RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Ibuprofen STADA Arzneimittel 600 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldav 600 mg ibuprofeeni.

INN. Ibuprofenum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Valge või tuhmvalge kapslikujuline, õhukese polümeerikattega tablett (17 mm x 9 mm), mille ühel küljel on pimetrükis „I 7“.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Valu ja põletiku sümptomaatiline ravi põletikuliste liigesehaiguste (nt reumatoidartriit), degeneratiivsete liigesepõletike (nt osteoartroos) ja pehmete kudede vigastuste järgse valuliku turse ja põletiku korral täiskasvanutel ja noorukitel kehakaaluga vähemalt 50 kg (15-aastased ja vanemad).

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Ravi tuleb alustada kõige madalama ootuspäraselt efektiivse annusega, mida võib seejärel kohandada vastavalt ravivastusele ja kõrvaltoimetele. Pikaajalise ravi korral tuleb eesmärgiks seada väike säilitusannus. Soovimatuid toimeid saab minimeerida, kasutades väikseimat efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis on vajalik sümptomite kontrolliks (vt lõik 4.4).

Täiskasvanud ja vanemad kui 12-aastased noorukid (≥ 40 kg)

Reumaatilised haigused ja pehmete kudede vigastuste järgne valulik turse ja põletik 400 mg…800 mg kolm korda ööpäevas. Annuste vahele peab jääma vähemalt 4…6-tunnine intervall. Hommikuse jäikuse kiiremaks leevendamiseks võib esimese annuse manustada tühja kõhuga. Neerupuudulikkuse korral tuleb annust vähendada. Maksimaalne ööpäevane annus on 2400 mg

Nõrga kuni mõõduka intensiivsusega valu 200 mg…400 mg ühekordse annusena või kolm kuni neli korda ööpäevas. Annuste vahele peab jääma 4…6-tunnine intervall. Ei ole täheldatud, et üle 400 mg annustel on täiendav analgeetiline toime. Maksimaalne ööpäevane annus on 1200 mg.

Palavik

200 mg…400 mg üks kuni kolm korda ööpäevas vastavalt vajadusele. Annuste vahele peab jääma vähemalt 4…6-tunnine intervall. Maksimaalne ööpäevane annus on 1200 mg.

Lapsed

6…12-aastased lapsed (> 20 kg) Kerge kuni mõõdukas valu ja palavik 200 mg üks kuni kolm korda ööpäevas. Annuste vahele tuleb jätta 4…6 tundi.

Maksimaalne ööpäevane annus: 20 mg/kg kohta, kuid mitte rohkem kui 600 mg.

Tablette ei soovitata kasutada alla 6-aastastel lastel.

Eakad Eakatel esineb kõrvaltoimete raskete tagajärgede suurenenud risk. Kui peetakse vajalikuks MSPVA-de (mittesteroidsete põletikuvastaste ainete) manustamist, tuleb kasutada kõige väiksemat efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul. MSPVA-ravi ajal tuleb patsienti regulaarselt jälgida seedetrakti veritsusele viitavate sümptomite osas. Neeru- või maksafunktsiooni kahjustuse korral tuleb annustamist individuaalselt hinnata.

Neerukahjustus Neerukahjustusega patsientide puhul tuleb olla ibuprofeeni annustamisel ettevaatlik. Annustamist tuleb individuaalselt hinnata. Annus peab olema võimalikult väike ja tuleb jälgida neerufunktsiooni (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus Maksakahjustusega patsientide puhul tuleb annustamisel olla ettevaatlik. Annustamist tuleb individuaalselt hinnata ja annus peab olema võimalikult väike (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2).

Manustamisviis Tablette tuleb võtta klaasitäie veega. Tabletid tuleb tervelt alla neelata ning neid ei tohi närida, murda, purustada ega imeda, et vältida ebamugavustunnet suus ja kurgu ärritust. Tundliku maoga patsientidel soovitatakse ibuprofeeni manustada koos toiduga. Manustamisel vahetult pärast sööki võib ibuprofeeni toime hilineda.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Aktiivne mao või kaksteistsõrmiksoole haavand või anamneesis korduv seedetrakti haavand/veritsus (kaks või enam erinevat tõestatud haavandi või veritsuse juhtu).
• Raske maksapuudulikkus.
• Raske südamepuudulikkus (NYHA IV klass).
• Raske neerupuudulikkus (glomerulaarfiltratsioon alla 30 ml/min).
• Seisundid, millega kaasneb veritsusoht.
• Seedetrakti veritsus või perforatsioon, mis on seotud eelneva MSPVA raviga.
• Raseduse kolmas trimester.
• Ristuva reaktsiooni tõttu ei tohi ibuprofeeni anda patsientidele, kellel on varem esinenud pärast atsetüülsalitsüülhappe või teiste MSPVA-de võtmist astma sümptomid, riniit või urtikaaria.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Üldised ettevaatusabinõud Kõrvaltoimeid saab minimeerida, kasutades väikseimat efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis on vajalik sümptomite kontrolliks (vt lõik 4.2 ja allpool seedetrakti ja kardiovaskulaarsed toimed).

Valuvaigistite pikaajalisel kasutamisel võib esineda peavalu, mida ei tohi ravimi suuremate annustega ravida.

Alkoholi tarbimisel koos MSPVA-dega võivad suureneda toimeainega seotud kõrvaltoimed, eriti seedetrakti või kesknärvisüsteemi puudutavad.

On tõendeid, et tsüklooksügenaaside/prostaglandiidinide sünteesi pärssivad ravimid võivad kahjustada naiste viljakust ovulatsioonile avalduva toime tõttu. See on pärast ravi lõpetamist pöörduv.

Kardiovaskulaarsed toimed Hüpertensiooni ja/või kerge kuni mõõduka südamepuudulikkuse anamneesiga patsiente tuleb asjakohaselt jälgida ja nõustada, kuna seoses MSPVA raviga on teateid vedelikupeetusest ja tursest.

Kliinilised uuringud näitavad, et ibuprofeeni kasutamine, eriti suurtes annustes (2400 mg ööpäevas), võib olla vähesel määral seotud arteriaalsete trombootiliste juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) suurenenud riskiga. Üldiselt ei näita epidemioloogilised uuringud, et ibuprofeeni väikese annuse (nt ≤ 1200 mg ööpäevas) kasutamisel on arteriaalsete trombootiliste juhtude risk suurenenud.

Ravile allumatu hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse (NYHA II...III), väljakujunenud südame isheemiatõve, perifeersete arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsiente tohib ibuprofeeniga ravida alles pärast hoolikat kaalumist ning suurte annuste (2400 mg ööpäevas) kasutamist tuleb vältida.

Pikaajalise ravi alustamist patsientidel, kellel on kardiovaskulaarsete tüsistuste riskifaktorid (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine), eriti kui on vaja kasutada suuri ibuprofeeni annuseid (2400 mg ööpäevas), tuleb enne hoolikalt kaaluda.

Kuna seoses MSPVA raviga on registreeritud vedelikupeetust ja turseid, tuleb hüpertensiooni ja/või südamepuudulikkuse anamneesiga patsientide ravimisel olla ettevaatlik.

Ibuprofeeniga ravitud patsientidel on registreeritud Kounis’e sündroomi juhtumeid. Kounise sündroomina määratletakse kardiovaskulaarseid sümptomeid, mis kaasnevad allergilise või ülitundlikkusreaktsiooniga ning millega kaasneb koronaararterite ahenemine, mis võib põhjustada müokardiinfarkti.

Seedetrakti veritsus, haavandid ja perforatsioon Annuse suuruse ja tugeva seedetrakti veritsuse vahel on tugev seos. Tuleb vältida ibuprofeeni manustamist koos teiste MSPVA-de, sh selektiivsete tsüklooksügenaas-2 (COX-2) inhibiitoritega. Eakad patsiendid on MSPVA ravi ajal kõrvaltoimetest enim ohustatud, eriti seedetrakti veritsusest ja perforatsioonist, mis võib lõppeda letaalselt.

Potentsiaalselt letaalse lõppega seedetrakti veritsust, haavandumist ja perforatsiooni on registreeritud ravi ajal kõigi MSPVA tüüpidega ning neid on esinenud ravi igas faasis kas hoiatavate sümptomitega või ilma ja hoolimata eelnevate raskete seedetrakti juhtumite olemasolust või puudumisest.

Seedetrakti veritsuse, haavandumise või perforatsiooni risk on kõrgem suuremate MSPVA annuste puhul patsientidel, kellel on anamneesis haavand, eriti kui see on tüsistunud veritsuse või perforatsiooniga (vt lõik 4.3), ja eakatel. Ülal nimetatud riskifaktoritega patsiendid peavad ravi alustama võimalikult väikese annusega.

Neil patsientidel ja ka neil, kes vajavad samaaegselt väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet (ASA) või teisi ravimeid, mis võivad suurendada seedetrakti riski (vt allpool ja lõik 4.5), tuleb kaaluda kombineeritud ravi limaskesta kaitsvate ainetega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid).

Patsientidele, kellel on anamneesis seedetrakti reaktsioonid, eriti eakatele, tuleb öelda, et nad jälgiksid

ennast igasuguste ebaharilike kõhusümptomite (eriti seedetrakti veritsuse) osas, eriti ravi alguses, ja selliste sümptomite esinemisel otsiksid meditsiinilist abi.

Ettevaatlik peab olema, kui patsient tarvitab samaaegselt ravimeid, mis võivad suurendada haavandite või veritsuse riski, nt suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid, nagu varfariin, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide agregatsiooni inhibeerivad ained, nagu atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5).

Kui patsiendil esineb seedetrakti veritsus või haavandumine, tuleb ravi ibuprofeeniga lõpetada.

MSPVA-sid tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis seedetrakti haigus, nt haavandiline koliit või Crohni tõbi, kuna need seisundid võivad ägeneda (vt lõik 4.8)

Renaalsed toimed Dehüdreeritud patsientidega tuleb olla ettevaatlik, kuna esineb neerukahjustuse risk, eriti dehüdreeritud lastel, noorukitel ja eakatel.

Nii nagu teiste MSPVA-dega, on ka ibuprofeeni pikaajaline manustamine põhjustanud neerude papillaarset nekroosi jt neerude patoloogilisi muutusi. Ka patsientidel, kellel renaalsed prostaglandiinid omavad neerude perfusiooni säilitamisel kompenseerivat tähtsust, on täheldatud renaalset toksilisust. Neil patsientidel võib MSPVA manustamine põhjustada annuse suurusest olenevat prostaglandiinide moodustumise ja sellega seotud verevoolu vähenemist, millest võib tuleneda neerupuudulikkus. Sellisest reaktsioonist on enim ohustatud neerufunktsiooni kahjustuse, südamepuudulikkuse, maksafunktsiooni häirega, diureetikume ja AKE inhibiitoreid kasutavad ja eakad patsiendid. Pärast MSPVA-ravi lõpetamist on need sümptomid tavaliselt pöörduvad.

Neeru-, maksa- ja südamekahjustusega patsientidel kasutada kõige väikesemat toimivat annust võimalikult lühikese aja jooksul ja jälgida neerufunktsiooni, eriti pikaajalist ravi saanud patsientidel (vt ka lõik 4.3).

Hematoloogilised toimed Ibuprofeen võib pärssida trombotsüütide agregatsiooni, mille tulemuseks on veritsusaja pikenemine.

Respiratoorsd toimed Ibuprofeeni manustamisel patsientidele, kellel kaasneb või on varem esinenud brohiaalastma, krooniline riniit või allergilised haigused, tuleb olla ettevaatlik, kuna on teateid, et ibuprofeen põhjustab sellistel patsientidel bronhospasmi, urtikaariat või angioödeemi.

Rasked nahareaktsioonid Seoses ibuprofeeni kasutamisega on teatatud tõsistest nahareaktsioonidest, mis võivad olla eluohtlikud või lõppeda surmaga, sealhulgas eksfoliatiivne dermatiit, multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs, eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega ravimireaktsioon ja äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (vt lõik 4.8). Enamik neist reaktsioonidest ilmnes ravi esimese kuu jooksul.

Neile reaktsioonidele viitavate sümptomite või tunnuste ilmnemisel tuleb ravi ibuprofeeniga kohe katkestada ning vajadusel kaaluda alternatiivset ravi.

Infektsioonid ja infestatsioonid Erandjuhul võivat tuulerõuged olla raskete naha ja pehmete kudede infektsioossete tüsistuste aluseks. Tänaseni ei saa välistada MSPVA-de soodustavat rolli nende infektsioonide halvenemises. Seega soovitatakse ibuprofeeni kasutamist tuulerõugete korral vältida.

Infektsiooni sümptomite varjamine Ibuprofeen võib varjata infektsiooni sümptomeid, mis võib viia sobiva ravi alustamise edasilükkamiseni ja halvendada seeläbi infektsiooni tulemust. Seda on täheldatud bakteriaalselt

omandatud kopsupõletiku ja tuulerõugete bakteriaalsete tüsistuste korral. Kui ibuprofeeni manustatakse palaviku või infektsiooniga seotud valu leevendamiseks, on soovitatav infektsiooni jälgimine. Haiglavälises keskkonnas peab patsient pöörduma arsti poole, kui sümptomid püsivad või süvenevad.

Aseptiline meningiit Ibuprofeeniga ravi saavatel patsientidel on harva täheldatud aseptilist meningiiti. Ehkki see võib suurema tõenäosusega esineda süsteemse erütematoosse luupuse (SLE) ja sellega seotud sidekoe haigustega patsientidel, on seda registreeritud ka ilma selle kaasuva kroonilise haiguseta isikutel.

Seedetrakti häirete, SLE, hematoloogiliste või hüübimishäiretega ja astma patsiente tuleb MSPVA-ga ravida ettevaatusega ja hoolikalt jälgida, kuna nende seisund võib MSPVA ravi ajal ägeneda.

Naiste fertiilsuse mõjutamine On mõningaid tõendeid, et tsüklooksügenaaside/prostaglandiinide sünteesi inhibiitorid võivad mõjutada naiste fertiilsust ovulatsioonile avalduva toime tõttu. See on pärast ravi lõpetamist pöörduv (vt lõik 4.6)

Abiained Ravimpreparaat sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes tabletis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Järgmisi kombinatsioone ibuprofeeniga tuleb vältida Dikumarooli rühm MSPVA-d võivad tugevdada antikoagulantide nagu varfariini toimet. Eksperimentaaluuringud näitavad, et ibuprofeen tugevdab varfariini toimeid veritsusajale. MSPVA-d ja dikumarooli rühm metaboliseeruvad sama ensüümi CYP2C9 abil.

Trombotsüütide agregatsiooni pärssivad ravimid MSPVA-sid ei tohi kombineerida antiagregantide nagu tiklopidiiniga, kuna esineb trombotsüütide funktsiooni summeeruv pärssimine (vt allpool).

Metotreksaat MSPVA-d pärsivad metotreksaadi tubulaarset sekretsiooni ja sellest võib tuleneda ka mõningane metaboolne koostoime metotreksaadi vähenenud kliirensiga. Seega tuleb ravi korral metotreksaadi suurte annustega alati vältida MSPVA-de väljakirjutamist (vt allpool).

Atsetüülsalitsüülhape Ibuprofeeni ja atsetüülsalitsüülhappe samaaegne manustamine ei ole üldiselt soovitatav kõrvaltoimete suurenemise tõttu.

Uuringute andmed näitavad, et ibuprofeen võib konkureerivalt inhibeerida väikeses annuses atsetüülsalitsüülhappe toimet trombotsüütide agregatsioonile, kui neid manustatakse samaaegselt. Kuigi nende andmete ekstrapoleerimine kliinilisele olukorrale on ebaselge, ei saa välistada võimalust, et ibuprofeeni regulaarne pikaajaline kasutamine võib vähendada atsetüülsalitsüülhappe väikese annuse kardioprotektiivset toimet. Ibuprofeeni aeg-ajalt kasutamisel ei peeta tõenäoliseks kliiniliselt olulist toimet (vt lõik 5.1).

Südameglükosiidid MSPVA-d võivad ägestada südamepuudulikkust, vähendada glomerulaarfiltratsiooni ja suurendada südameglükosiidi (nt digoksiini) plasmataset.

Mifepristoon Mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA), sh atsetüülsalitsüülhappe prostaglandiinivastastest omadustest tulenevalt võib teoreetiliselt väheneda ravimi efektiivsus. Piiratud arv tõendeid osutab

sellele, et MRPVA-de manustamine samal päeval prostaglandiini manustamisega ei mõjuta ebasoodsalt mifepristooni ega prostaglandiini toimeid emakakaela küpsemisele ega emaka kontraktiilsusele ning ei vähenda kliinilist efektiivsust raseduse meditsiinilise lõpetamise osas.

Sulfonüüluuread Harva on registreeritud hüpoglükeemiat patsientidel, kes saavad ravi sulfonüüluurea preparaadiga ja on võtnud ibuprofeeni.

Zidovidiin HIV-positiivsetel hemofiiliahaigetel, kes saavad samaaegset ravi zidovudiini ja ibuprofeeniga, on tõendeid suurenenud hemartroosi ja hematoomi tekkeriski kohta.

Järgmised kombinatsioonid ibuprofeeniga võivad vajada annuse kohandamist MSPVA-d võivad vähendada diureetikumide ja teiste antihüpertensiivsete ainete toimet. Diureetikumid võivad suurendada ka MSPVA-de nefrotoksilisuse riski.

MSPVA-d võivad vähendada aminoglükosiidide eritumist. Lapsed: Ibuprofeeni ja aminoglükosiidide samaaegse ravi korral tuleb olla ettevaatlik.

Liitium: Ibuprofeen vähendab liitiumi renaalset kliirensit, mille tulemusel võib liitiumi seerumitase tõusta. Seda kombinatsiooni tuleb vältida, kui seerumi liitiumitaset ei saa sageli kontrollida ega võimalikku liitiumi annuse langetamist läbi viia.

AKE inhibiitorid, angiotensiin-II antagonistid ja diureetikumid Neerukahjustusega patsientidel (nt dehüdreeritud ja/või eakad patsiendid) esineb ägeda neerupuudulikkuse (tavaliselt pöörduv) riski suurenemine, kui ravi AKE inhibiitori või angiotensiin-II antagonistiga manustatakse samal päeval kui MSPVA-d, sh selektiivseid tsüklooksügenaas-2 inhibiitoreid. Seetõttu tuleb seda kombinatsiooni manustada ettevaatusega neerukahjustusega patsientidele, eriti eakatele. Patsiente tuleb piisavalt hüdreerida ning pärast kombinatsioonravi alustamist ja selle kestel regulaarsete intervallide järel tuleb neerufunktsiooni kontrollida (vt lõik 4.4).

Beetablokaatorid MSPVA-d avaldavad vastutoimet beetaadrenoretseptoreid blokeerivate ravimite antihüpertensiivsele toimele.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRId) Nii SSRId kui MSPVA-d suurendavad veritsusriski, nt seedetraktist. Seda riski suurendab kombinatsioonravi. See mehhanism võib olla seotud serotoniini trombotsüütidega seondumise vähenemisega (vt lõik 4.4). Tsüklosporiin Arvatakse, et MSPVA-de ja tsüklosporiini samaaegne manustamine võib suurendada nefrotoksilisuse riski, mis on tingitud prostaglandiinide sünteesi vähenemisest neerudes. Seetõttu tuleb kombineeritud ravi puhul neerufunktsiooni hoolikalt jälgida.

Kaptopriil Eksperimentaaluuringud näitavad, et ibuprofeen avaldab vastutoimet kaptopriili naatriumi väljutavale toimele.

Kolestüramiin Ibuprofeeni ja kolestüramiini koosmanustamisel hilineb ja väheneb (25% võrra) ibuprofeeni imendumine. Neid ravimeid tuleb manustada vähemalt 2-tunnise intervalliga.

Tiasiidid, tiasiididega seotud preparaadid ja lingudiureetikumid MSPVA-d võivad avaldada vastutoimet furosemiidi ja bumetaniidi diureetilisele toimele, võimalikult prostaglandiinide pärssimise kaudu. Nad võivad avaldada vastutoimet ka tiasiidide antihüpertensiivsele toimele.

Takroliimus Arvatakse, et MSPVA-de ja takroliimuse samaaegne manustamine võib suurendada nefrotoksilisuse riski, mis on tingitud prostaglandiinide sünteesi vähenemisest neerudes. Seetõttu tuleb kombineeritud ravi puhul neerufunktsiooni hoolikalt jälgida.

Metotreksaat Tuleb arvesse võtta ka MSPVA ja metotreksaadi võimalikku koostoime riski seoses metotreksaadi väikeseannuselise raviga, eriti neerukahjustusega patsientidel. Kombinatsioonravi korral tuleb neerufunktsiooni jälgida. Nii MSPVA kui metotreksaadi manustamisel 24 tunni jooksul tuleb olla ettevaatlik, kuna metotreksaadi plasmatasemed võivad tõusta, mille tulemusel suureneb toksilisus (vt eespool).

Kortikosteroidid Samaaegne ravi suurendab seedetrakti haavandumise või veritsuse riski (vt lõik 4.3).

Antiagregandid Seedetrakti veritsuse riski tõus (vt eespool).

CYP2C9 inhibiitorid Ibuprofeeni ja CYP2C9 inhibiitorite samaaegne kasutamine võib suurendada ibuprofeeni (CYP2C9 substraat) ekspositsiooni. Vorikonasooli ja flukonasooli (CYP2C9 inhibiitorid) uuringus on näidatud, et S(+)-ibuprofeeni ekspositsioon suurenes ligikaudu 80...100%. Tugevate CYP2C9 inhibiitorite samaaegsel kasutamisel tuleb kaaluda ibuprofeeni annuse vähendamist, eriti kui ibuprofeeni suuri annuseid manustatakse koos vorikonasooli või flukonasooliga.

Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Prostaglandiinide sünteesi pärssimine võib mõjutada rasedust ja/või embrüo/loote arengut. Epidemioloogiliste uuringute andmed näitavad, et pärast prostaglandiinide sünteesi inhibiitori kasutamist raseduse alguses suureneb raseduse katkemise, südame väärarengute ja gastroskiisi oht. Kardiovaskulaarsete väärarengute absoluutne risk suurenes vähem kui 1%-lt ligikaudu 1,5%-ni. Arvatakse, et risk suureneb koos annuse ja ravi kestusega. Loomadel on prostaglandiinide sünteesi inhibiitori manustamine suurendanud implantatsioonieelset ja -järgset kaotust ning embrüo/loote letaalsust. Lisaks on teatatud mitmesuguste väärarengute, sealhulgas kardiovaskulaarsete väärarengute esinemissageduse suurenemisest loomadel, kellele manustati organogeneetilise perioodi jooksul prostaglandiinide sünteesi inhibiitorit. Alates 20. rasedusnädalast võib ibuprofeeni kasutamine põhjustada oligohüdramnioni, mis tulenevad loote neerufunktsiooni häiretest. See võib ilmneda kohe pärast ravi alustamist ja on ravi lõpetamisel pöörduv. Lisaks on teatatud arterioosjuha ahenemisest pärast ravi ibuprofeeniga teisel trimestril, millest enamik juhtudest taandus pärast ravi lõpetamist. Seetõttu ei tohi raseduse esimesel ja teisel trimestril ibuprofeeni manustada, välja arvatud juhul, kui see on hädavajalik. Kui ibuprofeeni kasutab naine, kes soovib rasestuda või seda kasutatakse raseduse esimesel ja teisel trimestril, peab annus olema võimalikult väike ja ravi kestus võimalikult lühike. Pärast mitmepäevast kokkupuudet ibuprofeeniga alates 20. rasedusnädalast tuleb kaaluda raseda sünnituseelset jälgimist oligohüdramnioni ja arterioosjuha ahenemise suhtes. Oligohüdramnioni või arterioosjuha ahenemise ilmnemisel tuleb ibuprofeeni kasutamine lõpetada.

Raseduse kolmandal trimestril võivad kõik prostaglandiinide sünteesi inhibiitorid põhjustada lootel:

• kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha enneaegne ahenemine/sulgumine ja pulmonaalne hüpertensioon);
• neerufunktsiooni häired (vt eespool);

emal ja vastsündinul raseduse lõpus:

• veritsusaja võimalik pikenemine, agregatsioonivastane toime, mis võib ilmneda isegi väga väikeste annuste korral;
• emaka kontraktsioonide pärssimine, mis põhjustab sünnituse edasilükkumist või pikenemist.

Seetõttu on ibuprofeen raseduse kolmandal trimestril vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 5.3).

Imetamine Ibuprofeen eritub rinnapiima, kuid terapeutiliste annustega lühiajalise ravi korral näib mõju imikule olevat ebatõenäoline. Kui on määratud siiski pikema kestusega ravi, tuleb kaaluda varajast rinnapiimast võõrutamist.

Fertiilsus Ibuprofeeni kasutamine võib kahjustada viljakust ning seda ei soovitata kasutada naistel, kes püüavad rasestuda. Rasestumise raskustega naistel ja neil, kellel uuritakse viljatust, tuleb kaaluda ibuprofeeni ärajätmist.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ibuprofeeni kasutamine võib teatavatel patsientidel reaktsiooniaega mõjutada. Seda tuleb arvesse võtta valvsust nõudvate tegevuste, nt autojuhtimise juures. See kehtib suuremal määral koos alkoholi tarbimisega.

4.8 Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte Ibuprofeeni puhul registreeritud kõrvaltoimete muster sarnaneb teiste MSPVA-de puhul täheldatule.

Seedetrakti häired Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimed on oma olemuselt gastrointestinaalsed. Pärast manustamist on kirjeldatud iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, kõhupuhitust, kõhukinnisust, düspepsiat, kõhuvalu, meleenat, hematemeesi, aftoosset stomatiiti, seedetrakti veritsust, koliidi ja Crohni tõve ägenemist (vt lõik 4.4). Harvem on täheldatud gastriiti, kaksteistsõrmiksoole haavandumist, mao haavandumist ja mao perforatsiooni.

Seedetrakti haavandid, perforatsioon või veritsus võivad vahel lõppeda letaalselt, eriti eakatel (vt lõik 4.4).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Erandjuhtudel raskete naha ja pehmete kudede infektsioossete tüsistuste esinemine tuulerõugete ajal. On kirjeldatud infektsiooniga seotud põletike (nt nekrotiseeriva fastsiidi arenemine) ägenemist, mis on kokku langenud MSPVA-de kasutamisega.

Südame ja vaskulaarsed häired Kliinilised uuringud näitavad, et ibuprofeeni, eriti suurte annuste (2400 mg ööpäevas) kasutamine võib seotud olla arteriaalsete trombootiliste juhtude (nt müokardiinfarkt või insult vt lõik 4.4) riski vähese suurenemisega. Seoses MSPVA raviga on teateid tursetest, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest. Vere ja lümfisüsteemi häired Ibuprofeen võib põhjustada veritsusaja pikenemist, mis on tingitud pöörduvast trombotsüütide agregatsiooni pärssimisest.

Infektsioonid ja infestatsioonid Enamusel juhtumitest, kus tuvastati aspetiline meningiit, oli tegemist mõne kaasuva autoimmuunhaiguse vormiga (eriti süsteemse erüteemse luupuse ja sellega seotud sidekoe haigustega).

Kõrvaltoimete loetelu tabelina

Kõrvaltoimed, mis on vähemalt võimalikult seotud ibuprofeeniga, on esitatud MedDRA esinemissageduste tava ja organsüsteemi klassi andmebaasi alusel. Kasutatud on järgmisi esinemissageduse kategooriaid: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000; väga harv (< 1/10 000); teadmata (ei saa olemasolevate andmete alusel hinnata).

Organsüsteemi klass Esinemissagedus Kõrvaltoime Infektsioonid ja Aeg-ajalt Riniit infestatsioonid Harv Aseptiline meningiit (vt lõik 4.4) Vere ja lümfisüsteemi Aeg-ajalt Leukopeenia, trombotsütopeenia, häired agranulotsütoos, aplastiline aneemia ja Immuunsüsteemi häired Aeg-ajalt Ülitundlikkus Psühhiaatrilised häired Aeg-ajalt Insomnia, ärevus

Närvisüsteemi häired Sage Peavalu, pearinglus Silma kahjustused Aeg-ajalt Nägemiskahjustus Kõrva ja labürindi kahjustus Aeg-ajalt Kuulmiskahjustus Südame häired Teadmata Südamepuudulikkus, müokardiinfarkt Vaskulaarsed häired Teadmata Hüpertensioon Respiratoorsed, rindkere ja Aeg-ajalt Astma, bronhospasm, düspnoe mediastiinumi häired Seedetrakti häired Sage Düspepsia, kõhulahtisus, iiveldus, Maksa ja sapiteede häired Aeg-ajalt Hepatiit, ikterus, maksafunktsiooni Naha ja nahaaluskoe Sage Lööve kahjustused Aeg-ajalt Urtikaaria, sügelus, purpur,

Neerude ja kuseteede häired Aeg-ajalt Erinevates vormides nefrotoksilisus, Üldised häired ja Sage Väsimus manustamiskoha Harv Turse reaktsioonid Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Toksilisus Sümptomite risk annuste > 80…100 mg/kg puhul. Annuste > 200 mg/kg puhul esineb raskete sümptomite risk, kuigi arvestatava individuaalse varieeruvusega. Annuse 560 mg/kg manustamine 15- kuulisele lapsele põhjustas raske intoksikatsiooni, 3,2 g 6-aastasele kerge kuni mõõduka intoksikatsiooni, 2,8…4 g 1½-aastasele ja 6 g 6-aastasele raske intoksikatsiooni isegi pärast maoloputust, 8 g täiskasvanule mõõduka intoksikatsiooni ja > 20 g täiskasvanule väga raske intoksikatsiooni. 8 g manustamine 16-aastasele kahjustas neere ja 12 mg manustamisel noorukile kombinatsioonis alkoholiga tekkis äge tubulaarne nekroos.

Sümptomid Üleannustamise sümptomid ilmnevad tavaliselt 4…6 tundi pärast manustamist. Domineerivad sümptomid on seotud seedetraktiga - nt iiveldus, kõhuvalu, oksendamine (okse võib olla veretriibuline) – ja peavalu, tinnitus, segasus ja nüstagm. Suurte annuste puhul teadvusekadu, krambid (peamiselt lastel). Bradükardia, vererõhu langus. Metaboolne atsidoos, hüpernatreemia, toimed neerudele, hematuuria. Võimalikud on toimed maksale. Vahel on registreeritud hüpotermiat ja täiskasvanute respiratoorset distressisündroomi (ARDS). Pikaajalise soovituslikest annustest suuremate manustamise ja üleannustamise tulemuseks võib olla neerutorukeste atsidoos ja hüpokaleemia.

Ravi Vajadusel maoloputus, aktiivsüsi. Seedetrakti häirete korral antatsiidid. Hüpotensiooni korral vedelik intravenoosselt, vajadusel inotroopse toetusega. Tagada adekvaatne diurees. Korrigeerida happe-aluse ja elektrolüütide tasakaal. Muu sümptomaatiline ravi.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: põletiku- ja reumavastased ained, mittesteroidid; propioonhappe derivaadid ATC-kood: M01AE01.

Toimemehhanism Ibuprofeen kuulub mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA) rühma. Ta sisaldab propioonhappe derivaati p-isobutüülhüdratroopset hapet (p-isobutyl-hydratropic acid), mille geneeriline nimetus on ibuprofeen. Ibuprofeenil on põletikuvastane, analgeetiline ja antipüreetiline toime. Põletikuvastane toime on võrreldav atsetüülsalitsüülhappe ja indometatsiini omaga. Ibuprofeeni farmakoloogiline toime on tõenäoliselt seotud tema võimega pärssida prostaglandiinide sünteesi. Ibuprofeen pikendab veritsusaega trombotsüütide agregatsiooni pöörduva pärssimise kaudu.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus Eksperimentaalsed andmed näitavad, et ibuprofeen võib konkureerivalt pärssida väikeses annuses

atsetüülsalitsüülhappe toimet trombotsüütide agregatsioonile, kui neid manustatakse samaaegselt. Mõned farmakodünaamika uuringud näitavad, et kui 400 mg ibuprofeeni üksikannuseid võeti 8 tunni jooksul enne või 30 minuti jooksul pärast toimeainet koheselt vabastava atsetüülsalitsüülhappe (81 mg) manustamist, vähenes atsetüülsalitsüülhappe toime tromboksaani tekkele või trombotsüütide agregatsioonile. Kuigi nende andmete ekstrapoleerimine kliinilisele olukorrale on ebaselge, ei saa välistada võimalust, et ibuprofeeni regulaarne pikaajaline kasutamine võib vähendada atsetüülsalitsüülhappe väikese annuse kardioprotektiivset toimet. Ibuprofeeni aeg-ajalt kasutamise korral ei peeta kliiniliselt olulist toimet tõenäoliseks (vt lõik 4.5).

Ibuprofeen pärsib renaalset prostaglandiinide sünteesi. Normaalse neerufunktsiooniga patsientidel ei oma see toime erilist tähtsust. Patsientidel, kel esineb krooniline neerupuudulikkus, dekompenseeritud südame- või maksapuudulikkus, aga ka seisundid, millega kaasnevad plasmamahu muutused, võib prostaglandiinide sünteesi pärssimine põhjustada ägedat neerupuudulikkust, vedelikupeetust ja südamepuudulikkust (vt lõik 4.3).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Ibuprofeen imendub seedetraktist kiiresti biosaadavusega 80…90%. Maksimaalne kontsentratsioon seerumis saabub üks kuni kaks tundi pärast manustamist. Manustamisel koos toiduga on maksimaalne kontsentratsioon seerumis madalam ja saabub aeglasemalt kui tühja makku manustamisel. Toidu olemasolu maos ei mõjuta märkimisväärselt biosaadavust.

Jaotumine Ibuprofeen seondub ulatuslikult plasmavalkudega (99%). Ibuprofeenil on väike jaotusruumala, mis jääb täiskasvanutel vahemikku 0,12…0,2 l/kg.

Biotransformatsioon Ibuprofeen metaboliseeritakse maksas kiiresti tsütokroom P450, eelistatult CYP2C9 poolt kaheks tähtsaimaks inaktiivseks metaboliidiks 2-hüdroksü-ibuprofeeniks ja 3-karboksü-ibuprofeeniks. Pärast ravimi suukaudset manustamist jõuab veidi vähem kui 90% ibuprofeeni suukaudsest annusest oksüdatiivsete metaboliitide ja nende glükuroonitud konjugaatidena uriini. Väga vähe ibuprofeeni eritub uriiniga muutumatul kujul.

Eritumine Eritumine neerude kaudu on samaaegselt kiire ja täielik. Eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 2 tundi. Ibuprofeeni eritumine on peaaegu lõplik 24 tunni möödumisel viimasest annusest.

Erirühmad Eakad Eeldusel, et neerukahjustust ei kaasne, esinevad nooremate täiskasvanute ja eakate võrdluses vaid väikesed, kliiniliselt tähtsusetud erinevused farmakokineetilises profiilis ja uriiniga eritumises.

Lapsed Ibuprofeeni süsteemne ekspositsioon pärast kehakaaluga kohandatud terapeutilise annuse manustamist (5…10 mg/kg) 1-aastastel ja vanematel lastel näib olevat sarnane täiskasvanutel täheldatuga.

Lastel vanuses 3 kuud kuni 2,5 aastat näis olevat suurem ibuprofeeni jaotusruumala (l/kg) ja kiirem kliirens (l/kg/h) kui 2,5…12-aastastel.

Neerukahjustus Kerge neerukahjustusega patsientidel on registreeritud suurenenud seondumata (S)-ibuprofeeni, (S)- iboprofeeni suuremate AUC väärtuste ja suurenenud enantiomeeride AUC (S/R) suhtarve, võrreldes tervete kontrollisikutega. Dialüüsi saavatel lõppstaadiumis neeruhaigusega patsientidel oli ibuprofeeni keskmine vaba fraktsioon ligikaudu 3%, võrreldes tervetel vabatahtlikel ligikaudu 1%-ga. Neerufunktsiooni raske kahjustusega

võib kaasneda ibuprofeeni metaboliitide kuhjumine. Selle toime olulisus on teadmata. Metaboliite saab eemaldada hemodialüüsi teel (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 4.4).

Maksakahjustus Alkoholist põhjustatud maksahaigusest, millega kaasnes kerge või mõõdukas maksakahjustus, ei tulenenud farmakokineetiliste parameetrite olulisi muutusi.

Tsirroosiga patsientidel, kellel esines mõõdukas maksakahjustus (Childi Pugh’ skoor 6…10) ja keda raviti ratseemilise ibuprofeeniga, täheldati poolväärtusaja keskmiselt 2-kordset pikenemist ja enantiomeeride AUC suhtarv (S/R) oli oluliselt madalam, võrreldes tervete kontrollisikutega, mis viitab (R)-ibuprofeeni aktiivseks (S)-enantiomeeriks metaboolse ümberasetuse halvendamisele (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 4.4).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Puuduvad ohutuse hindamise seisukohalt olulised prekliinilised andmed peale nende, mida on juba käesolevas ravimi omaduste kokkuvõttes vaadeldud.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu Mikrokristalliline tselluloos (E460) Eelželatiniseeritud maisitärklis Povidoon Naatriumlaurüülsulfaat (E487) Naatriumkroskarmelloos (E468) Kolloidne veevaba ränidioksiid (E551) Magneesiumstearaat (E572)

Polümeerikate Titaandioksiid (E171) Hüpromelloos (E464) Hüdroksüpropüültselluloos (E463) Makrogool

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravim ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/Alu blisterpakend pappkarbis, mis sisaldavad 10 või 12 tabletti blistris või üksikannuse blistris.

PVC/Alu blistrid sisaldavad 10, 20, 30, 40, 50, 60, 70, 80, 90 või 100 tabletti. PVC/Alu perforeeritud üksikannuse blistrid sisaldavad 10x1, 20x1, 30x1, 40x1, 50x1, 60x1, 70x1, 80x1, 90x1 või 100x1 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks <ja käsitlemiseks>

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

STADA Arzneimittel AG Stadastrasse 2-18 61118 Bad Vilbel Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

1241526

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 10.03.2026

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Märts 2026