RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Atropine Auxilia, 1 mg/ml süstelahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Atropine Auxilia 1 mg/ml süstelahus Üks ml süstelahust sisaldab 1 mg atropiinsulfaati. INN: Atropinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süstelahus. Selge, värvitu kuni peaaegu värvitu lahus. pH 2,8...4,5. Osmolaalsus 0...50 mOsm/kg

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

• Premedikatsioon enne üldanesteesia induktsiooni.
• Fosfororgaanilistest putukamürkidest ja antikoliinesteraasidest põhjustatud mürgistus.
• Anesteesiast või ravimitest põhjustatud bradükardia.

Atropiin on näidustatud kõigile vanuserühmadele.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud

• Premedikatsioon (südame vagaalse inhibeerimise, samuti sülje ja bronhide sekretsiooni riski

vähendamine): 0,3...0,6 mg atropiinsulfaati manustatakse subkutaanselt või intramuskulaarselt; tavaliselt manustatakse ligikaudu 30...60 minutit enne anesteesiat samaaegselt 10...15 mg morfiinsulfaati. Teise võimalusena võib 0,3...0,6 mg atropiinsulfaati manustada intravenoosselt vahetult enne anesteesia esilekutsumist. Suurim ühekordne annus: 0,6 mg.

• Antidoot (antikoliinesteraasidest põhjustatud mürgistuste ravi, nt fosfororgaanilised putukamürgid):

algannusena manustatakse 1...2 mg atropiinsulfaati, eelistatavalt intravenoosselt. Täiendavaid 2 mg annuseid manustatakse intramuskulaarselt või intravenoosselt 5...60-minutilise intervalliga, kuni muskariinimürgistuse nähud ja sümptomid hakkavad kaduma; korrata manustamist, kui need uuesti ilmnevad. Rasketel juhtudel manustatakse ravimit esialgu 2...6 mg, eelistatavalt

intravenoosselt. Täiendavaid 2...6 mg-seid annuseid manustatakse intramuskulaarselt või intravenoosselt 5...60-minutilise intervalliga, kuni muskariinimürgistuse nähud ja sümptomid hakkavad kaduma; korrata manustamist, kui need uuesti ilmnevad.

• Antidoot (kärbseseene mürgistuse ravi): 1...2 mg atropiinsulfaati manustatakse intramuskulaarselt

või intravenoosselt. Suurim ühekordne annus: 6 mg. Suurim koguannus: suurimale koguannusele piiri ei ole. Kuigi keskmiselt kasutatakse ainult kuni 40 mg atropiini ööpäevas, on esinenud ka juhtumeid kus on kasutatud üle 1000 mg annuseid ööpäevas.

• Antimuskariinne toime: 0,4...0,6 mg manustatakse intramuskulaarselt, intravenoosselt või

subkutaanselt. Vajadusel võib seda annust korrata iga 4...6 tunni järel.

Suurim ühekordne annus: 0,6 mg; vajadusel võib seda annust korrata iga 4...6 tunni järel. Suurim koguannus: suurimale koguannusele piiri ei ole.

• Bradükardia: 0,5 mg manustatakse intravenoosselt ja vajadusel võib annust korrata iga 3...5 minuti

järel kuni koguannuseni 3 mg.

Suurim koguannus: 3 mg.

Lapsed

• Premedikatsioon (südame vagaalse inhibeerimise, sülje ja bronhide sekretsiooni riski vähendamine):

imikud < 5 kg: 0,01...0,02 mg/kg; lapsed ≥ 5 kg: 0,01...0,03 mg/kg.

Atropiinsulfaati manustatakse subkutaanselt või intramuskulaarselt 30...60 minutit, intravenoosselt vahetult enne anesteesia esilekutsumist.

Suurim ühekordne annus: 0,6 mg.

• Antidoot (antikoliinesteraasidest põhjustatud mürgistuse ravi, nt forfororgaanilised putukamürgid):

manustada 0,05 mg/kg kehakaalu kohta intramuskulaarselt või intravenoosselt, manustamist korrata iga 10...30 minuti järel, kuni muskariinimürgistuse nähud ja sümptomid hakkavad kaduma; korrata manustamist, kui need uuesti ilmnevad.

Suurim ühekordne annus: 2 mg; vajadusel võib seda annust korrata iga 10...30 minuti järel. Suurim koguannus: suurimale koguannusele piiri ei ole.

• Antimuskariinne toime: manustada 0,01 mg/kg kehakaalu kohta või 0,3 mg/m2 (tavaliselt mitte üle

0,4 mg) intramuskulaarselt, intravenoosselt või subkutaanselt. Vajadusel võib neid annuseid korrata iga 4...6 tunni järel. Suurim ühekordne annus: 0,4 mg; vajadusel võib seda annust korrata iga 4...6 tunni järel. Suurim koguannus: suurimale koguannusele piiri ei ole.

• Bradükardia: manustada intravenoosselt 0,01...0,03 mg/kg kehakaalu kohta, maksimaalse annuseni

0,5 mg.

Suurim ühekordne annus lastel: 0,5 mg. Suurim ühekordne annus noorukitel: 0,5...1 mg.

Manustamisviis Atropiini manustatakse intravenoosse, intramuskulaarse või subkutaanse süstena.

4.3 Vastunäidustused

Atropiini kasutamine on vastunäidustatud järgmistel juhtudel:

• ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• eesnäärme hüpertroofia, kuna ravim soodustab uriinipeetust.
• seedetrakti obstruktiivsed haigused (nt pülorostenoos).
• paralüütiline iileus või soole atoonia (eriti eakatel ja nõrgenenud patsientidel).
• haavandiline koliit, kuna ravim võib põhjustada iileust või megakoolonit; ravimi mõju söögitoru

alumisele sulgurlihasele võib süvendada refluksi.

• Myasthenia gravis (välja arvatud juhul, kui ravimit manustatakse eesmärgiga vähendada

antikoliinesteraasidest põhjustatud kahjulikke muskariinseid toimeid).

• suletudnurga glaukoom või iirise ja sarvkesta vahelise kitsa nurga korral, kuna ravim võib

suurendada silmasisest rõhku.

• kõrge toatemperatuur, eriti kui tegemist on lastega, ja hüpertermia korral.
• südamepuudulikkus, südameoperatsioon ja tahhükardia, kuna ravim võib veelgi suurendada

südame löögisagedust.

• äge hemorraagia, millega kaasneb ebastabiilne kardiovaskulaarne funktsioon.
• türeotoksikoos.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Atropiini tuleb lastele ja eakatele manustada ettevaatusega, kuna nad on ravimi kõrvaltoimete suhtes tundlikumad. Sama ettevaatusabinõu tuleb rakendada pseudomembranoosse koliidi, kõhulahtisuse, hüpertüreoidismi, seedetrakti infektsiooni (nt düsenteeria), maksa- või neeruhaiguse ja hüpertensiooni korral.

Antimuskariinsete ainete süsteemne manustamine kroonilise kopsuhaigusega nõrgestatud patsientidele võib bronhide sekretsiooni vähenemise tõttu põhjustada bronhide ummistuse teket.

Parkinsonismi ravis peab manustatava atropiini annuse suurendamine ja üleminek teistele raviliikidele toimuma järk-järgult (antimuskariinset ravi ei tohi järsult katkestada).

Downi sündroomiga (mongolism) inimestel on ilmselt suurem vastuvõtlikkus atropiini toimele. Albiinodel, vastupidiselt, on selle ravimi suhtes teatud resistentsus.

Väikeste annuste manustamine võib põhjustada paroksüsmaalset bradükardiat.

Kuna antimuskariinsed ravimid võivad aeglustada mao tühjenemist, võivad need põhjustada maohaavandiga patsientidel staasi. Ettevaatusabinõud on vajalikud ka patsientidel, kellel on söögitoru refluks või refluksösofagiidiga seotud lahisong, sest antimuskariinsed ravimid vähendavad mao motoorikat ja söögitoru alumise sulgurlihase poolt avaldatavat survet. Antimuskariinsete ravimite pikaajaline kasutamine võib vähendada või pärssida süljeeritust, soodustades kaariese teket, parodontiiti, suu kandidoosi ja üldist halba enesetunnet.

Laboratoorsete analüüside tulemuste osas mõjutavad antimuskariinsed ained maohappe sekretsiooni uuringut. Antimuskariinsete ravimite manustamine ei ole soovitatav 24 tunni jooksul enne uuringut, kuna need ravimid antagoniseerivad pentagastriini ja histamiini toimet maohappe sekretsiooni funktsiooni hindamisel. Antimuskariinsed ained ja eriti atropiin häirivad fenoolsulfoonftaleiini (PSP) ekskretsiooni testi. Atropiin kasutab sama tubulaarset sekretsiooni mehhanismi nagu fenoolsulfoonftaleiin (PSP), mis vähendab PSP eritumist uriiniga. Seda testi tegevatele patsientidele ei ole soovitatav atropiini samaaegne manustamine.

Kuna antimuskariinsed ravimid võivad tõsta silmasisest rõhku, on mõnede patsientide puhul ja sõltuvalt nende seisundist soovitatav seda parameetrit jälgida.

Lahus tuleb hävitada, kui see on hägune või kui selles on setteid või kui ampull ei ole terve. Käsitlege ravimit tavalistes aseptilistes tingimustes, mida kohaldatakse süstelahustele. Hävitage kõik lahuse jäägid.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

a) Antikoliinergiliste omadustega ravimid Patsientidel, kellele manustatakse antimuskariinseid aineid samaaegselt koos amantadiini, mõnede antihistamiinikumide, parkinsonismivastaste ravimite, butürofenoonide või fenotiasiinide, tritsükliliste antidepressantide või antikoliinergiliste omadustega antiarütmikumidega (nt prokaiinamiid), on suurenenud risk antikoliinergiliste kõrvaltoimete tekkeks.

b) Toime ravimite imendumisele seedetraktis Antimuskariinsete ainete põhjustatud mao motoorika vähenemine võib mõjutada mõnede ravimite imendumist. Näiteks võib antimuskariinse ravimi ja levodopa samaaegne manustamine vähendada viimase imendumist soolestikust, kuna see suurendab selle metabolismi maos. Kui antimuskariinse ravimi manustamine katkestatakse ilma samaaegselt levodopa annust vähendamata, võivad levodopa suurenenud imendumise tõttu tekkida toksilised toimed.

Patsiente, kes saavad samaaegset ravi antimuskariinse ravimi ja digoksiiniga, tuleb jälgida, kuna neil võib tekkida digitaalise mürgistus.

Kuna antimuskariinsed ained võivad vähendada soolhappe tootmist maos ja/või tõsta mao pH-d, võivad need vähendada ketokonasooli imendumist seedetraktist. Kui samaaegne ravi on vajalik, tuleb antimuskariinset ainet manustada vähemalt kaks tundi pärast ketokonasooli manustamist.

Võimalik, et antimuskariinsed ained võivad paratsetamooli ravitoime (nt analgeesia, palavikku alandav toime) avaldumist edasi lükata.

c) Glükokortikoidid, kortikotropiin (ACTH) või haloperidool Pikaajaline samaaegne ravi antimuskariinsete ravimitega võib põhjustada silmasisese rõhu tõusu. Lisaks võib haloperidooli antipsühhootiline toime skisofreeniaga patsientidel väheneda.

d) Uriini leelistavad ained (kaltsiumi ja/või magneesiumi sisaldavad antatsiidid, karboanhüdraasi inhibiitorid, tsitraadid ja naatriumvesinikkarbonaat). Antimuskariinsete ainete eritumine uriiniga võib uriini leelistumise tõttu viibida, suurendades seega seda tüüpi ravimite ravi- ja/või kõrvaltoimeid.

e) Antatsiidid või adsorbeerivad kõhulahtisuse vastased ravimid Samaaegne manustamine võib vähendada antimuskariinsete ainete imendumist, mis viib nende terapeutilise efektiivsuse vähenemiseni. Seetõttu tuleb neid ravimeid manustada ühetunnise intervalliga. f) Tsüklopropaan Antimuskariinsete ravimite samaaegne intravenoosne manustamine anesteetikumi tsüklopropaaniga võib põhjustada ventrikulaarseid arütmiaid.

g) Guanadreel, guanetidiin või reserpiin Samaaegne manustamine võib antagoniseerida antimuskariinsete ainete mao soolhappe sekretsiooni pärssivat toimet.

h) Monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitorid, sealhulgas furasolidoon, prokaiin ja pargüliin Samaaegne manustamine võib nende ravimite sekundaarsest antimuskariinsest toimest tingituna tugevdada muskariiniga seotud kõrvaltoimeid. Lisaks võivad MAO inhibiitorid blokeerida antimuskariinsete ainete detoksifikatsiooni, tugevdades seega nende toimet.

i) Opioidanalgeetikumid Samaaegne manustamine antimuskariinsete ravimitega võib suurendada raske kõhukinnisuse riski, mis võib põhjustada paralüütilist iileust ja/või uriinipeetust. j) Kaaliumkloriid Samaaegne manustamine antimuskariinsete ravimitega võib suurendada kaaliumkloriidi poolt põhjustatud seedetrakti kahjustuste raskusastet.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Atropiin läbib platsentaarbarjääri. Kuigi häid kontrolliga uuringuid ei ole inimestel läbi viidud, ei ole rottidel tehtud uuringud näidanud atropiini loodet kahjustavat toimet (raseduse B-kategooria vastavalt FDA-le) annuses 50 mg/kg.

Atropiini intravenoosne manustamine raseduse ajal või raseduse viimases staadiumis võib põhjustada lootel tahhükardiat. Seetõttu tohib atropiini manustada raseduse ajal ainult juhul, kui võimalik kasu ületab võimalikke riske lootele.

Imetamine Inimestel ei ole kirjeldatud probleeme seoses atropiini manustamisega imetamise ajal. Siiski tuleb arvesse võtta riski ja kasu suhet, kuna atropiini jälgi leidub rinnapiimas ja lapsed on nende ravimite suhtes eriti tundlikud. Antimuskariinsed ained pärsivad laktatsiooni.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Kuna antimuskariinsed ained võivad põhjustada unisust ja nägemise hägustumist, ei tohi seda tüüpi ravi saavad patsiendid ravi ajal sooritada tegevusi, mis nõuavad vaimset valmisolekut või nägemisteravust (nt masinate kasutamine).

4.8 Kõrvaltoimed

Atropiini kõrvaltoimed on üldiselt sagedad ja enamasti on need seotud pikenenud farmakoloogilise toimega ja on annusest sõltuvad.

Kõrvaltoimed, mida peetakse vähemalt võimalikult ravimiga seotuks, on loetletud allpool organsüsteemi klasside ja esinemissageduse järgi. Kõrvaltoimete esinemissagedused on klassifitseeritud järgnevalt: Väga sage (≥1/10) Sage (≥1/100 kuni <1/10) Aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100) Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000) Väga harv (<1/10 000) Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Vere ja lümfisüsteemi häired Teadmata Leukotsütoos Immuunsüsteemi häired

Harv Ülitundlikkus Väga harv Anafülaktilised reaktsioonid, sh anafülaktiline šokk Ainevahetuse- ja toitumishäired Väga sage Suukuivus (kserostoomia) Sage Maitsetundlikkuse muutused Närvisüsteemi häired Sage Peavalu, ajaline desorientatsioon, hallutsinatsioonid, unisus Aeg-ajalt Unetus Silma kahjustused Sage Pupillide laienemine (müdriaas) koos nägemisvõime kadumisega Väga sage Ähmane nägemine Kõrva ja labürindi häired Aeg-ajalt Pearinglus Südame häired Sage Bradükardia (pärast väikeste annuste manustamist), tahhükardia (pärast suurte Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Aeg-ajalt Ninakinnisus Seedetrakti häired Sage Seedetrakti toonuse ja motoorika vähenemine, kõhukinnisus, oksendamine, Naha ja nahaaluskoe kahjustused Sage Punetus ja naha kuivus, urtikaaria, anafülaktiline reaktsioon Neerude ja kuseteede häired Sage Raskused urineerimisel ja uriinipeetus Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Aeg-ajalt Impotentsus Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Aeg-ajalt Hüpertermia

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Atropiinimürgitus tekib siis, kui patsiendile manustatakse liiga suuri annuseid. Tuleb arvestada, et vastuvõtlikkus atropiinile on inimestel erinev.

Selle ravimi toksiliste annuste manustamine põhjustab tahhükardiat, kiiret hingamist, püreksiat ja kesknärvisüsteemi stimulatsiooni. See põhjustab rahutust, segadust, erutust, psühhootilisi reaktsioone, hallutsinatsioone ja meelepetteid. Mõnikord võivad tekkida krambihood. Lööbetaolised nahareaktsioonid võivad ilmneda ka näol ja kehatüve ülaosas. Raske mürgistuse korral võib tsentraalne stimulatsioon põhjustada kesknärvisüsteemi depressiooni, koomat, hingamis- või vereringepuudulikkust ja surma. Antikoliinergiliste sümptomite leevendamiseks võib manustada koliinergilisi ravimeid, nagu neostigmiin (manustada 1 mg neostigmiini intramuskulaarselt iga 2...3 tunni järel). Suurim oht seisneb selle ravimi tsentraalsetes toimetes, kuna neid ei antagoniseeri parasümpatomimeetikumid, olles vastuvõtlikud ainult sümptomaatilisele ravile. Seega, kui sümptomiks on erutus, kasutatakse depressante, näiteks diasepaami; kui depressiivne faas on saavutatud, võib manustada kofeiini. Kui

vererõhk langeb liiga madalale, võib manustada vasopressoorseid amiine. Kui hingamisdepressioon on tõsine, tuleb kasutada kunstlikku hingamist koos hapniku manustamisega.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: gastrointestinaaltrakti funktsionaalsete häirete raviks kasutatavad ained, Belladonna alkaloidid ja nende derivaadid, Belladonna alkaloidid - tertsiaarsed amiinid ATC-kood: A03BA01

Maavitsaliste (Solanaceae) alkaloididel – atropiinil ja skopolamiinil – on kaks põhilist toimet: a) antikoliinergiline või parasümpatolüütiline, blokeerides atsetüülkoliini muskariinse toime, b) stimuleeriv või pärssiv toime kesknärvisüsteemile, olenevalt juhtumist. Esimene neist toimetest on kõige olulisem.

Atropiini (tertsiaarse amiini) farmakoloogiline aktiivsus tuleneb peamiselt l-hüostsüamiini toimest; d- hüostsüamiinil praktiliselt puudub antimuskariinne toime. Üldiselt on atropiin tugevam kui skopolamiin, arvestades selle antimuskariinset toimet südamele ning soolte ja bronhide silelihastele; ta on oma antimuskariinse toime poolest vikerkestale, tsiliaarkehale ja teatud sekretoorsetele näärmetele (sülje-, bronhiaal- ja higinäärmetele) vähem efektiivne kui skopolamiin. Erinevalt skopolamiinist stimuleerib atropiin kesknärvisüsteemi normaalsete annuste korral.

Toime silmadele Silma tilgutades põhjustab atropiin müdriaasi (pupillide laienemine) ja tsüklopleegiat (nägemisvõime kaotus). Pupill jääb laienenuks ja valguse eest kaitsmata, mis soodustab fotofoobia ja peavalude tekkimist.

Silmasisene rõhk normaalses silmamunas veidi tõuseb. Kuid glaukoomi korral võib see tõus olla intensiivne, põhjustades ägeda glaukoomihoo. See juhtub sagedamini suletudnurga glaukoomi korral, mis võib põhjustada pimedaksjäämist.

Toime südame-veresoonkonnale Antimuskariinne toime südamele on annusest sõltuv. Antimuskariinsete ravimite keskmiste annuste (nt 0,4...0,6 mg atropiini) manustamine võib põhjustada südame löögisageduse kerget langust, mis on tingitud tsentraalsest vagaalsest stimulatsioonist; see ilmneb enne perifeerse koliinergilise blokaadi tekkimist. Suuremate annuste (nt 1...2 mg atropiini) manustamine põhjustab järk-järgult tahhükardiat, blokeerides sinoatriaalse sõlme normaalse vagaalse inhibeerimise. Antimuskariinsete ainete toime südamele on mõnikord ettearvamatu ja paradoksaalne, sõltuvalt südamestiimulite ülejuhtivuse süsteemist ja südame füsioloogilisest seisundist.

Antimuskariinsed ained võivad põhjustada ka naha vasodilatatsiooni, eriti kui neid manustatakse toksilistes annustes. Atropiin on peamine antimuskariinne aine, mida kasutatakse südameprobleemide diagnoosimisel, hindamisel ja ravis. Atropiinil on positiivne kronotroopne toime, kiirendades siinusrütmi läbi otsese parasümpaatilise blokaadi. Kuigi atropiin on efektiivne sekundaarse siinusbradükardia korral, st südameväliste põhjuste korral, on see vähe või üldse mitte efektiivne siinusbradükardia korral, mis on põhjustatud siinussõlme sisemisest haigusest. Atropiini toime His’i-Purkinje’ süsteemile on ettearvamatu.

Antimuskariinse ravi ajal võivad tekkida kodade arütmiad, atrioventrikulaarne dissotsiatsioon, ventrikulaarne tahhükardia ja fibrillatsioon. Terved noored täiskasvanud näivad olevat nendele

toimetele vastuvõtlikumad võrreldes teiste vanuserühmadega, tõenäoliselt südame vagaalse innervatsiooni suurenenud tähtsuse tõttu selles vanuserühmas. Ei ole teada, kas tekkiv vasodilatatsioon on kompensatoorne vastus kehatemperatuuri tõusule või on tegemist ravimi otsene toimega nahaveresoonte toonuse languseks.

Toime respiratoorsele süsteemile Antimuskariinsed ained vähendavad eritiste mahtu ninas, suus, neelus ja bronhides. Nad lõdvestavad bronhide ja bronhioolide silelihaseid, vähendades seeläbi vastupanuvõimet õhu läbipääsule. Atropiin on tugevatoimeline bronhodilataator, mis on eriti efektiivne parasümpaatilisest stimulatsioonist põhjustatud bronhokonstriktsiooni korral. Kuigi mõned arstid on antimuskariinsete ravimite kasutamisel astmahaigetel ettevaatlikud, arvestades asjaolu, et atropiini manustamisel suukaudselt inhalatsiooni teel vähendavad need ravimid füsioloogilist sekretsiooni, on seda tüüpi isikutel täheldatud kliinilist efektiivsust antigeenset päritolu bronhospasmide ennetamisel (põhjustatud füüsilisest harjutusest või metakoliinist). Nii atropiin kui ka skopolamiin vähendavad üldanesteesia ajal tekkivate larüngospasmide esinemissagedust. Nad vähendavad kaudselt sekretsiooni, mis võib stimuleerida reflektoorset larüngospasmi. Tundub, et puudub otsene kõri skeletilihaste blokaad. Antimuskariinsed ained blokeerivad atsetüülkoliini poolt indutseeritud guanüültsüklaasi stimulatsiooni ja vähendavad seega tsüklilise guanosiinmonofosfaadi (cGMP) kontsentratsiooni kudedes, mis on bronhokonstriktsiooni mediaator.

Toime kesknärvisüsteemile (KNS) Atropiin stimuleerib seljaaju ja kõrgeid ajukeskusi ning avaldab kesknärvisüsteemile sarnast toimet Parkinsoni sündroomi ravis kasutatavate antimuskariinsete ravimitega (triheksüfenidüül). Koliinergiline ülejuhtivus kesknärvisüsteemis hõlmab põhiliselt aju nikotiini retseptoreid. Atropiini ja sarnaste ravimite tavaliste annuste toime kesknärvisüsteemile tuleneb nende tsentraalsest antimuskariinsest toimest. See toime piirdub tavaliselt mõõduka vagaalse stimulatsiooniga, mille tulemuseks on südame löögisageduse vähenemine. Atropiini ja sarnaste ravimite manustamine toksilistes annustes põhjustab tugevat tsentraalset stimulatsiooni, mis põhjustab rahutust, ärrituvust, desorientatsiooni, hallutsinatsioone ja meelepetteid. Seda tüüpi toime tuleneb tõenäoliselt muu hulgas antimuskariinsetest toimetest. Kuna antimuskariinsete ravimite annust järk-järgult suurendatakse, põhjustab stimulatsioon lõpuks depressiooni, koomat, seljaaju halvatust ja surma. Näib, et antimuskariinsed ained suurendavad atsetüülkoliini vabanemist ja ringlust kesknärvisüsteemis, mis võib aktiveerida aju nikotiini retseptoreid.

Toime seedetraktile Antimuskariinsetel ainetel on seedetraktile mitu sekretsioonivastast toimet. Nad vähendavad sülje mahtu ja tekitavad kserostoomiat. Retseptorid, mis on seotud nende toimetega süljenäärmetes, on tavaliselt tundlikumad antimuskariinse blokaadi suhtes kui teised muskariini retseptorid (nt need, mis vahendavad mao sekretsiooni). Tavaliselt vähendavad antimuskariinsed ained ka mao sekretsiooni mahtu. Maohappe sekretsioon ei pruugi aga väheneda. Ilmselt ei suuda antimuskariinsed ained tõhusalt kontrollida maohappe sekretsiooni, kui kasutatud annustel puuduvad olulised kõrvaltoimed. Atropiin blokeerib täielikult maohappe sekretsiooni, mida stimuleerivad koliiniestrid (nt metakoliin, karbakool) või pilokarpiin. Atropiin vähendab maohappe sekretsiooni stimuleerimist alkoholi, histamiini või kofeiiniga, kuid ei kaota seda. Antimuskariinsed ained võivad vähendada mutsiini ja ensüümide kontsentratsiooni seedetrakti sekreetides. Atropiinil ja teistel antimuskariinsetel ainetel on väike otsene mõju pankrease, sapiteede või soolestiku sekreetidele, kuna neid sekretsioone kontrollivad peamiselt hormonaalsed, mitte vagaalsed mehhanismid.

Antimuskariinsete ainete terapeutiliste annuste manustamine avaldab pikaajalist pärssivat toimet söögitoru, mao, kaksteistsõrmiksoole, tühisoole, iileuse ja käärsoole motoorikale. Neid toimeid iseloomustab toonuse ning peristaltiliste kontraktsioonide amplituudi ja sageduse vähenemine. Antimuskariinsed ained pikendavad seedetraktist läbimise aega ja võivad seetõttu potentsiaalselt muuta teiste ravimite imendumist. Insuliinist põhjustatud hüpoglükeemiast, emotsionaalsest stimulatsioonist või morfiini ja parasümpatomimeetikumide manustamisest tulenev seedetrakti toonuse ja motoorika suurenemine pärsitakse antimuskariinsete ravimitega tavaliselt kiiresti. Kuid mõnel juhul on seedetrakti toonuse ja motoorika tõus resistentne antimuskariini inhibeerimisele (nt vasopressiini või histamiini toimest tulenev otsene seedetrakti stimulatsioon). Antimuskariinsed ained lõdvestavad söögitoru alumist sulgurlihast, mille tulemusena väheneb rõhk sellele sulgurlihasele. Antimuskariinsed ained avaldavad sapipõiele ja sapiteedele spasmolüütilist toimet, mis tavaliselt ei ole ravitoime saavutamiseks piisav.

Maohappe sekretsiooni vähendamiseks on tavaliselt vaja suhteliselt suuri antimuskariinsete ainete annuseid (nt rohkem kui 1 mg atropiini intravenoosselt). Need annused vähendavad üldiselt maohappe basaalset või öist sekretsiooni umbes 50%, histamiini või pentagastriini poolt stimuleeritud maohappe sekretsiooni umbes 40% ja toidu tarbimisest stimuleeritud maohappe sekretsiooni umbes 30%. Nende suhteliselt suurtes annustes antimuskariinsete ainete manustamine võib tervetel isikutel kõrvaldada maohappe sekretsiooni tühja kõhuga. Kuid see toime on vähem väljendunud peptiliste haavanditega isikutel.

Kuigi toimemehhanism ei ole teada, on oletatud, et antimuskariinsed ained võivad gastrointestinaalset läbitavust aeglustades samuti aeglustada sekretiini vabanemist, aeglustades happelise stiimuli sisenemist kaksteistsõrmiksoole. See toime võib kaudselt vähendada pankrease sekretsiooni mahtu ja aktiivsust. Atropiin vähendab amülaasi sekretsiooni mõnedel patsientidel, kelle pankrease sekretsiooni stimuleerivad sekretiin, sekretiin ja insuliin või sekretiin ja pankreosümiin, ning mõnedel ägeda pankreatiidiga patsientidel. Siiski on vähe tõendeid selle kohta, et antimuskariinsed ained parandavad ägeda pankreatiidi prognoosi. Antimuskariinsete ainete sekretsioonivastane toime ei püsi ilmselt pikka aega (tavaliselt vähem kui 48 tundi) pärast ravi katkestamist.

Toime urogenitaalsüsteemile Atropiin ja teised antimuskariinsed ained vähendavad kusejuhade ja põie kontraktsioonide toonust ja amplituudi. Kuid need ravimid ei blokeeri koliinergilist innervatsiooni täielikult. Kusepõie silelihas näib olevat nende ravimite antimukariinse toime suhtes vähem tundlik kui mis tahes muu silelihas (nt seedetrakt). Obstruktiivse uropaatiaga patsientidel võivad antimuskariinsed ained põhjustada uriinipeetust. Antimuskariinsetel ainetel on neurogeense põie puhul tugevam toime. Patsientidel, kellel on refleksne neurogeenne põis või inhibeerimata neurogeenne põis, väheneb inhibeerimata kontraktsioonide amplituud ja sagedus ning atropiin (1...4 mg atropiini manustatuna suukaudselt või 1,2 mg intravenoosselt) suurendab põie mahtu. Seega leevendub nendel patsientidel inhibeerimata kontraktsioonidega seotud uriinipidamatus ning uriini jääkmaht ja urineerimise sagedus normaliseeruvad. Mitteneurogeense või funktsionaalse enureesi pärssimisel on antimuskariinsed ravimid ebaefektiivsed. Atropiini (0,5 mg intramuskulaarselt) manustamine tervetele isikutele ei mõjuta põie mahtuvust, urineerimisrõhku ega ureetra rõhku. 1,2 mg atropiini intravenoosne manustamine põhjustab vaagna, tupe ja kusejuhade laienemist ning seda on kasutatud kuseteede visualiseerimise parandamiseks intravenoosses urograafias. Näib, et atropiin ei avalda emakale farmakoloogilist toimet. Toime näärmete tasemel Antimuskariinsed ained vähendavad higistamise mahtu, pärssides higinäärmete sekretsiooni. Toksilistes annustes manustatuna võivad antimuskariinsed ained vähendada higistamist piisavalt, et põhjustada kehatemperatuuri tõusu.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Atropiin imendub seedetraktist kiiresti. Samuti imendub see limaskestadelt, silmast ja teatud määral ka tervelt nahalt. Pärast intramuskulaarset manustamist imendub atropiin kiiresti, saavutades maksimaalse kontsentratsiooni 15...50 minuti jooksul ja maksimaalse muskariinse toime 30...45 minuti jooksul. Jaotumine Atropiin jaotub kiiresti kogu organismis. Ravim läbib hematoentsefaalbarjääri ja platsentaarbarjääri.

Biotransformatsioon Atropiin metaboliseerub maksas mittetäielikult, seondub mõõdukalt plasmavalkudega, eritub muutumatul kujul ja metaboliseerub uriiniga. Umbes 30...50% intramuskulaarselt manustatud atropiini annusest eritub uriiniga muutumatul kujul; tropiin, troopiinhape ja teised metaboliidid erituvad samuti uriiniga. Väikestes kogustes (kuni 3% kogu manustatud annusest) atropiini võib erituda süsinikdioksiidina väljahingatavas õhus. Ilmselt ei saa atropiini hemodialüüsiga eemaldada.

Eritumine Eritumise poolväärtusaeg on umbes 4 tundi.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Atropiin ei näidanud hiirtel teratogeenset toimet. Bakteritega tehtud mutageensusuuringute tulemused olid negatiivsed või ebaselged.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Kontsentreeritud vesinikkloriidhape (pH kohandamiseks) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Atropiinsulfaat sobib butorfanooltartraadi ja buprenorfiinvesinikkloriidiga. See ei sobi kokku bromiidide, jodiidide, alustega (nt naatriumvesinikkarbonaat, leeliselised barbituraadid), norepinefriinbitartraadi ja metaraminoolbitartraadiga. Atropiinsulfaati võib manustada samaaegselt naatriumtiamülaaliga, kui segu on valmistatud enne manustamist.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Pärast esmast avamist: ravimpreparaat tuleb kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi. Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi esmast avamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Atropine Auxilia 1 mg/ml on pakendatud karpidesse, mis sisaldavad 5, 6, 10 ja 50 I tüüpi merevaigukollast 1 ml klaasampulli.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Laboratórios Basi Indústria Farmacêutica S.A. Parque Industrial Manuel Lourenço Ferreira, Lote 15 3450-232 Mortágua Portugal

8. MÜÜGILOA NUMBRID

1180424

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 06.11.2024

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Detsember 2025