Esmocard lyo - infusioonilahuse kontsentraadi pulber (2500mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

ESMOCARD LYO, 2500 infusioonilahuse kontsentraadi pulber

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

50 ml viaal sisaldab 2500 mg esmoloolvesinikkloriidi.

Iga ml valmistatud infusioonilahuse kontsentraati sisaldab 50 mg esmoloolvesinikkloriidi (50 mg/ml). Iga ml lahjendatud infusioonilahust sisaldab 10 mg esmoloolvesinikkloriidi (10 mg/ml).

INN. Esmololum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Infusioonilahuse kontsentraadi pulber.

Pulber on valge kuni peaaegu valge.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Supraventrikulaarne tahhükardia (v.a. preekstsitatsiooni sündroomid) ja vatsakeste löögisageduse kiire kontrolli alla saamine kodade fibrillatsiooni või laperdusega patsientidel peri- ja postoperatiivselt või olukordades, kus on vajalik vatsakeste löögisageduse lühiajaline kontroll lühitoimelise ainega.

Perioperatiivses faasis tekkinud tahhükardia ja hüpertensioon ning kompenseerimata siinustahhükardia, kui kiire südamerütm vajab sekkumist.

ESMOCARD LYO ei ole näidustatud kasutamiseks alla 18-aastasel lastel (vt lõik 4.2).

ESMOCARD LYO ei sobi pikaajaliseks raviks.

Annustamine ja manustamisviis

ESMOCARD LYO 2500 mg infusioonilahuse kontsentraadi pulbrit EI TOHI MANUSTADA ILMA MANUSTAMISKÕLBLIKUKS MUUTMATA/LAHJENDAMATA.

Manustamiskõlblikuks muudetud/lahjendatud infusioonilahus tuleb pärast avamist kohe ära kasutada (vt lõigud 4.4 ja 6).

Valesti manustamiskõlblikuks muudetud/lahjendatud ESMOCARD LYO kasutamine võib lõppeda surmaga (vt lõik 4.4).

Annustamine

SUPRAVENTRIKULAARNE TAHHÜARÜTMIA

ESMOCARD LYO annus tuleb individuaalselt kohaldada. Alustatakse algannusega, millele järgneb säilitusannus.

ESMOCARD LYO efektiivne annus on 50…200 mikrogrammi/kg/min, kuigi on kasutatud ka suuri annuseid nagu 300 mikrogrammi/kg/min. Mõnedel patsientidel on osutunud efektiivseks annuseks 25 mikrogrammi/kg/min.

Annustamise skeem ravi alustamiseks ja säilitusraviks

Löökannuse infusioon

500 mikrogrammi/kg/min 1 minuti jooksul, SEEJÄREL 50 mikrogrammi/kg/min 4 minuti jooksul

RAVIVASTUS Infusioon säilitusannusega 50 mikrogrammi/kg/min

Ebapiisav ravivastus 5 minuti jooksul

Korrata löökannust 500 mikrogrammi/kg/min 1 minuti jooksul.

Suurendada säilitusannuse infusiooni kuni 100 mikrogrammi/kg/min 4 minuti jooksul.

RAVIVASTUS Infusioon säilitusannusega 100 mikrogrammi/kg/min

Ebapiisav ravivastus 5 minuti jooksul

Korrata 500 mikrogrammi/kg/min 1 minuti jooksul

Suurendada säilitusannuse infusiooni kuni 150 mikrogrammini/kg/min 4 minuti jooksul

RAVIVASTUS Infusioon säilitusannusega 150 mikrogrammi/kg/min

Ebapiisav ravivastus

Korrata 500 mikrogrammi/kg/min 1 minuti jooksul

Suurendada säilitusannuse infusiooni kuni 200 mikrogrammini/kg/min ja jätta sellele tasemele

Kui südame löögisageduse soovitud esmane ohutuse tulemusnäitaja on saavutatud (st vererõhk on langenud), JÄTKE löökannusega infusioon VAHELE ja vähendage säilitusannust järk-järgult

50 mikrogrammilt/kg/min 25 mikrogrammini/kg/min või veel väiksemaks. Vajadusel võib tiitrimiste vahelist intervalli pikendada 5 minutilt 10-le.

NB: Säilitusannuse puhul üle 200 mikrogrammi/kg/min ei ole täheldatud märkimisväärset kasu suurenemist, suuremate annuste kui 300 mikrogrammi/kg/min ohutust ei ole uuritud.

Kõrvaltoimete esinemisel tuleb ESMOCARD LYO annust vähendada või manustamine katkestada. Farmakoloogilised kõrvaltoimed peaksid mööduma 30 minutiga.

Kui tekivad lokaalsed manustamiskoha reaktsioonid, tuleb kasutada teist manustamise kohta ja rakendada ettevaatusabinõusid ekstravasatsiooni vältimiseks.

ESMOCARD LYO infusiooni manustamist kauem kui 24 tundi ei ole täielikult uuritud. Üle 24 tunni kestvaid infusioone tuleb läbi viia ülima ettevaatusega.

ESMOCARD LYO järsk ärajätmine ei ole patsientidel põhjustanud selliste ärajätunähtude teket, nagu seda on täheldatud beetaadrenoblokaatorite järsul ärajätmisel pärast kroonilist manustamist koronaararterite haigustega patsientidel. Sellegipoolest tuleb koronaararterite haigustega patsientidel ESMOCARD LYO infusiooni järsu katkestamise korral olla ettevaatlik.

PERIOPERATIIVNE TAHHÜKARDIA JA HÜPERTENSIOON

Perioperatiivse tahhükardia ja/või hüpertensiooni korral võib annustamisskeem varieeruda järgmiselt:

a)Operatsiooniaegseks raviks - narkoosi ajal, kus on vajalik vahetu jälgimine, tuleb manustada 15…30 sekundi jooksul boolussüste annusega 80 mg, millele järgneb infusioon annusega 150 mikrogrammi/kg/min. Infusiooni kiirus tiitritakse nõuete kohaselt kuni

300 mikrogrammini/kg/min.

b)Kui patsient narkoosist ärkab, manustatakse 4 minuti jooksul infusioonina

500 mikrogrammi/kg/min, millele järgneb infusioon annusega 300 mikrogrammi/kg/min.

c)Kui postoperatiivses perioodis on vajalik tiitrida esmolooli, manustatakse kiire toime alguse saavutamiseks intravenoosne löökannus 500 mikrogrammi/kg/min 1 minuti jooksul iga kord enne järgmist tiitrimise astet. Kasutage järgmisi tiitrimise astmeid 50, 100, 150, 200, 250 ja 300 mikrogrammi/kg/min manustatuna 4 minuti jooksul ja jääge annusele, kus ilmnes soovitud ravitoime.

ESMOCARD LYO ravi asendamine muu sobiva ravimiga

Pärast patsiendi südamerütmi ja kliinilise stabiilsuse üle adekvaatse kontrolli saavutamist võib kaaluda üleminekut teistele ravimitele (nt antiarütmilised ravimid või kaltsiumikanalite antagonistid).

Annuse vähendamine

ESMOCARD LYO asendamisel mõne teise sobiva ravimiga peab raviarst hoolikalt kaaluma valitud teise ravimi näidustust ja vähendama ESMOCARD LYO annust järgmiselt:

1)Esimese tunni jooksul pärast alternatiivse ravimi esimest annust vähendada ESMOCARD LYO infusioonikiirust poole võrra (50%).

2)Pärast alternatiivse ravimi teise annuse manustamist jälgida patsiendi ravivastust ja kui see on esimese tunni jooksul rahuldav, tuleb ESMOCARD LYO infusioon katkestada.

Teave täiendava annustamise kohta: kui soovitud ravitoime või ohutuse tulemusnäitaja (nt langenud vererõhk) on saavutatud, jätke löökannus manustamata ja vähendage säilitusinfusiooni astmeliselt 12,5…25 mikrogrammi/kg/min kaupa. Vajadusel võib tiitrimiste vahelist intervalli pikendada 5 minutilt 10-le minutile.

ESMOCARD LYO tuleb katkestada, kui südamerütm või vererõhk kiiresti langeb või ületab ohutuspiirid, ja alustada uuesti ilma löökannusega infusioonita väiksema annusega pärast seda kui südamerütm ja vererõhk on saavutanud rahuldava taseme.

Eripopulatsioonid

Eakad

Eakaid tuleb ravida ettevaatusega, alustada väiksema annusega. Spetsiaalseid uuringuid eakatega ei ole läbi viidud. Siiski ei näidanud 252 üle 65-aastase patsiendi analüüsi tulemused farmakodünaamilistes toimetes erinevusi võrreldes alla 65-aastaste patsientide andmetega.

Neerupuudulikkusega patsiendid

Kui ESMOCARD LYO manustatakse neerupuudulikkusega patsientidele infusioonina, on vajalik ettevaatus, sest ESMOCARD LYO happelised metaboliidid erituvad neerude kaudu. Neeruhaigustega patsientidel on happeliste metaboliitide eritumine märkimisväärselt langenud, eliminatsiooni poolväärtusaeg on suurenenud ligikaudu 10 korda võrreldes normaalse neerufunktsiooniga, ja plasmasisaldus on oluliselt suurenenud.

Maksapuudulikkusega patsiendid

Maksapuudulikkuse korral ei ole erilisi ettevaatusabinõusid vaja rakendada, sest punavererakkudes olevatel esteraasidel on ESMOCARD LYO metabolismis peamine roll.

Lapsed (alla 18-aastased)

ESMOCARD LYO ohutust ja efektiivsust kuni 18-aastatel lastel ei ole seni kindlaks määratud. Seetõttu ei ole ESMOCARD LYO näidustatud kasutamiseks lastel (vt lõik 4.1).

Antud hetkel teadaolevad andmed on esitatud lõikudes 5.1 ja 5.2, aga soovitusi annustamise kohta ei ole võimalik anda.

Manustamisviis

Pulbrit peab enne kasutamist muutma manustamiskõlblikuks/lahjendama. Manustamiskõlblikuks muudetud/lahjendatud pulbrit võib manustada kahel erineval kontsentratsioonil kahe erineva lahusti hulgaga.

1. Standardlahuse kontsentratsioon on 10 mg /ml, kasutades lõppmahtu 250 ml
2. Mõnedel juhtudel, kui on vajalik ravimi väiksem maht, võib valmistada kõrgema kontsentratsiooniga lahuse (50 mg/ml), lahustades pulbrit lõppmahuni 50 ml ja manustada see PERFUSOORI/INFUSIOONIPUMBA abil. Teadaolevaid kliinilisi eksperimente kõrgema kontsentratsiooni kasutamisest on piiratud hulk. Kõrgema kontsentratsiooniga lahust võib manustada ainult suurde veeni või tsentraalkateetri abil, kasutades perfuusorit (vt lõik 4.4).
3. Vaata lõiku 6.6 lahuse valmistamisest.

INFUSIOONIKIIRUSE ÜMBERARVESTUSTABEL (mikrogramm/kg/min ml/min) lahjendatud infusioonlahusele (10 mg/ml), mida manustatakse TAVALISE INFUSIOONI MEETODIL

Ümberarvestustabel: mikrogramm/kg/min → ml/min (esmolool lahustatud tugevuseni 10 mg/ml)

Ümberarvestustabel: mikrogramm/kg/min → ml/h (esmolool lahustatud tugevuseni 10 mg/ml

INFUSIOONIKIIRUSE ÜMBERARVESTUSTABEL (mikrogramm/kg/min ml/min) kontsentreeritud infusioonlahusele (50 mg/ml), mida manustatakse PERFUUSORI/ INFUSIOONIPUMBA abil:

Ümberarvestustabel: mikrogramm/kg/min → ml/min (esmolool lahustatud tugevuseni 50 mg/ml

Ümberarvestustabel: mikrogramm/kg/min → ml/h (esmolool lahustatud tugevuseni 50 mg/ml

Vastunäidustused

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

• Ülitundlikkus toimeaine suhtes.
• Raske siinusbradükardia (alla 50 löögi minutis).
• Siinussõlme nõrkuse sündroom, rasked AVsõlme ülejuhtehäired (ilma kardiostimulaatorita); teise ja kolmanda astme AVblokaad.
• Kardiogeenne šokk.
• Raske hüpotensioon.
• Kompenseerimata südamepuudulikkus.
• Samaaegne või hiljutine intravenoosne verapamiili manustamine. ESMOCARD LYO’t ei tohi manustada 48 tunni jooksul pärast verapamiili manustamise lõpetamist (vt lõik 4.5).
• Ravimata feokromotsütoom.
• Pulmonaalne hüpertensioon.
• Äge astmahoog.
• Metaboolne atsidoos.

Hoiatused

ESMOCARD LYO 2500 mg infusioonilahuse kontsentraadi pulbrit peab manustamiskõlblikuks muutma/lahjendama ja kasutama koheselt pärast avamist (vt lõik 6).

ESMOCARD LYO mittekorrektne lahjendamine võib põhjustada rasket üleannustamist. Selline üleannustamine võib lõppeda patsiendi surmaga või püsiva puude tekkega (vt lõik 4.9).

Infusioon on soovitatav lõpetada järk-järgult, et vältida tahhükardia taasteket.

Kõigil ESMOCARD LYO’ga ravitavatel patsientidel on soovitatav pidevalt jälgida vererõhku ja EKG-d. Vererõhu järsul langemisel tuleb infusiooni kiirust vähendada või see vajadusel katkestada.

ESMOCARD LYO kasutamisel vatsakeste löögisageduse kontrollimiseks supraventrikulaarsete arütmiatega patsientidel tuleb rakendada ettevaatust hemodünaamiliselt ebastabiilsetel patsientidel või haigetel, kes samaaegselt kasutavad ravimeid, mis mõjutavad negatiivselt mõnda järgmistest funktsioonidest: perifeerne resistentsus, müokardi eelkoormus, müokardi kontraktiilsus või elektrilise impulsi levik müokardis. Hoolimata ESMOCARD LYO toime kiirest algusest ja lõppemisest võivad tekkida rasked reaktsioonid, sh teadvuse kadu, kardiogeenne šokk ja südame seiskus. On teatatud mitmetest surmajuhtudest situatsioonides, kus ESMOCARD LYO’d on oletatavasti kasutatud vatsakeste löögisageduse kontrollimiseks.

Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoime on hüpotensioon, mis on seotud annusega, kuid võib ilmneda iga annuse korral. See võib olla raske. Vererõhu järsul langemisel tuleb infusiooni kiirust vähendada või see vajadusel katkestada. Hüpotensioon on tavaliselt pöörduv (30 minuti jooksul pärast ESMOCARD LYO manustamise katkestamist). Mõnel juhul on vererõhu taastamiseks vajalik täiendav sekkumine. Madala süstoolse vererõhuga patsientide puhul on annuste kohaldamisel ja säilitusinfusiooni manustamise ajal vaja rakendada erilist ettevaatust.

ESMOCARD LYO kasutamisel on esinenud bradükardiat, sh rasket bradükardiat, ja südame seiskust. ESMOCARD LYO’d tuleb kasutada erilise ettevaatusega madala ravieelse pulsisagedusega patsientidel ja ainult juhul, kui eeldatav kasu kaalub üles riski.

ESMOCARD LYO on vastunäidustatud olemasoleva raske siinusbradükardiaga patsientidel (vt lõik 4.3). Kui pulsisagedus puhkeolekus langeb alla 50...55 löögi minutis ning patsiendil esinevad bradükardiaga seotud sümptomid, tuleb annust vähendada või manustamine lõpetada.

Eakaid tuleb ravida ettevaatusega, alustada väiksema annusega, kuid talutavus on eakatel enamasti hea.

Südame paispuudulikkuse korral on vereringe toetamiseks vajalik sümpaatikuse stimulatsioon. Beetablokaad kätkeb endas potentsiaalset ohtu müokardi kontraktiilsuse edasisele pärssumisele ja veel raskema südamepuudulikkuse vallandumisele. Kui beetaadrenoblokaatorid avaldavad pika aja jooksul müokardile pärssivat toimet võib see mõnedele juhtudel viia südamepuudulikkuse tekkimiseni.

ESMOCARD LYO kasutamine kahjustatud südamefunktsiooniga patsientidel peab toimuma ettevaatlikult. Esimeste südamepuudulikkuse nähtude või sümptomite ilmnemisel tuleb ESMOCARD LYO ära jätta. Kuigi ESMOCARD LYO lühikese poolväärtusaja tõttu võib piisata ka ainult ravimi ärajätmisest, võib kaaluda ka spetsiifilise ravi rakendamist (vt lõik 4.9). ESMOCARD LYO on vastunäidustatud kompenseerimata südamepuudulikkusega patsientidel (vt lõik 4.3).

Negatiivse toime tõttu ülejuhteajale tohib esimese astme südameblokaadiga või muude südame juhtehäiretega patsientidele beetaadrenoblokaatoreid manustada ainult ettevaatusega (vt lõik 4.3).

Feokromotsütoomiga patsientidel tuleb ESMOCARD LYO’d kasutada ettevaatusega ja ainult pärast eelravi alfablokaatoritega (vt lõik 4.3).

ESMOCARD LYO’d tuleb kasutada ettevaatusega indutseeritud hüpotermiale järgneva hüpertensiooni ravimisel.

Bronhospastiliste haigustega patsientidele beetaadrenoblokaatoreid üldiselt ei manustata. Suhtelise beeta- selektiivsuse ja toime tiitritavuse tõttu tuleb bronhospastiliste haigustega patsientidel kasutada ESMOCARD LYO’d ettevaatusega. Siiski ei ole -selektiivsusbeeta absoluutne, mistõttu tuleb ESMOCARD LYO’t hoolikalt tiitrida madalaima võimaliku efektiivse annuseni. Bronhospasmi tekkimisel tuleb infusioon koheselt lõpetada ja vajadusel manustada -agonisti.beeta

Kui patsient juba kasutab mõnda -adrenomimeetikumi,beeta on vajalik selle ravimi annus üle vaadata.

ESMOCARD LYO’d tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis vilistavat hingamist ja astmat.

Ettevaatusabinõud

ESMOCARD LYO’d tuleb kasutada ettevaatusega diabeedi või tegeliku hüpoglükeemia kahtluse korral. Hüpoglükeemia raskusaste on kergem kui vähem kardioselektiivsete beetaadrenoblokaatorite puhul täheldatud. Beetaadrenoblokaatorid võivad varjata hüpoglükeemia prodromaalseid sümptome, nagu tahhükardia. Pearinglus ja higistamine ei pruugi siiski mõjutatud olla. Beetaadrenoblokaatorite ja diabeedivastaste ravimite koosmanustamine võib suurendada diabeedivastaste ravimite toimet (vere glükoosisisalduse langetamine) (vt lõik 4.5).

Infusioone kontsentratsioonis 20 mg/ml on loomadel ja inimestel seostatud märkimisväärse veeniärrituse ja tromboflebiidiga. 20 mg/ml kontsentratsiooniga lahuse ekstravasatsioon võib tekitada tõsise paikse reaktsiooni ja võimalik, et ka nahanekroosi.

Paikseid reaktsioone on täheldatud ka 10 mg/ml kontsentratsiooniga infusiooni manustamisel. Infundeerimist väikestesse veenidesse või läbi liblik-kanüüli tuleb seetõttu vältida. 50 mg/ml lahust võib manustada ainult suurde veeni või tsentraalkateetrisse, kasutades ainult perfusioonipumpa.

Beetaadrenoblokaatorid võivad Prinzmetali stenokardiaga patsientidel suurendada stenokardia hoogude arvu ja kestvust alfaretseptorite kaudu vahendatud koronaararterite vasokonstriktsioonist. Nendel patsientidel ei tohi kasutada mitteselektiivseid beetaadrenoblokaatoreid ja -selektiivseidbeeta blokaatoreid kasutada äärmise ettevaatlikkusega.

Hüpovoleemilistel patsientidel võib ESMOCARD LYO tekitada reflekstahhükardiat ja suurendada vereringekollapsi tekkeriski. Sellepärast tuleb ESMOCARD LYO’d kasutada sellistel patsientidel ettevaatusega.

Perifeerse vereringehäiretega (Raynaud’ tõbi või sündroom, vahelduv lonkamine) patsientidel tuleb beetaadrenoblokaatoreid kasutada ülima ettevaatusega, sest need haigused võivad ägeneda.

Mõnesid beetaadrenoblokaatoreid, eriti intravenoosselt manustatavaid, sh ESMOCARD LYO, on seostatud suurenenud seerumi kaaliumisisalduse ja hüperkaleemiaga. Oht on suurenenud riskifaktoritega patsientidel, nt neerukahjustus ja hemodialüüsitavad patsiendid.

Beetaadrenoblokaatorid võivad suurendada nii tundlikkust allergeenidele kui anafülaktiliste reaktsioonide tõsidust. Beetaadrenoblokaatoreid kasutavad patsiendid ei pruugi alluda anafülaktiliste või anafülaktoidsete reaktsioonide ravis kasutatavatele tavapärastele epinefriini annustele (vt lõik 4.5).

Beetaadrenoblokaatoreid on seostatud psoriaasi või psoriaasikujuliste löövete tekkimisega ja psoriaasi süvenemisega. Patsientide puhul, kellel esineb psoriaas isiklikus või perekondlikus anamneesis, tuleb enne beetaadrenoblokaatorite manustamist hoolikalt kaalutleda eeldatavat kasu ja riske.

Beetaadrenoblokaatorid, nt propranolool ja metoprolool, võivad maskeerida hüpertüreoidismi (nt tahhükardia) teatud kliinilisi tunnuseid. Beetaadrenoblokaatoritega toimuva ravi järsk katkestamine türeotoksikoosi riski või selle kahtlusega patsientidel võib vallandada türeotoksilise kriisi ja neid patsiente tuleb hoolikalt jälgida.

Kasutamine lastel (alla 18-aastased)

ESMOCARD LYO ohutust ja tõhusust lastel ei ole tõestatud.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

ESMOCARD LYO kasutamisel koos teiste antihüpertensiivsete ravimitega või hüpotensiooni või bradükardiat tekitada võivate ravimitega tuleb alati rakendada ettevaatust: ESMOCARD LYO toimed võivad võimenduda või võivad tugevneda hüpotensiooni või bradükardia kõrvaltoimed.

Kaltsiumikanalite antagonistidel, nt verapamiil ja vähemal määral ka diltiaseem, on negatiivne toime südame kontraktiilsusele ja AV-ülejuhtele. Ülejuhtehäiretega patsientidel ei tohi seda kombinatsiooni kasutada ning ESMOCARD LYO’t ei tohi manustada 48 tunni jooksul pärast verapamiil-ravi lõpetamist (vt lõik 4.3).

Kaltsiumikanalite antagonistid, nagu dihüdropüridiini derivaadid (nt nifedipiin), võivad suurendada hüpotensiooni tekkeriski. Südamepuudulikkusega ja samal ajal kaltsiumikanalite antagonistidega ravitavatel patsientidel võib ravi beetaadrenoblokaatoritega viia südamepuudulikkuse süvenemiseni. Soovitatav on hoolikas ESMOCARD LYO annuse tiitrimine ja hemodünaamika jälgimine.

Samaaegsel ESMOCARD LYO ja I tüüpi antiarütmikumide (nt disopüramiin, kinidiin) ning amiodarooni kasutamisel võib olla tugevnenud toime AV-ülejuhte ajale ja see võib tekitada negatiivset inotroopset toimet.

ESMOCARD LYO ja insuliini või suukaudsete antidiabeetiliste ravimite koosmanustamisel võib tugevneda vere glükoosisisaldust langetav toime (eriti mitteselektiivsed beetaadrenoblokaatorid). Beetaadrenergiline blokaad võib maskeerida hüpoglükeemia tunnuseid (tahhükardia), kuid muud ilminguid, nt pearinglus ja higistamine, ei pruugi olla varjatud.

Anesteetikumid: situatsioonides, kus patsiendi voluumeni staatus on ebaselge või kui kaasuvalt kasutatakse antihüpertensiivseid ravimeid, võib esineda reflekstahhükardia nõrgenemine ja suureneda hüpotensiooni tekkerisk.

Beetablokaadi jätkamine vähendab induktsiooni ja intubatsiooni ajal arütmia tekkeriski. Anestesioloog peab olema informeeritud, kui patsient kasutab lisaks ESMOCARD LYO’le veel mingit beetaadrenoblokaatorit. Inhalatsioonianesteetikumide hüpotensiivne toime võib ESMOCARD LYO manulusel tugevneda. Mõlema ravimi annuseid võib soovitud hemodünaamika säilitamiseks vajadusel korrigeerida.

ESMOCARD LYO kombinatsioon ganglionblokaatoritega võib võimendada hüpotensiivset toimet.

MSPVA-d võivad vähendada beetaadrenoblokaatorite hüpotensiivset toimet.

Erilist ettevaatust peab rakendama, kui samaaegselt beetaadrenoblokaatoritega kasutatakse floktafeniini või amisulpriidi.

Samaaegne manustamine tritsükliliste antidepressantide (nt imipramiin ja amitriptüliin), barbituraatide ja fenotiasiinidega (nt klorpromasiin), aga ka teiste antihüpertensiivsete ainetega (nt klosapiin) võib võimendada vererõhku langetavat toimet. ESMOCARD LYO annust tuleb ootamatu hüpotensiooni vältimiseks vähendada.

Anafülaktiliste reaktsioonide riskiga patsiendid võivad olla ravi ajal beetaadrenoblokaatoritega reaktiivsemad kokkupuutele allergeenidega (juhuslik, diagnostiline või terapeutiline). Beetaadrenoblokaatoreid kasutavad patsiendid ei pruugi alluda anafülaktiliste reaktsioonide ravis kasutatavatele tavapärastele epinefriini annustele (vt lõik 4.4).

Beetaadrenergilise agonisti toimega sümpatomimeetikumid võivad koosmanustamisel neutraliseerida ESMOCARD LYO toime. Mõlemai ravimi annus võib vajada kohandamist patsiendi ravivastuse alusel või kaaluda alternatiivsete ravimite kasutamist.

Katehhoolamiinide depoosid tühjendavad ained, nt reserpiin, võivad omada beetaadrenoblokaatoritega koosmanustamisel aditiivset toimet. Patsiente, keda ravitakse samaaegselt ESMOCARD LYO ja katehhoolamiinide depoosid tühjendavate ainetega, tuleb seetõttu hüpotensiooni või märkimisväärse bradükardia ilmingute suhtes hoolikalt jälgida, sest need võivad lõppeda vertiigo, minestuse või posturaalse hüpotensiooniga.

Beetaadrenoblokaatorite kasutamine koos moksonidiini või alfa-2 agonistidega (nt klonidiin) suurendab tagasilöögi-hüpertensiooni tekkeriski. Kui klodiniini või moksonidiini kasutatakse kombinatsioonis beetaadrenoblokaatoriga ja mõlemad ravid tuleb lõpetada, siis tuleb esmalt lõpetada ravi beetaadrenoblokaatoriga ja seejärel mõne päeva pärast ravi klodiniini või moksonidiiniga.

Beetaadrenoblokaatorite kasutamine koos ergotamiini derivaatidega võib põhjustada raske perifeerse vasokonstriktsiooni ja hüpertensiooni.

ESMOCARD LYO ja varfariiniga läbi viidud koostoimeuuringu andmetel leiti, et ESMOCARD LYO ja varfariini koosmanustamisel ei täheldatud toimet plasma varfariinisisaldusele. Kuid ESMOCARD LYO kontsentratsioon oli varfariiniga koos manustades kõrgem.

Kui digoksiini ja ESMOCARD LYO’d manustati samaaegselt intravenoosselt tervetele vabatahtlikele, oli digoksiini sisaldus veres mõnel hetkel suurenenud 10…20%. ESMOCARD LYO kombinatsioon digitaalise glükosiididega võib suurendada AV-ülejuhte aega. Digoksiin ei mõjuta ESMOCARD LYO farmakokineetikat.

Kui tervetel vabatahtlikel uuriti intravenoosse morfiini ja ESMOCARD LYO koostoimet, ei täheldatud veres morfiini kontsentratsiooni muutusi. Täheldati ESMOCARD LYO tasakaalukontsentratsiooni 46% suurenemist morfiini juuresolekul, kuid teised farmakokineetilised parameetrid ei muutunud.

Kirurgilistel patsientidel uuriti ESMOCARD LYO toimet suksametoonkloriidi või mivakuuriumi poolt tekitatud neuromuskulaarse blokaadi kestusele. ESMOCARD LYO ei muutnud suksametoonkloriidi poolt tekitatud neuromuskulaarse blokaadi algust, kuid blokaadi kestvus pikenes 5-st minutist 8 minutini. ESMOCARD LYO pikendas mõõdukalt mivakuuriumi kliinilist kestust (18,6%) ja taastumisindeksit (6,7%).

Kuigi varfariini, digoksiini, morfiini, suksametoonkloriidi või mivakuuriumi uuringutes täheldatud koostoimetel väga suurt kliinilist tähtsust ei ole, tuleb ESMOCARD LYO annust ettevaatusega tiitrida samaaegselt varfariini, digoksiini, morfiini, suksametoonkloriidi või mivakuuriumi saavatel patsientidel.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Esmoloolvesinikkloriidi kasutamise kohta rasedatel on vähe andmeid. Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3).

Esmoloolvesinikkloriidi ei soovitata raseduse ajal kasutada.

Võimaliku kahjuliku toime tuvastamiseks esmoloolvesinikkloriidi kasutamise kohta rasedatel puuduvad piisavad andmed. Praeguseks ei ole sünnidefektide suurenenud riski kohta inimesel mingeid viiteid. Võimalik risk inimesele ei ole teada. Tuginedes farmakoloogilisele toimele, tuleb raseduse hilises perioodis võtta arvesse võimalikke kõrvaltoimeid lootele ja vastsündinule (eriti hüpoglükeemia, hüpotensioon ja bradükardia).

Kui ravi esmoloolvesinikkloriidiga peetakse vajalikuks, tuleb jälgida uteroplatsentaarset vereringet ja loote kasvu. Vastsündinut peab hoolikalt jälgima.

Imetamine

Esmoloolvesinikkloriidi ei tohi imetamise ajal kasutada.

Ei ole teada, kas esmoloolvesinikkloriid/metaboliidid erituvad rinnapiima. Riski vastsündinutele/imikutele ei saa välistada.

Fertiilsus

Andmed esmoloolvesinikkloriidi toime kohta inimese fertiilsusele puuduvad.

Toime reaktsioonikiirusele

Ei ole asjakohane.

Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete tekkimisel tuleb ESMOCARD LYO annust vähendada või ravi katkestada.

Enamik täheldatud kõrvaltoimeid on olnud kerged ja mööduvad. Olulisim neist on olnud hüpotensioon.

Alljärgnevad kõrvaltoimed on loetletud MedDRA organsüsteemi klasside ja nende esinemissageduse alusel.

1. Pearinglus ja higistamine on seotud sümptomaatilise hüpotensiooniga.
2. Seotud süste- ja infusioonikoha reaktsioonidega.
3. Beetaadrenoblokaatorid kui ravimiklass võivad mõnedes situatsioonide tekitada psoriaasi või seda ägestada. 4 Sealhulgas valu abaluude vahel ja kostokondriit.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.eekaudu.

Üleannustamine

On esinenud suuri juhuslikke üleannustamise juhtumeid ESMOCARD LYO kontsentreeritud lahustega. Mõned nendest juhtudest on lõppenud surmaga või tekitanud püsiva puude. Löökannused vahemikus 625 mg... 2,5 g (12,5…50 mg/kg) on osutunud surmavaks.

Sümptomid

Üleannustamisel võivad tekkida järgmised sümptomid: raske hüpotensioon, siinusbradükardia, atrioventrikulaarne blokaad, südamepuudulikkus, kardiogeenne šokk, südame seiskus, bronhospasm, hingamispuudulikkus, teadvusetus kuni koomani, krambid, iiveldus, oksendamine, hüpoglükeemia ja hüperkaleemia.

Ravi

ESMOCARD LYO lühikese poolväärtusaja tõttu (ligikaudu 9 minutit), on toksilisuse tekke ravimisel esmane tegevus ravimi manustamise katkestamine. Üleannusest tingitud sümptomite kadumise aeg on seotud manustatud ESMOCARD LYO kogusega. See võib võtta ESMOCARD LYO terapeutiliste annuste kasutamise ärajätmise korral ka kauem kui 30 minutit. Vajalik võib olla kunstlik hingamine. Tuginedes kliinilisele kogemusele tuleks kaaluda ka järgmiste üldiste meetmete kasutamist:

Bradükardia: manustada intravenoosselt atropiini või teisi kolinoblokeerivaid aineid. Kui bradükardiat edukalt kupeerida ei õnnestu, võib vajalik olla kardiostimulaator.

Bronhospasm: tuleb manustada -adrenomimeetikumebeeta nebuliseerituna. Kui see ei aita, tuleb kaaluda -adrenomimeetikumidebeeta või aminofülliini manustamist intravenoosselt.

Sümptomaatiline hüpotensioon: intravenooselt tuleb manustada vedelikke ja/või pressoorseid amiine.

Kardiovaskulaarne puudulikkus või kardiaalne šokk: võib manustada diureetikume või adrenomimeetikume. Adrenomimeetikumide (sõltuvalt sümptomaatikast: dobutamiin, dopamiin, noradrenaliin, isoprenaliin jt), annus sõltub terapeutilisest toimest.

Kui on vaja ravi jätkata, võib lähtuvalt kliinilisest olukorrast ja raviarsti hinnangul manustada intravenoosselt järgmisi ravimeid:

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

• Atropiin: 0,5…2 mg
• inotoopsed ained
• kaltsiumi ioonid.

Farmakoterapeutiline rühm: selektiivsed beetablokaatorid

ATC-kood: C07AB09

Esmoloolvesinikkloriid on beetaselektiivne (kardioselektiivne) adrenoblokaator.

Terapeutilistes annustes ei oma esmoloolvesinikkloriid olulist sisemist sümpatomimeetilist aktiivsust ega membraane stabiliseerivat aktiivsust.

ESMOCARD LYO toimeaine esmoloolvesinikkloriid on keemiliselt seotud beetaadrenoblokaatorite fenoksü-propanoolamiini klassiga.

Lähtuvalt farmakoloogilistest omadustest on esmoloolvesinikkloriidil kiire algusaeg ja väga lühike toime kestus, mistõttu on võimalik kiiresti annust korrigeerida:

• Sobiva löökannuse kasutamisel saabub tasakaalukontsentratsioon veres 5 minutiga. Kuid terapeutiline toime saabub siiski enne kui stabiilne plasmakontsentratsioon. Seejärel võib infusiooni kiirust soovitud farmakoloogilise toime saamiseks muuta.

Esmoloolvesinikkloriidil on beetaadrenoblokaatoritele omane hemodünaamiline ja elektrofüsioloogiline toime:

• Südame löögisageduse vähendamine rahuolekus ja füüsilise koormuse korral
• Isoprenaliinist põhjustatud südame suurenenud löögisageduse vähendamine
• Sinoatriaalse sõlme taastumisaja pikendamine
• AVülejuhte pikendamine
• AV intervalli pikendamine normaalse siinusrütmi foonil ja kodade stimulatsiooni korral ilma impulssi ülekande aeglustumiseta His’iPurkinje süsteemis
• PQaja pikendamine, II astme AVblokaadi teke
• Kodade ja vatsakeste funktsionaalse refraktoorse perioodi pikendamine
• Negatiivne inotroopne toime koos väljutusfraktsiooni vähenemisega
• Vererõhu langus,

Lapsed

Mittekontrollitud farmakokineetilised/efektiivsuse uuringud viidi läbi 26-l supraventrikulaarse tahhükardiaga (SVT) pediaatrilisel patsiendil vanuses 2…16 eluaastat. Löökannusena manustati 1000 mikrogrammi/kg esmoloolvesinikkloriidi, millele järgnes püsiinfusioon annuses

300 mikrogrammi/kg/min. SVT lõppes 65% patsientidest 5 minuti jooksul pärast esmoloolvesinikkloriidi manustamise algust.

Randomiseeritud, kuid mittekontrollitud annuse võrdlusuuringus hinnati efektiivsust aordi koarktatsiooni kõrvaldamise järgselt 116-l hüpertensiivsel pediaatrilisel patsiendil vanuses 1 nädal kuni 7 aastat. Patsiendid said algselt infusioonina kas 125 mikrogrammi/kg, 250 mikrogrammi/kg või

500 mikrogrammi/kg, selle järgnes püsiinfusioon annuses vastavalt 125 mikrogrammi/kg/min,

250 mikrogrammi/kg/min või 500 mikrogrammi/kg/min. Hüpotensiivses toimes märkimisväärset erinevust 3 annusegrupi vahel ei olnud. Kokku vajas vererõhu langetamiseks soovitud tasemele 54% patsientidest lisaks esmoloolvesinikkloriidile veel teisi ravimeid. Seoses sellega ei ilmnenud samuti annusegruppide vahelisi erinevusi.

Farmakokineetilised omadused

Tervetel täiskasvanutel on esmoloolVESINIKKLORIIDi kineetika lineaarne, plasma kontsentratsioon on annusega proportsionaalne. Kui löökannust ei kasutata, saabub tasakaalukontsentratsioon veres annustega 50…300 mikrogrammi/kg/minutis 30 minutiga.

Esmoloolvesinikkloriidi jaotumise poolväärtusaeg on väga kiire, ligikaudu 2 minutit.

Jaotusruumala on 3,4 l/kg.

Esmoloolvesinikkloriid metaboliseerub esteraaside abil happeliseks metaboliidiks (ASL-8123) ja metanooliks. See tekib erütrotsüütides läbi ester-grupi hüdrolüüsi esteraaside poolt.

Esmoloolvesinikkloriidi metabolism on annusest sõltumatu, kui annus on vahemikus 50…300 mikrogrammi/kg/min.

Esmoloolvesinikkloriidi seondumine inimese plasmavalkudega on 55%, happelisel metaboliidil võrreldes sellega aga ainult 10%.

Eliminatsiooni poolväärtusaeg on pärast intravenoosset manustamist ligikaudu 9 minutit.

Totaalne kliirens on 285 ml/kg/min; see ei sõltu maksa ega teiste organite verevarustusest. Esmoloolvesinikkloriid eritub neerude kaudu, osaliselt muutumatul kujul (alla 2% manustatud kogusest), osaliselt happelise metaboliidina, millel on nõrk (alla 0,1% esmolooli omast) beetablokeeriv toime. Happeline metaboliit eritub uriiniga ja selle poolväärtusaeg on ligikaudu 3,7 tundi.

Lapsed

Farmakokineetilisse uuringusse kaasati 22 pediaatrilist patsienti vanuses 3…16 aastat. Löökannusena manustati 1000 mikrogrammi/kg esmoloolvesinikkloriidi, millele järgnes püsiinfusioon annuses

300 mikrogrammi/kg/min. Organismi keskmine totaalne kliirens oli 119 ml/kg/min, keskmine jaotusruumala 283 ml/kg ja keskmine lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg 6,9 min, mis viitab sellele, et esmoloolvesinikkloriidi kineetika lastel on sarnane täiskasvanute omale. Kuigi täheldati suuremat üksikisikute vahelist varieeruvust.

Prekliinilised ohutusandmed

Loomkatsetes ei ole teratogeenset toimet täheldatud. Küülikutel täheldati embrüotoksilist (loote suurenenud resorptsioon) toimet, mis tõenäoliselt oli põhjustatud esmoloolvesinikkloriidist. Seda toimet täheldati annuste korral, mis olid vähemalt 10 korda suuremad kui terapeutiline annus. Esmoloolvesinikkloriidi toimest fertiilsusele ja peri- ning postnataalsetele toimetele ei ole uuringuid läbi viidud. Mitmetes in vitro ja in vivo testsüsteemides ei leitud esmoloolvesinikkloriidil mutageenset toimet. Pikaajalistes uuringutes ei ole esmoloolvesinikkloriidi ohutust uuritud.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Puuduvad

Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

Kõlblikkusaeg

60 kuud

Kasutamise ajal hoida temperatuuril 25 °C.

Avatud, manustamiskõlblikuks muudetud ja lahjendatud ravim on füüsikalis-keemiliselt stabiilne 24 tundi temperatuuril 25°C. Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe pärast avamist ja lahjendamist ära kasutada. Kui seda kohe ei kasutada, vastutab selle kasutamise ja manustamise eest kasutaja. Tavaliselt ei ole see periood pikem kui 24 tundi hoituna tempeatuuril 2…8 °C, juhul kui avamine, manustamiskõlblikuks muutmine/lahjendamine on toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Manustamiskõlblikuks muudetud ravimpreparaadi säilitamistingimusi vt lõik 6.3.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Läbipaistev, värvitu, 50 ml klaasviaal, mis on suletud bromobutüülkummist korgiga ja kaetud „flip off“ kattega, sisaldab 2500 mg infusioonilahuse kontsentraadi pulbrit. Viaal on pakendatud kartongist väliskarpi.

Pakendi suurus: 1 viaal karbis.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

ESMOCARD LYO 2500 mg infusioonilahuse kontsentraadi pulbrit EI TOHI MANUSTADA ILMA MANUSTAMISKÕLBLIKUKS MUUTMATA/LAHJENDAMATA.

Pulbrit peab enne kasutamist muutma manustamiskõlblikuks/lahjendama. Manustamiskõlblikuks muudetud/lahjendatud pulbrit võib manustada kahel erineval kontsentratsioonil kahe erineva mahuga (vt lõik 4.2).

1. Pulbrit võib manustada lahjendatud infusioonilahusena (10 mg/ml), lõppmahuga 250 ml, TAVALISE INFUSIOONI MEETODIL

VÕI

1. Pulbrit võib manustada kontsentreeritud infusioonilahusena (50 mg/ml), lõppmahuga 50 ml. PERFUUSORI/INFUSIOONIPUMBA abil. Selle kõrgema kontsentratsiooni kasutamise kohta on piiratud kliiniline kogemus. See kõrgema kontsentratsiooniga lahus tuleb manustada ainult suurde veeni või tsentraalkateetri abil, kasutades perfusioonipumpa (vt lõik 4.4).

I. KASUTUSJUHEND lahjendatud infusioonilahuse (10 mg/ml) manustamiseks TAVALISE INFUSIOONI MEETODIL:

Manustamiskõlblikuks muutmiseks ja lahjendamiseks sobivad järgnevad lahused:

Naatriumkloriidilahus 9 mg/ml (0,9%) Glükoosilahus 50 mg/ml (5 %)

Glükoosilahus 50 mg/ml (5 %) Ringer’i lahuses

Glükoosilahus 50 mg/ml (5 %) naatriumkloriidi lahuses 9 mg/ml (0,9 %) Glükoosilahus 50 mg/ml (5%) Ringer-laktaadi lahuses

Ringer-laktaadi lahus

Infusioonilahuse lahjendeid kasutatakse harilikult intravenooselt manustatavates vedelikes, mida hoitakse nii infusioonipudelites kui ka PVC infusioonikottides.

Valge kuni peaaegu valge lüofiliseeritud pulber lahustub täielikult pärast manustamiskõlblikuks muutmist. Segage ettevaatlikult kuni selge lahuse saamiseni.

Manustamiskõlblikuks muudetud lahust tuleb visuaalselt kontrollida võõrosakeste ja värvuse muutuse suhtes.

Kasutada tohib ainult selgeid ja värvusetuid lahuseid.

Avatud manustamiskõlblikuks muudetud ja lahjendatud ravim on füsiko-keemiliselt stabiilne 24 tundi temperatuuril 25°C. Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim otsekohe ära kasutada. Kui seda kohe ei kasutada, vastutab selle kasutamise ja manustamise eest kasutaja. Tavaliselt ei ole see periood pikem kui 24 tundi hoituna tempeatuuril 2…8 °C, juhul kui avamine, manustamiskõlblikuks muutmine/lahjendamine on toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Orpha-Devel Handels und Vertriebs GmbH

Wintergasse 85/1B

A-3002 Purkersdorf

Austria

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 23.11.2010

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 05.12.2014

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

juuli 2018