Arketis – Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Arketis 20 mg, 20 mg tabletid Arketis 40 mg, 40 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Arketis 20 mg: üks tablett sisaldab 20 mg paroksetiini (veevaba paroksetiinvesinkkloriidina) Arketis 40 mg: üks tablett sisaldab 40 mg paroksetiini (veevaba paroksetiinvesinkkloriidina)

INN. Paroxetinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tablett.

Arketis 20 mg: lamedad, kaldservadega valkjad tabletid, sisse pressitud kirjega 20 ühel poolel ja poolitusjoonega teisel poolel. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks. Arketis 40 mg: kapslikujulised valkjad poolitusjoonega tabletid. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Depressioon. Obsessiiv-kompulsiivne häire. Paanikahäire agorafoobiaga või ilma. Sotsiaalärevushäire/Sotsiaalfoobia. Generaliseerunud ärevushäire. Posttraumaatiline stressihäire.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Depressioon Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Üldiselt ilmneb paranemine pärast ühe nädala möödumist, kuid võib ilmneda ka alates teisest ravinädalast. Nagu kõigi antidepressantide kasutamisel, tuleb annus täpsustada ja vajadusel kohandada vastavalt kliinilisele vajadusele 3...4 nädala möödumisel pärast ravi algust. Patsientidel, kellel ei saavutata piisavat ravivastust 20 mg-ga, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni annuseni 50 mg ööpäevas, vastavalt patsiendi ravivastusele.

Depressiooni ravi peab kestma piisavalt kaua (vähemalt 6 kuud), et kindlustada sümptomite kadumine.

Obsessiiv-kompulsiivne häire

Soovitatav ööpäevane annus on 40 mg. Ravi algul manustatakse 20 mg ööpäevas, seejärel võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni soovitatava annuseni. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada kuni maksimaalse annuseni 60 mg ööpäevas. Obsessiiv-kompulsiivse häire ravi peab kestma piisavalt kaua, et kindlustada sümptomite kadumine. Ravi võib kesta mitmeid kuid või isegi kauem (vt lõik 5.1). Paanikahäire Soovitatav ööpäevane annus on 40 mg. Alustada tuleb 10 mg annusega ja annust võib järk-järgult suurendada 10 mg kaupa vastavalt patsiendi ravivastusele kuni soovitatava annuse saavutamiseni. Ravi alustamisel on soovitatav kasutada võimalikult väikest annust, et vähendada paanikahäire sümptomite võimaliku ägenemise ohtu, mis üldjuhul ilmneb selle häire ravi algetapis. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada kuni maksimaalse annuseni 60 mg ööpäevas. Paanikahäire ravi peab kestma piisavalt kaua, et kindlustada sümptomite kadumine. Ravi võib kesta mitmeid kuid või isegi kauem (vt lõik 5.1).

Sotsiaalärevushäire/sotsiaalfooobia Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).

Generaliseerunud ärevushäire Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).

Posttraumaatiline stressihäire Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).

Paroksetiini ravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid Vältida tuleb ravi järsku lõpetamist (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kliinilistes uuringutes kasutatud annuse vähendamise skeem nägi ette ööpäevase annuse vähendamist 10 mg kaupa nädalaste intervallide järel. Kui pärast annuse vähendamist või ravi lõpetamist tekivad talumatud sümptomid, võib kaaluda eelnevalt kasutatud annuse uuesti kasutusele võtmist. Seejärel võib arst jätkata annuse vähendamist, kuid väiksemate osade kaupa.

Lapsed Lapsed ja noorukid (7...17-aastased) Paroksetiini ei tohi kasutada laste ja noorukite raviks, sest kontrollitud kliinilistes uuringutes leiti, et paroksetiin on seotud suitsiidikäitumise ja vaenulikkuse suurenenud riskiga. Lisaks ei ole nendes kliinilistes uuringutes näidatud küllaldaselt efektiivust (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Alla 7-aastased lapsed Paroksetiini kasutamist alla 7-aastaste laste ravis ei ole uuritud. Paroksetiini ei tohi neil kasutada, kuna ravimi kasutamise ohutust ja efektiivsust ei ole selles patsientide grupis tõestatud.

Eakad Eakatel patsientidel suureneb paroksetiini plasmakontsentratsioon, kuid kontsentratsioonivahemik kattub nooremate patsientide omaga. Annustamist tuleb alustada täiskasvanu algannusega. Annuse suurendamine võib mõne patsiendi puhul olla näidustatud, kuid maksimaalne annus ei tohi ületada 40 mg ööpäevas.

Neeru-/maksakahjustus Raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) või maksakahjustusega patsientidel suureneb paroksetiini kontsentratsioon plasmas. Seetõttu tuleb kasutada võimalikult väikest terapeutilist annust Manustamisviis Paroksetiini soovitatakse manustada üks kord ööpäevas hommikuti koos toiduga. Ebameeldivate paiksete reaktsioonide (nt mõru maitse, neelu põletuse tunne, ärritusköha või hingeldamise tunne) vältimiseks ei tohi tabletti imeda, närida ega hoida suus, vaid see tuleb kohe alla neelata piisava koguse veega (vähemalt 1 klaasitäis – 150 ml). Suukaudseks manustamiseks.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus paroksetiini või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Paroksetiin on vastunäidustatud kombinatsioonis monoamiini oksüdaasi inhibiitoritega (MAOI-d). Erandlikel asjaoludel võib kombineerida paroksetiini linesoliidiga (antibiootikum, mis on pöörduva toimega mitteselektiivne MAOI), kui on tagatud abivahendid serotoniini sündroomi sümptomite põhjalikuks jälgimiseks ja vererõhu jälgimiseks (vt lõik 4.5).

Ravi paroksetiiniga võib alustada:

• kaks nädalat pärast ravi lõpetamist pöördumatu toimega MAOI-ga või
• vähemalt 24 tundi pärast ravi lõpetamist pöörduva toimega MAOI-ga (nt moklobemiid, linesoliid,

metüültioniinkloriid [metüleensinine; operatsioonieelne värvaine, mis on pöörduva toimega MAOI]).

MAOI kasutamist ei tohi alustada enne ühe nädala möödumist paroksetiiniga ravi lõpetamisest.

Paroksetiin on vastunäidustatud kombinatsioonis tioridasiini või pimosiidiga (vt lõik 4.5).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ravi paroksetiiniga tuleb alustada ettevaatlikult kaks nädalat pärast pöördumatu toimega või 24 tundi pärast pöörduva toimega MAO inhibiitori kasutamise lõpetamist. Paroksetiini annust tuleb suurendada järk-järgult kuni optimaalse ravivastuse saavutamiseni (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Lapsed Paroksetiini ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite raviks. Kliinilistes uuringutes täheldati antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel sagedamini suitsidaalset käitumist (suitsiidikatsed ja – mõtted) ning vaenulikkust (valdavalt agressiivsus, vastandlik käitumine ja viha) kui platseebot saanud patsientidel. Kui siiski, lähtuvalt kliinilistest vajadustest, on võetud vastu otsus ravida, tuleb patsienti hoolikalt suitsidaalse käitumise ilmingute suhtes jälgida. Lisaks puuduvad lastelt ja noorukitelt saadud pikaajalised ohutusandmed, mis puudutavad kasvu, küpsemist ning kognitiiv-käitumuslikku arengut. Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite) suurenenud ohuga. See risk püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemisilmingute tekkimiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiidiga seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille raviks paroksetiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt. Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi alustamist, on suurem risk suitsiidimõteteks või –katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud platseebo- kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga (vt lõik 5.1). Ravikuuriga peab kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelevalve, seda eriti ravi alguses ja annuste muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida terviseseisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Akatiisia/psühhomoorne rahutus Paroksetiini kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab sisemine rahutus ja psühhomotoorne agiteeritus, näiteks suutmatus rahulikult istuda või seista, mis tavaliselt seondub subjektiivse distressiga. See tekib suurema tõenäosusega esimestel ravinädalatel. Nende sümptomite korral võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Serotoniini sündroom/maliigne neuroleptiline sündroom Harva võivad paroksetiini raviga seoses tekkida serotoniini sündroomi või maliigse neuroleptilise sündroomi sarnased ilmingud, eriti kui seda kasutatakse koos teiste serotoniinergiliste ja/või neuroleptiliste ravimitega. Kuna need sündroomid võivad põhjustada potentsiaalselt eluohtlikke seisundeid, tuleb selliste ilmingute korral (iseloomulikud järgmiste sümptomite kogumid: hüpertermia, rigiidsus, müokloonus, autonoomne ebastabiilsus koos eluliste näitajate võimaliku kiire muutumisega, vaimse seisundi muutused, sh segasus, ärrituvus, äärmuslik agiteeritus, mis progresseerub deliiriumi ja koomani) ravi paroksetiiniga katkestada ja alustada sümptomaatilist toetavat ravi. Paroksetiini ei tohi kasutada koos serotoniini lähteainetega (nt L-trüptofaan, oksitriptaan), kuna esineb oht serotonergilise sündroomi tekkeks (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Mania Sarnaselt teistele antidepressantidele tuleb paroksetiini kasutada ettevaatlikult patsientidel, kellel on anamneesis mania. Kui patsiendil algab maniakaalne faas, tuleb paroksetiini kasutamine lõpetada.

Maksa-/neerukahjustus Raske neerukahjustuse või maksakahjustusega patsientide puhul on soovitav olla ettevaatlik (vt lõik 4.2).

Suhkurtõbi Diabeedihaigetel võib ravi SSRI-dega muuta vere glükeemilist kontrolli. Vajalikuks võib osutuda insuliini ja/või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annuse korrigeerimine. Lisaks on läbi viidud uuringud, mis näitavad, et paroksetiini ja pravastatiini koosmanustamisel võib vere glükoosisisaldus suureneda (vt lõik 4.5). Epilepsia Nagu ka teiste antidepressantide puhul, tuleb olla ettevaatlik paroksetiini kasutamisel epilepsiahaigetel.

Krambihood Vähem kui 0,1% paroksetiiniga ravitud patsientidest tekivad krambihood. Krambihoogude tekkimisel tuleb ravimi kasutamine lõpetada.

Elekter-krampravi (EKR) EKR ja paroksetiini kooskasutamise kohta on vähe kliinilisi andmeid.

Glaukoom Sarnaselt teistele serotoniini tagasihaarde inhibiitoritele võib paroksetiin põhjustada müdriaasi ning seda tuleb ettevaatusega kasutada suletudnurga glaukoomi või glaukoomi anamneesiga patsientidel. Südamehaigused Südamehaigustega patsientide ravimisel tuleb rakendada tavalisi ettevaatusabinõusid.

QT-intervalli pikenemine Turuletulekujärgselt on teatatud QT-intervalli pikenemise juhtudest. Paroksetiini tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on (perekonna) anamneesis QT-intervalli pikenemine, kes kasutavad samaaegselt antiarütmikume või teisi potentsiaalselt QT-intervalli pikendavaid ravimeid, kellel on väljendunud olemasolev südamehaigus, nagu südamepuudulikkus, südame isheemiatõbi, atrioventrikulaarne blokaad või ventrikulaarsed arütmiad, bradükardia, ja hüpokaleemia või hüpomagneseemia (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Hüponatreemia Harva, põhiliselt eakatel patsientidel, on tekkinud hüponatreemia. Ettevaatusega tuleb ravida ka neid patsiente, kellel on oht hüponatreemia tekkeks, näiteks samaaegselt kasutatavate ravimite või tsirroosi tõttu. Üldiselt on hüponatreemia ravi katkestamisel paroksetiiniga pöörduv.

Verejooks SSRI-de kasutamisel on kirjeldatud naha veritsushäireid, näiteks verevalumite ja purpuri teket. Kirjeldatud on ka muid, näiteks seedetrakti ja günekoloogilisi verejookse. Eakatel patsientidel võib olla suurenenud oht menstruatsiooniga mitte seotud verejooksu juhtudeks.

SSRI-d/SNRI-d võivad tõsta sünnitusjärgse hemorraagia riski (vt lõigud 4.6 ja 4.8).

Ettevaatlik on soovitav olla patsientide puhul, kes kasutavad SSRI-sid koos suukaudsete antikoagulantide, trombotsüütide funktsiooni mõjutavate ravimite või muude verejooksu ohtu suurendada võivate ravimitega (nt atüüpilised antipsühhootikumid, nagu klosapiin, fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, COX-2 inhibiitorid) ning samuti patsientidel, kellel on anamneesis verejookse või seisundeid, millega kaasneb eelsoodumus verejooksu tekkeks (vt lõik 4.8).

Koostoime tamoksifeeniga Paroksetiin, tugev CYP2D6 inhibiitor, võib vähendada endoksifeeni, tamoksifeeni ühe kõige olulisema aktiivse metaboliidi, kontsentratsiooni. Seetõttu tuleb võimaluse korral vältida tamoksifeeni ravi ajal paroksetiini manustamist (vt lõik 4.5).

Paroksetiini ravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid Ravi lõpetamisel tekivad sageli ärajätunähud, eriti kui ravi lõpetatakse järsku (vt lõik 4.8). Kliinilistes uuringutes tekkisid ravi lõpetamise järgselt kõrvalnähud 30% patsientidest paroksetiini ravi grupis ja 20% patsientidest, kes said platseebot. Ärajätunähtude teke ei ole sama sõltuvuse tekkega. Ärajätunähtude tekke risk võib sõltuda mitmetest teguritest, sealhulgas ravi kestus, ravimi annus ja annuse vähendamise kiirus. Kirjeldatud on pearinglust, tundlikkushäireid (sh paresteesia, elektrilöögi tunne ja tinnitus), unehäireid (sh hirmuunenäod), agiteeritust või ärevust, iiveldust, treemorit, segasust, higistamist, peavalu, kõhulahtisust, südamepekslemist, emotsionaalset ebastabiilsust, ärrituvust ja nägemishäireid. Need sümptomid on üldjuhul kerged kuni mõõdukad, kuid mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised. Need tekivad tavaliselt esimestel päevadel pärast ravi lõpetamist, kuid neid sümptomeid on väga harva kirjeldatud patsientidel, kellel on kogemata jäänud annus manustamata. Need sümptomid taanduvad tavaliselt iseeneslikult 2 nädala jooksul, kuigi võivad mõnel inimesel püsida kauem (2...3 kuud või enam). Seetõttu soovitatakse ravi lõpetada annust järk-järgult vähendades mitme nädala või kuu jooksul, vastavalt patsiendi vajadusele (vt lõik 4.2 „Paroksetiini ravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid“).

Seksuaalfunktsiooni häired Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d)/serotoniini-noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid (SNRI-d) võivad põhjustada seksuaalfunktsiooni häirete sümptomeid (vt lõik 4.8). Teatatud on pikaajalise seksuaalfunktsiooni häire juhtudest, mille korral sümptomid on vaatamata SSRI/SNRI kasutamise lõpetamisele püsinud. Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes tabletis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Serotoniinergilised ravimid Nagu ka teiste SSRI-de puhul, võib samaaegne serotoniinergiliste ravimite kasutamine põhjustada 5- HT-ga seotud toimeid (serotoniini sündroom: vt lõik 4.4). Kui serotoniinergilisi ravimeid (näiteks L- trüptofaan, triptaanid, tramadool, linesoliid, metüültioniinkloriid (metüleensinine), SSRI-d, liitium, petidiin, buprenorfiin ja naistepunaürti (Hypericum perforatum) sisaldavad preparaadid) kombineeritakse paroksetiiniga, on vajalik ettevaatus ja patsiendi hoolikam kliiniline jälgimine. Ettevaatus on samuti vajalik koos fentanüüliga, mida kasutatakse üldanesteesiaks või kroonilise valu raviks. Paroksetiini ja MAOI-de samaaegne kasutamine on vastunäidustatud serotoniini sündroomi riski tõttu (vt lõik 4.3).

Pimosiid Pimosiidi väikese üksikannuse (2 mg) ja 60 mg paroksetiini koosmanustamisel on täheldatud pimosiidi kontsentratsiooni tõusu keskmiselt 2,5 korda. Seda võib seletada paroksetiini teadaolevate CYP2D6 inhibeerivate omadustega. Pimosiidi kitsa terapeutilise vahemiku ja teadaoleva QT intervalli pikendava toime tõttu on pimosiidi ja paroksetiini koosmanustamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

QT-intervalli pikendavad ravimid QTc-intervalli pikenemise ja/või ventrikulaarsete arütmiate (nt torsade de pointes) risk võib suureneda juhul, kui samaaegselt kasutatakse teisi QTc-intervalli pikendavaid ravimeid (nt mõned antipsühhootikumid) (vt lõik 4.4). Tioridasiini ja paroksetiini samaaegne kasutamine on vastunäidustatud, sest sarnaselt teiste maksaensüümi CYP450 2D6 inhibeerivate ravimitega, võib paroksetiini toimel suureneda tioridasiini plasmakontsentratsioon, mille tagajärjel võib pikeneda QT- intervall (vt lõik 4.3).

Ravimit metaboliseerivad ensüümid Paroksetiini metabolism ja farmakokineetika võivad muutuda teda metaboliseerivate ensüümide indutseerimise või inhibeerimise tulemusena. Kui samaaegselt paroksetiiniga manustatakse ravimit, millel on ensüüme inhibeerivad omadused, tuleb kasutada paroksetiini võimalikult väikest toimivat annust. Ravi alustamisel paroksetiiniga ei ole annuse muutmine vajalik, kui seda manustatakse koos ravimit metaboliseerivate ensüümide indutseerijatega (nt karbamasepiin, rifampitsiin, fenobarbitaal, fenütoiin) või koos fosamprenaviir/ritonaviiriga. Paroksetiini annuse kohandamisel (kas pärast ensüüme indutseeriva ravimi alustamist või lõpetamist) tuleb lähtuda kliinilisest toimest (talutavus ja efektiivsus). Neuromuskulaarsed blokaatorid SSRI-d võivad vähendada plasma koliinesteraasi aktiivsust, mille tulemusel pikeneb mivakuuriumi ja suksametooniumi neuromuskulaarset blokaadi tekitav toime.

Fosamprenaviir/ritonaviir 700/100 mg fosamprenaviiri/ritonaviiri manustamine kaks korda ööpäevas koos 20 mg paroksetiiniga ööpäevas tervetele vabatahtlikele 10 päeva jooksul vähendas paroksetiini plasmakontsentratsiooni ligikaudu 55%. Fosamprenaviiri/ritonaviiri ja paroksetiini koosmanustamisel püsis

fosamprenaviiri/ritonaviiri plasmakontsentratsioon samal tasemel võrreldes teiste uuringute referentsväärtustega, st paroksetiin ei avaldanud märkimisväärset mõju fosamprenaviiri/ritonaviiri metabolismile. Puuduvad andmed fosamprenaviiri/ritonaviiri ja paroksetiini pikaajalise (rohkem kui 10 päeva) koosmanustamise kohta. Protsüklidiin Paroksetiini igapäevasel manustamisel suureneb märkimisväärselt protsüklidiini sisaldus plasmas. Antikoliinergilise toime ilmnemisel tuleb protsüklidiini annust vähendada.

Antikonvulsandid Karbamasepiin, fenütoiin, naatriumvalproaat: koosmanustamine ei põhjustanud epilepsiaga patsientidel muudatusi farmakokineetikas ega –dünaamikas.

Paroksetiini CYP2D6 inhibeeriv toime Sarnaselt teistele antidepressantidele, kaasa arvatud teistele SSRI-dele, inhibeerib paroksetiin maksa tsütokroom P450 ensüümi CYP2D6. CYP2D6 pärssimine võib põhjustada antud ensüümi poolt metaboliseeritavate samaaegselt manustatavate ravimite kontsentratsiooni suurenemist. Need ravimid on järgmised: teatud tritsüklilised antidepressandid (nt klomipramiin, nortriptüliin ja desipramiin), fenotiasiinirühma neuroleptikumid (nt perfenasiin ja tioridasiin, vt lõik 4.3 ja „QT-intervalli pikendavad ravimid“ lõigus 4.5 eespool), risperidoon, atomoksetiin, teatud Ic klassi antiarütmikumid (nt propafenoon ja flekainiid) ning metoprolool. Paroksetiini ei soovitata manustada koos südamepuudulikkuse raviks kasutatava metoprolooliga viimase kitsa terapeutilise indeksi tõttu antud näidustuse puhul.

Kirjanduse andmed näitavad, et CYP2D6 inhibiitorite ja tamoksifeeni vaheliste farmakokineetiliste koostoimete tulemusel väheneb tamoksifeeni ühe aktiivsema metaboliidi, endoksifeeni, plasmasisaldus 65…75%. Mõnedes uuringutes on näidatud tamoksifeeni toime vähenemist koosmanustamisel mõnede SSRI-rühma antidepressantidega. Kuna tamoksifeeni toime vähenemist välistada ei ole võimalik, tuleb võimaluse korral vältida tugevate CYP2D6 inhibiitoritega (sh paroksetiin) kooskasutamist (vt lõik 4.4).

Alkohol Sarnaselt teiste psühhotroopsete ravimitega on soovitatav ravi ajal paroksetiiniga hoiduda alkoholi tarvitamisest.

Suukaudsed antikoagulandid Paroksetiini ja suukaudsete antikoagulantide vahel võivad tekkida farmakodünaamilised koostoimed. Paroksetiini ja suukaudsete antikoagulantide samaaegsel kasutamisel võib suureneda verehüübimist takistav toime ja verejooksu oht. Seetõttu peab paroksetiini ettevaatusega kasutama patsientidel, kes saavad ravi suukaudsete antikoagulantidega (vt lõik 4.4). Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d) ja atsetüülsalitsüülhape ning teised trombotsüütide funktsiooni pärssivad ravimid Paroksetiini ja MSPVA-de/atsetüülsalitsüülhappe vahel võivad tekkida farmakodünaamilised koostoimed. Paroksetiini ja MSPVA-de/atsetüülsalitsüülhappe samaaegsel kasutamisel võib suureneda verejooksu oht (vt lõik 4.4). Soovitav on olla ettevaatlik patsientide puhul, kes kasutavad SSRI-sid koos suukaudsete antikoagulantide, trombotsüütide funktsiooni mõjutavate või verejooksuohtu suurendavate ravimitega (nt atüüpilised antipsühhootikumid, nagu klosapiin, fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape, MSPVA-d, COX-2 inhibiitorid) ning samuti patsientide puhul, kellel on anamneesis verejookse või seisundeid, millega võib kaasneda eelsoodumus verejooksu tekkeks.

Pravastatiin Uuringutes on täheldatud paroksetiini ja pravastatiini vahelisi koostoimeid, mis viitavad asjaolule, et paroksetiini ja pravastatiini koosmanustamine võib suurendada vere glükoosisisaldust. Diabeediga

patsientidel, kes saavad nii paroksetiini kui pravastatiini, võib olla vajadus kohandada suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite ja/või insuliini annust (vt lõik 4.4).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Mõned epidemioloogilised uuringud on näidanud kaasasündinud väärarengute, peamiselt kardiovaskulaarsete (nt vatsakeste ja kodade vaheseina defektid) riski suurenemist seoses paroksetiini kasutamisega raseduse esimese trimestri ajal. Toimemehhanism ei ole teada. Andmetele tuginedes võib oletada, et risk saada südame-veresoonkonna kahjustusega vastsündinu pärast seda, kui ema on raseduse ajal paroksetiin kasutanud, on väiksem kui 2/100-le, võrreldes nende defektide tekkega üldise populatsiooni hulgas, kus see on 1/100-le.

Paroksetiini tohib raseduse ajal kasutada vaid äärmisel vajadusel. Paroksetiini väljakirjutav arst peab kaaluma rasedatel või rasedust planeerivatel naistel alternatiivseid ravivõimalusi. Raseduse ajal tuleb vältida ravi järsku katkestamist (vt lõik 4.2).

Vaatlusandmed näitavad sünnitusjärgse hemorraagia kõrgenenud riski (vähem kui 2-kordne) pärast kokkupuudet SSRI-de/SNRI-dega kuu aja jooksul enne sünnitust (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Vastsündinut tuleb jälgida, kui ema on kasutanud paroksetiini raseduse lõpuosas, eriti kolmandal trimestril.

Kui ema kasutab paroksetiini raseduse lõpuosas, võivad vastsündinul ilmneda järgmised sümptomid: respiratoorne distress, tsüanoos, apnoe, krambihood, temperatuuri kõikumine, imemisraskused, oksendamine, hüpoglükeemia, lihastoonuse tõus, lihastoonuse langus, hüperrefleksia, treemor, närvilisus, ärrituvus, letargia, püsiv nutt, unisus ja unehäired. Nende sümptomite näol võib tegemist olla nii serotoniinergiliste toimete kui ärajätunähtudega. Enamikel juhtudest ilmnevad tüsistused vahetult või varsti (vähem kui 24 tundi) pärast sünnitust.

Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse lõpus, võib tõsta püsiva pulmonaalse hüpertensiooni riski vastsündinutel (persistent pulmonary hypertension of the newborn, PPHN). Täheldatud risk oli ligikaudu viis juhtumit 1000 raseduse kohta. Tavapopulatsioonis esineb üks kuni kaks PPHN juhtumit 1000 raseduse kohta.

Loomkatsetes ilmnes reproduktsioonitoksilisus, kuid puudusid otsesed kahjulikud toimed rasedusele, embrüo/loote arengule, sünnitusele või postnataalsele arengule (vt lõik 5.3).

Imetamine Paroksetiin eritub väikestes kogustes rinnapiima. Avaldatud uuringutes oli ravimi kontsentratsioon rinnapiimatoidul imikute seerumis mittemääratav (< 2 ng/ml) või väga väike (< 4 ng/ml) ja nendel imikutel ei täheldatud ravimi toime ilminguid. Kuna ravim kahjulikku toimet imikule eeldatavasti ei avalda, võib kaaluda ravi ajal rinnaga toitmist. Fertiilsus Loomkatsete andmed on näidanud, et paroksetiin võib mõjutada sperma kvaliteeti (vt lõik 5.3). Inimmaterjaliga teostatud in vitro andmed näitavad mõningast toimet sperma kvaliteedile, kuigi inimeste juhupõhised raportid mõnede SSRI-dega (sh paroksetiin) on näidanud, et toime sperma kvaliteedile on tõenäoliselt pöörduv. Mõju inimese fertiilsusele ei ole seni täheldatud.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Kliiniline kogemus on näidanud, et ravi paroksetiiniga ei vähenda kognitiivset või psühhomotoorset funktsiooni. Nagu kõigi psühhoaktiivsete ravimite korral, tuleb patsiente siiski hoiatada autojuhtimise ja masinate käsitsemise võime suhtes. Kuigi paroksetiin ei tugevda alkoholi vaimseid ja motoorseid oskusi pärssivat toimet, ei ole paroksetiini ja alkoholi kooskasutamine soovitatav.

4.8 Kõrvaltoimed

Mõnede järgnevalt loetletud kõrvaltoimete intensiivsus ja esinemissagedus võivad väheneda ravi jätkumisel ega vaja üldjuhul ravi lõpetamist. Kõrvaltoimed on loetletud organsüsteemide ja esinemissageduste järgi. Esinemissagedused on esitatud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired Aeg-ajalt: ebatavaline veritsus, peamiselt naha ja limaskestade veritsus (sh verevalum ja günekoloogilised verejooksud), leukopeenia. Väga harv: trombotsütopeenia.

Immuunsüsteemi häired Väga harv: rasked ja potentsiaalselt letaalse lõppega allergilised reaktsioonid (sh anafülaktoidsed reaktsioonid ja angioödeem).

Endokriinsüsteemi häired Väga harv: antidiureetilise hormooni puuduliku sekretsiooni sündroom.

Ainevahetus- ja toitumishäired Sage: kolesteroolitaseme tõus, söögiisu vähenemine. Aeg-ajalt: diabeetikutel on teatatud vere glükoosisisalduse muutusest (vt lõik 4.4). Harv: hüponatreemia. Hüponatreemiast on teatatud peamiselt eakatel patsientidel ja selle põhjuseks on mõnikord antidiureetilise hormooni puuduliku sekretsiooni sündroom.

Psühhiaatrilised häired Sage: unisus, unetus, agiteeritus, ebatavalised unenäod (sh õudusunenäod). Aeg-ajalt: segasus, hallutsinatsioonid. Harv: maniakaalsed reaktsioonid, ärevus, depersonalisatsioon, paanikahood, akatiisia (vt lõik 4.4). Teadmata: suitsiidimõtted, suitsidaalne käitumine*, agressiivsus**, bruksism. *Paroksetiiniga ravi ajal või vahetult pärast selle lõpetamist on täheldatud suitsiidimõtteid ja suitsidaalset käitumist (vt lõik 4.4). **Turuletulekujärgselt on täheldatud agressiivsusjuhtumeid. Need sümptomid võivad olla ka põhihaigusest tingitud.

Närvisüsteemi häired Sage: pearinglus, treemor, peavalu, kontsentreerumishäired. Aeg-ajalt: ekstrapüramidaalhäired. Harv: krambid, rahutute jalgade sündroom. Väga harv: serotoniini sündroom (sümptomite hulka võivad kuuluda agiteeritus, segasus, higistamine, hallutsinatsioonid, hüperrefleksia, müokloonus, külmavärinad, tahhükardia ja treemor). Teateid ekstrapüramidaalhäiretest, kaasa arvatud orofastsiaalne düstoonia, on saadud mõnikord patsientidelt, kellel esinesid liikumishäired või kes kasutasid neuroleptikume.

Silma kahjustused Sage: ähmane nägemine.

Aeg-ajalt: müdriaas (vt lõik 4.4). Väga harv: äge glaukoom. Kõrva ja labürindi kahjustused Teadmata: tinnitus.

Südame häired Aeg-ajalt: siinustahhükardia. Harv: bradükardia.

Vaskulaarsed häired Aeg-ajalt: vererõhu mööduv tõus või langus, posturaalne hüpotensioon. Paroksetiini ravi järgselt on kirjeldatud vererõhu mööduvat tõusu või langust, tavaliselt olemasoleva hüpertensiooni või ärevusega patsientidel.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Sage: haigutamine.

Seedetrakti häired Väga sage: iiveldus. Sage: kõhukinnisus, kõhulahtisus, oksendamine, suukuivus. Aeg-ajalt: seedetrakti verejooks. Teadmata: mikroskoopiline koliit.

Maksa ja sapiteede häired Harv: maksaensüümide aktiivsuse tõus. Väga harv: maksahaigused (nt hepatiit, mõnikord koos ikterusega ja/või maksapuudulikkus). Kirjeldatud on maksaensüümide aktiivsuse suurenemist. Turuletulekujärgselt on samuti väga harva kirjeldatud maksahaiguste esinemist (nt hepatiit, mõnikord koos ikterusega, ja/või maksapuudulikkus). Ravi katkestamist paroksetiiniga tuleb kaaluda maksaensüümide aktiivsuse pikaajalise suurenemise korral.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Sage: higistamine. Aeg-ajalt: nahalööbed, sügelus. Väga harv: rasked naha kõrvaltoimed (sh multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs), urtikaaria, valgustundlikkusreaktsioonid.

Neerude ja kuseteede häired Aeg-ajalt: kusepeetus, kusepidamatus. Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Väga sage: seksuaalfunktsiooni häired. Harv: hüperprolaktineemia/galaktorröa, menstruatsioonihäired (sh menorraagia, metrorraagia, amenorröa, menstruatsiooni hilinemine ja ebaregulaarne tsükkel). Väga harv: priapism. Teadmata: sünnitusjärgne hemorraagia.. Sellest kõrvaltoimest on teatatud SSRI/SNRI rühma ravimite puhul (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Harv: artralgia, müalgia.

Epidemioloogilised uuringud, mis on läbi viidud peamiselt 50-aastastel ja vanematel patsientidel, on näidanud SSRI-sid ja tritsüklilisi antidepressante kasutavatel patsientidel luumurdude riski suurenemist. Selle riski tekkemehhanism ei ole teada.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Sage: asteenia, kehakaalu suurenemine. Väga harv: perifeersed tursed. Paroksetiiniga ravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid Sage: pearinglus, tundlikkushäired, unehäired, ärevus, peavalu. Aeg-ajalt: agiteeritus, iiveldus, treemor, segasus, higistamine, emotsionaalne ebastabiilsus, nägemishäired, südamepekslemine, kõhulahtisus, ärrituvus. Ravi lõpetamisel tekivad sageli ärajätunähud, eriti kui ravi lõpetatakse järsku. Kirjeldatud on pearinglust, tundlikkushäireid (sh paresteesia, elektrilöögi tunne ja tinnitus), unehäireid (sh hirmuunenäod), agiteeritust või ärevust, iiveldust, treemorit, segasust, higistamist, peavalu, kõhulahtisust, südamepekslemist, emotsionaalset ebastabiilsust, ärrituvust ja nägemishäireid. Need sümptomid on üldjuhul kerged kuni mõõdukad ja taanduvad iseeneslikult, kuid mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised ja/või kauapüsivad. Seetõttu on soovitatav, et kui ravi paroksetiiniga ei ole enam vajalik, tuleb see lõpetada annust järk-järgult vähendades (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Laste kliinilistes uuringutes esinenud kõrvaltoimed Täheldatud on järgmisi kõrvaltoimeid. Suurenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted), ennast vigastav käitumine ja suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja -katseid täheldati peamiselt depressiooniga noorukite kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust esines eeskätt obsessiiv-kompulsiivse häirega lastel ning eriti alla 12-aastastel lastel. Muud kõrvaltoimed, mida täheldati: söögiisu vähenemine, treemor, higistamine, hüperkineesia, agiteeritus, emotsionaalne labiilsus (sh nutt ja meeleolu kõikumine), veritsustega seotud kõrvaltoimed, peamiselt naha ja limaskestade veritsused. Kõrvaltoimed, mida täheldati pärast paroksetiini ärajätmist/annuse järk-järgulist vähendamist: emotsionaalne labiilsus (sh nutt, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja -katse), närvilisus, pearinglus, iiveldus ja kõhuvalu (vt lõik 4.4). Laste kliiniliste uuringute kohta vt lisainfot lõik 5.1.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid ja nähud Olemasolevad andmed paroksetiini üleannustamise kohta näitavad laiu ohutuspiire. Paroksetiini üleannustamisel on lisaks kõrvaltoimete lõigus (lõik 4.8) kirjeldatud toimetele tekkinud palavik ja tahtmatud lihaskokkutõmbed. Patsiendid on üldjuhul paranenud ilma tõsiste tagajärgedeta, isegi kuni 2000 mg annuste manustamise järgselt. Mõnikord on tekkinud kooma või muutused EKG-s ja väga harva on täheldatud surmajuhtumeid, kuid sellisel juhul on paroksetiini tavaliselt võetud koos teiste psühhotroopsete ravimitega, koos alkoholiga või ilma. Ravi Spetsiifiline antidoot puudub. Raviks rakendatakse samu üldiseid meetmeid nagu iga teise antidepressandi üleannuse korral. Mõned tunnid pärast üleannustamist võib kaaluda 20...30 g aktiivsöe manustamist paroksetiini imendumise vähendamiseks. Tuleb jälgida patsiendi elutähtsaid funktsioone ja rakendada toetavat ravi. Patsienti tuleb ravida vastavalt kliinilisele seisundile.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antidepressandid – selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, ATC-kood: N06AB05

Toimemehhanism Paroksetiin on tugev valikuline 5-hüdroksütrüptamiin (5-HT, serotoniin) tagasihaarde inhibiitor, mille antidepressiivne mehhanism ja efektiivsus obsessiiv-kompulsiivse häire, sotsiaalärevushäire/sotsiaalfoobia, generaliseerunud ärevushäire, posttraumaatilise stressihäire ja paanikahäire ravis on arvatavalt seotud tema spetsiifilise 5-HT tagasihaarde inhibitsiooniga aju neuronites. Paroksetiin ei sarnane keemiliselt tritsüklilistele, tetratsüklilistele ja teistele antidepressantidele. Paroksetiin on m-koliinergiliste retseptorite suhtes nõrga afiinsusega. Loomuuringud annavad tunnistust paroksetiini nõrgast antikoliinergilisest toimest. In vitro uuringute põhjal on selgunud, et erinevalt tritsüklilistest antidepressantidest on paroksetiin nõrgalt afiinne alfa1-, alfa2- ja beetaadrenoretseptorite, dopamiini (D2), 5-HT1 taoliste, 5-HT2 ja histamiini (H1) retseptorite suhtes. Toime puudumine postsünaptilistesse retseptoritesse in vitro kinnitab in vivo uuringutes täheldatud KNS pärssivate ja hüpotensiivsete omaduste puudumist.

Farmakodünaamilised toimed Paroksetiin ei halvenda patsiendi psühhomotoorikat ning ei potentseeri alkoholi pärssivat toimet. Sarnaselt teistele selektiivsetele serotoniini tagasihaarde inhibiitoritele põhjustab paroksetiin loomadel, kellele on eelnevalt manustatud MAO inhibiitoreid või trüptofaani, serotoniini retseptorite tugevat stimulatsiooni. Käitumis- ja EEG uuringutest on ilmnenud, et paroksetiini nõrk aktiveeriv toime avaldub annuste puhul, mis on üldjuhul suuremad serotoniini ülekande inhibeerimiseks vajalikest annustest. Toime olemuselt erineb paroksetiin amfetamiinist. Loomuuringud on näidanud, et paroksetiin ei mõjuta kardiovaskulaarset süsteemi. Paroksetiini toime terve inimese vererõhule, südame löögisagedusele ja EKG-le on kliiniliselt ebaoluline. Uuringutest on ilmnenud, et erinevalt noradrenaliini ülekandele toimivatest antidepressantidest inhibeerib paroksetiin guanetidiini antihüpertensiivset toimet vähem. Depressiooni ravis on paroksetiini efektiivsus võrreldav standardsete antidepressantidega. Samuti on tõendeid selle kohta, et paroksetiin võib olla toimiv patsientidel, kellel standardravi on osutunud ebaefektiivseks. Kui paroksetiini manustada hommikuti, ei mõjuta see une kvaliteeti ega kestust. Lisaks on paroksetiini ravil tõenäoliselt und soodustav toime.

Täiskasvanute suitsidaalsuse analüüs Psühhiaatriliste häiretega täiskasvanutel läbiviidud paroksetiin-spetsiifiline platseebokontrolliga uuringute analüüs näitas paroksetiiniga ravitud noortel täiskasvanutel (vanuses 18...24 aastat) suitsidaalse käitumise kõrgemat esinemissagedust võrreldes platseeboga (2,19% vs 0,92%). Kõrgema vanusega gruppides sellist esinemissageduse tõusu ei täheldatud. Depressiooniga täiskasvanutel (igas vanuses) oli suitsidaalse käitumise esinemissagedus suurem paroksetiiniga ravitud patsientidel võrreldes platseeboga (0,32% vs 0,05%); kõik juhud olid enesetapukatsed. Siiski toimus enamik nendest paroksetiiniga ravil olnud patsientide enesetapukatsetest (kaheksa 11-st) noortel täiskasvanutel (vt lõik 4.4). Ravivastuse sõltuvus annusest Fikseeritud annuse uuringutes on täheldatud lauget annuse-ravivastuse kõverat, mis näitab, et soovitatust suuremate annuste kasutamisel ravi toimivus ei suurene. Samas näitavad mõned kliinilised andmed, et annuse suurendamisel võib mõnede patsientide puhul saavutada parema toime.

Pikaajaline efektiivsus

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust depressiooni ravimisel on demonstreeritud 52-nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus: haiguse ägenemine tekkis 12% paroksetiiniga ravitud (20...40 mg ööpäevas) ja 28% platseebot saanud patsientidest. Paroksetiini pikaajalist efektiivsust obsessiiv-kompulsiivse häire ravimisel on uuritud kolmes 24- nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus. Üks kolmest uuringust saavutas olulise erinevuse haiguse ägenemise sageduse osas paroksetiini (38%) ja platseebo (59%) vahel.

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust paanikahäire ravimisel on näidatud 24-nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus: haiguse ägenemine tekkis 5% paroksetiiniga ravitud (10...40 mg ööpäevas) ja 30% platseebot saanud patsientidest. Seda toetas 36-nädalane säilitusravi uuring.

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust sotsiaalärevushäire ja generaliseerunud ärevushäire ning posttraumaatilise stressihäire ravimisel ei ole piisavalt demonstreeritud.

Laste kliinilistes uuringutes täheldatud kõrvaltoimed Laste ja noorukite lühiajalistes (kuni 10...12 nädalat kestvates) kliinilistes uuringutes oli järgmiste kõrvaltoimete esinemissagedus paroksetiiniga ravi saavatel patsientidel vähemalt 2% ja vähemalt kaks korda suurem kui platseebo puhul: suurenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted), ennastkahjustav käitumine ja suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja -katseid täheldati peamiselt depressiooniga noorukite kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust esines eeskätt obsessiiv- kompulsiivse häirega lastel ning eriti alla 12-aastastel lastel. Muud kõrvaltoimed, mida täheldati sagedamini paroksetiini kui platseebo puhul olid: söögiisu vähenemine, treemor, higistamine, hüperkineesia, agiteeritus, emotsionaalne labiilsus (sh nutt ja meeleolu kõikumine).

Uuringutes, kus kasutati annuse järk-järgulise vähendamise skeemi, olid annuse vähendamise perioodil või pärast ravi lõpetamist paroksetiiniga täheldatud sümptomid, mille esinemissagedus oli vähemalt 2% ja vähemalt kaks korda suurem kui platseebo puhul, järgmised: emotsionaalne labiilsus (sh nutt, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja -katse), närvilisus, pearinglus, iiveldus ja kõhuvalu (vt lõik 4.4).

Viie paralleelgrupiga läbi viidud uuringus ravi kestvusega 8 nädalat kuni 8 kuud, täheldati veritsustega seotud kõrvaltoimeid, peamiselt naha ja limaskestade veritsusi, paroksetiini grupis 1,74%, võrreldes 0,74% platseebogrupis.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Paroksetiin imendub suu kaudu manustamisel hästi ja metaboliseerub esmasel maksapassaažil. Esmase maksapassaaži tõttu on paroksetiini kogus süsteemses tsirkulatsioonis väiksem kui seedetraktist imendunud paroksetiini kogus. Suuremate üksikannuste ja korduva annustamise korral suureneb organismile langev koormus, mis põhjustab esmase maksapassaaži toime osalist küllastumist ja plasma kliirensi vähenemist. Sellest tulenevalt esineb plasmas paroksetiini kontsentratsiooni mitteproportsionaalne suurenemine ja mittelineaarsest kineetikast tulenevalt ei ole farmakokineetilised parameetrid konstantsed. Mittelineaarsus on üldiselt väike ja piirneb isikutega, kellel esineb väikeste annuste tõttu madal ravimi kontsentratsioon plasmas. Püsikontsentratsioon saabub toimeaine kiire või kontrollitud vabanemisega ravimvormide kasutamisel 7...14 ööpäeva jooksul, tõenäoliselt ei muutu ravimi farmakokineetika pikaajalisel kasutamisel. Jaotumine Paroksetiin jaotub ulatuslikult kudedes ja farmakokineetilised arvutused näitavad, et plasmas leidub ainult 1% paroksetiinist. Terapeutiliste kontsentratsioonide korral on ligikaudu 95% paroksetiinist seotud plasmavalkudega. Puudub seos paroksetiini plasmakontsentratsioonide ja kliinilise toime (kõrvaltoimed ja toime efektiivsus) vahel.

Biotransformatsioon Paroksetiini metabolismi (oksüdatsioon, metüleerumine) käigus tekivad polaarsed ja konjugeeritud metaboliidid, mis kergesti erituvad. Arvestades, et neil puudub farmakoloogiline toime, ei mõjuta nad ka tõenäoliselt paroksetiini ravitoimet. Metabolism ei mõjuta paroksetiini selektiivsust serotoniini neuronaalsele ülekandele. Eritumine Alla 2% manustatud annusest eritub uriiniga muutumatul kujul, ligikaudu 64% metaboliitidena. Ligikaudu 36% manustatud annusest eritub roojaga, tõenäoliselt sapi kaudu. Muutumatult on roojas alla 1% manustatud ravimi hulgast. Enamus paroksetiinist metaboliseerub organismis. Metaboliitide eritumine on kahefaasiline: esmane maksapassaaž ja seejärel süsteemne eliminatsioon. Poolväärtusaeg võib erineda, kuid on üldjuhul ligikaudu kuni üks ööpäev.

Patsientide erigrupid Eakad ja neeru/maksakahjustus Eakatel ning raske neerukahjustuse või maksakahjustuse korral suureneb paroksetiini kontsentratsioon plasmas, kuid kontsentratsioonivahemik kattub tervete täiskasvanud isikute omaga.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Toksikoloogilised uuringud on läbi viidud reesusahvide ja albiinorottidega; mõlemal juhul sarnaneb metabolism inimese metabolismiga. Lipofiilsete amiinide (sh tritsüklilised antidepressandid) manustamisel tekkis rottidel fosfolipidoos. Uuringutes primaatidega fosfolipidoosi ei esinenud, kuigi ühe aasta kestel kasutatud annus oli kuus korda suurem terapeutilisest annusest. Kartsinogenees: hiirte ja rottidega kahe aasta kestel läbiviidud uuringutes ei täheldatud paroksetiini kasutamisega seoses kartsinogeenset toimet. Genotoksilisus: genotoksilisust ei ole esinenud in vitro ja in vivo testide korral. Reproduktsioonitoksilisuse uuringutest rottidega on ilmnenud paroksetiini mõju isaste ja emaste loomade viljakusele, mis väljendus vähenenud fertiilsusindeksis ja tiinestumiste arvus. Rottidel täheldati poegade suurenenud suremust ja hilinenud luustumist. Viimased toimed on tõenäoliselt seotud ema mürgistusega ning neid ei loeta otseseks toimeks lootele/vastsündinule.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiained

Mikrokristalliline tselluloos (E460) Kaltsiumvesinikfosfaat dihüdraat (E341) Kroskarmelloosnaatrium (E468) Kolloidne veevaba ränidioksiid (E551) Magneesiumstearaat (E470b)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Polüvinüülkloriid foolium-alumiinium foolium blisterpakendid, milles 10, 14, 28, 30, 56, 60, 90, 98, 120, 180, või 500 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Medochemie Ltd. 1-10 Constantinoupoleos Street 3011 Limassol Küpros

8. MÜÜGILOA NUMBRID

Arketis 20 mg: 530606 Arketis 40 mg: 530506

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 15.12.2006 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 01.03.2012

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Märts 2025