Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
DIAZEPEKS, 5 mg/ml süstelahus
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks ml süstelahust sisaldab 5 mg diasepaami. INN. Diazepamum
Teadaolevat toimet omavad abiained: bensüülalkohol, bensoehape, naatriumbensoaat, propüleenglükool, etanool
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Süstelahus. Värvitu või nõrgalt kollakas rohelise tooniga läbipaistev lahus.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Üldanesteesia sissejuhatamine; ärevusseisundid; krambisündroom, epileptiline staatus, febriilsed krambid; alkoholi võõrutusnähud.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Diazepeksi annus määratakse individuaalselt olenevalt näidustusest ja haiguse raskusest.
Täiskasvanud Üldanesteesia sissejuhatamine või sedatsioon enne ebameeldivat diagnostilist protseduuri (premedikatsioon): 0,2 mg/kg kehakaalu kohta intravenoosselt. Tavaannus täiskasvanule on 10...20 mg, kuid sõltuvalt ravivastusest võivad olla vajalikud suuremad annused.
Parim viis individuaalsete annuste määramiseks: alguses süstida 5 mg (1 ml), seejärel korduvalt manustada 2,5 mg-seid annuseid (0,5 ml). Patsiendi reaktsiooni tuleb jälgida pärast iga lisainjektsiooni 30 sekundi vältel, kuni märgatakse, et patsient suleb silmad. Maksimaalne annus peaks olema 0,35 mg/kg.
Ägedate ärevusseisundite lühiajaline ravi: manustatakse 10 mg intravenoosselt või intramuskulaarselt, vajadusel võib manustamist korrata vähemalt 8 tunnise intervalliga. Ravi tuleb jätkata suukaudse raviga. Ägedate lihasspasmide sümptomaatiline ravi: manustatakse 10 mg aeglaselt intravenoosselt või intramuskulaarselt, vajadusel võib manustamist korrata vähemalt 4 tunnise intervalliga.
Teetanus: algannus on 0,1...0,3 mg/kg kehakaalu kohta, mida korratakse iga 1...4 tunni järel. Annus tuleb valida sõltuvalt haigusjuhu raskusest; äärmiselt rasketel juhtudel tuleb kasutada suuremaid annuseid. Epileptiline staatus: manustatakse 10...20 mg diasepaami intravenoosselt (5 mg/min) või intramuskulaarselt, vajadusel võib korrata 30...60 minutit hiljem.
Status epilepticus´e ravimisel tuleb arvestada diasepaami lühiajalise toimega intravenoossel manustamisel ja sellest tulenevalt krambihoogude taastekke võimalusega: patsienti tuleb jälgida ja olla valmis korduvaks manustamiseks.
Alkoholi võõrutusnähud: soovitatav annus on 10...20 mg intravenoosselt või intramuskulaarselt.
Eakad ja nõrgestatud patsiendid Annused ei tohi olla suuremad kui pool tavaannusest.
Lapsed Epileptilise staatuse ja febriilsete krampide ravi: 0,2...0,3 mg/kg kehakaalu kohta (või 1 mg eluaasta kohta) manustatakse intravenoosselt või intramuskulaarselt, vajadusel korratakse 30...60 minuti järel. Teetanus: sama kui täiskasvanutel. Premedikatsioon: kuni 0,2 mg/kg kehakaalu kohta. Manustada tuleb aeglaselt (0,5 ml/min). Diazepeks’i tuleb süstida küünraaugu suurde veeni, hüpotensiooni või apnoe tekkeriski vähendamiseks peab patsient kogu protseduuri vältel olema selili liikumatus asendis.
Manustamisviis Diazepeks süstelahust võib manustada intravenoosselt või intramuskulaarselt. Intravenoosselt tuleb ravimit manustada aeglaselt (0,5…1 ml/min või 2,5…5 mg/min).
4.3 Vastunäidustused
- ülitundlikkus diasepaami, teiste bensodiasepiinide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;
- äge kitsanurga glaukoom või lahtisenurga glaukoom, kui patsiendile ei ole määratud vastavat ravi;
- myasthenia gravis;
- hingamise pärssumine, äge hingamispuudulikkus;
- uneapnoe;
- raske maksapuudulikkus;
- porfüüria;
- äge intoksikatsioon alkoholiga või teiste kesknärvisüsteemi pärssivate ainetega.
Vastunäidustatud foobiate või obsessiivsete seisundite, krooniliste psühhooside korral.
4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Orgaanilise ajukahjustusega (eriti arterioskleroos) või kroonilise kopsupuudulikkusega patsientidele ei tohi diasepaami manustada. Siiski võib hädaolukorras või kui sellist patsienti ravitakse haiglas. Intravenoosselt tuleb ravimit manustada aeglaselt, mitte rohkem kui 1 ml (5 mg) minutis. Samuti võib osutuda vajalikuks annuse vähendamine kroonilise maksahaigusega patsientidel. Ettevaatus on vajalik neerupuudulikkusega patsientide puhul, kuigi diasepaami poolväärtusaeg on muutumatu. Vältida tuleb ravimi sattumist arterisse või veresoontevahelisse ruumi. Intramuskulaarsel manustamisel tuleb ravimit süstida sügavale lihasesse. Diasepaami ei ole soovitatav segada süstlas või infusioonisüsteemis teiste ravimitega. Pärast intravenoosset manustamist toimib ravim kiiresti ja lühiajaliselt, seetõttu ei ole soovitatav seda kasutada säilitusravis.
Bensodiasepiinid võivad põhjustada anterograadset amneesiat (vt lõik 4.8). Tavaliselt tekib see mõne tunni pärast peale ravimi manustamist. Seetõttu tuleb riski vähendamiseks tagada patsiendile peale ravimi manustamist 7...8 tundi katkematut und. Paradoksaalsed reaktsioonid nagu rahutus, ärevus, ärrituvus, agressiivsus, luulud, raev, õudusunenäod, hallutsinatsioonid, psühhoosid, ebaadekvaatne käitumine ja teised käitumishäired võivad ilmneda bensodiasepiinide kasutamisel. Selliste sümptomite ilmnemisel tuleb ravi katkestada. Selliste sümptomite ilmnemise tõenäosus on suurem lastel ja eakatel.
Sõltuvus ja ärajätunähud Bensodiasepiinravi võib tekitada sõltuvust. Risk on suurem pikaajalise ravi ja/või suuremate annuste korral, eriti patsientidel, kellel on eelsoodumus alkoholi või ravimite kuritarvitamise tõttu. Väljakujunenud füüsilise sõltuvuse korral võib ravi katkestamine esile kutsuda ärajätunähud. Nendeks võivad olla peavalu, lihasvalu, äärmine ärevus, pinge, segasus, ärrituvus. Rasketel juhtudel võivad esineda järgmised sümptomid: derealisatsioon, depersonalisatsioon, jäsemete tuimus, suurenenud tundlikkus valgusele, helidele ja füüsilisele kontaktile, hallutsinatsioonid või epileptilised hood. Pärast pikemaajalist intravenoosset manustamist on soovitatav annust järk-järgult vähendada. Eriti ettevaatlik tuleks olla Diazepeks’i manustamisel eakatele, nõrgestatud organismiga, aga ka kardiorespiratoorsete haigustega patsientidele apnoe ja südameseisaku ohu tõttu. Samaaegne barbituraatide, alkoholi jt KNS depressantide kasutamine suurendab kardiorespiratoorset depressiooni koos suurenenud apnoe ohuga. Pikemaajalise ravi korral on soovitatav teha vereanalüüs ja hinnata maksa funktsionaalset seisundit. Diasepaami ei ole soovitatav kasutada sünnitusabis. Raseduse ajal võib diasepaami kasutada ainult juhul kui puudub alternatiiv (vt lõik 4.6).
Samaaegse opioidide kasutamisega kaasnev risk Diasepaami ja opioidide samaaegne kasutamine võib põhjustada sedatsiooni, respiratoorset depressiooni, koomat ja lõppeda surmaga. Nende riskide tõttu tohib bensodiasepiine ja bensodiasepiinisarnaseid ravimeid samaaegselt koos opioididega määrata ainult patsientidele, kellel alternatiivsed ravivõimalused ei ole võimalikud. Kui arst otsustab määrata Diazepeks’i samaaegselt koos opioididega, tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust nii lühikese aja jooksul kui võimalik (vt ka üldisi soovitusi annustamise kohta lõigus 4.2).
Patsiente peab hoolikalt jälgima respiratoorse depressiooni ja sedatsiooni nähtude ning sümptomite tekke suhtes. Seetõttu on äärmiselt vajalik teavitada patsiente ja nende hooldajaid (kui on), et nad oleksid nendest sümptomitest teadlikud (vt lõik 4.5).
Lapsed Pediaatrias kasutatakse ravimi minimaalseid annuseid, et vältida ohtlikke kõrvaltoimeid (apnoe või kestev unisus).
Teave abiainete kohta Ravim sisaldab 15 mg bensüülalkoholi ühes ml süstelahuses. Bensüülalkohol võib põhjustada allergilisi reaktsioone. Bensüülalkoholi intravenoosset manustamist on seostatud vastsündinutel tõsise kõrvaltoime ja surmaga („õhupuudussündroom“). Väikseim bensüülalkoholi annus, mis võib põhjustada toksilisust, ei ole teada. Seetõttu ei tohi seda manustada enneaegsetele vastsündinutele ja imikutele. Võib põhjustada toksilisi ja anafülaktoidseid reaktsioone kuni 3-aastastel lastel. Ravim sisaldab 8 mg bensoehapet ja 98 mg naatriumbensoaati ühes ml süstelahuses, mis võib suurendada vastsündinutel (kuni 4 nädala vanustel) kollatõve riski. Ravim sisaldab 450 mg propüleenglükooli ühes ml süstelahuses. Ravim sisaldab väikeses koguses ka etanooli (0,122 mg/ml).
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Diasepaami tsentraalne pärssiv toime tugevneb järgmiste ravimite ja ainetega koosmanustamisel: sedatiivsed antihistamiinikumid, antipsühhootilised ravimid, müorelaksandid (baklofeen, tisanidiin), nabiloon, lofeksidiin, aga ka fenotiasiini derivaadid, barbituraadid, narkootilised ained,
antidepressandid (MAO inhibiitorid jt), tsimetidiin, disulfiraam ja alkohoolsed joogid. Tõuseb apnoe risk, võimalikud on hüpotensioon ja lihasnõrkus. Samaaegsel kasutamisel antihüpertensiivsete ravimitega suureneb nende hüpotensiivne toime. Eakad patsiendid vajavad hoolikat jälgimist. Isoniasiid, ritonaviir, amprenaviir suurendavad diasepaami kontsentratsiooni vereplasmas. Kui Diazepeksi manustatakse intravenoosselt koos narkootiliste analgeetikumidega (nt hambaravis), on soovitatav manustada Diazepeks pärast analgeetikumi ja annus tuleb hoolikalt tiitrida vastavalt patsiendi vajadusele.
Teadaolevad maksaensüümide inhibiitorid (nt tsimetidiin, fluvoksamiin, fluoksetiin, omeprasool) vähendavad bensodiasepiinide kliirensit potentseerides nii nende toimet, samas teadaolevate maksaensüümide indutseerijatega (nt rifampitsiin) koosmanustamisel bensodiasepiinide toime väheneb.
Suukaudsed kontratseptiivid võivad pärssida diasepaami süstelahuse metabolismi.
Opioidid Täiendava kesknärvisüsteemi pärssiva toime tõttu suurendab sedatiivse toimega ravimite nagu bensodiasepiinid või bensodiasepiinisarnased ravimid (sh Diazepeks) ja opioidide samaaegne kasutamine sedatsiooni, respiratoorse depressiooni, kooma ja surma tekkeriski. Samaaegsel kasutamisel tuleb annust ja kasutamise kestust piirata (vt lõik 4.4).
4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus Diasepaami ohutus raseduse ajal ei ole tõestatud, samuti ei ole riski puudumise kohta tõendeid loomkatsetest. Diasepaam läbib platsentaarbarjääri. Esimesel trimestril diasepaami kasutamisel võib olla väike risk suulae lõhe tekkeks vastsündinul. Seetõttu ei tohiks diasepaami raseduse ajal kasutada, eriti esimesel trimestril. Bensodiasepiinide suurte annuste kasutamine või väikeste annuste kestev kasutamine raseduse viimasel trimestril või sünnituse ajal on põhjustanud vastsündinul südame rütmihäireid, hüpotooniat, imemisnõrkust, hüpotermiat ja mõõdukat respiratoorset depressiooni. Tuleb meeles pidada, et vastsündinutel (eriti enneaegsetel) ei ole ravimit lõhustav ensüümsüsteem veel täielikult välja arenenud.
Vastsündinutel, kelle emad on raseduse lõpus pidevalt kasutanud bensodiasepiine, võib olla välja kujunenud füüsiline sõltuvus ja neil on risk ärajätunähtude tekkeks.
Imetamine Diasepaam imendub rinnapiima. Ravi vajadusel tuleb rinnaga toitmine katkestada.
Fertiilsus Kui Diazepeksi on määratud fertiilses eas naisele, tuleb teda hoiatada, et juhul kui ta kavatseb rasestuda või kui ta arvab, et on rase, peab ta ühendust võtma oma arstiga ravi lõpetamiseks.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Patsiente tuleb teavitada, et nagu kõik seda tüüpi ravimid, võib Diazepeks vähendada reaktsioonikiirust. Ravi ajal tuleb hoiduda masinatega töötamisest (autojuhtimine ja töötamine mehhanismidega), kuna ravim põhjustab unisust ja koordinatsioonihäireid. Lisaks tuleb patsiente teavitada, et alkohol süvendab kõiki häireid ja selle kasutamist tuleb ravi ajal vältida.
4.8 Kõrvaltoimed
Kõrvaltoimed on esitatud vastavalt MedDRA süsteemi organite klassifikatsioonile ja MedDRA esinemissageduse konventsioonile: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Sageli tekkivad kõrvaltoimed on väsimus, unisus, ataksia, ravimsõltuvus, lihasnõrkus; tavaliselt on need annusest sõltuvad. Valdavalt tekivad need nähud ravi alguses ja mööduvad pikemaajalisel kasutamisel.
Vere ja lümfisüsteemi häired Väga harv: neutropeenia.
Närvisüsteemi häired Sage: väsimus, unisus, ataksia. Aeg-ajalt: segasus, amneesia, närvilisus, düsartria, peavalu, hüpokineesia, peapööritus, treemor, minestamine.
Psühhiaatrilised häired Sage: sõltuvusnähud. Aeg-ajalt: depressioon, paranoia. Paradoksaalsed reaktsioonid (sh äge ärevusseisund, hirmuseisund, hallutsinatsioonid, lihastoonuse tõus, unetus või unehäired, õudusunenäod, agressiivsus, ebaadekvaatne käitumine).
Südamehäired Aeg-ajalt: bradükardia, kardiovaskulaarne kollaps. Väga harv: südame seiskus.
Vaskulaarsed häired Aeg-ajalt: hüpotensioon.
Seedetrakti häired Aeg-ajalt: kõhukinnisus, iiveldus. Teadmata: luksumine, süljenäärmete talitluse häired.
Maksa ja sapiteede häired Väga harv: transaminaaside ja aluseliste fosfataaside (maksaensüümid) aktiivsuse tõus, kollatõbi.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Aeg-ajalt: apnoe.
Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Sage: lihasnõrkus.
Neerude- ja kuseteede häired Aeg-ajalt: kusepidamatus või kusepeetus.
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Aeg-ajalt: suguvõime muutus.
Silma kahjustused Aeg-ajalt: hägune nägemine, diploopia, nüstagmid.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused Aeg-ajalt: nõgestõbi, nahalööbed.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Teadmata: Intravenoosne manustamine võib põhjustada süstekohal paikseid reaktsioone, samuti tromboflebiiti ja tromboosi. Selliste kõrvaltoimete vältimiseks tuleb Diazepeksi manustada suurtesse veenidesse ja väga väikeseid veene süstimiseks mitte kasutada. Intramuskulaarne manustamine võib põhjustada lokaalset valutunnet, mõnel juhul võib tekkida süstekohal erüteem. Rangelt tuleb vältida ravimi süstimist arterisse või veresoontevahelisse ruumi.
Eakad ja maksafunktsiooni häiretega patsiendid on ülaltoodud kõrvaltoimetele eriti vastuvõtlikud. Soovitatav on ravi kulgu pidevalt jälgida ja vajadusel lõpetada see niipea kui võimalik.
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
4.9 Üleannustamine
Üleannustamise korral bensodiasepiinidega tekib kesknärvisüsteemi depressioon, mille tugevus varieerub unisusest koomani. Kergematel juhtudel on sümptomiteks unisus, segasus, reflekside pärssumine, letargia. Tõsisematel juhtudel võivad sümptomiteks olla ataksia, hüpotoonia, hüpotensioon, respiratoorne depressioon, kooma (harva) ja surm (väga harva).
Ravi Üleannustamise korral tuleb teostada maoloputus (kui ravimit manustati suukaudselt), stimuleerida hingamist, manustada intravenoosselt vedelikku. Diasepaam ei ole dialüüsiga organismist eemaldatav. Ravi on sümptomaatiline: hingamise, pulsi ja arteriaalse vererõhu kontroll. Hüpotensiooni ravitakse metaraminolooni või norepinefriiniga. Kesknärvisüsteemi pärssiva toime vähendamiseks võib kasutada spetsiifilist bensodiasepiinide retseptorite antagonisti - flumaseniili. Sellist ravi saavad patsiendid vajavad hoolikat jälgimist haiglatingimustes. Flumaseniili tuleb ettevaatusega manustada epilepsiahaigetele, kes saavad bensodiasepiinravi.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: bensodiasepiini derivaadid, ATC-kood: N05BA01
Diazepeks sisaldab toimeainet diasepaami - psühhotroopset bensodiasepiini, millele on iseloomulikud järgmised väljendunud toimed: rahustav, ärevusevastane, krambivastane, müorelakseeriv aga ka uinutav toime. Kesknärvisüsteemis (KNS) seondub diasepaam spetsiifiliste bensodiasepiini retseptoritega, mis on tihedalt seotud KNS-i peamise pärssiva mediaatori - gamma-aminovõihappega (GAVH). Seetõttu suurenebki ravimi kasutamise ajal GAVH pärssiv toime KNS-le. Diasepaam toimib limbilisse süsteemi ning peaaju kooreosasse, põhjustades sellega sedatiivset ja anksiolüütilist toimet. Diasepaami müorelakseeriv ning krambivastane toime põhineb võimel vähendada kõigis ajuosades epileptilist aktiivsust ja pärssida spinaalseid reflekse. Diasepaam ei toimi autonoomse närvisüsteemi perifeersetesse retseptoritesse ja ei põhjusta ekstrapüramidaalsüsteemi häireid.
5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine Diasepaami imendumine oleneb tema manustamisviisist. Lihasesisesel manustamisel võib ravimi imendumisejärgne maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas olla madalam kui suukaudsel manustamisel.
Intramuskulaarse manustamise korral on diasepaami imendumine ebaühtlane, eriti tuharalihastest. Seda manustamisteed tuleks kasutada ainult juhul kui suukaudne või intravenoosne manustamine ei ole võimalik või soovitatav.
Jaotumine Diasepaami ja selle metaboliitide seondumine plasmavalkudega on kõrge (98%). Diasepaam on lipiidlahustuv; diasepaam ja selle metaboliidid läbivad hematoentsefaal- ja platsentaarbarjääri ning erituvad ka rinnapiima koguses ligikaudu üks kümnendik võrreldes ema plasmakontsentratsiooniga.
Biotransformatsioon Diasepaam metaboliseerub põhiliselt farmakoloogiliselt aktiivseteks metaboliitideks nagu N- desmetüüldiasepaam, temasepaam, oksasepaam.
Eliminatsioon Diasepaamile on pärast intravenoosset manustamist iseloomulik kahefaasiline eliminatsioon. Eliminatsiooni esimeses faasis toimub ravimi kiire jaotumine organismis, teises faasis pikaajaline eliminatsioon 1...2 päeva vältel. Diasepaami eliminatsiooni poolväärtusaeg võib olla isegi 2...5 päeva tema aktiivse metaboliidi N-desmetüüldiasepaami (nordiasepaam) tõttu. Ravimi korduval kasutamisel võivad nii diasepaam kui ka N-desmetüüldiasepaam kumuleeruda organismis. Viimase puhul võib püsiseisundi saavutamine võtta kuni kaks nädalat ja võib saavutada kõrgema kontsentratsiooni kui algühend. Diasepaam ja selle metaboliidid eritatakse uriiniga, valdavalt konjugeeritud vormis. Diasepaami kliirens on 20...30 ml/min.
Patsientide erirühmad Ravimi ja selle metaboliitide eliminatsiooni poolväärtusaeg on tõusnud vastsündinutel ja vanuritel, aga ka maksahaiguste korral. Neerufunktsiooni häirete korral diasepaami poolväärtusaeg ei muutu. Diasepaami intramuskulaarse manustamise korral võib tõusta seerumi kreatiini fosfokinaasi aktiivsus, mille maksimaalne tase saabub 12...24 tundi pärast manustamist. Seda fakti tuleb arvesse võtta müokardi infarkti diagnoosi korral. Diasepaami ja selle metaboliitide plasmakontsentratsiooni ning terapeutilise efekti vahel ei ole korrelatsiooni.
5.3. Prekliinilised ohutusandmed
Äge toksilisus Diasepaamil on loomkatsetes hiirtega kindlaks tehtud järgmine äge toksilisus (DL ): nahaalusi - >800 mg/kg, kõhukelmealusi - 220 mg/kg, intravenoosselt - >100 mg/kg. Toime reproduktiivsele süsteemile Ravimi suukaudne manustamine rottidele annuses 100 mg/kg vähendas eluvõimeliste munarakkude ja ellujäänud poegade arvu. Ravimi manustamisel rottidele annuses 80 mg/kg ei ilmnenud teratogeenset efekti.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Bensüülalkohol Bensoehape (E 210) Propüleenglükool Naatriumbensoaat (E 211) Etanool 96%
Süstevesi
6.2 Sobimatus
Diazepeks’i süstelahus ei sobi vesilahustega. Diazepeks’i süstelahust ei soovitata sademe tekke ohu tõttu manustada ühes süstlas või infusioonsüsteemis teiste ravimitega.
6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat.
6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida külmkapis (2°C...8°C). Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
2 ml ampullis, pakendis 10 ampulli või 330 ampulli (raviasutustele).
6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
AS GRINDEKS Krustpils iela 53 Rīga, LV-1057 Läti
8. MÜÜGILOA NUMBER
203898
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV:
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 19.06.1998 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 28.01.2011
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Jaanuar 2019