Arketis – infoleht ja ravimi omaduste kokkuvõte

Näidustus: Depressioon. Obsessiiv-kompulsiivne häire. Paanikahäire agorafoobiaga või ilma. Sotsiaalärevushäire/Sotsiaalfoobia. Generaliseerunud ärevushäire. Posttraumaatiline stressihäire.

Pakendi infoleht: teave patsiendile

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

• Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
• Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
• Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile

kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.

• Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib

olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Arketis ja milleks seda kasutatakse

2. Mida on vaja teada enne Arketise võtmist

3. Kuidas Arketist võtta

4. Võimalikud kõrvaltoimed

5 Kuidas Arketist säilitada

6. Pakendi sisu ja muu teave

1. Mis ravim on Arketis ja milleks seda kasutatakse

Arketist kasutatakse täiskasvanute depressiooni ja/või ärevushäirete raviks. Ärevushäired, mille raviks Arketist kasutatakse on: obsessiiv-kompulsiivne häire (korduv, sundmõtetest lähtuv kontrollimatu käitumine), paanikahäire (paanikahood, sh kaasuva agorafoobiaga ehk kartusega avatud ruumi ees), sotsiaalärevushäire (hirm sotsiaalsetes situatsioonides või nende vältimine), posttraumaatiline stressihäire (traumajärgne ärevushäire) ja generaliseerunud ärevushäire (üldine ärevus või närvilisus).

Arketis kuulub ravimgruppi, mida nimetatakse selektiivseteks serotoniini tagasihaarde inhibiitoriteks (SSRI-d). Ei ole täielikult teada, kuidas Arketis ja teised SSRI-d töötavad, kuid nende toimel tõuseb ajus serotoniini tase. Depressiooni või ärevushäire õige ravi on teie seisundi paranemisel oluline.

2. Mida on vaja teada enne Arketise võtmist

Arketist ei tohi võtta

• kui te kasutate ravimeid, mida nimetatakse monoamiini oksüdaasi inhibiitoriteks (MAOI-d,

sh moklobemiid ja metüültioniinkloriid [metüleensinine]) või olete neid viimase kahe nädala jooksul kasutanud. Kui te lõpetate ravi MAO inhibiitoriga, annab teie arst teile juhised, kuidas alustada ravi Arketisega.

• kui te kasutate antipsühhootikume, mida nimetatakse tioridasiin või pimosiid.
• kui olete toimeaine või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline.

Kui midagi eelpool nimetatust kehtib teie kohta, pidage nõu oma arstiga enne Arketise võtmist.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne Arketise võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga:

• kui te kasutate teisi ravimeid (vt lõik „Muud ravimid ja Arketis“ selles infolehes),
• kui te kasutate rinnanäärmevähi või viljatusprobleemide raviks tamoksifeeni. Arketis võib muuta

tamoksifeeni vähem efektiivseks, mistõttu võib arst soovitada teil kasutada muud antidepressanti,

• kui teil on probleeme neerude, maksa või südamega,
• kui teil esineb südameuuringus elektrokardiogrammil (EKG) kõrvalekalle, mida nimetatakse QT-

intervalli pikenemiseks,

• kui teil on perekonnas esinenud QT-intervalli pikenemist, südamehaigusi, nagu

südamepuudulikkus, aeglane südame löögisagedus või madal kaaliumi- või magneesiumisisaldus,

• kui teil on epilepsia või kui teil on esinenud tõmblusi või krampe,
• kui teil on kunagi esinenud mania episoode (üliaktiivne käitumine või mõtted),
• kui teile tehakse elekter-krampravi (EKR),
• kui teil on esinenud verejookse või kui te tarvitate ravimeid, mis võivad suurendada verejooksu

riski (siia kuuluvad ravimid, mida kasutatakse vere vedeldamiseks, näiteks varfariin, antipsühhootikumid, nagu perfenasiin või klosapiin, tritsüklilised antidepressandid, põletiku ja valuvastased mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVA-d), nagu atsetüülsalitsüülhape, ibuprofeen, tselekoksiib, etodolak, diklofenak, meloksikaam),

• kui teil on diabeet,
• kui te olete madala naatriumisisaldusega dieedil,
• kui teil on glaukoom (kõrgenenud silmasisene rõhk),
• kui te olete rase või planeerite rasestuda (vt lõik „Rasedus, imetamine ja viljakus“ selles

infolehes),

• kui te olete alla 18-aastane (vt lõik „Lapsed ja alla 18-aastased noorukid“ selles infolehes).

Kui te vastate jaatavalt mis tahes küsimusele nendest ning te ei ole sellest oma arstiga rääkinud, minge tagasi oma arsti juurde ja pidage temaga nõu Arketise kasutamise osas.

Lapsed ja alla 18-aastased noorukid Arketist ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite raviks. Lisaks on alla 18-aastastel patsientidel Arketise kasutamisel suurem oht kõrvaltoimete tekkimiseks, nt enesetapukatse, enesetapumõtted ning vaenulikkus (eelkõige agressiivsus, vastanduv käitumine ning viha). Kui arst on määranud teile (või teie lapsele) Arketise ning te soovite saada lisainformatsiooni, kontakteeruge oma arstiga. Teatage oma arstile, kui teil (või teie lapsel) tekivad või süvenevad Arketise tarvitamise ajal eespool nimetatud sümptomid. Ka ei ole tõestatud Arketise ohutust selle pikaajalise kasutamise korral kasvule, küpsemisele ning kognitiiv-käitumuslikule arengule selles vanusegrupis.

Arketise kliinilistes uuringutes alla 18-aastastel lastel ja noorukitel olid sagedasteks kõrvaltoimeteks, mis esinesid vähem kui ühel lapsel/noorukil kümnest, suitsiidimõtete ja suitsiidikatsete sagenemine, tahtlik enesevigastus, vaenulik, agressiivne või ebasõbralik käitumine, söögiisu vähenemine, värisemine, ebanormaalne higistamine, hüperaktiivsus (liigne energilisus), ärevus, emotsioonide vaheldumine (sh nutmine ja meeleolu muutused) ning ebatavalised sinikad või veritsused (nt ninaverejooks). Nendest uuringutest selgus, et samad kõrvaltoimed esinesid ka platseebot (antud uuringus suhkrutabletid) saanud lastel ja noorukitel, kuigi oluliselt harvem. Mõnel juhul esines alla 18-aastastel patsientidel selles uuringus Arketise kasutamise lõpetamisel ärajätunähtusid. Need olid enamasti sarnased täiskasvanutel pärast Arketise kasutamise lõpetamist täheldatutega (vt lõik 3). Lisaks esines alla 18-aastastel patsientidel sageli (vähem kui ühel kümnest) kõhuvalu, närvilisust ja emotsioonide vaheldumist (sh nutmine, meeleolu muutused, enesevigastamise katsed, enesetapumõtted ja enesetapukatsed).

Enesetapumõtted ning depressiooni või ärevushäire süvenemine (või halvenemine) Kui teil on depressioon ja/või ärevushäired, võivad teil mõnikord tekkida enesevigastamise- või enesetapumõtted. Need võivad tekkida sagedamini, kui te hakkate võtma esimest korda antidepressante, sest need ravimid nõuavad toimimiseks aega (tavaliselt ligikaudu kaks nädalat, kuid vahel kauem).

Teil võivad sellised mõtted tõenäolisemalt tekkida:

• kui olete varem mõelnud enesetapule või enesevigastamisele.
• kui olete noor täiskasvanu. Informatsioon kliinilistest uuringutest on näidanud suurenenud

suitsidaalse käitumise riski psühhiaatriliste häiretega noortel täiskasvanutel (alla 25-aastased), keda raviti antidepressandiga.

Kui Teil tekib enesevigastamise- või suitsiidimõtteid ükskõik mis ajal, võtke ühendust oma arstiga või minge otsekohe haiglasse.

Teil võib abi olla sõbrale või sugulasele rääkimisest, et olete depressioonis või kannatate ärevushäire all ning paluda neil seda infolehte lugeda. Te võite paluda neil öelda, kui nende arvates teie depressioon või ärevushäire halveneb või kui nad on mures muutuste pärast teie käitumises.

Arketise olulised kõrvaltoimed Arkestise kasutamise ajal võib mõnel patsiendil tekkida akatiisia, mida iseloomustab rahutus ja võimetus rahulikult seista või istuda. Mõnel patsiendil võib tekkida serotoniini sündroom või pahaloomuline neuroleptiline sündroom, millele on iseloomulikud mõned või kõik järgmised sümptomid: väga erutatud või ärritatud olek, segasusseisund, rahutus, kuumahood, higistamine, värisemine, hallutsinatsioonid (veidrad hääled või nägemused), lihasjäikus, lihaste äkilised tõmblused või südame löögisageduse kiirenemine. Nende raskusaste võib süvenda, tekitades teadvuse kadumise. Kui teil esineb mõni nimetatud sümptom, pöörduge oma arsti poole. Lisateavet Arketise nende või teiste kõrvaltoimete kohta vt lõik 4.

Ravimid nagu Arketis (tuntud ka kui SSRI-d) võivad põhjustada seksuaalfunktsiooni häirete sümptomeid (vt lõik 4). Mõnikord on need sümptomid püsinud pärast ravi lõpetamist.

Muud ravimid ja Arketis Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate, olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid. Mõned ravimid võivad mõjutada Arketise toimet või põhjustada suurema tõenäosusega ravimi kõrvaltoimete avaldumist. Samuti võib Arketis muuta mõnede teiste ravimite toimet. Nendeks ravimiteks on

• Monoamiini oksüdaasi inhibiitorid ((MAOI-d, sh moklobemiid ja metüültioniinkloriid

[metüleensinine]) (vt lõik „Arketist ei tohi võtta“ selles infolehes).

• Ravimid, mis teadaolevalt suurendavad südame elektrilise aktiivsuse muutuste riski (nt

antipsühhootikumid tioridasiin või pimosiid) (vt lõik „Arketist ei tohi võtta“ selles infolehes).

• Atsetüülsalitsüülhape, ibuprofeen või teised mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d),

nagu tselekoksiib, etodolak, diklofenak ja meloksikaam, mida kasutatakse valu ja põletiku korral.

• Valuvaigistid tramadool, petidiin ja buprenorfiin.
• Buprenorfiin kombineerituna naloksooniga, asendusravi opioidsõltuvuse korral.
• Triptaanid, nt sumatriptaan, mida kasutatakse migreeni raviks.
• Teised antidepressandid, sh teised SSRI-d ja tritsüklilised antidepressandid, nagu klomipramiin,

nortriptüliin ja desipramiin.

• Toidulisand trüptofaan.
• Mivakuurium ja suksametoonium (kasutatakse anesteesias).
• Liitium, risperidoon, perfenasiin, klosapiin (antipsühhootikumid), mida kasutatakse teatud

psühhiaatriliste häirete raviks.

• Fentanüül, mida kasutatakse anesteesiaks või kroonilise valu raviks.
• Fosamprenaviiri ja ritonaviiri kombinatsioon, mida kasutatakse inimese immuunpuudulikkuse

viiruse (HIV) raviks.

• Naistepuna ürt, taimne preparaat depressiooni raviks.
• Fenobarbitaal, fenütoiin, naatriumvalproaat või karbamasepiin, mida kasutatakse epilepsia või

krambihoogude raviks.

• Atomoksetiin, mida kasutatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäire raviks.
• Protsüklidiin, mida kasutatakse Parkinsoni tõve põhjustatud värinate raviks.
• Varfariin või teised ravimid (antikoagulandid), mida kasutatakse vere vedeldamiseks.
• Propafenoon, flekainiid ja teised südame rütmihäirete ravimid.
• Metoprolool, beetablokaator, mida kasutatakse kõrge vererõhu ja südamehaiguste raviks.
• Pravastatiin, mida kasutatakse kõrge kolesteroolisisalduse raviks.
• Rifampitsiin, mida kasutatakse tuberkuloosi ja leepra raviks.
• Antibiootikum linesoliid.
• Tamoksifeen, mida kasutatakse rinnavähi või viljakuse probleemide raviks.

Kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mõnda selles nimekirjas leiduvatest ravimitest ning te ei ole sellest oma arstiga rääkinud, minge tagasi oma arsti juurde ja pidage temaga nõu. Arst võib pidada vajalikuks ravimi annust muuta või asendada selle teise ravimiga.

Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate, olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid, sealhulgas ilma retseptita ostetud ravimeid.

Arketis koos toidu, joogi ja alkoholiga Arketise kasutamise ajal ärge tarvitage alkoholi. Alkohol võib halvendada teie sümptomeid või kõrvaltoimeid. Võttes Arketise tablette hommikul koos toiduga, saab vähendada esineda võivat iiveldust.

Rasedus, imetamine ja viljakus Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga. Laste puhul, kelle emad kasutasid Arketist esimeste raseduskuude jooksul, on olnud mõned teated, mis näitavad kõrgenenud väärarengute riski, eriti südamega seotud sünnidefekte. Keskmiselt sünnib elanikkonna kohta üks südamerikkega laps 100 lapse kohta. Emade puhul, kes kasutasid Arketist, suureneb risk kaheni 100 lapse kohta. Juhul kui te rasestute, otsustate koos arstiga, kas on vajalik valida teine ravim või Arketise kasutamine järk-järgult lõpetada. Teatud situatsioonides võib aga teie arst otsustada, et peaksite Arketise kasutamist jätkama.

Öelge kindlasti oma ämmaemandale ja/või arstile, et te kasutate Arketist. Kui te võtate Arketist raseduse lõpus, võib suureneda risk tugevaks vaginaalseks veritsuseks vahetult pärast sünnitamist, eriti kui teil on varasemalt olnud veritsushäireid. Teie arst või ämmaemand peavad nõu andmiseks teadma, et olete võtnud Arketist. Kui kasutada ravimeid, nagu Arketis raseduse ajal, eriti raseduse lõpus, võib vastsündinutel tõusta risk tõsise terviseseisundi tekkeks, mida nimetatakse vastsündinu püsivaks pulmonaalseks hüpertensiooniks. Sel juhul on vererõhk lapse südame- ja kopsudevahelistes veresoontes liiga kõrge. Kui te võtate Arketist kolme viimase raseduskuu ajal, võivad teie vastsündinul esineda ka teised tervisehäired, mis tekivad tavaliselt esimese 24 tunni jooksul pärast sünnitust. Sümptomid on:

• hingamisraskused,
• sinakas nahk või kehatemperatuuri kõikumine,
• sinised huuled,
• oksendamine või toitumisraskused,
• tugev väsimus, uinumisraskused või pidev nutmine,
• kanged või lõtvunud lihased,
• värisemine, ärevus või tõmblused,
• liigselt elavnenud refleksid.

Kui teie vastsündinul tekib pärast sünnitust mõni nendest sümptomitest või teil on mure vastsündinu tervise pärast, võtke ühendust oma arsti või ämmaemandaga, kes saab teile nõu anda.

Paroksetiin võib erituda väga väikestes kogustes rinnapiima. Kui te võtate Arketist, minge tagasi oma arsti juurde ja rääkige temaga, enne kui alustate rinnaga toitmist. Otsus, kas jätkata ravi ajal rinnaga toitmist, tuleb teha koos arstiga.

Loomkatsetes on näidatud, et paroksetiin vähendab sperma kvaliteeti. Teoreetiliselt võib see mõjutada viljakust, kuid seni ei ole inimese viljakusele toimet täheldatud.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine Arketis võib põhjustada selliseid kõrvaltoimeid, nagu pearinglus, segasusseisund, unisus või ähmane nägemine. Kui teil tekivad need kõrvaltoimed, ärge juhtige autot ega kasutage masinaid.

Arketis sisaldab naatriumi Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes tabletis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

3. Kuidas Arketist võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Arketis 40 mg ei sobi kõikide väljakirjutatud annuste manustamiseks. Nende annuste manustamiseks on müügil teised paroksetiini sisaldavad ravimid.

Tavalised annused erinevate haiguste jaoks on toodud allolevas tabelis.

Depressioon 20 mg 20 mg 50 mg Obsessiiv-kompulsiivne häire 20 mg 40 mg 60 mg Paanikahäire 10 mg 40 mg 60 mg Sotsiaalärevushäire 20 mg 20 mg 50 mg Posttraumaatiline stressihäire 20 mg 20 mg 50 mg Generaliseerunud ärevushäire 20 mg 20 mg 50 mg

Kui te alustate Arketise võtmist, määrab arst teile vajaliku annuse. Enamik inimesi tunneb end tervemana mõne nädala pärast. Kui teie enesetunne selle aja jooksul ei parane, rääkige sellest oma arstile, kes annab teile nõu. Teie arst võib otsustada annust järk-järgult (10 mg võrra korraga) suurendada, kuni maksimaalse ööpäevase annuseni.

Võtke tablette hommikuti koos söögiga. Tabletid tuleb kohe tervelt alla neelata rohke koguse veega (vähemalt 1 klaasitäis – 150 ml). Ärge imege, närige ega hoidke tabletti suus, sest see võib põhjustada paikset ebameeldivat tunnet, näiteks mõru maitse, põletuse tunne kurgus, ärritusköha või hingeldamise tunne.

Teie arst ütleb teile, kui kaua te peate Arketise tablette võtma. See võib kesta mitu kuud või isegi kauem.

Eakad patsiendid Üle 65-aastastele patsientidele on maksimaalne annus 40 mg ööpäevas.

Neeru- või maksahaigusega patsiendid Kui teil on probleeme maksaga või raske neeruhaigus, otsustab teie arst, et tuleb kasutada Arketise väiksemat annust kui tavaliselt.

Kui te võtate Arketist rohkem, kui ette nähtud Ärge kunagi võtke rohkem tablette, kui arst on soovitanud. Kui te võtate liiga palju Arketise tablette (või on seda teinud keegi teine), teatage sellest koheselt arstile või minge haiglasse. Näidake arstile ravimi pakendit.

Arketise üleannustamise korral võib inimesel tekkida ükskõik milline lõigus „Võimalikud kõrvaltoimed“ loetletud sümptomitest või järgmised sümptomid: palavik, lihaste kontrollimatu pingulolek. Kui te unustate Arketist võtta Võtke oma ravimit iga päev samal ajal.

Kui te unustate annuse võtmata ja see meenub teile enne magamaminekut, võtke see kohe. Jätkake järgmisel päeval nagu tavaliselt.

Kui see meenub teile alles öösel või järgmisel päeval, jätke unustatud annus võtmata. Teil võivad tekkida ärajätunähud, kuid need peaksid mööduma, kui te võtate järgmise annuse oma tavalisel ajal.

Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te ei tunne ennast paremini Arketis ei põhjusta teie haiguse sümptomite kohest kadumist – kõik antidepressandid vajavad toimimiseks aega. Mõned inimesed tunnevad ennast paremini paari nädala pärast, kuid teistel võib see võtta kauem aega. Mõnedel inimestel võib antidepressante võttes enesetunne alguses halveneda. Kui teie enesetunne paari nädala jooksul ei parane, rääkige sellest oma arstile, kes annab teile nõu. Arst võib paluda teil uuesti tagasi tulla paari nädala pärast. Rääkige oma arstile, kui te ei hakka end paremini tundma.

Kui te lõpetate Arketise võtmise Ärge lõpetage Arketise võtmist enne, kui teie arst on seda teile öelnud.

Kui te lõpetate ravi Arketisega, aitab teie arst teil annust aeglaselt nädalate või kuude jooksul vähendada – see peaks aitama teil ärajätunähtude tekkevõimalust vähendada. Üks võimalus seda järk- järgult teha on vähendada Arketise annust 10 mg võrra nädalas. Enamikul inimestel on Arketisega ravi lõpetamisel tekkivad sümptomid kergekujulised ning kaovad iseenesest kahe nädala jooksul. Mõnel inimesel võivad need sümptomid olla raskemad või kesta kauem.

Kui teil tekivad ravi lõpetamisel ärajätunähud, võib teie arst otsustada, et te peaksite annuseid vähendama veel aeglasemalt. Kui teil tekivad ravi lõpetamisel rasked ärajätunähud, kontakteeruge koheselt oma arstiga. Teie arst võib teile soovitada uuesti ravimit kasutama hakata ning proovida hiljem annust aeglasemalt vähendades ravi lõpetada.

Kui teil tekivad ärajätunähud, on Arketisega ravi lõpetamine siiski võimalik.

Võimalikud ärajätunähud ravi lõpetamisel Uuringutest on ilmnenud, et 3 patsienti 10-st märkavad Arketisega ravi lõpetamisel ühte või mitut sümptomit. Mõned ärajätunähud esinevad tihedamini kui teised.

Sageli esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda kuni 1 inimesel 10-st):

• pearingluse tunne, ebakindel tunne või tasakaaluhäire;
• torkimistunne, põletustunne ja (harvem) elektrilöögi taolised tunnetused, ka pea piirkonnas ja

sumin, sisin, vilin, kumin või muud püsivad helid kõrvas (tinnitus);

• unehäired (väga elavad unenäod, õudusunenäod, võimetus magada);
• ärevustunne;
• peavalu.

Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda kuni 1 inimesel 100-st):

• iiveldus;
• higistamine (kaasa arvatud öine higistamine);
• rahutuse või ärevuse tunne;
• treemor (värisemine);
• segasusseisund või desorientatsioon;
• kõhulahtisus (vedel väljaheide);
• emotsionaalne või ärritunud olek;
• nägemishäired;
• südamepekslemine (palpitatsioonid).

Kui täheldate Arketisega ravi lõpetamisel ärajätunähte, võtke palun ühendust oma arstiga.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage palun nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Kõrvaltoimed tekivad tõenäolisemalt Arketise võtmise esimestel nädalatel.

Pöörduge arsti poole, kui teil tekib ravi ajal mõni järgmistest kõrvaltoimetest. Võib olla on teil vaja kohe pöörduda arsti poole või minna haiglasse.

Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda kuni 1 inimesel 100-st)

• Kui teil on ebatavaline sinikate teke või verejooks, sh veriokse või veri väljaheites, võtke

otsekohe oma arstiga ühendust või minge haiglasse.

• Kui te ei suuda urineerida, võtke otsekohe oma arstiga ühendust või minge haiglasse.

Harva esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda kuni 1 inimesel 1000-st)

• Kui teil tekivad krambihood (tõmblused), võtke otsekohe oma arstiga ühendust või minge

haiglasse.

• Kui te tunnete end rahutuna ja tunnete, et te ei saa rahulikult paigal istuda või seista, võib

teil olla tekkinud seisund, mida nimetatakse akatiisiaks. Teie Arketise tablettide annuse suurendamine võib neid sümptomeid süvendada. Selliste sümptomite tekkimisel võtke ühendust oma arstiga.

• Kui te tunnete end väsinuna, nõrgana või segaduses olevat ja teil on lihasevalu, lihaste jäikus

või lihaste koordineerimatus, võib see olla seotud teie vere vähese naatriumisisaldusega. Selliste sümptomite tekkimisel võtke ühendust oma arstiga.

Väga harva esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda kuni 1 inimesel 10 000-st)

• Allergilised reaktsioonid Arketise suhtes, mis võivad olla tõsised. Kui teil tekib punetav ja

kublaline nahalööve, silmalaugude, näo, huulte, suu või keele turse, sügelus või teil on raske hingata (õhupuudus) või neelata, ning tunnete nõrkust või pearinglust, mis võib lõppeda minestamise või teadvuse kaotusega, võtke kohe oma arstiga ühendust või minge haiglasse.

• Kui teil on mõni või kõik järgmistest sümptomitest, võib teil olla nn serotoniini sündroom

või pahaloomuline neuroleptiline sündroom. Sümptomiteks võivad olla: tunnete end väga erutatuna või ärritatuna, segasuse ja rahutuse tunne, kuumahood, higistamine, rappumine, värisemine, hallutsinatsioonid (imelikud nägemused või hääled), lihasjäikus, järsud lihastõmblused või kiirenenud südamerütm. Nende raskusaste võib süveneda ja viia teadvuse kaotuseni. Kui teil on selline tunne, võtke oma arstiga ühendust.

• Äge glaukoom. Kui teie silmad muutuvad valusaks ning teie nägemine muutub ähmaseks, võtke

oma arstiga ühendust. Teadmata (sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

• Mõnedel inimestel on esinenud enesevigastamise või enesetapumõtteid Arketisega ravi ajal või

varsti pärast ravi lõpetamist (vt „Enesetapumõtted ning depressiooni või ärevushäire süvenemine“ lõigus 2).

• Mõned inimesed on kogenud agressiivsuse teket Arketise võtmise ajal.
• Tugev vaginaalne veritsus vahetult pärast sünnitust (sünnitusjärgne hemorraagia), vt rohkem

teavet lõik 2 „Rasedus, imetamine ja viljakus“. Kui teil tekivad need kõrvaltoimed, võtke ühendust oma arstiga.

Teised ravi ajal tekkida võivad kõrvaltoimed.

Väga sageli esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda rohkem kui 1 inimesel 10-st):

• iiveldus. Ravimi võtmine hommikul koos söögiga võib iiveldust vähendada;
• muutused seksuaaltungis või –funktsioonis. Näiteks orgasmi puudumine ning meestel

ebanormaalne erektsioon või ejakulatsioon.

Sageli esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda kuni 1 inimesel 10-st):

• vere kolesteroolitaseme tõus;
• söögiisu kadumine;

• unehäired (unetus) või unisus;
• ebanormaalsed unenäod (sh õudusunenäod);
• pearingluse tunne või värisemine (treemor);
• peavalu;
• keskendumisraskused;
• ärevuse tunne;
• ebatavaline nõrkus;
• ähmane nägemine;
• haigutamine, suukuivus;
• kõhulahtisus või kõhukinnisus;
• oksendamine;
• kehakaalu suurenemine;
• higistamine.

Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda kuni 1 inimesel 100-st):

• vererõhu ajutine tõus või ajutine langus, mis võib põhjustada pearingluse või minestamise tunnet,

kui te äkiliselt püsti tõusete;

• normaalsest kiirem südame löögisagedus;
• liikumisraskused, jäikus, värisemine või suu või keele ebanormaalsed liigutused;
• laienenud pupillid;
• nahalööve;
• sügelus;
• segasusseisund;
• hallutsinatsioonid (veidrate asjade nägemine ja kuulmine);
• võimetus urineerida (kusepeetus) või kontrollimatu, iseeneslik urineerimine (kusepidamatus);
• kui te põete suhkurtõbe, võite märgata Arketise võtmise ajal, et teie veresuhkru tase ei ole

kontrolli all. Palun rääkige oma arstiga teie insuliini või diabeediravimite annuse kohandamisest;

• valgete vereliblede arvu vähenemine.

Harva esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda kuni 1 inimesel 1000-st):

• rinnapiima ebanormaalne eritumine meestel ja naistel;
• aeglane südame löögisagedus;
• toime maksale, mis väljendub veretesti maksafunktsiooni näitajates;
• paanikahood;
• üliaktiivne käitumine või mõtted (mania);
• tunne, et olete endast eraldunud (depersonalisatsioon);
• ärevus;
• vastupandamatu soov liigutada jalgu (rahutute jalgade sündroom);
• valu liigestes ja lihastes;
• prolaktiiniks nimetatava hormooni sisalduse tõus veres;
• menstruatsiooni häired (sh rohke vereeritusega või ebaregulaarsed tsüklid, veritsus tsüklite

vahelisel ajal ja menstruatsioonide hilinemine või puudumine). Väga harva esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda kuni 1 inimesel 10 000-st):

• nahalööve, mis võib olla villiline ja sarnaneda väikesele märklauale (keskel tume laik, mille ümber

on heledam ala, mida ümbritseb tumedam ring), mida nimetatakse multiformne erüteem;

• laiaulatuslik lööve villide ja naha koorumisega, eriti suu, nina, silmade ja suguelundite ümbruses

(Stevensi-Johnsoni sündroom);

• laiaulatuslik lööve villide ja naha koorumisega suurel osal keha pinnast (toksiline epidermaalne

nekrolüüs);

• maksaprobleemid, mis muudavad naha või silmavalged kollaseks;
• antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (SIADH), mis on seisund, kus organismi tekib

valede keemiliste signaalide tõttu vedeliku liig ja väheneb naatriumi (sool) kontsentratsioon. SIADH-ga patsiendid võivad tõsiselt haigestuda või ei pruugi neil üldse sümptomeid olla;

• vedeliku- või veepeetus (võib põhjustada käte või jalgade turset);
• tundlikkus päikesevalguse suhtes;
• püsiv ja valulik erektsioon, mis ei möödu;

• trombotsüütide arvu langus veres.

Esinemissagedus teadmata (sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel):

• käärsoole põletik (põhjustab kõhulahtisust);
• hammaste krigistamine.

Mõnedel patsientidel on paroksetiiniga ravi ajal esinenud sumin, sisin, vilin, helin või muud püsivad helid kõrvades (tinnitus).

Seda tüüpi ravimeid võtvatel patsientidel on täheldatud suuremat luumurdude tekke riski.

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Arketist säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas. Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbile ja blistrile pärast „EXP”. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale. See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi. Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Arketis sisaldab

• Toimeaine on paroksetiin.

Arketis 20 mg: üks tablett sisaldab 20 mg paroksetiini (veevaba vesinkkloriidina) Arketis 40 mg: üks tablett sisaldab 40 mg paroksetiini (veevaba vesinkkloriidina)

• Abiained on mikrokristalliline tselluloos (E460), kaltsiumvesinikfosfaat dihüdraat (E341),

kroskarmelloosnaatrium (E468), kolloidne veevaba ränidioksiid (E551), magneesiumstearaat (E470b). Kuidas Arketis välja näeb ja pakendi sisu Tablett. 20 mg: lamedad, kaldservadega valkjad tabletid, sisse pressitud kirjega 20 ühel poolel ja poolitusjoonega teisel poolel. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks. 40 mg: kapslikujulised valkjad poolitusjoonega tabletid. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

Blisterpakendis on 10, 14, 28, 30, 56, 60, 90, 98, 120, 180 või 500 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja Müügiloa hoidja Medochemie Ltd. 1-10 Constantinoupoleos Street 3011 Limassol Küpros

Tootjad FAL Duiven B.V. Dijkgraaf 30, 6921 RL Duiven

Holland

Medochemie Ltd – Factory AZ 2 Michael Erakleous str., Agios Athanasios Industrial Area, Agios Athanasios 4101 Limassol Küpros

Sanico NV Veedijk 59 Turnhout 2300 Belgia

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

OÜ Pharmax Group Lelle 24 11318 Tallinn Tel: 56500840 See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

See ravimpreparaat on saanud müügiloa Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides järgmiste nimetustega

0449 0831 0450 Belgia Paroxetine EG 10, 20, 30, 40 mg tabletten Küpros Arketis 10, 20, 30, 40 mg Syntopar 10, 20, 30, tablets 40 mg Tšehhi Arketis 20 mg tablets Eesti Arketis 10, 20, 30, 40 mg tabletid Saksamaa Paroxedura 40 mg tabletten Kreeka Paroxia 20, 30, 40 mg Solben 10, 20, 30, 40 mg Leedu Arketis 10, 20, 30, 40 mg tablets Luksemburg Paroxetine EG 10, 20, 30, 40 mg tabletten Läti Arketis 10, 20 mg tablets Malta Arketis 10, 20, 30, 40 mg tablets Holland Paroxetine 10, 20, 30, Paroxetine 10, 20, 30, Paroxetine 10, 20, 30, 40 mg tabletten 40 mg tabletten 40 mg tabletten Poola Arketis 20 mg tablets Hispaania Paroxetina Mabo 10, 20, Slovakkia Arketis 20, 30 mg tablets

Infoleht on viimati uuendatud märtsis 2025.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Arketis 20 mg, 20 mg tabletid Arketis 40 mg, 40 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Arketis 20 mg: üks tablett sisaldab 20 mg paroksetiini (veevaba paroksetiinvesinkkloriidina) Arketis 40 mg: üks tablett sisaldab 40 mg paroksetiini (veevaba paroksetiinvesinkkloriidina)

INN. Paroxetinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tablett.

Arketis 20 mg: lamedad, kaldservadega valkjad tabletid, sisse pressitud kirjega 20 ühel poolel ja poolitusjoonega teisel poolel. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks. Arketis 40 mg: kapslikujulised valkjad poolitusjoonega tabletid. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Depressioon. Obsessiiv-kompulsiivne häire. Paanikahäire agorafoobiaga või ilma. Sotsiaalärevushäire/Sotsiaalfoobia. Generaliseerunud ärevushäire. Posttraumaatiline stressihäire.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Depressioon Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Üldiselt ilmneb paranemine pärast ühe nädala möödumist, kuid võib ilmneda ka alates teisest ravinädalast. Nagu kõigi antidepressantide kasutamisel, tuleb annus täpsustada ja vajadusel kohandada vastavalt kliinilisele vajadusele 3...4 nädala möödumisel pärast ravi algust. Patsientidel, kellel ei saavutata piisavat ravivastust 20 mg-ga, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni annuseni 50 mg ööpäevas, vastavalt patsiendi ravivastusele.

Depressiooni ravi peab kestma piisavalt kaua (vähemalt 6 kuud), et kindlustada sümptomite kadumine.

Obsessiiv-kompulsiivne häire

Soovitatav ööpäevane annus on 40 mg. Ravi algul manustatakse 20 mg ööpäevas, seejärel võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni soovitatava annuseni. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada kuni maksimaalse annuseni 60 mg ööpäevas. Obsessiiv-kompulsiivse häire ravi peab kestma piisavalt kaua, et kindlustada sümptomite kadumine. Ravi võib kesta mitmeid kuid või isegi kauem (vt lõik 5.1). Paanikahäire Soovitatav ööpäevane annus on 40 mg. Alustada tuleb 10 mg annusega ja annust võib järk-järgult suurendada 10 mg kaupa vastavalt patsiendi ravivastusele kuni soovitatava annuse saavutamiseni. Ravi alustamisel on soovitatav kasutada võimalikult väikest annust, et vähendada paanikahäire sümptomite võimaliku ägenemise ohtu, mis üldjuhul ilmneb selle häire ravi algetapis. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada kuni maksimaalse annuseni 60 mg ööpäevas. Paanikahäire ravi peab kestma piisavalt kaua, et kindlustada sümptomite kadumine. Ravi võib kesta mitmeid kuid või isegi kauem (vt lõik 5.1).

Sotsiaalärevushäire/sotsiaalfooobia Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).

Generaliseerunud ärevushäire Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).

Posttraumaatiline stressihäire Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).

Paroksetiini ravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid Vältida tuleb ravi järsku lõpetamist (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kliinilistes uuringutes kasutatud annuse vähendamise skeem nägi ette ööpäevase annuse vähendamist 10 mg kaupa nädalaste intervallide järel. Kui pärast annuse vähendamist või ravi lõpetamist tekivad talumatud sümptomid, võib kaaluda eelnevalt kasutatud annuse uuesti kasutusele võtmist. Seejärel võib arst jätkata annuse vähendamist, kuid väiksemate osade kaupa.

Lapsed Lapsed ja noorukid (7...17-aastased) Paroksetiini ei tohi kasutada laste ja noorukite raviks, sest kontrollitud kliinilistes uuringutes leiti, et paroksetiin on seotud suitsiidikäitumise ja vaenulikkuse suurenenud riskiga. Lisaks ei ole nendes kliinilistes uuringutes näidatud küllaldaselt efektiivust (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Alla 7-aastased lapsed Paroksetiini kasutamist alla 7-aastaste laste ravis ei ole uuritud. Paroksetiini ei tohi neil kasutada, kuna ravimi kasutamise ohutust ja efektiivsust ei ole selles patsientide grupis tõestatud.

Eakad Eakatel patsientidel suureneb paroksetiini plasmakontsentratsioon, kuid kontsentratsioonivahemik kattub nooremate patsientide omaga. Annustamist tuleb alustada täiskasvanu algannusega. Annuse suurendamine võib mõne patsiendi puhul olla näidustatud, kuid maksimaalne annus ei tohi ületada 40 mg ööpäevas.

Neeru-/maksakahjustus Raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) või maksakahjustusega patsientidel suureneb paroksetiini kontsentratsioon plasmas. Seetõttu tuleb kasutada võimalikult väikest terapeutilist annust Manustamisviis Paroksetiini soovitatakse manustada üks kord ööpäevas hommikuti koos toiduga. Ebameeldivate paiksete reaktsioonide (nt mõru maitse, neelu põletuse tunne, ärritusköha või hingeldamise tunne) vältimiseks ei tohi tabletti imeda, närida ega hoida suus, vaid see tuleb kohe alla neelata piisava koguse veega (vähemalt 1 klaasitäis – 150 ml). Suukaudseks manustamiseks.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus paroksetiini või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Paroksetiin on vastunäidustatud kombinatsioonis monoamiini oksüdaasi inhibiitoritega (MAOI-d). Erandlikel asjaoludel võib kombineerida paroksetiini linesoliidiga (antibiootikum, mis on pöörduva toimega mitteselektiivne MAOI), kui on tagatud abivahendid serotoniini sündroomi sümptomite põhjalikuks jälgimiseks ja vererõhu jälgimiseks (vt lõik 4.5).

Ravi paroksetiiniga võib alustada:

• kaks nädalat pärast ravi lõpetamist pöördumatu toimega MAOI-ga või
• vähemalt 24 tundi pärast ravi lõpetamist pöörduva toimega MAOI-ga (nt moklobemiid, linesoliid,

metüültioniinkloriid [metüleensinine; operatsioonieelne värvaine, mis on pöörduva toimega MAOI]).

MAOI kasutamist ei tohi alustada enne ühe nädala möödumist paroksetiiniga ravi lõpetamisest.

Paroksetiin on vastunäidustatud kombinatsioonis tioridasiini või pimosiidiga (vt lõik 4.5).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ravi paroksetiiniga tuleb alustada ettevaatlikult kaks nädalat pärast pöördumatu toimega või 24 tundi pärast pöörduva toimega MAO inhibiitori kasutamise lõpetamist. Paroksetiini annust tuleb suurendada järk-järgult kuni optimaalse ravivastuse saavutamiseni (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Lapsed Paroksetiini ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite raviks. Kliinilistes uuringutes täheldati antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel sagedamini suitsidaalset käitumist (suitsiidikatsed ja – mõtted) ning vaenulikkust (valdavalt agressiivsus, vastandlik käitumine ja viha) kui platseebot saanud patsientidel. Kui siiski, lähtuvalt kliinilistest vajadustest, on võetud vastu otsus ravida, tuleb patsienti hoolikalt suitsidaalse käitumise ilmingute suhtes jälgida. Lisaks puuduvad lastelt ja noorukitelt saadud pikaajalised ohutusandmed, mis puudutavad kasvu, küpsemist ning kognitiiv-käitumuslikku arengut. Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite) suurenenud ohuga. See risk püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemisilmingute tekkimiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiidiga seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille raviks paroksetiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt. Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi alustamist, on suurem risk suitsiidimõteteks või –katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud platseebo- kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga (vt lõik 5.1). Ravikuuriga peab kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelevalve, seda eriti ravi alguses ja annuste muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida terviseseisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Akatiisia/psühhomoorne rahutus Paroksetiini kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab sisemine rahutus ja psühhomotoorne agiteeritus, näiteks suutmatus rahulikult istuda või seista, mis tavaliselt seondub subjektiivse distressiga. See tekib suurema tõenäosusega esimestel ravinädalatel. Nende sümptomite korral võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Serotoniini sündroom/maliigne neuroleptiline sündroom Harva võivad paroksetiini raviga seoses tekkida serotoniini sündroomi või maliigse neuroleptilise sündroomi sarnased ilmingud, eriti kui seda kasutatakse koos teiste serotoniinergiliste ja/või neuroleptiliste ravimitega. Kuna need sündroomid võivad põhjustada potentsiaalselt eluohtlikke seisundeid, tuleb selliste ilmingute korral (iseloomulikud järgmiste sümptomite kogumid: hüpertermia, rigiidsus, müokloonus, autonoomne ebastabiilsus koos eluliste näitajate võimaliku kiire muutumisega, vaimse seisundi muutused, sh segasus, ärrituvus, äärmuslik agiteeritus, mis progresseerub deliiriumi ja koomani) ravi paroksetiiniga katkestada ja alustada sümptomaatilist toetavat ravi. Paroksetiini ei tohi kasutada koos serotoniini lähteainetega (nt L-trüptofaan, oksitriptaan), kuna esineb oht serotonergilise sündroomi tekkeks (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Mania Sarnaselt teistele antidepressantidele tuleb paroksetiini kasutada ettevaatlikult patsientidel, kellel on anamneesis mania. Kui patsiendil algab maniakaalne faas, tuleb paroksetiini kasutamine lõpetada.

Maksa-/neerukahjustus Raske neerukahjustuse või maksakahjustusega patsientide puhul on soovitav olla ettevaatlik (vt lõik 4.2).

Suhkurtõbi Diabeedihaigetel võib ravi SSRI-dega muuta vere glükeemilist kontrolli. Vajalikuks võib osutuda insuliini ja/või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annuse korrigeerimine. Lisaks on läbi viidud uuringud, mis näitavad, et paroksetiini ja pravastatiini koosmanustamisel võib vere glükoosisisaldus suureneda (vt lõik 4.5). Epilepsia Nagu ka teiste antidepressantide puhul, tuleb olla ettevaatlik paroksetiini kasutamisel epilepsiahaigetel.

Krambihood Vähem kui 0,1% paroksetiiniga ravitud patsientidest tekivad krambihood. Krambihoogude tekkimisel tuleb ravimi kasutamine lõpetada.

Elekter-krampravi (EKR) EKR ja paroksetiini kooskasutamise kohta on vähe kliinilisi andmeid.

Glaukoom Sarnaselt teistele serotoniini tagasihaarde inhibiitoritele võib paroksetiin põhjustada müdriaasi ning seda tuleb ettevaatusega kasutada suletudnurga glaukoomi või glaukoomi anamneesiga patsientidel. Südamehaigused Südamehaigustega patsientide ravimisel tuleb rakendada tavalisi ettevaatusabinõusid.

QT-intervalli pikenemine Turuletulekujärgselt on teatatud QT-intervalli pikenemise juhtudest. Paroksetiini tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on (perekonna) anamneesis QT-intervalli pikenemine, kes kasutavad samaaegselt antiarütmikume või teisi potentsiaalselt QT-intervalli pikendavaid ravimeid, kellel on väljendunud olemasolev südamehaigus, nagu südamepuudulikkus, südame isheemiatõbi, atrioventrikulaarne blokaad või ventrikulaarsed arütmiad, bradükardia, ja hüpokaleemia või hüpomagneseemia (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Hüponatreemia Harva, põhiliselt eakatel patsientidel, on tekkinud hüponatreemia. Ettevaatusega tuleb ravida ka neid patsiente, kellel on oht hüponatreemia tekkeks, näiteks samaaegselt kasutatavate ravimite või tsirroosi tõttu. Üldiselt on hüponatreemia ravi katkestamisel paroksetiiniga pöörduv.

Verejooks SSRI-de kasutamisel on kirjeldatud naha veritsushäireid, näiteks verevalumite ja purpuri teket. Kirjeldatud on ka muid, näiteks seedetrakti ja günekoloogilisi verejookse. Eakatel patsientidel võib olla suurenenud oht menstruatsiooniga mitte seotud verejooksu juhtudeks.

SSRI-d/SNRI-d võivad tõsta sünnitusjärgse hemorraagia riski (vt lõigud 4.6 ja 4.8).

Ettevaatlik on soovitav olla patsientide puhul, kes kasutavad SSRI-sid koos suukaudsete antikoagulantide, trombotsüütide funktsiooni mõjutavate ravimite või muude verejooksu ohtu suurendada võivate ravimitega (nt atüüpilised antipsühhootikumid, nagu klosapiin, fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, COX-2 inhibiitorid) ning samuti patsientidel, kellel on anamneesis verejookse või seisundeid, millega kaasneb eelsoodumus verejooksu tekkeks (vt lõik 4.8).

Koostoime tamoksifeeniga Paroksetiin, tugev CYP2D6 inhibiitor, võib vähendada endoksifeeni, tamoksifeeni ühe kõige olulisema aktiivse metaboliidi, kontsentratsiooni. Seetõttu tuleb võimaluse korral vältida tamoksifeeni ravi ajal paroksetiini manustamist (vt lõik 4.5).

Paroksetiini ravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid Ravi lõpetamisel tekivad sageli ärajätunähud, eriti kui ravi lõpetatakse järsku (vt lõik 4.8). Kliinilistes uuringutes tekkisid ravi lõpetamise järgselt kõrvalnähud 30% patsientidest paroksetiini ravi grupis ja 20% patsientidest, kes said platseebot. Ärajätunähtude teke ei ole sama sõltuvuse tekkega. Ärajätunähtude tekke risk võib sõltuda mitmetest teguritest, sealhulgas ravi kestus, ravimi annus ja annuse vähendamise kiirus. Kirjeldatud on pearinglust, tundlikkushäireid (sh paresteesia, elektrilöögi tunne ja tinnitus), unehäireid (sh hirmuunenäod), agiteeritust või ärevust, iiveldust, treemorit, segasust, higistamist, peavalu, kõhulahtisust, südamepekslemist, emotsionaalset ebastabiilsust, ärrituvust ja nägemishäireid. Need sümptomid on üldjuhul kerged kuni mõõdukad, kuid mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised. Need tekivad tavaliselt esimestel päevadel pärast ravi lõpetamist, kuid neid sümptomeid on väga harva kirjeldatud patsientidel, kellel on kogemata jäänud annus manustamata. Need sümptomid taanduvad tavaliselt iseeneslikult 2 nädala jooksul, kuigi võivad mõnel inimesel püsida kauem (2...3 kuud või enam). Seetõttu soovitatakse ravi lõpetada annust järk-järgult vähendades mitme nädala või kuu jooksul, vastavalt patsiendi vajadusele (vt lõik 4.2 „Paroksetiini ravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid“).

Seksuaalfunktsiooni häired Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d)/serotoniini-noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid (SNRI-d) võivad põhjustada seksuaalfunktsiooni häirete sümptomeid (vt lõik 4.8). Teatatud on pikaajalise seksuaalfunktsiooni häire juhtudest, mille korral sümptomid on vaatamata SSRI/SNRI kasutamise lõpetamisele püsinud. Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes tabletis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Serotoniinergilised ravimid Nagu ka teiste SSRI-de puhul, võib samaaegne serotoniinergiliste ravimite kasutamine põhjustada 5- HT-ga seotud toimeid (serotoniini sündroom: vt lõik 4.4). Kui serotoniinergilisi ravimeid (näiteks L- trüptofaan, triptaanid, tramadool, linesoliid, metüültioniinkloriid (metüleensinine), SSRI-d, liitium, petidiin, buprenorfiin ja naistepunaürti (Hypericum perforatum) sisaldavad preparaadid) kombineeritakse paroksetiiniga, on vajalik ettevaatus ja patsiendi hoolikam kliiniline jälgimine. Ettevaatus on samuti vajalik koos fentanüüliga, mida kasutatakse üldanesteesiaks või kroonilise valu raviks. Paroksetiini ja MAOI-de samaaegne kasutamine on vastunäidustatud serotoniini sündroomi riski tõttu (vt lõik 4.3).

Pimosiid Pimosiidi väikese üksikannuse (2 mg) ja 60 mg paroksetiini koosmanustamisel on täheldatud pimosiidi kontsentratsiooni tõusu keskmiselt 2,5 korda. Seda võib seletada paroksetiini teadaolevate CYP2D6 inhibeerivate omadustega. Pimosiidi kitsa terapeutilise vahemiku ja teadaoleva QT intervalli pikendava toime tõttu on pimosiidi ja paroksetiini koosmanustamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

QT-intervalli pikendavad ravimid QTc-intervalli pikenemise ja/või ventrikulaarsete arütmiate (nt torsade de pointes) risk võib suureneda juhul, kui samaaegselt kasutatakse teisi QTc-intervalli pikendavaid ravimeid (nt mõned antipsühhootikumid) (vt lõik 4.4). Tioridasiini ja paroksetiini samaaegne kasutamine on vastunäidustatud, sest sarnaselt teiste maksaensüümi CYP450 2D6 inhibeerivate ravimitega, võib paroksetiini toimel suureneda tioridasiini plasmakontsentratsioon, mille tagajärjel võib pikeneda QT- intervall (vt lõik 4.3).

Ravimit metaboliseerivad ensüümid Paroksetiini metabolism ja farmakokineetika võivad muutuda teda metaboliseerivate ensüümide indutseerimise või inhibeerimise tulemusena. Kui samaaegselt paroksetiiniga manustatakse ravimit, millel on ensüüme inhibeerivad omadused, tuleb kasutada paroksetiini võimalikult väikest toimivat annust. Ravi alustamisel paroksetiiniga ei ole annuse muutmine vajalik, kui seda manustatakse koos ravimit metaboliseerivate ensüümide indutseerijatega (nt karbamasepiin, rifampitsiin, fenobarbitaal, fenütoiin) või koos fosamprenaviir/ritonaviiriga. Paroksetiini annuse kohandamisel (kas pärast ensüüme indutseeriva ravimi alustamist või lõpetamist) tuleb lähtuda kliinilisest toimest (talutavus ja efektiivsus). Neuromuskulaarsed blokaatorid SSRI-d võivad vähendada plasma koliinesteraasi aktiivsust, mille tulemusel pikeneb mivakuuriumi ja suksametooniumi neuromuskulaarset blokaadi tekitav toime.

Fosamprenaviir/ritonaviir 700/100 mg fosamprenaviiri/ritonaviiri manustamine kaks korda ööpäevas koos 20 mg paroksetiiniga ööpäevas tervetele vabatahtlikele 10 päeva jooksul vähendas paroksetiini plasmakontsentratsiooni ligikaudu 55%. Fosamprenaviiri/ritonaviiri ja paroksetiini koosmanustamisel püsis

fosamprenaviiri/ritonaviiri plasmakontsentratsioon samal tasemel võrreldes teiste uuringute referentsväärtustega, st paroksetiin ei avaldanud märkimisväärset mõju fosamprenaviiri/ritonaviiri metabolismile. Puuduvad andmed fosamprenaviiri/ritonaviiri ja paroksetiini pikaajalise (rohkem kui 10 päeva) koosmanustamise kohta. Protsüklidiin Paroksetiini igapäevasel manustamisel suureneb märkimisväärselt protsüklidiini sisaldus plasmas. Antikoliinergilise toime ilmnemisel tuleb protsüklidiini annust vähendada.

Antikonvulsandid Karbamasepiin, fenütoiin, naatriumvalproaat: koosmanustamine ei põhjustanud epilepsiaga patsientidel muudatusi farmakokineetikas ega –dünaamikas.

Paroksetiini CYP2D6 inhibeeriv toime Sarnaselt teistele antidepressantidele, kaasa arvatud teistele SSRI-dele, inhibeerib paroksetiin maksa tsütokroom P450 ensüümi CYP2D6. CYP2D6 pärssimine võib põhjustada antud ensüümi poolt metaboliseeritavate samaaegselt manustatavate ravimite kontsentratsiooni suurenemist. Need ravimid on järgmised: teatud tritsüklilised antidepressandid (nt klomipramiin, nortriptüliin ja desipramiin), fenotiasiinirühma neuroleptikumid (nt perfenasiin ja tioridasiin, vt lõik 4.3 ja „QT-intervalli pikendavad ravimid“ lõigus 4.5 eespool), risperidoon, atomoksetiin, teatud Ic klassi antiarütmikumid (nt propafenoon ja flekainiid) ning metoprolool. Paroksetiini ei soovitata manustada koos südamepuudulikkuse raviks kasutatava metoprolooliga viimase kitsa terapeutilise indeksi tõttu antud näidustuse puhul.

Kirjanduse andmed näitavad, et CYP2D6 inhibiitorite ja tamoksifeeni vaheliste farmakokineetiliste koostoimete tulemusel väheneb tamoksifeeni ühe aktiivsema metaboliidi, endoksifeeni, plasmasisaldus 65…75%. Mõnedes uuringutes on näidatud tamoksifeeni toime vähenemist koosmanustamisel mõnede SSRI-rühma antidepressantidega. Kuna tamoksifeeni toime vähenemist välistada ei ole võimalik, tuleb võimaluse korral vältida tugevate CYP2D6 inhibiitoritega (sh paroksetiin) kooskasutamist (vt lõik 4.4).

Alkohol Sarnaselt teiste psühhotroopsete ravimitega on soovitatav ravi ajal paroksetiiniga hoiduda alkoholi tarvitamisest.

Suukaudsed antikoagulandid Paroksetiini ja suukaudsete antikoagulantide vahel võivad tekkida farmakodünaamilised koostoimed. Paroksetiini ja suukaudsete antikoagulantide samaaegsel kasutamisel võib suureneda verehüübimist takistav toime ja verejooksu oht. Seetõttu peab paroksetiini ettevaatusega kasutama patsientidel, kes saavad ravi suukaudsete antikoagulantidega (vt lõik 4.4). Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d) ja atsetüülsalitsüülhape ning teised trombotsüütide funktsiooni pärssivad ravimid Paroksetiini ja MSPVA-de/atsetüülsalitsüülhappe vahel võivad tekkida farmakodünaamilised koostoimed. Paroksetiini ja MSPVA-de/atsetüülsalitsüülhappe samaaegsel kasutamisel võib suureneda verejooksu oht (vt lõik 4.4). Soovitav on olla ettevaatlik patsientide puhul, kes kasutavad SSRI-sid koos suukaudsete antikoagulantide, trombotsüütide funktsiooni mõjutavate või verejooksuohtu suurendavate ravimitega (nt atüüpilised antipsühhootikumid, nagu klosapiin, fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape, MSPVA-d, COX-2 inhibiitorid) ning samuti patsientide puhul, kellel on anamneesis verejookse või seisundeid, millega võib kaasneda eelsoodumus verejooksu tekkeks.

Pravastatiin Uuringutes on täheldatud paroksetiini ja pravastatiini vahelisi koostoimeid, mis viitavad asjaolule, et paroksetiini ja pravastatiini koosmanustamine võib suurendada vere glükoosisisaldust. Diabeediga

patsientidel, kes saavad nii paroksetiini kui pravastatiini, võib olla vajadus kohandada suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite ja/või insuliini annust (vt lõik 4.4).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Mõned epidemioloogilised uuringud on näidanud kaasasündinud väärarengute, peamiselt kardiovaskulaarsete (nt vatsakeste ja kodade vaheseina defektid) riski suurenemist seoses paroksetiini kasutamisega raseduse esimese trimestri ajal. Toimemehhanism ei ole teada. Andmetele tuginedes võib oletada, et risk saada südame-veresoonkonna kahjustusega vastsündinu pärast seda, kui ema on raseduse ajal paroksetiin kasutanud, on väiksem kui 2/100-le, võrreldes nende defektide tekkega üldise populatsiooni hulgas, kus see on 1/100-le.

Paroksetiini tohib raseduse ajal kasutada vaid äärmisel vajadusel. Paroksetiini väljakirjutav arst peab kaaluma rasedatel või rasedust planeerivatel naistel alternatiivseid ravivõimalusi. Raseduse ajal tuleb vältida ravi järsku katkestamist (vt lõik 4.2).

Vaatlusandmed näitavad sünnitusjärgse hemorraagia kõrgenenud riski (vähem kui 2-kordne) pärast kokkupuudet SSRI-de/SNRI-dega kuu aja jooksul enne sünnitust (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Vastsündinut tuleb jälgida, kui ema on kasutanud paroksetiini raseduse lõpuosas, eriti kolmandal trimestril.

Kui ema kasutab paroksetiini raseduse lõpuosas, võivad vastsündinul ilmneda järgmised sümptomid: respiratoorne distress, tsüanoos, apnoe, krambihood, temperatuuri kõikumine, imemisraskused, oksendamine, hüpoglükeemia, lihastoonuse tõus, lihastoonuse langus, hüperrefleksia, treemor, närvilisus, ärrituvus, letargia, püsiv nutt, unisus ja unehäired. Nende sümptomite näol võib tegemist olla nii serotoniinergiliste toimete kui ärajätunähtudega. Enamikel juhtudest ilmnevad tüsistused vahetult või varsti (vähem kui 24 tundi) pärast sünnitust.

Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse lõpus, võib tõsta püsiva pulmonaalse hüpertensiooni riski vastsündinutel (persistent pulmonary hypertension of the newborn, PPHN). Täheldatud risk oli ligikaudu viis juhtumit 1000 raseduse kohta. Tavapopulatsioonis esineb üks kuni kaks PPHN juhtumit 1000 raseduse kohta.

Loomkatsetes ilmnes reproduktsioonitoksilisus, kuid puudusid otsesed kahjulikud toimed rasedusele, embrüo/loote arengule, sünnitusele või postnataalsele arengule (vt lõik 5.3).

Imetamine Paroksetiin eritub väikestes kogustes rinnapiima. Avaldatud uuringutes oli ravimi kontsentratsioon rinnapiimatoidul imikute seerumis mittemääratav (< 2 ng/ml) või väga väike (< 4 ng/ml) ja nendel imikutel ei täheldatud ravimi toime ilminguid. Kuna ravim kahjulikku toimet imikule eeldatavasti ei avalda, võib kaaluda ravi ajal rinnaga toitmist. Fertiilsus Loomkatsete andmed on näidanud, et paroksetiin võib mõjutada sperma kvaliteeti (vt lõik 5.3). Inimmaterjaliga teostatud in vitro andmed näitavad mõningast toimet sperma kvaliteedile, kuigi inimeste juhupõhised raportid mõnede SSRI-dega (sh paroksetiin) on näidanud, et toime sperma kvaliteedile on tõenäoliselt pöörduv. Mõju inimese fertiilsusele ei ole seni täheldatud.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Kliiniline kogemus on näidanud, et ravi paroksetiiniga ei vähenda kognitiivset või psühhomotoorset funktsiooni. Nagu kõigi psühhoaktiivsete ravimite korral, tuleb patsiente siiski hoiatada autojuhtimise ja masinate käsitsemise võime suhtes. Kuigi paroksetiin ei tugevda alkoholi vaimseid ja motoorseid oskusi pärssivat toimet, ei ole paroksetiini ja alkoholi kooskasutamine soovitatav.

4.8 Kõrvaltoimed

Mõnede järgnevalt loetletud kõrvaltoimete intensiivsus ja esinemissagedus võivad väheneda ravi jätkumisel ega vaja üldjuhul ravi lõpetamist. Kõrvaltoimed on loetletud organsüsteemide ja esinemissageduste järgi. Esinemissagedused on esitatud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired Aeg-ajalt: ebatavaline veritsus, peamiselt naha ja limaskestade veritsus (sh verevalum ja günekoloogilised verejooksud), leukopeenia. Väga harv: trombotsütopeenia.

Immuunsüsteemi häired Väga harv: rasked ja potentsiaalselt letaalse lõppega allergilised reaktsioonid (sh anafülaktoidsed reaktsioonid ja angioödeem).

Endokriinsüsteemi häired Väga harv: antidiureetilise hormooni puuduliku sekretsiooni sündroom.

Ainevahetus- ja toitumishäired Sage: kolesteroolitaseme tõus, söögiisu vähenemine. Aeg-ajalt: diabeetikutel on teatatud vere glükoosisisalduse muutusest (vt lõik 4.4). Harv: hüponatreemia. Hüponatreemiast on teatatud peamiselt eakatel patsientidel ja selle põhjuseks on mõnikord antidiureetilise hormooni puuduliku sekretsiooni sündroom.

Psühhiaatrilised häired Sage: unisus, unetus, agiteeritus, ebatavalised unenäod (sh õudusunenäod). Aeg-ajalt: segasus, hallutsinatsioonid. Harv: maniakaalsed reaktsioonid, ärevus, depersonalisatsioon, paanikahood, akatiisia (vt lõik 4.4). Teadmata: suitsiidimõtted, suitsidaalne käitumine*, agressiivsus**, bruksism. *Paroksetiiniga ravi ajal või vahetult pärast selle lõpetamist on täheldatud suitsiidimõtteid ja suitsidaalset käitumist (vt lõik 4.4). **Turuletulekujärgselt on täheldatud agressiivsusjuhtumeid. Need sümptomid võivad olla ka põhihaigusest tingitud.

Närvisüsteemi häired Sage: pearinglus, treemor, peavalu, kontsentreerumishäired. Aeg-ajalt: ekstrapüramidaalhäired. Harv: krambid, rahutute jalgade sündroom. Väga harv: serotoniini sündroom (sümptomite hulka võivad kuuluda agiteeritus, segasus, higistamine, hallutsinatsioonid, hüperrefleksia, müokloonus, külmavärinad, tahhükardia ja treemor). Teateid ekstrapüramidaalhäiretest, kaasa arvatud orofastsiaalne düstoonia, on saadud mõnikord patsientidelt, kellel esinesid liikumishäired või kes kasutasid neuroleptikume.

Silma kahjustused Sage: ähmane nägemine.

Aeg-ajalt: müdriaas (vt lõik 4.4). Väga harv: äge glaukoom. Kõrva ja labürindi kahjustused Teadmata: tinnitus.

Südame häired Aeg-ajalt: siinustahhükardia. Harv: bradükardia.

Vaskulaarsed häired Aeg-ajalt: vererõhu mööduv tõus või langus, posturaalne hüpotensioon. Paroksetiini ravi järgselt on kirjeldatud vererõhu mööduvat tõusu või langust, tavaliselt olemasoleva hüpertensiooni või ärevusega patsientidel.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Sage: haigutamine.

Seedetrakti häired Väga sage: iiveldus. Sage: kõhukinnisus, kõhulahtisus, oksendamine, suukuivus. Aeg-ajalt: seedetrakti verejooks. Teadmata: mikroskoopiline koliit.

Maksa ja sapiteede häired Harv: maksaensüümide aktiivsuse tõus. Väga harv: maksahaigused (nt hepatiit, mõnikord koos ikterusega ja/või maksapuudulikkus). Kirjeldatud on maksaensüümide aktiivsuse suurenemist. Turuletulekujärgselt on samuti väga harva kirjeldatud maksahaiguste esinemist (nt hepatiit, mõnikord koos ikterusega, ja/või maksapuudulikkus). Ravi katkestamist paroksetiiniga tuleb kaaluda maksaensüümide aktiivsuse pikaajalise suurenemise korral.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Sage: higistamine. Aeg-ajalt: nahalööbed, sügelus. Väga harv: rasked naha kõrvaltoimed (sh multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs), urtikaaria, valgustundlikkusreaktsioonid.

Neerude ja kuseteede häired Aeg-ajalt: kusepeetus, kusepidamatus. Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Väga sage: seksuaalfunktsiooni häired. Harv: hüperprolaktineemia/galaktorröa, menstruatsioonihäired (sh menorraagia, metrorraagia, amenorröa, menstruatsiooni hilinemine ja ebaregulaarne tsükkel). Väga harv: priapism. Teadmata: sünnitusjärgne hemorraagia.. Sellest kõrvaltoimest on teatatud SSRI/SNRI rühma ravimite puhul (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Harv: artralgia, müalgia.

Epidemioloogilised uuringud, mis on läbi viidud peamiselt 50-aastastel ja vanematel patsientidel, on näidanud SSRI-sid ja tritsüklilisi antidepressante kasutavatel patsientidel luumurdude riski suurenemist. Selle riski tekkemehhanism ei ole teada.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Sage: asteenia, kehakaalu suurenemine. Väga harv: perifeersed tursed. Paroksetiiniga ravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid Sage: pearinglus, tundlikkushäired, unehäired, ärevus, peavalu. Aeg-ajalt: agiteeritus, iiveldus, treemor, segasus, higistamine, emotsionaalne ebastabiilsus, nägemishäired, südamepekslemine, kõhulahtisus, ärrituvus. Ravi lõpetamisel tekivad sageli ärajätunähud, eriti kui ravi lõpetatakse järsku. Kirjeldatud on pearinglust, tundlikkushäireid (sh paresteesia, elektrilöögi tunne ja tinnitus), unehäireid (sh hirmuunenäod), agiteeritust või ärevust, iiveldust, treemorit, segasust, higistamist, peavalu, kõhulahtisust, südamepekslemist, emotsionaalset ebastabiilsust, ärrituvust ja nägemishäireid. Need sümptomid on üldjuhul kerged kuni mõõdukad ja taanduvad iseeneslikult, kuid mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised ja/või kauapüsivad. Seetõttu on soovitatav, et kui ravi paroksetiiniga ei ole enam vajalik, tuleb see lõpetada annust järk-järgult vähendades (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Laste kliinilistes uuringutes esinenud kõrvaltoimed Täheldatud on järgmisi kõrvaltoimeid. Suurenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted), ennast vigastav käitumine ja suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja -katseid täheldati peamiselt depressiooniga noorukite kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust esines eeskätt obsessiiv-kompulsiivse häirega lastel ning eriti alla 12-aastastel lastel. Muud kõrvaltoimed, mida täheldati: söögiisu vähenemine, treemor, higistamine, hüperkineesia, agiteeritus, emotsionaalne labiilsus (sh nutt ja meeleolu kõikumine), veritsustega seotud kõrvaltoimed, peamiselt naha ja limaskestade veritsused. Kõrvaltoimed, mida täheldati pärast paroksetiini ärajätmist/annuse järk-järgulist vähendamist: emotsionaalne labiilsus (sh nutt, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja -katse), närvilisus, pearinglus, iiveldus ja kõhuvalu (vt lõik 4.4). Laste kliiniliste uuringute kohta vt lisainfot lõik 5.1.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid ja nähud Olemasolevad andmed paroksetiini üleannustamise kohta näitavad laiu ohutuspiire. Paroksetiini üleannustamisel on lisaks kõrvaltoimete lõigus (lõik 4.8) kirjeldatud toimetele tekkinud palavik ja tahtmatud lihaskokkutõmbed. Patsiendid on üldjuhul paranenud ilma tõsiste tagajärgedeta, isegi kuni 2000 mg annuste manustamise järgselt. Mõnikord on tekkinud kooma või muutused EKG-s ja väga harva on täheldatud surmajuhtumeid, kuid sellisel juhul on paroksetiini tavaliselt võetud koos teiste psühhotroopsete ravimitega, koos alkoholiga või ilma. Ravi Spetsiifiline antidoot puudub. Raviks rakendatakse samu üldiseid meetmeid nagu iga teise antidepressandi üleannuse korral. Mõned tunnid pärast üleannustamist võib kaaluda 20...30 g aktiivsöe manustamist paroksetiini imendumise vähendamiseks. Tuleb jälgida patsiendi elutähtsaid funktsioone ja rakendada toetavat ravi. Patsienti tuleb ravida vastavalt kliinilisele seisundile.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antidepressandid – selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, ATC-kood: N06AB05

Toimemehhanism Paroksetiin on tugev valikuline 5-hüdroksütrüptamiin (5-HT, serotoniin) tagasihaarde inhibiitor, mille antidepressiivne mehhanism ja efektiivsus obsessiiv-kompulsiivse häire, sotsiaalärevushäire/sotsiaalfoobia, generaliseerunud ärevushäire, posttraumaatilise stressihäire ja paanikahäire ravis on arvatavalt seotud tema spetsiifilise 5-HT tagasihaarde inhibitsiooniga aju neuronites. Paroksetiin ei sarnane keemiliselt tritsüklilistele, tetratsüklilistele ja teistele antidepressantidele. Paroksetiin on m-koliinergiliste retseptorite suhtes nõrga afiinsusega. Loomuuringud annavad tunnistust paroksetiini nõrgast antikoliinergilisest toimest. In vitro uuringute põhjal on selgunud, et erinevalt tritsüklilistest antidepressantidest on paroksetiin nõrgalt afiinne alfa1-, alfa2- ja beetaadrenoretseptorite, dopamiini (D2), 5-HT1 taoliste, 5-HT2 ja histamiini (H1) retseptorite suhtes. Toime puudumine postsünaptilistesse retseptoritesse in vitro kinnitab in vivo uuringutes täheldatud KNS pärssivate ja hüpotensiivsete omaduste puudumist.

Farmakodünaamilised toimed Paroksetiin ei halvenda patsiendi psühhomotoorikat ning ei potentseeri alkoholi pärssivat toimet. Sarnaselt teistele selektiivsetele serotoniini tagasihaarde inhibiitoritele põhjustab paroksetiin loomadel, kellele on eelnevalt manustatud MAO inhibiitoreid või trüptofaani, serotoniini retseptorite tugevat stimulatsiooni. Käitumis- ja EEG uuringutest on ilmnenud, et paroksetiini nõrk aktiveeriv toime avaldub annuste puhul, mis on üldjuhul suuremad serotoniini ülekande inhibeerimiseks vajalikest annustest. Toime olemuselt erineb paroksetiin amfetamiinist. Loomuuringud on näidanud, et paroksetiin ei mõjuta kardiovaskulaarset süsteemi. Paroksetiini toime terve inimese vererõhule, südame löögisagedusele ja EKG-le on kliiniliselt ebaoluline. Uuringutest on ilmnenud, et erinevalt noradrenaliini ülekandele toimivatest antidepressantidest inhibeerib paroksetiin guanetidiini antihüpertensiivset toimet vähem. Depressiooni ravis on paroksetiini efektiivsus võrreldav standardsete antidepressantidega. Samuti on tõendeid selle kohta, et paroksetiin võib olla toimiv patsientidel, kellel standardravi on osutunud ebaefektiivseks. Kui paroksetiini manustada hommikuti, ei mõjuta see une kvaliteeti ega kestust. Lisaks on paroksetiini ravil tõenäoliselt und soodustav toime.

Täiskasvanute suitsidaalsuse analüüs Psühhiaatriliste häiretega täiskasvanutel läbiviidud paroksetiin-spetsiifiline platseebokontrolliga uuringute analüüs näitas paroksetiiniga ravitud noortel täiskasvanutel (vanuses 18...24 aastat) suitsidaalse käitumise kõrgemat esinemissagedust võrreldes platseeboga (2,19% vs 0,92%). Kõrgema vanusega gruppides sellist esinemissageduse tõusu ei täheldatud. Depressiooniga täiskasvanutel (igas vanuses) oli suitsidaalse käitumise esinemissagedus suurem paroksetiiniga ravitud patsientidel võrreldes platseeboga (0,32% vs 0,05%); kõik juhud olid enesetapukatsed. Siiski toimus enamik nendest paroksetiiniga ravil olnud patsientide enesetapukatsetest (kaheksa 11-st) noortel täiskasvanutel (vt lõik 4.4). Ravivastuse sõltuvus annusest Fikseeritud annuse uuringutes on täheldatud lauget annuse-ravivastuse kõverat, mis näitab, et soovitatust suuremate annuste kasutamisel ravi toimivus ei suurene. Samas näitavad mõned kliinilised andmed, et annuse suurendamisel võib mõnede patsientide puhul saavutada parema toime.

Pikaajaline efektiivsus

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust depressiooni ravimisel on demonstreeritud 52-nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus: haiguse ägenemine tekkis 12% paroksetiiniga ravitud (20...40 mg ööpäevas) ja 28% platseebot saanud patsientidest. Paroksetiini pikaajalist efektiivsust obsessiiv-kompulsiivse häire ravimisel on uuritud kolmes 24- nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus. Üks kolmest uuringust saavutas olulise erinevuse haiguse ägenemise sageduse osas paroksetiini (38%) ja platseebo (59%) vahel.

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust paanikahäire ravimisel on näidatud 24-nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus: haiguse ägenemine tekkis 5% paroksetiiniga ravitud (10...40 mg ööpäevas) ja 30% platseebot saanud patsientidest. Seda toetas 36-nädalane säilitusravi uuring.

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust sotsiaalärevushäire ja generaliseerunud ärevushäire ning posttraumaatilise stressihäire ravimisel ei ole piisavalt demonstreeritud.

Laste kliinilistes uuringutes täheldatud kõrvaltoimed Laste ja noorukite lühiajalistes (kuni 10...12 nädalat kestvates) kliinilistes uuringutes oli järgmiste kõrvaltoimete esinemissagedus paroksetiiniga ravi saavatel patsientidel vähemalt 2% ja vähemalt kaks korda suurem kui platseebo puhul: suurenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted), ennastkahjustav käitumine ja suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja -katseid täheldati peamiselt depressiooniga noorukite kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust esines eeskätt obsessiiv- kompulsiivse häirega lastel ning eriti alla 12-aastastel lastel. Muud kõrvaltoimed, mida täheldati sagedamini paroksetiini kui platseebo puhul olid: söögiisu vähenemine, treemor, higistamine, hüperkineesia, agiteeritus, emotsionaalne labiilsus (sh nutt ja meeleolu kõikumine).

Uuringutes, kus kasutati annuse järk-järgulise vähendamise skeemi, olid annuse vähendamise perioodil või pärast ravi lõpetamist paroksetiiniga täheldatud sümptomid, mille esinemissagedus oli vähemalt 2% ja vähemalt kaks korda suurem kui platseebo puhul, järgmised: emotsionaalne labiilsus (sh nutt, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja -katse), närvilisus, pearinglus, iiveldus ja kõhuvalu (vt lõik 4.4).

Viie paralleelgrupiga läbi viidud uuringus ravi kestvusega 8 nädalat kuni 8 kuud, täheldati veritsustega seotud kõrvaltoimeid, peamiselt naha ja limaskestade veritsusi, paroksetiini grupis 1,74%, võrreldes 0,74% platseebogrupis.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Paroksetiin imendub suu kaudu manustamisel hästi ja metaboliseerub esmasel maksapassaažil. Esmase maksapassaaži tõttu on paroksetiini kogus süsteemses tsirkulatsioonis väiksem kui seedetraktist imendunud paroksetiini kogus. Suuremate üksikannuste ja korduva annustamise korral suureneb organismile langev koormus, mis põhjustab esmase maksapassaaži toime osalist küllastumist ja plasma kliirensi vähenemist. Sellest tulenevalt esineb plasmas paroksetiini kontsentratsiooni mitteproportsionaalne suurenemine ja mittelineaarsest kineetikast tulenevalt ei ole farmakokineetilised parameetrid konstantsed. Mittelineaarsus on üldiselt väike ja piirneb isikutega, kellel esineb väikeste annuste tõttu madal ravimi kontsentratsioon plasmas. Püsikontsentratsioon saabub toimeaine kiire või kontrollitud vabanemisega ravimvormide kasutamisel 7...14 ööpäeva jooksul, tõenäoliselt ei muutu ravimi farmakokineetika pikaajalisel kasutamisel. Jaotumine Paroksetiin jaotub ulatuslikult kudedes ja farmakokineetilised arvutused näitavad, et plasmas leidub ainult 1% paroksetiinist. Terapeutiliste kontsentratsioonide korral on ligikaudu 95% paroksetiinist seotud plasmavalkudega. Puudub seos paroksetiini plasmakontsentratsioonide ja kliinilise toime (kõrvaltoimed ja toime efektiivsus) vahel.

Biotransformatsioon Paroksetiini metabolismi (oksüdatsioon, metüleerumine) käigus tekivad polaarsed ja konjugeeritud metaboliidid, mis kergesti erituvad. Arvestades, et neil puudub farmakoloogiline toime, ei mõjuta nad ka tõenäoliselt paroksetiini ravitoimet. Metabolism ei mõjuta paroksetiini selektiivsust serotoniini neuronaalsele ülekandele. Eritumine Alla 2% manustatud annusest eritub uriiniga muutumatul kujul, ligikaudu 64% metaboliitidena. Ligikaudu 36% manustatud annusest eritub roojaga, tõenäoliselt sapi kaudu. Muutumatult on roojas alla 1% manustatud ravimi hulgast. Enamus paroksetiinist metaboliseerub organismis. Metaboliitide eritumine on kahefaasiline: esmane maksapassaaž ja seejärel süsteemne eliminatsioon. Poolväärtusaeg võib erineda, kuid on üldjuhul ligikaudu kuni üks ööpäev.

Patsientide erigrupid Eakad ja neeru/maksakahjustus Eakatel ning raske neerukahjustuse või maksakahjustuse korral suureneb paroksetiini kontsentratsioon plasmas, kuid kontsentratsioonivahemik kattub tervete täiskasvanud isikute omaga.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Toksikoloogilised uuringud on läbi viidud reesusahvide ja albiinorottidega; mõlemal juhul sarnaneb metabolism inimese metabolismiga. Lipofiilsete amiinide (sh tritsüklilised antidepressandid) manustamisel tekkis rottidel fosfolipidoos. Uuringutes primaatidega fosfolipidoosi ei esinenud, kuigi ühe aasta kestel kasutatud annus oli kuus korda suurem terapeutilisest annusest. Kartsinogenees: hiirte ja rottidega kahe aasta kestel läbiviidud uuringutes ei täheldatud paroksetiini kasutamisega seoses kartsinogeenset toimet. Genotoksilisus: genotoksilisust ei ole esinenud in vitro ja in vivo testide korral. Reproduktsioonitoksilisuse uuringutest rottidega on ilmnenud paroksetiini mõju isaste ja emaste loomade viljakusele, mis väljendus vähenenud fertiilsusindeksis ja tiinestumiste arvus. Rottidel täheldati poegade suurenenud suremust ja hilinenud luustumist. Viimased toimed on tõenäoliselt seotud ema mürgistusega ning neid ei loeta otseseks toimeks lootele/vastsündinule.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiained

Mikrokristalliline tselluloos (E460) Kaltsiumvesinikfosfaat dihüdraat (E341) Kroskarmelloosnaatrium (E468) Kolloidne veevaba ränidioksiid (E551) Magneesiumstearaat (E470b)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Polüvinüülkloriid foolium-alumiinium foolium blisterpakendid, milles 10, 14, 28, 30, 56, 60, 90, 98, 120, 180, või 500 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Medochemie Ltd. 1-10 Constantinoupoleos Street 3011 Limassol Küpros

8. MÜÜGILOA NUMBRID

Arketis 20 mg: 530606 Arketis 40 mg: 530506

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 15.12.2006 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 01.03.2012

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Märts 2025