Azitrox 500 mg - õhukese polümeerikattega tablett (500mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

AZITROX 500 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

AZITROX 500 mg õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 524,052 mg asitromütsiindihüdraati, mis vastab 500 mg asitromütsiinile.

INN: Azithromycinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Valget või kollakat värvi, kujult piklikud tabletid, mõõtmetega ligikaudu 17,1 x 10,1 mm.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Asitromütsiinile tundlike mikroorganismide poolt põhjustatud infektsioonid täiskasvanutel ja noorukitel kehakaaluga üle 50 kg:

• ülemiste hingamisteede infektsioonid: sinusiit, tonsillofarüngiit (vt lõik 4.4),
• äge keskkõrvapõletik,
• alumiste hingamisteede infektsioonid: kroonilise bronhiidi ägenemine ning kerge kuni mõõduka raskusega keskkonnatekkene kopsupõletik,
• naha ja pehmete kudede infektsioonid (erüsiipel, impetiigo, sekundaarne püodermia),
• Chlamydia trachomatis’e poolt põhjustatud komplitseerumata kusiti ja emakakaelapõletik (vt lõik 4.4).
• mükoplasmoos.

Kliiniliselt oluline toimespekter. Chlamydia, Corynebacterium diphtheriae, Corynebacterium minutissimum, Moraxella catarrhalis, Mycoplasma, Staphylococcus aureus (esineb resistentseid tüvesid), Streptococcus pneumoniae (v.a penitsilliinresistentne Streptococcus pneumoniae), Streptococcus pyogenes (esineb resistentseid tüvesid), Ureaplasma urealyticum.

Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhiseid.

Annustamine ja manustamisviis

Täiskasvanud ja lapsed kehakaaluga üle 50 kg

Hingamiselundite, naha ja pehmete kudede infektsioonide korral on annuseks 1500 mg, mis manustatakse kolme järjestikuse päeva jooksul - 500 mg ööpäevas. 500 mg tablett ei sobi alternatiivina kasutatavaks raviskeemiks, kus sama annus (1500 mg) manustatakse viie päeva jooksul - esimesel ravipäeval manustatakse 500 mg ning teisest kuni viienda ravipäevani 250 mg ööpäevas. Sugulisel teel ülekantavad haigused (klamüdioos, mükoplasmoos): 1 g üksikannusena (kaks 500 mg tabletti).

Lapsed ja noorukid kehakaaluga alla 50 kg. 500 mg tablett ei sobi toimeaine suure sisalduse tõttu alla 50 kg kaaluvatele lastele ja noorukitele (vt lõik 4.3).

Patsientide erirühmad

Eakad patsiendid:

Eakatel kasutatakse sama annust, mis täiskasvanud patsientidel. Kuna eakatel võivad olla kaasuvalt proarütmilised seisundid, on soovitatav eriline ettevaatus südame arütmia ja torsade de pointes’i tekkeriski tõttu (vt lõik 4.4).

Neerupuudulikkusega patsiendid

Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus 10...80 ml/min) ei ole annuse kohandamine vajalik (vt lõik 4.4).

Maksakahjustusega patsiendid

Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik (vt lõik 4.4).

Manustamisviis

Azitrox’i tabletid neelatakse alla tervelt. Tablette võib võtta sõltumata söögiajast.

Vastunäidustused

AZITROX on vastunäidustatud patsientidel, kellel esineb ülitundlikkus asitromütsiini või mõne teise makroliidantibiootikumi suhtes; maksapuudulikkus.

Lapsed ja noorukid kehakaaluga alla 50 kg. 500 mg tablett ei sobi toimeaine suure sisalduse tõttu alla 50 kg kaaluvatele lastele ja noorukitele.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Allergilised reaktsioonid

Nagu erütromütsiini ja teiste makroliidantibiootikumide korral, on harva teatatud tõsistest allergilistest reaktsioonidest, sh angioödeemist ja anafülaksiast (harva surmaga lõppenud), nahareaktsionidest, sh ägedast generaliseerunud eksantematoossest pustuloosist (AGEP), Stevensi-Johnsoni sündroomist, toksilisest epidermaalsest nekrolüüsist (TEN) (harva surmaga lõppenud) ning eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega ravimireaktsioonist (DRESS). Mõni neist reaktsioonidest ravimile Azitrox on põhjustanud taastekkivaid sümptomeid ning vajanud pikemat jälgimis- ja raviperioodi..

Allergiareaktsiooni tekkimisel tuleb ravimi kasutamine katkestada ja alustada sobivat ravi. Arstid peavad arvestama, et sümptomaatilise ravi lõpetamisel võivad allergiasümptomid taastekkida.

Maksafunktsiooni häired

Kuna asitromütsiini peamine eliminatsioonitee on maks, tuleb olulise maksahaigusega patsientidel asitromütsiini kasutada ettevaatusega. Asitromütsiini korral on teatatud potentsiaalselt eluohtlikku maksapuudulikkust põhjustava fulminantse hepatiidi juhtudest (vt lõik 4.8).

Mõnedel patsientidel võis eelnevalt esineda maksahaigus või nad kasutasid teisi hepatotoksilisi ravimeid.

Kui tekivad maksafunktsiooni kahjustuse nähud ja sümptomid nagu kiiresti arenev ikterusega seostatud asteenia, tume uriin, kalduvus verejooksudele või hepaatiline entsefalopaatia, tuleb otsekohe teostada maksafunktsiooni analüüsid/uuringud. Maksafunktsiooni häirete tekkimisel tuleb asitromütsiini manustamine lõpetada.

Tungalteraalkaloidid

Patsientidel, kes saavad tungalteraalkaloidi (ergotamiini) derivaate, on mõnede makroliidantibiootikumide samaaegsel manustamisel kujunenud ergotism. Puuduvad andmed ergotamiini ja asitromütsiini koostoimete võimaluse kohta. Siiski ei tohi asitromütsiini manustada koos ergotamiini derivaatidega, kuna esineb teoreetiline võimalus ergotismi tekkeks.

Streptokokkinfektsioonid

Streptococcus pyogenes’e poolt põhjustatud farüngiidi/tonsilliidi ja samuti ägeda reumaatilise palaviku ennetamisel on esmavaliku ravimiks tavaliselt penitsilliin. Asitromütsiin on üldiselt efektiivne streptokokkide vastu suus ja neelus, kuid puuduvad andmed, mis tõestaksid asitromütsiini efektiivsust ägeda reumaatilise palaviku ennetamisel.

Superinfektsioonid

Nagu kõigi antibiootiliste ravimitega, on soovitatav jälgimine mittetundlike organismide, sh seente poolt põhjustatud superinfektsiooni nähtude suhtes.

Peaaegu kõigi antibiootiliste ainete, sh asitromütsiini kasutamisel on teatatud Clostridium difficile poolt põhjustatud kõhulahtisusest (Clostridium difficile associated diarrhea - CDAD), mille raskusaste võib ulatuda kergest kõhulahtisusest fataalse koliidini. Ravi antibakteriaalsete ainetega muudab käärsoole normaalset mikrofloorat, mis põhjustab C. difficile ülekasvu.

C. difficile toodab toksiine A ja B, mis aitavad kaasa CDAD arenemisele. Hüpertoksiin C-d tootvad C. difficile tüved põhjustavad suurenenud haigestumust ja suremust, kuna need infektsioonid võivad olla antibiootilise ravi suhtes resistentsed ja nõuda kolektoomiat. Kõigil patsientidel, kellel esineb pärast antibiootikumide kasutamist kõhulahtisus, tuleb arvestada CDAD võimalusega. Vajalik on hoolikas meditsiiniline anamnees, kuna CDAD tekkest on teatatud rohkem kui kaks kuud pärast antibakteriaalsete ainete manustamist.

Neerufunktsiooni kahjustus

Azitrox’i tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on kreatiniini kliirens <40 ml/min (vt lõik 4.2). Raske neerukahjustusega patsientidel (GFR <10 ml/min) on täheldatud asitromütsiini süsteemse ekspositsiooni 33%-list suurenemist.

Südame repolarisatsioon ja QT-intervalli pikenemine

Südame repolarisatsioon ja QT-intervalli pikenemine on esinenud ravi korral teiste makroliididega, sh asitromütsiiniga, mis annavad märku riskist südame rütmihäire ja torsade de pointes’i tekkeks (vt lõik 4.8). Kuna järgmised situatsioonid võivad viia ventrikulaarsete arütmiate tekkeni (sh torsade de pointes), mille tagajärjel võib tekkida südameseiskus, tuleb kaasuvate proarütmiliste seisunditega patsientidel (eriti naistel ja vanematel inimestel) kasutada asitromütsiini ettevaatusega:

• kaasasündinud või dokumenteeritud QTintervalli pikenemine
• samaaegne ravi teiste toimeainetega, mis teadaolevalt pikendavad QTintervalli, nt IA klassi antiarütmikumid (kinidiin ja prokaiinamiid) ja III klassi antiarütmikumid (dofetiliid, amiodaroon ja sotalool), tsisapriid ja terfenadiin, antipsühhootilised ained, nt pimosiid; antidepressandid, nt tsitalopraam; ja fluorokinoloonid, nt moksifloksatsiin ja levofloksatsiin;
• elektrolüütide tasakaalu häire, eriti hüpokaleemia ja hüpomagneseemia korral
• kliiniliselt oluline bradükardia, südame rütmihäire või raske südamepuudulikkus

Myasthenia gravis

Asitromütsiinravi saavatel patsientidel on teatatud myasthenia gravis’e sümptomite süvenemisest ja müasteenilise sündroomi tekkest (vt lõik 4.8).

Ohutust ja efektiivsust Mycobacterium Avium Complex’i profülaktikas ja ravis lastel ei ole tõestatud.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Asitromütsiini manustamisel patsientidele, kes saavad teisi ravimeid, mis võivad pikendada QT- intervalli, tuleb rakendada ettevaatust (vt lõik 4.4).

Antatsiidid:

Farmakokineetilises uuringus, kus uuriti antatsiidide ja asitromütsiini samaaegse manustamise mõju, ei täheldatud toimet üldisele biosaadavusele, kuigi maksimaalne kontsentratsioon seerumis vähenes ligikaudu 25% võrra. Antatsiide ja asitromütsiini saavad patsiendid ei tohi neid ravimeid korraga võtta. Asitromütsiini tuleks võtta vähemalt 1 tund enne või 2 tundi pärast antatsiidi kasutamist.

Tsetirisiin:

Asitromütsiini ja 20 mg tsetirisiini samaaegne manustamine tervetele vabatahtlikele tasakaaluseisundis 5-päevase skeemi järgi ei põhjustanud farmakokineetilisi koostoimeid ega QT-intervalli olulisi muutusi.

Didanosiin (Dideoksüinosiin):

Asitromütsiini manustamine annuses 1200 mg ööpäevas samaaegselt 400 mg didanosiiniga kuuele HIV positiivsele isikule, ei paistnud mõjutavat didanosiini tasakaalukontsentratsiooni farmakokineetikat võrreldes platseeboga.

Digoksiin ja kolhitsiin (P-gp substraat):

Makroliidantibiootikumide, sh asitromütsiini manustamise tagajärjel koos P-glükoproteiini substraatidega, nt digoksiini ja kolhitsiiniga, on teatatud P-glükoproteiini substraadi seerumisisalduse tõusust. Seetõttu tuleb asitromütsiini ja P-glükoproteiini substraatide, nt digoksiini koosmanustamisel arvestada substraadi kontsentratsiooni tõusu võimalusega seerumis.

Zidovudiin: Asitromütsiini ühekordsed (1000 mg) ja korduvad (1200 mg või 600 mg) annused mõjutasid vähesel määral zidovudiini ja tema glükuroniidmetaboliidi farmakokineetikat plasmas ja eritumist neerude kaudu. Siiski suurendas asitromütsiini manustamine fosforüleeritud zidovudiini, kliiniliselt aktiivse metaboliidi, kontsentratsiooni perifeerse vere mononukleaarsetes rakkudes. Selle nähtuse kliiniline tähtsus on ebaselge, kuid see võib tuua patsientidele kasu.

Asitromütsiinil ei ole olulist koostoimet maksa tsütokroom P450 süsteemiga. Sellel ei ole tõenäoliselt neid farmakokineetilisi ravimi koostoimeid, milliseid on täheldatud erütromütsiini ja teiste makroliididega. Asitromütsiini korral ei esine maksa tsütokroom P450 indutseerimist või inaktiveerimist tsütokroom-metaboliitide kompleksi kaudu.

Ergotamiin: Teoreetilise võimaluse tõttu ergotismi tekkeks ei ole soovitatav kasutada samaaegselt asitromütsiini ja ergotamiini derivaate (vt lõik 4.4).

On läbi viidud farmakokineetilised uuringud asitromütsiini ja järgmiste teadaolevalt olulisel määral tsütokroom P450 poolt vahendatud metabolismi läbivate ravimitega.

Atorvastatiin: Atorvastatiini (10 mg ööpäevas) ja asitromütsiini (500 mg ööpäevas) samaaegne manustamine ei muutnud atorvastatiini kontsentratsiooni plasmas (HMG CoA-reduktaasi inhibeerimise analüüsi alusel). Siiski on turuletuleku järgselt teatatud rabdomüolüüsi juhtudest asitromütsiini koos statiinidega saavatel patsientidel.

Karbamasepiin: Tervetel vabatahtlikel läbi viidud farmakokineetilise koostoime uuringus ei omanud asitromütsiin olulist toimet karbamasepiini või selle aktiivse metaboliidi tasemele plasmas.

Tsimetidiin: Farmakokineetilises uuringus, kus uuriti 2 tundi enne asitromütsiini manustatud tsimetidiini ühekordse annuse toimet asitromütsiini farmakokineetikale, ei täheldatud muutusi asitromütsiini farmakokineetikas.

Kumariini tüüpi suukaudsed antikoagulandid: Farmakokineetilises koostoimete uuringus tervetel vabatahtlikel ei muutnud asitromütsiin varfariini ühekordse 15 mg annuse antikoaguleerivat toimet. Turuletulekujärgsel perioodil on saadud teateid antikoaguleeriva toime tugevnemisest pärast asitromütsiini samaaegset manustamist koos kumariini tüüpi suukaudsete antikoagulantidega. Kuigi põhjuslikku seost ei ole tõestatud, tuleks kaaluda protrombiini aja jälgimise sagedust, kui asitromütsiini kasutatakse patsientidel, kes saavad kumariini tüüpi suukaudseid antikoagulante.

Tsüklosporiin: Farmakokineetilises uuringus tervetel vabatahtlikel manustati suukaudselt asitromütsiini 500 mg/ööpäevas 3 päeva jooksul ja seejärel ühekordse suukaudse annusena tsüklosporiini 10 mg/kg, mille tulemusena leiti, et tsüklosporiini CMAX ja AUC0-5 suurenesid oluliselt.

Seetõttu tuleb rakendada ettevaatust, enne kui kaaluda nende ravimite samaaegset manustamist. Kui nende ravimite samaaegne manustamine on vajalik, tuleb jälgida tsüklosporiini taset ja vastavalt annust kohandada.

Efavirens: 600 mg asitromütsiini ühekordse annuse samaaegne manustamine efavirensiga (400 mg ööpäevas 7 päeva jooksul) ei põhjustanud kliiniliselt olulisi farmakokineetilisi koostoimeid.

Flukonasool: 1200 mg asitromütsiini ühekordse annuse samaaegne manustamine ei muutnud 800 mg flukonasooli ühekordse annuse farmakokineetikat. Samaaegsel manustamisel flukonasooliga ei muutunud asitromütsiini üldekspositsioon ega poolväärtusaeg, siiski täheldati kliiniliselt ebaolulist asitromütsiini CMAX vähenemist (18%).

Indinaviir: 1200 mg asitromütsiini ühekordse annuse samaaegne manustamine ei mõjutanud statistiliselt olulisel määral indinaviiri (manustatuna annuses 800 mg kolm korda ööpäevas 5 päeva jooksul) farmakokineetikat.

Metüülprednisoloon: Farmakokineetilise koostoime uuringus tervetel vabatahtlikel ei olnud asitromütsiinil olulist toimet metüülprednisolooni farmakokineetikale.

Midasolaam: Tervetel vabatahtlikel ei põhjustanud asitromütsiini samaaegne manustamine 500 mg ööpäevas 3 päeva jooksul kliiniliselt olulisi muutusi 15 mg midasolaami ühekordse annuse farmakokineetikas ja farmakodünaamikas.

Nelfinaviir: 1200 mg asitromütsiini samaaegsel manustamisel nelfinaviiriga tasakaaluseisundis (750 mg kolm korda ööpäevas) suurenes asitromütsiini kontsentratsioon. Kliiniliselt olulisi kõrvaltoimeid ei täheldatud ja annuse kohandamine ei ole vajalik.

Rifabutiin: Asitromütsiini ja rifabutiini samaaegne manustamine ei muutnud kummagi ravimi kontsentratsiooni seerumis.

Isikutel, kes said samaaegselt asitromütsiini ja rifabutiini, täheldati neutropeeniat. Kuigi neutropeeniat seostatakse rifabutiini kasutamisega, ei ole põhjuslikku seost asitromütsiini kombinatsiooniga tõestatud (vt lõik 4.8).

Sildenafiil: Tavalistel tervetel meessoost vabatahtlikel ei leitud tõendeid asitromütsiini (500 mg ööpäevas 3 päeva jooksul) toimest sildenafiili või selle peamise tsirkuleeriva metaboliidi AUC-le või -le.MAXC

Terfenadiin: Farmakokineetilistes uuringutes ei ole leitud tõendeid asitromütsiini ja terfenadiini koostoimetest. Harva on teatatud juhtudest, kus sellise koostoime võimalust ei saa täielikult välistada; siiski puudus spetsiifiline tõestus sellise koostoime tekkest.

Teofülliin: Puuduvad tõendid kliiniliselt olulistest farmakokineetilistest koostoimetest asitromütsiini ja teofülliini samaaegsel manustamisel tervetele vabatahtlikele.

Triasolaam: 14 tervel vabatahtlikul ei mõjutanud asitromütsiini (500 mg 1. päeval ja 250 mg 2. päeval) ja triasolaami (0,125 mg 2. päeval) samaaegne manustamine oluliselt triasolaami farmakokineetilisi omadusi võrreldes triasolaami ja platseeboga.

Trimetoprim/sulfametoksasool: Trimetoprim/sulfametoksasooli topeltannuse (160 mg/800 mg) manustamisel 7 ööpäeva jooksul koos 1200 mg asitromütsiiniga 7. päeval, ei avaldunud olulist toimet trimetoprimi ega sulfametoksasooli maksimaalsele kontsentratsioonile, üldekspositsioonile ega uriiniga eritumisele. Asitromütsiini kontsentratsioon seerumis oli sarnane teistes uuringutes täheldatuga.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus:

Puuduvad piisavad andmed asitromütsiini kasutamise kohta raseduse ajal. Loomadega läbi viidud reproduktsioonitoksilisuse uuringus näidati, et asitromütsiin läbib platsentaarbarjääri, kuid teratogeenset toimet ei täheldatud. Asitromütsiini kasutamise ohutust raseduse ajal ei ole kinnitatud. Seetõttu tohib asitromütsiini raseduse ajal kasutada ainult siis, kui ravist oodatav kasu ületab kaasuvad riskid.

Imetamine:

On teatatud, et asitromütsiin eritub inimese rinnapiima, kuid puuduvad adekvaatsed ja kontrollitud kliinilised uuringud imetavate naistega, mis iseloomustaksid asitromütsiini farmakokineetikat rinnapiima eritumisel.

Fertiilsus

Rottidel läbi viidud fertiilsusuuringutes täheldati asitromütsiini manustamise järgselt tiinuste arvu langust. Selle leiu olulisus inimesele ei ole teada.

Toime reaktsioonikiirusele

Puuduvad tõendid, mis näitaksid, et asitromütsiin võiks omada toimet patsiendi võimele juhtida või käsitseda masinaid.

Kõrvaltoimed

Alljärgnevas tabelis on toodud kokkuvõte asitromütsiini kõrvaltoimetest, mis on ilmnenud kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgse järelvalve käigus.

Esinemissagedused on defineeritud järgmiselt: väga sage (≥1/10); sage (≥1/100…<1/10); aeg-ajalt (≥1/1000…<1/100); harv (≥1/10 000…<1/1000); väga harv (<1/10 000), ei ole teada (lähtuvalt olemasolevatest andmetest ei saa esinemissagedust hinnata).

Kõrvaltoimed, mis on kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgse järelvalve käigus arvatavasti või tõenäoliselt asitromütsiini kasutamisega seotud:

*mis on harvadel juhtudel lõppenud surmaga.

Kõrvaltoimed, mis arvatavasti või tõenäoliselt on seotud Mycobacterium Avium Complex’i profülaktika ja raviga, põhinevad kliiniliste uuringute ja turuletulekujärgsel kogemusel.

Need kõrvaltoimed erinevad ülaltoodud tabelis toodud kõrvaltoimetest kas tüübi või esinemissageduse poolest:

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Soovitatust suuremate annuste kasutamisel tekkinud kõrvaltoimed sarnanesid tavaliste annuste kasutamisel tekkinud kõrvaltoimetega. Tüüpilised makroliidantibiootikumide üleannustamise sümptomid on pöörduv kuulmiskadu, tugev iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus. Üleannustamise korral on vajadusel näidustatud meditsiinilise söe manustamine ja üldine sümptomaatiline ravi, aga ka elulisi funktsioone toetavad meetmed.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: makroliidid, ATC-kood: J01FA10.

Toimemehhanism

Asitromütsiin on makroliidantibiootikum ning kuulub asaliidide rühma. Molekul on saadud lämmastiku aatomi lisamise teel erütromütsiin A laktooni ringi. Asitromütsiini keemiline nimetus on 9-deoksü-9a-asa-9a-metüül-9a-homoerütromütsiin A. Molekulmass on 749,0.

Asitromütsiini toimemehhanism seisneb seondumises ribosoomi 50S-alaühikuga ja peptiidide translokatsiooni ärahoidmises, mille kaudu ta pärsib bakterite valgusünteesi.

Resistentsuse mehhanism:

Resistentsus asitromütsiini suhtes võib olla loomulik või omandatud. Bakteritel esineb kolm peamist resistentsuse mehhanismi: sihtmärgi muutumine, antibiootikumi transpordi muutumine ja antibiootikumi modifitseerimine.

Streptococcus pneumoniae, A-grupi beeta-hemolüütilisel streptokokil, Enterococcus faecalis’el ja Staphylococcus aureus’el, sh metitsilliin-resistentsel S. aureus’el (MRSA) esineb täielik ristuv resistentsus erütromütsiini, asitromütsiini, teiste makroliidide ja linkoosamiidide suhtes.

Murdepunktid

EUCAST (European Committee on Antimicrobial Susceptibility Testing - Euroopa Antimikroobse Tundlikkuse Testimise Komitee) kliinilised MIK tundlikkuse piirid (versioon 1.4, 2009):

1. Erütromütsiini saab kasutada loetletud bakterite tundlikkuse määramiseks teiste makroliidide (asitromütsiini, klaritromütsiini ja roksitromütsiini) suhtes. Legionella pneumophila on tundlik intravenoosselt manustatud makroliidide suhtes (erütromütsiini MIK ≤1 mg/l metsikut tüüpi isolaatidele). Makroliide on kasutatud Campylobacter jejuni infektsioonide ravis (erütromütsiini MIK ≤4 mg/l metsikut tüüpi isolaatidele). Asitromütsiini on kasutatud S. typhi (MIK ≤16 mg/l metsikut tüüpi isolaatidele) ja Shigella liikide poolt põhjustatud infektsioonide ravis.
2. H. influenzae makroliidide MIK-de ja kliinilise tulemuse vaheline seos on nõrk. Makroliidide ja sarnaste antibiootikumide tundlikkuse piir on määratud nii, et selle järgi liigitub H. Influenzae metsiku tüübi tundlikkus keskmiseks.

Tundlikkus

Teatud liikide omandatud resistentsuse levimus võib geograafiliselt ja ajaliselt varieeruda, seetõttu on soovitav informatsioon kohaliku resistentsuse kohta, eeskätt raskete infektsioonide ravimisel. Kui kohaliku resistentsuse esinemine muudab küsitavaks kasutatava ravimi efektiivsuse vähemalt mõnda tüüpi infektsioonide puhul, tuleb vajadusel paluda ekspertarvamust.

Asitromütsiini antibakteriaalne spekter:

Sageli tundlikud liigid

Gram-positiivsed aeroobsed mikroorganismid

Staphylococcus aureus metitsilliin-tundlik

Streptococcus pneumoniae penitsilliin-tundlik

Streptococcus pyogenes

Gram-negatiivsed aeroobsed mikroorganismid

Haemophilus influenzae

Haemophilus parainfluenzae

Legionella pneumophila

Moraxella catarrhalis

Pasteurella multocida

Anaeroobsed mikroorganismid

Clostridium perfringens

Fusobacterium spp.

Prevotella spp.

Porphyriomonas spp.

Teised mikroorganismid

Chlamydia trachomatis

Liigid, mille puhul omandatud resistentsus võib osutuda probleemiks

Gram-positiivsed aeroobsed mikroorganismid

Streptococcus pneumoniae penitsilliinile keskmiselt tundlik penitsilliin-resistentne

Loomuliku resistentsusega organismid

Gram-positiivsed aeroobsed mikroorganismid

Enterococcus faecalis

Metitsilliin-resistentsed stafülokokid (MRSA, MRSE*)

Anaeroobsed mikroorganismid

Bacteroides fragilis

*metitsilliin-resistentsete stafülokokkide omandatud resistentsus makroliidide suhtes on väga laialt levinud ja nad on siia paigutatud põhjusel, et on harva tundlikud asitromütsiini suhtes.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine. Ravimi biosaadavus on umbes 37%. Plasmakontsentratsiooni maksimum saabub 2...3 tundi pärast ravimi võtmist.

Jaotumine. Suukaudselt manustatud asitromütsiin jaotub laialdaselt kogu organismis. Farmakokineetilistes uuringutes on näidatud, et asitromütsiini kontsentratsioon on kudedes määratuna märgatavalt suurem (50 korda) kui plasmas määratuna. Ravim seondub olulisel määral kudedega (keskmine jaotusruumala on ligikaudu 31,1 l/kg). Asitromütsiin jaotub enamikes kudedes kiiresti ning sõltuvalt koest saavutab kõrgeid kontsentratsioone (vahemikus 1...9 mg/kg). Seondumine seerumi valkudega varieerub vastavalt kontsentratsioonile plasmas ja kõigub 12%-st kuni 52%-ni vastavate kontsentratsioonide korral seerumis 0,5 mikrogrammi/ml ja 0,05 mikrogrammi/ml.

Jaotusruumala tasakaalukontsentratsiooni tingimustes (VVSS) on 31,1 l/kg.

Loomkatsetes on tuvastatud asitromütsiini suur kontsentratsioon fagotsüütides. Samuti on tõestatud, et aktiivse fagotsütoosi jooksul vabaneb suurem asitromütsiini kontsentratsioon kui inaktiivsetest fagotsüütidest. Seetõttu oli loomkatsetes põletikukolletes mõõdetud asitromütsiini kontsentratsioon kõrge.

Biotransformatsioon ja eritumine

Terminaalne eliminatsiooni poolväärtusaeg plasmas peegeldab täpselt eliminatsiooni poolväärtusaega kudedes – 2...4 päeva. Ligikaudu 12 % intravenoosselt manustatud asitromütsiini annusest eritub uriiniga järgneva 3 päeva jooksul. Muutumatu asitromütsiini kõrgeid kontsentratsioone on leitud peamiselt sapis. Sapis määratud metaboliidid pärinesid N- ja O-demetülatsioonist, desoksamiini ja laktoontuumade hüroksüülimisest ning kladinosooni konjugeerimisest. Võrreldes HPLC ja mikrobioloogilise määramise tulemusi võib eeldada, et metaboliidid asitromütsiini mikrobioloogilises toime avaldumises rolli ei mängi.

Prekliinilised ohutusandmed

Loomkatsetes, kus annused ületasid kuni 40 korda kliinilist raviannust, põhjustas asitromütsiin pöörduvat fosfolipidoosi, kuid reeglina ei täheldatud seoses sellega tõelisi toksikoloogilisi tagajärgi. Ei leitud, et asitromütsiin põhjustaks patsientidel toksilisi reaktsioone, kui seda manustatakse vastavalt soovitustele.

Reproduktsioonitoksilisus:

Loomkatsetes ravimi embrüotoksilise toime määramiseks ei täheldatud hiirtel ja rottidel teratogeenset toimet. Rottidel viisid asitromütsiini annused 100 ja 200 mg kehamassi kg kohta ööpäevas loote luustumise ja emaslooma kehamassi juurdekasvu kerge peetuseni. Rottidel täheldati peri- ja postnataalsetes uuringutes kerget arengupeetust pärast ravi 50 mg/kg/ööpäevas ja eelnimetatud annustega.

Kartsinogeenne potentsiaal:

Kartsinogeensuse hindamiseks ei ole läbi viidud pikaajalisi loomkatseid, kuna see ravim on näidustatud ainult lühiajaliseks raviks ja puuduvad kantserogeensele toimele viitavad nähud.

Mutageenne potentsiaal:

In vivo ja in vitro katsemudelites ei leidnud tõestust võimalus geneetiliste ja kromosoomimutatsioonide tekkeks.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Tableti sisu:

tärklis, eelželatiniseeritud, naatriumkroskarmelloos, kaltsiumvesinikfosfaat, veevaba, magneesiumstearaat, naatriumlaurüülsulfaat.

Tableti kate: hüpromelloos 2910/5, titaandioksiid, makrogool 6000, talk,

simetikooniemulsioon SE 4, polüsorbaat 80.

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Säilitamistingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Läbipaistev, värvitu PVC/Al blister, karp.

3 õhukese polümeerikattega tabletti pakendis.

MÜÜGILOA HOIDJA

Zentiva k.s.

U kabelovny 130, Dolní Měcholupy, 102 37 Praha 10, Tšehhi

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 8.08.2003

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 28.06.2013

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

August 2018