADP-le (adenosiindifosfaat) või kollageeni poolt stimuleeritud trombotsüütide agregatsioonile. Uuringute käigus kogutud andmed näitavad, et ibuprofeen võib takistada väikeses annuses manustatud atsetüülsalitsüülhappe toimet trombotsüütide agregatsioonile, kui neid manustatakse samaaegselt. Mõned farmakodünaamilised uuringud on näidanud, et 400 mg ibuprofeeni ühekordse annuse manustamisel kuni 8 tundi enne või kuni 30 minutit pärast kiirelt vabaneva atsetüülsalitsüülhappe (81 mg) annustamist võib täheldada atsetüülsalitsüülhappe toime vähenemist tromboksaani moodustumisele või trombotsüütide agregatsioonile. Kuigi ei ole kindel, kas nende andmete põhjal on võimalik kliinilises situatsioonis üldistusi teha, ei saa välistada võimalust, et ibuprofeeni regulaarne pikaajaline kasutamine võib vähendada väikeses annuses manustatava atsetüülsalitsüülhappe kaitsvat toimet südamele. Ibuprofeeni ajutise kasutamisega ei kaasne tõenäoliselt kliiniliselt olulist toimet (vt lõik 4.5).

Ibuprofeen inhibeerib prostaglandiinide sünteesi emakas, vähendades seeläbi emakasisest puhkeolekut ja aktiivset rõhku, perioodilisi emaka kokkutõmbeid ja vereringesse vabanevate prostaglandiinide hulka. Eeldatakse, et need muutused selgitavad menstruaalvalu leevendamist. Ibuprofeen inhibeerib renaalse prostaglandiini sünteesi, mis võib põhjustada ägedat neerupuudulikkust, vedelikupeetust ja südamepuudulikkut riskipatsientidel (vt lõik 4.3). Prostaglandiinid on seotud ovulatsiooniga ja prostaglandiinide sünteesi inhibeerivate ravimite kasutamine võib seetõttu mõjutada naiste viljakust (vt lõigud 4.4, 4.6 ja 5.3).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Ibuprofeen imendub seedetraktist kiiresti, biosaadavus on 80...90%. Maksimaalne kontsentratsioon seerumis saabub üks kuni kaks tundi pärast manustamist. Koos toiduga manustamisel on maksimaalne kontsentratsioon seerumis madalam ja saavutatakse aeglasemalt kui tühja kõhuga võtmisel. Toit ei mõjuta märkimisväärselt üldist biosaadavust.

Jaotumine Ibuprofeen seondub ulatuslikult plasmavalkudega (99%). Ibuprofeenil on väike jaotusruumala, täiskasvanutel ligikaudu 0,12…0,2 l/kg.

Biotransformatsioon Ibuprofeen metaboliseeritakse maksas kiiresti läbi tsütokroom P450, eelistatult CYP2C9, kaheks peamiseks inaktiivseks metaboliidiks, 2-hüdroksüibuprofeeniks ja 3-karboksüibuprofeeniks. Pärast ravimi suukaudset manustamist on natuke vähem kui 90% ibuprofeeni suukaudsest annusest leitav uriinis oksüdeeritud metaboliitide ja nende glükuroon-konjugaatidena. Väga väike hulk ibuprofeeni eritub uriiniga muutumatul kujul.

Eritumine Eritumine neerude kaudu on kiire ja täielik. Eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 2 tundi. Ibuprofeen eritub peaaegu täielikult 24 tunni jooksul pärast viimase annuse manustamist.

Patsientide erigrupid

Eakad Eeldades, et neerukahjustust ei esine, on noorte ja eakate vahelised erinevused farmakokineetilises profiilis ning eritumises uriiniga väikesed ning kliiniliselt ebaolulised.

Lapsed Ibuprofeeni süsteemne ekspositsioon pärast kehakaaluga kohandatud terapeutilist annust (5 mg/kg kuni 10 mg/kg kehakaalu kohta) 1-aastastel ja vanematel lastel on sarnane täiskasvanute omaga.

Lastel vanuses 3 kuud kuni 2,5 aastat näis olevat suurem ibuprofeeni jaotusruumala (l/kg) ja kliirens (l/kg/h) kui lastel vanuses > 2,5 kuni 12 aastat. Neerukahjustus Patsientide puhul, kellel on kerge neerukahjustus, on võrreldes tervete kontrollisikutega teatatud suuremast seondumata (S)-ibuprofeeni tasemest, kõrgematest (S)-ibuprofeeni AUC väärtustest ning suurenenud enantiomeeride AUC (S/R) suhtest. Lõppstaadiumis neeruhaigusega patsientidel, kellele teostatakse dialüüsi, on keskmine vaba ibuprofeeni fraktsioon ligikaudu 3% võrreldes 1%-ga tervetel vabatahtlikel. Raske neerufunktsiooni kahjustus võib põhjustada ibuprofeeni metaboliitide kuhjumist. Selle toime kliiniline tähtsus on teadmata. Metaboliite saab eemaldada hemodialüüsiga (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 4.4).

Maksakahjustus Alkohoolne maksahaigus koos kerge kuni mõõduka maksakahjustusega ei põhjustanud olulisi muutusi farmakokineetilistes parameetrites. Tsirroosiga patsientidel, kellel esines mõõdukas maksakahjustus (Child Pugh skoor 6…10) ning keda raviti ratseemilise ibuprofeeniga, täheldati poolväärtusaja keskmiselt 2-kordset pikenemist ning enantiomeeride AUC suhe (S/R) oli oluliselt madalam võrreldes tervete kontrollisikutega, mis viitab (R)-ibuprofeeni metaboolse inversiooni halvenemisele (S)-enantiomeeriks (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 4.4).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Ei ole rohkem prekliinilisi andmeid, mis oleks ohutuse hindamisel olulised lisaks neile, millega on

selles ravimi omaduste kokkuvõttes arvestatud.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu Mikrokristalliline tselluloos Naatriumkroskarmelloos Hüpromelloos Steariinhape Veevaba kolloidne ränidioksiid Magneesiumstearaat

Tableti kate Hüpromelloos Makrogool Talk Titaandioksiid (E171)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 °C. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Tabletid on pakendatud PVC/Al blisterpakendisse. 10, 12, 20, 24, 30, 36, 40, 48, 50, 100, 250 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi müügil olla.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Zentiva, k.s. U Kabelovny 130 Dolni Mecholupy 102 37 Praha 10 Tšehhi

8. MÜÜGILOA NUMBER

1064022

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 06.06.2022 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 05.09.2025

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

September 2025