Buprenorphine g.l. pharma - keelealune tablett (2mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Buprenorphine G.L. Pharma, 2 mg keelealused tabletid

Buprenorphine G.L. Pharma, 4 mg keelealused tabletid

Buprenorphine G.L. Pharma, 8 mg keelealused tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Buprenorphine G.L. Pharma 2 mg keelealused tabletid

Iga tablett sisaldab 2,16 mg buprenorfiinvesinikkloriidi, mis vastab 2 mg buprenorfiini alusele. Teadaolevat toimet omav abiaine: veevaba laktoos (45,453 mg).

Buprenorphine G.L. Pharma 4 mg keelealused tabletid

Iga tablett sisaldab 4,32 mg buprenorfiinvesinikkloriidi, mis vastab 4 mg buprenorfiini alusele. Teadaolevat toimet omav abiaine: veevaba laktoos (91,086 mg).

Buprenorphine G.L. Pharma 8 mg keelealused tabletid

Iga tablett sisaldab 8,64 mg buprenorfiinvesinikkloriidi, mis vastab 8 mg buprenorfiini alusele. Teadaolevat toimet omav abiaine: veevaba laktoos (182,171 mg).

INN. Buprenorphinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Keelealune tablett.

Buprenorphine G.L. Pharma 2 mg keelealused tabletid

Valged, ovaalsed, lamedad, kaldservadega tabletid, pikkusega 10 mm ja laiusega 5 mm..

Buprenorphine G.L. Pharma 4 mg keelealused tabletid

Valged, ovaalsed, lamedad, kaldservadega tabletid, poolitusjoonega mõlemal küljel, pikkusega 12 mm ja laiusega 6 mm.

Poolitusjoon ei ole ette nähtud tableti poolitamiseks.

Buprenorphine G.L. Pharma 8 mg keelealused tabletid

Valged, ovaalsed, lamedad, kaldservadega tabletid, poolitusjoonega mõlemal küljel, pikkusega 14 mm ja laiusega 7 mm.

Poolitusjoon ei ole ette nähtud tableti poolitamiseks.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Opioidsõltuvuse asendusravi meditsiinilise jälgimise, sotsiaalse ja psühholoogilise abi raames. Ravim on mõeldud kasutamiseks 18-aastastel ja vanematel patsientidel, kes on andnud nõusoleku sõltuvuse raviks.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

See ravim on ainult suukaudseks manustamiseks ja seda ei tohi süstida.

Patsiendid vajavad hoolikat jälgimist ja toetamist.

Ravi peab toimuma sellise arsti järelvalve all, kes omab kogemust sõltuvushäirega patsientide ravi ja jälgimise osas.

Ravi alguses on nõutav järelvalve vähemalt üks kord nädalas.

Kuritarvitamise riski vähendamiseks on soovitatav ravimit manustada arsti vastuvõturuumis/apteegis ning järelvalve all. Ravimi igapäevane manustamine arsti vastuvõturuumis/apteegis peab olema standard ning ainult erandina võib sellest kõrvale kalduda (nt töögraafiku tõttu).

Induktsioonravi

Algannus on 0,8...4 mg manustatuna ühekordse ööpäevase annusena.

Kui vajalik algannus on väiksem kui 2 mg, tuleb kasutada teist ravimit, sest Buprenorphine G.L. Pharma on saadaval toimeaine sisaldusega 2 mg, 4 mg ja 8 mg.

−Opioidsõltlased, kes pole läbinud võõrutusravi.

Ravi alguses tuleb buprenorfiini annus manustada vähemalt 4 tundi pärast viimast opioidi kasutamist või siis, kui tekivad esimesed ärajätunähud.

−Metadooniga ravitavad patsiendid.

Enne ravi alustamist buprenorfiiniga tuleb metadooni annust vähendada maksimaalselt 30 mg-ni ööpäevas. Buprenorfiin võib esile kutsuda ärajätunähud metadoonist sõltuvatel patsientidel.

Üleminek asendusravilt metadooniga teisele toimeainele peab alati toimuma eelnevat asendusravi läbi viinud arsti ja uut ravi alustava arsti koostöös, kes peavad ühiselt määratlema edasise ravikäigu.

Annuse kohandamine ja säilitusannus

Buprenorfiini annust tuleb progresseeruvalt suurendada vastavalt individuaalse patsiendi kliinilisele ravivastusele; maksimaalset lubatud ühekordset annust, 24 mg ööpäevas, ei tohi ületada. On soovitatav väljastada patsiendile ravimit ühe annuse kaupa iga päev.

Annuse vähendamine ja ravi lõpetamine

Pärast rahuldava stabilisatsiooniperioodi saavutamist peab annust järk-järgult vähendama kokkuleppel patsiendiga ja hoolika järelvalve all, kuni ravi täieliku lõpetamiseni.

2 mg, 4 mg ja 8 mg keelealuste tablettide olemasolu võimaldab annust järk-järgult vähendada. Vajadusel vähendada annust aeglasemalt, väiksemate astmetena, tuleb kasutada teisi buprenorfiini keelealuseid tablette, mille toimeainesisaldus on väiksem. Pärast ravi lõpetamist buprenorfiiniga tuleb patsiente jälgida võimaliku retsidiivi tõttu.

Asendusravi määramiseks tuleb kasutada narkootilise aine retsepti, märkides sellele “asendusraviks” ja vajadusel “väljastada apteegis ühe annuse kaupa iga päev ”.

Annust tohib muuta ainult raviarst koostöös ravi alustanud arstiga.

Kahjustatud maksatalitlusega patsiendid

Maksakahjustuse mõju buprenorfiini farmakokineetikale ei ole teada. Toimeaine metaboliseerub suurel määral, mistõttu võib eeldada, et keskmise ja raske maksakahjustusega patsientidel on ravimi kontsentratsioon vereplasmas kõrgem. Maksapuudulikkusega patsientidel võib buprenorfiini farmakokineetika olla muutunud, mistõttu soovitatakse kerge ja keskmise maksakahjustusega patsientidel väiksemat algannust ja hoolikat annuse tiitrimist (vt lõik 5.2).

Kahjustatud neerutalitlusega patsiendid

Neerupuudulikkusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik. Raske neerukahjustusega (CLCR < 30 ml/min) patsientide puhul tuleb olla ettevaatlik (vt lõik 5.2).

Noorukid

Buprenorphine G.L. Pharma’t ei soovitata kasutada noorukitel (vanuses kuni 18 aastat), sest ravikogemus nende patsientidega ei ole piisav.

Manustamisviis

Manustatakse sublingvaalselt. Arst peab hoiatama patsiente, et sublingvaalne manustamine on ainuke efektiivne ja hästi talutav ravimi manustamise moodus. Tabletti tuleb hoida keele all, kuni see on lahustunud (toimub tavaliselt 5 kuni 10 minuti jooksul).

Tablette ei tohi lahustada ja süstida, sest see võib põhjustada tõsiseid kõrvaltoimeid, mis võivad lõppeda surmaga (hingamise pärssimine, raske maksakahjustus) ja raskeid kohalikke reaktsioone, mõnikord koos septilise reaktsiooniga.

Hoiatus

Buprenorphine G.L. Pharma on ette nähtud ainult opioidsõltuvuse raviks.

Raviarst peab arvestama kuritarvitamise ja väärkasutamise riskiga (nt i.v. manustamine), eriti ravi alguses.

Diversioon

Diversiooni all mõeldakse buprenorfiini sattumist illegaalsele turule kas patsientide endi või selliste isikute kaudu, kes hangivad ravimit patsientidelt või apteekidest varguse teel. Selline diversioon võib põhjustada uute, primaarse sõltuvusainena buprenorfiini kasutavate sõltlaste teket ning sellega kaasnevat üleannustamise, vere kaudu levivate viirushaiguste leviku, hingamise pärssimise ja maksakahjustuse tekke riski.

Kui ravimsõltuvus on kestnud vähem kui ühe aasta või patsiendi vanus on vähem kui 20 aastat, tuleb eriti hoolikalt kaaluda asendusravi vajalikkust.

Asendusravi võib alustada ainult pärast patsiendi teavitamist ravi kõikidest aspektidest ja teadva nõusoleku allkirjastamist patsiendi poolt. Enne ravi alustamist buprenorfiiniga peab patsiendi opiodsõltuvus olema kinnitatud uriini opiaatide sõeluuringu positiivse tulemusega.

Ravi alustamisel Buprenorphine G.L. Pharma’ga peab arst olema teadlik buprenorfiinmolekuli osalisest agonistlikust toimest. Buprenorfiin seondub müü- ja kapa-opiodretseptoritega ning võib vallandada ärajätusümptomite tekke opioidsõltuvusega patsientidel.

Ravi tulemus sõltub nii määratud annusest kui ka rakendatavatest kombineeritud meetmetest (meditsiinilistest, psühholoogilistest, sotsiaalsetest ja õpetuslikest meetmetest) patsiendi ravis.

Buprenorphine G.L. Pharma keelealuseid tablette on soovitatav määrata ainult piiratud ajavahemikuks. See lihtsustab annuse kohaldamist, parandab ravikoostööd ja vähendab kuritarvitamise või väärkasutamise (peamiselt i.v. manustamine) riski.

Asendusravi ajal peab regulaarselt kontrollima (analüüsimaterjali kogumine järelvalve all) opiaatide (sh kvantitatiivne määramine), barbituraatide, metakvolooni ja bensodiasepiinide, vajadusel ka kokaiini ja amfetamiini ning nende metaboliitide sisaldust patsiendi uriinis. Patsiente tuleb uurida nõelatorke jälgede suhtes.

Patsientidel võib olla valusümptomeid ka asendusravi ajal. Pärast somaatilise korrelatsiooni kindlakstegemist tuleb täiendavalt manustada analgeetikume ravimsõltuvusega tegelevas raviasutuses.

Ravi katkestamine võib põhjustada ärajätusündroomi, mis võib olla hilinenud.

Hingamise pärssimine.

On teatatud mõnest surmajuhtumist hingamise pärssimise tõttu, eriti buprenorfiini kasutamisel koos bensodiasepiinide ja alkoholiga (vt lõik 4.5) või buprenorfiini väärkasutamise korral (nt parenteraalne manustamine).

Hepatiit, maksakahjustused

On teatatud tõsistest ägeda maksakahjustuse juhtudest väärkasutamise, eriti intravenoosse manustamise puhul (vt lõik 4.8). Maksakahjustust on enamasti täheldatud suurte annuste korral ja see võib olla tingitud mitokondriaalsest toksilisusest. Olemasolev või omandatud mitokondriaalne kahjustus (geneetiline haigus, viirusinfektsioonid (eriti krooniline C-hepatiit), alkoholi liigtarvitamine, anoreksia ja assotsieerunud mitokondriaalsed toksiinid (nt atsetüülsalitsüülhape, isoniasiid, valproaat, amiodaroon, antiretroviraalsed nukleosiidi analoogid) võivad soodustada maksakahjustuste teket. Neid tegureid peab arvestama enne ravi Buprenorphine G.L. Pharma’ga ja ravi ajal. Kui on maksa kõrvalnähu kahtlus ja põhjuslik seos ei ole teada, on vajalik edasine uuring. Sõltuvalt uuringutulemustest võib ravi Buprenorphine G.L. Pharma’ga ettevaatlikult lõpetada, et vältida ärajätusündroomi ja takistada sõltuvuse taasteket. Kui ravi jätkatakse, tuleb maksatalitlust hoolikalt jälgida.

Buprenorfiin võib põhjustada opioidide ärajätusümptomeid, kui seda manustada sõltuvuses patsiendile vähem kui 4 tundi pärast viimast heroiini või muu lühitoimelise opioidi manustamist või kui seda manustada vähem kui 24 tundi pärast viimast metadooni annust (vt lõik 4.2). Ärajätunähud võivad olla seotud ka subobtimaalse annusega.

Buprenorfiin võib põhjustada uimasust, mida võivad süvendada teised tsentraalselt toimivad ained, nagu alkohol, trankvilisaatorid, rahustid, uinutid (vt lõik 4.5).

Buprenorfiin võib põhjustada ortostaatilist hüpotensiooni.

Loomkatsed ja kliiniline kogemus on näidanud, et buprenorfiin võib põhjustada sõltuvust, kuid nõrgemal määral kui morfiin. Asendusravi ei kõrvalda olemasolevat sõltuvust opiaatidest. Seetõttu on oluline järgida ravi alustamise, annuse kohandamise ja patsiendi jälgimise soovitusi (vt lõik 4.2).

Eriline ettevaatus on vajalik patsientidega, kellel on:

−peapiirkonna vigastus ja koljusisese rõhu tõus,

−krambid,

−hüpotensioon,

−eesnäärme hüpertroofia ja ureetra stenoos,

−astma või hingamispuudulikkus (buprenorfiini tarvitamisel on teatatud hingamise pärssimise juhtudest)

−neerupuudulikkus (30% manustatud annusest eritub neerude kaudu, seetõttu võib renaalne eliminatsioon olla aeglustunud);

−maksapuudulikkus (buprenorfiini metabolism maksas võib olla häirunud).

CYP3A4 inhibiitorid võivad suurendada buprenorfiini kontsentratsiooni vereplasmas, mistõttu peab eelnevalt CYP3A4 inhibiitoritega (vt lõik 4.5) ravitud patsientidel buprenorfiini annust tiitrima eriti

ettevaatlikult. Neile patsientidele võib olla piisav vähendatud annus.

Sportlased peavad arvestama, et buprenorfiin võib põhjustada dopinguproovis positiivseid tulemusi.

See ravimpreparaat sisaldab laktoosi. Patsiendid, kellel on pärilik galaktoosi talumatus, laktaasi puudulikkus või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon, ei tohi seda ravimit kasutada.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Vastunäidustatud kombinatsioonid

Monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (MAOI).

MAOI manustamisel ajavahemikus kuni 2 nädalat enne opioidi (petidiin) manustamist, täheldati eluohtlikke koostoimeid, mis mõjutasid kesknärvisüsteemi (hingamine ja vereringe). Sarnaseid koostoimeid buprenorfiiniga ei saa välistada (vt ka lõik 4.3).

Mittesoovitatavad kombinatsioonid

Alkohol.

Alkohol tugevdab buprenorfiini sedatiivset toimet, mis võib muuta autojuhtimise ja masinate käsitsemise ohtlikuks. Buprenorfiini ei tohi võtta koos alkohoolsete jookide või alkoholi sisaldavate ravimitega.

On teatatud surmajuhtudest üleannustamise tõttu buprenorfiini, bensodiasepiinide ja alkoholi samaaegsel manustamisel.

Kombinatsioonid, mida tuleb kasutada ettevaatlikult

Kombinatsioon bensodiasepiinidega võib tugevdada tsentraalset hingamise pärssimist ning hingamisseiskuse ja surma riski. Seetõttu peavad annused olema vähendatud ja/või seda kombinatsiooni tuleb vältida ravimi kuritarvitamise riskiga patsientide puhul (vt lõik 4.4).

Teised kesknärvisüsteemi depressandid.

Teised opioidide derivaadid (valuvaigistid ja köhavastased ravimid, nagu metadoon, dekstropropoksüfeen, kodeiin, dekstrometorfaan ja noskapiin), teatud antidepressandid, sedatiivsed H1-retseptori antagonistid, barbituraadid, muud anksiolüütikumid kui bensodiasepiinid, neuroleptikumid, klonidiin ja sarnased ained. Need kombinatsioonid tugevdavad pärssivat toimet kesknärvisüsteemile.

Opioidretseptori agonistide, nagu morfiini ja sarnaste analgeetikumide toime võib väheneda buprenorfiini osalise antagonistliku toime tõttu.

Fenprokumoon.

Teatatud on süstitava buprenorfiini ja fenprokumooni võimalikust koostoimest, mille tulemusel tekkis purpura.

Teiste ravimite toimed buprenorfiinile

CYP3A4, CYP2C19 ja CYP2D6 inhibiitorid või indutseerijad.

Buprenorfiin metaboliseerub CYP3A4 vahendusel. Buprenorfiini ja ketokonasooli (CYP3A4 tugev inhibiitor) koostoimeuuring näitas, et buprenorfiini ja vähemal määral ka norbuprenorfiini CMAX ja AUC suurenesid (buprenorfiini puhul vastavalt ligikaudu 70% ja 50%).

Buprenorfiini ja CYP3A4 tugevatoimelise inhibiitori (nt seenevastased asoolid, nagu ketokonasool või itrakonasool, erütromütsiin, gestodeen, troleandomütsiin, HIV proteaasi inhibiitorid, nagu ritonaviir, indinaviir, nelfinaviir ja sakvinaviir) samaaegne manustamine võib põhjustada buprenorfiini ja norbuprenorfiini kontsentratsiooni märkimisväärset tõusu vereplasmas. Sellist kombinatsiooni tuleb vältida või hoolikalt jälgida, sest vajalik võib olla annuse vähendamine.

Buprenorfiini koostoimeid CYP3A4 indutseerijatega ei ole uuritud, seetõttu soovitatakse Buprenorphine G.L. Pharma’ga ravitavaid patsiente hoolikalt jälgida, kui nad saavad samaaegset ravi ensüümide indutseerijatega, nt fenobarbitaali, karbamasepiini, fenütoiini ja rifampitsiiniga.

Buprenorfiini toimed teistele ravimitele

On näidatud, et buprenorfiin on CYP2D6 ja CYP3A4 inhibiitor in vitro. Terapeutilise kontsentratsiooni pärssimise risk in vivo on madal, kuid seda ei saa välistada. Buprenorfiini kombineerimisel teiste ravimitega, mis on CYP2D6 või CYP3A4 substraadid, võivad nende ravimite kontsentratsioonid vereplasmas suureneda ja tekkida annusest sõltuvad kõrvaltoimed. Buprenorfiin ei inhibeeri in vitro ensüümi CYP2C19. Teiste ensüümide toimet, mis ravimeid metaboliseerivad, ei ole uuritud.

Siiani pole buprenorfiini puhul leitud olulist koostoimet kokaiiniga, mis on kõige sagedamini uimastisõltlaste poolt koos opioididega kasutatav aine.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Buprenorphine G.L. Pharma kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei ole teada. Raseduse lõppfaasis võivad buprenorfiini suured annused põhjustada vastsündinul hingamise depressiooni, isegi pärast lühiajalist manustamisperioodi. Buprenorfiini pikaajaline manustamine viimase kolme raseduskuu jooksul võib vastsündinul põhjustada ärajätunähte. Seetõttu ei ole buprenorfiini soovitatav kasutada raseduse ajal.

Imetamine

Buprenorfiin ja selle metaboliidid erituvad rinnapiima. On leitud, et rottidel võib buprenorfiin pärssida laktatsiooni. Seetõttu tuleb ravi ajal Buprenorphine G.L. Pharma’ga imetamine katkestada.

Fertiilsus

Puuduvad andmed buprenorfiini toime kohta inimese fertiilsusele. Katsed rottidega ei näidanud toimet fertiilsusele (vt lõik 5.3).

Toime reaktsioonikiirusele

Buprenorfiin võib põhjustada uimasust, eriti koos alkoholi või kesknärvisüsteemi depressantidega. Seetõttu tuleb autojuhtimisel või masinate käsitsemisel olla ettevaatlik (vt lõik 4.5).

Isikutele, kes meditsiinilistel põhjustel manustavad sõltuvust tekitavaid aineid või ravimeid, mis tõenäoliselt mõjutavad autojuhtimise võimet, võidakse väljastada individuaalne arstlik juhiluba.

Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete tekkimine sõltub patsiendi ravimi taluvusest, mis on sõltuvushäiretega isikutel suurem võrreldes üldpopulatsiooniga.

Väga sage (≥1/10)

Sage (≥1/100 kuni <1/10)

Aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100)

Harv (≥1/10000 kuni <1/1000)

Väga harv (<1/10000)

Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Immuunsüsteemi häired

Harv: angioneurootiline ödeem, anafülaktiline šokk

Psühhiaatrilised häired

Harv: hallutsinatsioonid

Närvisüsteemi häired

Sage: peavalu, minestamine, pearinglus.

Vaskulaarsed häired

Sage: ortostaatiline hüpotensioon

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Harv: bronhospasm, hingamise pärssimine (vt lõigud 4.4 ja 4.5)

Seedetrakti häired

Sage: konstipatsioon, iiveldus, oksendamine

Maksa ja sapiteede häired

Harv: transaminaaside aktiivsuse tõus, maksanekroos, hepatiit (vt lõik 4.4)

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Harv: lööve, urtikaaria, sügelus

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Sage: insomnia, asteenia, unisus, higistamine.

Väljendunud sõltuvushäirega patsientidel võib algne buprenorfiini manustamine tekitada ärajätunähte, mis on sarnased naloksooni korral tekkivatega.

Intravenoosse väärkasutuse korral on teatatud paiksetest reaktsioonidest, mõnikord septilistest, ning potentsiaalselt tõsisest ägedast hepatiidist (vt lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Osalise opioidagonisti omaduste tõttu on buprenorfiinil ilmselt lai teoreetiline ohutusvahemik.

Buprenorfiini peamine üleannustamise sümptom on hingamise pärssimine, mis võib põhjustada hingamisseiskust ja surma.

Juhusliku üleannustamise korral tuleb rakendada üldisi toetavaid abinõusid, kaasa arvatud patsiendi respiratoorse ja kardiaalse seisundi tähelepanelik jälgimine.

Ravi:

Hingamise pärssimise korral tuleb rakendada sümptomaatilist ravi ja standardseid intensiivravi meetmeid. Kui kasutatakse opioidantagonisti (nt naloksoon), tuleb arvestada buprenorfiini pikaajalise toimega.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: teised närvisüsteemi toimivad ained, sõltuvushäirete raviks kasutatavad

ained, opioidisõltuvuse raviks kasutatavad ained; ATC-kood: N07BC01

Buprenorfiin on osaline opioidagonist/antagonist, mis seondub müü- ja kappa-retseptoritega ajus. Ravimi toime opioidide asendusravis põhineb selle aeglaselt pöörduval seondumisel müü-retseptoritega, mis pikema aja jooksul võib vähendada sõltuvate patsientide ravimivajadust.

Tänu opioidide osalisele agonistlikule toimele on buprenorfiinil lai ohutusulatus ning tema pidurdavad toimed, eriti kardiaalse ja respiratoorse funktsiooni suhtes, on mõõdukad.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Suu kaudu manustatud buprenorfiin metaboliseerub maksa esmasel läbimisel N-dealkülatsiooni ja glükurokonjugatsiooni näol peensooles ja maksas. Seetõttu on oraalne kasutamine selle ravimi puhul sobimatu.

Sublingvaalsel manustamisel ei ole buprenorfiini absoluutne biosaadavus täpselt teada, kuid see arvatakse olevat 15%...30%. Maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas saavutatakse 90 minutit pärast sublingvaalset manustamist ja maksimaalse annuse ja kontsentratsiooni suhe on lineaarne vahemikus 2 mg kuni 16 mg.

Jaotumine

Buprenorfiini imendumisele järgneb kiire jaotumisfaas. Poolväärtusaeg on 2...5 tundi.

Biotransformatsioon

Buprenorfiin metaboliseerub 14-N-dealkülatsiooni ja glükurokonjugatsiooni teel. Kliinilised andmed kinnitavad, et buprenorfiini N-dealkülatsioon toimub CYP3A4 vahendusel. N-desalküül- buprenorfiin on nõrga sisemise aktiivsusega müü-agonist

Eritumine

Buprenorfiini eritumine on bi- või trieksponentsiaalne, pika, kuni 32-tunnise lõpliku eritumisfaasiga, mille põhjuseks on osalt buprenorfiini reabsorptsioon pärast konjugeeritud derivaadi hüdrolüüsi sooles ja osalt molekuli kõrge lipofiilsus.

Buprenorfiin eritub peamiselt väljaheitega (70%) glükurokonjugeeritud metaboliitide biliaarse ekskretsiooni teel, ülejäänu eritub uriiniga.

Prekliinilised ohutusandmed

Ühekordse ja korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Rottide ja küülikutega läbi viidud teratoloogilistest katsetest lähtuvalt võib järeldada, et buprenorfiin ei ole embrüotoksiline ega teratogeenne. Rottidel ei täheldatud soovimatuid mõjusid fertiilsusele ega üldisele reproduktsioonile, siiski oli neil intramuskulaarse ja oraalse manustamise korral kõrge peri- ja postnataalne suremus raskendatud poegimise ja imetamishäirete tõttu. Lisaks põhjustas suurtes annustes buprenorfiini suukaudne manustamine emasloomale gestatsiooni ja imetamise ajal vastsündinud rottide teatud neuroloogiliste funktsioonide (pinnale kukkumise refleks ja vastus võpatusele) veidi hilisemat arengut.

FARMATSEUTLISED ANDMED

Abiainete loetelu

Laktoosmonohüdraat mannitool

maisitärklis

povidoon (K=22,5…27,0) sidrunhappe monohüdraat naatriumtsitraat magneesiumstearaat.

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

2 aastat

Säilitamise eritingimused

PVC/PVdC/PVC-alumiiniumblister: Hoida temperatuuril kuni 30° C. Alumiinium-alumiiniumblister: See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PVdC/PVC-alumiinium või alumiinium-alumiiniumblistrid.

Pakendis 7, 10, 28, 30 või 49 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

MÜÜGILOA HOIDJA

G.L. Pharma GmbH

Schlossplatz 1

8502 Lannach

Austria

MÜÜGILOA NUMBRID

2 mg: 752711

4 mg: 752811

8 mg: 752611

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 26.08.2011

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 11.11.2015

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

juuli 2018