Bloxazoc 25 - toimeainet prolongeeritult vabastav tablett (25mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Bloxazoc 25, 23,75 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid

Bloxazoc 50, 47,5 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid

Bloxazoc 100, 95 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid

Bloxazoc 200, 190 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Bloxazoc 25

Üks toimeainet prolongeeritult vabastav tablett sisaldab 23,75 mg metoproloolsuktsinaati, mis vastab 25 mg metoprolooltartraadile.

Bloxazoc 50

Üks toimeainet prolongeeritult vabastav tablett sisaldab 47,5 mg metoproloolsuktsinaati, mis vastab 50 mg metoprolooltartraadile.

Bloxazoc 100

Üks toimeainet prolongeeritult vabastav tablett sisaldab 95 mg metoproloolsuktsinaati, mis vastab 100 mg metoprolooltartraadile.

Bloxazoc 200

Üks toimeainet prolongeeritult vabastav tablett sisaldab 190 mg metoproloolsuktsinaati, mis vastab 200 mg metoprolooltartraadile.

INN. Metoprololum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Toimeainet prolongeeritult vabastav tablett.

25 mg tabletid: valged kuni peaaegu valged, ovaalsed kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid (mõõdud 8,5 mm x 4,5 mm), mille ühel küljel on poolitusjoon. Poolitusjoonest ühele poolele on sisse pressitud „C“, teisele poolele „1“.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

50 mg tabletid: valged kuni peaaegu valged, ovaalsed kergelt kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid (mõõdud 10,5 mm x 5,5 mm), mille ühel küljel on poolitusjoon. Poolitusjoonest ühele poolele on sisse pressitud „C“, teisele poolele „2“.

Poolitusjoon on ainult poolitamise kergendamiseks, et hõlbustada ravimi allaneelamist, mitte tableti võrdseteks annusteks jagamiseks.

100 mg tabletid: valged kuni peaaegu valged, ovaalsed kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid (mõõdud 13 mm x 8 mm), mille ühel küljel on poolitusjoon. Poolitusjoonest ühele poolele on sisse pressitud „C“, teisele poolele „3“.

Poolitusjoon on ainult poolitamise kergendamiseks, et hõlbustada ravimi allaneelamist, mitte tableti võrdseteks annusteks jagamiseks.

200 mg tabletid: valged kuni peaaegu valged, kaksikkumerad kapslikujulised õhukese polümeerikattega tabletid (mõõdud 19 mm x 8 mm), mille mõlemal küljel on poolitusjoon. Tableti ühel küljel on poolitusjoonest ühele poolele sisse pressitud „C“, teisele poolele „4“.

Poolitusjoon on ainult poolitamise kergendamiseks, et hõlbustada ravimi allaneelamist, mitte tableti

võrdseteks annusteks jagamiseks.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Täiskasvanud

• Arteriaalne hüpertensioon.
• Stenokardia.
• Südame rütmihäired, sh supraventrikulaarne tahhükardia, vatsakeste löögisageduse vähendamine kodade virvenduse ja ventrikulaarse ekstrasüstoolia korral.
• Südamel esinevad funktsionaalsed häired palpitatsioonidega.
• Ägeda müokardiinfarkti järgse äkksurma ja kordusinfarkti profülaktika.
• Migreeni profülaktika.
• Krooniline sümptomaatiline südamepuudulikkus vasaku vatsakese süstoolse funktsiooni langusega.

Lapsed ja noorukid vanuses 6…18 aastat

Annustamine ja manustamisviis

• Arteriaalne hüpertensioon.

Annustamine

Bloxazoc toimeainet prolongeeritult vabastavaid tablette manustatakse üks kord ööpäevas soovitatavalt hommikuti.

Bloxazoc 25 tablett on poolitatav. Bloxazoc 50, Bloxazoc 100, Bloxazoc 200 tablette võib poolitada, et hõlbustada ravimi allaneelamist, mitte jagada tabletti võrdseteks annusteks.

Bloxazoc tablette (või poolitatud tablette) ei tohi närida ega purustada. Tabletid tuleb sisse võtta vähemalt poole klaasi vedelikuga.

Toiduga koos võtmine ei mõjuta toimeaine biosaadavust.

Ravimi annus tuleb kohandada individuaalselt, vältides bradükardia tekkimist. Üldised annustamisjuhised on järgnevad:

Arteriaalne hüpertensioon:

47,5...95 mg metoproloolsuktsinaati (50…100 mg metoprolooltartraati) üks kord ööpäevas. Patsientidel, kellel 95 mg metoproloolsuktsinaadi (100 mg metoprolooltartraati) annus ei oma piisavat toimet, peab sama annust kombineerima teiste antihüpertensiivsete ravimitega, eelistatavalt dihüdropüridiini tüüpi diureetikumide ja kaltsiumantagonistidega või suurendada raviannust 190 mg metoproloolsuktsinaadini (200 mg metoprolooltartraati) üks kord ööpäevas.

Stenokardia:

95…190 mg metoproloolsuktsinaati (100…200 mg metoprolooltartraati) üks kord ööpäevas. Vajadusel võib annust kombineerida nitraatidega.

Südame rütmihäired:

95…190 mg metoproloolsuktsinaati (100…200 mg metoprolooltartraati) üks kord ööpäevas.

Funktsionaalsed südamehäired palpitatsioonidega:

95 mg metoproloolsuktsinaati (100 mg metoprolooltartraati) üks kord ööpäevas. Vajadusel võib annust suurendada kuni 190 mg metoproloolsuktsinaadini (200 mg metoprolooltartraati) üks kord ööpäevas.

Müokardiinfarkti järgne säilitusravi:

Säilitusraviks kasutada 190 mg metoproloolsuktsinaati (200 mg metoprolooltartraati) üks kord

ööpäevas.

Migreeni profülaktika:

95…190 mg metoproloolsuktsinaati (100…200 mg metoprolooltartraati) üks kord ööpäevas.

Täiendav ravi AKE-inhibiitorite, diureetikumide või südameglükosiidide kõrvale stabiilse

sümptomaatilise südamepuudulikkuse korral:

Ravi alustamisel peab krooniline südamepuudulikkus patsiendil olema stabiilses faasis viimase 6 nädala jooksul ning baasravi ei ole muudetud viimase 2 nädala jooksul.

Ravi beetablokaatoritega võib mõnikord põhjustada sümptomite ajutist ägenemist. Mõnedel juhtudel on võimalik jätkata ravi või vähendada annust, teistel juhtudel tuleb ravi katkestada. Ainult kardioloogidel on soovitav alustada ravi Bloxazoc’iga raske südamepuudulikkusega haigetel (NYHA IV funktsionaalne klass) (vt lõik 4.4).

Annustamine kroonilise südamepuudulikkusega (NYHA II funktsionaalne klass) patsientidel:

Soovitatav algannus esimesel kahel nädalal on 23,75 mg metoproloolsuktsinaati (25 mg metoprolooltartraati) üks kord ööpäevas.

Kahe nädala pärast võib annust suurendada 47,5 mg metoproloolsuktsinaadini (50 mg metoprolooltartraati) üks kord päevas, seejärel kahekordistada igal teisel nädalal. Pikaajalise ravi korral on eesmärgiks jõuda annuseni 190 mg metoproloolsuktsinaati (200 mg metoprolooltartraati) üks kord ööpäevas.

Annustamine kroonilise südamepuudulikkusega (NYHA III...IV funktsionaalne klass) patsientidel:

Soovitatav algannus on 11,88 mg metoproloolsuktsinaati (12,5 mg metoprolooltartraati) (pool 23,75 mg metoproloolsuktsinaadi/25 mg metoprolooltartraadi tabletti) üks kord ööpäevas. Annust peab individuaalselt kohandama ning patsienti tuleb hoolikalt jälgida, kuna mõnikord võivad südamepuudulikkuse sümptomid ägeneda. Peale 1...2 nädalat võib annust tõsta kuni 23,75 mg metoproloolsuktsinaadini (25 mg metoprolooltartraati) üks kord ööpäevas. Seejärel peale kahte järgnevat nädalat võib annust suurendada kuni 47,5 mg metoproloolsuktsinaadini (50 mg metoprolooltartraati) üks kord ööpäevas. Patsientidel, kes taluvad kõrgeimaid annuseid, võib annust kahekordistada igal teisel nädalal kuni maksimaalse 190 mg metoproloolsuktsinaadi (200 mg metoprolooltartraati) annuseni.

Hüpotensiooni ja/või bradükardia tekkimisel võib vajalikuks osutuda kaasuva ravimi või Bloxazoc'i annuse vähendamine. Algne hüpotensioon ei pruugi tähendada, et Bloxazoc'i sama annust pikaajalise ravi korral ei taluta, kuid annust ei tohi suurendada kuni seisundi stabiliseerumiseni, muu hulgas võib olla tekkinud vajadus neerufunktsiooni hoolika kontrolli järele.

Neerufunktsiooni kahjustus

Eliminatsiooni kiirus mõjutab ebaoluliselt neerufunktsiooni ja annuse kohandamine ei ole kahjustatud neerufunktsiooni korral vajalik.

Maksafunktsiooni kahjustus

Tavaliselt on normaalse maksafunktsiooniga patsientidele Bloxazoc’i annus sama, mis maksatsirroosi põdevatele patsientidele. Kui aga esinevad rasked maksakahjustuse tunnused (nt šunt-opereeritud patsiendid), tuleb kaaluda annuse vähendamist.

Eakad

Annuse kohandamine ei ole vajalik.

Lapsed

Bloxazoc’i kasutamise ohutust ja efektiivsust lastel ja noorukitel ei ole teiste näidustuste, kui arteriaalne hüpertensioon, osas uuritud. Andmed puuduvad.

Soovituslik algannus hüpertensiooniga patsientidel vanuses ≥ 6 aastat on 0,48 mg/kg metoproloolsuktsinaati (0,5 mg/kg metoprolooltartraati) üks kord ööpäevas. Lõplik manustatud annus

milligrammides peab olema lähim ligikaudne arvutatud annuse arvestus mg/kg. Patsientidel, kes ei allu ravile 0,48 mg/kg metoproloolsuktsinaadiga, võib annust suurendada kuni 0,95 mg/kg metoproloolsuktinaadini (1,0 mg/kg metoprolooltartraati), kuid mitte üle 47,5 mg metoproloolsuktsinaadi (50 mg metoprolooltartraadi). Patsientidel, kes ei allu ravile 0,95 mg/kg metoproloolsuktinaadiga, võib annust suurendada maksimaalse ööpäevase annuseni 1,9 mg/kg metoproloolsuktsinaadini (2,0 mg/kg metoprolooltartraati). Lastel ja noorukitel ei ole uuritud annuseid, mis ületavad 190 mg metoproloolsuktsinaati (200 mg metoprolooltartraati) üks kord ööpäevas.

Kasutamise efektiivsust ja ohutust alla 6 aasta vanustel lastel ei ole uuritud. Seetõttu ei soovitata metoproloolsuktsinaati selles vanuserühmas kasutada.

Vastunäidustused

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

• Ülitundlikkus toimeaine, teiste beetablokaatorite või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Kompenseerimata ebastabiilne südamepuudulikkus (kopsuturse, hüpoperfusioon või hüpotensioon) ja samaaegne beetaadrenoretseptori agonismi kaudu toimivate inotroopse toimega ravimite kestev või perioodiline kasutamine.
• Sümptomaatiline bardükardia või hüpotensioon. Metoprolooli ei tohi manustada ägeda müokardiinfarkti kahtlusega patsientidele, kellel südame löögisagedus on alla 45 löögi minutis, PQintervall üle 0,24 sekundi või süstoolne vererõhk < 100 mmHg.
• Südamepuudulikkusega patsientidel, kellel on selili asendis mõõdetuna süstoolne vererõhk alla 100 mmHg, tuleb enne ravi alustamist vererõhku uuesti mõõta.
• Kardiogeenne šokk.
• II ja III astme atrioventrikulaarne (AV) blokaad.
• Siinussõlme nõrkuse sündroom (kui ei ole paigaldatud püsivat kardiostimulaatorit).
• Raskekujuline perifeersete arterite haigus gangreeni riskiga.

Beetaadrenoblokaatoritega ravitud patsientidele ei tohi samaaegselt intravenoosselt manustada verapamiili.

Metoprolool võib ägestada perifeerse arteriaalse verevarustuse häire sümptomeid, näiteks vahelduvat lonkamist, raske neerufunktsiooni häire sümptomeid, ägedaid raskeid metaboolse atsidoosiga kulgevaid seisundeid. Ettevaatlik peab olema südameglükosiidide samaaegsel manustamisel.

Prinzmetali stenokardia haigetel võib stenokardiahoogude sagedus ja ulatus suureneda alfaadrenoretseptorite vahendatud pärgarterite kontraktsiooni tõttu. Seetõttu ei tohi mitteselektiivseid beetablokaatoreid nendel patsientidel kasutada. Selektiivsete -adrenoblokaatoritebeeta kasutamisel tuleb rakendada ettevaatust.

Bronhiaalastma või teiste obstruktiivsete hingamisteede haiguste puhul on vajalik samaaegne ravi bronhodilataatoritega. Võib osutuda vajalikuks -agonistidebeeta annuse suurendamine.

Bloxazoc’i ravi ajal on risk mõjutada süsivesikute ainevahetust või varjata hüpoglükeemia sümptomeid väiksem kui mitteselektiivsetel beetaadrenoblokaatoritel.

Väga harvadel juhtudel võib eelnevalt esinenud kergekujuline AV-juhtehäire süveneda (kuni AV blokaadini).

Ravi beetaadrenoblokaatoritega võib raskendada anafülaktilise reaktsiooni ravi. Tavaline adrenaliini annus ei pruugi anda loodetud efekti. Kui Bloxazoc’i antakse feokromotsütoomiga haigele, tuleb kaasuvalt manustada alfaadrenoblokaatorit.

Kontrolliga kliinilistest uuringutest on saadud piiratud hulgal efektiivsuse/ohutuse alaseid andmeid stabiilse raske sümptomaatilise südamepuudulikkuse (NYHA IV funktsionaalne klass) kohta. Seetõttu on ainult kardioloogidel soovitav alustada raske südamepuudulikkuse ravi (vt lõik 4.2).

Uuringusse, millel põhineb südamepuudulikkuse näidustus, ei kaasatud patsiente, kellel esines ägeda müokardiinfarkti ja ebastabiilse stenokardiaga seotud sümptomaatiline südamepuudulikkus. Seetõttu ei ole nende seisunditega seotud ägeda müokardiinfarkti ravi efektiivsust/ohutust tõendatud.

Kasutamine ebastabiilse, kompenseerimata südamepuudulikkuse korral on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Beetaadrenoblokeeriva toimega ravi järsk lõpetamine, eriti kõrge riskiga patsientidel, võib olla ohtlik ning võib süvendada kroonilist südamepuudulikkust ning suurendada müokardiinfarkti ja äkksurma riski. Kui ravi Bloxazoc’iga peab lõpetama, tuleb seda võimalusel teha järk-järgult vähemalt 2 nädala jooksul, vähendades annust iga kord poole võrra kuni lõppannuseni, milleks on 23,75 mg metoproloolsuktsinaadi (25 mg metoprolooltartraati) pool tabletti. Sellist lõppannust tuleb manustada vähemalt 4 päeva enne ravi täielikku lõpetamist. Kaebuste esinemisel soovitatakse veel aeglasemat annuse vähendamist.

Enne operatsioone tuleb anestesioloogi informeerida, et patsient kasutab Bloxazoc’i. Beetaadrenoblokeeriva ravi lõpetamine kirurgilist protseduuri vajavatel haigetel ei ole soovitatav, sest ravi järsk taasalustamine suures annuses metoprolooliga võib kardiovaskulaarse riskiga patsiendil viia bradükardia, hüpotensiooni või insuldi, sealhulgas surmlõppega, tekkeni.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Metoprolool on CYP2D6 substraat. CYP2D6 stimuleerivad või pärssivad ravimid mõjutavad metoprolooli taset plasmas. CYP2D6 inhibeerivateks ravimiteks on kinidiin, terbinafiin, paroksetiin, fluoksetiin, sertraliin, tselekoksiib, propafenoon ja difenhüdramiin. Võib juhtuda, et Bloxazoc’i ravi saavatel patsientidel tuleb Bloxazoc’i annust vähendada ravi alustamisel mõnega ülalnimetatud ravimitest.

Vältida kombineerimist Bloxazoc’iga:

Barbituurhappe derivaadid: barbituraadid (pentobarbitaal) indutseerivad metoprolooli ainevahetust läbi ensüüminduktsiooni.

Propafenoon: Propafenooni manustamisel neljale metoprolool-ravil olevale patsiendile tõusis metoprolooli plasmakontsentratsioon 2…5 korda ning kahel patsiendil tekkisid tüüpilised metoprolooliga seotud kõrvaltoimed. Koostoime kinnitus kaheksal tervel vabatahtlikul. Koostoimet saab ilmselt selgitada sellega, et propafenoon pärsib sarnaselt kinidiinile metoprolooli ainevahetust tsütokroom P450 2D6 kaudu. Kombinatsioon on ilmselt raskesti käsitletav, kuna ka propafenoon omab beetaretseptoreid blokeerivaid omadusi.

Verapamiil: Koostoimes beetaadrenoblokaatoritega (kirjeldatud atenolooli, propranolooli ja pindolooli) võib verapamiil põhjustada bradükardiat ja vererõhu langust. Verapamiil ja beetablokaatorid võivad omada täiendavat pärssivat toimet AV-juhtele ja siinussõlme funktsioonile.

Bloxazoc’i kombineerimisel järgnevate ravimitega võib ilmneda vajadus annuse muutmiseks:

Amiodaroon: kirjanduse andmetel võib amiodarooni ravi saavatel patsientidel areneda väljendunud siinusbradükardia samaaegsel ravil metoprolooliga. Amiodaroonil on väga pikk poolväärtusaeg (ligikaudu 50 päeva), mis näitab, et koostoime võib tekkida pärast ravimi manustamise katkestamist veel pika aja jooksul.

I klassi antiarütmikumid: I klassi antiarütmikumid ja beetaadrenoblokaatorid omavad täiendavat negatiivset inotroopset toimet, mis võib anda raskeid hemodünaamilisi kõrvaltoimeid vasaku

vatsakese vähenenud funktsiooniga patsientidel. Nende ravimite kombinatsiooni tuleb vältida ka siinussõlme nõrkuse sündroomi ja AV-juhtehäire korral. Koostoimet on kõige paremini dokumenteeritud disopüramiidi korral.

Mittesteroidsed põletikuvastased /antireumaatilised ravimid: MSPVA-antiflogistikumid takistavad beetaadrenoblokaatorite vererõhku langetavat toimet. Peamiselt on uuritud indometatsiini. Sulindak ilmselt sellist toimet ei oma. Kliinilises uuringus ei ole leitud koostoimeid diklofenakiga.

Südameglükosiidid: Koostoimes beetablokaatoritega võivad südameglükosiidid pikendada atrioventrikulaarset juhteaega ning indutseerida bradükardiat.

Difenhüdramiin: difenhüdramiin langetab (2,5 korda) metoprolooli kliirensit alfahüdroksümetoprolooliks CYP2D6 abil nn. kiiretel metaboliseerijatel. Seetõttu metoprolooli toime pikeneb.

Diltiaseem: diltiaseem ja beetaadrenoblokaatorid omavad üksteist täiendavat pärssivat toimet AV- juhtele ja siinussõlme funktsioonile. Kombineeritud ravil diltiaseemiga on täheldatud (raportid juhtude kohta) väljendunud bradükardiat.

Epinefriin: kirjanduses on olemas kümmekond juhtu, kus mitteselektiivsete beetaadrenoblokaatoritega (kaasa arvatud pindolool ja propranolool) ravitud patsientidel tekkis väljendunud hüpertensioon ja bradükardia epinefriini (adrenaliini) manustamise järgselt. Need kliinilised tähelepanekud leidsid kinnitust uuringutel tervete vabatahtlikega. Samuti arvatakse, et paiksetes tuimestites sisalduv epinefriin (adrenaliin) võib soonesisesel manustamisel neid reaktsioone vallandada. Kardioselektiivsete beetaadrenoblokaatorite korral on risk tõenäoliselt väikesem.

Fenüülpropanolamiin: 50 mg fenüülpropanolamiini (norefedriin) üksikannus võib tõsta diastoolset vererõhku patoloogiliste väärtusteni tervetel vabatahtlikel. Propranolool tavaliselt takistab fenüülpropanolamiinist indutseeritud vererõhu tõusu. Siiski võivad beetaadrenoblokaatorid vallandada paradoksaalseid hüpertensiivseid reaktsioone patsientidel, kes kasutavad fenüülpropanolamiini suurtes annustes. Paaril juhul on kirjeldatud hüpertensiivset kriisi, mis tekkis ainult fenüülpropanolamiini kasutamisel.

Kinidiin: kinidiin pärsib metoprolooli ainevahetust nn. kiiretel metaboliseerijatel (näiteks Rootsis üle 90% elanikkonnast), mille tulemuseks on oluliselt tõusnud plasmakontsentratsioon ja paranenud beetaadrenoblokeeriv toime. Vastav koostoime võib esineda koos teiste beetaadrenoblokaatoritega, mille ainevahetuse eest vastutab sama ensüüm (tsütokroom P450 2D6).

Klonidiin: klonidiini manustamise järsul katkestamisel tekkiv hüpertensiivne reaktsioon võib ägeneda beetaadrenoblokaatorite toimel. Kui kaasuv ravi klonidiiniga on plaanis lõpetada, tuleb ravi beetaadrenoblokaatoritega katkestada mitmeid päevi enne klonidiini ravi lõppemist.

Rifampitsiin: rifampitsiin võib kiirendada metoprolooli ainevahetust, langetades sellega plasmakontsentratsiooni.

Patsiente, kes kaasuvalt kasutavad teisi beetaadrenoblokaatoreid (nt silmatilgad) või MAO- inhibiitoreid, tuleb hoolikalt jälgida. Beetaadrenoblokaatoritega ravi saavatel patsientidel tugevdavad inhaleeritavad tuimestid kardiodepressiivset efekti. Beetaadrenoblokeeriva ravi korral tuleb suukaudsete antidiabeetiliste ravimite annuseid kohaldada. Metoprolooli plasmakontsentratsioon võib tõusta samaaegsel tsimetidiini või hüdralasiini manustamisel.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Bloxazoc'i tohib raseduse ja imetamise ajal kasutada ainult siis, kui seda peetakse eluliselt vajalikuks. Beetaadrenoblokaatorid vähendavad platsentaarset perfusiooni, mis võib põhjustada loote

kasvupeetuse, emakasisese surma, raseduse katkemise ja enneaegse sünnituse. Seetõttu soovitatakse ema ja loote monitoorimist, kui rasedat naist ravitakse metoprolooliga. Beetaadrenoblokaatorid võivad põhjustada lootel ja vastsündinul bradükardiat. Seda tuleb arvestada ravimi määramisel rasedatele raseduse viimasel trimestril ning seoses sünnitusega.

Ravi Bloxazoc’iga tuleb lõpetada järk-järgult 48…72 tundi enne sünnituse tähtaega. Kui see ei ole võimalik, tuleb vastsündinut jälgida beetablokaadi tunnuste ja sümptomite (nt kardiaalsed ja pulmonaalsed tüsistused) suhtes 48…72 tunni jooksul pärast sünnitust.

Imetamine

Metoprolooli kontsentratsioon rinnapiimas on ligikaudu kolm korda kõrgem kui ema plasmakontsentratsioon. Kui imetav ema kasutab metoprolooli tavalistes raviannustes, on tõenäoliselt kõrvaltoimete risk rinnaga toidetavale imikule madal. Siiski tuleb rinnaga toidetavat imikut jälgida beetablokaadi sümptomite suhtes.

Fertiilsus

Puuduvad andmed fertiilsuse kohta.

Toime reaktsioonikiirusele

Kuna ravi ajal Bloxazoc’iga võivad ilmneda pearinglus ja väsimus, tuleb sellega arvestada, enne kui alustatakse tegevusi, mis nõuavad tähelepanu, sh autojuhtimine või masinate käsitsemine.

Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed ilmnevad ligikaudu 10%-l patsientidest ning on tavaliselt annusest sõltuvad. Allpool on loetletud metoprolooliga seotud kõrvaltoimed vastavalt organsüsteemi klassile ja esinemissagedusele. Kõrvaltoimete esinemissageduse klassifitseerimisel on kasutatud MedDRA esinemissageduse konventsiooni.

• Väga sage (≥1/10)
• Sage (≥1/100 kuni < 1/10)
• Aegajalt (≥1/1000 kuni < 1/100)
• Harv (≥1/10000 kuni < 1/1000)
• Väga harv (< 1/10000)
• Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist

võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Toksilisus

7,5 g põhjustas täiskasvanule surmaga lõppeva mürgistuse. 100 mg manustamine 5-aastasele ei põhjustanud maoloputuse järgselt sümptomeid. 450 mg manustamine 12-aastasele ja 1,4 g manustamine täiskasvanule põhjustas mõõduka mürgistuse, 2,5 g põhjustas täiskasvanule raske mürgistuse ja 7,5 g põhjustas täiskasvanule väga raske mürgistuse.

Sümptomid

Kardiovaskulaarsed sümptomid on kõige olulisemad, kuid mõnedel juhtudel (eriti lastel ja noorukitel) võivad domineerida kesknärvisüsteemi sümptomid ja hingamisdepressioon: bradükardia, I...III astme AV-blokaad, QT-intervalli pikenemine (erandjuhtudel), asüstoolia, hüpotensioon, perifeerse vereringe häired, südamepuudulikkus, kardiogeenne šokk, hingamisdepressioon, apnoe. Muud sümptomid: väsimus, segasus, teadvuse kaotus, vaevumärgatav treemor, krambid, higistamine, paresteesia, bronhospasm, iiveldus, oksendamine, võimalik söögitoru spasm, hüpoglükeemia (eriti lastel) või hüperglükeemia, hüperkaleemia, toime neerudele ja mööduv müasteeniline sündroom. Alkoholi, antihüpertensiivsete ainete, kinidiini või barbituraatide samaaegsel manustamisel võib patsiendi seisund halveneda. Esimesed üleannustamise sümptomid ilmnevad 20 minutit kuni 2 tundi pärast ravimi manustamist.

Ravi

Ravi tuleb läbi viia tingimustes, kus on tagatud sobivad toetavad meetmed, jälgimine ja järelevalve. Vajadusel võib teha maoloputuse ja/või manustada aktiveeritud sütt.

Bradükardia ja juhtehäirete raviks kasutada atropiini, adrenostimuleeriva toimega ravimeid või kardiostimulaatorit.

Hüpotensiooni, ägeda südamepuudulikkuse ja šoki raviks tuleb täita vereringemaht, manustada glükagooni (vajadusel järgneb sellele glükagooni veenisisene infusioon), manustada veenisiseselt adrenoretseptoreid stimuleerivaid ravimeid nagu dobutamiini ning vasodilatsiooni korral lisada alfa1-retseptori agonistid. Kaaluda võib ka Ca2+ veenisisest kasutamist.

Intubatsioon ja mehaaniline ventilatsioon tuleb teha väga laia näidustusega. Võib kasutada südamestimulaatorit. Üleannustamisega seoses tekkinud vereringe seiskuse korral võib olla vaja elustamist jätkata mitme tunni vältel.

Bronhospasmi korral kasutatakse tavaliselt bronhilõõgasteid.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: selektiivsed beetablokaatorid, ATC-kood: C07AB02.

Metoprolool on selektiivne -retseptoritebeeta blokaator, st metoprolool toimib südame -retseptoritelebeeta väiksemates annustes kui need, mis on vajalikud -retseptoritebeeta mõjutamiseks perifeersetes veresoontes ja bronhides. Selektiivsus on annusest sõltuv, ent kuna antud ravimvormi puhul on maksimaalne plasmakontsentratsioon oluliselt väiksem kui sama annuse manustamisel tavaliste tablettide kujul, saavutatakse toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi puhul suurem -selektiivsus.beeta

Metoproloolil ei ole beetastimuleerivat toimet ja membraane stimuleeriv toime on vähene. Beetaretseptorite blokaatoritel on negatiivne inotroopne ja kronotroopne toime.

Metoproloolravi vähendab füüsilise ja vaimse pingutusega seotud katehhoolamiinide toimet ning alandab südame löögisagedust, südame väljutusmahtu ja vererõhku. Stressisituatsioonides, millega kaasneb adrenaliini suurenenud vabanemine neerupealistest, ei takista metoprolool normaalset

füsioloogilist veresoonte laienemist. Terapeutilistes annustes on metoproloolil väiksem kontraktiilne toime bronhilihastele kui mitteselektiivsetele beetablokaatoritel. See omadus võimaldab ravida bronhiaalastma või teise väljendunud obstruktiivsete kopsuhaigustega patsiente metoprolooliga kombinatsioonis -retseptoreidbeeta stimuleerivate ainetega. Metoprolool mõjutab insuliini vabanemist ja süsivesikute ainevahetust vähemal määral kui mitteselektiivsed beetablokaatorid, mistõttu seda võib manustada ka diabeediga patsientidele. Metoprolool mõjutab vähem hüpoglükeemia korral tekkivat kardiovaskulaarset reaktsiooni (nt tahhükardiat) ning veresuhkru taseme normaliseerumine on kiirem kui mitteselektiivsete beetablokaatorite puhul.

Hüpertensiooni korral langetab metoprolool nii istudes kui seistes ning samuti koormuse ajal mõõdetud vererõhku oluliselt kauem kui 24 tunni jooksul. Metoproloolravi alguses täheldatakse perifeersete veresoonte vastupanu suurenemist. Kuid pikaajalise ravi korral saavutatud vererõhu langus võib olla tingitud perifeersete veresoonte vastupanu vähenemisest ja muutumatust südame väljutusmahust.

Lapsed

4-nädalases uuringus, mis hõlmas 144 peamiselt essentsiaalse hüpertensiooniga last (vanuses 6…16 aastat), langes metoprolooli rühmas süstoolne rõhk 5,2 mmHg annusega 0,2 mg/kg (p=0,145), 7,7 mmHg annusega 1,0 mg/kg (p=0,027) ja 6,3 mmHg annusega 2,0 mg/kg (p=0,049) maksimaalse annusega 200 mg ööpäevas, võrreldes 1,9 mmHg platseebogrupis. Diastoolne rõhk langes vastavalt 3,1 (p=0,655), 4,9 (p=0,280), 7,5 (p=0,017) ja 2,1 mmHg. Vanus, Tanneri staadium ega rassiline kuuluvus ei mõjutanud vererõhu languse vahelisi erinevusi.

Metoprolooli manustamisel kerge kuni mõõduka arteriaalse hüpertensiooniga meestele on täheldatud suremuse riski vähenemist kardiovaskulaarsüsteemi haigustesse. Elektrolüütide tasakaal ei ole häiritud.

Toime kroonilisele südamepuudulikkusele

MERIT-HF uuringus 3991 patsiendiga, kellel oli südamepuudulikkus (NYHA II...IV klass) ja väljutusfraktsioon ≤ 40%, näitas metoprolool elulemuse suurenemist ja hospitaliseerimiskordade vähenemist. Pikaajalisel ravil ilmnes patsientide sümptomite üldine paranemine (New Yorki Südameühingu klassi ja ravi üldhinnangu skoori alusel).

Lisaks suurendas metoprolool ka väljutusfraktsiooni, vähendas vasaku vatsakese lõppsüstoolset ja lõppdiastoolset mahtu.

Tahhüarütmiate korral suurenenud sümpatolüütilise aktiivsuse toime blokeeritakse ja see toob kaasa väiksema südame löögisageduse peamiselt vähenenud automatismi tõttu südame rütmi kontrollivates rakkudes, kuid ka supraventrikulaarse ülejuhteaja pikendamise teel. Metoprolool vähendab korduva infarkti ja kardiaalse, eriti müokardiinfarkti järgse, äkksurma riski.

Farmakokineetilised omadused

Bloxazoc’i toimeainet prolongeeritult vabastav tablett koosneb mikrokapseldatud metoproloolsuktsinaadi graanulitest, millest igaüks on eraldiseisev üksus. Iga graanul on kaetud polümeerse membraaniga, mis kontrollib toimeaine vabanemise kiirust. Tablett lahustub vedelikuga kokkupuutel kiiresti ja graanulid hajuvad seedetraktis. Vabanemine ei sõltu ümbritseva vedeliku pH-st ja jätkub peaaegu muutumatu kiirusega ligikaudu 20 tunni jooksul. Ravimvorm tagab ühtlase plasmakontsentratsiooni ja üle 24 tunni kestva toime.

Pärast suukaudset manustamist on imendumine täielik ja see toimub kogu seedetrakti ulatuses, kaasa arvatud käärsooles. Bloxazoc’i biosaadavus on 30...40%. Metoprolool metaboliseerub maksas peamiselt CYP2D6 vahendusel. Kindlaks on tehtud kolm põhilist metaboliiti, kuigi ühelgi neist ei ole kliiniliselt olulist beetablokeerivat toimet. Metoprolool eritub ligikaudu 5% ulatuses muutumatul kujul neerude kaudu, ülejäänud annus eritub metaboliitidena.

Lapsed

Metoprolooli farmakokineetiline profiil hüpertensiooniga lastel vanuses 6...17 aastat sarnaneb eelnevalt kirjeldatud farmakokineetiliste andmetega täiskasvanutel. Metoprolooli näiv oraalne kliirens (CL/F) suurenes lineaarselt koos kehamassi tõusuga.

Prekliinilised ohutusandmed

Puuduvad muud olulised prekliinilised andmed lisaks nendele, mida on juba mainitud selle ravimi omaduste kokkuvõtte teistes lõikudes.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Tableti sisu

Kolloidne veevaba ränidioksiid

Mikrokristalliline tselluloos

Hüpromelloos

Naatriumlaurüülsulfaat

Polüsorbaat 80

Glütserool

Hüdroksüpropüültselluloos

Etüültselluloos

Naatriumstearüülfumaraat

Tableti kate

Hüpromelloos

Titaandioksiid (E171)

Talk

Propüleenglükool

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30°C.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Blister (PVC/PE/PVDC-Al): 10, 14, 28, 30, 50, 56, 60, 84, 90, 98 või 100 tabletti karbis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6

8501 Novo mesto Sloveenia

MÜÜGILOA NUMBRID

Bloxazoc 25: 895515

Bloxazoc 50: 895615

Bloxazoc 100: 895315

Bloxazoc 200: 895415

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 10.12.2015

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

september 2017