Propra - Propra Ravimi Omaduste Kokkuvõte

Ravimi Nimetus: Propra

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI

NIMETUS

Propra-ratiopharm 40 mg, õhukese polümeerikattega tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 40 mg propranoloolvesinikkloriidi.

INN. Propranololum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.
Ümmargune, ühelt poolt poolitusjoonega, kollane polümeerikattega tablett.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Arteriaalne hüpertensioon. Stenokardia. Südame rütmihäirete profülaktika ja ravi. Ägeda
müokardiinfarkti järgsete tüsistuste profülaktika. Täiendava ravimina hüpertroofilise kardiomüopaatia
ja feokromotsütoomi korral. Migreeni profülaktika. Essentsiaalne treemor.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Arteriaalse hüpertensiooni korral manustatakse ravi alguses tavaliselt 80 mg ööpäevas. Vajadusel võib
iga nädal annuseid suurendada. Säilitusannus on 160...320 mg ööpäevas, jaotatuna 2...4
üksikannuseks.
Koronaartõve ja stenokardia ning tahhükardia korral ravi alguses 40 mg 3 korda ööpäevas. Annus
peab olema individualiseeritud.
Migreeni profülaktikaks täiskasvanule algul 40 mg 2...3 korda ööpäevas, annust tavaliselt
suurendatakse kuni 80 mg-ni 2...3 korda ööpäevas. Lapsele 1,5...2 mg/kg, jagatuna 3...4 annuseks
ööpäevas.
Feokromotsütoomi raviks tuleb enne või samaaegselt ß-adrenoblokaatoritega manustada -
adrenoblokaatoreid.
Essentsiaalse treemori raviks algul 40 mg 2...3 korda ööpäevas, mida võib sõltuvalt ravitulemusest
nädalaste intervallidega samas koguses suurendada. Säilitusannus 80...160 mg ööpäevas.
Tabletid tuleb sisse võtta vähese vedelikuga. Ravi ajal tuleb jälgida patsiendi pulssi, mille sagedus ei
tohi langeda alla 50 löögi minutis. Annuste muutmine või ravi katkestamine võib toimuda ainult arsti
kontrolli all. Propranoloolravi tuleb lõpetada annuseid järk-järgult vähendades.

Märkus:
Raske neerufunktsiooni häire puhul on propranolooli eritumine vähenenud, mistõttu tuleb teatud
juhtudel annust vähendada.

Manustamisviis ja ravi kestus:
Kaetud tabletid tuleb tervelt alla neelata koos piisava koguse vedelikuga.

1

Ravi kestus ei ole ajaliselt piiratud.

Pikaajaline ravi propranolooliga tuleb katkestada või lõpetada annuseid järk-järgult vähendades. Ravi
järsk lõpetamine võib põhjustada müokardi isheemiat koos stenokardia ägenemisega, müokardiinfarkti
või hüpertoonia süvenemist.

4.3 Vastunäidustused

Ravimit ei tohi kasutada järgmistel juhtudel:
-
ülitundlikkus propranolooli, teiste beetablokaatorite või ravimi mõne abiaine suhtes,
-
väljendunud südamepuudulikkus,
-
sokk,
-
2. või 3. astme AV blokaad,
-
siinussõlme nõrkuse sündroom,
-
sinuatriaalne blokaad,
-
bradükardia (enne ravi alustamist rahuoleku pulss alla 50 löögi minutis),
-
hüpotoonia,
-
atsidoos,
-
bronhiaalne hüperreaktiivsus (näiteks bronhiaalastma),
-
perifeersete vereringehäirete hilisstaadiumid,
-
samaaegne ravi MAO inhibiitoritega (v.a MAO-B inhibiitorid).

Propranoloolravi saavatele patsientidele on verapamiili- või diltiaseemitüüpi kaltsiumiantagonistide
või teiste antiarütmikumide (näiteks disopüramiid) intravenoosne manustamine vastunäidustatud (v.a
intensiivravis).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Eriti hoolikas arstlik jälgimine on vajalik järgmistel juhtudel:
-
1. astme AV-blokaad.
-
Diabeetikud, kelle veresuhkru tase on väga kõikuv (oht raskekujulise hüpoglükeemia
tekkeks).
-
Pikaajaline dieet ja suur kehaline koormus (oht raskekujulise hüpoglükeemia tekkeks).
-
Feokromotsütoomiga (neerupealiste kasvaja) patsiendid; propranolooli võib manustada
ainult pärast alfa-adrenoblokaatorite manustamist.
-
Maksafunktsiooni häiretega patsiendid (vt lõik 4.2).
-
Neerufunktsiooni häiretega patsiendid (vt lõik 4.8 ja 4.2).

Kui patsiendil endal või tema perekonnas esineb psoriaasi, tuleb enne beeta-adrenoblokaatorite
kasutamist hoolikalt kaaluda kasu ja riski suhet.

Beeta-adrenoblokaatorid võivad suurendada tundlikkust allergeenide suhtes ja põhjustada raskeid
anafülaktilisi reaktsioone. Seetõttu tuleb teadaolevalt varemesinenud raskete
ülitundlikkusreaktsioonide korral või hüposensibiliseerivat ravi (ettevaatust, rasked anafülaktilised
reaktsioonid) saavatel patsientidel kasutada ravimit ainult äärmisel vajadusel.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Tuleb arvestada võimalike koostoimetega propranolooli ja järgmiste ravimite vahel:

Propranolooli ja insuliini või suukaudsete diabeediravimite samaaegsel kasutamisel võivad mõlema
ravimi toimed tugevneda või pikeneda. Hüpoglükeemia sümptomid (eelkõige tahhükardia ja treemor)
esinevad varjatud kujul või nõrgemana. Seetõttu on vajalik reeglipärane veresuhkru taseme kontroll.

Samaaegsel propranolooli, tritsükliliste antidepressantide, barbituraatide ja fenotiasiinide ning samuti
nitroglütseriini (glütseroolnitraat), diureetikumide, vasodilataatorite ja teiste vererõhuravimite
kasutamisel võib vererõhu langus suureneda.
2


Samaaegsel propranolooli- ja nifedipiinitüüpi kaltsiumikanalite blokaatorite kasutamisel võib
vererõhku langetav toime tugevneda ja mõnikord võib tekkida südamepuudulikkus.

Propranolooli ja antiarütmikumide kardiodepressiivsed toimed võivad liituda.

Propranolooli samaaegsel kasutamisel koos verapamiili- või diltiaseemitüüpi kaltsiumiantagonistide
või teiste antiarütmikumidega (näiteks disopüramiid) tuleb patsienti hoolikalt jälgida, kuna esineb oht
hüpotensiooni ning bradükardia või muude südamerütmihäirete tekkeks.

Märkus:
Verapamiili- ja diltiaseemitüüpi kaltsiumiantagonistide või teiste antiarütmikumide (näiteks
disopüramiid) intravenoosne manustamine on propranoloolravi saavatele patsientidele
vastunäidustatud (v.a intensiivravis).

Monoamiinioksüdaasi inhibiitoreid (MAO inhibiitoreid) ei tohi kasutada koos propranolooliga, kuna
on oht hüpertensiooni tekkeks.

Samaaegsel propranolooli ja südameglükosiidide, alfa-metüüldopa, guanfatsiini või klonidiini
manustamisel võib südamelöögisagedus oluliselt langeda või tekkida südame juhtehäired.

Propranolooli kasutamise ajal klonidiinravi järsk lõpetamine võib põhjustada vereõhu liigset tõusu.
Seetõttu võib ravi klonidiiniga lõpetada alles siis, kui propranolooli manustamise lõpetamisest on
möödunud mõni päev. Seejärel võib klonidiini järk-järgult ära jätta (vt vastava klonidiinipreparaadi
ravimi omaduste kokkuvõtet).

Propranolooli manustamisel koos noradrenaliini või adrenaliiniga võib vererõhk märkimisväärselt
tõusta.

Indometatsiin võib vähendada propranolooli vererõhku alandavat toimet.

Propranolooli manustamisel koos narkootiliste ainetega võib vererõhu langus olla suurem. Ravimite
negatiivsed inotroopsed toimed võivad liituda.

Perifeersete lihasrelaksantide (nt suksametoonium, tubokurariin) põhjustatud neuromuskulaarne
blokaad võib beetablokaatorite mõjul tugevneda.

Kui propranolooli manustamist ei saa lõpetada enne üldnarkoosis teostatavaid operatsioone või enne
perifeersete lihasrelaksantide kasutamist, tuleb anestesioloogi teavitada propranolooli kasutamisest.

Tsimetidiin tugevdab propranolooli toimet.

4.6 Rasedus ja imetamine

Propranolooli tohib raseduse ajal kasutada ainult hoolikal kasu ja riskide suhte kaalumisel.
Propranolool läbib platsentaarbarjääri ja nabaveenis saavutatakse enam-vähem sama kontsentratsioon
kui ema veres. Propranolooli kasutamise kogemused raseduse ajal on ebapiisavad. Paljudel juhtudel on
kirjeldatud emakasisest kasvupeetust, enneaegset sünnitustegevust ning vastsündinutel
hüpoglükeemiat, bradükardiat ja hingamisdepressiooni. Sünnitustähtaja läheduses propranolooli
saanud emade vastsündinuid tuleb seetõttu esimesel 48...72 tunnil hoolikalt jälgida.

Propranolool imendub rinnapiima. Kuigi rinnapiima imendunud toimeaine kogus ei ole tõenäoliselt
lapsele ohtlik, tuleb rinnapiimatoidul olevaid lapsi jälgida (vt ka lõik 4.9).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

3

Olenevalt individuaalsest reaktsioonist ravimile võib reaktsioonikiirus muutuda sellises ulatuses, mis
mõjutab võimet aktiivselt liikluses osaleda, masinaid käsitseda või kindla toeta töötada. Seda eelkõige
ravi alguses, annuste suurendamisel, ravimpreparaatide vahetamisel ja samaaegsel alkoholi
tarvitamisel.

4.8 Kõrvaltoimed

Harva võivad tekkida trombotsütopeenia või purpur.

Aeg-ajalt võivad tekkida allergilised nahareaktsioonid (punetus, sügelemine, eksanteem).

Harvadel juhtudel võib kliiniliselt avalduda latentne diabeet või süveneda esinev diabeet. Pikaajalise
dieedi või raske kehalise koormuse korral võib samaaegne ravi propranolooliga põhjustada
hüpoglükeemiat. Hüpoglükeemia nähud võivad olla varjatud (eelkõige tahhükardia ja treemor).

Hüpertüreoosiga patsientidel võib süptomaatiliseks raviks kasutatav propranolool maskeerida
türeotoksikoosi kliinilisi nähtusid (tahhükardia ja treemor).

Propranolooli kasutamise ajal võib esineda rasvade ainevahetuse häireid. Muidu normaalse
üldkolesterooli juures on kirjeldatud HDL-kolesteooli vähenemist ja triglütseriidide tõusu.

Üksikjuhtudel võib esineda transaminaaside (ALAT, ASAT) aktiivsuse tõusu seerumis.

Eelkõige ravi alguses võib aeg-ajalt esineda kesknärvisüsteemi häireid nagu väsimus, pearinglus,
uimasus, segasus, närvilisus, higistamine, peavalu, unehäired, depressiivne meeleolu, hirmuunenäod
või hallutsinatsioonid.

Harva on kirjeldatud suukuivust, konjunktiviiti või pisaravedeliku produktsiooni vähenemist
(täheldatud kontaktläätsede kandmisel), üksikjuhtudel on kirjeldatud nägemishäireid või
keratokonjunktiviiti.

Ravi propranolooliga võib aeg-ajalt põhjustada olulist vererõhu langust, bradükardiat, minestust,
südamepekslemist, atrioventrikulaarseid ülejuhtehäireid või südamepuudulikkuse süvenemist.
Üksikjuhtudel võivad stenokardiaga patsientidel ägeneda haigushood.

Aeg-ajalt võivad tekkida paresteesiad ja külmatunne jäsemetes, harva ka lihasenõrkus ja -krambid.
Aeg-ajalt on perifeersete vereringehäiretega (sh Raynaud" sündroom) patsientidel täheldatud
haigusnähtude ägenemist.

Seoses õhuvoolu takistuse võimaliku suurenemisega hingamisteedes võib bronhospasmile kalduvatel
patsientidel tekkida õhupuudus (eelkõige obstruktiivsete kopsuhaiguste puhul).

Aeg-ajalt võib esineda mööduvaid seedetraktihäireid (iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus,
kõhulahtisus).

Pikaajalise ravi ajal propranolooliga võib üksikjuhtudel tekkida artropaatia (mono- või polüartriit).

Raske neerufunktsiooni häire korral on üksikjuhtudel propranoloolravi ajal esinenud neerufunktsiooni
halvenemist. Propranolooli võib kasutada ainult juhul, kui jälgitakse neerufunktsiooni.

Ka on üksikjuhtudel täheldatud libiido- ja potentsihäireid.

Erimärkused
Kuna teiste beetablokaatorite kasutamisel on esinenud rasket maksakahjustust, tuleb regulaarselt
kontrollida maksafunktsiooni näitajaid.

4

Beetablokaatorid võivad üksikjuhtudel vallandada psoriaasi, samuti võivad psoriaasi sümptomid
ägeneda või tekkida psoriasiformne eksanteem.

Beetablokaatorid võivad suurendada tundlikkust allergeenide suhtes ja põhjustada raskeid
anafülaktilisi reaktsioone. Seetõttu tuleb teadaolevalt varemesinenud raskete
ülitundlikkusreaktsioonide korral või hüposensibiliseerivat ravi (ettevaatust, rasked anafülaktilised
reaktsioonid) saavatel patsientidel kasutada ravimit ainult äärmisel vajadusel.

4.9 Üleannustamine

a) Mürgistusnähud
Kliiniline pilt sõltub mürgistuse raskusastmest, avaldudes peamiselt südameveresoonkonna ja
kesknärvisüsteemi sümptomitena. Üleannustamine võib põhjustada rasket hüpotooniat, bradükardiat
kuni südameseiskuseni, südamepuudulikkust ja kardiogeenset sokki.
Lisaks võivad tekkida hingamishäired, bronhospasm, oksendamine, teadvushäired ja vahetevahel ka
generaliseerunud krambihood.

b) Ravi üleannustamise korral
Üleannustamise või eluohtliku südamelöögisageduse ja/või vererõhu languse korral tuleb ravi
propranolooliga katkestada.

Lisaks mürgistuse esmasele üldisele ravile tuleb intensiivravi tingimustes jälgida elulisi näitajaid ja
neid vajadusel korrigeerida. Kasutada võib järgnevat ravi:

-
atropiin: 0.5...2,0 mg intravenoosse boolussüstena
-
glükagoon: algannusena 1...10 mg intravenoosselt ja sellele järgnevalt 2...2,5 mg/t
püsiinfusioonina

Sümpatomimeetikume tuleb manustada kehakaalust ja ravimi toimest lähtuvalt: dopamiin, dobutamiin,
isoprenaliin, ortsiprenaliin ja adrenaliin.

Ravile allumatu bradükardia puhul tuleb asetada ajutine südamestimulaator.

Bronhospasmi korral võib manustada aerosoolina 2-sümpatomimeetikume (ebapiisava toime korral
ka intravenoosselt) või intravenoosselt aminofülliini.

Generaliseerunud krambihoogude puhul tuleks aeglaselt manustada diasepaami.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused


Farmakoterapeutiline grupp: beetablokaatorid, ATC-kood: C07AA05

Propranoloolvesinikkloriid on lipofiilne mittekardioselektiivne beeta-retseptorite blokaator, millel on
membraane stabiliseeriv toime ilma samaaegse sisemise sümpatomimeetilise aktiivsuseta (ISA).
Propranoloolvesinikkloriid inhibeerib nii 1- kui ka 2-retseptoreid.

Toimeaine vähendab sümpatotoonusest sõltuvalt südame löögisagedust ja kontraktiilsust, AV ülejuhte
kiirust ja plasma reniini aktiivsust. Propranoloolvesinikkloriid võib seoses 2-retseptorite pärssimisega
suurendada silelihaste toonust.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Propranoloolvesinikkloriidi suukaudse manustamise järgselt imendub seedetraktist üle 90%.
5

Propranoloolvesinikkloriid läbib maksas ulatusliku esmasainevahetuse. Absoluutne süsteemne
biosaadavus on ligikaudu 30%. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse ligikaudu
1...2 tunniga. Jaotusruumala on 3,6 l/kg.

Ka üks propranoloolvesinikkloriidi maksas tekkinud metaboliit (4-hüdroksüpropranolool) omab
beetablokeerivat toimet. Kontsentratsioon plasmas ja poolväärtusaeg on siiski väikesed.

Propranoloolvesinikkloriid ja selle metaboliidid erituvad üle 90% ulatuses neerude kaudu, <1%
manustatud annusest eritub muutumatul kujul.

Propranoloolvesinikkloriidi eliminatsiooni poolväärtusaeg on normaalse neerufunktsiooni puhul
3...4 tundi.
Oluliselt langenud maksafunktsiooni korral tuleb ainevahetuse aeglustumise tõttu arvestada
propranoloolvesinikkloriidi toime pikenemisega, seda eelkõige samaaegse neerufunktsiooni häire
korral.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Äge toksilisus
Vt lõik 4.9.

Krooniline toksilisus
Kroonilise toksilisuse uuringutes hiirtega ei ole toksilisi kõrvaltoimeid ilmnenud.

Mutageensus ja kartsinogeensus
In vitro
ja in vivo uuringutest ei ole saadud viiteid olulistele mutageensetele mõjudele. Hiirtel ja
rottidel läbiviidud pikaajalistes uuringutes ei ole ravimil täheldatud kantserogeenset toimet.

Reproduktsioonitoksilisus
Propranolooli embrüotoksilisust uuriti kahel loomaliigil (hiired ja rotid). Suurte annuste juures
täheldati ravimit manustatud emasloomadel äärmiselt väikseid looteid. Kummagi loomaliigi puhul ei
ole saadud viiteid propranolooli teratogeense toime kohta.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Maisitärklis, mikrokristalne tselluloos, kopovidoon, talk, kõrgdispersne ränidioksiid,
magneesium(-stearaat, -palmitaat, -oleaat),
polü[butüülmetakrülaat-ko-(2-dimetüülaminometüül)metakrülaat-ko-metüülmetakrülaat] (1:2:1),
makrogool, must kinoliingeel (E104), titaandioksiid (E171).

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

5 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
6


Pakend 50 õhukese polümeerikattega tabletiga.
Pakend 100 õhukese polümeerikattega tabletiga.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

ratiopharm GmbH
Graf-Arco-Str. 3
89079 Ulm
Saksamaa


8.
MÜÜGILOA NUMBER

049894


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

18.01.1994/22.08.2008


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2008
7

Teave põhineb ravimi pakendi infolehel. Enne kasutamist pea nõu arsti või apteekriga.