Fraxiparine – Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Fraxiparine, 2850 RÜ anti-Xa/0,3 ml süstelahus süstlis Fraxiparine, 3800 RÜ anti-Xa/0,4 ml süstelahus süstlis Fraxiparine, 5700 RÜ anti-Xa/0,6 ml süstelahus süstlis Fraxiparine, 7600 RÜ anti-Xa/0,8 ml süstelahus süstlis

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml süstelahust sisaldab 9500 RÜ anti-Xa kaltsiumnadropariini.

0,3 ml süstelahust sisaldab 2850 RÜ anti-Xa kaltsiumnadropariini. 0,4 ml süstelahust sisaldab 3800 RÜ anti-Xa kaltsiumnadropariini. 0,6 ml süstelahust sisaldab 5700 RÜ anti-Xa kaltsiumnadropariini. 0,8 ml süstelahust sisaldab 7600 RÜ anti-Xa kaltsiumnadropariini.

INN. Nadroparinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süstelahus. Selge kuni kergelt pärlendav, värvitu kuni helekollane, tumekollane või helepruun lahus.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

• Tromboosi ennetamine, nt:
• üldkirurgia või ortopeedilise kirurgia patsientidel;
• kõrge riskiga patsientidel (hingamispuudulikkus ja/või respiratoorne infektsioon ja/või

südamepuudulikkus), kes on ägeda haiguse tõttu liikumatud või ravil intensiivravi osakonnas.

• Tromboosi ravi.
• Verehüübimise ennetamine hemodialüüsi ajal.
• Ebastabiilse stenokardia ja ST-segmendi elevatsioonita müokardiinfarkti ravi.

Ravim on näidustatud täiskasvanutele.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Erilist tähelepanu tuleb pöörata spetsiaalsetele annustamisjuhistele, mis puudutavad iga madalmolekulaarset hepariini sisaldavat preparaati, sest annuste tähistamiseks kasutatakse erinevaid ühikute süsteeme (ühikud või mg). Seetõttu ei tohi ravi jooksul nadropariini kasutada vahelduvalt teiste madalmolekulaarsete hepariinidega. Lisaks tuleb olla tähelepanelik ja kasutada nadropariini õiget ravimvormi, kas üksikannust või kahekordset tugevust, sest see mõjutab annustamisskeemi. Gradueeritud süstel (0,6 ml ja 0,8 ml) on mõeldud kasutamiseks juhul, kui on vajalik annuse korrigeerimine kehakaalu järgi.

Kogu ravi ajal nadropariiniga tuleb jälgida trombotsüütide arvu (vt lõik 4.4).

Tuleb järgida erisoovitusi, mis kehtivad nadropariini annuste ajastamisele spinaal/epiduraalanesteesia või spinaallumbaalpunktsiooni protseduuridega (vt lõik 4.4).

Annustamine

Täiskasvanud

Tromboosi ennetamine

Üldkirurgia Nadropariini soovitatav annus on 0,3 ml (2850 RÜ anti-Xa), mida manustatakse naha alla 2...4 tundi enne operatsiooni ning järgnevatel päevadel üks kord ööpäevas. Ravi tuleb jätkata vähemalt seitse päeva ja kogu riskiperioodi vältel, kuni patsient on taas liikuv.

Ortopeediline kirurgia Nadropariini manustatakse naha alla ning annust korrigeeritakse kehakaalu järgi vastavalt alljärgnevale tabelile. See baseerub sihtannusel 38 RÜ anti-Xa kg kehakaalu kohta ning seda suurendatakse 50% võrra neljandal postoperatiivsel päeval. Algannus manustatakse 12 tundi enne operatsiooni ja teine annus 12 tundi pärast operatsiooni lõppu. Seejärel jätkub ravi üks kord ööpäevas kogu riskiperioodi vältel ja kuni patsient on taas liikuv. Minimaalne raviperiood on 10 päeva.

Kehakaal 12 tundi enne ja pärast operatsiooni Alates neljandast postoperatiivsest (kg) ning seejärel üks kord ööpäevas kuni päevast kolmanda postoperatiivse päevani Süstitav kogus (ml) RÜ anti-Xa Süstitav kogus (ml) RÜ anti-Xa < 50 0,2 1900 0,3 2850 50…69 0,3 2850 0,4 3800 ≥ 70 0,4 3800 0,6 5700

Kõrge riskiga patsiendid (hingamispuudulikkus ja/või respiratoorne infektsioon ja/või südamepuudulikkus), kes on ägeda haiguse tõttu liikumatud või ravil intensiivravi osakonnas.

Nadropariini manustatakse naha alla üks kord ööpäevas. Annust korrigeeritakse kehakaalu järgi vastavalt alljärgnevale tabelile. Ravi tuleb jätkata kogu tromboosiriski perioodil.

Kehakaal (kg) Üks kord ööpäevas ≤ 70 0,4 3800 > 70 0,6 5700

Eakatel patsientidel võib vajalikuks osutuda annuse vähendamine annuseni 0,3 ml (2850 RÜ anti-Xa).

Tromboosi ravi Tromboosi raviks tuleb suukaudset antikoagulantravi alustada niipea kui võimalik, kui see ei ole vastunäidustatud. Ravi nadropariiniga ei tohi lõpetada enne INR sihtväärtuse saavutamist. Nadropariini soovitatakse manustada naha alla kaks korda ööpäevas (iga 12 tunni järel), tavaliselt 10 päeva jooksul. Annust korrigeeritakse kehakaalu järgi vastavalt alljärgnevale tabelile, mis baseerub sihtannusel 86 RÜ anti-Xa kg kehakaalu kohta.

Kehakaal (kg) Kaks korda ööpäevas tavaliselt 10 päeva jooksul < 50 0,4 3800 50...59 0,5 4750 60...69 0,6 5700 70...79 0,7 6650 80...89 0,8 7600

≥ 90 0,9 8550

Verehüübimise ennetamine hemodialüüsi ajal Verehüübimise ennetamiseks hemodialüüsi ajal tuleb valida iga patsiendi jaoks optimaalne nadropariini annus, võttes arvesse ka dialüüsi tehnilisi tingimusi. Nadropariini manustatakse tavaliselt ühekordse annusena arterisse iga seansi alguses. Patsientidel, kellel ei ole verejooksuoht suurenenud, soovitatakse kasutada järgmisi algannuseid vastavalt kehakaalule, millest piisab tavaliselt 4-tunniseks protseduuriks: Kehakaal (kg) Süstitakse arterisse dialüüsi alguses < 50 0,3 2850 50…69 0,4 3800 ≥ 70 0,6 5700

Suurenenud verejooksuohuga patsientidel tuleb kasutada poole väiksemaid annuseid.

Väiksema lisaannuse võib manustada dialüüsi ajal, mis kestab üle 4 tunni. Järgnevate dialüüsi protseduuride puhul tuleb annust vajadusel korrigeerida vastavalt täheldatud toimele.

Patsiente tuleb iga dialüüsi ajal hoolega jälgida nähtude suhtes, mis viitavad verejooksule või verehüübimisele ekstrakorporaalses vereringes.

Ebastabiilse stenokardia ja ST-segmendi elevatsioonita müokardiinfarkti ravi Nadropariini soovitatakse manustada naha alla kaks korda ööpäevas (iga 12 tunni järel). Ravi tavaline kestus on kuus päeva. Kliinilistes uuringutes ebastabiilse stenokardia ja ST-segmendi elevatsioonita müokardiinfarktiga patsientidel manustati nadropariini kombinatsioonis atsetüülsalitsüülhappega annuses kuni 325 mg päevas.

Algannus manustatakse veenisisese boolussüstena ja järgnevad annused manustatakse nahaaluse süstena. Annust tuleb korrigeerida kehakaalu järgi vastavalt alljärgnevale tabelile, mis baseerub sihtannusel 86 RÜ anti-Xa kg kehakaalu kohta.

Kehakaal (kg) Esialgne Nahaalune süste RÜ anti-Xa < 50 0,4 ml 0,4 ml 3800 50…59 0,5 ml 0,5 ml 4750 60…69 0,6 ml 0,6 ml 5700 70…79 0,7 ml 0,7 ml 6650 80…89 0,8 ml 0,8 ml 7600 90…99 0,9 ml 0,9 ml 8550 ≥ 100 1,0 ml 1,0 ml 9500

Lapsed

Nadropariini ei ole soovitatav kasutada lastel ja noorukitel vanuses alla 18 aasta ohutuse ja efektiivsuse ebapiisavate andmete tõttu.

Eakad

Tromboosi ennetamine kirurgilise operatsiooni korral, verehüübimise ennetamine hemodialüüsi ajal ning ebastabiilse stenokardia ja ST-segmendi elevatsioonita müokardiinfarkti ning VTE ravi Eakatel patsientidel ei ole vaja annust muuta, kui neil ei esine neerufunktsiooni häireid. Enne ravi alustamist on soovitatav kontrollida neerufunktsiooni (vt allpool lõik „Neerukahjustus“ ja lõik 5.2).

Tromboosi ennetamine kõrge riskiga (hingamispuudulikkus ja/või respiratoorne infektsioon ja/või südamepuudulikkus) patsientidel, kes on ägeda haiguse tõttu liikumatud või ravil intensiivravi osakonnas

Eakatel patsientidel võib vajalikuks osutuda annuse vähendamine annuseni 0,3 ml (2850 RÜ anti-Xa).

Neerukahjustus Tromboosi ennetamine Annust ei ole vaja vähendada kerge neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens ≥ 50 ml/min). Mõõdukat ja rasket neerukahjustust seostatakse nadropariini ekspositsiooni suurenemisega. Nendel patsientidel on suurenenud risk trombemboolia ja verejooksu tekkeks. Kui raviarst peab vajalikuks annuse vähendamist, võttes arvesse verejooksu ja trombemboolia individuaalseid riskifaktoreid, tuleb mõõduka neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens ≥ 30 ml/min ja < 50 ml/min) annust vähendada 25...33% võrra (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) tuleb annust vähendada 25...33% võrra (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Tromboosi, ebastabiilse stenokardia ja ST-segmendi elevatsioonita müokardiinfarkti ravi Annust ei ole vaja vähendada kerge neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens ≥ 50 ml/min). Mõõdukat ja rasket neerukahjustust seostatakse nadropariini ekspositsiooni suurenemisega. Nendel patsientidel on suurenenud risk trombemboolia ja verejooksu tekkeks. Kui raviarst peab vajalikuks annuse vähendamist, võttes arvesse verejooksu ja trombemboolia individuaalseid riskifaktoreid, tuleb mõõduka neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens ≥ 30 ml/min ja < 50 ml/min) annust vähendada 25...33% võrra (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Raske neerukahjustuse korral (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) on nadropariin vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Maksakahjustus Maksakahjustusega patsientidel ei ole uuringuid läbi viidud.

Manustamisviis Nadropariin ei ole mõeldud intramuskulaarseks süstimiseks.

Tavaline subkutaanse manustamise süstekoht on kõhuseina paremal või vasakul küljel, kuid teise võimalusena võib süstida ka reide. Et vältida lahuse kadusid süstlite kasutamisel, ei ole tarvis väljutada süstlist õhumulli enne süstimist. Nõel tuleb torgata ristisuunas kokkupigistatud nahavolti, mida hoitakse õrnalt, kuid kindlalt, kuni süstimine on lõpetatud. Süstekohta ei tohi hõõruda.

4.3 Vastunäidustused

Nadropariin on vastunäidustatud järgmistel juhtudel:

• ülitundlikkus toimeaine nadropariini, hepariini või selle derivaatide, sh teiste madalmolekulaarsete hepariinide, või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;
• anamneesis nadropariinist tingitud trombotsütopeenia (vt lõik 4.4);
• äge verejooks või hemostaasi häiretest tingitud suurem risk verejooksu tekkeks, v.a dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon, mis ei ole seotud hepariinraviga;
• verejooksu riskiga orgaaniline kahjustus (nt aktiivne peptiline haavand);
• tserebrovaskulaarne hemorraagia;
• äge infektsioosne endokardiit;
• raske neerupuudulikkus (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) patsientidel, kes saavad süvaveenide tromboosi, trombemboolia, ebastabiilse stenokardia või ST-segmendi elevatsioonita müokardiinfarkti ravi;
• kui madalmolekulaarset hepariini kasutatakse ravieesmärgil, on lokaalanesteesia kasutamine plaanilistel kirurgilistel protseduuridel vastunäidustatud.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ristreaktiivsus Hepariinide ja madalmolekulaarsete hepariinide vaheline ristreaktiivsus on hästi dokumenteeritud. Patsientidel on kirjeldatud hiliseid ülitundlikkusreaktsioone fraktsioneerimata hepariinide ja madalmolekulaarsete hepariinide ristreaktiivsuse tulemusel. Enne ravi alustamist madalmolekulaarse hepariiniga tuleb hoolikalt hinnata anamneesi varasemate ülitundlikkusreaktsioonide suhtes pärast fraktsioneerimata hepariini kasutamist.

Hepariini poolt põhjustatud trombotsütopeenia. Hepariini võimaliku trombotsütopeeniat tekitava toime tõttu on trombotsüütide arvu jälgimine vajalik kogu nadropariiniga ravi vältel.

Harva on kirjeldatud hepariini poolt põhjustatud trombotsütopeenia juhte (mõnikord raskekujulisi), mis võivad olla seotud arteriaalse või venoosse tromboosiga. Sellise diagnoosi võimalust tuleb silmas pidada järgmistel juhtudel:

• trombotsütopeenia;
• igasugune oluline trombotsüütide arvu langus (30…50% algväärtusest);
• tromboosi halvenemine ravi ajal;
• ravi ajal tekkiv tromboos;
• dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon.

Neil juhtudel tuleb nadropariiniga ravi lõpetada. Nimetatud juhud on oma olemuselt tõenäoliselt immuunallergilist laadi ning esmakordse ravi ajal täheldatakse neid enamasti 5. ja 21. ravipäeva vahel, kuid see võib toimuda ka palju varem, kui patsiendil on varem esinenud hepariini poolt põhjustatud trombotsütopeeniat.

Patsientidel, kellel on eelnevalt esinenud hepariiniga (kas standardse või madalmolekulaarse hepariiniga) seotud trombotsütopeeniat, võib vajadusel nadropariini kasutada, kuid vähemalt kord ööpäevas tuleb läbi viia hoolikas kliiniline jälgimine ja määrata trombotsüütide arv. Trombotsütopeenia tekkimisel tuleb ravi otsekohe katkestada.

Kui trombotsütopeenia tekib hepariiniga ravi ajal (kas standardsete või madalmolekulaarsete hepariinidega), tuleb kaaluda võimalusel asendamist teise antitrombootilise klassi ravimiga. Kui hepariini manustamine on siiski vajalik, võib kaaluda kasutatava hepariini asendamist mõne teise madalmolekulaarse hepariiniga. Sellistel juhtudel tuleb vähemalt kord ööpäevas määrata trombotsüütide arvu ning ravi katkestada niipea kui võimalik, sest esialgne trombotsütopeenia võib vaatamata ravimi asendamisele püsida (vt lõik 4.3). Trombotsüütide agregatsiooni test in vitro ei oma erilist väärtust hepariinist tingitud trombotsütopeenia diagnoosimisel.

Järgmistel juhtudel peab ravimit manustama ettevaatusega, kuna esineb suurem verejooksuoht:

• maksapuudulikkus;
• raske arteriaalne hüpertensioon;
• anamneesis peptiline haavand või muu orgaaniline kahjustus, kust võib vallanduda verejooks;
• soon- ja võrkkesta vaskulaarsed häired;
• postoperatiivne periood pärast aju-, seljaaju- või silmaoperatsiooni.

Patsientide erirühmad

Neerukahjustus Nadropariin eritub teadaolevalt peamiselt neerude kaudu, mistõttu on neerukahjustusega patsientidel suurenenud nadropariini ekspositsioon (vt lõik 5.2). Neerufunktsiooni häirega patsientidel on suurenenud risk verejooksu tekkeks ning neid tuleb ravida ettevaatusega. Otsus, kas vähendada annust patsientidel kreatiniini kliirensiga 30...50 ml/min, peab põhinema arsti poolt patsiendi individuaalse verejooksu versus trombemboolia riskile antud hinnangul (vt lõik 4.2).

Eakad Enne ravi algust on soovitatav kontrollida neerufunktsiooni (vt lõik 4.3).

Hüperkaleemia Hepariin võib pärssida aldosterooni sünteesi neerupealistes, mis põhjustab hüperkaleemiat, seda eriti plasma kaaliumisisalduse tõusuga patsientidel või neil, kellel on risk plasma kaaliumisisalduse suurenemise tekkeks, nagu diabeedihaiged, kroonilise neerupuudulikkuse, olemasoleva metaboolse atsidoosiga patsiendid või kaaliumisisaldust suurendavaid ravimeid (nt angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid, mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVAd)) kasutavad patsiendid.

Hüperkaleemia tekkerisk suureneb ravikestuse pikenedes, kuid on tavaliselt pöörduv.

Riskigrupi patsientidel tuleb jälgida kaaliumi sisaldust plasmas.

Spinaal-/epiduraalanesteesia/spinaallumbaalpunktsioon ja samaaegselt kasutatavad ravimid Epiduraalkateetrite või samaaegne teiste hemostaasi mõjutavate ravimite kasutamine (nt MSPVAd, trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid või teised antikoagulandid) suurendab spinaalsete/epiduraalsete hematoomide tekkeohtu. Oht suureneb ilmselt ka traumaatilise või korduva epiduraal- või spinaalpunktsiooni korral. Seetõttu on vajalik hoolikas individuaalse kasu ja riski suhte hindamine enne tsentraalse närviblokaadi ja antikoagulantravi samaaegset määramist järgmistes situatsioonides:

• patsientidel, kes juba saavad antikoagulantravi, tuleb KNS blokaadist saadavat kasu hoolikalt kaaluda,

võrreldes kaasneva riskiga.

• patsientidel, kellel planeeritakse kirurgilist operatsiooni koos KNS blokaadiga, tuleb antikoagulantravist

saadavat kasu hoolikalt kaaluda võrreldes kaasneva riskiga.

Spinaallumbaalpunktsiooni, spinaal- või epiduraalanesteesia korral peab spinaalse/epiduraalse kateetri või nõela sisestamise või eemaldamise ja nadropariini profülaktilise annuse süstimise vahele jääma vähemalt 12 tundi ja raviannuse süstimise vahele 24 tundi, võttes arvesse toote omadusi ja patsiendi profiili. Neerupuudulikkusega patsientidel tuleb kaaluda pikemaid manustamisintervalle. Järgmist annust ei tohi manustada enne, kui eelmisest on möödunud vähemalt neli tundi. Nadropariini kordusmanustamist tuleb edasi lükata kuni kirurgilise protseduuri lõpuni.

Neid patsiente tuleb hoolikalt jälgida neuroloogiliste nähtude suhtes, näiteks seljavalu, sensoorne ja motoorne defitsiit (alajäsemete tuimus ja nõrkus), soole ja/või põie düsfunktsioon. Ilmnevad neuroloogilised nähud vajavad kohest ravi. Õed peavad olema koolitatud neid tunnuseid ja sümptomeid avastama. Patsiente tuleb juhendada, et nad teavitaksid nende sümptomite ilmnemisel kohe oma arsti. Kui kahtlustatakse spinaalse hematoomi tunnuseid või sümptomeid, tuleb viivitamata alustada diagnoosimist ja ravi, sealhulgas seljaaju dekompressiooni. Kui kateetri paigaldamise ajal tekib oluline või nähtav verejooks, tuleb enne hepariinravi alustamist/jätkamist hoolikalt hinnata selle kasu/riske.

Salitsülaadid, mittesteroidsed põletikuvastased ja tromboosivastased ravimid Venoosse trombemboolia profülaktika ja ravi ning hemodialüüsiaegse hüübimise vältimise korral ei ole atsetüülsalitsüülhappe, teiste salitsülaatide, MSPVAde ja tromboosivastaste ainete samaaegne kasutamine soovitatav, kuna võib suureneda risk verejooksu tekkeks. Kui nende samaaegset kasutamist koos nadropariiniga ei saa vältida, tuleb rakendada hoolikat kliinilist ja bioloogilist jälgimist.

Ebastabiilse stenokardia ja ST-segmendi elevatsioonita müokardiinfarkti ravi kliinilistes uuringutes manustati nadropariini koos atsetüülsalitsüülhappega annuses kuni 325 mg/ööpäevas (vt lõigud 4.2 ja 4.5).

Nahanekroos Nahanekroosi on kirjeldatud väga harva. Sellele eelneb purpur või infiltreeritud või valusad erütematoossed laigud kas koos üldsümptomitega või ilma nendeta. Sellisel juhul tuleb ravi kohe katkestada.

Lateksiallergia Süstli nõelakaitse võib sisaldada kuiva naturaalset latekskummit, mis võib potentsiaalselt põhjustada allergilisi reaktsioone lateksile tundlikel isikutel.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Suukaudsed antikoagulandid, süsteemsed (glüko)kortikosteroidid ja dekstraan Ettevaatlik peab olema nadropariini manustamisel patsientidele, kes saavad suukaudseid antikoagulante, süsteemseid (glüko)kortikosteroide ja dekstraane. Kui suukaudset antikoagulantravi alustatakse patsientidel, kes saavad nadropariini, jätkatakse ravi nadropariiniga seni, kuni on saavutatud stabiilne INR-i sihtväärtus. Nadropariini ei ole soovitatav kasutada samaaegselt aspiriini, teiste salitsülaatide, MSPVA-de ja antiagregantidega, sest need võivad suurendada veritsusriski trombotsüütide funktsiooni inhibeerimise teel (vt lõik 4.4). Ebastabiilse stenokardia ja ST-elevatsioonita müokardiinfarkti ravi kliinilistes uuringutes manustati nadropariini koos kuni 325 mg aspiriiniga ööpäevas (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Loomkatsetes ei ole ilmnenud teratogeenset ega lootetoksilist toimet. Siiski on praeguseks vähe kliinilisi andmeid nadropariini platsentaarbarjääri läbimise kohta rasedatel. Seetõttu ei ole nadropariini kasutamine raseduse ajal soovitatav juhul, kui saadav terapeutiline kasu ei ületa võimalikku riski.

Imetamine Andmed nadropariini imendumise kohta rinnapiima on piiratud. Seetõttu ei ole nadropariini kasutamine imetamise ajal soovitatav.

Fertiilsus Nadropariini toime kohta viljakusele ei ole kliinilisi uuringuid läbi viidud.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Puuduvad andmed nadropariini toime kohta autojuhtimise või masinatega töötamise võimele.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete esinemissagedused võivad varieeruda sõltuvalt manustatud annusest ja sellest, kas neid manustatakse koos teiste ravimitega. Järgnevalt on kõrvaltoimed loetletud organsüsteemi klassi ja esinemissageduse järgi. Kõrvaltoimete esinemissagedus on klassifitseeritud järgmiselt: väga sage ≥ 1/10, sage ≥ 1/100 kuni < 1/10, aeg-ajalt ≥ 1/1000 kuni ≤ 1/100, harv ≥ 1/10 000 kuni ≤ 1/1000, väga harv ≤ 1/10 000, teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired Väga sage: hemorraagia1. Harv: trombotsütopeenia, hepariinist põhjstatud trombotsütopeenia (vt lõik 4.4), trombotsütoos Väga harv: eosinofiilia, mis möödub pärast ravi katkestamist

Immuunsüsteemi häired Väga harv: ülitundlikkusreaktsioonid (sh angioödeem ja nahareaktsioonid), anafülaktoidne reaktsioon

Närvisüsteemi häired Teadmata: peavalu, migreen

Ainevahetus- ja toitumishäired Väga sage: pöörduv hüperkaleemia, mis on seotud hepariini poolt tingitud aldosterooni supressiooniga, eriti riskigrupi patsientidel (vt lõik 4.4)

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Väga harv: priapism

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Harv: lööve, urtikaaria, punetus, kihelus

Uuringud Sage: transaminaaside aktiivsuse suurenemine, tavaliselt mööduv

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Väga sage: süstekoha hematoom2 Sage: süstekoha reaktsioon Harv: süstekoha kaltsinoos3 Väga harv: süstekoha nekroos (vt lõik 4.4)

1 Hemorraagilised nähud erinevates kohtades, enamasti teiste riskifaktoritega patsientidel (vt vastunäidustusi ja koostoimeid) 2 Mõnedel juhtudel on täheldatud sõlmede moodustumist, mis ei viita hepariinitsüstide tekkimisele. Need sõlmed kaovad enamasti mõne päeva jooksul. 3 Kaltsinoos tekib sagedamini patsientidel, kellel on liiga kõrge kaltsiumi- ja fosfaadisisaldus, nagu mõningatel kroonilise neerupuudulikuse juhtudel.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Peamine kliiniline sümptom nahaalusel ja intravenoossel üleannustamisel on hemorraagia. Määrata tuleb trombotsüütide arvu ja hüübimisparameetreid. Väiksemad verejooksud vajavad harva spetsiifilist ravi ning tavaliselt on piisav nadropariini annuse vähendamine või annustamisintervalli pikendamine. Ravi Ainult raskematel juhtudel tuleb kaaluda protamiinsulfaadi manustamist. See neutraliseerib laialdaselt nadropariini hüübimisvastase toime, kuigi säilib mõningane anti–Xa toime. 0,6 ml protamiinsulfaati neutraliseerib umbes 950 RÜ anti-Xa nadropariini. Süstitava protamiinikoguse arvutamisel tuleb arvestada hepariini süstest möödunud aega ja vajalikuks võib osutuda protamiini annuse vähendamine.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Tromboosivastased ained, hepariini rühm, ATC-kood: B01AB06

Toimemehhanism Nadropariin on madalmolekulaarne hepariin, mis on saadud standardse hepariini depolümeriseerimisel. Tegemist on glükoosaminoglükaaniga, mille keskmine molekulkaal on umbes 4300 daltonit. Nadropariinil on suur afiinsus plasmavalgu antitrombiin III (ATIII) suhtes. Sellega seondumine viib faktori Xa kiirema inhibeerimiseni, mis toetab nadropariini tugevat tromboosivastast toimet.

Teised nadropariini tromboosivastast toimet soodustavad mehhanismid on koefaktori inhibiitori TFP1 stimuleerimine, fibrinolüüsi aktivatsioon koe plasminogeeni aktivaatori otsese vabastamise kaudu endoteelirakkudest ning vere reoloogiliste parameetrite muutmine (vere viskoossuse vähenemine ja trombotsüütide ja granulotsüütide membraani suurenenud voolavus).

Farmakodünaamilised toimed Nadropariinil on tugevam hüübimisfaktori Xa aktiivsuse vastane toime kui hüübimisfaktori IIa vastane toime. Nadropariinil on nii kohene kui pikaajaline tromboosivastane toime.

Fraktsioneerimata hepariiniga võrreldes on nadropariinil väiksem toime trombotsüütide funktsioonile ja agregatsioonile ning vaid minimaalne toime esmasele hemostaasile.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Farmakokineetilisi parameetreid on uuritud lähtuvalt bioloogilisest aktiivsusest, nt mõõtes antifaktor Xa aktiivsust plasmas.

Imendumine Nahaaluse süste järel saabub maksimaalne anti-Xa aktiivsus (C ) umbes 3...5 tunni möödudes (T ). Biosaadavus on peaaegu täielik (u 88%).

Pärast veenisisest süstimist saabub maksimaalne plasma anti-Xa aktiivsus vähem kui 10 minuti pärast ning poolväärtusaeg on umbes 2 tundi.

Eliminatsioon Eliminatsiooni poolväärtusaeg pärast nahaalust süstimist on ligikaudu 3,5 tundi. Ent anti-Xa aktiivsus on määratav vähemalt 18 tundi pärast 1900 RÜ anti-Xa süstimist.

Patsientide erirühmad

Eakad Eakatel patsientidel on ravimi eliminatsioon veidi aeglustunud, kuna neil on füsioloogiliselt vähenenud neerufunktsioon (vt allpool lõik „Neerukahjustus“). Selles vanuserühmas tuleb arvestada neerukahjustuse võimalusega ja annust vastavalt korrigeerida (vt lõigud 4.2 ja 4.4). Neerukahjustus Nadropariini farmakokineetika kliinilises uuringus, kus ravimit manustati intravenoosselt erineva raskusega neerukahjustuse korral, leiti korrelatsioon nadropariini kliirensi ja kreatiniini kliirensi vahel. Mõõduka neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens 36...43 ml/min) suurenesid keskmine AUC ja poolväärtusaeg vastavalt 52% ja 39% tervete vabatahtlikega võrreldes. Nendel patsientidel vähenes nadropariini keskmine plasma kliirens 63% normist. Uuringus täheldati suurt inimestevahelist varieeruvust. Raske neerukahjustusega isikutel (kreatiniini kliirens 10...20 ml/min) suurenesid keskmine AUC ja poolväärtusaeg vastavalt 95% ja 112% tervete vabatahtlikega võrreldes. Raske neerukahjustusega patsientidel vähenes plasma kliirens 50% normaalse neerufunktsiooniga patsientidega võrreldes. Hemodialüüsi saavatel raske neerukahjustusega isikutel (kreatiniini kliirens 3...6 ml/min) suurenesid keskmine AUC ja poolväärtusaeg vastavalt 62% ja 65% võrreldes tervete vabatahtlikega. Hemodialüüsi saavatel raske neerukahjustusega patsientidel vähenes plasmakliirens 67% võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientidega (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse, reproduktsiooni- ja arengutoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Kaltsiumhüdroksiidi lahus või lahjendatud vesinikkloriidhape pH reguleerimiseks (pH 5 kuni 7,5) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Mitte segada teiste ravimitega.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30 C. Hoida originaalpakendis. Mitte lasta külmuda. Mitte hoida külmkapis, kuna külma lahuse süstimine võib olla valulik. Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

1 ml gradueerimata (0,3 ml, 0,4 ml) või gradueeritud (0,6 ml, 0,8 ml) süstel, mis on läbipaistvas PVC- blistris. Süstel on valmistatud I tüüpi klaasist.

Pappkarbis on 2 või 10 süstlit läbipaistvates blistrites).

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Palun vt lõik 4.2. Nadropariini süstelahuseid tuleb enne kasutamist visuaalselt kontrollida võõrosakeste esinemise või värvuse muutuse suhtes. Muutuste korral tuleb lahus minema visata.

Juhend süstlite iseseisvaks kasutamiseks

1. Peske hoolikalt käed seebi ja veega ning kuivatage rätikuga.

2. Istuge või heitke pikali mugavasse asendisse. Valige iga

süstekorra jaoks süstekoht vaheldumisi alakõhu vasakul või paremal küljel (joonis 1).

3. Puhastage süstekoht alkoholilapikesega.

4. Eemaldage nõelalt nõelakaitse

Tähtis!

• Vältige enne süstimist nõela puutumist millegi vastu ja ärge puudutage nõela. Õhumulli nägemine süstlis on normaalne. Ärge proovige õhumulli enne süstimist süstlist eemaldada.

5. Võtke puhastatud nahapiirkond sõrmede vahele volti. Hoidke nahavolti pöidla ja nimetissõrme vahel kogu süstimise ajal (joonis 2).

6. Hoidke süstlit kindlalt sõrmetoest. Torgake nõel

nahavolti kogu pikkuses õige nurga all (90 kraadi) (joonis 3).

7. Süstige kogu süstla sisu, lükates kolvi lõpuni süstli sisse.

8. Tõmmake nõel nahast välja (joonis 4). Ärge hõõruge

süstekohta.

9. Pärast süstimist katke nõel ohutusmuhviga, et vältida

vigastusi. Hoidke süstlit ühes käes, hoides kinni ohutusmuhvist. Teise käega tõmmake sõrmetugi tagasi. See avab muhvi. Libistage muhvi ülespoole piki süstlit, kuni see lukustub nõela peale (joonis 5).

10. Visake kasutatud süstal ära nii, nagu arst või meditsiiniõde on teile selgitanud.

Süstlid on ette nähtud ainult ühekordseks kasutamiseks ning süstlisse allesjäänud lahus tuleb minema visata.

Lahuseid ei tohi segada teiste preparaatidega ega uuesti segada.

Pärast ravimi manustamist peab nõelakaitse katma nõela täies pikkuses. Seejärel võib süstla minema visata.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Viatris SIA Mūkusalas 101 Rīga, LV 1004 Läti

8. MÜÜGILOA NUMBRID

2850 RÜ/0,3 ml: 419103 3800 RÜ/0,4 ml: 212698 5700 RÜ/0,6 ml: 212898 7600 RÜ/0,8 ml: 212998

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 4.09.1998 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 28.06.2013

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

september 2023