Fosrenol - närimistablett (500mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Fosrenol, 500 mg närimistabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks närimistablett sisaldab lantaankarbonaathüdraati, mis vastab 500 mg lantaanile.

INN. Lantanum

Teadaolevat toimet omavad abiained

Närimistabletid sisaldavad ka keskmiselt 1066 mg dekstraate, mis sisaldavad glükoosi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Närimistablett.

Valge, ümmargune, 18 mm, kaldservaga lame tablett, mille ühele küljele on pressitud S405/500.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Kroonilise neerupuudulikkuse tõttu hemodialüüsil või ambulatoorsel peritoneaaldialüüsil (CAPD-ravi) olevatel täiskasvanud patsientidel fosfaati siduva ainena hüperfosfateemia vähendamiseks. Lantaan on näidustatud ka kroonilise neeruhaiguse raviks täiskasvanud patsientidel, kes ei saa dialüüsi, kelle seerumi fosfaaditase on ≥ 1,78 mmol/l ning kellel ei piisa seerumi fosfaaditasemete normaliseerimiseks ainuüksi vähese fosfaadisisaldusega dieedist.

Annustamine ja manustamisviis

Fosrenol on suukaudseks manustamiseks.

Tabletid tuleb täielikult katki närida ja mitte tervelt alla neelata. Närimise hõlbustamiseks võib tabletid purustada. Patsientidel, kellel on tablettide närimisega raskusi, võib kasutada Fosrenol’i suukaudset pulbrit (vt lõik 4.4).

Täiskasvanud, kaasa arvatud eakad (> 65-aastased)

Fosrenol’i tuleb võtta söögi ajal või kohe pärast seda, jagades ööpäevase annuse toidukordade vahel. Patsiendid peaksid järgima soovitatud dieete, et kontrollida fosfaatide ja vedelike tarbimist. Fosrenol on närimistableti kujul, seega välditakse täiendavat vedeliku tarbimist. Tuleb jälgida fosfaadi taset seerumis ja tiitrida Fosrenol’i annust iga 2...3 nädala järel, kuni saavutatakse vastuvõetav fosfaadi tase seerumis, seejärel jälgida seda regulaarselt.

Fosfaadi taseme kontrollimine seerumis on näidustatud alates annustest 750 mg ööpäevas. Kliinilistes uuringutes piiratud arvul patsientidel uuritud maksimaalne annus on 3750 mg. Lantaanravile reageerivad patsiendid saavutavad tavaliselt vastuvõetava fosfaadi taseme seerumis annusega 1500...3000 mg lantaani ööpäevas.

Lapsed

Fosrenol’i ohutus ja efektiivsus lastel ja alla 18-aastastel noorukitel ei ole tõestatud (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Maksakahjustus

Maksakahjustuse mõju Fosrenol’i farmakokineetikale pole hinnatud. Ravimi toimemehhanismist tingituna ning kuna see ei metaboliseeru maksas, ei tule maksakahjustuse korral annuseid kohandada, kuid patsiente tuleb hoolikalt jälgida (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Vastunäidustused

Ülitundlikkus TOIMEAINE või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Hüpofosfateemia.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Fosrenol’iga läbi viidud loomuuringutes on näidatud lantaani deponeerumist kudedes. Fosrenol’iga ravitud patsientidelt, mõnel juhul kuni 4,5 aastat, saadud 105 luubiopsias täheldati aja jooksul lantaani tõusnud taset (vt lõik 5.1). On teatatud lantaani seedetrakti limaskesta ladestumise juhtudest, enamasti pärast pikaajalist kasutamist. Selle leiu kliiniline tähtsus ei ole veel teada.

Fosrenol’i kasutamise kohta kliinilistes uuringutes kauem kui 2 aastat on praegu vähe andmeid. Siiski, uuringus osalejate ravis Fosrenol’iga kuni 6 aasta jooksul, ei ole riski/kasu suhe muutunud.

Seoses lantaani kasutamisega on esinenud seedetrakti obstruktsiooni, iileuse, subiileuse ja seedetrakti perforatsiooni juhte, millest mõned vajasid operatsiooni või hospitaliseerimist (vt lõik 4.8).

Ettevaatlik tuleb olla kõikide patsientide puhul, kellel on eelsoodumus seedetrakti obstruktsiooni, iileuse, subiileuse ja perforatsiooni tekkimiseks; näiteks kui patsiendil on seedetrakti anatoomilised muutused (nt divertikuliit, peritoniit, anamneesis seedetrakti operatsioon, seedetrakti vähk ja seedetrakti haavandid), hüpomotiilsuse häired (nt kõhukinnisus, diabeetiline gastroparees) ning kasutamisel samaaegselt ravimitega, mis neid toimeid teadaolevalt võimendavad.

Arstid ja patsiendid peavad olema ravi ajal lantaankarbonaadiga valvsad seedetraktiga seotud nähtude ja sümptomite suhtes – eelkõige, kui need avalduvad kõhukinnisusena ja kõhuvaluna / kõhu paisumisena, mis võivad viidata soolesulgusele, iileusele või subiileusele.

Patsientidel, kellel tekivad raske kõhukinnisus või muud rasked seedetraktiga seotud nähud ja sümptomid, tuleb ravi lantaankarbonaadiga ümber hinnata.

Ägeda peptilise haavandi, haavandilise koliidi, Crohni tõve või sooleobstruktsiooniga patsiente ei värvatud Fosrenol’iga läbi viidud kliinilistesse uuringutesse.

Fosrenol’i tabletid tuleb täiesti puruks närida ja mitte tervelt alla neelata (vt lõik 4.2). Tulenevalt närimata või puudulikult näritud Fosrenol’i tablettide neelamisest on esinenud tõsiseid seedetrakti tüsistusi.

Neerupuudulikkusega patsientidel võib tekkida hüpokaltseemia. Fosrenol ei sisalda kaltsiumit. Seetõttu tuleb sellel patsientide populatsioonil jälgida regulaarsete intervallidega kaltsiumi taset seerumis ning anda sobivaid toidulisandeid.

Maksaensüümid ei metaboliseeri lantaani, kuid tõenäoliselt eritatakse see sapiga. Haigusseisundid, mille puhul sapieritus on märkimisväärselt langenud, võivad järk-järgult aeglustada lantaani eliminatsiooni, mis võib põhjustada lantaani suuremaid plasmakontsentratsioone ning deponeerumist

kudedes (vt lõigud 5.2 ja 5.3). Kuna imendunud lantaan elimineerub põhiliselt maksa kaudu, on soovitatav jälgida maksafunktsiooni näitajaid.

Lapsed

Fosrenol’i ohutust ja efektiivsust lastel ja noorukitel ei ole uuritud; lastel ja noorukitel ei soovitata kasutada (vt lõik 4.2).

Fosrenol’i tarvitamine tuleb lõpetada, kui patsiendil tekib hüpofosfateemia.

Alakeha läbivad röntgenkiired võivad lantaankarbonaati tarbiva patsiendi korral anda ebakvaliteetse röntgenpildi, sest ravim takistab objekti piisavat läbivalgustamist pildindusaine poolt.

Päriliku harvaesineva glükoos-galaktoos malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Lantaankarbonaathüdraat võib suurendada mao pH-d. On soovitav, et antatsiididega koostoimeid omavate ühendite (nt klorokviin, hüdroksüklorokviin ja ketokonasool) ja Fosrenol’i manustamise vahel oleks 2 tundi.

Tervetel patsientidel ei mõjutanud tsitraadi samaaegne manustamine lantaani imendumist ja farmakokineetikat.

Kliinilistes uuringutes ei mõjutanud Fosrenol’i manustamine rasvlahustuva A-, D-, E- ja K-vitamiini tasemeid seerumis.

Vabatahtlikel läbi viidud uuringud on näidanud, et Fosrenol’i manustamine koos digoksiini, varfariini või metoprolooliga ei põhjusta kliiniliselt olulisi muutusi nende ravimite farmakokineetilistes profiilides.

Imiteeritud maomahlas ei moodustanud lantaankarbonaathüdraat lahustumatuid komplekse varfariini, digoksiini, frusemiidi, fenütoiini, metoprolooli ega enalapriiliga, mis näitab vähest võimet nende ravimite imendumist mõjutada.

Siiski on teoreetiliselt võimalikud koostoimed selliste ravimitega, nagu tetratsükliin ja doksütsükliin ning kui neid ühendeid tuleb koos manustada, soovitatakse, et nende ja Fosrenol’i manustamise vahel oleks 2 tundi.

Suukaudse tsiprofloksatsiini biosaadavus vähenes ligikaudu 50% selle kasutamisel koos Fosrenol’iga üheannuselises uuringus tervete vabatahtlikega. Soovitatav on võtta floksatsiini suukaudseid ravimvorme vähemalt 2 tundi enne või 4 tundi pärast Fosrenol’i manustamist.

Fosfaate siduvad ained (sealhulgas Fosrenol) on vähendanud levotüroksiini imendumist. Seega ei tohi kilpnäärme hormoonasendusravi võtta 2 tunni jooksul enne ega pärast Fosrenol’i manustamist ning mõlemat ravimit kasutavatel patsientidel on soovitatav jälgida hoolikamalt TSH-tasemeid.

Lantaankarbonaathüdraat ei ole tsütokroom P450 substraat ja ei inhibeeri oluliselt peamiste inimese tsütokroom P450 isoensüümide CYP1A2, CYP2D6, CYP3A4, CYP2C9 või CYP2C19 toimeid in vitro.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Fosrenol’i kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid.

Üks uuring rottidel näitas suurtes annustes kasutamisel reproduktiivset fetotoksilisust (silmade avanemise ja seksuaalse küpsemise hilinemine) ja järglaste kehakaalu vähenemist (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei ole teada. Fosrenol’i ei ole soovitav kasutada raseduse ajal.

Imetamine

Ei ole teada, kas lantaan eritub rinnapiima. Lantaani eritumist piima ei ole loomadel uuritud. Otsuse tegemisel tuleb hoolikalt kaaluda, kas jätkata/katkestada imetamine või jätkata/katkestada ravi Fosrenol’iga, võttes seejuures arvesse imetamisest tulenevat võimalikku kasu lapsele ning Fosrenol’i ravist tulenevat võimalikku kasu imetavale emale.

Fertiilsus

Lantaankarbonaadi mõju kohta fertiilsusele inimestel andmed puuduvad. Rottide toksikoloogilises uuringus lantaankarbonaat viljakust ei kahjustanud.

Toime reaktsioonikiirusele

Fosrenol võib tekitada pearinglust ning peapööritust, mis võib häirida võimet juhtida autot ning käsitseda masinaid.

Kõrvaltoimed

Kõige sagedasemad kõrvaltoimed, kui välja arvata peavalu ja allergilised nahareaktsioonid, on seedetrakti reaktsioonid, mida saab vähendada Fosrenol’i võtmisel koos toiduga ja üldiselt mööduvad need pideval manustamisel aja jooksul (vt lõik 4.2).

Kõrvaltoimete esinemissagedus on esitatud järgmise liigituse kohaselt: väga sage (≥ 1/10); sage

(≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Aeg-ajaltasteenia, valu rindkeres, kurnatustunne, halb enesetunne, perifeerne turse, valu, janu

Uuringud

Aeg-ajaltvere alumiiniumitaseme tõus, GGT taseme tõus, maksa transaminaaside aktiivsuse tõus, alkaalse fosfataasi taseme tõus, kehakaalu langus

Turuletulekujärgne kogemus

Fosrenoli turuletulekujärgse kasutamise käigus on teatatud allergiliste nahareaktsioonide juhtumitest (sh nahalööbed, nõgestõbi ja kihelus), mis olid lantaankarbonaatraviga ajaliselt tihedalt seotud. Kliinilistes uuringutes oli allergiliste nahareaktsioonide esinemissagedus nii Fosrenoli kui ka platseebo/aktiivse võrdlusravimi rühmas väga sage (≥ 1/10).

Kuigi üksikjuhtudel on esinenud rida täiendavaid kõrvaltoimeid, ei peeta ühtegi neist selles patsientide populatsioonis ootamatuks.

Täheldatud on mööduvaid QT muutusi, kuid need ei olnud seotud kardiaalsete kõrvaltoimete esinemissageduse suurenemisega.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Üleannustamisest ei ole teatatud. Suurim lantaani ööpäevane annus, mis manustati tervetele vabatahtlikele I faasi uuringutes, oli 4718 mg 3 päeva jooksul. Täheldatud kõrvaltoimed olid kerged kuni mõõdukad ning hõlmasid iiveldust ja peavalu.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: ained hüperkaleemia ja hüperfosfateemia raviks. ATC-kood: V03AE03.

Fosrenol sisaldab lantaankarbonaathüdraati. Lantaankarbonaathüdraadi aktiivsus fosfaadi sidujana sõltub mao happelises keskkonnas karbonaatsoolast vabanevate lantaaniioonide kõrgest afiinsusest toidu fosfaadi suhtes. Moodustub lahustumatu lantaanfosfaat, mis vähendab fosfaadi imendumist seedetraktist.

Kahes II faasi ja kahes III faasi uuringus uuriti kokku 1130 kroonilise neerupuudulikkusega patsienti, kes olid säilitusdialüüsil või CAPD-ravil. Kolm uuringut olid platseeboga kontrollitavad (1 fikseeritud annusega ja 2 tiitritud annusega ülesehitusega) ning üks hõlmas võrdlusravimina kaltsiumkarbonaati. Nende uuringute ajal said 1016 patsienti lantaankarbonaati, 267 kaltsiumkarbonaati ja 176 platseebot.

Kahte platseebokontrollitud randomiseeritud uuringusse hõlmati patsiendid, kes said dialüüsi pärast eelnevate fosfaate siduvate ainete väljaloputusperioodi. Pärast lantaankarbonaadi tiitrimist nii, et esimeses uuringus saavutati seerumi fosfaatide tase 1,3...1,8 mmol/l (annused kuni 2250 mg päevas) ning teises uuringus ≤ 1,8 mmol/l (annused kuni 3000 mg päevas) randomiseeriti patsiendid säilitusraviks lantaankarbonaadi või platseeborühma. Pärast 4-nädalast randomiseeritud platseebokontrollitud faasi tõusis mõlemas uuringus seerumi fosfaadi kontsentratsioon vahemikku 0,5 ja 0,6 mmol/l platseebogrupis võrreldes patsientidega, kes said edasi lantaankarbonaatravi. 61%

lantaankarbonaati saavatest patsientidest säilitasid esialgse kontsentratsiooni, võrreldes 23%-ga platseebopatsientidest.

Aktiivne võrdlusuuring näitas, et seerumi fosfaatide tasemed vähenesid 5-nädalase tiitrimisperioodi lõpuks sihttasemele 1,8 mmol/l 51%-l lantaani grupi patsientidest võrreldes 57%-ga kaltsiumkarbonaadi grupi patsientidest. 25. nädalaks oli kontrollitud seerumi fosfaatide tasemega randomiseeritud patsientide protsent mõlemas ravigrupis sarnane: 29% lantaani- ning 30% kaltsiumkarbonaadi grupis (kasutati lähenemist puudumine=negatiivne). Mõlemas ravigrupis vähenes seerumi fosfaadi keskmine tase sarnaselt.

Edasised pikaajalised lisauuringud on näidanud, et mõnedel patsientidel säilib fosfaatide taseme vähenemine lantaankarbonaadi pikaajalise, vähemalt 2-aastase manustamise järgselt.

Hüperkaltseemiast teatas võrdlevates uuringutes 0,4% Fosrenol’iga ravitud patsientidest, võrreldes 20,2% kaltsiumil põhinevate sidujatega ravitutest. Seerumi PTH kontsentratsioonid võivad kõikuda sõltuvalt kaltsiumi-, fosfaadi- ja D-vitamiini tasemetest patsiendi seerumis. Ei ole näidatud, et Fosrenol’il oleks mingeid otseseid toimeid seerumi PTH kontsentratsioonile.

Pikaajalistes luude uuringutes täheldati keskmiste andmete põhjal kontrollpopulatsioonis suunda luu lantaanikontsentratsioonide suurenemisele aja jooksul, kusjuures keskmine suurenes 24 kuu jooksul 3 korda, võrreldes algtasemega 53 mikrogrammi/kg. Lantaankarbonaadiga ravitud patsientidel suurenes luu lantaanikontsentratsioon lantaankarbonaatravi esimese 12 kuu jooksul keskmiseni 1328 mikrogrammi/kg (vahemik 122…5513 mikrogrammi/kg). Kontsentratsioonide keskmine ja vahemikud 18. ja 24. kuul olid sarnased 12 kuu omadega. Keskmine 54. kuul oli

4246 mikrogrammi/kg (vahemik 1673...9792 mikrogrammi/kg).

Paaris luubiopsiad (algtasemel ja ühe või kahe aasta pärast) patsientidel, kes randomiseeriti kas Fosrenol’i või kaltsiumkarbonaadi rühma ühes uuringus, ja patsientidel, kes randomiseeriti kas Fosrenol’i või alternatiivravi rühma teises uuringus, ei näidanud rühmade vahel mingeid erinevusi mineraliseerumisdefektide tekkes.

Lapsed

Euroopa Ravimiamet on peatanud kohustuse esitada Fosrenol’iga läbi viidud uuringute tulemused laste ühe või mitme alarühma kohta hüperfosfateemia ravis (teave lastel kasutamise kohta: vt lõik 4.2).

Farmakokineetilised omadused

Kuna lantaani ja toidu fosfori seondumine toimub mao ja peensoole ülaosa valendikus, ei sõltu Fosrenol’i terapeutiline efektiivsus lantaani tasemetest plasmas.

Lantaan esineb ümbritsevas keskkonnas. Tausttasemete mõõtmised lantaankarbonaathüdraadiga mitteravitud kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel III faasi kliinilistes uuringutes andsid kontsentratsiooniks plasmas < 0,05 kuni 0,90 nanogrammi/ml ja luubiopsia proovides < 0,006 kuni 1,0 mikrogrammi/g.

Imendumine

Lantaankarbonaathüdraat lahustub vees vähe (< 0,01 mg/ml pH 7,5 juures) ja ta imendub pärast suukaudset manustamist minimaalselt. Absoluutne suukaudne biosaadavus hinnatakse inimestel olevat < 0,002%.

Pärast ühekordsete suukaudsete lantaaniannuste 250 … 1000 mg manustamist suurenes tervetel isikutel AUC ja CMAX plasmas annuse funktsioonina, kuid vähem kui proportsionaalselt, mis on kooskõlas lahustumisega piiratud imendumisega. Eliminatsiooni poolväärtusaeg plasmas oli tervetel isikutel 36 tundi.

Neerudialüüsi saavatel patsientidel, kellele manustati 10 päeva 1000 mg lantaani 3 korda ööpäevas, oli keskmine (±sd) maksimaalne plasmakontsentratsioon 1,06 (±1,04) nanogrammi/ml ja keskmine

AUCVIIMANE oli 31,1 (±40,5) nanogrammi x t/ml. Regulaarne taseme jälgimine veres 1707 neerudialüüsi saaval patsiendil, kes said lantaankarbonaathüdraati kuni 2 aastat, ei näidanud lantaani

kontsentratsioonide suurenemist plasmas selle aja jooksul.

Jaotumine

Lantaan ei kuhju patsientide ega loomade plasmas pärast lantaankarbonaathüdraadi korduvat suukaudset manustamist. Väike osa suukaudselt manustatud lantaanist seondub ulatuslikult plasmavalkudega (> 99,7%) ja loomkatsetes täheldati laialdast jaotumist süsteemsetesse kudedesse, peamiselt luudesse, maksa ja seedetrakti, sealhulgas mesenteerilistesse lümfisõlmedesse. Pikaajalistes loomkatsetes suurenesid aja jooksul lantaani kontsentratsioonid mitmetes kudedes, sealhulgas seedetraktis, luus ja maksas, tasemeteni, mis olid mitme suurusjärgu võrra üle plasmatasemete. Mõnedes kudedes, nt maksas, saabus lantaani tasakaalukontsentratsioon, sel ajal kui tasemed seedetraktis suurenesid koos ravi kestusega. Pärast ravi lõpetamist varieerusid kudede vahel muutused lantaani tasemetes. Pärast manustamise lõpetamist jäi suhteliselt suur hulk lantaani kudedesse kauemaks kui 6 kuud (keskmine luudesse jäänud protsent ≤ 100% (rott) ja ≤ 87% (koer) ning maksas ≤ 6% (rott) ja ≤ 82 % (koer). Pikaajalistes loomkatsetes lantaankarbonaadi suurte annuste suukaudse manustamisega täheldatud lantaani kudedesse deponeerumisega ei kaasnenud mingeid kõrvaltoimeid (vt lõik 5.3) (Informatsiooni saamiseks lantaani kontsentratsioonide muutuste kohta luubiopsiates, mis võeti neerudialüüsi saavatelt patsientidelt pärast üheaastast ravi lantaani sisaldavate versus kaltsiumi sisaldavate fosfaadi sidujatega vt lõik 5.1).

Metabolism

Lantaan ei metaboliseeru.

Uuringuid maksakahjustusega kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel ei ole teostatud. III faasi kliinilistesse uuringutesse sisenemise ajal ei olnud kaasuvate maksahäiretega patsientidel tõendeid plasma suuremast eksponeeritusest lantaanile ega maksafunktsioonide halvenemisest pärast kuni 2-aastast ravi Fosrenol’iga.

Eritumine

Lantaan eritub peamiselt väljaheitega, vaid ligikaudu 0,000031% suukaudsest annusest eritub tervetel isikutel uriiniga (neerukliirens ligikaudu 1 ml/min, mis moodustab < 2% totaalsest plasmakliirensist).

Pärast intravenoosset manustamist loomadele eritub lantaan peamiselt väljaheitega (74% annusest), nii sapi kaudu kui ka otsese transpordiga läbi sooleseina. Eritumine neerude kaudu oli minimaalne.

Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, fertiilsuse ega genotoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Lantaankarbonaathüdraat vähendas farmakoloogilise ohutuse uuringus rottidel maohappesust.

Rottidel, kellele manustati suures annuses lantaankarbonaathüdraati alates 6. tiinuspäevast kuni

20 päeva pärast poegimist, ei esinenud toimeid emale, kuid järglastel esines vähenenud kehamass ja viivitusi mõnedes arengunäitajates (silmade ja tupe avanemine). Küülikutel, kellele manustati tiinuse ajal suures annuses lantaankarbonaathüdraati, täheldati emasloomal toksilisust koos vähenenud toidutarbimisega ja kehamassi suurenemisega, suurenenud loodete implantatsioonieelseid ja järgseid hukkumisi ning järglaste vähenenud kehamassi.

Lantaankarbonaathüdraat ei olnud hiirtel ega rottidel kartsinogeenne. Hiirtel täheldati suure annusega rühmas (1500 mg/kg/ööpäev) maoadenoomide suurenemist. Kasvajate tekkimine hiirel arvatakse olevat seotud mao ägenenud spontaansete patoloogiliste muutustega ning peetakse kliiniliselt vähe tähtsaks.

Loomkatsed on näidanud lantaani deponeerumist kudedesse, peamiselt seedetrakti, mesenteersetesse lümfisõlmedesse, maksa ja luudesse (vt lõik 5.2). Siiski ei näita tervetel loomadel eluajal läbi viidud uuringud, et Fosrenol’i kasutamine põhjustaks kahjulikke toimeid inimesele. Spetsiifilisi immunotoksilisuse uuringuid ei ole teostatud.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Dekstraadid (hüdraaditud)

Kolloidne veevaba ränidioksiid

Magneesiumstearaat.

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Valged silindrilised HDPE purgid, mis sisaldavad kunstsiidist spiraaltoru, koos lapsekindla polüpropüleenist keeratava korgiga.

Pakendi suurused

20, 45 tabletti. Mitmikpakendis on 90 (2 pakendit, igas 45 tk) närimistabletti. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

MÜÜGILOA HOIDJA

Shire Pharmaceuticals Ireland Limited,

Block 2 & 3 Miesian Plaza,

50 – 58 Baggot Street Lower,

Dublin 2,

Iirimaa

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 25/08/2006

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 29/01/2015

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

november 2018