Furosemide norameda - süste-/infusioonilahus (10mg 1ml) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Furosemide Norameda 10 mg/ml süste-/infusioonilahus

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml lahust sisaldab 10 mg furosemiidi.

2 ml steriilset süste-/infusioonilahust sisaldab 20 mg furosemiidi. 5 ml steriilset süste-/infusioonilahust sisaldab 50 mg furosemiidi.

INN. Furosemidum

Teadaolevat toimet omav abiaine: üks annus sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi. Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahus.

Selge, värvitu või peaaegu värvitu, nähtavate osakestevaba lahus.

Lahuse pH on vahemikus 8,0 kuni 9,3.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Kiire diureesi vajadus erakorralistes olukordades või kui suukaudne ravi on välistatud.

• Turse, mis on põhjustatud südame või maksahaigusest.
• Turse, mis on põhjustatud neeruhaigusest (nefrootilise sündroomi korral on oluline põhihaiguse ravi).
• Kopsuturse (nt ägeda südamepuudulikkuse korral).

Furosemiid on näidustatud täiskasvanutele ja üle 15-aastastele noorukitele.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud ja üle 15-aastased noorukid

Kui puuduvad seisundid, mis nõuavad vähendatud annust (vt allpool) on soovitatav algannus täiskasvanutele ja üle 15-aastastele noorukitele 20...40 mg furosemiidi, manustatuna intravenoosselt (või erandjuhtudel intramuskulaarselt); maksimaalne annus sõltub individuaalsest ravivastusest.

Kui vajalikud on suuremad annused, tuleb annust suurendada 20 mg kaupa ja manustada ei tohi sagedamini kui iga kahe tunni tagant.

Täiskasvanutel on soovitatav maksimaalne ööpäevane furosemiidi annus 1500 mg.

Suurenenud diureesi tõttu ei tohi kehakaalu kaotus ületada 1 kg ööpäevas.

Lapsed

Furosemiidi intravenoosne manustamine alla 15-aastastele lastele ja noorukitele on soovitatav vaid erandjuhtudel.

Annust tuleb kohandada vastavalt kehakaalule ja soovitatav annus on vahemikus 0,5...1 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas kuni maksimaalse ööpäevase annuseni 20 mg.

Neerukahjustus

Raske neerufunktsiooni häire (seerumi kreatiniin > 5 mg/dl) korral on soovitatav, et ei ületata infusioonikiirust 2,5 mg furosemiidi minutis.

Eakad

Soovitatav algannus on 20 mg ööpäevas, suurendades järk-järgult, kuni soovitud ravivastuse saavutamiseni.

Annustamise erisoovitused:

Täiskasvanute annus põhineb järgmistel tingimustel:

• Kroonilise ja ägeda südame paispuudulikkusega seotud turse

Soovitatav algannus on 20...40 mg ööpäevas. Vajadusel võib seda annust kohandada vastavalt patsiendi ravivastusele. Kroonilise südame paispuudulikkuse korral tuleb annust manustada kahe või kolme individuaalse annusena ööpäevas ja ägeda südame paispuudulikkuse korral boolusena.

• Neeruhaigusega seotud turse

Soovitatav algannus on 20...40 mg ööpäevas. Vajadusel võib seda annust kohandada vastavalt patsiendi ravivastusele. Kogu ööpäevast annust võib manustada üksikannusena või mitme annusena ööpäeva jooksul. Kui sellise manustamise tulemuseks ei ole optimaalne vedeliku eritumise suurenemine, tuleb furosemiidi manustada pideva intravenoosse infusioonina esialgse kiirusega 50...100 mg tunnis. Enne furosemiidi manustamist tuleb korrigeerida hüpovoleemia, hüpotensioon ja happe-aluse ning elektrolüütide tasakaaluhäired. Dialüüsitavatel patsientidel on tavaline säilitusannus 250...1500 mg ööpäevas. Nefrootilise sündroomiga patsientidel tuleb annus määrata ettevaatusega, kõrvaltoimete esinemise suurema riski tõttu.

• Maksahaigusega seotud turse

Kui intravenoosne ravi on absoluutselt vajalik, peab esialgne annus olema vahemikus 20...40 mg. Seda annust võib vajadusel kohandada vastavalt ravivastusele. Kogu ööpäevast annust võib manustada üksikannusena või mitme annusena. Furosemiidi võib kasutada kombinatsioonis aldosterooni antagonistidega juhtudel, kus need ained monoteraapiana ei ole piisavad. Et vältida tüsistusi, nagu ortostaatiline talumatus või happe-aluse ja elektrolüütide tasakaaluhäired või maksa entsefalopaatia, tuleb annust hoolikalt kohandada, et saavutada järkjärguline vedelikukadu. Annus võib täiskasvanutel põhjustada kehakaalu langust ligikaudu 0,5 kg ööpäevas.

• Kopsuturse (ägeda südamepuudulikkuse korral)

Algannus on 40 mg furosemiidi veenisiseselt. Kui patsiendi seisund vajab, võib 30...60 minuti pärast süstida veel 20...40 mg furosemiidi.

Furosemiidi tuleb kasutada lisaks teistele ravivõtetele.

Manustamisviis

Intravenoosne või intramuskulaarne.

Furosemiidi parenteraalne manustamine on näidustatud juhul, kui suukaudne manustamine ei ole võimalik või ei ole tõhus (nt vähenenud imendumine soolest) või kui on vaja kiiret toimet. Optimaalse tõhususe saavutamiseks ja vastureaktsiooni pärssimiseks on üldiselt soovitatav eelistada pidevat furosemiidi infusiooni korduvatele boolussüstetele. Kui pärast ühte või mitut akuutset boolusannust järelravi korral ei ole pidev furosemiidi infusioon võimalik, tuleb järelravi korral eelistada väiksemate annuste manustamist lühemate ajavahemike järel (ligikaudu 4 tundi) suuremate boolusannuste manustamisele pikemate ajavahemike järel.

Intravenoosset furosemiidi tuleb manustada aeglaselt; ei tohi ületada kiirust 4 mg minutis ja mitte kunagi ei tohi manustada koos teiste ravimitega samas süstlas. Üldiselt tuleb furosemiidi manustada veenisiseselt. Intramuskulaarset manustamist võib kasutada vaid erandjuhtudel, kui suukaudne või

veenisisene manustamine ei ole võimalik. Tuleb märkida, et intramuskulaarne süstimine ei sobi ägedate seisundite ravis, nt kopsuturse.

Vastunäidustused

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

• Ülitundlikkus furosemiidi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Patsiendid, kellel esineb anuuria või neerupuudulikkus koos oligoanuuriaga, mis ei allu furosemiidiravile.
• Nefrotoksiliste või hepatotoksiliste ainete manustamise tagajärjel tekkinud neerupuudulikkus.
• Maksakoomaga seotud neerupuudulikkus.
• Raske hüpokaleemia või raske hüponatreemiaga patsiendid.
• Hüpovoleemia (kaasuva hüpotensiooniga või ilma) või dehüdratsiooniga patsiendid.
• Maksa entsefalopaatiaga seotud koomaeelse ja koomaseisundiga patsiendid.
• Sulfoonamiidide (nt sulfonüüluurea või sulfoonamiidide rühma antibiootikumid) ülitundlikkusega patsientidel võib esineda ristuvat tundlikkust furosemiidi suhtes.
• Imetamine (vt lõik 4.6).

Hoolikas jälgimine on vajalik, kui patsientidel esineb:

−Uriini väljavoolu osaline takistus (nt eesnäärme hüpertroofia, hüdronefroos, kusejuha ahenemine). Uriini väljutamine peab olema tagatud;

−Hüpotensioon või kui on suurenenud risk väljendunud vererõhu languseks (koronaararterite stenoosi või ajuarteri stenoosiga patsiendid);

−Manifestne või latentne diabeet või glükeemia variatsioon (vajalik on regulaarne vere glükoosisisalduse jälgimine);

−Podagra ja hüperurikeemia (vajalik on regulaarne seerumi kusihappe taseme jälgimine).

−Maksahaigus või hepatorenaalne sündroom (raske maksahaigusega seotud neerukahjustus);

−Hüpoproteineemia (seotud nefrootilise sündroomiga, furosemiidi toime võib väheneda ja tema ototoksilisus suureneda);

−Samaaegne manustamine koos liitiumi sooladega (vajalik on liitiumi taseme jälgimine, vt lõik 4.5);

−Äge porfüüria (ägeda porfüüria korral peetakse diureetikumide kasutamist ohtlikuks ja tuleb olla ettevaatlik);

−Liiga rohke diurees võib põhjustada ortostaatilist hüpotensiooni või ägedaid hüpotensiivseid episoode;

−Kui on näidustatud, tuleb enne ravi alustamist võtta tarvitusele meetmed hüpotensiooni või hüpovoleemia korrigeerimiseks.

Ettevaatlik annuse tiitrimine on vajalik järgmistel juhtudel:

−Elektrolüütide tasakaaluhäired (nt hüpokaleemia, hüponatreemia);

−Vedelike muutused, dehüdratsioon, veremahu vähenemine koos vereringe kollapsi ja võimaliku tromboosi ning emboolia tekkeohuga, eriti eakatel koos ülemäärase kasutamisega;

−Ototoksilisus (kui manustatakse kiiremini kui 4 mg/min. Teiste ototoksiliste ühendite samaaegne manustamine võib seda riski suurendada, vt lõik 4.5);

−Suurte annuste manustamine;

−Manustamine progressiivse ja raske neeruhaiguse korral;

−Manustamine koos sorbitooliga. Mõlema aine samaaegne manustamine võib põhjustada dehüdratatsiooni suurenemist (sorbitool võib põhjustada täiendavat vedeliku kadu, kuna põhjustab kõhulahtisust);

−Manustamine erütematoosluupuse korral.

−QT-intervalli pikendavad ravimid.

Tuleb olla ettevaatlik patsientide puhul, kellel on elektrolüütide puudulikkuse soodumus. Furosemiidi ravi ajal on üldiselt soovitatav regulaarselt jälgida seerumi naatriumi-, kaaliumi- ja kreatiniinisisaldust; eriti hoolikalt tuleb jälgida patsiente, kellel on kõrge elektrolüütide tasakaalutuse tekkerisk või kui esineb oluline täiendav vedeliku kadu (näiteks oksendamise või kõhulahtisuse tõttu). Hüpovoleemia

või dehüdratsioon, samuti mis tahes märkimisväärne elektrolüütide ning happe-aluse tasakaaluhäire, tuleb korrigeerida. Seetõttu võib olla vajalik ajutine furosemiidravi katkestamine.

Kontrastaine põhjustatud nefropaatia tekkeriski ennetusmeetmena ei soovitata diureesi esilekutsumiseks kasutada furosemiidi neil patsientidel, kellel on kõrge tekkerisk kontrastainest põhjustatud nefropaatiaks.

Samaaegne manustamine koos risperidooniga

Eakate dementsusega patsientide risperidooni platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes täheldati suuremat suremust patsientidel, kes said raviks risperidooni ja furosemiidi (7,3%, keskmine vanus 89 aastat, vahemikus 75...97 aastat) võrreldes ainult risperidooni (3,1%, keskmine vanus 84 aastat, vahemikus 70...96 aastat) või furosemiidi monoteraapiaga (4,1%, keskmine vanus 80 aastat, vahemikus 67...90 aastat). Risperidooni samaaegsel kasutamisel teiste diureetikumidega (enamasti väikeseannuselised tiasiidid) ei kaasnenud samasuguseid tulemusi. Selle leiu selgitamiseks ei leitud patofüsioloogilist mehhanismi ega täheldatud ühest mustrit surma põhjuse selgitamiseks. Siiski on vajalik ettevaatus ning enne ravi alustamist tuleb kaaluda antud kombinatsiooni või samaaegse tugeva diureetikumi kasutamise riske ja kasusid. Patsientide suremus ei suurenenud, kui nende raviks kasutati teisi diureetikume koos risperidooniga. Sõltumata ravist oli peamiseks surma riskifaktoriks dehüdratsioon, seetõttu tuleb seda vältida eakatel dementsusega patsientidel (vt lõik 4.3).

Valgustundlikkus

On teatatud valgustundlikkuse reaktsiooni juhtudest. Kui valgustundlikkuse reaktsioon ilmneb ravi ajal, on soovitatav ravi lõpetada. Kui uuesti manustamist peetakse vajalikuks, on soovitatav katta kehaosad päikese või kunstliku UVA-kiirguse eest.

Lapsed

Enneaegsed imikud (nefrokaltsinoosi/nefrolitiaasi võimalik areng; tuleb jälgida neerufunktsiooni ja teostada neerude ultraheliuuring). Respiratoorse distressi sündroomiga enneaegsetel imikutel võib diureetiline ravi furosemiidiga esimestel elunädalatel suurendada persisteeriva Botalli arterioosjuha tekkeriski.

See ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi 40 mg annuse kohta, mis tähendab, et on põhimõtteliselt naatriumivaba.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Mittesoovitatavad kombinatsioonid

Liitium

Furosemiid võib vähendada liitium eritumise taset, mille tulemusena suureneb kardiotoksiline toime ja liitiumi toksilisus. Seega see kombinatsioon ei ole soovitatav (vt lõik 4.4). Kui sellist kombinatsiooni peetakse vajalikuks tuleb liitiumi taset hoolikalt jälgida ja liitiumi annust kohandada.

Ototoksilised ravimid (nt aminoglükosiidid, tsisplatiin)

Furosemiid võib tugevdada teatud ravimite ototoksilisust, nt tsisplatiin või aminoglükosiidantibiootikumid, nt kanamütsiin, gentamütsiin ja tobramütsiin, eriti neerukahjustusega patsientidel. Kuna see võib põhjustada pöördumatut kahjustust, tohib neid ravimeid kasutada koos furosemiidiga ainult kaalukatel meditsiinilistel põhjustel.

Kloraalhüdraat

Üksikutel juhtudel võib furosemiidi intravenoosne manustamine 24 tundi enne kloraalhüdraadi manustamist põhjustada nahaõhetust, hüperhidroosi, ärevust, iiveldust, vererõhu tõusu ja tahhükardiat. Seetõttu furosemiidi ja kloraalhüdraadi samaaegne manustamine ei ole soovitatav.

Kombinatsioonid, mis nõuavad ettevaatust kasutamisel

Karbamasepiin ja aminoglutetimiid

Karbamasepiini või aminoglutetimiidi samaaegne manustamine võib suureneda hüponatreemia tekkeriski.

Teised antihüpertensiivsed ravimid

Teiste teatud antihüpertensiivsete ravimite (diureetikumid ja teised ravimid, mis alandavad vererõhku) toime võib furosemiidi samaaegsel manustamisel suureneda.

Angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid ja angiotensiini II retseptori antagonistid: Teiste antihüpertensiivsete ravimite toime võib suureneda furosemiidi samaaegsel manustamisel. On täheldatud tõsist vererõhu langust, äärmuslikel juhtudel koos šokiga ja neerufunktsiooni halvenemist (äge neerupuudulikkus üksikjuhtudel) manustamisel koos AKE inhibiitoritega, kui AKE inhibiitorit manustati esmakordselt või esmakordselt suures annuses (esimese annuse hüpotensioon). Kui võimalik, tuleb ravi furosemiidiga ajutiselt katkestada (või vähemalt vähendada annust) kolm päeva enne ravi alustamist AKE inhibiitori või angiotensiini II retseptori antagonistiga või AKE inhibiitorivõi angiotensiini II retseptori antagonisti annuse suurendamist.

Diureetikume võtvatel patsientidel võib esineda väljendunud hüpotensioon ja neerufunktsiooni halvenemine; samuti võib ilmneda neerukahjustus esimese samaaegse manustamise ajal või AKE inhibiitori või angiotensiini II retseptori antagonisti suurte annuste esimesel manustamisel.

Tiasiidid

Furosemiidi ja tiasiidide koostoime tulemusena esineb diureesi sünergiline toime.

Antidiabeetilised ained

Võib tekkida glükoositaluvuse vähenemine, kuna furosemiid võib vähendada nende ravimite toimet.

Metformiin

Furosemiid võib suurendada metformiini taset veres. Vastupidiselt võib metformiin vähendada furosemiidi kontsentratsiooni. Risk on seotud laktatsidoosi tekkimise suurenemisega funktsionaalse neerupuudulikkuse korral.

Südameglükosiidid (nt digoksiin) ja teised ravimid, mis võivad põhjustada QT-intervalli pikenemist: Kaaliumi taseme vähenemine võib suurendada digitaalise toksilisust; seetõttu tuleb kaaliumi taset jälgida. Mõned elektrolüütide häired võivad suurendada teatavate samaaegselt manustatavate ravimite toksilisust, mis võib põhjustada QT-intervalli pikenemist (nt Ia klassi antiarütmikumid ja III klassi antiarütmikumid, nagu amiodaroon, sotalool, dofetiliid, ibutiliid ja kinoloonid). On soovitatav jälgida kaaliumi taset plasmas ja EKG-d.

Fibraadid

Kooskasutamisel (eriti hüpoalbumineemia korral) võib suureneda furosemiidi ja fibriinhappe derivaatide (nt klofibraat ja fenofibraat) tase veres. Tuleb jälgida nende toime/toksilisuse suurenemist.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained ja salitsülaatide suured annused

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (sh koksiibid) võivad esile kutsuda ägedat neerupuudulikkust olemasoleva hüpovoleemia korral ja vähendada selle diureetilist, natriureetilist ja antihüpertensiivset toimet. Koosmanustamisel suurtes annustes salitsülaatidega võib suureneda soodumus salitsüülhappe toksilisusele vähenenud renaalse eritumise või neerufunktsiooni languse tõttu.

Nefrotoksilised ravimid (nt polümüksiinid, aminoglükosiidid, tsefalosporiin, plaatina orgaanilised ühendid, immunosupressandid, joodi sisaldavad kontrastained, foskarnet, pentamidiin) Furosemiid võib tugevdada nefrotoksiliste ravimite nefrotoksilist toimet.

Lisaks võib tsisplatiini nefrotoksilisus suureneda, kui furosemiidi ei manustata väikestes annustes (nt 40 mg normaalse neerufunktsiooniga patsientidel) ja positiivse vedelike tasakaalu olukorras, kui seda kasutatakse diureesi forsseerimiseks tsisplatiinravi ajal.

Ravimid, mis erituvad olulisel määral renaalse tubulaarsekretsioon kaudu:

Probenetsiid, metotreksaat ja teised ravimid, mis nagu furosemiid erituvad olulisel määral renaalse tubulaarsekretsioon kaudu, võivad vähendada furosemiidi toimet. Vastupidiselt võib furosemiid vähendada nende ravimite eritumist neerude kaudu. Suurtes annustes ravi korral (eelkõige furosemiidi kooskasutamisel teiste ravimitega) võib see põhjustada suurenenud sisaldust seerumis ja suurendada furosemiidi või kooskasutatava ravimi kõrvaltoimete riski.

Perifeersed adrenergilised inhibiitorid

Nende ainete toime võib suureneda furosemiidi samaaegsel manustamisel.

Fenobarbitaal ja fenütoiin

Furosemiidi toime võib väheneda samaaegsel manustamisel nende ravimitega.

Tubokurariin, kurariini derivaadid ja suktsinüülkoliin

Furosemiid võib suurendada või pikendada nende ainete lihast lõõgastavat toimet.

Glükokortikoidid, karbenoksoloon, lahtistid ja lagrits

Furosemiidi koosmanustamine glükokortikoidide, karbenoksolooni, lagritsa suurte kogustega või lahtistite pikaajaline kasutamine võib suurendada kaaliumi kadu. Glükokortikosteroididega seoses tuleb kaaluda hüpokaleemia esinemist ja selle süvenemist lahtistite liigsel kasutamisel. Kuna see võib põhjustada pöördumatut kuulmise kahjustust, võib seda kombinatsiooni kasutada ainult kaalukatel meditsiinilistel põhjustel. Kaaliumi taset tuleb jälgida.

Sukralfaat

Sukralfaadi ja furosemiidi samaaegne manustamine võib vähendada furosemiidi natriureetilist ja antihüpertensiivset toimet. Patsiente, kes saavad mõlemat ravimit tuleb hoolikalt jälgida, et teha kindlaks, kas saavutatakse furosemiidi soovitud diureetiline ja/või antihüpertensiivne toime.

Furosemiidi ja sukralfaadi manustamise vahele peab jääma vähemalt kaks tundi.

Suukaudsed antikoagulandid

Furosemiid suurendab suukaudsete antikoagulantide toimet.

Teofülliin

Teofülliini ja kuraare-tüüpi lihaslõõgastite toime võib suureneda.

Pressoramiinid (nt adrenaliin (epinefriin), noradrenaliin (norepinefriin)): Samaaegne kasutamine furosemiidiga võib nõrgendada pressoramiinide mõju.

Teised koostoimed:

Tsüklosporiini ja furosemiidi samaaegset kasutamist on seostatud podagra suurenenud riskiga.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Furosemiidi ei tohi kasutada raseduse ajal ilma mõjuvate meditsiiniliste põhjusteta. Furosemiid läbib platsentaarbarjääri ja võib seetõttu põhjustada loote diureesi. Raseduse ajal ravimisel on vaja jälgida loote kasvu.

Rasedusaegse hüpertensiooni ja turse ravi ei ole üldiselt soovitatav, kuna füsioloogiline hüpovoleemia võib suureneda, mis põhjustab platsenta perfusiooni vähenemist.

Kui furosemiidi kasutamine raseduse ajal südame- või neerupuudulikkuse raviks on hädavajalik, on oluline hoolikalt jälgida elektrolüüte, hematokriti ja loote kasvu. Furosemiidiga on seostatud võimalikku bilirubiini vabanemist albumiinilt ja seega on suurenenud nukleaarikteruse tekkerisk hüperbilirubineemia korral. Furosemiid võib soodustada loote hüperkaltsiuuriat, nefrokaltsinoosi ja sekundaarset hüperparatüroidismi.

Furosemiid jõuab nabaväädi verre 100% samas kontsentratsioonis kui ema veres. Tänaseni ei ole teatatud väärarengutest inimestel, mida võiks seostada kokkupuutega furosemiidiga. Siiski on vähe kogemusi võimaldamaks anda embrüole/lootele avalduva potentsiaalse kahjuliku mõju kohta lõplikku hinnangut.

Imetamine

Furosemiid eritub rinnapiima ja võib inhibeerida laktatsiooni. Naised ei tohi ravi ajal furosemiidiga last rinnaga toita (vt lõik 4.3).

Toime reaktsioonikiirusele

Patsiendid reageerivad furosemiidile individuaalselt. Autojuhtimise või masinate käsitsemise võime võib mõnikord väheneda furosemiidi ravi ajal, eriti ravi alguses, ravi muutmise korral või kasutamisel koos alkoholiga.

Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete hindamine põhineb järgmisel esinemissageduste definitsioonil: Väga sage (≥1/10)

Sage (≥1/100 kuni <1/10) Aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100) Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000) Väga harv (<1/10 000)

Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Nagu teistegi diureetikumide puhul, võivad ilmneda teatud kõrvaltoimed nagu:

Uuringud

Harv: furosemiidravi ajal võivad tõusta seerumi kolesterooli ja triglütseriidide tasemed.

Südame häired

Eelkõige ravi alguses ja eakatel võib väga intensiivne diurees põhjustada vererõhu langust; kui see on väljendunud, võivad tekkida sellised nähud ja sümptomid nagu ortostaatiline hüpotensioon, äge hüpotensioon, survetunde aistingud peas, pearinglus, vereringekollaps, tromboflebiit või äkksurm (intramuskulaarsel või intravenoossel manustamisel).

Vere ja lümfisüsteemi häired

Aeg-ajalt: trombotsütopeenia; trombotsütopeenia võib ilmneda, eriti suurenenud verejooksu kalduvuse korral.

Harv: eosinofiilia, leukopeenia, luuüdi supressioon; selle sümptomi ilmnemise korral tuleb ravi katkestada.

Väga harv: hemolüütiline aneemia, aplastiline aneemia, agranulotsütoos.

Raske vedelikupuudus võib tekitada hemokontsentratsiooni tromboosi soodumusega, eriti eakatel patsientidel.

Närvisüsteemi häired

Harv: paresteesia, vertiigo, pearinglus, unisus, segasus, survetunde aistingud peas.

Silma kahjustused

Harv: müoopia süvenemine, hägune nägemine; nägemishäired koos hüpovoleemia sümptomitega.

Kõrva ja labürindi kahjustused

Harv: furosemiidi põhjustatud düsakuusia ja/või syrigmus (tinnitus aurium) esinevad harva ning tavaliselt mööduvad; esinemissagedus on suurem kiire intravenoosse manustamise korral, eriti neerupuudulikkuse või hüpoproteineemiaga (nt nefrootilise sündroomi korral) patsientidel.

Seedetrakti häired

Harv: iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, anoreksia, maohäired, kõhukinnisus, suukuivus.

Maksa ja sapiteede häired

Väga harv: äge pankreatiit, intrahepaatiline kolestaas, kolestaas, ikterus, hepaatiline isheemia, maksa transaminaaside aktiivsuse suurenemine.

Neerude ja kuseteede häired

Diureetikumid võivad süvendada või esile kutsuda ägedaid kusepeetuse sümptomeid (põie tühjendamise häired, eesnäärme hüperplaasia või ureetra kitsenemine), vaskuliit, glükosuuria, vere kreatiniinisisalduse ja uurea taseme mööduv tõus.

Harv: interstitsiaalne nefriit.

Immuunsüsteemi häired

Harv: rasked anafülaktilised ja anafülaktoidsed reaktsioonid, nagu anafülaktiline šokk (ravi vt lõik 4.9).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Aeg-ajalt: sügelus, naha ja limaskestade reaktsioonid (nt bulloosne eksanteem, lööve, urtikaaria, purpur, multiformne erüteem, eksfoliatiivne dermatiit, valgustundlikkus).

Harv: vaskuliit, erütematoosluupuse ägenemine või tekkimine.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Harv: jalalihaste krambid, asteenia, krooniline artriit.

Endokriinsüsteemi häired

Furosemiid võib vähendada glükoosi taluvust. Diabeediga patsientidel võib see viia metaboolse kontrolli halvenemiseni; latentne diabeet võib väljenduda.

Ainevahetus- ja toitumishäired

Võivad tekkida hüpokaleemia, hüponatreemia ja metaboolne alkaloos, eriti pärast pikaajalist ravi või kui manustatakse suuri annuseid. Seetõttu on vajalik regulaarselt jälgida seerumi elektrolüütide taset (eriti kaalium, naatrium ja kaltsium). Võib tekkida kaaliumi puudus, eriti kaaliumivaese dieedi korral. Renaalsel teel erituva kaaliumi hulga suurenemine võib põhjustada hüpokaleemiat, eriti juhul, kui samaaegselt väheneb kaaliumi tarbimine toiduga ja/või neerudevälised kaaliumi kaod suurenevad (nt oksendamise või kroonilise kõhulahtisuse korral).

Põhihaigused (nt tsirrootiline haigus või südamepuudulikkus), samaaegselt kasutatavad ravimid (vt lõik 4.5) ja toitumine võivad põhjustada kaaliumipuudulikkuse eelsoodumust. Sellistel juhtudel on vajalik asjakohane jälgimine ja ravi asendamine.

Renaalsel teel erituva naatriumi hulga suurenemine võib põhjustada hüponatreemiat koos vastavate sümptomitega, eriti kui naatriumkloriidi saamine toiduga on piiratud.

Renaalsel teel erituva kaltsiumi hulga suurenemine võib põhjustada hüpokaltseemiat, mis võib harvadel juhtudel esile kutsuda tetaaniat.

Patsientidel, kellel renaalsel teel erituva magneesiumi hulk oli suurenenud, täheldati hüpomagneseemia tagajärjel harvadel juhtudel tetaaniat või südame rütmihäireid.

Kusihappe tase võib suureneda ja võivad tekkida podagrahood.

Furosemiidravi ajal võib tekkida metaboolne alkaloos või olemasolev metaboolne alkaloos (nt kompenseerimata maksatsirroos) võib süveneda.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Harv: palavik; intramuskulaarse süsti järgselt võivad tekkida lokaalsed reaktsioonid, nagu valu.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Ägeda või kroonilise üleannustamise korral sõltub kliiniline pilt eelkõige ülemäärasest diureesist põhjustatud elektrolüütide ja vedeliku kao suurusest ja selle põhjustatud tagajärgedest (nt hüpovoleemia, dehüdratsioon, hemokontsentratsioon, südame rütmihäired – sealhulgas AV blokaad ja vatsakeste virvendus).

Sümptomid

Nende häirete sümptomid on raske hüpotensioon (progresseerub šokiks), äge neerupuudulikkus, tromboos, deliirium, lõtv halvatus, apaatia ja segasus.

Ravi

Esimeste šoki tundemärkide (hüpotensioon, tugev higistamine, iiveldus, tsüanoos) ilmnemise korral tuleb süstimine kohe katkestada, patsient tuleb asetada peaga allapoole ja võimaldada vaba hingamine. Vedelike asendamine ja elektrolüütide tasakaalu korrigeerimine; ainevahetusfunktsioonide jälgimine ja uriini väljavoolu tagamine.

Anafülaktilise šoki korral: lahjendada 1 ml adrenaliinilahust (1:1000) 10 ml-s ja süstida aeglaselt 1 ml lahust (vastab 0,1 mg adrenaliinile), kontrollida pulssi ja vererõhku ning jälgida võimalikke rütmihäireid. Adrenaliini manustamist võib vajadusel korrata. Seejärel süstida veenisiseselt glükokortikoidi (nt 250 mg metüülprednisolooni), vajadusel korrates.

Lapsed

Kohandada ülalmainitud annuseid lastele vastavalt nende kehakaalule.

Hüpovoleemiat korrigeerida olemasolevate vahenditega ja täiendada kunstliku ventilatsiooni ning hapnikuga ning anafülaktilise šoki korral antihistamiinidega.

Spetsiifilist antidooti furosemiidile ei ole teada. Kui parenteraalse ravi ajal on toimunud üleannustamine, seisneb ravi põhimõtteliselt jälgimises ja toetavas ravis. Hemodialüüs ei kiirenda furosemiidi eliminatsiooni.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: diureetikumid, sulfoonamiidid, ATC-kood: C03CA01

Toimemehhanism

Furosemiid on tugevatoimeline diureetikum, mis toimib kiiresti. Farmakoloogilisest seisukohast inhibeerib furosemiid järgmiste elektrolüütide kaastranspordi süsteemi (tagasiimendumist) Na+, K+ ja 2CL-, mis asuvad Henle lingu ülenevas sääres rakumembraani luumenil. Seega, furosemiidi tõhusus sõltub ravimi jõudmisest torukese luumeni anioonilise transpordi mehhanismi kaudu. Diureetilise toime tulemusena inhibeeritakse naatriumkloriidi reabsorptsiooni selles Henle lingu segmendis. Selle tulemusena võib eritunud naatriumi fraktsioon tõusta 35% naatriumi glomerulaarfiltratsioonist. Suurenenud naatriumi eliminatsiooni teisene mõju on: uriinierituse suurenemine ja suurenenud kaaliumi eritumine distaalses tuubulis. Samamoodi suureneb ka kaltsiumi ja magneesiumi soolade eritumine.

Farmakodünaamilised toimed

Furosemiid inhibeerib tagasiside mehhanismi macula densa’s ja stimuleerib annusest sõltuvat reniin- angiotensiin-aldosterooni süsteemi. Südamepuudulikkuse korral vähendab furosemiid järsult südame eelkoormust (suurendades veresoonte mahtu). Seda varajast vaskulaarset toimet vahendavad ilmselt prostaglandiinid ja selle eelduseks on küllaldane neerufunktsioon, reniin-angiotensiini süsteemi

aktiivsus ja prostaglandiinide sünteesi häirimatus. Oma natriureetilise toime tõttu vähendab furosemiid veresoonte reaktiivsust katehhoolamiinide suhtes, mis suureneb hüpertensiivsetel patsientidel.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Furosemiidi diureetiline toime saabub 15 minuti jooksul pärast intravenoosset manustamist. Annusest sõltuv diureesi ja natriureesi suurenemine avaldus tervetel indiviididel, kellele manustati furosemiidi (annused vahemikus 10...100 mg). Toime kestus tervetel indiviididel pärast 20 mg furosemiidi intravenoosse annuse manustamist on ligikaudu 3 tundi ja pärast 40 mg suukaudse annuse manustamist 3...6 tundi.

Haigetel patsientidel on vaba furosemiidi ja seotud furosemiidi (määratud uriinierituse määra kaudu) tubulaarse kontsentratsiooni ning tema natriureetilise mõju vaheline suhe tõlgendatud sigmoidaalsel graafikul, minimaalse tõhusa eritumise määraga ligikaudu 10 mikrogrammi minutis. Järelikult on pidev furosemiidi infusioon tõhusam, kui korduvad boolussüsted. Üle teatud booluse manustamise annuse ravimi mõju ei suurene oluliselt. Furosemiidi efektiivsus on vähenenud tubulaarse sekretsiooni vähenemise või ravimi intratubulaarse albumiiniga seondumise tõttu.

Farmakokineetilised omadused

Jaotumine

Furosemiidi jaotusruumala on 0,1...1,2 liitrit ühe kilogrammi kehakaalu kohta. Jaotusruumala võib suureneda sõltuvalt kaasnevast haigusest. Seonduvus valkudega (enamasti albumiin) on suurem kui 98%.

Eritumine

Furosemiid eritub peamiselt mitte-konjugeeritud vormis, enamasti läbi proksimaalse tuubuli sekretsiooni. Pärast veenisisest manustamist elimineeritakse 60...70% furosemiidist sel teel. Furosemiidi glükuroniidmetaboliidid moodustavad 10...20% uriinist leitud ainetest. Ülejäänud annus eritub väljaheitega, ilmselt pärast sapieritust. Pärast veenisisest manustamist on furosemiidi plasma poolväärtusaeg 1...1,5 tundi. Furosemiid eritub rinnapiima. See läbib platsentaarbarjääri, jõudes aeglaselt looteni. Furosemiidi kontsentratsioon on sarnane emal, lootel ja vastsündinul.

Neerukahjustus

Neerukahjustuse korral on furosemiidi eliminatsioon aeglasem ja selle poolväärtusaeg suurenenud. Lõppstaadiumis neeruhaigusega patsientidel on keskmine poolväärtusaeg 9,7 tundi. Mitme multiorganpuudulikkuse korral võib poolestusaeg ulatuda 20...24 tunnini. Nefrootilise sündroomi korral põhjustab plasmavalkude madalam kontsentratsioon seondumata furosemiidi suuremat kontsentratsiooni. Teiselt poolt on neil patsientidel furosemiidi efektiivsus vähenenud intratubulaarse albumiiniga seondumise ja vähenenud tubulaarsekretsiooni tõttu. Furosemiid on halvasti dialüüsitav hemodialüüsi, peritoneaaldialüüsi või pideva ambulatoorse peritoneaaldialüüsi patsientidel.

Maksakahjustus

Maksakahjustuse korral suureneb furosemiidi poolväärtusaeg 30...90%, peamiselt suurema jaotusruumala tõttu. Eliminatsioon sapi kaudu võib väheneda (kuni 50%). Selles patsientide rühmas varieeruvad farmakokineetilised parameetrid rohkem.

Südame paispuudulikkus, raske hüpertensioon, eakad

Südame paispuudulikkuse või raske hüpertensiooniga patsientidel või eakatel on furosemiidi eliminatsioon aeglasem neerufunktsiooni vähenemise tõttu.

Enneaegsed imikud ja vastsündinud

Sõltuvalt neerude küpsusest võib furosemiidi eliminatsioon olla aeglane. Glükuronidatsiooni ebapiisava suutlikkusega lastel on ravimi metabolism samuti vähenenud. Ajalistel vastsündinutel on poolväärtusaeg üldiselt vähem kui 12 tundi.

Prekliinilised ohutusandmed

Korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse mittekliinilised andmed ei viita inimesele ohtlikele toimetele. Reproduktsioonitoksilisuse uuringus leiti pärast suurte annuste manustamist rottide loodetel diferentseerunud glomeerulite arvu vähenemist ja hüpokaleemiast tingitud skeleti anomaaliaid abaluudel, õlavarreluudel ja roietel ning hiirte ja küülikute loodetel hüdronefroosi.

Hiirtel läbiviidud uuring ja üks kolmest küülikutel läbi viidud uuringutest näitasid hüdronefroosi (neeruvaagna ja mõningatel juhtudel kusejuhade distentsioon) suurenenud esinemissagedust ja raskust katsealuste emasloomade loodetel võrreldes kontrollgrupiga. Furosemiidi saanud enneaegsetel küülikutel oli kõrgem intraventrikulaarse verejooksu esinemissagedus, kui soolalahust saanud poegadel, mis võis olla tingitud furosemiidi põhjustatud intrakraniaalsest hüpotensioonist.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks)

Naatriumkloriid

Kontsentreeritud vesinikkloriidhape (pH reguleerimiseks)

Süstevesi

Sobimatus

Furosemiidi ei tohi segada tugevate happelahustega (pH madalam kui 5,5) nagu askorbiinhapet, noradrenaliini ja adrenaliini sisaldavad lahused, kuna esineb sademe tekkimise risk. Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

Kõlblikkusaeg

Ravimi kõlblikkusaeg: 2 aastat.

Pärast esmast avamist: Pärast avamist tuleb ravim kohe ära kasutada.

Pärast lahjendamist: Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 48 tunni jooksul temperatuuril 25°C ja 2…8°C, valguse eest kaitstult.

Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja. Ravimit võib säilitada kuni 24 tundi temperatuuril 2°C kuni 8°C, välja arvatud juhul, kui lahjendamine on toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi.

Hoida ampullid välispakendis, valguse eest kaitstult. Mitte lasta külmuda.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi lahjendamist vt lõik 6.3.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Merevaikkollane I tüüpi klaasist ampull, mis sisaldab 2 ml või 5 ml lahust.

Pakendi suurused:

2 ml ampull. Üks pakend sisaldab 10 või 25 ampulli. 5 ml ampull. Üks pakend sisaldab 10 või 25 ampulli.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Furosemide Norameda 10 mg/ml süste-/infusioonilahust tohib segada neutraalsete ja nõrgalt aluseliste lahustega, mille pH on vahemikus 7…10, nt 0,9%-line naatriumkloriidi lahus ja Ringeri laktaadilahus PVC-vabades kottides.

Nähtavaid osakesi sisaldavat lahust ei tohi kasutada.

Ainult ühekordseks kasutamiseks, kasutamata jäänud ravimpreparaat tuleb ära visata. Furosemide Norameda 10 mg/ml süste-/infusioonilahust ei tohi segada teiste ravimitega.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

UAB Norameda

Meistrų 8A

Vilnius LT-02189

Leedu

MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 08.01.2018

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

jaanuar 2018