Captohexal 25 mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

CaptoHEXAL 25 mg, 25mg tabletid
CaptoHEXAL 50 mg, 50mg tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 tablett sisaldab 12,5mg; 25mg või 50mg kaptopriili. INN. Captoprilum.

Abiained vt 6.1


3. RAVIMVORM

Tablett.

CaptoHEXAL 25 mg: poolitusjoonega tabletid
CaptoHEXAL 50 mg: kahe poolitusjoonega tabletid


4.
KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused


Arteriaalne hüpertensioon. Kongestiivne ja müokardiinfarkti järgne südamepuudulikkus. Diabeetiline
nefropaatia.

4.2
Annustamine ja manustamisviis

Märkus:
Kaptopriili ravi alguses võib tekkida ülemäärane vererõhu langus, eriti patsientidel, kellel esineb
südamepuudulikkus, soola ja/või kehavedelike defitsiit (näiteks dialüüsi, oksendamise, kõhulahtisuse,
diureetikumiravi korral) ning raske või renaalse päritoluga hüpertensioon.

Võimalusel tuleb soola ja/või kehavedelike defitsiit kompenseerida enne ravi alustamist kaptopriiliga;
eelnevat ravi diureetikumidega tuleb vähendada või vajadusel katkestada. Taolistel patsientidel tuleb
ravi alustada kõige madalama ühekordse annusega 6,25 mg hommikul.

Annuse tugevuse tõttu ei sobi CaptoHEXAL 25 mg/-50 mg südamepuudulikkuse esialgseks raviks
ning patsientidele,
-
kellel esineb soola ja/või kehavedelike defitsiit
-
kellel esineb raske või renaalse päritoluga hüpertensioon
-
kes on vanemad kui 65-aastased
-
kellel esineb maksapuudulikkus
-
kellel esinevad neerufunktsiooni häired.

CaptoHEXAL 25 mg/-50 mg sobib säilitusraviks.

Nimetatud patsiendid peavad olema meditsiinilise järelevalve all umbes kaks tundi pärast esimese
annuse manustamist, kuid ka pärast kaptopriili ja/või lingudiureetikumide annuste suurendamist, et
vältida kontrollimatu hüpotoonilise reaktsiooni teket.

Pahaloomulise hüpertensiooni ja raske südamepuudulikkusega patsientidel tuleb kaptopriilravi
korrigeerida haiglas.

Kui ei ole määratud teisiti, soovitatakse täiskasvanutele järgmisi annuseid:

Hüpertensioon
Tavaliselt on esialgne annus 12,5 mg kaks korda ööpäevas (hommikul ja õhtul).

Vajadusel võib annust suurendada kuni kaks korda 25 mg või üks kord 50 mg ööpäevas.
Ajavahemik annuste suurendamiste vahel ei tohi olla vähem kui 3 nädalat.
Säilitusannus on tavaliselt 50 mg, maksimaalne annus on 150 mg ööpäevas.

Südamepuudulikkus
Kaptopriili võib kasutada lisaravimine eelnevale ravile diureetikumide ja digitaalisglükosiididega.

Esialgne annus on 6,25 mg kaks korda ööpäevas (hommikul ja õhtul). Annust võib suurendada järk-
järgult vastavalt patsiendi individuaalsele reaktsioonile. Reeglina on säilitusannus 25­75 mg ööpäevas.
Üksikutel juhtudel võib olla vajalik manustada maksimaalne annus 150 mg ööpäevas.

Annustamine eakatele patsientidele (vanus üle 65 aasta) ning maksapuudulikkusega patsientidele
Esialgne annus on 6,25 mg kaks korda ööpäevas (hommikul ja õhtul), säilitusannus on tavaliselt 25­50
mg kaptopriili ööpäevas.
Reeglina on maksimaalne annus 100 mg ööpäevas.

Annustamine mõõdukalt kahjustunud neerufunktsiooni korral
(kreatiniini kliirens 20­59 ml/min või kreatiniin plasmas 1,8­5 mg/dl)
Esialgne annus on 6,25 mg hommikul ja õhtul, säilitusannus on üldiselt 25­50 mg kaptopriili
ööpäevas. Maksimaalne annus on tavaliselt 75 mg kaptopriili ööpäevas.

Annustamine raske neerukahjustuse korral
(kreatiniini kliirens alla 20 ml/min või kreatiniin plasmas üle 5 mg/dl)
Soovitatav annus on 6,25­25 mg ööpäevas.

Annustamine lastel
Kliiniline kogemus kasutamise kohta lastel on vähene. Kaptopriilravi lastel tuleb kohandada hoolika
kliinilise järelevalve all.

Esialgne ööpäevane annus on 0,3 mg /kg kehakaalu kohta kuni maksimaalse annuseni 6 mg /kg
kehakaalu kohta, jagatuna 2...3 üksikannuseks. Annus kohandatakse vastavalt ravi edukusele ning on
üldiselt 25 mg kaptopriili ööpäevas.
Manustamise viis ja kestus
Kaptopriili manustamisel ei pea silmas pidama söögiaegu, tabletti võib võtta närimata ja piisava
koguse vedelikuga või lahustatuna klaasis vees.
Üldiselt jagatakse ööpäevane annus 2­3 üksikannuseks.

Hüpertensioon:
50 mg või suurema annuse võib võtta üksikannusena. Diureetikumi lisamine võib suurendada
antihüpertensiivset toimet.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus kaptopriili suhtes
-
anamneesis teada angioneurootiline turse (näiteks varasema AKE (angiotensiini konverteeriva
ensüümi) inhibiitorite ravi tagajärjel)
-
neeruarterite stenoos (kahepoolne või ühepoolne, kui patsiendil on vaid üks neer)
-
neeru siirdamise järgne seisund
-
aordi- või mitraalklapi hemodünaamikat mõjutav stenoos või hüpertroofiline kardiomüopaatia
-
primaarne hüperaldosteronism
-
rasedus (oluline välistada eelnev rasedus ning vältida rasestumist)
rinnaga toitmine
AKE inhibiitori manustamisega seoses võivad LDLi (madala tihedusega lipoproteiini) afereesi ajal
dekstraansulfaadiga tekkida eluohtlikud ülitundlikkusreaktsioonid.

Patsientidel, kes tarvitasid AKE inhibiitorit putukamürgi (näiteks mesilase või herilase nõelamise)
vastase desensitiseeriva ravi ajal, tekkisid osaliselt eluohtlikud ülitundlikkusreaktsioonid (näiteks
vererõhu langus, düspnoe, oksendamine, allergilised nahareaktsioonid).

Kui LDLi aferees või putukamürgi vastane desensitiseeriv ravi on vajalikud, tuleb AKE inhibiitor
ajutiselt asendada mõne teise kõrge vererõhu vastase või südamelihase puudulikkuse vastase ravimiga
(vt 4.4.Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel).

Allpool mainitud juhtudel võib kaptopriili manustada ainult pärast hoolikat riski/kasu vahekorra
kaalumist ning ainult pidevalt laboratoorseid parameetreid ning spetsiifilisi kliinilisi teste jälgides:
-
raske neerufunktsiooni häire (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min)
-
dialüüs
-
kliiniliselt oluline proteinuuria (üle 1 g päevas)
-
kliiniliselt olulised elektrolüütide häired
-
primaarne maksahaigus või maksapuudulikkus
-
immuunreaktsioonkahjustus või kollageenhaigus (näiteks erütematoosne luupus, sklerodermia)
-
samaaegne süsteemne ravi kaitsereaktsioone pärssivate ravimitega (näiteks kortikosteroidid,
tsütostaatilised ained, antimetaboliidid), allopurinooliga, liitiumiga või prokaiinamiidiga.

Kaptopriili ei tohi kasutada samaaegselt dialüüsis kasutatavate polüakrüülnitriil-metallüülsulfonaat-
kiirvoolumembraanidega (näiteks AN 69), kuna on oht anafülaktilise reaktsiooni tekkeks
(ülitundlikkusreaktsioonidest kuni sokini). Nimetatud kombinatsiooni tuleb vältida ning valida teine
ravim (mitte AKE inhibiitor) või teist tüüpi dialüüsimembraan.

Märkused:
Enne ravi alustamist kaptopriiliga tuleb jälgida neerufunktsiooni. Järgmistel juhtudel tohib kaptopriili
manustada ainult samal ajal hoolikalt vererõhku ja/või spetsiifilisi laboratoorseid näitajaid jälgides,
eriti ravi alguses:
-
soolapuudusega ja/või kehavedelike defitsiidiga patsiendid
-
kahjustunud neerufunktsiooniga patsiendid
-
raske või renaalse päritoluga hüpertensiooniga patsiendid
-
raske südamepuudulikkusega patsiendid
-
eakad patsiendid (vanemad kui 65-aastased).

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kaptopriili ei tohi kasutada koos polüakrüülnitriil-metallüülsulfonaat-kiirvoolumembraanidega
(näiteks AN 69), LDLi afereesi ajal dekstraansulfaadiga või putukamürgi vastase desensitiseeriva ravi
ajal.
On oht anafülaktoidsete reaktsioonide tekkeks (vt 4.3 Vastunäidustused).

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Tuleb pöörata tähelepanu võimalikele koostoimetele kaptopriili või teiste AKE inhibiitorite ja
järgmiste ravimite vahel:
-
alkohol: alkoholi toime tugevnemine
-
allopurinool, süsteemsed kortikoidid, immunosupressiivsed ravimid ja prokaiinamiid;
tsütostaatikumid: leukopeenia tekkerisk suureneb
-
anesteetikumid, hüpnootikumid, narkootikumid: vererõhu languse süvenemine ­ anestesist peab
olema teadlik kaptopriili ravist,
-
valuvaigistavad ja põletikuvastased ravimid: võimalik kaptopriili hüpotensiivse toime
nõrgenemine
-
suukaudsed diabeedivastased ravimid ja insuliin: kaptopriili vererõhku langetava toime
tugevnemine
-
hüpertensioonivastased ravimid: kaptopriili hüpotensiivse toime tugevnemine, eriti
kooskasutamisel diureetikumidega
-
kaalium, kaaliumi säästvad diureetikumid nagu amiloriid, spironolaktoon, triamtereen ning muud
ained nagu hepariin, mis võivad suurendada kaaliumi sisaldust plasmas: oluliselt suurenenud
kaaliumikontsentratsioon plasmas
-
naatriumkloriid: kaptopriili vererõhku langetava toime ning südamepuudulikkuse sümptomeid
parandava toime nõrgenemine
-
liitium: liitiumi kontsentratsiooni suurenemine plasmas ­ nõutav on korrapärane jälgimine

4.6
Rasedus ja imetamine

Enne AKE inhibiitorite, sealhulgas kaptopriili kasutamist fertiilses eas naistel tuleb välistada rasedus.
Kaptopriilravi ajal tuleb rakendada sobivaid rasestumisvastaseid vahendeid.
Kui patsient jääb kaptopriili tarvitamise ajal rasedaks, tuleb pärast arstiga nõupidamist minna üle
teistele ravimeetoditele, millega kaasneb väiksem risk lootele.
Kaptopriili ei tohi võtta kuue viimase raseduskuu jooksul loote võimaliku kahjustuse ohu tõttu (vt.
5.3.).
Kui ravi on vajalik imetamise ajal, tuleb laps rinnast võõrutada.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele


Kõrge vererõhu ravi nõuab korrapärast meditsiinilist jälgimist. Kuna reaktsioonid ravimitele võivad
indiviiditi erineda, võib võime sõidukeid juhtida ja raskeid masinaid käsitseda olla halvenenud. See on
eriti tõenäoline kaptopriili tarvitamise alguses või annuse muutmise ajal, samuti tarvitatuna koos
alkoholiga (koostoime).

4.8 Kõrvaltoimed

Südame-veresoonkond
Mõnikord võivad esineda hüpotensioon, ortostaas koos sümptomitega nagu nõrkustunne, pearinglus,
nägemishäired, harva isegi teadvusekaotus (minestamine). See kehtib eelkõige kaptopriilravi alguses
ning patsientidel, kellel esineb raske hüpertensioon või renaalse päritoluga hüpertensioon,
südamepuudulikkus, soola ja/või kehavedelike defitsiit (näiteks eelnevalt diureetikumidega ravitud
haiged) ning samuti patsientidel, keda on ravitud suurendatud diureetikumide ja/või kaptopriili
annustega.

On täheldatud üksikuid juhte, kus AKE inhibiitorite ravi järgselt kaasnesid olulise vererõhu langusega
järgmised kõrvaltoimed: stenokardia, rütmihäired, ajuinsult, müokardi infarkt, palpitatsioonid,
tahhükardia ja transitoorne ajuisheemia.

Neerud
Mõnikord võib tekkida või süveneda neerufunktsiooni kahjustus, üksikutel juhtudel isegi kuni ägeda
neerupuudulikkuseni. Harvadel juhtudel on täheldatud valguerituse suurenemist uriiniga (proteinuuria)
osaliselt koos samaaegse neerufunktsiooni halvenemisega.

Hingamisteed
Mõnikord on täheldatud bronhiiti ja kuiva köha. Harva esinevate kõrvaltoimete hulka kuuluvad
düspnoe, riniit, sinusiit, üksikutel juhtudel bronhospasm, glossiit ja suukuivus.
Üksikutel juhtudel on täheldatud alveoliiti (eosinofiilne pneumoonia).
Mõningatel juhtudel kaasnesid AKE inhibiitorite poolt esile kutsutud angioneurootilise tursega kõri,
neelu ja/või keele muutused (vt 4.9).

Seedetrakt/maks
Mõnikord esinevad kõrvaltoimed nagu ülakõhu kaebused, iiveldus ja seedehäired, harva isukaotus,
kõhulahtisus, oksendamine ja kõhukinnisus.

AKE inhibiitori tarvitamine oli harva seotud kolestaatilise ikteruse ja areneva maksanekroosiga (vahel
letaalse lõpuga). Põhjused ei ole selged. Kui tekkib ikterus või maksaensüümide oluline tõus, tuleb
AKE inhibiitori võtmine katkestada ning patsienti jälgida.

On täheldatud üksikuid maksafunktsiooni häire, hepatiidi, iileuse ja pankreatiidi juhtumeid.

Nahk, veresooned
Mõnikord võivad esineda naha allergilised reaktsioonid nagu eksanteem, harva huulte, näo ja/või
jäsemete angioneurootiline turse ning nahareaktsioonid nagu pruritus ja urtikaaria. Üksikutel juhtudel
on täheldatud raskeid nahareaktsioone nagu eksudatiivset multiformset erüteemi ja naha pemfigoidseid
reaktsioone.
Ülalmainitud nahamuutustega võivad kaasneda suurenenud tuumavastaste antikehade tiitrid, liigeste
valu, artriit, eosinofiilia, palavik, leukotsütoos, lihasvalu ja/või vaskuliit. Kui tekib raske
nahareaktsiooni kahtlus, tuleb vajadusel kaptopriilravi katkestada.

Üksikjuhtudel on AKE inhibiitorite ravi ajal täheldatud alopeetsiat, naha psoriaasisarnaseid muutusi,
onühholüüsi, valgustundlikkust, günekomastiat ja Raynaud" sündroomi ägenemist.

Närvisüsteem
Mõnikord on täheldatud peavalu ja väsimust.

Harva esinevad pearinglus, depressioon, maitsetundlikkuse muutused või pöörduv maitsetundlikkuse
kadu, tasakaaluhäired, impotentsus, paresteesiad, unehäired, hägune nägemine, tinnitus ja segasus.

Laboratoorsed näitajad
Mõnikord võib esineda hematokriti väärtuse, hemoglobiini sisalduse ning leukotsüütide või
trombotsüütide arvu langus.
Harvadel juhtudel võib patsientidel, eelkõige neil, kellel esineb neerukahjustus, kollageenihaigused
või keda samaaegselt ravitakse allopurinooli, prokaiinamiidi või immunosupressiivsete ravimitega,
esineda aneemia, eosinofiilia, neutropeenia, trombotsütopeenia, üksikutel juhtudel isegi
agranulotsütoos ja pantsütopeenia.

Üksikjuhtudel on täheldatud hemolüüsi/hemolüütilist aneemiat, ka seoses glükoos-6-fosfaadi
dehüdrogenaasi defitsiidiga. Põhjuslik seos AKE inhibiitoritega ei ole praeguseks kinnitust leidnud.

Harva, eriti neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel võib tõusta uurea, kreatiniini ja kaaliumi
(hüperkaleemia) kontsentratsioon plasmas koos samaaegse naatriumi kontsentratsiooni langusega.
Kaaliumi kontsentratsiooni tõusu plasmas täheldati diabeedihaigetel.
Üksikjuhtudel võivad tõusta bilirubiini ja maksaensüümide sisaldused.
Võib suureneda valgueritus uriiniga.

Märkus:
Ülalmainitud laboratoorseid näitusid tuleb kontrollida enne kaptopriilravi alustamist ja korrapäraselt
ravi käigus. Eriti ravi alguses ja kõrge riskiga patsientidel (haigetel, kellel esineb neerupuudulikkus,
kollageenhaigused, keda ravitakse immunosupressiivsete ravimite, tsütostaatikumide, allopurinooli ja
prokaiinamiidiga) tuleb jälgida elektrolüütide ja kreatiniini sisaldust plasmas ning ühtlasi ka verepilti.

Valgevere pilti tuleb kontrollida niipea, kui kaptopriilravi ajal tekivad sümptomid nagu palavik,
lümfisõlmede turse ja/või kurguvalu.

4.9 Üleannustamine

Mürgistuse sümptomid
Üleannustamise ulatusest tulenevalt võivad esineda järgmised sümptomid: bradükardia, elektrolüütide
häired, raske hüpotensioon, tsirkulatoorne sokk ja neerupuudulikkus.

Mürgistuse ravi
Eluohtlike angioneurootiliste tursete korral, mis haaravad keele, glottise ja/või kõri, soovitatakse
järgmiste esmaabimeetmete rakendamist:
Viivitamatult tuleb manustada 0,3­0,5 mg epinefriini subkutaanselt või 0,1 mg epinefriini aeglase
intravenoosse süstena (arvestades juhiseid lahjendamiseks) EKG ja vererõhu jälgimise all. Selle
järgselt tuleb manustada glükokortikoide.
Edasi soovitatakse intravenoosselt manustada antihistamiinikume ja H -retseptori antagoniste.
2
Lisaks epinefriinile võib kaaluda C -inaktivaatori manustamist juhtudel, kui on teada C -inaktivaatori
1
1
defitsiit.

Üleannustamise või mürgistuse korral sõltuvad ravimeetmed manustamise viisist ja ajast ning ühtlasi
sümptomite laadist ja raskusest. Lisaks üldistele meetmetele, mis puudutavad kaptopriili
eliminatsiooni (näiteks maoloputus, adsorbentide ja naatriumsulfaadi manustamine 30 minuti jooksul
pärast kaptopriili sissevõtmist), tuleb intensiivravi tingimustes jälgida ja korrigeerida elulise
tähtsusega näitajaid.

Kaptopriil on dialüüsitav.

Hüpotensiooniga patsientidel tuleb rakendada naatriumkloriidi ja vedelikumahu asendamist. Lisaks,
kui reaktsioon puudub, võib intravenoosselt anda katehoolamiine. Võib kaaluda ravi angiotensiin II-
ga.

Ravile allumatu bradükardia korral tuleb kasutada "pacemaker´it" (südamestimulaatorit).
Pidevalt tuleb kontrollida elektrolüütide ja kreatiniini kontsentratsiooni plasmas.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmadünaamilised
omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid
ATC kood: C09AA01

Kaptopriil on angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitor. Angiotensiini konverteeriv ensüüm
(AKE) on peptidüülpeptidaas, mis katalüüsib angiotensiin I konversiooni vasokonstriktiivseks aineks
angiontensiin II-ks.
AKE inhibeerimine põhjustab vasokonstriktiivse angiotensiin II languse kudedes ja plasmas, kusjuures
samaaegselt võib väheneda aldosterooni sekretsioon ja tõusta plasma kaaliumisisaldus. Plasma reniini
aktiivsus suureneb angiotensiin II ja reniini negatiivse tagasiside vähenemisel.

Kuna AKE põhjustab ka bradükiniini (vasodepressorpeptiidi) lagunemist, kaasneb AKE pärssimisega
ringleva ja lokaalse kallikreiin-kiniini süsteemi aktiivsuse tõus ning koos sellega prostaglandiinide
sünteesi aktiveerumine.
On võimalik, et nimetatud mehhanism osaleb AKE inhibiitorite vererõhku langetavas toimes ning võib
samal ajal olla ka spetsiaalsete kõrvaltoimete põhjustajaks.
Hüpertensiooniga patsientidel kutsub kaptopriil esile vererõhu languse nii püsti- kui lamavas asendis,
ilma südame löögisageduse kompensatoorse suurenemiseta.

Hemodünaamiliselt põhjustas kaptopriil olulise arteriaalse perifeerse vastupanu languse. Üldiselt ei
ilmnenud kliiniliselt olulisi muudatusi neerude plasmavoolu ega glomerulaarse filtratsiooni kiiruses.
Enamikul patsientidel ilmnes antihüpertensiivne toime umbes 20­30 minutit pärast kaptopriili
suukaudset manustamist ning maksimaalne toime saavutati 60­90 minuti jooksul. Maksimaalne
vererõhku langetav toime saavutatakse 3­4 nädala jooksul.

Soovitatava ööpäevase annusega püsib antihüpertensiivne toime ka pikaajalise ravi käigus. Lühiajaline
kaptopriili tarvitamise katkestamine ei põhjusta kiiret ülemäärast vererõhu tõusu (tagasilöögi efekt).

Südamepuudulikkusega patsientidel näitasid hemodünaamilised uuringud süsteemse perifeerse
vastupanu langust ja venoosse kapatsiteedi suurenemist. Nimetatud toimete tulemuseks on südame eel-
ja järelkoormuse langus (vatsakeste täitumismahtude vähenemine). Lisaks suurenesid kaptopriilravi
ajal südame väljutusmaht, löögiindeks ja füüsilise koormuse võimekus.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Pärast suukaudset manustamist imendub kaptopriil 70% ulatuses.
Maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse umbes ühe tunni pärast. Seonduvus
plasmavalkudega on umbes 25­30 %. Tervetel isikutel on keskmine jaotusruumala stabiilses seisundis
umbes 0,7 l/kg kohta. See võib tõusta kuni 2,05 l/kg kohta tänu kaptopriili suurenenud sidumisele
erinevates kudedes.

Kaptopriil metaboliseerub inaktiivseteks disulfiidideks umbes 50% ulatuses. Muutumatu kaptopriili
eliminatsiooni poolväärtusaeg on umbes 2 tundi, S-seotud kaptopriilil umbes 12 tundi. 95%
kaptopriilist eritub uriiniga 24 tunni jooksul: 40­50% muutumatul kujul ja 50­60% kaptopriildisulfiidi
ning kaptopriiltsüsteiindisulfiidina.
Neerufunktsiooni kahjustuse korral on kaptopriili eliminatsioonikiirus aeglasem. Sellistel juhtudel
tuleb annust vähendada või annuste vahelisi intervalle pikendada.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Äge toksilisus
Kaptopriili LD50 väärtused (mg/kg kehakaalu kohta).

Loom Manustamisviis
Suu
kaudu
IP
IV

rott 6000
450
1000
hiir 6000
380
-

Indutseeritud maksa- või neeruhäiretega hiired on kaks korda tundlikumad kui normaalsed loomad.
Ühekordsed suukaudsed annused 300 mg/kg kehakaalu kohta (koer) ja 500 mg/kg kehakaalu kohta
(ahv) põhjustasid oksendamist ja vererõhu langust.

Krooniline toksilisus
Kroonilise toksilisuse uuringud tehti hiirtel, rottidel, koertel ja reesusahvidel ööpäevaste annustega
kuni 1350 mg/kg kohta.

Rottidel ja hiirtel täheldati müokardi kaalu vähenemist ning kõigil loomadel täheldati ühtlasi
jukstaglomerulaarsete neerurakkude hüperplaasiat. Nimetatud muutusi hinnatakse kui ravimi
farmakoloogilise efektiivsuse tulemust.

Rottidel ilmnes annusest sõltuv reetina veresoonte laienemine pärast 20 kuud kestnud manustamist.
Albiinorottidel esines sageli kõrgest vanusest tingitud krooniline progresseeruv nefroos.
Beagle-koertel täheldati rasket luuüdi depressiooni nii müeloid- kui erütroidrakkude osas pärast 50
kuni 200 mg/kg ööpäevase annuse manustamist ühe aasta vältel.

Tumorigeensus ja mutageensus
Kaptopriili mutageensust pole praeguseks piisavalt kontrollitud. Varasemad uuringud on olnud
negatiivsed.
Pikaajalised uuringud (2 aastat) rottidel ja hiirtel ei näidanud ravimi tumorigeensust.

Reproduktsiooni toksilisus (teratogeensus)
Kaptopriil läbib platsentaarbarjääri ning eritub rinnapiima. Katseloomadel ei ilmnenud kaptopriili
teratogeenseid omadusi. Toksiline toime järglastele ilmnes näiteks raseduse teisel poolel suurenenud
lootesuremuse tõttu. Ravi peri- ja postnataalses perioodis põhjustas rottidel kasvupeetust ning noorte
loomade suuremat suremust. Vanemate fertiilsus jäi mõjutamata.

Inimesel on ravimi manustamise ohutuse kogemused raseduse ajal ebapiisavad.
Viimastel aastatel on seoses AKE inhibiitoritega kirjeldatud järgmiste sümptomitega lootesündroomi
juhte:
Raske koljuluude hüpoplaasia, emakasisese kasvu pidurdumine, oligohüdramnion, neonataalne
anuuria. Nimetatud sündroom võib põhjustada isegi vastsündinu surma. Põhjuseks arvatakse olevat
hüpotensiivne toime lootele raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal. Nimetatud toimed eeldatavasti ei
avaldu, kui õigeaegselt esimese trimestri jooksul minnakse ravis üle mõnele teisele vererõhku
alandavale ravimile.
Uuringud ravimi kasutamise kohta imetamise ajal puuduvad.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1
Abiainete loetelu

tselluloos
laktoosmonohüdraat
maisitärklis
stearhape

6.2
Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3
Kõlblikkusaeg

Kõlblikkusaeg 3 aastat

6.4 Säilitamise
eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30 C.

6.5
Pakendi iseloomustus ja sisu

Originaalpakendid sisaldavad 20, 50 ja 100 tabletti

6.6
Kasutamis- ja käsitsemisjuhend

Erinõuded puuduvad


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

HEXAL AG
Industriestraße 25
D-83607 Holzkirchen
Saksamaa


8.
MÜÜGILOA NUMBRID

CaptoHEXAL 25 mg: 273299
CaptoHEXAL 50 mg: 273399


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE
KUUPÄEV

27.08.1999/12.05.2005


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

November 2002

Ravimiametis kinnitatud mais 2009