RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Ultravist 623 mg/ml süste-/infusioonilahus Ultravist 769 mg/ml süste-/infusioonilahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks ml lahust sisaldab 623 mg või 769 mg jopromiidi (vastavalt 300 mg või 370 mg joodi). INN. Iopromidum Teadaolevat toimet omav abiaine: 1 ml sisaldab kuni 0,01109 mmol (vastab 0,2549 mg-le) naatriumi (vt lõik 4.4). Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahus

Ultravist on selge, värvitust kahvatukollase värvuseni lahus.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Ravim on ainult diagnostiliseks kasutamiseks.

Ultravist 623 mg/ml Kontrastsuse tõstmine kompuutertomograafial, arteriograafia ja venograafia (sealhulgas intraarteriaalne/intravenoosne digitaalne subtraktsioonangiograafia); intravenoosne urograafia, kehaõõnte kontrasteerimine (artrograafia), välja arvatud subarahnoidaalse ruumi uuringud. Kontrastainega mammograafia täiskasvanud naistel, tuvastamaks ja hindamaks teadaolevaid või kahtlustatavaid haiguskoldeid rinnanäärmetes; kasutatuna lisavõimalusena mammograafias (koos ultraheliuuringuga või ilma) või alternatiivina magnetresonantstomograafiale (MRT), kui MRT on vastunäidustatud või ei ole kättesaadav. Ultravist 769 mg/ml Kontrastsuse tõstmine kompuutertomograafial, arteriograafia ja venograafia (sealhulgas intraarteriaalne/intravenoosne digitaalne subtraktsioonangiograafia), angiokardiograafia; intravenoosne urograafia; kehaõõnte kontrasteerimine (artrograafia), välja arvatud subarahnoidaalse ruumi uuringud. Kontrastainega mammograafia täiskasvanud naistel, tuvastamaks ja hindamaks teadaolevaid või kahtlustatavaid haiguskoldeid rinnanäärmetes; kasutatuna lisavõimalusena mammograafias (koos ultraheliuuringuga või ilma) või alternatiivina magnetresonantstomograafiale (MRT), kui MRT on vastunäidustatud või ei ole kättesaadav.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

4.2.1 Üldine teave

Soojendamine enne kasutamist Kontrastaine soojendamine kehatemperatuurini enne manustamist muudab protseduuri paremini talutavaks ning tänu madalamale viskoossusele kontrastaine ka kergemini süstitavaks.

Lisateavet vt lõigust 6.6.

4.2.2 Annustamine intravaskulaarse kasutamise puhul

Annus kohandatakse vastavalt patsiendi vanusele, kehakaalule, kliinilise küsimuse asetusele ja uurimistehnikale.

Annused on soovitava iseloomuga ning on arvutatud keskmise annusena normaalse täiskasvanu kohta, kes kaalub 70 kg. Annused on antud üksiksüstena või kehakaalu kilogrammi (kg) kohta.

Annused kuni 1,5 g joodi kehakaalu kg kohta on üldiselt hästi talutavad.

Soovitatavad annused ühekordseks süsteks:

Konventsionaalne angiograafia Aordikaare angiograafia 50...80 ml Ultravist 623 mg/ml Selektiivne angiograafia 6...15 ml Ultravist 623 mg/ml

Torakaalne aortograafia 50...80 ml Ultravist 623 mg/ml või 769 mg/ml

Abdominaalne aortograafia 40...60 ml Ultravist 623 mg/ml

Arteriograafia: Ülajäsemed: 8...12 ml Ultravist 623 mg/ml Alajäsemed: 20...30 ml Ultravist 623 mg/ml

Angiokardiograafia: Südame vatsakesed 40...60 ml Ultravist 769 mg/ml Intrakoronaarne 5...8 ml Ultravist 769 mg/ml

Venograafia: Ülajäsemed 15...30 ml Ultravist 623 mg/ml Alajäsemed 30...60 ml Ultravist 623 mg/ml

Intravenoosne digitaalne subtraktsioonangiograafia (DSA)

30...60 ml Ultravist’i intravenoosse boolussüstena (süstekiirus: 8...12 ml/s v.cubitalisesse; 10...20 ml/s v. cavasse) on soovitatav vaid kere suurte veresoonte demonstreerimisel. Kontrastaine kontaktiaega veeni seinaga saab lühendada, kui kohe peale kontrastaine manustamist süstida uhtmiseks boolussüstena füsioloogilist lahust.

Täiskasvanud: 30...60 ml Ultravist’i. Intraarteriaalne DSA

Tavaliseks angiograafiaks kasutatavaid annuseid ja kontsentratsioone tuleb intraarteriaalse DSA korral vähendada.

Kompuutertomograafia (CT)

Kui vähegi võimalik, tuleb kontrastainet süstida intravenoosse boolussüstena, eelistatavalt injektori abil. Aeglaste skannerite jaoks soovitatakse poole koguannuse manustamist boolussüstena ja ülejäänud koguse manustamist 2...6 minuti jooksul, et tagada suhteliselt konstantne (kuigi mitte maksimaalne) kontrastaine kontsentratsioon veres.

Spiraalkompuutertomograafia üksik ja eriti mitme lõigu tehnika võimaldab kiiret andmete voo vastuvõttu ühe hingetõmbe ajal. Intravenoosse boolussüste (80...150 ml Ultravist 623 mg/ml) efekti optimeerimiseks huvipiirkonnas (piik, aeg ja kontrastsuse kestus) on tungivalt soovitatav kasutada injektorit.

• Kogu keha kompuutertomograafia

Kogu keha kompuutertomograafia korral sõltuvad vajalik kontrastaine kogus ja manustamise kiirus uuritavatest organitest, diagnostilise probleemi olemusest, eelkõige aga olemasolevast aparaadist (skanneerimise aeg ja kujutise reprodutseerimise aeg).

• Kraniaalne kompuutertomograafia

Täiskasvanud: Ultravist 623 mg/ml: 1,0...2,0 ml/kg kehakaalu kohta Ultravist 769 mg/ml: 1,0...1,5 ml/kg kehakaalu kohta

Kontrastainega mammograafia

Ultravist’i tuleb süstida intravenoosselt, eelistatavalt injektori abil. Mammograafia ülesvõtet alustada ligikaudu 2 minuti möödumisel kontrastaine manustamisest.

Täiskasvanud: Ultravist 623 mg/ml ja 769 mg/ml: 1,5 ml/kg kehakaalu kohta.

Intravenoosne urograafia

Lastele on ebaküpse nefroni füsioloogiliselt piiratud kontsentratsioonivõime tõttu vajalikud suhteliselt suured kontrastaine kogused.

Soovitatavad on järgmised annused:

Vastsündinud (< 1 kuu) 1,2 g I/kg = 4,0 ml/kg Ultravist 623 mg/ml

Imikud (1 kuu kuni 2 aastat) 1,0 g I/kg = 3,0 ml/kg Ultravist 623 mg/ml

Lapsed (2...11 aastat) 0,5 g I/kg = 1,5 ml/kg Ultravist 623 mg/ml

Teismelised ja täiskasvanud 0,3 g I/kg = 1,0 ml/kg Ultravist 623 mg/ml

Annuse suurendamine täiskasvanutel on võimalik juhul, kui see on vajalik erinäidustustel.

Salvestusajad

Kui on kinni peetud ülaltoodud annustamisest ning Ultravist’i on manustatud 1...2 minutit, muutub neeru parenhüüm tavaliselt kontrastseks 3...5 minutiga ning neeruvaagen koos kuseteedega 8...15 minuti jooksul pärast manustamise algust. Varasem aeg tuleb valida noorematele ning hilisem vanematele patsientidele.

Tavaliselt on soovitatav teha esimene salvestus 2...3 minutit pärast kontrastaine manustamist. Vastsündinute, imikute ja kahjustatud neerufunktsiooniga patsientide puhul võivad hilisemad salvestused parandada kuseteede nähtavust.

4.2.3 Annustamisjuhiseid kehaõõnsuste uuringuteks

Artrograafia, hüsterosalpingograafia ja ERCP (endoskoopiline retrograadne kolangiopankreatograafia) ajal tuleb kontrastaine süstetel rakendada fluoroskoopilist kontrolli.

Soovitatavad annused ühekordseks uuringuks: Annus sõltub vanusest, kehamassist, üldseisundist, kliinilise küsimuse asetusest, uurimistehnikast ja uuritavast piirkonnast. Annused on soovitava iseloomuga ning on arvutatud keskmise annusena normaalse täiskasvanu kohta.

Artrograafia: 5...15 ml Ultravist’i. ERCP: Annus sõltub üldjuhul kliinilise küsimuse asetusest ja uuritava piirkonna suurusest. Muu: Annus sõltub üldjuhul kliinilise küsimuse asetusest ja uuritava piirkonna suurusest.

4.2.4 Lisainfo patsientide erirühmade kohta

• Vastsündinud ( 1 kuu) ja väikelapsed (1 kuu...2 aastat)

Imikud (< 1 aasta) ja eriti vastsündinud on tundlikud elektrolüütide tasakaalu ja hemodünaamika muutustele. Seega tuleb erilist tähelepanu pöörata manustatava kontrastaine annusele, radioloogilise protseduuri läbiviimise tehnikale ning patsiendi seisundile.

• Eakad patsiendid (65-aastased ja vanemad)

Kliinilises uuringus ei täheldatud erinevusi jopromiidi farmakokineetikas eakate (üle 65-aastaste) ja nooremate patsientide vahel. Seetõttu ei ole eakatel annuse kohandamise kohta erilisi soovitusi v.a need, mida on kirjeldatud lõigus 4.2.2.

• Maksakahjustusega patsiendid

Kahjustunud maksafunktsioon ei mõjuta jopromiidi eliminatsiooni, kuna ainult 2% annusest eritub roojaga ja jopromiid ei metaboliseeru. Maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik.

• Neerukahjustusega patsiendid

Neerukahjustusega patsientidel pikeneb jopromiidi eliminatsioon, kuna jopromiid eritub peaaegu ainult muutumatul kujul neerude kaudu. Vähendamaks riski kontrastainest tingitud lisanduva neerukahjustuse tekkeks juba olemasoleva neerukahjustuse korral, tuleb neil patsientidel kasutada minimaalset võimalikku annust (vt ka lõigud 4.4 ja 5.2).

4.3 Vastunäidustused

Absoluutsed vastunäidustused Ultravist’i kasutamisele puuduvad.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

4.4.1 Kõigi näidustuste korral

• Ülitundlikkusreaktsioonid

Ultravist’i võib seostada anafülaktoidsete/ülitundlikkus- või teiste idiosünkraatiliste reaktsioonidega, mida iseloomustavad kardiovaskulaarsed, respiratoorsed ja kutaansed manifestatsioonid.

Võimalik on kergete kuni raskete allergiasarnaste reaktsioonide, sh šoki esinemine (vt lõik 4.8). Tavaliselt ilmnevad need reaktsioonid 30 minuti jooksul pärast kontrastaine manustamist, kuid esineda võib ka hilisreaktsioone (tunde või päevi hiljem).

Ülitundlikkusreaktsioonide esinemise risk on kõrgem, kui: ▪ patsiendil on eelnevalt esinenud ülitundlikkust mõne kontrastaine suhtes; ▪ patsiendil on esinenud bronhiaalastmat või allergiat.

Eriti hoolikalt tuleb riski/kasu suhet hinnata nende patsientide puhul, kellel on teadaolevalt ülitundlikkus Ultravist’i toimeaine või mõne selle abiaine suhtes, või kellel on eelnevalt esinenud ülitundlikkust mõne muu jodeeritud kontrastaine suhtes, sest neil patsientidel on kõrgenenud risk ülitundlikkusreaktsioonide (sh tõsiste reaktsioonide) tekkeks.

Sellised reaktsioonid on siiski ebaregulaarsed ning oma loomult ettearvamatud.

Beetablokaatoreid võtvad patsiendid võivad olla resistentsed ülitundlikkusreaktsioonide ravile beeta-agonistidega (vt ka lõik 4.5).

Kardiovaskulaarse haigusega patsiendid on enam ohustatud tõsiste või isegi fataalsete ülitundlikkusreaktsioonide suhtes.

Kontrastaine manustamise järgselt on soovitatav patsienti jälgida, sest esineb võimalus raskete ülitundlikkusreaktsioonide tekkeks.

Kõigi patsientide puhul on vajalik valmisolek esmaabimeetmete kasutuselevõtuks.

Premedikatsiooni kortikosteroididega tuleb kaaluda patsientide puhul, kellel on suurenenud risk ägedate allergialaadsete reaktsioonide tekkeks, ning esinenud mõõdukaid või tõsiseid ägedaid reaktsioone, astmat või ravi vajavat allergiat.

• Kilpnäärme düsfunktsioon

Teadaoleva või kahtlustatava hüpertüreoidismi või struumaga patsientidel tuleb enne kontrastaine manustamist hoolikalt kaaluda kasu/riski suhet, sest jodeeritud kontrastained võivad sellistel patsientidel esile kutsuda hüpertüreoidismi või türeotoksilise kriisi. Teadaoleva või kahtlustatava hüpertüreoidismiga patsientidel võib kaaluda kilpnäärme funktsiooni kontrollimist Ultravist’i manustamise eel ja/või ennetavate türeostaatiliste ravimite kasutamist.

Täiskasvanute ja laste vereanalüüsides on pärast jodeeritud kontrastaine manustamist teatatud hüpotüreoidismile või mööduvale kilpnäärme supressioonile viitavatest näitajatest. Enne jodeeritud kontrastaine manustamist tuleb teadaoleva või kahtlustatava kilpnäärmehaigusega patsientidel hinnata hüpotüreoidismi tekkeriski. Lapsed Pärast nii ühekordset kui ka korduvat kokkupuudet jodeeritud kontrastainega on alla 3-aastastel lastel teatatud kilpnäärme talitlushäirest, mis väljendus hüpotüreoidismi või mööduva kilpnäärme supressioonina. Esinemissagedus jäi vahemikku 1%...15%, sõltudes lapse vanusest ja joodi sisaldava kontrastaine annusest ning esinemine on sagedam vastsündinutel ja enneaegsetel imikutel. Ka vastsündinud võivad olla kontrastainega kokku puutunud ema raseduse ajal. Jodeeritud kontrastainest põhjustatud hüpotüreoidismi tekkeriski suurenemist seostatakse järgmiste teguritega: noor iga, väga madal sünnikaal, enneaegsus, kilpnäärme funktsiooni mõjutavate haigusseisundite esinemine, vastsündinute või laste intensiivravi osakonnas ravil viibimine ja kaasasündinud südamehaigused. Eriti ohustatud võivad olla kaasasündinud südamehaigusega lapsed, kuna vajavad sageli invasiivsete südameprotseduuride ajal kontrastainet suurtes annustes. Kilpnäärme alatalitlus varases eas võib olla kahjulik lapse kognitiivsele ja neuroloogilisele arengule ning vajada kilpnäärme hormoonasendusravi. Pärast jodeeritud kontrastainega kokkupuudet tuleb jälgida patsiendi

kilpnäärme funktsiooni sõltuvalt tema riskiteguritest, eriti tuleks seda teha vastsündinutel ja enneaegsetel imikutel.

• Rasked naha kõrvaltoimed

Seoses jopromiidi manustamisega on teatatud rasketest naha kõrvaltoimetest, sh Stevensi-Johnsoni sündroomi (SJS), toksilise epidermaalse nekrolüüsi (TEN), eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega ravimireaktsiooni (drug reaction with eosinophilia and systemic symptoms, DRESS) ning ägeda generaliseerunud eksanteemse pustuloosi (acute generalised exanthematous pustulosis, AGEP) tekkimisest, mis võivad olla eluohtlikud või lõppeda surmaga. Selliste kõrvaltoimete esinemissagedus ei ole teada. Patsiente tuleb teavitada selliste kõrvaltoimete nähtudest ja sümptomitest, samuti peab neid hoolikalt jälgima nahareaktsioonide tekke suhtes.

Lastel võib lööbe esmast avaldumist pidada ekslikult infektsiooniks. Kui lapsel tekivad lööbe- ja palavikunähud, peab arst arvestama võimalikku reaktsiooni jopromiidi suhtes.

Enamik sellistest kõrvaltoimetest tekkis 8 nädala jooksul (AGEP avaldus 1...12 päeva, DRESS 2...8 nädala ja SJS/TEN 5 päeva kuni 8 nädala jooksul).

Kui patsiendil on tekkinud jopromiidi kasutamise tagajärjel raske kõrvaltoime, nt SJS, TEN, AGEP või DRESS, ei tohi sellele patsiendile jopromiidi enam kunagi manustada.

• KNS häired

Kesknärvisüsteemi häiretega patsientidel võib olla Ultravist’i manustamisel kõrgem risk neuroloogiliste komplikatsioonide tekkeks. Neuroloogilisi komplikatsioone esineb sagedamini tserebraalangiograafia ja sellega seotud protseduuride puhul.

Seoses jopromiidi kasutamisega on teatatud entsefalopaatia tekkimisest (vt lõik 4.8). Kontrastaine kasutamisest põhjustatud entsefalopaatia võib avalduda neuroloogilise düsfunktsiooni nähtude ja sümptomitena nagu peavalu, nägemishäired, kortikaalne pimesus, segasusseisund, krambihood, koordinatsioonihäired, hemiparees, afaasia, teadvusekaotus, kooma ja ajuturse. Sümptomid tekivad tavaliselt minutite kuni tundide jooksul pärast jopromiidi manustamist ja taanduvad üldiselt päevade jooksul.

Ettevaatus on vajalik alanenud krambilävega patsientide puhul, nt eelnevalt esinenud krampide ja teatud samaaegselt võetavate ravimite korral.

Hematoentsefaalse barjääri läbilaskvust suurendavad ained soodustavad kontrastaine tungimist ajukoesse, mis võib viia KNS reaktsioonide, nt entsefalopaatia, tekkeni. Kui patsiendil kahtlustatakse kontrastainest põhjustatud entsefalopaatiat, tuleb alustada asjakohase raviga. Patsiendile ei tohi jopromiidi enam manustada.

• Hüdratsioon

Enne Ultravist’i intravaskulaarset manustamist tuleb kõigil patsientidel tagada piisav hüdratsioonitase (vt lõik 4.4 "Äge neerukahjustus"). Eriti oluline on see myeloma multiplex’i, diabetes mellitus’e, polüuuria, oliguuria, hüperurikeemia ning samuti ka vastsündinute, imikute, väikelaste ja vanurite korral.

Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel tuleb tagada piisav hüdratsioonitase. Siiski ei soovitata mõõduka neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (eGFR 30...59 ml/min/1,73 m²) profülaktilist intravenoosset hüdratsiooni rakendada, kuna selle ohutusalast kasu neerufunktsioonile ei ole kindlaks tehtud. Raske neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (eGFR < 30 ml/min/1,73 m²), kellel on kaasuvad südamehaigused, võib profülaktiline intravenoosne hüdratsioon põhjustada tõsiseid

kardiaalseid tüsistusi. Vt lõik 4.4 "Äge neerukahjustus" ja "Südame-veresoonkonna haigused" ning lõik 4.8.

• Ärevus

Väljendunud erutus, ärevus ja valu suurendavad kõrvaltoimete tekkeriski ning muudavad kontrastainega seotud reaktsioone intensiivsemateks. Sellistel patsientidel tuleb püüda vähendada ärevust.

• Eelnev testimine

Tundlikkuse testimist kontrastaine väikese annusega pole soovitatav läbi viia, kuna sel puudub ennetav väärtus. Tundlikkuse testid on vahel põhjustanud tõsiseid ning isegi fataalseid ülitundlikkusreaktsioone.

4.4.2 Intravaskulaarne kasutamine

• Äge neerukahjustus

Ultravist’i intravaskulaarse manustamise järgselt võib esineda kontrastaine kasutamisest põhjustatud ägedat neerukahjustust (post-contrast acute kidney injury, PC-AKI), mis väljendub mööduva neerufunktsiooni kahjustusena. Mõnedel juhtudel võib esineda ägedat neerupuudulikkust.

Riskifaktoriteks on nt:

• eelnev neerupuudulikkus (vt lõik 4.2 "Neerukahjustusega patsiendid");
• dehüdratsioon (vt lõik 4.4 "Hüdratsioon");
• suhkurtõbi;
• myeloma multiplex/paraproteineemia;
• korduvate ja/või suurte Ultravist’i annuste manustamine.

Risk PC-AKI tekkeks on suurenenud mõõduka kuni raske (eGFR 44…30 ml/min/1,73 m2) või raske neerufunktsiooni kahjustusega (eGFR < 30 ml/min/1,73 m2) patsientidel kontrastaine intraarteriaalsel manustamisel esmase neeruekspositsiooniga. Risk PC-AKI tekkeks on suurenenud raske neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (eGFR < 30 ml/min/1,73 m2) kontrastaine intravenoossel või intraarteriaalsel manustamisel teisese neeruekspositsiooniga (vt lõik 4.4 "Hüdratsioon").

Dialüüsi saavatel patsientidel, kelle neerufunktsioon ei ole säilinud, võib Ultravist’iga radioloogilisi uuringuid teha, kuna jodeeritud kontrastaine on dialüüsitav.

• Südame-veresoonkonna haigused

Raske südamehaiguse või südamepärgarteritõvega patsientidel on kõrgem risk kliiniliselt oluliste hemodünaamika muutuste ja arütmia tekkeks. Südamepuudulikkusega patsientidel võib Ultravist’i intravaskulaarne manustamine põhjustada kopsuturse tekkimist.

• Feokromotsütoom

Feokromotsütoomiga patsientidel võib olla suurem risk hüpertensiivse kriisi tekkimiseks.

• Myasthenia gravis

Myasthenia gravis’e sümptomid võivad Ultravist’i mõjul ägeneda.

• Trombemboolia

Mitteioonsete röntgenkontrastainete bioloogiline aktiivsus on väiksem kui ioonsetel röntgenkontrastainetel. Oluliselt nõrgem on ka nende antikoagulatiivne toime in vitro. Lisaks kontrastainele võivad trombemboolsete seisundite tekkele kaasa aidata mitmed faktorid k.a protseduuri pikkus, süstete arv, kateetri ja süstla materjal, varjatud haigusseisund ja koosmanustatavad ravimid. Seetõttu tuleb vaskulaarse kateteriseerimise teostamisel sellest teadlik olla ja angiograafilistel uuringutel mitteioonsete röntgenkontrastainetega pöörata erilist tähelepanu sellele, et kasutatavat kateetrit uhutaks sageli läbi füsioloogilise soolalahusega (võimalusel koos hepariiniga) ning et protseduuri kestus oleks võimalikult lühike, et vähendada protseduuriga seotud tromboosi ja emboolia riski.

• Kontrastainega mammograafia

Kontrastainega mammograafias on patsiendi kokkupuude ioniseeriva kiirgusega suurem kui tavamammograafia puhul. Kiirgusdoos sõltub rinnanäärmekoe tihedusest, kasutatava mammograafi tüübist ja seadistustest. Mammograafia uuringust saadav kiirgusdoos jääb siiski alla rahvusvahelistes juhistes toodud piiri (alla 3 mGy).

Teave abiainete kohta Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi annuses (põhineb 70 kg kaaluva patsiendi keskmisel annusel), see tähendab põhimõtteliselt “naatriumivaba”.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Biguaniidid (metformiin): ägeda neerupuudulikkusega või raske kroonilise neeruhaigusega patsientidel võib biguaniidide eliminatsioon olla vähenenud, mis võib viia biguaniidide kumulatsiooni ning laktatsidoosi tekkeni. Metformiiniga ravi saavatel patsientidel (eriti eelneva neerukahjustuse esinemisel) on suurenenud risk laktatsidoosi tekkeks, kuna Ultravist’i manustamine võib põhjustada/süvendada neerufunktsioooni kahjustust (vt lõik 4.4 alalõigud „Intravaskulaarne kasutamine“ ja „Äge neerukahjustus“). Neerufunktsiooni hindamise alusel tuleb kaaluda metformiini manustamise katkestamist.

Interleukiin 2: eelnevat ravi interleukiin 2-ga (kuni mitu nädalat) seostatakse suurenenud hilisreaktsioonide esinemise riskiga Ultravist’i manustamise järgselt.

Radioisotoobid: vähenenud siduvusvõime tõttu radioisotoopide suhtes võib kilpnäärme kahjustuste diagnoosimine ja ravi türeotroopsete radioisotoopidega olla takistatud kuni mitu nädalat pärast Ultravist’i manustamist.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Adekvaatseid kontrolliga uuringuid rasedatel ei ole läbi viidud. Mitteioonse kontrastaine kasutamise turvalisust rasedatel patsientidel ei ole piisavalt tõestatud. Kuna raseduse ajal on soovitatav vältida igasugust kiirguskoormust, siis juba ainuüksi sel põhjusel tuleb iga kord tõsiselt kaaluda röntgenuuringust (kas kontrastainega või ilma) saadavat kasu, kõrvutades seda uuringust tulenevate võimalike tagajärgedega.

Loomkatsed ei näita kahjulikku toimet rasedusele, embrüo/loote arengule, sünnitusele või postnataalsele arengule jopromiidi diagnostilise kasutamise järgselt inimestel.

Imetamine Ultravist’ i ohutusest rinnapiimatoidul olevatele imikutele ei ole uuringuid läbi viidud. Kontrastaine eritub rinnapiimaga väga väikeses koguses ning ei kujuta tõenäoliselt ohtu imikule (vt ka lõik 4.4 „Kilpnäärme düsfunktsioon“).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ei ole teada.

4.8 Kõrvaltoimed

Ultravist’i ohutusprofiil põhineb enam kui 3900 patsiendiga läbi viidud turuletuleku eelsete ja enam kui 74 000 patsienti kaasanud turuletuleku järgsete uuringute andmetel, samuti spontaansetel kõrvaltoime teatistel ning kirjanduse andmetel.

Kõige sagedasemad kõrvaltoimed (≥ 4%) Ultravist’i kasutamisel on peavalu, iiveldus ja vasodilatatsioon. Kõige tõsisemad kõrvaltoimed Ultravist’i kasutamisel on: anafülaktoidne šokk, hingamisseiskus, bronhospasm, kõriturse, neeluturse, astma, kooma, ajuinfarkt, insult, ajuturse, krambid, arütmia, südameseiskus, müokardi isheemia, müokardi infarkt, südamepuudulikkus, bradükardia, tsüanoos, hüpotensioon, šokk, düspnoe, kopsuturse, hingamispuudulikkus ja aspiratsioon.

Allolevas tabelis on ära toodud Ultravist’i kasutamisel esinenud kõrvaltoimed, mis on klassifitseeritud organsüsteemi klasside järgi (MedDRA versioon 13.0). Kindla kõrvaltoime, selle sünonüümide ja seotud seisundite kirjeldamiseks on kasutatud kõige sobivamat MedDRA terminit.

Kliinilistes uuringutes esinenud kõrvaltoimed on klassifitseeritud esinemissageduste järgi järgnevalt: sage ( 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt ( 1/1000 kuni < 1/100), harv ( 1/10 000 kuni < 1/1000). Turuletuleku järgselt teatatud kõrvaltoimed ja mille esinemissagedust ei saa hinnata, on ära toodud tulbas „Teadmata“.

Tabel 1. Ultravist’i kasutanud patsientidel kliinilistes uuringutes või turuletuleku järgselt esinenud kõrvaltoimed Organsüsteemi Sage Aeg-ajalt Harv Teadmata klass Immuunsüsteemi Ülitundlikkus/ häired anafülaktoidsed Endokriin- Türeotoksiline kriis, süsteemi häired kilpnäärme häired Psühhiaatrilised Ärevus häired Närvisüsteemi Peapööritus, Vasovagaalne Kooma*, häired peavalu, reaktsioon, ajuisheemia/

Organsüsteemi Sage Aeg-ajalt Harv Teadmata klass maitsetundlikkuse segasusseisund, ajutursea*, krambid*, häired rahutus, mööduv kortikaalne Silma Hägune/ kahjustused kahjustatud nägemine Kõrva ja Kuulmishäired labürindi kahjustused Südame häired Valu/ Arütmia* Südameseiskus*, Müokardiinfarkt*, ebamugavustunne müokardi isheemia*, südame- rinnus südamepekslemine puudulikkus*, Vaskulaarsed Hüpertensioon, Hüpotensioon* Šokk*, häired vasodilatatsioon trombembooliaa, Respiratoorsed, Düspnoe* Kopsuturse*, rindkere ja hingamis- mediastiinumi puudulikkus*, häired aspiratsioon* Seedetrakti Oksendamine, Kõhuvalu Düsfaagia, häired iiveldus süljenäärmete Naha ja Bulloossed seisundid nahaaluskoe (nt Stevensi- kahjustused Johnsoni või Lyelli Lihaste, luustiku Ekstravasatsiooni ja sidekoe korral esinev kahjustused kompartment- Neerude ja Neerufunktsiooni kuseteede häired kahjustusa, äge Üldised häired ja Valu, erinevad Turse Halb enesetunne, manustamiskoha süstekoha külmavärinad, reaktsioonid reaktsioonid (nt kahvatus

Organsüsteemi Sage Aeg-ajalt Harv Teadmata klass valu, kuumatunne§, turse§, põletik§ ja ekstravasatsiooni korral esinev pehmete kudede kahjustus§), kuumatunne Uuringud Kehatemperatuuri * teatatud on eluohtlikest ja/või surmaga lõppenud juhtudest. a ainult intravaskulaarse manustamise puhul. § teatatud turuletuleku järgsel perioodil (esinemissagedus teadmata). Lisaks eelmainitud kõrvaltoimetele võib ERCP puhul esineda järgnevaid kõrvaltoimeid: kõhunäärme ensüümide taseme tõus ja pankreatiit (esinemissagedus teadmata). Müelograafia ja kehaõõnte uuringute korral ilmneb enamik kõrvaltoimetest mõni tund pärast manustamist.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Ägeda toksilisuse uuringutel loomadel selgus, et Ultravist’i manustamisega ei kaasne ägeda intoksikatsiooni ohtu.

• Intravaskulaarne üleannustamine

Sümptomite hulka võivad kuuluda vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu häired, neerupuudulikkus, kardiovaskulaarsed ja pulmonaalsed komplikatsioonid. Tahtmatu intravaskulaarse üleannustamise puhul on soovitatav jälgida vedeliku ja elektrolüütide taset ning neerufunktsiooni. Üleannustamise korral peaks ravi seisnema elutähtsate funktsioonide toetamises. Ultravist on dialüüsitav (vt lõik 5.2).

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: vesilahustuvad nefrotroopsed madalosmolaarsed röntgenkontrastained. ATC kood: V08AB05 Ultravist’is sisalduv kontrasti andev aine on jopromiid – mitteioonne, vesilahustuv, trijodineeritud isoftaalhappe derivaat molekulmassiga 791,12, milles kindlalt seotud jood neelab röntgenikiirgust. Jopromiidi süste järgselt muutuvad nähtavaks veresooned või kehaõõnsused, mida kontrastaine läbib, võimaldades seesmiste struktuuride radiograafilist visualisatsiooni, kuni märkimisväärse lahjenduse saabumiseni.

Füüsikalis-keemilised näitajad Ultravist süstelahuse füüsikalis-keemilised omadused alltoodud kontsentratsioonidel on järgmised:

Joodi kontsentratsioon (mg/ml) 300 370 Osmolaalsus 37 °C juures (Osm/kg H O) 0,59 0,77 Viskoossus (mPa·s) 20 °C juures 8,9 22,0 37 °C juures 4,7 10,0 Tihedus (g/ml) 20 °C juures 1,328 1,409 37 °C juures 1,322 1,399 pH 6,5...8,0 6,5...8,0

Kontrastainega mammograafia (contrast-enhanced mammography, CEM) Üheksa uuringut (kokku 1531 patsienti) keskendusid jopromiidi diagnostiliste tulemuste hindamisele mammograafias. Kahtlustatavate haiguskollete hindamise uuringutes oli CEM-i tundlikkus vahemikus 96,9%…100% ja spetsiifilisus vahemikus 69,7%…87%, digitaalse mammograafia puhul oli tundlikkus 96,9% ja spetsiifilisus 42,0%. Uuringutes, milles hinnati CEM-i täpsust võrreldes teiste diagnostiliste meetoditega, näitas CEM 100% tundlikkust ja 100% negatiivset ennustavat väärtust võrreldes MRT-ga (vastavad näitajad 93% ja 65%; p = 0,04 ja p < 0,001). Võrrelduna digitaalse mammograafiaga (full field digital mammography, FFDM), mis oli kombineeritud ultraheliuuringuga oli CEM-i tundlikkus 92,3% (vs 89,8%; p < 0,05), positiivne ennustav väärtus 93% (vs 88,7%; p < 0,01) ja täpsus 90,2% (vs 87%; p < 0,05). MRT vastunäidustusega patsientidel olid nii mammograafia kui ka CEM-i abil määratletud klassifikatsioonid suures osas vastavuses histopatoloogilise klassifikatsiooniga. CEM-i tundlikkus oli 98,8% ja spetsiifilisus 54,55%; mammograafia puhul olid vastavad näitajad 89,16% ja 36,36%. Rinnanäärmevähi operatsioonieelse hindamise/staadiumi uuringutes oli CEM-i tundlikkus 93%, spetsiifilisus 98%, positiivne ennustav väärtus 90%, negatiivne ennustav väärtus 98% ja täpsus 97%. 18,4% juhtudest muudeti CEM uuringu tulemusena kirurgilist plaani.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Jopromiid käitub organismis sarnaselt teistele suure hüdrofiilsusega, bioloogiliselt inertsetele, neerude kaudu erituvatele ainetele (nt mannitool või inuliin).

Imendumine ja jaotumine Intravenoosse manustamise järgselt väheneb jopromiidi plasmakontsentratsioon kiiresti tänu kiirele jaotumisele rakuvälises ruumis ja sellele järgnevale eritumisele. Tasakaaluseisundis on jopromiidi jaotusruumala ligikaudu 16 l, mis vastab enam-vähem rakuvälise ruumi mahule.

Seondumine plasmavalkudega on vähene (ligikaudu 1%). Puuduvad viited selle kohta, et jopromiid läbiks kahjustamata hematoentsefaalbarjääri. Loomkatsetes läbis platsentaarbarjääri vaid väike kogus ainet (küülikute loodetes määrati ≤ 0,3% annusest).

Manustamisel ERCP käigus sapi- ja/või kõhunäärmejuhasse imenduvad jodeeritud kontrastained süsteemselt, saavutades maksimaalse plasmakontsentratsiooni 1…4 tundi pärast manustamist. Maksimaalsed seerumi joodi tasemed pärast keskmise annuse 7,3 g joodi manustamist olid ligikaudu 40 korda madalamad võrrelduna sarnase annuse intravenoosse manustamise järgselt saavutatud maksimaalsete tasemetega.

Biotransformatsioon Jopromiid ei metaboliseeru.

Eritumine Jopromiidi eritumise lõplik poolväärtusaeg on olenemata annusest ligikaudu 2 tundi. Testitud annuste juures oli jopromiidi keskmine kogukliirens 106±12 ml/min, mis on sarnane renaalse kliirensiga 102±15 ml/min. Seega eritub jopromiid peaaegu täielikult neerude kaudu. Ainult ligikaudu 2% manustatud annusest eritub väljaheitega 3 päeva jooksul. Pärast intravenoosset manustamist eritub 3 tunni jooksul ligikaudu 60% annusest uriiniga. 12 tunni jooksul oli eritunud ligikaudu 93% annusest, peaaegu täielik eritumine toimub 24 tunni jooksul. ERCP käigus sapi- ja/või kõhunäärmejuhasse manustamise järgselt langesid joodi kontsentratsioonid uriinis manustamiseelsetele tasemetele 7 päeva jooksul.

Lineaarsus/mittelineaarsus Jopromiidi farmakokineetilised parameetrid inimesel muutuvad proportsionaalselt annusega (nt C , AUC) või on annusest sõltumatud (nt V , t ).

• Omadused patsientide erirühmadel

Eakad (65-aastased ja vanemad) Keskealistel (49…64-aastased) ja eakatel (65…70-aastased) ilma olulise neerufunktsiooni kahjustuseta patsientidel oli plasma kogukliirens vahemikus 74…114 ml/min (keskealiste grupp, keskmine väärtus 102 ml/min) ja 72…110 ml/min (eakate grupp, keskmine väärtus 89 ml/min). See on ainult pisut vähem tervetel noortel mõõdetud väärtustest (88…138 ml/min, keskmine 106 ml/min). Individuaalsed eliminatsiooni poolväärtusajad olid vastavalt 1,9…2,9 tundi ja 1,5…2,7 tundi. Lõplikud poolväärtusajad on sarnased noortel tervetel vabatahtlikel mõõdetud väärtustega - 1,4…2,1 tundi. Väiksed erinevused tulenevad east tingitud füsioloogilisest glomerulaarfiltratsiooni vähenemisest.

Lapsed Jopromiidi farmakokineetikat ei ole lastel uuritud (vt lõik 4.2).

Neerupuudulikkusega patsiendid Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel on glomerulaarfiltratsiooni vähenemise tõttu jopromiidi plasma poolväärtusaeg pikenenud.

Kerge ja mõõduka neerukahjustusega patsientidel (80 > CL > 30 ml/min/1,73 m2) vähenes plasma kliirens 49,4 ml/min/1,73m2–ni (CV = 53%), raske neerufunktsiooni kahjustusega dialüüsist mittesõltuvatel patsientidel (CL = 30…10 ml/min/1,73 m2) oli vastav näitaja 18,1 ml/min/1,73 m2 (CV = 30%). Kerge ja mõõduka neerukahjustusega patsientidel (80 ≥ CL > 30 ml/min/1,73 m2) on keskmine lõplik poolväärtusaeg 6,1 tundi (CV = 43%), raske neerufunktsiooni kahjustusega dialüüsist mittesõltuvatel patsientidel (CL = 30…10 ml/min/1,73 m2) oli vastav näitaja 11,6 tundi (CV = 49%). 6 tundi pärast manustamist oli kerge ja mõõduka neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel eritunud uriiniga 38% annusest, raske neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel 26% annusest. Tervetel vabatahtlikel oli vastav näitaja üle 83%. 24 tunni jooksul pärast manustamist oli kerge ja mõõduka neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel eritunud uriiniga 60% annusest, raske neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel 51% annusest. Tervetel vabatahtlikel oli vastav näitaja üle 95%. Jopromiidi saab elimineerida hemodialüüsi teel. 3-tunnise hemodialüüsi seansi ajal eemaldatakse ligikaudu 60% jopromiidi annusest. Maksakahjustusega patsiendid Kahjustunud maksafunktsioon ei muuda jopromiidi eritumist, kuna vaid ligikaudu 2% manustatud annusest eritub roojaga.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ja reproduktsioonitoksilisuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

• Süsteemne toksilisus

Süsteemsed taluvuskatsed, mille käigus manustati iga päev kontrastainet intravenoosselt ja iga nädal intratekaalselt, ei andnud resultaate, mis räägiksid Ultravist’i diagnostilise annuse kasutamise vastu inimesel.

• Genotoksiline potentsiaal, tumorigeensus

Genotoksilise toime uuringutes (geeni-, kromosoomi- ja genoomi mutatsiooni testid) ei leitud Ultravist’i mutageenset efekti ei in vitro, ega ka in vivo.

Genotoksilise potentsiaali puudumise tõttu ning arvestades metaboolse stabiilsuse, farmakokineetika ja toksilise efekti puudumisega kiirelt kasvavale koele, puudub Ultravist’il tumorigeenne toime inimestele peale ühekordset manustamist.

• Paikne taluvus ja kontaktsensibiliseeriv potentsiaal

Uuringud lokaalse taluvuse suhtes viitasid pärast ühekordset ja mitmekordset intravenoosset ja ühekordset intraarteriaalset, intramuskulaarset, paravenoosset, intarperitoneaalset, intratekaalset ja konjunktivaalset manustamist sellele, et kahjustav toime inimese veresoonte, paravenoosse koe, subarahnoidaalse ruumi või inimese limaskesta suhtes on olematu või vähene.

Uuringud kontaktsensibiliseeriva toime osas ei näidanud sellise toime võimalust.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

kaltsiumdinaatriumedetaat vesinikkloriidhape (pH reguleerimiseks) naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks) trometamool süstevesi

6.2 Sobimatus

Võimaliku sobimatuse ärahoidmiseks ei tohi Ultravist’i teiste ravimitega segada.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

10 tundi pärast sisepakendi esmast avamist.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida valguse ja ioniseeriva kiirguse eest kaitstult. Hoida temperatuuril kuni 30 °C.

Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Süsteviaal - I tüüpi klaas Pudel - II tüüpi klaas Kummikork: klorobutüül- või bromobutüülkummi, hall

Pakendi suurused:

Ultravist 623 mg/ml

• viaalid 10x10 ml, 10x20 ml;
• pudelid 10x50 ml, 10x100 ml, 10x200 ml, 1x500 ml, 8x500 ml.

Ultravist 769 mg/ml

• pudelid 10x50 ml, 10x100 ml, 1x200 ml, 10x200 ml, 1x500 ml, 8x500 ml.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Enne kasutamist tuleb Ultravist’i soojendada kehatemperatuurini.

• Visuaalne kontroll

Ultravist on selge, värvitust kahvatukollase värvuseni lahus. Kontrastainet tuleb enne kasutamist visuaalselt kontrollida ning värvimuutuse, sademe (k.a kristallid) või defektse sisepakendi esinemise korral ei tohi seda kasutada. Kuna Ultravist on kõrge kontsentratsiooniga lahus, võib väga harva esineda kristallisatsiooni (piimjas-hägune välimus ja/või sade põhjas või hõljuvad kristallid).

• Viaalid

Kontrastainet ei tohi süstlasse tõmmata või infusioonisüsteemi külge kinnitada varem, kui vahetult enne uuringu algust. Kummikorki tohib läbida vaid ühe korra, et ära hoida mikroreostuse sattumist kontrastaine lahusesse. Kontrastaine väljutamiseks on soovitatav kasutada pika otsaga maksimaalselt 18 G diameetriga kanüüli (lateraalse avaga, nt Nocore-Admix kanüül). Kontrastaine, mida ei kasutatud ära ühe protseduuri jooksul ühel patsiendil, tuleb hävitada.

• Pudelid (ainult intravaskulaarseks manustamiseks)

Järgnev kehtib kontrastaine mitmekordse eemaldamise kohta 200 ml või suuremast mahutist:

Kasutada tuleb spetsiaalseid vahendeid. Pudeli kummikorki tohib läbida vaid ühe korra, et ära hoida mikroreostuse sattumist kontrastaine lahusesse. Kontrastaine steriilsuse tagamiseks tuleb selle manustamiseks kasutada automaatinjektorit või mõnda muud heakskiidetud protseduuri. Rist-saastumise vältimiseks tuleb pärast igat protseduuri vahetada infusioonisüsteem. Ühendusvoolikud ja kõik injektorsüsteemi ühekordselt kasutatavad osad tuleb hävitada, kui infusioonipudel on tühi või kui pakendi esmasest avamisest on möödunud 10 tundi. Arvesse tuleb võtta kõiki aparatuuri tootjate nõudeid. Avatud pakendites kasutamata Ultravist tuleb pärast 10 tunni möödumist pakendi esmasest avamisest hävitada.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Bayer AG Kaiser-Wilhelm-Allee 1

51373 Leverkusen Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBRID

Ultravist 623 mg/ml: 082594 Ultravist 769 mg/ml: 070094

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 10.11.1994 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 15.09.2014

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

August 2026