RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Ibumed, 200 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 200 mg ibuprofeeni (vastab 342 mg ibuprofeenlüsiinile).

INN. Ibuprofenum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Kahvatupunased, ümmargused, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille mõlemad küljed on siledad, tableti läbimõõt 11 mm.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Nõrga kuni mõõduka valu, nt peavalu, hambavalu, lihasvalu, menstruatsioonivalu ja palaviku sümptomaatiline leevendamine täiskasvanutel ja noorukitel kehakaaluga alates 40 kg (üle 12- aastased).

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Sümptomite kontrollimiseks tuleb kasutada madalaimat efektiivset annust nii lühikese aja jooksul kui võimalik (vt lõik 4.4). Annustamine Täiskasvanud ja noorukid kehakaaluga alates 40 kg (üle 12-aastased) Ibuprofeeni algannus on 200…400 mg (1…2 tabletti) ning seda võib vajadusel korrata iga 6 tunni järel. Maksimaalset ööpäevast annust 1200 mg (6 tabletti) 24 tunni jooksul ei tohi ületada.

Kui vajadus selle ravimi järele kestab palaviku korral kauem kui 3 päeva või valu korral kauem kui 5 päeva või kui sümptomid süvenevad, tuleb arstiga nõu pidada.

Kui noorukitel (12-aastased ja vanemad) kestab vajadus selle ravimi järele kauem kui 3 päeva või kui sümptomid süvenevad, tuleb arstiga nõu pidada.

Eakad Annuse spetsiaalne kohandamine ei ole vajalik.

Neeru-/maksakahjustusega patsiendid Kerge kuni mõõduka neeru- või maksakahjustusega patsientidel tuleb kasutada väikseimat annust ja alati rakendada ettevaatust (raske neeru- või maksakahjustusega patsiendid, vt lõik 4.3).

Manustamisviis Suukaudseks manustamiseks, eelistatult pärast sööki, võetuna klaasitäie veega.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes. Anamneesis seedetrakti verejooks või perforatsioon seoses varasema MSPVA-raviga. Anamneesis äge või varasem korduv maohaavand/verejooks (kaks või rohkem selgelt väljendunud kindlaks tehtud haavandi või verejooksu episoodi). Anamneesis ülitundlikkusreaktsioonid (nt astma, bronhospasm, nohu, urtikaaria või angioödeem) atsetüülsalitsüülhappe või teiste MSPVA-de suhtes. Raske maksapuudulikkus. Raske neerupuudulikkus. Raske südamepuudulikkus (NYHA IV klass). Koagulatsiooni häired (kalduvusega verejooksude suurenemisele), ajuverejooks või teised aktiivsed verejooksud. Märkimisväärne dehüdratsioon (oksendamise, kõhulahtisuse või ebapiisava vedelikutarbimise tõttu). Raseduse viimane trimester.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.2 ja allpool Seedetrakti ning kardiovaskulaarsed riskid).

Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kellel on

• anamneesis hüpertensioon või südame paispuudulikkus;
• südame isheemiatõbi;
• perifeersete arterite haigus ja/või tserebrovaskulaarsed haigused;
• haavandiline koliit, Crohn'i tõbi;
• süsteemne erütematoosne luupus või teised autoimmuunhaigused.

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed Kliinilised uuringud lubavad oletada, et ibuprofeeni kasutamine, eriti suurtes annustes (2400 mg ööpäevas), võib olla seotud arteriaalsete trombootiliste juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) vähese kõrgenenud riskiga. Epidemioloogilised uuringud ei ole näidanud väikestes annustes (≤ 1200 mg ööpäevas) ibuprofeeni seost arteriaalsete trombootiliste juhtude kõrgenenud riskiga. Ravile allumatu hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse (NYHA II…III klass), kindlaks tehtud südame isheemiatõve, perifeersete arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsiente tohib ibuprofeeniga ravida üksnes hoolika kaalumise järel ja vältida tuleb suurte annuste (2400 mg ööpäevas) manustamist. Hoolikalt tuleb kaaluda ka enne pikaajalise ravi alustamist patsientidel, kellel on kardiovaskulaarsete haiguste riskifaktorid (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, diabeet, suitsetamine), eriti kui ibuprofeeni on vaja manustada suurtes annustes (2400 mg ööpäevas). Ibuprofeeniga ravitud patsientidel on teatatud Kounise sündroomi juhtudest. Kounise sündroom on määratletud kui allergilise või ülitundlikkusreaktsiooni põhjustatud kardiovaskulaarsed sümptomid, mis on seotud pärgarterite ahenemisega ja võivad viia müokardiinfarkti tekkeni. Ettevaatus (konsulteerimine arsti või apteekriga) on vajalik enne ravi alustamist patsientidel, kellel on anamneesis hüpertensioon ja/või südamepuudulikkus, sest seoses MSPVA-raviga on teatatud vedelikupeetusest ja tursetest.

Seedetrakti toimed Eakatel on MSPVA-de kasutamisest tingitud kõrvaltoimete esinemissagedus suurem, eriti seedetrakti verejooks ja perforatsioon, mis võivad lõppeda letaalselt (vt lõik 4.2).

Potentsiaalselt letaalsest seedetrakti verejooksust, haavandumisest või perforatsioonist on teatatud

kõikide MSPVA-de kasutamise korral ravi ükskõik millisel ajahetkel koos hoiatavate sümptomitega või ilma ning tõsiste seedetrakti sümptomite anamneesiga või ilma. Patsientidel, kellel on anamneesis haavand, eriti kui see on tüsistunud verejooksu või perforatsiooniga (vt lõik 4.3) ning eakatel, esineb MSPVA suuremate annuste korral suurem risk seedetrakti verejooksu, haavandumise või perforatsiooni tekkeks. Need patsiendid peavad ravi alustama väikseima võimaliku annusega. Nii nendel patsientidel, kui ka patsientidel, kes vajavad samaaegset ravi väikeses annuses atsetüülsalitsüülhappega või teiste ravimitega, mis võivad suurendada seedetrakti kõrvaltoimete tekkeriski, tuleb kaaluda kombinatsioonravi kaitsvate ravimitega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid) (vt allpool ja lõik 4.5). Ettevaatus on soovitatav patsientidel, kes saavad samaaegset ravi, mis võib suurendada riski haavandite või verejooksu tekkeks, nt suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid, nagu varfariin, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide agregatsioonivastased ravimid, nagu atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5). Kui ibuprofeeni saaval patsiendil tekib seedetrakti verejooks või haavandid, tuleb ravi lõpetada. MSPVA-sid tuleb anda ettevaatusega patsientidele, kellel on anamneesis seedetrakti haigus (haavandiline koliit, Crohn’i tõbi), kuna need seisundid võivad ägeneda (vt lõik 4.8). Toimed maksale Maksafunktsiooni tuleb hoolikalt jälgida ibuprofeeniga ravitud patsientidel, kellel on maksakahjustusega kokkusobivad sümptomid (anoreksia, iiveldus, oksendamine, ikterus) ja/või maksafunktsiooni testide häired (transaminaasid, bilirubiin, alkaalne fosfataas, gamma-GT). Kui transaminaaside, konjugeeritud bilirubiini või alkaalse fosfataasi väärtused ületavad normi ülemist piiri 2 korda kõrgema väärtusega, tuleb ravimi kasutamine koheselt peatada ja olukorra selgitamiseks alustada uurimist. Ibuprofeeni uuesti manustamist tuleb vältida.

Toimed neerudele Ravi alguses tuleb ibuprofeeni, nagu ka teisi MSPVA-sid, manustada ettevaatusega märkimisväärse dehüdratsiooniga patsientidele. Neeru-, südame- või maksakahjustusega patsientidel on vajalik ettevaatus, kuna neerufunktsioon võib halveneda.

Rasked naha kõrvaltoimed (severe cutaneous adverse reaction, SCAR) Seoses ibuprofeeni kasutamisega on teatatud rasketest nahakõrvaltoimetest (SCAR), sh eksfoliatiivne dermatiit, multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS), toksiline epidermaalne nekrolüüs (TEN), ravimireaktsioon eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS-sündroom) ja äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (acute generalized exanthematous pustulosis, AGEP), mis võivad olla eluohtlikud või surmavad (vt lõik 4.8). Enamik reaktsioonidest tekkis esimese kuu jooksul. Kui tekivad neile reaktsioonidele viitavad nähud ja sümptomid, tuleb ibuprofeeni kasutamine kohe lõpetada ja kaaluda (vajaduse korral) alternatiivset ravi.

Toime trombotsüütide agregatsioonile Nagu teisedki MSPVA-d, võib ibuprofeen tervetel patsientidel pärssida trombotsüütide agregatsiooni ja pikendada veritsusaega.

Nägemishäired Kui ravi ajal ibuprofeeniga ilmnevad nägemishäired, tuleb ravi koheselt peatada ja läbi viia täielik oftalmoloogiline uuring.

Süsteemne erütematoosne luupus Süsteemse erütematoosse luupuse ja segatüüpi sidekoehaigustega patsientidel tuleb ravimit kasutada ettevaatusega, sest esineb suurenenud risk aseptilise meningiidi tekkeks (vt lõik 4.8).

Respiratoorsed toimed Bronhiaalastma, kroonilise riniidi, kroonilise sinusiidi, ninapolüpoosi ja/või allergiliste haiguste sümptomite või anamneesiga patsientidel võib tekkida bronhospasm.

Muud toimed Võimaliku aditiivse toime tõttu tuleb vältida ibuprofeeni samaaegset kasutamist teiste MSPVA-de, sh selektiivsete tsüklooksügenaas-2 inhibiitoritega (vt lõik 4.5). Infektsiooni sümptomite varjamine Ibuprofeen võib varjata infektsiooni sümptomeid, mis võib viia sobiva ravi alustamise hilinemiseni ja

halvendada seeläbi infektsiooni tulemust. Seda on täheldatud bakteriaalse keskkonnatekkese kopsupõletiku ja tuulerõugete bakteriaalsete tüsistuste korral. Kui ibuprofeeni manustatakse palaviku või valu leevendamiseks seoses infektsiooniga, on soovitatav jälgida infektsiooni kulgu. Haiglaravivälistes tingimustes peaks patsient sümptomite püsimisel või süvenemisel pidama nõu arstiga.

Ravi ajal ei tohi alkoholi tarvitada.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Ibuprofeen on vastunäidustatud kombinatsioonis Mifamurtiid: MSPVA-de suurte annuste korral on oht mifamurtiidi efektiivsuse vähenemiseks.

Vältida tuleb järgmisi kombinatsioone ibuprofeeniga Atsetüülsalitsüülhape: üldiselt ei soovitata ibuprofeeni koos atsetüülsalitsüülhappega kasutada. Uuringute andmed näitavad, et ibuprofeen, manustatuna koos väikese atsetüülsalitsüülhappe annusega, võib pärssida selle toimet trombotsüütide agregatsioonile. Kuigi ei ole kindel, kas nende andmete põhjal on võimalik kliinilises situatsioonis üldistusi teha, ei saa välistada võimalust, et ibuprofeeni regulaarne pikaajaline kasutamine võib vähendada väikeses annuses manustatava atsetüülsalitsüülhappe kaitsvat toimet südamele. Ibuprofeeni ajutisel kasutamisel kliiniliselt olulist toimet tõenäoliselt ei kaasne (vt lõik 5.1).

Teised MSPVA-d: võimaliku sünergistliku toime tõttu vältida kahe või enama MSPVA, sealhulgas tsüklooksügenaas-2 selektiivsete inhibiitorite samaaegset kasutamist.

Ibuprofeeni tuleb kasutada ettevaatusega kombinatsioonis Suukaudsed antikoagulandid: MSPVA-d võivad suurendada antikoagulantide (näiteks varfariin) toimet (vt lõik 4.4).

Fraktsioneerimata hepariinid, madalmolekulaarsed hepariinid ja sarnased ained (raviannustes ja/või eakatel): verejooksu suurenenud risk (MSPVA-de agressiivne toime seedetrakti limaskestale). Kui koosmanustamist ei saa vältida, on soovitatav hoolikas kliiniline jälgimine.

Antihüpertensiivsed ained (AKE inhibiitorid, angiotensiin II antagonistid, beetablokaatorid): ägeda neerupuudulikkuse oht riskirühma kuuluvatel patsientidel (eakad, dehüdratsioon, ravi koos diureetikumidega, neerufunktsiooni kahjustus) glomerulaarfiltratsiooni vähenemise tõttu (vasodilateerivate prostaglandiinide pärssimine MSPVA-de poolt). Need toimed on tavaliselt pöörduvad. Lisaks antihüpertensiivse toime vähenemine. Patsiendid peavad olema piisavalt hüdreeritud ja tuleb kaaluda neerufunktsiooni jälgimist pärast samaaegse ravi alustamist ning edaspidi perioodiliselt.

Diureetikumid: ägeda neerupuudulikkuse oht riskirühma kuuluvatel patsientidel (eakad ja/või dehüdreeritud patsiendid) glomerulaarfiltratsiooni vähenemise tõttu (vasodilateerivate prostaglandiinide pärssimine MSPVA-de poolt). Lisaks antihüpertensiivse toime vähenemine. Patsiendid peavad olema piisavalt hüdreeritud ning kaaluda tuleb neerufunktsiooni jälgimist pärast samaaegse ravi alustamist ja perioodiliselt pärast seda. Kortikosteroidid: kortikosteroidide samaaegne kasutamine ibuprofeeniga võib suurendada seedetrakti haavandumise või verejooksu riski (vt lõik 4.4).

Pentoksüfülliin: verejooksu suurenenud risk.

Trombotsüütide agregatsioonivastased ained ja selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d): MSPVA-de ja trombotsüütidevastaste ainete või selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite samaaegne manustamine suurendab seedetrakti verejooksu riski (vt lõik 4.4).

Deferasiroks: seedetrakti haavandumise ja verejooksu suurenenud risk.

Südameglükosiidid: MSPVA-d võivad süvendada südamepuudulikkust, vähendada glomerulaarfiltratsiooni ja suurendada glükosiidide taset plasmas.

Liitium: ibuprofeeni, nagu teisi MSPVA-sid, ei tohi kasutada koos liitiumiga. Liitiumi plasmakontsentratsioon võib suureneda.

Metotreksaat: ibuprofeeni, nagu teisi MSPVA-sid, ei tohi kasutada koos metotreksaadiga. Metotreksaadi plasmakontsentratsioon võib suureneda.

Pemetrekseed (madala kuni mõõduka neerufunktsiooni kahjustusega patsiendid, kreatiniini kliirensiga 45…80 ml/min): pemetrekseedi suurenenud toksilisuse risk (renaalse kliirensi vähenemine MSPVA- de tõttu).

Nikorandiil: seedetrakti haavandumise ja verejooksu suurenenud risk.

Tsüklosporiin: MSPVA-de ja tsüklosporiini koosmanustamisel on suurenenud risk nefrotoksilisuse tekkeks.

Mifepristoon: MSPVA-sid ei tohi kasutada 8...12 päeva pärast mifepristooni manustamist, kuna MSPVA-d võivad vähendada mifepristooni toimet.

Takroliimus: MSPVA-de ja takroliimuse samaaegsel manustamisel suureneb nefrotoksilisuse oht.

Zidovudiin: on tõendeid hemartroosi ja hematoomi riski suurenemise kohta HIV (+) hemofiiliahaigetel, kes saavad samaaegselt zidovudiini ja ibuprofeeni.

Kinoloonantibiootikumid: loomkatsed näitavad, et MSPVA-d võivad suurendada krampide tekkeriski, mida seostatakse kinoloonantibiootikumide kasutamisega. Patsientidel, kes kasutavad MSPVA-sid koos kinoloonidega, võib olla suurem risk krampide tekkeks. Kobimetiniib: verejooksu suurenenud risk. Patsiente tuleb kliiniliselt jälgida.

Tenofoviirdisoproksiil: tenofoviiri suurenenud nefrotoksilisuse oht, eriti põletikuvastase ravimi suurte annuste korral või neerupuudulikkuse riskifaktorite esinemisel. Kombineerimise korral on soovitatav jälgida neerufunktsiooni.

Ibuprofeenil võib olla koostoimeid ka järgmiste ravimitega

• Kolestüramiin
• Tiklopidiin
• Aminoglükosiidid
• Gingko biloba
• CYP2C9-inhibiitorid
• Suukaudsed diabeedivastased ained (sulfonüüluuread)
• Fenütoiin
• Probenetsiid või sulfiinpürasoon.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Prostaglandiinide sünteesi pärssimine võib avaldada kahjulikku toimet rasedusele ja/või embrüo/loote arengule. Epidemioloogiliste uuringute andmed on näidanud suuremat nurisünnituse ja südame väärarengute ning gastroskiisi ohtu pärast prostaglandiini sünteesi inhibiitorite kasutamist raseduse varajases staadiumis. Kardiovaskulaarsete väärarengute absoluutne risk suurenes vähem kui 1%-lt ligikaudu 1,5%-ni. Arvatakse, et risk suureneb koos annuse ja ravi kestusega. Loomuuringutes on näidatud, et prostaglandiini sünteesi inhibiitorite manustamine tekitab pre- ja postimplantatsiooni kaotuse ja embrüofetaalsete surmade sagenemist. Lisaks on loomadel, kellele manustati prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid organogeneesi perioodil, täheldatud sagedamini erinevaid väärarenguid, k.a kardiovaskulaarseid.

Alates 20. rasedusnädalast võib ibuprofeeni kasutamine põhjustada loote neerufunktsiooni häirest tingitud oligohüdramnioni. See võib tekkida kohe pärast ravi alustamist ja on ravi lõpetamisel tavaliselt pöörduv. Lisaks on teatatud arterioosjuha ahenemisest pärast ravimi kasutamist teisel trimestril, millest enamik taandus pärast ravi lõpetamist. Seetõttu ei tohi raseduse esimesel ja teisel trimestril ibuprofeeni kasutada, välja arvatud juhul, kui selleks on absoluutne vajadus. Kui ibuprofeeni kasutab naine, kes proovib rasestuda või raseduse esimesel ja teisel trimestril, peab annus olema nii väike ja ravi kestus nii lühike kui võimalik. Pärast mitmepäevast kokkupuudet ibuprofeeniga alates 20. rasedusnädalast tuleb kaaluda raseda sünnituseelset jälgimist oligohüdramnioni ja arterioosjuha ahenemise suhtes. Oligohüdramnioni või arterioosjuha ahenemise ilmnemisel tuleb ibuprofeeni kasutamine lõpetada.

Raseduse kolmandal trimestril võivad kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid põhjustada

• lootel:
• kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha enneaegne ahenemine/sulgumine ja pulmonaalne hüpertensioon);
• neerufunktsiooni häiret (vt eespool);
• emal ja vastsündinul, raseduse lõpul:
• võimalikku veritsusaja pikenemist, trombotsüütide agregatsioonivastane toime, mis võib esineda isegi väga väikeste annuste korral;
• emaka kontraktsioonide pärssimist, mille tulemuseks on sünnitustegevuse hilinemine või pikenemine.

Seega on ibuprofeen raseduse kolmandal trimestril vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 5.3).

Imetamine Piiratud uuringutes eritub ibuprofeen rinnapiima väga väikestes kogustes ja tõenäoliselt ei avalda see imikule kahjulikku mõju. Fertiilsus On mõningad tõendid, et ravimid, mis inhibeerivad tsüklooksügenaasi/prostaglandiini sünteesi, võivad ovulatsiooni mõjutamise kaudu kahjustada naiste fertiilsust. Häire on pöörduv pärast ravimi kasutamise lõpetamist.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ibumed ei mõjuta või mõjutab ebaoluliselt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

4.8 Kõrvaltoimed

Järgnevate kõrvaltoimete loetelu on seotud nendega, mida täheldati ibuprofeeni lühiajalisel kasutamisel käsimüügiannustes (maksimaalselt 1200 mg ööpäevas). Krooniliste haiguste ja pikaajalise ravi korral võivad ilmneda täiendavad kõrvaltoimed. Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed näitavad, et ibuprofeeni kasutamine, eriti suurtes annustes (≥ 2400 mg ööpäevas), võib olla seotud arteriaalsete trombembooliliste sündmuste (nt müokardiinfarkt või insult) vähese suurenenud riskiga (vt lõik 4.4).

Kõrvaltoimed, mida on seostatud ibuprofeeniga, on esitatud allpool esinemissageduse ja organsüsteemi klassi alusel. Kasutatud on järgmist esinemissageduste jaotust: väga sage (≥ 1/10), sage

(≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed toodud nende tõsiduse vähenevas järjekorras. Kõige sagedamini on täheldatud seedetraktiga seotud kõrvaltoimeid. Kõrvaltoimed on enamasti annusest sõltuvad, eelkõige seedetrakti verejooksu tekkimise risk, mis sõltub annusest ja ravi kestusest. Kõrvaltoimed on harvemad, kui maksimaalne ööpäevane annus on 1200 mg.

Organsüsteemi klass Esinemissagedus Kõrvaltoime Vere ja lümfisüsteemi häired Väga harv Hematopoeesi häired1 Immuunsüsteemi häired Aeg-ajalt Ülitundlikkus koos urtikaaria ja sügelusega2 Närvisüsteemi häired Aeg-ajalt Peavalu Silma kahjustused Teadmata Nägemishäired Südame häired Teadmata Südamepuudulikkus ja turse4, Kounise sündroom Vaskulaarsed häired Teadmata Hüpertensioon4 Respiratoorsed, rindkere ja Teadmata Hingamisteede reaktsioonid, sh astma, mediastiinumi häired bronhospasm või düspnoe5 Seedetrakti häired Aeg-ajalt Kõhuvalu, iiveldus ja düspepsia5 Maksa ja sapiteede häired Väga harv Maksa häired Naha ja nahaaluskoe Aeg-ajalt Nahalööve2 kahjustused Väga harv Bullossed reaktsioonid2, rasked naha Neerude ja kuseteede häired Väga harv Äge neerupuudulikkus8 Uuringud Väga harv Hemoglobiinisisalduse vähenemine 1 Näited hõlmavad aneemiat, leukopeeniat, trombotsütopeeniat, pantsütopeeniat ja agranulotsütoosi. Esimesed märgid on palavik, kurguvalu, pindmised suuhaavandid, gripilaadsed sümptomid, tugev kurnatus, seletamatu verejooks ja verevalumid. 2 Ülitundlikkusreaktsioonid: need võivad hõlmata (a) mittespetsiifilisi allergilisi reaktsioone ja anafülaksiat, (b) hingamisteede reaktsioone, sh astmat, ägenenud astmat, bronhospasmi ja düspnoed või (c) mitmesuguseid nahareaktsioone, sh sügelust, urtikaariat, purpurat, angioödeemi ning harvemini eksfoliatiivseid ja bulloosseid dermatoose, sh toksiline epidermaalne nekrolüüs, Stevensi-Johnsoni sündroom ja multiformne erüteem. 3 Ravimitest põhjustatud aseptilise meningiidi patogeenne mehhanism ei ole täielikult teada. MSPVA- dega seotud aseptilise meningiidi kohta saadud andmed osutavad siiski ülitundlikkusreaktsioonile

(ajalise seose tõttu ravimi tarbimisega ja sümptomite kadumisega pärast ravimi kasutamise lõpetamist). Märkimisväärne on, et olemasolevate autoimmuunhaigustega (nt süsteemne erütematoosne luupus ja segatüüpi sidekoehaigus) patsientidel on ravi ajal ibuprofeeniga täheldatud üksikuid aseptilise meningiidi sümptomeid (nagu kaela jäikus, peavalu, iiveldus, oksendamine, palavik või desorientatsioon). 4 Kliinilised ja epidemioloogilised uuringud viitavad sellele, et ibuprofeeni kasutamine (eriti suurte annuste korral 2400 mg ööpäevas) ja pikaajaline ravi võib olla seotud arteriaalsete trombootiliste juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) riski vähese suurenemisega (vt lõik 4.4). 5 Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimed on seedetrakti hõlmava iseloomuga. 6 Mõnikord surmaga lõppenud. 7 Vt lõik 4.4. 8 Eriti pikaajalisel kasutamisel, mis on seotud seerumi uureasisalduse suurenemise ja tursega. Siia kuulub ka papillaarne nekroos.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Täiskasvanutel on annuse vastusefekt vähem selge kui lastel, kus üle 400 mg/kg sisse võtmine võib põhjustada sümptomeid. Üleannustamise korral on poolväärtusaeg 1,5...3 tundi.

Sümptomid Enamikule patsientidest, kes on võtnud kliiniliselt olulises koguses MSPVA-sid, tekivad sümptomid, nagu iiveldus, oksendamine, pearinglus, unisus, hüpotensioon, ülakõhu valu või harvemini kõhulahtisus. Võimalik on ka tinnitus, peavalu ja seedetrakti verejooks. Tõsisema mürgistuse korral täheldatakse kesknärvisüsteemi toksilisust, mis avaldub unisuse, mõnikord erutuse ja desorientatsiooni või koomana. Mõnikord tekivad patsientidel krambid. Tõsise mürgistuse korral võib tekkida metaboolne atsidoos ja protrombiiniaeg/INR võib pikeneda, tõenäoliselt tsirkuleerivate hüübimisfaktorite toime häirimise tõttu. Võib tekkida äge neerupuudulikkus ja maksakahjustus. Astmahaigetel on võimalik astma ägenemine.

Soovitatust suuremate annuste pikaajaline kasutamine või üleannustamine võib põhjustada neeru tubulaarset atsidoosi ja hüpokaleemiat. Ravi Ravi peab olema sümptomaatiline, toetav, sh hingamisteede vabana hoidmine, südame ja elutähtsate parameetrite jälgimine kuni stabiliseerumiseni. Kaaluda võib aktiivsöe suukaudset manustamist, kui potentsiaalselt toksilise koguse allaneelamisest ei ole möödunud rohkem kui 1 tund. Sageli või pikaajaliselt esinevaid krampe tuleb ravida intravenoosse diasepaami või lorasepaamiga. Astma korral anda bronhodilataatoreid.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, propioonhappe derivaadid; ATC kood: M01AE01.

Ibuprofeen on mittesteroidne põletikuvastane ravim (MSPVA), mis on osutunud efektiivseks prostaglandiinide sünteesi pärssimisel. Inimestel vähendab ibuprofeen põletikulist valu, turseid ja palavikku. Lisaks pärsib ibuprofeen pöörduvalt trombotsüütide agregatsiooni.

Ibuprofeenlüsinaat on ibuprofeeni lüsiinisool. Pärast suukaudset manustamist dissotsieerub ibuprofeenlüsiin ibuprofeenhappeks ja lüsiiniks. Lüsiinil puudub teadaolev farmakoloogiline toime. Seega on ibuprofeenlüsiini farmakoloogilised omadused samad kui ibuprofeenhappel.

Uuringute käigus kogutud andmed näitavad, et ibuprofeen võib konkureerivalt inhibeerida väikese annuse atsetüülsalitsüülhappe toimet trombotsüütide agregatsioonile, kui neid aineid manustatakse samaaegselt. Mõned farmakodünaamilised uuringud näitasid, et kui ibuprofeeni üksikannus 400 mg võeti 8 tundi enne või 30 minuti jooksul pärast toimeainet koheselt vabastava atsetüülsalitsüülhappe annust (81 mg), ilmnes atsetüülsalitsüülhappe toime vähenemine tromboksaani moodustumisele või trombotsüütide agregatsioonile. Kuigi nende andmete ekstrapoleerimine kliinilisse situatsiooni on ebakindel, ei saa välistada, et ibuprofeeni regulaarne ja pikaajaline kasutamine võib vähendada atsetüülsalitsüülhappe madalate annuste kardioprotektiivset toimet. Ibuprofeeni juhuslikul kasutamisel ei ole kliiniliselt olulised toimed tõenäolised (vt lõik 4.5).

5.2 Farmakokineetilised andmed

Pärast manustamist jaguneb ibuprofeenlüsiin ibuprofeeniks ja lüsiiniks. Ibuprofeeni lüsiinisool lahustub vees paremini kui happeline ibuprofeen, mis võimaldab kiiremat imendumist. Ibuprofeeni farmakokineetika on terapeutiliste annuste korral lineaarne.

Imendumine Ibuprofeen imendub pärast manustamist kiiresti ja jaotub kiiresti kogu organismis. Toit lükkab ibuprofeeni imendumist edasi.

Jaotumine Ibuprofeeni manustamine ei põhjusta akumulatsioonifenomeni. Seondumine plasmavalkudega on 99%. Sünoviaalvedelikus on ibuprofeen teise ja kaheksanda tunni vahel pärast võtmist stabiilse kontsentratsiooniga, kusjuures sünoviaalne C on ligikaudu võrdne kolmandikuga plasma C -st. Pärast seda, kui rinnaga toitvad naised on võtnud iga 6 tunni järel 400 mg ibuprofeeni, on nende piimas leiduv ibuprofeeni kogus alla 1 mg 24 tunni jooksul. Biotransformatsioon Sõltuvalt maksa metabolismist (hüdroksüülimine, karboksüülimine, konjugatsioon) ei ole ibuprofeenil ensümaatilist toimet. 90% sellest metaboliseeritakse farmakoloogiliselt inaktiivsete metaboliitide kujul. Eritumine Eliminatsioon toimub peamiselt kuseteede (90%), kuid ka sapiteede kaudu. See toimub 24 tunni jooksul, suhtega 10% muutumatul kujul ja 90% inaktiivsete metaboliitide, peamiselt glükorokonjugaatidena. Eliminatsiooni poolväärtusaeg tervetel inimestel ning maksa- ja neeruhaigusega inimestel on 1,8 kuni 3,5 tundi.

Ibuprofeeni kineetilised parameetrid on eakatel ning neeru- ja maksapuudulikkuse korral vähe muutunud. Täheldatud häired ei õigusta annuse muutmist.

Tootespetsiifilised farmakokineetilised omadused Maksimaalse plasmakontsentratsiooni (T ) saavutamise aeg on ibuprofeenlüsiinil oluliselt vähenenud, võrreldes ekvivalentse happelise ibuprofeeniga. Maksimaalne kontsentratsioon seerumis saavutatakse ligikaudu 35 minutit pärast suukaudset manustamist. Pärast 200 mg tableti ühekordset manustamist on ibuprofeenlüsiini maksimaalne kontsentratsioon seerumis 48,5 ± 3,4 µg/ml ja T on ibuprofeenlüsiinil 0,58 tundi, happelise ibuprofeeni puhul 1,33 tundi.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Puuduvad prekliinilised ohutusandmed, mis eristuksid muust infost, mida on käsitletud selles ravimi omaduste kokkuvõttes.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Mikrokristalliline tselluloos PH102 Krospovidoon (tüüp A) Kopovidoon (Plasdone S-630) Puhastatud talk Magneesiumstearaat

Tableti kate Opadry II valge 85F18422: Osaliselt hüdrolüüsitud polüvinüülalkohol Titaandioksiid Makrogool 4000 Puhastatud talk Punane raudoksiid (E172)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravim ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Saadaval on läbipaistmatud PVC/PVDC/Alumiinium blistrid 2, 4, 6, 8, 10, 12, 15, 16, 20, 24 või 30 tabletiga karbis. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Ibuprofeen võib kujutada ohtu keskkonnale. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Medochemie Ltd. 1-10 Constantinoupoleos street 3011 Limassol Küpros

8. MÜÜGILOA NUMBER

1019821

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 03.02.2021 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 02.12.2025

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Detsember 2025