RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Ibuprofen STADA 400 mg pehmekapslid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks kapsel sisaldab 400 mg ibuprofeeni.

INN. Ibuprofenum

Teadaolevat toimet omav abiaine: Üks kapsel sisaldab 72 mg sorbitooli.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Pehmekapsel.

Läbipaistev ovaalse kujuga pehme želatiinkapsel (ligikaudu 15,8 mm x 9,8 mm), milles sisaldub selge värvitu vedelik.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Nõrga kuni mõõduka valu, nagu peavalu, menstruatsioonivalu, hambavalu ning ülemiste hingamisteede infektsiooniga kaasneva palaviku ja valu lühiajaline sümptomaatiline ravi täiskasvanutel ja noorukitel kehakaaluga vähemalt 40 kg (12-aastased ja vanemad).

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Soovimatuid toimeid saab minimeerida, kasutades väikseimat efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis on vajalik sümptomite kontrolliks (vt lõik 4.4).

Täiskasvanud ja noorukid kehakaaluga alates 40 kg (12-aastased ja vanemad) Algannus on 400 mg ibuprofeeni (üks kapsel). Seejärel võib vajadusel võtta täiendava 400 mg annuse, annuste manustamise vahe peab olema 6 tundi. Mitte võtta rohkem kui 1200 mg (kolm kapslit) 24 tunni jooksul.

Kui täiskasvanu vajab ravimit üle 3 päeva palaviku ja üle 4 päeva valu korral või kui sümptomid süvenevad, peab patsient konsulteerima arstiga.

Patsientide erirühmad

Eakad Annust ei ole vaja spetsiaalselt kohandada. Seoses võimaliku kõrvaltoimete profiiliga (vt lõik 4.4) tuleb eakaid patsiente jälgida erilise ettevaatusega.

Neerukahjustus Kerge kuni mõõduka neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel ei ole annuse vähendamine vajalik (neerufunktsiooni raske kahjustusega patsientide kohta vt lõik 4.3).

Maksapuudulikkus (vt lõik 5.2) Kerge või mõõduka maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel ei ole annuse vähendamine vajalik (maksafunktsiooni raske kahjustusega patsientide kohta vt lõik 4.3).

Lapsed Ibuprofen STADA ei ole näidustatud alla 40 kg kehakaaluga noorukitel ja alla 12-aastastele lastele. Kui nooruk vajab seda ravimpreparaati rohkem kui 3 päeva jooksul või sümptomid halvenevad, tuleb konsulteerida arstiga.

Manustamisviis Suukaudne. Ibuprofen STADA’t tuleb võtta klaasitäie veega. Kapsleid ei tohi närida. Tundliku maoga patsientidel on soovitatav võtta Ibuprofen STADA’t koos toiduga. Manustamisel vahetult pärast söömist võib Ibuprofen STADA toime viibida. Kui see juhtub, ei tohi patsient võtta rohkem Ibuprofen STADA’t, kui soovitatud lõigus 4.2, või kuni manustamistevaheline intervall on möödunud.

Ravi kestus Ainult lühiajaliseks kasutamiseks.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Patsiendid, kellel on varem esinenud ülitundlikkusreaktsioone (nt bronhospasmid, astma, riniit, angioödeem või urtikaaria) atsetüülsalitsüülhappele või teistele MSPVA-dele.
• Anamneesis seedetrakti veritsus või perforatsioon, mis on seotud eelneva MSPVA raviga.
• Aktiivne või korduv peptiline haavand/verejooks (kaks või enam erinevat tõestatud haavandi või veritsuse juhtu).
• Raske maksa-, neerukahjustusega või raske südamepuudulikkusega patsiendid (NYHA IV klass). Vt ka lõik 4.4.
• Tserebrovaskulaarse või muu aktiivse veritsusega patsiendid.
• Patsiendid, kellel on ebaselge vereloome häire.
• Raske dehüdratsiooniga patsiendid (põhjustatud oksendamisest, kõhulahtisusest või ebapiisavast vedeliku tarbimisest).
• Kasutamine raseduse kolmandal trimestril (vt lõik 4.6).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kõrvaltoimeid saab minimeerida, kasutades väikseimat efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis on vajalik sümptomite kontrolliks (vt allpool seedetrakti ja kardiovaskulaarsed toimed).

Teatud seisunditega patsientide puhul on vajalik ettevaatus:

• süsteemne erütematoosne lupus kui ka sidekoehaiguse segavorm aseptilise meningiidi suurenenud riski tõttu (vt lõik 4.8).
• kaasasündinud porfüriini ainevahetuse häire (nt äge intermiteeriv porfüüria).
• seedetrakti häired või krooniline põletikuline soolehaigus, kuna need seisundid võivad süveneda (haavandiline koliit, Crohni tõbi, vt lõik 4.8).
• hüpertensioon ja/või südamepuudulikkus (vt lõigud 4.3 ja 4.8).
• neerukahjustus, kuna neerufunktsioon võib veelgi halveneda (vt lõigud 4.3 ja 4.8).
• maksakahjustus (vt lõigud 4.3 ja 4.8).
• vahetult pärast suuremat operatsiooni.

• patsiendid, kellel on esinenud allergilisi reaktsioone muude ainete suhtes, kuna neil esineb ka kõrgem ülitundlikkuse risk ibuprofeeni kasutamisel.
• heinapalaviku, ninapolüüpide, krooniliste obstruktiivsete hingamisteede haigustega patsiendid või kellel on anamneesis allergilisi reaktsioone, kuna neil on suurenenud risk allergiliste reaktsioonide tekkeks. Need võivad ilmneda astmahoogude (nn analgeetiline astma), Quincke ödeemi või urtikaariana.

Toimed seedetraktile Ibuprofeeni kasutamine koos mittesteroidsete põletikuvastaste ravimitega, sealhulgas selektiivsete tsüklooksügenaas-2 inhibiitoritega, suurendab kõrvaltoimete riski ja seda tuleb vältida (vt lõik 4.5).

Eakad Eakatel on MSPVA-de kõrvaltoimete esinemissagedus suurem, eriti seedetrakti veritsuse ja perforatsiooni korral, mis võivad lõppeda surmaga (vt lõik 4.2).

Seedetrakti veritsus, haavandid ja perforatsioon MSPVA-de kasutamisega seoses on teatatud surmaga lõppeda võivatest seedetrakti veritsustest, haavandumistest või perforatsioonidest, mis võivad tekkida mis tahes ajal ravi käigus, koos hoiatavate sümptomite ja varem esinenud seedetrakti häiretega või ilma nendeta. Kui ibuprofeeni saavatel patsientidel tekib seedetrakti veritsus või haavandumine, tuleb ravi katkestada.

Seedetrakti veritsuse, haavandumise või perforatsiooni risk on suurem MSPVA-de annuste suurendamisel patsientidel, kellel on anamneesis haavand, eriti kui see on tüsistunud hemorraagia või perforatsiooniga (vt lõik 4.3), ja eakatel patsientidel. Need patsiendid peavad alustama ravi väikseima saadaoleva annusega. Nendel patsientidel ja ka patsientidel, kes vajavad samaaegselt väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet (ASA) või teisi ravimeid, mis võivad suurendada seedetrakti riski (vt allpool ja lõik 4.5), tuleb kaaluda kombineeritud ravi magu kaitsvate ainetega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid). Patsiendid, kellel on anamneesis seedetrakti toksilisus, eriti eakad, peavad teatama kõigist ebatavalistest kõhu sümptomitest (eriti seedetrakti veritsus), eriti ravi algstaadiumis. Ettevaatlik peab olema, kui patsient tarvitab samaaegselt ravimeid, mis võivad suurendada haavandite või veritsuse riski, nt suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid, nagu varfariin, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide agregatsiooni inhibeerivad ained, nagu atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5).

MSPVA-sid tuleb ettevaatusega manustada patsientidele, kellel on anamneesis seedetrakti haigus (haavandiline koliit, Crohni tõbi), kuna nende seisund võib halveneda (vt lõik 4.8).

Rasked nahareaktsioonid Väga harva on seoses ibuprofeeni kasutamisega teatatud tõsistest nahareaktsioonidest, millest mõned on lõppenud surmaga, sealhulgas eksfoliatiivne dermatiit, multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs, eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega ravimireaktsioon ja äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (vt lõik 4.8). Enamik neist reaktsioonidest ilmnes ravi esimese kuu jooksul. Neile reaktsioonidele viitavate sümptomite või tunnuste ilmnemisel tuleb ravi ibuprofeeniga kohe katkestada ning vajadusel kaaluda alternatiivset ravi. Erandkorras võivad tuulerõuged olla tõsiste naha ja pehmete kudede nakkuslike tüsistuste põhjus. Seni ei saa välistada MSPVA-de rolli nende infektsioonide soodustamises. Tuulerõugete infektsiooni korral on soovitatav vältida ibuprofeeni kasutamist. Kardiovaskulaarne ja tserebrovaskulaarne toime Enne ravi alustamist tuleb olla ettevaatlik (konsulteerida arsti või apteekriga) patsientidel, kellel on anamneesis hüpertensioon ja/või südamepuudulikkus, kuna seoses MSPVA raviga on teatatud vedelikupeetusest, hüpertensioonist ja tursetest.

Kliinilised uuringud näitavad, et ibuprofeeni kasutamine, eriti suurtes annustes (2400 mg ööpäevas), võib olla vähesel määral seotud arteriaalsete trombootiliste juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) suurenenud riskiga. Üldiselt ei näita epidemioloogilised uuringud, et ibuprofeeni väikese annuse (nt ≤

1200 mg ööpäevas) kasutamine oleks seotud arteriaalsete trombootiliste juhtude suurenenud riskiga. Ravile allumatu hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse (NYHA II...III), väljakujunenud südame isheemiatõve, perifeersete arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsiente tohib ibuprofeeniga ravida alles pärast hoolikat kaalumist ning suurte annuste (2400 mg ööpäevas) kasutamist tuleb vältida. Pikaajalise ravi alustamist patsientidel, kellel on kardiovaskulaarsete tüsistuste riskifaktorid (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine), eriti kui on vaja kasutada suuri ibuprofeeni annuseid (2400 mg ööpäevas) tuleb enne hoolikalt kaaluda.

Ibuprofeeniga ravitud patsientidel on registreeritud Kounis’e sündroomi juhtumeid. Kounis’e sündroomina määratletakse kardiovaskulaarseid sümptomeid, mis kaasnevad allergilise või ülitundlikkusreaktsiooniga ning millega kaasneb koronaararterite ahenemine, mis võib viia müokardiinfarktini.

Muud tähelepanekud Raskeid ägedaid ülitundlikkusreaktsioone (nt anafülaktiline šokk) on täheldatud väga harva. Esimeste ülitundlikkusreaktsiooni nähtude ilmnemisel pärast ibuprofeeni võtmist/manustamist tuleb ravi katkestada. Spetsialistid peavad algatama meditsiiniliselt nõutavad meetmed vastavalt sümptomitele.

Ibuprofeen, mis on Ibuprofen STADA toimeaine, võib ajutiselt pärssida trombotsüütide funktsiooni (trombotsüütide agregatsiooni). Seetõttu tuleb patsiente, kellel on hüübimishäired hoolikalt jälgida.

Ibuprofeeni pikaajalisel manustamisel on vajalik maksafunktsiooni, neerufunktsiooni ja verepildi regulaarne jälgimine.

Mis tahes tüüpi valuvaigistite pikaajaline kasutamine peavalude korral võib neid süvendada. Kui on kahtlus või selline olukord esineb, tuleb pöörduda arsti poole ja ravi katkestada. Ravimite liigtarbimise peavalu (MOH, medication overuse headache) diagnoosimist tuleb kaaluda patsientidel, kellel on regulaarsest peavalu vastaste ravimite kasutamisest hoolimata (või selle tõttu) sagedased või igapäevased peavalud.

Üldiselt võib valuvaigistite harjumuspärane tarbimine, eriti mitme valuvaigistava toimeaine kombinatsiooni korral, põhjustada püsivat neerukahjustust, millega kaasneb neerupuudulikkuse oht (analgeetiline nefropaatia). See risk võib suureneda füüsilise koormuse korral, mis on seotud soolakaotuse ja dehüdratsiooniga.

MSPVA-de samaaegsel kasutamisel alkoholiga võivad sageneda toimeainega seotud kõrvaltoimed, eriti seedetrakti või kesknärvisüsteemiga seotud kõrvaltoimed. Dehüdreeritud noorukitel on neerukahjustuse oht.

Infektsiooni sümptomite varjamine Ibuprofen STADA võib varjata infektsiooni sümptomeid, mis võib viia sobiva ravi alustamise edasilükkamiseni ja halvendada seeläbi infektsiooni tulemust. Seda on täheldatud bakteriaalselt omandatud kopsupõletiku ja tuulerõugete bakteriaalsete tüsistuste korral. Kui Ibuprofen STADA’t manustatakse palaviku või infektsiooniga seotud valu leevendamiseks, on soovitatav infektsiooni jälgimine. Haiglavälises keskkonnas peab patsient pöörduma arsti poole, kui sümptomid püsivad või süvenevad.

Abiained Ravimpreparaat sisaldab sorbitooli. Päriliku fruktoositalumatusega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Atsetüülsalitsüülhape (väikeses annuses) Ibuprofeeni ja atsetüülsalitsüülhappe samaaegne manustamine ei ole üldiselt soovitatav kõrvaltoimete

suurenemise tõttu.

Uuringute andmed näitavad, et ibuprofeen võib konkureerivalt inhibeerida väikeses annuses atsetüülsalitsüülhappe toimet trombotsüütide agregatsioonile, kui neid manustatakse samaaegselt. Kuigi nende andmete ekstrapoleerimine kliinilisele olukorrale on ebaselge, ei saa välistada võimalust, et ibuprofeeni regulaarne pikaajaline kasutamine võib vähendada atsetüülsalitsüülhappe väikese annuse kardioprotektiivset toimet. Ibuprofeeni aeg-ajalt kasutamisel ei peeta tõenäoliseks kliiniliselt olulist toimet (vt lõik 5.1).

Teised MSPVA-d, sealhulgas selektiivsed tsüklooksügenaas-2 inhibiitorid Mitme MSPVA samaaegne kasutamine võib sünergilise toime tõttu suurendada seedetrakti haavandumise ja veritsuse riski. Seetõttu tuleb vältida ibuprofeeni samaaegset kasutamist teiste MSPVA-dega (vt lõik 4.4).

Digoksiin, fenütoiin, liitium On tõendeid nende ravimite plasmasisalduse võimaliku tõusu kohta, kui neid manustatakse koos ibuprofeeniga. Õige kasutamise korral (maksimaalne annus 4 päeva jooksul) ei ole liitiumi, digoksiini või fenütoiini plasmakontsentratsioonide jälgimine tavaliselt vajalik.

Kortikosteroidid Kortikosteroidid võivad suurendada kõrvaltoimete, eriti seedetrakti haavandumise või veritsuse riski (vt lõik 4.3).

Trombotsüütide agregatsiooni pärssijad ja selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d) Seedetrakti veritsuse oht on suurem (vt lõik 4.4).

Antikoagulandid MSPVA-d võivad tugevdada antikoagulantide, nt varfariini toimet (vt lõik 4.4).

Probenetsiid ja sulfiinpürasoon Probenetsiidi või sulfiinpürasooni sisaldavad ravimid võivad aeglustada ibuprofeeni eritumist.

Diureetikumid, AKE inhibiitorid, beetaretseptori blokaatorid ja angiotensiin-II antagonistid MSPVA-d võivad vähendada diureetikumide ja teiste antihüpertensiivsete ravimite toimet. Mõnedel neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (nt dehüdreeritud patsiendid või eakad patsiendid) võib AKE inhibiitori, beetaretseptori blokaatori või angiotensiin-II antagonistide ja tsüklooksügenaasi inhibeerivate ravimite samaaegne kasutamine põhjustada neerufunktsiooni edasist halvenemist, sealhulgas äge neerupuudulikkus, mis on tavaliselt pöörduv. Seetõttu tuleb seda kombinatsiooni manustada ettevaatusega, eriti eakatel. Patsiendid peavad olema piisavalt hüdreeritud ja pärast samaaegse ravi alustamist tuleb kaaluda neerufunktsiooni jälgimist ning seejärel perioodiliselt. Kaaliumi säästvad diureetikumid Kaaliumisäästvate diureetikumide samaaegne kasutamine võib suurendada hüperkaleemia riski.

Metotreksaat Ibuprofeeni manustamine 24 tunni jooksul enne või pärast metotreksaadi manustamist võib põhjustada metotreksaadi kontsentratsiooni tõusu ja selle toksilise toime tugevnemist.

Tsüklosporiin Risk, et tsüklosporiin põhjustab neerukahjustusi, suureneb, kui seda manustatakse samaaegselt teatud mittesteroidsete põletikuvastaste ravimitega. Seda toimet ei saa välistada ka tsüklosporiini ja ibuprofeeni kombinatsiooni puhul.

Takroliimus Ibuprofeeni ja takroliimuse koosmanustamisel suureneb nefrotoksilisuse risk.

Zidovudiine

HIV-positiivsetel hemofiiliahaigetel, kes saavad samaaegset ravi zidovudiini ja ibuprofeeniga, on tõendeid suurenenud hemartroosi ja hematoomi tekkeriski kohta. MSPVA-de kasutamisel koos zidovudiiniga suureneb hematopoeetilise toksilisuse risk.

Sulfonüüluuread Kliinilised uuringud on näidanud koostoimeid mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite ja suukaudsete hüpoglükeemiliste ainete (sulfonüüluurea) vahel. Kuigi ibuprofeeni ja sulfonüüluureate vahelisi koostoimeid ei ole veel kirjeldatud, on mõlema ravimi samaaegsel kasutamisel soovitatav ettevaatusabinõuna kontrollida vere glükoosisisaldust.

Kinoloonantibiootikumid Loomkatsed näitavad, et MSPVA-d võivad suurendada kinoloonantibiootikumidega seotud krampide riski. MSPVA-sid ja kinoloone kasutavatel patsientidel võib olla suurem risk krampide tekkeks.

Mifepristoon Pärast mifepristooni manustamist ei tohi MSPVA-sid kasutada 8...12 päeva jooksul, kuna MSPVA-d võivad vähendada mifepristooni toimet.

CYP2C9 inhibiitorid Ibuprofeeni ja CYP2C9 inhibiitorite samaaegne kasutamine võib suurendada ibuprofeeni (CYP2C9 substraat) ekspositsiooni. Vorikonasooli ja flukonasooli (CYP2C9 inhibiitorid) uuringus on näidatud, et S(+)-ibuprofeeni ekspositsioon suurenes ligikaudu 80...100%. Tugevate CYP2C9 inhibiitorite samaaegsel kasutamisel tuleb kaaluda ibuprofeeni annuse vähendamist, eriti kui ibuprofeeni suuri annuseid manustatakse koos vorikonasooli või flukonasooliga.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Prostaglandiinide sünteesi pärssimine võib kahjustada rasedust ja/või embrüo/loote arengut. Epidemioloogiliste uuringute andmed näitavad, et pärast prostaglandiinide sünteesi inhibiitori kasutamist raseduse alguses suureneb raseduse katkemise, südame väärarengute ja gastroskiisi oht. Kardiovaskulaarsete väärarengute absoluutne risk suurenes vähem kui 1%-lt ligikaudu 1,5%-ni. Arvatakse, et risk suureneb koos annuse ja ravi kestusega. Loomadel on prostaglandiinide sünteesi inhibiitori manustamine suurendanud implantatsioonieelset ja - järgset kaotust ning embrüo-loote letaalsust. Lisaks on teatatud mitmesuguste väärarengute, sealhulgas kardiovaskulaarsete väärarengute esinemissageduse suurenemisest loomadel, kellele manustati organogeneetilise perioodi jooksul prostaglandiinide sünteesi inhibiitorit. Alates 20. rasedusnädalast võib ibuprofeeni kasutamine põhjustada oligohüdramnioneid, mis tulenevad loote neerufunktsiooni häiretest. See võib ilmneda kohe pärast ravi alustamist ja on ravi lõpetamisel pöörduv. Lisaks on teatatud arterioosjuha ahenemisest pärast ravi ibuprofeeniga teisel trimestril, millest enamik juhtudest taandus pärast ravi lõpetamist. Seetõttu ei tohi raseduse esimesel ja teisel trimestril ibuprofeeni manustada, välja arvatud juhul, kui see on hädavajalik. Kui ibuprofeeni kasutab naine, kes soovib rasestuda või seda kasutatakse raseduse esimesel ja teisel trimestril, peab annus olema võimalikult väike ja ravi kestus võimalikult lühike. Pärast mitmepäevast kokkupuudet ibuprofeeniga alates 20. rasedusnädalast tuleb kaaluda raseda sünnituseelset jälgimist oligohüdramnioni ja arterioosjuha ahenemise suhtes. Oligohüdramnioni või arterioosjuha ahenemise ilmnemisel tuleb ibuprofeeni kasutamine lõpetada..

Raseduse kolmandal trimestril võivad kõik prostaglandiinide sünteesi inhibiitorid põhjustada

• lootel:
• kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha enneaegne ahenemine/sulgumine ja pulmonaalne hüpertensioon);
• neerufunktsiooni häired (vt eespool);

• emal ja vastsündinul raseduse lõpus:
• veritsusaja võimalik pikenemine, agregatsioonivastane toime, mis võib ilmneda isegi väga

väikeste annuste korral;

• emaka kontraktsioonide pärssimine, mis põhjustab sünnituse edasilükkumist või pikenemist.

Seetõttu on ibuprofeen raseduse kolmandal trimestril vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 5.3).

Imetamine Piiratud arvul uuringutes tuvastati ibuprofeen rinnapiimas väga madalates kontsentratsioonides, mis tõenäoliselt ei põhjusta rinnapiima saaval imikul kõrvaltoimeid.

Fertiilsus On tõendeid selle kohta, et ravimid, mis inhibeerivad tsüklooksügenaasi/prostaglandiinide sünteesi, võivad kahjustada naiste viljakust mõju tõttu ovulatsioonile. See on ravi lõpetamisel pöörduv (vt lõik 4.4).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ibuprofeen ei mõjuta või mõjutab ebaoluliselt autojuhtimise ja masinate kasutamise võimet. Siiski suuremate annuste puhul võib esineda kesknärvisüsteemi kõrvaltoimeid nagu väsimus ja pearinglus, mis üksikjuhtudel vähendab reaktsiooni- ja maanteeliikluses aktiivse osalemise ja masinate käsitsemise võimet, mistõttu patsiendid, keda see puudutab, peavad vältima autojuhtimist ja masinatega töötamist. See kehtib suuremal määral koos alkoholi tarbimisega.

4.8 Kõrvaltoimed

Järgmiste kõrvaltoimete loetelu sisaldab kõiki ibuprofeeniga ravi ajal teatavaks saanud kõrvaltoimeid, samuti neid, mis on saadud reumahaigete suurte annuste pikaajalise ravi ajal. Esitatud sagedused, mis ulatuvad väljapoole väga harva esinevaid teateid, viitavad lühiajalisele ööpäevasele kasutamisele suukaudsete ravimvormide puhul maksimaalselt 1200 mg ibuprofeeni ja suposiidide puhul maksimaalselt 1800 mg.

Ravimi järgmiste kõrvaltoimete puhul tuleb arvestada, et need on valdavalt annusest sõltuvad ja varieeruvad individuaalselt.

Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimed on oma olemuselt gastrointestinaalsed. Eriti eakatel võivad tekkida peptilised haavandid, perforatsioon või seedetrakti veritsus, mis mõnikord lõppevad surmaga (vt lõik 4.4). Pärast manustamist on kirjeldatud iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, kõhupuhitust, kõhukinnisust, düspepsiat, kõhuvalu, meleenat, hematemeesi, haavandilist stomatiiti, koliidi ja Crohni tõve ägenemist (vt lõik 4.4). Harvem on täheldatud gastriiti. Eriti seedetrakti veritsuse risk sõltub annuse suurusest ja kasutuskestusest. Seoses MSPVA raviga on teatatud tursetest, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest.

Kliinilised uuringud näitavad, et ibuprofeeni kasutamine, eriti suurtes annustes (2400 mg ööpäevas) võib olla seotud arteriaalsete trombootiliste juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) vähese suurenenud riskiga (vt lõik 4.4).

Teatatud on ülitundlikkusreaktsioonidest ja need võivad hõlmata järgmist: a) Mittespetsiifilised allergilised reaktsioonid ja anafülaksia b) Hingamisteede reaktiivsus, mis hõlmab bronhospasmi, astmat, astma ägenemist või düspnoed c) Erinevad nahareaktsioonid, nt sügelus, urtikaaria, angioödeem ja harva eksfoliatiivsed ja bulloossed dermatoosid (sealhulgas toksiline epidermaalne nekrolüüs ja multiformne erüteem).

Patsienti tuleb juhendada, et ta pöörduks viivitamatult arsti poole ja lõpetaks Ibuprofen STADA võtmise, kui ilmneb mõni ülalkirjeldatud sümptomitest.

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Väga sage (≥1/10) Aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100) Harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000) Väga harv (< 1/10 000) Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Infektsioonid ja infestatsioonid Väga harv: Seoses MSPVA-de kasutamisega on kirjeldatud infektsiooniga seotud põletike ägenemist (nt nekrotiseeriva fastsiidi teket). See võib olla seotud mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite toimemehhanismiga.

Kui ibuprofeeni kasutamise ajal tekivad või süvenevad infektsiooni nähud, soovitatakse patsiendil kohe arstiga nõu pidada. Tuleb uurida, kas on näidustus infektsioonivastaseks/antibiootikumi raviks.

Ibuprofeeni kasutamisel on täheldatud aseptilise meningiidi sümptomeid, millega kaasneb kaela jäikus, peavalu, iiveldus, oksendamine, palavik või teadvuse hägustumine. Autoimmuunhäiretega (SLE, segatud sidekoehaigus) patsiendid näivad olevat eelsoodumusega.

Vere ja lümfisüsteemi häired Väga harv: Vereloome häired (aneemia, leukopeenia, trombotsütopeenia, pantsütopeenia, agranulotsütoos).

Esimesed nähud võivad olla: palavik, kurguvalu, pindmised haavad suus, gripilaadsed sümptomid, tugev väsimustunne, ninaverejooks ja nahaverejooks. Sellistel juhtudel tuleb patsienti teavitada, et ta lõpetaks kohe ravimi võtmise, väldiks enese ravimist valuvaigistite või palavikualandajatega ning konsulteeriks arstiga.

Pikaajalise ravi korral tuleb regulaarselt jälgida verepilti.

Immuunsüsteemi häired Aeg-ajalt: Ülitundlikkusreaktsioonid urtikaaria ja sügelusega, kuid ka astmahood (vererõhu languse võimalus). Väga harv: Rasked ülitundlikkusreaktsioonid. Sümptomiteks võivad olla: näoturse, keele turse ja kõriturse, hingeldus, tahhükardia, hüpotensioon (anafülaksia, angioödeem või tõsine šokk). Astma ja bronhospasmi ägenemine. Psühhiaatrilised häired Väga harv: Psühhootilised reaktsioonid, depressioon.

Närvisüsteemi häired Aeg-ajalt: Kesknärvisüsteemi häired nagu peavalu, pearinglus, unetus, agitatsioon, ärrituvus või väsimus.

Silma kahjustused Aeg-ajalt: Nägemishäired.

Kõrva ja labürindi kahjustused Harv: Tinnitus, kuulmislangus.

Südamehäired Väga harv: Südamepekslemine, südamepuudulikkus, müokardiinfarkt. Teadmata: Kounise sündroom.

Vaskulaarsed häired

Väga harv: Arteriaalne hüpertensioon, vaskuliit.

Seedetrakti häired Sage: Seedetrakti kaebused nagu düspepsia, kõrvetised, kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, meteorism, kõhulahtisus, kõhukinnisus ja vähene seedetrakti verekadu, mis võib erandjuhtudel põhjustada aneemiat. Aeg-ajalt: Seedetrakti haavandid, millega võivad kaasneda veritsus ja perforatsioon. Haavandiline stomatiit, koliidi ja Crohni tõve ägenemine (vt lõik 4.4), gastriit. Väga harv: Ösofagiit, pankreatiit, diafragmataoliste struktuuride moodustumine sooles. Patsiendil ˇ tuleb soovitada tugeva ülakõhuvalu, meelena ja hematemeesi tekkimisel kohe ravimi ˇˇ kasutamine lõpetada ning pöörduda arsti poole.

Maksa ja sapiteede häired Väga harv: Maksafunktsiooni häire, maksakahjustus, eriti pikaajalise ravi korral, maksapuudulikkus, äge hepatiit.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Aeg-ajalt: Erinevad nahalööbed Väga harv: Rasked naha kõrvaltoimed (sh multiformne erüteem, eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi- Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs), alopeetsia. Erandjuhtudel võivad tuulerõugete infektsiooni ajal esineda rasked nahainfektsioonid ja pehmete kudede tüsistused (vt ka „Infektsioonid ja infestatsioonid“). Teadmata: Eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega ravimireaktsioon (DRESS sündroom), äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (ÄGEP), valgustundlikkuse reaktsioonid.

Neerude ja kuseteede häired Harv: Neerukoe kahjustus (papillinekroos) ja harva võib esineda ka kusihappe kontsentratsiooni tõus veres. Vere uurea kontsentratsiooni tõus.

Väga harv Tursete teke, eriti patsientidel, kel esineb arteriaalne hüpertensioon või neerupuudulikkus, nefrootiline sündroom, interstitsiaalne nefriit, millega võib kaasneda äge neerupuudulikkus. Seetõttu tuleb neerufunktsiooni regulaarselt kontrollida

Uuringud Harv: Hemoglobiinitaseme langus. Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Noorukitel ja täiskasvanutel ei ole annusele reageerimise mõju selge. Üleannustamise korral on poolväärtusaeg 1,5...3 tundi.

Sümptomid Enamikul patsientidest, kes on manustanud kliiniliselt olulisi koguseid MSPVA-sid, ei teki rohkem kui iiveldust, oksendamist, epigastrilist valu või harvem kõhulahtisust. Võimalik on ka tinnitus, peavalu ja seedetrakti veritsus. Tõsisema mürgistuse korral ilmneb toksilisus kesknärvisüsteemis, mis väljendub pearingluse, unisuse, aeg-ajalt agitatsiooni ja desorientatsiooni või koomana. Mõnikord tekivad patsientidel krambid. Tõsise mürgistuse korral võib tekkida metaboolne atsidoos ja protrombiiniaeg/INR võib pikeneda, tõenäoliselt tsirkuleerivate hüübimisfaktorite toime häirimise tõttu. Võib tekkida äge neerupuudulikkus ja maksakahjustus. Astmahaigetel on võimalik astma ägenemine.

Ravi Ravi peab olema sümptomaatiline ja toetav ning hõlmama vabade hingamisteede säilitamist ning südame- ja elutähtsate näitajate jälgimist kuni stabiliseerumiseni. Kaaluda aktiivsöe suukaudset manustamist 1 tunni jooksul pärast potentsiaalselt toksilise koguse allaneelamist patsiendi poolt. Kui krambid on sagedased või pikaajalised, tuleb neid ravida intravenoosse diasepaami või lorasepaamiga. Astma korral manustada bronhodilataatoreid.

Spetsiifilist antidooti ei ole.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: põletiku- ja reumavastased ained; propioonhappe derivaadid, ATC-kood: M01AE01.

Ibuprofeen on mittesteroidne põletikuvastane ravim (MSPVA), mis on näidanud oma efektiivsust prostaglandiinide sünteesi pärssimise kaudu põletiku standard loommudelites. Inimestel vähendab ibuprofeen põletikust põhjustatud valu, turseid ja palavikku. Lisaks pärsib ibuprofeen pöörduvalt ADP- ja kollageeni-indutseeritud trombotsüütide agregatsiooni.

Eksperimentaalsed andmed näitavad, et ibuprofeen võib konkureerivalt pärssida väikeses annuses atsetüülsalitsüülhappe toimet trombotsüütide agregatsioonile, kui neid manustatakse samaaegselt. Mõned farmakodünaamika uuringud näitavad, et kui ibuprofeeni 400 mg üksikannuseid võeti 8 tunni jooksul enne või 30 minuti jooksul pärast koheselt vabastava atsetüülsalitsüülhappe (81 mg) manustamist, vähenes atsetüülsalitsüülhappe toime tromboksaani tekkele või trombotsüütide agregatsioonile. Kuigi nende andmete ekstrapoleerimine kliinilisele olukorrale on ebaselge, ei saa välistada võimalust, et ibuprofeeni regulaarne pikaajaline kasutamine võib vähendada atsetüülsalitsüülhappe väikese annuse kardioprotektiivset toimet. Ibuprofeeni juhusliku kasutamise korral kliiniliselt olulist toimet ei peeta tõenäoliseks (vt lõik 4.5).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Pärast suukaudset manustamist imendub ibuprofeen osaliselt maos ja seejärel täielikult peensooles. Maksimaalsed plasmatasemed saavutatakse pärast normaalse vabanemisega ravimvormi (tableti) suukaudset manustamist 1…2 tunni pärast. Pärast suukaudset manustamist imendub ibuprofeen seedetraktist kiiresti. Farmakokineetika uuringus (R07-1009) oli maksimaalse plasmataseme saabumiseni kulunud aeg (keskmine T ) tühja kõhu seisundis ibuprofeenhappe toimeainet normaalselt vabastava ravimvormi puhul 90 minutit, võrreldes 40 minutiga ibuprofeeni pehmekapslite puhul. Ibuprofeen on plasmas tuvastatav kauem kui 8 tunni jooksul pärast manustamist. Jaotumine Seondumine plasmavalkudega on umbes 99%. Eritumine Pärast metaboliseerumist maksas (hüdroksüülimine, karboksüülimine, konjugeerimine) eritatakse farmakoloogiliselt inaktiivsed metaboliidid täielikult, peamiselt neerude kaudu (90%), kuid ka sapiga. Eliminatsiooni poolväärtusaeg on tervetel isikutel ning maksa ja neeruhaiguste puhul 1,8…3,5 tundi.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Ibuprofeeni subkrooniline ja krooniline toksilisus loomkatsetes koosnes peamiselt kahjustustest ja haavanditest seedetraktis. In vitro ja in vivo uuringud ei näidanud kliiniliselt olulisi tõendeid ibuprofeeni mutageense toime kohta. Rottidel ja hiirtel tehtud uuringutes ei leitud ibuprofeeni kantserogeenset toimet. Ibuprofeen põhjustas ovulatsiooni pärssimist küülikutel ja kahjustas

implantatsiooni erinevatel loomaliikidel (küülik, rott, hiir). Eksperimentaalsed uuringud on näidanud, et ibuprofeen läbib platsentat. Pärast emale toksiliste annuste manustamist esines rottide järglastel väärarenguid (nt vatsakeste vaheseina defekte) sagedamini. Loomkatsetes on täheldatud, et mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamine, mis teadaolevalt inhibeerivad prostaglandiinide sünteesi, võib suurendada düstookia ja hilinenud sünnituse esinemissagedust.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Kapsli sisu Makrogool 600 (E1521) Kaaliumhüdroksiid (E525) Puhastatud vesi

Kapsli kest Želatiin (E441) Osaliselt dehüdreertud vedel sorbitool (E420) Puhastatud vesi

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Alumiinium – valge läbipaistmatu PVC/PE/PVdC blisterpakend. Üks karp võib sisaldada 10, 20 või 30 pehmekapslit blistris. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

STADA Arzneimittel AG Stadastrasse 2-18 Bad Vilbel, 61118 Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBER

1216525

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 05.09.2025

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

September 2025