Flux - kõvakapsel (20mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Flux, 20 mg kõvakapslid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks kõvakapsel sisaldab 22,4 mg fluoksetiinvesinikkloriidi (vastab 20 mg fluoksetiinile). INN. Fluoxetinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Kõvakapsel

Helerohelised kõvakapslid.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Depressioon Obsessiiv-kompulsiivne häire

Bulimia nervosa: fluoksetiin on näidustatud täiendava ravina psühhoteraapiale, et vähendada söömishoogusid ja ülemäärast tungi langetada kehakaalu.

Lapsed (8-aastased ja vanemad) ja noorukid

Mõõdukas kuni raske depressioon, mis ei ole allunud 4...6 psühhoteraapia seansile. Antidepressante tohib kasutada mõõduka kuni raske depressiooniga lastel või noorukitel ainult samaaegselt psühhoteraapiaga.

Annustamine ja manustamisviis

Suukaudne.

Depressioon

Täiskasvanud ja eakad: soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Annust tuleb täpsustada ja vajadusel kohandada 3...4 nädala jooksul pärast ravi algust ning hiljem, kui see on kliiniliselt vajalik. Kuigi suuremate annuste kasutamisel on võimalikud sagedasemad kõrvaltoimed, võib mõnedel patsientidel, kes ei reageeri ravile annusega 20 mg, seda suurendada kuni maksimaalse annuseni 60 mg (vt lõik 5.1). Annuseid korrigeeritakse ettevaatlikult, lähtuvalt patsiendi individuaalsetest vajadustest, et säilitada patsiendile väikseim efektiivne annus.

Depressiooniga patsientide ravi peaks kestma vähemalt 6 kuud, et kindlustada sümptomite kadumine.

Obsessiiv-kompulsiivne häire

Täiskasvanud ja eakad

Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Kuigi suuremate annuste kasutamisel on võimalikud sagedasemad kõrvaltoimed, võib mõnedel patsientidel, kes ei reageeri 2 nädala möödumisel ravile annusega 20 mg, seda järk-järgult suurendada kuni maksimaalse annuseni 60 mg.

Kui 10 nädala jooksul paranemist ei täheldata, tuleb fluoksetiinravi vajadus ümber hinnata. Hea ravivastuse saavutamisel võib ravi jätkata individuaalselt kohandatud annustega. Süstemaatilisi

uuringuid fluoksetiinravi pikkuse kohta ei ole tehtud ning seetõttu on ravile reageerivatel patsientidel ravi jätkamise vajadus üle 10 nädala põhjendatud, sest OKH krooniline haigus. Annuseid tuleb kohandada ettevaatlikult, lähtuvalt patsiendi individuaalsest vajadusest, et säilitada patsiendile väikseim efektiivne annus. Ravivajadus tuleb perioodiliselt üle hinnata. Mõned klinitsistid soovitavad farmakoteraapiale hästi reageerivatele patsientidele paralleelselt ka käitumuslikku psühhoteraapiat. Pikaajalise ravi (üle 24 nädala) efektiivsust ei ole OKH puhul näidatud.

Bulimia nervosa

Täiskasvanud ja eakad: soovitatav annus on 60 mg ööpäevas. Pikaajalise ravi (üle 3 kuu) efektiivsust bulimia nervosa korral näidatud ei ole.

Täiskasvanud – kõik näidustused

Soovitatud annust võib nii suurendada kui vähendada. Annuseid üle 80 mg ööpäevas ei ole süstemaatiliselt hinnatud.

Fluoksetiini võib manustada ühekordse või jagatud annusena kas söögi ajal või söögikordade vahel.

Pärast ravi katkestamist püsib toimeaine organismis veel mitu nädalat. Seda peab ravi alustamisel ja lõpetamisel arvestama.

Kapslid ja vedelad ravimvormid on võrdse biosaadavusega.

Lapsed (8-aastased ja vanemad) ja noorukid (mõõdukas kuni raske depressioon)

Ravi tuleb alustada ja läbi viia kogenud spetsialisti jälgimisel. Algannus on 10 mg ööpäevas. Annuseid tuleb kohandada ettevaatlikult, lähtuvalt patsiendi individuaalsest vajadusest, et hoida patsienti väikseimal toimival annusel.

1...2 nädala pärast võib annust suurendada 20 mg ööpäevas. Kliiniliste uuringute kogemused 20 mg ööpäevas ületavate annustega on vähesed. Üle 9 nädala kestva ravi kohta on andmed piiratud.

Väikese kehakaaluga lapsed

Kuna väikese kehakaaluga lastel tekib suurem plasmakontsentratsioon, saavutatakse ravitoime väiksemaid annuseid kasutades (vt lõik 5.2).

Ravile reageerivate laste puhul tuleb üle 6 kuu kestva ravi vajadus üle vaadata. Kui 9 nädalaga ravitoimet ei täheldata, tuleb ravi üle vaadata.

Eakad

Eakatel tuleb annuse suurendamisel ettevaatlik olla ning ööpäevane annus ei tohi üldiselt ületada 40 mg. Maksimaalne soovitatav annus on 60 mg ööpäevas.

Maksakahjustusega patsientid

Maksafunktsiooni häirega patsientide puhul on soovitatav kasutada väiksemat annust või pikema intervalliga manustamist (nt 20 mg üle päeva) (vt lõik 5.2). Sama kehtib juhul, kus samaaegselt kasutatakse ravimeid, mis võivad anda koostoimeid fluoksetiiniga (vt lõik 4.5).

Fluxi ärajätmisel tekkinud võõrutusnähud

Ravi ei ole soovitatav järsku katkestada. Ravi lõpetamisel Fluxiga tuleb annuseid vähemalt ühe kuni kahe nädala jooksul järk-järgult vähendada et võõrutusnähtude risk oleks võimalikult väike (vt lõik 4.4 ja 4.8). Kui annuse vähendamisel või ravi katkestamisel tekivad talumatud sümptomid, võiks kaaluda eelnevalt kasutatud annusele tagasiminekut. Edasi võib arst annust uuesti vähendada, kuid veelgi aeglasemalt.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

Fluoksetiin on vastunäidustatud kombinatsioonis pöördumatute mitteselektiivsete monoamiini oksüdaasi inhibiitoritega (nt iproniasiid) (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Fluoksetiin on vastunäidustatud kombinatsioonis südamepuudulikkuse korral kasutatava metoprolooliga (vt lõik 4.5).

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel

Kliinilistes katsetes esines antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsiidikäitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust, vastanduvat käitumist ja viha). Fluoksetiini tohib 8...18-aastastel lastel ja noorukitel kasutada ainult mõõduka kuni raske depressiooni raviks ja mitte muudel näidustustel. Kui kliiniline seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti suitsidaalse käitumise sümptomite tekke osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele, emotsionaalsele ning käitumuslikule arengule (vt lõik 5.3).

19-nädalases kliinilises uuringus täheldati fluoksetiiniga ravitud lastel ja noorukitel pikkuse- ja kaaluiibe vähenemist (vt lõik 4.8). Ei ole teada, kas see puudutab ka normaalset täiskasvanu pikkuse saavutamist. Välistada ei saa ka puberteedi hilinemist (vt lõigud 5.3 ja 4.8). Ravi ajal ja pärast ravi fluoksetiiniga tuleb jälgida kasvu ja puberteedi ealist arengut (pikkus, kehakaal, Tanner`i skaala). Kui üks neist aeglustub, tuleb pediaatriga konsulteerida.

Lastega läbi viidud uuringutes teatati sageli maania ja hüpomaania tekkest (vt lõik 4.8). Seetõttu tuleb lapsi regulaarselt maania/hüpomaania sümptomite suhtes jälgida. Kui patsient läheb üle maniakaalsesse faasi, tuleb fluoksetiini kasutamine lõpetada.

On väga oluline, et ravimit välja kirjutav arst kaaluks hoolikalt raviga seonduvat kasu ja riski suhet lapse/nooruki ja/või tema vanematega.

Lööve ja allergilised reaktsioonid

Registreeritud on löövet, anafülaktoidseid reaktsioone ja progresseeruvaid süsteemseid (nahka, neerusid, maksa või kopse haaravaid) reaktsioone. Lööbe või teiste allergilist tüüpi reaktsioonide ilmnemisel, mida ei ole võimalik ühegi muu etioloogiaga seostada, tuleb fluoksetiinravi katkestada.

Krambid

Krambid on antidepressantide kasutamisega kaasuv risk. Seetõttu tuleb sarnaselt teiste antidepressantidega fluoksetiini määrata krambi anamneesiga patsientidele ettevaatusega. Krampide tekkel või krambihoogude sagenemisel tuleb fluoksetiinravi katkestada. Ebastabiilse krambistaatuse/epilepsiaga patsientidel tuleb fluoksetiini kasutamisest hoiduda, kontrollitud epilepsia korral tuleb patsiente hoolikalt jälgida (vt lõik 4.5).

Maania

Maania/hüpomaania anamneesiga patsientide ravimisel antidepressantidega tuleb olla ettevaatlik. Sarnaselt teistele antidepressantidele tuleb ka ravi fluoksetiiniga katkestada, kui patsient läheb üle maniakaalsesse faasi.

Maksa- /neerufunktsioon

Fluoksetiin metaboliseerub peamiselt maksas ja eritub neerude kaudu. Märkimisväärse maksafunktsioon häirega patsientidel on soovitatav kasutada väiksemat annust või vahelduvat ööpäevast annustamist. Fluoksetiini manustamisel annuses 20 mg ööpäevas 2 kuu jooksul raske, dialüüsi vajava neerupuudulikkusega (GFR <10 ml/min) patsientidele, ei täheldatud normaalse

neerufunktsiooniga kontrollgrupiga võrreldes fluoksetiini ega norfluoksetiini plasmakontsentratsioonides muutusi.

Tamoksifeen

Tugevatoimelise CYP2D6 inhibiitorina võib fluoksetiin põhjustada tamoksifeeni ühe tähtsaima aktiivse metaboliidi - endoksifeeni kontsentratsiooni vähenemist. Seepärast tuleb ravi ajal tamoksifeeniga võimalusel fluoksetiini manustamist vältida (vt lõik 4.5).

Südame haigused

Turuletulekujärgsel perioodil on teatatud QT-intervalli pikenemise ja ventrikulaarse arütmia, sh torsade de pointes'i tüüpi rütmihäire juhtudest (vt lõigud 4.5, 4.8 ja 4.9).

Fluoksetiini tuleb kasutada ettevaatusega kaasasündinud pika QT sündroomiga patsientidel ja neil, kelle pereanamneesis on pikenenud QT või mõni muu arütmia teket soodustav kliiniline seisund (nt hüpokaleemia, hüpomagneseemia, bradükardia, äge müokardiinfarkt või dekompenseeritud südamepuudulikkus) või kui fluoksetiini kontsentratsioon seerumis on tõusnud (nt maksakahjustuse puhul) või kasutamine koos ravimitega, mis teadaolevalt põhjustavad QT pikenemist ja/või torsade de pointes’i (vt lõik 4.5).

Stabiilse südamehaigusega patsientide puhul tuleb enne ravi alustamist kaaluda EKG tegemist. Kui ravi ajal fluoksetiiniga tekivad südamerütmihäire tunnused, tuleb ravi katkestada ja teha EKG.

Kaalulangus

Fluoksetiini kasutavatel patsientidel võib esineda kaalulangus, kuid enamasti on see proportsionaalne algse kehakaaluga.

Diabeet

Diabeedihaigetel võib ravi SSRI-ga muuta veresuhkru kontrolli. Ravi ajal fluoksetiiniga võib tekkida hüpoglükeemia ja pärast ravi hüperglükeemia. Insuliini ja/või suukaudsete diabeediravimite annuseid tuleb vajadusel korrigeerida.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine

Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite) suurenenud ohuga, mis püsib kuni märkimisväärse remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille raviks fluoksetiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt. Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või –katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.

Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis suure riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus

Fluoksetiini kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab subjektiivselt ebameeldiv või ahastust tekitav rahutus ja vajadus ennast pidevalt liigutada, millega võib kaasneda võimetus

rahulikult istuda või seista. See tekib kõige suurema tõenäosusega ravi esimestel nädalatel. Selliste sümptomite ilmnedes võib annuse suurendamine olla kahjulik.

SSRI-ravi lõpetamisel ilmnevad sümptomid

Ravi lõpetamisel tekivad sageli ärajätunähud, eriti kui ravi lõpetatakse järsku (vt lõik 4.8). Kliinilistes uuringutes tekkisid ravi lõpetamise järgselt kõrvalnähud ligikaudu 60% patsientidest nii fluoksetiinravi grupis kui ka platseebogrupis. Oma olemuselt olid need kõrvaltoimed 17% fluoksetiinigrupi ja 12% platseebogrupi patsientidest rasked.

Ärajätunähtude tekke risk võib sõltuda mitmetest teguritest, sealhulgas ravi kestusest, ravimi annusest ja annuse vähendamise kiirusest. Kõige sagedamini on kirjeldatud pearinglust, tundlikkushäireid (sh paresteesia), unehäireid (sh unetus ja hirmuunenäod), jõuetust, agiteeritust või ärevust, iiveldust ja/või oksendamist, treemorit ja peavalu. Need sümptomid on üldjuhul kerged kuni mõõdukad, kuid mõnel patsiendil võib nende intensiivsus olla äge. Need tekivad tavaliselt esimestel päevadel pärast ravi lõpetamist. Sümptomid kaovad tavaliselt ise, ilma ravi vajamata, 2 nädala jooksul, kuid mõnedel patsientidel võivad kesta ka kauem (2...3 kuud ja enam). Seetõttu on soovitatav ravi Fluxiga lõpetada järk-järgult, vastavalt patsiendi vajadustest lähtuvalt vähemalt 1...2 nädala jooksul (vt lõik 4.2 „Fluxi ärajätmisel tekkinud võõrutusnähud“).

Verejooksud

SSRI-dega on seostatud nahasiseseid verejookse nagu ekhümoosid ja purpur. Fluoksetiinravi ajal on ekhümoose registreeritud harva. Teisi verejookse (nt günekoloogilisi, seedetrakti või muud tüüpi naha või limaskestade verejookse) on harva kirjeldatud. SSRI-sid kasutavate patsientide puhul tuleb olla ettevaatlik eriti juhul, kui samaaegselt tarvitatakse suukaudseid hüübimisvastaseid ravimeid ja ravimeid, mis teadaolevalt mõjutavad trombotsüütide talitlust (nt atüüpilised neuroleptikumid nagu klosapiin, fenotiasiinid, enamus tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid), või teisi ravimeid, mis suurendavad veritsusriski. Samuti tuleb ettevaatlik olla patsientide puhul, kellel on anamneesis verejookse (vt lõik 4.5).

Müdriaas

Fluoksetiiniga seoses on teatatud müdriaasist; seega tuleb fluoksetiini määramisel kõrgenenud silmasisese rõhuga ja ägeda kitsanurga glaukoomi riskiga patsientidele olla ettevaatlik.

Elekterkrampravi (EKR).

Fluoksetiinravil olevatel patsientidel on EKR foonil täheldatud kestvaid krambihooge, seetõttu on vajalik ettevaatus.

Serotoniinisündoom või maliigse neuroleptilise sündroomi laadne seisund

Harvadel juhtudel on teatatud serotoniinisündoomi või maliigse neuroleptilise sündroomi laadsest seisundist fluoksetiinravi ajal, eriti kui seda on manustatud koos teiste serotoninergiliste ravimitega (sh L-trüptofaaniga) ja/või neuroleptikumidega. Kuna nimetatud sündroomid võivad olla potentsiaalselt eluohtlikud, tuleb nendele viitavate nähtude (mida iseloomustavad paljud sümptomid , nt hüpertermia, rigiidsus, müokloonus ja autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsus võimalike kiirete muutustega elulistes näitajates, psüühika muutused k.a segasus, ärrituvus, ülierutuvus, mis võivad progresseeruda deliiriumi ja koomani) ilmnemise korral fluoksetiinravi katkestada ja alustada toetava sümptomaatilise raviga.

Pöördumatud mitteselektiivsed monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (nt iproniasiid)

SSRI-t ja pöördumatut mitteselektiivset monoamiini oksüdaasi inhibiitorit (MAOI) kasutanud patsientide puhul on teatatud üksikutest rasketest ja aeg-ajalt surmaga lõppenud reaktsioonidest. Antud juhtudel esinesid serotoniinisündroomi sümptomitega sarnanevad sümptomid (mida võidakse pidada maliigseks neuroleptiliseks sündroomiks (või seisundit sellena diagnoosida)). Antud reaktsiooniga patsiendid võivad saada abi tsüproheptadiini või dantroleeni manustamisest. Fluoksetiini ja MAOI koostoime sümptomite hulka kuuluvad hüpertermia, jäikus, müokloonus, autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsus ja eluliste näitajate kiire kõikumine, vaimse seisundi muutused, sh segadus, ärrituvus ja äärmine erutatus, mis progresseerub deliiriumi ja koomani. Seetõttu on fluoksetiin vastunäidustatud kombinatsioonis pöördumatu mitteselektiivse MAOI-ga (vt lõik 4.3).

Kuna MAOI toime kestab kaks nädalat, võib fluoksetiinravi alustada alles 2 nädalat pärast pöördumatu mitteselektiivse MAOI tarvitamise lõpetamist.

Samuti peab enne ravi alustamist pöördumatu mitteselektiivse MAOI-ga olema fluoksetiini tarvitamise lõpetamisest möödunud vähemalt 5 nädalat.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Poolväärtusaeg

Farmakodünaamilisi või farmakokineetilisi ravimitevahelisi koostoimeid arvestades tuleb meeles pidada, et nii fluoksetiinil kui norfluoksetiinil on pikk poolväärtusaeg (vt lõik 5.2)(nt kui minnakse üle fluoksetiinilt mõnele teisele antidepressandile).

Vastunäidustatud kombinatsioonid

Pöördumatud mitteselektiivsed monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (nt iproniasiid)

Vt lõik 4.3 ja 4.4.

Südamepuudulikkuse korral kasutatav metoprolool

Metoprolooli kõrvaltoimete hulka võib kuuluda bradükardia, mis võib olla rohkem väljendunud, sest fluoksetiin aeglustab selle metabolismi (vt lõik 4.3).

Mittesoovitatavad kombinatsioonid

Tamoksifeen

Kirjanduses on teatatud CYP2D6 inhibiitorite ja tamoksifeeni farmakokineetilisest koostoimest, mis väljendub tamoksifeeni ühe või enama aktiivse vormi, st endoksifeeni plasmasisalduse 65...75%-lises vähenemises. Osades uuringutes on teatatud mõningate SSRI-dest antidepressantide samaaegsel kasutamisel tamoksifeeni tõhususe vähenemisest. Kuna tamoksifeeni nõrgenenud toimet ei saa välistada, peaks tugevate CYP2D6 inhibiitorite (sh fluoksetiini) koosmanustamist võimaluse korral vältima (vt lõik 4.4).

Alkohol

Uuringutes ei suurendanud fluoksetiin alkoholisisaldust veres ega mõjutanud alkoholi toimeid. SSRI- de ja alkoholi kombineerimine ei ole siiski soovitatav.

MAOI-A, sh linesoliid ja metüültioniinkloriid (metüleensinine)

Risk serotoniinisündroomi, sh kõhulahtisuse, tahhükardia, higistamise, treemori, segaduse või kooma tekkeks. Kui antud toimeainete ja fluoksetiini samaaegset kasutamist ei ole võimalik vältida, peab patsiendi kliinilist seisundit hoolikalt jälgima ning koosmanustatavaid aineid tuleb alguses manustama väikseimates soovitatavates annustes (vt lõik 4.4).

Mekvitasiin

Mekvitasiini kõrvaltoimete (nt QT-intervalli pikenemine) tekkerisk võib olla suurenenud, sest fluoksetiin pärsib selle metabolismi.

Ettevaatust nõudvad kombinatsioonid

Fenütoiin

Samaaegsel kasutamisel fluoksetiiniga on täheldatud veres fenütoiini sisalduse muutusi. Üksikutel juhtudel on esinenud mürgistusnähtusid. Samal ajal kasutatava ravimi annust peab tiitrima ettevaatlikult ja jälgima patsiendi kliinilist seisundit.

Serotoninergilised ravimid (liitium, tramadool, triptaanid, trüptofaan, selegiliin (MAOI-B), harilik naistepuna (Hypericum perforatum))

SSRI-de ja serotoninergilise toimega ravimite samaaegsel kasutamisel on teatatud kerge serotoniinisündroomi juhtudest. Seetõttu peab fluoksetiini ja antud ravimite samaaegsel tarvitamisel olema ettevaatlik ning patsiendi seisundit hoolikamalt ja sagedamini jälgima (vt lõik 4.4).

QT-intervalli pikenemine

Fluoksetiini ja teiste QT-intervalli pikendavate ravimite farmakokineetilisi ja farmakodünaamilisi uuringuid ei ole läbi viidud. Välistada ei saa fluoksetiini ja antud ravimite liittoimet. Seetõttu peab fluoksetiini ja QT-intervalli pikendavate ravimite (nt IA ja III klassi antiarütmikumid, antipsühhootikumid (nt fenotiasiini derivaadid, pimosiid, haloperidool), tritsüklilised antidepressandid, teatud antibakteriaalsed ained (nt sparfloksatsiin, moksifloksatsiin, erütromütsiin IV, pentamidiin), malaariavastased ravimid (eriti halofantriin), teatud antihistamiinikumid (astemisool, misolastiin)) kooskasutamisel olema ettevaatlik (vt lõigud 4.4, 4.8 ja 4.9).

Hemostaasi mõjutavad ravimid (erineva toimemehhanismiga suukaudsed antikoagulandid, antiagregandid, sh aspiriin ja MSPVA-d)

Suurenenud veritsusrisk. Jälgima peab patsiendi kliinilist seisundit ja suukaudsete antikoagulantide kasutamise korral ka INR-i väärtust. Fluoksetiinravi ajal ja pärast selle kasutamise lõpetamist võib osutuda vajalikuks ravimi annuse kohandamine (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Tsüproheptadiin

Kooskasutamisel tsüproheptadiiniga on teatatud üksikutest juhtudest, kui fluoksetiini depressioonivastane mõju on nõrgenenud.

Hüponatreemiat põhjustavad ravimid

Hüponatreemia on fluoksetiini kõrvaltoime. Kooskasutamine teiste hüponatreemiat põhjustavate ravimitega (nt diureetikumid, desmopressiin, karbamasepiin ja okskarbasepiin) võib suurendada selle tekkeriski (vt lõik 4.8).

Krambiläve alandavad ravimid

Krambihood on fluoksetiini kõrvaltoime. Kooskasutamine teiste krambiläve alandavate ravimitega (nt tritsüklilised antidepressandid, teised SSRI-d, fenotiasiinid, butürofenoonid, meflokviin, klorokviin, bupropioon, tramadool) võib suurendada selle tekkeriski.

Teised ravimid, mida metaboliseeritakse CYP2D6 poolt

Fluoksetiin on ensüümi CYP2D6 tugev inhibiitor. Seetõttu võib ravi teiste antud ensüümsüsteemi poolt metaboliseeritavate ravimitega viia ravimite koostoimeni, eriti kitsa terapeutilise indeksiga ravimite (nt flekainiid, propafenoon ja nebivolool), titreeritud ravimite ning atomoksetiini, karbamasepiini, tritsükliliste antidepressandite ja risperidooni puhul. Antud ravimite tarvitamist peab alustama võimalikult väikese annusega või annust vastavalt vähendama. See võib kehtida ka siis, kui fluoksetiini on tarvitatud viimase 5 nädala jooksul.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilsus

Loomuuringute andmed näitavad, et fluoksetiin võib mõjutada sperma kvaliteeti (vt lõik 5.3). Inimeste haigusjuhtude kirjeldustes on mõningate SSRIde puhul näidatud pöörduvat mõju sperma kvaliteedile.

Inimese viljakust mõjutavat toimet pole siiani täheldatud.

Rasedus

Mõned epidemioloogilised uuringud viitavad suurenenud riskile kardiovaskulaarsete väärarengute tekkeks seoses fluoksetiini kasutamisega raseduse esimese trimestri jooksul. Toimemehhanism on teadmata. Andmed näitavad, et pärast emapoolset fluoksetiini manustamist on üldine risk kardiovaskulaarse väärarenguga lapse sünnitamiseks 2/100 piires, võrreldes selliste väärarengute oodatava esinemissagedusega üldpopulatsioonis, mis on ligikaudu 1/100.

Epidemioloogilised andmed näitavad, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse hilises staadiumis, võib suurendada riski persisteeriva pulmonaarse hüpertensiooni (PPHN) tekkeks vastsündinul. Täheldatud risk oli ligikaudu 5 juhtu 1000 raseduse kohta. Üldpopulatsioonis esineb 1 kuni 2 PPHN juhtu 1000 raseduse kohta.

Fluoksetiini tohib raseduse ajal kasutada ainult sellisel juhul, kui naise kliiniline seisund nõuab ravi fluoksetiiniga ja on õigustatud võimalik risk lootele. Raseduse ajal tuleb vältida ravi järsku katkestamist (vt lõik 4.2). Ettevaatus on vajalik, kui fluoksetiini kasutatakse raseduse ajal, eriti juhul, kui seda kasutatakse raseduse hilises faasis või vahetult enne sünnitust, sest vastsündinutel on kirjeldatud selliseid toimeid nagu ärritatavus, treemor, hüpotoonia, pidev nutmine, imemisraskused või unehäired. Need sümptomid võivad viidata kas serotoninergilisele sündroomile või ärajätunähtudele. Nende sümptomite avaldumisaeg ja kestvus võivad olla sõltuvad fluoksetiini ja tema peamise metaboliidi, norfluoksetiini, pikkadest poolväärtusaegadest, vastavalt 4…6 päeva ja 4…16 päeva.

Imetamine

Teadaolevalt erituvad fluoksetiin ja selle aktiivne metaboliit rinnapiima. Rinnapiimatoidul imikutel on täheldatud kõrvatoimeid. Kui peetakse vajalikuks ravi fluoksetiiniga, tuleks mõelda imetamise lõpetamisele, kui aga imetamist siiski jätkatakse, tuleks kasutada väikseimat fluoksetiini annust.

Toime reaktsioonikiirusele

Fluoksetiinil ei ole või on ebaoluline toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

Kuigi fluoksetiin teadaolevalt ei avalda tervetel vabatahtlikel psühhomotoorsele võimekusele mõju, võib iga psühhotroopne ravim sellegipoolest mõjutada otsustusvõimet või oskusi. Patsientidele tuleb soovitada, et nad hoiduksid auto juhtimisest ja ohtlike masinate kasutamisest, kuni nad on kindlad, et nende tegutsemisvõime ei ole häiritud.

Kõrvaltoimed

a) Ohutusprofiili kokkuvõte

Kõige sagedamini on teatatud peavalu, iivelduse, unetuse, väsimuse ja kõhulahtisus tekkest. Soovimatute toimete tugevus ja sagedus võivad ravi jooksul väheneda ja ei ole üldiselt ravi lõpetamise põhjuseks.

b) Kõrvaltoimete loetelu

Allpool on toodud loetelus täiskasvanutel ja lastel fluoksetiinravi ajal täheldatud kõrvaltoimed. Allpool toodud loetelus on kliinilistes uuringutes (n = 9297) täheldatud ja spontaansete kõrvaltoimete teatiste abil registreeritud kõrvaltoimed.

Mõned nimetatud kõrvaltoimetest on teiste SSRIde puhul sageli esinevad.

Esinemissagedus on määratletud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni ≤ 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni ≤ 1/1000). Igas sagedusrühmas on kõrvaltoimed järjestatud raskuse vähenemise alusel.

Vere ja lümfisüsteemi häired

Harv: trombotsütopeenia, neutropeenia, leukopeenia

Immuunsüsteemi häired

Harv: anafülaktiline reaktsioon, seerumtõbi

Endokriinsüsteemi häired

Harv: antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom

Ainevahetus- ja toitumishäired

Sage: vähenenud isu

Harv: hüponatreemia

Psühhiaatrilised häired

Väga sage: unetus

Sage: ärevus, närvilisus, rahutus, pingetunne, vähenenud libiido, unehäired, ebanormaalsed unenäod

Aeg-ajalt: depersonalisatsioon, kõrgendatud meeleolu, eufooria, häirunud mõtlemine, häirunud orgasm, bruksism (hammaste kiristus), suitsiidimõtted ja suitsidaalne käitumine, segasus, düsfeemia (kogelemine), agressiivsus

Harv: hüpomaania, maania, hallutsinatsioonid, agiteeritus, paanikahood

Närvisüsteemi häired

Väga sage: peavalu

Sage: tähelepanuhäired, pearinglus, düsgeusia, letargia, somnolentsus, treemor

Aeg-ajalt: psühhomotoorne hüperaktiivsus, düskineesia, ataksia, tasakaaluhäired, müokloonus, mälu halvenemine

Harv: krambid, akatiisia, bukoglossaalne sündroom (tahtmatud liigutused), serotoniinisündroom

Silma kahjustused

Sage: hägune nägemine

Aeg-ajalt: müdriaas

Kõrva ja labürindi kahjustused

Aeg-ajalt: tinnitus

Südame häired

Sage: palpitatsioonid, pikenenud QT-intervall (QTcF ≥ 450 msek)

Harv: ventrikulaarne arütmia, sh torsade de pointes,

Vaskulaarsed häired

Sage: nahaõhetus

Aeg-ajalt: hüpotensioon

Harv: vaskuliit, vasodilatatsioon

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Sage: haigutamine

Aeg-ajalt: düspnoe, epistaksis (ninaverejooks)

Harv: farüngiit, probleemid kopsudega (erineva histopatoloogiaga põletikulised protsessid ja/või fibroos)

Seedetrakti häired

Väga sage: diarröa, iiveldus

Sage: oksendamine, düspepsia, suukuivus

Aeg-ajalt: düsfaagia, seedetrakti verejooks

Harv: ösofageaalne valu

Maksa- ja sapiteede häired

Harv: idiosünkraatiline hepatiit

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Sage: lööve, urtikaaria, pruritus, hüperhidroos

Aeg-ajalt: alopeetsia, suurenenud kalduvus verevalumite tekkele, külm higi

Harv: angioödeem, ekhümoos, valgustundlikkusreaktsioon, purpura, Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs (Lyelli sündroom)

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Sage: artralgia

Aeg-ajalt: lihastõmblused

Harv: müalgia

Neerude ja kuseteede häired

Sage: sage urineerimine

Aeg-ajalt: düsuuria

Harv: uriini retentsioon, urineerimishäire

Reproduktiivsüsteemi ja rinnanäärme häired

Sage: günekoloogiline verejooks, erektsioonihäired, ejakulatsioonihäired

Aeg-ajalt: seksuaalfunktsiooni häired

Harv: galaktorröa, hüperprolaktineemia, priapism

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Väga sage: väsimus

Sage: närviline tunne, värinad

Aeg-ajalt: üldine halb enesetunne, ebatavaline enesetunne, külmatunne, kuumatunne Harv: limaskestade veritsus

Uuringud

Sage: kehakaalu vähenemine

Harv: transaminaaside sisalduse suurenemine, gamma-glutamüültransferaasi sisalduse suurenemine

sh anoreksia

2 sh liigvarane ärkamine, uinumisraskused, öised ärkamised

3 sh libiido kadumine

4 sh õudusunenäod

sh anorgasmia

sh õnnestunud enesetapp, suitsidaalne depressioon, tahtlik enesevigastamine, enesevigastamise mõtted, suitsidaalne käitumine, suitsiidimõtted, enesetapukatse, surmaga seotud mõtted,

enesevigastamine. Antud sümptomid võivad olla seotud juba esineva haigusega

sh hüpersomnia, sedatsioon

8 põhineb kliiniste uuringute EKG mõõtmistulemustel

sh kuumad hood

sh atelektaas, interstitsiaalne kopsuhaigus, pneumoniit

sh kõige sagedamini igemete veritsemine, hematemees, hematoskeesia, verejooks pärakust, verine kõhulahtisus, meleena ja verejooks maohaavandist

sh punetus, eksfoliatiivne lööve, kuumalööve, lööve, punetav lööve, follikulaarne lööve, generaliseerunud lööve, makulaarne lööve, makulopapuloosne lööve, morbilliformne lööve, papuloosne lööve, sügelev lööve, vesikulaarne lööve, nabapiirkonna punetav lööve

sh pollakisuuria

sh emakakaela hemorraagia, emaka düsfunktsioon, veritsus emakast, verejooks suguelunditest, menometrorraagia, menorraagia, metrorraagia, polümenorröa, menopausijärgne verejooks, verejooks emakast, verejooks tupest

sh ejakulatsiooni puudumine, ejakulatsioonihäire, enneaegne seemnepurse, pikenenud ejakulatsiooniaeg, retrograadne seemnepurse

sh asteenia

c)Osade kõrvaltoimete kirjeldus

Enesetapp/suitsiidimõtted või kliinilise seisundi halvenemine

On teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise juhtudest fluoksetiinravi ajal või varsti pärast ravi katkestamist (vt lõik 4.4).

Luumurrud

Peamiselt 50-aastastel ja vanematel patsientidel tehtud epidemioloogilised uuringud näitavad SSRI-sid ja tritsüklilisi antidepressante saavate patsientide suurenenud riski luumurdude tekkeks. Riski põhjustav mehhanism on teadmata.

Fluoksetiinravi katkestamisega seoses täheldatud võõrutussümptomid

Fluoksetiini võtmise lõpetamine põhjustab sageli võõrutussümptomeid. Pearinglus, tajuhäired (sh paresteesia), unehäired (sh insomnia ja intensiivsed unenäod), asteenia, agiteeritus või ärevus, iiveldus

ja/või oksendamine, treemor ja peavalu on kõige sagedamini registreeritud reaktsioonid. Need nähud on üldiselt kerged ja mööduvad iseenesest, kuid mõnedel patsientidel võivad olla tugevalt väljendunud ja/või pikaajalised (vt lõik 4.4). Seetõttu soovitatakse siis, kui ravi fluoksetiiniga enam ei vajata, annust järk-järgult vähendada (vt lõik 4.2 ja 4.4).

d) Lapsed ja noorukid (vt lõigud 4.4 ja 5.1)

Selles populatsioonis on täheldatud teisi, spetsiifilisi kõrvaltoimeid, mida on kirjeldatud allpool. Lastel tehtud kliinilistes uuringutes täheldati suitsiidiga seotud käitumist (suitsiidikatsed ja -mõtted) ja vaenulikkust antidepressante saavatel lastel ja noorukitel sagedamini võrreldes platseebot saanutega. Teatati ka maanilistest reaktsioonidest, sh maania ja hüpomaania esinemisest (2,6% fluoksetiinravil patsientidest vs 0% platseebot saanud kontrollrühmast), mis oli enamikel juhtudel ravi lõpetamise põhjuseks. Neil patsientidel ei olnud varem hüpomaania/maania episoode olnud.

Kliinilise kasutamisega seoses on teateid üksikutest kasvupeetuse juhtudest (vt ka lõik 5.1).

Lastel tehtud kliinilistes uuringutes registreeriti sageli ninaverejooksu ja ravi fluoksetiiniga seostati leelisfosfataasi sisalduse vähenemisega.

Seoses kliinilise kasutamisega lastel on teatatud üksikutest kõrvaltoime juhtudest, mis võivad viidata sugulise küpsemise hilinemisele või seksuaalsele düsfunktsioonile (vt ka lõik 5.3).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Sümptomid

Ainult fluoksetiinist põhjustatud üleannustamise juhud on tavaliselt oma kulult kerged. Üleannustamise sümptomid võivad olla iiveldus, oksendamine, krambid, kardiovaskulaarsed häired alates asümptomaatilisest arütmiast kuni südame seiskumiseni, kopsufunktsiooni häired ja KNS seisundi muutused alates erutusest koomani. Ainult fluoksetiini üleannusest põhjustatud surmajuhtumeid on olnud äärmiselt harva. Soovitatav on jälgida südame ja teisi elulisi funktsioone, koos üldise sümptomaatilise ja toetava raviga. Spetsiifilist antidooti ei ole teada.

Ravi

Forsseeritud diurees, dialüüs, hemoperfusioon ja verevahetus on tõenäoliselt väheefektiivsed. Aktiveeritud söe manustamine koos sorbitooliga võib osutuda oksendamise esilekutsumisest või maoloputusest efektiivsemaks. Üleannustamise korral tuleb arvestada ka võimalusega, et tegemist on mitme ravimi koosmanustamisega. Pikemaajalist meditsiinilist jälgimist võivad vajada patsiendid, kes on manustanud liigses koguses tritsüklilist antidepressanti ning on samaaegselt või hiljuti kasutanud fluoksetiini.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid; ATC-kood: N06AB03

Toimemehhanism

Fluoksetiin on selektiivse serotoniini tagasihaarde inhibiitor ja sellel põhineb tõenäoliselt ka tema toimemehhanism. Fluoksetiinil ei ole peaaegu mingit afiinsust teiste retseptorite, nagu alfa-1-, alfa-2- ja beeta-adrenergiliste, serotoninergiliste, dopaminergiliste, histaminergiliste (H1), muskariini ega GABA retseptorite suhtes.

Kliiniline ohutus ja efektiivus Depressioon

Depressiooniga patsientidel on läbi viidud kliinilised uuringud, milles on võrreldud

platseebot ja toimeainet saanud ravirühmi. Mõõtmine Hamiltoni depressiooni hindamisskaala (HAM- D) abil näitas, et fluoksetiin on platseebost märkimisväärselt tõhusam. Nendes uuringutes kutsus fluoksetiin esile tunduvalt suuremal määral ravivastuseid (määratletud kui HAM-D skoori 50% vähenemine) ja remissioone võrreldes platseeboga.

Ravivastuse sõltuvus annusest

Depressiooniga patsientidel läbiviidud fikseeritud annusega uuringud

näitasid ühtlast annuse-ravivastuse kõverat, mis välistab oletuse, et soovituslikest suuremad annused on tõhusamad. Siiski on kliiniline kogemus näidanud, et annuse suuremaks tiitrimisest võib mõnede patsientide puhul kasu olla.

Obsessiiv-kompulsiivne häire

Lühiajalised uuringud (alla 24 nädala) näitasid, et fluoksetiin on palju efektiivsem kui platseebo. Ravitoime ilmnes annusega 20 mg ööpäevas, kuid suuremate annuste

(40 mg või 60 mg ööpäevas) korral oli ravivastus parem. Pikaajalistes uuringutes (kolme lühiajalise uuringu pikendatud faas ja ägenemise ennetamise uuring) ei ole tõhusust tõestatud.

Bulimia nervosa

DSM-III-R-i bulimia nervosa kriteeriumile vastavate ambulatoorsete patsientidega

läbiviidud lühiajalistes uuringutes ilmnes, et fluoksetiini annused 60 mg ööpäevas olid söömis- ja oksendamishoogude vähendamise osas tunduvalt tõhusamad kui platseebo. Pikaajalise tõhususe kohta siiski järeldusi teha ei saa.

Premenstruaalne meeleoluhäire

DSM-IV järgi premenstruaalse meeleoluhäire (PMMH) diagnostilisele kriteeriumile vastavate patsientidega on läbi viidud kaks platseebokontrolliga uuringut. Nendesse kaasati patsiendid, kellel esinesid sedavõrd rasked sümptomid, et need häirisid sotsiaalset ja kutsealast tegevust ning inimestevahelisi suhteid. Suukaudseid kontratseptiive kasutavaid patsiente uuringusse ei võetud. Esimeses uuringus, milles manustati kuue menstruaaltsükli vältel pidevalt 20 mg fluoksetiini ööpäevas, täheldati paranemist tõhususe esmaste näitajate (ärrituvus, ärevus ja düsfooria) osas. Teises uuringus, milles manustati annuseid vahelduvalt ainult luteaalfaaside vältel (20 mg ööpäevas 14 päeva jooksul) kolme menstruaaltsükli vältel, täheldati paranemist tõhususe esmaste näitajate (Daily Record of Severity of Problemsi skoor) osas. Lõplikke järeldusi ravi kestuse ja tõhususe kohta nende uuringute alusel siiski teha ei saa.

Lapsed ja noorukid

Depressioon (lapsed ja noorukid)

8-aastastel ja vanematel lastel ning noorukitel on läbi viidud

platseebokontrolliga uuringuid. Kahes lühiajalises keskses uuringus on näidatud, et annuses 20 mg on fluoksetiin platseebost tunduvalt tõhusam, mida mõõdeti CDRS-R-i (Childhood Depression Rating Scale-Revised) koguskooridega ja CGI-I (Clinical Global Impression of Improvement) skooriga. Mõlemas uuringus vastasid patsiendid mõõduka kuni raske depressiivse häire (MDD) kriteeriumitele (DSM-III või DSM-IV) kolmel erineval seisundi hindamisel, mille viisid läbi praktiseerivad lastepsühhiaatrid. Fluoksetiini uuringutes võis tõhusus sõltuda patsientide valikulisest kaasamisest (need, kes ei olnud 3...5-nädalase ajavahemiku jooksul spontaanselt paranenud ja kellel depressioon püsis ka osutatud suure tähelepanu tingimustes). Kauem kui 9 nädalat kestva ravi tõhususe ja ohutuse kohta ei ole piisavalt andmeid. Üldiselt oli fluoksetiini tõhusus tagasihoidlik. Ravivastuste määras (CDRS-R-i skoori 30%-lise langusena määratletud esmane tulemusnäitaja) ilmnes statistiliselt oluline erinevus ühes kahest kesksest uuringust (58% fluoksetiinil vs 32% platseebol; p = 0,013 ja 65% fluoksetiinil vs 54% platseebol; p = 0,093). Nendes kahes uuringus oli CDRS-R-i keskmine absoluutne muutus algväärtuselt lõppväärtuseni 20 fluoksetiinil vs 11 platseebol, p = 0,002; ja 22 fluoksetiinil vs 15 platseebol, p < 0,001.

Mõju kasvule (lapsed ja noorukid) vt lõigud 4.4 ja 4.8.

Kliinilises uuringus fluoksetiiniga ravitud lastel oli pärast 19-nädalast ravi keskmiselt 1,1 cm võrra väiksem pikkuskasv (p = 0.004) ja 1,1 kg võrra väiksem kaaluiive (p = 0,008) kui platseebot saanud lastel. Retrospektiivses sobitatud kontrollrühmaga vaatlusuuringus, kus fluoksetiini kasutamise kestus oli keskmiselt 1,8 aastat, ei ilmnenud fluoksetiinravi saanud laste kasvus erinevusi võrreldes neile sobitatud ravimit mittesaanud laste oodatava pikkuskasvuga (0,0 cm, p = 0,9673).

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Fluoksetiin imendub suukaudsel manustamisel hästi. Maksimaalne kontsentratsioon plasmas saavutub 6...8 tundi pärast ravimi manustamist.

Jaotumine

Fluoksetiin seondub ulatuslikult plasmavalkudega (95%) ja jaotub laialdaselt (jaotusruumala: 20…40 l/kg). Plasma püsikontsentratsioon saabub pärast mitmenädalast kasutamist. Püsikontsentratsioon pikaajalise manustamise järel on samasugune nagu pärast 4...5-nädalast kasutamist.

Biotransformatsioon

Fluoksetiinil on mittelineaarne farmakokineetiline profiil, mida mõjutab esmane maksapassaaž. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub üldjuhul 6...8 tundi pärast manustamist. Fluoksetiini metaboliseeritakse ulatuslikult polümorfse ensüümi CYP2D6 abil.

Fluoksetiin metaboliseeritakse peamiselt maksas desmetüülimise teel aktiivseks metaboliidiks norfluoksetiiniks (desmetüülfluoksetiiniks).

Eritumine

Fluoksetiini eritumise poolväärtusaeg on 4…6 ööpäeva, norfluoksetiinil 4…16 ööpäeva. Pikkade poolväärtusaegade tõttu püsib ravim organismis 5...6 nädalat pärast kasutamise lõpetamist. Eritumine toimub peamiselt neerude kaudu (umbes 60%). Fluoksetiin eritub rinnapiima.

Riskirühmad

Eakad

Tervetel eakatel on farmakokineetilised parameetrid samasugused kui noorematel.

Lapsed ja noorukid

Lastel on keskmine fluoksetiini kontsentratsioon ligikaudu kaks korda suurem kui noorukitel ja keskmine norfluoksetiini kontsentratsioon 1,5 korda suurem. Tasakaalukontsentratsioon plasmas sõltub kehakaalust ja on suurem väiksema kehakaaluga lastel (vt lõik 4.2). Nagu täiskasvanutelgi, kuhjusid fluoksetiin ja norfluoksetiin pärast mitmekordset suukaudset manustamist suurel määral, tasakaalukontsentratsioon saavutati pärast 3...4-nädalast igapäevast manustamist.

Maksapuudulikkus

Maksapuudulikkuse (alkohoolne tsirroos) korral on fluoksetiini ja norfluoksetiini poolväärtusajad pikenenud vastavalt 7- ja 12-päevani. Kaaluda tuleb väiksemat või harvemini manustatavat annust.

Neerupuudulikkus

Pärast ühekordse fluoksetiiniannuse manustamist ei erinenud kerge, mõõduka ega täieliku (anuuria) neerupuudulikkusega patsientide farmakokineetilised näitajad tervete uuritavate omadest. Siiski võib pärast korduvat manustamist täheldada plasma suuremat tasakaalukontsentratsiooni.

Prekliinilised ohutusandmed

In vitro katsetest või loomuuringutest ei ole saadud tõendeid kartsinogeensuse, mutageensuse või sigimisvõime kahjustuse kohta.

Täiskasvanud loomadel läbiviidud uuringud

Rottide kahte põlvkonda hõlmanud reproduktsiooniuuringus ei põhjustanud fluoksetiin kõrvaltoimeid rottide paaritumiskäitumises ega viljakuses, ei olnud teratogeenne ning ei mõjutanud järglaste kasvu, arengut ega reproduktiivseid parameetreid. Fluoksetiini toiduga manustatavate annuste kontsentratsioonid vastasid ligikaudu 1,5, 3,9 ja 9,7 mg-le kg kehakaalu kohta.

Isastel hiirtel, kellele manustati toiduga 3 kuu vältel fluoksetiini igapäevaselt annustes, mis vastasid ligikaudu 31 mg/kg, täheldati munandi kaalu vähenemist ja spermatogeneesi halvenemist. Samas ületas manustatud annus ka maksimaalselt talutavat annust (MTD – ingl maximum-tolerated dose), kuna täheldati ka olulisi toksilisuse nähte.

Noorloomade uuringud

CD-rottidel tehtud noorloomade toksikoloogilistes uuringutes põhjustas sünnijärgse perioodi 21. kuni 90. päeval annuses 30 mg/kg ööpäevas manustatud fluoksetiinvesinikkloriid pöördumatut munandite degeneratsiooni ja nekroosi, munandimanuste epiteliaalset vakuolisatsiooni, emassuguelundite ebaküpsust ja inaktiivsust ning viljakuse vähenemist. Isas- (10 mg ja 30 mg/kg ööpäevas) ja emasrottidel (30 mg/kg ööpäevas) hilines suguküpsus. Nende leidude tähtsus inimesele on teadmata. Rottidel, kes said 30 mg/kg, täheldati võrreldes kontrollrühma isenditega ka reieluu lühenemist ja skeletilihaste degeneratsiooni, nekroosi ja regeneratsiooni. Loomadel annusega 10 mg/kg/päevas saavutatud plasmasisaldus oli ligikaudu 0,8...8,8 korda (fluoksetiin) ja 3,6...23,2 korda (norfluoksetiin) suurem võrreldes tavaliselt lastel täheldatava sisaldusega. Loomadel annusega 3 mg/kg/päevas saavutatud plasmasisaldus oli ligikaudu 0,04...0,5 korda (fluoksetiin) ja 0,3...2,1 korda (norfluoksetiin) suurem võrreldes tavaliselt lastel täheldatava sisaldusega.

Noortel hiirtel läbi viidud uuring näitas, et serotoniini transporteri inhibeerimine takistab luutekke suurenemist, mida kinnitavad ka kliinilised leiud. Nimetatud toime pöörduvust ei ole kindlaks tehtud. Teises noorhiirtega läbi viidud katses (raviti 4...21 sünnijärgse päevani) näidati, et serotoniini transporteri inhibeerimisel oli pikaajaline mõju hiirte käitumisele. Puudub teave selle toime pöörduvuse kohta. Leiu kliinilist tähtsust ei ole kindlaks tehtud.

Täiskasvanud loomadel läbi viidud uuringud

2 põlvkonda hõlmanud rottide paljunemisuuringus ei mõjutanud fluoksetiin rottide paaritumist ega viljakust, ei olnud teratogeenne ja ei mõjutanud järglaste kasvu, arengut ega viljakusega seotud näitajaid.

Toiduga manustatud annuste kontsentratsioon võrdus ligikaudu 1,5 mg 3,9 mg ja 9,7 mg fluoksetiini kg kehamassi kohta.

Isastel hiirtel, kellele manustati toidu sees 3 kuu vältel fluoksetiini, mille annus võrdus ligikaudu 31 mg/kg, oli vähenenud munandite kaal ja esines hüpospermatogenees. Samas ületas antud annus maksimaalse talutava annuse, sest esinesid märkimisväärsed mürgistusnähud.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Maisitärklis

Dimetikoon Želatiin

Värvaine raudoksiidhüdraat (E172) Värvaine patentsinine (E131) Värvaine titaandioksiid (E171)

Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

Kõlblikkusaeg

5 aastat

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi

Pakendi iseloomustus ja sisu

Originaalpakend sisaldab 14 või 28 želatiinkapslit blisterpakendis.

Erinõuded hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

MÜÜGILOA HOIDJA

Sandoz d.d. Verovškova 57 1000 Ljubljana Sloveenia

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

04.2002/1.03.2012

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Detsember 2016