RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Vancomycin Kabi 1000 mg, infusioonilahuse kontsentraadi pulber

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks viaal sisaldab 1000 mg vankomütsiinvesinikkloriidi, mis vastab 1 000 000 RÜ vankomütsiinile. Pärast lahustamist 20 ml süsteveega on vankomütsiini sisaldus lahuse kontsentraadis 50 mg/ml.

INN. Vancomycinum

3. RAVIMVORM

Infusioonilahuse kontsentraadi pulber Valge kuni kreemikat värvi poorne kook.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Intravenoosne manustamine Vankomütsiin on näidustatud kõikidele vanuserühmadele järgmiste infektsioonide raviks (vt lõigud 4.2, 4.4 ja 5.1):

• tüsistunud naha ja pehmete kudede infektsioonid;
• luude ja liigeste infektsioonid;
• keskkonnatekkene pneumoonia;
• haiglatekkene pneumoonia, sealhulgas ventilaatorpneumoonia;
• infektsioosne endokardiit.

Vankomütsiin on samuti näidustatud kõikides vanuserühmades perioperatiivseks antibakteriaalseks profülaktikaks bakteriaalse endokardiidi kõrge riskiga patsientidel suurte kirurgiliste protseduuride korral. Suukaudne manustamine Vankomütsiin on näidustatud kõikidele vanuserühmadele Clostridioides difficile infektsiooni raviks (vt lõigud 4.2, 4.4 ja 5.1).

Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhendeid.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Kui vaja, tuleb vankomütsiini manustada kombinatsioonis teiste antibakteriaalsete ainetega.

Intravenoosne manustamine

Algannus tuleb määrata vastavalt kehakaalule. Järgnevad annuse kohandamised peavad põhinema seerumi kontsentratsioonil, et saavutada eesmärgipärane terapeutiline kontsentratsioon. Järgnevate annuste ja manustamisintervallide määramisel tuleb arvestada neerufunktsiooni.

12 aasta vanused ja vanemad patsiendid Soovitatav annus on 15 …20 mg/kg kehakaalu kohta iga 8 kuni 12 tunni järel (mitte ületada 2 g annuse kohta).

Raskes seisus patsientide puhul võib kasutada laadimisannust 25…30 mg/kg kehakaalu kohta, et saavutada kiire vankomütsiini seerumilävi.

Imikud ja lapsed vanuses 1 kuu kuni alla 12 aasta Soovitatav annus on 10…15 mg/kg kehakaalu kohta iga 6 tunni järel (vt lõik 4.4).

Ajalised vastsündinud (sünnist kuni 27. sünnijärgse päevani) ja enneaegsed vastsündinud (sünnist kuni eeldatava sünnikuupäevani pluss 27 päeva) Vastsündinute annustamiskeemi paika panemiseks tuleb konsulteerida arstiga, kes on kogenud vastsündinute ravis. Üks võimalik viis vankomütsiini annustamiseks vastsündinutele on toodud järgnevas tabelis (vt lõik 4.4):

PMA (nädalad) Annus (mg/kg) Manustamise intervall (h) <29 15 24 29…35 15 12 >35 15 8 PMA: postmenstruaalne vanus [aeg viimase menstruatsiooni esimesest päevast kuni sünnini (gestatsioonivanus) pluss aeg peale sündi (sünnijärgne vanus)]. Bakteriaalse endokardiidi perioperatiivne profülaktika kõikides vanusegruppides

Soovitatav annus on algannusena 15 mg/kg enne anesteesia sissejuhatamist. Sõltuvalt operatsiooni kestusest võib vajalik olla teine vankomütsiini annus.

Ravi kestus

Soovitatav ravi kestus on toodud allolevas tabelis. Kõigil juhtudel tuleb ravi kestus määrata vastavalt infektsiooni tüübile ja raskusastmele ja patsiendi individuaalsele kliinilisele vastusele.

Näidustus Ravi kestus Tüsistunud naha ja pehmete kudede infektsioonid 7 kuni 14 päeva

• mitte-nekrotiseeruv 4 kuni 6 nädalat* nekrotiseeruv

Luude ja liigeste infektsioonid 4 kuni 6 nädalat** Keskkonnatekkeline pneumoonia 7 kuni 14 päeva Haiglatekkeline pneumoonia, sealhulgas 7 kuni 14 päeva ventilaatorpneumoonia Infektsioosne endokardiit 4 kuni 6 nädalat*** * Jätkata kuni edasine debrideerimine ei ole vajalik, patsient on kliiniliselt paranenud ja on afebriilne 48 kuni 72 tundi ** Proteesitud liigese infektsioonide puhul tuleb kaaluda pikemaajalisi suukaudse supressiooni ravikuure sobivate antibiootikumidega *** Kombinatsioonravi kestus ja vajadus oleneb klapi tüübist ja organismist Patsientide eripopulatsioonid

Eakad Vanusega seotud neerufunktsiooni languse tõttu võivad olla vajalikud madalamad säilitusannused.

Neerukahjustus Neerukahjustusega täiskasvanutel ja lastel tuleks arvesse võtta algannust ja vankomütsiini seerumiläve tasemeid, mitte paika pandud annustamisrežiimi, eriti raske neerukahjustusega patsientidel või

neeruasendusravil olevatel patsientidel (RRT). See on vajalik mitmete faktorite tõttu, mis võivad mõjutada vankomütsiini tasemeid.

Kerge või mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel ei tohi algannust vähendada. Raske neerupuudulikkusega patsientidel on eelistatav manustamisintervallide pikendamine, mitte madalamate ööpäevaste annuste manustamine.

Hoolikalt tuleb kaaluda selliste ravimite koosmanustamist vankomütsiiniga, mis võivad vähendada vankomütsiini kliirensit ja/või potenseerida selle kõrvaltoimeid (vt lõik 4.4).

Vankomütsiin on vahelduva hemodialüüsi teel halvasti dialüüsitav, kuid high-flux membraanide kasutamine ja pidev neeruasendusravi (CRRT) suurendavad vankomütsiini kliirensit ja tavaliselt on vajalik asendusannustamine (vahelduva hemodialüüsi korral tavaliselt pärast hemodialüüsi sessiooni).

Täiskasvanud Täiskasvanud patsientide annuse kohandamine põhineb hinnangulisel glomerulaarfiltratsiooni kiirusel (eGFR), mis on hinnatud järgneva valemi abil:

Mehed: [Kehakaal (kg) x 140 - vanus (aastad)]/ 72 x seerumi kreatiniin (mg/dl) Naised: 0,85 x väärtus, mis arvutatud ülaloleva valemiga.

Tavapärane algannus täiskasvanud patsientidel on 15 kuni 20 mg/kg, mida manustatakse iga 24 tunni järel patsientidele, kellel kreatiniini kliirens on 20 kuni 49 ml/min. Raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens alla 20 ml/min) või neeruasendusravi saajatel sõltuvad järgnevate annuste ajad ja kogused suuresti RRT modaalsusest ja peavad põhinema vankomütsiini seerumiläve tasemetel ja neeru residuaalfunktsioonil (vt lõik 4.4). Sõltuvalt kliinilisest olukorrast tuleb kaaluda järgmise annuse manustamise edasilükkamist kuni vankomütsiini tasemete kohta tulemuste saabumiseni.

Neerupuudulikkusega kriitiliselt haige patsiendi algannust (25 kuni 30 mg/kg) ei tule vähendada.

Lapsed 1 aasta vanuste ja vanemate laste annuse kohandamine põhineb hinnangulisel glomerulaarfiltratsiooni kiirusel (eGFR), mis on arvutatud Schwartzi valemi abil:

eGFR (ml/min/1,73m2) = (pikkus cm x 0,413)/ seerumi kreatiniin (mg/dl) eGFR (ml/min/1,73m2) = (pikkus cm x 36,2)/ seerumi kreatiniin (μmol/l) Vastsündinute ja alla 1 aasta vanuste imikute puhul tuleb konsulteerida eksperdiga, sest Schwartzi valem ei kehti nende puhul.

Orienteeruvad annustamise soovitused lastel on toodud allolevas tabelis, mis järgivad samu põhimõtteid nagu täiskasvanud patsientide puhul.

GFR (ml/min/1,73m2) i.v. annus Sagedus 50…30 15 mg/kg 12-tunnine 29…10 15 mg/kg 24-tunnine <10 Vahelduv hemodialüüs 10…15 mg/kg Uus annus vastavalt tasemetele* Peritoneaaldialüüs Pidev neeruasendusravi 15 mg/kg Uus annus vastavalt tasemetele* * Sobiv aeg ja järgmiste annuste kogused sõltuvad suuresti neeru asendusravi tüübist ja peavad põhinema vankomütsiini seerumitasemetel enne manustamist ja neeru residuaalfunktsioonil. Sõltudes kliinilisest olukorrast, võib kaaluda järgmise annuse manustamise edasilükkamist kuni vankomütsiini tasemete kohta tulemuste saabumiseni.

Maksakahjustus Maksakahjustusega patsientidel ei ole vaja annust kohandada.

Rasedus Rasedatel patsientidel võib terapeutilise seerumikontsentratsiooni saavutamiseks olla vajalikud märkimisväärselt suuremad annused (vt lõik 4.6).

Rasvunud patsiendid Rasvunud patsientide puhul tuleb algannust individuaalselt kohandada vastavalt kehakaalule samamoodi nagu mitterasvunud patsientide puhul.

Suukaudne manustamine

12 aasta vanused ja vanemad patsiendid Clostridioides difficile infektsiooni (CDI) ravi:

Mittetõsise CDI esmaepisoodi raviks on vankomütsiini soovitatav annus 125 m iga 6 tunni järel 10 päeva jooksul. Raske või tüsistunud haiguse korral võib seda annust suurendada 500 mg-ni iga 6 tunni järel 10 päeva jooksul. Maksimaalne ööpäevane annus ei tohi ületada 2 g.

Paljude retsidiividega patsientidel tuleb kaaluda CDI käesoleva episoodi ravi vankomütsiiniga annuses 125 mg neli korda ööpäevas 10 päeva jooksul, millele järgneb kas annuse alla tiitrimine, st järk- järguline vähendamine kuni 125 mg-ni ööpäevas, või pulssravi skeem, st 125...500 mg ööpäevas iga 2...3 päeva järel vähemalt 3 nädala jooksul.

Vastsündinud, imikud ja lapsed vanuses alla 12 aasta Vankomütsiini soovitatav annus on 10 mg/kg suukaudselt iga 6 tunni järel 10 päeva jooksul. Maksimaalne ööpäevane annus ei tohi ületada 2 g.

Vankomütsiini ravi kestust tuleb individuaalselt kohandada vastavalt patsiendi kliinilise seisundi muutustele. Kui vähegi võimalik, tuleb lõpetada ravi antibiootikumiga, mis arvatavalt on põhjustanud CDI. Tuleb tagada piisav vedelike ja elektrolüütide kompenseerimine.

Vankomütsiini kontsentratsiooni jälgimine seerumis Terapeutilise ravimikontsentratsiooni jälgimise (TDM) sagedus peab olema individualiseeritud vastavalt kliinilisele olukorrale ja ravivastusele, varieerudes igapäevasest jälgimisest, mida on vaja mõnede hemodünaamiliselt ebastabiilsete patsientide puhul, kuni vähemalt üks kord nädalas jälgimiseni stabiilsete patsientide puhul, mis näitab ravivastust. Normaalse neerufunktsiooniga patsientidel peab vankomütsiini kontsentratsiooni seerumis kontrollima järgmisel päeval pärast ravi alustamist, vahetult enne järgmise annuse manustamist. Vahelduval hemodialüüsil olevatel patsientidel peavad vankomütsiini tasemed tavaliselt olema saavutatud enne hemodialüüsi sessiooni alustamist.

Põletikulise soolehaigusega patsientidel tuleb pärast ravimi suukaudset manustamist jälgida vankomütsiini kontsentratsioone seerumis (vt lõik 4.4).

Vankomütsiini plasmatasemete terapeutiline lävi (miinimum) peaks tavaliselt olema 10…20 mg/l, sõltuvalt infektsiooni kohast ja patogeeni tundlikkusest. Kliiniliste laborite soovitusel on läviväärtused tavaliselt 15…20 mg/l, et paremini katta tundlikuks tunnistatud patogeene MIK ≥1 mg/l väärtusega (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Mudelil põhinevad meetodid võivad olla kasulikud adekvaatse AUC saavutamiseks vajalike individuaalsete annuste kindlaks tegemisel. Mudelil põhinevat meetodit võib kasutada nii personaliseeritud algannuse arvutamisel kui ka annuse kohandamiseks, põhinedes terapeutiliste ravimikontsentratsioonide jälgimise tulemustel (vt lõik 5.1).

Manustamisviis:

Intravenoosne manustamine Intravenoosset vankomütsiini manustatakse tavaliselt vahelduvinfusioonina ja annustamise soovitused, mis on selles lõigus välja toodud, vastavad sellisele manustamisele.

Vankomütsiini võib manustada ainult aeglase, vähemalt ühetunnise kestusega intravenoosse infusioonina või maksimaalse kiirusega 10 mg/min (kumb on pikema kestvusega), piisavalt lahjendatuna (vähemalt 100 ml-s 500 mg kohta või vähemalt 200 ml-s 1000 mg kohta) (vt lõik 4.4).

Patsientidele, kelle puhul on vajalik piirata manustatava vedeliku hulka,võib manustada ka lahust kontsentratsiooniga 500 mg/50 ml või 1000 mg/100 ml, kuid selliste suuremate kontsentratsioonide puhul võib tõusta infusiooniga seotud kõrvaltoimete risk.

Pidevat vankomütsiini infusiooni võib kaaluda nt patsientidel, kellel on ebastabiilne vankomütsiini kliirens.

Suukaudne manustamine Kasutada võib parenteraalseks manustamiseks mõeldud viaali sisu, mis tuleb lahjendada ja anda patsiendile kas joogiga või manustada nasogastraalsondi kaudu. Manustamise ajal võib lahusele maitse parandamiseks lisada tavapäraseid maitsesiirupeid.

Ravimpreparaadi lahustamise/lahjendamise juhised vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine suhtes (vt lõik 4.4).

Vankomütsiini ei tohi manustada intramuskulaarselt manustamiskoha nekroosi tekkeriski tõttu.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ülitundlikkusreaktsioonid Võimalikud on tõsised ja aeg-ajalt surmaga lõppenud ülitundlikkusreaktsioonid (vt lõigud 4.3 ja 4.8). Ülitundlikkusreaktsioonide puhul tuleb ravi vankomütsiiniga kohe katkestada ja alustada sobivate esmaabi meetmete rakendamist. Patsientidel, kes saavad vankomütsiini pikema perioodi jooksul või samaaegselt koos teiste ravimitega, mis võivad põhjustada neutropeeniat või agranulotsütoosi, tuleb regulaarsete intervallide järel jälgida leukotsüütide arvu. Kõigil vankomütsiini saavatel patsientidel tuleb teha perioodilisi hematoloogilisi uuringuid, uriinianalüüse, maksa- ja neerufunktsiooni analüüse.

Vankomütsiini tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel esineb allergiline reaktsioon teikoplaniinile, sest võib tekkida ristuv ülitundlikkusreaktsioon, sealhulgas surmaga lõppev anafülaktiline reaktsioon.

Antibakteriaalne toimespekter Vankomütsiini antibakteriaalne toimespekter katab vaid grampositiivseid organisme. See ei ole sobilik kasutamiseks ainukese ravimina mõnda tüüpi infektsioonide raviks, välja arvatud juhul kui patogeen on dokumenteeritud ja teadaolevalt tundlik või on kindel oletus, et tõenäolisim(ad) patogeen(id) allub(vad) ravile vankomütsiiniga.

Vankomütsiini ratsionaalsel kasutamisel peab arvestama bakteriaalset toimespektrit, ohutusprofiili ja sobivust standardse antibakteriaalse raviga iga üksikpatsiendi ravimisel.

Ototoksilisus Ototoksilisusest, mis võib olla mööduv või püsiv (vt lõik 4.8), on teatatud eelneva kuulmiskahjustusega patsientidel, kellele on manustatud liiga suuri intravenoosseid annuseid või kellele on manustatud samaaegselt teisi ototoksilisi ravimeid, näiteks aminoglükosiid. Vankomütsiini manustamist tuleb vältida patsientidel, kellel on eelnevalt kuulmislangus. Kurtusele võib eelneda tinnitus. Teiste antibiootikumide kasutamise kogemus viitab sellele, et kurtus võib vaatamata ravi lõpetamisele progresseeruda. Ototoksilisuse riski vähendamiseks tuleb perioodiliselt määrata ravimi tasemeid veres ning soovitatav on perioodiline kuulmisfunktsiooni testimine.

Eakad on kuulmisfunktsiooni kahjustuse suhtes tundlikumad. Eakatel tuleb ravi ajal ja pärast ravi jälgida vestibulaarset ja kuulmisfunktsiooni. Tuleb hoiduda teiste ototoksiliste ravimite samaaegsest või järgnevast kasutamisest.

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed Vankomütsiiniga ravitud patsientidel on teatatud Kounise sündroomi juhtudest. Kounise sündroom on määratletud kui allergilise või ülitundlikkusreaktsiooni põhjustatud kardiovaskulaarsed sümptomid, mis on seotud pärgarterite ahenemisega ja võivad viia müokardiinfarkti tekkeni.

Infusiooniga seotud reaktsioonid Kiire boolusmanustamine (nt mõne minuti jooksul) võib olla seotud raske hüpotensiooni (sh šoki ja harvaesineva südameseiskuse), histamiinireaktsioonile sarnaste juhtude ning makulopapuloosse või erütematoosse lööbe (“punase mehe sündroom” või “punase kaela sündroom”) tekkega. Vankomütsiini tuleb manustada lahjendatud lahusena (2,5 kuni 5,0 mg/ml) aeglaselt, kiirusel mitte üle 10 mg/min ja vähemalt 60 minutit kestva infusioonina, vältimaks kiire infusiooniga seotud reaktsioonide teket. Infusiooni lõpetamisel mööduvad nimetatud reaktsioonid tavaliselt kohe.

Infusiooniga seotud reaktsioonide (hüpotensioon, nahaõhetus, erüteem, urtikaaria ja kihelus) esinemissagedus suureneb koos samaaegselt manustatavate anesteetikumide manustamisega (vt lõik 4.5). Seda saab vähendada, manustades vankomütsiini infusioonina vähemalt 60 minutit jooksul enne anesteesia sissejuhatust.

Manustamiskohaga seotud reaktsioonid Paljudel intravenoosset vankomütsiini saavatel patsientidel võivad tekkida valu ja tromboflebiit, mis võivad aeg-ajalt olla tõsised. Tromboflebiidi esinemissagedust ja raskust saab minimeerida, manustades ravimpreparaati aeglaselt, lahjendatud lahusena (vt lõik 4.2) ning vahetades regulaarselt infusioonikohti. Vankomütsiini intratekaalse, intralumbaarse ja intraventrikulaarse manustamistee kasutamise efektiivsus ja ohutus ei ole tõestatud.

Nefrotoksilisus Vankomütsiini tuleb kasutada ettevaatusega neerupuudulikkusega, sealhulgas anuuriaga patsientidel, kuna pikaajaliste kõrgete plasmakontsentratsioonide puhul on toksiliste toimete tekkevõimalus palju suurem. Kõrgete plasmakontsentratsioonide või pikaajalise ravi korral on toksilisuse risk suurenenud.

Regulaarne vankomütsiini plasmakontsentratsioonide kontrollimine on näidustatud suureannuselise ravi ja pikaajalise kasutamise korral, eeskätt neerufunktsiooni häirega või kuulmislangusega patsientidel, nagu ka nefro- või ototoksiliste ravimite samaaegsel kasutamisel (vt lõigud 4.2 ja 4.5).

Lapsed Praegu kehtivad intravenoosse manustamise soovitused lastel, eriti alla 12 aasta vanustel, võivad viia subterapeutiliste vankomütsiini tasemeteni märkimisväärsel arvul lastest. Samas ei ole korralikult hinnatud suuremate vankomütsiini annuste ohutust ja suuremaid annuseid kui 60 mg/kg/ööpäevas ei saa üldiselt soovitada.

Neerude ebaküpsuse ja vankomütsiini võimaliku seerumikontsentratsiooni suurenemise tõttu tuleb olla eriti ettevaatlik vankomütsiini kasutamisel enneaegsetel vastsündinutel ja väikelastel. Seetõttu tuleb

nende laste puhul hoolikalt jälgida vankomütsiini kontsentratsioone veres. Vankomütsiini ja anesteetikumide samaaegset kasutamist on seostatud erüteemi ja histamiinireaktsioonile sarnase nahaõhetuse tekkega lastel. Samaaegset nefrotoksiliste ravimite, nagu aminoglükosiidid, MSPVA-d (nt ibuprofeen ductus arteriosus’e sulgemiseks) või amfoteritsiin B, manustamist on seostatud ka suurenenud nefrotoksilisusega (vt lõik 4.5) ja seetõttu on näidustatud vankomütsiini seerumitasemete ja neerufunktsiooni sagedasem jälgimine.

Kasutamine eakatel Vanuse kasvuga loomuliku langenud glomerulaarfiltratsiooni tõttu võib vankomütsiini sisaldus seerumis suureneda, kui annust ei kohandata (vt lõik 4.2).

Koostoimed anesteetikumidega Vankomütsiin võib võimendada anesteesiast tingitud müokardi supressiooni. Anesteesia ajal peavad annused olema küllaldaselt lahjendatud ja aeglaselt manustatud lisaks südametöö hoolikale jälgimisele. Posturaalse kohandumise võimaldamiseks tuleb kehaasendi muutmine edasi lükata kuni infusiooni täieliku lõpetamiseni (vt lõik 4.5).

Pseudomembranoosne enterokoliit Raske püsiva kõhulahtisuse korral tuleb arvestada pseudomembranoosse enterokoliidi võimalusega, mis võib osutuda eluohtlikuks (vt lõik 4.8). Kõhulahtisusevastaseid ravimpreparaate ei tohi kasutada.

Superinfektsioon Vankomütsiini pikaaegne kasutamine võib põhjustada mittetundlike organismide ülekasvu. Seetõttu on vajalik patsienti hoolikalt jälgida. Kui ravi ajal tekib superinfektsioon, tuleb rakendada vastavaid meetmeid.

Rasked nahaga seotud kõrvaltoimed Vankomütsiini raviga seoses on teatatud rasketest nahaga seotud kõrvaltoimetest (severe cutaneous adverse reactions, SCAR), sealhulgas Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS), toksiline epidermaalne nekrolüüs (TEN), eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega ravimireaktsioon (drug reaction with eosinophilia and systemic symptoms, DRESS) ja äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (acute generalized exanthematous pustulosis, AGEP), mis võivad olla eluohtlikud või lõppeda surmaga (vt lõik 4.8). Enamasti tekkisid need reaktsioonid mõne päeva kuni kaheksa nädala jooksul pärast ravi alustamist vankomütsiiniga.

Ravimi määramisel tuleb patsiendile selgitada nähtusid ja sümptomeid ning jälgida teda hoolikalt nahareaktsioonide suhtes. Kui ilmuvad sellistele reaktsioonidele viitavad nähud ja sümptomid, peab ravi vankomütsiiniga kohe lõpetama ja kaaluma alternatiivset ravi. Kui patsiendil on tekkinud vankomütsiini ravi ajal SCAR, siis ei tohi tal ravi vankomütsiiniga enam kunagi taasalustada. Silma kahjustused Vankomütsiin ei ole registreeritud intrakameraalseks ega intravitreaalseks kasutamiseks, kaasa arvatud endoftalmiidi profülaktikaks. Pärast vankomütsiini intrakameraalset või intravitreaalset kasutamist kaeoperatsiooni ajal või järel on üksikjuhtudel esinenud hemorraagilist oklusiivset reetina vaskuliiti (HORV), sh püsivat nägemiskaotust.

Suukaudne manustamine Intravenoossel manustamisel ei ole vankomütsiin Clostridioides difficile infektsiooni ravis efektiivne. Selle näidustuse korral tuleb vankomütsiini manustada suukaudselt. Alla 1-aastastel lastel ei ole Clostridioides difficile kolonisatsiooni või toksiini suhtes testimine vajalik, sest asümptomaatilist kolonisatsiooni esineb väga tihti, erandiks on imikul esinev raske kõhulahtisus koos suure staasi riskiga: sellised seisundid on näiteks Hirschsprungi haigus, opereeritud anaalatreesia või teised rasked motoorikahäired. Alati tuleb uurida muu etioloogia suhtes ja Clostridioides difficile enterokoliit peab olema tõendatud.

Võimalik süsteemne imendumine

Soole limaskesta põletikulise haiguse või Clostridioides difficile poolt põhjustatud pseudomembranoosse koliidi korral võib imendumine soolest olla suurenenud. Neil patsientidel võib olla risk kõrvaltoimete tekkeks, eeskätt juhtudel kui kaasneb neerukahjustus. Mida raskem on neerukahjustus, seda suurem on risk kõrvaltoimete tekkeks vankomütsiini parenteraalsel manustamisel. Soole limaskesta põletikuga patsientidel peab jälgima vankomütsiini kontsentratsioone seerumis.

Nefrotoksilisus Olemasoleva neerufunktsiooni häirega või samaaegselt aminoglükosiide või teisi nefrotoksilisi ravimeid saavatel patsientidel peab perioodiliselt kontrollima neerufunktsiooni.

Ototoksilisus Ototoksilisuse riski vähendamiseks olemasoleva kuulmislangusega või samaaegselt ototoksilisi ravimeid, nt aminoglükosiidi saavatel patsientidel võib olla abi perioodilistest kuulmisfunktsiooni uuringutest.

Ravimikoostoimed soolemotoorikat pärssivate ravimite ja prootonpumba inhibiitoritega Soolemotoorikat pärssivaid aineid ei tohi kasutada ja prootonpumba inhibiitorite kasutamine tuleb üle vaadata.

Ravimresistentsete bakterite tekkimine Vankomütsiini suukaudsel kasutamisel suureneb võimalus vankomütsiini suhtes resistentsete Enterococci populatsioonide tekkimiseks seedetrakti. Seetõttu on soovitatav suukaudset vankomütsiini kasutada kaalutletult.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Vankomütsiini ja anesteetikumide samaaegset manustamist on seostatud erüteemi, histamiinireaktsioonile sarnase nahaõhetuse ja anafülaktoidsete reaktsioonide tekkega (vt lõik 4.4).

On teatatud, et infusiooniga seotud kõrvaltoimed tugevnevad, kui manustamine toimub samaaegselt anesteetikumidega. Infusiooniga kaasnevaid kõrvaltoimeid saab vähendada vankomütsiini manustamisega vähemalt 60 minuti jooksul enne anesteesia sissejuhatamist. Manustamisel anesteesia ajal tuleb annuseid lahjendada kontsentratsiooni 5 mg/ml või vähem ning manustada aeglaselt, koos samaaegse hoolika südamemonitooringuga. Asendimuutusi ei tohi teha enne, kui infusioon on lõppenud, et tagada posturaalne kohandumine. Teiste potentsiaalselt oto- või nefrotoksiliste ravimite nagu amfoteritsiin B, aminoglükosiidid, batsitratsiin, polümüksiin B, piperatsilliin/tasobaktaam, kolistiin, viomütsiin, tsisplatiin, lingudiureetikumid ja MSPVA-d, samaaegne või järjestikune süsteemne või paikne manustamine võib suurendada vankomütsiini toksilisust ja kui nende kasutamine on vajalik, siis tuleb rakendada ettevaatust ja vastavat jälgimist (vt lõik 4.4).

Suukaudne manustamine: tuleb kaaluda prootonpumba inhibiitorite ja motoorikat pärssivate ainete ärajätmist vastavalt kohalikule Clostridioides difficile infektsiooni ravijuhendile.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Teratoloogia uuringud on tehtud 5-kordse inimese annusega rottidel ja 3-kordse inimese annusega küülikutel. Nende puhul ei leitud tõendeid lootekahjustuste kohta vankomütsiini toimel. Kontrollitud kliinilises uuringus hinnati vankomütsiinvesinikkloriidi võimalikke ototoksilisi ja nefrotoksilisi toimeid imikutele ravimi manustamisel rasedatele tõsiste stafülokokkinfektsioonide raviks, mis raskendas ravimi intravenoosset kuritarvitamist. Vankomütsiinvesinikkloriidi leiti nabaväädi veres. Sensorineuraalset kuulmislangust ega nefrotoksilisust seoses vankomütsiiniga ei esinenud. Ühel imikul, kelle emale manustati vankomütsiini kolmandal trimestril, esines konduktiivne kuulmislangus, mis ei olnud seotud vankomütsiiniga. Kuna vankomütsiini manustati ainul teisel ja kolmandal

trimestril, siis ei ole teada, kas see võib loodet kahjustada. Vankomütsiini tohib raseduse ajal manustada üksnes juhul kui see on selgelt vajalik ja lootetoksilisuse riski minimeerimiseks tuleb hoolikalt jälgida ravimi kontsentratsioone veres. Samas on teatatud, et rasedad võivad terapeutilise seerumikontsentratsiooni saavutamiseks vajada oluliselt suuremaid vankomütsiini annuseid.

Imetamine Vankomütsiinvesinikkloriid eritub inimese rinnapiima. Vankomütsiini manustamisel imetavale emale tuleb rakendada ettevaatust. Ei ole tõenäoline, et rinnapiima saava lapseni jõuaks oluline kogus vankomütsiini seedetrakti kaudu.

Fertiilsus Puuduvad andmed vankomütsiinvesinikkloriidi mõju kohta loomade fertiilsusele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Vankomütsiin ei mõjuta või mõjutab ebaoluliselt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

4.8 Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte Vankomütsiinraviga seoses on teatatud rasketest nahaga seotud kõrvaltoimetest (SCAR), sealhulgas Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS), toksiline epidermaalne nekrolüüs (TEN), eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega ravimireaktsioon (DRESS) ja äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (AGEP) (vt lõik 4.4).

Kõige sagedasemateks kõrvaltoimeteks on flebiit, pseudoallergilised reaktsioonid ja ülakeha punetus („punase kaela sündroom“), mis on seotud vankomütsiini liiga kiire intravenoosse infusiooniga.

Parenteraalsete ravimvormide suukaudne kasutamine: vankomütsiini imendumine seedetraktist on ebaoluline, kuid soole limaskesta raske põletiku korral, eeskätt juhtudel kui kaasneb neerupuudulikkus, võivad esineda samad kõrvaltoimed nagu vankomütsiini parenteraalsel manustamisel.

Kõrvaltoimete nimekiri tabelis Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Järgnevad kõrvaltoimed on loetletud vastavalt MedDRA konventsioonile ja organsüsteemi klasside andmebaasile: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Organsüsteemi klass Sagedus Kõrvaltoimed Vere ja lümfisüsteemi häired: Harv Pöörduv neutropeenia, agranulotsütoos, eosinofiilia, trombotsütopeenia, pantsütopeenia. Teadmata Hemolüütiline aneemia Immuunsüsteemi häired: Harv Ülitundlikkusreaktsioonid, anafülaktilised reaktsioonid Kõrva ja labürindi kahjustused: Aeg-ajalt Mööduv või püsiv kuulmislangus Harv Peapööritus, tinnitus, pearinglus

Südame häired Väga harv Südameseiskus Teadmata Kounise sündroom

Vaskulaarsed häired: Sage Vererõhu langus Harv Vaskuliit Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired: Sage Düspnoe, striidor Seedetrakti häired: Harv Iiveldus Väga harv Pseudomembranoosne enterokoliit Teadmata Oksendamine, kõhulahtisus Maksa ja sapiteede häiretesse Sage Alaniini aminotransferaasi sisalduse suurenemine, aspartaadi aminotransferaasi sisalduse suurenemine Naha ja nahaaluskoe kahjustused: Sage Ülakeha punetus („punase mehe sündroom“), eksanteem ja limaskestapõletik, kihelus, urtikaaria Väga harv Eksfoliatiivne dermatiit, toksiline epidermaalne nekrolüüs (TEN), Stevensi- Johnsoni sündroom, lineaarne IgA bulloosne dermatiit Teadmata Eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega ravimreaktsioon (DRESS sündroom), AGEP (äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos) Neerude ja kuseteede häired: Sage Neerupuudulikkus, mis avaldub peamiselt kreatiniini ja uurea kontsentratsioonide suurenemisena seerumis Harv Interstitsiaalne nefriit, äge neerupuudulikkus Teadmata Äge tubulaarnekroos Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: Sage Flebiit, ülakeha ja näo punetus Harv Ravimist tingitud palavik, külmavärinad, rindkere- ja seljalihaste valulikkus ja spasmid

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus Pöörduv neutropeenia avaldub tavaliselt üks nädal või rohkem pärast intravenoosse ravi alustamist või pärast koguannuse manustamist, mis on suurem kui 25 g. Vankomütsiini infusiooni kiire manustamise ajal või lühikese aja vältel pärast seda võivad ilmneda anafülaktilised/anafülaktoidsed reaktsioonid, sealhulgas hingeldus. Reaktsioonid taanduvad manustamise lõpetamisel, üldiselt vahemikus 20 minutit kuni 2 tundi pärast ravimi manustamise lõpetamist. Vankomütsiini infusioon peab olema aeglane (vt lõigud 4.2 ja 4.4). Pärast intramuskulaarset süstet võib tekkida süstekoha nekroos.

Tinnitus, mis võib eelneda kurtuse tekkele, on ravi lõpetamise näidustuseks.

Ototoksilise toime teket on kirjeldatud peamiselt patsientidel, kes on saanud suuri annuseid või samaaegselt teisi ototoksilisi ravimeid (nagu aminoglükosiidid) või kellel on eelnevalt neerufunktsiooni langus või kuulmislangus.

Lapsed Ohutusprofiil on üldiselt ühesugune lastel ja täiskasvanutel. Lastel on kirjeldatud nefrotoksilisust, tavaliselt seoses teiste nefrotoksiliste ainetega nagu aminoglükosiidid.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Soovitav on sümptomaatiline ravi glomerulaarfiltratsiooni säilitamisega. Vankomütsiin elimineerub hemodialüüsi või peritoneaaldialüüsi teel verest halvasti. Amberlite XAD-4 vaiguga läbiviidud hemoperfusioonil on täheldatud piiratud kasu.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antibakteriaalsed ained süsteemseks kasutamiseks, antibakteriaalsed glükopeptiidid, ATC-kood: J01XA01 intravenoosseks kasutamiseks; kõhulahtisuse-, soolepõletiku- ja sooleinfektsioonivastased ained, antibiootikumid, ATC-kood: A07AA09 suukaudseks kasutamiseks

Toimemehhanism Vankomütsiin on tritsükliline glükopeptiidantibiootikum, mis inhibeerib tundlike bakterite rakuseina sünteesi, seondudes raku seina prekursor-ühikute kõrge afiinsusega D-alanüül-D-alaniin terminaalidega. Ravimil on aeglane bakteritsiidne toime jagunevatele mikroorganismidele. Lisaks kahjustab see bakteriraku membraani terviklikkust ja RNA sünteesi.

Farmakokineetika/farmakodünaamika suhe Vankomütsiinil on kontsentratsioonist sõltumatu toime, mille kontsentratsioonikõvera aluse pindala (AUC) ja sihtmärkorganismi minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIK) suhe on tõhususe peamiseks prognostiliseks parameetriks. In vitro uuringute, loomkatsete ja inimestel saadud piiratud andmete põhjal on leitud, et kliinilise efektiivsuse saavutamiseks peab FK/FD eesmärgina vankomütsiini AUC/MIK suhe olema 400. Selle eesmärgi saavutamiseks, kui MIK väärtused on >1,0 mg/l, on vajalikud annustamine ravivahemiku ülemises osas ning kõrged seerumi minimaalsed kontsentratsioonid (15...20 mg/l) (vt lõik 4.2).

Resistentsuse mehhanism Omandatud resistentsus glükopeptiidide suhtes on kõige sagedasem enterokokkide korral ja põhineb erinevate van geeni komplekside omandamisel ning D-alanüül-D-alaniini sihtmärgi muutmisel D- alanüül-D-laktaadiks või D-alanüül-D-seriiniks, mis seovad vankomütsiini halvasti. Mõnedes riikides on just enterokokkide puhul täheldatud resistentsuse suurenemist; eriti alarmeerivad on Enterococcus faecium’i multiresistentsed tüved. Harvadel juhtudel on van geeni leitud Staphylococcus aureus’es, kus muutused rakuseina ehituses annavad „keskmise“ tundlikkuse, mis on kõige sagedamini heterogeenne. Samuti on teatatud metitsilliin-resistentsetest staphylococcus’e tüvedest (MRSA), millel on vähenenud tundlikkus vankomütsiini suhtes. Vähenenud tundlikkuse või resistentsuse mehhanism vankomütsiinile Staphylococcus’e puhul ei ole hästi mõistetud. Selleks on vaja mitmeid geneetilisi elemente ja paljusid mutatsioone. Ristresistentsust vankomütsiini ja teiste antibiootikumide vahel ei esine. Ristresistentsus esineb teiste glükopeptiidantibiootikumidega (nt teikoplaniin). Sekundaarse resistentsuse teke ravi ajal on harv.

Sünergism Vankomütsiini kombinatsioonil aminoglükosiidantibiootikumiga on sünergistlik toime mitmete Staphylococcus aureus’e tüvede, mitte-enterokokiliste D-grupi streptokokkide, enterokokkide ja Viridans grupi streptokokkide puhul. Vankomütsiini kombinatsioonil tsefalosporiiniga on sünergistlik toime mõnede oksatsilliin-resistentsete Staphylococcus epidermidis’e tüvede vastu ning vankomütsiini kombinatsioonil rifampitsiiniga on sünergistlik toime Staphylococcus epidermidis’e vastu ja osaliselt sünergistlik toime mõnede Staphylococcus aureus’e tüvede vastu. Eelnev sünergismi testimine on kasulik, sest vankomütsiini kombineerimisel tsefalosporiiniga võib olla ka antagonistlik toime mõnede Staphylococcus epidermidis’e tüvede vastu ning rifampitsiiniga kombineerimisel mõnede Staphylococcus aureus’e tüvede vastu.

Patogeensete organismide isoleerimiseks ja tuvastamiseks ning nende tundlikkuse määramiseks vankomütsiini suhtes tuleb võtta proovimaterjal bakterikultuuri kasvatamiseks.

Tundlikkuse määramise murdepunktid Vankomütsiin toimib grampositiivsetesse bakteritesse, nagu stafülokokid, streptokokid, enterokokid, pneumokokid ja klostriidiumid. Gramnegatiivsed bakterid on resistentsed.

Omandatud resistentsuse levimus võib geograafiliselt ning ajaga teatud liikide suhtes varieeruda ning eriti raskete infektsioonide ravimisel on soovitav omada kohalikku teavet resistentsuse kohta. Kui kohalik teave resistentsuse kohta viitab ravimi kasulikkuse küsitavusele vähemalt mõnede infektsioonide puhul, tuleb vajadusel kaasata eksperte. Siinkohal esitatud informatsioon pakub vaid umbkaudseid juhiseid, kas mikroorganismid on vankomütsiini suhtes tundlikud või mitte.

Antimikroobse Tundlikkuse Euroopa Analüüsikomitee (European Committee on Antimicrobial Susceptibility Testing, EUCAST) määratud minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIK) murdepunktide väärtused on järgmised (versioon 10.0, kehtib alates 01.01.2020): Staphylococcus aureus1 ≤ 2 mg/l > 2 mg/l Koagulaasnegatiivsed stafülokokid1 ≤ 4 mg/l > 4 mg/l Enterococcus spp. ≤ 4 mg/l > 4 mg/l A, B, C ja G1 grupi streptokokid ≤ 2 mg/l > 2 mg/l Streptococcus pneumoniae1 ≤ 2 mg/l > 2 mg/l Grampositiivsed anaeroobid ≤ 2 mg/l > 2 mg/l Viridans grupi streptokokid1 ≤ 2 mg/l > 2 mg/l Clostridioides difficile2 ≤ 2 mg/l > 2 mg/l Corynebacterium spp. ≤ 2 mg/L > 2 mg/l 1 Mittetundlikke isolaate esineb harva või ei ole neist veel teatatud. Mis tahes sellise isolaadi identifitseerimisel ja antimikroobse tundlikkuse määramisel tuleb uuringut kinnitada ja isolaat tuleb saata referentlaborisse. 2 Murdepunktide aluseks on epidemioloogilised piirväärtused (ECOFF-d), mis kehtivad C. difficile infektsioonide suukaudsel ravimisel vankomütsiiniga. Puuduvad lõplikud kliinilised andmed MIK väärtuste seose kohta ravitulemustega.

Tavaliselt tundlikud liigid Grampositiivsed bakterid Enterococcus faecalis Staphylococcus aureus Metitsilliin-resistentne Staphylococcus aureus Koagulaasnegatiivsed stafülokokid Streptococcus spp. Streptococcus pneumoniae Enteroccocus spp. Staphylococcus spp.

Anaeroobsed liigid Clostridium spp., välja arvatud Clostridium innocuum Eubacterium spp. Peptostreptococcus spp.

Liigid, mille puhul võib omandatud resistentsus olla probleemiks Enterococcus faecium Loomupäraselt resistentsed

Kõik gramnegatiivsed bakterid

Grampositiivsed aeroobid Erysipelothrix rhusiopathiae

Heterofermentative Lactobacillus Leuconostoc spp Pediococcus spp. Anaeroobsed liigid Clostridium innocuum

Resistentsus vankomütsiini suhtes on erinevates haiglates erinev ja seetõttu tuleb asjakohase kohaliku teabe saamiseks pöörduda kohalikku mikrobioloogia laborisse.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Süsteemsete infektsioonide raviks manustatakse vankomütsiini intravenoosselt.

Normaalse neerufunktsiooniga patsientidel mitmete 1 g vankomütsiini (15 mg/kg) annuste intravenoossel infusioonil 60 minuti jooksul on ligikaudsed keskmised plasmakontsentratsioonid kohe, 2 tundi ja 11 tundi pärast infusiooni lõppu vastavalt 50…60 mg/l, 20…25 mg/l ja 5…10 mg/l. Pärast korduvate annuste manustamist on tase plasmas samasugune kui pärast üksikannuse manustamist. Suukaudselt manustatud vankomütsiin tavaliselt ei imendu vereringesse, kuid imendumine on võimalik pärast ravimi suukaudset manustamist (pseudomembranoosse) koliidiga patsientidele. See võib viia vankomütsiini kuhjumiseni kaasneva neeruhaigusega patsientide organismis.

Jaotumine Jaotusruumala on umbes 60 l/1,73 m2 kehapinna kohta. Vankomütsiini kontsentratsioonide puhul seerumis, mis on vahemikus 10 mg/l kuni 100 mg/ml, on ravimi seonduvus plasmavalkudega (mõõdetuna ultrafiltratsioonil) ligikaudu 30…55%.

Vankomütsiin difundeerub läbi platsenta ja jaotub nabaväädi veres. Põletikuvaba ajukelme puhul läbib vankomütsiin hematoentsefaalset barjääri üksnes vähesel määral.

Biotransformatsioon Vankomütsiin metaboliseerub väga vähesel määral. Pärast parenteraalset manustamist eritatakse vankomütsiin peaaegu täielikult mikrobioloogiliselt aktiivse vormina (ligikaudu 75…90% 24 tunni jooksul) glomerulaarfiltratsiooni teel neerude kaudu.

Eritumine Normaalse neerufunktsiooniga patsientidel on vankomütsiini eliminatsiooni poolväärtusaeg ligikaudu 4…6 tundi, lastel 2,2…3 tundi. Plasmakliirens on umbes 0,058 l/kg/h ja neerukliirens umbes 0,048 l/kg/h. Esimese 24 tunni jooksul eritub ligikaudu 80% manustatud vankomütsiini annusest glomerulaarfiltratsiooni teel uriiniga. Neerufunktsiooni kahjustus aeglustab vankomütsiini eritumist. Anuurilistel patsientidel on keskmine poolväärtusaeg ligikaudu 7,5 ööpäeva. Sellistel puhkudel on näidustatud plasmakontsentratsioonide jälgimine vankomütsiini ototoksilisuse tõttu.

Sapiga eritumine on ebaoluline (vähem kui 5% annusest). Kuigi vankomütsiini eliminatsioon verest hemodialüüsil või peritoneaaldialüüsil on ebaefektiivne, on teatatud vankomütsiini suurenenud kliirensist hemoperfusiooni ja hemofiltratsiooni korral.

Pärast suukaudset manustamist leitakse uriinist vaid väike osa ravimist. Vastukaaluks on roojas vankomütsiini kontsentratsioonid suured (> 3100 mg/kg annusega 2 g ööpäevas).

Lineaarsus/mitte-lineaarsus Vankomütsiini kontsentratsioon tavaliselt suureneb proportsionaalselt suureneva annusega. Mitmete annuste manustamisel on plasmakontsentratsioonid sarnased üksikannuse manustamise järgsele.

Omadused patsientide erirühmades

Neerukahjustus Vankomütsiini kliirens toimub peamiselt glomerulaarfiltratsiooni kaudu. Kahjustatud neerufunktsiooniga patsientidel on vankomütsiini lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud ja kogu keha kliirens on vähenenud. Seega tuleb optimaalne annus arvutada vastavalt lõigus 4.2 „Annustamine ja manustamisviis“ toodud annustamissoovitustele.

Maksakahjustus Maksakahjustusega patsientidel ei ole vankomütsiini farmakokineetika muutunud.

Rasedad Rasedatel võib terapeutilise seerumikontsentratsiooni saavutamiseks vaja minna märkimisväärselt suuremaid annuseid (vt lõik 4.6).

Ülekaalulised patsiendid Vankomütsiini jaotumine võib olla muutunud ülekaalulistel patsientidel jaotusruumala ja renaalse kliirensi suurenemise ning plasmavalkudega seondumise võimalike muutuste tõttu. Nendes alampopulatsioonides leiti kõrgemad vankomütsiini seerumikontsentratsioonid kui meessoost tervetel täiskasvanutel (vt lõik 4.2).

Lapsed Vankomütsiini farmakokineetika on näidanud laia individuaalset varieeruvust enneaegsetel ja ajalistel vastsündinutel. Pärast vankomütsiini intravenoosset manustamist vastsündinutele kõigub jaotusruumala vahemikus 0,38 kuni 0,97 l/kg, sarnaselt täiskasvanute väärtustele, kuid kliirens jääb vahemikku 0,63…1,4 ml/kg/min. Poolväärtusaeg jääb vahemikku 3,5…10 h ja on pikem kui täiskasvanutel, peegeldades tavalisi madalamaid kliirensi väärtuseid vastsündinutel.

Imikutel ja vanematel lastel kõigub jaotusruumala vahemikus 0,26…1,05 l/kg ning kliirens varieerub vahemikus 0,33…1,87 ml/kg/min.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Ehkki pikaajalisi loomkatseid kartsinogeense potentsiaali hindamiseks ei ole läbi viidud, ei ole tavapärastes laboritestides vankomütsiinil mutageenset potentsiaali näidatud. Lõplikke fertiilsusuuringuid ei ole tehtud.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Puuduvad

6.2 Sobimatus

Vankomütsiini lahusel on madal pH, mis võib teiste ainetega kokkusegamisel põhjustada keemilist või füüsikalist sobimatust. Tuleb vältida segamist leeliseliste lahustega. Iga parenteraalset lahust tuleb enne kasutamist sademe ja värvuse muutuse suhtes visuaalselt kontrollida.

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

Müügipakendis pulber: 2 aastat

Manustamiskõlblikuks muudetud kontsentraat: Intravenoosseks manustamiseks tuleb kontsentraat kohe pärast valmistamist edasi lahjendada.

Suukaudsel manustamisel on kontsentraadi keemilis-füüsikaline stabiilsus kasutamisel tõestatud 96 tunni jooksul temperatuuril 2 °C...8 °C.

Lahjendatud lahus Mikrobioloogilisest ja füsikokeemilistest seisukohast tuleb lahjendatud lahus kohe ära kasutada.

6.4 Säilitamise eritingimused

Müügipakendis pulber: Hoida temperatuuril kuni 25°C. Hoida viaal välispakendis, valguse eest kaitstult.

Manustamiskõlblikuks muudetud kontsentraat ja lahjendatud lahus: Säilitamistingimused pärast kontsentraadi manustamiskõlblikuks muutmist ja lahuse lahjendamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Värvitu I tüüpi 20 ml klaasviaal, millel on klorobutüülist, I tüüpi silikooniga kaetud punnkork ja roheline äratõmmatav alumiinium/polüpropüleen-kork. Pakendi suurused: 1 viaal, 10 x 1 viaal Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Pulber tuleb lahustada ja saadud kontsentraat tuleb seejärel enne manustamist edasi lahjendada.

Kontsentraadi manustamiskõlblikuks muutmine Lahustage ühe 1000 mg viaali sisu 20 ml steriilse süsteveega.

Manustamiskõlblikuks muudetud kontsentraadi välimus Selge osakestevaba lahus. Üks ml manustamiskõlblikuks muudetud kontsentraati sisaldab 50 mg vankomütsiinvesinikkloriidi.

Säilitamistingimused pärast kontsentraadi manustamiskõlblikuks muutmist vt lõik 6.3.

Intravenoosne manustamine Lõplikult lahjendatud infusioonilahuse valmistamine 50 mg/ml sisaldav manustamiskõlblikuks muudetud kontsentraat tuleb vahetult pärast valmistamist edasi lahjendada.

Sobivad lahustid on: 9 mg/ml (0,9%) naatriumkloriidi süstelahus, 50 mg/ml (5%) glükoosi süstelahus, 9 mg/ml (0,9%) naatriumkloriidi ja 50 mg/ml (5%) glükoosi süstelahus või Ringer-atsetaadi süstelahus.

Enne manustamist tuleb manustamiskõlblikuks muudetud ning lahjendatud lahuseid visuaalselt sademe ja värvimuutuse suhtes kontrollida. Kasutada võib ainult selget osakestevaba lahust.

Vahelduvinfusioon 1000 mg vsisaldavat manustamiskõlblikuks muudetud kontsentraati (50 mg/ml) tuleb kohe pärast lahustamist edasi lahjendada vähemalt 200 ml lahustiga.

Infusioonilahuse kontsentratsioon ei tohi ületada 5 mg/ml.

Soovitud annus tuleb manustada aeglaselt veenisisese infusiooni teel, mitte kiiremini kui 10 mg/minutis, vähemalt 60 minuti või isegi pikema aja vältel.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi lahjendamist vt lõik 6.3.

Suukaudne manustamine Kasutada võib 500 mg parenteraalseks manustamiseks mõeldud viaali sisu. Lahustatud kontsentraadi 2,5 ml alikvoot sisaldab 125 mg vankomütsiinvesinikkloriidi ja tuleb edasi lahjendada 5 ml veega, st 1 osa alikvooti tuleb lahjendada 2 osa veega. Lahjendatud lahust võib anda patsiendile juua või manustada nasogastraalsondi kaudu.

Maitse parandamiseks võib manustamisel lisada lahusele tavalisi maitsesiirupeid.

Hävitamine Viaalid on ainult ühekordseks kasutamiseks. Kasutamata jäänud ravim tuleb hävitada.

Kasutamata antibiootikumi lahuse jäägid ja kõik manustamisel kasutatud materjalid tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Fresenius Kabi Polska Sp.zo.o. Al. Jerozolimskie 134 02-305 Warszawa Poola

8. MÜÜGILOA NUMBER

733211

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 28.02.2011 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 11.11.2015

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Jaanuar 2026