RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Telmisartaan Amarox 20 mg tabletid Telmisartaan Amarox 40 mg tabletid Telmisartaan Amarox 80 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Telmisartaan Amarox 20 mg tabletid Üks tablett sisaldab 20 mg telmisartaani.

Telmisartaan Amarox 40 mg tabletid Üks tablett sisaldab 40 mg telmisartaani.

Telmisartaan Amarox 80 mg tableted Üks tablett sisaldab 80 mg telmisartaani.

INN: Telmisartanum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tablett.

Telmisartaan Amarox 20 mg tabletid Valged kuni kahvatuvalged, ligikaudu 7,1 mm läbimõõduga, ümmargused, lamedad, kaldservadega tabletid, mille ühel küljel on pimetrükis „H” ja teisel küljel „162”.

Telmisartaan Amarox 40 mg tabletid Valged kuni kahvatuvalged, ligikaudu 12,1 x 5,9 mm läbimõõduga, ovaalse kujuga, kaksikkumerad tabletid, mille ühel küljel on pimetrükis „H” ja teisel küljel „163”. Telmisartaan Amarox 80 mg tableted Valged kuni kahvatuvalged, ligikaudu 16,3 x 8,0 mm läbimõõduga, ovaalse kujuga, kaksikkumerad tabletid, mille ühel küljel on pimetrükis „H” ja teisel küljel „164”.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Essentsiaalse hüpertensiooni ravi täiskasvanutel.

Kardiovaskulaarse haigestumuse vähendamine täiskasvanutel, kellel esineb:

• väljendudnud aterotrombootiline kardiovaskulaarne haigus (anamneesis südame isheemiatõbi, ajuinfarkt või perifeersete arterite haigus) või
• 2. tüüpi suhkurtõbi dokumenteeritud sihtorgani kahjustusega.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Essentsiaalse hüpertensiooni ravi Tavaline efektiivne annus on 40 mg üks kord ööpäevas. Mõnel patsiendil on piisavaks annuseks 20 mg ööpäevas. Juhtudel, kus ei ole saavutatud soovitud vererõhu alanemist, võib telmisartaani annust suurendada maksimaalselt kuni 80 mg-ni ööpäevas. Ravimi annuse suurendamist kavandades tuleb arvestada, et telmisartaani maksimaalne vererõhku alandav toime saabub üldjuhul 4…8 nädala möödumisel ravi alustamisest (vt lõik 5.1). Annuse suurendamise asemel võib telmisartaani kombineerida tiasiiddiureetikumidega (nt hüdroklorotiasiid), millel on telmisartaaniga kooskasutamisel täiendav vererõhku alandav toime.

Kardiovaskulaarne preventsioon Soovitatav annus on 80 mg ööpäevas. Seni ei ole teada, kas telmisartaani annused alla 80 mg on efektiivsed kardiovaskulaarse haigestumuse vähendamiseks. Telmisartaaniga ravi alustamisel kardiovaskulaarse haigestumuse vähendamiseks soovitatakse vererõhku hoolikalt jälgida ning vajaduse korral reguleerida vererõhku alandavate ravimite annuseid.

Eakad Annuse kohandamine eakatel patsientidel ei ole vajalik.

Neerukahjustus Raske neerukahjustusega või hemodialüüsravi saavate patsientidega on kogemus piiratud. Neile patsientidele soovitatakse väiksemat algannust 20 mg (vt lõik 4.4). Kerge kuni mõõduka neerukahjustuse korral ei ole annuste kohandamine vajalik. Telmisartaani ei saa eemaldada hemofiltratsiooni teel ja see ei ole dialüüsitav.

Maksakahjustus Telmisartaan on vastunäidustatud raske maksakahjustusega patsientidele (vt lõik 4.3). Kerge kuni mõõduka maksakahjustuse korral ei tohi ravimi annus olla suurem kui 40 mg üks kord ööpäevas (vt lõik 4.4).

Lapsed Telmisartaani ohutus ja efektiivsus lastel ja noorukitel vanuses kuni 18 aastat ei ole tõestatud. Praegu teadaolevad andmed on esitatud lõikudes 5.1 ja 5.2, aga soovitusi annustamise kohta ei ole võimalik anda.

Manustamisviis Telmisartaani tabletid on mõeldud suukaudseks manustamiseks üks kord ööpäevas, need tuleb koos vedelikuga tervena alla neelata, kas koos toiduga või ilma. Enne ravimi käsitsemist või manustamist tuleb järgida ettevaatusabinõusid. Tablettide hügroskoopsuse tõttu tuleb telmisartaani hoida suletud blistrites. Tabletid tuleb blistrist välja võtta vahetult enne manustamist (vt lõik 6.6).

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes
• Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6)
• Sapiteede obstruktiivsed haigused
• Raske maksakahjustus

Telmisartaani samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m2) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Rasedus Ravi angiotensiin II retseptori blokaatoritega ei tohi alustada raseduse ajal. Välja arvatud juhul, kui ravi jätkamist angiotensiin II retseptori blokaatoriga peetakse oluliseks, tuleb rasestumist planeeriv

patsient üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille ohutusprofiil on raseduse ajal kasutamisel tõestatud. Kui rasedus on diagnoositud, tuleb ravi angiotensiin II retseptori blokaatoritega kohe lõpetada ning vajaduse korral alustada alternatiivset ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Maksakahjustus Telmisartaani ei tohi manustada patsientidele, kellel esineb kolestaas, sapiteede obstruktiivne haigus või raske maksakahjustus (vt lõik 4.3), sest telmisartaan eritub peamiselt sapiga. Neil patsientidel kaasneb tõenäoliselt telmisartaani hepaatilise kliirensi aeglustumine. Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel tuleb telmisartaani’t kasutada ettevaatusega.

Renovaskulaarne hüpertensioon Kahepoolse neeruarteri stenoosiga haigetel või juhtudel, kui patsiendil on stenoseerunud ainsa funktsioneeriva neeru arter, on reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemi inhibiitorite kasutamisel suurenenud raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse tekkerisk.

Neerukahjustus ja neerusiirdamine Telmisartaani manustamisel neerufunktsiooni kahjustusega patsiendile soovitatakse perioodiliselt kontrollida seerumi kaaliumi- ja kreatiniinisisaldust. Telmisartaaniga ravimise kogemused puuduvad patsientidega, kellele on hiljuti tehtud neerusiirdamise operatsioon. Telmisartaani ei saa eemaldada hemofiltratsiooni teel ja see ei ole dialüüsitav.

Vähenenud vere mahu ja/või naatriumisisaldusega patsiendid Patsientidel, kellel on nt intensiivse diureetilise ravi, keedusoola tarvitamise piirangu, kõhulahtisuse või oksendamise tagajärjel vähenenud vere maht ja/või naatriumisisaldus, võib eriti pärast telmisartaani esimese annuse manustamist tekkida sümptomaatiline hüpotensioon. Enne telmisartaaniga ravi alustamist tuleb nimetatud seisundid korrigeerida. Enne telmisartaani manustamist tuleb vere mahu ja/või naatriumisisalduse vähenemine korrigeerida.

Reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemi (RAAS) kahekordne blokeerimine On tõendeid, et AKE (angiotensiini konverteeriv ensüüm) inhibiitorite, angiotensiin II retseptori blokaatorite või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerufunktsiooni vähenemise (k.a ägeda neerupuudulikkuse) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE inhibiitorite, angiotensiin II retseptori blokaatorite või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1). Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelevalve all, jälgides hoolikalt neerufunktsiooni, elektrolüütide sisaldust ja vererõhku. AKE inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori blokaatoreid ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel. Teised reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemi stimuleerimisega seotud seisundid Patsientidel, kelle veresoonkonna toonus ja neerufunktsioon sõltuvad peamiselt reniin- angiotensiinaldosteroonsüsteemi aktiivsusest (nt raske kongestiivse südamepuudulikkusega või põhihaigusena neeruhaigusega, sh neeruarteri stenoosiga patsiendid), on seda süsteemi mõjutavate ravimite, nagu telmisartaan, kasutamist seostatud ägeda hüpotensiooni, hüperasoteemia, oliguuria, harva ka ägeda neerupuudulikkusega (vt lõik 4.8).

Primaarne aldosteronism Primaarse aldosteronismiga patsientidel ei esine tavaliselt ravivastust antihüpertensiivsetele ravimitele, mis toimivad reniin-angiotensiinsüsteemi inhibeerimise teel. Seetõttu ei ole telmisartaani kasutamine soovitatav.

Aordi- ja mitraalklapi stenoos, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia Nagu ka teiste vasodilataatorite puhul, tuleb aordi- ja mitraalklapi stenoosi või obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsientidega olla eriti ettevaatlik.

Insuliini või diabeedivastaseid ravimeid saavad suhkurtõvega patsiendid

Neil patsientidel võib telmisartaaniga ravi ajal esineda hüpoglükeemia. Seetõttu tuleb sellistel patsientidel kaaluda asjakohast vere glükoosisisalduse jälgimist. Vastava näidustuse korral võib vajalikuks osutuda insuliini või diabeedivastaste ravimite annuse kohandamine.

Hüperkaleemia Reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemi mõjutavate ravimite kasutamine võib põhjustada hüperkaleemiat. Eakatel, neerupuudulikkusega patsientidel, diabeediga patsientidel või samaaegselt teisi, kaaliumisisaldust suurendavaid ravimeid kasutavatel patsientidel ja/või kaasuvate haigusseisunditega patsientidel võib hüperkaleemia lõppeda letaalselt.

Enne reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemi mõjutavate ravimite samaaegset kasutamist tuleb hinnata kasulikkuse ja riskide suhet. Tuleb arvesse võtta hüperkaleemia järgmisi peamisi riskitegureid: − diabeet, neerukahjustus, vanus (> 70 aasta) − kombinatsioon ühe või enama ravimiga, mis mõjutavad reniin-angiotensiinaldosteroonsüsteemi, ja/või kaaliumi sisaldavate toidulisanditega. Ravimid või ravimite terapeutilised rühmad, mis võivad esile kutsuda hüperkaleemiat on kaaliumi sisaldavad soolaasendajad, kaaliumi säästvad diureetikumid, AKE inhibiitorid, angiotensiin II retseptori blokaatorid, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVR-id, sh selektiivsed COX-2 inhibiitorid), hepariin, immunosupressandid (tsüklosporiin või takroliimus) ja trimetopriim. − kaasuvad haigusseisundid, eriti dehüdratatsioon, äge südame dekompensatsioon, metaboolne atsidoos, neerufunktsiooni halvenemine, neerude seisundi järsk halvenemine (nt infektsioonid), rakkude lüüs (nt äge jäseme isheemia, rabdomüolüüs, ulatuslik trauma).

Riskirühma patsientidel soovitatakse kaaliumisisaldust seerumis hoolikalt jälgida (vt lõik 4.5).

Etnilised erinevused On täheldatud, et angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid, telmisartaan ja teised angiotensiin II retseptori blokaatorid on vererõhku alandava toime osas musta nahavärvusega patsientidel vähem efektiivsed. Võimalikuks põhjuseks võib olla sagedamini esinev vähenenud reniinisisaldus mustanahaliste hüpertoonikute populatsioonis.

Südame isheemiatõbi Nagu kõigi teiste antihüpertensiivsete ravimite puhul võib vererõhu liigne alandamine telmisartaaniga põhjustada isheemilist kardiopaatiat või isheemilist kardiovaskulaarset haigust põdevatel patsientidel müokardiinfarkti või ajuinfarkti.

Soole angioödeem Angiotensiin II retseptori blokaatoritega ravitud patsientidel on teatatud soole angioödeemist (vt lõik 4.8). Nendel patsientidel esines kõhuvalu, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus. Sümptomid kadusid pärast angiotensiin II retseptori blokaatorite kasutamise lõpetamist. Kui diagnoositakse soole angioödeem, tuleb telmisartaani kasutamine lõpetada ja alustada asjakohast jälgimist, kuni sümptomid on täielikult taandunud. Naatrium Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes tabletis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Digoksiin Telmisartaani ja digoksiini samaaegsel manustamisel täheldati digoksiini maksimaalse kontsentratsiooni ja minimaalse kontsentratsiooni mediaanväärtuste suurenemist plasmas vastavalt 49% ja 20%. Telmisartaaniga ravi alustamisel, kohandamisel ja lõpetamisel tuleb jälgida digoksiini sisaldust plasmas, et hoida see terapeutilises vahemikus.

Nagu ka teiste reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemile toimet avaldavate ravimite puhul, võib telmisartaan esile kutsuda hüperkaleemiat (vt lõik 4.4). See risk võib suureneda, kui samaaegselt kasutatakse mõnda muud potentsiaalselt hüperkaleemiat esile kutsuvat ravimit (kaaliumi sisaldavad soolaasendajad, kaaliumi säästvad diureetikumid, AKE inhibiitorid, angiotensiin II retseptori blokaatorid, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVR-id, sh selektiivsed COX-2 inhibiitorid), hepariin, immunosupressandid (tsüklosporiin või takroliimus) ja trimetopriim).

Hüperkaleemia teke oleneb seostatavatest riskiteguritest. Risk suureneb ülal nimetatud ravimitega kombineerimise korral. Eriti suur risk kaasneb samaaegselt kaaliumi säästvate diureetikumide ning kaaliumi sisaldavate soolaasendajate kombineeritud kasutamise puhul. AKE inhibiitorite või MSPVR- idega kombineerimisega kaasneb väiksem risk, kui järgitakse rangelt ettevaatusabinõusid kasutamisel.

Samaaegne kasutamine ei ole soovitatav.

Kaaliumi säästvad diureetikumid või kaaliumi sisaldavad toidulisandid Angiotensiin II retseptori blokaatorid, nagu telmisartaan, vähendavad diureetikumidest põhjustatud kaaliumikadu. Kaaliumi säästvad diureetikumid, nagu spironolaktoon, eplerenoon, triamtereen või amiloriid, kaaliumi sisaldavad toidulisandid või kaaliumisisaldusega soolaasendajad võivad oluliselt suurendada kaaliumisisaldust seerumis. Kui nende samaaegne kasutamine on näidustatud dokumenteeritud hüpokaleemia tõttu, tuleb neid kasutada ettevaatlikult ja sageli jälgida kaaliumisisaldust seerumis.

Liitium Liitiumi samaaegsel kasutamisel angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega – ja ka angiotensiin II retseptori blokaatoritega, k.a telmisartaaniga – on täheldatud liitiumi kontsentratsiooni pöörduvat suurenemist seerumis ja toksilisuse suurenemist. Kui selle kombinatsiooni kasutamine on vajalik, soovitatakse liitiumisisaldust seerumis tähelepanelikult jälgida.

Samaaegne kasutamine nõuab ettevaatust.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA) MSPVA-d (st atsetüülsalitsüülhape põletikuvastastes raviskeemides, COX-2 inhibiitorid ja mitteselektiivsed MSPVAd) võivad vähendada angiotensiin II retseptori blokaatorite antihüpertensiivset toimet. Mõnedel pärsitud neerufunktsiooniga patsientidel (nt dehüdreeritud või eakad, pärsitud neerufunktsiooniga patsiendid) võib angiotensiin II retseptori blokaatorite ja tsüklooksügenaasi inhibiitorite samaaegne kasutamine põhjustada neerufunktsiooni edasist halvenemist, sh võimalikku ägedat neerupuudulikkust, mis on tavaliselt pöörduv. Seetõttu tuleb sellist kombinatsiooni manustada ettevaatlikult, eriti eakatele. Patsientidele tuleb piisavalt vedelikku manustada ning kaaluda tuleb neerufunktsiooni jälgimist pärast samaaegse ravi alustamist ja hiljem regulaarselt. Ühes uuringus kaasnes telmisartaani ja ramipriili samaaegse manustamisega kuni 2,5-kordne ramipriili ja ramiprilaadi AUC ja C -i suurenemine. Selle tähelepaneku kliiniline tähtsus ei ole teada. 0-24 max Diureetikumid (tiasiidid või lingudiureetikumid) Telmisartaaniga ravi alustamisega võib kaasneda veremahu vähenemine ja hüpotensiooni riski suurenemine, kui eelnevalt on raviks kasutatud diureetikumide – nt furosemiidi (lingudiureetikum) ja hüdroklorotiasiidi (tiasiiddiureetikum) – suuri annuseid.

Samaaegsel kasutamisel tuleb seda arvesse võtta.

Teised antihüpertensiivsed ravimid Teiste antihüpertensiivsete ravimite samaaegne kasutamine võib tugevdada telmisartaani vererõhku alandavat toimet.

Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiini-aldosteroonsüsteemi (RAAS) kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE inhibiitorite, angiotensiin II retseptori blokaatorite või aliskireeniga on seotud kõrvaltoimete, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerufunktsiooni vähenemise (k.a ägeda neerupuudulikkuse) sagenemisega võrreldes RAAS-ile toimet avaldavate ravimite monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

Farmakoloogilistele omadustele tuginedes võib oletada, et järgmised ravimid potentseerivad kõigi antihüpertensiivsete ravimite, sh telmisartaani hüpotensiivseid toimeid: baklofeen, amifostiin. Lisaks võivad alkohol, barbituraadid, narkootikumid ja antidepressandid süvendada ortostaatilist hüpotensiooni.

Kortikosteroidid (süsteemsed) Antihüpertensiivse toime vähenemine.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Angiotensiin II retseptori blokaatoreid ei ole soovitatav kasutada raseduse esimese trimestri ajal (vt lõik 4.4). Angiotensiin II retseptori blokaatorite kasutamine on vastunäidustatud raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Telmisartaani kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3).

Epidemioloogiline tõendusmaterjal teratogeensusriski kohta pärast ekspositsiooni AKE inhibiitoritele raseduse esimese trimestri ajal ei ole lõplik. Siiski ei saa välistada riski vähest suurenemist. Kuigi puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed riski kohta seoses angiotensiin II retseptori blokaatoritega, võivad samasugused riskid esineda ka selle ravimirühmaga. Välja arvatud juhul, kui ravi jätkamist angiotensiin II retseptori blokaatoritega peetakse oluliseks, tuleb rasestumist planeeriv patsient üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille ohutusprofiil raseduse ajal kasutamisel on tõestatud. Kui rasedus on diagnoositud, tuleb ravi angiotensiin II retseptori blokaatoritega kohe lõpetada ning vajaduse korral alustada alternatiivset ravi.

On teada, et ravi angiotensiin II retseptori blokaatoritega võib raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal põhjustada inimesel fetotoksilisust (neerufunktsiooni vähenemine, lootevee vähesus, kolju luustumise aeglustumine) ja neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3). Kui alates raseduse teisest trimestrist on aset leidnud ekspositsioon angiotensiin II retseptori blokaatoritele, soovitatakse loote neerufunktsiooni ja koljut ultraheli abil kontrollida. Imikuid, kelle emad on võtnud angiotensiin II retseptori blokaatoreid, tuleb tähelepanelikult hüpotensiooni suhtes jälgida (vt lõigud 4.3 ja 4.4). Imetamine Kuna puudub informatsioon telmisartaani kasutamise kohta imetamise ajal, ei ole soovitatav seda kasutada, vaid eelistada tuleb alternatiivseid ravimeid, mille ohutusprofiil on imetamise perioodil paremini tõestatud, eriti vastsündinu või enneaegse imiku rinnaga toitmisel.

Fertiilsus Prekliinilistes uuringutes ei täheldatud telmisartaani mingeid toimeid meeste ega naiste fertiilsusele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Autojuhtimisel või masinate käsitsemisel tuleb arvestada, et antihüpertensiivse ravimite, nagu telmisartaani, kasutamisega võivad mõnikord kaasneda sünkoop või peapööritus.

4.8 Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte Rasketeks kõrvaltoimeteks on anafülaktiline reaktsioon ja angioödeem, mis võivad esineda harva (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), ja äge neerupuudulikkus.

Kontrollrühmaga uuringutes oli hüpertensiooni näidustusel ravitud patsientidel üldine kõrvaltoimete esinemissagedus telmisartaani puhul tavaliselt võrreldav platseeboga (41,4% vs. 43,9%). Kõrvaltoimete esinemissagedus ei olenenud annusest ega omanud mingit seost patsiendi soo, vanuse ega rassiga. Telmisartaani ohutusprofiil neil patsientidel, keda raviti kardiovaskulaarse haigestumuse vähendamise eesmärgil, oli kooskõlas ohutusandmetega, mida täheldati hüpertensiivsete patsientide ravis.

Allpool loetletud kõrvaltoimed on kogutud hüpertensiooni näidustusel ravitud patsientidel tehtud, kontrollrühmaga kliinilistest uuringutest ja turuletulekujärgsetest teadetest. Loetelus on arvesse võetud ka rasked kõrvaltoimed ja ravi lõpetamist nõudnud kõrvaltoimed, mida registreeriti kolmes pikaajalises kliinilises uuringus, mis hõlmasid 21 642 patsienti, keda raviti telmisartaaniga kardiovaskulaarse haigestumuse vähendamise eesmärgil kuni kuue aasta jooksul.

Kõrvaltoimete loetelu tabelina Kõrvaltoimed on liigitatud esinemissageduse alusel järgmiselt: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000). Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed toodud raskusastme vähenemise järjekorras.

Infektsioonid ja infestatsioonid Aeg-ajalt: kuseteede infektsioon, tsüstiit, ülemiste hingamisteede infektsioon, sh Harv: sepsis, sh letaalse lõppega¹ Vere ja lümfisüsteemi häired Aeg-ajalt: aneemia Harv: eosinofiilia, trombotsütopeenia Immuunsüsteemi häired Harv: anafülaktiline reaktsioon, ülitundlikkus Ainevahetus- ja toitumishäired Aeg-ajalt: hüperkaleemia Harv: hüpoglükeemia (diabeediga patsientidel), hüponatreemia Psühhiaatrilised häired Aeg-ajalt: unetus, depressioon Harv: ärevus Närvisüsteemi häired Aeg-ajalt: sünkoop, pearinglus Harv: unisus Silma kahjustused Harv: nägemishäire Kõrva ja labürindi kahjustused Aeg-ajalt: peapööritus Südame häired Aeg-ajalt: bradükardia Harv: tahhükardia Vaskulaarsed häired Aeg-ajalt: hüpotensioon², ortostaatiline hüpotensioon Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Aeg-ajalt: düspnoe, köha Väga harv: interstitsiaalne kopsuhaigus4 Seedetrakti häired Aeg-ajalt: kõhuvalu, kõhulahtisus, düspepsia, meteorism, oksendamine Harv: suukuivus, ebamugavustunne kõhus, düsgeusia

Maksa ja sapiteede häired Harv: maksafunktsiooni häire / maksa häire3 Naha ja nahaaluskoe kahjustused Aeg-ajalt: sügelus, liighigistamine, lööve Harv: angioödeem (sh letaalse lõppega), ekseem, erüteem, urtikaaria, ravimlööve, Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Aeg-ajalt: seljavalu (nt istmikunäri valu), lihasekrambid, lihasevalu Harv: liigesevalu, jäsemevalu, kõõlusevalu (kõõlusepõletikule omased sümptomid) Neerude ja kuseteede häired Aeg-ajalt: neerukahjustus (sh äge neerukahjustus) Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Aeg-ajalt: valu rindkeres, asteenia (jõuetus) Harv: gripitaoline haigestumine Uuringud Aeg-ajalt: kreatiniinisisalduse suurenemine veres Harv: hemoglobiinisisalduse vähenemine, kusihappesisalduse suurenemine veres, 1,2,3,4: täiendav kirjeldus vt alalõik „Valitud kõrvaltoimete kirjeldus“

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus Sepsis Uuringus PRoFESS täheldati telmisartaani puhul sepsise esinemissageduse suurenemist võrreldes platseeboga. See tähelepanek võib olla juhuslik leid või võib olla seotud seni teadmata mehhanismiga (vt ka lõik 5.1). Hüpotensioon Sellest kõrvaltoimest teatati sageli kontrolli all hoitud vererõhuga patsientidel, keda raviti telmisartaaniga kardiovaskulaarse haigestumuse vältimiseks lisaks standardravile.

Maksafunktsiooni kõrvalekalle / maksa häire Turuletulekujärgselt esines enamik maksafunktsiooni kõrvalekallete/maksa häirete juhte Jaapani patsientidel. Jaapanlastel esineb neid kõrvaltoimeid suurema tõenäosusega.

Interstitsiaalne kopsuhaigus Turuletulekujärgselt on teatatud interstitsiaalse kopsuhaiguse juhtudest, mis olid ajalises seoses telmisartaani kasutamisega. Põhjuslikku seost ei ole siiski tõestatud.

Soole angioödeem Pärast angiotensiini II retseptori blokaatorite kasutamist on teatatud soole angioödeemi juhtudest (vt lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Üleannustamise kohta inimestel on informatsioon piiratud.

Sümptomid Telmisartaani üleannustamine avaldus peamiselt hüpotensiooni ja tahhükardiana. Samuti on teatatud bradükardiast, peapööritusest, kreatiniini kontsentratsiooni suurenemisest seerumis ning ägedast

neerupuudulikkusest.

Ravi Telmisartaani ei saa eemaldada hemofiltratsiooni teel ja see ei ole dialüüsitav. Patsienti tuleb hoolikalt jälgida ning rakendada sümptomaatilist ja toetavat ravi. Ravi oleneb sellest, kui kaua aega on manustamisest möödunud, ning sümptomite raskusest. Soovitatavateks ravimeetmeteks on oksendamise esilekutsumine ja/või maoloputus. Üleannustamise ravis võib abi olla aktiveeritud söe manustamisest. Sageli tuleb jälgida seerumi elektrolüütide ja kreatiniinisisaldust. Hüpotensiooni esinemisel tuleb patsient seliliasendisse panna ning taastada kiiresti soolasisaldus ja veremaht.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiin II retseptori blokaatorid (ARB), ATC-kood: C09CA07

Toimemehhanism Telmisartaan on suukaudsel manustamisel toimiv ja spetsiifiline angiotensiin II retseptorite (tüüp AT ) blokaator. Telmisartaan tõrjub väga suure afiinsusega välja angiotensiin II tema seondumiskohast AT - retseptori alatüübil, mis vastutab angiotensiin II teadaolevate toimete eest. Telmisartaanil ei ole mingit osalist agonistlikku toimet AT retseptorite suhtes. Telmisartaan seondub selektiivselt AT1- retseptoritega. Seondumine on pikaajaline. Telmisartaan ei oma afiinsust teiste retseptorite, kaasa arvatud AT ja teiste vähemtuntud AT-retseptorite suhtes. Nende retseptorite funktsioon ei ole veel selge, samuti ka mitte nende võimalik ülestimuleerimine angiotensiin II poolt, mille hulk telmisartaani toimel suureneb. Telmisartaan vähendab aldosteroonisisaldust plasmas. Telmisartaan ei inhibeeri inimese vereplasmas reniini ega blokeeri ioonkanaleid. Telmisartaan ei inhibeeri angiotensiini konverteerivat ensüümi (kininaas II), mis lagundab ka bradükiniini. Seetõttu ei eeldata, et see võimendab bradükiniini vahendatud kõrvaltoimeid. 80 mg telmisartaani annus inhibeerib inimesel peaaegu täielikult angiotensiin II esile kutsutud vererõhu tõusu. Ravimi inhibeeriv toime kestab üle 24 tunni ja on mõõdetav kuni 48 tundi. Kliiniline efektiivsus ja ohutus Essentsiaalse hüpertensiooni ravi Pärast telmisartaani esimese annuse manustamist avaldub antihüpertensiivne toime järk-järgult 3 tunni jooksul. Maksimaalne vererõhku alandav toime saabub tavaliselt 4...8 nädala jooksul pärast ravi alustamist ja püsib ühtlaselt pikaajalise ravi jooksul. Ambulatoorsed vererõhu mõõtmise tulemused näitavad, et telmisartaani vererõhku alandav toime püsib pärast manustamist muutumatuna 24 tundi, kaasa arvatud viimased 4 tundi enne järgmist manustamist. Seda kinnitab minimaalse ja maksimaalse kontsentratsiooni suhe, mis oli platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes 40 mg ja 80 mg telmisartaani manustamise järgselt püsivalt üle 80%. Süstoolse vererõhu (SVR) uuringueelse väärtuse saavutamiseks kuluv aeg näib ilmselt olenevat annusest. Diastoolse vererõhu (DVR) kohta saadud andmed on selles osas vastuolulised. Hüpertensiooniga patsientidel alandab telmisartaan nii süstoolset kui ka diastoolset vererõhku, muutmata pulsisagedust. Telmisartaani diureetilise ja naatriumi organismist väljaviiva toime osa ravimi hüpotensiivse aktiivsuse juures on praegu veel määratlemata. Telmisartaani antihüpertensiivne efektiivsus on võrreldav antihüpertensiivsete ravimite teiste rühmade esindajate efektiivsusega (seda on tõestatud kliinilistes uuringutes, milles telmisartaani võrreldi amlodipiini, atenolooli, enalapriili, hüdroklorotiasiidi ja lisinopriiliga). Telmisartaaniga ravi järsul lõpetamisel taastub vererõhk mõne päevaga järk-järgult ravieelsele tasemele, ilma et esineks hüpertensiooni tagasilöögi ilminguid.

Kliinilistes uuringutes, milles võrreldi otseselt neid kahte antihüpertensiivset ravimit, esines telmisartaaniga ravitud patsientidel kuiva köha tunduvalt harvemini kui AKE inhibiitoritega ravitud patsientidel.

Kardiovaskulaarne preventsioon Uuringus ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and in Combination with Ramipril Global Endpoint Trial / Jätkuv telmisartaani monoteraapia ja ramipriiliga kombinatsioonravi globaalse tulemusnäitaja uuring) võrreldi telmisartaani, ramipriili ning telmisartaani ja ramipriili kombinatsiooni toimeid kardiovaskulaarsetele lõpptulemustele 25 620 patsiendil, kes olid vähemalt 55-aastased ja kel oli anamneesis südame isheemiatõbi, insult, transitoorne isheemiline atakk, perifeersete arterite haigus või 2. tüüpi diabeet, millega kaasneb ilmne lõpporgani kahjustus (nt retinopaatia, vasaku vatsakese hüpertroofia, makro- või mikroalbuminuuria), mis on kardiovaskulaarsete kõrvaltoimete korral riskipopulatsioon.

Patsiendid randomiseeriti ühte kolmest järgnevast ravirühmast – 80 mg telmisartaani (n = 8542), 10 mg ramipriili (n = 8576) või 80 mg telmisartaani ja ramipriili 10 mg kombinatsioon (n = 8502) – ning neid jälgiti keskmiselt 4,5 aasta jooksul.

Telmisartaani puhul ilmnes ramipriiliga samaväärne toime esmase ühendtulemusnäitaja – kardiovaskulaarne surm, mitteletaalne müokardiinfarkt, mitteletaalne insult või hospitaliseerimine kongestiivse südamepuudulikkuse tõttu – esinemissageduse vähendamisele. Esmase tulemusnäitaja esinemissagedus oli telmisartaani (16,7%) ja ramipriili (16,5%) ravirühmades sarnane. Riskitiheduse suhe oli telmisartaani ja ramipriili ravirühmade võrdlemisel 1,01 (97,5% CI (usaldusvahemik, confidence interval) 0,93...1,10; p-väärtus (mittehalvemus) 0,0019 lubataval piiril 1,13). Üldsuremuse määr oli telmisartaaniga ravitud patsientidel 11,6% ja ramipriili puhul 11,8%.

Telmisartaan osutus sama efektiivseks kui ramipriil eelnevalt määratletud sekundaarse tulemusnäitaja osas, milleks olid kardiovaskulaarne surm, mitteletaalne müokardiinfarkt ja mitteletaalne insult [0,99 (97,5% CI 0,90...1,08; p-väärtus (mittehalvemus) 0,0004)]. Need olid esmaseks tulemusnäitajaks referentsuuringus HOPE (The Heart Outcomes Prevention Evaluation Study / Kardiaalsete lõpptulemuste preventsiooni hindamise uuring), milles uuriti ramipriili toimet platseeboga võrreldes.

Uuringus TRANSCEND randomiseeriti AKE-t mittetaluvad patsiendid muidu samasuguste kaasamiskriteeriumide alusel nagu uuringus ONTARGET telmisartaan 80 mg (n = 2954) või platseebo (n = 2972) rühma, kusjuures mõlemat manustati lisaks standardravile. Keskmine jälgimise kestus oli 4 aastat ja 8 kuud. Mingit statistiliselt olulist erinevust esmase ühendtulemusnäitaja (kardiovaskulaarne surm, mitteletaalne müokardiinfarkt, mitteletaalne insult või hospitaliseerimine südame paispuudulikkuse tõttu) esinemissageduse osas ei leitud (15,7% telmisartaani ja 17,0% platseebo ravirühmades; riskitiheduste suhe 0,92 (95% CI 0,81...1,05, p = 0,22)). Leiti tõendusmaterjali telmisartaani kasuks võrreldes platseeboga eelnevalt määratletud sekundaarse ühendtulemusnäitaja (kardiovaskulaarne surm, mitteletaalne müokardiinfarkt ja mitteletaalne insult) osas [0,87 (95% CI 0,76...1,00, p = 0,048)]. Ei esinenud mingeid tõendeid, mis viitaksid kasule kardiovaskulaarse suremuse osas (riskitiheduste suhe 1,03, 95% CI 0,85...1,24). Köha ja angioödeemi täheldati telmisartaaniga ravitud patsientidel harvemini kui ramipriiliga ravitud patsientidel, samas kui hüpotensiooni täheldati sagedamini telmisartaaniga ravitute hulgas.

Telmisartaani ja ramipriili kombineerimine ei lisanud täiendavat kasu, võrreldes ramipriili või telmisartaani monoteraapiaga. Kardiovaskulaarne suremus ja üldsuremus oli arvuliselt suurem kombinatsiooni puhul. Lisaks oli kombinatsioonravi rühmas märkimisväärselt suurem hüperkaleemia, neerupuudulikkuse, hüpotensiooni ja sünkoobi esinemissagedus. Seega ei ole telmisartaani ja ramipriili kombinatsiooni kasutamine sel populatsioonil soovitatav.

Uuringus Prevention Regimen For Effectively avoiding Second Strokes (Profülaktika raviskeem teise ajuinfarkti efektiivseks vältimiseks, PRoFESS), millesse kaasati vähemalt 50-aastased patsiendid, kel oli hiljuti esinenud insult, täheldati telmisartaaniga ravi puhul suuremat sepsise esinemissagedust kui platseebo puhul – 0,70% vs. 0,49% [RR (relative risk, suhteline risk) 1,43 (95% CI 1,00...2,06)].

Letaalse lõppega sepsisejuhtude esinemissagedus oli telmisartaani saavatel patsientidel suurem (0,33%) kui platseebot saavatel patsientidel (0,16%) [RR 2,07 (95% CI 1,14...3,76)]. Telmisartaani kasutamisega seostatud sepsise suurenenud esinemissagedus võib olla kas juhuslik leid või see on seotud mõne praegu teadmata mehhanismiga.

Kahes suures randomiseeritud, kontrollrühmaga uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and in combination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs Nephropathy in Diabetes, USA Veteranide ameti sponsitud uuring nefropaatia esinemisest diabeedi korral) uuriti kombinatsioonravi AKE inhibiitori ja angiotensiin II retseptori blokaatoriga. Uuring ONTARGET hõlmas südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haiguse või 2. tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustuse anamneesiga patsiente. Täpsem teave vt eespool lõik „Kardiovaskulaarne preventsioon“. VA NEPHRON-D hõlmas 2. tüüpi diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente. Uuringud näitasid olulise kasuliku toime puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori blokaatorite jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi. AKE inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori blokaatoreid ei tohi seetõttu diabeetilise nefropaatiaga patsientidel samaaegselt kasutada.

Uuring ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints / Aliskireeni uuring 2. tüüpi diabeediga patsientidel, milles kasutati kardiovaskulaarseid ja neeruhaigusega seotud tulemusnäitajaid) oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE inhibiitori või angiotensiin II retseptori blokaatoriga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult kõrvaltoimete riski suurenemise tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvaltoimetest ja huvi pakkuvatest rasketest kõrvaltoimetest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerufunktsiooni häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.

Lapsed Telmisartaani ohutus ja efektiivsus lastel ja noorukitel vanuses kuni 18 aastat ei ole tõestatud.

Neljanädalase raviperioodi jooksul hinnati telmisartaani kahe annuse vererõhku alandavaid toimeid 76 hüpertensiivsel, suurel määral ülekaalulisel patsiendil vanuses 6…< 18 aastat pärast telmisartaani annuse 1 mg/kg (n = 29 ravitud patsienti) või 2 mg/kg (n = 31 ravitud patsienti) võtmist. Uuringusse kaasamisel ei uuritud sekundaarse hüpertensiooni olemasolu. Uuritud patsientidest mõnedel kasutati annuseid, mis olid suuremad kui täiskasvanute populatsioonil hüpertensiooni raviks soovitatavad annused, ulatudes ööpäevase annuseni, mis oli võrreldav 160 mg-ga, mida uuriti täiskasvanuil. Pärast kohandamist vanuserühma järgi olid SVR muutused uuringueelsega võrreldes (esmane eesmärk) -14,5 (1,7) mmHg telmisartaani 2 mg/kg rühmas, -9,7 (1,7) mmHg telmisartaani 1 mg/kg rühmas ja -6,0 (2,4) platseeborühmas. DVR kohandatud muutus võrreldes uuringueelsega oli vastavalt -8,4 (1,5) mmHg, -4,5 (1,6) mmHg ja -3,5 (2,1) mmHg. Muutus olenes annusest. Sellest uuringust saadud ohutusandmed 6…< 18-aastastel patsientidel näisid olevat üldiselt sarnased täiskasvanuil täheldatule. Telmisartaani pikaajalise ravi ohutust lastel ja noorukitel ei hinnatud. Eosinofiilide arvu suurenemist, mida täheldati sellel patsiendipopulatsioonil, ei tuvastatud täiskasvanuil. Selle kliiniline tähendus ja olulisus ei ole teada. Nende kliiniliste andmete põhjal ei ole võimalik teha järeldusi telmisartaani efektiivsuse ja ohutuse kohta hüpertensiivsetel lastel.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Telmisartaani imendumine on kiire, kuigi imendunud kogus varieerub. Telmisartaani keskmine absoluutne biosaadavus on ligikaudu 50%. Telmisartaani koosmanustamisel toiduga varieerub plasmas telmisartaani kontsentratsiooni ja aja kõvera aluse pindala (AUC ) vähenemine umbes 6%-st (40 mg

annuse korral) kuni umbes 19%-ni (160 mg annuse korral). Kolm tundi pärast manustamist on kontsentratsioonid plasmas sarnased, olenemata sellest, kas ravimit manustati koos toiduga või ilma.

Lineaarsus/mittelineaarsus Väike AUC vähenemine ei vähenda arvatavasti ravimi terapeutilist efektiivsust. Lineaarne seos annuse ja plasmas täheldatud kontsentratsiooni vahel puudub. Cmax ja vähemal määral AUC suurenevad mitteproportsionaalselt üle 40 mg annuste puhul.

Jaotumine Telmisartaan seondub tugevalt plasmavalkudega (> 99,5%), peamiselt albumiini ja alfa-1-happelise glükoproteiiniga. Keskmine jaotusruumala püsikontsentratsiooni puhul (V ) on ligikaudu 500 l. Biotransformatsioon Telmisartaan metaboliseerub konjugeerimise teel esialgse ühendi glükuroniidiks. Konjugaadil ei ole tuvastatud mingit farmakoloogilist aktiivsust.

Eritumine Telmisartaani iseloomustab bieksponentsiaalne lagunemise farmakokineetika, selle eritumise poolväärtusaeg on > 20 tundi. Maksimaalne kontsentratsioon plasmas (C ) ja vähemal määral plasma kontsentratsiooni-aja kõvera alune pindala (AUC) suurenevad ebaproportsionaalselt annusega. Telmisartaani manustamisel soovitatavas annuses ei ole esinenud kliiniliselt olulist kumulatsiooni. Naistel oli kontsentratsioon plasmas võrreldes meestega suurem, sellel puudus mõju ravimi efektiivsusele. Telmisartaan eritub suukaudse (ja intravenoosse) manustamise järgselt peaaegu täielikult väljaheitega, põhiliselt muutumatu ühendina. Uriiniga eritub kumulatiivselt alla 1% annusest. Kogukliirens plasmast (Cl ) on kiire, umbes 1000 ml/min võrreldes verevooluga läbi maksa (umbes 1500 ml/min). tot Lapsed Telmisartaani kahe annuse farmakokineetikat hinnati sekundaarse eesmärgina hüpertensiivsetel patsientidel (n = 57) vanuses 6…< 18 aastat pärast telmisartaani annuste 1 mg/kg või 2 mg/kg võtmist neljanädalase raviperioodi jooksul. Farmakokineetika eesmärkideks olid telmisartaani püsikontsentratsiooni kindlaks määramine lastel ja noorukitel ning vanusega seotud erinevuste uurimine. Ehkki uuring oli liiga väikesemahuline farmakokineetika tähendusrikkaks hindamiseks alla 12-aastastel lastel, on tulemused üldiselt kooskõlas täiskasvanuilt saadud leidudega ning kinnitavad telmisartaani mittelineaarsust, eriti C osas. Sugu Plasmas määratud kontsentratsioonide vahel täheldati erinevusi – naistel olid C ligikaudu 3 ja AUC ligikaudu 2 korda suuremad kui meestel. Eakad Telmisartaani farmakokineetikal ei ole erinevust, võrreldes eakaid ja alla 65 aasta vanuseid patsiente. Neerukahjustus Kerge kuni mõõduka neerufunktsiooni häirega patsientidel täheldati kontsentratsiooni kahekordistumist plasmas. Sellegipoolest täheldati neerupuudulikkuse tõttu hemodialüüsi saanud patsientidel plasmas väiksemaid kontsentratsioone. Telmisartaan seondub neerupuudulikkusega patsientidel tugevalt plasmavalkudega ning ei ole dialüüsitav. Eritumise poolväärtusaeg neerupuudulikkusega patsientidel ei muutunud.

Maksakahjustus Farmakokineetika uuringud näitasid maksakahjustusega patsientidel ravimi absoluutse biosaadavuse suurenemist kuni 100%-ni. Eritumise poolväärtusaeg maksakahjustusega patsientidel ei muutunud.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Normotensiivsetel loomadel tehtud prekliinilistes ohutusuuringutes põhjustasid kliinilisse terapeutilisse vahemikku jäävad annused vere punaliblede näitajate (vere punalibled, hemoglobiin, hematokrit) väärtuste vähenemist, muutusi neerude hemodünaamikas (vere uurealämmastiku ja kreatiniinisisalduse suurenemine) ning kaaliumi kontsentratsiooni suurenemist vereseerumis. Koertel täheldati neerutuubulite dilatatsiooni ja atroofiat. Rottidel ja koertel täheldati ka mao limaskesta kahjustusi (erosioone, haavandeid või põletikku). Neid farmakoloogilise põhjusega kõrvaltoimeid, mis on teada prekliinilistest uuringutest nii AKE inhibiitorite kui ka angiotensiin II retseptori blokaatoritega, välditi füsioloogilise lahuse suukaudse manustamisega.

Mõlemal loomaliigil esines reniini aktiivsuse suurenemist plasmas ja neerude jukstaglomerulaarsete rakkude hüpertroofiat/hüperplaasiat. Nimetatud muutused, mis on ka AKE inhibiitorite ja teiste angiotensiin II retseptori blokaatorite ravimiklassi toime, ei näi omavat kliinilist tähtsust.

Selgeid tõendeid teratogeense toime kohta ei täheldatud, kuid telmisartaani toksiliste annuste tasemel täheldati toimet järglaskonna postnataalsele arengule, nagu väiksem kehakaal ja silmade hilinenud avanemine.

In vitro uuringutes ei esinenud mutageensust ega klastogeenset aktiivsust, samuti puuduvad andmed kartsinogeensuse kohta rottidel ja hiirtel.

Telmisartaani toimet isas- ja emasloomade fertiilsusele ei täheldatud.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Mannitool Naatriumhüdroksiid Meglumiin Magneesiumstearaat.

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

OPA/Alu/PVC//Alu blisterpakend: tabletid on blisterpakendis, blister koos infolehega on karbis.

Pakendi suurused 20 mg: 28, 30 ja 98 tabletti. 40 mg: 28, 56, 98 ja 100 tabletti. 80 mg: 28, 56, 98 ja 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Amarox Pharma B.V. Rouboslaan 32 2252 TR Voorschoten Holland

8. MÜÜGILOA NUMBRID

20 mg: 1265426 40 mg: 1265626 80 mg: 1265726

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 07.07.2026

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Juuli 2026