RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Buprenorphine Neuraxpharm 0,4 mg keelealused ravimkiled Buprenorphine Neuraxpharm 4 mg keelealused ravimkiled Buprenorphine Neuraxpharm 6 mg keelealused ravimkiled Buprenorphine Neuraxpharm 8 mg keelealused ravimkiled

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Buprenorphine Neuraxpharm 0,4 mg keelealused ravimkiled

Iga keelealune ravimkile sisaldab 0,4 mg buprenorfiini (vesinikkloriidina).

Buprenorphine Neuraxpharm 4 mg keelealused ravimkiled

Iga keelealune ravimkile sisaldab 4 mg buprenorfiini (vesinikkloriidina).

Buprenorphine Neuraxpharm 6 mg keelealused ravimkiled

Iga keelealune ravimkile sisaldab 6 mg buprenorfiini (vesinikkloriidina).

Buprenorphine Neuraxpharm 8 mg keelealused ravimkiled

Iga keelealune ravimkile sisaldab 8 mg buprenorfiini (vesinikkloriidina).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Keelealune ravimkile

Buprenorphine Neuraxpharm 0,4 mg keelealused ravimkiled Helekollane ruudukujuline läbipaistmatu keelealune ravimkile, mille nimimõõtmed on 15 mm × 15 mm ja mille ühel küljel on üks või mitu korda kiri „0.4“.

Buprenorphine Neuraxpharm 4 mg keelealused ravimkiled Valge nelinurkne läbipaistmatu keelealune ravimkile, mille nimimõõtmed on 15 mm × 15 mm ja mille ühel küljel on üks või mitu korda kiri „4“. Buprenorphine Neuraxpharm 6 mg keelealused ravimkiled Valge nelinurkne läbipaistmatu keelealune ravimkile, mille nimimõõtmed on 20 mm × 17 mm ja mille ühel küljel on üks või mitu korda kiri „6“.

Buprenorphine Neuraxpharm 8 mg keelealused ravimkiled Valge nelinurkne läbipaistmatu keelealune ravimkile, mille nimimõõtmed on 20 mm × 22 mm ja mille ühel küljel on üks või mitu korda kiri „8“.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Opioidisõltuvuse asendusravi meditsiinilise jälgimise, sotsiaalse ja psühholoogilise abi raames. Ravim on mõeldud kasutamiseks täiskasvanutele ja noorukitele alates 15 aasta vanusest, kes on andnud nõusoleku sõltuvuse raviks.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Ravi peab toimuma opiaadisõltuvuse ravis kogenud arsti järelevalve all. Ravi buprenorfiiniga on soovitatav määrata osana terviklikust opioidisõltuvuse raviprogrammist. Ravi tulemus sõltub nii määratud annusest kui ka rakendatavatest kombineeritud meetmetest (meditsiinilistest, psühholoogilistest, sotsiaalsetest ja õpetuslikest meetmetest) patsiendi ravis.

Ettevaatusabinõud enne ravi alustamist Enne ravi alustamist tuleb määrata opioidisõltuvuse tüüp (st lühi- või pikatoimelise opioidi sõltuvus), aeg viimasest opioidi kasutamisest ja opioidisõltuvuse raskusaste. Ägedate ärajätunähtude ärahoidmiseks tuleb buprenorfiini kasutada ravi alustamiseks või ainuravimina ainult objektiivsete ja selgete ärajätunähtude esinemise korral (hinnatud kergeks või mõõdukaks valideeritud kliinilisel opioidide ärajätunähtude skaalal (Clinical Opioid Withdrawal Scale, COWS)).

Heroiini või lühitoimeliste opioidide sõltuvusega patsientidele tuleb buprenorfiini esimene annus manustada ärajätunähtude tekkimisel, kuid mitte vähem kui 6 tundi pärast patsiendi viimase opioidiannuse manustamist.

Metadooni saavatel patsientidel tuleb enne ravi alustamist buprenorfiiniga metadooni annust vähendada maksimaalselt 30 mg-ni ööpäevas. Buprenorfiiniga ravimise alustamisel tuleb arvesse võtta metadooni pikka poolväärtusaega. Buprenorfiini esimene annus tuleb manustada ainult ärajätunähtude tekkimisel, kuid mitte vähem kui 24 tundi pärast patsiendi viimase metadooniannuse manustamist. Metadoonist sõltuvatel patsientidel võib buprenorfiini manustamine vallandada ärajätunähud.

Annustamine

Ravi alustamine (induktsioon) Soovitatav algannus täiskasvanutele ja üle 15 aasta vanustele noorukitele on 2...4 mg ühekordse ööpäevase annusena. Esimesel päeval võib manustada täiendavalt 2...4 mg, sõltuvalt patsiendi individuaalsest vajadusest. Ravi alustamiseks võib kasutada ravimit Buprenorphine Neuraxpharm üksnes juhul, kui näidustatud on ühekordne ööpäevane algannus 4 mg. Ravi alustamisel on soovitatav annustamist iga päev kontrollida veendumaks, et ravimkile on õigesti keele alla asetatud, ning jälgida patsiendi ravivastust, mis aitab kliiniliselt efektiivset annust tiitrida.

Annuse stabiliseerimine ja säilitusravi Pärast ravi alustamist 1. päeval tuleb patsiendi seisund järgmise paari päeva jooksul stabiliseerida, suurendades annust järk-järgult piisava säilitusannuseni vastavalt patsiendi kliinilisele toimele. Annuse tiitrimine sõltub patsiendi kliinilise ja psühholoogilise seisundi uuesti hindamisest. Buprenorfiini maksimaalne ühekordne ööpäevane annus ei tohi ületada 24 mg. Annust tiitritakse astmeliselt, kasutades ravimi 0,4 mg, 4 mg, 6 mg ja 8 mg tugevuste kombinatsioone. Buprenorfiini soovitatakse väljastada igapäevaselt, eriti ravi alustamise ajal. Seejärel võib patsiendile pärast stabiliseerimist anda ravimivaru, mis on piisav mitmeks ravipäevaks. Siiski on soovitatav, et korraga ei väljastataks rohkem kui seitsme päeva ravimivaru. Annustamine harvem kui kord ööpäevas Kui piisav stabiliseerumine on saavutatud, võib annustamise sagedust vähendada nii, et ülepäeviti manustatakse kahekordne individuaalselt tiitritud ööpäevane annus Näiteks kui patsient on stabiilne ja manustab buprenorfiini 8 mg ööpäevas, võib selle asemel manustada ülepäeviti 16 mg buprenorfiini ja vahepealsetel päevadel ravimit mitte võtta. Mõnel patsiendil võib annustamist rahuldava stabiliseerumise järel vähendada kolme korrani nädalas (näiteks esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel). Esmaspäeval ja kolmapäeval manustatav annus peab olema kahekordne individuaalselt tiitritud ööpäevane annus ja reedel kolmekordne individuaalselt tiitritud ööpäevane annus, kusjuures vahepealsetel päevadel ravimit ei manustata. Siiski ei tohi ühel päeval manustatav annus ületada 24 mg buprenorfiini. Patsientidele, kes vajavad ööpäevas suuremat tiitritud annust kui 8 mg, ei pruugi see raviskeem sobida.

Annuse vähendamine ja ravi lõpetamine (meditsiiniline annuse vähendamine) Kui kliinilise hindamise ja patsiendi soovi tõttu kaalutakse ravi katkestamist, tuleb seda teha ettevaatlikult. Otsus lõpetada ravi buprenorfiiniga pärast säilitusperioodi või lühiajalist stabiliseerumist tuleb teha osana terviklikust raviplaanist. Ärajätunähtude ja sõltuvuse taastekke vältimiseks võib buprenorfiini annust soodsal juhul aja jooksul järk-järgult vähendada, kuni ravi on võimalik lõpetada. Pärast rahuldava stabilisatsiooniperioodi saavutamist võib patsiendi nõusolekul annust järk-järgult vähendada ning mõnel soodsal juhul ka ravi lõpetada. Keelealuste ravimkilede 0,4 mg, 4 mg, 6 mg ja 8 mg annuste olemasolu võimaldab annust vastavalt vähendada, kuid vajalikud võivad olla ka teised buprenorfiini ravimvormid. Pärast ravi lõpetamist buprenorfiiniga tuleb patsiente sõltuvuse taastekke ohu tõttu jälgida. Buprenorfiini keelealuse ravimkile ja muude buprenorfiini ravimvormide vahelised üleminekud (kui see on kohane) Kliinilistes uuringutes näidati, et buprenorfiini 0,4 mg, 4 mg ja 8 mg tugevusega ravimkilede farmakokineetika on samasugune kui vastava tugevusega buprenorfiini keelealustel tablettidel Subutex®. Üleminekul ravimkilelt keelealustele tablettidele või vastupidi tuleb patsienti siiski jälgida juhuks, kui tekib vajadus annust kohandada. Asendatavust teiste buprenorfiini sisaldavate ravimpreparaatidega (v.a keelealused tabletid) ei ole uuritud. Üleminekul ühelt ravimvormilt teisele võib olla vajalik annust kohandada. Patsiente tuleb jälgida üleannustamise, ärajätunähtude või muude alaannustamise näidustuste suhtes.

Erirühmad

Eakad Buprenorfiini ohutus ja efektiivsus üle 65-aastastel eakatel patsientidel ei ole tõestatud. Annustamissoovitusi ei saa anda.

Maksakahjustus Enne ravi alustamist on soovitatav teha ravieelsed maksafunktsiooni analüüsid ja dokumenteerida seisund viirushepatiidi suhtes. Maksakahjustuse mõju buprenorfiini farmakokineetikale hinnati turuletulekujärgses uuringus. Buprenorfiin metaboliseerub ulatuslikult maksas ja leiti, et maksakahjustusega patsientidel on buprenorfiini plasmakontsentratsioon suurem kui tervetel uuringus osalejatel. Kerge maksakahjustusega isikutel suureneb süsteemne ekspositsioon vaid vähesel määral ja annuse kohandamist ei peeta vajalikuks. Pärast 2 mg ühekordse annuse manustamist suureneb üldine süsteemne ekspositsioon mõõduka (1,6 korda) ja raske (2,8 korda) maksakahjustuse korral märgatavalt, võrrelduna tervete isikutega. Patsiente tuleb jälgida buprenorfiini taseme tõusust põhjustatud toksilisuse või üleannustamise nähtude ja sümptomite suhtes. Mõõduka maksakahjustusega patsientidel tuleb buprenorfiini kasutada ettevaatusega ning kaaluda tuleb väiksemat algannust ja säilitusannuse vähendamist. Arvestades märgatavalt suuremat ekspositsiooni raske maksakahjustusega patsientidel ja võimalikku suuremat akumuleerumist pärast korduva annuse manustamist, ei tohi buprenorfiini kasutada raske maksakahjustusega patsientidel (vt lõik 4.3 ja 5.2). Viirushepatiidi suhtes positiivsetel patsientidel, kes kasutavad ka teisi ravimeid (vt lõik 4.5) ja/või kellel esineb maksafunktsiooni häire, on suurem maksakahjustuse tekke oht. Enne ravi alustamist on soovitatav teha ravieelsed maksafunktsiooni analüüsid ja dokumenteerida seisund viirushepatiidi suhtes. Soovitatav on maksafunktsiooni regulaarselt jälgida (vt lõik 4.4). Neerukahjustus Buprenorfiini annuse muutmine neerukahjustusega patsientidel ei ole üldjuhul vajalik. Raske neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) annuse määramisel tuleb olla ettevaatlik (vt lõik 4.4 ja 5.2).

Lapsed Buprenorfiini ohutus ja efektiivsus alla 15 aasta vanustel lastel ja noorukitel ei ole tõestatud. Andmed puuduvad.

Manustamisviis

Keelealune. Arstid peavad patsiente nõustama, et selle ravimpreparaadi ainus efektiivne ja turvaline manustamisviis on ravimkile keele alla asetamine. Ravim tuleb manustada kohe pärast vahetust pakendist väljavõtmist. Ravimkilet ei tohi alla neelata. Ravimkile tuleb asetada keele alla, kuni see on täielikult lahustunud, mis tavaliselt toimub 10...15 minuti jooksul. Enne annustamist on patsientidel soovitatav suud niisutada. Pärast ravimkile keele alla asetamist ei tohi patsient seda liigutada ega süüa või juua enne, kui kile on täielikult lahustunud. Ravimkilet ei tohi pärast kohale asetamist liigutada ning patsiendile tuleb näidata selle õiget manustamist. Kui ettenähtud annuse manustamiseks on vaja kasutada veel üht ravimkilet, tuleb see keele alla panna pärast seda, kui esimene kile on täielikult lahustunud. Enne manustamist ei tohi ravimkilesid annuse kohandamiseks poolitada.

Ravi eesmärgid ja ravi katkestamine Enne Buprenorphine Neuraxpharmiga ravi alustamist tuleb patsiendiga kokku leppida ravistrateegias, sealhulgas ravi kestuses ja eesmärkides. Ravi ajal peab arst patsiendiga sageli ühendust võtma, et hinnata ravi jätkamise vajadust, kaaluda ravi lõpetamist ja vajaduse korral annust kohandada. Kui patsient enam ei vaja ravi Buprenorphine Neuraxpharmiga, on ärajätusümptomite ennetamiseks soovitatav annust järk-järgult vähendada (vt lõik 4.4).

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeainete või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes
• Raske hingamispuudulikkus
• Raske maksapuudulikkus
• Äge alkoholism või delirium tremens

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kasutamine noorukitel: kuna noorukite (vanuses 15...17 aastat) kohta ei ole piisavalt andmeid, tuleb sellesse vanuserühma kuuluvaid patsiente ravi ajal hoolikamalt jälgida.

Väärkasutamine, kuritarvitamine ja kõrvaletoimetamine

Buprenorfiini võidakse väärkasutada või kuritarvitada samamoodi kui teisi legaalseid või illegaalseid opioide. Väärkasutamise ja kuritarvitamise ohtudeks on muu hulgas üleannustamine, vere kaudu edasi kanduvate viiruslike või paiksete ja süsteemsete infektsioonide levik, respiratoorne depressioon ja maksakahjustus. Kui õige patsiendi asemel kasutab buprenorfiini mõni teine isik, võib selle tagajärjel lisanduda uusi ravimisõltlasi, kellele buprenorfiin on esmaseks kuritarvitatavaks ravimiks. See võib juhtuda, kui patsient jagab ravimit illegaalseks kasutamiseks või kui ravimpreparaat ei ole varguse eest kaitstud. Ravimi intravenoosse väärkasutuse korral on esinenud paikseid reaktsioone, mis on vahel septilised (abtsess, tselluliit), ja potentsiaalselt tõsist ägedat hepatiiti ning muid ägedaid infektsioone, nagu kopsupõletik ja endokardiit. Suboptimaalne ravi buprenorfiiniga võib ajendada patsienti ravimit väärkasutama, mille tulemuseks on üleannustamine või ravi poolelijäämine. Patsient, kes saab liiga väikeses annuses buprenorfiini, võib jätkata kontrollimatute ärajätunähtude ja uimastiiha omal käel leevendamist, manustades opioide, alkoholi või teisi rahustava-uinutava toimega aineid, nagu bensodiasepiinid.

Väärkasutuse, kuritarvitamise ja kõrvaletoimetamise ohu vähendamiseks peavad arstid buprenorfiini määramisel ja väljastamisel rakendama vastavaid ettevaatusabinõusid, nt vältima ravi varases järgus mitme lisaannuse korraga väljakirjutamist ning kutsuma patsienti järelkontrolli visiitidele koos patsiendi stabiilsuse seisundile vastava kliinilise jälgimisega.

Uneaegne hingamishäire Opioidid võivad põhjustada uneaegseid hingamishäireid, sealhulgas tsentraalset uneapnoed ja uneaegset hüpokseemiat. Opioidid suurendavad tsentraalse uneapnoe riski annusest sõltuvalt. Patsientidel, kellel esineb tsentraalne uneapnoe, tuleb kaaluda opioidide koguannuse vähendamist.

Respiratoorne depressioon

Teatatud on mitmest surmaga lõppenud respiratoorse depressiooni juhtumist, mis esinesid peamiselt buprenorfiini kasutamisel koos bensodiasepiinidega või gabapentinoididega (vt lõik 4.5) või kui buprenorfiini ei kasutatud vastavalt ettekirjutusele. Surmajuhtumeid on esinenud ka seoses buprenorfiini manustamisega koos teiste depressantidega, nagu alkohol või teised opioidid. Buprenorfiini manustamine opioiditalumatusega, mitteopioidisõltuvuses isikutele võib põhjustada surmaga lõppeva respiratoorse depressiooni tekkimist

Selle ravimpreparaadi kasutamisel astmat põdevatel või hingamispuudulikkusega (nt krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, pulmokardiaalne puudulikkus, vähenenud kopsumaht, hüpoksia, hüperkapnia, varem ilmnenud respiratoorne depressioon või küfoskolioos (potentsiaalselt hingeldust põhjustav selgroo kõverus)) patsientidel tuleb olla ettevaatlik. Eelnimetatud füüsiliste ja/või farmakoloogiliste ohuteguritega patsiente tuleb jälgida ja kaaluda annuse vähendamist. Buprenorfiini tahtmatu või tahtlik allaneelamine laste ja mittesõltlastest isikute poolt võib põhjustada rasket, potentsiaalselt surmaga lõppevat respiratoorset depressiooni. Patsiente tuleb hoiatada, et nad hoiaksid kotikest ohutus kohas, ei avaks kunagi kotikest varem enne ravimi kasutamist, hoiaksid seda lastele ja teistele pereliikmetele kättesaamatus kohas ning ei võtaks kunagi ravimit laste nähes. Juhusliku allaneelamise või allaneelamise kahtluse korral tuleb viivitamatult võtta ühendust erakorralise meditsiini osakonnaga.

Kesknärvisüsteemi depressioon

Buprenorfiin võib põhjustada uimasust, eriti kasutamisel koos alkoholi või kesknärvisüsteemi depressantidega (nt bensodiasepiinid, rahustid, sedatiivsed ained või uinutid) (vt lõik 4.5 ja 4.7).

Sedatiivsete ravimite, nagu bensodiasepiinid, gabapentinoidid või neile sarnased ravimid, samaaegse kasutamisega seotud risk.

Buprenorfiini samaaegne kasutamine sedatiivsete ravimitega, nagu bensodiasepiinid, gabapentinoidid või sarnased ravimid, võib põhjustada sedatsiooni, respiratoorset depressiooni, koomat ja surma. Nende riskide tõttu võib neid sedatiivseid ravimeid samaaegselt määrata ainult patsientidele, kellel ei ole võimalik kasutada alternatiivseid ravivõimalusi. Kui otsustatakse määrata buprenorfiini samaaegselt sedatiivsete ravimitega, tuleb kasutada sedatiivsete ravimite madalaimat toimivat annust ja ravi peab olema võimalikult lühiajaline. Patsiente tuleb hoolikalt jälgida respiratoorse depressiooni ja sedatsiooni nähtude ja sümptomite suhtes. Ka patsiente ja nende hooldajaid on tungivalt soovitatav teavitada, et nad oleksid neist sümptomitest teadlikud (vt lõik 4.5). Tolerantsus ja opioidide tarvitamise häire (kuritarvitamine ja ravimisõltuvus)

Pärast opioidide, näiteks Buprenorphine Neuraxpharmi korduvat manustamist võib välja kujuneda tolerantsus, füüsiline ja psühholoogiline ravimisõltuvus ning opioidide tarvitamise häire. Buprenorphine Neuraxpharmi kuritarvitamine või tahtlik väärkasutamine võib põhjustada üleannustamist ja/või surma. Opioidide tarvitamise häire risk on suurem patsientidel, kellel on isiklikus või pereanamneesis (vanemad või õed-vennad) ainete kuritarvitamisega seotud häired (sealhulgas alkoholitarvitamise häire), kes on suitsetajad, või patsiendid, kellel on anamneesis muid psüühikahäireid (nt depressioon, ärevus ja isiksushäired). Enne Buprenorphine Neuraxpharmiga ravi alustamist ja ravi ajal tuleb patsiendiga kokku leppida ravi eesmärkides ja ravi lõpetamise kavas (vt lõik 4.2).

Patsiente tuleb jälgida ravimit otsiva käitumise suhtes (nt liiga varased retsepti pikendamise palved). Seejuures tuleb üle vaadata ka samaaegselt kasutatavad opioidid ja psühhoaktiivsed ravimid (nt bensodiasepiinid). Patsientide puhul, kellel on opioidide tarvitamise häire nähud ja sümptomid, tuleb kaaluda konsultatsiooni sõltuvushäirete spetsialistiga. Serotoniinisündroom

Buprenorfiini ja teiste serotonergiliste ainete, nagu MAO inhibiitorid, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d), serotoniini ja noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid (SNRI-d) või tritsüklilised antidepressandid, samaaegne manustamine võib põhjustada serotoniinisündroomi, mis on potentsiaalselt eluohtlik seisund (vt lõik 4.5). Kui samaaegne ravi teiste serotonergiliste ainetega on kliiniliselt põhjendatud, on soovitatav patsienti hoolikalt jälgida, eriti ravi alustamisel ja annuse suurendamisel. Serotoniinisündroomi sümptomiteks võivad olla vaimse seisundi muutused, autonoomne ebastabiilsus, neuromuskulaarsed kõrvalekalded ja/või seedetrakti sümptomid. Serotoniinisündroomi kahtluse korral tuleb olenevalt sümptomite raskusest kaalutleda annuse vähendamist või ravi lõpetamist.

Hepatiit ja maksakahjustuse juhud

Väärkasutamise puhul, eriti intravenoossel kasutamisel, on teatatud tõsistest ägeda maksakahjustuse juhtudest (vt lõik 4.8). Neid maksakahjustusi on täheldatud peamiselt suurte annuste puhul ja need võivad olla tingitud mitokondriaalsest toksilisusest. Paljudel juhtudel võivad nii põhjustavate kui ka soodustavate teguritena esineda juba varem ilmnenud mitokondrite kahjustus (geneetiline haigus, maksaensüümide aktiivsuse muutused, B- või C-hepatiidi viiruse infektsioon, alkoholi kuritarvitamine, anoreksia, teiste potentsiaalselt hepatotoksiliste ravimite samaaegne manustamine) ja narkootikumi jätkuv süstimine. Viirushepatiidi suhtes positiivsetel patsientidel, kes kasutavad ka teisi ravimeid (vt lõik 4.5) ja/või kellel esineb maksafunktsiooni häire, on suurem maksakahjustuse tekke oht. Seega tuleb neid tegureid enne buprenorfiini väljakirjutamist ja ravi ajal kindlasti arvesse võtta (vt lõik 4.2). Maksakahjustuse kahtluse korral tuleb teha põhjalikum bioloogiline ja etioloogiline hindamine. Olenevalt hindamise tulemustest võib olla vajalik ravimpreparaadi manustamise ettevaatlik katkestamine, et vältida ärajätunähtude teket ja illegaalsete uimastite uuesti kasutama hakkamist. Ravi jätkamisel tuleb maksafunktsiooni hoolikalt jälgida.

Opioidi ärajätusündroomi vallandumine

Alustades ravi buprenorfiiniga, peab arst olema teadlik buprenorfiini osaliselt agonistlikust profiilist ja sellest, et see võib opioidisõltuvusega patsientidel esile kutsuda ärajätunähud, eriti kui seda manustatakse vähem kui 6 tundi pärast viimast heroiini või mõne muu lühitoimelise opioidi kasutamist; või kui seda manustatakse vähem kui 24 tundi pärast viimast metadooniannust (tulenevalt metadooni pikast poolväärtusajast). Patsiente tuleb metadoonilt buprenorfiinile ülemineku perioodil hoolikalt jälgida, kuna on teatatud ärajätunähtude esinemisest. Vältimaks ärajätunähtude vallandumist, on soovitatav alustada ravi buprenorfiiniga selgete ärajätunähtude esinemise korral (vt lõik 4.2). Ärajätunähtude teke võib olla seotud ka suboptimaalse annuse kasutamisega. Allergilised reaktsioonid

Nii kliinilistes uuringutes kui ka turuletulekujärgselt on teatatud ägedast ja kroonilisest ülitundlikkusest buprenorfiini suhtes. Kõige sagedasemad nähud ja sümptomid on lööve, nõgestõbi ja sügelus. Teatatud on bronhospasmi, angioödeemi ja anafülaktilise šoki juhtudest. Buprenorfiini suhtes esinenud ülitundlikkus on buprenorfiini kasutamise vastunäidustus.

Maksakahjustus

Maksakahjustuse mõju buprenorfiini farmakokineetikale hinnati turustamisjärgses ühekordse annuse uuringus. Kuna buprenorfiin metaboliseerub ulatuslikult, leiti, et mõõduka ja raske maksakahjustusega patsientidel on buprenorfiini plasmakontsentratsioon suurem. Patsiente tuleb jälgida buprenorfiini taseme tõusust põhjustatud toksilisuse või üleannustamise nähtude ja sümptomite suhtes. Mõõduka maksakahjustusega patsientidel tuleb buprenorfiini kasutada ettevaatusega. Raske maksapuudulikkusega patsientidel on buprenorfiini kasutamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3 ja 5.2). Neerukahjustus

Renaalne eliminatsioon võib olla pikenenud, kuna 30% manustatud annusest eritub neerude kaudu. Neerupuudulikkusega patsientidel akumuleeruvad buprenorfiini metaboliidid. Raske neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) annuse määramisel tuleb olla ettevaatlik (vt lõik 4.2 ja 5.2).

CYP3A4 inhibiitorid

Kasutamine koos tugevate CYP3A4 inhibiitoritega, nagu ketokonasool ja ritonaviir, võib buprenorfiini plasmakontsentratsiooni suurendada. Buprenorfiiniga ravitavaid patsiente tuleb hoolikalt jälgida ja kui nad saavad samal ajal tugevaid CYP3A4 inhibiitoreid, võib olla vajalik annuse vähendamine (vt lõik 4.5).

Üldised opioididega seotud hoiatused

Opioidid võivad põhjustada ortostaatilist hüpotensiooni. Opioidid võivad tõsta tserebrospinaalvedeliku rõhku, mis võib omakorda põhjustada krambihooge. Sarnaselt teiste opioididega tuleb olla ettevaatlik, kui buprenorfiini kasutatakse patsientidel, kellel on peavigastus, koljusisesed kahjustused ja suurenenud koljusisene rõhk või anamneesis krambihood. Opioidi tekitatud mioos, muutused teadvusetasemes või muutused haiguse sümptomiks oleva valu tajumisel võivad segada patsiendi seisundi hindamist või varjata kaasuva haiguse diagnoosi või kliinilist kulgu. Opioide tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on müksödeem, hüpotüreoos või neerupealise koore puudulikkus (nt Addisoni tõbi). Opioide tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on hüpotensioon, eesnäärme hüpertroofia või ureetra striktuur. On tõestatud, et opioidid tõstavad ühissapijuhasisest rõhku ja neid tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on sapiteede funktsiooni häire. Ettevaatlik tuleb olla opioidide manustamisel eakatele ja invaliidistunud patsientidele. Buprenorfiiniga koos ei soovitata kasutada II taseme analgeetikume, etüülmorfiini ja alkoholi (vt lõik 4.5). Teadaolevat toimet omavad abiained

Naatrium Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) ühes ravimkiles, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba”.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Mittesoovitatavad kombinatsioonid Alkohol Alkohol suurendab buprenorfiini sedatiivset toimet, mis võib muuta autojuhtimise ja masinate käsitsemise ohtlikuks. Vältige buprenorfiini võtmist koos alkohoolsete jookide või alkoholi sisaldavate ravimitega.

Buprenorfiini tuleb kasutada ettevaatlikult, kui seda manustatakse koos järgmiste ainetega

Rahustid, nagu bensodiasepiinid, gabapentinoidid või sarnased ained Opioidide samaaegne kasutamine sedatiivsete ravimitega, nagu bensodiasepiinid (nt diasepaam, temasepaam, alprasolaam), gabapentinoidid (nt pregabaliin, gabapentiin) või sarnased ained, nagu barbituraadid (nt fenobarbitaal) või kloraalhüdraat, suurendab sedatsiooni, respiratoorse depressiooni, kooma ja surma riski, kuna esineb aditiivne kesknärvisüsteemi pärssiv toime. Samaaegse kasutamise annused ja kestus peavad olema piiratud (vt lõik 4.4). Patsiente tuleb hoiatada, et selle ravimi võtmise ajal on äärmiselt ohtlik endale retseptita muretsetud bensodiasepiine manustada ning et bensodiasepiine tohib ravimpreparaadiga samaaegselt kasutada vaid arsti suuniste kohaselt (vt lõik 4.4). Teised kesknärvisüsteemi depressandid, näiteks teised opioidide derivaadid (nt metadoon, analgeetikumid ja köha pärssijad), teatud antidepressandid, sedatiivsed H1-retseptorite antagonistid, bensodiasepiinid, anksiolüütikumid, mis ei kuulu bensodiasepiinide hulka, neuroleptikumid, klonidiin ja sarnased ained Samaaegne kasutamine nende ainetega suurendab kesknärvisüsteemi depressiooni. Tähelepanuvõime languse tõttu võib autojuhtimine ja masinate käsitsemine ohtlikuks osutuda. Lisaks suureneb barbituraatide puhul respiratoorse depressiooni oht.

Naltreksoon ja nalmefeen Buprenorfiini farmakoloogilist toimet potentsiaalselt blokeerivad opioidantagonistid. Buprenorfiiniga ravitavatel opioidisõltuvusega patsientidel võib naltreksoon või nalmefeen põhjustada äkilise algusega pikaajaliste ja intensiivsete opioidide ärajätunähtude teket. Naltreksooni või nalmefeeniga ravitavatel patsientidel võib buprenorfiini manustamise ravitoime olla pärsitud.

Opioidanalgeetikumid, nt morfiin Piisava analgeesia saavutamine olla raskendatud, kui buprenorfiini saavatele patsientidele manustada opioidi täielikku agonisti. Ühtlasi kaasneb täieliku agonisti kasutamisega üleannustamise oht, eriti, kui püütakse buprenorfiini osalise agonisti toimet ületada või kui buprenorfiini plasmasisaldus langeb. Patsiente, kes vajavad ühtaegu analgeesiat ja opioidisõltuvusravi, saavad kõige paremini aidata multidistsiplinaarsed meeskonnad, kuhu kuuluvad nii valu- kui ka opioidisõltuvuse ravi spetsialistid.

Serotonergilised ravimid, nt MAO inhibiitorid, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d), serotoniini ja noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid (SNRI-d) või tritsüklilised antidepressandid Risk serotoniinisündroomi (potentsiaalselt eluohtliku seisundi) tekkeks on suurenenud (vt lõik 4.4).

CYP3A4 inhibiitorid Buprenorfiini ja ketokonasooli (tugev CYP3A4 inhibiitor) koostoimeuuringus suurenesid buprenorfiini Cmax ja AUC (kontsentratsioonikõvera alune pindala) vastavalt ligikaudu 50% ja 70%, vähemal määral suurenesid norbuprenorfiini Cmax ja AUC. Buprenorfiini saavaid patsiente tuleb hoolikalt jälgida ja selle kombineerimisel tugevate CYP3A4 inhibiitoritega (nt proteaasi inhibiitorid, nagu ritonaviir, nelfinaviir või indinaviir, või asoolide rühma kuuluvad antimükootikumid, nagu ketokonasool, itrakonasool, vorikonasool või posakonasool) võib olla vajalik annuse vähendamine. CYP3A4 indutseerijad Tervete vabatahtlikega läbi viidud kliinilises uuringus vähenes buprenorfiini kasutamisel koos rifampitsiini või rifabutiiniga buprenorfiini plasmakontsentratsioon vastavalt 70% ja 35% ning ärajätusümptomid tekkisid 50%-l 12 vabatahtlikust. Seetõttu on soovitatav buprenorfiini saavaid patsiente CYP3A4 indutseerijate (nt fenobarbitaal, karbamasepiin, fenütoiin, rifampitsiin) samaaegsel manustamisel hoolikalt jälgida ning buprenorfiini või CYP3A4 indutseerija annust vajadusel kohandada.

Antikolinergilised ained või antikolinergilise toimega ravimid Buprenorfiini samaaegne manustamine antikolinergiliste ainetega või antikolinergilise toimega ravimitega (nt tritsüklilised antidepressandid, antihistamiinid, antipsühhootikumid, lihasrelaksandid, parkinsonismivastased ravimid) võib põhjustada antikolinergiliste kõrvaltoimete tugevnemist.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Buprenorfiini kasutamise kohta rasedatel andmed puuduvad või on piiratud hulgal. Loomkatsed ei näita kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Buprenorfiini tohib raseduse ajal kasutada ainult juhul, kui võimalik kasu ületab võimalikku ohtu lootele. Buprenorfiini krooniline kasutamine ema poolt raseduse lõpus mis tahes annuses võib põhjustada vastsündinul ärajätusündroomi (heledahäälne nutt, kehv söömine, ebanormaalne uni, ärrituvus, treemor, hüpertoonia, müokloonus või krambid). Selle sündroomi avaldumine võib edasi lükkuda mitu tundi kuni paar päeva pärast sündi. Vastsündinutel on teatatud ka respiratoorsete häirete juhtudest. Kui ema ravitakse kuni raseduse lõpuni, tuleb kaaluda vastsündinu jälgimist esimestel sünnijärgsetel päevadel.

Imetamine Rinnapiima eritub väga väike kogus buprenorfiini ja selle metaboliiti. Need kogused ei ole piisavad, et vältida ärajätusündroomi, mis võib rinnaga toidetavatel imikutel hilinemisega avalduda. Imetamist võib buprenorfiiniga ravitud patsientidel kaaluda pärast individuaalsete riskitegurite hindamist.

Fertiilsus Andmed buprenorfiini toime kohta inimese fertiilsusele on piiratud. Hiirtel läbi viidud farmakoloogiliste annuste uuringus on ravitud loomadel esinenud tõendatud munandite atroofia ja tubulaarne mineralisatsioon. Rottidel läbi viidud uuringutes ei täheldatud kahjulikku toimet fertiilsusele, kuid täheldati poegimisraskusi (vt lõik 5.3).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Buprenorfiini manustamine opioidisõltuvusega patsientidele mõjutab kergelt kuni mõõdukalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Ravimpreparaat võib põhjustada uimasust, pearinglust või mõtlemishäireid, seda eriti ravi alustamise ja annuse kohandamise ajal. Kui ravimit manustada koos alkoholi või kesknärvisüsteemi depressantidega, on toime reaktsioonikiirusele tõenäoliselt tugevam (vt lõik 4.4 ja 4.5). Patsiente tuleb hoiatada autojuhtimise või ohtlike masinate käsitsemise eest, kui buprenorfiin peaks mõjutama nende võimet nimetatud tegevusi sooritada.

4.8 Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte Kesksetes kliinilistes uuringutes olid kõige sagedamad raviga seotud kõrvaltoimed tavalised ravimi ärajätunähud (s.t unetus, peavalu, iiveldus, hüperhidroos ja valu).

Kõrvaltoimete tabel Tabelis 1 on kokku võetud kõrvaltoimed, millest teatati buprenorfiiniga ravitud patsientidel (n=103) suurema esinemissagedusega võrreldes platseeboga (n=107). Alltoodud võimalike kõrvaltoimete esinemissagedused on liigitatud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Tabel 1. Kesksetes kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgse järelevalve käigus täheldatud

Organsüsteemi klass Väga sage Sage Harv Teadmata

Infektsioonid ja infektsioon farüngiit hambakaaries infestatsioonid

Immuunsüsteemi ülitundlikkus- häired reaktsioonid

Psühhiaatrilised unetus erutus hallutsinatsioonid ravimisõltuvus häired ärevus

Närvisüsteemi häired peavalu migreen

Vaskulaarsed häired ortostaatiline Respiratoors düspnoe respiratoorne ed, rindkere depressioon ja mediastiinu mi häired

Seedetrakti häired iiveldus kõhukinnisus,

Maksa ja sapiteede transaminaaside häired aktiivsuse

Naha ja hüperhidroos nahaaluskoe kahjustused

Lihaste, luustiku ja lihaskrambid sidekoe kahjustused

Reproduktiivse düsmenorröa süsteemi ja leukorröa rinnanäärme häired Üldised häired ja ravimi asteenia ravimi manustamiskoha ärajätusündr ärajätusündr reaktsioonid oom, oom

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Ravimisõltuvus Buprenorphine Neuraxpharmi keelealuste ravimkilede korduv kasutamine võib põhjustada ravimisõltuvust, seda ka terapeutiliste annuste korral. Ravimisõltuvuse risk võib varieeruda olenevalt patsiendi individuaalsetest riskiteguritest, annusest ja opioidravi kestusest (vt lõik 4.4).

Respiratoorne depressioon Esinenud on respiratoorset depressiooni. Teatatud on mitmest surmaga lõppenud respiratoorse depressiooni juhtumist, mis esinesid peamiselt buprenorfiini kasutamisel koos bensodiasepiinidega (vt lõik 4.5) või kui buprenorfiini ei kasutatud vastavalt ettekirjutusele. Surmajuhtumeid on esinenud ka seoses buprenorfiini manustamisega koos teiste kesknärvisüsteemi depressantidega, nagu alkohol või teised opioidid (vt lõik 4.4 ja 4.5). Ravimi ärajätusündroom vastsündinul Raseduse ajal buprenorfiini saanud naiste vastsündinud lastel on teatatud vastsündinu ärajätusündroomi esinemisjuhtudest. Sündroom võib olla kergem ja pikaajalisem kui lühitoimeliste μ- (müü-)opioidide täielike agonistide korral. Sündroomi iseloom võib varieeruda sõltuvalt ema uimastitarbimise ajaloost (vt lõik 4.6).

Ülitundlikkusreaktsioonid Kõige sagedasemad ülitundlikkuse nähud ja sümptomid on lööve, nõgestõbi ja sügelus. Teatatud on bronhospasmi, respiratoorse depressiooni, angioödeemi ja anafülaktilise šoki juhtudest.

Transaminaaside aktiivsuse suurenemine, hepatiit, ikterus Maksa transaminaaside aktiivsuse suurenemine ja hepatiit koos ikterusega, mis on üldiselt hästi taandunud (vt lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada riikliku teavitamissüsteemi (vt V lisa) kaudu.

4.9 Üleannustamine

Osalise opioidiagonisti omaduste tõttu näib buprenorfiinil olevat teoreetiliselt suur ohutusvaru.

Sümptomid Kesknärvisüsteemi depressioonist tingitud respiratoorne depressioon on üleannustamise korral esmaseks sekkumist nõudvaks sümptomiks, sest see võib põhjustada hingamisseiskust ja surma (vt lõik 4.4). Üleannustamise nähtudeks võivad olla ka sedatsioon, mioos, hüpotensioon, iiveldus ja oksendamine. Ravi Üleannustamise korral tuleb rakendada üldisi abimeetmeid, sealhulgas patsiendi respiratoorse ja kardiaalse seisundi hoolikat jälgimist. Rakendada tuleb respiratoorse depressiooni sümptomaatilist ravi ja standardseid intensiivravi võtteid. Tuleb veenduda, et hingamisteed oleks vabad ja kasutada vajadusel abistavat või kontrollitud ventilatsiooni. Patsient tuleb viia osakonda, kus on olemas kõik elustamiseks vajalikud vahendid. Kui patsient oksendab, tuleb vältida oksemassi aspiratsiooni hingamisteedesse. Soovitatav on kasutada süstitavat opioidi antagonisti (s.t naloksooni), kuigi naloksooni toime buprenorfiini põhjustatud hingamisega seotud sümptomite taandamisele võib olla üsna tagasihoidlik, kuna buprenorfiin seotakse suurel määral morfiiniretseptoritega. Naloksooni kasutamisel tuleb üleannustamisest tingitud toimete kõrvaldamiseks vajaliku ravi ja meditsiinilise jälgimise kestuse määramisel arvestada buprenorfiini pika toimeajaga. Naloksooni elimineerimine toimub buprenorfiiniga võrreldes kiiremini, võimaldades eelnevalt kontrolli alla saadud buprenorfiini üleannustamise sümptomite taasteket, nii et vajalik võib olla infusiooni jätkamine. Jätkuva intravenoosse infusiooni kiirused tuleb tiitrida vastavalt patsiendi ravivastusele. Kui infusioon ei ole võimalik, võib vajalik olla naloksooni korduv annustamine.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: teised närvisüsteemi toimivad ained, opioidisõltuvuse raviks kasutatavad ained ATC-kood: N07BC01

Toimemehhanism Buprenorfiin on opioidi osaline agonist / antagonist, mis seondub ajus μ-(müü-) ja κ- (kapa-) opioidretseptoritega. Selle toime opioidisõltuvuse säilitusravis on tingitud selle aeglaselt pöörduvast seondumisest µ-retseptoritega, mis pikema aja jooksul võib vähendada sõltuvuses olevate patsientide vajadust uimastite järele.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Esmase metabolismi läbib suukaudselt manustatud buprenorfiin peensooles ja maksas N- dealküülimise ja glükurokonjugatsiooni teel. Seetõttu ei sobi see ravimpreparaat suukaudseks manustamiseks.

Maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse 90 minutit pärast keelealust manustamist. Maksimaalse annuse ja kontsentratsiooni suhe on annusest sõltuv, kuid mitte annusega proportsionaalne annusevahemikus 2 mg kuni 24 mg buprenorfiini. Buprenorfiini plasmakontsentratsioon suurenes buprenorfiini keelealuse annuse suurendamisel.

Tabel 2. Buprenorfiini keskmised (standardhälve) farmakokineetilised parameetrid Cmax pg/ml 604,65 (214) 8191,85 (2978) Tmax*(h) 1,38 1,00 AUC h ×pg/ml 3338,51 (992) 48051,47 (13179) 0–72 h *Mediaan

Jaotumine Buprenorfiini imendumisele järgneb kiire jaotumisfaas (jaotumise poolväärtusaeg on 2 kuni 5 tundi). Metabolism Buprenorfiin metaboliseerub lähtemolekuli ja dealküülitud metaboliidi 14-N-dealküülimise ja glükurokonjugatsiooni teel. Kliinilised andmed kinnitavad, et buprenorfiin metaboliseerub eelkõige N- dealküülimise teel CYP3A4 toimel. N-dealkübuprenorfiin on μ-agonist, millel on väike sisemine aktiivsus.

Eliminatsioon Buprenorfiini eliminatsioon on bi- või trieksponentsiaalne, pika terminaalse eliminatsioonifaasiga 20...25 tundi, osaliselt buprenorfiini tagasiimendumise tõttu konjugeeritud derivaadi sooltes toimuva hüdrolüüsi järel ja osaliselt molekuli väga lipofiilse olemuse tõttu. 0,4 mg ja 8 mg annuste puhul täheldatud poolväärtusaja mediaan oli vastavalt 25,37 ja 26,45 tundi.

Eritumine Buprenorfiin eritatakse peamiselt väljaheitega glükurokonjugeeritud metaboliitide biliaarse eritumise teel (70%), ülejäänud osa eritub uriiniga.

Erirühmad

Maksakahjustus Buprenorfiin metaboliseerub ulatuslikult maksas ja leiti, et maksakahjustusega patsientidel on buprenorfiini plasmakontsentratsioon suurem kui tervetel uuringus osalejatel. Tabel 3 võtab kokku kliinilise uuringu tulemused, kus määrati buprenorfiini kontsentratsioon tervetel patsientidel ja erineva raskusastmega maksakahjustusega patsientidel pärast ühe buprenorfiini/naloksooni 2 mg / 0,5 mg keelealuse tableti manustamist.

Tabel 3. Maksakahjustuse mõju buprenorfiini farmakokineetilistele näitajatele pärast buprenorfiini/naloksooni manustamist (muutus võrreldes tervete isikutega) FK parameetrid Kerge Mõõdukas Raske Buprenorfiin C 1,2-kordne 1,1-kordne 1,7-kordne max AUC Kontrollrühmaga 1,6-kordne 2,8-kordne viimane Kokkuvõttes suurenes buprenorfiini plasmakontsentratsioon raske maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel ligikaudu kolm korda.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Nelja liigi (närilised ja mittenärilised) nelja erineva manustamisviisiga korduvtoksilisuse uuringud ei ole näidanud kliiniliselt asjakohast elementi. Ühes koertel läbi viidud üheaastases suukaudse manustamise uuringus täheldati väga suure annuse (75 mg/kg) korral kahjulikku toimet maksale.

Rottidel ja küülikutel läbi viidud teratoloogilised uuringud lubavad järeldada, et buprenorfiin ei ole embrüotoksiline ega teratogeenne. Rottidel ei ole täheldatud kahjulikku toimet fertiilsusele, kuid sellel liigil on intramuskulaarse ja suukaudse manustamise teel täheldatud suurt peri- ja postnataalset suremust poegimisraskuste ja häiritud imetamisfunktsiooni tõttu.

Standardsetes katseseeriates ei ole leitud tõendeid genotoksilise potentsiaali kohta.

Kantserogeensusuuringud hiirtel ja rottidel näitavad, et eri kasvajatüüpide esinemissageduses kontrollrühma ja buprenorfiiniga ravitud loomade vahel erinevusi ei ole. Siiski esines ühes farmakoloogiliste annustega läbi viidud hiirte uuringus ravimit saanud loomadel tõendatud munandite atroofia ja tubulaarne mineralisatsioon.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Hüpromelloos Maltodekstriin Polüsorbaat 20 Karbomeer Glütserool Titaandioksiid (E 171) Naatriumtsitraat Sidrunhappemonohüdraat Osaliselt dementoliseeritud mündiõli Sukraloos Butüülhüdroksütolueen (E 321) Butüülhüdroksüanisool (E 320) Trükitint (hüpromelloos, propüleenglükool (E 1520), must raudoksiid (E 172))

Buprenorphine Neuraxpharm 0,4 mg keelealused ravimkiled

Kollane raudoksiid (E 172)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

Buprenorphine Neuraxpharm 0,4 mg keelealune ravimkile 2 aastat

Buprenorphine Neuraxpharm 4 mg, 6 mg, 8 mg keelealune ravimkile 30 kuud

6.4 Säilitamise eritingimused

Buprenorphine Neuraxpharm 0,4 mg keelealune ravimkile Hoida temperatuuril kuni 30 °C originaalpakendis valguse eest kaitstult.

Buprenorphine Neuraxpharm 4 mg, 6 mg, 8 mg keelealune ravimkile Hoida originaalpakendis valguse eest kaitstult. See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Iga keelealune ravimkile on pakitud kahekihilisse kolmekordse laminaatfooliumiga kuumsuletud lastekindlasse üksikkotikesse. Iga kolmekordne laminaatfoolium koosneb 12 mikromeetrisest polüetüleentetraftalaadist, 12 mikromeetrisest alumiiniumfooliumist ja 60 mikromeetrisest eemaldatavast polüetüleenist. Karbis on 7, 28, 49 või 56 lastekindlatesse üksikkotikestesse pakitud keelealust ravimkilet. Pakendi suurused: 7, 28, 49 või 56 keelealust ravimkilet.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Väärkasutamise ja (eriti laste) juhusliku kokkupuute vältimiseks hoida ravimpreparaat varjatud ja kättesaamatus kohas.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Neuraxpharm Pharmaceuticals, S.L. Avda. Barcelona 69 08970 Sant Joan Despí – Barcelona Hispaania

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/24/1809/001 (0,4 mg × 7) EU/1/24/1809/002 (0,4 mg × 28) EU/1/24/1809/003 (0,4 mg × 56) EU/1/24/1809/004 (4 mg × 7) EU/1/24/1809/005 (4 mg × 28) EU/1/24/1809/006 (4 mg × 56) EU/1/24/1809/007 (6 mg × 7) EU/1/24/1809/008 (6 mg × 28) EU/1/24/1809/009 (6 mg × 56) EU/1/24/1809/010 (8 mg × 7) EU/1/24/1809/011 (8 mg × 28) EU/1/24/1809/012 (8 mg × 56) EU/1/24/1809/013 (0,4 mg × 49) EU/1/24/1809/014 (4 mg × 49) EU/1/24/1809/015 (6 mg × 49) EU/1/24/1809/016 (8 mg × 49)

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 19. detsember 2024

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne teave selle ravimpreparaadi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti kodulehel https://www.ema.europa.eu.

A. RAVIMIPARTII KASUTAMISEKS VABASTAMISE EEST VASTUTAV(AD) TOOTJA(D)

B. HANKE- JA KASUTUSTINGIMUSED VÕI PIIRANGUD

C. MÜÜGILOA MUUD TINGIMUSED JA NÕUDED

D. RAVIMPREPARAADI OHUTU JA EFEKTIIVSE KASUTAMISE TINGIMUSED JA PIIRANGUD

A. RAVIMIPARTII KASUTAMISEKS VABASTAMISE EEST VASTUTAV(AD) TOOTJA(D) Ravimipartii kasutamiseks vabastamise eest vastutava(te) tootja(te) nimi ja aadress

neuraxpharm Arzneimittel GmbH Elisabeth-Selbert-Straße 23 40764 Langenfeld – Saksamaa

B. HANKE- JA KASUTUSTINGIMUSED VÕI PIIRANGUD

Piiratud tingimustel väljastatav retseptiravim (vt I lisa: Ravimi omaduste kokkuvõte, lõik 4.2).

C. MÜÜGILOA MUUD TINGIMUSED JA NÕUDED

• Perioodilised ohutusaruanded

Nõuded asjaomase ravimi perioodiliste ohutusaruannete esitamiseks on sätestatud direktiivi 2001/83/EÜ artikli 107c punkti 7 kohaselt liidu kontrollpäevade loetelus (EURD loetelu) ja iga hilisem uuendus avaldatakse Euroopa ravimite veebiportaalis.

D. RAVIMPREPARAADI OHUTU JA EFEKTIIVSE KASUTAMISE TINGIMUSED JA PIIRANGUD

• Riskijuhtimiskava

Müügiloa hoidja peab nõutavad ravimiohutuse toimingud ja sekkumismeetmed läbi viima vastavalt müügiloa taotluse moodulis 1.8.2 esitatud kokkulepitud riskijuhtimiskavale ja mis tahes järgmistele ajakohastatud riskijuhtimiskavadele.

Ajakohastatud riskijuhtimiskava tuleb esitada:

• Euroopa Ravimiameti nõudel;
• kui muudetakse riskijuhtimissüsteemi, eriti kui saadakse uut teavet, mis võib oluliselt mõjutada riski/kasu suhet, või kui saavutatakse oluline (ravimiohutuse või riski minimeerimise) eesmärk.

VÄLISPAKENDIL PEAVAD OLEMA JÄRGMISED ANDMED

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Buprenorphine Neuraxpharm 0,4 mg keelealused ravimkiled Buprenorphine Neuraxpharm 4 mg keelealused ravimkiled Buprenorphine Neuraxpharm 6 mg keelealused ravimkiled Buprenorphine Neuraxpharm 8 mg keelealused ravimkiled

buprenorfiin

2. TOIMEAINE(TE) SISALDUS

Iga keelealune ravimkile sisaldab 0,4 mg buprenorfiini (vesinikkloriidina)

Iga keelealune ravimkile sisaldab 4 mg buprenorfiini (vesinikkloriidina) Iga keelealune ravimkile sisaldab 6 mg buprenorfiini (vesinikkloriidina) Iga keelealune ravimkile sisaldab 8 mg buprenorfiini (vesinikkloriidina)

3. ABIAINED

4. RAVIMVORM JA PAKENDI SUURUS

Keelealune ravimkile

7 keelealust ravimkilet 28 keelealust ravimkilet 49 keelealust ravimkilet 56 keelealust ravimkilet

5. MANUSTAMISVIIS JA -TEE(D)

Enne ravimi kasutamist lugege pakendi infolehte. Ainult keelealuseks kasutamiseks. Ärge neelake alla ega närige. Hoidke ravimkilet keele all kuni selle täieliku lahustumiseni.

6. ERIHOIATUS, ET RAVIMIT TULEB HOIDA LASTE EEST VARJATUD JA

KÄTTESAAMATUS KOHAS

Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

7. TEISED ERIHOIATUSED (VAJADUSEL)

8. KÕLBLIKKUSAEG

9. SÄILITAMISE ERITINGIMUSED

Buprenorphine Neuraxpharm 0,4 mg keelealune ravimkile Hoida temperatuuril kuni 30 °C originaalpakendis valguse eest kaitstult.

Buprenorphine Neuraxpharm 4 mg, 6 mg, 8 mg keelealune ravimkile Hoida originaalpakendis valguse eest kaitstult.

10. ERINÕUDED KASUTAMATA JÄÄNUD RAVIMPREPARAADI VÕI SELLEST

TEKKINUD JÄÄTMEMATERJALI HÄVITAMISEKS, VASTAVALT VAJADUSELE

11. MÜÜGILOA HOIDJA NIMI JA AADRESS

Neuraxpharm Pharmaceuticals, S.L. Avda. Barcelona 69 08970 Sant Joan Despí Barcelona – Hispaania

12. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/24/1809/001 (0,4 mg × 7) EU/1/24/1809/002 (0,4 mg × 28) EU/1/24/1809/003 (0,4 mg × 56)

EU/1/24/1809/004 (4 mg × 7) EU/1/24/1809/005 (4 mg × 28) EU/1/24/1809/006 (4 mg × 56) EU/1/24/1809/007 (6 mg × 7) EU/1/24/1809/008 (6 mg × 28) EU/1/24/1809/009 (6 mg × 56) EU/1/24/1809/010 (8 mg × 7) EU/1/24/1809/011 (8 mg × 28) EU/1/24/1809/012 (8 mg × 56) EU/1/24/1809/013 (0,4 mg × 49) EU/1/24/1809/014 (4 mg × 49) EU/1/24/1809/015 (6 mg × 49) EU/1/24/1809/016 (8 mg × 49)

13. PARTII NUMBER

14. RAVIMI VÄLJASTAMISTINGIMUSED

15. KASUTUSJUHEND

16. TEAVE BRAILLE’ KIRJAS (PUNKTKIRJAS)

Buprenorphine Neuraxpharm 0,4 mg

Buprenorphine Neuraxpharm 4 mg Buprenorphine Neuraxpharm 6 mg Buprenorphine Neuraxpharm 8 mg

17. AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – 2D-vöökood

Lisatud on 2D-vöötkood, mis sisaldab ainulaadset identifikaatorit.

18. AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – INIMLOETAVAD ANDMED

PC SN NN

MINIMAALSED ANDMED, MIS PEAVAD OLEMA VÄIKESEL VAHETUL SISEPAKENDIL

{Kotike}

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS JA MANUSTAMISTEE(D)

Buprenorphine Neuraxpharm 0,4 mg keelealused ravimkiled Buprenorphine Neuraxpharm 4 mg keelealused ravimkiled Buprenorphine Neuraxpharm 6 mg keelealused ravimkiled Buprenorphine Neuraxpharm 8 mg keelealused ravimkiled

buprenorfiin Keelealune

2. MANUSTAMISVIIS

1. kotikese asend

2. kotikese avamiseks murdke kotike mööda punktiirjoont tagasi. 3. hoidke ringi juurest ja rebige suunaga alla, et kotike avada.

Enne ravimi kasutamist lugege pakendi infolehte.

3. KÕLBLIKKUSAEG

4. PARTII NUMBER

5. PAKENDI SISU KAALU, MAHU VÕI ÜHIKUTE JÄRGI

1 keelealune ravimkile

6. MUU