Epirubicin mylan - inj / inf lahus 2mg / 1ml 25ml n1; 100ml n1

PAKENDI INFOLEHT: TEAVE KASUTAJALE

Epirubicin Mylan, 2 mg/ml süste- või infusioonilahus

Epirubitsiinvesinikkloriid

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

-Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.

-Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

-Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased..

-Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti, või apteekri. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud.

Infolehe sisukord

1.Mis ravim on Epirubicin Mylan ja milleks seda kasutatakse

2.Mida on vaja teada enne Epirubicin Mylan'i kasutamist

3.Kuidas Epirubicin Mylan'i kasutada

4.Võimalikud kõrvaltoimed

5.Kuidas Epirubicin Mylan'i säilitada

6.Lisainfo

1. MIS RAVIM ON EPIRUBICIN MYLAN JA MILLEKS SEDA KASUTATAKSE

Ravimirühm

Epirubitsiin kuulub tsütostaatikumide gruppi (ravimid vähiga võitlemiseks).

Epirubitsiin kindlustab selle, et vähirakud ei saa enam edasi kasvada, mille tagajärjel need surevad.

Epirubitsiini kasutatakse järgmiste haiguste raviks:

-rinnanäärmevähk;

-maovähk;

-epirubitsiinvesinikkloriidi kasutatakse ka intravesikaalselt (põiesiseselt) varajases staadiumis (pindmise) kusepõievähi raviks ja selleks et aidata vältida operatsioonijärgselt kusepõievähi kordumist.

Epirubitsiini kasutatakse tihti samaaegselt teiste vähivastaste ravimitega (osana niinimetatud polükemoteraapia skeemidest).

2. MIDA ON VAJA TEADA ENNE EPIRUBICIN MYLAN'I KASUTAMIST

Ärge kasutage Epirubicin Mylan'i

-kui te olete allergiline (ülitundlik) epirubitsiini, sarnaste ravimite (nimetatakse antratsükliinideks, vt allpoolt) või Epirubicin Mylan'i mõne koostisosa suhtes;

-kui te olete saanud eelnevalt ravi suurtes annustes mõnede teiste vähivastaste ravimitega, kaasa arvatud doksorubitsiini ja daunorubitsiiniga, mis kuuluvad samasse ravimirühma kui Epirubicin Mylan (nimetatakse antratsükliinideks). Nendel on sarnased kõrvaltoimed (kaasa arvatud toimed südamele);

-kui teil on esinenud või esineb praegu südameprobleeme;

-kui te toidate last rinnaga;

-kui teil on madal vererakkude arv;

-kui teil on raske maksafunktsiooni häire;

-kui teil on äge raske infektsioon.

Intravesikaalse (otse kusepõide) manustamise puhul ei tohi Epirubicin Mylan'i kasutada juhul kui:

-vähk on tunginud läbi põieseina;

-teil on kuseteede infektsioon;

-teil on kusepõies valu või põletik;

-teie arstil on raskusi kateetri (toru) viimisel teie kusepõide;

-teil jääb pärast põie tühjendamise püüet põide suures koguses jääkuriini;

-kui teie uriinis on verd;

-kui teie kusepõis on kokku tõmbunud.

Eriline ettevaatus on ravimiga Epirubicin Mylan vajalik

-kui te olete eakas või laps, sest teil on suurem risk raskete südame kõrvaltoimete tekkeks. Teie südamefunktsiooni kontrollitakse enne ja pärast ravi epirubitsiiniga;

-kui teil on minevikus olnud probleeme südamega või kui teil esinevad sellised probleemid praegu. Te peate oma arsti sellest teavitama. Epirubitsiini annust tuleb kohandada. Teie arst kontrollib regulaarselt teie südametegevust;

-kui teid on eelnevalt ravitud vähivastaste ravimitega (nagu doksorubitsiin või daunorubitsiin või antratseendiooni derivaadid) või kui te olete saanud kiiritusravi, sest sellisel juhul on suurem risk raskete südame kõrvaltoimete tekkeks. Teavitage sellest oma arsti, sest seda võetakse arvesse teile manustatava epirubitsiini koguannuse määramisel;

-kui teil on maksa või neeru häire. See võib põhjustada kõrvaltoimete sagenemist. Nii neeru- kui maksafunktsiooni kontrollitakse regulaarselt ning vajadusel kohandatakse ravimi annust;

-kui te soovite saada lapsi. Nii mehed kui naised peavad ravi ajal ja 6 kuud pärast ravi lõppu kasutama efektiivseid rasestumisvastaseid vahendeid. Meestele tuleb soovitada, et nad küsiksid enne ravi informatsiooni sperma säilitamise võimaluse kohta külmutamise teel;

-kui teil esineb mõni infektsioon või verejooks. Epirubitsiin võib mõjutada luuüdi. Väheneb valgete vereliblede arv teie veres, mille tagajärjel suureneb teie vastuvõtlikkus infektsioonide suhtes (leukopeenia). Kergemini võivad tekkida verejooksud (trombotsütopeenia). Need kõrvaltoimed on oma olemuselt mööduvad. Valgete vereliblede arvu langus on suurim 10–14 päeva pärast ravimi manustamist ning normaliseerub tavaliselt 21. päevaks pärast manustamist;

-kui te olete hiljuti saanud või soovite saada mõnda vaktsineerimist;

-tuleb kontrollida teie vere kusihappesisaldust. Seda teeb teie arst;

-tuleb tagada, et teie vererakkude arv ei langeks liiga madalale. Teie arst kontrollib seda regulaarselt;

-kui teil esineb suus raske põletik või haavandid;

-kui te olete saanud või saate rindkere piirkonna kiiritusravi;

-kui ravimi manustamiskohas tekib põletustunne. See võib tähendada, et epirubitsiin lekib veresoonest välja. Teatage sellest oma arstile.

Kui mõni eespool nimetatud hoiatustest kehtib teie kohta praegu või on kehtinud minevikus, pidage nõu oma arstiga.

Teiste ravimite kasutamine

Tähelepanu! Järgmised märkused võivad kehtida ka ravimite kasutamise kohta hiljuti või lähitulevikus.

Selles lõigus mainitud ravimid võivad olla teile teada teise nime, tihti firmanime järgi. Selles lõigus on nimetatud ainult ravimi toimeaine(d), mitte firmanimi! Seetõttu lugege alati tähelepanelikult pakendilt või pakendi infolehest, milliseid toimeaineid sisaldavad teie kasutatavad ravimid.

Koostoime tähendab, et koos kasutatavad ravimid võivad mõjutada teineteise toimet ja/või kõrvaltoimeid. Koostoimed võivad tekkida selle lahuse samaaegsel kasutamisel koos järgmiste ravimitega:

-teiste epirubitsiiniga sarnaste preparaatide (niinimetatud antratsükliinid (näiteks vähivastased ravimid mitomütsiin-C, dakarbasiin, daktinomütsiin ja tsüklofosfamiid)) eelnev või

samaaegne manustamine, teised ravimid, mis võivad mõjutada südant (näiteks vähivastased ravimid 5- fluorouratsiil, tsüklofosfamiid, tsisplatiin, taksaanid); võib suureneda kahjulik toime südamele. Sellisel juhul on vajalik südametegevuse täiendav jälgimine;

-epirubitsiin võib suurendada kiirituse toimet ning isegi pärast teatud aja möödumist kiiritusravist võib see põhjustada tõsiseid kõrvaltoimeid kiiritatud piikonnas;

-rifampitsiin (tuberkuloosiravim) ja barbituraadid (ravimid, mida kasutatakse unetuse või epilepsia raviks, näiteks fenobarbitaal); nende ravimite toimel langeb epirubitsiini sisaldus veres, mis võib viia epirubitsiini toime vähenemiseni;

-paklitakseel ja dotsetakseel (ravimid, mida kasutatakse mõnede vähivormide raviks); kui paklitakseeli manustatakse enne epirubitsiini või dotsetakseeli manustatakse vahetult pärast epirubitsiini, võib suureneda epirubitsiini sisaldus veres, mis võib viia kõrvaltoimete esinemissageduse suurenemiseni;

-deksverapamiil (ravim, mida kasutatakse teatud südamehäirete raviks); kasutamisel koos epirubitsiiniga võib see avaldada negatiivset toimet luuüdile;

-interferoon α2b (ravim, mida kasutatakse mõnede vähivormide ja lümfoomide ning mõnede hepatiidi vormide raviks);

-kiniin (ravim, mida kasutatakse malaaria ja jalakrampide raviks); kiniin võib kiirendada epirubitsiini jaotumist organismis, mis võib omada negatiivset toimet punastele verelibledele;

-deksrasoksaan (ravim, mida kasutatakse mõnikord koos doksorubitsiiniga, et vähendada südameprobleemide tekke riski); võib väheneda epirubitsiini organismis püsimise aeg, mille tagajärjel võib epirubitsiini toime väheneda;

-tsimetidiin (maohappesust vähendav ravim); suureneb epirubitsiini sisaldus veres, mis võib viia kõrvaltoimete esinemissageduse suurenemiseni;

-eelnev või samaaegne ravi teiste ravimitega, mis mõjutavad luuüdi (näiteks teised vähiravimid, sulfoonamiid, klooramfenikool, difenüülhüdantoiin, amidopüriini derivaat, teatud viirusevastased ravimid); vererakkude loome võib olla häiritud;

-südamepuudulikkust põhjustavad ravimid;

-maksafunktsiooni mõjutavad ravimid; need võivad mõjutada epirubitsiini lagunemist maksas, mis võib põhjustada epirubitsiini toime vähenemist või kõrvaltoimete esinemissageduse suurenemist;

-elusvaktsiinid; esineb risk surmaga lõppeva haiguse tekkeks, seetõttu ei ole soovitatav seda kombinatsiooni kasutada;

-tsüklosporiin (immuunsüsteemi pärssiv ravim); võib tekkida liigne immuunsüsteemi pärssimine.

Informeerige oma arsti või apteekrit, kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mingeid muid ravimeid, kaasa arvatud ilma retseptita ostetud ravimeid.

Epirubicin Mylan'i kasutamine koos toidu ja joogiga

Te ei tohi juua midagi 12 tundi enne epirubitsiini põiesisest manustamist.

Rasedus ja imetamine

Rasedus

Vähivastaseid ravimeid manustatakse raseduse ajal ainult äärmuslikel juhtudel. Tuleb kaaluda ravist saadavat kasu emale ja võimalikku ohtu veel sündimata lapsele. Loomkatsetes leidis tõestust, et epirubitsiin omab kahjulikku toimet veel sündimata lapsele ning võib põhjustada väärarenguid. Nii mehed kui naised peavad rasestumise vältimiseks kasutama tõhusaid rasestumisvastaseid meetmeid (antibeebipillid, kondoom) ravi ajal ja 6 kuu jooksul pärast selle ravimi kasutamist.

Rasedusest tuleb hoiduda ka juhul, kui teie partnerit ravitakse epirubitsiiniga.

Kui rasestumine leiab aset ravi ajal epirubitsiiniga, on soovitatav geneetiline nõustamine.

Mehed, kes soovivad tulevikus last eostada, peaksid enne epirubitsiinravi alustamist uurima sperma külmutamise võimaluste kohta.

Rinnaga toitmine

Ei ole teada, kas epirubitsiin eritub rinnapiima. Ravi ajal Epirubicin Mylan’iga tuleb rinnaga toitmine katkestada.

Enne ravimi kasutamist pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine

Kuna paljudel inimestel tekib ravi ajal tugev iiveldus või oksendamine, ei ole soovitatav autot juhtida ja masinatega töötada.

Oluline teave mõningate Epirubicin Mylan'i koostisainete suhtes

Ravim sisaldab 3,5 mg naatriumi ühe ml süste- või infusioonilahuse kohta. Sellega tuleb arvestada kontrollitud naatriumisisaldusega dieedil olevate patsientide puhul.

3. KUIDAS EPIRUBICIN MYLAN'I KASUTADA

Epirubicin Mylan'i manustatakse ainult sellist tüüpi ravile spetsialiseerunud arsti järelevalve all. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Teile manustatav annus sõltub teil esineva vähi tüübist, teie tervislikust seisundist, teie vanusest, maksafunktsioonist ja teistest ravimitest, mida te võtate.

Tavaline annus

Sõltuvalt teie üldisest tervislikust seisundist ja võimalikust eelnevast ravist määratakse kindlaks annustamisskeem, kusjuures arvesse võetakse teie pikkust ja kehakaalu. Kogused annustamisskeemis on väljendatud milligrammides ruutmeetri kehapinna kohta. Seda ravimit manustatakse

•süstituna veeni 3–5 minuti jooksul

või

•infusioonina veeni maksimaalselt 30 minuti jooksul.

Kui manustatakse ainult epirubitsiini, ilma teiste vähiravimiteta, on soovitatav annus 60...90 mg/m² kehapinna kohta. See annus manustatakse ühekordse annusena või jagatuna 2–3 järjestikusele päevale. Seda korratakse iga 21 päeva järel. Kasutamisel kombinatsioonis teiste vähiravimitega seda annust vähendatakse.

Ravimit manustatakse kateetri või vabalt voolava füsioloogilise naatriumkloriidi- või glükoosilahuse (suhkrulahuse) infusioonisüsteemi kõrvalliini kaudu.

Suuremaid annuseid võidakse manustada

•kopsuvähi raviks (120 mg/m² kehapinna kohta) ja

•rinnanäärmevähi raviks (100...120 mg/m² kehapinna kohta).

Manustamine kusepõide (intravesikaalne manustamine)

Ravimit võib manustada kateetri kaudu otse kusepõide (kusepõievähi raviks). Kui seda meetodit kasutatakse, ei tohi te 12 tunni jooksul enne ravi juua ühtegi vedelikku, et uriin ravimit liiga palju ei lahjendaks. Lahjendatud ravimit peab hoidma pärast manustamist kusepõies 1 tund. Te peate aeg- ajalt asendit muutma, et tagada ravimi jõudmine kusepõie kõikidesse osadesse.

Kui te tühjendate põit pärast ravimi manustamist, siis veenduge, et teie uriin ei puutuks kokku teie nahaga. Kui see peaks juhtuma, peske kokkupuutekohta hoolikalt vee ja seebiga, kuid ärge hõõruge.

Epirubitsiini manustamise ajal teeb arst teile vereanalüüse. See on vajalik ravimi toime hindamiseks. Samuti teeb arst teile uuringuid, et kontrollida südametööd. Nii vereanalüüsid kui südamefunktsiooni uuringud tehakse enne epirubitsiiniga ravi alustamist ja ravi ajal.

Kui te märkate, et Epirubicin Mylan'i toime on liiga tugev või liiga nõrk, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Kui Epirubicin Mylan'i manustati rohkem kui ette nähtud

Kuna seda ravimit manustavad meditsiinitöötajad, ei ole üleannustamise risk tõenäoline. Kui te kahtlustate, et teile on manustatud liiga palju Epirubicin Mylan'i, võtke otsekohe ühendust oma arstiga.

Kui te unustate Epirubicin Mylan'i kasutada

Kuna seda ravimit manustavad meditsiinitöötajad, siis ei ole tõenäoline, et annus jääb manustamata.

Kui te ei ole kindel, pidage nõu oma arstiga.

Kui te lõpetate Epirubicin Mylan'i kasutamise

Pidage nõu oma arstiga.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. VÕIMALIKUD KÕRVALTOIMED

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekri. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud.

Väga sage (esinevad rohkem kui ühel kasutajal 10-st)

Sage (esinevad ühel kuni kümnel kasutajal 100-st)

Aeg-ajalt (esinevad ühel kuni kümnel kasutajal 1 000-st)

Harv (esinevad ühel kuni kümnel kasutajal 10 000-st)

Väga harv (esinevad vähem kui ühel kasutajal 10 000-st)

Teadmata (sagedust ei ole võimalik saadaolevate andmete põhjal hinnata)

Rohkem kui 10%-l ravitud patsientidest võib oodata kõrvaltoimete teket. Kõige sagedasemad kõrvaltoimed on:

-vererakkude moodustumise vähenemine (müelosupressioon),

-seedetrakti kõrvaltoimed,

-isutus (anoreksia),

-juuste väljalangemine (alopeetsia),

-infektsioon.

Hoida külmkapis (2°C...8°C).

Hoida ja transportida külmas.

Mitte lasta külmuda.

Hoida viaal välispakendis, valguse eest kaitstult.

Pärast esmast avamist tuleks ravim koheselt ära kasutada.

Pärast lahjendamist (0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidi või 5% (50 mg/ml) glükoosilahusega) kontsentratsioonini 0,1 mg/ml on lahus püsinud keemiliselt ja füüsikaliselt stabiilsena 25 °C juures 4 päeva ja 2...8°C juures 14 päeva.

Pärast lahjendamist (0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidi või 5% (50 mg/ml) glükoosilahusega) kontsentratsioonini 1,0 mg/ml on lahus püsinud keemiliselt ja füüsikaliselt stabiilsena 25 °C juures 7 päeva ja 2...8°C juures 14 päeva (0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriid) või 7 päeva (5% (50 mg/ml) glükoosilahus).

Mikrobioloogilisest seisukohast lähtudes tuleb ravim kasutada otsekohe peale kummist korgi esmakordset läbistamist. Kui seda otsekohe ei kasutata, vastutab preparaadi kasutuseelse aja ja säilitamistingimuste eest kasutaja ning tavaolukorras ei tohiks see olla pikem kui 24 tundi temperatuuril 2...8 °C.

Süstelahuse säilitamine külmas võib viia ravimi geelistumiseni. Geelistunud ravim muutub kergelt viskoosseks kuni liikuvaks lahuseks pärast rahulikku seismist 2 kuni maksimaalselt 4 tunni jooksul kontrollitud toatemperatuuril (15...25°C).

Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage Epirubicin Mylan'i pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendil. Esimesed 2 numbrit viitavad kuule, viimased numbrid viitavad aastale. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Ärge kasutage Epirubicin Mylan'i, kui märgate ilmseid riknemise märke.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. LISAINFO

Mida Epirubicin Mylan sisaldab

-Toimeaine on epirubitsiinvesinikkloriid; 1 ml sisaldab 2 mg epirubitsiinvesinikkloriidi.

-Abiained on naatriumkloriid, vesinikkloriidhape ja süstevesi.

Kuidas Epirubicin Mylan välja näeb ja pakendi sisu

Epirubicin Mylan on selge punast värvi süste- või infusioonilahus. Ravim on saadaval klaasist süsteviaalides, mis sisaldavad 25 ml (50 mg) või 100 ml (200 mg) süste- või infusioonilahust. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja

Müügiloa hoidja Mylan S.A.S.

117 Allée des Parcs,

69800 Saint-Priest Prantsusmaa

Tootja

Agila Specialties Polska Sp. z o.o. 10, Daniszewska Str

03-230 Varssavi Poola

See ravimpreparaat on saanud müügiloa Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides järgmiste

Infoleht on viimati kooskõlastatud juunis 2015.

EPIRUBICIN MYLAN SÜSTE- VÕI INFUSIOONILAHUSE VALMISTAMISE JUHEND

Enne Epirubicin Mylan'i ettevalmistamist kas süstimiseks või infusiooniks on oluline lugeda läbi kogu käesoleva juhendi sisu.

1. KOOSTIS

Epirubitsiin vesinikkloriid 2 mg/ml süste- või infusioonilahus

Abiained:

Naatriumkloriid

Vesinikkloriidhape pH kohandamiseks

Süstevesi

2.SÄILITAMINE

Hoida külmkapis (2°C...8°C).

Hoida ja transportida külmas.

Mitte lasta külmuda.

Hoida viaal välispakendis, valguse eest kaitstult.

Pärast esmast avamist tuleks ravim koheselt ära kasutada.

Pärast lahjendamist (0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidi või 5% (50 mg/ml) glükoosilahusega) kontsentratsioonini 0,1 mg/ml on lahus püsinud keemiliselt ja füüsikaliselt stabiilsena 25°C juures 4 päeva ja 2°C...8°C juures 14 päeva.

Pärast lahjendamist (0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidi või 5% (50 mg/ml) glükoosilahusega) kontsentratsioonini 1,0 mg/ml on lahus püsinud keemiliselt ja füüsikaliselt stabiilsena 25 °C juures 7 päeva ja 2...8 °C juures 14 päeva (0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriid) või 7 päeva (5% (50 mg/ml) glükoosilahus).

Mikrobioloogilisest seisukohast lähtudes tuleb ravim kasutada otsekohe peale kummist korgi esmakordset läbistamist. Kui seda otsekohe ei kasutata, vastutab preparaadi kasutuseelse aja ja säilitamistingimuste eest kasutaja ning tavaolukorras ei tohiks see olla pikem kui 24 tundi temperatuuril 2...8 °C.

Süstelahuse säilitamine külmas võib viia ravimi geelistumiseni. Geelistunud ravim muutub kergelt viskoosseks kuni liikuvaks lahuseks pärast rahulikku seismist 2 kuni maksimaalselt 4 tunni jooksul kontrollitud toatemperatuuril (15...25 °C).

2.1 Epirubitsiinvesinikkloriidi viaal

Epirubicin Mylan on saadaval merevaigukollases I tüüpi 30 ml või 100 ml klaasist viaalis, mis on varustatud fluoropolümeerkattega bromobutüülkummist korgi ja äramurtava alumiiniumkattega, milles on vastavalt 25 ml ja 100 ml süste- või infusioonilahust.

Iga karp sisaldab ühte viaali.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

2.2 Epirubitsiinvesinikkloriidi lahusti

Epirubicin Mylan'i võib lahjendada 0,9% (9 mg/ml) NaCl või 5% (50 mg/ml) glükoosilahusega ning manustada intravenoosselt. Lahus tuleb valmistada vahetult enne kasutamist.

Intravesikaalseks manustamiseks tuleb ravimit lahjendada 0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidilahuse või steriilse veega. Lahjendatud lahuse kontsentratsioon peab olema 0,6...2,6 mg/ml.

3. SOOVITUSED OHUTUKS KÄSITSEMISEKS

Infusioonilahust tohivad ette valmistada ainult selleks vastava väljaõppe saanud meditsiinitöötajad aseptilistes tingimustes.

Infusioonilahuse valmistamine peab toimuma selleks ettenähtud aseptilises alas.

Epirubicin Mylan’iga töötavad isikud peavad kandma kaitsekindaid, kaitseprille ja maski.

Epirubicin Mylan'i võib lahjendada 0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidi või 5% (50 mg/ml) glükoosilahusega ning manustada intravenoosselt. Lahus tuleb valmistada vahetult enne kasutamist. Intravesikaalseks manustamiseks tuleb ravimit lahjendada 0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidilahusega või steriilse veega. Lahjendatud lahuse kontsentratsioon peab olema 0,6...2,6 mg/ml.

Punane lahus peab olema selge ja läbipaistev.

Epirubicin Mylan ei sisalda säilitusaineid ning on seetõttu sobiv ainult ühekordseks kasutamiseks. Kasutamata jäänud jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt tsütostaatikumidele esitatud nõuetele. Vt lisaks „Hävitamine”.

Mahavalgunud või välja imbunud ravimit saab inaktiveerida 1% naatriumhüpokloriti lahuse või lihtsalt fosfaatpuhverlahusega (pH > 8), kuni lahus on muutunud värvusetuks. Kõik puhastusvahendid tuleb hävitada vastavalt juhendile lõigus „Hävitamine”.

Rasedad naised peavad vältima kontakti tsütostaatiliste ainetega.

Väljaheide ja okse tuleb ära koristada ettevaatusega.

Kokkupuutel silmadega peske neid põhjalikult rohke veega. Võtke koheselt ühendust oftalmoloogiga.

Kokkupuutel nahaga peske kokkupuutunud ala põhjalikult vee ja seebi või naatriumvesinikkarbonaadi lahusega. Ärge hõõruge nahka küürimisharjaga. Peske käsi alati pärast kinnaste eemaldamist.

Katkise mahuti käsitsemisel tuleb kasutada samu ettevaatusabinõusid kui saastunud jäätmete korral. Saastunud jäätmeid tuleb säilitada vastavates erimärgistatud jäätmekonteinerites. Vt lõiku „Hävitamine”.

4. LAHUSE ETTEVALMISTAMINE

Epirubitsiin on mõeldud ainult intravenoosseks või intravesikaalseks manustamiseks.

4.1 VALMISTUMINE INTRAVENOOSSEKS MANUSTAMISEKS

Epirubicin Mylan'i võib lahjendada 0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidi või 5% (50 mg/ml) glükoosilahusega ning manustada intravenoosselt. Lahus tuleb valmistada vahetult enne kasutamist. Lahjendatud lahuse kontsentratsioon peab olema 0,6...2,6 mg/ml.

Punast lahust, mis peab olema selge ja läbipaistev, on soovitav süstida kateetri kaudu 0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidi või 5% (50 mg/ml) glükoosilahuse vabalt voolava intravenoosse infusiooni süsteemi kestusega kuni 30 minutit (sõltuvalt annusest ja infusiooni mahust). Nõel peab olema korralikult veenis. See meetod vähendab tromboosi ja ekstavasatsiooni riski, mis võib viia tõsise tselluliidi ja nekroosini. Ekstravasatsiooni korral tuleb manustamine otsekohe lõpetada. Manustamine väiksesse veeni ja korduv manustamine samasse veeni võib põhjustada venoosset skleroosi.

Suure annusega ravi korral võib epirubitsiini manustada intravenoosse boolussüstena 3...5 minuti jooksul või infusioonina kestusega kuni 30 minutit.

4.2 VALMISTUMINE INTRAVESIKAALSEKS MANUSTAMISEKS

Intravesikaalseks manustamiseks tuleb Epirubicin Mylan'i lahjendada 0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidilahusega või steriilse veega. Lahjendatud lahuse kontsentratsioon peab olema 0,6...2,6 mg/ml.

PÕIE INSTILLATSIOONILAHUSTE LAHJENDAMISE TABEL

5. HÄVITAMINE

Kasutamata ravim, kõik ettevalmistamisel ning manustamisel kasutatud materjalid või materjalid, mis olid epirubitsiinvesinikkloriidiga kontaktis, tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.ele.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Epirubicin Mylan, 2 mg/ml süste- või infusioonilahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml süste- või infusioonilahust sisaldab 2 mg epirubitsiinvesinikkloriidi. Üks viaal 25 ml lahusega sisaldab 50 mg epirubitsiinvesinikkloriidi. Üks viaal 100 ml lahusega sisaldab 200 mg epirubitsiinvesinikkloriidi.

INN. Epirubicinum

Teadaolevat toimet omav abiaine:

1 ml süste- või infusioonilahust sisaldab 3,5 mg naatriumi. Üks viaal 25 ml lahusega sisaldab 88,5 mg naatriumi. Üks viaal 100 ml lahusega sisaldab 354,1 mg naatriumi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süste- või infusioonilahus.

Selge punane lahus, mille pH on vahemikus 2,5 kuni 3,5 ja osmolaalsus vahemikus 240 kuni 340 mosmol/kg.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Pahaloomuliste kasvajate ravi, sealhulgas:

-rinnanäärmevähk;

-maovähk.

Intravesikaalne manustamine:

-kusepõie papillaarne transitoorrakk-kartsinoom;

-in situ kusepõiekartsinoom;

-pindmise kusepõiekartsinoomi retsidiivide profülaktika pärast transuretraalset resektsiooni. Intravesikaalse kasutamise positiivset kasu-riski suhet saab hinnata ainult patsientidel, kellele BCG nõrgestatud elusvaktsiin on vastunäidustatud või sobimatu.

Epirubitsiini võib kasutada polükemoteraapia skeemides.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Epirubitsiin on mõeldud ainult intravenoosseks või intravesikaalseks manustamiseks.

Intravenoosne kasutamine

Punast lahust, mis peab olema selge ja läbipaistev, on soovitav süstida kateetri kaudu 0,9% (9 mg/ml) NaCl või 5% (50 mg/ml) glükoosilahuse vabalt voolava intravenoosse infusiooni süsteemi, kestusega kuni 30 minutit (sõltuvalt annusest ja infusiooni mahust). Nõel peab olema korralikult veenis. See

meetod vähendab tromboosi ja ekstavasatsiooni riski, mis võib viia tõsise tselluliidi ja nekroosini. Ekstravasatsiooni korral tuleb manustamine otsekohe lõpetada. Manustamine väiksesse veeni ja korduv manustamine samasse veeni võib põhjustada venoosset skleroosi.

Tavaline annus

Kui epirubitsiini kasutatakse monoteraapiana, on soovitatav annus täiskasvanutel 60–90 mg/m2 kehapinna kohta. Epirubitsiini tuleb manustada intravenoosselt 3–5 minuti jooksul. Sama annust korratakse 21-päevaste intervallidega.

Annustamisskeemi puhul tuleb arvestada patsiendi hematomedullaarse seisundiga.

Toksilisuse ilmingute tekkimisel, sh neutropeenia/neutropeeniline palavik ja trombotsütopeenia (mis võib püsida 21 päeva), võib olla vajalik annust kohandada või järgmist manustamist edasi lükata.

Suur annus

Rinnanäärmevähi suurte annustega monoteraapias tuleb epirubitsiini manustada järgmise skeemi kohaselt.

Suure annusega ravi korral võib epirubitsiini manustada intravenoosse boolussüstena 3–5 minuti jooksul või infusioonina kestusega kuni 30 minutit.

Rinnanäärmevähk

Varase rinnanäärmevähi adjuvantravis positiivsete lümfisõlmedega patsientidele soovitatakse epirubitsiini intravenoosseid annuseid alates 100 mg/m2 (üksikannusena 1. päeval) kuni 120 mg/m2 (jagatuna kaheks annuseks 1. ja 8. päeval) iga 3–4 nädala järel, kombineerituna intravenoosse tsüklofosfamiidi ja 5-fluorouratsiiliga.

Patsientidele, kellel eelneva kemo- või radioteraapia, vanuse või luuüdi kasvajalise infiltratsiooni tõttu on luuüdi funktsioon langenud, on soovitatavad väiksemad annused (60–75 mg/m2 tavalise või 105– 120 mg/m2 suure annusega ravi jaoks). Ravitsükli jooksul manustatava koguannuse saab jagada 2–3 järjestikuse päeva peale.

Järgnevalt on toodud tavaliselt kasutatavad epirubitsiini annused erinevate kasvajate monoteraapias ja kombinatsioonravis.

* Annused on antud üldiselt 1. päevaks või 1., 2. ja 3. päevaks 21-päevaste intervallidega.

Kombineeritud kemoteraapia

Kui Epirubicin Mylan'i kasutatakse kombinatsioonis teiste kasvajavastaste ravimitega, vähendatakse annust vastavalt. Tavaliselt kasutatavad annused on toodud eelnevas tabelis.

Patsientide erirühmad

Eakad patsiendid

Eakatel patsientidel on soovitatav annust vähendada.

Lapsed

Epirubitsiini ohutust ja efektiivsust lastel ei ole tõestatud.

Maksafunktsiooni kahjustus

Epirubitsiin elimineerub peamiselt maksa kaudu. Maksafunktsiooni häire korral tuleb annust vähendada järgnevalt, et vältida üldise toksilisuse suurenemist.

Neerufunktsiooni kahjustus

Mõõdukas neerupuudulikkus ei ole annuse vähendamise põhjuseks, kuna neerude kaudu eritub epirubitsiini ainult väikestes kogustes. Siiski on soovitatav annust vähendada raske neerupuudulikkusega patsientidel (seerumi kreatiniini sisaldus > 450 µmol/l).

Intravesikaalne kasutamine

Juhiste saamiseks ravimi lahjendamise kohta enne manustamist vt ka lõiku 6.6.

Epirubitsiini võib manustada intravesikaalselt pindmise kusepõiekartsinoomi ravis, CARCINOMA IN SITU ravis ja retsidiivide profülaktikas pärast transuretraalset resektsiooni. Invasiivsete tuumorite

puhul, mis on penetreerunud läbi põie seina, ei tohi kasutada intravesikaalset ravi. Sellistes olukordades on sobivam süsteemne või kirurgiline ravi

Kasutusel on erinevad annustamisskeemid. Järgnevat saab kasutada juhisena. Pindmine kusepõievähk: kusepõie loputus üks kord nädalas annusega 50 mg/50 ml (lahjendatuna NaCl-i või steriilse veega) 8 nädalat. Lokaalse toksilisuse tekkimisel (keemiline tsüstiit) on soovitav vähendada annust kuni 30 mg 50 ml kohta.

CARCINOMA IN SITU: kuni 80 mg/50 ml (sõltuvalt patsiendi taluvusest). Retsidiivide profülaktika pärast transuretraalset resektsiooni: 4 nädala jooksul manustatakse üks kord nädalas 50 mg/50 ml, millele järgneb 11 instillatsiooni sama annusega kuuajaliste vahedega.

PÕIE INSTILLATSIOONILAHUSTE LAHJENDAMISE TABEL

Lahus peab jääma põide vähemalt 1–2 tunniks. Vältimaks ravimi liigset lahjenemist uriiniga, ei tohi patsient 12 tundi enne instillatsiooni midagi juua. Instillatsiooni ajal peab patsienti aeg-ajalt pöörama ning samuti tuleb teda juhendada, et ta ei urineeriks enne instillatsiooni lõppu.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus epirubitsiini või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes, teiste antratsükliinide või antratseendioonide suhtes.

Imetamine

Intravenoosne manustamine

-püsiv müelosupressioon;

-raske maksakahjustus;

-raske südamepuudulikkus (sh New Yorgi südameassotsiatsiooni (NYHA)) 4. staadiumi

südamepuudulikkus, äge südamelihase infarkt ja eelnev südamelihase infarkt, mis viis NYHA 3. või 4. staadiumi südamepuudulikkuse tekkeni, ägedad põletikulised südamehaigused);

-hiljutine müokardiinfarkt;

-rasked südame rütmihäired;

-eelnev ravi epirubitsiini ja/või teiste antratsükliinide või antratseendioonide maksimaalsete kumulatiivsete annustega (vt lõik 4.4);

-ägedate süsteemsete infektsioonidega patsiendid;

-ebastabiilne stenokardia;

-kardiomüopaatia.

Intravesikaalne manustamine

-kuseteede infektsioonid;

-kusepõiepõletik;

-hematuuria;

-invasiivsed tuumorid, mis on penetreerunud läbi kusepõie seina;

-kateteriseerimise probleemid;

-jääkuriini suur maht;

-kontraheerunud kusepõis.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Üldine – epirubitsiini võib manustada ainult kvalifitseeritud tsütotoksilise ravi kasutamise kogemusega arsti järelevalve all.

Epirubitsiini ei tohi manustada subkutaanselt või intramuskulaarselt.

Esmane ravi nõuab mitmete laboratoorsete parameetrite ja südamefunktsiooni algväärtuste hoolikat kontrolli.

Kui epirubitsiini manustatakse pideva infusioonina, tuleb seda teha eelistatult tsentraalse venoosse kateetri kaudu.

Enne ravi alustamist epirubitsiiniga peavad patsiendid olema tervenenud eelneva tsütotoksilise ravi poolt põhjustatud ägeda toksilisuse nähtudest (nt stomatiit, mukosiit, neutropeenia, trombotsütopeenia ja generaliseerunud infektsioonid).

Kuigi ravi epirubitsiini suurte annustega (nt ≥ 90 mg/m² iga 3 kuni 4 nädala järel) põhjustab üldiselt sarnaseid kõrvaltoimeid nagu on täheldatud standardannuste korral (< 90 mg/m² iga 3 kuni 4 nädala järel), võivad neutropeenia ja stomatiit/mukosiit olla raskemad. Ravi epirubitsiini suurte annustega nõuab erilist tähelepanelikkust võimalike müelosupressioonist tingitud kliiniliste tüsistuste suhtes.

Südame funktsioon – kardiotoksilisus on antratsükliinraviga kaasnev risk, mis võib avalduda varajaste (st akuutsete) või hiliste (st hilinenud) juhtudena.

Siia kuuluvad püsiv QRS-voltaaži vähenemine, süstoolse intervalli pikenemine üle normväärtuste (PEP/LVET) ja vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni vähenemine. Tsütostaatilistest ravimitest põhjustatud südamepuudulikkuse varajane kliiniline diagnoosimine on äärmiselt oluline, et saavutada edu digitaalise preparaatide, diureetikumide, perifeersete vasodilataatorite, madala naatriumisisaldusega dieedi ja piisava voodirežiimiga. Epirubitsiinravi saavate patsientide südametegevuse jälgimine on seetõttu väga tähtis ja südamefunktsiooni hindamisel on soovitav kasutada mitteinvasiivseid meetodeid.

Varajased (st akuutsed) tüsistused– epirubitsiini varajane kardiotoksilisus seisneb peamiselt

siinustahhükardias ja/või elektrokardiogrammi (EKG) kõrvalekalletes nagu mittespetsiifilised ST-T- segmendi muutused. On teatatud ka tahhüarütmiatest, sh enneaegsed ventrikulaarsed kontraktsioonid, ventrikulaarsest tahhükardiast ja bradükardiast, aga ka atrioventrikulaarsest ja His’i kimbu sääre blokaadist. Need kõrvaltoimed ei ennusta tavaliselt järgneva hilise kardiotoksilisuse kujunemist, omavad harva kliinilist tähtsust ja üldiselt ei anna põhjust epirubitsiinravi katkestamiseks.

Hilised (st hilinenud) tüsistused – hilinenud kardiotoksilisus areneb tavaliselt epirubitsiini ravikuuri lõpus või 2 kuni 3 kuud pärast ravi lõpetamist, kuid on teatatud veelgi hilisematest juhtudest (mitu kuud kuni aastat pärast ravi lõpetamist). Hilinenud kardiomüopaatia avaldub vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni (LVEF) vähenemisena ja/või südame paispuudulikkuse (CHF) nähtude ja sümptomitena, nagu düspnoe, kopsuturse, perifeersed tursed, kardiomegaalia ja hepatomegaalia, oliguuria, astsiit, pleuraefusioon ja galopeeriv rütm. Eluohtlik CHF on antratsükliinidest tingitud kardiomüopaatia kõige raskem vorm ja väljendab ravimi annust piiravat kumulatiivset toksilisust.

Risk CHF kujunemiseks suureneb kiiresti epirubitsiini kumulatiivse koguannuse suurenemisel üle 900 mg/m² või väiksema kumulatiivse annuse ületamisel patsientidel, kes said kiiritusravi mediastiinumi piirkonda; seda kumulatiivset annust tohib ületada ainult äärmise ettevaatusega (vt lõik 5.1).

Enne ravi alustamist epirubitsiiniga ja seejärel kogu ravi vältel tuleb hinnata patsientide südamefunktsiooni (EKG, ehhokardiograafia või väljutusfraktsiooni nukleaarse mõõtmise (radionukliidangiograafia)) abil, et minimeerida raske südamekahjustuse tekkeriski. Riski saab vähendada LVEF regulaarse jälgimisega ravikuuri jooksul ja kui südamefunktsiooni kahjustuse esimeste nähtude ilmnemisel katkestatakse kohe ravi epirubitsiiniga. Sobiv kvantitatiivne meetod südamefunktsiooni korduvaks hindamiseks (LVEF hindamiseks) on kas mitmeväravaline radionukliidangiograafia (MUGA) või ehhokardiograafia (ECHO). Soovitatav on ravieelne kardiaalse seisundi hindamine EKG ja MUGA-skaneerimise või ECHO abil, eeskätt suurenenud kardiotoksilisuse riskifaktoritega patsientidel. LVEF hindamiseks tuleb korduvat teostada t MUGA või ECHO uuringuid, eeskätt antratsükliinide suurte kumulatiivsete annuste kasutamisel. Hindamisel kasutatav tehnika peab kogu jälgimise ajal jääma samaks.

Antratsükliinide poolt esile kutsutud kardiomüopaatia seostub QRS-voltaaži püsiva vähenemisega, süstoolse intervalli pikenemisega üle normväärtuste (PEP) ja vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni vähenemisega (LVET). Muutused elektrokardiogrammis (EKG) võivad viidata antratsükliinidest tingitud kardiomüopaatiale, kuid EKG ei ole tundlik ega eriomane meetod antratsükliinidega kasutamisega seotud kardiotoksilisuse jälgimiseks.

Kardiomüopaatia tekkeriski tõttu tohib epirubitsiini kumulatiivset annust 900 mg/m² ületada ainult äärmise ettevaatusega.

Epirubitsiini maksimaalse kumulatiivse annuse määramisel tuleb arvesse võtta mistahes samaaegset ravi potentsiaalselt kardiotoksiliste ravimitega. Nii tavaliste kui suurte epirubitsiini annuste korral võib kumulatiivset annust 900–1000 mg/m² ületada vaid äärmise ettevaatusega. Selle taseme ületamisel suureneb tublisti risk pöördumatu südame paispuudulikkuse tekkeks.

Südametoksilisuse riskifaktorite hulka kuuluvad aktiivne või varjatud kardiovaskulaarne haigus, eelnev või samaaegne mediastiinumi/perikardi piirkonna kiiritusravi, eelnev ravi teiste antratsükliinide või antratseendioonidega ja teiste südame kontraktiilsust pärssivate ravimite või kardiotoksiliste ravimite (nt trastuzumab) samaaegne kasutamine (vt lõiku 4.5). Südamefunktsiooni tuleb eriti rangelt jälgida patsientidel, kes saavad suuri kumulatiivseid annuseid, ja riskifaktoritega patsientidel. Suurem kardiotoksilisuse risk on ka eakatel, lastel ja patsientidel, kellel on anamneesis südamehaigus.

Sõltumata südame riskifaktorite olemasolust võib epirubitsiini kardiotoksilisust siiski esineda ka väiksema kumulatiivse annuse korral.

On tõenäoline, et epirubitsiini ja teiste antratsükliinide või antratseendioonide toksilisus on aditiivne.

Hematoloogiline toksilisus – nagu teiste tsütotoksiliste ainete korral, võib epirubitsiin põhjustada müelosupressiooni. Enne iga epirubitsiini ravitsüklit ja iga tsükli ajal tuleb hinnata hematoloogilist profiili, sh diferentseeritud valgevereliblede (WBC) hulka. Epirubitsiini hematoloogilise toksilisuse peamiseks avalduseks on annusest sõltuv pöörduv leukopeenia ja/või granulotsütopeenia (neutropeenia), mis on selle ravimi kõige sagedasemaks ägedaks annust piiravaks toksilisuseks. Leukopeenia ja neutropeenia on üldiselt raskemad suurte annustega raviskeemide korral, saavutades madalaima taseme enamikul juhtudest 10. kuni 14. päeval pärast ravimi manustamist; see on tavaliselt mööduv ning WBC/neutrofiilide arv taastub enamikul juhtudest normaalse väärtuseni 21. päevaks. Võivad esineda ka trombotsütopeenia ja aneemia. Raske müelosupressiooni kliinilisteks tagajärgedeks on palavik, infektsioon, sepsis/septitseemia, septiline šokk, verejooks, kudede hüpoksia või surm.

Sekundaarne leukeemia – antratsükliinidega, sh epirubitsiiniga, ravitud patsientidel on teatatud sekundaarsest leukeemiast koos preleukeemilise faasiga või ilma. Sekundaarne leukeemia on sagedasem, kui selliseid ravimeid manustatakse kombinatsioonis DNA-d kahjustavate antineoplastiliste ainetega, kombinatsioonis kiiritusraviga, siis kui patsiendid on eelnevalt saanud tugevat ravi tsütotoksiliste ainetega või kui antratsükliinide annuseid on suurendatud. Nendel leukeemiatel võib olla 1- kuni 3-aastane peiteperiood (Vt lõik 5,1.)

Seedetrakt – epirubitsiinil on emeetiline toime. Mukosiit/stomatiit ilmneb üldiselt varsti pärast ravimi manustamist ja raskel juhul võib see mõne päevaga progresseeruda limaskesta haavandumiseks. Enamik patsientidest paraneb sellest kõrvaltoimest kolmandaks ravinädalaks.

Maksafunktsioon – epirubitsiini peamine eliminatsioonitee on hepatobiliaarne süsteem. Enne ravi algust epirubitsiiniga ja ravi ajal tuleb hinnata seerumi üldbilirubiini, alkaalse fosfataasi, ALAT ja ASAT aktiivsust. Patsientidel, kellel on bilirubiini või ASAT aktiivsuse tõus, võib ravimi kliirens olla aeglustunud ja üldine toksilisus suurenenud. Neil patsientidel on soovitatav kasutada väiksemaid annuseid (vt lõigud 4.2 ja 5.2). Raske maksakahjustusega patsientidele ei tohi epirubitsiini manustada (vt lõik 4.3).

Neerufunktsioon – enne ravi algust ja ravi ajal tuleb hinnata kreatiniini sisaldust seerumis. Patsientidel, kellel on kreatiniini tase seerumis > 450 µmol/l, on vajalik annust kohandada (vt lõiku 4.2).

Toimed süstekohal – kui süste on tehtud väikesesse veresoonde või kui on süstitud korduvalt samasse veeni, võib tagajärjeks olla fleboskleroos. Soovitatud manustamisprotseduurist kinnipidamine võib minimeerida riski flebiidi/tromboflebiidi tekkeks süstekohas (vt lõiku 4.2).

Ekstravasatsioon – intravenoosse süste ajal toimuv ekstravasatsioon võib põhjustada lokaalset valu, raskeid koekahjustusi (vesikatsioon, raske tselluliit) ja nekroosi. Kui epirubitsiini intravenoosse manustamise ajal tekivad ekstravasatsiooni nähud või sümptomid, tuleb ravimi infusioon otsekohe lõpetada. Patsiendi valu saab vaigistada, kui piirkonda jahutatakse ja hoitakse jahutatuna järgmise 24 tunni jooksul. Järgneva perioodi jooksul tuleb patsienti hoolikalt jälgida, kuna nekroos võib ilmneda mitu nädalat hiljem. Ekstravasatsiooni ilmnemisel tuleb konsulteerida plastilise kirurgiga võimaliku ekstsisiooni suhtes.

Muud – nagu ka teiste tsütotoksiliste ainete korral on epirubitsiini kasutamisega samaaegselt teatatud tromboflebiidist ja trombemboolia fenomenist, sh kopsuembooliast (mõnel juhtul letaalsest).

Tuumori lüüsi sündroom – epirubitsiin võib põhjustada hüperurikeemiat ulatusliku puriinide lagundamise tõttu, mis kaasneb ravimitest tingitud neoplastiliste rakkude kiire lagunemisega (tuumori lüüsi sündroom). Pärast esialgset ravi tuleb hinnata kusihappe, kaaliumi, kaltsiumfosfaadi ja

kreatiniini taset veres. Hüdreerimine, uriini alkaliseerimine ja ennetav ravi allopurinooliga hüperurikeemia ärahoidmiseks võib minimeerida tuumori lüüsi sündroomi võimalikke tüsistusi.

Immunosupresseerivad toimed/suurenenud vastuvõtlikkus infektsioonidele – elus- või nõrgestatud vaktsiinide manustamine patsientidele, kelle immuunsus on langenud kemoterapeutikumide, sh epirubitsiini tõttu, võib põhjustada tõsiseid või surmaga lõppevaid infektsioone (vt lõik 4.5).

Reproduktiivsüsteem – epirubitsiin võib põhjustada genotoksilisust. Mehed ja naised, keda ravitakse epirubitsiiniga, peavad kasutama sobivat rasestumisvastast vahendit. Patsientidele, kes soovivad saada pärast ravi lõpetamist lapsi, tuleb soovitada geneetiku konsultatsiooni, kui see on sobiv ja kättesaadav (vt lõik 4.6).

Täiendavad hoiatused ja ettevaatusabinõud teiste manustamisviiside korral

Intravesikaalne manustamine – epirubitsiini manustamine võib põhjustada keemilise tsüstiidi sümptomeid (nt düsuuria, polüuuria, nüktuuria, stranguuria, hematuuria, ebamugavustunne kusepõies, kusepõie seina nekroos) ja kusepõie konstriktsioone. Erilist tähelepanu peab pöörama kateteriseerimise probleemidele (nagu kusiti obstruktsioon massiivsete intravesikaalsete tuumorite tõttu).

Ravim sisaldab 3,5 mg naatriumi ühe ml süste- või infusioonilahuse kohta. Sellega tuleb arvestada kontrollitud naatriumisisaldusega dieedil olevate patsientide puhul.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Epirubitsiini kasutatakse peamiselt kombinatsioonis teiste tsütotoksiliste ravimitega. Aditiivne toksilisus võib ilmneda eriti luuüdi/hematoloogiliste ja seedetrakti kõrvaltoimete osas (vt lõik 4.4). Epirubitsiini kasutamine kombineeritud kemoteraapias koos teiste potentsiaalselt kardiotoksiliste ravimitega , samuti teiste südant mõjutavate ühenditega (nt kaltsiumikanali blokaatorid) nõuab südametöö jälgimist kogu ravi jooksul.

Epirubitsiin metaboliseeritakse ulatuslikult maksas Maksafunktsiooni muutused, mille põhjuseks on kaasnev ravi, võivad mõjutada epirubitsiini metabolismi, farmakokineetikat, ravitoimet ja/või toksilisust (vt lõik 4.4 ).

Antratsükliine, sh epirubitsiini ei tohi manustada kombinatsioonis teiste kardiotoksiliste ainetega, välja arvatud juhul, kui patsiendi südamefunktsiooni jälgitakse hoolikalt. Ka pärast ravi lõpetamist teiste kardiotoksiliste ainetega, eriti pika poolväärtusajaga ainetega, nagu trastuzumab, võib antratsükliine saavatel patsientidel esineda suurem risk kardiotoksilisuse tekkeks. Trastuzumabi poolväärtusaeg on ligikaudu 28,5 ööpäeva ja see võib püsida vereringes kuni 24 nädalat. Seetõttu peavad arstid võimaluse korral vältima antratsükliinil põhinevat ravi kuni 24 nädalat pärast ravi lõpetamist trastuzumabiga. Kui antratsükliine kasutatakse enne seda aega, on soovitatav jälgida hoolikalt südamefunktsiooni.

Epirubitsiini saavatel patsientidel tuleb vältida vaktsineerimist elusvaktsiinidega. Surmatud või inaktiveeritud vaktsiine võib manustada; siiski võib vastus nendele vaktsiinidele olla vähenenud.

Ravimid, mis indutseerivad ensüümi tsütokroom P450 (nt rifampitsiin ja barbituraadid), võivad suurendada epirubitsiini metabolismi, põhjustades selle efektiivsuse vähenemist.

Kui enne epirubitsiini 100 mg/m² manustamist iga 3 nädala järel manustati 400 mg tsimetidiini kaks korda ööpäevas, viis see epirubitsiini AUC suurenemiseni 50% võrra ja epirubitsinooli AUC suurenemiseni 41% võrra (viimase p <0,05). 7-deoksü-doksorubitsinool-aglükooni AUC ja maksa verevool ei vähenenud, seega ei ole tulemused selgitatavad tsütokroom P450 aktiivsuse

vähenemisega.

Ravi ajal epirubitsiiniga tuleb ravi tsimetidiiniga lõpetada.

Paklitakseeli manustamine enne epirubitsiini võib põhjustada muutumatu epirubitsiini ja selle metaboliitide kontsentratsiooni suurenemist plasmas, viimased ei ole siiski ei toksilised ega aktiivsed. Ühes uuringus oli hematoloogiline toksilisus suurem, kui paklitakseeli manustati enne epirubitsiini, võrreldes manustamisega pärast epirubitsiini.

Paklitakseeli või dotsetakseeli samaaegne manustamine ei mõjutanud epirubitsiini farmakokineetikat, kui epirubitsiini manustati enne taksaani.

Seetõttu on soovitatav manustada paklitakseeli pärast epirubitsiini. Epirubitsiini ja paklitakseeli infusioonide vahele peab jääma vähemalt 24tundi.

Deksverapamiil võib muuta epirubitsiini farmakokineetikat ja võimalik, et suurendab selle pärssivat toimet luuüdile.

Ühes uuringus leiti, et dotsetakseel võib suurendada epirubitsiini metaboliitide kontsentratsiooni plasmas, kui seda manustatakse vahetult pärast epirubitsiini.

Kiniin võib kiirendada epirubitsiini esmast jaotumist verest kudedesse ja võib omada toimet epirubitsiini punaverelibledele jaotumisele.

Interferoon α2b samaaegne manustamine võib põhjustada nii epirubitsiini lõpliku poolväärtusaja kui üldise kliirensi vähenemist.

Tuleb meeles pidada võimalust, et hematopoees võib märgatavalt häiruda (eelneva) ravi korral ravimitega, mis mõjutavad luuüdi (st tsütostaatikumid, sulfoonamiid, klooramfenikool, difenüülhüdantoiin, amidopüriini derivaat, retroviirusevastased ained).

Eelnev deksrasoksaani suurte annuste (900 mg/m2 ja 1200 mg/m) manustamine võib suurendada epirubitsiini süsteemset kliirensit ja selle tagajärjel võib AUC väheneda.

Epirubitsiini kardiotoksilisust potentseerivad teatud kiiritusravi meetodid ja eelnev või samaaegne teiste antratsükliini derivaatide (nt mitomütsiin C, dakarbasiin, daktinomütsiin ja võimalik, et ka tsüklofosfamiid) või teiste kardiotoksiliste ravimite (nt 5-fluorouratsiil, tsüklofosfamiid, tsisplatiin, taksaanid) kasutamine. Epirubitsiin võib tugevdada kiiritusravi toimet mediastiinumi piirkonda.

Kui epirubitsiini kasutatakse samaaegselt teiste südamepuudulikkust põhjustada võivate ravimitega, nt kaltsiumikanali blokaatoritega, tuleb jälgida südamefunktsiooni kogu ravikuuri jooksul.

Samaaegne kasutamine koos tsüklosporiiniga võib põhjustada ülemäärast immunosupressiooni.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

(Vt lõik 5.3.)

Rasedus

Epirubitsiini manustamise kohta rasedatele naistele on piiratud hulgal andmeid. Loomkatsed on näidanud paljunemisvõimet kahjustavat mürgisust (vt lõiku 5.3). Kui epirubitsiini kasutatakse raseduse ajal (eriti esimesel trimestril) või kui patsient rasestub ravimi võtmise ajal, tuleb patsienti teavitada potentsiaalsest riskist lootele ning tsütostaatilisi ravimeid tohib kasutada vaid rangel näidustusel ja juhul, kui potentsiaalne kasu emale õigustab potentsiaalset kahju lootele.

Imetamine

Ei ole teada, kas epirubitsiin eritub inimese rinnapiima. Kuna paljud ravimid, sh teised antratsükliinid, erituvad inimese rinnapiima ja epirubitsiini tõsiste kõrvaltoimete võimaluse tõttu imikutele, peavad emad lõpetama rinnaga toitmise enne selle ravimi võtmist.

Fertiilsus

Epirubitsiin võib põhjustada inimese spermatosoidides kromosoomide kahjustust. Epirubitsiinravi saavad mehed peavad kasutama tõhusaid rasestumisvastaseid meetodeid ja kui see on sobiv ja kättesaadav, peavad pöörduma spetsialisti poole konsultatsiooniks sperma säilitamise suhtes, kuna on olemas võimalus ravi põhjustatud pöördumatu viljatuse tekkeks. Epirubitsiinravi saavatel meessoost patsientidel on soovitav mitte eostada last ravi ajal ja kuni 6 kuu jooksul pärast ravi lõppu. Epirubitsiin võib põhjustada menopausieelses eas naistel amenorröad või enneaegset menopausi. Naised ei tohi epirubitsiiniravi ajal rasestuda. Mehed ja naised peavad kasutama efektiivset kontratseptsiooni meetodit ravi ajal ja 6 kuu jooksul pärast ravi lõppu.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Epirubitsiini toimet autojuhtimise või masinate käsitsemise võimele ei ole süstemaatiliselt hinnatud. Epirubitsiin võib siiski põhjustada iivelduse- ja oksendamise episoode, mis võivad ajutiselt kahjustada autojuhtimise või masinate käsitsemise võimet.

4.8Kõrvaltoimed

Ravi ajal epirubitsiiniga on täheldatud järgmisi kõrvaltoimeid, millest on teatatud järgmiste esinemissagedustega: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni ≤ 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni ≤ 1/1000); väga harv (≤ 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Rohkem kui 10%-l ravitud patsientidest võib oodata kõrvaltoimete arenemist. Kõige sagedasemad kõrvaltoimed on müelosupressioon, seedetrakti kõrvaltoimed, anoreksia, alopeetsia, infektsioon.

Vere ja lümfisüsteemi häired

Epirubitsiini suuri annuseid on ohutult manustatud suurele hulgale varem ravi mittesaanud erinevate soliidtuumoritega patsientidele. Tekkinud kõrvaltoimed ei erinenud nendest, mida on täheldatud tavaannuste korral, välja arvatud pöörduv raske neutropeenia (< 500 neutrofiili/mm³ < 7 päeva), mis ilmnes enamikul patsientidest. Ainult üksikud patsiendid vajasid tekkinud raskete infektsioossete tüsistuste tõttu hospitaliseerimist ja toetavat ravi.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Esineda võib lokaalne valu ja koenekroos (juhusliku paravenoosse süstimise järgselt).

Intravesikaalne manustamine

Kuna pärast intravesikaalset instillatsiooni imendub tagasi ainult väike kogus toimeainet, esineb nii raskeid süsteemseid kõrvaltoimeid kui ka allergilisi reaktsioone harva. Sageli on teatatud lokaalsetest reaktsioonidest, nagu põletustunne ja sage urineerimine (pollakisuuria). Aeg-ajalt on teatatud bakteriaalsest või keemilisest tsüstiidist (vt lõik 4.4). Need kõrvaltoimed on enamasti pöörduvad.

4.9 Üleannustamine

Epirubitsiini äge üleannustamine võib põhjustada rasket müelosupressiooni (10–14 päeva jooksul; peamiselt leukopeenia ja trombotsütopeenia), toksilisi toimeid seedetraktile (peamiselt mukosiit) ja ägedaid kardiaalseid komplikatsioone (24 tunni jooksul). Selle perioodi jooksul on vajalik vereülekanne, samuti isoleerimine steriilsesse ruumi. Antratsükliinide kasutamisel on latentset südamepuudulikkust täheldatud mitu kuud kuni mitu aastat pärast ravi lõpetamist (vt lõik 4.4). Patsiente tuleb hoolikalt jälgida. Kui tekivad südamepuudulikkuse nähud, tuleb patsiente ravida vastavalt tavapärastele juhistele.

Ravi

Sümptomaatiline. Epirubitsiin ei ole dialüüsitav.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: antineoplastilised ained, antratsükliinid ja sarnased ained. ATC-kood: L0lDB03

Epirubitsiini toimemehhanism on seotud selle võimega moodustada komplekse DNA-ga. Eksperimentaalsed uuringud rakukultuurides on näidanud, et epirubitsiin tungib kiirelt rakku, lokaliseerub tuumas ning pärsib nukleiinhappe sünteesi ja mitoosi. Epirubitsiini aktiivsust on tõestatud paljude eksperimentaalsete kasvajate suhtes, kaasa arvatud leukeemiad L1210 ja P388, sarkoom SA 180 (soliid- ja astseetilised vormid), melanoom B16, rinnanäärmevähk, Lewis’i kopsukartsinoom ja käärsoolekartsinoom 38. Lisaks näidati toimet ka atüümilistele paljastele hiirtele transplanteeritud inimese kasvajate vastu (melanoom, rinnanäärme-, kopsu-, prostata- ja munasarjakartsinoom).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Normaalse maksa- ja neerufunktsiooniga patsientidel väheneb epirubitsiini plasmakonsentratsioon pärast intravenoosset annust 60–150 mg/m² kolmefaasiliselt väga kiire esimese faasi ja aeglase terminaalse faasiga ning keskmise poolväärtusajaga ligikaudu 40 tundi. Need annused on farmakokineetilise lineaarsuse piirides nii plasma kliirensi kui metabolismi mõistes. Jaotumise uuringud rottidel näitasid, et epirubitsiin ei läbi hematoentsefaalbarjääri. Epirubitsiini kõrged plasmakliirensi väärtused (0,9 l/min) ja aeglane eliminatsioon viitavad suurele jaotusruumalale.

Biotransformatsioon

Kõige olulisemateks kindlaks tehtud metaboliitideks on epirubitsinool (13-OH epirubitsiin), epirubitsiini ning epirubitsinooli glükuroniidid. 4’-O-glükuronisatsioon eristab epirubitsiini doksorubitsiinist ning see võib selgitada ka epirubitsiini kiiremat eliminatsiooni ja vähenenud toksilisust. Kõige olulisema metaboliidi, epirubitsinooli plasmatasemed on alati väiksemad muutumatul kujul oleva ravimi plasmatasemetest ning on praktiliselt rööpsed.

Eritumine

Ligikaudu 9...10% manustatud annusest eritub 48 tunni jooksul uriiniga. Epirubitsiin eritub peamiselt maksa kaudu, ligikaudu 40% manustatud annusest on määratav sapist 72 tunni jooksul. Maksafunktsiooni häire põhjustab suuremaid plasmakontsentratsioone ja nõuab annuse vähendamist.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Pärast epirubitsiini korduvat manustamist olid rottidel, küülikutel ja koertel märklaudorganiteks hemolümfopoeesi süsteem, seedetrakt, neerud, maks ja reproduktiivsed elundid. Epirubitsiin oli ka rottidel, küülikutel ja koertel kardiotoksiline.

Epirubitsiin osutus rottidel mutageenseks, genotoksiliseks, embrüotoksiliseks ja kartsinogeenseks.

Rottidel läbi viidud peri- ja postnataalsed uuringud näitavad kõrvaltoimeid järglastel kliiniliste annuste kasutamisel. Ei ole teada, kas epirubitsiin eritub rinnapiima.

Rottidel või küülikutel väärarenguid ei täheldatud, kuid nagu teisigi antratsükliine ja tsütotoksilisi ravimeid, tuleb epirubitsiini pidada potentsiaalselt teratogeenseks.

Lokaalne taluvusuuring näitas rottide ja hiirte puhul, et epirubitsiini ekstravasatsioon põhjustab koenekroosi.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumkloriid

Vesinikkloriidhape pH kohandamiseks

Süstevesi

6.2 Sobimatus

Vältida tuleks pikemat kontakti leeliseliste lahustega, kuna see võib põhjustada hüdrolüüsi. Epirubicin Mylan'i ei tohi segada hepariiniga võimaliku sademe tekke tõttu.

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

aastat.

mg/ml epirubitsiinvesinikkloriidi võib lahjendada 0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidi või 5% (50 mg/ml) glükoosilahusega ning manustada intravenoosselt. Intravesikaalsel manustamisel tuleb preparaati lahjendada 0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidi või steriilse veega.

Pärast lahjendamist (0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidi või 5% (50 mg/ml) glükoosilahusega) kontsentratsioonini 0,1 mg/ml on lahus püsinud keemiliselt ja füüsikaliselt stabiilsena 25 °C juures 4 päeva ja 2...8 °C juures 14 päeva.

Pärast lahjendamist (0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidi või 5% (50 mg/ml) glükoosilahusega kontsentratsioonini 1,0 mg/ml on lahus püsinud keemiliselt ja füüsikaliselt stabiilsena 25 °C juures 7 päeva ja 2...8 °C juures 14 päeva (0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriid) või 7 päeva (5% (50 mg/ml) glükoosilahus).

Mikrobioloogilisest seisukohast lähtudes tuleb ravim kasutada otsekohe peale kummist korgi esmakordset läbistamist. Kui seda otsekohe ei kasutata, vastutab preparaadi kasutuseelse aja ja säilitamistingimuste eest kasutaja ning tavaolukorras ei tohiks see olla pikem kui 24 tundi temperatuuril 2...8 °C.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida külmkapis (2°C...8°C).

Hoida ja transportida külmas.

Mitte lasta külmuda.

Hoida viaal välispakendis, valguse eest kaitstult.

Lahjendatud ravimpreparaadi säilitamistingimusi ja säilitamist pärast avamist vt lõik 6.3.

Süstelahuse säilitamine külmas võib viia ravimi geelistumiseni. Geelistunud ravim muutub kergelt viskoosseks kuni liikuvaks lahuseks pärast rahulikku seismist 2 kuni maksimaalselt 4 tunni jooksul kontrollitud toatemperatuuril (15...25 °C).

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Epirubicin Mylan on saadaval merevaigukollases I tüüpi 30 ml või 100 ml klaasist viaalis, mis on varustatud fluoropolümeerkattega bromobutüülkummist korgi ja äramurtava alumiiniumkattega, milles on vastavalt 25 ml ja 100 ml süste- või infusioonilahust.

Iga karp sisaldab ühte viaali.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Infusioonilahust tohivad ette valmistada ainult selleks vastava väljaõppe saanud meditsiinitöötajad aseptilistes tingimustes.

Infusioonilahuse valmistamine peab toimuma selleks ettenähtud aseptilises alas.

Epirubicin Mylan’iga töötavad isikud peavad kandma kaitsekindaid, kaitseprille ja maski.

Epirubicin Mylan'i võib lahjendada 0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriid või 5% (50 mg/ml) glükoosilahusega ning manustada intravenoosselt. Lahus tuleb valmistada vahetult enne kasutamist. Intravesikaalseks manustamiseks tuleb ravimit lahjendada 0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidilahusega või steriilse veega. Lahjendatud lahuse kontsentratsioon peab olema 0,6...2,6 mg/ml.

Punane lahus peaks olema selge ja läbipaistev.

Epirubicin Mylan ei sisalda säilitusaineid ning on seetõttu sobiv ainult ühekordseks kasutamiseks. Kasutamata jäänud jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt tsütostaatikumidele esitatud nõuetele. Vt lisaks „Hävitamine”.

Mahavalgunud või välja imbunud ravimit saab inaktiveerida 1% naatriumhüpokloriti lahuse või lihtsalt fosfaatpuhverlahusega (pH > 8), kuni lahus on muutunud värvusetuks. Kõik puhastusvahendid tuleb hävitada vastavalt juhendile lõigus „Hävitamine”.

Rasedad naised peavad vältima kontakti tsütostaatiliste ainetega.

Väljaheide ja okse tuleb ära koristada ettevaatusega.

Kokkupuutel silmadega peske neid põhjalikult rohke veega. Võtke koheselt ühendust oftalmoloogiga.

Kokkupuutel nahaga peske kokkupuutunud ala põhjalikult vee ja seebi või naatriumvesinikkarbonaadi lahusega. Ärge hõõruge nahka küürimisharjaga. Peske käsi alati pärast kinnaste eemaldamist.

Katkise mahuti käsitsemisel tuleb kasutada samu ettevaatusabinõusid kui saastunud jäätmete korral. Saastunud jäätmeid tuleb säilitada vastavates erimärgistatud jäätmekonteinerites. Vt lõiku „Hävitamine”.

Hävitamine

Kasutamata ravim, kõik ettevalmistamisel ning manustamisel kasutatud materjalid või materjalid, mis olid epirubitsiinvesinikkloriidiga kontaktis, tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Mylan S.A.S.

117 Allée des Parcs

69800 Saint-Priest Prantsusmaa

8. MÜÜGILOA NUMBER

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

30.03.2012

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV juuni 2015