Convulex – infoleht ja ravimi omaduste kokkuvõte

Näidustus: Epilepsia.

Vali ravim

4 varianti

Pakendid: 100 ml, 1 tk

Artikli sisukord

Näidustus: Epilepsia.


Pakendi infoleht: teave kasutajale

Sellele ravimile kohaldatakse täiendavat järelevalvet, mis võimaldab kiiresti tuvastada uut ohutusteavet. Te saate sellele kaasa aidata, teatades ravimi kõigist võimalikest kõrvaltoimetest. Kõrvaltoimetest teatamise kohta vt lõik 4.

Convulex’i (valproehappe) manustamine raseduse ajal võib loodet tõsiselt kahjustada. Kui te olete rasestumisvõimeline naine, peate kasutama tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid (kontratseptsiooni) kogu ravi vältel Convulex’iga, ilma katkestusteta. Teie arst arutab seda teiega, kuid te peate ka järgima juhiseid selle infolehe 2. lõigus. Leppige kokku kiireloomuline visiit oma arstile, kui planeerite rasedust või kahtlustate rasedust.

Ärge lõpetage Convulex’i kasutamist ilma arsti korralduseta, sest teie seisund võib halveneda.

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

  • Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
  • Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
  • Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigussümptomid on sarnased.
  • Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Convulex ja milleks seda kasutatakse

Convulex’i toimeaine on valproehape, millel on krambivastane toime erinevat tüüpi epilepsiahoogude korral. Convulex on näidustatud epilepsia raviks.

Convulex siirup sobib eriti hästi väikeste laste raviks tänu meeldivale maitsele, mis hõlbustab manustamist. Convulex siirup sisaldab suhkruasendajana vedelat maltitiooli ning seetõttu ei põhjusta ega soodusta kaariese teket.

2. Mida on vaja teada enne Convulex’i võtmist

Convulex’i ei tohi kasutada − kui olete valproehappe või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline; − kui teie maks ei ole terve; − kui teie peres on olnud maksahaigusi; − kui teie kõhunäärmetalitlus on tõsiselt häiritud; − kui te põete maksa porfüüriat (harv ainevahetushaigus);

− kui teil on uureatsükli häire (ainevahetushaigus); − kui teil on pärilik (geneetiline) mitokondrite talitlushäire (ainevahetushaigus, nt Alpers- Huttenlocher’i sündroom). Epilepsia

− Te ei tohi kasutada Convulex’i epilepsia raviks raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui teised ravimid teile ei toimi. − Te ei tohi kasutada Convulex’i epilepsia raviks, kui olete rasestumisvõimeline naine, välja arvatud juhul, kui kasutate tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid (kontratseptiive) kogu ravi vältel Convulex’iga. Ärge lõpetage Convulex’i või rasestumisvastaste vahendite kasutamist enne, kui olete rääkinud oma arstiga. Teie arst annab teile edasisi juhiseid (vt järgnev lõik „Rasedus, imetamine ja viljakus. Olulised juhised naistele“). Hoiatused ja ettevaatusabinõud

Enne Convulex’i võtmist pidage nõu oma arstiga. − Kui teile on plaanis teha kirurgiline protseduur, rääkige enne seda oma arstile, et manustate Convulex’i, sest valproehape võib pikendada veritsusaega. − Kui teil on luupus (söötraig – immuunsüsteemi haigus, mis kahjustab nahka, luid, liigeseid, kopse ja neere), tohite Convulex’i manustada ainult siis, kui arst on seda selgesõnaliselt lubanud. − Kui te teate, et teie suguvõsas on pärilik haigus, mis põhjustab mitokondrite talitlushäiret. − Kui teil on ainevahetushaigus nimega karnitiin-palmitoüül-transferaas II puudulikkus, sest ravimisel valproehappega suureneb rabdomüolüüsi (tõsine lihasekahjustus) risk. − Kui teil on kunagi pärast valproehappe võtmist tekkinud tõsine nahalööve või naha koorumine, villid ja/või haavandid suus.

Muud olulised asjad, mida peate teadma enne Convulex’i võtmist

− Maksa- ja/või pankrease kahjustus Harvadel juhtudel on teatatud tõsistest maksakahjustustest, mis võivad põhjustada isegi surma. Nende potentsiaalselt eluohtlike seisundite oht on eriti suur väikelastel (vanuses kuni 3 aastat), ainevahetushäirete või raskete krambihoogudega lastel, eriti kui kaasnevad vaimse tervise probleemid. Enamikul juhtudest täheldati maksakahjustusi esimese kuue ravikuu jooksul, eriti vahemikus 2…12 nädalat ning enamasti koosmanustamisel teiste epilepsiavastaste ravimitega.

Järgmised mittespetsiifilised sümptomid võivad viidata raskele maksakahjustusele: krambihoogude sageduse suurenemine, üldine nõrkus või halb enesetunne, isutus, oksendamine, kõhuvalu, tursed (vedeliku kogunemine organismi), apaatia, unisus, kollatõbi.

Sarnased sümptomid võivad tekkida ka pankreatiidiga (kõhunäärmepõletik) patsientidel. Kui märkate mõnda sellist sümptomit, pöörduge kohe arstile, et teha vajalikud uuringud.

Maksakahjustuse risk võib suureneda, kui samaaegselt manustatakse atsetüülsalitsüülhapet (aspiriin). See risk on eriti suur imikutel ja väikelastel. Lastele vanuses kuni 12 aastat ei tohi Convulex’i koos atsetüülsalitsüülhappega manustada. Noorukitel tohib neid ravimeid koos manustada alles pärast kasu ja riski hoolikat hindamist arsti poolt, sest see võib suurendada kalduvust veritsusele ja tugevdada Convulex’i toimet.

− Valproehappe kasutamisega seoses on teatatud tõsistest nahareaktsioonidest, kaasa arvatud Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs, eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega ravimireaktsioon (DRESS), multiformne erüteem ja angioödeem. Võtke kohe ühendust oma arstiga, kui märkate mõnda lõigus 4 kirjeldatud tõsiste nahareaktsioonidega seotud sümptomit.

− Väikesel arvul inimestel, keda ravitakse epilepsiavastaste ravimitega nagu Convulex, on tekkinud enesevigastuse või enesetapumõtted. Kui teil ükskõik mis ajal tekivad sellised mõtted, võtke otsekohe ühendust oma arstiga.

− Varasema luuüdi kahjustusega patsiendid võivad vajada erijälgimist ravi ajal.

− Ravi ajal on võimalik kaalutõus. Arutage oma arstiga asjakohaseid abinõusid selle ohu vähendamiseks. − Kui teid ravitakse mitmete epilepsiavastaste ravimitega (eriti fenütoiiniga) pikaajaliselt, võib see põhjustada ajukahjustust. Sellisele kahjustusele viitavad sümptomid võivad olla krambihoogude sageduse suurenemine, tahtejõuetus, liikumatus, lihasnõrkus, liikumishäired. Võib tekkida ka muutusi elektroentsefalogrammis (EEG).

− Apaatia, unisus, korduv oksendamine, vererõhu märkimisväärne langus ja krambihoogude sagenemine või taastekkimine võivad olla ka vere suurenenud ammoniaagisisalduse tunnuseks. Arst soovitab teil vajadusel teha vastavad laboratoorsed uuringud.

− Valproehape võib põhjustada teatud uriinianalüüside, millega diagnoositakse suhkurtõbe, valetulemusi. Enne selliseid uuringuid öelge arstile, et teid ravitakse Convulex’iga.

− Valproehape võib põhjustada kilpnäärme talitluse uuringute valetulemusi, näidates ekslikult kilpnäärme alatalitust.

Teatage kohe oma arstile, kui olete rase või plaanite rasestuda.

Teave diabeetikutele Convulex siirup sisaldab kunstlikke magusaineid, mistõttu võivad seda kasutada ka diabeetikud. Siiski tuleb arvesse võtta siirupi süsivesikutesisaldust (0,05 leivaühikut/ml).

Lapsed ja noorukid Valproehapet kasutatakse väga harva imikute ja väikelaste raviks; kui see on vajalik, peab Convulex’i kasutama eriti ettevaatlikult ning alles pärast kasu ja riskide hoolikat kaalumist. Kui vähegi võimalik, ei tohiks seda manustada koos teiste epilepsiavastaste ravimitega.

Convulex’i ei tohi kasutada maania raviks lastel ja noorukitel vanuses kuni 18 aastat.

Muud ravimid ja Convulex Teatage on arstile või apteekrile, kui te võtate või olete hiljuti võtnud või kavasete võtta mis tahes muid ravimeid.

Samaaegsel mõnede teiste ravimite kasutamisel võib Convulex’i või teiste ravimite toime muutuda.

Valproehape võib tugevdada nende ravimite toimet: − teatud antidepressandid; − teatud rahustid ja uinutid (närvisüsteemi mõjutavad ravimid, bensodiasepiinid nagu diasepaam, lorasepaam); − propofool (kasutatakse anesteesiaks); − alkohol; − teised epilepsiavastased ravimid (nt fenobarbitaal, primidoon, fenütoiin, karbamasepiin, lamotrigiin, felbamaat, rufinamiid); − vere hüübivust pärssivad ravimid (antikoagulandid), mida kasutatakse trombide (soonesiseste verehüüvete) vältimiseks; − zidovudiin, millega ravitakse HIV-nakkust; − nimodipiin (kasutatakse ajukahjustuste ja ajuveresoonte spasmilise ahenemise raviks); − klosapiin (kasutatakse vaimse tervise seisundite raviks).

Samaaegne (epilepsia) ravi klonasepaamiga võib põhjustada absaanse (epilepsiahoo teatud vorm); teie arst kohandab ravimi annust ja jälgib ravi hoolikalt.

Samaaegset ravi valproehappe ja topiramaadiga või atsetasoolamiidiga on seostatud entsefalopaatiaga (ajukahjustus) ja (või) hüperammoneemiaga (kusihappe ja aminohapete ainevahetuse häire).

Valproehape võib tugevdada atsetüülsalitsüülhappe (aspiriini, kasutatakse valu ja palaviku raviks ning teatud südamehaiguste puhul) toimet. Lastel vanuses kuni 12 aastat ei tohi samal ajal Convulex’iga manustada atsetüülsalitsüülhapet maksakahjustuse ohu tõttu.

Valproehape võib nõrgendada nende ravimite toimet: − antipsühhootilised ravimid (nt olansapiin).

Need ravimid võivad tugevdada valproehappe toimet: − teatud epilepsiavastased ravimid (felbamaat); − atsetüülsalitsüülhape; − teatud antibiootikumid (nt erütromütsiin); − tsimetidiin (maohaavandite ravim).

Need ravimid võivad nõrgendada valproehappe toimet: − teatud epilepsiavastased ravimid (nt fenütoiin, fenobarbitaal, primidoon, karbamasepiin); − malaariavastased ravimid (nt meflokiin ja klorokviin); − karbapeneemi tüüpi antibiootikumid; − rifampitsiin (antibiootikum, millega ravitakse bakteriaalseid nakkusi, nt tuberkuloosi); − kolestüramiin, mida kasutatakse vere lipiidide (rasvade) sisalduse langetamiseks; − östrogeeni sisaldavad ravimid (kaasa arvatud mõned rasestumisvastased ravimid); − metamisool, mida kasutatakse valu ja palaviku leevendamiseks.

Palun teavitage kindlasti oma arsti, eriti juhul kui te ravite bakteriaalset infektsiooni karbapeneemi tüüpi antibiootikumiga. Valproehappe ja karbapeneemide kooskasutamist tuleb vältida, sest see võib valproehappe toimet märkimisväärselt vähendada.

Valproehappe samaaegne manustamine koos proteaasi inhibiitoritega, nagu lopinaviir ja ritonaviir (kasutatakse HIV-nakkuse ravis) võib vähendada valproehappe metaboliitide (ainevahetuse tulemusena tekkiv aine) sisaldust.

Teised koostoimed − Fluoksetiini (depressioonivastane ravim) samaaegsel manustamisel võib valproehappe kontsentratsioon veres suureneda või mõnel juhul väheneda. − Kui Convulex’i manustatakse koos topiramaadi või atsetasoolamiidiga, jälgib arst teie ravi hoolikalt, et avastada ajukahjustuse sümptomid ja/või hüperammoneemia. − Kui kvetiapiini ja Convulex’i manustatakse samaaegselt, võib see suurendada neutropeenia või leukopeenia (teatud vererakkude arvu vähenemine) riski.

Convulex koos alkoholiga Convulex võib tugevdada alkoholi mõju, seetõttu peab ravi ajal alkoholi tarbimist vältima.

Rasedus, imetamine ja viljakus

Olulised juhised naistele

Epilepsia − Te ei tohi kasutada Convulex’i epilepsia raviks raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui teised ravimid teile ei toimi.

− Te ei tohi kasutada Convulex’i epilepsia raviks, kui olete rasestumisvõimeline naine, välja arvatud juhul, kui kasutate tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid (kontratseptiive) kogu ravi vältel Convulex’iga. Ärge lõpetage Convulex’i või rasestumisvastaste vahendite kasutamist enne, kui olete rääkinud oma arstiga. Teie arst annab teile edasisi juhiseid. Raseduse ajal valproehappe manustamisega seotud ohud (sõltumata haigusest, mida valproehappega ravitakse) − Teavitage kohe oma arsti, kui planeerite rasedust või olete rase. − Valproehappe kasutamine raseduse ajal on ohtlik. Mida suurem on annus, seda suurem on oht, kuid oht kaasneb kõikide annustega. − Valproehape võib põhjustada tõsiseid sünnidefekte ning mõjutada lapse kehalist ja vaimset arengut pärast sündi. Need riskid kaasnevad valproehappega nii üksikravimina kui ka koos teiste ravimitega. Kõige sagedamini teatatud sünnidefektid on selgroolüli lõhestumus (spina bifida ehk selgroolülide arenguhäire), näo ja kolju väärarendid, südame, neerude, kuseteede ja suguelundite väärarendid, käte ja jalgade defektid ning mitmed liitväärarendid, mis mõjutavad erinevaid organeid ja kehaosi. Sünnidefektid võivad põhjustada raskeid puudeid. − Teatatud on kuulmise probleemidest või kurtusest üsasiseselt valproehappega kokku puutunud lastel. − Üsasiseselt valproehappega kokku puutunud lastel on teatatud silma väärarenditest koos teiste kaasasündinud väärarenditega. Need silma väärarendid võivad mõjutada nägemist. − Kui te kasutate valproehapet raseduse ajal, on teil teistest naistest suurem oht saada ravi vajava sünnidefektiga laps. Valproehapet on kasutatud palju aastaid, mistõttu on teada, et valproehappega ravitavad naised saavad sünnidefektiga lapse ligikaudu 10 juhul iga 100 sündinud lapse kohta. Võrdlusnäitaja epilepsiat mittepõdevatel naistel on 2...3 juhtu iga 100 sündinud lapse kohta. − Hinnanguliselt esineb lapseea arenguhäireid kuni 30%...40% koolieelikutest, kelle emad said raseduse ajal ravi valproehappega. Mõjutatud lapsed võivad hakata hiljem kõndima ja rääkima, olla teistest lastest vaimselt vähem võimekad ning neil võib-olla raskusi sõnavara ja mäluga. − Valproehappega kokkupuutunud lastel diagnoositakse sagedamini autismispektri häireid ja on tõendeid, et neil lastel on suurem tõenäosus tähelepanu- ja aktiivsushäire sümptomite tekkeks. − Enne teile selle ravimi määramist, peab arst olema selgitanud, mis võib juhtuda teie lapsega, kui te rasestute ravi ajal valproehappega. Kui te otsustate hiljem, et soovite last saada, ei tohi te lõpetada oma ravimi ega ka rasestumisvastase vahendi kasutamist enne, kui olete seda arutanud oma arstiga. − Kui te olete valproehappega ravitava tüdruku lapsevanem või hooldaja, peate pärast valproehappega ravitava lapse esimest menstruatsiooni võtma ühendust oma arstiga. − Küsige oma arstilt foolhappe kasutamise kohta, kui te plaanite rasedust. Foolhape võib vähendada selgroolüli lõhestumuse üldist tekkeohtu ja raseduse varase katkemise ohtu, mis kaasneb iga rasedusega. Ei ole siiski tõenäoline, et see vähendab valproehappe kasutamisega seotud sünnidefektide tekkeohtu.

Palun lugege järgnevalt kirjeldatud olukordi ja valige, mis sobib teie seisundiga: − MA ALUSTAN RAVI CONVULEX’IGA − MA KASUTAN CONVULEX’I JA EI PLANEERI RASEDUST − MA KASUTAN CONVULEX’I JA PLANEERIN RASEDUST − MA OLEN RASE JA KASUTAN CONVULEX’I

MA ALUSTAN RAVI CONVULEX’IGA Kui teile määratakse esmakordselt ravi Convulex’iga, peab arst olema selgitanud teile ohte veel sündimata lapsele, kui te rasestute. Kui te olete rasestumisvõimeline, peate kindlasti kasutama tõhusat rasestumisvastast vahendit kogu ravi vältel Convulex’iga, ilma katkestusteta. Pidage nõu oma arsti või pereplaneerimise spetsialistiga, kui vajate nõuannet rasedusest hoidumiseks.

Olulised sõnumid − Rasedus peab olema enne ravi alustamist Convulex’iga välistatud rasedusuuringu tulemusega, mille kinnitab arst.

− Te peate kasutama tõhusat rasestumisvastast vahendit kogu ravi vältel Convulex’iga. − Te peate arutama sobivaid rasestumisvastaseid vahendeid (kontratseptiivid) oma arstiga. Teie arst teavitab teid raseduse ennetamisest ja võib suunata teid erialaspetsialistile, kes annab nõu rasedusest hoidumise võimaluste osas. − Te peate regulaarselt (vähemalt üks kord aastas) käima epilepsia ravis kogenud eriarsti vastuvõtul. Teie arst veendub selle visiidi käigus, et olete teadlik kõikidest ohtudest ja juhistest seoses valproehappe kasutamisega raseduse ajal ning mõistate neid. − Teavitage oma arsti, kui soovite rasestuda. − Teavitage kohe oma arsti, kui olete rase või kahtlustate rasedust.

MA KASUTAN CONVULEX’I JA EI PLANEERI RASEDUST Kui te jätkate ravi Convulex’iga, aga ei kavatse rasestuda, veenduge, et kasutate tõhusat rasestumisvastast vahendit kogu ravi vältel Convulex’iga, ilma katkestusteta. Pidage nõu oma arsti või pereplaneerimise spetsialistiga, kui vajate nõuannet rasedusest hoidumiseks. Olulised sõnumid − Te peate kasutama tõhusat rasestumisvastast vahendit kogu ravi vältel Convulex’iga. − Te peate arutama sobivaid rasestumisvastaseid vahendeid (kontratseptiivid) oma arstiga. Teie arst annab teile teavet raseduse ennetamisest ja võib suunata teid erialaspetsialistile, kes annab nõu rasedusest hoidumise võimaluste osas. − Te peate regulaarselt (vähemalt üks kord aastas) käima epilepsia ravis kogenud eriarsti vastuvõtul. Teie arst veendub selle visiidi käigus, et olete teadlik kõikidest ohtudest ja juhistest seoses valproehappe kasutamisega raseduse ajal ning mõistate neid. − Teavitage oma arsti, kui soovite rasestuda. − Teavitage kohe oma arsti, kui olete rase või kahtlustate rasedust.

MA KASUTAN CONVULEX’I JA PLANEERIN RASEDUST Kui te planeerite rasedust, käige esmalt oma arsti vastuvõtul. Ärge lõpetage Convulex’i ega ka rasestumisvastaste vahendite kasutamist enne, kui olete rääkinud oma arstiga. Teie arst annab teile edasisi juhiseid. Valproehappega ravitud emadel sündinud lastel on tõsine oht sünnidefektide ja arenguprobleemide tekkeks, mis võivad põhjustada tõsist puuet. Teie arst suunab teid epilepsia ravis kogenud eriarstile, et saaks varakult hinnata alternatiivseid ravivõimalusi. Eriarst võib rakendada mitmeid abinõusid, et teie rasedus kulgeks võimalikult sujuvalt ning mis tahes riskid teile ja lootele oleks võimalikult väikesed. Teie arst võib otsustada muuta Convulex’i annust, vahetada ravimit või lõpetada ravi Convulex’iga pikka aega enne rasestumist, mis tagab teie haiguse püsimise stabiilsena. Küsige oma arstilt foolhappe kasutamise kohta, kui te plaanite rasedust. Foolhape võib vähendada selgroolüli lõhestumuse üldist tekkeohtu ja raseduse enneaegse katkemise ohtu, mis kaasneb iga rasedusega. Ei ole siiski tõenäoline, et see vähendab valproehappe kasutamisega seotud sünnidefektide tekkeohtu.

Olulised sõnumid − Ärge lõpetage Convulex’i kasutamist ilma arsti korralduseta. − Ärge lõpetage rasestumisvastaste vahendite (kontratseptsioon) kasutamist enne, kui olete nõu pidanud oma arstiga ja koostanud üheskoos plaani, mis tagab, et teie haigusseisund on kontrolli all ja ohud lapsele vähendatud. − Käige esmalt oma arsti vastuvõtul. Arst veendub selle visiidi ajal, et olete teadlik kõikidest ohtudest ja juhistest seoses valproehappe kasutamisega raseduse ajal ning mõistate neid. − Teie arst püüab asendada teie ravimi teise ravimiga või lõpetada ravi Convulex’iga pikka aega enne rasestumist. − Leppige kokku kiireloomuline visiit oma arstile, kui olete rase või kahtlustate rasedust.

MA OLEN RASE JA KASUTAN CONVULEX’I Ärge lõpetage Convulex’i kasutamist ilma arsti korralduseta, sest teie seisund võib halveneda. Leppige kokku kiireloomuline visiit oma arstile, kui olete rase või kahtlustate rasedust. Teie arst annab teile edasisi juhiseid.

Valproehappega ravitud emadel sündinud lastel on tõsine oht sünnidefektide ja arenguprobleemide tekkeks, mis võivad põhjustada tõsist puuet. Teie arst suunab teid epilepsia ravis kogenud eriarstile, et saaks hinnata alternatiivseid ravivõimalusi. Erandlikel asjaoludel, kui Convulex on ainus ravivõimalus raseduse ajal, jälgitakse väga hoolikalt teie haigusseisundit ja loote arengut. Teid ja teie partnerit võidakse nõustada ja abistada seoses rasedusaegse valproehappe kasutamisega. Küsige oma arstilt foolhappe kasutamise kohta. Foolhape võib vähendada selgroolüli lõhestumuse üldist tekkeohtu ja raseduse varase katkemise ohtu, mis kaasneb iga rasedusega. Ei ole siiski tõenäoline, et see vähendab valproehappe kasutamisega seotud sünnidefektide tekkeohtu.

Olulised sõnumid − Leppige kokku kiireloomuline visiit oma arstile, kui olete rase või kahtlustate rasedust. − Ärge lõpetage Convulex’i kasutamist ilma arsti korralduseta. − Veenduge, et teid suunatakse epilepsia ravis kogenud eriarstile, et hinnata alternatiivsete ravivõimaluste vajadust. − Te peate läbima põhjaliku nõustamise Convulex’i ohtudest raseduse ajal, kaasa arvatud teratogeensus ja mõju lapse arengule. − Veenduge, et teid suunatakse prenataalseks jälgimiseks eriarstile, et tuvastada võimalikke väärarenguid.

Lugege kindlasti patsiendijuhist, mille saate oma arstilt. Teie arst arutab teiega iga-aastast ohtude teadvustamise vormi ja palub teil selle allkirjastada ning alles hoida. Te saate samuti apteekrilt patsiendikaardi, mis meenutab teile valproehappe ohte raseduse ajal.

Olulised juhised meespatsientidele

Võimalikud riskid, mis on seotud valproehappe kasutamisega 3 kuu jooksul enne lapse eostamist

Uuring näitab, et lastel, kelle isad said ravi valproehappega kuni 3 kuu jooksul enne lapse eostamist, võivad tekkida liikumise ja vaimse arengu häired (arenguprobleemid varases lapseeas). Selles uuringus täheldati nimetatud häireid ligikaudu 5 lapsel 100-st, kelle isad said ravi valproehappega, võrreldes ligikaudu 3 lapsega 100-st, kelle isad said ravi lamotrigiini või levetiratsetaamiga (teised sama näidustusega ravimid). Arenguhäirete risk lastel, kelle isad lõpetasid ravi valproehappega enam kui 3 kuud enne lapse eostamist (see on aeg, mis on vajalik seemnerakkude uuenemiseks), on teadmata. Uuringul on piiranguid ja seetõttu ei ole selge, kas liikumise ja vaimse arengu häirete suurenenud risk oli põhjustatud valproehappest. Uuring ei olnud piisavalt suur, et näidata millist tüüpi liikumise ja vaimse arengu häirete tekkeks võib lastel täpsemalt risk olla. Ettevaatusabinõuna arutab arst teiega − võimalikku riski lastel, kellel isad on saanud ravi valproehappega kuni 3 kuu jooksul enne lapse eostamist; − vajadust kaaluda tõhusa kontratseptsiooni (raseduse vältimise vahendite) kasutamist teil ja teie naissoost partneril teie ravi ajal valproehappega ja kuni 3 kuu jooksul pärast valproehappega ravi lõpetamist (see on aeg, mis on vajalik seemnerakkude uuenemiseks); − vajadust nõu pidada oma arstiga, kui kavatsete last eostada ja enne kontratseptsiooni (raseduse vältimise vahendite) kasutamise lõpetamist; − võimalust kasutada muud ravi sõltuvalt teie individuaalsest olukorrast.

Ärge loovutage spermat ravi ajal valproehappega ja kuni 3 kuu jooksul pärast valproehappega ravi lõpetamist.

Pidage nõu oma arstiga, kui soovite last saada.

Kui teie naissoost partner rasestub ajal, kui olete 3 kuu jooksul enne lapse eostamist kasutanud valproehapet ja teil on küsimusi, võtke ühendust oma arstiga. Ärge lõpetage ravi ilma arstiga nõu pidamata. Ravi lõpetamise korral võivad teie haigusnähud halveneda.

Te peate käima regulaarselt arsti vastuvõtul. Vastuvõtul arutab arst teiega ettevaatusabinõusid, mida on vaja rakendada seoses valproehappega ja teisi ravivõimalusi, mida saab kasutada teie haiguse raviks sõltuvalt teie individuaalsest olukorrast.

Lugege kindlasti patsiendijuhendit, mille saate oma arstilt. Apteeker annab teile pakendist patsiendikaardi, milles tuletatakse teile valproehappe kasutamisega seotud võimalikke riske meelde.

Imetamine Convulex eritub rinnapiima väga vähesel määral. Pidage nõu oma arstiga, kas te tohite oma last rinnapiimaga toita.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine Ettevaatust: selle ravimi manustamine võib mõjutada teie reaktsioonivõimet ja autojuhtimise suutlikkust. See võib ilmneda eriti juhul, kui te võtate samaaegselt teisi krambivastaseid ravimeid või ravimeid, millel on rahustav või und tekitav toime. Teisalt, epilepsiaga patsiendid võivad aktiivselt liikluses osaleda pärast mitut krambihoogudeta kuud. Teie arst annab teada, kui võite autot juhtida..

Convulex siirup sisaldab maltitooli, parabeene ja naatriumi Ravim sisaldab vedelat maltitooli. Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate te enne ravimi kasutamist konsulteerima arstiga.

Ravim sisaldab parabeene (metüül-4-parahüdroksübensoaat ja propüül-4-parahüdroksübensoaat) lahuse stabiliseerimiseks, mis võivad mõnel patsiendil põhjustada allergilisi reaktsioone (ka hilistüüpi).

Ravim sisaldab ligikaudu 92,4 milligrammi naatriumi 12 milliliitri kohta, mis on võrdne 4,62% Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g. Sellega tuleb arvestada kontrollitud naatriumisisaldusega dieedil olevate patsientide puhul.

3. Kuidas Convulex’i võtta

Tütarlapsed ja rasestumisvõimelised naised Ravi Convulex’iga peab alustama ja jälgima epilepsia ravikogemusega arst. Meespatsiendid On soovitatav, et ravi Convulex’iga alustab ja jälgib epilepsia ravis kogenud eriarst (vt lõik 2 „Olulised juhised meespatsientidele“).

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Siirupit tuleb võtta söögi ajal või pärast sööki.

Annustamine

Arst määrab teie jaoks sobiva annuse ja ravi kestuse. Patsiendikohaseks annustamiseks on Convulex saadaval toimeaine erineva sisaldusega ja erineval kujul ravimitena.

Ravi alustatakse tavaliselt väiksemate annustega, mida arst suurendab järk-järgult kuni teile optimaalse ravitoime saavutamiseni. Ööpäevane koguannus tuleb enamasti jagada mitmeks annuseks. Kui valproehape on teie ainus ravim, võib arst soovitada teil võtta kogu ööpäevane annus korraga õhtul.

Kasutamine üksikravimina (monoravi)

Lapsed Ravi alustatakse annusega 10…20 milligrammi naatriumvalproaati kehakaalu kilogrammi kohta ööpäevas, mida seejärel suurendatakse säilitusannuseni vahemikus 20…30 milligrammi naatriumvalproaati kehakaalu kilogrammi kohta ööpäevas. Üksikjuhtudel võib arst määrata annuseks üle 40 milligrammi naatriumvalproaati kehakaalu kilogrammi kohta ööpäevas.

Lapsed, kelle raviannus on suurem kui 40 milligrammi naatriumvalproaati kehakaalu kilogrammi kohta ööpäevas, võivad vajada regulaarseid laboratoorseid kontrolluuringuid, mida arst määrab.

Järgnevas tabelis on üldised annustamisjuhised.

Vanus Kehakaal Keskmine annus 3…6 kuud ligikaudu 5,5…7,5 kg 150 3 ml 6…12 kuud ligikaudu 7,5…10 kg 150…300 3…6 ml 1…3 aastat ligikaudu 10…15 kg 300…450 6…9 ml 3…6 aastat ligikaudu 15…20 kg 450…600 9…12 ml 7…11 aastat ligikaudu 20…40 kg 600…1200 12…24 ml

Neeruhaigusega patsiendid Kui teie neerud ei tööta korralikult, võib arst kohandada ravimi annust. Arst kohandab ravimi annust kliinilise ravivastuse alusel, sest ravimi kontsentratsiooni jälgimine vereplasmas võib olla eksitav.

Kombinatsioonravi Kui Convulex lisatakse uue ravimina käimasolevale epilepsiaravile teiste ravimitega, peab arsti juhiseid väga hoolikalt järgima.

Kuidas kasutada annustamissüstalt

1. Suruge kolb põhjani 2. Tõmmake kolb kuni 3. Kolbi põhjani 4. Pärast igat

ja seejärel asetage soovitud annuseni (mg surudes manustage kasutamiskorda doseerimissüstal või ml). Vajadusel mõõdetud annus otse sulgege ravimi pudel. pudelisse korrake protseduuri patsiendi suhu või Eemaldage kolb

Kui te võtate Convulex’i rohkem, kui ette nähtud Selle ravimi üleannustamine võib olla ohtlik. Sümptomite hulka võivad kuuluda iiveldus või haiglane enesetunne, pööritustunne, vahel ka kesknärvisüsteemi tõsised häired ja hingamisraskus. Kui te arvate, et olete võtnud Convulex’i rohkem kui peab, võtke otsekohe ühendust arstiga või pöörduge lähima haigla erakorralise meditsiini osakonda.

Teave arstidele: juhised tegutsemiseks üleannustamise korral on infolehe lõpus.

Kui te unustate Convulex’i võtta Kui te unustate ravimi õigel ajal võtmata, võtke see kohe, kui teile meenub, ning edasi võtke ravimit nii nagu varem. Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te lõpetate Convulex’i võtmise Ärge lõpetage Convulex’i võtmist seetõttu, et te tunnete end paremini, sest see võib kohe põhjustada haiguse taasteket ja seisundi halvenemist. Ravi Convulex’iga järsk lõpetamine võib põhjustada krambihoogude sagenemist. Seetõttu on vaja esmalt arstiga nõu pidada, millal ja kuidas selle ravimi võtmine lõpetada.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Teatatud on järgmistest kõrvaltoimetest.

Väga sage (võivad tekkida rohkem kui 1 inimesel 10-st): − kontrollimatu värisemine või vappumine ühes või mitmes kehaosas (treemor); − iiveldus.

Sage (võivad tekkida kuni 1 inimesel 10-st): − ravi valproehappega võib põhjustada mööduvaid vererakkude muutusi või hüübivushäireid (vereliistakute vähesus ehk trombotsütopeenia), eriti suurte raviannuste puhul; − punaste vereliblede vähesus (aneemia); − söögiisu suurenemine; − kehakaalu tõus; − naatriumisisalduse vähenemine veres (hüponatreemia); − isutus (anoreksia); − ärrituvus; − hallutsinatsioonide ehk olematute asjade nägemine või tajumine ärkvel ja teadvusel (nt häälte kuulmine); − segasusseisund; − agressiivsus; − rahutus; − tähelepanuhäired; − kõditav, surisev tunne või tuimus, värisemine; − liikumishäired lihaste koordinatsiooni regulatsiooni kahjustuse tõttu ajus (nn ekstrapüramidaalsed häired, stuupor ehk tardumus); − pööritustunne; − unisus, uimasus; − mäluhäired;

− krambid; − peavalu; − silmade tõmblemine (nüstagmid); − osaliselt mööduv kõrvakohin (tinnitus) ja kuulmislangus; − suurenenud veritsus; − oksendamine, kõhulahtisus, isutus või kõhukinnisus, eriti ravi alguses; − igemehaigused, peamiselt igemete hüperplaasia; − ülakõhu valu; − ülitundlikkusreaktsioonid; − küünte ja küünelooži kahjustused; − mööduv juuksekadu;

− tugev kramplik kõhuvalu menstruatsiooni ajal (düsmenorröa); − kusepidamatus.

Aeg-ajalt (võivad tekkida kuni 1 inimesel 100-st): − valgete vereliblede arvu oluline vähenemine (leukopeenia); − kõigi vererakkude arvu oluline vähenemine, mis võib põhjustada nõrkust, verevalumeid või suurendada nakkuste tõenäosust (pantsütopeenia); − antidiureetilise hormooni tootmise suurenemine organismis, mis põhjustab vedeliku kogunemist kudedes (antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom); − ülemääraselt meessuguhormoone ehk androgeenne naistel (hüperandrogenism); − akne ja ülemäärane karvakasv näol või kehal; − juuste kahjustused (näiteks juuste tekstuuri muutus, värvi muutus, ebanormaalne kasv); − teadvusetus; − teatud lihaste pidev pingutamine ja kokkutõmbumine (spastilisus), mis põhjustab probleeme kõndimisel ja rääkimisel (ataksia); − ajutalitluse häired (entsefalopaatia); − letargia (tardumus, millele mõnikord järgneb teadvusehäire ja vahel seondub hallutsinatsioonide ja krampidega); − mööduv parkinsonism (treemor, jäikus ja jalgade lohistamine); − surin või torkiv tunne jäsemetes (paresteesia) − krampide süvenemine; − valu, naha punetus või sügelus, mis võivad olla veresoonte põletiku (vaskuliidi) tunnused; − hingamisraskused, valu või survetunne rindkeres (eriti sissehingamisel), hingeldus ja kuiv köha, mis on tingitud vedeliku kogunemisest kopsudes (pleuraefusioon); − suurenenud süljevoolus (hüpersalivatsioon); − kõhunäärmepõletik, mis võib kulgeda eluohtlikult (vt lõik 2 „Muud olulised asjad, mida peate teadma enne Convulex’i võtmist“); − raske maksakahjustus, mis võib mõnikord lõppeda surmaga (vt lõik 2 „Muud olulised asjad, mida peate teadma enne Convulex’i võtmist“); − naha ja limaskestade allergiline valulik turse, eriti näol (angioödeem); − lööve; − luukoe kahjustus, kaasa arvatud osteopeenia ja osteoporoos (luuhõrenemine) ning luumurrud; pidage nõu oma arsti või apteekriga, kui te kasutate epilepsiavastaseid ravimeid pikaajaliselt, teil on olnud osteoporoos või võtate steroide; − neeruhäire (neerupuudulikkus); − menstruatsiooni puudumine naistel (amenorröa); − madal kehatemperatuur; − perifeerne turse (vedeliku kogunemine kudedesse).

Harv (võivad tekkida kuni 1 inimesel 1000-st): − vererakkude tootmise vähenemine luuüdis (kaasa arvatud puhas punavere aplaasia, agranulotsütoos, makrotsütaarne aneemia, makrotsütoos, müelodüsplastiline sündroom); − allergilised reaktsioonid (alates lööbest kuni ülitundlikkusreaktsioonini); − kilpnäärmehormooni ebanormaalselt madal tase (hüpotüreoos); − testosterooni sisalduse suurenemine; − oksendamine, liigutuste koordinatsiooni häired ja teadvuse järk-järguline hägustumine võivad olla vere ammoniaagisisalduse suurenemise (hüperammoneemia) tunnused; selliste sümptomite tekkel pöörduge kohe arstile; − rasvumine; − hüperaktiivsus; − ebatavaline käitumine; − õppimishäired; − krooniline ajutalitluse häire (entsefalopaatia); − mööduv dementsus; − närvirakkude ja nendevaheliste jätkete kadu (ajuatroofia);

− tunnetushäired; − topeltnägemine; − potentsiaalselt eluohtlik seisund, mis mõjutab vähem kui 10% nahast ja mille korral rakusurm põhjustab marrasnaha (epidermise ehk naha pindmise kihi) irdumist pärisnahast (dermisest ehk naha keskmisest kihist; Stevensi-Johnsoni sündroom); − eluohtlik seisund, mis mõjutab enam kui 30% nahast ja mille korral rakusurm põhjustab marrasnaha irdumist pärisnahast (toksiline epidermaalne nekrolüüs); − naha ja limaskesta tugev reaktsioon, mis võib hõlmata löövet ja koe irdumist või kärbumist (multiformne erüteem); − ravimilööve koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS-sündroom); − süsteemne söötraig (erütematoosne luupus, haruldane immuunhaigus); − kahjustunud skeletilihaste lagunemine (rabdomüolüüs); − voodimärgamine (enurees); − põletik neerutorukeste vahelises ruumis (tubulointerstitsiaalne nefriit); − neerutorukeste mööduv kahjustus väikeste molekulide tagasiimendumise häirega (Fanconi sündroom); − viljatus meestel; − muutused munasarjades ja menstruaaltsükli häired naistel (polütsüstiliste munasarjade sündroom); − vere hüübimishäired; − kõrvalekalded hüübimisuuringute tulemustes; − biotiini vähesus või puudulikkus (haruldane toitumishäire); − porfüüria (haruldane ainevahetushaigus).

Väga harv (võivad tekkida kuni 1 inimesel 10 000-st): − rinnanäärmete suurenemine meestel; − ajutalituse mööduvad häired või teadvusekadu; kui märkate mõnda neist või sarnastest sümptomitest, pöörduge võimalikult kiiresti arstile.

Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel): − depressiivsed seisundid; − erksuse suurenemine; − naha ja limaskestade tumedamad alad (hüperpigmentatsioon).

Palun teavitage oma arsti, kui märkate endal suurenenud veritsuskalduvust või teil tekivad verevalumid tavapärasest kergemini.

Ravi alguses võib tekkida maksatalitluse laboratoorsete näitajate mööduv tõus.

Täiendavad kõrvaltoimed lastel Valproehappe mõned kõrvaltoimed tekivad lastel sagedamini või on raskemad kui täiskasvanutel. Need on muuhulgas maksakahjustus, kõhunäärme põletik (pankreatiit), agressiivsus, rahutus (agitatsioon), tähelepanuhäired, ebatavaline käitumine, hüperaktiivsus ja õppimishäired.

Kõrvaltoimetest teatamine Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Convulex’i säilitada

Hoida temperatuuril kuni 25ºC. Hoida pudel välispakendis, valguse eest kaitstult. Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil pärast „EXP“. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Convulex’i siirupit tohib kasutada kuni 6 kuud pärast pudeli esmakordset avamist (hoida temperatuuril kuni 25ºC).

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Convulex sisaldab

  • Toimeaine on naatriumvalproaat. 1 ml siirupit sisaldab 50 mg naatriumvalproaati.
  • Abiained: naatriumhüdroksiid, vedel maltitool (E965), propüülparahüdroksübensoaat (E216), metüülparahüdroksübensoaat (E218), naatriumsahhariin, naatriumtsüklamaat, naatriumkloriid, vaarika maitselisand, virsiku maitselisand, puhastatud vesi.

Kuidas Convulex välja näeb ja pakendi sisu Siirup on värvitu kuni helekollakas, 100 ml pudelis. Pakendis on annustamissüstal.

Müügiloa hoidja ja tootja G.L. Pharma GmbH Schlossplatz 1 A-8502 Lannach Austria

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge, palun, müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole: COVALENT oü Lõõtsa 8, 11415 Tallinn Tel: (+372) 6600945

Infoleht on viimati uuendatud detsembris 2024.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- Järgmine teave on ainult tervishoiutöötajatele

Üleannustamine Teatatud on juhusliku või kavatsusliku üleannustamise juhtudest. Maksimaalset terapeutilist taset 5…6 korda ületav kontsentratsioon vereplasmas põhjustab tõenäoliselt ainult iiveldust, oksendamist ja pööritustunnet. Massiivne üleannustamine, mille korral kontsentratsioon vereplasmas ületab maksimaalset terapeutilist taset 10…20 korda, võib pärssida kesknärvisüsteemi ja hingamist.

Sümptomid Massiivse üleannustamise sümptomid on muuhulgas kooma, lihasnõrkus, hüpo-/arefleksia, mioos, pärsitud hingamine, metaboolne atsidoos, hüpotensioon ja tsirkulatoorne kollaps/šokk. Sümptomid võivad siiski suuresti varieeruda. Valproehappe väga kõrge kontsentratsioon vereplasmas põhjustab neuroloogilisi häireid, nt suurendab krambivalmidust. Teatatud on koljusisese rõhu tõusust ja ajutursest. Kirjeldatud on surmaga lõppenud massiivse üleannustamise üksikjuhte. Valproehappe preparaatide naatriumisisaldus võib üleannustamise korral põhjustada hüpernatreemiat.

Ravi Spetsiifilist antidooti ei teata. Üleannustamise ravi on sümptomaatiline, k.a tegevused toimeaine eemaldamiseks organismist ning elutähtsate funktsioonide toetamine: esile kutsutud oksendamine, maoloputus (10…12 tunni jooksul pärast sisse võtmist koos aspiratsiooni vältimisega) ning jälgimine intensiivravi tingimustes koos toetava ventilatsiooniga vajadusel. Edukalt on kasutatud hemodialüüsi, hemoperfusiooni ja forsseeritud diureesi, kuid eemaldatav on ainult valproehappe vaba fraktsioon (ligikaudu 10%). Peritoneaaldialüüsi kasu on vähene. Aktiivsöega hemoperfusiooni, vereplasma täieliku vahetuse ja vereplasma ülekande kohta on kogemused piiratud. Seetõttu soovitatakse mitteinvasiivset ravi, ilma spetsiifilist detoksikatsioonimeetodit rakendamata, koos ravimi kontsentratsiooni jälgimisega, eriti lastel. Kasutatud on ka naloksooni intravenoosselt koos aktiivsöe manustamisega suu kaudu, et parandada patsiendi teadvust.


Pakendi infoleht: teave kasutajale

Sellele ravimile kohaldatakse täiendavat järelevalvet, mis võimaldab kiiresti tuvastada uut ohutusteavet. Te saate sellele kaasa aidata, teatades ravimi kõigist võimalikest kõrvaltoimetest. Kõrvaltoimetest teatamise kohta vt lõik 4.

Convulex’i (valproehappe) manustamine raseduse ajal võib loodet tõsiselt kahjustada. Kui te olete rasestumisvõimeline naine, peate kasutama tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid (kontratseptsiooni) kogu ravi vältel Convulex’iga, ilma katkestusteta. Teie arst arutab seda teiega, kuid te peate ka järgima juhiseid selle infolehe 2. lõigus. Leppige kokku kiireloomuline visiit oma arstile, kui planeerite rasedust või kahtlustate rasedust.

Ärge lõpetage Convulex’i kasutamist ilma arsti korralduseta, sest teie seisund võib halveneda.

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet. − Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda. − Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga. − Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Convulex ja milleks seda kasutatakse

Convulex’i toimeaine on valproehape, millel on krambivastane toime erinevat tüüpi epilepsiahoogude korral. Valproehapet kasutatakse erinevate epilepsiavormide (krampide) raviks.

2. Mida on vaja teada enne Convulex’i kasutamist

Convulex’i ei tohi kasutada − kui olete valproehappe või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline; − kui teie maks ei ole terve; − kui teie peres on olnud maksahaigusi; − kui teie kõhunäärmetalitlus on tõsiselt häiritud; − kui te põete maksa porfüüriat (harv ainevahetushaigus); − kui teil on vere hüübimishäire (ebatavaline veritsus, kalduvus saada kergesti verevalumeid) või vereliistakute (trombotsüütide) vähesus veres; − kui teie neerud ei tööta korralikult; − kui teil on suhkruhaigus ja te vajate insuliinravi; − kui teil on uureatsükli häire (ainevahetushaigus); − kui teil on pärilik (geneetiline) mitokondrite talitlushäire (ainevahetushaigus nt Alpers- Huttenlocher’i sündroom).

Epilepsia − Te ei tohi kasutada Convulex’i epilepsia raviks raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui teised ravimid teile ei toimi.

− Te ei tohi kasutada Convulex’i epilepsia raviks, kui olete rasestumisvõimeline naine, välja arvatud juhul, kui kasutate tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid (kontratseptiive) kogu ravi vältel Convulex’iga. Ärge lõpetage Convulex’i või rasestumisvastaste vahendite kasutamist enne, kui olete rääkinud oma arstiga. Teie arst annab teile edasisi juhiseid (vt järgnev lõik „Rasedus, imetamine ja viljakus. Olulised juhised naistele“). Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne Convulex’i manustamist pidage nõu oma arstiga.

Eriline ettevaatlikkus on vajalik Convulex’i manustamisel: − kui seda ravimit manustatakse imikutele, kes vajavad samaaegset ravi mitme epilepsiavastase ravimiga; − kui seda ravimit manustatakse mitmete kaasuvate häirete ja krambihoogude raskete vormidega lastele ja noorukitele; − kui teie luuüdi (vereloome) on kahjustatud; vajalik on hoolikas jälgimine; − kui teie vere üldine valgusisaldus on normist madalam (hüpoproteineemia); − kui teile on plaanis teha kirurgiline protseduur, rääkige enne seda oma arstile, et manustate Convulex’i, sest valproehape võib pikendada veritsusaega; − kui teil on luupus (söötraig – immuunsüsteemi haigus, mis kahjustab nahka, luid, liigeseid, kopse ja neere), tohite Convulex’i manustada ainult siis, kui arst on seda selgesõnaliselt lubanud; − kui te teate, et teie suguvõsas on pärilik haigus, mis põhjustab mitokondrite talitlushäiret; − kui teil on ainevahetushaigus nimega karnitiin-palmitoüül-transferaas II puudulikkus, sest ravimisel valproehappega suureneb rabdomüolüüsi (tõsine lihasekahjustus) risk. − Kui teil on kunagi pärast valproehappe võtmist tekkinud tõsine nahalööve või naha koorumine, villid ja/või haavandid suus.

Teavitage oma arsti, kui midagi ülaltoodust võib kehtida teie kohta ja lugege ka selles infolehes allpool toodud nõuandeid.

Muud olulised asjad, mida peate teadma enne Convulex’i manustamist

− Maksa ja/või pankrease kahjustus Harvadel juhtudel on teatatud tõsistest maksakahjustustest, mis võivad põhjustada isegi surma. Nende potentsiaalselt eluohtlike seisundite oht on eriti suur väikelastel (vanuses kuni 3 aastat), ainevahetushäirete või raskete krambihoogudega lastel, eriti kui kaasnevad vaimse tervise probleemid. Enamikul juhtudest täheldati maksakahjustusi esimese kuue ravikuu jooksul, eriti vahemikus 2…12 nädalat ning enamasti koosmanustamisel teiste epilepsiavastaste ravimitega.

Järgmised mittespetsiifilised sümptomid võivad viidata raskele maksakahjustusele: krambihoogude sageduse suurenemine, üldine nõrkus või halb enesetunne, isutus, oksendamine, kõhuvalu, tursed (vedeliku kogunemine organismi), apaatia, unisus, kollatõbi.

Sarnased sümptomid võivad tekkida ka pankreatiidiga (kõhunäärmepõletik) patsientidel. Kui märkate mõnda sellist sümptomit, pöörduge kohe arstile, et teha vajalikud uuringud.

Maksakahjustuse risk võib suureneda, kui samaaegselt manustatakse atsetüülsalitsüülhapet (aspiriin). See risk on eriti suur imikutel ja väikelastel. Lastele vanuses kuni 12 aastat ei tohi Convulex’i koos atsetüülsalitsüülhappega manustada. Noorukitel tohib neid ravimeid koos manustada alles pärast kasu ja riski hoolikat hindamist arsti poolt, sest see võib suurendada kalduvust veritsusele ja tugevdada Convulex’i toimet.

− Valproehappe kasutamisega seoses on teatatud tõsistest nahareaktsioonidest, kaasa arvatud Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs, eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega ravimireaktsioon (DRESS), multiformne erüteem ja angioödeem. Võtke kohe ühendust oma arstiga, kui märkate mõnda lõigus 4 kirjeldatud tõsiste nahareaktsioonidega seotud sümptomit. − Väikesel arvul inimestel, keda ravitakse epilepsiavastaste ravimitega nagu Convulex, on tekkinud enesevigastuse või enesetapumõtted. Kui teil ükskõik mis ajal tekivad sellised mõtted, võtke otsekohe ühendust oma arstiga.

− Varasema luuüdi kahjustusega patsiendid võivad vajada erijälgimist ravi ajal.

− Ravi ajal on võimalik kaalutõus. Arutage oma arstiga asjakohaseid abinõusid selle ohu vähendamiseks.

− Kui teid ravitakse mitmete epilepsiavastaste ravimitega (eriti fenütoiiniga) pikaajaliselt, võib see põhjustada ajukahjustust. Sellisele kahjustusele viitavad sümptomid võivad olla krambihoogude sageduse suurenemine, tahtejõuetus, liikumatus, lihasnõrkus, liikumishäired. Võib tekkida ka muutusi elektroentsefalogrammis (EEG).

− Apaatia, unisus, korduv oksendamine, vererõhu märkimisväärne langus ja krambihoogude sagenemine või taastekkimine võivad olla ka vere suurenenud ammoniaagisisalduse tunnuseks. Arst soovitab teil vajadusel teha vastavad laboratoorsed uuringud.

− Valproehape võib põhjustada teatud uriinianalüüside, millega diagnoositakse suhkurtõbe, valetulemusi. Enne selliseid uuringuid öelge arstile, et teid ravitakse Convulex’iga.

− Valproehape võib põhjustada kilpnäärme talitluse uuringute valetulemusi, näidates ekslikult kilpnäärme alatalitust.

Teatage kohe oma arstile, kui olete rase või plaanite rasestuda.

Lapsed ja noorukid Valproehapet kasutatakse väga harva imikute ja väikelaste raviks; kui see on vajalik, peab Convulex’i kasutama eriti ettevaatlikult ning alles pärast kasu ja riskide hoolikat kaalumist. Kui vähegi võimalik, ei tohiks seda manustada koos teiste epilepsiavastaste ravimitega.

Convulex’i ei tohi kasutada maania raviks lastel ja noorukitel vanuses kuni 18 aastat.

Muud ravimid ja Convulex Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate või olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid.

Samaaegsel ravil mõnede teiste ravimitega võib Convulex’i või teiste ravimite toime muutuda.

Valproehape võib tugevdada nende ravimite toimet: − teatud antidepressandid; − teatud rahustid ja uinutid (närvisüsteemi mõjutavad ravimid, bensodiasepiinid nagu diasepaam, lorasepaam); − propofool (kasutatakse anesteesiaks); − alkohol; − teised epilepsiavastased ravimid (nt fenobarbitaal, primidoon, fenütoiin, karbamasepiin, lamotrigiin, felbamaat, rufinamiid); − vere hüübivust pärssivad ravimid (antikoagulandid), mida kasutatakse trombide (soonesiseste verehüüvete) vältimiseks;

− zidovudiin, millega ravitakse HIV-nakkust; − nimodipiin (kasutatakse ajukahjustuste ja ajuveresoonte spasmilise ahenemise raviks); − klosapiin (kasutatakse vaimse tervise seisundite raviks).

Samaaegne (epilepsia) ravi klonasepaamiga võib põhjustada absaanse (epilepsiahoo teatud vorm); teie arst kohandab ravimi annust ja jälgib ravi hoolikalt. Samaaegset ravi valproehappe ja topiramaadiga või atsetasoolamiidiga on seostatud entsefalopaatiaga (ajukahjustus) ja (või) hüperammoneemiaga (kusihappe ja aminohapete ainevahetuse häire).

Valproehape võib tugevdada atsetüülsalitsüülhappe (aspiriini, kasutatakse valu ja palaviku raviks ning teatud südamehaiguste puhul) toimet. Lastel vanuses kuni 12 aastat ei tohi samal ajal Convulex’iga manustada atsetüülsalitsüülhapet maksakahjustuse ohu tõttu.

Valproehape võib nõrgendada nende ravimite toimet: − antipsühhootilised ravimid (nt olansapiin).

Need ravimid võivad tugevdada valproehappe toimet: − teatud epilepsiavastased ravimid (felbamaat); − atsetüülsalitsüülhape; − teatud antibiootikumid (nt erütromütsiin); − tsimetidiin (maohaavandite ravim).

Need ravimid võivad nõrgendada valproehappe toimet: − teatud epilepsiavastased ravimid (nt fenütoiin, fenobarbitaal, primidoon, karbamasepiin); − malaariavastased ravimid (nt meflokiin ja klorokviin); − karbapeneemi tüüpi antibiootikumid; − rifampitsiin (antibiootikum, millega ravitakse bakteriaalseid nakkusi, nt tuberkuloosi);

− kolestüramiin, mida kasutatakse vere lipiidide (rasvade) sisalduse langetamiseks; − östrogeeni sisaldavad ravimid (kaasa arvatud mõned rasestumisvastased ravimid); − metamisool, mida kasutatakse valu ja palaviku leevendamiseks.

Palun teavitage kindlasti oma arsti, eriti juhul kui te ravite bakteriaalset infektsiooni karbapeneemi tüüpi antibiootikumiga. Valproehappe ja karbapeneemide kooskasutamist tuleb vältida, sest see võib valproehappe toimet märkimisväärselt vähendada. Valproehappe samaaegne manustamine koos proteaasi inhibiitoritega, nagu lopinaviir ja ritonaviir (kasutatakse HIV-nakkuse ravis) võib vähendada valproehappe metaboliitide (ainevahetuse tulemusena tekkiv aine) sisaldust.

Teised koostoimed − Fluoksetiini (depressioonivastane ravim) samaaegsel manustamisel võib valproehappe kontsentratsioon veres suureneda või mõnel juhul väheneda. − Kui Convulex’i manustatakse koos topiramaadi või atsetasoolamiidiga, jälgib arst teie ravi hoolikalt, et avastada ajukahjustuse sümptomid ja/või hüperammoneemia. − Kui kvetiapiini ja Convulex’i manustatakse samaaegselt, võib see suurendada neutropeenia või leukopeenia (teatud vererakkude arvu vähenemine) riski.

Convulex koos alkoholiga Convulex võib tugevdada alkoholi mõju, seetõttu peab ravi ajal alkoholi tarbimist vältima.

Rasedus, imetamine ja viljakus

Olulised juhised naistele

Epilepsia − Te ei tohi kasutada Convulex’i epilepsia raviks raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui teised ravimid teile ei toimi. − Te ei tohi kasutada Convulex’i epilepsia raviks, kui olete rasestumisvõimeline naine, välja arvatud juhul, kui kasutate tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid (kontratseptiive) kogu ravi vältel Convulex’iga. Ärge lõpetage Convulex’i või rasestumisvastaste vahendite kasutamist enne, kui olete rääkinud oma arstiga. Teie arst annab teile edasisi juhiseid.

Raseduse ajal valproehappe manustamisega seotud ohud (sõltumata haigusest, mida valproehappega ravitakse) − Teavitage kohe oma arsti, kui planeerite rasedust või olete rase. − Valproehappe kasutamine raseduse ajal on ohtlik. Mida suurem on annus, seda suurem on oht, kuid oht kaasneb kõikide annustega. − Valproehape võib põhjustada tõsiseid sünnidefekte ning mõjutada lapse kehalist ja vaimset arengut pärast sündi. Need riskid kaasnevad valproehappega nii üksikravimina kui ka koos teiste ravimitega. Kõige sagedamini teatatud sünnidefektid on selgroolüli lõhestumus (spina bifida ehk selgroolülide arenguhäire), näo ja kolju väärarendid, südame, neerude, kuseteede ja suguelundite väärarendid, käte ja jalgade defektid ning mitmed liitväärarendid, mis mõjutavad erinevaid organeid ja kehaosi. Sünnidefektid võivad põhjustada raskeid puudeid. − Teatatud on kuulmise probleemidest või kurtusest üsasiseselt valproehappega kokku puutunud lastel. − Üsasiseselt valproehappega kokku puutunud lastel on teatatud silma väärarenditest koos teiste kaasasündinud väärarenditega. Need silma väärarendid võivad mõjutada nägemist. − Kui te kasutate valproehapet raseduse ajal, on teil teistest naistest suurem oht saada ravi vajava sünnidefektiga laps. Valproehapet on kasutatud palju aastaid, mistõttu on teada, et valproehappega ravitavad naised saavad sünnidefektiga lapse ligikaudu 10 juhul iga 100 sündinud lapse kohta. Võrdlusnäitaja epilepsiat mittepõdevatel naistel on 2...3 juhtu iga 100 sündinud lapse kohta. − Hinnanguliselt esineb lapseea arenguhäireid kuni 30%...40% koolieelikutest, kelle emad said raseduse ajal ravi valproehappega. Mõjutatud lapsed võivad hakata hiljem kõndima ja rääkima, olla teistest lastest vaimselt vähem võimekad ning neil võib-olla raskusi sõnavara ja mäluga. − Valproehappega kokkupuutunud lastel diagnoositakse sagedamini autismispektri häireid ja on tõendeid, et neil lastel on suurem tõenäosus tähelepanu- ja aktiivsushäire sümptomite tekkeks. − Enne teile selle ravimi määramist, peab arst olema selgitanud, mis võib juhtuda teie lapsega, kui te rasestute ravi ajal valproehappega. Kui te otsustate hiljem, et soovite last saada, ei tohi te lõpetada oma ravimi ega ka rasestumisvastase vahendi kasutamist enne, kui olete seda arutanud oma arstiga. − Kui te olete valproehappega ravitava tüdruku lapsevanem või hooldaja, peate pärast valproehappega ravitava lapse esimest menstruatsiooni võtma ühendust oma arstiga. − Küsige oma arstilt foolhappe kasutamise kohta, kui te plaanite rasedust. Foolhape võib vähendada selgroolüli lõhestumuse üldist tekkeohtu ja raseduse varase katkemise ohtu, mis kaasneb iga rasedusega. Ei ole siiski tõenäoline, et see vähendab valproehappe kasutamisega seotud sünnidefektide tekkeohtu.

Palun lugege järgnevalt kirjeldatud olukordi ja valige, mis sobib teie seisundiga: − MA ALUSTAN RAVI CONVULEX’IGA − MA KASUTAN CONVULEX’I JA EI PLANEERI RASEDUST − MA KASUTAN CONVULEX’I JA PLANEERIN RASEDUST − MA OLEN RASE JA KASUTAN CONVULEX’I

MA ALUSTAN RAVI CONVULEX’IGA Kui teile määratakse esmakordselt ravi Convulex’iga, peab arst olema selgitanud teile ohte veel sündimata lapsele, kui te rasestute. Kui te olete rasestumisvõimeline, peate kindlasti kasutama tõhusat rasestumisvastast vahendit kogu ravi vältel Convulex’iga, ilma katkestusteta. Pidage nõu oma arsti või pereplaneerimise spetsialistiga, kui vajate nõuannet rasedusest hoidumiseks.

Olulised sõnumid − Rasedus peab olema enne ravi alustamist Convulex’iga välistatud rasedusuuringu tulemusega, mille kinnitab arst. − Te peate kasutama tõhusat rasestumisvastast vahendit kogu ravi vältel Convulex’iga. − Te peate arutama sobivaid rasestumisvastaseid vahendeid (kontratseptiivid) oma arstiga. Teie arst teavitab teid raseduse ennetamisest ja võib suunata teid erialaspetsialistile, kes annab nõu rasedusest hoidumise võimaluste osas. − Te peate regulaarselt (vähemalt üks kord aastas) käima epilepsia ravis kogenud eriarsti vastuvõtul. Teie arst veendub selle visiidi käigus, et olete teadlik kõikidest ohtudest ja juhistest seoses valproehappe kasutamisega raseduse ajal ning mõistate neid. − Teavitage oma arsti, kui soovite rasestuda. − Teavitage kohe oma arsti, kui olete rase või kahtlustate rasedust.

MA KASUTAN CONVULEX’I JA EI PLANEERI RASEDUST Kui te jätkate ravi Convulex’iga, aga ei kavatse rasestuda, veenduge, et kasutate tõhusat rasestumisvastast vahendit kogu ravi vältel Convulex’iga, ilma katkestusteta. Pidage nõu oma arsti või pereplaneerimise spetsialistiga, kui vajate nõuannet rasedusest hoidumiseks.

Olulised sõnumid − Te peate kasutama tõhusat rasestumisvastast vahendit kogu ravi vältel Convulex’iga. − Te peate arutama sobivaid rasestumisvastaseid vahendeid (kontratseptiivid) oma arstiga. Teie arst annab teile teavet raseduse ennetamisest ja võib suunata teid erialaspetsialistile, kes annab nõu rasedusest hoidumise võimaluste osas. − Te peate regulaarselt (vähemalt üks kord aastas) käima epilepsia ravis kogenud eriarsti vastuvõtul. Teie arst veendub selle visiidi käigus, et olete teadlik kõikidest ohtudest ja juhistest seoses valproehappe kasutamisega raseduse ajal ning mõistate neid. − Teavitage oma arsti, kui soovite rasestuda. − Teavitage kohe oma arsti, kui olete rase või kahtlustate rasedust.

MA KASUTAN CONVULEX’I JA PLANEERIN RASEDUST Kui te planeerite rasedust, käige esmalt oma arsti vastuvõtul. Ärge lõpetage Convulex’i ega ka rasestumisvastaste vahendite kasutamist enne, kui olete rääkinud oma arstiga. Teie arst annab teile edasisi juhiseid. Valproehappega ravitud emadel sündinud lastel on tõsine oht sünnidefektide ja arenguprobleemide tekkeks, mis võivad põhjustada tõsist puuet. Teie arst suunab teid epilepsia ravis kogenud eriarstile, et saaks varakult hinnata alternatiivseid ravivõimalusi. Eriarst võib rakendada mitmeid abinõusid, et teie rasedus kulgeks võimalikult sujuvalt ning mis tahes riskid teile ja lootele oleks võimalikult väikesed. Teie arst võib otsustada muuta Convulex’i annust, vahetada ravimit või lõpetada ravi Convulex’iga pikka aega enne rasestumist, mis tagab teie haiguse püsimise stabiilsena. Küsige oma arstilt foolhappe kasutamise kohta, kui te plaanite rasedust. Foolhape võib vähendada selgroolüli lõhestumuse üldist tekkeohtu ja raseduse enneaegse katkemise ohtu, mis kaasneb iga rasedusega. Ei ole siiski tõenäoline, et see vähendab valproehappe kasutamisega seotud sünnidefektide tekkeohtu.

Olulised sõnumid − Ärge lõpetage Convulex’i kasutamist ilma arsti korralduseta. − Ärge lõpetage rasestumisvastaste vahendite (kontratseptsioon) kasutamist enne, kui olete nõu pidanud oma arstiga ja koostanud üheskoos plaani, mis tagab, et teie haigusseisund on kontrolli all ja ohud lapsele vähendatud.

− Käige esmalt oma arsti vastuvõtul. Arst veendub selle visiidi ajal, et olete teadlik kõikidest ohtudest ja juhistest seoses valproehappe kasutamisega raseduse ajal ning mõistate neid. − Teie arst püüab asendada teie ravimi teise ravimiga või lõpetada ravi Convulex’iga pikka aega enne rasestumist. − Leppige kokku kiireloomuline visiit oma arstile, kui olete rase või kahtlustate rasedust.

MA OLEN RASE JA KASUTAN CONVULEX’I Ärge lõpetage Convulex’i kasutamist ilma arsti korralduseta, sest teie seisund võib halveneda. Leppige kokku kiireloomuline visiit oma arstile, kui olete rase või kahtlustate rasedust. Teie arst annab teile edasisi juhiseid. Valproehappega ravitud emadel sündinud lastel on tõsine oht sünnidefektide ja arenguprobleemide tekkeks, mis võivad põhjustada tõsist puuet. Teie arst suunab teid epilepsia ravis kogenud eriarstile, et saaks hinnata alternatiivseid ravivõimalusi. Erandlikel asjaoludel, kui Convulex on ainus ravivõimalus raseduse ajal, jälgitakse väga hoolikalt teie haigusseisundit ja loote arengut. Teid ja teie partnerit võidakse nõustada ja abistada seoses rasedusaegse valproehappe kasutamisega. Küsige oma arstilt foolhappe kasutamise kohta. Foolhape võib vähendada selgroolüli lõhestumuse üldist tekkeohtu ja raseduse varase katkemise ohtu, mis kaasneb iga rasedusega. Ei ole siiski tõenäoline, et see vähendab valproehappe kasutamisega seotud sünnidefektide tekkeohtu. Olulised sõnumid − Leppige kokku kiireloomuline visiit oma arstile, kui olete rase või kahtlustate rasedust. − Ärge lõpetage Convulex’i kasutamist ilma arsti korralduseta. − Veenduge, et teid suunatakse epilepsia ravis kogenud eriarstile, et hinnata alternatiivsete ravivõimaluste vajadust. − Te peate läbima põhjaliku nõustamise Convulex’i ohtudest raseduse ajal, kaasa arvatud teratogeensus ja mõju lapse arengule. − Veenduge, et teid suunatakse prenataalseks jälgimiseks eriarstile, et tuvastada võimalikke väärarenguid.

Lugege kindlasti patsiendijuhist, mille saate oma arstilt. Teie arst arutab teiega iga-aastast ohtude teadvustamise vormi ja palub teil selle allkirjastada ning alles hoida. Te saate samuti apteekrilt patsiendikaardi, mis meenutab teile valproehappe ohte raseduse ajal.

Olulised juhised meespatsientidele Võimalikud riskid, mis on seotud valproehappe kasutamisega 3 kuu jooksul enne lapse eostamist

Uuring näitab, et lastel, kelle isad said ravi valproehappega kuni 3 kuu jooksul enne lapse eostamist, võivad tekkida liikumise ja vaimse arengu häired (arenguprobleemid varases lapseeas). Selles uuringus täheldati nimetatud häireid ligikaudu 5 lapsel 100-st, kelle isad said ravi valproehappega, võrreldes ligikaudu 3 lapsega 100-st, kelle isad said ravi lamotrigiini või levetiratsetaamiga (teised sama näidustusega ravimid). Arenguhäirete risk lastel, kelle isad lõpetasid ravi valproehappega enam kui 3 kuud enne lapse eostamist (see on aeg, mis on vajalik seemnerakkude uuenemiseks), on teadmata. Uuringul on piiranguid ja seetõttu ei ole selge, kas liikumise ja vaimse arengu häirete suurenenud risk oli põhjustatud valproehappest. Uuring ei olnud piisavalt suur, et näidata millist tüüpi liikumise ja vaimse arengu häirete tekkeks võib lastel täpsemalt risk olla.

Ettevaatusabinõuna arutab arst teiega − võimalikku riski lastel, kellel isad on saanud ravi valproehappega kuni 3 kuu jooksul enne lapse eostamist; − vajadust kaaluda tõhusa kontratseptsiooni (raseduse vältimise vahendite) kasutamist teil ja teie naissoost partneril teie ravi ajal valproehappega ja kuni 3 kuu jooksul pärast valproehappega ravi lõpetamist (see on aeg, mis on vajalik seemnerakkude uuenemiseks); − vajadust nõu pidada oma arstiga, kui kavatsete last eostada ja enne kontratseptsiooni (raseduse vältimise vahendite) kasutamise lõpetamist;

− võimalust kasutada muud ravi sõltuvalt teie individuaalsest olukorrast. Ärge loovutage spermat ravi ajal valproehappega ja kuni 3 kuu jooksul pärast valproehappega ravi lõpetamist.

Pidage nõu oma arstiga, kui soovite last saada.

Kui teie naissoost partner rasestub ajal, kui olete 3 kuu jooksul enne lapse eostamist kasutanud valproehapet ja teil on küsimusi, võtke ühendust oma arstiga. Ärge lõpetage ravi ilma arstiga nõu pidamata. Ravi lõpetamise korral võivad teie haigusnähud halveneda.

Te peate käima regulaarselt arsti vastuvõtul. Vastuvõtul arutab arst teiega ettevaatusabinõusid, mida on vaja rakendada seoses valproehappega ja teisi ravivõimalusi, mida saab kasutada teie haiguse raviks sõltuvalt teie individuaalsest olukorrast.

Lugege kindlasti patsiendijuhendit, mille saate oma arstilt. Apteeker annab teile pakendist patsiendikaardi, milles tuletatakse teile valproehappe kasutamisega seotud võimalikke riske meelde.

Imetamine Convulex eritub rinnapiima väga vähesel määral. Pidage nõu oma arstiga, kas te tohite oma last rinnapiimaga toita.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine Ettevaatust: selle ravimi manustamine võib mõjutada teie reaktsioonivõimet ja autojuhtimise suutlikkust. See võib ilmneda eriti juhul, kui te võtate samaaegselt teisi krambivastaseid ravimeid või ravimeid, millel on rahustav või und tekitav toime. Teisalt, epilepsiaga patsiendid võivad aktiivselt liikluses osaleda pärast mitut krambihoogudeta kuud. Teie arst annab teada, kui võite autot juhtida.. Convulex sisaldab naatriumi Ravim sisaldab ligikaudu 81,5 milligrammi naatriumi (söögisoola peamine koostisosa) ühe ampulli kohta, mis on võrdne 4,1% Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g. Rääkige oma arstiga, kui te vajate ravimit 4 ml või enam ööpäevas pikaajaliselt, sellega tuleb arvestada kontrollitud naatriumisisaldusega dieedil olevate patsientide puhul.

3. Kuidas Convulex’i kasutada

Tütarlapsed ja rasestumisvõimelised naised Ravi Convulex’iga peab alustama ja jälgima epilepsia ravikogemusega arst.

Meespatsiendid On soovitatav, et ravi Convulex’iga alustab ja jälgib epilepsia ravis kogenud eriarst (vt lõik 2 „Olulised juhised meespatsientidele“).

Convulex 100 mg/ml süstelahust manustatakse veeni ja seda teeb tervishoiutöötaja.

Arst määrab teie jaoks sobiva annuse ja ravi kestuse.

Üldiselt kehtivad järgnevad annustamissoovitused.

Täiskasvanud Manustamisel aeglase intravenoosse süstina on soovitatav annus vahemikus 5…10 milligrammi naatriumvalproaati kehakaalu kilogrammi kohta. Täiskasvanutel vastab see ligikaudu 500 milligrammile naatriumvalproaadile ehk ühele ampullile 65 kilogrammi kaaluva patsiendi puhul.

Manustamisel infusioonina (veeni tilgutamine) on soovitatav annus üldiselt 0,5…1 milligramm naatriumvalproaati kehakaalu kilogrammi kohta tunnis.

Kasutamine patsientidel, kes juba saavad suukaudset ravi valproehappega. Minnes üle suukaudselt intravenoossele manustamisele, võib seda teha annuse suhtega 1:1. Convulex’i süstelahust manustatakse süstina või infusioonina tavaliselt 12 tundi pärast viimast suukaudset annust.

Kui on vaja kiiresti saavutada kõrge kontsentratsioon vereplasmas ja seda säilitada, on soovitatav toimida järgmiselt: manustada 15 milligrammi naatriumvalproaati kehakaalu kilogrammi kohta intravenoosse süstina 5 minuti jooksul, misjärel 30 minutit hiljem alustada intravenoosset infusiooni kiirusega 1 milligramm kehakaalu kilogrammi kohta tunnis püsijälgimisega, kuni saavutatakse kontsentratsioon vereplasmas ligikaudu 75 mikrogrammi milliliitris. Ravi optimeerimiseks tuleb annust kohandada vastavalt patsiendi kliinilisele seisundile.

Kui Convulex’i süstelahust manustatakse korduvalt või püsiinfusioonina, ei tohi ületada ööpäevast koguannust 2500 milligrammi naatriumvalproaati.

Lapsed Lastel (vanematel kui 2 kuud) võib üldiselt säilitada eelnevalt manustatud suukaudset annust (tavaliselt vahemikus 20…30 milligrammi kehakaalu kilogrammi kohta ööpäevas). Infusioonikiirus manustamisel intravenoosse süsti või infusioonina on ligikaudu 0,8…1,35 milligrammi kehakaalu kilogrammi kohta tunnis.

Keskmised ööpäevased annused on tavaliselt järgmised: − 20 milligrammi naatriumvalproaati kehakaalu kilogrammi kohta täiskasvanutel ja eakatel; − 25 milligrammi naatriumvalproaati kehakaalu kilogrammi kohta noorukitel; − 30 milligrammi naatriumvalproaati kehakaalu kilogrammi kohta lastel.

Neeruhaigusega patsiendid Kui teie neerud ei tööta korralikult või teie vere valgusisaldus on madal (hüpoproteineemia), võib arst kohandada ravimi annust. Arst kohandab ravimi annust kliinilise ravivastuse alusel, sest ravimi kontsentratsiooni jälgimine vereplasmas võib olla eksitav.

Manustamisviis ja kestus Intravenoosne süst või infusioon (tilgutamine veeni). Convulex’i süstelahust peab manustama otse veeni kas aeglase süstina (3…5 minuti jooksul) või infusiooni teel (püsiinfusioonina või korduvalt).

Infusioonilahuse valmistamiseks võib kasutada järgmisi lahuseid: − isotooniline naatriumkloriid, − 5% glükoos, − Ringer-laktaat.

Manustada tohib ainult selget ja värvitut või kergelt kollakat lahust.

Kohe kui teie tervislik seisund võimaldab, asendab arst ravi süstitava Convulex’iga suukaudse ravimvormiga, mida manustatakse ligikaudu 12 tundi pärast Convulex süstelahuse viimast manustamist.

Kui teile manustatakse Convulex’i rohkem, kui ette nähtud Convulex’i süstelahust manustatakse tavaliselt haiglas, kus arst määrab hoolikalt õige annuse. Kui teil on ükskõik milliseid küsimusi, küsige arstilt või meditsiiniõelt. Teave arstile: juhiseid tegutsemiseks üleannustamise korral kohta on infolehe lõpus.

Kui te lõpetate Convulex’i kasutamise Ärge lõpetage Convulex’i kasutamist seetõttu, et te tunnete end paremini, sest see võib kohe põhjustada haiguse taasteket ja seisundi halvenemist. Ravi Convulex’iga järsk lõpetamine võib põhjustada krambihoogude sagenemist. Seetõttu on vaja esmalt arstiga nõu pidada, millal ja kuidas selle ravimi võtmine lõpetada.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Teatatud on järgmistest kõrvaltoimetest.

Väga sage (võivad tekkida rohkem kui 1 inimesel 10-st): − kontrollimatu värisemine või vappumine ühes või mitmes kehaosas (treemor); − iiveldus.

Sage (võivad tekkida kuni 1 inimesel 10-st): − ravi valproehappega võib põhjustada mööduvaid vererakkude muutusi või hüübivushäireid (vereliistakute vähesus ehk trombotsütopeenia), eriti suurte raviannuste puhul; − punaste vereliblede vähesus (aneemia); − söögiisu suurenemine; − kehakaalu tõus; − naatriumisisalduse vähenemine veres (hüponatreemia); − isutus (anoreksia); − ärrituvus; − hallutsinatsioonide ehk olematute asjade nägemine või tajumine ärkvel ja teadvusel (nt häälte kuulmine); − segasusseisund; − agressiivsus; − rahutus; − tähelepanuhäired; − kõditav, surisev tunne või tuimus, värisemine;

− liikumishäired lihaste koordinatsiooni regulatsiooni kahjustuse tõttu ajus (nn ekstrapüramidaalsed häired, stuupor ehk tardumus); − pööritustunne; − unisus, uimasus; − mäluhäired; − krambid; − peavalu; − silmade tõmblemine (nüstagmid); − osaliselt mööduv kõrvakohin (tinnitus) ja kuulmislangus; − suurenenud veritsus; − oksendamine, kõhulahtisus, isutus või kõhukinnisus, eriti ravi alguses; − igemehaigused, peamiselt igemete hüperplaasia; − ülakõhu valu; − ülitundlikkusreaktsioonid; − küünte ja küünelooži kahjustused; − mööduv juuksekadu; − tugev kramplik kõhuvalu menstruatsiooni ajal (düsmenorröa); − kusepidamatus.

Aeg-ajalt (võivad tekkida kuni 1 inimesel 100-st):

− valgete vereliblede arvu oluline vähenemine (leukopeenia); − kõigi vererakkude arvu oluline vähenemine, mis võib põhjustada nõrkust, verevalumeid või suurendada nakkuste tõenäosust (pantsütopeenia); − antidiureetilise hormooni tootmise suurenemine organismis, mis põhjustab vedeliku kogunemist kudedes (antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom); − ülemääraselt meessuguhormoone ehk androgeenne naistel (hüperandrogenism); − akne ja ülemäärane karvakasv näol või kehal; − juuste kahjustused (näiteks juuste tekstuuri muutus, värvi muutus, ebanormaalne kasv); − teadvusetus; − teatud lihaste pidev pingutamine ja kokkutõmbumine (spastilisus), mis põhjustab probleeme kõndimisel ja rääkimisel (ataksia); − ajutalitluse häired (entsefalopaatia); − letargia (tardumus, millele mõnikord järgneb teadvusehäire ja vahel seondub hallutsinatsioonide ja krampidega); − mööduv parkinsonism (treemor, jäikus ja jalgade lohistamine); − surin või torkiv tunne jäsemetes (paresteesia); − krampide süvenemine; − valu, naha punetus või sügelus, mis võivad olla veresoonte põletiku (vaskuliidi) tunnused; − hingamisraskused, valu või survetunne rindkeres (eriti sissehingamisel), hingeldus ja kuiv köha, mis on tingitud vedeliku kogunemisest kopsudes (pleuraefusioon); − suurenenud süljevoolus (hüpersalivatsioon); − kõhunäärmepõletik, mis võib kulgeda eluohtlikult (vt lõik 2 „Muud olulised asjad, mida peate teadma enne Convulex’i manustamist“); − raske maksakahjustus, mis võib mõnikord lõppeda surmaga (vt lõik 2 „Muud olulised asjad, mida peate teadma enne Convulex’i manustamist“); − naha ja limaskestade allergiline valulik turse, eriti näol (angioödeem); − lööve; − luukoe kahjustus, kaasa arvatud osteopeenia ja osteoporoos (luuhõrenemine) ning luumurrud; pidage nõu oma arsti või apteekriga, kui te kasutate epilepsiavastaseid ravimeid pikaajaliselt, teil on olnud osteoporoos või võtate steroide; − neeruhäire (neerupuudulikkus); − menstruatsiooni puudumine naistel (amenorröa); − madal kehatemperatuur; − perifeerne turse (vedeliku kogunemine kudedesse); − paiksed reaktsioonid süstekohal; mõni minut pärast süstelahuse manustamist võib tekkida mõne minuti jooksul mööduv iiveldus ja uimasus.

Harv (võivad tekkida kuni 1 inimesel 1000-st): − vererakkude tootmise vähenemine luuüdis (kaasa arvatud puhas punavere aplaasia, agranulotsütoos, makrotsütaarne aneemia, makrotsütoos, müelodüsplastiline sündroom); − allergilised reaktsioonid (alates lööbest kuni ülitundlikkusreaktsioonini); − kilpnäärmehormooni ebanormaalselt madal tase (hüpotüreoos); − testosterooni sisalduse suurenemine; − oksendamine, liigutuste koordinatsiooni häired ja teadvuse järk-järguline hägustumine võivad olla vere ammoniaagisisalduse suurenemise (hüperammoneemia) tunnused; selliste sümptomite tekkel pöörduge kohe arstile; − rasvumine; − hüperaktiivsus; − ebatavaline käitumine; − õppimishäired; − krooniline ajutalitluse häire (entsefalopaatia); − mööduv dementsus; − närvirakkude ja nendevaheliste jätkete kadu (ajuatroofia); − tunnetushäired;

− topeltnägemine; − potentsiaalselt eluohtlik seisund, mis mõjutab vähem kui 10% nahast ja mille korral rakusurm põhjustab marrasnaha (epidermise ehk naha pindmise kihi) irdumist pärisnahast (dermisest ehk naha keskmisest kihist; Stevensi-Johnsoni sündroom); − eluohtlik seisund, mis mõjutab enam kui 30% nahast ja mille korral rakusurm põhjustab marrasnaha irdumist pärisnahast (toksiline epidermaalne nekrolüüs); − naha ja limaskesta tugev reaktsioon, mis võib hõlmata löövet ja koe irdumist või kärbumist (multiformne erüteem); − ravimilööve koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS-sündroom); − süsteemne söötraig (erütematoosne luupus, haruldane immuunhaigus); − kahjustunud skeletilihaste lagunemine (rabdomüolüüs); − voodimärgamine (enurees); − põletik neerutorukeste vahelises ruumis (tubulointerstitsiaalne nefriit); − neerutorukeste mööduv kahjustus väikeste molekulide tagasiimendumise häirega (Fanconi sündroom); − viljatus meestel; − muutused munasarjades ja menstruaaltsükli häired naistel (polütsüstiliste munasarjade sündroom); − vere hüübimishäired; − kõrvalekalded hüübimisuuringute tulemustes; − biotiini vähesus või puudulikkus (haruldane toitumishäire); − porfüüria (haruldane ainevahetushaigus); − koekahjustused, kui valproehapet on tahtmatult süstitud arterisse või veeni ümbrusse; põletik süstekohas, valu.

Väga harv (võivad tekkida kuni 1 inimesel 10 000-st): − rinnanäärmete suurenemine meestel; − ajutalituse mööduvad häired või teadvusekadu; kui märkate mõnda neist või sarnastest sümptomitest, pöörduge võimalikult kiiresti arstile.

Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel): − depressiivsed seisundid; − erksuse suurenemine; − naha ja limaskestade tumedamad alad (hüperpigmentatsioon).

Palun teavitage oma arsti, kui märkate endal suurenenud veritsuskalduvust või teil tekivad verevalumid tavapärasest kergemini.

Ravi alguses võib tekkida maksatalitluse laboratoorsete näitajate mööduv tõus.

Täiendavad kõrvaltoimed lastel Valproehappe mõned kõrvaltoimed tekivad lastel sagedamini või on raskemad kui täiskasvanutel. Need on muuhulgas maksakahjustus, kõhunäärme põletik (pankreatiit), agressiivsus, rahutus (agitatsioon), tähelepanuhäired, ebatavaline käitumine, hüperaktiivsus ja õppimishäired.

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Convulex’i säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi. Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 24 tunni jooksul temperatuuril 20°C...25°C. Kui pakendi avamise, preparaadi manustamiskõlblikuks muutmise, lahjendamise meetodid ei välista mikrobioloogilise saastatuse ohtu, tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil pärast „EXP“. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Convulex sisaldab − Toimeaine on naatriumvalproaat. 1 ampull sisaldab 500 milligrammi naatriumvalproaati (vastab 433,9 milligrammile valproehappele). − Teised koostisosad on dinaatriumvesinikfosfaadi dodekahüdraat, naatriumhüdroksiid, süstevesi.

Kuidas Convulex välja näeb ja pakendi sisu Selge värvitu või kergelt kollakas lahus (pH väärtus 7,4). Üks pakk sisaldab 5 ampulli (värvitu, I tüüpi klaas), igas 5 milliliitrit lahust.

Müügiloa hoidja ja tootja G.L. Pharma GmbH Schlossplatz 1 A-8502 Lannach Austria

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

Müügiloa hoidja esindaja Eestis: COVALENT oü Lõõtsa 8, 11415 Tallinn Tel: (+372) 6600945

Infoleht on viimati uuendatud detsembris 2024.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- Järgmine teave on ainult tervishoiutöötajatele

Üleannustamine Teatatud on juhusliku või kavatsusliku üleannustamise juhtudest. Maksimaalset terapeutilist taset 5…6 korda ületav kontsentratsioon vereplasmas põhjustab tõenäoliselt ainult iiveldust, oksendamist ja pööritustunnet. Massiivne üleannustamine, mille korral kontsentratsioon vereplasmas ületab maksimaalset terapeutilist taset 10…20 korda, võib pärssida kesknärvisüsteemi ja hingamist.

Sümptomid Massiivse üleannustamise sümptomid on muuhulgas kooma, lihasnõrkus, hüpo-/arefleksia, mioos, pärsitud hingamine, metaboolne atsidoos, hüpotensioon ja tsirkulatoorne kollaps/šokk. Sümptomid võivad siiski suuresti varieeruda. Valproehappe väga kõrge kontsentratsioon vereplasmas põhjustab

neuroloogilisi häireid, nt suurendab krambivalmidust. Teatatud on koljusisese rõhu tõusust ja ajutursest. Kirjeldatud on surmaga lõppenud massiivse üleannustamise üksikjuhte. Valproehappe preparaatide naatriumisisaldus võib üleannustamise korral põhjustada hüpernatreemiat.

Ravi Spetsiifilist antidooti ei teata. Üleannustamise ravi on sümptomaatiline, k.a tegevused toimeaine eemaldamiseks organismist ning elutähtsate funktsioonide toetamine: esile kutsutud oksendamine, maoloputus (10…12 tunni jooksul pärast sisse võtmist koos aspiratsiooni vältimisega) ning jälgimine intensiivravi tingimustes koos toetava ventilatsiooniga vajadusel. Edukalt on kasutatud hemodialüüsi, hemoperfusiooni ja forsseeritud diureesi, kuid eemaldatav on ainult valproehappe vaba fraktsioon (ligikaudu 10%). Peritoneaaldialüüsi kasu on vähene. Aktiivsöega hemoperfusiooni, vereplasma täieliku vahetuse ja vereplasma ülekande kohta on kogemused piiratud. Seetõttu soovitatakse mitteinvasiivset ravi, ilma spetsiifilist detoksikatsioonimeetodit rakendamata, koos ravimi kontsentratsiooni jälgimisega, eriti lastel. Kasutatud on ka naloksooni intravenoosselt koos aktiivsöe manustamisega suu kaudu, et parandada patsiendi teadvust.


Pakendi infoleht: teave kasutajale

Sellele ravimile kohaldatakse täiendavat järelevalvet, mis võimaldab kiiresti tuvastada uut ohutusteavet. Te saate sellele kaasa aidata, teatades ravimi kõigist võimalikest kõrvaltoimetest. Kõrvaltoimetest teatamise kohta vt lõik 4.

Convulex’i (valproehappe) manustamine raseduse ajal võib loodet tõsiselt kahjustada. Kui te olete rasestumisvõimeline naine, peate kasutama tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid (kontratseptsiooni) kogu ravi vältel Convulex’iga, ilma katkestusteta. Teie arst arutab seda teiega, kuid te peate ka järgima juhiseid selle infolehe 2. lõigus. Leppige kokku kiireloomuline visiit oma arstile, kui planeerite rasedust või kahtlustate rasedust.

Ärge lõpetage Convulex’i kasutamist ilma arsti korralduseta, sest teie seisund võib halveneda.

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet. − Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda. − Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga. − Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased. − Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord 1. Mis ravim on Convulex 300 mg, 500 mg gastroresistentsed pehmekapslid (Convulex) ja milleks seda kasutatakse

1. Mis ravim on Convulex ja milleks seda kasutatakse

Convulex’i toimeaine on valproehape, millel on krambivastane toime erinevat tüüpi epilepsiahoogude korral. Valproehapet kasutatakse erinevate epilepsiavormide (krampide) raviks.

2. Mida on vaja teada enne Convulex’i võtmist

Convulex’i ei tohi kasutada − kui olete valproehappe või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline; − kui teie maks ei ole terve; − kui teie peres on olnud maksahaigusi; − kui teie kõhunäärmetalitlus on tõsiselt häiritud; − kui te põete maksa porfüüriat (harv ainevahetushaigus); − kui teil on uureatsükli häire (ainevahetushaigus); − kui teil on pärilik (geneetiline) mitokondrite talitlushäire (ainevahetushaigus, nt Alpers- Huttenlocher’i sündroom).

Epilepsia

− Te ei tohi kasutada Convulex’i epilepsia raviks raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui teised ravimid teile ei toimi. − Te ei tohi kasutada Convulex’i epilepsia raviks, kui olete rasestumisvõimeline naine, välja arvatud juhul, kui kasutate tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid (kontratseptiive) kogu ravi vältel Convulex’iga. Ärge lõpetage Convulex’i või rasestumisvastaste vahendite kasutamist enne, kui olete rääkinud oma arstiga. Teie arst annab teile edasisi juhiseid (vt järgnev lõik „Rasedus, imetamine ja viljakus. Olulised juhised naistele“). Hoiatused ja ettevaatusabinõud

Enne Convulex’i võtmist pidage nõu oma arstiga. − Kui teile on plaanis teha kirurgiline protseduur, rääkige enne seda oma arstile, et manustate Convulex’i, sest valproehape võib pikendada veritsusaega. − Kui teil on luupus (söötraig – immuunsüsteemi haigus, mis kahjustab nahka, luid, liigeseid, kopse ja neere), tohite Convulex’i manustada ainult siis, kui arst on seda selgesõnaliselt lubanud. − Kui te teate, et teie suguvõsas on pärilik haigus, mis põhjustab mitokondrite talitlushäiret. − Kui teil on ainevahetushaigus nimega karnitiin-palmitoüül-transferaas II puudulikkus, sest ravimisel valproehappega suureneb rabdomüolüüsi (tõsine lihasekahjustus) risk. − Kui teil on kunagi pärast valproehappe võtmist tekkinud tõsine nahalööve või naha koorumine, villid ja/või haavandid suus.

Muud olulised asjad, mida peate teadma enne Convulex’i võtmist

− Maksa ja/või pankrease kahjustus Harvadel juhtudel on teatatud tõsistest maksakahjustustest, mis võivad põhjustada isegi surma. Nende potentsiaalselt eluohtlike seisundite oht on eriti suur väikelastel (vanuses kuni 3 aastat), ainevahetushäirete või raskete krambihoogudega lastel, eriti kui kaasnevad vaimse tervise probleemid. Enamikul juhtudest täheldati maksakahjustusi esimese kuue ravikuu jooksul, eriti vahemikus 2…12 nädalat ning enamasti koosmanustamisel teiste epilepsiavastaste ravimitega.

Järgmised mittespetsiifilised sümptomid võivad viidata raskele maksakahjustusele: krambihoogude sageduse suurenemine, üldine nõrkus või halb enesetunne, isutus, oksendamine, kõhuvalu, tursed (vedeliku kogunemine organismi), apaatia, unisus, kollatõbi. Sarnased sümptomid võivad tekkida ka pankreatiidiga (kõhunäärmepõletik) patsientidel. Kui märkate mõnda sellist sümptomit, pöörduge kohe arstile, et teha vajalikud uuringud.

Maksakahjustuse risk võib suureneda, kui samaaegselt manustatakse atsetüülsalitsüülhapet (aspiriin) See risk on eriti suur imikutel ja väikelastel. Lastele vanuses kuni 12 aastat ei tohi Convulex’i koos atsetüülsalitsüülhappega manustada. Noorukitel tohib neid ravimeid koos manustada alles pärast kasu ja riski hoolikat hindamist arsti poolt, sest see võib suurendada kalduvust veritsusele ja tugevdada Convulex’i toimet.

− Valproehappe kasutamisega seoses on teatatud tõsistest nahareaktsioonidest, kaasa arvatud Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs, eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega ravimireaktsioon (DRESS), multiformne erüteem ja angioödeem. Võtke kohe ühendust oma arstiga, kui märkate mõnda lõigus 4 kirjeldatud tõsiste nahareaktsioonidega seotud sümptomit.

− Väikesel arvul inimestel, keda ravitakse epilepsiavastaste ravimitega nagu Convulex, on tekkinud enesevigastuse või enesetapumõtted. Kui teil ükskõik mis ajal tekivad sellised mõtted, võtke otsekohe ühendust oma arstiga.

− Varasema luuüdi kahjustusega patsiendid võivad vajada erijälgimist ravi ajal.

− Ravi ajal on võimalik kaalutõus. Arutage oma arstiga asjakohaseid abinõusid selle ohu vähendamiseks.

− Kui teid ravitakse mitmete epilepsiavastaste ravimitega (eriti fenütoiiniga) pikaajaliselt, võib see põhjustada ajukahjustust. Sellisele kahjustusele viitavad sümptomid võivad olla krambihoogude sageduse suurenemine, tahtejõuetus, liikumatus, lihasnõrkus, liikumishäired. Võib tekkida ka muutusi elektroentsefalogrammis (EEG). − Apaatia, unisus, korduv oksendamine, vererõhu märkimisväärne langus ja krambihoogude sagenemine või taastekkimine võivad olla ka vere suurenenud ammoniaagisisalduse tunnuseks. Arst soovitab teil vajadusel teha vastavad laboratoorsed uuringud.

− Valproehape võib põhjustada teatud uriinianalüüside, millega diagnoositakse suhkurtõbe, valetulemusi. Enne selliseid uuringuid öelge arstile, et teid ravitakse Convulex’iga.

− Valproehape võib põhjustada kilpnäärme talitluse uuringute valetulemusi, näidates ekslikult kilpnäärme alatalitust.

Teatage kohe oma arstile, kui olete rase või plaanite rasestuda.

Lapsed ja noorukid Valproehapet kasutatakse väga harva imikute ja väikelaste raviks; kui see on vajalik, peab Convulex’i kasutama eriti ettevaatlikult ning alles pärast kasu ja riskide hoolikat kaalumist. Kui vähegi võimalik, ei tohiks seda manustada koos teiste epilepsiavastaste ravimitega.

Convulex’i ei tohi kasutada maania raviks lastel ja noorukitel vanuses kuni 18 aastat.

Muud ravimid ja Convulex Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate või olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid.

Samaaegsel ravil mõnede teiste ravimitega võib Convulex’i või teiste ravimite toime muutuda.

Valproehape võib tugevdada nende ravimite toimet: − teatud antidepressandid; − teatud rahustid ja uinutid (närvisüsteemi mõjutavad ravimid, bensodiasepiinid nagu diasepaam, lorasepaam); − propofool (kasutatakse anesteesiaks); − alkohol; − teised epilepsiavastased ravimid (nt fenobarbitaal, primidoon, fenütoiin, karbamasepiin, lamotrigiin, felbamaat, rufinamiid); − vere hüübivust pärssivad ravimid (antikoagulandid), mida kasutatakse trombide (soonesiseste verehüüvete) vältimiseks; − zidovudiin, millega ravitakse HIV-nakkust; − nimodipiin (kasutatakse ajukahjustuste ja ajuveresoonte spasmilise ahenemise raviks); − klosapiin (kasutatakse vaimse tervise seisundite raviks).

Samaaegne (epilepsia) ravi klonasepaamiga võib põhjustada absaanse (epilepsiahoo teatud vorm); teie arst kohandab ravimi annust ja jälgib ravi hoolikalt.

Samaaegset ravi valproehappe ja topiramaadiga või atsetasoolamiidiga on seostatud entsefalopaatiaga (ajukahjustus) ja (või) hüperammoneemiaga (kusihappe ja aminohapete ainevahetuse häire).

Valproehape võib tugevdada atsetüülsalitsüülhappe (aspiriini, kasutatakse valu ja palaviku raviks ning teatud südamehaiguste puhul) toimet. Lastel vanuses kuni 12 aastat ei tohi samal ajal Convulex’iga manustada atsetüülsalitsüülhapet maksakahjustuse ohu tõttu.

Valproehape võib nõrgendada nende ravimite toimet: − antipsühhootilised ravimid (nt olansapiin).

Need ravimid võivad tugevdada valproehappe toimet: − teatud epilepsiavastased ravimid (felbamaat);

− atsetüülsalitsüülhape; − teatud antibiootikumid (nt erütromütsiin); − tsimetidiin (maohaavandite ravim).

Need ravimid võivad nõrgendada valproehappe toimet: − teatud epilepsiavastased ravimid (nt fenütoiin, fenobarbitaal, primidoon, karbamasepiin); − malaariavastased ravimid (nt meflokiin ja klorokviin); − karbapeneemi tüüpi antibiootikumid; − rifampitsiin (antibiootikum, millega ravitakse bakteriaalseid nakkusi, nt tuberkuloosi); − kolestüramiin, mida kasutatakse vere lipiidide (rasvade) sisalduse langetamiseks; − östrogeeni sisaldavad ravimid (kaasa arvatud mõned rasestumisvastased ravimid); − metamisool, mida kasutatakse valu ja palaviku leevendamiseks.

Palun teavitage kindlasti oma arsti, eriti juhul kui te ravite bakteriaalset infektsiooni karbapeneemi tüüpi antibiootikumiga. Valproehappe ja karbapeneemide kooskasutamist tuleb vältida, sest see võib valproehappe toimet märkimisväärselt vähendada.

Valproehappe samaaegne manustamine koos proteaasi inhibiitoritega, nagu lopinaviir ja ritonaviir (kasutatakse HIV-nakkuse ravis) võib vähendada valproehappe metaboliitide (ainevahetuse tulemusena tekkiv aine) sisaldust. Teised koostoimed

− Fluoksetiini (depressioonivastane ravim) samaaegsel manustamisel võib valproehappe kontsentratsioon veres suureneda või mõnel juhul väheneda. − Kui Convulex’i manustatakse koos topiramaadi või atsetasoolamiidiga, jälgib arst teie ravi hoolikalt, et avastada ajukahjustuse sümptomid ja/või hüperammoneemia. − Kui kvetiapiini ja Convulex’i manustatakse samaaegselt, võib see suurendada neutropeenia või leukopeenia (teatud vererakkude arvu vähenemine) riski. Convulex koos alkoholiga Convulex võib tugevdada alkoholi mõju, seetõttu peab ravi ajal alkoholi tarbimist vältima.

Rasedus, imetamine ja viljakus

Olulised juhised naistele

Epilepsia − Te ei tohi kasutada Convulex’i epilepsia raviks raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui teised ravimid teile ei toimi. − Te ei tohi kasutada Convulex’i epilepsia raviks, kui olete rasestumisvõimeline naine, välja arvatud juhul, kui kasutate tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid (kontratseptiive) kogu ravi vältel Convulex’iga. Ärge lõpetage Convulex’i või rasestumisvastaste vahendite kasutamist enne, kui olete rääkinud oma arstiga. Teie arst annab teile edasisi juhiseid.

Raseduse ajal valproehappe manustamisega seotud ohud (sõltumata haigusest, mida valproehappega ravitakse) − Teavitage kohe oma arsti, kui planeerite rasedust või olete rase. − Valproehappe kasutamine raseduse ajal on ohtlik. Mida suurem on annus, seda suurem on oht, kuid oht kaasneb kõikide annustega.

− Valproehape võib põhjustada tõsiseid sünnidefekte ning mõjutada lapse kehalist ja vaimset arengut pärast sündi. Need riskid kaasnevad valproehappega nii üksikravimina kui ka koos teiste ravimitega. Kõige sagedamini teatatud sünnidefektid on selgroolüli lõhestumus (spina bifida ehk selgroolülide arenguhäire), näo ja kolju väärarendid, südame, neerude, kuseteede ja suguelundite väärarendid, käte ja jalgade defektid ning mitmed liitväärarendid, mis mõjutavad erinevaid organeid ja kehaosi. Sünnidefektid võivad põhjustada raskeid puudeid. − Teatatud on kuulmise probleemidest või kurtusest üsasiseselt valproehappega kokku puutunud lastel. − Üsasiseselt valproehappega kokku puutunud lastel on teatatud silma väärarenditest koos teiste kaasasündinud väärarenditega. Need silma väärarendid võivad mõjutada nägemist. − Kui te kasutate valproehapet raseduse ajal, on teil teistest naistest suurem oht saada ravi vajava sünnidefektiga laps. Valproehapet on kasutatud palju aastaid, mistõttu on teada, et valproehappega ravitavad naised saavad sünnidefektiga lapse ligikaudu 10 juhul iga 100 sündinud lapse kohta. Võrdlusnäitaja epilepsiat mittepõdevatel naistel on 2...3 juhtu iga 100 sündinud lapse kohta. − Hinnanguliselt esineb lapseea arenguhäireid kuni 30%...40% koolieelikutest, kelle emad said raseduse ajal ravi valproehappega. Mõjutatud lapsed võivad hakata hiljem kõndima ja rääkima, olla teistest lastest vaimselt vähem võimekad ning neil võib-olla raskusi sõnavara ja mäluga. − Valproehappega kokkupuutunud lastel diagnoositakse sagedamini autismispektri häireid ja on tõendeid, et neil lastel on suurem tõenäosus tähelepanu- ja aktiivsushäire sümptomite tekkeks. − Enne teile selle ravimi määramist, peab arst olema selgitanud, mis võib juhtuda teie lapsega, kui te rasestute ravi ajal valproehappega. Kui te otsustate hiljem, et soovite last saada, ei tohi te lõpetada oma ravimi ega ka rasestumisvastase vahendi kasutamist enne, kui olete seda arutanud oma arstiga. − Kui te olete valproehappega ravitava tüdruku lapsevanem või hooldaja, peate pärast valproehappega ravitava lapse esimest menstruatsiooni võtma ühendust oma arstiga. − Küsige oma arstilt foolhappe kasutamise kohta, kui te plaanite rasedust. Foolhape võib vähendada selgroolüli lõhestumuse üldist tekkeohtu ja raseduse varase katkemise ohtu, mis kaasneb iga rasedusega. Ei ole siiski tõenäoline, et see vähendab valproehappe kasutamisega seotud sünnidefektide tekkeohtu. Palun lugege järgnevalt kirjeldatud olukordi ja valige, mis sobib teie seisundiga: − MA ALUSTAN RAVI CONVULEX’IGA − MA KASUTAN CONVULEX’I JA EI PLANEERI RASEDUST − MA KASUTAN CONVULEX’I JA PLANEERIN RASEDUST − MA OLEN RASE JA KASUTAN CONVULEX’I

MA ALUSTAN RAVI CONVULEX’IGA Kui teile määratakse esmakordselt ravi Convulex’iga, peab arst olema selgitanud teile ohte veel sündimata lapsele, kui te rasestute. Kui te olete rasestumisvõimeline, peate kindlasti kasutama tõhusat rasestumisvastast vahendit kogu ravi vältel Convulex’iga, ilma katkestusteta. Pidage nõu oma arsti või pereplaneerimise spetsialistiga, kui vajate nõuannet rasedusest hoidumiseks.

Olulised sõnumid − Rasedus peab olema enne ravi alustamist Convulex’iga välistatud rasedusuuringu tulemusega, mille kinnitab arst. − Te peate kasutama tõhusat rasestumisvastast vahendit kogu ravi vältel Convulex’iga. − Te peate arutama sobivaid rasestumisvastaseid vahendeid (kontratseptiivid) oma arstiga. Teie arst teavitab teid raseduse ennetamisest ja võib suunata teid erialaspetsialistile, kes annab nõu rasedusest hoidumise võimaluste osas. − Te peate regulaarselt (vähemalt üks kord aastas) käima epilepsia ravis kogenud eriarsti vastuvõtul. Teie arst veendub selle visiidi käigus, et olete teadlik kõikidest ohtudest ja juhistest seoses valproehappe kasutamisega raseduse ajal ning mõistate neid. − Teavitage oma arsti, kui soovite rasestuda. − Teavitage kohe oma arsti, kui olete rase või kahtlustate rasedust.

MA KASUTAN CONVULEX’I JA EI PLANEERI RASEDUST Kui te jätkate ravi Convulex’iga, aga ei kavatse rasestuda, veenduge, et kasutate tõhusat rasestumisvastast vahendit kogu ravi vältel Convulex’iga, ilma katkestusteta. Pidage nõu oma arsti või pereplaneerimise spetsialistiga, kui vajate nõuannet rasedusest hoidumiseks.

Olulised sõnumid − Te peate kasutama tõhusat rasestumisvastast vahendit kogu ravi vältel Convulex’iga. − Te peate arutama sobivaid rasestumisvastaseid vahendeid (kontratseptiivid) oma arstiga. Teie arst annab teile teavet raseduse ennetamisest ja võib suunata teid erialaspetsialistile, kes annab nõu rasedusest hoidumise võimaluste osas. − Te peate regulaarselt (vähemalt üks kord aastas) käima epilepsia ravis kogenud eriarsti vastuvõtul. Teie arst veendub selle visiidi käigus, et olete teadlik kõikidest ohtudest ja juhistest seoses valproehappe kasutamisega raseduse ajal ning mõistate neid. − Teavitage oma arsti, kui soovite rasestuda. − Teavitage kohe oma arsti, kui olete rase või kahtlustate rasedust.

MA KASUTAN CONVULEX’I JA PLANEERIN RASEDUST Kui te planeerite rasedust, käige esmalt oma arsti vastuvõtul. Ärge lõpetage Convulex’i ega ka rasestumisvastaste vahendite kasutamist enne, kui olete rääkinud oma arstiga. Teie arst annab teile edasisi juhiseid. Valproehappe ravitud emadel sündinud lastel on tõsine oht sünnidefektide ja arenguprobleemide tekkeks, mis võivad põhjustada tõsist puuet. Teie arst suunab teid epilepsia ravis kogenud eriarstile, et saaks varakult hinnata alternatiivseid ravivõimalusi. Eriarst võib rakendada mitmeid abinõusid, et teie rasedus kulgeks võimalikult sujuvalt ning mis tahes riskid teile ja lootele oleks võimalikult väikesed. Teie arst võib otsustada muuta Convulex’i annust, vahetada ravimit või lõpetada ravi Convulex’iga pikka aega enne rasestumist, mis tagab teie haiguse püsimise stabiilsena. Küsige oma arstilt foolhappe kasutamise kohta, kui te plaanite rasedust. Foolhape võib vähendada selgroolüli lõhestumuse üldist tekkeohtu ja raseduse enneaegse katkemise ohtu, mis kaasneb iga rasedusega. Ei ole siiski tõenäoline, et see vähendab valproehappe kasutamisega seotud sünnidefektide tekkeohtu.

Olulised sõnumid − Ärge lõpetage Convulex’i kasutamist ilma arsti korralduseta. − Ärge lõpetage rasestumisvastaste vahendite (kontratseptsioon) kasutamist enne, kui olete nõu pidanud oma arstiga ja koostanud üheskoos plaani, mis tagab, et teie haigusseisund on kontrolli all ja ohud lapsele vähendatud. − Käige esmalt oma arsti vastuvõtul. Arst veendub selle visiidi ajal, et olete teadlik kõikidest ohtudest ja juhistest seoses valproehappe kasutamisega raseduse ajal ning mõistate neid. − Teie arst püüab asendada teie ravimi teise ravimiga või lõpetada ravi Convulex’iga pikka aega enne rasestumist. − Leppige kokku kiireloomuline visiit oma arstile, kui olete rase või kahtlustate rasedust.

MA OLEN RASE JA KASUTAN CONVULEX’I Ärge lõpetage Convulex’i kasutamist ilma arsti korralduseta, sest teie seisund võib halveneda. Leppige kokku kiireloomuline visiit oma arstile, kui olete rase või kahtlustate rasedust. Teie arst annab teile edasisi juhiseid. Valproehappega ravitud emadel sündinud lastel on tõsine oht sünnidefektide ja arenguprobleemide tekkeks, mis võivad põhjustada tõsist puuet. Teie arst suunab teid epilepsia ravis kogenud eriarstile, et saaks hinnata alternatiivseid ravivõimalusi. Erandlikel asjaoludel, kui Convulex on ainus ravivõimalus raseduse ajal, jälgitakse väga hoolikalt teie haigusseisundit ja loote arengut. Teid ja teie partnerit võidakse nõustada ja abistada seoses rasedusaegse valproehappe kasutamisega. Küsige oma arstilt foolhappe kasutamise kohta. Foolhape võib vähendada selgroolüli lõhestumuse üldist tekkeohtu ja raseduse varase katkemise ohtu, mis kaasneb iga rasedusega. Ei ole siiski tõenäoline, et see vähendab valproehappe kasutamisega seotud sünnidefektide tekkeohtu.

Olulised sõnumid

− Leppige kokku kiireloomuline visiit oma arstile, kui olete rase või kahtlustate rasedust. − Ärge lõpetage Convulex’i kasutamist ilma arsti korralduseta. − Veenduge, et teid suunatakse epilepsia ravis kogenud eriarstile, et hinnata alternatiivsete ravivõimaluste vajadust. − Te peate läbima põhjaliku nõustamise Convulex’i ohtudest raseduse ajal, kaasa arvatud teratogeensus ja mõju lapse arengule. − Veenduge, et teid suunatakse prenataalseks jälgimiseks eriarstile, et tuvastada võimalikke väärarenguid.

Lugege kindlasti patsiendijuhist, mille saate oma arstilt. Teie arst arutab teiega iga-aastast ohtude teadvustamise vormi ja palub teil selle allkirjastada ning alles hoida. Te saate samuti apteekrilt patsiendikaardi, mis meenutab teile valproehappe ohte raseduse ajal. Olulised juhised meespatsientidele

Võimalikud riskid, mis on seotud valproehappe kasutamisega 3 kuu jooksul enne lapse eostamist

Uuring näitab, et lastel, kelle isad said ravi valproehappega kuni 3 kuu jooksul enne lapse eostamist, võivad tekkida liikumise ja vaimse arengu häired (arenguprobleemid varases lapseeas). Selles uuringus täheldati nimetatud häireid ligikaudu 5 lapsel 100-st, kelle isad said ravi valproehappega, võrreldes ligikaudu 3 lapsega 100-st, kelle isad said ravi lamotrigiini või levetiratsetaamiga (teised sama näidustusega ravimid). Arenguhäirete risk lastel, kelle isad lõpetasid ravi valproehappega enam kui 3 kuud enne lapse eostamist (see on aeg, mis on vajalik seemnerakkude uuenemiseks), on teadmata. Uuringul on piiranguid ja seetõttu ei ole selge, kas liikumise ja vaimse arengu häirete suurenenud risk oli põhjustatud valproehappest. Uuring ei olnud piisavalt suur, et näidata millist tüüpi liikumise ja vaimse arengu häirete tekkeks võib lastel täpsemalt risk olla.

Ettevaatusabinõuna arutab arst teiega − võimalikku riski lastel, kellel isad on saanud ravi valproehappega kuni 3 kuu jooksul enne lapse eostamist; − vajadust kaaluda tõhusa kontratseptsiooni (raseduse vältimise vahendite) kasutamist teil ja teie naissoost partneril teie ravi ajal valproehappega ja kuni 3 kuu jooksul pärast valproehappega ravi lõpetamist (see on aeg, mis on vajalik seemnerakkude uuenemiseks); − vajadust nõu pidada oma arstiga, kui kavatsete last eostada ja enne kontratseptsiooni (raseduse vältimise vahendite) kasutamise lõpetamist; − võimalust kasutada muud ravi sõltuvalt teie individuaalsest olukorrast. Ärge loovutage spermat ravi ajal valproehappega ja kuni 3 kuu jooksul pärast valproehappega ravi lõpetamist.

Pidage nõu oma arstiga, kui soovite last saada.

Kui teie naissoost partner rasestub ajal, kui olete 3 kuu jooksul enne lapse eostamist kasutanud valproehapet ja teil on küsimusi, võtke ühendust oma arstiga. Ärge lõpetage ravi ilma arstiga nõu pidamata. Ravi lõpetamise korral võivad teie haigusnähud halveneda.

Te peate käima regulaarselt arsti vastuvõtul. Vastuvõtul arutab arst teiega ettevaatusabinõusid, mida on vaja rakendada seoses valproehappega ja teisi ravivõimalusi, mida saab kasutada teie haiguse raviks sõltuvalt teie individuaalsest olukorrast.

Lugege kindlasti patsiendijuhendit, mille saate oma arstilt. Apteeker annab teile pakendist patsiendikaardi, milles tuletatakse teile valproehappe kasutamisega seotud võimalikke riske meelde.

Imetamine Convulex eritub rinnapiima väga vähesel määral. Pidage nõu oma arstiga, kas te tohite oma last rinnapiimaga toita.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine Ettevaatust: selle ravimi manustamine võib mõjutada teie reaktsioonivõimet ja autojuhtimise suutlikkust. See võib ilmneda eriti juhul, kui te võtate samaaegselt teisi krambivastaseid ravimeid või ravimeid, millel on rahustav või und tekitav toime. Teisalt, epilepsiaga patsiendid võivad aktiivselt liikluses osaleda pärast mitut krambihoogudeta kuud. Teie arst annab teada, kui võite autot juhtida..

Convulex sisaldab sorbitooli Convulex 300 mg gastroresistentne pehmekapsel sisaldab 7,7 mg sorbitooli ühes kapslis. Convulex 500 mg gastroresistentne pehmekapsel sisaldab 12,7 mg sorbitooli ühes kapslis.

3. Kuidas Convulex’i võtta

Tütarlapsed ja rasestumisvõimelised naised Ravi Convulex’iga peab alustama ja jälgima epilepsia ravikogemusega arst.

Meespatsiendid On soovitatav, et ravi Convulex’iga alustab ja jälgib epilepsia ravis kogenud eriarst (vt lõik 2 „Olulised juhised meespatsientidele“).

Võtke seda ravimit alati täpselt nii nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Kapslid tuleb närimata alla neelata koos piisava koguse vedelikuga, söögi ajal või pärast sööki, kui teie arst ei ole määranud teisiti. Ärge purustage ega närige kapsleid.

Arst määrab teie jaoks sobiva annuse ja ravi kestuse.

Ravi alustatakse tavaliselt väiksemate annustega, mida arst suurendab järk-järgult kuni teile optimaalse ravitoime saavutamiseni. Ööpäevane koguannus tuleb enamasti jagada mitmeks annuseks. Kui valproehape on teie ainus ravim, võib arst soovitada teil võtta kogu ööpäevane annus korraga õhtul.

Monoravi Täiskasvanud Ravi alustatakse tavaliselt annusega 600 milligrammi ööpäevas. Annust suurendatakse seejärel 3…7 päevase intervalliga 5…10 milligrammi kaupa kehakaalu kilogrammi kohta kuni kontrolli saavutamiseni krampide üle. Arst juhendab, kuidas annust järk-järgult suurendada kuni optimaalse annuse saavutamiseni. Convulex’i tavaline annus on 1000…2000 milligrammi ööpäevas, kuid seda võidakse suurendada kuni 2500 milligrammini ööpäevas. Lapsed Convulex’i annus põhineb tavaliselt lapse kehakaalul. Ravi alustatakse annusega 10…20 milligrammi valproehapet kehakaalu kilogrammi kohta ööpäevas, mida seejärel suurendatakse astmeliselt kuni säilitusannuseni 20 kuni 30 milligrammi kehakaalu kilogrammi kohta ööpäevas. Üksikjuhtudel võib arst määrata valproehappe annuse, mis on suurem kui 40 milligrammi kehakaalu kilogrammi kohta ööpäevas. Lapsed, kes vajavad suuremat annust kui 40 milligrammi kehakaalu kilogrammi kohta ööpäevas, võivad vajada arsti määratud laboratoorseid kontrolluuringuid.

Lastele kehakaaluga kuni 20 kilogrammi on sobivam kasutada Convulex’i teist ravimvormi (siirupit või suukaudset lahust).

Järgnevas tabelis on annustamise üldjuhised.

Vanus Kehakaal Keskmine annus ööpäevas 3…6 kuud Ligikaudu 5,5…7,5 kilogrammi 150 milligrammi 6…12 kuud Ligikaudu 7,5…10 kilogrammi 150…300 milligrammi 1…3 aastat Ligikaudu 10…15 kilogrammi 300…450 milligrammi 3…6 aastat Ligikaudu 15…20 kilogrammi 450…600 milligrammi 7…11 aastat Ligikaudu 20…40 kilogrammi 600…1200 milligrammi 12…17 aastat Ligikaudu 40…60 kilogrammi 1000…1500 milligrammi Täiskasvanud (k.a eakad Ligikaudu 60 kilogrammi ja üle selle 1200…2100 milligrammi patsiendid)

Neeruhaigusega patsiendid Kui teie neerud ei tööta korralikult, võib arst kohandada ravimi annust. Arst kohandab ravimi annust kliinilise ravivastuse alusel, sest ravimi kontsentratsiooni jälgimine vereplasmas võib olla eksitav. Kombinatsioonravi Kui Convulex lisatakse uue ravimina käimasolevale epilepsiaravile teiste ravimitega, peab arsti juhiseid väga hoolikalt järgima.

Kui te võtate Convulex’i rohkem, kui ette nähtud Selle ravimi üleannustamine võib olla ohtlik. Sümptomite hulka võivad kuuluda iiveldus või haiglane enesetunne, pööritustunne, vahel ka kesknärvisüsteemi tõsised häired ja hingamisraskus. Kui te arvate, et olete võtnud Convulex’i rohkem kui peab, võtke otsekohe ühendust arstiga või pöörduge lähima haigla erakorralise meditsiini osakonda.

Teave arstidele: juhised tegutsemiseks üleannustamise korral on infolehe lõpus.

Kui te unustate Convulex’i võtta Kui te unustate ravimi õigel ajal võtmata, võtke see kohe, kui teile meenub, ning edasi võtke ravimit nii nagu varem. Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te lõpetate Convulex’i võtmise Ärge lõpetage Convulex’i võtmist seetõttu, et te tunnete end paremini, sest see võib kohe põhjustada haiguse taasteket ja seisundi halvenemist. Ravi Convulex’iga järsk lõpetamine võib põhjustada krambihoogude sagenemist. Seetõttu on vaja esmalt arstiga nõu pidada, millal ja kuidas selle ravimi võtmine lõpetada.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Teatatud on järgmistest kõrvaltoimetest.

Väga sage (võivad tekkida rohkem kui 1 inimesel 10-st): − kontrollimatu värisemine või vappumine ühes või mitmes kehaosas (treemor); − iiveldus.

Sage (võivad tekkida kuni 1 inimesel 10-st): − ravi valproehappega võib põhjustada võib mööduvaid vererakkude muutusi või hüübivushäireid (vereliistakute vähesus ehk trombotsütopeenia), eriti suurte raviannuste puhul; − punaste vereliblede vähesus (aneemia); − söögiisu suurenemine; − kehakaalu tõus; − naatriumisisalduse vähenemine veres (hüponatreemia); − isutus (anoreksia);

− ärrituvus; − hallutsinatsioonide ehk olematute asjade nägemine või tajumine ärkvel ja teadvusel (nt häälte kuulmine); − segasusseisund; − agressiivsus; − rahutus; − tähelepanuhäired; − kõditav, surisev tunne või tuimus, värisemine; − liikumishäired lihaste koordinatsiooni regulatsiooni kahjustuse tõttu ajus (nn ekstrapüramidaalsed häired, stuupor ehk tardumus); − pööritustunne; − unisus, uimasus; − mäluhäired; − krambid; − peavalu; − silmade tõmblemine (nüstagmid); − osaliselt mööduv kõrvakohin (tinnitus) ja kuulmislangus; − suurenenud veritsus; − oksendamine, kõhulahtisus, isutus või kõhukinnisus, eriti ravi alguses; − igemehaigused, peamiselt igemete hüperplaasia; − ülakõhu valu; − ülitundlikkusreaktsioonid; − küünte ja küünelooži kahjustused; − mööduv juuksekadu; − tugev kramplik kõhuvalu menstruatsiooni ajal (düsmenorröa); − kusepidamatus.

Aeg-ajalt (võivad tekkida kuni 1 inimesel 100-st): − valgete vereliblede arvu oluline vähenemine (leukopeenia); − kõigi vererakkude arvu oluline vähenemine, mis võib põhjustada nõrkust, verevalumeid või suurendada nakkuste tõenäosust (pantsütopeenia); − antidiureetilise hormooni tootmise suurenemine organismis, mis põhjustab vedeliku kogunemist kudedes (antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom); − ülemääraselt meessuguhormoone ehk androgeenne naistel (hüperandrogenism); − akne ja ülemäärane karvakasv näol või kehal; − juuste kahjustused (näiteks juuste tekstuuri muutus, värvi muutus, ebanormaalne kasv); − teadvusetus; − teatud lihaste pidev pingutamine ja kokkutõmbumine (spastilisus), mis põhjustab probleeme kõndimisel ja rääkimisel (ataksia); − ajutalitluse häired (entsefalopaatia); − letargia (tardumus, millele mõnikord järgneb teadvusehäire ja vahel seondub hallutsinatsioonide ja krampidega); − mööduv parkinsonism (treemor, jäikus ja jalgade lohistamine);

− surin või torkiv tunne jäsemetes (paresteesia) − krampide süvenemine; − valu, naha punetus või sügelus, mis võivad olla veresoonte põletiku (vaskuliidi) tunnused; − hingamisraskused, valu või survetunne rindkeres (eriti sissehingamisel), hingeldus ja kuiv köha, mis on tingitud vedeliku kogunemisest kopsudes (pleuraefusioon); − suurenenud süljevoolus (hüpersalivatsioon); − kõhunäärmepõletik, mis võib kulgeda eluohtlikult (vt lõik 2 „Muud olulised asjad, mida peate teadma enne Convulex’i võtmist“); − raske maksakahjustus, mis võib mõnikord lõppeda surmaga (vt lõik 2 „Muud olulised asjad, mida peate teadma enne Convulex’i võtmist“); − naha ja limaskestade allergiline valulik turse, eriti näol (angioödeem);

− lööve; − luukoe kahjustus, kaasa arvatud osteopeenia ja osteoporoos (luuhõrenemine) ning luumurrud; pidage nõu oma arsti või apteekriga, kui te kasutate epilepsiavastaseid ravimeid pikaajaliselt, teil on olnud osteoporoos või võtate steroide; − neeruhäire (neerupuudulikkus); − menstruatsiooni puudumine naistel (amenorröa); − madal kehatemperatuur; − perifeerne turse (vedeliku kogunemine kudedesse).

Harv (võivad tekkida kuni 1 inimesel 1000-st): − vererakkude tootmise vähenemine luuüdis (kaasa arvatud puhas punavere aplaasia, agranulotsütoos, makrotsütaarne aneemia, makrotsütoos, müelodüsplastiline sündroom); − allergilised reaktsioonid (alates lööbest kuni ülitundlikkusreaktsioonini); − kilpnäärmehormooni ebanormaalselt madal tase (hüpotüreoos); − testosterooni sisalduse suurenemine; − oksendamine, liigutuste koordinatsiooni häired ja teadvuse järk-järguline hägustumine võivad olla vere ammoniaagisisalduse suurenemise (hüperammoneemia) tunnused; selliste sümptomite tekkel pöörduge kohe arstile; − rasvumine; − hüperaktiivsus; − ebatavaline käitumine; − õppimishäired; − krooniline ajutalitluse häire (entsefalopaatia); − mööduv dementsus; − närvirakkude ja nendevaheliste jätkete kadu (ajuatroofia); − tunnetushäired; − topeltnägemine; − potentsiaalselt eluohtlik seisund, mis mõjutab vähem kui 10% nahast ja mille korral rakusurm põhjustab marrasnaha (epidermise ehk naha pindmise kihi) irdumist pärisnahast (dermisest ehk naha keskmisest kihist; Stevensi-Johnsoni sündroom); − eluohtlik seisund, mis mõjutab enam kui 30% nahast ja mille korral rakusurm põhjustab marrasnaha irdumist pärisnahast (toksiline epidermaalne nekrolüüs); − naha ja limaskesta tugev reaktsioon, mis võib hõlmata löövet ja koe irdumist või kärbumist (multiformne erüteem); − ravimilööve koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS-sündroom); − süsteemne söötraig (erütematoosne luupus, haruldane immuunhaigus); − kahjustunud skeletilihaste lagunemine (rabdomüolüüs); − voodimärgamine (enurees); − põletik neerutorukeste vahelises ruumis (tubulointerstitsiaalne nefriit); − neerutorukeste mööduv kahjustus väikeste molekulide tagasiimendumise häirega (Fanconi sündroom); − viljatus meestel; − muutused munasarjades ja menstruaaltsükli häired naistel (polütsüstiliste munasarjade sündroom); − vere hüübimishäired; − kõrvalekalded hüübimisuuringute tulemustes; − biotiini vähesus või puudulikkus (haruldane toitumishäire); − porfüüria (haruldane ainevahetushaigus).

Väga harv (võivad tekkida kuni 1 inimesel 10 000-st): − rinnanäärmete suurenemine meestel; − ajutalituse mööduvad häired või teadvusekadu; kui märkate mõnda neist või sarnastest sümptomitest, pöörduge võimalikult kiiresti arstile.

Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel):

− depressiivsed seisundid; − erksuse suurenemine; − naha ja limaskestade tumedamad alad (hüperpigmentatsioon).

Palun teavitage oma arsti, kui märkate endal suurenenud veritsuskalduvust või teil tekivad verevalumid tavapärasest kergemini. Ravi alguses võib tekkida maksatalitluse laboratoorsete näitajate mööduv tõus.

Täiendavad kõrvaltoimed lastel Valproehappe mõned kõrvaltoimed tekivad lastel sagedamini või on raskemad kui täiskasvanutel. Need on muuhulgas maksakahjustus, kõhunäärme põletik (pankreatiit), agressiivsus, rahutus (agitatsioon), tähelepanuhäired, ebatavaline käitumine, hüperaktiivsus ja õppimishäired.

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Convulex’i säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Hoida temperatuuril kuni 25ºC valguse eest kaitstult. Mitte hoida külmkapis või sügavkülmas. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil pärast „EXP“. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Convulex sisaldab Toimeaine on valproehape. Üks Convulex 300 mg gastroresistentne pehmekapsel sisaldab 300 mg valproehapet. Üks Convulex 500 mg gastroresistentne pehmekapsel sisaldab 500 mg valproehapet.

Teised koostisosad on hüdrogeenitud tärklise hüdrolüsaat (sisaldab sorbitooli E420 ja mannitooli E421), 85% glütserool, želatiin, titaandioksiid (E171), punane raudoksiid (E172), soolhape; metakrüülhappe-etüülakrülaadi kopolümeeri (1:1) 30% dispersioon, trietüültsitraat, makrogool 6000, glütseroolmonostearaat 44-55 tüüp II. Kuidas Convulex välja näeb ja pakendi sisu Vanaroosad, ovaalsed želatiinkapslid gastroresistentse kattega. Pakendis 100 gastroresistentset pehmekapslit.

Müügiloa hoidja ja tootja G.L. Pharma GmbH Schlossplatz 1 A-8502 Lannach Austria

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

Müügiloa hoidja esindaja Eestis: COVALENT oü Lõõtsa 8, 11415 Tallinn Tel: (+372) 6600945

Infoleht on viimati uuendatud detsembris 2024.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- Järgmine teave on ainult tervishoiutöötajatele

Üleannustamine Teatatud on juhusliku või kavatsusliku üleannustamise juhtudest. Maksimaalset terapeutilist taset 5…6 korda ületav kontsentratsioon vereplasmas põhjustab tõenäoliselt ainult iiveldust, oksendamist ja pööritustunnet. Massiivne üleannustamine, mille korral kontsentratsioon vereplasmas ületab maksimaalset terapeutilist taset 10…20 korda, võib pärssida kesknärvisüsteemi ja hingamist.

Sümptomid Massiivse üleannustamise sümptomid on muuhulgas kooma, lihasnõrkus, hüpo-/arefleksia, mioos, pärsitud hingamine, metaboolne atsidoos, hüpotensioon ja tsirkulatoorne kollaps/šokk. Sümptomid võivad siiski suuresti varieeruda. Valproehappe väga kõrge kontsentratsioon vereplasmas põhjustab neuroloogilisi häireid, nt suurendab krambivalmidust. Teatatud on koljusisese rõhu tõusust ja ajutursest. Kirjeldatud on surmaga lõppenud massiivse üleannustamise üksikjuhte. Valproehappe preparaatide naatriumisisaldus võib üleannustamise korral põhjustada hüpernatreemiat.

Ravi Spetsiifilist antidooti ei teata. Üleannustamise ravi on sümptomaatiline, k.a tegevused toimeaine eemaldamiseks organismist ning elutähtsate funktsioonide toetamine: esile kutsutud oksendamine, maoloputus (10…12 tunni jooksul pärast sisse võtmist koos aspiratsiooni vältimisega) ning jälgimine intensiivravi tingimustes koos toetava ventilatsiooniga vajadusel. Edukalt on kasutatud hemodialüüsi, hemoperfusiooni ja forsseeritud diureesi, kuid eemaldatav on ainult valproehappe vaba fraktsioon (ligikaudu 10%). Peritoneaaldialüüsi kasu on vähene. Aktiivsöega hemoperfusiooni, vereplasma täieliku vahetuse ja vereplasma ülekande kohta on kogemused piiratud. Seetõttu soovitatakse mitteinvasiivset ravi, ilma spetsiifilist detoksikatsioonimeetodit rakendamata, koos ravimi kontsentratsiooni jälgimisega, eriti lastel. Kasutatud on ka naloksooni intravenoosselt koos aktiivsöe manustamisega suu kaudu, et parandada patsiendi teadvust.


RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

Sellele ravimile kohaldatakse täiendavat järelevalvet, mis võimaldab kiiresti tuvastada uut ohutusteavet. Tervishoiutöötajatel palutakse teatada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest. Kõrvaltoimetest teatamise kohta vt lõik 4.8.

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Convulex, 50 mg/ml siirup

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml Convulex siirupit sisaldab 50 mg naatriumvalproaati.

INN. Acidum valproicum

Teadaolevat toimet omavad abiained 1 ml sisaldab 800 mg maltitooli (E965), 0,4 mg propüülparahüdroksübensoaati (E216), 1,0 mg metüülparahüdroksübensoaati (E218) ja ligikaudu 7,7 mg naatriumi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1

3. RAVIMVORM

Siirup. Värvitu kuni helekollakas lahus.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Epilepsia.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Tütarlapsed ja rasestumisvõimelised naised Ravi valproehappega tohib alustada ja seda peab jälgima arst, kes on kogenud epilepsia ravis. Valproehapet ei tohi kasutada tütarlastel ja rasestumisvõimelistel naistel, välja arvatud juhul, kui teised ravimid on ebaefektiivsed või ei ole talutavad ja kasu/riski suhet tuleb hoolikalt uuesti kaaluda ravi regulaarselt üle vaadates. Valproehapet määratakse ja väljastatakse vastavalt valproehappe raseduse ennetusprogrammile (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Mehed On soovitatav, et ravi Convulex’iga alustab ja jälgib epilepsia ravikogemusega eriarst (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

Valproehapet peab määrama eelistatult monoravimina ja väikseimas efektiivses annuses, võimalusel toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormina. Ööpäevane annus tuleb jagada vähemalt kaheks üksikannuseks (vt lõik 4.6).

Convulex siirup sobib eriti hästi väikeste laste raviks tänu meeldivale maitsele, mis hõlbustab manustamist. Convulex siirup sisaldab suhkruasendajana vedelat maltitiooli ning seetõttu ei põhjusta ega soodusta kaariese teket.

Convulex siirupit manustatakse suu kaudu söögi ajal või pärast sööki. Convulex siirupi täpseks doseerimiseks on pakendis gradueeritud annustamissüstal.

Individuaalseks annustamiseks on saadaval Convulex’i erinevad ravimvormid ja tugevused.

Annustamine

Reeglina tuleb ööpäevane annus jagada mitmeks väiksemaks annuseks. Valproehappega monoteraapia korral võib ööpäevase koguannuse manustada ka üks kord päevas õhtuti (maksimaalselt 15 mg/kg ööpäevas). Ööpäevane annus sõltub vanusest ja kehakaalust. Optimaalse annuse määrab peamiselt kontrolli saavutamine krambihoogude üle, tavaliselt ei ole vaja kontsentratsiooni vereplasmas rutiinselt kontrollida. Krambihoogude ebapiisava kontrolli või kõrvaltoimete kahtluse korral võib olla vajalik kontsentratsiooni jälgimine vereplasmas (Vt lõik 5.2).

Monoteraapia

Lapsed Ravi alguses manustatakse 10…20 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas, seejärel suurendatakse annust 5…10 mg/kg kehakaalu kohta 3…7 päevaste intervallidega, kuni kontrolli saavutamiseni krambihoogude üle. Tavaliselt on ööpäevane annus vahemikus 20…30 mg/kg kehakaalu kohta (vt annustamistabel). Kui selle annusega ei saavutata kontrolli krambihoogude üle, võib annust suurendada kuni 35 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas. Üksikjuhtudel võib ööpäevane annus olla 40 mg/kg kehakaalu kohta. Suurte annuste (üle 40 mg/kg/ööpäev) korral tuleb lastel regulaarselt jälgida kliinilisi ja hematoloogilisi näitajaid.

Lastel kehakaaluga üle 20 kg on soovitatav algannus on 300 mg ööpäevas.

Valproehappe soovitatavad ööpäevased annused (tabelis on orienteeruvad annused):

Vanus Kehakaal Keskmine annus 3…6 kuud ligikaudu 5,5…7,5 kg 150 3 ml 6…12 kuud ligikaudu 7,5…10 kg 150…300 3…6 ml 1…3 aastat ligikaudu 10…15 kg 300…450 6…9 ml 3…6 aastat ligikaudu 15…20 kg 450…600 9…12 ml 7…11 aastat ligikaudu 20…40 kg 600…1200 12…24 ml

Neerupuudulikkusega patsiendid Neerupuudulikkusega patsientidel võib olla vaja annust vähendada või hemodialüüsravi saavatel patsientidel annust suurendada. Valproehape on dialüüsitav (vt lõik 4.9). Annust tuleb kohandada vastavalt patsiendi kliinilise jälgimise tulemusele (vt lõik 4.4), sest ravimi kontsentratsiooni jälgimine vereplasmas võib olla eksitav (vt lõik 5.2). Kombinatsioonravi Alustades Convulex’i manustamist patsientidele, kes juba saavad ravi teiste antikonvulsantidega, tuleb nende ravimite annust aeglaselt vähendada. Ravi alustamisel suurendatakse Convulex’i siirupi annust järk-järgult, jõudes sobiva annuseni ligikaudu 2 nädala jooksul. Teatud juhtudel võib osutuda vajalikuks annuse suurendamine 5...10 mg/kg kaupa ööpäevas, kui Convulex’i kasutatakse

kombinatsioonis maksaensüümide aktiivsust indutseerivate krambivastaste ravimitega, nt fenütoiin, fenobarbitaal ja karbamasepiin.

Kui ravi ensüümindutseerijatega on lõpetatud, võib osutuda võimalikuks kontrolli säilitamine Convulex’i vähendatud annusega. Kui samaaegselt manustatakse barbituraate ja eriti kui ilmneb sedatsioon (eeskätt lastel), tuleb barbituraadi annust vähendada.

Manustamisviis Suukaudne. Convulex siirup tuleb sisse võtta söögi ajal või pärast sööki.

Ravi kestus Epilepsia ravi on pikaajaline. Arst (neuroloog, lasteneuroloog) otsustab Convulex’i annuse kohandamise, ravi kestuse ja lõpetamise vajalikkuse lähtuvalt individuaalsest situatsioonist. Reeglina kaalutakse annuse vähendamist või ravi lõpetamist alles pärast 2...3 krambivaba aastat. Järk-järguline annuse vähendamine kestab 1...2 aastat. Laste kasvades võib kehakaalul põhineva annuse pigem samaks jätta ja mitte kohandada seda vastavalt vanusele, kuid EEG leiud ei tohi selle käigus süveneda. Pikaajalise kasutamise kogemus lastel on piiratud, eriti vanuses kuni 6 aastat.

4.3 Vastunäidustused

Convulex on vastunäidustatud järgmistes olukordades: − ülitundlikkus valproehappe, naatriumvalproaadi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes; − äge hepatiit; − krooniline hepatiit; − tõsine maksahaigus isiklikus või perekondlikus anamneesis, eriti ravimitest tingitud; − pankrease manifestne raske talitlushäire; − maksaporfüüria; − uureatsükli teadaolevate häiretega patsiendid (vt lõik 4.4); − valproehape on vastunäidustatud patsientidele, kellele on mitokondriaalne häire, mida põhjustab mutatsioon rakutuuma geenis, mis kodeerib mitokondriaalset ensüümi polümeraas γ (POLG), st Alpers-Huttenlocheri sündroomiga patsientidele, ning POLG puudulikkuse kahtlusega lastele, kes on nooremad kui 2 aastat (vt lõik 4.4).

Epilepsia ravi − rasedatel, välja arvatud juhul, kui sobiv alternatiivne ravi puudub (vt lõigud 4.4 ja 4.6); − rasestumisvõimelistel naistel, välja arvatud juhul, kui raseduse ennetusprogrammi kõik tingimused on täidetud (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Raseduse ennetusprogramm Valproehape on väga teratogeenne ja üsasiseselt valproehappega kokku puutunud lastel on kõrge risk kaasasündinud väärarengute ja närvisüsteemi arenguhäirete tekkeks (vt lõik 4.6).

Convulex on vastunäidustatud järgmistes olukordades.

Epilepsia ravi − rasedatel, välja arvatud juhul, kui sobiv alternatiivne ravi puudub (vt lõigud 4.3 ja 4.6); − rasestumisvõimelistel naistel, välja arvatud juhul, kui raseduse ennetusprogrammi kõik tingimused on täidetud (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Raseduse ennetusprogrammi tingimused Arst peab tagama, et − iga juhtumi puhul hinnatakse individuaalseid asjaolusid, arutades neid koos patsiendiga, et tagada tema kaasatus; arutatakse ravivõimalusi ning on veendunud patsiendi arusaamisest riskidest ja vajalikest meetmetest nende riskide minimeerimiseks; − raseduse võimalikkust hinnatakse iga naispatsiendi puhul; − patsient on mõistnud ja tunnistanud kaasasündinud väärarengute ja närvisüsteemi arenguhäirete ohtu ning selle ohu suurust lastel, kes on üsasiseselt valproehappega kokku puutunud; − patsient mõistab rasedusuuringu tegemise vajadust enne ravi alustamist ja vajadusel ravi ajal; − patsienti on nõustatud rasestumisvastaste vahendite kasutamise osas ja patsient on suuteline täitma tõhusa kontratseptsiooni nõudeid (vt palun täpsema teabe saamiseks kontratseptsiooni alalõiku raamistatud hoiatustekstis) kogu ravi vältel valproehappega ilma katkestuseta; − patsient mõistab ravi regulaarse (vähemalt üks kord aastas) hindamise vajadust epilepsia ravis kogenud eriarsti poolt; − patsient mõistab vajadust kohe konsulteerida oma arstiga, kui ta planeerib rasedust, et tagada õigeaegne arutelu ja üleminek alternatiivsele ravivõimalusele enne eostamist ja rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist; − patsient mõistab vajadust kiiresti konsulteerida oma arstiga, kui ta on rasestunud; − patsient on saanud patsiendijuhise; − patsient on tunnistanud, et ta mõistab valproehappe kasutamisega seotud riske ja vajalikke ettevaatusabinõusid (iga-aastane ohtude teadvustamise vorm). Need tingimused hõlmavad ka naisi, kes ei ole praegu seksuaalselt aktiivsed, välja arvatud juhul kui arst leiab, et on olemas kaalukad põhjused, mis välistavad rasestumise võimaluse.

Tütarlapsed − Arstid peavad tagama, et tütarlaste vanemad/hooldajad mõistavad vajadust võtta ühendust eriarstiga, kui valproehappega ravitaval tütarlapsel on menarhe. − Arst peab tagama, et menarhega tütarlapse vanematele/hooldajatele antakse igakülgset teavet kaasasündinud väärarengute ja närvisüsteemi arenguhäirete ohust ning selle ohu suurusest lastel, kes on üsasiseselt valproehappega kokku puutunud. − Patsientidel, kellel on olnud menarhe, peab arst iga-aastaselt uuesti hindama ravi vajaduse valproehappega ja kaaluma alternatiivseid ravivõimalusi. Kui valproehape on ainus sobiv ravim, tuleb arutada tõhusa rasestumisvastase vahendi kasutamise vajadust ja kõiki teisi raseduse ennetusprogrammi tingimusi. Eriarst peab tegema kõik võimaliku, et tütarlaste ravi vahetatakse alternatiivse ravi vastu enne täisikka jõudmist.

Rasedusuuring Rasedus peab olema välistatud enne ravi alustamist valproehappega. Rasestumisvõimelistel naistel ei tohi alustada ravi valproehappega ilma rasedusuuringu (rasedusuuring vereplasmas) negatiivse tulemuseta, mille kinnitab tervishoiutöötaja, et vältida soovimatut kasutamist raseduse ajal.

Kontratseptsioon Rasestumisvõimelised naised, kellele määratakse ravi valproehappega, peavad kasutama tõhusat rasestumisvastast vahendit kogu ravi vältel valproehappega ilma katkestuseta. Neile patsientidele tuleb anda igakülgset teavet raseduse ennetamisest ja nõustada rasestumisvastaste vahendite osas, kui nad ei kasuta tõhusat rasestumisvastast vahendit. Tuleb rakendada vähemalt ühte tõhusat kontratseptsioonimeetodit (eelistatult kasutajast sõltumatut, nt emakasisenevahend või implantaat) või kahte teineteist täiendavat kontratseptsioonimeetodit, k.a barjäärimeetod. Iga juhtumi puhul tuleb hinnata individuaalseid asjaolusid, arutades neid koos patsiendiga, et tagada tema kaasatus ja valitud meetmete järgimine. Patsient peab järgima tõhusa kontratseptsiooni kõiki nõuandeid isegi siis, kui tal on amenorröa.

Östrogeeni sisaldavad ravimid Samaaegne ravi östrogeeni sisaldavate ravimitega, k.a östrogeeni sisaldavate hormonaalsete kontratseptiividega, võib nõrgendada valproehappe toimet (vt lõik 4.5). Alustades ravi östrogeeni

sisaldavate ravimitega või seda lõpetades peab raviarst jälgima kliinilist ravivastust (krambihoogude kontroll). Valproehape ei vähenda hormonaalsete kontratseptiivide efektiivsust.

Ravi iga-aastane ülevaatamine eriarsti poolt Eriarst peab vähemalt üks kord aastas hindama, kas valproehape on patsiendile sobivaim ravim. Eriarst peab ravi alustades ja selle iga-aastase ülevaatamise käigus arutama patsiendiga iga-aastast ohtude teadvustamise vormi ja tagama, et patsient on mõistnud selle sisu.

Raseduse planeerimine Kui epilepsia näidustusel ravimit kasutav naine planeerib rasedust, peab epilepsia ravis kogenud eriarst uuesti hindama ravi valproehappega ja kaaluma alternatiivseid ravivõimalusi. Tuleb teha kõik võimalik, et ravi vahetatakse alternatiivse ravi vastu enne eostamist ja rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist (vt lõik 4.6). Kui ravi muutmine ei ole võimalik, peab naist täiendavalt nõustama valproehappe ohtudest sündimata lapsele, et toetada teda teadliku otsuse langetamisel pereplaneerimisel. Kui epilepsia näidustusel ravimit kasutav naine planeerib rasedust, tuleb konsulteerida epilepsia ravis kogenud eriarstiga, ravi valproehappega tuleb lõpetada ning vajadusel üle minna alternatiivsele ravimile enne eostamist ja rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist. Raseduse korral Kui valproehappega ravitav naine rasestub, peab ta kiiresti pöörduma eriarstile, et uuesti hinnata ravi valproehappega ja kaaluda alternatiivseid ravivõimalusi. Rasedana valproehappega kokkupuutunud patsiendid ja nende partnerid tuleb suunata teratoloogias kogenud eriarstile uuringuteks ja nõustamiseks (vt lõik 4.6).

Apteeker peab tagama, et − ravimi iga väljastamisega antakse patsiendikaart ja patsiendid mõistavad selle sisu; − patsiente on nõustatud mitte lõpetama omaalgatuslikult ravi valproehappega ja võtma kohe ühendust eriarstiga planeeritava raseduse või raseduse kahtluse korral.

Õppematerjalid Aitamaks tervishoiutöötajaid ja patsiente vältida kokkupuudet valproehappega raseduse ajal on müügiloa hoidja esitanud õppematerjalid, mis rõhutavad hoiatusi ja annavad juhiseid valproehappe kasutamise kohta rasestumisvõimeliste naiste raviks ning kirjeldavad raseduse ennetusprogrammi üksikasju. Patsiendijuhis ja patsiendikaart tuleb anda kõigile valproehappega ravitavatele rasestumisvõimelistele naistele. Valproehappega ravi alustades ja selle iga-aastase ülevaatamise käigus peab eriarst kasutama iga- aastast ohtude teadvustamise vormi.

Kasutamine meespatsientidel Üks retrospektiivne vaatlusuuring viitab närvisüsteemi arenguhäirete suurenenud riskile lastel, kelle isad said monoravi valproehappega 3 kuu jooksul enne lapse eostamist, võrreldes lastega, kelle isad said monoravi lamotrigiini või levetiratsetaamiga (vt lõik 4.6).

Ettevaatusabinõuna peavad raviarstid teavitama meespatsiente sellest võimalikust riskist (vt lõik 4.6) ja arutama vajadust kaaluda tõhusa kontratseptsioonimeetodi kasutamist, sh nende naissoost partneril, ravi ajal valproehappega ja vähemalt 3 kuu jooksul pärast ravi lõpetamist. Meespatsiendid ei tohi loovutada spermat ravi ajal ja vähemalt 3 kuu jooksul pärast ravi lõpetamist. Raviarstid peavad regulaarselt üle vaatama meespatsientide ravi valproehappega, et hinnata, kas valproehape on jätkuvalt patsiendile kõige sobivam ravim. Meespatsientide puhul, kes kavatsevad last eostada, tuleb kaaluda ja patsiendiga arutada teiste sobivate ravivõimaluste kasutamist. Iga patsiendi puhul tuleb hinnata individuaalseid asjaolusid. Soovitatav on vajadusel nõu pidada epilepsia ravis kogenud eriarstiga.

Saadaval on teabematerjalid tervishoiutöötajatele ja meespatsientidele. Valproehapet kasutavatele meespatsientidele tuleb anda patsiendijuhend.

Maksakahjustus Maksatalitluse uuringud tuleb teha enne ravi alustamist ning esimese 6 ravikuu jooksul, eriti riskirühma patsientidel ja varasema maksahaigusega patsientidel. Neid patsiente tuleb hoolikalt jälgida (vt ka lõik 4.8). Maksatalitluse laboriuuringutena tuleb muuhulgas määrata protrombiiniaeg, transaminaaside aktiivsus ja/või bilirubiini ja/või fibrinogeeni laguproduktid. Transaminaaside aktiivsus võib esialgu suureneda; see on tavaliselt mööduv ja taandub annust vähendades. Patsiente, kellel on biokeemiliste näitajate kõrvalekalded, tuleb kliiniliselt hinnata ja jälgida maksatalitlust kuni näitajate normaliseerumiseni (sh protrombiiniaeg). Protrombiiniaja märkimisväärse pikenemise korral, eriti koos teiste laboratoorsete näitajate kõrvalekalletega, tuleb ravi katkestada. Arst ei tohi tugineda üksnes vere biokeemiliste uuringute tulemustele, sest laboratoorsed näitajad ei pruugi tingimata muutuda. Kliiniliseks hindamiseks on esmatähtsad patsiendi haiguslugu ja kliiniline seisund. Vajadusel võib kaaluda annuse kohandamist. Raviarst peab arvestama, et üksikjuhtudel võib maksaensüümide aktiivsus suureneda ka ilma maksatalitluse häireta, eriti ravi alustamisel.

Valproehappega ravitud patsientidel on teatatud maksatalitluse häiretest, k.a maksapuudulikkus, mis mõnel juhul on lõppenud surmaga.

Kõige suurema riskiga patsiendid on lapsed, eriti vanuses kuni 3 aastat ja kombineeritud ravi korral mitme antiepileptilise ravimiga või kaasasündinud metaboolse või degeneratiivse häirega, ajukahjustusega või raskete krambihoogudega seotud vaimse peetusega lapsed. Enamikul juhtudest tekkis maksakahjustus esimese 6 ravikuu jooksul, enamasti 2...12 nädalal. Üle 3 aasta vanustel lastel täheldati esinemissageduse olulist langust. Need kahjustused võivad lõppeda surmaga. Hepatiidi ja pankreatiidi samaaegne teke suurendab surma riski. Varases staadiumis maksapuudulikkust aitavad kliinilised sümptomid paremini diagnoosida kui laboratoorsed näitajad. Maksatalitluse raske häire või pankrease kahjustuse kahtlusel tuleb ravi valproehappega kohe lõpetada. Ettevaatusabinõuna tuleb lõpetada ka teiste ravimite samaaegne manustamine, kui need võivad ühiste metabolismiradade tõttu põhjustada sarnaseid kõrvaltoimeid. Üksikjuhtudel võib hoolimata ülaltoodud abinõudest kliiniline seisund halveneda.

Sümptomid Teadlikkus võimalikest kliinilistest sümptomitest on oluline varaseks diagnoosimiseks. Eriti riskirühma patsientidel tuleb silmas pidada järgnevaid sümptomeid ja nähte, mis võivad eelneda maksakahjustusele: mittespetsiifilised ootamatult ilmnevad sümptomid, nt asteenia, isutus, letargia, uimasus, mõnikord koos korduva oksendamise ja kõhuvaluga; krambihoogude taastekkimine epilepsiaga patsientidel. Nende sümptomite korral peab ravimi manustamise kohe lõpetama. Patsiente (või laste puhul nende pereliikmeid) peab juhendama mis tahes sellistest tunnustest kohe teavitama oma raviarsti, et teha uuringud. Sellisel juhul peab viivitamatult tegema kliinilise läbivaatuse ja hindama maksatalitlust. Pankrease kahjustus Väga harva on teatatud raske pankreatiidi juhtudest, mis mõnikord on lõppenud surmaga. Risk on suurem väikelastel ning vanuse kasvades see väheneb. Raske pankreatiidi riskifaktoriteks võivad olla raskekujulised krambihood või raske neuroloogiline kahjustus koos kaasuva antikonvulsiivse raviga. Maksapuudulikkus koos pankreatiidiga suurendab letaalse lõppe riski. Patsientidele peab soovitama teavitada kohe oma arsti, kui tekivad pankreatiidile viitavad sümptomid (nt kõhuvalu, iiveldus, oksendamine). Sellistel patsientidel tuleb teha hoolikas meditsiiniline läbivaatus (k.a amülaaside sisaldus vereseerumis). Pankreatiidi korral tuleb ravi naatriumvalproehappega lõpetada. Varasema pankreatiidiga patsiente tuleb hoolikalt jälgida (vt ka lõik 4.8).

Hematoloogilised uuringud Enne ravi alustamist ja enne kirurgilist protseduuri ning spontaansete veritsuste ja verevalumite korral tuleb teha vereanalüüs (vererakkude diferentsiaalloendus, k.a trombotsüütide arv, veritsusaeg ja hüübivusuuringud), et teha kindlaks võimalik veritsusoht (vt lõik 4.8). Ettevaatus on vajalik, kui koos teiste laboratoorsete näitajate muutustega, nagu fibrinogeeni sisalduse vähenemine, bilirubiini sisalduse suurenemine või maksaensüümide aktiivsuse suurenemine, on tromboplastiiniaeg selgelt pikenenud.

Luuüdi kahjustus Varasema luuüdi kahjustusega patsiente tuleb hoolikalt jälgida.

Kehakaalu tõus Valproehape põhjustab väga sageli kehakaalu tõusu; see võib olla märkimisväärne ja progresseeruv. Kõiki patsiente tuleb sellest riskist ravi algul teavitada ning anda juhised kehakaalu langetamise asjakohaste meetmete kohta.

Süsteemne erütematoosne luupus Valproehape võib harva põhjustada süsteemse erütematoosse luupuse teket või süvendada olemasolevat süsteemset erütematoosset luupust. Süsteemse erütematoosse luupusega patsiente tohib valproehappega ravida ainult pärast kasu ja riski suhte väga hoolikat hindamist.

Naha rasked kõrvaltoimed ja angioödeem Seoses valproehappe kasutamisega on teatatud naha rasketest kõrvaltoimetest (severe cutaneous adverse reactions, SCAR), nagu Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS), toksiline epidermaalne nekrolüüs (TEN) ja ravimireaktsioon koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (drug reaction with eosinophilia and systemic symptoms, DRESS), multiformne erüteem ja angioödeem. Patsiente tuleb teavitada tõsiste nahareaktsioonide nähtudest ja sümptomitest ning neid tuleb hoolikalt jälgida. Kui täheldatakse SCAR-i või angioödeemi nähte, on vajalik patsiendi seisundi kiire hindamine ning kui SCAR-i või angioödeemi diagnoos kinnitub, tuleb ravi lõpetada.

Karbapeneemid Samaaegne ravi valproehappe/naatriumvalproaadi ja karbapeneemidega ei ole soovitatav (vt lõik 4.5).

Hüperammoneemia Valproehape võib põhjustada hüperammoneemiat. Kui tekivad sümptomid nagu apaatia, unisus, oksendamine, hüpotensioon või krambihood sagenevad, tuleb seetõttu määrata nii ammoniaagi kui ka valproehappe sisaldus vereseerumis. Uureatsükli ensüümpuudulikkuse kahtluse korral tuleb enne ravi alustamist teha metaboolse seisundi uuringud valproehappega kaasneva hüperammoneemia riski tõttu (vt lõik 4.8). Kilpnäärmehormoonid Sõltuvalt kontsentratsioonist vereplasmas võib valproehape kilpnäärmehormoonid sidumiskohtadelt vereplasmavalkudel välja tõrjuda ja suurendada nende biotransformatsiooni, mis võib viia hüpotüreoosi valediagnoosini.

Enesetapumõtted ja suitsidaalne käitumine Antiepileptilisi ravimeid erinevate näidustuste puhul kasutanud patsientidel on teatatud enesetapumõtetest ja suitsidaalsest käitumisest. Juhuslikustatud platseebokontrolliga uuringute metaanalüüs näitas, et antiepileptikume kasutavate patsientide hulgas on suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise risk vähesel määral suurenenud (vt ka lõik 5.1). Suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise tekkemehhanism valproehappega ravitavatel patsientidel ei ole teada, kuid olemasolevate andmete põhjal ei saa seda riski välistada. Patsiente tuleb seetõttu jälgida enesetapumõtete ja suitsidaalse käitumise nähtude osas ja vajadusel rakendada sobivat ravi. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest pöörduda enesetapumõtete või suitsidaalse käitumise ilmnemisel arsti poole.

Rasedus Rasestumisvõimelised naised ei tohi alustada ravi valproehappega enne neuroloogiga konsulteerimist. Valproehape on valikravimiks teatud tüüpi epilepsia korral, nt generaliseerunud epilepsia müokloonusega või valgustundlikkusega või ilma. Partsiaalse epilepsia korral tohib valproehapet kasutada ainult nendel patsientidel, kes on resistentsed muu ravi suhtes. Rasedust planeerivad naised peavad konsulteerima erialaspetsialistiga võimaliku teratogeense riski tõttu lootele (vt lõik 4.6).

Diabeediga patsiendid Valproehape eritub põhiliselt neerude kaudu, osalt ketoainetena, mis võib diabeetikutel põhjustada valepositiivseid tulemusi uriinianalüüsis. Convulex siirup sisaldab kunstlikke magusaineid, mistõttu võivad seda kasutada ka diabeetikud. Siiski tuleb arvesse võtta siirupi süsivesikutesisaldust (0,05 leivaühikut/ml).

Epilepsia Valproehappega ravi järsk lõpetamine võib põhjustada krambihoogude sagenemist.

Pikaajaline ravi Pikaajalise ravi korral kombinatsioonis teiste krambivastaste ravimitega, eriti fenütoiiniga, võivad tekkida ajukahjustuse (entsefalopaatia) sümptomid ja nähud (krambihoogude sagenemine, tahtejõuetus, stuupor, lihasnõrkus, motoorsed häired (parkinsonism, düstoonia, koorea-düskinees), rasked muutused EEG-s).

Neerupuudulikkus Neerupuudulikkusega patsientidel võib olla vaja annust vähendada. Annust tuleb kohandada vastavalt kliinilisele ravivastusele, sest kontsentratsiooni jälgimine vereplasmas võib olla eksitav.

Karnitiin-palmitoüültransferaas (CPT) II puudulikkus Karnitiin-palmitoüültransferaas II puudulikkusega patsiente tuleb hoiatada, et rabdomüolüüsi tekkeriski suurenemisest ravi ajal valproehappega.

Lapsed vanuses kuni 3 aastat Kuni 3 aasta vanustele lastele on soovitatav monoravi valproehappega. Enne ravi alustamist tuleb alati hoolikalt kaaluda antiepileptilise raviga seotud kasu ja maksakahjustuse või pankreatiidi riski suhet. Neile patsientidele ei tohi maksakahjustuse ohu tõttu samaaegselt manustada salitsülaate (vt lõik 4.5).

Teadaoleva mitokondriaalse haiguse või selle kahtlusega patsiendid Valproehape võib vallandada või süvendada kaasuva, mitokondriaalse DNA või rakutuuma POLG- geeni mutatsioonist tingitud mitokondriaalse haiguse kliinilisi nähte. Valproehappest tingitud ägedast maksapuudulikkusest ning maksakahjustusega seotud surmajuhtudest on teatatud sagedamini just patsientidel, kellel on kaasasündinud neurometaboolne sündroom, mida põhjustab muteerunud geen, mis kodeerib mitokondriaalset ensüümi polümeraas γ (POLG), nt Alpers-Huttenlocheri sündroom. POLG puudulikkusega seotud häireid peab kahtlustama patsientidel, kellel on POLG häire perekondlik anamnees või POLG häire sümptomid, sealhulgas, kuid mitte ainult, entsefalopaatia, refraktaarne epilepsia (fokaalne, müoklooniline), epileptiline staatus haiguse avaldumisel, arengupeetus, psühhomotoorne taandareng, aksonaalne sensomotoorne neuropaatia, müopaatia, tserebellaarne ataksia, oftalmopleeia või raske migreen oksipitaalauraga. POLG mutatsiooni tuleb uurida vastavalt kehtivale kliinilisele praktikale selliste häirete diagnoosimiseks (vt lõik 4.3). Krambihoogude süvenemine Sarnaselt teiste antiepileptikumidega võib mõnel valproehappega ravitaval patsiendil seisundi paranemise asemel krambihoogude esinemissagedus ja tõsidus süveneda (sh status epilepticus) või tekkida uut tüüpi krambihood. Krambihoogude süvenemisel tuleb soovitada patsientidel koheselt oma arstiga ühendust võtta (vt lõik 4.8).

Teadaolevat toimet omavad abiained Convulex siirup sisaldab maltitooli (E965). Harvaesineva päriliku fruktoositalumatusega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Convulex siirup sisaldab säilitusainetena parabeene (metüül-4-hüdroksübensoaat ja propüül-4- hüdroksübensoaat). Need võivad põhjustada allergilisi reaktsioone (võivad olla ka hilistüüpi). Ravim sisaldab 92,4 mg naatriumi 12 milliliitri kohta, mis on võrdne 4,62% Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g (vt lõik 4.2 ööpäevased annused).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Valproehappe toime teistele ravimitele

Antipsühhootilised ained, MAO inhibiitorid, antidepressandid ja bensodiasepiinid Valproehape võib tugevdada teiste psühhotroopsete ravimite (neuroleptikumid, MAO-inhibiitorid, antidepressandid, barbituraadid, bensodiasepiinid) toimet. Patsiente peab hoolikalt jälgima ja vajadusel kohandama ravimite annuseid. Kombinatsioonravi klonasepaamiga võib põhjustada absaanse. Valproehape võib samuti mõjutada teiste ainete, nt kodeiini, metabolismi ja seondumist vereplasmavalkudega.

Liitium Valproehape ei mõjuta liitiumi kontsentratsiooni seerumis.

Diasepaam Tervetel vabatahtlikel tõrjus valproehape diasepaami välja sidumiskohtadelt vereplasmavalkudel ja pärssis selle biotransformatsiooni. Samaaegse ravi korral võib vaba diasepaami kontsentratsioon tõusta ning vaba diasepaami kliirens vereplasmas väheneda 25% ja jaotusruumala 20%. Poolväärtusaeg siiski ei muutu.

Lorasepaam Tervetel vabatahtlikel, kellele manustati samaaegselt valproehapet ja lorasepaami, vähenes lorasepaami kliirens vereplasmas kuni 40%.

Alkohol Valproehape võib tugevdada alkoholi toimet. Seetõttu tuleb vältida alkoholi tarbimist ravi ajal valproehappega.

Fenobarbitaal Valproehape suurendab fenobarbitaali kontsentratsiooni vereplasmas (biotransformatsiooni pärssimine maksas) ja võib põhjustada tugevat sedatsiooni, eriti lastel. Seetõttu on vajalik pidev jälgimine, eriti kombinatsioonravi esimese 15 päeva vältel. Sedatsiooni tekkides peab fenobarbitaali annust kohe vähendama. Vajadusel võib määrata fenobarbitaali sisaldust vereplasmas. Primidoon Valproehape suurendab primidooni kontsentratsiooni vereplasmas, mis võib tugevdada primidooni kõrvaltoimeid (nt sedatsioon). Pikaajalisel ravil need kõrvaltoimed tavaliselt mööduvad. Soovitatav on hoolikas jälgimine, eriti kombinatsioonravi alguses. Vajadusel tuleb annust kohandada.

Fenütoiin Valproehape langetab fenütoiini üldkontsentratsiooni vereplasmas. Lisaks suurendab valproehape vaba fenütoiini kontsentratsiooni vereplasmas ja võib põhjustada üleannustamise sümptomeid (valproehape tõrjub fenütoiini välja sidumiskohtadelt vereplasmavalkudel ning selle biotransformatsioon maksas väheneb). Soovitatav on patsiendi hoolikas jälgimine. Määrates fenütoiini kontsentratsiooni vereplasmas, tuleb ennekõike määrata selle vaba fraktsioon.

Karbamasepiin Valproehappe ja karbamasepiini koosmanustamisel on täheldatud kliinilist toksilisust, sest valproehape võib tugevdada karbamasepiini toksilist toimet. Soovitatav on hoolikas jälgimine, eriti kombineeritud ravi alguses. Vajadusel tuleb annust kohandada.

Lamotrigiin Valproehape võib aeglustada lamotrigiini biotransformatsiooni ja pikendada keskmist poolväärtusaega. Vajadusel tuleb annust kohandada (lamotrigiini annust vähendada). Lamotrigiini ja valproehappe kombineerimine võib suurendada (raskete) nahareaktsioonide riski, eriti lastel.

Zidovudiin Valproehape võib suurendada zidovudiini kontsentratsiooni vereplasmas, mille tagajärjel suureneb zidovudiini toksilisus.

K-vitamiinist sõltuvad antikoagulandid ja atsetüülsalitsüülhape Varfariini ja teiste kumariini-tüüpi antikoagulantide hüübimist pidurdav toime ning atsetüülsalitsüülhappe trombotsüütide agregatsiooni pärssiv toime võib tugevneda, sest valproehape tõrjub need välja sidumiskohtadelt plasmavalkudega. Samaaegsel ravil suukaudsete antikoagulantidega tuleb hoolikalt jälgida protrombiini aega.

Felbamaat Valproehape võib suurendada felbamaadi kontsentratsiooni seerumis kuni 50%, vähendades felbamaadi keskmist kliirensit kuni 16%. Annust tuleb kohandada vastavalt kliinilisele jälgimisele.

Temosolomiid Temosolomiidi ja valproehappe samaaegne manustamine võib põhjustada temosolomiidi kliirensi vähest langust, mis ei ole kliiniliselt oluline.

Topiramaat, atsetasoolamiid Valproehappe ja topiramaadi või atsetasoolamiidi koosmanustamist on seostatud entsefalopaatia ja/või hüperammoneemiaga. Patsiente tuleb seetõttu vastavalt vajadusele jälgida.

Olansapiin Valproehape võib vähendada olansapiini kontsentratsiooni vereplasmas.

Rufinamiid Valproehape võib suurendada rufinamiidi kontsentratsiooni vereplasmas. See tõus sõltub valproehappe kontsentratsioonist. Nende ravimite koosmanustamisel tuleb olla ettevaatlik, eriti laste puhul, kellel see toime on tugevam.

Propofool Valproehape võib suurendada propofooli kontsentratsiooni vereseerumis. Valproehappega koosmanustamisel tuleb kaaluda propofooli annuse vähendamist. Nimodipiin Patsientidel, kes saavad samaaegselt ravi valproehappe ja nimodipiiniga, võib nimodipiini süsteemne saadavus suureneda 50% võrra.

Klosapiin Samaaegne ravi valproehappe ja klosapiiniga võib suurendada neutropeenia ja klosapiinist põhjustatud müokardiidi riski. Kui valproehappe ja klosapiini samaaegne manustamine on vajalik, tuleb patsienti nende riskide suhtes hoolikalt jälgida.

Teiste ravimite toimed valproehappele

Ensüüme indutseerivad krambivastased ravimid (sh fenütoiin, fenobarbitaal, primidoon, karbamasepiin) Krambivastaste ravimite ensüüme indutseeriva toime tulemusena väheneb valproehappe kontsentratsioon vereplasmas. Kombineeritud ravi korral tuleb annust kohandada vastavalt kontsentratsioonile veres. Valproehappe samaaegsel kasutamisel fenütoiini või fenobarbitaaliga võib

valproehappe metaboliitide sisaldus vereplasmas suureneda. Seetõttu tuleb nende toimeainete koosmanustamise korral patsiente hoolikalt jälgida hüperammoneemia nähtude või sümptomite suhtes.

Felbamaat Valproehappe ja felbamaadi kombineerimine võib suurendada valproehappe kontsentratsiooni vereplasmas. Seetõttu tuleb vajadusel kohandada naatriumvalproehappe annust.

Meflokviin ja klorokviin Meflokviin ja klorokviin võivad langetada krambiläve. Lisaks võib meflokviin vähendada valproehappe kontsentratsiooni vereplasmas. Vajadusel tuleb kohandada valproehappe annust.

Vereplasma valkudega ulatuslikult seonduvad ained Valproehappe ja vereplasma valkudega ulatuslikult seonduvate ainete (nt atsetüülsalitsüülhape) samaaegsel kasutamisel võib tõusta vaba valproehappe kontsentratsioon vereplasmas. Valproehapet ja atsetüülsalitsüülhapet sisaldavate ravimite samaaegset kasutamist peab vältima lastel vanuses kuni 12 aastat. Täiskasvanutel võib seda kaaluda ainult pärast kasu/riski hoolikat hindamist.

Tsimetidiin, erütromütsiin Samaaegsel ravil tsimetidiini või erütromütsiiniga võib valproehappe kontsentratsioon vereplasmas suureneda (aeglustunud biotransformatsiooni tulemusel maksas).

Karbapeneemid (panipeneem, meropeneem, imipeneem) Karbapeneemidega koosmanustamisel on teatatud valproehappe kontsentratsiooni langusest vereplasmas 60%...100% ligikaudu kahe päeva jooksul. Karbapeneemidega koosmanustamisel tekkiv valproehappe kontsentratsiooni ulatuslik langus vereplasmas ja järsk algus ei ole valproehappega stabiliseeritud patsiendil korrigeeritavad ning seetõttu tuleb kooskasutamist vältida (vt lõik 4.4). Kui ravi selle rühma antibiootikumiga on hädavajalik, tuleb hoolikalt jälgida valproehappe kontsentratsiooni veres.

Kolestüramiin Kolestüramiin võib vähendada valproehappe imendumist.

Fluoksetiin Fluoksetiini samaaegne manustamine võib suurendada või mõnikord vähendada valproehappe kontsentratsiooni vereseerumis. Seetõttu on soovitatav jälgida valproehappe kontsentratsiooni seerumis. Rifampitsiin Rifampitsiin võib vähendada valproehappe kontsentratsiooni vereseerumis, mille tulemuseks on ravitoime puudumine. Rifampitsiiniga koosmanustamisel võib olla vajalik valproehappe annuse kohandamine.

Proteaasi inhibiitorid Samaaegne ravi proteaasi inhibiitoritega, nt lopinaviiri või ritonaviiriga võib põhjustada valproehappe metaboliitide kontsentratsiooni langust.

Östrogeeni sisaldavad ravimid, k.a östrogeeni sisaldavad hormonaalsed kontratseptiivid Östrogeenid indutseerivad UDP-glükurononüültransferaasi (UGT) isovorme, mis osalevad valproehappe glükuronisatsioonis ja võivad kiirendada valproehappe kliirensit, mille tulemusena võib valproehappe kontsentratsioon seerumis väheneda ja võimalik on valproehappe toime nõrgenemine (vt lõik 4.4). Peab kaaluma valproehappe kontsentratsiooni jälgimist seerumis. Valproehappel ei ole ensüüme indutseerivat toimet, mistõttu valproehape ei vähenda östrogeenide ja gestageenide kombinatsioonide efektiivsust hormonaalsel kontratseptsioonil.

Metamisool Valproehappe samaaegne manustamine metamisooliga, mis indutseerib muuhulgas ensüüme CYP2B6 ja CYP3A4, võib põhjustada valproehappe kontsentratsiooni langust vereplasmas koos kliinilise

efektiivsuse võimaliku vähenemisega. Seetõttu peab samaaegsel ravil metamisooli ja valproehappega olema ettevaatlik ning asjakohaselt jälgima kliinilist ravivastust ja ravimite kontsentratsiooni vereplasmas.

Teised koostoimed Valproehappe kasutamisel kombinatsioonis uuemate antiepileptikumidega, mille farmakodünaamilised ja farmakokineetilised omadused ei ole hästi teada, peab olema ettevaatlik.

Valproehappe hepatotoksilisuse tugevnemist teiste potentsiaalselt hepatotoksiliste ravimite ja alkoholi toimel ei saa välistada.

Peab arvestama, et valproehape biotransformeerub osaliselt ketokehadeks, mis diabeediga patsiendil võivad uriiniga eritudes anda valepositiivse tulemuse ketoatsidoosi suhtes.

Valproehappe ja kvetiapiini koosmanustamine võib suurendada neutropeenia ja leukopeenia tekkeriski.

Valproehape võib tõrjuda kilpnäärmehormoonid nende seondumiskohtadelt vereplasma valkudega, suurendades nende metabolismi. See võib põhjustada hüpotüreoosi valediagnoosi.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus ja rasestumisvõimelised naised

Epilepsia ravi − Valproehape on vastunäidustatud epilepsia raviks raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui sobiv alternatiivne ravi puudub. − Valproehape on vastunäidustatud rasestumisvõimelistele naistele, välja arvatud juhul, kui raseduse ennetusprogrammi kõik tingimused on täidetud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Ravi valproehappega ei tohi lõpetada ilma arsti loata. Järsk ravi lõpetamine või annuse kontrollimatu vähendamine võib põhjustada epilepsiahooge, mis võivad kahjustada rasedat ja/või sündimata last.

Teratogeensus ja arenguhäired üsasisesest kokkupuutest Valproehape nii monoravimina kui mitmikravi osana on seotud raseduspatoloogiate tekkega. Olemasolevad andmed viitavad, et kaasasündinud väärarendite risk valproehappe kasutamisel mitmikravi osana on suurem kui monoravi korral. Valproehape läbib platsentaarbarjääri nii loomadel kui inimestel (vt lõik 5.2). Loomkatsed hiirte, rottide ja küülikutega on näidanud teratogeenset toimet (vt lõik 5.3).

Kaasasündinud väärarendid üsasisesest kokkupuutest Metaanalüüsi (hõlmab nii patsiendiregistreid kui ka kohordiuuringuid) andmed näitavad, et kaasasündinud väärarendiga on 10,73% raseduse ajal valproehappega monoravi saanud epilepsiahaigete naiste lastest (95% usaldusvahemik: 8,16...13,29). See ületab suurte väärarendite tekke tõenäosust üldpopulatsioonis, kus see on ligikaudu 2%..3%. Risk sõltub annusest, kuid annusepiiri, millest väiksemate annuste korral ohtu ei ole, ei ole võimalik kindlaks teha.

Olemasolevad andmed näitavad väiksemate ja suuremate väärarendite tekkesageduse tõusu. Kõige sagedasemad väärarendid on neuraaltoru defektid, näo düsmorfism, huule- ja suulaelõhe, kraniostenoos, südame, neerude ja kuse-suguorganite defektid, käte-jalgade defektid (k.a kodarluu kahepoolne aplaasia) ja erinevate organsüsteemide mitmed anomaaliad. Üsasisesel kokkupuutel valproehappega võib tekkida ka kuulmiskahjustus või kurtus kõrva ja/või nina väärarengute tõttu (sekundaarne toime) ja/või otsese kuulmist kahjustava toime tõttu. On kirjeldatud nii ühe- kui ka kahepoolse kurtuse või kuulmiskahjustuse juhte. Kõigi juhtude tulemustest ei ole teatatud. Teatatud tulemuste puhul kuulmine enamasti ei taastunud.

Üsasisene kokkupuude valproehappega võib põhjustada silma väärarendeid (k.a koloboomid, mikroftalmia), millest on teatatud koos teiste kaasasündinud väärarenditega. Need silma väärarendid võivad mõjutada nägemist.

Närvisüsteemi arenguhäired üsasisesest kokkupuutest Andmed näitavad, et üsasisene valproehappega kokkupuude võib lastel põhjustada kõrvaltoimeid vaimses ja kehalises arengus. Risk on ilmselt annusest sõltuv, kuid annusepiiri, millest väiksemate annuste korral ohtu ei ole, ei ole võimalik kindlaks teha. Täpne riski gestatsiooniperiood ei ole teada ning riski kogu raseduse kestel ei saa välistada.

Uuringud on näidanud varase arengu aeglustumist, nt kõne ja kõndimise hilinenud algust, langenud intellektuaalset võimekust, kesist kõneoskust (rääkimine ja arusaamine) ning mäluhäireid 30%...40% eelkooliealistest lastest, kellel oli üsasisene kokkupuude valproehappega.

Kooliealistel lastel (6 aastased), kellel oli üsasisene kokkupuude valproehappega, oli intelligentsuskvoot (IQ) keskmiselt 7...10 punkti madalam kui teiste epilepsiaravimitega kokku puutunud lastel. Ehkki kaasuvate tegurite mõju ei saa välistada, on tõendeid, et valproehappega kokku puutunud laste intellektikahjustuse risk võib olla ema IQ’st sõltumatu.

Pikaajaliste tulemuste kohta on vähe andmeid.

Olemasolevad andmed näitavad, et võrreldes uuringu üldpopulatsiooniga on valproehappega kokku puutunud lastel suurem risk autismispektri häirete (ligikaudu kolmekordne) ja lapseea autismi (ligikaudu viiekordne) tekkeks.

Piiratud hulgal andmed viitavad, et looteeas valproehappega kokku puutunud lastel võib olla suurem tõenäosus aktiivsus- ja tähelepanuhäire tekkeks.

Rasestumisvõimelised naised

Östrogeeni sisaldavad ravimid Östrogeeni sisaldavad ravimid, k.a östrogeeni sisaldavad hormonaalsed kontratseptiivid võivad kiirendada valproehappe kliirensit, mille tulemusena võib valproehappe kontsentratsioon seerumis väheneda ja võimalik on valproehappe toime nõrgenemine (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Kui naine plaanib rasedust Kui epilepsia näidustusel ravimit kasutav naine plaanib rasedust, peab epilepsia ravis kogenud eriarst uuesti hindama ravi valproehappega ja kaaluma alternatiivseid ravivõimalusi. Tuleb teha kõik võimalik, et ravi vahetatakse alternatiivse ravi vastu enne eostamist ja rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist (vt lõik 4.4). Kui ravi muutmine ei ole võimalik, peab naist täiendavalt nõustama valproehappe ohtudest sündimata lapsele, et toetada teda teadliku otsuse langetamisel pereplaneerimisel. Rasedad Valproehape on vastunäidustatud epilepsia raviks raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui sobiv alternatiivne ravi puudub (vt lõigud 4.3 ja 4.4). Kui valproehappega ravitav naine rasestub, peab ta kiiresti pöörduma eriarstile, et uuesti hinnata ravi valproehappega ja kaaluda alternatiivseid ravivõimalusi. Raseda toonilis-kloonilised krambid ja epileptiline seisund koos hüpoksiaga võivad olla eluohtlikud lapseootel emale ja lootele. Kui hoolimata valproehappe teadaolevatest ohtudest raseduse ajal ja pärast alternatiivse ravimi hoolikat kaalumist peab rase erandlikel asjaoludel jätkama ravi valproehappega, on soovitatav: − kasutada väikseimat toimivat annust ja jagada ööpäevane annus mitmeks väikseks üksikannuseks, mida manustatakse ööpäeva jooksul. Eelistada toimeainet prolongeeritult vabastavaid ravimvorme teistele ravimvormidele, et vältida järske kontsentratsioonitõuse vereplasmas (vt lõik 4.2).

Kõik rasedana valproehappega kokkupuutunud patsiendid ja nende partnerid tuleb suunata teratoloogias kogenud eriarstile uuringuteks ja nõustamiseks. Tuleb rakendada spetsiaalset perinataalset jälgimist, et kindlaks teha neuraaltoru võimalikke defekte või teisi väärarendeid. Folaadi täiendav manustamine enne rasedust võib vähendada neuraaltoru defektide ohtu kõikide raseduste puhul. Olemasolevad andmed ei viita siiski sellele, et see hoiaks ära sünnidefekte või väärarenguid, mis on tingitud kokkupuutest valproehappega.

Risk vastsündinule

  • Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproehapet raseduse ajal, on väga harva teatatud hemorraagilise sündroomi juhtudest. Hemorraagilise sündroomiga kaasnevad trombotsütopeenia, hüpofibrinogeneemia ja/või hüübimisfaktorite sisalduse langus. Teatatud on ka afibrinogeneemiast, mis võib lõppeda surmaga. Seda sündroomi peab siiski eristama K- vitamiinist sõltuvate hüübimisfaktorite sisalduse langusest fenobarbitaali ja ensüümindutseerijate mõjul. Seetõttu peab vastsündinutel uurima trombotsüütide arvu, fibrinogeeni taset vereplasmas, hüübivusnäitajaid ja hüübimisfaktorite sisaldust.
  • Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproehapet raseduse kolmandal trimestril, on teatatud hüpoglükeemia juhtudest.
  • Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproehapet raseduse ajal, on teatatud hüpotüreoosi juhtudest.
  • Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproehapet raseduse viimasel trimestril, võivad tekkida ärajätunähud (ennekõike nt rahutus, ärrituvus, ülierutatus, närvilisus, hüperkineesia, toonuse häired, treemor, krambid ja toitumishäired).

Mehed ja potentsiaalne risk närvisüsteemi arenguhäirete tekkeks lastel, kelle isad said ravi valproehappega 3 kuu jooksul enne lapse eostamist Üks retrospektiivne vaatlusuuring kolme Põhjamaa riigi andmetega viitab närvisüsteemi arenguhäirete suurenenud riskile lastel (vanuses 0…11 aastat), kelle isad said monoravi valproehappega 3 kuu jooksul enne lapse eostamist, võrreldes lastega, kelle isad said monoravi lamotrigiini või levetiratsetaamiga, kohandatud riskitiheduste suhe (hazard ratio, HR) 1,50 (95% CI: 1,09...2,07). Närvisüsteemi arenguhäirete kohandatud kumulatiivne risk oli vahemikus 4,0%...5,6% valproehappe monoravi rühmas ja 2,3%...3,2% lamotrigiini/levetiratsetaami monoravi koondrühmas. Uuring ei olnud piisavalt suur, et hinnata seoseid närvisüsteemi konkreetsete arenguhäirete alamtüüpidega ja uuringu piirangud hõlmasid võimalikke segavaid tegureid seoses näidustusega ja erinevusi jälgimisaja kestuses ravirühmade vahel. Laste keskmine jälgimisaeg valproehappe rühmas oli vahemikus 5,0...9,2 aastat ja lamotrigiini/levetiratsetaami rühmas 4,8...6,6 aastat.

Võimalik, et lastel, kelle isad said ravi valproehappega 3 kuu jooksul enne eostamist, on suurenenud risk närvisüsteemi arenguhäirete tekkeks, kuid põhjuslik seos valproehappega ei ole kindel. Uuring ei hinnanud närvisüsteemi arenguhäirete tekkeriski lastel, kelle isad olid lõpetanud ravi valproehappega rohkem kui 3 kuud enne lapse eostamist (st toimunud oli uus spermatogenees pärast kokkupuudet lõppemist valproehappega). Ettevaatusabinõuna peavad raviarstid teavitama meespatsiente sellest võimalikust riskist ja arutama vajadust kaaluda tõhusa kontratseptsioonimeetodi kasutamist, sh nende naissoost partneril, ravi ajal valproehappega ja vähemalt 3 kuu jooksul pärast ravi lõpetamist (vt lõik 4.4). Meespatsiendid ei tohi loovutada spermat ravi ajal ja vähemalt 3 kuu jooksul pärast ravi lõpetamist.

Raviarstid peavad regulaarselt üle vaatama meespatsientide ravi valproehappega, et hinnata, kas valproehape on jätkuvalt patsiendile kõige sobivam ravim. Meespatsientide puhul, kes kavatsevad last eostada, tuleb kaaluda ja patsiendiga arutada teiste sobivate ravivõimaluste kasutamist. Iga patsiendi puhul tuleb hinnata individuaalseid asjaolusid. Soovitatav on vajadusel nõu pidada epilepsia ravis kogenud eriarstiga.

Imetamine Valproehape eritub rinnapiima kontsentratsioonis mis moodustab 1%...10% kontsentratsioonist ema vereseerumis. Ravi saavate naiste rinnapiimaga toidetavatel vastsündinutel ja imikutel on täheldatud hematoloogilisi häireid (vt lõik 4.8).

Tuleb otsustada, kas lõpetada rinnapiimaga toitmine või lõpetada/mitte alustada ravi Convulex’iga, arvestades imetamise kasu lapsele ja ravi kasu naisele.

Fertiilsus Valproehappega ravitavatel naistel on teatatud amenorröast, hulgitsüstilistest munasarjadest ja testosteroonitaseme tõusust (vt lõik 4.8). Valproehape võib kahjustada ka meeste viljakust (vt lõik 4.8). Teatised viitavad, et fertiilsushäired on pöörduvad pärast ravi lõpetamist.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ravi valproehappega võib tagada kontrolli krambihoogude üle, mis võimaldab patsiendil liikluses aktiivselt osaleda. Patsiente, kes juhivad autot või käsitsevad masinaid, tuleb hoiatada mööduvast uimasusest, eriti kombineeritud epilepsiavastase ravi või bensodiasepiinide samaaegse kasutamise korral (vt lõik 4.5).

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete esinemissagedused on määratletud alljärgnevalt: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000); teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Sagedus Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Teadmata Organ- süsteemi klass Hea-, Müelo- pahaloomulised düsplastiline ja täpsustamata sündroom kasvajad (k.a tsüstid ja polüübid) Vere ja Aneemia, Pan- Luuüdi lümfisüsteemi trombo- tsütopeenia**, puudulikkus (k.a häired tsütopeenia leukopeenia** puhas punavere Immuun- Allergilised süsteemi häired reaktsioonid

Sagedus Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Teadmata Organ- süsteemi klass Endokriin- Antidiureetilise Hüpotüreoos, süsteemi häired hormooni testosterooni Ainevahetus- ja Hüponatreemia, Hüper- toitumishäired anoreksia**, ammoneemia**, Psühhiaatrilised Ärrituvus*, Ebatavaline häired hallutsi- käitumine*, Närvi- Treemor** Ekstra- Kooma**, Krooniline entse- süsteemi häired püramidaalsed spastilisus, falopaatia**, Silma Diploopia kahjustused Kõrva ja Kuulmislangus labürindi kahjustused Vaskulaarsed Verejooks Vaskuliit häired Respiratoorsed, Pleuraefusioon rindkere ja (eosinofiilne) mediastiinumi häired

Sagedus Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Teadmata Organ- süsteemi klass Seedetrakti Iiveldus Oksendamine, Süljevoolus, häired igemehaigused pankreatiit** Maksa ja Maksatalitluse sapiteede häired kahjustus (vt Naha ja Ülitundlikkus- Angioödeem, Toksiline Hüper- nahaaluskoe reaktsioonid, lööve, juuste epidermaalne pigmentatsioon kahjustused mööduv ja/või kahjustused (nt nekrolüüs, Lihaste, Luu mineraalse Süsteemne luustiku ja tiheduse erütematoosne sidekoe vähenemine**, luupus, kahjustused osteopeenia**, rabdomüolüüs Neerude ja Kusepidamatus Neeru- Enurees*, tubulo- kuseteede puudulikkus interstitsiaalne häired nefriit, mööduv Reproduktiivse Düsmenorröa Amenorröa Viljatus meestel, süsteemi ja polütsüstiliste rinnanäärme munasarjade häired sündroom Üldised häired Hüpotermia, ja manustamis- perifeerne turse koha reaktsioonid Uuringud Verehüübe-

* Neid soovimatuid reaktsioone on täheldatud peamiselt lastel ja noorukitel.

** Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Vere ja lümfisüsteemi häired Valproehape pärsib trombotsüütide agregatsiooni teist faasi, mistõttu pikeneb veritsusaeg (esinemissagedus teadmata) ja tekib trombotsütopeenia (sage). Need muutused on tavaliselt seotud soovituslikust suurema annusega ja on mööduvad. VIII/von Willebrand faktori puudulikkusest tingitud trombotsütopaatia võib samuti põhjustada veritsusaja pikenemist. Samuti võib tekkida fibrinogeenisisalduse isoleeritud vähenemine. Sageli võib tekkida kerge mööduv luuüdi supressioon. Spontaanse verevalumi või veritsuse tekkel tuleb ravi katkestada seniks, kuni põhjus on leitud. Võib tekkida agranulotsütoos ja mõnikord lümfotsütoos. Harva võib tekkida agranulotsütoos ja aeg-ajalt lümfotsütoos. Harva on teatatud erütrotsüütide hüpoplaasiast, leukopeeniast ja pantsütopeeniast; pärast ravi lõppu normaalne verepilt taastub.

Ainevahetus- ja toitumishäired Söögiisu võib suureneda ja ravi valproehappega võib väga sageli põhjustada kehakaalu tõusu, mis võib olla märkimisväärne ja progresseeruv (vt lõik 4.4). Kehakaalu tõusu tuleb hoolikalt jälgida, sest see võib olla polütsüstiliste munasarjade sündroomi ohutegur. Harvadel juhtudel on teatatud rasvumisest. Võib tekkida ka anoreksia. Võib tekkida hüperammoneemia ilma muutusteta maksatalitluse laboratoorsetes näitajates. Sageli võib tekkida isoleeritud ja mõõdukas hüperammoneemia, mis tavaliselt on mööduv ja ei vaja ravi katkestamist. Võimalik on siiski kliiniline avaldumine oksendamise, ataksia ja teadvuse hägustumisena. Nende sümptomite ilmnemisel tuleb ravi naatriumvalproehappega katkestada. On teatatud ka hüperammoneemiast koos neuroloogiliste sümptomitega (vt lõik 4.4). Sellistel juhtudel on soovitatav teha lisauuringuid.

Psühhiaatrilised häired Teadmata esinemissagedusega võib tekkida depressioon. Erksus võib suureneda. Üldiselt on see kasulik, kuid üksikjuhtudel on teatatud agressiivsuse, hüperaktiivsuse ja käitumishäirete tekkest.

Närvisüsteemi häired Teatatud on paresteesiast. Treemor, unisus, ataksia ja vertiigo võivad tekkida mööduvate ja annusest sõltuvate kõrvaltoimetena. Harva on teatatud sedatiivsest toimest, tavaliselt kombinatsioonravi ajal teiste krambivastaste ravimitega. Monoravi korral on see tekkinud harva ravi alguses ja tavaliselt on olnud mööduv. Segasusseisund progresseerus mõnikord letargiaks ja stuuporiks kuni mööduva koomani (entsefalopaatia), isoleeritult või seoses krambihoogude või hallutsinatsioonide sagenemisega (sümptomid mööduvad annuse vähendamisel või ravi katkestamisel). Need juhud olid sageli seotud liiga suure algannuse, annuse liiga kiire suurendamise või teiste antikonvulsantide (eriti fenobarbitaali või topiramaadi) samaaegsel manustamisega. Sageli on teatatud peavalust ja nüstagmidest.

Entsefalopaatia võib tekkida vahetult pärast valproehapet sisaldavate ravimite kasutamist. See toime on ravimi kasutamise lõpetamisel mööduv; selle patogenees jääb ebaselgeks. Selle toimega seoses on teatatud suurenenud ammoniaagisisaldusest ja fenobarbitaali samaaegsel kasutamisel fenobarbitaali kontsentratsiooni tõusust. Need on olnud tavaliselt mööduvad pärast ravimi ärajätmist või annuse vähendamist (vt lõik 4.5).

Neuroloogiliste sümptomitega kroonilised entsefalopaatiad ja kõrgemate kortikaalsete talitluste häired võivad tekkida eriti suuremate annuste või polüteraapia korral. Nende mõjude patogenees jääb ebaselgeks.

On teatatud mööduvatest ekstrapüramidaalsümptomitest (k.a parkinsonism) või mööduva tserebraalse atroofiaga seotud mööduvast dementsusest.

Kõrva ja labürindi kahjustused Harva on teatatud tinnituse tekkest ja kurtusest (pöörduv või mittepöörduv); põhjuslik seos ei ole kindlaks tehtud.

Seedetrakti häired Teatatud on pankreatiidist, mis mõnikord on lõppenud surmaga. Risk on märkimisväärselt suurenenud lastel, eriti kombinatsioonravi korral teiste epilepsiavastaste ravimitega (vt lõik 4.4). Ravi alguses võivad sageli tekkida kerged seedetrakti ärritusnähud ja harvem iiveldus. Need kõrvaltoimed taanduvad tavaliselt mõne päevaga ilma ravi katkestamata. Võivad tekkida oksendamine, kõhulahtisus, isutus ja kõhukinnisus. Söögiisu võib suureneda ja valproehape põhjustab väga sageli kehakaalu tõusu, mis võib olla märgatav ja progresseeruv (vt lõik 4.4). Teatatud on kehakaalu langusest.

Maksa ja sapiteede häired Ravi alguses võib transaminaaside aktiivsus mööduvalt tõusta. Harva on teatatud raskest maksakahjustusest pärast valproehappe manustamist, mis mõnikord on lõppenud surmaga (vt lõik 4.4). Harva on teatatud porfüüriast.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Mõnel patsiendil on täheldatud mööduvat juuste väljalangemist. See toime ei ole ilmselt annusest sõltuv. Tavaliselt taastub juustekasv kuue kuu jooksul, kuid juuksed võivad olla varasemast enam lokkis. On teatatud nahareaktsioonidest, nt eksanteemne lööve. Harvadel juhtudel on tekkinud toksiline epidermaalne nekrolüüs, Stevensi-Johnsoni sündroom ja multiformne erüteem.

Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Patsientidel, keda on pikka aega ravitud valproehapet sisaldavate ravimitega, on teatatud luu mineraalse tiheduse langusest, osteopeeniast, osteoporoosist ja luumurdudest. Toimemehhanismi, mille kaudu valproehape mõjutab luu ainevahetust, ei ole kindlaks tehtud.

Neerude ja kuseteede häired Üksikjuhtudel on teatatud mööduvast Fanconi sündroomist (proksimaalse neerutoru talitluse defekt, mis põhjustab metaboolse atsidoosi, glükosuuria, aminoatsiduuria, fosfatuuria ja urikosuuria) seoses raviga naatriumvalproehappega, mille põhjus on seni ebaselge.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Väga harva on tekkinud günekomastia. Kaasasündinud, perekondlikud ja geneetilised häired Võivad tekkida kaasasündinud väärarendid ja arenguhäired (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

Uuringud Hüübimisfaktorite kontsentratsioon veres võib langeda, võimalikud on kõrvalekalded hüübivusuuringute tulemustes (nt pikenenud protrombiiniaeg, aktiveeritud osaline tromboplastiiniaeg, trombiiniaeg või INR).

Lapsed Valproehappe ohutusprofiil lastel on võrreldav täiskasvanute omaga, kuid mõned kõrvaltoimed on raskemad või täheldatud peamiselt lastel. Raskete maksakahjustuste eriline risk on imikutel ja väikelastel vanuses kuni 3 aastat. Pankreatiidi oht on samuti eriti väikelastel. Vanuse kasvades need riskid vähenevad (vt lõik 4.4). Psühhiaatrilisi häireid, nt agressiivsus, agitatsioon, tähelepanuhäired, ebatavaline käitumine, psühhomotoorne hüperaktiivsus ja õppimishäired täheldatakse peamisel lastel.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Teatatud on juhusliku või tahtliku üleannustamise juhtudest. Maksimaalset terapeutilist taset 5…6 korda ületav kontsentratsioon vereplasmas põhjustab tõenäoliselt ainult iiveldust, oksendamist ja pööritustunnet. Massiivne üleannustamine, mille korral kontsentratsioon vereplasmas ületab maksimaalset terapeutilist taset 10…20 korda (vt lõik 5.2) võib pärssida kesknärvisüsteemi ja hingamist.

Sümptomid Massiivse üleannustamise nähud ja sümptomid on muuhulgas kooma, lihasnõrkus, hüporefleksia või arefleksia, mioos, pärsitud hingamine, metaboolne atsidoos, hüpotensioon ja vereringe kollaps või šokk. Sümptomid võivad siiski märkimisväärselt varieeruda. Valproehappe väga kõrge kontsentratsioon vereplasmas põhjustab neuroloogilisi häireid, nt suurendab krambivalmidust. Teatatud on koljusisese rõhu tõusust ja ajutursest. Kirjeldatud on surmaga lõppenud massiivse üleannustamise üksikjuhte. Valproehappe preparaatide naatriumisisaldus võib üleannustamise korral põhjustada hüpernatreemiat.

Ravi Spetsiifilist antidooti ei teata. Üleannustamise ravi on sümptomaatiline, k.a tegevused toimeaine eemaldamiseks organismist ning elutähtsate funktsioonide toetamine: esile kutsutud oksendamine, maoloputus (10…12 tunni jooksul pärast sisse võtmist koos aspiratsiooni vältimisega) ja jälgimine intensiivravi tingimustes koos toetava ventilatsiooniga vajadusel. Edukalt on kasutatud hemodialüüsi, hemoperfusiooni ja forsseeritud diureesi, kuid eemaldatav on ainult valproehappe vaba fraktsioon (ligikaudu 10%). Peritoneaaldialüüsi kasu on vähene. Aktiivsöega hemoperfusiooni, vereplasma täieliku vahetuse ja vereplasma ülekande kohta on kogemused ebapiisavad. Seetõttu soovitatakse intensiivset mitteinvasiivset ravi koos ravimi taseme jälgimisega, ilma spetsiifilist detoksikatsioonimeetodit rakendamata, eriti lastel. Kasutatud on ka naloksooni intravenoosselt, mõnikord koos suukaudse aktiivsöega, et parandada patsiendi teadvuse seisundit.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: Epilepsiavastased ained, rasvhappe derivaadid. ATC-kood: N03AG01

Toimemehhanism Kõige tõenäolisem toimemehhanism on gammaaminovõihappe (GABA) inhibeeriva mõju tugevdamine läbi toime GABA edasisele sünteesile või biotransformatsioonile. Glutamiinhappe dekarboksülaasi aktiveerimine ja GABA transaminaasi pärssimine suurendavad oluliselt GABA kontsentratsiooni sünaptosoomides ja sünapsipilus. Pidurdava virgatsainena takistab GABA aktsioonipotentsiaali pre- ja postsünaptilist levikut ning seeläbi konvulsiivse aktiivsuse levikut.

Farmakodünaamilised toimed Valproehape on krambivastane aine. Valproehappe psühhotroopse toime tulemuseks on parem visuomotoorne koordinatsioon ja kontsentratsioonivõime.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus Juhuslikustatud platseebokontrolliga uuringute metaanalüüs (kokku 199 uuringut 27863 patsiendiga ravimrühmades ja 16029 patsiendiga platseeborühmades), mis hõlmas 11 epilepsiaravimi kasutamist epilepsia, psühhiaatriliste häirete (k.a bipolaarne meeleoluhäire, skisofreenia, ärevushäire) või muud seisundite (k.a neuropaatiline valu) raviks, näitas epilepsiaravimitega ravitud patsientidel suuremat suitsiidiriski (suitsidaalsed mõtted ja käitumine) kui platseebot saanutel. Juhud jagunesid ühtlaselt kõikide ravimite vahel ning tekkisid 2…24. ravinädalal. Suitsidaalsete mõtete ja käitumise risk epilepsiaravi saavatel patsientidel on hinnanguliselt 0,43%, mis on peaaegu kaks korda kõrgem kui 0,24% platseeborühmas, ja vastab 2 täiendavale juhule 1000 epilepsiaravi saava patsiendi kohta platseeboga võrreldes.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Valproehape imendub seedetraktist hästi. Absoluutne biosaadavus on ligikaudu 100%. Maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas saabub 1...3 tundi pärast manustamist. Toit ei mõjuta imendunud toimeaine kogust. Tasakaalukontsentratsioon vereplasmas saabub 2...4 päeva möödudes, sõltuvalt manustamisintervallist. Efektiivne terapeutiline kontsentratsioon vereplasmas epilepsiaga patsientidel on vahemikus 40...100 mg/l (278...694 mol/l. Täheldatud on taseme varieeruvust vereplasmas nii samal indiviidil kui ka eri isikute vahel.

Jaotumine Valproehape seondub seerumvalkudega ligikaudu 80%...95%. Kui kontsentratsioon vereplasmas ületab 100 mg/ml, suureneb vaba fraktsiooni osakaal. Valproehape jaotub peamiselt vere kaudu. Valproehappe kontsentratsioon tserebrospinaalvedelikus on võrreldav seondumata valproehappe kontsentratsiooniga vereplasmas. Valproehape läbib platsentat ja eritub rinnapiima (1%...10% üldkontsentratsioonist vereseerumis).

Biotransformatsioon Valproehape biotransformeerub maksas peamiselt glükoroniseerumise teel. Valproehape pärsib tsütokroom P450 ensüüme.

Eritumine Valproehape eritub peamiselt neerude kaudu glükoronidaatidena. Eritumise poolväärtusaeg on 10...15 tundi, lastel on see märkimisväärselt lühem: 6...10 tundi.

Patsientide erirühmad

Eakad Eakatel võib farmakokineetika olla muutunud, tingituna suuremast jaotusruumalast ja valkudega seondumise vähenemisest, mille tulemusena võib tõusta vaba ravimi kontsentratsioon. Neerupuudulikkusega patsiendid Neerupuudulikkusega patsientidel võib valproehappe farmakokineetika olla muutunud, tingituna valkudega seondumise vähenemisest, mille tulemusena võib tõusta seondumata ravimi kontsentratsioon.

Maksatalitluse häirega patsiendid Tsirroosiga ja ägedast pankreatiidist taastuvatel patsientidel võib eritumise poolväärtusaeg märkimisväärselt pikeneda võrreldes kontrollrühmaga, mis viitab kahjustatud kliirensile maksatalitlusehäirega patsientidel.

Lapsed Lastel vanuses üle 10 aasta ja noorukitel on valproehappe kliirens sarnane täiskasvanute omaga. Kuni 10-aastastel lastel varieerub valproehappe süsteemne kliirens koos vanusega. Vastsündinutel ja kuni 2 kuu vanustel imikutel on valproehappe kliirens võrreldes täiskasvanutega väiksem, olles madalaim vahetult pärast sündi. Teaduskirjanduse ülevaates oli valproehappe poolväärtusaeg kuni 2 kuu vanustel

lastel märkimisväärselt varieeruv vahemikus 1…67 tundi. Lastel vanuses 2…10 aastat on valproehappe kliirens 50% suurem kui täiskasvanutel.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Loomkatsed on tõendanud valproehappe teratogeensust. Inimese terapeutilisest annusest tunduvalt suuremad annused põhjustasid hiirte ja rottide järglastel skeleti väärarenguid, eeskätt roiete ja lülide osas, kuid leiti ka näodeformatsioone ja neuraaltoru defekte. Korduvtoksilisuse uuringutes täheldati täiskasvanud rottidel ja koertel pärast suukaudset manustamist annustes 1250 mg/kg ööpäevas ja 150 mg/kg ööpäevas munandite degeneratsiooni/atroofiat või spermatogeneesi kõrvalekaldeid ning munandite kaalu vähenemist. Noortel rottidel täheldati munandite kaalu vähenemist ainult maksimaalset talutavat annust (240 mg/kg ööpäevas intraperitoneaalselt või intravenoosselt) ületavate annuste korral, ilma kaasnevate histopatoloogiliste muutusteta. Talutavate annuste (kuni 90 mg/kg ööpäevas) manustamisel ei täheldatud mõju isasloomade reproduktiivorganitele. Nende andmete põhjal ei peetud noorloomi munandite leidude suhtes vastuvõtlikumaks kui täiskasvanuid. Nende leidude kohalduvus inimesele ei ole teada. Fertiilsusuuringus rottidega ei muutnud valproehape annustes kuni 350 mg/kg ööpäevas isaste reproduktiivsust. Meeste viljatus on siiski tõendatud kõrvaltoime inimesel (vt lõigud 4.6 ja 4.8). Genotoksilisuse uuringutes ei leitud mutageenset toimet. Kartsinogeensusuuringutes täheldati nahaaluste fibrosarkoomide esinemissageduse suurenemist isastel rottidel. Nende leidude kohalduvus inimesele ei ole teada.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumhüdroksiid, vedel maltitool (E965), metüülparahüdroksübensoaat (E218), propüülparahüdroksübensoaat (E216), naatriumsahhariin, naatriumtsüklamaat, naatriumkloriid, vaarika maitselisand, virsiku maitselisand, puhastatud vesi.

6.2 Sobimatus

Ei ole teada.

6.3 Kõlblikkusaeg

5 aastat. Kõlblikkusaeg pärast esimest avamist: 6 kuud.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25ºC. Hoida pudel välispakendis, valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

100 ml pruunist klaasist pudel. Polüetüleenist doseerimissüstal (gradueerituna mg ja ml) koos polüstüreenkolviga.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Pärast igat kasutamiskorda tuleb doseerimissüstal lahti võtta, ettevaatlikult pesta ja kuivatada.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

G.L. Pharma GmbH Schlossplatz 1 A-8502 Lannach Austria

8. MÜÜGILOA NUMBER

450804

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 13.08.2004 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 27.06.2014

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Detsember 2024


RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

Sellele ravimile kohaldatakse täiendavat järelevalvet, mis võimaldab kiiresti tuvastada uut ohutusteavet. Tervishoiutöötajatel palutakse teatada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest. Kõrvaltoimetest teatamise kohta vt lõik 4.8.

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Convulex, 100 mg/ml süste-/infusioonilahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

5 ml süstelahuse ampull sisaldab 500 mg naatriumvalproaati (vastab 433,9 mg valproehappele).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahus Läbipaistev, värvitu või helekollane lahus. pH: 7,4.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Epileptiliste hoogude ravi, kui suukaudne ravi valproehappega ei ole ajutiselt võimalik.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Tütarlapsed ja rasestumisvõimelised naised Ravi valproehappega tohib alustada ja seda peab jälgima arst, kes on kogenud epilepsia ravis. Valproehapet ei tohi kasutada tütarlastel ja rasestumisvõimelistel naistel, välja arvatud juhul, kui teised ravimid on ebaefektiivsed või ei ole talutavad ja kasu/riski suhet tuleb hoolikalt uuesti kaaluda ravi regulaarselt üle vaadates.

Valproehapet määratakse ja väljastatakse vastavalt valproehappe raseduse ennetusprogrammile (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Mehed On soovitatav, et ravi Convulex’iga alustab ja jälgib epilepsia ravikogemusega eriarst (vt lõigud 4.4 ja 4.6). Valproehapet peab määrama eelistatult monoravimina ja väikseimas efektiivses annuses, võimalusel toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormina. Ööpäevane annus tuleb jagada vähemalt kaheks üksikannuseks (vt lõik 4.6).

Päevane annus tuleb valida ja kohandada individuaalselt, vastavalt vanusele, kehakaalule ja individuaalsele tundlikkusele valproehappe suhtes. Eesmärk peab olema optimaalne kontroll krambihoogude üle väikseima võimaliku annuse abil, eriti raseduse ajal.

Ööpäevase annuse suuruse, seerumikontsentratsiooni ja terapeutilise toime vahel puudub terapeutilisest seisukohast oluline seos, seega tuleb optimaalne annus määratleda kliinilise ravivastuse alusel. Kui ei saavutata küllaldast kontrolli krambihoogude üle või on kõrvaltoimete kahtlus, tuleb lisaks kliinilisele jälgimisele kaaluda ka valproehappe kontsentratsiooni määramist vereplasmas. Terapeutiline vahemik on ligikaudu 40…100 mg/l (300...700 µmol/l).

Üldjuhul kehtivad järgmised annustamissoovitused Aeglase intravenoosse manustamise korral on soovitatav annus 5...10 mg naatriumvalproaati kehakaalu kg kohta. Täiskasvanud patsientidel vastab see ligikaudu 500 mg naatriumvalproaadile ehk 1 ampullile 65 kg kaaluva patsiendi kohta. Manustamise korral infusioonina on soovitatav annus 0,5...1 mg naatriumvalproaati kehakaalu kg kohta tunnis.

Kasutamine patsientidel, kes juba saavad suukaudset ravi valproehappega Üleminekul suukaudselt manustamiselt i/v manustamisele võib seda teha annuste suhtega 1:1. Convulex’i süstelahus tuleb manustada 12 tundi pärast viimast suukaudset manustamist kas ühekordse süstena või infusioonina. Olukordades, kus on kiiresti vaja saavutada ja säilitada kõrget kontsentratsiooni vereplasmas, on soovitatav järgmine taktika: 15 mg naatriumvalproaati kehakaalu kg kohta manustada 5 minuti jooksul intravenoosse süstena. 30 minutit hiljem alustada infusiooniga kiirusel 1 mg/kg/h patsienti pidevalt jälgides, kuni saavutatakse kontsentratsioon vereplasmas ligikaudu 75µg/ml. Annust tuleb kohandada vastavalt patsiendi kliinilisele seisundile, et ravi vastaks individuaalsetele vajadustele. Korduvate süstete või Convulex’i püsiinfusiooni korral ei tohi ületada naatriumvalproaadi maksimaalset ööpäevast annust 2500 mg. Lastel ja üle 2 kuu vanustel imikutel võib jätkata senise suukaudse annuse manustamist (mis on tavaliselt vahemikus 20...30 mg naatriumvalproaati kehakaalu kg kohta ööpäevas. Veenisisese süste või infusiooni manustamiskiirus on tavaliselt ligikaudu 0,8...1,35 mg/kg/h.

Üldjuhul on ööpäevased annused järgmised:

  • täiskasvanutel ja eakatel: 20 mg naatriumvalproaati kehakaalu kg kohta;
  • noorukitel: 25 mg naatriumvalproaati kehakaalu kg kohta;
  • lastel: 30 mg naatriumvalproaati kehakaalu kg kohta.

Infusioonikiirus 1 ampulli (= 500 mg naatriumvalproaati) lahustamise korral 500 ml infusioonilahuses on infusiooni kiirus 1 ml infusioonilahust kehakaalu kg kohta tunnis. Valproehapet sisaldava ravimi kombineerimisel teiste epilepsiavastaste ravimitega tuleb senini kasutatud epilepsiavastase ravimi annust koheselt vähendada, eriti kui tegemist on fenobarbitaaliga. Kui eelmise ravimi manustamine tuleb lõpetada, peab seda tegema järk-järgult. Teiste epilepsiavastaste ravimite ensüüme indutseeriv toime on pöörduv, mistõttu tuleb 4...6 nädalat pärast vastavat tüüpi epilepsiavastase ravimi manustamise lõppu kontrollida valproehappe kontsentratsiooni seerumis ja vastavalt sellele vähendada vajadusel ööpäevast annust. Valproehappe kontsentratsioon seerumis (mõõdetuna enne esimese ööpäevase annuse manustamist) ei tohi ületada 100 µg/ml. Neerupuudulikkuse ja hüpoproteineemia korral tuleb arvestada vaba valproehappe kontsentratsiooni tõusuga seerumis, ja vajadusel peab annust vähendama.

Manustamisviis Intravenoosne. Convulex süstelahust tuleb veeni süstida aeglaselt (3...5 minutiga) või manustada infusioonina (püsi- või korduvate infusioonidena). Koekahjustuse ohu tõttu tuleks vältida ravimi sattumist arterisse või veeni ümbrusesse (vt lõik 5.3). Kasutada tohib ainult selget ja värvitut või kuni kergelt kollakat lahust. Sobivus infusioonilahustega vt lõik 6.6.

Teiste ravimite samaaegse intravenosse manustamise korral tuleb Convulex’i süstelahust manustada teise veenitee kaudu. Convulex’i süstelahuse manustamiselt tuleb suukaudsele manustamisele üle minna niipea kui patsiendi seisund lubab. Reeglina alustatakse suukaudset manustamist 12 tundi pärast infusiooni lõppu.

Neerupuudulikkusega patsiendid Neerupuudulikkusega patsientidel võib olla vaja annust vähendada või hemodialüüsravi saavatel patsientidel annust suurendada. Valproehape on dialüüsitav (vt lõik 4.9). Annust tuleb kohandada vastavalt patsiendi kliinilise jälgimise tulemusele (vt lõik 4.4), sest ravimi kontsentratsiooni jälgimine vereplasmas võib olla eksitav (vt lõik 5.2).

Ravi kestus Epilepsia ravi on pikaajaline. Arst (neuroloog, lasteneuroloog) otsustab Convulex’i annuse kohandamise, ravi kestuse ja lõpetamise vajalikkuse lähtuvalt individuaalsest situatsioonist. Reeglina kaalutakse annuse vähendamist või ravi lõpetamist alles pärast 2...3 krambivaba aastat. Järk-järguline annuse vähendamine kestab 1...2 aastat. Laste kasvades võib kehakaalul põhineva annuse pigem samaks jätta ja mitte kohandada seda vastavalt vanusele, kuid EEG leiud ei tohi selle käigus süveneda. Lastel annust vähendades võib arvestada vanusest tingitud suurema annuse vajadusega kehakaalu kg kohta.

4.3 Vastunäidustused

Convulex on vastunäidustatud järgmistes olukordades: − ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes; − äge hepatiit; − krooniline hepatiit; − tõsine maksahaigus isiklikus või perekondlikus anamneesis, eriti ravimist tingitud; − maksa või pankrease manifestne raske talitlushäire; − surmaga lõppenud maksatalitluse häired õdedel-vendadel, kes said ravi valproehappega; − maksaporfüüria; − verehüübivuse häired; − neerutalitluse häire; − insuliinsõltuv diabeet; − uureatsükli teadaolevate häiretega patsiendid (vt lõik 4.4); − valproehape on vastunäidustatud patsientidele, kellele on mitokondriaalne häire, mida põhjustab mutatsioon rakutuuma geenis, mis kodeerib mitokondriaalset ensüümi polümeraas γ (POLG), st Alpers-Huttenlocheri sündroomiga patsientidele, ning POLG puudulikkuse kahtlusega lastele, kes on nooremad kui 2 aastat (vt lõik 4.4).

Epilepsia ravi − rasedatel, välja arvatud juhul, kui sobiv alternatiivne ravi puudub (vt lõigud 4.4 ja 4.6); − rasestumisvõimelistel naistel, välja arvatud juhul, kui raseduse ennetusprogrammi kõik tingimused on täidetud (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Valproehapet tuleb kasutada erilise ettevaatusega järgmistel juhtudel: − imikud, kes vajavad samaaegset ravi mitme epilepsiavastase ravimiga; − lapsed ja noorukid, kellele on mitu kaasuvat häiret ja krambihoogude rasked vormid; − luuüdi kahjustus; − kaasasündinud ensüümpuudulikkus; − hüpoproteineemia; − süsteemne erütematoosne luupus.

Raseduse ennetusprogramm Valproehape on väga teratogeenne ja üsasiseselt valproehappega kokku puutunud lastel on kõrge risk kaasasündinud väärarengute ja närvisüsteemi arenguhäirete tekkeks (vt lõik 4.6).

Convulex on vastunäidustatud järgmistes olukordades.

Epilepsia ravi − rasedatel, välja arvatud juhul, kui sobiv alternatiivne ravi puudub (vt lõigud 4.3 ja 4.6); − rasestumisvõimelistel naistel, välja arvatud juhul, kui raseduse ennetusprogrammi kõik tingimused on täidetud (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Raseduse ennetusprogrammi tingimused Arst peab tagama, et − iga juhtumi puhul hinnatakse individuaalseid asjaolusid, arutades neid koos patsiendiga, et tagada tema kaasatus; arutatakse ravivõimalusi ning on veendunud patsiendi arusaamisest riskidest ja vajalikest meetmetest nende riskide minimeerimiseks; − raseduse võimalikkust hinnatakse iga naispatsiendi puhul; − patsient on mõistnud ja tunnistanud kaasasündinud väärarengute ja närvisüsteemi arenguhäirete ohtu ning selle ohu suurust lastel, kes on üsasiseselt valproehappega kokku puutunud; − patsient mõistab rasedusuuringu tegemise vajadust enne ravi alustamist ja vajadusel ravi ajal; − patsienti on nõustatud rasestumisvastaste vahendite kasutamise osas ja patsient on suuteline täitma tõhusa kontratseptsiooni nõudeid (vt palun täpsema teabe saamiseks kontratseptsiooni alalõiku raamistatud hoiatustekstis) kogu ravi vältel valproehappega ilma katkestuseta; − patsient mõistab ravi regulaarse (vähemalt üks kord aastas) hindamise vajadust epilepsia ravis kogenud eriarsti poolt; − patsient mõistab vajadust kohe konsulteerida oma arstiga, kui ta planeerib rasedust, et tagada õigeaegne arutelu ja üleminek alternatiivsele ravivõimalusele enne eostamist ja rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist; − patsient mõistab vajadust kiiresti konsulteerida oma arstiga, kui ta on rasestunud; − patsient on saanud patsiendijuhise; − patsient on tunnistanud, et ta mõistab valproehappe kasutamisega seotud riske ja vajalikke ettevaatusabinõusid (iga-aastane ohtude teadvustamise vorm). Need tingimused hõlmavad ka naisi, kes ei ole praegu seksuaalselt aktiivsed, välja arvatud juhul kui arst leiab, et on olemas kaalukad põhjused, mis välistavad rasestumise võimaluse.

Tütarlapsed − Arstid peavad tagama, et tütarlaste vanemad/hooldajad mõistavad vajadust võtta ühendust eriarstiga, kui valproehappega ravitaval tütarlapsel on menarhe. − Arst peab tagama, et menarhega tütarlapse vanematele/hooldajatele antakse igakülgset teavet kaasasündinud väärarengute ja närvisüsteemi arenguhäirete ohust ning selle ohu suurusest lastel, kes on üsasiseselt valproehappega kokku puutunud. − Patsientidel, kellel on olnud menarhe, peab arst iga-aastaselt uuesti hindama ravi vajaduse valproehappega ja kaaluma alternatiivseid ravivõimalusi. Kui valproehape on ainus sobiv ravim, tuleb arutada tõhusa rasestumisvastase vahendi kasutamise vajadust ja kõiki teisi raseduse ennetusprogrammi tingimusi. Eriarst peab tegema kõik võimaliku, et tütarlaste ravi vahetatakse alternatiivse ravi vastu enne täisikka jõudmist.

Rasedusuuring Rasedus peab olema välistatud enne ravi alustamist valproehappega. Rasestumisvõimelistel naistel ei tohi alustada ravi valproehappega ilma rasedusuuringu (rasedusuuring vereplasmas) negatiivse tulemuseta, mille kinnitab tervishoiutöötaja, et vältida soovimatut kasutamist raseduse ajal.

Kontratseptsioon Rasestumisvõimelised naised, kellele määratakse ravi valproehappega, peavad kasutama tõhusat rasestumisvastast vahendit kogu ravi vältel valproehappega ilma katkestuseta. Neile patsientidele tuleb anda igakülgset teavet raseduse ennetamisest ja nõustada rasestumisvastaste vahendite osas, kui nad ei kasuta tõhusat rasestumisvastast vahendit. Tuleb rakendada vähemalt ühte tõhusat kontratseptsioonimeetodit (eelistatult kasutajast sõltumatut, nt emakasisene vahend või implantaat) või kahte teineteist täiendavat kontratseptsioonimeetodit, k.a barjäärimeetod. Iga juhtumi puhul tuleb hinnata individuaalseid asjaolusid, arutades neid koos patsiendiga, et tagada tema kaasatus ja valitud meetmete järgimine. Patsient peab järgima tõhusa kontratseptsiooni kõiki nõuandeid isegi siis, kui tal on amenorröa.

Östrogeeni sisaldavad ravimid Samaaegne ravi östrogeeni sisaldavate ravimitega, k.a östrogeeni sisaldavate hormonaalsete kontratseptiividega, võib nõrgendada valproehappe toimet (vt lõik 4.5). Alustades ravi östrogeeni sisaldavate ravimitega või seda lõpetades peab raviarst jälgima kliinilist ravivastust (krambihoogude kontroll). Valproehape ei vähenda hormonaalsete kontratseptiivide efektiivsust. Ravi iga-aastane ülevaatamine eriarsti poolt Eriarst peab vähemalt üks kord aastas hindama, kas valproehape on patsiendile sobivaim ravim. Eriarst peab ravi alustades ja selle iga-aastase ülevaatamise käigus arutama patsiendiga iga-aastast ohtude teadvustamise vormi ja tagama, et patsient on mõistnud selle sisu.

Raseduse planeerimine Kui epilepsia näidustusel ravimit kasutav naine planeerib rasedust, peab epilepsia ravis kogenud eriarst uuesti hindama ravi valproehappega ja kaaluma alternatiivseid ravivõimalusi. Tuleb teha kõik võimalik, et ravi vahetatakse alternatiivse ravi vastu enne eostamist ja rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist (vt lõik 4.6). Kui ravi muutmine ei ole võimalik, peab naist täiendavalt nõustama valproehappe ohtudest sündimata lapsele, et toetada teda teadliku otsuse langetamisel pereplaneerimisel. Kui epilepsia näidustusel ravimit kasutav naine planeerib rasedust, tuleb konsulteerida epilepsia ravis kogenud eriarstiga, ravi valproehappega tuleb lõpetada ning vajadusel üle minna alternatiivsele ravimile enne eostamist ja rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist.

Raseduse korral Kui valproehappega ravitav naine rasestub, peab ta kiiresti pöörduma eriarstile, et uuesti hinnata ravi valproehappega ja kaaluda alternatiivseid ravivõimalusi. Rasedana valproehappega kokkupuutunud patsiendid ja nende partnerid tuleb suunata teratoloogias kogenud eriarstile uuringuteks ja nõustamiseks (vt lõik 4.6).

Apteeker peab tagama, et − ravimi iga väljastamisega antakse patsiendikaart ja patsiendid mõistavad selle sisu; − patsiente on nõustatud mitte lõpetama omaalgatuslikult ravi valproehappega ja võtma kohe ühendust eriarstiga planeeritava raseduse või raseduse kahtluse korral.

Õppematerjalid Aitamaks tervishoiutöötajaid ja patsiente vältida kokkupuudet valproehappega raseduse ajal on müügiloa hoidja esitanud õppematerjalid, mis rõhutavad hoiatusi ja annavad juhiseid valproehappe kasutamise kohta rasestumisvõimeliste naiste raviks ning kirjeldavad raseduse ennetusprogrammi üksikasju. Patsiendijuhis ja patsiendikaart tuleb anda kõigile valproehappega ravitavatele rasestumisvõimelistele naistele. Valproehappega ravi alustades ja selle iga-aastase ülevaatamise käigus peab eriarst kasutama iga- aastast ohtude teadvustamise vormi.

Kasutamine meespatsientidel Üks retrospektiivne vaatlusuuring viitab närvisüsteemi arenguhäirete suurenenud riskile lastel, kelle isad said monoravi valproehappega 3 kuu jooksul enne lapse eostamist, võrreldes lastega, kelle isad said monoravi lamotrigiini või levetiratsetaamiga (vt lõik 4.6).

Ettevaatusabinõuna peavad raviarstid teavitama meespatsiente sellest võimalikust riskist (vt lõik 4.6) ja arutama vajadust kaaluda tõhusa kontratseptsioonimeetodi kasutamist, sh nende naissoost partneril, ravi ajal valproehappega ja vähemalt 3 kuu jooksul pärast ravi lõpetamist. Meespatsiendid ei tohi loovutada spermat ravi ajal ja vähemalt 3 kuu jooksul pärast ravi lõpetamist.

Raviarstid peavad regulaarselt üle vaatama meespatsientide ravi valproehappega, et hinnata, kas valproehape on jätkuvalt patsiendile kõige sobivam ravim. Meespatsientide puhul, kes kavatsevad last eostada, tuleb kaaluda ja patsiendiga arutada teiste sobivate ravivõimaluste kasutamist. Iga patsiendi puhul tuleb hinnata individuaalseid asjaolusid. Soovitatav on vajadusel nõu pidada epilepsia ravis kogenud eriarstiga.

Saadaval on teabematerjalid tervishoiutöötajatele ja meespatsientidele. Valproehapet kasutavatele meespatsientidele tuleb anda patsiendijuhend.

Maksakahjustus

Maksakahjustuse varaseks avastamiseks rakendatavad meetmed: Maksatalitluse uuringud tuleb teha enne ravi alustamist ning esimese 6 ravikuu jooksul, eriti riskirühma patsientidel ja varasema maksahaigusega patsientidel. Neid patsiente tuleb hoolikalt jälgida (vt ka lõik 4.8). Maksatalitluse laboriuuringutena tuleb muuhulgas määrata protrombiiniaeg, transaminaaside aktiivsus ja/või bilirubiin ja/või fibrinogeeni laguproduktid. Transaminaaside aktiivsus võib esialgu suureneda; see on tavaliselt mööduv ja taandub annust vähendades. Patsiente, kellel on biokeemiliste näitajate kõrvalekalded, tuleb kliiniliselt hinnata ja jälgida maksatalitlust kuni näitajate normaliseerumiseni (sh protrombiiniaeg). Protrombiiniaja märkimisväärse pikenemise korral, eriti koos teiste laboratoorsete näitajate kõrvalekalletega, tuleb ravi katkestada. Arst ei tohi tugineda üksnes vere biokeemiliste uuringute tulemustele, sest laboratoorsed näitajad ei pruugi tingimata muutuda. Kliiniliseks hindamiseks on esmatähtsad patsiendi haiguslugu ja kliiniline seisund. Vajadusel võib kaaluda annuse kohandamist. Raviarst peab arvestama, et üksikjuhtudel võib maksaensüümide aktiivsus suureneda ka ilma maksatalitluse häireta, eriti ravi alustamisel. Valproehappega ravitud patsientidel on teatatud maksatalitluse häiretest, k.a maksapuudulikkus, mis mõnel juhul on lõppenud surmaga. Kõige suurema riskiga patsiendid on lapsed, eriti vanuses kuni 3 aastat ja kombineeritud ravi korral mitme antiepileptilise ravimiga või kaasasündinud metaboolse või degeneratiivse häirega, ajukahjustusega või raskete krambihoogudega seotud vaimse peetusega lapsed. Enamikul juhtudest tekkis maksakahjustus esimese 6 ravikuu jooksul, enamasti 2...12 nädalal ja tavaliselt mitme krambivastase ravimi kasutamisel. Selles patsiendirühmas on soovitatav kasutada monoteraapiat ja vajalik on ettevaatus. Üle 3 aasta vanustel lastel täheldati esinemissageduse olulist langust. Need kahjustused võivad lõppeda surmaga. Hepatiidi ja pankreatiidi samaaegne teke suurendab surma riski. Varases staadiumis maksapuudulikkust aitavad kliinilised sümptomid paremini diagnoosida kui laboratoorsed näitajad. Maksatalitluse raske häire või pankrease kahjustuse kahtlusel tuleb ravi valproehappega kohe lõpetada. Ettevaatusabinõuna tuleb lõpetada ka teiste ravimite samaaegne manustamine, kui need võivad ühiste metabolismiradade tõttu põhjustada sarnaseid kõrvaltoimeid. Üksikjuhtudel võib hoolimata ülaltoodud abinõudest kliiniline seisund halveneda.

Sümptomid Teadlikkus võimalikest kliinilistest sümptomitest on oluline varaseks diagnoosimiseks. Eriti riskirühma patsientidel tuleb silmas pidada järgnevaid sümptomeid ja nähte, mis võivad eelneda maksakahjustusele: − mittespetsiifilised ootamatult ilmnevad sümptomid, nt asteenia, isutus, letargia, uimasus, mõnikord koos korduva oksendamise ja kõhuvaluga; − krambihoogude taastekkimine epilepsiaga patsientidel. Nende sümptomite korral peab ravimi manustamise kohe lõpetama. Patsiente (või laste puhul nende pereliikmeid) peab juhendama mis tahes sellistest tunnustest kohe teavitama oma raviarsti, et teha uuringud. Sellisel juhul peab viivitamatult tegema kliinilise läbivaatuse ja hindama maksatalitlust.

Järgmistel juhtudel tuleb kaaluda ravi viivitamatut katkestamist: seletamatu jõudluse langus, maksa- või pankrease kahjustusele viitavad kliinilised sümptomid või suurenenud kalduvus veritsustele, enam kui 2- kuni 3-kordne transaminaaside aktiivsuse suurenemine isegi ilma kliinilise sümptomaatikata (ensüümide induktsiooni võimalusele seoses kaasuva raviga tuleb samuti mõelda), kerge (1½...2-kordne) transaminaaside aktiivsuse suurenemine, millega kaasub äge gripi sümptomaatika koos palavikuga, oluline hüübimisnäitajate muutus (fibrinogeeni ja hüübimisfaktorite vähenemine). Kui kahtlustatakse maksatalitluse rasket häiret, siis tuleb ettevaatusabinõuna lõpetada ka teiste ravimite manustamine, mis võivad sarnase biotransformatsiooni tõttu põhjustada samalaadseid kõrvaltoimeid (nt salitsülaadid). Üksikjuhtudel võib kliiniline leid sellest olenemata süveneda.

Pankrease kahjustus Väga harva on teatatud raske pankreatiidi juhtudest, mis mõnikord on lõppenud surmaga. Risk on suurem väikelastel ning vanuse kasvades see väheneb. Raske pankreatiidi riskifaktoriteks võivad olla raskekujulised krambihood või raske neuroloogiline kahjustus koos kaasuva antikonvulsiivse raviga. Maksapuudulikkus koos pankreatiidiga suurendab letaalse lõppe riski. Patsientidele peab soovitama teavitada otsekohe oma arsti, kui tekivad pankreatiidile viitavad sümptomid (nt kõhuvalu, iiveldus, oksendamine). Sellistel patsientidel tuleb teha hoolikas meditsiiniline läbivaatus (k.a amülaaside sisaldus vereseerumis). Pankreatiidi korral tuleb ravi valproehappega lõpetada. Varasema pankreatiidiga patsiente tuleb hoolikalt jälgida (vt ka lõik 4.8).

Kilpnäärmehormoonid Sõltuvalt kontsentratsioonist vereplasmas võib valproehape kilpnäärmehormoonid sidumiskohtadelt vereplasmavalkudel välja tõrjuda ja suurendada nende biotransformatsiooni, mis võib viia hüpotüreoosi valediagnoosini.

Pikaajaline ravi Pikaajalise ravi korral kombinatsioonis teiste krambivastaste ravimitega, eriti fenütoiiniga, võivad tekkida ajukahjustuse (entsefalopaatia) sümptomid ja nähud (krambihoogude sagenemine, tahtejõuetus, stuupor, lihasnõrkus, motoorsed häired (parkinsonism, düstoonia, koorea-düskinees), rasked muutused EEG-s). Hematoloogilised uuringud Enne ravi alustamist ja enne kirurgilist protseduuri ning spontaansete veritsuste ja verevalumite korral tuleb teha vereanalüüs (vererakkude diferentsiaalloendus, k.a trombotsüütide arv, veritsusaeg ja hüübivusuuringud), et teha kindlaks võimalik veritsusoht (vt lõik 4.8). Ettevaatus on vajalik, kui koos teiste laboratoorsete näitajate muutustega, nagu fibrinogeeni sisalduse vähenemine, bilirubiini sisalduse suurenemine või maksaensüümide aktiivsuse suurenemine, on tromboplastiiniaeg selgelt pikenenud.

Süsteemne erütematoosne luupus Valproehape võib harva põhjustada süsteemse erütematoosse luupuse teket või süvendada olemasolevat süsteemset erütematoosset luupust. Süsteemse erütematoosse luupusega patsiente tohib valproehappega ravida ainult pärast kasu ja riski suhte väga hoolikat hindamist.

Naha rasked kõrvaltoimed ja angioödeem Seoses valproehappe kasutamisega on teatatud naha rasketest kõrvaltoimetest (severe cutaneous adverse reactions, SCAR), nagu Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS), toksiline epidermaalne nekrolüüs (TEN) ja ravimireaktsioon koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (drug reaction with eosinophilia and systemic symptoms, DRESS), multiformne erüteem ja angioödeem. Patsiente tuleb teavitada tõsiste nahareaktsioonide nähtudest ja sümptomitest ning neid tuleb hoolikalt jälgida. Kui täheldatakse SCAR-i või angioödeemi nähte, on vajalik patsiendi seisundi kiire hindamine ning kui SCAR-i või angioödeemi diagnoos kinnitub, tuleb ravi lõpetada.

Hüperammoneemia Valproehape võib põhjustada hüperammoneemiat. Kui tekivad sümptomid nagu apaatia, unisus, oksendamine, hüpotensioon või krambihood sagenevad, tuleb seetõttu määrata nii ammoniaagi kui ka valproehappe sisaldus vereseerumis. Uureatsükli ensüümpuudulikkuse kahtluse korral tuleb enne ravi alustamist teha metaboolse seisundi uuringud valproehappega kaasneva hüperammoneemia riski tõttu (vt lõik 4.8).

Luuüdi kahjustus Varasema luuüdi kahjustusega patsiente tuleb hoolikalt jälgida.

Neerupuudulikkus Neerupuudulikkusega patsientidel võib olla vaja annust vähendada. Annust tuleb kohandada vastavalt kliinilisele ravivastusele, sest kontsentratsiooni jälgimine vereplasmas võib olla eksitav.

Karbapeneemid Samaaegne ravi valproehappe/naatriumvalproaadi ja karbapeneemidega ei ole soovitatav (vt lõik 4.5).

Kehakaalu tõus Valproehape põhjustab väga sageli kehakaalu tõusu; see võib olla märkimisväärne ja progresseeruv. Kõiki patsiente tuleb sellest riskist ravi algul teavitada ning anda juhised kehakaalu langetamise asjakohaste meetmete kohta.

Karnitiin-palmitoüültransferaas (CPT) II puudulikkus Karnitiin-palmitoüültransferaas II puudulikkusega patsiente tuleb hoiatada rabdomüolüüsi tekkeriski suurenemisest ravi ajal valproehappega.

Lapsed vanuses kuni 3 aastat Kuni 3 aasta vanustele lastele on soovitatav monoravi valproehappega. Enne ravi alustamist tuleb alati hoolikalt kaaluda antiepileptilise raviga seotud kasu ja maksakahjustuse või pankreatiidi riski suhet. Neile patsientidele ei tohi maksakahjustuse ohu tõttu samaaegselt manustada salitsülaate (vt lõik 4.5). Enesetapumõtted ja suitsidaalne käitumine Antiepileptilisi ravimeid erinevate näidustuste puhul kasutanud patsientidel on teatatud enesetapumõtetest ja suitsidaalsest käitumisest. Juhuslikustatud platseebokontrolliga uuringute metaanalüüs näitas, et antiepileptikume kasutavate patsientide hulgas on suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise risk vähesel määral suurenenud (vt ka lõik 5.1). Suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise tekkemehhanism valproehappega ravitavatel patsientidel ei ole teada, kuid olemasolevate andmete põhjal ei saa seda riski välistada. Patsiente tuleb seetõttu jälgida enesetapumõtete ja suitsidaalse käitumise nähtude osas ja vajadusel rakendada sobivat ravi. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest pöörduda enesetapumõtete või suitsidaalse käitumise ilmnemisel arsti poole.

Teadaoleva mitokondriaalse haiguse või selle kahtlusega patsiendid Valproehape võib vallandada või süvendada kaasuva, mitokondriaalse DNA või rakutuuma POLG- geeni mutatsioonist tingitud mitokondriaalse haiguse kliinilisi nähte. Valproehappest tingitud ägedast maksapuudulikkusest ning maksakahjustusega seotud surmajuhtudest on teatatud sagedamini just patsientidel, kellel on kaasasündinud neurometaboolne sündroom, mida põhjustab muteerunud geen, mis kodeerib mitokondriaalset ensüümi polümeraas γ (POLG), nt Alpers-Huttenlocheri sündroom.

POLG puudulikkusega seotud häireid peab kahtlustama patsientidel, kellel on POLG häire perekondlik anamnees või POLG häire sümptomid, sealhulgas, kuid mitte ainult, entsefalopaatia, refraktaarne epilepsia (fokaalne, müoklooniline), epileptiline staatus haiguse avaldumisel, arengupeetus, psühhomotoorne taandareng, aksonaalne sensomotoorne neuropaatia, müopaatia, tserebellaarne ataksia, oftalmopleeia või raske migreen oksipitaalauraga. POLG mutatsiooni tuleb uurida vastavalt kehtivale kliinilisele praktikale selliste häirete diagnoosimiseks (vt lõik 4.3).

Krambihoogude süvenemine Sarnaselt teiste antiepileptikumidega võib mõnel valproehappega ravitaval patsiendil seisundi paranemise asemel krambihoogude esinemissagedus ja tõsidus süveneda (sh status epilepticus) või tekkida uut tüüpi krambihood. Krambihoogude süvenemisel tuleb soovitada patsientidel koheselt oma arstiga ühendust võtta (vt lõik 4.8).

Muud hoiatused Kui ilmnevad kõrvaltoimed, mis ei sõltu annuse suurusest, siis tuleb Convulex süstelahuse kasutamine lõpetada.

K-vitamiini antagonistide samaaegsel manustamisel soovitatakse sagedasti kontrollida protrombiini aega.

Naatrium Ravim sisaldab 81,5 mg naatriumi 5 milliliitri kohta, mis on võrdne 4,15% Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g. Ravimi maksimaalne ööpäevane annus sisaldab 20,4% WHO soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel. Convulex on kõrge naatriumisisaldusega ravim. Seda peab arvestama madala soolasisaldusega dieedil olevate isikute puhul.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Convulex süstelahuse kombineerimisel teiste antikonvulsantidega, eriti epilepsiavastase ravi alguses, soovitatakse jälgida ravimite kontsentratsiooni vereplasmas, et kohandada epilepsiavastaste ravimite annust vastavalt vajadusele.

Teiste ainete toime valproehappele

Ensüüme indutseerivad krambivastased ravimid (sh fenütoiin, fenobarbitaal, primidoon, karbamasepiin) Krambivastaste ravimite ensüüme indutseeriva toime tulemusena väheneb valproehappe kontsentratsioon vereplasmas. Kombineeritud ravi korral tuleb annust kohandada vastavalt kontsentratsioonile veres. Valproehappe samaaegsel kasutamisel fenütoiini või fenobarbitaaliga võib valproehappe metaboliitide sisaldus vereplasmas suureneda. Seetõttu tuleb nende toimeainete koosmanustamise korral patsiente hoolikalt jälgida hüperammoneemia nähtude või sümptomite suhtes. Felbamaat Felbamaadi ja valproehappe koosmanustamine vähendab valproehappe kliirensit 22%...50% ja võib seeläbi suurendada valproehappe kontsentratsiooni seerumis. Valproehappe annust tuleb kohandada jälgimise alusel.

Meflokiin ja klorokviin Vajalik on ettevaatus, sest nii meflokviin kui ka klorokviin võivad langetada krambiläve. Lisaks võib meflokviin vähendada valproehappe kontsentratsiooni vereplasmas. Vajadusel tuleb kohandada valproehappe annust.

Vereplasma valkudega ulatuslikult seonduvad ained Valproehappe ja vereplasma valkudega ulatuslikult seonduvate ainete (nt atsetüülsalitsüülhape) samaaegsel kasutamisel võib tõusta vaba valproehappe kontsentratsioon vereplasmas. Valproehapet ja

atsetüülsalitsüülhapet sisaldavate ravimite samaaegset kasutamist peab vältima lastel vanuses kuni 12 aastat. Täiskasvanutel võib seda kaaluda ainult pärast kasu/riski hoolikat hindamist.

Tsimetidiin, erütromütsiin Samaaegsel ravil tsimetidiini või erütromütsiiniga võib valproehappe kontsentratsioon vereplasmas suureneda (aeglustunud biotransformatsiooni tulemusel maksas).

Karbapeneemid (panipeneem, meropeneem, imipeneem) Karbapeneemidega koosmanustamisel on teatatud valproehappe kontsentratsiooni langusest vereplasmas 60%...100% ligikaudu kahe päeva jooksul. Karbapeneemidega koosmanustamisel tekkiv valproehappe kontsentratsiooni ulatuslik langus vereplasmas ja järsk algus ei ole valproehappega stabiliseeritud patsiendil korrigeeritavad ning seetõttu tuleb kooskasutamist vältida (vt lõik 4.4). Kui ravi selle rühma antibiootikumiga on hädavajalik, tuleb hoolikalt jälgida valproehappe kontsentratsiooni veres.

Fluoksetiin Vajalik on ettevaatus, sest samaaegne fluoksetiini manustamine võib mõjutada (suurendada või vähendada) valproehappe kontsentratsiooni seerumis. Seetõttu on soovitatav jälgida valproehappe kontsentratsiooni seerumis.

Rifampitsiin Rifampitsiin võib vähendada valproehappe kontsentratsiooni vereseerumis, mille tulemuseks on ravitoime puudumine. Rifampitsiiniga koosmanustamisel võib olla vajalik valproehappe annuse kohandamine.

Proteaasi inhibiitorid Samaaegne ravi proteaasi inhibiitoritega, nt lopinaviiri või ritonaviiriga võib põhjustada valproehappe metaboliitide kontsentratsiooni langust.

Östrogeeni sisaldavad ravimid, k.a östrogeeni sisaldavad hormonaalsed kontratseptiivid Östrogeenid indutseerivad UDP-glükurononüültransferaasi (UGT) isovorme, mis osalevad valproehappe glükuronisatsioonis ja võivad kiirendada valproehappe kliirensit, mille tulemusena võib valproehappe kontsentratsioon seerumis väheneda ja võimalik on valproehappe toime nõrgenemine (vt lõik 4.4). Peab kaaluma valproehappe kontsentratsiooni jälgimist seerumis. Valproehappel ei ole ensüüme indutseerivat toimet, mistõttu ei vähenda valproehape östrogeenide ja gestageenide kombinatsioonide efektiivsust hormonaalsel kontratseptsioonil. Metamisool Valproehappe samaaegne manustamine metamisooliga, mis indutseerib muuhulgas ensüüme CYP2B6 ja CYP3A4, võib põhjustada valproehappe kontsentratsiooni langust vereplasmas koos kliinilise efektiivsuse võimaliku vähenemisega. Seetõttu peab samaaegsel ravil metamisooli ja valproehappega olema ettevaatlik ning asjakohaselt jälgima kliinilist ravivastust ja ravimite kontsentratsiooni vereplasmas.

Valproehappe toime teistele ainetele

Antipsühhootilised ained, MAO-inhibiitorid, antidepressandid ja bensodiasepiinid Valproehape võib tugevdada teiste psühhotroopsete ravimite (neuroleptikumid, MAO-inhibiitorid, antidepressandid, barbituraadid, bensodiasepiinid) toimet. Patsiente peab hoolikalt jälgima ja vajadusel kohandama ravimite annuseid. Kombinatsioonravi klonasepaamiga võib põhjustada absaanse. Valproehape võib samuti mõjutada teiste ainete, nt kodeiini, metabolismi ja seondumist vereplasmavalkudega.

Liitium Valproehape ei mõjuta liitiumi kontsentratsiooni seerumis.

Diasepaam Tervetel vabatahtlikel tõrjus valproehape diasepaami välja sidumiskohtadelt vereplasmavalkudel ja pärssis selle biotransformatsiooni. Samaaegse ravi korral võib vaba diasepaami kontsentratsioon tõusta ning vaba diasepaami kliirens vereplasmas väheneda 25% ja jaotusruumala 20%. Poolväärtusaeg siiski ei muutu.

Lorasepaam Tervetel vabatahtlikel, kellele manustati samaaegselt valproehapet ja lorasepaami, vähenes lorasepaami kliirens vereplasmas kuni 40%.

Alkohol Valproehape võib tugevdada alkoholi toimet. Seetõttu tuleb vältida alkoholi tarbimist ravi ajal valproehappega.

Fenobarbitaal Valproehape suurendab fenobarbitaali kontsentratsiooni vereplasmas (biotransformatsiooni pärssimine maksas) ja võib põhjustada tugevat sedatsiooni, eriti lastel. Seetõttu on vajalik pidev kliiniline jälgimine, eriti kombinatsioonravi esimese 15 päeva vältel. Sedatsiooni tekkides peab fenobarbitaali annust kohe vähendama. Vajadusel võib määrata fenobarbitaali kontsentratsiooni vereplasmas.

Primidoon Valproehape suurendab primidooni kontsentratsiooni vereplasmas, mis võib tugevdada primidooni kõrvaltoimeid (nt sedatsioon). Pikaajalisel ravil need kõrvaltoimed tavaliselt mööduvad. Soovitatav on hoolikas kliiniline jälgimine, eriti kombinatsioonravi alguses. Vajadusel tuleb annust kohandada.

Fenütoiin Valproehape vähendab fenütoiini üldkontsentratsiooni vereplasmas. Valproehape suurendab vaba fenütoiini kontsentratsiooni vereplasmas ja võib põhjustada üleannustamise sümptomeid (valproehape tõrjub fenütoiini välja sidumiskohtadelt vereplasmavalkudel ning selle biotransformatsioon maksas väheneb). Soovitatav on patsiendi hoolikas kliiniline jälgimine. Määrates fenütoiini kontsentratsiooni vereplasmas, tuleb ennekõike määrata selle vaba fraktsioon (vt lõik 4.4 pikaajaline ravi).

Karbamasepiin Valproehappe ja karbamasepiini koosmanustamisel on täheldatud kliinilist toksilisust, sest valproehape võib tugevdada karbamasepiini toksilist toimet. Soovitatav on hoolikas kliiniline jälgimine, eriti kombineeritud ravi alguses. Vajadusel tuleb annust kohandada. Lamotrigiin Valproehape võib aeglustada lamotrigiini biotransformatsiooni ja pikendada keskmist poolväärtusaega. Vajadusel tuleb annust kohandada (lamotrigiini annust vähendada). Lamotrigiini ja valproehappe kombineerimine võib suurendada (raskete) nahareaktsioonide riski, eriti lastel. Üksikjuhtudel on kombineeritud ravi korral, eriti esimese 6 ravikuu jooksul kirjeldatud raskete nahareaktsioonide teket, mis on taandunud pärast ravi katkestamist või muidu adekvaatse sümptomaatilise raviga.

Zidovudiin Valproehape võib suurendada zidovudiini kontsentratsiooni vereplasmas, suurendades sellega zidovudiini toksilisust.

K-vitamiinist sõltuvad antikoagulandid ja atsetüülsalitsüülhape Varfariini ja teiste kumariini-tüüpi antikoagulantide hüübimist pidurdav toime ning atsetüülsalitsüülhappe trombotsüütide agregatsiooni pärssiv toime võib tugevneda, sest valproehape tõrjub need välja sidumiskohtadelt plasmavalkudega. Samaaegsel ravil suukaudsete antikoagulantidega tuleb hoolikalt jälgida protrombiini aega.

Felbamaat Valproehape võib suurendada felbamaadi kontsentratsiooni seerumis kuni 50%, vähendades felbamaadi keskmist kliirensit kuni 16%. Annust tuleb kohandada vastavalt kliinilisele jälgimisele.

Temosolomiid Temosolomiidi ja valproehappe samaaegne manustamine võib põhjustada temosolomiidi kliirensi vähest aeglustumist, mis ei ole kliiniliselt oluline.

Topiramaat, atsetasoolamiid Valproehappe ja topiramaadi või atsetasoolamiidi koosmanustamist on seostatud entsefalopaatia ja/või hüperammoneemiaga. Patsiente tuleb seetõttu asjakohaselt jälgida.

Olansapiin Valproehape võib vähendada olansapiini kontsentratsiooni vereplasmas.

Rufinamiid Valproehape võib suurendada rufinamiidi kontsentratsiooni vereplasmas. See tõus sõltub valproehappe kontsentratsioonist. Nende ravimite koosmanustamisel tuleb olla ettevaatlik, eriti laste puhul, kellel see toime on tugevam.

Propofool Valproehape võib suurendada propofooli kontsentratsiooni vereseerumis. Valproehappega koosmanustamisel tuleb kaaluda propofooli annuse vähendamist.

Nimodipiin Patsientidel, kes saavad samaaegselt ravi valproehappe ja nimodipiiniga, võib nimodipiini süsteemne saadavus suureneda 50% võrra.

Klosapiin Samaaegne ravi valproehappe ja klosapiiniga võib suurendada neutropeenia ja klosapiinist põhjustatud müokardiidi riski. Kui valproehappe ja klosapiini samaaegne manustamine on vajalik, tuleb patsienti nende riskide suhtes hoolikalt jälgida.

Teised koostoimed Valproehappe kasutamisel kombinatsioonis uuemate antiepileptikumidega, mille farmakodünaamilised ja farmakokineetilised omadused ei ole hästi teada, peab olema ettevaatlik. Valproehappe hepatotoksilisuse tugevnemist teiste potentsiaalselt hepatotoksiliste ravimite ja alkoholi toimel ei saa välistada.

Peab arvestama, et valproehape biotransformeerub osaliselt ketokehadeks, mis diabeediga patsiendil võivad uriiniga eritudes anda valepositiivse tulemuse ketoatsidoosi suhtes.

Valproehappe ja kvetiapiini koosmanustamine võib suurendada neutropeenia ja leukopeenia tekkeriski.

Valproehape võib tõrjuda kilpnäärmehormoonid nende seondumiskohtadelt vereplasma valkudega, suurendades nende metabolismi. See võib põhjustada hüpotüreoosi valediagnoosi.

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus ja rasestumisvõimelised naised

Epilepsia ravi

− Valproehape on vastunäidustatud epilepsia raviks raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui sobiv alternatiivne ravi puudub. − Valproehape on vastunäidustatud rasestumisvõimelistele naistele, välja arvatud juhul, kui raseduse ennetusprogrammi kõik tingimused on täidetud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Ravi valproehappega ei tohi lõpetada ilma arsti loata. Järsk ravi lõpetamine või annuse kontrollimatu vähendamine võib põhjustada epilepsiahooge, mis võivad kahjustada rasedat ja/või sündimata last. Teratogeensus ja arenguhäired üsasisesest kokkupuutest Valproehape nii monoravimina kui mitmikravi osana on seotud raseduspatoloogiate tekkega. Olemasolevad andmed viitavad, et kaasasündinud väärarendite risk valproehappe kasutamisel mitmikravi osana on suurem kui monoravi korral. Valproehape läbib platsentaarbarjääri nii loomadel kui inimestel. Loomkatsed hiirte, rottide ja küülikutega on näidanud teratogeenset toimet (vt lõik 5.3).

Kaasasündinud väärarendid üsasisesest kokkupuutest Metaanalüüsi (hõlmab nii patsiendiregistreid kui ka kohordiuuringuid) andmed näitavad, et kaasasündinud väärarendiga on 10,73% raseduse ajal valproehappega monoravi saanud epilepsiahaigete naiste lastest (95% usaldusvahemik: 8,16...13,29). See ületab suurte väärarendite tekke tõenäosust üldpopulatsioonis, kus see on ligikaudu 2%..3%. Risk sõltub annusest, kuid annusepiiri, millest väiksemate annuste korral ohtu ei ole, ei ole võimalik kindlaks teha.

Olemasolevad andmed näitavad väiksemate ja suuremate väärarendite tekkesageduse tõusu. Kõige sagedasemad väärarendid on neuraaltoru defektid, näo düsmorfism, huule- ja suulaelõhe, kraniostenoos, südame, neerude ja kuse-suguorganite defektid, käte-jalgade defektid (k.a kodarluu kahepoolne aplaasia) ja erinevate organsüsteemide mitmed anomaaliad.

Üsasisesel kokkupuutel valproehappega võib tekkida ka kuulmiskahjustus või kurtus kõrva ja/või nina väärarengute tõttu (sekundaarne toime) ja/või otsese kuulmist kahjustava toime tõttu. On kirjeldatud nii ühe- kui ka kahepoolse kurtuse või kuulmiskahjustuse juhte. Kõigi juhtude tulemustest ei ole teatatud. Teatatud tulemuste puhul kuulmine enamasti ei taastunud.

Üsasisene kokkupuude valproehappega võib põhjustada silma väärarendeid (k.a koloboomid, mikroftalmia), millest on teatatud koos teiste kaasasündinud väärarenditega. Need silma väärarendid võivad mõjutada nägemist.

Närvisüsteemi arenguhäired üsasisesest kokkupuutest Andmed näitavad, et üsasisene valproehappega kokkupuude võib lastel põhjustada kõrvaltoimeid vaimses ja kehalises arengus. Risk on ilmselt annusest sõltuv, kuid annusepiiri, millest väiksemate annuste korral ohtu ei ole, ei ole võimalik kindlaks teha. Täpne riski gestatsiooniperiood ei ole teada ning riski kogu raseduse kestel ei saa välistada.

Uuringud on näidanud varase arengu aeglustumist, nt kõne ja kõndimise hilinenud algust, langenud intellektuaalset võimekust, kesist kõneoskust (rääkimine ja arusaamine) ning mäluhäireid 30%...40% eelkooliealistest lastest, kellel oli üsasisene kokkupuude valproehappega. Kooliealistel lastel (6-aastased), kellel oli üsasisene kokkupuude valproehappega, oli intelligentsuskvoot (IQ) keskmiselt 7...10 punkti madalam, kui teiste epilepsiaravimitega kokku puutunud lastel. Ehkki kaasuvate tegurite mõju ei saa välistada, on tõendeid, et valproehappega kokku puutunud laste intellektikahjustuse risk võib olla ema IQ’st sõltumatu.

Pikaajaliste tulemuste kohta on vähe andmeid.

Olemasolevad andmed näitavad, et võrreldes uuringu üldpopulatsiooniga on valproehappega kokku puutunud lastel suurem risk autismispektri häirete (ligikaudu kolmekordne) ja lapseea autismi (ligikaudu viiekordne) tekkeks.

Piiratud hulgal andmed viitavad, et looteeas valproehappega kokku puutunud lastel võib olla suurem tõenäosus aktiivsus- ja tähelepanuhäire tekkeks.

Rasestumisvõimelised naised

Östrogeeni sisaldavad ravimid Östrogeeni sisaldavad ravimid, k.a östrogeeni sisaldavad hormonaalsed kontratseptiivid võivad kiirendada valproehappe kliirensit, mille tulemusena võib valproehappe kontsentratsioon seerumis väheneda ja võimalik on valproehappe toime nõrgenemine (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Kui naine plaanib rasedust Kui epilepsia näidustusel ravimit kasutav naine plaanib rasedust, peab epilepsia ravis kogenud eriarst uuesti hindama ravi valproehappega ja kaaluma alternatiivseid ravivõimalusi. Tuleb teha kõik võimalik, et ravi vahetatakse alternatiivse ravi vastu enne eostamist ja rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist (vt lõik 4.4). Kui ravi muutmine ei ole võimalik, peab naist täiendavalt nõustama valproehappe ohtudest sündimata lapsele, et toetada teda teadliku otsuse langetamisel pereplaneerimisel.

Rasedad Valproehape on vastunäidustatud epilepsia raviks raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui sobiv alternatiivne ravi puudub (vt lõigud 4.3 ja 4.4). Kui valproehappega ravitav naine rasestub, peab ta kiiresti pöörduma eriarstile, et uuesti hinnata ravi valproehappega ja kaaluda alternatiivseid ravivõimalusi. Raseda toonilis-kloonilised krambid ja epileptiline seisund koos hüpoksiaga võivad olla eluohtlikud lapseootel emale ja lootele. Kui hoolimata valproehappe teadaolevatest ohtudest raseduse ajal ja pärast alternatiivse ravimi hoolikat kaalumist peab rase erandlikel asjaoludel jätkama ravi valproehappega, on soovitatav: − kasutada väikseimat toimivat annust ja jagada ööpäevane annus mitmeks väikseks üksikannuseks, mida manustatakse ööpäeva jooksul. Eelistada toimeainet prolongeeritult vabastavaid ravimvorme teistele ravimvormidele, et vältida järske kontsentratsioonitõuse vereplasmas (vt lõik 4.2).

Kõik rasedana valproehappega kokkupuutunud patsiendid ja nende partnerid tuleb suunata teratoloogias kogenud eriarstile uuringuteks ja nõustamiseks. Tuleb rakendada spetsiaalset perinataalset jälgimist, et kindlaks teha neuraaltoru võimalikke defekte või teisi väärarendeid. Folaadi täiendav manustamine enne rasedust võib vähendada neuraaltoru defektide ohtu kõikide raseduste puhul. Olemasolevad andmed ei viita siiski sellele, et see hoiaks ära sünnidefekte või väärarenguid, mis on tingitud kokkupuutest valproehappega. Ravi valproehappega ei tohi katkestada enne, kui epilepsia ravis kogenud arst on hinnanud valproehappega ravi kasu/riski suhet patsiendile.

Risk vastsündinule

  • Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproehapet raseduse ajal, on väga harva teatatud hemorraagilise sündroomi juhtudest. Hemorraagilise sündroomiga kaasnevad trombotsütopeenia, hüpofibrinogeneemia ja/või hüübimisfaktorite sisalduse langus. Teatatud on ka afibrinogeneemiast, mis võib lõppeda surmaga. Seda sündroomi peab siiski eristama K-vitamiinist sõltuvate hüübimisfaktorite sisalduse langusest fenobarbitaali ja ensüümindutseerijate mõjul. Seetõttu peab vastsündinutel uurima trombotsüütide arvu, fibrinogeeni taset vereplasmas, hüübivusnäitajaid ja hüübimisfaktorite sisaldust.
  • Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproehapet raseduse kolmandal trimestril, on teatatud hüpoglükeemia juhtudest.
  • Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproehapet raseduse ajal, on teatatud hüpotüreoosi juhtudest.
  • Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproehapet raseduse viimasel trimestril, võivad tekkida ärajätunähud (ennekõike nt rahutus, ärrituvus, ülierutatus, närvilisus, hüperkineesia, toonuse häired, treemor, krambid ja toitumishäired).

Mehed ja potentsiaalne risk närvisüsteemi arenguhäirete tekkeks lastel, kelle isad said ravi valproehappega 3 kuu jooksul enne lapse eostamist Üks retrospektiivne vaatlusuuring kolme Põhjamaa riigi andmetega viitab närvisüsteemi arenguhäirete suurenenud riskile lastel (vanuses 0…11 aastat), kelle isad said monoravi valproehappega 3 kuu jooksul enne lapse eostamist, võrreldes lastega, kelle isad said monoravi lamotrigiini või levetiratsetaamiga, kohandatud riskitiheduste suhe (hazard ratio, HR) 1,50 (95% CI: 1,09...2,07). Närvisüsteemi arenguhäirete kohandatud kumulatiivne risk oli vahemikus 4,0%...5,6% valproehappe monoravi rühmas ja 2,3%...3,2% lamotrigiini/levetiratsetaami monoravi koondrühmas. Uuring ei olnud piisavalt suur, et hinnata seoseid närvisüsteemi konkreetsete arenguhäirete alamtüüpidega, ning uuringu piirangud hõlmasid võimalikke segavaid tegureid seoses näidustusega ja erinevusi jälgimisaja kestuses ravirühmade vahel. Laste keskmine jälgimisaeg valproehappe rühmas oli vahemiku 5,0...9,2 aastat ja lamotrigiini/levetiratsetaami rühmas 4,8...6,6 aastat.

Võimalik, et lastel, kelle isad said ravi valproehappega 3 kuu jooksul enne eostamist, on suurenenud risk närvisüsteemi arenguhäirete tekkeks, kuid põhjuslik seos valproehappega ei ole kindel. Uuring ei hinnanud närvisüsteemi arenguhäirete tekkeriski lastel, kelle isad olid lõpetanud ravi valproehappega rohkem kui 3 kuud enne lapse eostamist (st toimunud oli uus spermatogenees pärast kokkupuudet valproehappega).

Ettevaatusabinõuna peavad raviarstid teavitama meespatsiente sellest võimalikust riskist ja arutama vajadust kaaluda tõhusa kontratseptsioonimeetodi kasutamist, sh nende naissoost partneril, ravi ajal valproehappega ja vähemalt 3 kuu jooksul pärast ravi lõpetamist (vt lõik 4.4). Meespatsiendid ei tohi loovutada spermat ravi ajal ja vähemalt 3 kuu jooksul pärast ravi lõpetamist.

Raviarstid peavad regulaarselt üle vaatama meespatsientide ravi valproehappega, et hinnata, kas valproehape on jätkuvalt patsiendile kõige sobivam ravim. Meespatsientide puhul, kes kavatsevad last eostada, tuleb kaaluda ja patsiendiga arutada teiste sobivate ravivõimaluste kasutamist. Iga patsiendi puhul tuleb hinnata individuaalseid asjaolusid. Soovitatav on vajadusel nõu pidada epilepsia ravis kogenud eriarstiga.

Imetamine Valproehape eritub rinnapiima kontsentratsioonis mis moodustab 1%...10% kontsentratsioonist ema vereseerumis. Ravi saavate naiste rinnapiimaga toidetavatel vastsündinutel ja imikutel on täheldatud hematoloogilisi häireid (vt lõik 4.8). Tuleb otsustada, kas lõpetada rinnapiimaga toitmine või lõpetada/mitte alustada ravi Convulex’iga, arvestades imetamise kasu lapsele ja ravi kasu naisele.

Fertiilsus Valproehappega ravitavatel naistel on teatatud amenorröast, hulgitsüstilistest munasarjadest ja testosteroonitaseme tõusust (vt lõik 4.8). Valproehape võib kahjustada ka meeste viljakust (vt lõik 4.8). Teatised viitavad, et fertiilsushäired on pöörduvad pärast ravi lõpetamist.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ravi algul valproehappega, suuremate annuste kasutamise korral ja/või kasutamisel kombinatsioonis kesknärvisüsteemi mõjutavate ravimitega, võivad toimed kesknärvisüsteemile, nt unisus või segasus, mõjutada reaktsioonikiirust sellisel määral, et olemasolevast haigusest sõltumata võib patsiendil kahaneda aktiivse liiklemise või masinate käsitsemise võime. Koos samaaegse alkoholitarbimisega võivad need toimed isegi süveneda.

Ravi valproehappega võib tagada kontrolli krambihoogude üle, mis võimaldab patsiendil liikluses aktiivselt osaleda. Patsiente, kes juhivad autot või käsitsevad masinaid, tuleb hoiatada mööduvast uimasusest, eriti kombineeritud epilepsiavastase ravi või bensodiasepiinide samaaegse kasutamise korral (vt lõik 4.5).

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete esinemissagedused on klassifitseeritud järgnevalt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Sagedus Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Teadmata Organ- süsteemi klass Hea-, Müelo- pahaloomulised düsplastiline ja täpsustamata sündroom kasvajad (k.a tsüstid ja polüübid) Vere ja Aneemia, Pan- Luuüdi lümfisüsteemi trombo- tsütopeenia**, puudulikkus (k.a häired tsütopeenia leukopeenia** puhas punavere Immuun- Allergilised süsteemi häired reaktsioonid Endokriin- Antidiureetilise Hüpotüreoos, süsteemi häired hormooni testosterooni Ainevahetus- ja Hüponatreemia, Hüper- toitumishäired anoreksia**, ammoneemia**,

Sagedus Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Teadmata Organ- süsteemi klass Psühhiaatrilised Ärrituvus*, Ebatavaline häired hallutsi- käitumine*, Närvi- Treemor** Ekstra- Kooma**, Krooniline entse- süsteemi häired püramidaalsed spastilisus, falopaatia**, Silma Diploopia kahjustused Kõrva ja Kuulmislangus labürindi kahjustused Vaskulaarsed Verejooks Vaskuliit häired Respiratoorsed, Pleuraefusioon rindkere ja (eosinofiilne) mediastiinumi häired Seedetrakti Iiveldus Oksendamine, Süljevoolus, häired igemehaigused pankreatiit** Maksa ja Maksatalitluse sapiteede häired kahjustus (vt Naha ja Ülitundlikkus- Angioödeem, Toksiline Hüper- nahaaluskoe reaktsioonid, lööve, juuste epidermaalne pigmentatsioon kahjustused mööduv ja/või kahjustused (nt nekrolüüs,

Sagedus Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Teadmata Organ- süsteemi klass Lihaste, Luu mineraalse Süsteemne luustiku ja tiheduse erütematoosne sidekoe vähenemine**, luupus, kahjustused osteopeenia**, rabdomüolüüs Neerude ja Kusepidamatus Neeru- Enurees*, tubulo- kuseteede puudulikkus interstitsiaalne häired nefriit, mööduv Reproduktiivse Düsmenorröa Amenorröa Viljatus meestel, süsteemi ja polütsüstiliste rinnanäärme munasarjade häired sündroom Üldised häired Hüpotermia, ja manustamis- perifeerne turse koha reaktsioonid Uuringud Verehüübe- * Neid soovimatuid reaktsioone on täheldatud peamiselt lastel ja noorukitel.

** Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Vere ja lümfisüsteemi häired Valproehape pärsib trombotsüütide agregatsiooni teist faasi, mistõttu pikeneb veritsusaeg (esinemissagedus teadmata) ja tekib trombotsütopeenia (sage). Need muutused on tavaliselt seotud soovituslikust suurema annusega ja on mööduvad. VIII/von Willebrand faktori puudulikkusest tingitud trombotsütopaatia võib samuti põhjustada veritsusaja pikenemist. Samuti võib tekkida fibrinogeenisisalduse isoleeritud vähenemine. Sageli võib tekkida kerge mööduv luuüdi supressioon. Spontaanse verevalumi või veritsuse tekkel tuleb ravi katkestada seniks, kuni põhjus on leitud. Võib tekkida agranulotsütoos ja mõnikord lümfotsütoos. Harva võib tekkida agranulotsütoos ja aeg-ajalt lümfotsütoos. Harva on teatatud erütrotsüütide hüpoplaasiast, leukopeeniast ja pantsütopeeniast; pärast ravi lõppu normaalne verepilt taastub. Ainevahetus- ja toitumishäired Söögiisu võib suureneda ja ravi valproehappega võib väga sageli põhjustada kehakaalu tõusu, mis võib olla märkimisväärne ja progresseeruv (vt lõik 4.4). Kehakaalu tõusu tuleb hoolikalt jälgida, sest see võib olla polütsüstiliste munasarjade sündroomi ohutegur. Harvadel juhtudel on teatatud rasvumisest. Võib tekkida ka anoreksia. Võib tekkida hüperammoneemia ilma muutusteta maksatalitluse laboratoorsetes näitajates. Sageli võib tekkida isoleeritud ja mõõdukas hüperammoneemia, mis tavaliselt on mööduv ja ei vaja ravi katkestamist. Võimalik on siiski kliiniline avaldumine oksendamise, ataksia ja teadvuse

hägustumisena. Nende sümptomite ilmnemisel tuleb ravi valproehappega katkestada. On teatatud ka hüperammoneemiast koos neuroloogiliste sümptomitega (vt lõik 4.4). Sellistel juhtudel on soovitatav teha lisauuringuid.

Psühhiaatrilised häired Teadmata esinemissagedusega võib tekkida depressioon. Erksus võib suureneda. Üldiselt on see kasulik, kuid üksikjuhtudel on teatatud agressiivsuse, hüperaktiivsuse ja käitumishäirete tekkest.

Närvisüsteemi häired Teatatud on paresteesiast. Treemor, unisus, ataksia ja vertiigo võivad tekkida mööduvate ja annusest sõltuvate kõrvaltoimetena. Harva on teatatud sedatiivsest toimest, tavaliselt kombinatsioonravi ajal teiste krambivastaste ravimitega. Monoravi korral on see tekkinud harva ravi alguses ja tavaliselt on olnud mööduv.

Segasusseisund progresseerus mõnikord letargiaks ja stuuporiks kuni mööduva koomani (entsefalopaatia), isoleeritult või seoses krambihoogude või hallutsinatsioonide sagenemisega (sümptomid mööduvad annuse vähendamisel või ravi katkestamisel). Need juhud olid sageli seotud liiga suure algannuse, annuse liiga kiire suurendamise või teiste antikonvulsantide (eriti fenobarbitaali või topiramaadi) samaaegse manustamisega. Sageli on teatatud peavalust ja nüstagmidest.

Entsefalopaatia võib tekkida vahetult pärast valproehapet sisaldavate ravimite kasutamist. See toime on ravimi kasutamise lõpetamisel mööduv; selle patogenees jääb ebaselgeks. Selle toimega seoses on teatatud suurenenud ammoniaagisisaldusest ja fenobarbitaali samaaegsel kasutamisel fenobarbitaali kontsentratsiooni tõusust. Need on olnud tavaliselt mööduvad pärast ravimi ärajätmist või annuse vähendamist (vt lõik 4.5).

Neuroloogiliste sümptomitega kroonilised entsefalopaatiad ja kõrgemate kortikaalsete talitluste häired võivad tekkida eriti suuremate annuste või polüteraapia korral. Nende mõjude patogenees jääb ebaselgeks.

On teatatud mööduvatest ekstrapüramidaalsümptomitest (k.a parkinsonism) või mööduva tserebraalse atroofiaga seotud mööduvast dementsusest.

Kõrva ja labürindi kahjustused Harva on teatatud tinnituse tekkest ja kurtusest (pöörduv või mittepöörduv); põhjuslik seos ei ole kindlaks tehtud. Seedetrakti häired Teatatud on pankreatiidist, mis mõnikord on lõppenud surmaga. Risk on märkimisväärselt suurenenud lastel, eriti kombinatsioonravi korral teiste epilepsiavastaste ravimitega (vt lõik 4.4). Ravi alguses võivad sageli tekkida kerged seedetrakti ärritusnähud ja harvem iiveldus. Need kõrvaltoimed taanduvad tavaliselt mõne päevaga ilma ravi katkestamata. Neid probleeme aitab tavaliselt vähendada Convulex’i võtmine söögi ajal või pärast sööki. Võivad tekkida oksendamine, kõhulahtisus, isutus ja kõhukinnisus. Söögiisu võib suureneda ja valproehape põhjustab väga sageli kehakaalu tõusu, mis võib olla märgatav ja progresseeruv (vt lõik 4.4). Teatatud on kehakaalu langusest.

Maksa ja sapiteede häired Ravi alguses võib transaminaaside aktiivsus mööduvalt tõusta. Harva on teatatud raskest maksakahjustusest pärast valproehappe manustamist, mis mõnikord on lõppenud surmaga (vt lõik 4.4). Harva on teatatud porfüüriast.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Mõnel patsiendil on täheldatud mööduvat juuste väljalangemist. See toime ei ole ilmselt annusest sõltuv. Tavaliselt taastub juustekasv kuue kuu jooksul, kuid juuksed võivad olla varasemast enam lokkis. On teatatud nahareaktsioonidest, nt eksanteemne lööve.

Harvadel juhtudel on tekkinud toksiline epidermaalne nekrolüüs, Stevensi-Johnsoni sündroom ja multiformne erüteem.

Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Patsientidel, keda on pikka aega ravitud valproehapet sisaldavate ravimitega, on teatatud luu mineraalse tiheduse langusest, osteopeeniast, osteoporoosist ja luumurdudest. Toimemehhanismi, mille kaudu valproehape mõjutab luu ainevahetust, ei ole kindlaks tehtud.

Neerude ja kuseteede häired Üksikjuhtudel on teatatud mööduvast Fanconi sündroomist (proksimaalse neerutoru talitluse defekt, mis põhjustab metaboolse atsidoosi, glükosuuria, aminoatsiduuria, fosfatuuria ja urikosuuria) seoses valproehappega, mille põhjus on seni ebaselge.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Väga harva on tekkinud günekomastia.

Kaasasündinud, perekondlikud ja geneetilised häired Võivad tekkida kaasasündinud väärarendid ja arenguhäired (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Paiksed reaktsioonid süstekohal. Mõni minut pärast Convulex süstelahuse manustamist võib tekkida mõne minuti jooksul mööduv iiveldus ja uimasus. Põletikud süstekohas; mittespetsiifiline valu.

Uuringud Hüübimisfaktorite kontsentratsioon veres võib langeda, võimalikud on kõrvalekalded hüübivusuuringute tulemustes (nt pikenenud protrombiiniaeg, aktiveeritud osaline tromboplastiiniaeg, trombiiniaeg või INR).

Lapsed Valproehappe ohutusprofiil lastel on võrreldav täiskasvanute omaga, kuid mõned kõrvaltoimed on raskemad või täheldatud peamiselt lastel. Raskete maksakahjustuste risk on eriti imikutel ja väikelastel vanuses kuni 3 aastat. Pankreatiidi oht on samuti eriti väikelastel. Vanuse kasvades need riskid vähenevad (vt lõik 4.4). Psühhiaatrilisi häireid, nt agressiivsus, agitatsioon, tähelepanuhäired, ebatavaline käitumine, psühhomotoorne hüperaktiivsus ja õppimishäired täheldatakse peamisel lastel. Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Teatatud on juhusliku või tahtliku üleannustamise juhtudest. Maksimaalset terapeutilist taset 5…6 korda ületav kontsentratsioon vereplasmas põhjustab tõenäoliselt ainult iiveldust, oksendamist ja pööritustunnet. Massiivne üleannustamine, mille korral kontsentratsioon vereplasmas ületab maksimaalset terapeutilist taset 10…20 korda (vt lõik 5.2) võib pärssida kesknärvisüsteemi ja hingamist.

Sümptomid Massiivse üleannustamise nähud ja sümptomid on muuhulgas kooma, lihasnõrkus, hüporefleksia või arefleksia, mioos, pärsitud hingamine, metaboolne atsidoos, hüpotensioon ja vereringe kollaps või šokk. Sümptomid võivad siiski märkimisväärselt varieeruda. Valproehappe väga kõrge kontsentratsioon vereplasmas põhjustab neuroloogilisi häireid, nt suurendab krambivalmidust. Teatatud on koljusisese rõhu tõusust ja ajutursest. Kirjeldatud on surmaga lõppenud massiivse

üleannustamise üksikjuhte. Valproehappe preparaatide naatriumisisaldus võib üleannustamise korral põhjustada hüpernatreemiat.

Ravi Spetsiifilist antidooti ei teata. Üleannustamise ravi on sümptomaatiline, k.a tegevused toimeaine eemaldamiseks organismist ning elutähtsate funktsioonide toetamine: esile kutsutud oksendamine, maoloputus (10…12 tunni jooksul pärast sisse võtmist koos aspiratsiooni vältimisega) ja jälgimine intensiivravi tingimustes koos toetava ventilatsiooniga vajadusel. Edukalt on kasutatud hemodialüüsi, hemoperfusiooni ja forsseeritud diureesi, kuid eemaldatav on ainult valproehappe vaba fraktsioon (ligikaudu 10%). Peritoneaaldialüüsi kasu on vähene. Aktiivsöega hemoperfusiooni, vereplasma täieliku vahetuse ja vereplasma ülekande kohta on kogemused ebapiisavad. Seetõttu soovitatakse intensiivset mitteinvasiivset ravi koos ravimi sisalduse jälgimisega, ilma mis tahes spetsiifilist detoksikatsioonimeetodit rakendamata, eriti lastel. Kasutatud on ka naloksooni intravenoosselt, mõnikord koos suukaudse aktiivsöega, et parandada patsiendi teadvuseseisundit.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: epilepsiavastased ained, rasvhappe derivaadid ATC-kood: N03AG01

Valproehape on epilepsiavastane aine, mis oma struktuurilt ei sarnane ühelegi teisele krambivastasele ainele. Valproehape on vees halvasti lahustuv (1:800), aga naatriumisooladega seotult lahustub vees hästi (1:0,4).

Toimemehhanism Kõige tõenäolisem toime on gammaaminovõihappe (GABA) pidurdava toime tugevdamine mõjutades GABA sünteesi või biotransformatsiooni. Glutamiinhappe dekarboksülaasi aktiveerimine ja GABA transaminaasi pärssimine suurendavad oluliselt GABA kontsentratsiooni sünaptosoomides ja sünapsipilus. Pidurdava virgatsainena takistab GABA aktsioonipotentsiaali pre- ja postsünaptilist levikut ning seeläbi konvulsiivse aktiivsuse levikut.

Farmakodünaamilised toimed Valproehape on inimestel krambivastase toimega. Kliiniline efektiivsus ja ohutus Juhuslikustatud platseebokontrolliga uuringute metaanalüüs (kokku 199 uuringut 27 863 patsiendiga ravimrühmades ja 16 029 patsiendiga platseeborühmades), mis hõlmas 11 epilepsiaravimi kasutamist epilepsia, psühhiaatriliste häirete (k.a bipolaarne meeleoluhäire, skisofreenia, ärevushäire) või muud seisundite (k.a neuropaatiline valu) raviks, näitas epilepsiaravimitega ravitud patsientidel suuremat suitsiidiriski (suitsidaalsed mõtted ja käitumine) kui platseebot saanutel. Juhud jagunesid ühtlaselt kõikide ravimite vahel ning tekkisid 2. kuni 24. ravinädalal. Suitsidaalsete mõtete ja käitumise risk epilepsiaravi saavatel patsientidel on hinnanguliselt 0,43%, mis on peaaegu kaks korda kõrgem kui 0,24% platseeborühmas, ja vastab 2 täiendavale juhule 1000 epilepsiaravi saava patsiendi kohta platseeboga võrreldes.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine, jaotumine Intravenoossel manustamisel saavutatakse seerumi tasakaalukontsentratsioon mõne minuti jooksul ning see on säilitatav kogu infusiooni jooksul. Keskmine terapeutiline kontsentratsioonivahemik vereplasmas on 40...100 µg/ml.

100 µg/ml ja kõrgematel kontsentratsioonidel peab arvestama kõrvaltoimete esinemissageduse suurenemise või isegi intoksikatsiooni sümptomite tekkimise võimalusega. Valproehappe kontsentratsioon tserebrospinaalvedelikus on ligikaudu 10% kontsentratsioonist vereplasmas. Jaotusruumala sõltub vanusest, tavaliselt on see vahemikus 0,13...0,23 l/kg, noorematel isikutel 0,13...0,19 l/kg. Ligikaudu 90...95% valproehappest seondub vereplasmavalkudega, peamiselt albumiiniga. Valkudega seondumise võime väheneb suuremate annuste korral. Vereplasmavalkudega seondumine on väiksem vanemaealistel ja neeru- või maksakahjustusega patsientidel. Ühes uuringus täheldati olulise neerukahjustusega patsientidel vaba toimeaine sisalduse suurenemist (8,5% kuni enam kui 20%). Hüpoproteineemia korral võib kogu valproehappe kontsentratsioon, nii vaba kui valkudega seondunud fraktsiooni sisaldus, püsida suurel määral muutumatuna, aga see võib ka väheneda seoses vaba fraktsiooni metabolismi kiirenemisega.

Metabolism, eliminatsioon Biotransformatsioon toimub glükuroniseerimise, samuti ß,  (oomega) ja  -1 (oomega-1) oksüdatsiooni teel. Ligikaudu 20% manustatud annusest ilmub uriini glükuroniidestrina. Kindlaks on tehtud üle 20 metaboliidi, neist oomega-oksüdatsioonist pärinevaid peetakse hepatotoksilisteks. Vähem kui 5% manustatud valproehappe annusest eritub uriiniga muutumatul kujul. Peamine metaboliit on 3-ketovalproehape, mis moodustab ligikaudu 20%...40% uuriini jõudnud annusest. Sellel metaboliidil on näidatud antikonvulsiivse toime olemasolu hiirtele, kuid inimestel ei ole seda toimet veel täielikult välja selgitatud.

Plasmakliirens, poolväärtusaeg vereplasmas Uuringus oli epilepsiaga patsientidel plasmakliirens 12,7 ml/min ja tervetel katseisikutel 5...10 ml/min, kliirens tõuseb samaaegsel ensüüme indutseerivate epilepsiavastaste ravimite manustamisel. Monoteraapia korral on plasma poolväärtusaeg enamasti 12...16 tundi ja püsib muutumatuna ka pikaajalise ravi korral. Valproehappe kombineerimisel teiste ravimitega (nt primidoon, fenütoiin, fenobarbitaal, karbamasepiin), väheneb selle poolväärtusaeg 4…9 tunnini, sõltuvalt ensüümide indutseerituse astmest. Vastsündinutel ja kuni 18 kuu vanustel väikelastel on poolväärtusaeg plasmas 10…67 tundi. Pikimaid poolväärtusaegu täheldati vahetult pärast sündi, alates 2. elukuust muutusid need lähedasteks täiskasvanute väärtustele. Poolväärtusaeg pikeneb maksahaiguste korral. Üleannustamise korral on täheldatud poolväärtusaegasid kestusega kuni 30 tundi. Raseduse kolmandal trimestril suureneb jaotusruumala ja maksa- ning neerukliirens kiirenevad, mistõttu kontsentratsioon vereplasmas võib langeda vaatamata sellele, et annused jäävad samaks. Peale selle võib plasmavalkudega seondumine raseduse ajal muutuda, mille tagajärjel võib valproehappe vaba (terapeutiliselt aktiivse) fraktsiooni kontsentratsioon vereplasmas suureneda. Lapsed Lastel vanuses üle 10 aasta ja noorukitel on valproehappe kliirens sarnane täiskasvanute omaga. Kuni 10-aastastel lastel varieerub valproehappe süsteemne kliirens koos vanusega. Vastsündinutel ja kuni 2 kuu vanustel imikutel on valproehappe kliirens võrreldes täiskasvanutega väiksem, olles madalaim vahetult pärast sündi. Teaduskirjanduse ülevaates oli valproehappe poolväärtusaeg kuni 2 kuu vanustel lastel märkimisväärselt varieeruv vahemikus 1…67 tundi. Lastel vanuses 2…10 aastat on valproehappe kliirens 50% suurem kui täiskasvanutel.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Äge toksilisus Ägeda toksilisuse uuringutes erinevatel loomaliikidel saadi valproehappe DL väärtusteks intravenoosse manustamise korral 750...950 mg/kg kehakaalu kohta ja suukaudse manustamise järgselt 1200...1600 mg kehakaalu kg kohta.

Need andmed näitavad, et hiirtel ja rottidel on valproehappe äge toksilisus intravenoosse manustamise korral veidi rohkem väljendunud kui suukaudsel manustamisel. DL hiirtel ja rottidel on ligikaudu 40 korda suurem kui soovitatav terapeutiline päevane annus inimestel (40 mg/kg kehakaalu kohta). Krooniline toksilisus 4 nädalat kestnud toksilisuse uuringus, kus koertele manustati valproehapet intravenoosselt, annuses 50 mg/kg kehakaalu kohta (jagatuna 2 annuseks, kumbki 25 mg/kg kehakaalu kohta) ööpäevas, ei ilmnenud mürgistusnähtusid.

Loomkatsed on tõendanud valproehappe teratogeensust. Inimese terapeutilisest annusest tunduvalt suuremad annused põhjustasid hiirte ja rottide järglastel skeleti väärarenguid, eeskätt roiete ja lülide osas, kuid leiti ka näodeformatsioone ja neuraaltoru defekte. Korduvtoksilisuse uuringutes täheldati täiskasvanud rottidel ja koertel pärast suukaudset manustamist annustes 1250 mg/kg ööpäevas ja 150 mg/kg ööpäevas munandite degeneratsiooni/atroofiat või spermatogeneesi kõrvalekaldeid ning munandite kaalu vähenemist. Noortel rottidel täheldati munandite kaalu vähenemist ainult maksimaalset talutavat annust (240 mg/kg ööpäevas intraperitoneaalselt või intravenoosselt) ületavate annuste korral, ilma kaasnevate histopatoloogiliste muutusteta. Talutavate annuste (kuni 90 mg/kg ööpäevas) manustamisel ei täheldatud mõju isasloomade reproduktiivorganitele. Nende andmete põhjal ei peetud noorloomi munandite leidude suhtes vastuvõtlikumaks kui täiskasvanuid. Nende leidude kohalduvus inimesele ei ole teada. Fertiilsusuuringus rottidega ei muutnud valproehape annustes kuni 350 mg/kg ööpäevas isaste reproduktiivsust. Meeste viljatus on siiski tõendatud kõrvaltoime inimesel (vt lõigud 4.6 ja 4.8). Genotoksilisuse uuringutes ei leitud mutageenset toimet. Kartsinogeensusuuringutes täheldati nahaaluste fibrosarkoomide esinemissageduse suurenemist isastel rottidel. Nende leidude kohalduvus inimesele ei ole teada.

HI-viiruse replikatsioon Üksikutes in vitro uuringutes on valproehappel ilmnenud HI-viiruste replikatsiooni stimuleeriv toime. Nimetatud in vitro toime ei ole olnud väga väljendunud ning see sõltus kasutatavast eksperimentaalsest mudelist ja/või individuaalsetest rakureaktsioonidest valproehappele. Igal juhul tuleb nende leidudega arvestada, kui hinnatakse viiruste hulga uuringute tulemusi valproehappega ravitavatel HIV-positiivsetel patsientidel.

Lokaalne taluvus Valproehappe süstelahuse veenisisesel manustamisel küülikutele oli see pärast ühekordset manustamist suhteliselt hästi talutav. Korduval manustamisel 50 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas ühte ja samasse kõrvaveeni põhjustas turset, veeni tromboosi ja nekroosi. Koertel ei olnud kliinilisi talumatuse nähtusid annuse korral 20 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas manustatuna 5 päeva jooksul. Manustamine veeniümbruse kudedesse põhjustas küülikutel erüteemi, turset ja nekroosi.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Dinaatriumvesinikfosfaatdodekahüdraat, naatriumhüdroksiid, süstevesi.

6.2 Sobimatus

Teiste ravimite samaaegse intravenosse manustamise korral tuleb Convulex’i süstelahust manustada eraldi veenitee kaudu, sest ei saa välistada ravimite omavahelist sobimatust.

6.3 Kõlblikkusaeg

5 aastat originaalpakendis.

Kõlblikkusaeg pärast lahjendamist Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 24 tunni jooksul temperatuuril 20°C...25°C. Kui pakendi avamise/preparaadi manustamiskõlblikuks muutmise/ lahjendamise meetodid ei välista mikrobioloogilise saastatuse ohtu, tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja. Kasutage ainult selget, värvitut või kergelt kollakat lahust.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Lahjendatud ravimpreparaadi säilitamistingimusi vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

5 ampulli (värvitu klaas, klaasi tüüp I), igaüks 5 ml.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Infusioonilahuse valmistamiseks võib kasutada järgmisi lahuseid:

  • isotooniline naatriumkloriidi lahus,
  • 5% glükoosilahus,
  • Ringer-laktaadilahus.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

G.L. Pharma GmbH Schlossplatz 1 A-8502 Lannach Austria

8. MÜÜGILOA NUMBER

515406

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 16.06.2006 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 10.06.2011

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Detsember 2024


RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

Sellele ravimile kohaldatakse täiendavat järelevalvet, mis võimaldab kiiresti tuvastada uut ohutusteavet. Tervishoiutöötajatel palutakse teatada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest. Kõrvaltoimetest teatamise kohta vt lõik 4.8.

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Convulex 300 mg, gastroresistentsed pehmekapslid Convulex 500 mg, gastroresistentsed pehmekapslid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks Convulex 300 mg gastroresistentne pehmekapsel sisaldab 300 mg valproehapet. Üks Convulex 500 mg gastroresistentne pehmekapsel sisaldab 500 mg valproehapet.

INN. Acidum valproicum.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Gastroresistentsed pehmekapslid. Vanaroosad, ovaalsed želatiinkapslid gastroresistentse kattega.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Epilepsia.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Tütarlapsed ja rasestumisvõimelised naised Ravi valproehappega tohib alustada ja seda peab jälgima arst, kes on kogenud epilepsia ravis. Valproehapet ei tohi kasutada tütarlastel ja rasestumisvõimelistel naistel, välja arvatud juhul, kui teised ravimid on ebaefektiivsed või ei ole talutavad ja kasu/riski suhet tuleb hoolikalt uuesti kaaluda ravi regulaarselt üle vaadates.

Valproehapet määratakse ja väljastatakse vastavalt valproehappe raseduse ennetusprogrammile (vt lõigud 4.3 ja 4.4). Mehed On soovitatav, et ravi Convulex’iga alustab ja jälgib epilepsia ravikogemusega eriarst (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

Valproehapet peab määrama eelistatult monoravimina ja väikseimas efektiivses annuses, võimalusel toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormina. Ööpäevane annus tuleb jagada vähemalt kaheks üksikannuseks (vt lõik 4.6).

Monoteraapia Tavalised annused on järgmised.

Täiskasvanud Algannus on 600 mg (5...10 mg/kg) ööpäevas, mida suurendatakse järk-järgult 5...10 mg/kg kaupa 3...7 päevaste intervallidega kuni kontrolli saavutamiseni hoogude üle. Üldjuhul jääb annus vahemikku 1000...2000 mg ööpäevas, st 20...30 mg/kg. Kui selle annusega ei saavutata piisavat toimet, võib annust suurendada kuni 2500 mg ööpäevas.

Lapsed Ravi alguses manustatakse 10…20 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas, seejärel suurendatakse annust 5…10 mg/kg kehakaalu kohta 3…7 päevaste intervallidega, kuni kontrolli saavutamiseni krambihoogude üle. Tavaliselt on ööpäevane annus vahemikus 20…30 mg/kg kehakaalu kohta (vt annustamistabel). Kui selle annusega ei saavutata kontrolli krambihoogude üle, võib annust suurendada kuni 35 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas. Üksikjuhtudel võib ööpäevane annus olla 40 mg/kg kehakaalu kohta. Suurte annuste (üle 40 mg/kg/ööpäev) korral tuleb lastel regulaarselt jälgida kliinilisi ja hematoloogilisi näitajaid. Lastel kehakaaluga üle 20 kg on soovitatav algannus 300 mg ööpäevas. Annuse tiitrimiseks lastel on saadaval Convulex’i suukaudne lahus ja siirup.

Eakad Eakatel võib valproehappe farmakokineetika muutuda. Annus määratakse vastavalt kontrolli saavutamisele hoogude üle (vt lõik 5.2).

Valproehappe soovitatavad ööpäevased annused (tabelis on orienteeruvad annused):

Vanus Kehakaal (kg) Keskmine annus (mg/ööpäev) 3...6 kuud ligikaudu 5,5...7,5 150 6...12 kuud ligikaudu 7,5...10 150...300 1...3 aastat ligikaudu 10...15 300...450 3...6 aastat ligikaudu 15...20 450...600 7...11 aastat ligikaudu 20...40 600...1200 12...17 aastat ligikaudu 40...60 1000...1500 Täiskasvanud ja eakad  60 1200...2100

Neerupuudulikkusega patsiendid Neerupuudulikkusega patsientidel võib olla vaja annust vähendada või hemodialüüsravi saavatel patsientidel annust suurendada. Valproehape on dialüüsitav (vt lõik 4.9). Annust tuleb kohandada vastavalt patsiendi kliinilise jälgimise tulemusele (vt lõik 4.4), sest ravimi kontsentratsiooni jälgimine vereplasmas võib olla eksitav (vt lõik 5.2).

Kombinatsioonravi Alustades Convulex’i manustamist patsientidele, kes juba saavad ravi teiste antikonvulsantidega, tuleb nende ravimite annust aeglaselt vähendada. Ravi alustamisel Convulex’iga suurendatakse annust järk- järgult, jõudes sobiva annuseni ligikaudu 2 nädala jooksul. Teatud juhtudel võib osutuda vajalikuks annuse suurendamine 5...10 mg/kg kaupa ööpäevas, kui Convulex’i kasutatakse kombinatsioonis maksaensüümide aktiivsust indutseerivate krambivastaste ravimitega, nt fenütoiin, fenobarbitaal ja karbamasepiin (vt lõik 4.5). Kui ravi ensüümindutseerijatega on lõpetatud, võib osutuda võimalikuks kontrolli säilitamine Convulex’i vähendatud annusega. Kui samaaegselt manustatakse barbituraate ja eriti kui ilmneb sedatsioon (eeskätt lastel), tuleb barbituraadi annust vähendada. Manustamisviis Gastroresistentsed pehmekapslid tuleb sisse võtta tervelt koos vähese vedelikuga söögi ajal või pärast sööki.

Ravi kestus Epilepsia ravi on pikaajaline. Arst (neuroloog, lasteneuroloog) otsustab Convulex’i annuse kohandamise, ravi kestuse ja lõpetamise vajalikkuse lähtuvalt individuaalsest situatsioonist. Reeglina kaalutakse annuse vähendamist või ravi lõpetamist alles pärast 2...3 krambivaba aastat. Järk-järguline annuse vähendamine kestab 1...2 aastat. Laste kasvades võib kehakaalul põhineva annuse pigem samaks jätta ja mitte kohandada seda vastavalt vanusele, kuid EEG leiud ei tohi selle käigus süveneda. Pikaajalise kasutamise kogemus lastel on piiratud, eriti vanuses kuni 6 aastat.

4.3 Vastunäidustused

Convulex on vastunäidustatud järgmistes olukordades: − ülitundlikkus valproehappe või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes; − äge hepatiit; − krooniline hepatiit; − tõsine maksahaigus isiklikus või perekondlikus anamneesis, eriti ravimitest tingitud; − pankrease manifestne raske talitlushäire; − maksaporfüüria; − uureatsükli teadaolevate häiretega patsiendid (vt lõik 4.4); − valproehape on vastunäidustatud patsientidele, kellele on mitokondriaalne häire, mida põhjustab mutatsioon rakutuuma geenis, mis kodeerib mitokondriaalset ensüümi polümeraas γ (POLG), st Alpers-Huttenlocheri sündroomiga patsientidele, ning POLG puudulikkuse kahtlusega lastele, kes on nooremad kui 2 aastat (vt lõik 4.4).

Epilepsia ravi − rasedatel, välja arvatud juhul, kui sobiv alternatiivne ravi puudub (vt lõigud 4.4 ja 4.6); − rasestumisvõimelistel naistel, välja arvatud juhul, kui raseduse ennetusprogrammi kõik tingimused on täidetud (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Raseduse ennetusprogramm Valproehape on väga teratogeenne ja üsasiseselt valproehappega kokku puutunud lastel on kõrge risk kaasasündinud väärarengute ja närvisüsteemi arenguhäirete tekkeks (vt lõik 4.6).

Convulex on vastunäidustatud järgmistes olukordades. Epilepsia ravi

− rasedatel, välja arvatud juhul, kui sobiv alternatiivne ravi puudub (vt lõigud 4.3 ja 4.6); − rasestumisvõimelistel naistel, välja arvatud juhul, kui raseduse ennetusprogrammi kõik tingimused on täidetud (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Raseduse ennetusprogrammi tingimused Arst peab tagama, et − iga juhtumi puhul hinnatakse individuaalseid asjaolusid, arutades neid koos patsiendiga, et tagada tema kaasatus; arutatakse ravivõimalusi ning on veendunud patsiendi arusaamisest riskidest ja vajalikest meetmetest nende riskide minimeerimiseks; − raseduse võimalikkust hinnatakse iga naispatsiendi puhul; − patsient on mõistnud ja tunnistanud kaasasündinud väärarengute ja närvisüsteemi arenguhäirete ohtu ning selle ohu suurust lastel, kes on üsasiseselt valproehappega kokku puutunud; − patsient mõistab rasedusuuringu tegemise vajadust enne ravi alustamist ja vajadusel ravi ajal; − patsienti on nõustatud rasestumisvastaste vahendite kasutamise osas ja patsient on suuteline täitma tõhusa kontratseptsiooni nõudeid (vt palun täpsema teabe saamiseks kontratseptsiooni alalõiku raamistatud hoiatustekstis) kogu ravi vältel valproehappega ilma katkestuseta; − patsient mõistab ravi regulaarse (vähemalt üks kord aastas) hindamise vajadust epilepsia ravis kogenud eriarsti poolt;

− patsient mõistab vajadust kohe konsulteerida oma arstiga, kui ta planeerib rasedust, et tagada õigeaegne arutelu ja üleminek alternatiivsele ravivõimalusele enne eostamist ja rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist; − patsient mõistab vajadust kiiresti konsulteerida oma arstiga, kui ta on rasestunud; − patsient on saanud patsiendijuhise; − patsient on tunnistanud, et ta mõistab valproehappe kasutamisega seotud riske ja vajalikke ettevaatusabinõusid (iga-aastane ohtude teadvustamise vorm). Need tingimused hõlmavad ka naisi, kes ei ole praegu seksuaalselt aktiivsed, välja arvatud juhul kui arst leiab, et on olemas kaalukad põhjused, mis välistavad rasestumise võimaluse.

Tütarlapsed − Arstid peavad tagama, et tütarlaste vanemad/hooldajad mõistavad vajadust võtta ühendust eriarstiga, kui valproehappega ravitaval tütarlapsel on menarhe. − Arst peab tagama, et menarhega tütarlapse vanematele/hooldajatele antakse igakülgset teavet kaasasündinud väärarengute ja närvisüsteemi arenguhäirete ohust ning selle ohu suurusest lastel, kes on üsasiseselt valproehappega kokku puutunud. − Patsientidel, kellel on olnud menarhe, peab arst iga-aastaselt uuesti hindama ravi vajaduse valproehappega ja kaaluma alternatiivseid ravivõimalusi. Kui valproehape on ainus sobiv ravim, tuleb arutada tõhusa rasestumisvastase vahendi kasutamise vajadust ja kõiki teisi raseduse ennetusprogrammi tingimusi. Eriarst peab tegema kõik võimaliku, et tütarlaste ravi vahetatakse alternatiivse ravi vastu enne täisikka jõudmist.

Rasedusuuring Rasedus peab olema välistatud enne ravi alustamist valproehappega. Rasestumisvõimelistel naistel ei tohi alustada ravi valproehappega ilma rasedusuuringu (rasedusuuring vereplasmas) negatiivse tulemuseta, mille kinnitab tervishoiutöötaja, et vältida soovimatut kasutamist raseduse ajal.

Kontratseptsioon Rasestumisvõimelised naised, kellele määratakse ravi valproehappega, peavad kasutama tõhusat rasestumisvastast vahendit kogu ravi vältel valproehappega ilma katkestuseta. Neile patsientidele tuleb anda igakülgset teavet raseduse ennetamisest ja nõustada rasestumisvastaste vahendite osas, kui nad ei kasuta tõhusat rasestumisvastast vahendit. Tuleb rakendada vähemalt ühte tõhusat kontratseptsioonimeetodit (eelistatult kasutajast sõltumatut, nt emakasisenevahend või implantaat) või kahte teineteist täiendavat kontratseptsioonimeetodit, k.a barjäärimeetod. Iga juhtumi puhul tuleb hinnata individuaalseid asjaolusid, arutades neid koos patsiendiga, et tagada tema kaasatus ja valitud meetmete järgimine. Patsient peab järgima tõhusa kontratseptsiooni kõiki nõuandeid isegi siis, kui tal on amenorröa.

Östrogeeni sisaldavad ravimid Samaaegne ravi östrogeeni sisaldavate ravimitega, k.a östrogeeni sisaldavate hormonaalsete kontratseptiividega, võib nõrgendada valproehappe toimet (vt lõik 4.5). Alustades ravi östrogeeni sisaldavate ravimitega või seda lõpetades peab raviarst jälgima kliinilist ravivastust (krambihoogude kontroll). Valproehape ei vähenda hormonaalsete kontratseptiivide efektiivsust.

Ravi iga-aastane ülevaatamine eriarsti poolt Eriarst peab vähemalt üks kord aastas hindama, kas valproehape on patsiendile sobivaim ravim. Eriarst peab ravi alustades ja selle iga-aastase ülevaatamise käigus arutama patsiendiga iga-aastast ohtude teadvustamise vormi ja tagama, et patsient on mõistnud selle sisu. Raseduse planeerimine Kui epilepsia näidustusel ravimit kasutav naine planeerib rasedust, peab epilepsia ravis kogenud eriarst uuesti hindama ravi valproehappega ja kaaluma alternatiivseid ravivõimalusi. Tuleb teha kõik võimalik, et ravi vahetatakse alternatiivse ravi vastu enne eostamist ja rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist (vt lõik 4.6). Kui ravi muutmine ei ole võimalik, peab naist täiendavalt

nõustama valproehappe ohtudest sündimata lapsele, et toetada teda teadliku otsuse langetamisel pereplaneerimisel. Kui epilepsia näidustusel ravimit kasutav naine planeerib rasedust, tuleb konsulteerida epilepsia ravis kogenud eriarstiga, ravi valproehappega tuleb lõpetada ning vajadusel üle minna alternatiivsele ravimile enne eostamist ja rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist.

Raseduse korral Kui valproehappega ravitav naine rasestub, peab ta kiiresti pöörduma eriarstile, et uuesti hinnata ravi valproehappega ja kaaluda alternatiivseid ravivõimalusi. Rasedana valproehappega kokkupuutunud patsiendid ja nende partnerid tuleb suunata teratoloogias kogenud eriarstile uuringuteks ja nõustamiseks (vt lõik 4.6).

Apteeker peab tagama, et − ravimi iga väljastamisega antakse patsiendikaart ja patsiendid mõistavad selle sisu; − patsiente on nõustatud mitte lõpetama omaalgatuslikult ravi valproehappega ja võtma kohe ühendust eriarstiga planeeritava raseduse või raseduse kahtluse korral.

Õppematerjalid Aitamaks tervishoiutöötajaid ja patsiente vältida kokkupuudet valproehappega raseduse ajal on müügiloa hoidja esitanud õppematerjalid, mis rõhutavad hoiatusi ja annavad juhiseid valproehappe kasutamise kohta rasestumisvõimeliste naiste raviks ning kirjeldavad raseduse ennetusprogrammi üksikasju. Patsiendijuhis ja patsiendikaart tuleb anda kõigile valproehappega ravitavatele rasestumisvõimelistele naistele. Valproehappega ravi alustades ja selle iga-aastase ülevaatamise käigus peab eriarst kasutama iga- aastast ohtude teadvustamise vormi.

Kasutamine meespatsientidel Üks retrospektiivne vaatlusuuring viitab närvisüsteemi arenguhäirete suurenenud riskile lastel, kelle isad said monoravi valproehappega 3 kuu jooksul enne lapse eostamist, võrreldes lastega, kelle isad said monoravi lamotrigiini või levetiratsetaamiga (vt lõik 4.6).

Ettevaatusabinõuna peavad raviarstid teavitama meespatsiente sellest võimalikust riskist (vt lõik 4.6) ja arutama vajadust kaaluda tõhusa kontratseptsioonimeetodi kasutamist, sh nende naissoost partneril ravi ajal valproehappega ja vähemalt 3 kuu jooksul pärast ravi lõpetamist. Meespatsiendid ei tohi loovutada spermat ravi ajal ja vähemalt 3 kuu jooksul pärast ravi lõpetamist.

Raviarstid peavad regulaarselt üle vaatama meespatsientide ravi valproehappega, et hinnata, kas valproehape on jätkuvalt patsiendile kõige sobivam ravim. Meespatsientide puhul, kes kavatsevad last eostada, tuleb kaaluda ja patsiendiga arutada teiste sobivate ravivõimaluste kasutamist. Iga patsiendi puhul tuleb hinnata individuaalseid asjaolusid. Soovitatav on vajadusel nõu pidada epilepsia ravis kogenud eriarstiga.

Saadaval on teabematerjalid tervishoiutöötajatele ja meespatsientidele. Valproehapet kasutavatele meespatsientidele tuleb anda patsiendijuhend.

Maksakahjustus Maksatalitluse uuringud tuleb teha enne ravi alustamist ning esimese 6 ravikuu jooksul, eriti riskirühma patsientidel ja varasema maksahaigusega patsientidel. Neid patsiente tuleb hoolikalt jälgida (vt ka lõik 4.8). Maksatalitluse laboriuuringutena tuleb muuhulgas määrata protrombiiniaeg, transaminaaside aktiivsus ja/või bilirubiin ja/või fibrinogeeni laguproduktid. Transaminaaside aktiivsus võib esialgu suureneda; see on tavaliselt mööduv ja taandub annust vähendades. Patsiente, kellel on biokeemiliste näitajate kõrvalekalded, tuleb kliiniliselt hinnata ja jälgida maksatalitlust kuni näitajate normaliseerumiseni (sh protrombiiniaeg). Protrombiiniaja märkimisväärse pikenemise korral, eriti koos teiste laboratoorsete näitajate kõrvalekalletega, tuleb ravi katkestada.

Arst ei tohi tugineda üksnes vere biokeemiliste uuringute tulemustele, sest laboratoorsed näitajad ei pruugi tingimata muutuda. Kliiniliseks hindamiseks on esmatähtsad patsiendi haiguslugu ja kliiniline seisund. Vajadusel võib kaaluda annuse kohandamist. Raviarst peab arvestama, et üksikjuhtudel võib maksaensüümide aktiivsus suureneda ka ilma maksatalitluse häireta, eriti ravi alustamisel.

Valproehappega ravitud patsientidel on teatatud maksatalitluse häiretest, k.a maksapuudulikkus, mis mõnel juhul on lõppenud surmaga. Kõige suurema riskiga patsiendid on lapsed, eriti vanuses kuni 3 aastat ja kombineeritud ravi korral mitme antiepileptilise ravimiga või kaasasündinud metaboolse või degeneratiivse häirega, ajukahjustusega või raskete krambihoogudega seotud vaimse peetusega lapsed. Enamikul juhtudest tekkis maksakahjustus esimese 6 ravikuu jooksul, enamasti 2...12 nädalal. Üle 3 aasta vanustel lastel täheldati esinemissageduse olulist langust. Need kahjustused võivad lõppeda surmaga. Hepatiidi ja pankreatiidi samaaegne teke suurendab surma riski. Varases staadiumis maksapuudulikkust aitavad kliinilised sümptomid paremini diagnoosida kui laboratoorsed näitajad. Maksatalitluse raske häire või pankrease kahjustuse kahtlusel tuleb ravi valproehappega kohe lõpetada. Ettevaatusabinõuna tuleb lõpetada ka teiste ravimite samaaegne manustamine, kui need võivad ühiste metabolismiradade tõttu põhjustada sarnaseid kõrvaltoimeid. Üksikjuhtudel võib hoolimata ülaltoodud abinõudest kliiniline seisund halveneda.

Sümptomid Teadlikkus võimalikest kliinilistest sümptomitest on oluline varaseks diagnoosimiseks. Eriti riskirühma patsientidel tuleb silmas pidada järgnevaid sümptomeid ja nähte, mis võivad eelneda maksakahjustusele: − mittespetsiifilised ootamatult ilmnevad sümptomid, nt asteenia, isutus, letargia, uimasus, mõnikord koos korduva oksendamise ja kõhuvaluga; − krambihoogude taastekkimine epilepsiaga patsientidel. Nende sümptomite korral peab ravimi manustamise kohe lõpetama. Patsiente (või laste puhul nende pereliikmeid) peab juhendama mis tahes sellistest tunnustest kohe teavitama oma raviarsti, et teha uuringud. Sellisel juhul peab viivitamatult tegema kliinilise läbivaatuse ja hindama maksatalitlust.

Pankrease kahjustus Väga harva on teatatud raske pankreatiidi juhtudest, mis mõnikord on lõppenud surmaga. Risk on suurem väikelastel ning vanuse kasvades see väheneb. Raske pankreatiidi riskifaktoriteks võivad olla raskekujulised krambihood või raske neuroloogiline kahjustus koos kaasuva antikonvulsiivse raviga. Maksapuudulikkus koos pankreatiidiga suurendab letaalse lõppe riski. Patsientidele peab soovitama teavitada otsekohe oma arsti, kui tekivad pankreatiidile viitavad sümptomid (nt kõhuvalu, iiveldus, oksendamine). Sellistel patsientidel tuleb teha hoolikas meditsiiniline läbivaatus (k.a amülaaside sisaldus vereseerumis). Pankreatiidi korral tuleb ravi valproehappega lõpetada. Varasema pankreatiidiga patsiente tuleb hoolikalt jälgida (vt ka lõik 4.8). Hematoloogilised uuringud Enne ravi alustamist ja enne kirurgilist protseduuri ning spontaansete veritsuste ja verevalumite korral tuleb teha vereanalüüs (vererakkude diferentsiaalloendus, k.a trombotsüütide arv, veritsusaeg ja hüübivusuuringud), et teha kindlaks võimalik veritsusoht (vt lõik 4.8). Ettevaatus on vajalik, kui koos teiste laboratoorsete näitajate muutustega, nagu fibrinogeeni sisalduse vähenemine, bilirubiini sisalduse suurenemine või maksaensüümide aktiivsuse suurenemine, on tromboplastiiniaeg selgelt pikenenud.

Luuüdi kahjustus Varasema luuüdi kahjustusega patsiente tuleb hoolikalt jälgida.

Kehakaalu tõus Valproehape põhjustab väga sageli kehakaalu tõusu; see võib olla märkimisväärne ja progresseeruv. Kõiki patsiente tuleb sellest riskist ravi algul teavitada ning anda juhised kehakaalu langetamise asjakohaste meetmete kohta.

Süsteemne erütematoosne luupus Valproehape võib harva põhjustada süsteemse erütematoosse luupuse teket või süvendada olemasolevat süsteemset erütematoosset luupust. Süsteemse erütematoosse luupusega patsiente tohib valproehappega ravida ainult pärast kasu ja riski suhte väga hoolikat hindamist.

Naha rasked kõrvaltoimed ja angioödeem Seoses valproehappe kasutamisega on teatatud naha rasketest kõrvaltoimetest (severe cutaneous adverse reactions, SCAR), nagu Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS), toksiline epidermaalne nekrolüüs (TEN) ja ravimireaktsioon koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (drug reaction with eosinophilia and systemic symptoms, DRESS), multiformne erüteem ja angioödeem. Patsiente tuleb teavitada tõsiste nahareaktsioonide nähtudest ja sümptomitest ning neid tuleb hoolikalt jälgida. Kui täheldatakse SCAR-i või angioödeemi nähte, on vajalik patsiendi seisundi kiire hindamine ning kui SCAR-i või angioödeemi diagnoos kinnitub, tuleb ravi lõpetada.

Karbapeneemid Samaaegne ravi valproehappe/naatriumvalproaadi ja karbapeneemidega ei ole soovitatav (vt lõik 4.5).

Hüperammoneemia Valproehape võib põhjustada hüperammoneemiat. Kui tekivad sümptomid nagu apaatia, unisus, oksendamine, hüpotensioon või krambihood sagenevad, tuleb seetõttu määrata nii ammoniaagi kui ka valproehappe sisaldus vereseerumis. Uureatsükli ensüümpuudulikkuse kahtluse korral tuleb enne ravi alustamist teha metaboolse seisundi uuringud valproehappega kaasneva hüperammoneemia riski tõttu (vt lõik 4.8).

Kilpnäärmehormoonid Sõltuvalt kontsentratsioonist vereplasmas võib valproehape kilpnäärmehormoonid sidumiskohtadelt vereplasmavalkudel välja tõrjuda ja suurendada nende biotransformatsiooni, mis võib viia hüpotüreoosi valediagnoosini.

Enesetapumõtted ja suitsidaalne käitumine Antiepileptilisi ravimeid erinevate näidustuste puhul kasutanud patsientidel on teatatud enesetapumõtetest ja suitsidaalsest käitumisest. Juhuslikustatud platseebokontrolliga uuringute metaanalüüs näitas, et antiepileptikume kasutavate patsientide hulgas on suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise risk vähesel määral suurenenud (vt ka lõik 5.1). Suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise tekkemehhanism valproehappega ravitavatel patsientidel ei ole teada, kuid olemasolevate andmete põhjal ei saa seda riski välistada. Patsiente tuleb seetõttu jälgida enesetapumõtete ja suitsidaalse käitumise nähtude osas ja vajadusel rakendada sobivat ravi. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest pöörduda enesetapumõtete või suitsidaalse käitumise ilmnemisel arsti poole. Rasedus Rasestumisvõimelised naised ei tohi alustada ravi valproehappega enne neuroloogiga konsulteerimist. Valproehape on valikravimiks teatud tüüpi epilepsia korral, nt generaliseerunud epilepsia müokloonusega või valgustundlikkusega või ilma. Partsiaalse epilepsia korral tohib valproehapet kasutada ainult nendel patsientidel, kes on resistentsed muu ravi suhtes. Rasedust planeerivad naised peavad konsulteerima erialaspetsialistiga võimaliku teratogeense riski tõttu lootele (vt lõik 4.6).

Diabeediga patsiendid Valproehape eritub põhiliselt neerude kaudu, osalt ketoainetena, mis võib diabeetikutel põhjustada valepositiivseid tulemusi uriinianalüüsis.

Epilepsia Valproehappega ravi järsk lõpetamine võib põhjustada krambihoogude sagenemist.

Pikaajaline ravi Pikaajalise ravi korral kombinatsioonis teiste krambivastaste ravimitega, eriti fenütoiiniga, võivad tekkida ajukahjustuse (entsefalopaatia) sümptomid ja nähud (krambihoogude sagenemine, tahtejõuetus, stuupor, lihasnõrkus, motoorsed häired (parkinsonism, düstoonia, koorea-düskinees), rasked muutused EEG-s).

Neerupuudulikkus Neerupuudulikkusega patsientidel võib olla vaja annust vähendada. Annust tuleb kohandada vastavalt kliinilisele ravivastusele, sest kontsentratsiooni jälgimine vereplasmas võib olla eksitav.

Karnitiin-palmitoüültransferaas (CPT) II puudulikkus Karnitiin-palmitoüültransferaas II puudulikkusega patsiente tuleb hoiatada rabdomüolüüsi tekkeriski suurenemisest ravi ajal valproehappega.

Lapsed vanuses kuni 3 aastat Kuni 3 aasta vanustele lastele on soovitatav monoravi valproehappega. Enne ravi alustamist tuleb alati hoolikalt kaaluda antiepileptilise raviga seotud kasu ja maksakahjustuse või pankreatiidi riski suhet. Neile patsientidele ei tohi maksakahjustuse ohu tõttu samaaegselt manustada salitsülaate (vt lõik 4.5).

Teadaoleva mitokondriaalse haiguse või selle kahtlusega patsiendid Valproehape võib vallandada või süvendada kaasuva, mitokondriaalse DNA või rakutuuma POLG- geeni mutatsioonist tingitud mitokondriaalse haiguse kliinilisi nähte. Valproehappest tingitud ägedast maksapuudulikkusest ning maksakahjustusega seotud surmajuhtudest on teatatud sagedamini just patsientidel, kellel on kaasasündinud neurometaboolne sündroom, mida põhjustab muteerunud geen, mis kodeerib mitokondriaalset ensüümi polümeraas γ (POLG), nt Alpers-Huttenlocheri sündroom. POLG puudulikkusega seotud häireid peab kahtlustama patsientidel, kellel on POLG häire perekondlik anamnees või POLG häire sümptomid, sealhulgas, kuid mitte ainult, entsefalopaatia, refraktaarne epilepsia (fokaalne, müoklooniline), epileptiline staatus haiguse avaldumisel, arengupeetus, psühhomotoorne taandareng, aksonaalne sensomotoorne neuropaatia, müopaatia, tserebellaarne ataksia, oftalmopleeia või raske migreen oksipitaalauraga. POLG mutatsiooni tuleb uurida vastavalt kehtivale kliinilisele praktikale selliste häirete diagnoosimiseks (vt lõik 4.3).

Krambihoogude süvenemine Sarnaselt teiste antiepileptikumidega võib mõnel valproehappega ravitaval patsiendil seisundi paranemise asemel krambihoogude esinemissagedus ja tõsidus süveneda (sh status epilepticus) või tekkida uut tüüpi krambihood. Krambihoogude süvenemisel tuleb soovitada patsientidel koheselt oma arstiga ühendust võtta (vt lõik 4.8). Sorbitool Ravim sisaldab 7,7 mg sorbitooli 300 mg kapslis ja 12,7 mg sorbitooli 500 mg kapslis.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Valproehappe toime teistele ravimitele

Antipsühhootilised ained, MAO-inhibiitorid, antidepressandid ja bensodiasepiinid Valproehape võib tugevdada teiste psühhotroopsete ravimite (neuroleptikumid, MAO-inhibiitorid, antidepressandid, barbituraadid, bensodiasepiinid) toimet. Patsiente peab hoolikalt jälgima ja vajadusel kohandama ravimite annuseid. Kombinatsioonravi klonasepaamiga võib põhjustada absaanse. Valproehape võib samuti mõjutada teiste ainete, nt kodeiini, metabolismi ja seondumist vereplasmavalkudega.

Liitium Valproehape ei mõjuta liitiumi kontsentratsiooni seerumis.

Diasepaam Tervetel vabatahtlikel tõrjus valproehape diasepaami välja sidumiskohtadelt vereplasmavalkudel ja pärssis selle biotransformatsiooni. Samaaegse ravi korral võib vaba diasepaami kontsentratsioon tõusta ning vaba diasepaami kliirens vereplasmas väheneda 25% ja jaotusruumala 20%. Poolväärtusaeg siiski ei muutu.

Lorasepaam Tervetel vabatahtlikel, kellele manustati samaaegselt valproehapet ja lorasepaami, vähenes lorasepaami kliirens vereplasmas kuni 40%.

Alkohol Valproehape võib tugevdada alkoholi toimet. Seetõttu tuleb vältida alkoholi tarbimist ravi ajal valproehappega.

Fenobarbitaal Valproehape suurendab fenobarbitaali kontsentratsiooni vereplasmas (biotransformatsiooni pärssimine maksas) ja võib põhjustada tugevat sedatsiooni, eriti lastel. Seetõttu on vajalik pidev kliiniline jälgimine, eriti kombinatsioonravi esimese 15 päeva vältel. Sedatsiooni tekkides peab fenobarbitaali annust kohe vähendama. Vajadusel võib määrata fenobarbitaali kontsentratsiooni vereplasmas.

Primidoon Valproehape suurendab primidooni kontsentratsiooni vereplasmas, mis võib tugevdada primidooni kõrvaltoimeid (nt sedatsioon). Pikaajalisel ravil need kõrvaltoimed tavaliselt mööduvad. Soovitatav on hoolikas kliiniline jälgimine, eriti kombinatsioonravi alguses. Vajadusel tuleb annust kohandada.

Fenütoiin Valproehape vähendab fenütoiini üldkontsentratsiooni vereplasmas. Lisaks suurendab valproehape vaba fenütoiini kontsentratsiooni vereplasmas ja võib põhjustada üleannustamise sümptomeid (valproehape tõrjub fenütoiini välja sidumiskohtadelt vereplasmavalkudel ning selle biotransformatsioon maksas väheneb). Soovitatav on patsiendi hoolikas kliiniline jälgimine. Määrates fenütoiini kontsentratsiooni vereplasmas, tuleb ennekõike määrata selle vaba fraktsioon.

Karbamasepiin Valproehappe ja karbamasepiini koosmanustamisel on täheldatud kliinilist toksilisust, sest valproehape võib tugevdada karbamasepiini toksilist toimet. Soovitatav on hoolikas kliiniline jälgimine, eriti kombineeritud ravi alguses. Vajadusel tuleb annust kohandada. Lamotrigiin Valproehape võib aeglustada lamotrigiini biotransformatsiooni ja pikendada keskmist poolväärtusaega. Vajadusel tuleb annust kohandada (lamotrigiini annust vähendada). Lamotrigiini ja valproehappe kombineerimine võib suurendada (raskete) nahareaktsioonide riski, eriti lastel.

Zidovudiin Valproehape võib suurendada zidovudiini kontsentratsiooni vereplasmas, suurendades sellega zidovudiini toksilisust.

K-vitamiinist sõltuvad antikoagulandid ja atsetüülsalitsüülhape Varfariini ja teiste kumariini-tüüpi antikoagulantide hüübimist pidurdav toime ning atsetüülsalitsüülhappe trombotsüütide agregatsiooni pärssiv toime võib tugevneda, sest valproehape tõrjub need välja sidumiskohtadelt plasmavalkudega. Samaaegsel ravil suukaudsete antikoagulantidega tuleb hoolikalt jälgida protrombiini aega.

Felbamaat Valproehape võib suurendada felbamaadi kontsentratsiooni seerumis kuni 50%, vähendades felbamaadi keskmist kliirensit kuni 16%. Annust tuleb kohandada vastavalt kliinilisele jälgimisele.

Temosolomiid Temosolomiidi ja valproehappe samaaegne manustamine võib põhjustada temosolomiidi kliirensi vähest aeglustumist, mis ei ole kliiniliselt oluline.

Topiramaat, atsetasoolamiid Valproehappe ja topiramaadi või atsetasoolamiidi koosmanustamist on seostatud entsefalopaatia ja/või hüperammoneemiaga. Patsiente tuleb seetõttu asjakohaselt jälgida.

Olansapiin Valproehape võib vähendada olansapiini kontsentratsiooni vereplasmas.

Rufinamiid Valproehape võib suurendada rufinamiidi kontsentratsiooni vereplasmas. See tõus sõltub valproehappe kontsentratsioonist. Nende ravimite koosmanustamisel tuleb olla ettevaatlik, eriti laste puhul, kellel see toime on tugevam.

Propofool Valproehape võib suurendada propofooli kontsentratsiooni vereseerumis. Valproehappega koosmanustamisel tuleb kaaluda propofooli annuse vähendamist.

Nimodipiin Patsientidel, kes saavad samaaegselt ravi valproehappe ja nimodipiiniga, võib nimodipiini süsteemne saadavus suureneda 50% võrra.

Klosapiin Samaaegne ravi valproehappe ja klosapiiniga võib suurendada neutropeenia ja klosapiinist põhjustatud müokardiidi riski. Kui valproehappe ja klosapiini samaaegne manustamine on vajalik, tuleb patsienti nende riskide suhtes hoolikalt jälgida.

Teiste ravimite toime valproehappele

Ensüüme indutseerivad krambivastased ravimid (sh fenütoiin, fenobarbitaal, primidoon, karbamasepiin) Krambivastaste ravimite ensüüme indutseeriva toime tulemusena väheneb valproehappe kontsentratsioon vereplasmas. Kombineeritud ravi korral tuleb annust kohandada vastavalt kontsentratsioonile veres. Valproehappe samaaegsel kasutamisel fenütoiini või fenobarbitaaliga võib valproehappe metaboliitide sisaldus vereplasmas suureneda. Seetõttu tuleb nende toimeainete koosmanustamise korral patsiente hoolikalt jälgida hüperammoneemia nähtude või sümptomite suhtes. Felbamaat Valproehappe ja felbamaadi kombineerimine võib suurendada valproehappe kontsentratsiooni vereplasmas. Seetõttu tuleb vajadusel kohandada valproehappe annust.

Meflokviin ja klorokviin Meflokviin ja klorokviin võivad langetada krambiläve. Lisaks võib meflokviin vähendada valproehappe kontsentratsiooni vereplasmas. Vajadusel tuleb kohandada valproehappe annust.

Vereplasma valkudega ulatuslikult seonduvad ained Valproehappe ja vereplasma valkudega ulatuslikult seonduvate ainete (nt atsetüülsalitsüülhape) samaaegsel kasutamisel võib tõusta vaba valproehappe kontsentratsioon vereplasmas. Valproehapet ja atsetüülsalitsüülhapet sisaldavate ravimite samaaegset kasutamist peab vältima lastel vanuses kuni 12 aastat. Täiskasvanutel võib seda kaaluda ainult pärast kasu/riski hoolikat hindamist.

Tsimetidiin, erütromütsiin Samaaegsel ravil tsimetidiini või erütromütsiiniga võib valproehappe kontsentratsioon vereplasmas suureneda (aeglustunud biotransformatsiooni tulemusel maksas).

Karbapeneemid (panipeneem, meropeneem, imipeneem) Karbapeneemidega koosmanustamisel on teatatud valproehappe kontsentratsiooni langusest vereplasmas 60%...100% ligikaudu kahe päeva jooksul. Karbapeneemidega koosmanustamisel tekkiv valproehappe kontsentratsiooni ulatuslik langus vereplasmas ja järsk algus ei ole valproehappega stabiliseeritud patsiendil korrigeeritavad ning seetõttu tuleb kooskasutamist vältida (vt lõik 4.4). Kui ravi selle rühma antibiootikumiga on hädavajalik, tuleb hoolikalt jälgida valproehappe kontsentratsiooni veres.

Kolestüramiin Kolestüramiin võib vähendada valproehappe imendumist.

Fluoksetiin Fluoksetiini samaaegne manustamine võib suurendada või mõnikord vähendada valproehappe kontsentratsiooni vereseerumis. Seetõttu on soovitatav jälgida valproehappe kontsentratsiooni seerumis.

Rifampitsiin Rifampitsiin võib vähendada valproehappe kontsentratsiooni vereseerumis, mille tulemuseks on ravitoime puudumine. Rifampitsiiniga koosmanustamisel võib olla vajalik valproehappe annuse kohandamine.

Proteaasi inhibiitorid Samaaegne ravi proteaasi inhibiitoritega, nt lopinaviiri või ritonaviiriga võib põhjustada valproehappe metaboliitide kontsentratsiooni langust.

Östrogeeni sisaldavad ravimid, k.a östrogeeni sisaldavad hormonaalsed kontratseptiivid Östrogeenid indutseerivad UDP-glükurononüültransferaasi (UGT) isovorme, mis osalevad valproehappe glükuronisatsioonis ja võivad kiirendada valproehappe kliirensit, mille tulemusena võib valproehappe kontsentratsioon seerumis väheneda ja võimalik on valproehappe toime nõrgenemine (vt lõik 4.4). Peab kaaluma valproehappe kontsentratsiooni jälgimist seerumis. Valproehappel ei ole ensüüme indutseerivat toimet, mistõttu ei vähenda valproehape östrogeenide ja gestageenide kombinatsioonide efektiivsust hormonaalsel kontratseptsioonil.

Metamisool Valproehappe samaaegne manustamine metamisooliga, mis indutseerib muuhulgas ensüüme CYP2B6 ja CYP3A4, võib põhjustada valproehappe kontsentratsiooni langust vereplasmas koos kliinilise efektiivsuse võimaliku vähenemisega. Seetõttu peab samaaegsel ravil metamisooli ja valproehappega olema ettevaatlik ning asjakohaselt jälgima kliinilist ravivastust ja ravimite kontsentratsiooni vereplasmas. Teised koostoimed Valproehappe kasutamisel kombinatsioonis uuemate antiepileptikumidega, mille farmakodünaamilised ja farmakokineetilised omadused ei ole hästi teada, peab olema ettevaatlik.

Valproehappe hepatotoksilisuse tugevnemist teiste potentsiaalselt hepatotoksiliste ravimite ja alkoholi toimel ei saa välistada.

Peab arvestama, et valproehape biotransformeerub osaliselt ketokehadeks, mis diabeediga patsiendil võivad uriiniga eritudes anda valepositiivse tulemuse ketoatsidoosi suhtes.

Valproehappe ja kvetiapiini koosmanustamine võib suurendada neutropeenia ja leukopeenia tekkeriski.

Valproehape võib tõrjuda kilpnäärmehormoonid nende seondumiskohtadelt vereplasma valkudega, suurendades nende metabolismi. See võib põhjustada hüpotüreoosi valediagnoosi.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus ja rasestumisvõimelised naised

Epilepsia ravi

− Valproehape on vastunäidustatud epilepsia raviks raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui sobiv alternatiivne ravi puudub. − Valproehape on vastunäidustatud rasestumisvõimelistele naistele, välja arvatud juhul, kui raseduse ennetusprogrammi kõik tingimused on täidetud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Ravi valproehappega ei tohi lõpetada ilma arsti loata. Järsk ravi lõpetamine või annuse kontrollimatu vähendamine võib põhjustada epilepsiahooge, mis võivad kahjustada rasedat ja/või sündimata last. Teratogeensus ja arenguhäired üsasisesest kokkupuutest Valproehape nii monoravimina kui mitmikravi osana on seotud raseduspatoloogiate tekkega. Olemasolevad andmed viitavad, et kaasasündinud väärarendite risk valproehappe kasutamisel mitmikravi osana on suurem kui monoravi korral. Valproehape läbib platsentaarbarjääri nii loomadel kui inimestel (vt lõik 5.2). Loomkatsed hiirte, rottide ja küülikutega on näidanud teratogeenset toimet (vt lõik 5.3).

Kaasasündinud väärarendid üsasisesest kokkupuutest Metaanalüüsi (hõlmab nii patsiendiregistreid kui ka kohordiuuringuid) andmed näitavad, et kaasasündinud väärarendiga on 10,73% raseduse ajal valproehappega monoravi saanud epilepsiahaigete naiste lastest (95% usaldusvahemik: 8,16...13,29). See ületab suurte väärarendite tekke tõenäosust üldpopulatsioonis, kus see on ligikaudu 2%..3%. Risk sõltub annusest, kuid annusepiiri, millest väiksemate annuste korral ohtu ei ole, ei ole võimalik kindlaks teha.

Olemasolevad andmed näitavad väiksemate ja suuremate väärarendite tekkesageduse tõusu. Kõige sagedasemad väärarendid on neuraaltoru defektid, näo düsmorfism, huule- ja suulaelõhe, kraniostenoos, südame, neerude ja kuse-suguorganite defektid, käte-jalgade defektid (k.a kodarluu kahepoolne aplaasia) ja erinevate organsüsteemide mitmed anomaaliad.

Üsasisesel kokkupuutel valproehappega võib tekkida ka kuulmiskahjustus või kurtus kõrva ja/või nina väärarengute tõttu (sekundaarne toime) ja/või otsese kuulmist kahjustava toime tõttu. On kirjeldatud nii ühe- kui ka kahepoolse kurtuse või kuulmiskahjustuse juhte. Kõigi juhtude tulemustest ei ole teatatud. Teatatud tulemuste puhul kuulmine enamasti ei taastunud.

Üsasisene kokkupuude valproehappega võib põhjustada silma väärarendeid (k.a koloboomid, mikroftalmia), millest on teatatud koos teiste kaasasündinud väärarenditega. Need silma väärarendid võivad mõjutada nägemist.

Närvisüsteemi arenguhäired üsasisesest kokkupuutest Andmed näitavad, et üsasisene valproehappega kokkupuude võib lastel põhjustada kõrvaltoimeid vaimses ja kehalises arengus. Risk on ilmselt annusest sõltuv, kuid annusepiiri, millest väiksemate annuste korral ohtu ei ole, ei ole võimalik kindlaks teha. Täpne riski gestatsiooniperiood ei ole teada ning riski kogu raseduse kestel ei saa välistada.

Uuringud on näidanud varase arengu aeglustumist, nt kõne ja kõndimise hilinenud algust, langenud intellektuaalset võimekust, kesist kõneoskust (rääkimine ja arusaamine) ning mäluhäireid 30%...40% eelkooliealistest lastest, kellel oli üsasisene kokkupuude valproehappega. Kooliealistel lastel (6 aastased), kellel oli üsasisene kokkupuude valproehappega, oli intelligentsuskvoot (IQ) keskmiselt 7...10 punkti madalam kui teiste epilepsiaravimitega kokku puutunud lastel. Ehkki kaasuvate tegurite mõju ei saa välistada, on tõendeid, et valproehappega kokku puutunud laste intellektikahjustuse risk võib olla ema IQ’st sõltumatu.

Pikaajaliste tulemuste kohta on vähe andmeid.

Olemasolevad andmed näitavad, et võrreldes uuringu üldpopulatsiooniga on valproehappega kokku puutunud lastel suurem risk autismispektri häirete (ligikaudu kolmekordne) ja lapseea autismi (ligikaudu viiekordne) tekkeks.

Piiratud hulgal andmed viitavad, et looteeas valproehappega kokku puutunud lastel võib olla suurem tõenäosus aktiivsus- ja tähelepanuhäire tekkeks.

Rasestumisvõimelised naised

Östrogeeni sisaldavad ravimid Östrogeeni sisaldavad ravimid, k.a östrogeeni sisaldavad hormonaalsed kontratseptiivid võivad kiirendada valproehappe kliirensit, mille tulemusena võib valproehappe kontsentratsioon seerumis väheneda ja võimalik on valproehappe toime nõrgenemine (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Kui naine plaanib rasedust Kui epilepsia näidustusel ravimit kasutav naine plaanib rasedust, peab epilepsia ravis kogenud eriarst uuesti hindama ravi valproehappega ja kaaluma alternatiivseid ravivõimalusi. Tuleb teha kõik võimalik, et ravi vahetatakse alternatiivse ravi vastu enne eostamist ja rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist (vt lõik 4.4). Kui ravi muutmine ei ole võimalik, peab naist täiendavalt nõustama valproehappe ohtudest sündimata lapsele, et toetada teda teadliku otsuse langetamisel pereplaneerimisel.

Rasedad Valproehape on vastunäidustatud epilepsia raviks raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui sobiv alternatiivne ravi puudub (vt lõigud 4.3 ja 4.4). Kui valproehappega ravitav naine rasestub, peab ta kiiresti pöörduma eriarstile, et uuesti hinnata ravi valproehappega ja kaaluda alternatiivseid ravivõimalusi. Raseda toonilis-kloonilised krambid ja epileptiline seisund koos hüpoksiaga võivad olla eluohtlikud lapseootel emale ja lootele. Kui hoolimata valproehappe teadaolevatest ohtudest raseduse ajal ja pärast alternatiivse ravimi hoolikat kaalumist peab rase erandlikel asjaoludel jätkama ravi valproehappega, on soovitatav: − kasutada väikseimat toimivat annust ja jagada ööpäevane annus mitmeks väikseks üksikannuseks, mida manustatakse ööpäeva jooksul. Eelistada toimeainet prolongeeritult vabastavaid ravimvorme teistele ravimvormidele, et vältida järske kontsentratsioonitõuse vereplasmas (vt lõik 4.2).

Kõik rasedana valproehappega kokkupuutunud patsiendid ja nende partnerid tuleb suunata teratoloogias kogenud eriarstile uuringuteks ja nõustamiseks. Tuleb rakendada spetsiaalset perinataalset jälgimist, et kindlaks teha neuraaltoru võimalikke defekte või teisi väärarendeid. Folaadi täiendav manustamine enne rasedust võib vähendada neuraaltoru defektide ohtu kõikide raseduste puhul. Olemasolevad andmed ei viita siiski sellele, et see hoiaks ära sünnidefekte või väärarenguid, mis on tingitud kokkupuutest valproehappega. Risk vastsündinule

  • Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproehapet raseduse ajal, on väga harva teatatud hemorraagilise sündroomi juhtudest. Hemorraagilise sündroomiga kaasnevad trombotsütopeenia, hüpofibrinogeneemia ja/või hüübimisfaktorite sisalduse langus. Teatatud on ka afibrinogeneemiast, mis võib lõppeda surmaga. Seda sündroomi peab siiski eristama K-vitamiinist sõltuvate hüübimisfaktorite sisalduse langusest fenobarbitaali ja ensüümindutseerijate mõjul. Seetõttu peab vastsündinutel uurima trombotsüütide arvu, fibrinogeeni taset vereplasmas, hüübivusnäitajaid ja hüübimisfaktorite sisaldust.
  • Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproehapet raseduse kolmandal trimestril, on teatatud hüpoglükeemia juhtudest.
  • Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproehapet raseduse ajal, on teatatud hüpotüreoosi juhtudest.
  • Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproehapet raseduse viimasel trimestril, võivad tekkida ärajätunähud (ennekõike nt rahutus, ärrituvus, ülierutatus, närvilisus, hüperkineesia, toonuse häired, treemor, krambid ja toitumishäired).

Mehed ja potentsiaalne risk närvisüsteemi arenguhäirete tekkeks lastel, kelle isad said ravi valproehappega 3 kuu jooksul enne lapse eostamist Üks retrospektiivne vaatlusuuring kolme Põhjamaa riigi andmetega viitab närvisüsteemi arenguhäirete suurenenud riskile lastel (vanuses 0…11 aastat), kelle isad said monoravi valproehappega 3 kuu jooksul enne lapse eostamist, võrreldes lastega, kelle isad said monoravi lamotrigiini või levetiratsetaamiga, kohandatud riskitiheduste suhe (hazard ratio, HR) 1,50 (95% CI: 1,09...2,07). Närvisüsteemi arenguhäirete kohandatud kumulatiivne risk oli vahemikus 4,0%...5,6% valproehappe monoravi rühmas ja 2,3%...3,2% lamotrigiini/levetiratsetaami monoravi koondrühmas. Uuring ei olnud piisavalt suur, et hinnata seoseid närvisüsteemi konkreetsete arenguhäirete alamtüüpidega, ning uuringu piirangud hõlmasid võimalikke segavaid tegureid seoses näidustusega ja erinevusi jälgimisaja kestuses ravirühmade vahel. Laste keskmine jälgimisaeg valproehappe rühmas oli vahemikus 5,0...9,2 aastat ja lamotrigiini/levetiratsetaami rühmas 4,8...6,6 aastat.

Võimalik, et lastel, kelle isad said ravi valproehappega 3 kuu jooksul enne eostamist, on suurenenud risk närvisüsteemi arenguhäirete tekkeks, kuid põhjuslik seos valproehappega ei ole kindel. Uuring ei hinnanud närvisüsteemi arenguhäirete tekkeriski lastel, kelle isad olid lõpetanud ravi valproehappega rohkem kui 3 kuud enne lapse eostamist (st toimunud oli uus spermatogenees pärast kokkupuudet valproehappega).

Ettevaatusabinõuna peavad raviarstid teavitama meespatsiente sellest võimalikust riskist ja arutama vajadust kaaluda tõhusa kontratseptsioonimeetodi kasutamist, sh nende naissoost partneril, ravi ajal valproehappega ja vähemalt 3 kuu jooksul pärast ravi lõpetamist (vt lõik 4.4). Meespatsiendid ei tohi loovutada spermat ravi ajal ja vähemalt 3 kuu jooksul pärast ravi lõpetamist.

Raviarstid peavad regulaarselt üle vaatama meespatsientide ravi valproehappega, et hinnata, kas valproehape on jätkuvalt patsiendile kõige sobivam ravim. Meespatsientide puhul, kes kavatsevad last eostada, tuleb kaaluda ja patsiendiga arutada teiste sobivate ravivõimaluste kasutamist. Iga patsiendi puhul tuleb hinnata individuaalseid asjaolusid. Soovitatav on vajadusel nõu pidada epilepsia ravis kogenud eriarstiga.

Imetamine Valproehape eritub rinnapiima kontsentratsioonis, mis moodustab 1%...10% kontsentratsioonist ema vereseerumis. Ravi saavate naiste rinnapiimaga toidetavatel vastsündinutel ja imikutel on täheldatud hematoloogilisi häireid (vt lõik 4.8). Tuleb otsustada, kas lõpetada rinnapiimaga toitmine või lõpetada/mitte alustada ravi Convulex’iga, arvestades imetamise kasu lapsele ja ravi kasu naisele.

Fertiilsus Valproehappega ravitavatel naistel on teatatud amenorröast, hulgitsüstilistest munasarjadest ja testosteroonitaseme tõusust (vt lõik 4.8). Valproehape võib kahjustada ka meeste viljakust (vt lõik 4.8). Teatised viitavad, et fertiilsushäired on pöörduvad pärast ravi lõpetamist.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ravi valproehappega võib tagada kontrolli krambihoogude üle, mis võimaldab patsiendil liikluses aktiivselt osaleda. Patsiente, kes juhivad autot või käsitsevad masinaid, tuleb hoiatada mööduvast uimasusest, eriti kombineeritud epilepsiavastase ravi või bensodiasepiinide samaaegse kasutamise korral (vt lõik 4.5).

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete esinemissagedused on määratletud alljärgnevalt: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ /10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000); teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Sagedus Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Teadmata Organ- süsteemi klass Hea-, Müelo- pahaloomulised düsplastiline ja täpsustamata sündroom kasvajad (k.a tsüstid ja polüübid) Vere ja Aneemia, Pan- Luuüdi lümfisüsteemi trombo- tsütopeenia**, puudulikkus (k.a häired tsütopeenia leukopeenia** puhas punavere Immuun- Allergilised süsteemi häired reaktsioonid Endokriin- Antidiureetilise Hüpotüreoos, süsteemi häired hormooni testosterooni Ainevahetus- ja Hüponatreemia, Hüper- toitumishäired anoreksia**, ammoneemia**, Psühhiaatrilised Ärrituvus*, Ebatavaline häired hallutsi- käitumine*,

Sagedus Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Teadmata Organ- süsteemi klass Närvi- Treemor** Ekstra- Kooma**, Krooniline entse- süsteemi häired püramidaalsed spastilisus, falopaatia**, Silma Diploopia kahjustused Kõrva ja Kuulmislangus labürindi kahjustused Vaskulaarsed Verejooks Vaskuliit häired Respiratoorsed, Pleuraefusioon rindkere ja (eosinofiilne) mediastiinumi häired Seedetrakti Iiveldus Oksendamine, Süljevoolus, häired igemehaigused pankreatiit** Maksa ja Maksatalitluse sapiteede häired kahjustus (vt Naha ja Ülitundlikkus- Angioödeem, Toksiline Hüper- nahaaluskoe reaktsioonid, lööve, juuste epidermaalne pigmentatsioon kahjustused mööduv ja/või kahjustused (nt nekrolüüs, Lihaste, Luu mineraalse Süsteemne luustiku ja tiheduse erütematoosne sidekoe vähenemine**, luupus, kahjustused osteopeenia**, rabdomüolüüs

Sagedus Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Teadmata Organ- süsteemi klass Neerude ja Kusepidamatus Neeru- Enurees*, tubulo- kuseteede puudulikkus interstitsiaalne häired nefriit, mööduv Reproduktiivse Düsmenorröa Amenorröa Viljatus meestel, süsteemi ja polütsüstiliste rinnanäärme munasarjade häired sündroom Üldised häired Hüpotermia, ja manustamis- perifeerne turse koha reaktsioonid Uuringud Verehüübe- * Neid soovimatuid reaktsioone on täheldatud peamiselt lastel ja noorukitel. ** Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Vere ja lümfisüsteemi häired Valproehape pärsib trombotsüütide agregatsiooni teist faasi, mistõttu pikeneb veritsusaeg (esinemissagedus teadmata) ja tekib trombotsütopeenia (sage). Need muutused on tavaliselt seotud soovituslikust suurema annusega ja on mööduvad. VIII/von Willebrand faktori puudulikkusest tingitud trombotsütopaatia võib samuti põhjustada veritsusaja pikenemist. Samuti võib tekkida fibrinogeenisisalduse isoleeritud vähenemine. Sageli võib tekkida kerge mööduv luuüdi supressioon. Spontaanse verevalumi või veritsuse tekkel tuleb ravi katkestada seniks, kuni põhjus on leitud. Võib tekkida agranulotsütoos ja mõnikord lümfotsütoos. Harva võib tekkida agranulotsütoos ja aeg-ajalt lümfotsütoos. Harva on teatatud erütrotsüütide hüpoplaasiast, leukopeeniast ja pantsütopeeniast; pärast ravi lõppu normaalne verepilt taastub.

Ainevahetus- ja toitumishäired Söögiisu võib suureneda ja ravi valproehappega võib väga sageli põhjustada kehakaalu tõusu, mis võib olla märkimisväärne ja progresseeruv (vt lõik 4.4). Kehakaalu tõusu tuleb hoolikalt jälgida, sest see võib olla polütsüstiliste munasarjade sündroomi ohutegur. Harvadel juhtudel on teatatud rasvumisest. Võib tekkida ka anoreksia. Võib tekkida hüperammoneemia ilma muutusteta maksatalitluse laboratoorsetes näitajates. Sageli võib tekkida isoleeritud ja mõõdukas hüperammoneemia, mis tavaliselt on mööduv ja ei vaja ravi katkestamist. Võimalik on siiski kliiniline avaldumine oksendamise, ataksia ja teadvuse hägustumisena. Nende sümptomite ilmnemisel tuleb ravi valproehappega katkestada. On teatatud ka hüperammoneemiast koos neuroloogiliste sümptomitega (vt lõik 4.4). Sellistel juhtudel on soovitatav teha lisauuringuid. Psühhiaatrilised häired Teadmata esinemissagedusega võib tekkida depressioon.

Erksus võib suureneda. Üldiselt on see kasulik, kuid üksikjuhtudel on teatatud agressiivsuse, hüperaktiivsuse ja käitumishäirete tekkest.

Närvisüsteemi häired Teatatud on paresteesiast. Treemor, unisus, ataksia ja vertiigo võivad tekkida mööduvate ja annusest sõltuvate kõrvaltoimetena.

Harva on teatatud sedatiivsest toimest, tavaliselt kombinatsioonravi ajal teiste krambivastaste ravimitega. Monoravi korral on see tekkinud harva ravi alguses ja tavaliselt on olnud mööduv.

Segasusseisund progresseerus mõnikord letargiaks ja stuuporiks kuni mööduva koomani (entsefalopaatia), isoleeritult või seoses krambihoogude või hallutsinatsioonide sagenemisega (sümptomid mööduvad annuse vähendamisel või ravi katkestamisel). Need juhud olid sageli seotud liiga suure algannuse, annuse liiga kiire suurendamise või teiste antikonvulsantide (eriti fenobarbitaali või topiramaadi) samaaegse manustamisega. Sageli on teatatud peavalust ja nüstagmidest.

Entsefalopaatia võib tekkida vahetult pärast valproehapet sisaldavate ravimite kasutamist. See toime on ravimi kasutamise lõpetamisel mööduv; selle patogenees jääb ebaselgeks. Selle toimega seoses on teatatud suurenenud ammoniaagisisaldusest ja fenobarbitaali samaaegsel kasutamisel fenobarbitaali kontsentratsiooni tõusust. Need on olnud tavaliselt mööduvad pärast ravimi ärajätmist või annuse vähendamist (vt lõik 4.5).

Neuroloogiliste sümptomitega kroonilised entsefalopaatiad ja kõrgemate kortikaalsete talitluste häired võivad tekkida eriti suuremate annuste või polüteraapia korral. Nende mõjude patogenees jääb ebaselgeks.

On teatatud mööduvatest ekstrapüramidaalsümptomitest (k.a parkinsonism) või mööduva tserebraalse atroofiaga seotud mööduvast dementsusest.

Kõrva ja labürindi kahjustused Harva on teatatud tinnituse tekkest ja kurtusest (pöörduv või mittepöörduv); põhjuslik seos ei ole kindlaks tehtud.

Seedetrakti häired Teatatud on pankreatiidist, mis mõnikord on lõppenud surmaga. Risk on märkimisväärselt suurenenud lastel, eriti kombinatsioonravi korral teiste epilepsiavastaste ravimitega (vt lõik 4.4). Ravi alguses võivad sageli tekkida kerged seedetrakti ärritusnähud ja harvem iiveldus. Need kõrvaltoimed taanduvad tavaliselt mõne päevaga ilma ravi katkestamata. Neid probleeme aitab tavaliselt vähendada Convulex’i võtmine söögi ajal või pärast sööki. Võivad tekkida oksendamine, kõhulahtisus, isutus ja kõhukinnisus. Söögiisu võib suureneda ja valproehape põhjustab väga sageli kehakaalu tõusu, mis võib olla märgatav ja progresseeruv (vt lõik 4.4). Teatatud on kehakaalu langusest. Maksa ja sapiteede häired Ravi alguses võib transaminaaside aktiivsus mööduvalt tõusta. Harva on teatatud raskest maksakahjustusest pärast valproehappe manustamist, mis mõnikord on lõppenud surmaga (vt lõik 4.4). Harva on teatatud porfüüriast. Naha ja nahaaluskoe kahjustused Mõnel patsiendil on täheldatud mööduvat juuste väljalangemist. See toime ei ole ilmselt annusest sõltuv. Tavaliselt taastub juustekasv kuue kuu jooksul, kuid juuksed võivad olla varasemast enam lokkis. On teatatud nahareaktsioonidest, nt eksanteemne lööve. Harvadel juhtudel on tekkinud toksiline epidermaalne nekrolüüs, Stevensi-Johnsoni sündroom ja multiformne erüteem.

Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Patsientidel, keda on pikka aega ravitud valproehapet sisaldavate ravimitega, on teatatud luu mineraalse tiheduse langusest, osteopeeniast, osteoporoosist ja luumurdudest. Toimemehhanismi, mille kaudu valproehape mõjutab luu ainevahetust, ei ole kindlaks tehtud.

Neerude ja kuseteede häired Üksikjuhtudel on teatatud mööduvast Fanconi sündroomist (proksimaalse neerutoru talitluse defekt, mis põhjustab metaboolse atsidoosi, glükosuuria, aminoatsiduuria, fosfatuuria ja urikosuuria) seoses valproehappega, mille põhjus on seni ebaselge.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Väga harva on tekkinud günekomastia.

Kaasasündinud, perekondlikud ja geneetilised häired Võivad tekkida kaasasündinud väärarendid ja arenguhäired (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

Uuringud Hüübimisfaktorite kontsentratsioon veres võib langeda, võimalikud on kõrvalekalded hüübivusuuringute tulemustes (nt pikenenud protrombiiniaeg, aktiveeritud osaline tromboplastiiniaeg, trombiiniaeg või INR).

Lapsed Valproehappe ohutusprofiil lastel on võrreldav täiskasvanute omaga, kuid mõned kõrvaltoimed on raskemad või täheldatud peamiselt lastel. Raskete maksakahjustuste risk on eriti imikutel ja väikelastel vanuses kuni 3 aastat. Pankreatiidi oht on samuti eriti väikelastel. Vanuse kasvades need riskid vähenevad (vt lõik 4.4).

Psühhiaatrilisi häireid, nt agressiivsus, agitatsioon, tähelepanuhäired, ebatavaline käitumine, psühhomotoorne hüperaktiivsus ja õppimishäired täheldatakse peamisel lastel.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Teatatud on juhusliku või tahtliku üleannustamise juhtudest. Maksimaalset terapeutilist taset 5…6 korda ületav kontsentratsioon vereplasmas põhjustab tõenäoliselt ainult iiveldust, oksendamist ja pööritustunnet. Massiivne üleannustamine, mille korral kontsentratsioon vereplasmas ületab maksimaalset terapeutilist taset 10…20 korda (vt lõik 5.2) võib pärssida kesknärvisüsteemi ja hingamist. Sümptomid Massiivse üleannustamise nähud ja sümptomid on muuhulgas kooma, lihasnõrkus, hüporefleksia või arefleksia, mioos, pärsitud hingamine, metaboolne atsidoos, hüpotensioon ja vereringe kollaps või šokk. Sümptomid võivad siiski märkimisväärselt varieeruda. Valproehappe väga kõrge kontsentratsioon vereplasmas põhjustab neuroloogilisi häireid, nt suurendab krambivalmidust. Teatatud on koljusisese rõhu tõusust ja ajutursest. Kirjeldatud on surmaga lõppenud massiivse üleannustamise üksikjuhte. Valproehappe preparaatide naatriumisisaldus võib üleannustamise korral põhjustada hüpernatreemiat.

Ravi Spetsiifilist antidooti ei teata. Üleannustamise ravi on sümptomaatiline, k.a tegevused toimeaine eemaldamiseks organismist ning elutähtsate funktsioonide toetamine: esile kutsutud oksendamine, maoloputus (10…12 tunni jooksul pärast sisse võtmist koos aspiratsiooni vältimisega) ja jälgimine intensiivravi tingimustes koos toetava ventilatsiooniga vajadusel.

Edukalt on kasutatud hemodialüüsi, hemoperfusiooni ja forsseeritud diureesi, kuid eemaldatav on ainult valproehappe vaba fraktsioon (ligikaudu 10%). Peritoneaaldialüüsi kasu on vähene. Aktiivsöega

hemoperfusiooni, vereplasma täieliku vahetuse ja vereplasma ülekande kohta on kogemused ebapiisavad. Seetõttu soovitatakse intensiivset mitteinvasiivset ravi koos ravimi sisalduse jälgimisega, ilma mis tahes spetsiifilist detoksikatsioonimeetodit rakendamata, eriti lastel. Kasutatud on ka naloksooni intravenoosselt, mõnikord koos suukaudse aktiivsöega, et parandada patsiendi teadvuseseisundit.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: epilepsiavastased ained, rasvhappe derivaadid ATC-kood: N03AG01

Toimemehhanism Kõige tõenäolisem toime on gammaaminovõihappe (GABA) pidurdava toime tugevdamine mõjutades GABA sünteesi või biotransformatsiooni. Glutamiinhappe dekarboksülaasi aktiveerimine ja GABA transaminaasi pärssimine suurendavad oluliselt GABA kontsentratsiooni sünaptosoomides ja sünapsipilus. Pidurdava virgatsainena takistab GABA aktsioonipotentsiaali pre- ja postsünaptilist levikut ning seeläbi konvulsiivse aktiivsuse levikut.

Farmakodünaamilised toimed Valproehape on krambivastane aine. Valproehappe psühhotroopse toime tulemuseks on parem visuomotoorne koordinatsioon ja kontsentratsioonivõime.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus Juhuslikustatud platseebokontrolliga uuringute metaanalüüs (kokku 199 uuringut 27863 patsiendiga ravimrühmades ja 16029 patsiendiga platseeborühmades), mis hõlmas 11 epilepsiaravimi kasutamist epilepsia, psühhiaatriliste häirete (k.a bipolaarne meeleoluhäire, skisofreenia, ärevushäire) või muud seisundite (k.a neuropaatiline valu) raviks, näitas epilepsiaravimitega ravitud patsientidel suuremat suitsiidiriski (suitsidaalsed mõtted ja käitumine) kui platseebot saanutel. Juhud jagunesid ühtlaselt kõikide ravimite vahel ning tekkisid 2. kuni 24. ravinädalal. Suitsidaalsete mõtete ja käitumise risk epilepsiaravi saavatel patsientidel on hinnanguliselt 0,43%, mis on peaaegu kaks korda kõrgem kui 0,24% platseeborühmas, ja vastab 2 täiendavale juhule 1000 epilepsiaravi saava patsiendi kohta platseeboga võrreldes.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Tänu kapslite enterokattele vabastavad nad toimeainet ainult peensooles, kus see imendub. Absoluutne biosaadavus on peaaegu 100%. Maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas saabub 2...3 tundi pärast manustamist. Toit ei mõjuta imendunud toimeaine kogust. Tasakaalukontsentratsioon vereplasmas saabub 2...4 päeva möödudes, sõltuvalt manustamisintervallist. Efektiivne terapeutiline kontsentratsioon vereplasmas epilepsiaga patsientidel on vahemikus 40...100 mg/l (278...694 mol/l). Täheldatud on taseme varieeruvust vereplasmas nii samal indiviidil kui ka eri isikute vahel.

Jaotumine Valproehappe seondub seerumvalkudega ligikaudu 80%...95%. Kui kontsentratsioon vereplasmas ületab 100 mg/l, suureneb vaba fraktsiooni osakaal. Valproehape jaotub peamiselt vere kaudu. Valproehappe kontsentratsioon tserebrospinaalvedelikus on võrreldav seondumata ravimi kontsentratsiooniga vereplasmas. Valproehape läbib platsentat ja eritub ka rinnapiima (1%…10% üldkontsentratsioonist vereseerumis).

Biotransformatsioon Valproehape metaboliseeritakse maksas, peamiselt glükuroniseeritakse. Valproehape pärsib tsütokroom P450 ensüüme.

Eritumine Valproehape eritub peamiselt neerude kaudu glükoronidaatidena. Eritumise poolväärtusaeg on 10…15 tundi ja lastel on märkimisväärselt lühem, 6…10 tundi.

Patsientide erirühmad

Eakad Eakatel võib farmakokineetika olla muutunud, tingituna suuremast jaotusruumalast ja valkudega seondumise vähenemisest, mille tulemusena võib tõusta vaba ravimi kontsentratsioon.

Neerupuudulikkusega patsiendid Neerupuudulikkusega patsientidel võib valproehappe farmakokineetika olla muutunud, tingituna valkudega seondumise vähenemisest, mille tulemusena võib tõusta seondumata ravimi kontsentratsioon.

Maksatalitlusehäirega patsiendid Tsirroosiga ja ägedast pankreatiidist taastuvatel patsientidel võib eritumise poolväärtusaeg märkimisväärselt pikeneda võrreldes kontrollrühmaga, mis viitab kahjustatud kliirensile maksatalitlusehäirega patsientidel.

Lapsed Lastel vanuses üle 10 aasta ja noorukitel on valproehappe kliirens sarnane täiskasvanute omaga. Kuni 10-aastastel lastel varieerub valproehappe süsteemne kliirens koos vanusega. Vastsündinutel ja kuni 2 kuu vanustel imikutel on valproehappe kliirens võrreldes täiskasvanutega väiksem, olles madalaim vahetult pärast sündi. Teaduskirjanduse ülevaates oli valproehappe poolväärtusaeg kuni 2 kuu vanustel lastel märkimisväärselt varieeruv vahemikus 1…67 tundi. Lastel vanuses 2…10 aastat on valproehappe kliirens 50% suurem kui täiskasvanutel.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Loomkatsed on tõendanud valproehappe teratogeensust. Inimese terapeutilisest annusest tunduvalt suuremad annused põhjustasid hiirte ja rottide järglastel skeleti väärarenguid, eeskätt roiete ja lülide osas, kuid leiti ka näodeformatsioone ja neuraaltoru defekte. Korduvtoksilisuse uuringutes täheldati täiskasvanud rottidel ja koertel pärast suukaudset manustamist annustes 1250 mg/kg ööpäevas ja 150 mg/kg ööpäevas munandite degeneratsiooni/atroofiat või spermatogeneesi kõrvalekaldeid ning munandite kaalu vähenemist. Noortel rottidel täheldati munandite kaalu vähenemist ainult maksimaalset talutavat annust (240 mg/kg ööpäevas intraperitoneaalselt või intravenoosselt) ületavate annuste korral, ilma kaasnevate histopatoloogiliste muutusteta. Talutavate annuste (kuni 90 mg/kg ööpäevas) manustamisel ei täheldatud mõju isasloomade reproduktiivorganitele. Nende andmete põhjal ei peetud noorloomi munandite leidude suhtes vastuvõtlikumaks kui täiskasvanuid. Nende leidude kohalduvus inimesele ei ole teada. Fertiilsusuuringus rottidega ei muutnud valproehape annustes kuni 350 mg/kg ööpäevas isaste reproduktiivsust. Meeste viljatus on siiski tõendatud kõrvaltoime inimesel (vt lõigud 4.6 ja 4.8). Genotoksilisuse uuringutes ei leitud mutageenset toimet. Kartsinogeensusuuringutes täheldati nahaaluste fibrosarkoomide esinemissageduse suurenemist isastel rottidel. Nende leidude kohalduvus inimesele ei ole teada.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Kapsli sisu hüdrogeenitud tärklise hüdrolüsaat (sisaldab sorbitooli E420 ja mannitooli E421); 85% glütserool; želatiin; titaandioksiid (E 171); punane raudoksiid (E 172); vesinikkloriidhape.

Kapsli kate metakrüülhappe-etüülakrülaadi kopolümeeri (1:1) 30% dispersioon; trietüültsitraat; makrogool 6000; glütseroolmonostearaat 44-55 tüüp II.

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

60 kuud.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25ºC. Mitte hoida külmkapis või sügavkülmas. Hoida välispakendis, valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

100 gastroresistentset pehmekapslit aluminium/PVC blisterpakendis.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

G.L. Pharma GmbH Schlossplatz 1 A-8502 Lannach Austria

8. MÜÜGILOA NUMBRID

Convulex 300 mg gastroresistentsed pehmekapslid: 443304 Convulex 500 mg gastroresistentsed pehmekapslid: 443404

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 28.04.2004 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 31.03.2014

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Detsember 2024

Teave põhineb ravimi pakendi infolehel. Enne kasutamist pea nõu arsti või apteekriga.