Diazepam desitin - rektaallahus (5mg 2.5ml) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Diazepam Desitin, rektaallahus 5 mg/2,5 ml tuubis

Diazepam Desitin, rektaallahus 10 mg/2,5 ml tuubis

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Diazepam Desitin rektaallahus 5 mg/2,5 ml sisaldab 5 mg diasepaami.

Diazepam Desitin rektaallahus 10 mg/2,5 ml sisaldab 10 mg diasepaami.

INN. Diazepamum

Teadaolevat toimet omavad abiained: 2,5 ml kohta 37,5 mg bensüülalkoholi, 2,5 mg bensoehapet (E210), 122,5 mg naatriumbensoaati (E211), 12 mahuprotsenti etanooli (alkoholi), st kuni 250 mg annuse kohta, 1 g propüleenglükooli.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1

RAVIMVORM

Rektaallahus tuubis.

Läbipaistev, värvitu või kergelt kollaka värvusega lahus.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Annustamine ja manustamisviis

• Üldanesteesia sissejuhatamine.
• Ärevusseisundid.
• Krambisündroom, epileptiline staatus, febriilsed krambid.
• Alkoholi võõrutusnähud.

Annustamine

Annustamine on individuaalne, arvestada tuleb patsiendi reaktsiooni ravimile, vanust, kehakaalu, haiguse iseloomu ning raskust. Ravimi kasutamisel tuleb määrata väikseim toimiv annus. Rektaalne manustamine on näidustatud juhul, kui manustamine veeni või suu kaudu ei ole võimalik.

Tavaliselt kasutatakse alljärgnevaid manustamisskeeme.

Täiskasvanud

Täiskasvanule ravi algul 5...10 mg. Vajadusel võib 10...15 min pärast manustamist korrata, maksimaalselt kuni 30 mg.

Lapsed

Üle 6-kuusele lapsele kehakaaluga kuni 15 kg 5 mg diasepaami, kehakaaluga üle 15 kg 10 mg, vajadusel võib täiendavalt manustada 5...10 mg. Maksimaalne toime saabub 11...23 min pärast.

Manustamist võib vajadusel korrata 2...4 tunni pärast.

Üldanesteesia sissejuhatamine

Täiskasvanule ja üle 3-aastasele lapsele 1 tund enne üldanesteesia sissejuhatamist 10 mg diasepaami, alla 3-aastasele lapsele ja vanurile 5 mg diasepaami.

Ägedad ängistus-, pinge- ja ärevusseisundid, febriilsed krambid või teetanus

Täiskasvanule 5...10 mg diasepaami. Kuni 3-aastasele lapsele kehakaaluga 10...15 kg 5 mg diasepaami, üle 3-aastasele lapsele kehakaaluga üle 15 kg 10 mg. Vajadusel võib manustamist korrata 3...4 tundi pärast esimest manustamist.

Epileptiline staatus

Täiskasvanule ja üle 3-aastasele lapsele 10 mg diasepaami, alla 3-aastasele lapsele ja vanurile 5 mg diasepaami. Vajadusel võib 5 min pärast annust korrata.

Enne kirurgilisi või diagnostilisi protseduure, operatsioonijärgselt sedatsiooniks

Õhtul enne operatsiooni 10...20 mg diasepaami.

Operatsioonijärgselt 5...10 mg diasepaami, vajadusel võib manustamist korrata.

Suurenenud lihastoonusega seisundid

Maksimaalannus 10...20 mg diasepaami ööpäevas jagatuna mitmeks osaks või üksikannusena 5...10 mg ööseks. Lapsed vajavad tavaliselt väiksemaid annuseid.

Lisamärkused annustamiseks

Noorukid

Noorukile kehakaaluga üle 50 kg võib manustada täiskasvanu annuse.

Eakad patsiendid

Eakad või nõrgestatud patsiendid, samuti orgaaniliste ajuhäiretega, vereringehäiretega või hingamispuudulikkusega ja maksa- või neerutalitluse häiretega patsiendid peavad saama väiksemaid annuseid: ravi algul 5 mg 1 kord ööpäevas. Annust võib vajadusel astmeliselt suurendada. Maksimaalne rektaalne üksikannus ei tohi ületada 5 mg (see kehtib ka patsiendi suhtes, kellele manustatakse samaaegselt teisi tsentraalselt toimivaid ravimeid).

Manustamisviis

Rektaaltuubi fooliumümbris tuleb eemaldada alles vahetult enne kasutamist. Rektaaltuubis olev lahus manustatakse rektaalselt.

Ravimi manustamiseks tuleb laps keerata kõhuli või külili, täiskasvanu külili. Ühe Diazepam Desitin rektaaltuubi sisu on ette nähtud kasutamiseks ühekorraga.

1. Avada fooliumpakend, keerata lahti otsik ja avada tuub.
2. Viia tuub täies pikkuses pärakusse. Lastel kehakaaluga alla 15 kg tuleb seda teha ainult pooles pikkuses. Tuubi tuleb hoida otsaga allapoole. Seejärel tühjendada tuubi sisu täielikult, surudes kolbi kindlalt pöidla ja nimetissõrmega.
3. Tuubi eemaldamisel rektumist tuleb tuubile surumist jätkata, vältimaks vedeliku tuubi

tagasiimendumist. Patsiendi tuharaid tuleb vedeliku väljavoolamise takistamiseks lühikest aega kokku suruda.

Kasutamise kestvuse peab määrama arst.

Ravim on sobivam ägedaks kliiniliseks sekkumiseks ja vähem sobiv krooniliseks raviks. Manustamise kestus peab olema piiratud üksikannustega või kuni mõne päevaga ägeda haiguse korral.

Kui pikaajaline ravi diasepaamiga (kestusega üle 1 nädala) tuleb katkestada, tuleb annust vähendada järkjärgult. Sel juhul tuleb arvestada võõrutusnähtude ajutise tekkimisega (vt lõik 4.4 ja 4.8).

Vastunäidustused

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

• Ülitundlikkus toimeaine, teiste bensodiasepiinide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Myasthenia gravis.
• Sõltuvushäired (alkohol, ravimid, ebaseaduslikud narkootikumid), välja arvatud ägedad alkoholi võõrutusnähud.
• Äge mürgistus, mis on tekitatud alkoholi, uinuti, valuvaigisti või psühhotroopse ravimiga (neuroleptikum, antidepressant või liitium).
• Vastsündinud ja imikud vanuses alla 6 kuu.
• Uneapnoe sündroom.
• Raske hingamispuudulikkus.
• Raske maksapuudulikkus.

Diasepaami tohib ainult erilise ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel on:

• tserebellaarne ja spinaalne ataksia,
• anamneesis ravimite või alkoholi kuritarvitamine.

Diasepaami ei tohi anda lastele ja noorukitele ilma selle vajaduse hoolika hindamiseta. Ravi kestust tuleb hoida minimaalsena.

Diasepaami ei tohi kasutada raseduse ja imetamise ajal (vt lõik 4.6).

Pinge, erutuse või ärevuse seisundid on sageli füüsiliste või vaimsete häirete manifestatsioonid. Enne farmakoteraapia alustamist tuleks kaaluda alternatiivseid vahendeid ja ravida põhjuseks olevat haigust.

Ravi alguses tuleb jälgida individuaalse patsiendi vastust ravimile, et tagada akumuleerumisel tekkida võiva suhtelise üleannustamise kiire äratundmine. See kehtib eriti eakate ja kurnatud patsientide, laste ja noorukite ning orgaaniliste ajumuutustega (eriti arterioskleroos), tsirkulatoorse või respiratoorse puudulikkuse ja neeru- või maksatalitluse häiretega patsientide kohta. Lisaks tuleb patsiendile anda spetsiaalsed juhised seoses tema igapäevase rutiiniga konkreetsete tingimuste (nt amet) kohaselt.

Samaaegse opioidide kasutamisega kaasnev risk

Diasepaami ja opioidide koosmanustamise tagajärjel võib tekkida sedatsioon, respiratoorne depressioon, kooma ja surm. Nende riskide tõttu on soovitatav sedatiivse toimega ravimeid nagu bensodiasepiine või sarnaseid ravimeid nagu diasepaami määrata vaid nendele patsientidele, kelle jaoks alternatiivsed ravimeetmed ei ole võimalikud. Kui on otsustatud määrata patsiendile diasepaami koos opioididega, tuleb kasutada väikseimat toimivat annust ning ravi peab olema võimalikult lühike (vt ka üldisi annustamise soovitusi lõigus 4.2).

Patsienti tuleb hoolikalt jälgida respiratoorse depressiooni ja sedatsiooni sümptomite osas. Sellest lähtuvalt on tungivalt soovitatav patsiente ning neid ümbritsevaid informeerida nendest sümptomitest (vt lõik 4.5).

Diasepaami ei tohi kasutada koos alkoholi ja/või ravimitega, mis põhjustavad tsentraalset depressiooni. Samaaegne tarvitamine võib tugevdada diasepaami toimeid ja võib viia sügava sedatsioonini ja kliiniliselt olulise kardiovaskulaarse ja/või respiratoorse depressioonini (vt lõik 4.5).

Pikaajalise ravi korral soovitatakse jälgida vererakkude arvu ja maksatalitlust.

Patsientide erirühmad

Eakad patsiendid (≥ 65aastased)

Eakatel patsientidel soovitatakse olla ettevaatlik kukkumise riski tõttu eriti öösel üles tõustes.

Suure riskiga patsiendid

Diasepaami ei soovitata psühhootilise haiguse esmaseks raviks.

Diasepaami ei tohi kasutada foobiate või obsessiivsete häiretega patsientidel. Bensodiasepiine ei tohi üksi kasutada depressiooni või selliste ärevusseisundite raviks, millega kaasneb depressioon. Teatud tingimustel võivad depressiooni sümptomid tugevneda, kui põhjuseks olevat haigust ei ravita sobivalt antidepressantidega (enesetapurisk) (vt lõik 4.8).

Tavapärane ettevaatlikkus on vajalik eakatel ja nõrgestatud patsientidel ja maksa- või neerukahjustusega patsientidel ning vajadusel tuleb annust vähendada (vt lõik 4.2).

Kroonilise hingamispuudulikkusega patsientidel soovitatakse väiksemat annust hingamise pärssimise riski tõttu (vt lõik 4.2).

Diasepaam ei ole näidustatud raske maksapuudulikkusega patsientide raviks entsefalopaatia riski tõttu (vt lõik 4.3).

Šokis patsiente tohib ravida Diazepam Destin’i rektaaltuubiga ainult siis, kui samaaegselt võetakse meetmed vedelikumahu puuduse korrigeerimiseks.

Diasepaami ei tohi kasutada kaotusvaluga inimesed, sest ravim võib inhibeerida psühholoogilist kohastumist.

Tolerantsuse tekkimine

Efektiivsuse kaotus (tolerantsus) võib tekkida pärast pikaajalist ja korduvat bensodiasepiini tarvitamist mitmenädalase perioodi jooksul.

Sõltuvuse tekkimine

Bensodiasepiinide kasutamine võib tekitada psühholoogilist ja füüsilist sõltuvust. See kehtib mitte ainult eriti suurte annuste kuritarvitamise kohta, vaid ka terapeutilises annusevahemikus. Ravimsõltuvuse risk suureneb annuse suuruse ja ravi kestusega. Risk on samuti suurenenud patsientidel, kellel on anamneesis sõltuvus alkoholist, ravimitest või ebaseaduslikest narkootikumidest.

Kui füüsiline sõltuvus on tekkinud, tekivad ravi järsul katkestamisel võõrutusnähud (vt allpool).

Ravi lõpetamise toimed / võõrutusnähud

Võõrutusnähud võivad tekkida, eriti kui lõpetatakse pikaajaline ravi. Need võivad väljenduda unehäirete, sagenenud unenägude, peavalu, lihasvalu, äärmise ärevuse, pinge, sisemise rahutuse, higistamise, värisemise, meeleolu kõikumiste, segasuse ja ärrituvusena. Lisaks võivad rasketel juhtudel esineda järgmised sümptomid: segasusseisund, derealisatsioon, depersonalisatsioon, hüperakuusia, jäsemete tuimus ja kirvendus, ülitundlikkus valguse, helide ja füüsilise kontakti suhtes, hallutsinatsioonid või epileptilised hood. Sellele tuleb mõelda patsientide ravimisel kauem kui mõni päev.

Lühiajalise ravi äkiline katkestamine võib samuti põhjustada ajutisi ravimi ärajäämanähte (tagasilöögifenomen), mille korral sümptomid, mis viisid ravile Diazepam Desitin’i rektaaltuubiga,

võivad uuesti tugevamatena esineda. Võimalikud kaasuvad reaktsioonid on meeleolu kõikumised, ärevus ja erutus.

Kuna ärajätu-/võõrutusnähtude risk on suurem pärast ravi järsku katkestamist, on soovitatav ravi lõpetamisel vähendada annust järkjärgult.

Patsienti tuleb ravi alguses teavitada ravi piiratud kestusest ja järkjärgulist annuse vähendamist tuleb täpselt selgitada. Samuti on oluline, et patsient oleks tagasilöögifenomenist teadlik, sest see vähendab patsiendi ärevust, kui sellised sümptomid peaksid ravimi ärajätmise korral tekkima.

Amneesia

Sarnaselt teiste bensodiasepiinidega võib diasepaami kasutamist seostada anterograadse amneesiaga. See tähendab, et (tavaliselt mitu tundi) pärast ravimi manustamist võib patsient sooritada tegevusi, mida ta hiljem ei mäleta.

Risk suureneb annusest sõltuvalt ja seda saab vähendada piisavalt pika segamatu uneperioodiga (7–8 tundi).

Psühholoogilised ja paradoksaalsed reaktsioonid

Pärast bensodiasepiini manustamist, eriti eakatele või lastele, võivad esineda psühholoogilised ja paradoksaalsed reaktsioonid (vt lõik 4.8). Sellistel juhtudel tuleb ravi selle ravimiga lõpetada.

Ravi ajal selle ravimiga ja 24 tunni jooksul pärast viimast rektaalset manustamist ei tohi patsient autot juhtida ega masinaid kasutada, millega ta võiks ennast või teisi kahjustada. Pärast ambulatoorset manustamist võib patsiendi lubada koju alles ühe tunni möödudes ja koos saatjaga (vt lõik 4.7).

Pikaajalist manustamist tuleb vältida, välja arvatud kui selleks on oluline näidustus ja ravi kasulikkust on hoolikalt kaalutud võrreldes tolerantsuse ja sõltuvuse tekkimise riskiga. Igal juhul ei tohi ravi kestus ületada 4 nädalat.

Teave abiainete kohta

See ravimpreparaat sisaldab 12 mahuprotsenti etanooli (alkoholi), st kuni 250 mg annuse kohta, mis vastab 6 ml õllele ja 2,5 ml veinile annuse kohta. Kahjulik alkoholisõltuvusega patsientidele. Seda tuleb arvestada rasedatel või imetavatel naistel, lastel ja riskirühmades, näiteks maksahaiguse või epilepsiaga patsiendid.

Bensüülalkohol võib põhjustada kerget paikset ärritust. Propüleenglükool võib põhjustada nahaärritust.

See ravim sisaldab naatriumi, kuid vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi 2,5 ml rektaallahuse kohta.

Koostoimed teiste ravimitega ja teised koostoimed

Farmakokineetilised koostoimed

Diasepaam metaboliseeritakse peamiselt farmakoloogiliselt aktiivseteks metaboliitideks N- desmetüüldiasepaamiks, temasepaamiks ja oksasepaamiks. Diasepaami oksüdatiivset metabolismi vahendavad CYP3A4 ja CYP2C19 isoensüümid. In vitro uuringud on näidanud, et hüdroksüülimist vahendab peamiselt CYP3A, samas kui N-demetüülimisse on hõlmatud mõlemad isoensüümid: CYP3A ja CYP2C19. Neid in vitro tähelepanekuid kinnitasid in vivo uuringute tulemused katseisikutel.

Samaaegselt manustatud ravimid toimeainetega, mis on samuti CYP3A ja/või CYP2C19 substraadid, võivad seetõttu muuta diasepaami farmakokineetikat. Seega võivad teadaolevad CYP3A või CYP2C19 inhibiitorid, nagu tsimetidiin, isoniasiid, omeprasool, disulfiraam, ketokonasool, fluvoksamiin, fluoksetiin, suukaudsed kontratseptiivid ja HIV proteaasi inhibiitorid, viia sügava ja pikaajalise sedatsiooni tekkimisele.

Teadaolevad maksaensüümide indutseerijad (rifampitsiin) võivad suurendada bensodiasepiinide kliirensit.

Diasepaami metabolismi kiirendavad teofülliin ja suitsetamine.

Fenobarbitaal ja fenütoiin võivad kiirendada diasepaami metabolismi.

Harvadel juhtudel võib diasepaam pärssida fenütoiini metabolismi, tugevdades seega selle toimet.

Farmakodünaamilised koostoimed

Diasepaami ja järgmiste ravimite samaaegne manustamine võib põhjustada vastastikust toimete tugevnemist.

Tugevnenud sedatsioon või respiratoorne ja kardiovaskulaarne depressioon võivad esineda, kui diasepaami kasutatakse samaaegselt teiste ravimitega, millel on KNS-i pärssivad omadused, nagu:

• sedatiivid, uinutid, narkootilised analgeetikumid (opioidid), anesteetikumid;
• neuroleptikumid;
• epilepsiavastased ravimid;
• anksiolüütikumid;
• sedatiivse toimega antihistamiinikumid;
• analgeetikumid;
• antidepressandid, liitium.

See kehtib eriti samaaegse alkoholitarbimise korral, mis võib toimeid muuta või tugevdada prognoosimatul moel. Seetõttu tuleb diasepaamravi ajal alkoholi vältida (vt lõik 4.7 ja 4.9).

Samaaegne buprenorfiini (tugev analgeetikum) manustamine võib põhjustada hingamisseiskust ja vereringe kollapsit.

Diasepaami ja 4-hüdroksüvõihappe (naatriumoksübaat) samaaegne manustamine võib tugevdada naatriumoksübaadi toimet.

Lisaks võib narkootiliste valuvaigistite (opioidide) samaaegne kasutamine soodustada psüühilise sõltuvuse tekkimist euforigeensete toimete tugevnemise tõttu.

Opioidid

Samaaegne sedatiivse toimega ravimite nagu bensodiasepiinide või sarnaste ravimite nagu diasepaami kooskasutamine opioididega suurendab KNS pärssivate toimete aditiivse efekti tõttu sedatsiooni, respiratoorse depressiooni, kooma ja surma riski. Kooskasutamisel peavad ravimite annused ja kasutamise kestus olema piiratud (vt lõik 4.4).

Lihasrelaksantide samaaegne manustamine võib tugevdada lihaseid lõõgastavat toimet, eriti eakatel patsientidel ja suurte annuste korral (kukkumise risk!).

Teofülliini väikesed annused vähendavad diasepaami indutseeritud sedatsiooni.

Diasepaam võib inhibeerida levodopa toimet.

Diasepaami aeglase eliminatsiooni tõttu tuleb eeldada võimalikke koostoimeid isegi pärast ravi lõpetamist diasepaamiga. Kasutades diasepaami samaaegselt koos teiste pikaajaliselt manustatavate ravimitega (nt tsentraalselt toimivad hüpertensiooniravimid, beetablokaatorid, antikoagulandid, südameglükosiidid), on raske ennustada võimalikke koostoimeid. Enne diasepaami manustamist peab raviarst kontrollima, kas toimub mingi asjakohane krooniline farmakoteraapia. Sellistel juhtudel tuleb diasepaami kasutada ettevaatlikult, eriti ravi alguses.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilses eas naised

Diasepaamravil fertiilses eas naine peab võtma kohe ühendust oma arstiga, kui ta soovib rasestuda või arvab, et ta on rase.

Rasedus

Ei ole tõendeid diasepaami kasutamise ohutuse kohta raseduse ajal. Seda ei tohiks kasutada eriti raseduse esimesel ja kolmandal trimestril, või ainult siis kui eeldatav kasu ületab riski. Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3).

Raseduse ajal võib diasepaami määrata ainult erandjuhtudel olulisel näidustusel, mitte suurtes annustes või pika aja jooksul.

Kaasasündinud väärarengute tekke risk inimesel diasepaami kasutamise korral terapeutilistes annustes on väike, kuigi mõned epidemioloogilised uuringud on viidanud suulaelõhe tekke suurenenud riskile (vt lõik 5.3).

Lastel, keda on mõjutatud prenataalselt bensodiasepiinidega üleannustamise ning intoksikatsiooni tingimustes, on kirjeldatud kaasasündinud väärarengute ning vaimse arengu pidurdumise juhte (vt lõik 5.3).

Kui diasepaami kasutati raseduse hilisstaadiumis pika aja jooksul või suurtes annustes, täheldati vastsündinutel postnataalselt võõrutusnähte (hüperaktiivsus, ärritatavus) tolerantsuse ja füüsilise sõltuvuse tõttu.

Kasutamine raseduse lõppstaadiumis, enne sünnitust ja sünnituse ajal võib põhjustada vastsündinul hüpotermiat, hingamispuudulikkust, vähenenud lihaspinget, hüpotooniat, hingamise depressiooni ning nõrgemat imemist (lõdva imiku sündroom). Harjumise ning sõltuvuse tõttu võivad vastsündinul esineda ärajätunähud. Vastsündinul tuleb eeldada kunstlikku ventilatsiooni nõudva hingamishäire võimalust. Raviarst peab seetõttu paluma patsientidel kohe teatada rasedusest, mis esineb ravi ajal diasepaamiga, et konkreetsel juhul otsustada, kas ravi jätkata või katkestada.

Imetamine

Diasepaam eritub rinnapiima ja seetõttu peaks ravimi kasutamist rinnaga toitmise ajal vältima. Piima/plasma kontsentratsioonide suhte osas on indiviiditi suured erinevused.. Diasepaam metaboliseerub vastsündinutel oluliselt aeglasemalt kui lastel või täiskasvanutel.

Diazepam Desitin rektaaltuub sisaldab bensüülalkoholi. Bensüülalkohol võib läbida platsentaarbarjääri. Suuri koguseid tuleb kasutada ettevaatusega ja ainult vajadusel kumuleerumise ja toksilisuse (metaboolne atsidoos) riski tõttu.

Võimalikku toksilist toimet enneaegsetele imikutele tuleb arvestada Diazepam Desitin rektaaltuubi kasutamisel sünnituse eelselt ja ajal. Kui ravi diasepaamiga on vajalik, tuleb imetamine katkestada, et vältida kõrvaltoimeid imikul.

Fertiilsus

Kliinilisi andmeid fertiilsuse kohta ei ole. Hiirtel täheldati spermatosoidide peade kõrvalekaldeid pärast ühe kuni kuue nädala pikkust ravi (vt lõik 5.3).

Toime reaktsioonikiirusele

Isegi juhistekohasel kasutamisel võib see ravim mõjutada reaktsioonivõimet sellisel määral (nt sedatsiooni, amneesia, keskendumisvõime vähenemise ja lihastalitluse häirete tõttu), et häirida autojuhtimise või masinate kasutamise võimet. Patsiendid, keda ravitakse Diazepam Desitin

rektaaltuubiga, ei tohiks juhtida autot või teisi masinaid 24 tunni jooksul pärast viimase annuse manustamist. Alkoholi tarvitamine koos samaaegse diasepaami manustamisega, isegi 10 tundi pärast viimast annust, põhjustab motoorsete funktsioonide ja oskuste suurenenud häireid. See võib oluliselt suurendada tööstuslike ja liiklusõnnetuste riski. Seetõttu tuleb täielikult vältida mootorsõidukite juhtimist, masinate kasutamist ja muid ohtlikke tegevusi. See on eriti oluline ka alkoholi või pärast mittepiisavat uneperioodi.

Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed on allpool loetletud MedDRA organsüsteemi klassi ja esinemissageduse järgi:

Väga sage (≥1/10)

Sage (≥1/100 kuni <1/10)

Aeg-ajalt ≥1000 kuni <1/100)

Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000

Väga harv (<1/10 000)

Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Vanemad ning nõrgestatud patsiendid on eriti vastuvõtlikud kõrvalnähtudele ning võivad vajada väiksemaid annuseid. Pikaajalise ravi korral võib tekkida tolerantsus. Diasepaamil on sõltuvust tekitav potentsiaal. Sõltuvuse tekkimise risk esineb juba pärast lühiajalist (paar nädalat) igapäevast kasutamist. See kehtib mitte ainult eriti suurte annuste kuritarvitamise kohta, vaid ka tavapärases terapeutilises annusevahemikus kasutamise kohta (vt lõik 4.4). Ravi katkestamine võib põhjustada ärajätunähte (sh tagasilöögifenomeni) või võõrutussümptomeid (vt lõik 4.4). Bensodiasepiinravi korral tuleb üldiselt meeles pidada, et võõrutussümptomid võivad tekkida siis, kui patsient viiakse üle oluliselt lühema eliminatsiooni poolväärtusajaga bensodiasepiinile (vt lõik 5.2).

Südame häired

Harv: bradükardia

Teadmata: arütmiad, südamepuudulikkus, sealhulgas südameseiskus

Vaskulaarsed häired

Harv: hüpotensioon

Teadmata: vereringe depressioon

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Sage: lihasnõrkus

Teadmata: suurenenud lihasspasmid

Neerude ja kuseteede häired

Harv: uriini retensioon

Teadmata: inkontinents

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired

1. Depressiivne toime hingamisele võib olla väljendunum hingamisteede obstruktsiooni korral ja ajukahjustusega patsientidel. Seda tuleb eriti arvestada kombinatsioonis teiste tsentraalselt toimivate ainetega (eriti nendega, millel on hingamist pärssiv toime) (vt lõik 4.4 ja 4.5).
2. Ravimi suurte annuste ja pikaajalisema kasutamise korral – mis on vähem tõenäoline selle konkreetse ravimvormiga – võivad esineda pöörduvad häired.
3. Nende kõrvaltoimete esinemisel tuleb ravi selle ravimiga katkestada.
4. Need kõrvaltoimed võivad esineda ligikaudu 2–4 päeva pärast ravimi kasutamise järsku lõpetamist, eriti pärast pikaajalist igapäevast kasutamist. Sümptomite hulka võivad kuuluda värisemine ja higistamine, mis võivad muutuda intensiivsemaks ja viia ohtlike füüsiliste ja vaimsete seisundite, nt

krampide ja sümptomaatiliste psühhooside (nt võõrutusdeliirium) tekkimisele. Seetõttu peab ravi katkestamine toimuma järkjärgult.

Teatakse, et bensodiasepiinidega tekivad need kõrvaltoimed. Tõenäolisemalt tekivad need lastel ja eakatel.

Bensoehape ja naatriumbensoaat võivad põhjustada paikset ärritust.

Bensüülalkohol võib põhjustada allergilisi reaktsioone või kerget paikset ärritust. Bensüülalkoholi on seostatud tõsise kõrvaltoime tekkeriskiga, mille korral esinevad hingamisprobleemid väikelastel (nn „õhupuudussündroom“) (vt lõik 4.3).

Propüleenglükool võib põhjustada nahaärritust.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Üleannustamise sümptomid on tugevamad alkoholi ja teiste tsentraalsete depressantide mõju all.

Üleannustamise sümptomid

Kerge üleannustamise sümptomiteks võivad olla segasus, unisus, ataksia, düsartria, hüpotensioon, lihasnõrkus, uimasus ja nüstagm. Ainult diasepaami üleannustamine ei ole tavaliselt eluohtlik, kuid võib põhjustada arefleksiat, apnoed, tsirkulatoorset ja respiratoorset depressiooni ja harvadel juhtudel koomat. Kooma esinemisel kestab see ainult mõne tunni, siiski võib see olla pikenenud ja perioodiline, eriti eakatel patsientidel. Bensodiasepiinide hingamist pärssiv toime soodustab eelnevalt olemasolevaid hingamishäireid respiratoorsete haigustega patsientidel. Raske üleannustamise korral võib esineda eluliste funktsioonide, eriti hingamiskeskuse pärssimine (tsüanoos, hingamisseiskus, südameseiskus; vajalik on jälgimine intensiivravi üksuses!). Fataalne lõpptulemus on väga harv. Preparaadi nivoo languse korral võib areneda raske erutusseisund.

Üleannustamise ravi

Lisaks elutähtsate funktsioonide, hingamise, pulsi, vererõhu ja kehatemperatuuri jälgimisele, on tavaliselt näidustatud intravenoosne vedelikuasendus, elutähtsate funktsioonide toetamine ja erakorralised meetmed hingamisteede obstruktsiooni korral, sõltuvalt kliinilisest pildist.

Ravida tuleb kardiorespiratoorseid ja kesknärvisüsteemi sümptomeid. Hüpotensiooni korral võib kasutada sümpatomimeetikume. Hingamispuudulikkuse tekkimisel (võib olla põhjustatud perifeerse lihastoonuse vähenemisest) tuleb rakendada kunstlikku hingamist.

Märkus. Pärast ainult diasepaami üleannustamist ei ole forsseeritud diurees ja dialüüsimeetmed tõenäoliselt väga efektiivsed diasepaami suure plasmavalkudega seonduvuse ja suure jaotusruumala tõttu.

Bensodiasepiinide kesknärvisüsteemi toime antagonistiks on flumaseniil. Flumaseniil on näidustatud bensodiasepiinide kesknärvisüsteemi toime kontrollimiseks. Patsiente tuleb hoolikalt jälgida, kuna flumaseniil ei ole antagonistiks ainult sedatiivsele toimele, vaid ka näiteks antikonvulsiivsele ja anksiolüütilisele toimele. Umbes 1-tunnise lühikese poolväärtusaja tõttu tuleb patsiente pidevalt jälgida kuni flumaseniili toime kadumiseni. Flumaseniil on vastunäidustatud selliste ravimite samaaegsel manustamisel, mis langetavad krambiläve (nt tritsüklilised antidepressandid). Lisateavet õige manustamise kohta vaadake flumaseniili ravimi omaduste kokkuvõttest.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Anksiolüütikumid, ATC-kood: N05BA01

Diasepaam on 1,4-bensodiasepiini rühma kuuluv psühhotroopne aine hirmu, erutuse ja ängistuse vähendamiseks, aga ka rahustava ja und soodustava toimega. Lisaks on diasepaamil lihaseid lõõgastav ja krambivastane toime.

Diasepaam seondub spetsiifiliste retseptoritega kesknärvisüsteemis (KNS) ja teatud perifeersetes organites. Bensodiasepiiniretseptorid KNS-s on funktsionaalselt lähedased gammaaminovõihappe (GABA) retseptoritega. Diasepaami seondumisel bensodiasepiiniretseptoritega tugevneb GABA- ergilise pidurdava ülekande toime.

Farmakokineetilised omadused

Diasepaami farmakokineetilised parameetrid näitavad laialdast isikutevahelist varieeruvust.

Imendumine

Pärast lahuse rektaalset manustamist imendub diasepaam kiiresti ja peaaegu täielikult. Toime avaldub mõni minut pärast rektaalset manustamist.

Rektaalse manustamise järgne diasepaami kontsentratsiooni tõusu kiirus on ligilähedane intravenoossel manustamisel saadavale, kuid plasma maksimumkontsentratsioon on rektaaltuubi kasutamisel madalam. Täiskasvanutel saabub maksimaalne kontsentratsioon plasmas (150...400 ng/ml) 10 mg diasepaami rektaalse lahusena manustamisel 10...30 min jooksul.

Jaotumine

Diasepaami seonduvus plasmavalkudega on 95...99%. Ravimi jaotusruumala on 0,95...2 l/kg kehakaaalu kohta ja sõltub patsiendi vanusest.

Biosaadavus

Võrreldes intravenoosse manustamisega on diasepaami süsteemne saadavus rektaalselt manustatavast lahusest – sõltuvalt galeenilisest koostisest – keskmiselt kuni 100%.

Biotransformatsioon, eritumine

Diasepaam metaboliseerub peamiselt maksas. Tekkinud farmakoloogiliselt aktiivsed metaboliidid - N-desmetüüldiasepaam (nordiasepaam), temasepaam ja oksasepaam erituvad uriinis glükuroniididena. Esimese 72 tunni jooksul pärast manustamist on uriinis leitud ainult 20% metaboliitidest.

Aktiivsetel metaboliitidel on järgmised plasma poolväärtusajad: N-desmetüüldiasepaam 30–100 tundi, temasepaam 10–20 tundi, oksasepaam 5–15 tundi. Pärast diasepaami korduvat manustamist domineerib N-desmetüüldiasepaam, kuid isikutevahelised erinevused on suured. Sellel põhimetaboliidil on pikem terminaalne poolväärtusaeg kui algravimil. Kroonilise diasepaamravi korral on eliminatsioon veelgi pikenenud kumulatsiooni tõttu ja peamise metaboliidi terapeutiliselt asjakohased plasmakontsentratsioonid on suurenenud. Diasepaam ja selle peamine metaboliit elimineeritakse vereplasmast väga aeglaselt. Esimesel eliminatsioonifaasil on poolväärtusaeg 1 tund, teise eliminatsioonifaasi puhul on teatatud poolväärtusaegadest vahemikus 20 kuni 100 tundi (sõltuvalt vanusest ja maksatalitluse seisundist).

Eritumine toimub peamiselt neerude kaudu, osaliselt ka sapiga. Ka eritumine sõltub patsiendi vanusest ning maksa- ja neerufunktsioonist. Vastsündinul on metabolism ja eliminatsiooni aeg märkimisväärselt aeglasem kui lapsel ja täiskasvanul. Eakal patsiendil on eliminatsiooniaja pikenemise faktor 2...4. Elimineerumine on pikenenud ka neerufunktsioonihäire korral. Maksahaiguste korral (maksatsirroos, hepatiit) on eliminatsiooniaja pikenemise faktor 2.

Diasepaam ja selle peamine aktiivne metaboliit on lipofiilsed ja sisenevad kiiresti tserebrospinaalvedelikku.

Diasepaam ja N-desmetüüldiasepaam läbivad platsentaarbarjääri ja erituvad rinnapiima.

Diasepaam kumuleerub lootes ja võib vastsündinul saavutada sisalduse, mis ületab kolm korda kontsentratsiooni ema seerumis. Enneaegsetel lastel on eliminatsioon oluliselt pikenenud ebaküpse maksa- ja neerutalitluse tõttu ja see võib kesta kuni kümme päeva. Kui diasepaami manustatakse enne sündi või sünni ajal või kui emale anti mitu suurt annust, on APGAR-i väärtused oluliselt väiksemad nii enneaegsetel kui ka ajalistel vastsündinutel, hüperbilirubineemia esinemissagedus on oluliselt suurenenud ja ulatuslikku turset ja lihashüpotooniat võib täheldada kuni neli päeva pärast sündi.

Prekliinilised ohutusandmed

Akuutne toksilisus inimestel: vt lõik 4.9

Krooniline toksilisus: katsed mitmetel loomaliikidel ei ole näidanud ravimist tingitud muutusi.

Kantserogeenne ja mutageenne potentsiaal: diasepaami kantserogeense potentsiaali uurimiseks ei ole pikaajalisi loomkatseid tehtud. Mitmed katsed suurte annustega viitasid nõrgale mutageensele potentsiaalile, kuid need annused olid tunduvalt suuremad kui terapeutiline annus inimesele.

Reproduktiivtoksilisus: näib, et kaasasündinud väärarendite risk bensodiasepiinide terapeutiliste annuste manustamisel on inimestel väike, kuigi mõned epidemioloogilised uuringud viitavad suulaelõhe suurenenud tekkeriskile. On olemas aruanded juhtumite kohta, mis käsitlevad kaasasündinud väärarendeid ja vaimset mahajäämust lastel, kes on looteeas kokku puutunud bensodiasepiinide üleannustamise ja mürgistusega (vt lõik 4.6).

Loomkatsete tulemused

Hiirel esines prenataalse diasepaami ekspositsiooni järel suulaelõhe. Hamstril täheldati pärast väga suuri prenataalseid diasepaami annuseid suulaelõhe kõrval eksentsefaaliat ja jäsemete deformatsioone. Rottidel ja primaatidel ei olnud diasepaam teratogeenne. Loomkatsetes on täheldatud pikka aega diasepaamiga kokku puutunud emasloomade järglastel käitumishäireid. Hiirtel täheldati pärast 1…6 nädalast ravi anomaaliat spermatosoidide peades.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Bensüülalkohol

12 mahu% alkoholi (96%) Propüleenglükool Bensoehape (E210) Naatriumbensoaat (E211) Vesi

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

Diazepam Desitin, rektaallahus tuubis 5 mg: 2 aastat.

Diazepam Desitin, rektaallahus tuubis 10 mg: 3 aastat.

Säilitamise eritingimused

Säilitada temperatuuril kuni 25 °C. On lubatud lühiajaline hoidmine kõrgematel temperatuuridel (nt erakorraline abi).

Pakendi iseloomustus ja sisu

Rektaallahus tuubis (2,5 ml) 5 mg või 10 mg, 5 tk pakendis.

Erihoiatused ravimpre paraadi hävitamiseks

Erijuhised puuduvad.

MÜÜGILOA HOIDJA

DESITIN ARZNEIMITTEL GmbH

Weg beim Jäger 214

D-22335 Hamburg

Saksamaa

MÜÜGILOA NUMBRID

Diazepam Desitin, rektaallahus tuubis 5 mg: 058894

Diazepam Desitin, rektaallahus tuubis 10 mg: 058994

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 26.11.1998.

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 27.06.2014.

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

oktoober 2018