Diazepeks – Ravimi omaduste kokkuvõte (tablett 5 mg)

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

DIAZEPEKS, 5 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 5 mg diasepaami. INN. Diazepamum Teadaolevat toimet omav abiaine: üks tablett sisaldab 14 mg laktoosmonohüdraati.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tablett.

Valged ümmargused lamedad kaldservadega poolitusjoonega tabletid. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Ärevusseisundid. Alkoholi võõrutusnähud. Skeletilihaste spastilisus ja spasmid.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Annus ja ravikestus määratakse individuaalselt sõltuvalt patsiendi vanusest ja haiguse sümptomaatikast.

Ärevusseisundid: Täiskasvanud patsientidel on tavaline annus 2,5 mg 3 korda päevas. Ööpäevane maksimaalne annus on 30 mg. Lihasspasmide leevendamiseks manustatakse 2,5…15 mg ööpäevas jagatuna mitmeks annustamiskorraks. Raskete spastiliste häirete (tserebraalparalüüs) korral täiskasvanutel kasutatakse ravimit annuses 2,5…60 mg ööpäevas. Alkoholi võõrutusnähud: 10 mg 3 või 4 korda päevas esimesel ravipäeval, 5 mg 3 või 4 korda teisel ravipäeval. Ravimit võib manustada ka ühekordse annusena 5…20 mg, mida võib vajadusel iga 2...4 tunni järel korrata. Eakatele ja nõrgestatud organismiga patsientidele tuleb manustada pool soovitatud annusest. Maksa- ja/või neerupuudulikkusega patsientidel tuleb annust vähendada. Lapsed Puuduvad piisavad kliinilised uuringud diasepaami kasutamisest lastel ja noorukitel. Seetõttu tohib diasepaami neil kasutada ainult erandjuhtudel ja väiksemates annustes. Tserebraalse spastilisuse korral kasutatakse lastel annuseid 2,5...40 mg ööpäevas, annusteks jagatuna. Teetanuse korral lihasspasmide kontrollimiseks kasutatakse lastel annuseid 3...10 mg/kg ööpäevas.

Manustamisviis

Diazepeks tabletid on suukaudseks manustamiseks.

4.3 Vastunäidustused

• teadaolev ülitundlikkus diasepaami, teiste bensodiasepiinide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;
• äge suletudnurga glaukoom;
• äge hingamispuudulikkus;
• hingamise depressioon;
• uneapnoe sündroom;
• raske maksapuudulikkus;
• foobia või obsessiooni seisundid;
• psühhoos;
• myasthenia gravis;
• alkoholi või KNS-toimiva ravimi sõltuvus.

Ravim ei ole depressiooni või depressiooniga kaasuva ärevuse korral näidustatud ainuravimina, sest võib suurendada suitsiidi ohtu. Ravim ei ole soovitatav psühhootilise haiguse esmaseks raviks.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ravi kestus Ravi kestus peab sõltuvalt näidustusest olema nii lühike kui võimalik, kuid ei tohi kesta ärevusseisundite korral kauem kui 8...12 nädalat, kaasaarvatud ravi lõpetamisel annuse järk-järgulise vähendamise periood. Ravi kestuse pikendamine peab olema hoolikalt kaalutletud. Ravi alustamisel oleks kasulik patsienti informeerida ravi piiratud kestusest ja täpselt selgitada, kuidas annust järk-järguliselt vähendatakse. Lisaks on oluline, et patsient oleks teadlik tagasilöögi efekti tekke võimalusest ravi lõppemisel, mis võimaldab vähendada ärevust selliste sümptomite ilmnemisel. Lühitoimeliste bensodiasepiinide kasutamisel on andmeid ärajätunähtude ilmnemisest annustevahelisel perioodil, eriti suurte annuste kasutamisel. Pikatoimeliste bensodiasepiinide kasutamisel on oluline vältida vahetust lühitoimeliste bensodiasepiinide vastu ärajätunähtude tekke ohu tõttu. Diasepaamravi järsk lõpetamine patsientidel, kel esineb epilepsia või krambihoogusid, võib esile kutsuda krambihoo või epileptilise seisundi.

Sõltuvus ja ärajätunähud Bensodiasepiinide ja nende sarnaste ainete kasutamine võib viia füüsilise ja psüühilise sõltuvuseni. Risk sõltuvuse tekkeks kasvab annuste suurendamise ja ravikestuse pikendamisega. Eelsoodumusega, teadaoleva alkoholismi, ravimite kuritarvitamisega või isiksusehäiretega patsientidel on see risk veel suurem. Ravimi annuse järsul vähendamisel või ravi katkestamisel võivad tekkida ärajätunähud: peavalu, lihasvalu, suur ärevus, pingeseisund, rahutus, segasus, ärrituvus. Rasketel juhtudel esinevad ka sellised sümptomid nagu derealisatsioon, depersonalisatsioon, hüperakuusia, jäsemete tuimus ja paresteesiad, ülitundlikkus valguse, lärmi ja füüsilise kontakti suhtes, hallutsinatsioonid või epileptilised krambid. Ärajätu sümptomite vältimiseks tuleb annust järk-järgult vähendada. Diazepeksi efektiivseks ja ohutuks kasutamiseks tuleb patsiente hoiatada, et nad ei tohi iseseisvalt annust suurendada ega ravimi kasutamist ilma arsti loata järsult lõpetada. Ravi järsk katkestamine võib tekitada tagasilöögi efektina ärevuse. Sellega võivad kaasuda ükskõik millised ülalnimetatud ärajätunähud. Seetõttu tuleb hoiduda ravi järsust lõpetamisest. Harjumus Bensodiasepiinide pikaajaline kasutamine võib tekitada harjumust.

Opioidide samaaegse kasutamisega seotud risk Diazepeksi ja opioidide samaaegne kasutamine võib põhjustada sedatsiooni, hingamisdepressiooni, koomat ja surma. Nende riskide tõttu tohib sedatiivseid ravimeid nagu bensodiasepiine või bensodiasepiinisarnaseid ravimeid (sh Diazepeks) samaaegselt koos opioididega määrata ainult patsientidele, kellel puuduvad alternatiivsed ravivõimalused. Kui on otsustatud määrata diasepaami samaaegselt koos opioididega, tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust ning ravi kestus peab jääma võimalikult lühikeseks (vt ka üldisi annustamissoovitusi lõigus 4.2).

Patsiente tuleb hoolikalt jälgida hingamisdepressiooni ning sedatsiooni nähtude ja sümptomite tekke suhtes. Tungivalt soovitatav on teavitada patsiente ja nende hooldajaid (kui need on olemas) sellistest sümptomitest (vt lõik 4.5).

Spetsiifilised patsientide grupid Lastele tohib bensodiasepiine manustada ainult pärast vajaduse hoolikat kaalumist; ravi kestus peab olema minimaalne. Bensodiasepiine ei tohi manustada raske maksapuudulikkusega patsientidele entsefalopaatia tekke ohu tõttu. Bensodiasepiine tuleb manustada äärmise ettevaatusega teadaoleva alkoholismi või ravimite kuritarvitamisega patsientidele. Kroonilise hingamispuudulikkuse, kroonilise maksahaiguse ja nõrgestatud organismi korral, samuti eakatele, tuleb annuseid vähendada. Ravimi manustamisel neerupuudulikkuse ja lihasnõrkusega patsientidele peab olema ettevaatlik. Amneesia Bensodiasepiinide kasutamisel võib tekkida anterograadne amneesia, see seisund tekib tavaliselt mõned tunnid pärast manustamist. Tekkerisk suureneb annuse suurenedes. Riski vähendamiseks tuleb tagada patsiendile peale ravimi manustamist 7...8 tundi katkematut und.

Paradoksaalsed reaktsioonid Tuleb arvestada võimalusega, et bensodiasepiinide kasutamisega võivad kaasneda paradoksaalsed reaktsioonid nagu rahutus, ärevus, ärrituvus, agressiivsus, luupainajad, hallutsinatsioonid. Sellisel juhul tuleb Diazepeks’i kasutamine katkestada. Tekkerisk on suurem lastel ja eakatel. Muud Diazepeks tabletid sisaldavad laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega, täieliku laktaasipuudulikkusega või glükoos-galaktoosi malabsorbtsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Diasepaami samaaegne kasutamine teiste tsentraalset närvisüsteemi pärssivate ravimitega (trankvillisaatorid, uinutid, antidepressandid, antipsühhootikumid, krambivastased, anesteetikumid, narkootilised analgeetikumid, sedatiivsed antihistamiinikumid) või alkoholiga võib tugevdada sedatiivset toimet. Narkootiliste analgeetikumide puhul esineda võiv eufooria võimendumine võib samuti viia psüühilise sõltuvuse tekkele.

Diasepaami samaaegne manustamine selliste krambivastaste ravimitega nagu fenütoiin, võib tekitada antagonismi; antagonismi teke on võimalik ka juhul kui bensodiasepiine kasutatakse koos levodopaga.

Diazepeks’i ei tohi kasutada 2 nädala jooksul pärast ravi lõppu mitte-selektiivse MAO inhibiitori – linesoliidiga, sest toimed kesknärvisüsteemile ja toksilisus võivad tugevneda.

Diasepaam potentseerib hüpotensiivsete ravimite toimet. Diasepaami kasutamisel koos alfa- adrenoblokaatorite ja moksonidiiniga suureneb sedatiivne toime. Diasepaami sedatiivset toimet suurendavad ka alfa agonist – lofeksidiin, lihasrelaksandid – baklofeen või tisanidiin, nabiloon ja tsisapriid.

Manustamine koos isoniasiidiga inhibeerib diasepaami metabolismi. Teadaolevalt inhibeerib ka disulfiraam bensodiasepiinide metabolismi, suurendades sedatiivset ja toksilist toimet. Viirustevastased ravimid (amprenaviir, ritonaviir) võivad suurendada diasepaami toimet, suureneb respiratoorse depressiooni tekke risk. Seentevastased ravimid (flukonasool, itrakonasool, ketokonasool) suurendavad bensodiasepiinide plasmakontsentratsiooni.

Diasepaami kliirens üldiselt väheneb maksaensüümide inhibiitorite toimel (tsimetidiin, omeprasool, fluvoksamiin ja fluoksetiin). Maksaensüümide indutseerijate (rifampitsiin) toimel, vastupidiselt, kliirens suureneb. Manustamine koos antatsiididega võib pärssida diasepaami imendumist.

Suukaudsed kontratseptiivid võivad suurendada diasepaami toimet.

Opioidid Opioidide samaaegne kasutamine koos sedatiivsete ravimitega nagu bensodiasepiinid või bensodiasepiinisarnased ravimid (sh Diazepeks) suurendab sedatsiooni, hingamisdepressiooni, kooma ja surma tekkeriski täiendava KNS-i pärssiva toime tõttu. Samaaegsel kasutamisel peab annus ja ravi kestus olema piiratud (vt lõik 4.4).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Diasepaami ohutus raseduse ajal ei ole tõestatud, samuti ei ole riski puudumise kohta tõendeid loomkatsetest. Diasepaam läbib platsentaarbarjääri.

Diasepaami ei ole soovitatav raseduse ajal kasutada, eriti esimese ja viimase trimestri ajal, kui selleks puuduvad erilised vajadused. Patsient peab kontakteeruma arstiga ravi katkestamise suhtes, juhul kui ta kavatseb jääda rasedaks või kahtlustab, et on rase.

Esimesel trimestril diasepaami kasutamisel võib olla väike risk suulae lõhe tekkeks vastsündinul. Seetõttu ei tohiks diasepaami raseduse ajal kasutada, eriti esimesel trimestril. Bensodiasepiinide suurte annuste või väikeste annuste pikaajaline manustamine raseduse viimase trimestri ja sünnituse ajal võib tekitada loote südametöö häireid, hüpotooniat, hüpotermiat, raskendatud imemist ja mõõdukat respiratoorset depressiooni. Lisaks sellele on raseduse hilisstaadiumis bensodiasepiine kasutanud emade vastsündinutel täheldatud füüsilise sõltuvuse ja ärajätu sümptomite teket.

Imetamine Diasepaam eritub rinnapiima. Seetõttu tuleb diasepaami kasutamisest imetamise ajal hoiduda või lõpetada rinnaga toitmine.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Kesknärvisüsteemi kõrvalnähtude tõttu võib reaktsioonikiirus halveneda. Patsiente tuleb hoiatada, et kui nad võtavad diasepaami, peavad nad hoiduma autojuhtimisest või masinate käsitsemisest, sest ravim võib

tekitada uimasust, halvendada mälu ja mõjutada kontsentreerumisvõimet. Alkohol võimendab neid toimeid.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed on esitatud vastavalt MedDRA süsteemi organite klassifikatsioonile ja MedDRA esinemissageduse konventsioonile: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Sageli tekkivad kõrvaltoimed Närvisüsteemi häired: väsimus, unisus. Skeletilihaskoe ja sidekoe häired: lihasnõrkus. Need toimed esinevad peamiselt ravi alguses ning tavaliselt kaovad pikemaajalisel kasutamisel. Toimete tõsidus sõltub manustatud annusest. Harva esinevad kõrvaltoimed Närvisüsteemi häired: ataksia, peavalu, treemor, peapööritus. Psühhiaatrilised häired: segasus, meeleolu langus, depressioon, libiido muutus; paradoksaalsed reaktsioonid (rahutus, ärevus, ärrituvus, agressiivsus, unetus, hallutsinatsioonid), eriti lastel ja eakatel. Selliste kõrvaltoimete ilmnemisel tuleb ravi katkestada. Seedetrakti häired: kõhukinnisus, seedehäired, iiveldus, suukuivus või süljevoolus. Nägemishäired: diploopia, nägemisteravuse langus. Veresoonkonna häired: hüpotensioon. Südamehäired: bradükardia. Neerude- ja kuseteede häired: kusepidamatus või kusepeetus. Naha- ja nahaaluskoe häired: nahalööbed. Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired: hingamishäiretega patsientidel (krooniline bronhiit) võivad respiratoorsed häired süveneda (hingamisraskused).

Väga harva esinevad kõrvaltoimed Maksa ja sapiteede häired: transaminaaside ja alkaalse fosfataasi aktiivsuse suurenemine, aga ka kollatõbi. Vere ja lümfisüsteemi häired: leukopeenia ja granulotsütopeenia.

Eakad on eriti vastuvõtlikud tsentraalselt pärssivate ravimite suhtes, eriti kui neil on orgaanilised ajukahjustused. Eakad ning nõrgestatud maksafunktsiooniga patsiendid on eriti vastuvõtlikud ka kõrvaltoimetele. Täheldatud on ka füüsilise ja psüühilise sõltuvuse, anterograadse amneesia, paradoksaalsete reaktsioonide teket (vt lõik 4.4). Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Üleannus avaldub tavaliselt kesknärvisüsteemi töö pärssumises, mis võib varieeruda uimasusest koomani. Kergetel juhtudel esinevad sümptomid on uimasus, vaimne segasus ja letargia. Raskematel juhtudel võib tekkida ataksia, hüpotoonia, hüpotensioon, respiratoorne depressioon, kooma (harva). Kui kasutatakse veel teisi kesknärvisüsteemi toimivaid aineid, eriti alkoholi, on üleannustamisel tekkivad toimed veel tõsisemad ning ilma sobiva toetava ravita võivad olla surmaga lõppevad. Tuleb esile kutsuda oksendamine (ühe tunni jooksul) kui patsient on teadvusel või teha maoloputust kui patsient ei ole

teadvusel. Võib manustada aktiveeritud sütt. Tuleb jälgida hingamist ja südamefunktsiooni. Dialüüsi toime on piiratud. KNS nähtude leevendamiseks võib manustada flumaseniili, spetsiifilist bensodiasepiini retseptorite antagonisti. Kui tekib erutus, ei tohi barbituraate kasutada.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: bensodiasepiini derivaadid, ATC-kood: N05BA01 Diazepeks sisaldab diasepaami – bensodiasepiinide rühma kuuluvat psühhotroopset ainet sedatiivse, anksiolüütilise, krambivastase ja müorelakseeriva toimega, millel on ka uinutav toime. Diasepaam seondub kesknärvisüsteemis spetsiifiliste bensodiasepiini retseptoritega, mis on funktsionaalselt seotud suurima ajus oleva inhibeeriva neuromediaatori - gammaaminovõihappe (GABA) retseptoritega, millest tulenevalt diasepaam võimendab GABA aktiivsust. Diasepaam seondub limbilises süteemis ja ajukoores olevate bensodiasepiini retseptoritega tekitades sedatiivse ja anksiolüütilise toime. Diasepaami müorelakseeriv ja krambivastane toime on seotud kõikide spinaalsete juhteteede inhibeerimisega ning tserebrospinaalsete reflekside pärssimisega. Diasepaam ei oma olulist toimet vegetatiivse närvisüsteemi perifeersetesse retseptoritesse ning ei põhjusta ekstrapüramidaalhäireid.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Diasepaam imendub seedetraktist kiiresti ja täielikult, kontsentratsiooni maksimum plasmas tekib 30…90 minutit pärast suukaudset manustamist. Imendumise aste on kõrge (75%). 98…99% diasepaamist seotakse plasmavalkudega, ta on väga lipofiilne, läbib kergesti hematoentsefaal- ja platsentaarbarjääri. Ravim eritub rinnapiima. Jaotusruumala on 1…2 l/kg.

Ravim metaboliseerub maksas aktiivmetaboliitideks nagu N- desmetüüldiasepaam, temasepaam ja oksasepaam. Diasepaami poolväärtusaeg on kuni 24 tundi. Lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg aktiivmetaboliidil – desmetüüldiasepaamil – on kuni 100 tundi, mis tagab ravimi pikema toimeaja. Diasepaam ja tema metaboliidid erituvad peamiselt uriiniga, enamasti nende konjugeeritud vormina. Diasepaami kliirens on 20…30 ml/min. Pikaajalise ravi korral võib ravim kumuleeruda. Vastsündinutel, eakatel ja maksahaigusega patsientidel on poolväärtusaeg pikenenud; neerupuudulikkuse korral on muutused poolväärtusajas ebaolulised.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Äge toksilisus. Uuringud loomadega on näidanud järgmisi LD50 väärtusi: hiired suukaudselt 720 mg/kg, rotid suukaudselt 1240 mg/kg.

Reproduktsioonitoksilisus. Rottide reproduktsioonivõimet (fertiilsust) uuriti pärast diasepaami suure annuse (100 mg/kg) manustamist, mille tulemusel vähenes tiinuste arv ja järglaste elulemus. Edasised uuringud rottidel diasepaami annusega 80 mg/kg teratogeenset toimet ei avaldanud.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Laktoosmonohüdraat

Hüdroksüpropüültärklis Mikrokristalliline tselluloos Ränidioksiid Talk Magneesiumstearaat

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

5 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25° C. Hoida originaalpakendis valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

10 tabletti PVC/alumiinium fooliumist blistris; 2 blistrit (20 tabletti) pakendis. 250 tabletti plastikpudelis.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

AS Grindeks. Krustpils iela 53, Rīga, LV-1057, Läti Tel.: +371 67083205 Faks: +371 67083505 e-mail: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

8. MÜÜGILOA NUMBER

028393

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 21.12.2000 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 28.03.2011

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Veebruar 2019