RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Fenodex 25 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 25 mg deksketoprofeeni (deksketoprofeentrometamoolina)

INN. Dexketoprofenum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Valged, ümmargused, kaksikkumerad poolitusjoonega tabletid, millel on surutrükis märgistus „MC“ ja mille läbimõõt on 10 mm.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Nõrga kuni mõõduka tugevusega valu (nt lihas- ja luuvalu, düsmenorröa, hambavalu) sümptomaatiline ravi täiskasvanutel.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Täiskasvanud Vastavalt valu iseloomule ja raskusele on soovitatav annus tavaliselt 12,5 mg iga 4...6 tunni järel või 25 mg iga 8 tunni järel. Kogu ööpäevane annus ei tohi ületada 75 mg. Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades sümptomite kontrollimiseks vajalikku minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul (vt lõik 4.4). Deksketoprofeen ei ole ette nähtud pikaajaliseks kasutamiseks ja ravi tuleb piirata sümptomaatilise perioodiga. Eakad Eakatel patsientidel soovitatakse alustada ravi annustamisvahemiku väikseima annusega (ööpäevane koguannus 50 mg). Annust võib suurendada täiskasvanute soovitatava annuseni ainult juhul, kui ravimit talutakse hästi.

Maksakahjustus Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel tuleb alustada ravi väiksemate annustega (ööpäevane koguannus 50 mg) ja neid tähelepanelikult jälgida. Deksketoprofeeni ei tohi kasutada raske maksakahjustusega patsientidel.

Neerukahjustus

Kerge neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens 60...89 ml/min) tuleb algannust vähendada ööpäevase koguannuseni 50 mg (vt lõik 4.4). Deksketoprofeeni tablette ei tohi kasutada mõõduka kuni raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens ≤ 59 ml/min) patsientidel (vt lõik 4.3).

Lapsed Deksketoprofeeni ei ole lastel ja noorukitel uuritud. Seetõttu ei ole ohutus ja efektiivsus lastel ja noorukitel tõestatud ning seda ravimit ei tohi lastel ja noorukitel kasutada. Manustamisviis Tablett tuleb alla neelata koos piisava koguse vedelikuga (nt ühe klaasitäie veega). Samaaegne manustamine koos toiduga aeglustab ravimi imendumiskiirust (vt lõik „Farmakokineetilised omadused“), seepärast on soovitatav ägeda valu korral ravimit manustada vähemalt 30 minutit enne sööki.

4.3 Vastunäidustused

Deksketoprofeeni ei tohi manustada järgmistel juhtudel.

• Patsiendid, kellel on ülitundlikkus toimeaine, mõne teise MSPVA või lõigus 6.1 loetletud mis

tahes abiainete suhtes.

• Patsiendid, kellel sarnase toimega ained (nt atsetüülsalitsüülhape või teised MSPVA-d)

põhjustavad astmahooge, bronhospasmi, ägedat riniiti või ninapolüüpide teket, urtikaariat või angioneurootilist turset.

• Varem esinenud fotoallergiline või fototoksiline reaktsioon ravile ketoprofeeni või fibraatidega.
• Patsiendid, kellel on varasemal ravil MSPVA-dega esinenud seedetrakti verejooks või mulgustus.
• Patsiendid, kellel on peptiline haavand/seedetrakti veritsus või anamneesis seedetrakti verejooks,

haavandumine või mulgustus.

• Kroonilise düspepsiaga patsiendid.
• Patsiendid, kellel esinevad teised aktiivsed veritsused või veritsushäired.
• Crohn’i tõve või haavandilise koliidiga patsiendid.
• Raske südamepuudulikkusega patsiendid.
• Mõõduka kuni raske neerukahjustusega patsiendid (kreatiniini kliirens ≤ 59 ml/min).
• Raske maksafunktsiooni häirega patsiendid (Child-Pugh skoor 10...15).
• Hemorraagilise diateesi ja muude koagulatsioonihäiretega patsiendid.
• Raskelt dehüdreeritud patsiendid (põhjustatud oksendamisest, kõhulahtisusest või ebapiisavast

vedelikutarbimisest).

• Raseduse kolmandal trimestril ja imetamise ajal (vt lõik 4.6).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Manustada ettevaatlikult allergiliste seisundite anamneesiga patsientidele. Samaaegset deksketoprofeeni kasutamist koos teiste MSPVA-dega, kaasa arvatud tsüklooksügenaas- 2 selektiivsete inhibiitoritega, tuleb vältida. Kõrvaltoimete esinemist saab vähendada, kasutades väiksemaid toimivaid annuseid lühima sümptomite taandumiseks vajaliku perioodi vältel (vt lõik 4.2 ning allpool alalõigud „Seedetrakti riskid“ ja „Kardiovaskulaarsed riskid“).

Seedetrakti riskid MSPVA-dega ravi mis tahes ajal on teatatud seedetrakti veritsusest, haavandite tekkest või perforatsioonist (hoiatavate sümptomitega või ilma, ka juhul, kui eelnevalt ei ole anamneesis tõsiseid seedetakti juhte esinenud), mis võib olla fataalne. Kui deksketoprofeeni kasutamisel tekib seedetrakti veritsus või haavand, tuleb ravi katkestada. Seedetrakti veritsuse, haavandi või perforatsiooni tekkerisk on suurem MSPVA annuse suurendamisel, eelneva haavandiga patsientidel, eriti hemorraagiaga või perforatsiooniga juhud (vt lõik 4.3), ja eakatel.

Eakatel esineb MSPVA-de kõrvaltoimeid sagedamini, eriti seedetrakti veritsust ja perforatsiooni, mis võivad lõppeda surmaga (vt lõik 4.2). Nendel patsientidel tuleb ravi alustada väikseima võimaliku annusega.

Nagu kõigi MSPVA-de puhul, tuleb enne ravi alustamist deksketoprofeeniga välja selgitada, kas patsiendil on varem esinenud ösofagiiti, gastriiti ja/või peptilist haavandit ning veenduda, et need on täielikult paranenud. Seedetrakti sümptomitega või seedetrakti haiguse anamneesiga patsiente tuleb jälgida seedehäirete, eriti seedetrakti veritsuse sümptomite suhtes. Patsientidel, kellel on olnud seedetrakti haigusi (haavandiline koliit, Crohn’i tõbi), tuleb MSPVA-sid kasutada ettevaatusega, kuna nende seisund võib halveneda (vt lõik 4.8). Sellistel patsientidel, samuti patsientidel, kes kasutavad väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet või teisi ravimeid, mis võivad suurendada seedetrakti riski (vt alltoodut ja lõik 4.5), tuleb kaaluda kombinatsioonravi kaitsvate ainetega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid). Patsiendid, kellel on esinenud seedetrakti toksilisust, eriti eakad, peavad teatama kõigist ebatavalistest kõhuvaevustest (eeskätt seedetrakti veritsus), eriti ravi alguses. Patsientidel, kes saavad samaaegselt ravimeid, mis võivad suurendada haavandi või veritsuse ohtu, nagu suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid, nt varfariin, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombivastased ained, nt atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5), tuleb soovitada olla ettevaatlik. Neerude riskid Neerufunktsiooni kahjustusega patsientide ravimisel tuleb olla ettevaatlik. Nendel patsientidel võib MSPVA-de kasutamine põhjustada neerufunktsiooni halvenemist, vedelikupeetust ja turseid. Ettevaatlik tuleb olla ka patsientidel, kes saavad diureetilist ravi või nendel, kellel võib tekkida hüpovoleemia, sest nefrotoksilisuse risk on suurenenud. Ravi ajal tuleb tagada piisav vedeliku tarbimine, et ennetada dehüdratsiooni ja võimalikku neerutoksilisuse suurenemist.

Nagu kõik MSPVA-d, võib ravim suurendada plasmas jääklämmastiku ja kreatiniini sisaldust. Nagu kõiki teisi prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid, saab seda seostada renaalse süsteemi kõrvaltoimetega, mis võivad põhjustada glomerulonefriiti, interstitsiaalset nefriiti, neerude papillaarset nekroosi, nefrootilist sündroomi ja ägedat neerupuudulikkust. Eakatel patsientidel esineb suurema tõenäosusega neerufunktsiooni kahjustust (vt lõik 4.2).

Maksa riskid Maksafunktsiooni kahjustusega patsientide ravimisel tuleb olla ettevaatlik. Nagu teised MSPVA-d, võib antud ravim põhjustada vähest mööduvat maksafunktsiooni näitajate tõusu ja samuti olulist S-GOT ja S-GPT aktiivsuse tõusu. Nende näitajate olulise tõusu puhul tuleb ravi katkestada. Eakatel patsientidel esineb suurema tõenäosusega maksafunktsiooni häireid (vt lõik 4.2).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed riskid Hüpertensiooni ja/või kerge kuni mõõduka südamepuudulikkusega patsientidel on vajalik hoolikas jälgimine ja nõustamine. Eriline ettevaatus on vajalik südamehaigusega patsientidel, eriti nendel, kellel on varem esinenud südamepuudulikkuse episoode, sest esineb risk südamepuudulikkuse süvenemiseks, kuna MSPVA-raviga seoses on teatatud vedelikupeetusest ja tursetest. Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed viitavad, et mõnede MSPVA-de kasutamine (eriti suurtes annustes ja pikaajaliselt) võib olla seotud arteriaalsete tromboosijuhtude (nt müokardiinfarkt või insult) vähese suurenenud riskiga. Puuduvad piisavad andmed, et sellist riski deksketoprofeeni puhul välistada. Ravile allumatu hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, diagnoositud südame isheemiatõve, perifeersete arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsiente tohib seega deksketoprofeeniga ravida ainult pärast hoolikat kaalumist. Sarnane kaalutlus on vajalik ka

kardiovaskulaarsete haiguste riskiteguritega (sh hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsientidel enne pikaajalise ravi alustamist. Deksketoprofeeniga ravitud patsientidel on teatatud Kounise sündroomi juhtudest. Kounise sündroom on määratletud kui allergilise või ülitundlikkusreaktsiooni põhjustatud kardiovaskulaarsed sümptomid, mis on seotud pärgarterite ahenemisega ja võivad viia müokardiinfarkti tekkeni. Kõik mitteselektiivsed MSPVA-d võivad inhibeerida trombotsüütide agregatsiooni ja pikendada veritsusaega prostaglandiinide sünteesi inhibeerimise kaudu. Seetõttu ei soovitata deksketoprofeeni kasutada patsientidel, kes saavad muud hemostaasi mõjutavat ravi, nagu varfariin või teised kumariinid või hepariinid (vt lõik 4.5). Eakatel patsientidel esineb suurema tõenäosusega kardiovaskulaarse funktsiooni häireid (vt lõik 4.2).

Nahareaktsioonid Seoses MSPVA-de kasutamisega on väga harvadel juhtudel teatatud tõsistest, mõnikord surmaga lõppenud nahareaktsioonidest, sealhulgas eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs (vt lõik 4.8). Tõenäoliselt on patsientidel suurim risk nende reaktsioonide tekkeks ravi alguses, reaktsioon algab enamikul juhtudel esimese ravikuu jooksul. Nahalööbe, limaskesta kahjustuste või teiste ülitundlikkuse nähtude esmasel ilmnemisel tuleb ravi katkestada.

Infektsiooni sümptomite varjamine Deksketoprofeen võib varjata infektsiooni sümptomeid, mistõttu võib hilineda asjakohane ravi ja seeläbi halveneda infektsiooni kulg. Seda on täheldatud bakteriaalse keskkonnatekkese kopsupõletiku ja tuulerõugete bakteriaalsete tüsistuste korral. Kui seda ravimit manustatakse infektsiooniga seotud valu leevendamiseks, on soovitatav jälgida infektsiooni kulgu. Sümptomite püsimisel või süvenemisel haiglaväliselt peab patsient pidama nõu arstiga.

Erandjuhul võivad tuulerõuged olla raskete naha ja pehmete kudede nakkuslike tüsistuste allikaks. Senini ei saa MSPVA-de rolli nende infektsioonide halvenemises välistada. Seetõttu on tuulerõugete korral soovitatav deksketoprofeeni kasutamist vältida.

Muu teave Eriline ettevaatus on vajalik patsientidel, kellel esineb: porfüriini metabolismi kaasasündinud häire (nt äge vahelduv porfüüria); dehüdratsioon; kohe pärast ulatuslikku operatsiooni.

Kui arst peab vajalikuks pikaajalist ravi deksketoprofeeniga, tuleb regulaarselt kontrollida maksa- ja neerufunktsiooni näitajaid ning verepilti.

Väga harvadel juhtudel on täheldatud raskeid ägedaid ülitundlikkusreaktsioone (nt anafülaktiline šokk). Ravi tuleb katkestada kohe, kui pärast deksketoprofeeni võtmist ilmnevad raske ülitundlikkusreaktsiooni sümptomid. Sõltuvalt sümptomitest tuleb arsti poolt kasutusele võtta vajalikud meetmed. Patsientidel, kellel on astma koos kroonilise nohu, kroonilise sinusiidi ja/või ninapolüüpidega, on võrreldes teiste isikutega suurem risk atsetüülsalitsüülhappest ja/või MSPVA-dest põhjustatud allergiateks. Selle ravimi manustamine võib põhjustada astmahooge või bronhospasmi, eriti nendel, kellel esineb allergia atsetüülsalitsüülhappe või MSPVA-de suhtes (vt lõik 4.3).

Deksketoprofeeni tuleb kasutada ettevaatusega hematopoeesi häirete, süsteemse erütematoosse luupuse või segatüüpi sidekoehaigustega patsientidel.

Lapsed Kasutamise ohutus lastel ja noorukitel ei ole tõestatud.

Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes tabletis, see tähendab põhimõtteliselt “naatriumivaba”.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Järgmised koostoimed kehtivad mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA-d) puhul üldiselt.

Mittesoovitatavad kombinatsioonid

• Teised MSPVA-d (kaasa arvatud tsüklooksügenaas-2 selektiivsed inhibiitorid) ja salitsülaatide

suured annused (≥ 3 g ööpäevas): mitmete MSPVA-de koosmanustamine võib sünergilise toime tõttu suurendada seedetrakti haavandite ja veritsuse riski.

• Antikoagulandid: MSPVA-d võivad suurendada antikoagulantide (nt varfariin) toimet (vt lõik 4.4)

deksketoprofeeni suure plasmavalkudega seondumise ja trombotsüütide funktsiooni inhibeerimise ning gastroduodenaalse limaskesta kahjustamise tõttu. Kui kombinatsiooni ei saa vältida, tuleb kasutada hoolikat kliinilist jälgimist ja laboratoorsete väärtuste monitooringut.

• Hepariinid: suurenenud verejooksu risk (trombotsüütide funktsiooni inhibeerimise ja

gastroduodenaalse limaskesta kahjustamise tõttu). Kui kombinatsiooni ei saa vältida, tuleb kasutada hoolikat kliinilist jälgimist ja laboratoorsete väärtuste monitooringut.

• Kortikosteroidid: suureneb risk seedetrakti haavandite või verejooksu tekkeks (vt lõik 4.4).
• Liitium (kirjeldatud mitme MSPVA-ga): MSPVA-d tõstavad vere liitiumisisaldust, mis võib jõuda

toksiliste väärtusteni (vähenenud liitiumi ekskretsioon neerude kaudu). Seetõttu vajab see parameeter jälgimist deksketoprofeeniga ravi alustamisel, reguleerimisel ja lõpetamisel.

• Metotreksaat, kasutatuna suurtes annustes 15 mg nädalas või rohkem: suurenenud metotreksaadi

hematoloogiline toksilisus tema renaalse kliirensi vähenemise tõttu põletikuvastaste ainete toimel üldiselt.

• Hüdantoiinid ja sulfoonamiidid: nende ainete toksilised toimed võivad tugevneda.

Ettevaatust nõudvad kombinatsioonid

• Diureetikumid, AKE inhibiitorid, antibakteriaalsed aminoglükosiidid ja angiotensiin II retseptori

antagonistid: deksketoprofeen võib vähendada diureetikumide ja antihüpertensiivsete ravimite toimet. Mõnedel langenud neerufunktsiooniga patsientidel (nt dehüdreeritud patsiendid või eakad häiritud neerufunktsiooniga patsiendid) võib samaaegne tsüklooksügenaasi inhibeerivate ainete ja AKE inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või antibakteriaalsete aminoglükosiidide manustamine põhjustada edasist neerufunktsiooni halvenemist, mis on tavaliselt pöörduv. Deksketoprofeeni ja diureetikumi kombineeritud ordineerimise puhul on oluline tagada, et patsient oleks adekvaatselt hüdreeritud ning ravi alguses tuleb jälgida neerufunktsiooni (vt lõik 4.4).

• Metotreksaat, kasutatuna väikestes annustes, alla 15 mg nädalas: suurenenud metotreksaadi

hematoloogiline toksilisus tema renaalse kliirensi vähenemise tõttu põletikuvastaste ainete toimel üldiselt. Iganädalane verepildi jälgimine kombinatsiooni kasutamise esimestel nädalatel. Tõhustatud jälgimine isegi kerge neerufunktsiooni häire olemasolul, samuti eakatel patsientidel.

• Pentoksüfülliin: veritsuse suurenenud risk. Tõhustatud kliiniline jälgimine ja sage veritsusaja

kontroll.

• Zidovudiin: retikulotsüütide vahendusel toimuv erütrotsüütide liini toksilisuse suurenenud risk

koos raske aneemiaga nädal aega pärast MSPVA alustamist. Kontrollida täisverepilti ja retikulotsüütide arvu üks kuni kaks nädalat pärast ravi alustamist MSPVA-ga.

• Sulfonüüluuread: MSPVA-d võivad suurendada sulfonüüluureate hüpoglükeemilist toimet nende

kõrvaldamisega plasmavalkude sidumiskohtadest.

Kombinatsioonid, millega tuleb arvestada

• Beetablokaatorid: ravi MSPVA-dega võib vähendada nende antihüpertensiivset toimet

inhibeerides prostaglandiini sünteesi.

• Tsüklosporiin ja takroliimus: MSPVA-d võivad suurendada nefrotoksilisust neeru

prostaglandiinide poolt vahendatud toime kaudu. Kombinatsioonravi puhul tuleb mõõta neerufunktsiooni.

• Trombolüütikumid: suurenenud verejooksu risk.
• Trombivastased ained ja selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d): suurenenud

seedetrakti verejooksu risk (vt lõik 4.4).

• Probenetsiid: deksketoprofeeni plasmakontsentratsioonid võivad olla suurenenud; selle koostoime

põhjuseks võib olla inhibeeriv mehhanism renaalse tubulaarse sekretsiooni kohas ja glükuronokonjugatsioon ning see nõuab deksketoprofeeni annuse reguleerimist.

• Südameglükosiidid: MSPVA-d võivad suurendada glükosiidide kontsentratsiooni plasmas.
• Mifepristoon: esineb teoreetiline risk, et prostaglandiini süntetaasi inhibiitorid võivad mõjutada

mifepristooni efektiivsust. Piiratud andmed näitavad, et MSPVA manustamine samal päeval prostaglandiiniga ei mõjuta mifepristooni ega prostaglandiini toimet emakakaela küpsemisele ega emaka kontraktiilsusele ja ei vähenda meditsiinilise abordi tõhusust.

• Kinoloonantibiootikumid: andmed loomadel viitavad sellele, et kinoloonide suured annused

kombinatsioonis MSPVA-dega võivad suurendada krampide tekkimise riski.

• Tenofoviir: samaaegne kasutamine koos MSPVA-ga võib suurendada plasma jääklämmastiku ja

kreatiniini sisaldust; tuleb jälgida neerutalitlust, et kontrollida võimalikku sünergilist toimet neerutalitlusele.

• Deferasiroks: samaaegne kasutamine koos MSPVA-dega võib suurendada seedetrakti toksilisuse

riski. Deferasiroksi kooskasutamisel nende ravimitega on vajalik hoolikas kliiniline jälgimine.

• Pemetrekseed: samaaegne kasutamine koos MSPVA-dega võib vähendada pemetrekseedi

eritumist, seetõttu tuleb MSPVA-de suuremate annuste manustamisel olla ettevaatlik. Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens 45...79 ml/min) tuleb vältida MSPVA-de manustamist kaks päeva enne ja kaks päeva pärast pemetrekseedi manustamist.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine võib rasedust ja/või embrüo/loote arengut ebasoodsalt mõjutada. Epidemioloogilistest uuringutest saadud teave prostaglandiini sünteesi inhibiitori kasutamisest raseduse alguses viitab võimalikule suurenenud raseduse katkemisohule, kardiaalse väärarengu ja gastroskiisi tekkele. Kardiovaskulaarse väärarengu kujunemise absoluutne risk suurenes vähem kui 1%-lt ligikaudu 1,5%-ni. Risk suureneb tõenäoliselt sõltuvalt annuse suurusest ja ravi kestusest. Loomadel on prostaglandiini sünteesi inhibiitori manustamine põhjustanud suurenenud pre- ja postimplantatsiooni kaotust ja embrüo-loote letaalsust. Lisaks on loomkatsetes, kus on kasutatud prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid organogeneesi perioodis, näidatud erinevate väärarengute (sh kardiovaskulaarsed) suurenenud esinemissagedust. Siiski ei ole loomkatsed näidanud deksketoprofeeni reproduktsioonitoksilisust (vt lõik 5.3). Alates 20. rasedusnädalast võib deksketoprofeeni kasutamine põhjustada loote neerufunktsiooni häiretest tingitud oligohüdramnioni. See võib tekkida kohe pärast ravi alustamist ja on ravi lõpetamisel tavaliselt pöörduv. Lisaks on teatatud arterioosjuha ahenemisest pärast ravimi kasutamist raseduse teisel trimestril, mis oli enamasti pöörduv ravi lõpetamisel. Seetõttu ei tohi raseduse esimesel ja teisel trimestril deksketoprofeeni kasutada, kui see ei ole selgelt vajalik. Kui deksketoprofeeni kasutab naine, kes proovib rasestuda või raseduse esimesel ja teisel trimestril, peab kasutatav annus olema minimaalne ja kasutamise kestus nii lühike kui võimalik. Pärast mitmepäevast kokkupuudet deksketoprofeeniga alates 20. rasedusnädalast tuleb kaaluda raseda sünnituseelset jälgimist oligohüdramnioni ja arterioosjuha ahenemise suhtes. Oligohüdramnioni või arterioosjuha ahenemise ilmnemisel tuleb deksketoprofeeni kasutamine lõpetada. Raseduse kolmandal trimestril võivad kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid põhjustada

• lootel: kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha enneaegne ahenemine/sulgumine ja pulmonaalne hüpertensioon);

• neerufunktsiooni häireid (vt eespool);

• emal ja vastsündinul raseduse lõpus: võimalikku veritsusaja pikenemist, agregatsioonivastast toimet, mis võib tekkida juba väga väikeste annuste juures; emaka kontraktsioonide inhibeerimist, mille tulemusena sünnitegevus hilineb või kestus pikeneb.

Seetõttu on deksketoprofeen raseduse kolmandal trimestril vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 5.3). Imetamine Ei ole teada, kas deksketoprofeen eritub inimese rinnapiima. Fenodex on imetamise ajal vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Fertiilsus Nagu teiste MSPVA-de puhul, võib ka deksketoprofeeni kasutamine põhjustada naistel fertiilsushäireid ja seda ei soovitata rasestuda soovivatel naistel kasutada. Naistel, kellel on raskusi rasestumisega või keda uuritakse viljatuse tõttu, tuleb mõelda deksketoprofeeni kasutamise lõpetamisele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Deksketoprofeen võib põhjustada kõrvaltoimeid, nagu pearinglus, nägemishäired või uimasus ning võib mõjutada autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed, mis on olnud vähemalt võimalikus põhjuslikus seoses deksketoprofeeniga kliinilistes uuringutes ning kõrvaltoimed, millest on teatatud deksketoprofeeni turuletulekujärgselt, on loetletud alltoodud tabelis klassifitseerituna organsüsteemi klasside kaupa ja järjestatuna vastavalt esinemissagedusele.

Organsüsteemi Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv/ Teadmata (ei klass (≥ 1/100 kuni (≥ 1/1000 kuni (≥ 1/10 000 kuni üksikjuhud saa hinnata < 1/10) < 1/100) < 1/1000) (< 1/10 000) olemasolevate Vere ja Neutropeenia, lümfisüsteemi trombotsütopeenia häired Immuunsüsteemi Kõriturse Anafülaktiline häired reaktsioon, sh Ainevahetus- ja Anoreksia toitumishäired Psühhiaatrilised Unetus, ärevus häired Närvisüsteemi Peavalu, Paresteesia, sünkoop häired pearinglus, unisus Silma Ähmane nägemine kahjustused Kõrva ja Vertiigo Tinnitus labürindi kahjustused

Organsüsteemi Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv/ Teadmata (ei klass (≥ 1/100 kuni (≥ 1/1000 kuni (≥ 1/10 000 kuni üksikjuhud saa hinnata < 1/10) < 1/100) < 1/1000) (< 1/10 000) olemasolevate Südame häired Palpitatsioonid Tahhükardia Kounise Vaskulaarsed Õhetus Hüpertensioon Hüpotensioon häired Respiratoorsed, Bradüpnoe Bronhospasm, rindkere ja düspnoe mediastiinumi häired Seedetrakti Iiveldus ja/või Gastriit, Peptiline haavand, Pankreatiit häired oksendamine, kõhukinnisus, peptilise haavandi kõhuvalu, suukuivus, verejooks või kõhulahtisus, kõhugaasid peptilise haavandi seedehäired perforatsioon (vt Maksa ja Maksarakkude sapiteede häired kahjustus Naha ja Lööve Urtikaaria, akne, Stevensi-Johnsoni Paikne nahaaluskoe suurenenud sündroom, ravimlööve kahjustused higistamine Lihaste, luustiku Seljavalu ja sidekoe kahjustused Neerude ja Äge Nefriit või kuseteede neerupuudulikkus, nefrootiline häired polüuuria sündroom Reproduktiivse Menstruaaltsükli süsteemi ja häire, rinnanäärme eesnäärmehäired häired Üldised häired Väsimus, valu, Perifeersed tursed ja asteenia, manustamiskoha vappekülm, halb reaktsioonid enesetunne Uuringud Kõrvalekalded Seedetrakt. Kõige sagedamini täheldatavad kõrvaltoimed on seedetrakti kõrvaltoimed. Tekkida võivad peptiline haavand, perforatsioon või gastrointestinaalne verejooks, mõnikord letaalne, eriti eakatel (vt lõik 4.4). Kasutamise järgselt on teatatud iiveldusest, oksendamisest, diarröast, kõhupuhitusest, kõhukinnisusest, düspepsiast, kõhuvalust, veriroest, verioksest, haavandilisest stomatiidist, koliidi ja

Crohn’i tõve ägenemisest (vt lõik 4.4). Gastriidi esinemist on täheldatud harvem. MSPVA-de kasutamisega seoses on teatatud tursetest, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest.

Nagu ka teiste MSPVA-de puhul, võivad ilmneda järgmised kõrvaltoimed: aseptiline meningiit, mis võib esineda peamiselt süsteemse erütematoosse luupuse või segatüüpi sidekoehaigusega patsientidel, ja hematoloogilised reaktsioonid (purpur, aplastiline ja hemolüütiline aneemia, harva agranulotsütoos ja medullaarne hüpoplaasia). Väga harva on täheldatud bulloosset reaktsiooni, sh Stevensi-Johnsoni sündroomi ja toksilist epidermaalset nekrolüüsi.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõned MSPVA-d (eriti suurtes annustes ja pikaajaliselt kasutatuna) võivad olla seotud arteriaalsete trombootiliste juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) vähese kõrgenenud riskiga (vt lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Üleannustamise sümptomaatika ei ole teada. Sarnased ravimid on põhjustanud seedetrakti (oksendamine, anoreksia, kõhuvalu) ja neuroloogilisi (somnolentsus, vertigo, desorienteeritus, peavalu) häireid.

Kogemata või liigsel manustamisel alustada kohe sümptomaatilist ravi vastavalt patsiendi kliinilisele seisundile. Aktiivsütt tuleb manustada, kui täiskasvanu või laps on sisse võtnud rohkem kui 5 mg/kg tunni aja jooksul. Deksketoprofeentrometamooli saab eemaldada dialüüsiga.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, propioonhappe derivaadid, ATC-kood: M01AE17

Deksketoprofeentrometamool on S-(+)-2-(3-bensoüülfenüül) propioonhappe trometamiinsool, analgeetiline, põletikuvastane ja antipüreetiline ravim, mis kuulub mittesteroidsete põletikuvastaste ainete rühma (M01AE).

Toimemehhanism Mittesteroidsete põletikuvastaste ainete toimemehhanism on seotud prostaglandiini sünteesi vähenemisega tsüklooksügenaasi raja inhibeerimise tõttu. Spetsiifiliselt inhibeeritakse arahhidoonhappe transformeerumist tsüklilisteks endoperoksiidideks PGG2 ja PGH2, mis toodavad prostaglandiine PGE1, PGE2, PGF2α ja PGD2 ning samuti prostatsükliini PGI2 ja tromboksaane (TxA2 ja TxB2). Lisaks võib prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine mõjutada teisi põletiku mediaatoreid, nagu kiniinid, põhjustades kaudset toimet, mis lisandub otsesele toimele. Farmakodünaamilised toimed On näidatud, et deksketoprofeen on katseloomadel ja inimestel COX-1 ja COX-2 inhibiitor.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Mitmel valumudelil läbi viidud kliinilised uuringud näitasid deksketoprofeentrometamooli efektiivset analgeetilist aktiivsust. Mõnedes uuringutes ilmnes analgeetilise toime algus 30 minutit pärast manustamist. Analgeetiline toime püsib 4...6 tundi.

Lapsed Deksketoprofeeni ei ole lastel ja noorukitel uuritud.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Pärast deksketoprofeentrometamooli suukaudset manustamist inimestele saavutatakse C 30 minuti pärast (vahemik 15...60 minutit). Samaaegsel manustamisel koos toiduga deksketoprofeeni AUC ei muutu, samas C väheneb ja tema imendumiskiirus pikeneb (suurenenud t ). Jaotumine Deksketoprofeeni jaotumise poolväärtusaeg ja eliminatsiooni poolväärtusaeg on vastavalt 0,35 ja 1,65 tundi. Nagu teistel tugevalt (99%) plasmavalkudega seonduvatel ravimitel, on tema jaotusruumala keskmine väärtus alla 0,25 l/kg. Mitme annusega farmakokineetika uuringutes täheldati, et AUC pärast viimast manustamist ei erine ühekordse annuse manustamisel saadud väärtusest, mis viitab sellele, et ravimi akumuleerumist ei toimu. Biotransformatsioon ja eritumine Pärast deksketoprofeentrometamooli manustamist on uriinist leitav ainult S-(+) enantiomeer, mis näitab, et inimestel konversiooni R-(-) enantiomeeriks ei toimu. Deksketoprofeeni peamine eritumistee on konjugatsioon glükuroniididega, millele järgneb eritumine neerude kaudu. Lineaarsus/mittelineaarsus Deksketoprofeentrometamooli farmakokineetika oli pärast suukaudset manustamist lineaarne ja süsteemse ekspositsiooni ajal suurenes annusest sõltuvalt.

Farmakokineetilised/farmakodünaamilised toimed Aja-efektiivsuse kõveratel võis täheldada annuse ja vastuse suhet vahemikus 12,5 kuni 25 mg, kusjuures 25 mg annuse paremus on pigem tingitud pikemast toimeajast kui valuvaigistava toime tugevnemisest. Eeldatavasti on deksketoprofeentrometamooli valuvaigistava toime platoo annus 25 mg. Deksketoprofeentrometamooliga ravitud patsientidel tundus valu leevendamiseni kuluv aeg lühem.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, genotoksilisuse ja immuunfarmakoloogia mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Hiirtel ja ahvidel läbi viidud kroonilise toksilisuse uuringud andsid kõrvaltoimeid mittepõhjustanud annuse taseme (No Observed Adverse Effect Level, NOAEL) kaks korda suuremas annuses, kui inimestele soovitatav maksimaalne annus. Peamised kõrvaltoimed ahvidel suurte annuste kasutamisel olid veri väljaheites, kehakaalu juurdekasvu vähenemine ja kõige suuremate annuste korral seedetrakti erosioonid. Need toimed ilmnesid, kui ravimi ekspositsioon oli 14...18 korda suurem, kui inimestele soovitatav maksimaalne annus. Loomkatsed kartsinogeense potentsiaali kohta puuduvad. Nagu on teada kogu MSPVA farmakoloogilise klassi puhul, võib deksketoprofeen põhjustada muutusi embrüo-loote elulemuses loommudelites, nii kaudselt seedetrakti toksilisuse kaudu tiinetele loomadele kui ka otseselt loote arengule.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Mikrokristalliline tselluloos PH101 Mikrokristalliline tselluloos PH102 Naatriumtärklisglükolaat (tüüp A) Maisitärklis Glütserooldistearaat (tüüp 1) Opadry white, 03G280003 (makrogool, titaandioksiid, propüleenglükool, hüpromelloos)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30 C. Hoida originaalpakendis, valguse ja niiskuse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Fenodex 25 mg õhukese polümeerikattega tabletid on pakitud polüvinüülideenkloriid (PVC/PVDC)/alumiinium blistritesse, mis sisaldavad 10 tabletti.

4, 10, 20, 30, 50 või 500 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Medochemie Ltd. Konstantinoupoleos 1-10 3011 Limassol Küpros

8. MÜÜGILOA NUMBER

1047221

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 30.11.2021 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 08.10.2026

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Oktoober 2026