Atenolol-ratiopharm 50mg - õhukese polümeerikattega tablett (50mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Atenolol-ratiopharm 25 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Atenolol-ratiopharm 50 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Atenolol-ratiopharm 100 mg õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Atenolol-ratiopharm 25 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Üks kaetud tablett sisaldab 25 mg atenolooli.

Atenolol-ratiopharm 50 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Üks kaetud tablett sisaldab 50 mg atenolooli.

Atenolol-ratiopharm 100 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Üks kaetud tablett sisaldab 100 mg atenolooli.

INN. Atenololum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett

Valge, ümar, kaksikkumer, õhukese polümeerikattega tablett, poolitusjoonega ühel pool. Tabletti saab jagada võrdseteks annusteks.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Krooniline stabiilne stenokardia või ebastabiilne stenokardia. Supraventrikulaarsed ja ventrikulaarsed rütmihäired. Arteriaalne hüpertensioon.

Ägeda müokardiinfarkti järgsete tüsistuste profülaktika.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine tuleb määrata individuaalselt, vastavalt ravivastusele. Soovitatav annustamine:

Krooniline stabiilne stenokardia või ebastabiilne stenokardia (kui tahhükardia või hüpertensioon samal ajal)

50–100 mg atenolooli ööpäevas (võrdub 1–2 Atenolol-ratiopharm 50 mg-iga või ½–1 Atenolol- ratiopharm 100 mg-iga).

Hüpertensioon

Ravi peaks algama 50 mg atenolooliga ööpäevas (võrdne 1 Atenolol-ratiopharm 50 mg-ga või

½ Atenolol-ratiopharm 100 mg-ga). Kui vajalik, võib ööpäevast annust tõsta pärast ühenädalast ravi 100 mg-ni (võrdne 2 Atenolol-ratiopharm 50 mg-ga või 1 Atenolol-ratiopharm 100 mg-ga).

Supraventrikulaarne arütmia ja vatsakeste arütmia

50 mg atenolooli üks kuni kaks korda ööpäevas või 100 mg atenolooli üks kord ööpäevas (võrdne 1–2

Atenolol-ratiopharm 50 mg-ga, või ½ Atenolol-ratiopharm 100 mg üks kuni kaks korda ööpäevas, või võrde 2 Atenolol-ratiopharm 50 mg üks kord ööpäevas, või 1 Atenolol-ratiopharm 100 mg’i üks kord ööpäevas).

Ägeda müokardiinfarkti järgsete tüsistuste profülaktika

Annustamine on individuaalne. Tavaliselt manustatakse 50...100 mg 1 kord ööpäevas, kontrollides pulsisagedust ja vererõhku. Pikaajalise ravi lõpetamisel tuleb annust vähendada järk-järgult 1...2 nädala jooksul, sest äkiline võõrutamine ravimist võib põhjustada südamepekslemist ja provotseerida stenokardiahoogu.

Atenolooli ravi tuleb lõpetada koheselt, kui südame löögisagedus alaneb ja/või vererõhk vajab ravi või kui ilmnevad muud tüsistused.

Neerufunktsioonihäiretegapatsiendid

Atenolool eritub neerude kaudu, seetõttu tuleb neerufunktsioonihäirega patsientidel atenolooli annust kohandada vastavalt kliirensile: kreatiniini kliirensi korral 10...30 ml/min (kretiniinisisaldus seerumis 1,2...5 mg/dl) tuleb annust vähendada poole võrra. Kretiniini kliirensi korral vähem kui 10 ml/min (kreatiniinisisaldus seerumis >5mg/dl) tuleb annust vähendada ¼ tavalisest annusest.

Eakad

Eakatel patsientidel peab annus olla väiksem, eriti neerufunktsiooni häire korral.

Lapsed

Laste ravis kogemus puudub, seetõttu ei soovitata.

Õhukese polümeerikattega tabletid tuleb neelata tervena alla, koos piisava hulga vedelikuga, enne sööki. Tablette ei tohi katki närida.

Atenolooli ravi katkestamine või lõpetamine pärast pikka kasutust tuleb alati läbi viia järk-järgult, kuna ravi järsk katkestamine võib põhjustada südame isheemia tõve koos stenokardia ägenemisega, mis võib viia südamelihase infarktini, või hüpertensiooni ägenemisele.

Vastunäidustused

• Ülitundlikkus atenolooli või teiste βblokaatorite või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• manifestnesüdamepuudulikkus
• kardiogeenne šokk
• 2. või 3. astme AVblokaad
• siinussõlme nõrkusesündroom
• sinuatriaalne blokaad
• bradükardia (rahulolekupulss <50 lööki minutis enne ravi algust)
• hüpotensioon (süstoolne <90 mmHg)
• metaboolne atsidoos
• bronhiaalne hüperreaktiivsus (nt bronhiaalastma)
• perifeersete vereringehäirete hilisstaadiumid
• samaaegne MAOinhibiitorite manustamine (v.a MAOBinhibiitorid)

Atenolol-ratiopharm ravi saavatele patsientidele on vastunäidustatud intravenoosne verapamiili- või diltiaseemi tüüpi kaltsiumantagonistide või teiste antiarütmikumide (disopüramiid) manustamine (erand: intensiivravi).

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Hoolikas arstlik järelvalve on vajalik järgnevatel juhtudel:

• I astme AVblokaad, sest atenolool omab negatiivset toimet ülejuhteajale
• feokromotsütoomiga patsiendid (neerupealise säsi kasvaja; vajalik samaaegne teraapia alfa

blokaatoritega)

• neerufunktsiooni häiretega patsiendid (vt lõik 4.2).
• tugevalt kõikuva veresuhkru väärtusega diabeetikud (võimalike raskete hüpoglükeemiliste seisundite tõttu)
• kestev range paastumine ja raske kehaline koormus (kuna on võimalus raskete hüpoglükeemiliste

seisundite tekkeks)

Hüpoglükeemia ohusignaalid (eriti tahhükardia ja värisemine) võivad olla maskeerunud.

Psoriaasi esinemisel või perekondlikul eelsoodumusel võib patsiendile beetablokaatoreid määrata vaid pärast põhjalikku riski-kasu suhte hindamist.

Prinzmetali stenokardia patsientidel ja sagedaste stenokardia episoodidega patsientidel võivad sageneda stenokardia hood.

Beetablokaatorid võivad suurendada tundlikkust allergeenide suhtes ja allergiliste reaktsioonide raskust. Seetõttu tuleb teadaoleva raske ülitundlikkusega või desensibiliseerivat ravi saavatel patsientidel kasutada vaid selge näidustuse olemasolul (tuleb arvestada laialdase anafülaktilise reaktsiooni tekkimise riskiga). Sellistel patsientidel ei pruugi aidata tavaline annus adrenaliini (epinefriin), mida kasutatakse allergiliste reaktsioonide raviks.

Kerged perifeersed vereringehäired võivad ägeneda beeta-blokaatorite toimel. Beetablokaatorid võivad varjata türeotoksikoosi sümptomeid.

Beetablokaatorid langetavad südame löögisageust. Harvadel juhtudel, kui patsiendil ilmneb kliinilist sümptomaatikat madala löögisageduse tõttu, tuleb annust vähendada.

Beetablokaatorite kasutamist ei tohi järsult lõpetada, kui patsiendil on südame isheemiatõbi. Annust tuleb vähendada järk-järgult 7...14 päeva jooksul.

Beetablokaatorite kasutamine võib suurendada hingamisteede resistentsust astmaga patsientidel. Kasutamine ei ole neil patsientidel soovitatav, kui selleks puudub mõjuv põhjus. Hingamisteede suurenenud resistentsuse korral tuleb atenolool ära jätta ja alustada ravi bronhodilataatoriga (nt salbutamool).

Kui patsiendil on plaaniline operatsioon ja beetablokaatorravi on otsustatud lõpetada, tuleb seda teha 24 tundi enne operatsiooni. Riski/kasu suhet tuleb hinnata iga patsiendi puhul individuaalselt. Kui ravi katkestatakse, tuleb valida väiksema inotroopse toimega anesteetikum, et vähendada müokardi depressiooni ohtu. Vagaalsete reaktsioonide vältimiseks võib patsiendile manustada intravenoosselt atropiini.

Atenolol-ratiopharm’i kasutamine võib dopingu testis anda positiivse vastuse. Atenolol-ratiopharm’i kasutamine dopinguna võib põhjustada tõsiseid terviseprobleeme.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Atenolol-ratiopharm’i samaaegsel kasutamisel alltoodud ravimitega on kirjeldatud järgmisi koostoimeid:

• Antihüpertensiivsed ravimid, diureetikumid, vasodilataatorid, tritsüklilised antidepressandid, barbituraadid, fenotiasiinid: atenolooli vererõhku langetava toime tugevnemine. Beetablokaatorit ega kaltsiumantagonisti ei tohi intravenoosselt manustada enne 48 tunni möödumist ühe või teise ravi lõpetamisest.
• Antiarütmikumid: atenolooli kardiodepressiivse toime tugevnemine.
• Verapamiili ja diltiaseemitüüpi kaltsiumantagonistid ja teised antiarütmikumid (nt disopüramiid): hüpotensioon, bradükardia või teised südamerütmihäired (vajalik on patsiendi hoolikas järelvalve).
• Nifedipiinitüüpi kaltsiumantagonistid: tugevam vererõhu langus ja üksikjuhtudel võimalik südamepuudulikkusekujunemine.
• Südameglükosiidid, reserpiin, αmetüüldopa, guanfatsiin, klonidiin: bradükardia, atrioventrikulaarse ülejuhteaja pikenemine.
• Klonidiini ja atenolooli kombineeritud ravi korral klonidiini järsul ärajätmisel võib vererõhk

kiiresti tõusta. Klonidiiniga ravi võib alles siis lõpetada, kui mõned päevad varem lõpetatakse atenolooli manustamine. Järgnevalt tuleb ravi klonidiiniga lõpetada järk-järgult (vt klonidiini erialast informatsiooni).

Rasedus ja imetamine

• Suukaudsed antidiabeetilised ravimid, insuliin: atenolool tugevdab nende ravimite veresuhkrut alandavat toimet. Hüpoglükeemia ohusümptomid, eriti tahhükardia ja treemor on maskeerunud või leebed. Seepärast on vajalik korrapärane veresuhkru kontroll.
• Norepinefriin, epinefriin: võimalik ülemäärane vererõhu tõus.
• Indometatsiin, ibuprofeen: atenolooli vererõhku alandav toime võib väheneda.
• Anesteetikumid: tugevam vererõhu langus, negatiivse inotroopse toime tugevnemine (anestesioloogi informeerimine atenoloolravist: anesteetikum tuleb valida selline, mis on võimalikult väikese inotroopse toimega. Beetabokaatorite ja anesteetikumide koosmanustamine võib vähendada reflektoorset tahhükardiat ja suurendada hüpotensiooni riski. Tuleb vältida südamele pärssivalt mõjuvaid anesteetikume).
• Perifeersed müorelaksandid (nt suksametoonhalogeniid, tubokurariin): müorelakseeriva toime tugevnemine ja pikenemine atenolooli toimel (anestesioloogi informeerimine atenoloolravist).

Rasedus

Atenolooli võib raseduse ajal kasutada ainult pärast kasu/riski suhte hoolikat kaalumist. Atenolool läbib platsentaarbarjääri ja jõuab umbes sama kontsentratsiooniga kui ema veres läbi nabaväädi looteni. Puuduvad uuringud atenolooli kasutamisest esimesel trimestril; võimalikke lootekahjustusi ei saa välistada. Loomkatsed ei näita mingeid tõendeid, et atenolool omab teratogeenset toimet, kuigi embrüotoksilisi toimeid on täheldatud (vt lõik 5.3).

Atenolooli on kasutatud hoolika meditsiinilise järelvalve all antihüpertensiivne ravina raseduse kolmandal trimestril kerge kuni mõõduka hüpertensiooni raviks, kus atenolooli seostati loote emakasisese kasvupeetusega.

Atenoloolravi sünnitusele lähedasel ajal on seotud bradükardia riskiga, hüpoglükeemia ja hingamise depressiooni (vastsündinu asfüksia) tekkeriskiga vastsündinul. Seetõttu tuleb atenoloolravi lõpetada 24...48 tundi enne sünnitust.

Imetamine

Atenolool kumuleerub rinnapiimas, kus selle kontsentratsioon on mitu korda kõrgem kui ema seerumis. Vastsündinutel, kelle ema raviti atenolooliga raseduse ajal või imetamise ajal, võib olla hüpoglükeemia ja bradükardia tekkerisk. Atenolooli tuleb raseduse ja imetamise ajal kasutada ettevaatusega.

Toime reaktsioonikiirusele

On vähetõenäoline, et atenolool avaldab toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Siiski peab arvestama, et mõnikord võib atenolool põhjustada pearinglust või väsimust.

Kõrvaltoimed

Atenolooli kliinilistes uuringutes täheldatud kõrvaltoimed tulenevad peamiselt atenolooli farmakoloogilisest toimest.

Kõrvaltoimed on kategoriseeritud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), sh esinemissagedus teadmata (ei saa hinnata olemasolevat andmete alusel).

On teatatud järgmistest kõrvaltoimetest:

Südame häired

Sage: bradükardia ja külmatunne jäsemetes.

Harv: südamepuudulikkuse ägenemine, atrioventrikulaarsed ülejuhtehäired, hüpotensioon või

minestamine.

Väga harv: stenokardiaga patsientidel südameatakid. Harva on tähendatud perifeerse vereringe puudulikkuse või Raynaud' sündroomi halvenemist.

Närvisüsteemi häired

Kesknärvisüsteemi häired võivad tekkida eriti ravi alguses. Sage: pearinglus või higistamine

Aeg-ajalt: Suurenenud unenägude intensiivsus või unehäired

Harv: hallutsinatsioonid, psühhoosid, segasus, peapööritus, paresteesia, peavalu, alanenud meeleolu või luupainajad.

Seedetrakti häired

Sage: iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus ja kõhulahtisus. Harv: suukuivus.

Maksa ja sapiteede häired

Aeg-ajalt: transaminaaside aktiivsuse tõus, maksakahjustus, sh intrahepaatiline kolestaas.

Vere ja lümfisüsteemi häired

Harv: purpur ja trombotsütopeenia.

Nahk ja nahaaluskoe kahjustused

Harv: allergilised nahareaktsioonid (punetus, sügelus, nahalööve) ja juuste väljalangemine. Beetablokaatorid (nt atenolool) võivad psoriaasi sümptomeid halvendada või tekkida psoriasiform exanthemas.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired

Harv: libiido- ja potentsihäireid.

Teadmata: impotentsus.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Harv: õhupuudus, võib tekkida patsientidel, kes kalduvad bronhospastilistele reaktsioonidele (eriti obstruktiivsed hingamisteede haigused) võimaliku hingamisteede toonuse tõusu tagajärjel.

Silma kahjustused

Harv: võib esineda nägemishäireid, konjunktiviiti või pisaravedeliku vähenemist (seda tuleb arvestada kontaktläätsede kandmisel).

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Lihasnõrkuse või lihaskrampide teke on ebatõenäoline.

Teadmata: luupusesarnane sündroom.

Endokriinsüsteemi häired

Väga harv: latentne diabeet või olemasolev diabeet halveneb.

Pika ja range paastumise või tugeva füüsilise koormuse korral võib atenolool ravi põhjustada hüpoglükeemilisi seisundeid.

Hüpoglükeemia ohusignaalid (eriti tahhükardia ja värisemine) võivad olla maskeerunud.

Atenoloolravi võib põhjustada rasvade ainevahetuse häireid. Üldkolesterool jääb enamasti normaalseks, kuid on täheldatud HDL-kolesterooli vähenemist ja triglütseriidide tõusu plasmas. Hüpertüreoosiga patsientidel võib atenoloolravi ajal türeotoksikoosi kliinilised sümptomid (tahhükardia, treemor) maskeeruda.

Lisainformatsioon

Väsimus on tavaline kõrvaltoime. Väga harvadel juhtudel allergilised reaktsioonid, mis ei allu tavalisele adrenaliinile, vaid selle annust tuleb tõsta.

Väga harva, on nähtud ANA tiitri tõusu, kuid selle kliiniline tähtsus ei ole teada.

Olulised märkused

Raske neerufunktsiooni häiretega patsientidel on ravi ajal teiste β-blokaatoritega üksikjuhtudel täheldatud neerufunktsiooni halvenemist, mistõttu tuleb atenolooli kasutamise ajal jälgida neerufunktsiooni.

Kuna ravi ajal teiste β-blokaatoritega võib tekkida raske maksakahjustus, tuleb ravi ajal atenolooliga kontrollida regulaarselt maksafunktsiooni näitajaid.

Kuna ravi ajal teiste β-blokaatoritega võib avalduda trombotsütopeeniline või mittetrombotsütopeeniline purpur, tuleb ravi ajal atenolooliga jälgida vastavaid sümptome.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Sümptomid

Üleannustamise kliinilist pilti iseloomustavad kardiovaskulaarsed ja kesknärvisüsteemi sümptomid ning see sõltub intoksikatsiooni määrast.

Üledoseerimine võib viia raske hüpotensiooni, bradükardia,isegi südameseiskuse, südamepuudulikkuse ja kardiogeense šokini. Lisaks võivad tekkida hingamisraskused, bronhospasm, oksendamine, teadvushäired, võib esineda ka generaliseerunud krambihoogusid.

Terapeutilised abinõud üleannustamise korral

Üleannustamise või südame löögisageduse ja/või vererõhu eluohtliku languse korral tuleb ravi atenolooliga koheselt lõpetada.

Intensiivravi tingimustes tuleb jälgida elulisi parameetreid ja neid vajadusel korrigeerida. Vastumürgina võib kasutada:

Atropiin: 0,5...2,0 mg intravenoosselt boolussüstina.

Glükagoon: algul 1...10 mg intravenoosselt, järgnevalt 2...2,5 mg/tunnis pidevinfusioonina. Sümpatomimeetikume tuleb manustada sõltuvalt kehakaalust ja toimest: dopamiin, dobutamiin, isoprenaliin, ortsiprenaliin ja epinefriin. Dobutamiini, tänu oma positiivsele inotroopsele toimele, võib kasutada nii hüpotensiooni kui südamepuudulikkuse korral (intravenoosne infusioon 2,5-10 µg/kg/min)

Ravile mittealluva bradükardia korral tuleb ajutiselt paigaldada südamestimulaator.

Bronhospasmi korral võib manustada -sümpatomimeetikumeβ aerosoolina (ebapiisava toime korral ka intravenoosselt) või aminofülliini intravenoosselt.

Generaliseerunud krambihoogude korral on soovitatav süstida aeglaselt intravenoosselt diasepaami. Atenolool on dialüüsitav.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilisedomadused

Farmakoterapeutiline rühm: beetablokaatorid; ATC-kood. C07AB03

Atenolool on β-retseptorite blokaator -selektiivsusegaβ („kardioselektiivsus“), ilma seesmise sümpatomimeetilise aktiivsuseta (ISA) ja ilma membraane stabiliseeriva toimeta. Selektiivsus väheneb annuse suurenemisel.

Atenolool vähendab sõltuvalt sümpaatikuse toonusest südame löögisagedust ja kontraktsioonijõudu, AV-erutusjuhtesüsteemi kiirust ja plasma-reniini aktiivsust. Atenolool võib tõsta silelihaste toonust β- retseptorite blokeerimise läbi.

Farmakokineetilisedomadused

Pärast suukaudset manustamist imendub seedetraktis atenoloolist umbes 50%. Kuna atenolool ei allu esmasele metabolismile maksas, ulatub süsteemne biosaadavus samuti 50%-ni. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse 2...4 tunni pärast. Plasmaproteiinidega seostub umbes 3%, relatiivne jaotusruumala on 0,7 l/kg. Madala lipiidlahustuvuse tõttu läbib väga väike kogus atenolooli hematoentsefaalbarjääri.

Atenolool metaboliseerub väga vähesel määral. Kliinilise tähtsusega aktiivseid metaboliite ei teki. Umbes 90% süsteemselt omastatud atenoloolist elimineerub 48 tunni jooksul muutumatult neerude kaudu. Atenolooli eliminatsiooni poolväärtusaeg on normaalse neerufunktsiooni korral 6...10 tundi.

Terminaalse neerupuudulikkuse korral võib eliminatsiooni poolväärtusaeg pikeneda kuni 140 tunnini.

Prekliinilisedohutusandmed

Äge toksilisus

Vt lõik 4.9

Krooniline toksilisus

Rottidel ja koertel, kes said erinevates annustes atenolooli pikemal perioodil (3...12 kuud) ei täheldatud olulisi biokeemilisi, morfoloogilisi ja hematoloogilisi muutusi. Suurte annuste juures täheldati südame ja põrna massi suurenemist.

Mutageenne ja kantserogeenne potentsiaal

Põjalikku mutageensustesti ei ole atenolooliga tehtud. In-vitro ja in-vivo testid on olnud negatiivsed. Pikaajalised uuringud hiirtel ja rottidel näitavad, et atenoloolil ei ole kantserogeenset potentsiaali.

Reproduktiivne toksilisus

Atenolooli embrüotoksilist potentsiaali uuriti kahel loomaliigil (rottidel ja küülikutel). Embrüo resorptsioon ilmnes annustes, mis olid alla toksilise taseme emal. Väärarenguid ei täheldatud. Kahjulikku mõju viljakusele ei täheldatud.

FARMATSEUTILISEDANDMED

Abiainete loetelu

Mikrokristalliline tselluloos, raske magneesiumkarbonaat, maisitärklis, naatriumlaurüülsulfaat, magneesiumstearaat, želatiin, hüpromelloos, glütserool 85%, titaandioksiid (värvaine E171).

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

5 aastat.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC-alumiinium blister mis sisaldab 30, 50 või 100 tabletti.

MÜÜGILOA HOIDJA

ratiopharm GmbH Graf-Arco-Str. 3 89079 Ulm Saksamaa

MÜÜGILOA NUMBRID

Atenolol-ratiopharm 25 mg: 063194

Atenolol-ratiopharm 50 mg: 063294

Atenolol-ratiopharm 100 mg: 063394

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

10.1999/21.04.2010

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Mai 2016