Amlodipine teva – Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Amlodipine Teva 5 mg tabletid Amlodipine Teva 10 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Amlodipine Teva 5 mg tabletid Üks tablett sisaldab amlodipiinbesilaati, mis vastab 5 mg amlodipiinile. Amlodipine Teva 10 mg tabletid Üks tablett sisaldab amlodipiinbesilaati, mis vastab 10 mg amlodipiinile.

INN. Amlodipinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tablett

Amlodipine Teva 5 mg tabletid Valge kuni valkjas ümmargune tablett (läbimõõt ligikaudu 7,5 mm), mille ühel küljel on pimetrükk „TV“ ning teisel küljel on pimetrükk „5“ ja poolitusjoon. Amlodipine Teva 10 mg tabletid Valge kuni valkjas ümmargune tablett (läbimõõt ligikaudu 9,5 mm), mille ühel küljel on pimetrükk „TV“ ning teisel küljel on pimetrükk „10“ ja poolitusjoon.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Arteriaalne hüpertensioon. Stabiilne stenokardia. Vasospastiline (Prinzmetali) stenokardia.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud Nii hüpertensiooni kui ka stenokardia ravis on täiskasvanute algannus tavaliselt 5 mg üks kord ööpäevas, mida olenevalt patsiendi individuaalsest ravivastusest võib suurendada maksimaalse annuseni 10 mg.

Hüpertensiooniga patsientidel on Amlodipine Teva’t kasutatud kombinatsioonis tiasiiddiureetikumide, alfablokaatorite, beetablokaatorite või angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoriga. Stenokardia korral võib Amlodipine Teva’t kasutada nii monoteraapiana kui nitraatide ja/või beetablokaatorite adekvaatsete annuste suhtes resistentse stenokardiaga patsientidel ka kombinatsioonis teiste stenokardiavastaste ravimitega.

Tiasiiddiureetikumide, beetablokaatorite ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega koosmanustamisel ei ole Amlodipine Teva annust vaja kohandada.

Patsientide erirühmad

Eakad patsiendid Noorematel ja eakatel patsientidel kasutatavad sarnased Amlodipine Teva annused on võrdselt hästi talutavad. Eakatele soovitatakse tavapäraseid annustamisskeeme, kuid annuse suurendamisel tuleb olla ettevaatlik (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustusega patsiendid Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidele ei ole annustamissoovitusi kehtestatud; seetõttu tuleb ravimit annustada ettevaatusega, alustades annustamisvahemiku väiksemasse ossa jääva annusega (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Raske maksakahjustusega patsientidel ei ole amlodipiini farmakokineetikat uuritud. Raske maksakahjustusega patsientidel tuleb amlodipiini kasutamist alustada väikseimast annusest ja annust aeglaselt suurendada.

Neerukahjustusega patsiendid Amlodipiini plasmakontsentratsioonide muutused ei ole seotud neerufunktsiooni raskusastmega, mistõttu soovitatakse kasutada tavapäraseid annuseid. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Lapsed

Hüpertensiooniga lapsed ja noorukid vanuses 6...17 aastat Soovitatav hüpertensioonivastane suukaudne annus lastele vanuses 6…17 aastat on 2,5 mg üks kord ööpäevas algannusena, mida suurendatakse annuseni 5 mg üks kord ööpäevas, kui 4-nädalase raviga ei ole saavutatud vererõhu sihtväärtust. Lastel ei ole uuritud suuremaid annuseid kui 5 mg ööpäevas (vt lõigud 5.1 ja 5.2).

Alla 6-aastased lapsed Andmed puuduvad.

Manustamisviis Tabletid suukaudseks manustamiseks.

4.3 Vastunäidustused

Amlodipiin on vastunäidustatud patsientidele, kellel esineb:

• ülitundlikkus dihüdropüridiini derivaatide, amlodipiini või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;
• raske hüpotensioon;
• šokk (sh kardiogeenne šokk);
• vasakust vatsakesest väljuvate veresoonte ahenemine (nt raske aordistenoos);
• hemodünaamiliselt ebastabiilne südamepuudulikkus pärast ägedat müokardiinfarkti.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Amlodipiini ohutus ja efektiivsus hüpertensiivse kriisi korral ei ole tõestatud.

Südamepuudulikkusega patsiendid Südamepuudulikkusega patsientidele tuleb amlodipiini manustada ettevaatusega. Pikaajalises platseebokontrolliga uuringus raske südamepuudulikkusega (NYHA III ja IV aste) patsientidel teatati kopsutursest amlodipiini rühmas märksa suurema esinemissagedusega kui platseeborühmas (vt lõik 5.1).

Südame paispuudulikkusega patsientidel tuleb kaltsiumikanali blokaatoreid, sh amlodipiini kasutada ettevaatusega, kuna need võivad suurendada edasiste kardiovaskulaarsete juhtude ja suremuse riski.

Maksakahjustusega patsiendid Maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on amlodipiini poolväärtusaeg pikenenud ja AUC väärtused suurenenud; annustamissoovitusi ei ole kindlaks tehtud. Amlodipiini manustamist tuleb seetõttu alustada annustamisvahemiku väiksemast otsast ja ettevaatlik tuleb olla nii ravi alustamisel kui ka annuse suurendamisel. Raske maksakahjustuse korral võib olla vajalik annuse aeglane suurendamine ja patsientide hoolikas jälgimine.

Eakad patsiendid Eakatel tuleb annuseid suurendada ettevaatusega (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Neerukahjustusega patsiendid Neil patsientidel võib kasutada amlodipiini tavalisi annuseid. Amlodipiini plasmakontsentratsiooni muutused ei ole seotud neerukahjustuse astmega. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Naatrium Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi tabletis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Teiste ravimpreparaatide toime amlodipiinile

CYP3A4 inhibiitorid Amlodipiini samaaegne kasutamine koos tugevate või mõõdukate CYP3A4 inhibiitoritega (proteaasi inhibiitorid, asooli tüüpi seenevastased ained, makroliidid, nagu erütromütsiin või klaritromütsiin; verapamiil või diltiaseem) võib põhjustada amlodipiini ekspositsiooni olulist suurenemist, mis viib hüpotensiooni riski suurenemiseni. Nende farmakokineetiliste muutuste kliiniline ülekanne võib olla eakatel enam väljendunud. Seega on soovitatav kliiniline jälgimine ja annuse kohandamine.

CYP3A4 indutseerijad Samaaegsel manustamisel teadaolevate CYP3A4 indutseerijatega võib amlodipiini plasmakontsentratsioon varieeruda. Seetõttu tuleb nii samaaegse manustamise ajal kui selle järgselt jälgida vererõhku ning kaaluda annuse kohandamist, eeskätt tugevate CYP3A4 indutseerijate (nt rifampitsiin, naistepuna ürt) puhul. Amlodipiini ei ole soovitatav manustada koos greibiga või greibimahlaga, sest see võib mõnel patsiendil suurendada biosaadavust ja tugevdada vererõhku langetavat toimet.

Dantroleen (infusioon) Loomadel on pärast verapamiili ja intravenoosse dantroleeni manustamist täheldatud hüperkaleemiaga seotud letaalset vatsakeste virvendusarütmiat ja kardiovaskulaarset kollapsit. Hüperkaleemia riski tõttu soovitatakse pahaloomulise hüpertermia soodumusega patsientidel ja pahaloomulise hüpertermia ravis vältida kaltsiumikanali blokaatoreid nagu amlodipiin.

Amlodipiini toime teistele ravimpreparaatidele Amlodipiini vererõhku langetav toime liitub teiste vererõhku langetavate ravimite toimega.

Takroliimus Amlodipiiniga koosmanustamisel esineb risk vere takroliimusesisalduse suurenemiseks, kuid selle koostoime farmakokineetiline mehhanism ei ole täiesti selge. Takroliimuse toksilisuse vältimiseks tuleb amlodipiini manustamisel takroliimusega ravi saavatele patsientidele jälgida takroliimuse sisaldust veres ja kohandada vajadusel takroliimuse annust.

Rapamütsiini mehhanistliku sihtmärgi (mechanistic target of rapamycin, mTOR) inhibiitorid mTOR-i inhibiitorid, nagu siroliimus, temsiroliimus ja everoliimus on CYP3A substraadid. Amlodipiin on nõrk CYP3A inhibiitor. Samaaegsel kasutamisel koos mTOR-i inhibiitoritega võib amlodipiin suurendada mTOR-i inhibiitorite ekspositsiooni.

Tsüklosporiin Tsüklosporiini ja amlodipiini koostoimete uuringuid ei ole tervetel vabatahtlikel või muudes populatsioonides tehtud, välja arvatud neerusiirdamise läbinud patsiendid, kellel täheldati varieeruvat tsüklosporiini minimaalse kontsentratsiooni suurenemist (keskmiselt 0…40%). Neerusiirdamise läbinud patsientidel, kes saavad amlodipiini, tuleb kaaluda tsüklosporiinisisalduse jälgimist ja vajadusel vähendada tsüklosporiini annust.

Simvastatiin 10 mg amlodipiini korduvate annuste samaaegsel manustamisel koos 80 mg simvastatiiniga suurenes simvastatiini ekspositsioon 77% võrreldes ainult simvastatiini manustamisega. Amlodipiiniga ravi saavatel patsientidel ei tohi simvastatiini maksimaalne ööpäevane annus ületada 20 mg.

Kliinilistes koostoimeuuringutes ei mõjutanud amlodipiin atorvastatiini, digoksiini ega varfariini farmakokineetikat.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Amlodipiini ohutus inimraseduse ajal ei ole tõestatud.

Loomkatsed on näidanud suurte annuste kasutamisel kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3).

Raseduse ajal kasutamine on soovitatav üksnes tingimusel, et puudub ohutum alternatiivne ravi ja haigusest tulenev risk emale ja lapsele on suurem.

Imetamine Amlodipiin eritub rinnapiima. Hinnanguliselt jääb imiku saadav annus ema annusega võrreldes kvartiilide vahemikku 3...7%, maksimaalselt 15%. Amlodipiini toime imikutele ei ole teada. Rinnaga toitmise jätkamine/katkestamine või ravi jätkamine/katkestamine amlodipiiniga tuleb otsustada, arvestades imetamise kasu lapsele ja amlodipiini ravi kasu emale. Fertiilsus Mõnedel kaltsiumikanali blokaatoritega ravitud patsientidel on kirjeldatud pöörduvaid biokeemilisi muutusi spermatosoidide peas. Kliinilised andmed amlodipiini võimaliku mõju kohta viljakusele on ebapiisavad. Ühes rottidega läbi viidud uuringus täheldati toimet isasloomade viljakusele (vt lõik 5.3).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Amlodipiin mõjutab kergelt või mõõdukalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Kui patsiendil tekib amlodipiini võtmise ajal pearinglus, peavalu, väsimus või iiveldus, võib tema reaktsioonivõime olla vähenenud. Soovitatav on ettevaatus, eriti ravi alustamisel.

4.8 Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed ravi ajal on unisus, pearinglus, peavalu, palpitatsioonid, õhetus, kõhuvalu, iiveldus, pahkluude turse, ödeem ja väsimus.

Kõrvaltoimete loetelu tabelis Ravi ajal amlodipiiniga on esinenud ja teatatud järgmistest kõrvaltoimetest järgmiste esinemissagedustega: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni

< 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000); teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed esitatud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Organsüsteemi klass Esinemissagedus Kõrvaltoimed Vere ja lümfisüsteemi häired Väga harv Leukotsütopeenia, trombotsütopeenia Immuunsüsteemi häired Väga harv Allergilised reaktsioonid Ainevahetus- ja toitumishäired Väga harv Hüperglükeemia

Psühhiaatrilised häired Aeg-ajalt Depressioon, meeleolumuutused (sh Närvisüsteemi häired Sage Unisus, pearinglus, peavalu (eriti ravi

Silma kahjustused Sage Nägemishäire (sh diploopia) Kõrva ja labürindi kahjustused Aeg-ajalt Tinnitus Südame häired Sage Palpitatsioonid Vaskulaarsed häired Sage Õhetus Respiratoorsed, rindkere ja Sage Düspnoe mediastiinumi häired Aeg-ajalt Köha, riniit Seedetrakti häired Sage Kõhuvalu, iiveldus, düspepsia, Maksa ja sapiteede häired Väga harv Hepatiit, ikterus, maksaensüümide Naha ja nahaaluskoe kahjustused Aeg-ajalt Alopeetsia, purpur, nahavärvi Lihaste, luustiku ja sidekoe Sage Pahkluude turse, lihaskrambid kahjustused

Neerude ja kuseteede häired Aeg-ajalt Urineerimishäired, noktuuria, Reproduktiivse süsteemi ja Aeg-ajalt Impotentsus, günekomastia rinnanäärme häired

Üldised häired ja manustamiskoha Väga sage Tursed reaktsioonid

Uuringud Aeg-ajalt Kehakaalu suurenemine, kehakaalu *enamasti koos kolestaasiga

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Tahtliku üleannustamise kogemused inimestel on piiratud.

Sümptomid Olemasolevad andmed viitavad, et massiivne üleannustamine võib põhjustada ülemäärast perifeerset vasodilatsiooni koos võimaliku reflektoorse tahhükardiaga. On teatatud väljendunud ja potentsiaalselt pikenenud süsteemsest hüpotensioonist kuni letaalse šokini (kaasa arvatud).

Amlodipiini üleannustamise tulemusena on harva teatatud mittekardiogeensest kopsutursest, mis võib ilmneda hilinenud algusega (24…48 tundi pärast manustamist) ja vajada ventilatsioonituge. Varased elustamisvõtted (sh vedeliku ülekoormus) perfusiooni ja südame väljutusmahu säilitamiseks võivad olla seisundit esilekutsuvad tegurid.

Ravi Amlodipiini üleannustamise tõttu tekkinud kliiniliselt olulise hüpotensiooni korral tuleb kardiovaskulaarsüsteemi aktiivselt toetada, sh jälgides kardiaalset ja respiratoorset funktsiooni, tõstes jäsemed kõrgemale ning jälgides ringleva vedeliku mahtu ning väljutatava uriini hulka.

Vastunäidustuse puudumisel võib olla abi vasokonstriktoritest veresoonte toonuse ja vererõhu taastamiseks. Kaltsiumikanaleid blokeeriva toime pööramiseks võib olla kasu kaltsiumglükonaadi intravenoossest manustamisest.

Mõnedel juhtudel võib olla abi maoloputusest. Tervetel vabatahtlikel vähendas aktiveeritud söe manustamine kuni 2 tundi pärast 10 mg amlodipiini manustamist tunduvalt amlodipiini imendumiskiirust.

Kuna amlodipiin seondub ulatuslikult plasmavalkudega, ei ole dialüüsist tõenäoliselt kasu.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: kaltsiumikanali blokaatorid, peamiselt vaskulaarse toimega selektiivsed kaltsiumikanali blokaatorid, ATC-kood: C08CA01.

Amlodipiin on dihüdropüridiini rühma kaltsiumiioonide sissevoolu inhibiitor (aeglase kanali blokaator või kaltsiumiioonide antagonist), mis pärsib kaltsiumiioonide transmembraanset sissevoolu südame ja veresoonte silelihasrakkudesse.

Amlodipiini vererõhku alandav toimemehhanism tuleneb vahetust lõõgastavast toimest veresooneseinte silelihastele. Täpne mehhanism, kuidas amlodipiin leevendab stenokardiat, ei ole veel

täielikult välja selgitatud, kuid on teada, et see vähendab kogu isheemilist koormust järgmisel kahel

viisil:

1) Amlodipiin laiendab perifeerseid arterioole ja seega vähendab üldist perifeerset resistentsust

(järelkoormus) südame tööle. Et südame löögisagedus jääb stabiilseks, toob südame koormuse vähendamine kaasa nii müokardi väiksema energiavajaduse kui ka väiksema hapnikuvajaduse.

2) Amlodipiin tõenäoliselt laiendab ka peamisi koronaarartereid ja -arterioole nii normaalsetes kui ka

isheemilistes piirkondades. Selline veresoonte laienemine suurendab müokardi hapnikuga varustatust koronaararteri spasmiga patsientidel (Prinzmetali või variantne stenokardia). Hüpertensiooniga patsientidel vähendab ravimi annustamine üks kord ööpäevas kogu 24-tunnise perioodi vältel kliiniliselt olulisel määral vererõhku nii lamavas kui ka püstiasendis. Et amlodipiini

toime saabub aeglaselt, ei esine amlodipiini manustamisel kõrvaltoimena ägedat hüpotensiooni. Stenokardiaga patsientidel suurendab amlodipiini manustamine üks kord ööpäevas üldist

koormustaluvust, lükkab edasi stenokardia teket ja pikendab aega 1 mm ST-segmendi depressiooni tekkeni, vähendab nii stenokardiahoogude sagedust kui ka glütserüültrinitraadi tablettide kasutamise vajadust.

Amlodipiini ei ole seostatud metaboolsete kõrvaltoimetega ega plasma lipiidisisalduse muutustega, seega sobib amlodipiin kasutamiseks astma, diabeedi või podagraga patsientidel.

Kasutamine südame isheemiatõvega patsientidel Amlodipiini efektiivsust kliiniliste juhtude vältimisel südame isheemiatõvega patsientidel on hinnatud sõltumatus mitmekeskuselises randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrolliga uuringus 1997 patsiendil (Comparison of Amlodipine vs. Enalapril to Limit Occurrences of Thrombosis (CAMELOT)). Neist 663 patsienti raviti amlodipiiniga annuses 5…10 mg, 673 patsienti raviti enalapriiliga annuses 10...20 mg ja 655 patsienti raviti platseeboga lisaks tavaravile statiinide, beetablokaatorite, diureetikumide ja aspiriiniga 2 aasta jooksul. Tabelis 1 on esitatud efektiivsuse olulisemad tulemused. Need tulemused näitavad, et südame isheemiatõvega patsientide ravi amlodipiiniga oli seotud väiksema arvu hospitaliseerimistega stenokardia ja revaskulariseerimisprotseduuride tõttu. Tabel 1. Oluliste kliiniliste tulemusnäitajate esinemus uuringus CAMELOT

Tulemusnäitaja Amlodipiin Platseebo Enalapriil Riskitiheduste P- Esmane tulemusnäitaja

Kardiovaskulaarsed 110 (16,6) 151 (23,1) 136 (20,2) 0,69 (0,54…0,88) 0,003 kõrvaltoimed Üksikkomponendid Koronaarne 78 (11,8) 103 (15,7) 95 (14,1) 0,73 (0,54…0,98) 0,03 revaskularisatsioon Stenokardia tõttu 51 (7,7) 84 (12,8) 86 (12,8) 0,58 (0,41…0,82) 0,002 hospitaliseerimine Mitteletaalne 14 (2,1) 19 (2,9) 11 (1,6) 0,73 (0,37…1,46) 0,37 müokardiinfarkt Insult või transitoorne 6 (0,9) 12 (1,8) 8 (1,2) 0,50 (0,19…1,32) 0,15 isheemiline atakk Kardiovaskulaarne surm 5 (0,8) 2 (0,3) 5 (0,7) 2,46 (0,48…12,7) 0,27

Hospitaliseerimine 3 (0,5) 5 (0,8) 4 (0,6) 0,59 (0,14…2,47) 0,46 südame paispuudulikkuse tõttu Elustamine 0 4 (0,6) 1 (0,1) ei kohaldata 0,04 südameseiskuse tõttu Perifeersete veresoonte 5 (0,8) 2 (0,3) 8 (1,2) 2,6 (0,50…13,4) 0,24 haiguse esmane avaldumine Lühendid: CI, usaldusintervall Kasutamine südamepuudulikkusega patsientidel Hemodünaamika uuringud ja koormusel põhinevad kontrolliga kliinilised uuringud NYHA II…IV klassi südamepuudulikkusega patsientidel näitavad, et amlodipiin ei põhjustanud kliinilist halvenemist, mida mõõdeti koormustaluvuse, vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni ja kliinilise sümptomaatika alusel.

Platseebokontrolliga uuring (PRAISE), mis oli kavandatud selleks, et hinnata NYHA III…IV klassi südamepuudulikkusega patsiente, kellele manustati digoksiini, diureetikume ja AKE inhibiitoreid, näitas, et amlodipiin ei suurendanud südamepuudulikkusega patsientidel suremuse ega kombineeritud suremuse ja haigestumise riske.

Pikaajalises platseebokontrolliga jätku-uuringus (PRAISE-2), kus uuriti amlodipiini kasutamist NYHA III ja IV klassi südamepuudulikkusega patsientidel, kellel puudusid olemasolevale või arvatavale südame isheemiatõvele viitavad kliinilised sümptomid või objektiivsete uuringute leiud ning kes said ravi AKE inhibiitorite, südameglükosiidide ja diureetikumide stabiilsete annustega, ei mõjutanud amlodipiin üldist kardiovaskulaarset suremust. Samas patsiendirühmas seostati amlodipiini kopsuturse teatiste suurenenud sagedusega võrreldes platseeborühmaga.

Südameinfarkti ennetava ravi kliiniline uuring (ALLHAT) Randomiseeritud topeltpime haigestumuse-suremuse uuring, mida nimetati südameinfarkti ennetamiseks tehtava hüpertensioonivastase ja lipiide vähendava ravi uuringuks (Antihypertensive and Lipid-Lowering Treatment to Prevent Heart Attack Trial, ALLHAT), viidi läbi, et võrrelda uuemaid ravimravi meetodeid: amlodipiin 2,5…10 mg ööpäevas (kaltsiumikanali blokaator) või lisinopriil 10…40 mg ööpäevas (AKE inhibiitor) esimese rea ravina võrreldes tiasiiddiureetikumi kloortalidooni annusega 12,5…25 mg ööpäevas kerge kuni mõõduka hüpertensiooni korral.

Kokku randomiseeriti 33 357 hüpertensiooniga patsienti vanuses 55 aastat või vanemad, keda jälgiti keskmiselt 4,9 aasta jooksul. Patsientidel oli vähemalt üks täiendav südame isheemiatõve riskitegur, sh müokardiinfarkt või insult anamneesis (> 6 kuu jooksul enne uuringusse kaasamist) või dokumenteeritud muu aterosklerootiline kardiovaskulaarne haigus (üldskoor 51,5%), 2. tüübi diabeet (36,1%), HDL-C < 35 mg/dl (11,6%), elektrokardiogrammi või ehhokardiograafia alusel diagnoositud vasaku vatsakese hüpertroofia (20,9%), käesolevalt sigarettide suitsetaja (21,9%).

Esmane tulemusnäitaja oli liittulemusnäitaja, mis hõlmas letaalset südame isheemiatõbe ja mitteletaalset müokardiinfarkti. Puudus esmase tulemusnäitaja oluline erinevus amlodipiini- ja kloortalidoonipõhise ravi puhul: RR 0,98; 95% CI (0,90…1,07); p=0,65. Teiseste tulemusnäitajate hulka kuuluv südamepuudulikkuse esinemus (kombineeritud kardiovaskulaarse tulemusnäitaja komponent) oli oluliselt suurem amlodipiini rühmas võrreldes kloortalidooni rühmaga (10,2% vs. 7,7%; RR 1,38; 95% CI [1,25…1,52]; p < 0,001). Sellele vaatamata puudus oluline erinevus kõigil põhjustel suremuses amlodipiinil põhineva ravi ja kloortalidoonil põhineva ravi vahel: RR 0,96; 95% CI [0,89…1,02]; p=0,20.

Kasutamine lastel (6-aastased ja vanemad) Amlodipiini 2,5 mg ja 5,0 mg annust ja platseebot võrdlevas uuringus, milles osales 268 last vanuses 6...17 aastat, kellel oli valdavalt sekundaarne hüpertensioon, leiti, et mõlemad amlodipiini annused langetasid süstoolset vererõhku oluliselt enam kui platseebo. Erinevus kahe amlodipiini annuse vahel

ei olnud statistiliselt oluline.

Amlodipiini pikaajalist mõju laste kasvamisele, puberteedile ja üldisele arengule ei ole uuritud. Ei ole kindlaks tehtud, kas lapsepõlves määratud pikaajaline ravi amlodipiiniga vähendab kardiovaskulaarset

haigestumust ja suremust täiskasvanueas.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine, jaotumine, seondumine plasmavalkudega Pärast raviannuste suukaudset manustamist imendub amlodipiin hästi ja maksimaalne kontsentratsioon veres saabub 6…12 tundi pärast annustamist. Absoluutne biosaadavus on hinnanguliselt vahemikus 64…80%. Jaotusruumala on ligikaudu 21 l/kg. In vitro uuringud on näidanud, et ligikaudu 97,5% ringlevast amlodipiinist on seondunud plasmavalkudega.

Toidu manustamine ei mõjuta amlodipiini biosaadavust.

Biotransformatsioon/eritumine Lõplik plasma eritumise poolväärtusaeg on 35...50 tundi, mis on kooskõlas annuse manustamisega üks kord ööpäevas. Amlodipiin metaboliseerub maksas ulatuslikult inaktiivseteks metaboliitideks; 10% amlodipiinist eritub uriiniga muutumatul kujul ja 60% metaboliitidena.

Maksakahjustus Amlodipiini kasutamise kohta maksakahjustusega patsientidel on olemas väga piiratud kliinilised andmed. Maksapuudulikkusega patsientidel on amlodipiini kliirens vähenenud, mistõttu poolväärtusaeg pikeneb ja AUC suureneb ligikaudu 40...60%.

Eakad Aeg amlodipiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni saabumiseni on eakatel ja noorematel patsientidel ühesugune. Eakatel kaldub amlodipiini kliirens vähenema, mistõttu suureneb nii AUC kui ka eliminatsiooni poolväärtusaeg. AUC ja eliminatsiooni poolväärtusaja suurenemine südame paispuudulikkusega patsientidel oli uuritud patsientide vanuserühma puhul ootuspärane.

Lapsed 74-l hüpertensiooniga lapsel vanuses 1 kuni 17 aastat (34 patsienti vanuses 6…12 aastat ja 28 patsienti vanuses 13…17 aastat) viidi läbi populatsiooni farmakokineetiline uuring amlodipiini annustega vahemikus 1,25…20 mg, mida manustati kas üks või kaks korda ööpäevas. Lastel vanuses 6...12 aastat ja noorukitel vanuses 13...17 aastat oli ravimi kliirens suukaudse manustamise järel poistel vastavalt 22,5 l/tunnis ja 27,4 l/tunnis ning tüdrukutel vastavalt 16,4 l/tunnis ja 21,3 l/tunnis. Ravimi ekspositsioonis täheldati suuri isikutevahelisi erinevusi. Alla 6-aastaste laste kohta on olemas piiratud andmed.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Reproduktiivtoksikoloogia Rottide ja hiirtega läbi viidud reproduktiivsusuuringutes ilmnesid inimestele soovitatavast maksimaalsest annusest ligikaudu 50 korda suuremate annuste juures (mg/kg alusel) poegimise hilinemine, poegimise kestuse pikenemine ja järglaste elulemuse vähenemine.

Viljakuse kahjustus Rottidel, kellele manustati amlodipiini (isastele 64 päeva ja emastele 14 päeva enne paaritamist) annustes kuni 10 mg/kg ööpäevas (8-kordne* maksimaalne inimesele soovitatav annus (10 mg) mg/m2 alusel), ei täheldatud kahjulikku toimet viljakusele. Teises rottidega läbi viidud uuringus, mille käigus manustati isastele rottidele 30 päeva amlodipiinbesilaati annuses, mis on mg/kg alusel võrreldav inimestel kasutatava annusega, vähenesid plasma folliikuleid stimuleeriva hormooni ja testosterooni sisaldus, samuti sperma tihedus, valminud spermatiidide arv ning Sertoli rakkude arv.

Kartsinogenees, mutagenees Kahe aasta vältel amlodipiiniga (arvutuslikud kontsentratsioonid vastavad ööpäevastele annustele 0,5, 1,25 ja 2,5 mg/kg ööpäevas) ravitud hiirtel ja rottidel ei ilmnenud kartsinogeensuse tunnuseid. Suurim annus (mg/m2 alusel hiirtel ligilähedane maksimaalsele soovitatavale kliinilisele annusele 10 mg; rottidel kaks korda suurem*) oli sarnane hiirte, kuid mitte rottide poolt talutud suurima annusega.

Mutageensusuuringud ei viidanud ravimist tingitud toimetele ei geeni ega kromosoomi tasemel.

* Põhineb patsiendi kehakaalul 50 kg

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Kaltsiumvesinikfosfaat Mikrokristalliline tselluloos Naatriumtärklisglükolaat tüüp A Magneesiumstearaat

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Blister (PVC/PVdC/alumiinium), pakendi suurused 14, 20, 28, 30, 50, 56, 60, 90, 98, 100 või 120 tabletti, ja 50×1 tabletti perforeeritud üksikannuselistes blistrites (haiglapakend). Lapsekindla polüpropüleenist korgiga HDPE pudel, mis sisaldab 100, 120, 200 või 250 tabletti. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Teva B.V. Swensweg 5 2031 GA Haarlem Holland

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

5 mg: 1232525

10 mg: 1232825

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 06.01.2026

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

August 2026