Actikerall - nahalahus (5mg +100mg 1g) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Actikerall 5 mg/100 mg/g nahalahus

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 g (= 1,05 ml) nahalahust sisaldab 5 mg fluorouratsiili ja 100 mg salitsüülhapet.

INN. Fluorouracilum, acidum salicylicum.

Teadaolevat toimet omav abiaine:

1 gramm lahust sisaldab 80 mg dimetüülsulfoksiidi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Nahalahus.

Actikerall on läbipaistev, värvitu kuni kergelt oranžikasvalge lahus.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Kergelt palpeeritava ja/või keskmise paksusega hüperkeratootilise aktiinilise keratoosi (I/II aste) paikne ravi immunokompetentsetel täiskasvanutel.

I/II astme intensiivsus määratakse 4-punktisel skaalal (Olsen jt 1991), vt lõik 5.1.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud

Actikeralli tuleb kanda kahjustatud piirkonnale (kuni 25 cm) üks kord päevas, kuni lesioonid on täielikult taandunud või maksimaalselt kuni 12 nädala vältel. Raskete kõrvaltoimete esinemisel tuleb ravimi pealekandmissagedust vähendada kolmele korrale nädalas, kuni kõrvaltoimed leevenduvad. Kui ravitakse õhukese epidermisega nahapiirkordi, tuleb lahust nahale kanda harvemini ning ravi kulgu tuleb sagedamini jälgida.

Ravitulemust saab täheldada kõige varem nelja nädala möödudes (vt lõik 5.1). Ravivastus paraneb aja jooksul ja andmed on saadaval kuni 12 nädala pikkuse ravi kohta. Lesiooni(de) täielik paranemine või optimaalne ravitoime ei pruugi ilmneda kuni kaheksa nädala vältel pärast ravi lõpetamist. Ravi tuleb jätkata ka siis, kui ravitulemus ei ole nelja nädala möödudes näha.

Taastekkivate lesioonide ravivõimaluste hindamisel peab arst arvesse võtma, et korduva ravi efektiivsust Actikeralliga ei ole kliinilistes uuringutes nõuetekohaselt hinnatud.

Lapsed

Lastel ei ole Actikeralli kasutamine aktiinilise keratoosi raviks asjakohane.

Eakad

Annuse kohandamine ei ole vajalik.

Manustamisviis

1. Actikerall on mõeldud vaid kutaanseks kasutamiseks. On olemas kogemus kuni kümne üksiku lesiooni samaaegse ravi kohta. Samaaegselt saab ravida mitut aktiinilist keratoosi ja ümbritsevat nahka juhul, kui on eelistatud kogu pinna samaaegne ravi. Samaaegselt Actikeralliga ravitava naha kogupindala ei tohi olla suurem kui 25 cm2 (5 cm × 5 cm).

Actikeralli kantakse peale korgile kinnitatud pintselaplikaatoriga. Ülemäärase lahusekoguse vältimiseks tuleb pintslit enne lahuse nahale kandmist tõmmata vastu pudelikaela, samas peab manustatav kogus olema piisav, et kuivamise ajal tekiks kile.

Ravitavat piirkonda ei tohi pärast lahuse pealekandmist kinni katta ja lahusel tuleb lasta kuivada, et lahusega kaetud alale tekiks kile. Enne Actikeralli järgmist pealekandmist tuleb olemasolev kile õrnalt tõmmates eemaldada. Kile eemaldamist võib hõlbustada soe vesi. Actikeralli ei tohi kanda karvadega kaetud nahale. Kasutamine karvadega kaetud nahale võib põhjustada karvade kokkukleepumist antud piirkonnas. Juhul kui Actikeralli on vajalik kanda karvadega kaetud piirkonda, tuleb eelnevalt kaaluda antud piirkonna raseerimist või karvade eemaldamist muul sobival viisil.

Vastunäidustused

•Ülitundlikkus toimeainete või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

•Rasedus ja imetamine (vt lõik 4.6).

•Neerupuudulikkus.

•Actikeralli ei tohi kasutada koos brivudiini, sorivudiini ega analoogidega. Brivudiin, sorivudiin ja analoogid on fluorouratsiili lagundava ensüümi dihüdropürimidiini dehüdrogenaasi (DPD) tugevad inhibiitorid (vt ka lõigud 4.4 ja 4.5).

•Actikerallil ei tohi lasta puutuda kokku silmade ega limaskestadega.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

DPD ensüüm

Ensüüm dihüdropürimidiini dehüdrogenaas (DPD) mängib olulist rolli fluorouratsiili lagundamisel. Selle ensüümi inhibitsioon, vaegus või vähenenud aktiivsus võib põhjustada fluorouratsiili kumuleerumist.

Enne fluorouratsiili või teiste fluoropürimidiinidega ravi alustamist on näidustatud ensüümi DPD aktiivsuse kindlaksmääramine, kui seda peetakse asjakohaseks.

Kui fenütoiini võetakse Actikeralli kasutamisega samal ajal, tuleb DPD vaegusega patsientidel kaaluda testimist fenütoiini kõrgenenud plasmataseme suhtes (vt lõik 4.5).

Tundlikkushäired

Sensoorsete häiretega (näiteks diabeediga) patsientidel on vajalik ravitava piirkonna hoolikas meditsiiniline jälgimine.

Päikese käes viibimine

Aktiinilist keratoosi põhjustab ultraviolettkiirguse krooniline kahjulik toime ning paikne ärritus Actikeralli pealekandmiskohas võib päikesekiirgusega kokkupuutel ägeneda. Patsientidele tuleb soovitada naha ja eeskätt ravitava piirkonna kaitsmist ülemäärase või kumulatiivse päikesekiirguse eest.

Muud nahaseisundid

Puuduvad kogemused aktiiniliste keratooside ravimisel piirkonnas, millel esineb ka mõni muu nahahaigus, ning arst peab võtma arvesse, et ravitulemus võib olla teistsugune.

Puuduvad kogemused basaalrakulise vähi ja Boweni tõve ravimisel, mistõttu ei tohi seda ravimit nende ravimiseks kasutada.

Üldine

Actikerall sisaldab tsütostaatilist ainet fluorouratsiili.

Actikeralli ei tohi kasutada veritsevatel lesioonidel.

Pudel tuleb pärast kasutamist kindlalt sulgeda, muidu kuivab lahus kiiresti ja seda ei saa enam ettenähtud viisil kasutada.

Lahust ei tohi kasutada, kui selles on kristalle.

Actikeralli lahus ei tohi puutuda kokku tekstiilide ega akrüülidega (näiteks akrüülvannidega), sest lahus võib põhjustada jäädavaid plekke.

Tuleohu hoiatus: hoida eemal tulest või lahtistest leekidest.

See ravimpreparaat sisaldab dimetüülsulfoksiidi, mis võib põhjustada nahaärritust.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Ensüüm dihüdropürimidiini dehüdrogenaas (DPD) mängib olulist rolli fluorouratsiili lagundamisel. Viirusvastased nukleosiidi analoogid (näiteks brivudiin ja sorivudiin) võivad põhjustada fluorouratsiili või teiste fluoropürimidiinide plasmakontsentratsiooni märkimisväärset tõusu ning suurendada selle tõttu toksilisust. Sellel põhjusel peab fluorouratsiili ning brivudiini, sorivudiini ja analoogide kasutamise vaheline intervall olema vähemalt 4 nädalat.

Nukleosiidi analoogide (näiteks brivudiini ja sorivudiini) juhuslikul manustamisel patsientidele, keda ravitakse fluorouratsiiliga, tuleb rakendada efektiivseid meetmeid fluorouratsiili toksilisuse vähendamiseks. Näidustatud võib olla hospitaliseerimine. Rakendada tuleb kõiki vajalikke meetmeid, mis tagavad kaitse süsteemsete infektsioonide ja dehüdratsiooni eest.

Süsteemse fluorouratsiili ja fenütoiini samaaegse manustamise korral on teatatud fenütoiini kõrgenenud plasmatasemetest, millega kaasnevad fenütoiini mürgistuse sümptomid (vt lõik 4.4).

Puuduvad tõendid salitsüülhappe olulisest süsteemsest imendumisest, kuid imendunud salitsüülhappel võivad olla koostoimed metotreksaadi ja sulfonüüluurea preparaatidega.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Paikselt kasutatava fluorouratsiili kasutamise kohta rasedatel andmed puuduvad. Loomadel on täheldatud süsteemselt manustatava fluorouratsiili teratogeenset toimet (vt lõik 5.3). Salitsüülhape võib kahjustada näriliste tiinust.

Actikerall on raseduse ajal vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Imetamine

Ei ole teada, kas fluorouratsiil või selle metaboliidid erituvad pärast paikset manustamist rinnapiima. Riski rinnapiimatoidul olevatele imikutele ei saa välistada.

Actikerall on imetamise ajal vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Fertiilsus

Süsteemse fluorouratsiiliga läbi viidud fertiilsusuuringutes täheldati mööduvat viljatust isastel ja alanenud tiinestumismäära emastel närilistel. See ei oma siiski tõenäoliselt tähtsust inimeste puhul, sest Actikeralli nahale kandmise järgne aktiivsete ühendite imendumine on äärmiselt piiratud.

Toime reaktsioonikiirusele

Actikerall ei mõjuta autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Enamikul patsientidest, kellel raviti lahusega aktiinilist keratoosi, esines pealekandmiskohas kerge kuni mõõdukas ärritus ja põletik. Raskete kõrvaltoimete korral võib vähendada ravimi pealekandmise sagedust.

Kuna ravimil on väga tugev naha sarvkihti pehmendav toime, võib esineda naha valkjat värvimuutust ja ketendamist, eriti aktiinilise keratoosi ümbruses.

Salitsüülhappe sisalduse tõttu võib see ravim põhjustada kergeid ärritusnähte, näiteks dermatiiti ja allergilisi reaktsioone kokkupuutekohas, kui patsiendil on selleks soodumus. Sellised kokkupuutekohas toimuvad allergilised reaktsioonid võivad avalduda sügeluse, punetuse ja väikeste villidena, mis võivad esineda ka väljaspool lahuse manustamispiirkonda.

Kõrvaltoimete tabel

Allpool on loetletud kõrvaltoimed MedDRA organsüsteemi klasside ja sageduse vähenemise alusel. Esinemissagedused on määratletud järgnevalt: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg- ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000); ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Actikerall- ravi korral teatatakse sageli manustamiskoha reaktsioonidest ning nende avaldumine on ootuspärane, kuna need tulenevad ravimi toimeainete fluorouratsiili ja salitsüülhappe farmakoloogilistest toimetest nahale. Raskeid manustamiskoha reaktsioone on võimalik vähendada annuse vähendamisega (vt lõik 4.2). Veritsuse korral lõpetage ravi kuni kõrvaltoime paranemiseni (vt lõik 4.4). Kui ümbritsevatele pindadele manustamise ala suureneb (pind kuni 25cm), võib manustamiskoha kõrvaltoimete esinemissagedus suureneda. Eeskätt dermatiidi, korpade, erosioonide, veritsuse ja ödeemi esinemissagedus võib olla “Väga sage”, haavandite esinemissagedus võib olla aga “Sage”.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Kui lahust kantakse nahale soovituste järgi, on kummastki toimeainest tekkiv süsteemne mürgistus ebatõenäoline. Soovitatust oluliselt sagedasema pealekandmisega kaasneb manustamiskoha kõrvaltoimete esinemissageduse ja raskusastme suurenemine.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: kasvajavastased ained, antimetaboliidid; pürimidiini analoogid, ATC- kood: L01BC52

Fluorouratsiili toimemehhanism

Toimeaine fluorouratsiil (FU) on tsütostaatiline aine, millel on antimetaboliidi toime. Struktuurilise sarnasuse tõttu nukleiinhapetes sisalduva tümiiniga (5-metüüluratsiil), takistab FU selle teket ja kasutamist ning pärsib seeläbi nii DNA kui ka RNA sünteesi, mille tulemuseks on kasvu pidurdumine.

Salitsüülhappe toimemehhanism

Paikselt kasutataval salitsüülhappel (SA) on keratolüütiline toime ja see vähendab aktiinilise keratoosiga seotud hüperkeratoosi. Selle toimemehhanism keratolüütilise ja korneolüütilise ainena on arvatavalt seotud selle mõjuga korneotsüütide adhesioonile, rakkudevahelist sideainet lagundava toimega ning korneotsüütide vabastamise ja lahutamisega.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Määrava tähtsusega randomiseeritud, platseebokontrollitud topeltpimedas kolmeharulises, paralleelrühmadega mitmekeskuselises III faasi uuringus raviti 470 I kuni II astme (vt allpool) aktiinilise keratoosiga (AK) patsienti Actikeralliga, platseeboga või diklofenakki sisaldava geeliga (30 mg/g) (DG). 187 patsienti said Actikeralli fikseeritud kombinatsiooni kuni 12 nädala vältel. Esmaseks tulemusnäitajaks oli lesiooni histoloogiline puudumine 8. nädalal pärast ravi lõppu. Paikne ravi Actikeralliga osutus efektiivsemaks kui ravi platseeboga või diklofenakki sisaldava geeliga. Teisesed tulemusnäitajad (näiteks lesioonide koguarv, aktiinilise keratoosi lesiooni kogusuurus, lesiooni ravivastus, arsti üldhinnang ja uuringus osaleja üldine hinnang efektiivsusele) kinnitasid esmase tulemusnäitaja kohta saadud tulemusi. 72%-l Actikeralli ravirühma kuuluvatel osalejatel ei olnud aktiiniline keratoos võetud biopsias enam tuvastatav, kuid diklofenakki sisaldavat geeli ja platseebot saanud rühmades olid aktiinilise keratoosi taandumismäärad vastavalt 59,1% ja 44,8% (uuringuplaani analüüsi alusel). Täieliku ravivastusega (kõigi lesioonide kliinilise taandumisega) uuringus osalejate arv oli samuti suurim Actikeralliga ravitavas rühmas, kus vastav näitaja oli 55,4% võrreldes 32%-ga diklofenakki sisaldavat geeli saanud rühmas ja 15,1%-ga platseeborühmas. Kõige sagedamad kõrvaltoimed Actikeralli kasutamisel olid manustamis- ja pealekandmiskoha ärritus (sealhulgas põletustunne) (86,1%) ning manustamiskoha põletik (73,3%). Suure esinemissagedusega olid ka manustamiskoha sügelus (44,9%) ja valu manustamiskohas (25,1%). Muudeks kõrvaltoimeteks olid manustamiskoha erüteem ja erosioon. Naha ja manustamiskoha reaktsioonidest tingitud ravi katkestamismäär oli madal (0,5%).

1. Randomiseeritud, platseebokontrollitud topeltpimedas kaheharulises, paralleelrühmadega mitmekeskuselises III faasi uuringus raviti 166 I kuni II astme aktiinilise keratoosiga (AK) patsienti Actikeralliga või lahustiga (suhtes 2:1). Patsiente raviti 12 nädala jooksul manustades Actikeralli või lahust kahjustatud kuni 25 cm2 suurusele pinnale, millel esines 4 kuni 10 aktiinilise keratoosi lesiooni; 30 patsiendist koosneval patsientide alarühmal tuvastati RCM- mikroskoobi (reflectance confocal microscopy, RCM) abil vähemalt 3 subkliinilist lesiooni. Esmane tulemusnäitaja oli aktiinilise keratoosi lesioonide täielik kliiniline paranemine ravitavas piirkonnas 8 nädalat pärast ravi lõppu. Actikeralli rühmas täheldati täielikku kliinilist paranemist 49,5%-l (ravikavatsuslik analüüs) või 55,1%-l (protokolli analüüs) patsientidel võrreldes vastavalt 18,2% või 19,6%-ga lahusti rühmas. Paikse Actikerall-ravi puhul täheldati paremust võrreldes lahustiga. Teisesed tulemusnäitajad, nagu

osaline paranemine, lesioonide koguarv, lesiooni raskusaste, arsti ja patsiendi üldine hinnang efektiivsusele, kinnitasid esmase tulemusnäitaja tulemusi.

RCM alarühma analüüsis täheldati üksiku kliinilise AK lesiooni ja valitud subkliiniliste lesioonide täielikul paranemisel Actikeralli oluliselt suuremat efektiivsust võrreldes lahustiga (vastavalt 87,5% vs. 44,4%, p=0,0352 and 89,6% vs. 47,1%, p=0,0051).

Enamus Actikerall-raviga seotud kõrvaltoimetest olid manustamiskoha reaktsioonid, millest enamus olid kerged. 27-l Actikerall-ravi saanud patsiendil (24,1%) teatati 30-st manustamiskoha veritsuse juhust: neist 26 olid kerge, 3 mõõduka ja 1 tõsise raskusastmega. 3-l Actikerall-ravi saanud patsiendil (2,8%) teatati 4-st manustamiskoha haavandi juhust: 3 olid kerge ja 1 mõõduka raskusastmega. Ravi katkestamise määr raviga seotud naha ja manustamiskoha reaktsioonide tõttu oli madal (n=1, 0.9%).

Kliinilist efektiivsust on tõestatud ka randomiseeritud paralleelrühmadega mitmekeskuselises II faasi uuringus, kus võrdluseks kasutati krüoteraapiat. Pärast 6- nädalast (n=33) Actikerall- ravi täheldati 8. nädalal kõrgemat histoloogilist paranemismäära, võrreldes krüoteraapiaga 14 nädalal pärast esmast ravi 1. päeval ja vajadusel 21. päeval (n=33) (62,1% vs 41, 9%). Samuti täheldati pärast 6 kuu möödumist Actikerall- rühmas madalamat aktiinilise keratoosi tagasilangust (27,3% vs 67,7%). Actikeralli efektiivsust ravikestuse seisukohast (alates ≤ 4 kuni > 12 nädalat) tõestati mitmekeskuselise mittesekkuva uuringu käigus I kuni III astme aktiinilise keratoosiga patsientidel (n=1051). Ligikaudu 8 nädalat pärast ravi oli lesioonide arv ja suurus vähenenud vastavalt 69,7% ja 82,1%, mis saavutati ligikaudu 50%-l patsientidest vähem kui 6- nädalase ravi jooksul. Kõikide raviperioodide korral (≤4 nädalat; >4 kuni ≤6 nädalat; >6 kuni ≤9 nädalat; >9 kuni ≤12 nädalat; ja >12 nädalat) täheldati lesioonide arvu vähenemist 65…70%.

Nii II faasi kui ka mittesekkuva uuringu alusel täheldati, et Actikeralli ohutusprofiil oli ravimi kõrvaltoimete tekke osas sama (vt lõik 4.8).

Mitmekeskuselises mittesekkuvas IV faasi uuringus, mille käigus uuriti Actikeralli kasutamist rutiinse ravi käigus aktiinilise keratoosiga patsientidel (kliinilise astmega I või II vastavalt Olsenile) seoses ravikestusega, uuriti esmakordselt ka kätel, jalgadel ja kehatüvel esinevaid AK-lesioone. Analüüsi tulemused seoses lesioonide paiknemisega näitasid, et Actikerall avaldas toimet kõikidele ravitud lesioonidele sõltumata nende asukohast.

Muude kehaosade kui näo, otsmiku ja juusteta peanaha ravi üle otsustamisel tuleb arvesse võtta eri piirkondade epidermise paksust. Erinevate kehaosade avaldatud keskmine epidermise paksus on: nägu 49,4 mikromeetrit, otsmik 50,3 mikromeetrit, ülakeha esikülg (dekoltee) 42,2 mikromeetrit ning käed/jalad 60,1 mikromeetrit (Koehler (2010), Skin Res Technol, 16:259–264; Sandby-Moller (2003), Acta Derm Venereol, 83(6):410–3; Whitton ja Everall (1973), Br J Dermatol, 89(5):467–76).

Aktiinilise keratoosi lesiooni intensiivsust hinnati 4-punktisel skaalal, mille on välja töötanud Olsen jt (1991) (J Am Acad Dermatol, 24:738–743).

Euroopa Ravimiamet ei kohusta esitama Actikeralliga läbi viidud uuringute tulemusi laste kõikide alarühmade kohta aktiinilise keratoosi korral (teave lastel kasutamise kohta: vt lõik 4.2).

Farmakokineetilised omadused

Sigadega läbi viidud imendumisuuringus ei tuvastatud seerumis fluorouratsiili pärast kutaanset manustamist – isegi suurte koguste korral – s.t toimeaine ei imendunud kogustes, mis oleksid standardsete analüütiliste meetoditega (kõrgsurvevedelikkromatograafia) tuvastatavad.

Tuvastatav fluorouratsiili kontsentratsioon aktiinilise keratoosiga patsientidel (n = 12) ei olnud suurem kui 0,05 mikrogrammi/ml.

Inimeste tüügastele kantud sama ravimvormiga fluorouratsiili imendumismäära analüüsinud farmakokineetilise uuringu alusel on see oluliselt madalam kui 0,1%.

Actikerall moodustab pärast nahale kandmist tihke kile, mis on pärast lahusti aurustumist valget värvi. See tagab oklusiivse toime, mis soodustab toimeainete penetratsiooni epidermisesse, kus aktiinilised keratoosid asuvad.

Salitsüülhapet on lisatud selle keratolüütiliste omaduste tõttu, et täiustada toimeaine penetratsiooni, mis on eriti raskendatud hüperkeratootiliste aktiiniliste keratooside korral. Sama eesmärki aitab saavutada abiaine dimetüülsulfoksiid, mis parandab toimeaine fluorouratsiili lahustuvust.

Salitsüülhappe keratolüütiline toime põhineb selle vahetul mõjul rakkudevahelisele sideainele või desmosoomidele, mis kiirendab keratinisatsiooniprotsessi.

Loomkatsed ja inimestega läbi viidud farmakokineetilised uuringud on näidanud, et salitsüülhappe kiire nahapinnast läbitungimine sõltub substraadist ja teistest penetratsiooni mõjutavatest teguritest, näiteks naha seisundist.

Metabolismi käigus konjugeeritakse salitsüülhape glütsiiniga salitsüül-kusihappeks; glükuroonhappe fenoolrühmaga (OH) eeterglükuroniidiks ja karboksüülrühmaga (-COOH) esterglükuroniidiks või muudetakse see hüdroksülatsiooni teel gentiishappeks ja dihüdroksübensoehappeks. Tavalises annusevahemikus on süsteemselt imendunud salitsüülhappe poolväärtusaeg 2 kuni 3 tundi, kuid see võib suurte annuste korral pikeneda 15 kuni 30 tunnini, sest maksa jõudlus salitsüülhappe konjugeerimisel on piiratud.

Üldjuhul ei ole toksilised kõrvaltoimed salitsüülhappe paiksel manustamisel tõenäolised (kuid vaadake vastunäidustusi), sest seerumitasemeid, mis ületaksid 5 mg/dl, esineb äärmiselt harva. Salitsülaadi mürgistuse esimesed sümptomid võivad tekkida vaid siis, kui seerumiväärtus on kõrgem kui 30 mg/dl.

Prekliinilised ohutusandmed

Eksperimentaalsed andmed fluorouratsiili (FU) paikse manustamise järgse akuutse ja subkroonilise toksilisuse kohta puuduvad. Rottidel on täheldatav fluorouratsiili annusest sõltuv süsteemne biosaadavus ning see põhjustab raskeid paikseid reaktsioone ja surmaga lõppevaid süsteemseid toimeid, mis on tingitud fluorouratsiilile omasest antimetaboliidi toimest sedavõrd suurte (inimestel kasutatavast annusest kuni 10 000 korda suuremate) annuste juures, mis ei ole saavutatavad Actikeralli kasutamisel soovituste kohaselt.

Fluorouratsiil oli teatud testtüvedel in vitro mutageenne. Mitmetes uuringutes analüüsiti fluorouratsiili kartsinogeensust närilistel, kuid toimet ei täheldatud. Üks uuring tõestas siiski fluorouratsiili kartsinogeensust hiirtel pärast manustamist kõhukelmesisese süstena. Paljud uuringud on pärast fluorouratsiili süsteemset manustamist viidanud selle suurte annuste potentsiaalsetele teratogeensetele või embrüotoksilistele toimetele, kuid vähesele või puuduvale toimele fertiilsusele või üldisele paljunemisvõimele. Süsteemselt manustatud fluorouratsiiliga läbi viidud fertiilsusuuringutes täheldati mööduvat viljatust isastel ja vähenenud tiinestumismäära emastel närilistel. Siiski ei oma ükski selline toime tõenäoliselt tähtsust inimeste jaoks, sest nahale kandmise järgne imendumine on äärmiselt piiratud.

Salitsüülhappel on madal akuutne toksilisus, kuid see võib pärast paikset manustamist suurtes kontsentratsioonides põhjustada nahareaktsioone. Salitsüülhappel ei ole teadaolevalt ühtegi mutageenset, genotoksilist, kartsinogeenset ega teratogeenset toimet.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

dimetüülsulfoksiid veevaba etanool etüülatsetaat püroksüliin

polü(butüülmetakrülaat, metüülmetakrülaat)

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

2 aastat

Kõlblikkusaeg pärast avamist: 3 kuud

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

Mitte hoida külmkapis. Mitte lasta külmuda.

Hoida pudel tihedalt suletuna, vältimaks kuivamist.

Pakendi iseloomustus ja sisu

See ravimpreparaat on saadaval valgest polüpropüleenist lastekindla korgiga pruunis klaaspudelis, mis on pakendatud pappkarpi. Pudeli korgile on kinnitatud lahuse pealekandmiseks mõeldud pintsel. Pintselaplikaator (CE-vastavusmärgisega) on valmistatud polüetüleenist (HDPE ja LDPE 1 : 1) ja nailonist pintslikarvad on kinnitatud roostevabast terasest pintslivarrele (V2A).

Pakendi suurus: 25 ml nahalahust.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Almirall Hermal GmbH

Scholtzstrasse 3

D-21465 Reinbek

Saksamaa

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 04.03.2013

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 12.09.2018

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

september 2018