Olsert hct sigillata - õhukese polümeerikattega tablett (40mg +12,5mg)

ATC Kood: C09DA08
Toimeaine: olmesartaanmedoksomiil +hüdroklorotiasiid
Tootja: DOC Generici S.r.l.

Artikli sisukord

OLSERT HCT SIGILLATA
õhukese polümeerikattega tablett (40mg +12,5mg)


Pakendi infoleht: teave kasutajale

Olsert HCT Sigillata, 20 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Olsert HCT Sigillata, 20 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Olsert HCT Sigillata, 40 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Olsert HCT Sigillata, 40 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Olmesartaanmedoksomiil/hüdroklorotiasiid

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.

Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

  1. Mis ravim on Olsert HCT Sigillata ja milleks seda kasutatakse
  2. Mida on vaja teada enne Olsert HCT Sigillata võtmist
  3. Kuidas Olsert HCT Sigillata’t võtta
  4. Võimalikud kõrvaltoimed
  5. Kuidas Olsert HCT Sigillata’t säilitada
  6. Pakendi sisu ja muu teave
  7. Mis ravim on Olsert HCT Sigillata ja milleks seda kasutatakse

Olsert HCT Sigillata sisaldab kahte toimeainet, olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi, mida kasutatakse kõrge vererõhu (hüpertensiooni) raviks.

  • Olmesartaanmedoksomiil kuulub angiotensiin II retseptori antagonistideks nimetatavate ravimite rühma. See langetab vererõhku veresoonte lõõgastamise teel.
  • Hüdroklorotiasiid kuulub tiasiiddiureetikumideks nimetatavate ravimite rühma (nn „veetabletid“). See langetab vererõhku organismist liigse vedeliku eemaldamise teel, pannes teie neerud tootma rohkem uriini.

Teile määratakse raviks Olsert HCT Sigillata juhul, kui olmesartaanmedoksomiil üksi ei ole taganud piisavat vererõhu langust. Koosmanustamisel aitavad Olsert HCT Sigillata kaks toimeainet paremini langetada vererõhku võrreldes sellega, kui neid toimeaineid manustatakse eraldi.

Te võib-olla juba kasutate vererõhku langetavaid ravimeid, kuid teie arst soovitab teile Olsert HCT Sigillata selleks, et vererõhk oleks veelgi enam kontrolli all.

Kõrget vererõhku saab kontrolli all hoida selliste ravimitega, nagu Olsert HCT Sigillata tabletid. Teie arst on tõenäoliselt soovitanud teil muuta ka oma elustiili, et aidata vererõhku langetada (näiteks kehakaalu langetada, suitsetamisest loobuda, vähendada soolasisaldust toidus ja piirata alkoholi tarvitamist). Teie arst võib ka olla soovitanud teil tegeleda regulaarse füüsilise treeninguga, nagu käimine või ujumine. Oluline on neid arsti soovitusi järgida.

Mida on vaja teada enne Olsert HCT Sigillata võtmist

Ärge võtke Olsert HCT Sigillata’t:

  • kui olete olmesartaanmedoksomiili või hüdroklorotiasiidi või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) või hüdroklorotiasiidi sarnaste ainete (sulfonamiidid) suhtes allergiline;
  • kui te olete üle 3 kuu rase (samuti on parem vältida Olsert HCT Sigillata kasutamist raseduse alguses, vt raseduse lõik);
  • kui teil on suhkurtõbi (diabeet) või neerutalitluse häire ja te saate ravi vererõhku langetava ravimiga, mis sisaldab aliskireeni;
  • kui teil on veres madal kaaliumitase, madal naatriumitase, kõrge kaltsiumitase või kõrge

kusihappetase (koos podagra või neerukivide sümptomitega), mis ei allu ravile. Kehtib ainult 20 mg/12,5 mg ja 20 mg/25 mg puhul

  • kui teil on tõsised neeruprobleemid;
  • kui teil on tõsised maksaprobleemid või naha ja silmade kollasus (ikterus) või sapierituse häired (sapiteede sulgus, nt sapikivid).

Kehtib ainult 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg puhul

  • kui teil on neeruprobleemid;
  • kui teil on mõõdukad või tõsised maksaprobleemid või naha ja silmade kollasus (ikterus) või sapierituse häired (sapiteede sulgus, nt sapikivid).

Kui te arvate, et midagi loetletust kehtib teie kohta või kui te ei ole kindel, ärge võtke neid tablette. Rääkige sellest kõigepealt oma arstile ja järgige tema nõuannet.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud

Enne Olsert HCT Sigillata võtmist pidage nõu oma arstiga.

Rääkige oma arstile enne tablettide võtmist, kui te võtate mõnda alljärgnevat ravimit kõrge vererõhu raviks:

  • AKEinhibiitor (näiteks enalapriil, lisinopriil, ramipriil), eriti kui teil on suhkurtõvest tingitud neeruprobleemid.
  • aliskireen.

Teie arst võib regulaarsete ajavahemike järel kontrollida teie neerutalitlust, vererõhku ja elektrolüütide (nt kaalium) sisaldust veres.

Vt ka teavet lõigus „Ärge võtke Olsert HCT Sigillata’t“.

Kui teil on mõni järgnevatest tervisemuredest, rääkige sellest oma arstile enne Olsert HCT Sigillata võtmist:

  • Maksahaigused.
  • Südamepuudulikkus või probleemid südameklappide või südamelihasega.
  • Oksendamine või kõhulahtisus, mis on raskekujuline või ei möödu mõne päeva jooksul.
  • Ravi uriinieritumist suurendavate ravimitega (diureetikumid) suurtes annustes või kui te olete vähese soolasisaldusega dieedil.
  • Probleemid neerupealistega (nt primaarne aldosteronism).
  • Suhkurtõbi.
  • Erütematoosne luupus (autoimmuunhaigus).
  • Allergia või astma.

Kehtib ainult 20 mg/12,5 mg ja 20 mg/25 mg puhul

  • Kerged kuni mõõdukad neeruprobleemid või kui teil on olnud hiljuti neerusiirdamine. Kehtib ainult 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg puhul
  • Neerusiirdamine.

Rääkige oma arstile, kui teil tekib mõni järgmistest sümptomitest

  • raskekujuline, püsiv kõhulahtisus, mis põhjustab olulist kehakaalu langust. Arst võib teie sümptomeid hinnata ja otsustada, kuidas teie vererõhu ravi jätkata.
  • nägemise halvenemine või silmavalu. Need võivad olla teie silma siserõhu tõusu sümptomid ning võivad tekkida tundide kuni nädalate jooksul pärast Olsert HCT Sigillata kasutusele võtmist. Ravimata jätmisel võib selle tagajärjeks olla püsiv nägemiskaotus.

Kui teil on mõni neist seisunditest, võib teie arst soovida teid sagedamini näha ja teha mõned analüüsid.

Olsert HCT Sigillata võib põhjustada vere lipiidide ja kusihappesisalduse tõusu (podagra põhjus – liigeste valulik turse). Tõenäoliselt tahab teie arst teha nende kontrollimiseks aeg-ajalt teile vereanalüüse.

Olsert HCT Sigillata võib muuta teatud keemiliste ainete ehk elektrolüütide sisaldust teie veres. Tõenäoliselt tahab teie arst teha selle kontrollimiseks aeg-ajalt teile vereanalüüse. Elektrolüütide sisalduse muutuse sümptomiteks on janu, suukuivus, lihasvalu või -krambid, lihasväsimus, madal vererõhk (hüpotensioon), nõrkustunne, loidus, väsimus, unisus või rahutus, iiveldus, oksendamine, harvenenud urineerimine, kiire südametegevus. Kui märkate neid sümptomeid, rääkige sellest oma arstile.

Kõikide vererõhku langetavate ravimite korral esineb oht, et patsientidel, kellel esineb südame või aju verevarustuse häireid, võib liiga madala vererõhu korral tekkida südamelihase infarkt või insult. Seetõttu mõõdab teie arst regulaarselt teie vererõhku.

Kui teile on plaanis teha kõrvalkilpnäärme funktsiooni uurivaid uuringuid, peate katkestama Olsert HCT Sigillata võtmise enne mainitud uuringute tegemist.

Kui te olete sportlane, võib see ravim anda sportlastele tehtavas dopingutestis positiivse tulemuse.

Te peate teavitama oma arsti, kui olete või arvate, et olete rase (või plaanite rasestuda). Olsert HCT Sigillata kasutamine pole soovitatav raseduse varajases staadiumis ja seda ei tohi kasutada pärast kolmandat raseduskuud, kuna see võib selles staadiumis kasutamisel põhjustada teie lapsele tõsiseid kahjustusi (vt raseduse lõik).

Lapsed ja noorukid

Olsert HCT Sigillata’t ei soovitata kasutada lastel ja alla 18-aastastel noorukitel.

Muud ravimid ja Olsert HCT Sigillata

Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate, olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid.

Öelge kindlasti oma arstile või apteekrile, kui kasutate mõnda alljärgnevatest:

  • Teised vererõhku langetavad ravimid (hüpertooniavastased ravimid), sest Olsert HCT Sigillata toime võib tugevneda.

Teie arst võib muuta teie ravimi annust ja/või rakendada teisi ettevaatusabinõusid.

Kui te võtate AKE-inhibiitorit või aliskireeni (vt ka teavet lõikudes „Ärge võtke Olsert HCT Sigillata`t“ ja „Hoiatused ja ettevaatusabinõud”).

  • Ravimid, mis samaaegsel kasutamisel Olsert HCT Sigillata’ga võivad mõjutada teie vere kaaliumisisaldust. Siia kuuluvad:

kaaliumi sisaldavad toidulisandid (ning ka kaaliumi sisaldavad soolaasendajad)

nn “veetabletid” (diureetikumid)

hepariin (vere vedeldamiseks)

lahtistid

steroidid

adrenokortikotroopne hormoon (AKTH)

karbenoksoloon (suu- ja maohaavandite raviks kasutatav preparaat)

naatriumpenitsilliin G (nimetatakse ka bensüülpenitsilliinnaatriumiks, antibiootikum)

teatud valuvaigistid nt aspiriin või salitsülaadid.

  • Liitiumi (ravim, mida kasutatakse meeleolu kõikumise ja mõnede depressiooni vormide korral) ja Olsert HCT Sigillata samaaegne kasutamine võib tugevdada liitiumi toksilisust. Kui te peate võtma liitiumi, mõõdab arst liitiumisisaldust teie veres.
  • Mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVAd) (ravimid, mida kasutatakse valu, tursete ja teiste põletikusümptomite, sh artriidi, leevendamiseks) ja Olsert HCT Sigillata samaaegne kasutamine võib suurendada neerupuudulikkuse tekkeohtu ja MSPVAd võivad Olsert HCT Sigillata toimet nõrgendada.
  • Unerohud, rahustid ja antidepressandid, sest nende ravimite kooskasutamine Olsert HCT Sigillata’ga võib põhjustada ägeda vererõhu languse istuvast asendist püsti tõusmisel.
  • Teatud lihaseid lõõgastavad ained, näiteks baklofeen ja tubokurariin.
  • Amifostiin ja mõned teised vähivastased ravimid, näiteks tsüklofosfamiid või metotreksaat.
  • Kolestüramiin ja kolestipool, mida kasutatakse vere rasvasisalduse vähendamiseks.
  • Kolesevelaamvesinikkloriid (ravim, mis langetab kolesterooli taset teie veres), kuna võib väheneda Olsert HCT Sigillata mõju. Arst võib soovitada teil võtta Olsert HCT Sigillata’t vähemalt 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi.
  • Antikolinergilised ained, näiteks atropiin ja biperideen.
  • Teatud psühhiaatriliste seisundite ravis kasutatavad preparaadid, näiteks tioridasiin, kloorpromasiin, levomepromasiin, trifluoperasiin, tsüamemasiin, sulpiriid, amisulpiriid, pimosiid, sultopriid, tiapriid, droperidool või haloperidool.
  • Teatud südameprobleemide korral kasutatavad ravimid, näiteks kinidiin, hüdrokinidiin, disopüramiid, amiodaroon, sotalool ja digitaalis.
  • Südame rütmi mõjustavad ained, näiteks misolastiin, pentamidiin, terfenadiin, dofetiliid, ibutiliid või süstitav erütromütsiin.
  • Suukaudsed diabeediravimid veresuhkru vähendamiseks, näiteks metformiin või insuliin.
  • Beetablokaatorid ja diasoksiid, ravimid, mida kasutatakse vastavalt kas kõrge vererõhu korral või madala veresuhkru korral, kuna Olsert HCT Sigillata võib suurendada nende veresuhkru sisaldust tõstvat toimet.
  • Metüüldopa, mida kasutatakse kõrge vererõhu raviks.
  • Ravimid, nagu noradrenaliin, mida kasutatakse madala vererõhu ja südame aeglase löögisageduse raviks.
  • Difemaniil, mida kasutatakse südame aeglase löögisageduse raviks või higistamise vähendamiseks.
  • Podagra ravimid, näiteks probenetsiid, sulfiinpürasoon ja allopurinool.
  • Kaltsiumit sisaldavad toidulisandid.
  • Amantadiin, viirusevastane ravim.
  • Tsüklosporiin, mida kasutatakse transplantaadi äratõukereaktsiooni ärahoidmiseks.
  • Teatud antibiootikumid, mida nimetatakse tetratsükliinideks või sparfloksatsiiniks.
  • Amfoteritsiin, seenhaiguste ravis kasutatav preparaat.
  • Teatud antatsiidid, mida kasutatakse mao ülihappesuse korral, näiteks alumiinium ja magneesiumhüdroksiid, sest Olsert HCT Sigillata toime võib nende ravimite mõjul nõrgeneda.
  • Tsisapriid, mida kasutatakse toidu liikumise kiirendamiseks maos ja soolestikus.
  • Halofantriin, mida kasutatakse malaaria korral.

Olsert HCT Sigillata koos toidu, joogi ja alkoholiga

Olsert HCT Sigillata’t võib võtta koos toiduga või ilma.

Olge ettevaatlik alkoholi tarbimisega, kui võtate Olsert HCT Sigillata’t, sest mõned inimesed tunnevad ravimi võtmisel nõrkust või pearinglust. Kui see kehtib teie kohta, ärge tarbige alkoholi, sealhulgas veini, õlut ega teisi alkoholi sisaldavaid jooke.

Mustanahalised patsiendid

Nagu teiste sarnaste ravimite puhul, on Olsert HCT Sigillata vererõhku langetav toime mustanahalistele patsientidele mõnevõrra nõrgem.

Rasedus ja imetamine

Rasedus

Te peate ütlema oma arstile kui te arvate, et olete rase (või võite rasestuda). Teie arst soovitab teil sel juhul tavaliselt Olsert HCT Sigillata kasutamine lõpetada enne rasestumist või niipea kui olete oma rasedusest teadlik ja soovitab mõnda muud ravimit Olsert HCT Sigillata asemel. Olsert HCT Sigillata pole soovitatav raseduse varajases perioodis ja seda ei tohi kasutada, kui olete enam kui 3 kuud rase, kuna see võib, kasutatuna pärast kolmandat raseduskuud, põhjustada teie lapsele tõsiseid tervisehäireid.

Imetamine

Rääkige oma arstile, kui te imetate last või plaanite hakata imetama. Olsert HCT Sigillata pole soovitav kasutada imetamise ajal ning teie arst võib valida mõne muu raviviisi, kui te soovite last imetada.

Kui te olete rase, imetate, arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arstiga.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine

Kõrge vererõhu ravi võib põhjustada unisust või pearinglust. Selliste toimete ilmnemisel ärge juhtige autot ega kasutage masinaid enne, kui sümptomid on kadunud. Küsige nõu oma arstilt.

Kehtib ainult 20 mg/12,5 mg ja 40 mg/12,5 mg puhul

Olsert HCT Sigillata sisaldab laktoosi (teatud tüüpi suhkur) ja päikeseloojangukollast

Laktoos: kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate te enne selle ravimi võtmist konsulteerima oma arstiga.

Päikeseloojangukollane: võib põhjustada allergilisi reaktsioone. Kehtib ainult 20 mg/25 mg ja 40 mg/25 mg puhul

Olsert HCT Sigillata sisaldab laktoosi (teatud tüüpi suhkur)

Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate te enne selle ravimi võtmist konsulteerima oma arstiga.

Kuidas Olsert HCT Sigillata’t võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Kehtib ainult 20 mg/12,5 mg ja 20 mg/25 mg puhul

Soovituslik annus on üks Olsert HCT Sigillata 20 mg/12,5 mg tablett ööpäevas. Kui teie vererõhk ei allu ravile, võib teie arst suurendada annust ühe Olsert HCT Sigillata 20 mg/25 mg tabletini ööpäevas. Kehtib ainult 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg puhul

Soovituslik annus on üks Olsert HCT Sigillata 40 mg/12,5 mg tablett ööpäevas. Kui teie vererõhk ei ole allunud ravile, võib teie arst suurendada annust ühe Olsert HCT Sigillata 40 mg/25 mg tabletini ööpäevas.

Neelake tabletid alla koos veega. Võimalusel tuleb ööpäevane annus võtta iga päev samal ajal, näiteks hommikusöögi ajal. On oluline, et jätkaksite Olsert HCT Sigillata võtmist seni, kuni arst ei ole teil käskinud lõpetada.

Kui te võtate Olsert HCT Sigillata’t rohkem kui ette nähtud

Kui te võtate rohkem tablette kui ette nähtud või kui laps on võtnud kogemata tablette, minge kohe arsti juurde või lähimasse erakorralise meditsiini osakonda ja võtke oma ravimi pakend kaasa.

Kui te unustate Olsert HCT Sigillata’t võtta

Kui olete unustanud oma tavalise annuse võtta, võtke annus järgmisel päeval nagu tavaliselt. Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te lõpetate Olsert HCT Sigillata võtmise

On oluline, et jätkaksite Olsert HCT Sigillata võtmist nii kaua, kuni arst on öelnud.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Siiski võivad alljärgnevad kaks kõrvaltoimet olla tõsised:

  • Harva võivad tekkida allergilised reaktsioonid, mis võivad avaldada mõju kogu organismile koos näo, suu ja/või häälepaelte (kõri) turse ning sügeluse ja nahalööbega. Kui see juhtub, lõpetage Olsert HCT Sigillata kasutamine ja võtke kohe ühendust oma arstiga.
  • Olsert HCT Sigillata võib tundlikel isikutel või allergilise reaktsiooni tulemusena põhjustada vererõhu liigset langust. Aegajalt võib tekkida pearinglus või minestus. Kui see juhtub, lõpetage Olsert HCT Sigillata kasutamine, võtke kohe ühendust oma arstiga ning heitke pikali.

Olsert HCT Sigillata on kombinatsioon kahest toimeainest ja alljärgnev teave puudutab esiteks teisi kõrvaltoimeid, mida on senini kirjeldatud olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kasutamisel (lisaks eelpool mainitutele) ja teiseks selliseid kõrvaltoimeid, mida teatakse nimetatud toimeainete eraldi kasutamisel.

Allpool on toodud teised kõrvaltoimed, millest on seni teatatud seoses olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni kasutamisega:

Kui need kõrvaltoimed tekivad, on need tihti kerged ega nõua teilt ravi katkestamist.

Sageli esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 10-st):

Pearinglus, nõrkus, peavalu, väsimus, rindkere valu, pahkluude, jalgade, labajalgade, käte või käsivarte turse.

Aeg-ajalt ilmnevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 100-st):

Südamepekslemine (palpitatsioonid), nahalööve, ekseem, peapööritus, köha, seedehäired, kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, lihaskrambid ja -valu, liigeste, käte ja jalgade valu, seljavalu, erektsioonihäired meestel, vere esinemine uriinis.

Aeg-ajalt on täheldatud ka mõningaid vereanalüüside tulemuste muutusi ja need hõlmavad järgmisi näitajaid:

Vere rasvadesisalduse suurenemine, vere uurea- või kusihappesisalduse suurenemine, kreatiniinisisalduse suurenemine, vere kaaliumisisalduse suurenemine või vähenemine, vere kaltsiumisisalduse suurenemine, vere suhkrusisalduse suurenemine ja maksafunktsiooni näitajate suurenemine. Teie arst saab nendest teada vereanalüüside tulemuste põhjal ja ütleb teile, kui peate midagi ette võtma.

  1. Harva esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 1000-st): Haiglane enesetunne, teadvuse häired, nõgestõbi (kublad), äge neerupuudulikkus.

Harva on täheldatud ka mõningaid vereanalüüside tulemuste muutusi ja need hõlmavad järgmisi näitajaid:

Vere uurealämmastiku sisalduse suurenemine, hemoglobiini ja hematokriti väärtuste vähenemine. Teie arst saab nendest teada vereanalüüside tulemuste põhjal ja ütleb teile, kui peate midagi ette võtma.

Allpool on toodud kõrvaltoimed, mida on täheldatud siis, kui olmesartaanmedoksomiili või hüdroklorotiasiidi võetakse üksikravimitena, kuid mitte Olsert HCT Sigillata kasutamisel ega suurema esinemissagedusega:

Olmesartaanmedoksomiil:

Sageli esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 10-st):

Bronhiit, köha, vesine nina või ninakinnisus, kurguvalu, kõhuvalu, seedehäired, kõhulahtisus, iiveldus, gastroenteriit, valu liigestes või luudes, seljavalu, vere esinemine uriinis, kuseteede infektsioon, gripilaadsed sümptomid, valu.

Sageli on täheldatud ka mõningaid vereanalüüside tulemuste muutusi ja need hõlmavad järgmisi näitajaid:

Vere rasvadesisalduse suurenemine, vere uurea- või kusihappesisalduse suurenemine, maksa- ja lihasfunktsiooni näitajate suurenemine.

Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 100-st):

Kiiret tüüpi allergilised reaktsioonid, mis võivad haarata kogu keha ning põhjustada hingamisraskusi ja vererõhu kiiret langust, mis omakorda võib põhjustada isegi minestamist (anafülaktilised reaktsioonid), näoturse, stenokardia (valu või pigistustunne rinnus, tuntud ka rinnaangiini nime all),,haiglane enesetunne, allergiline nahalööve, sügelus, eksanteem (nahalööve), nõgestõbi (kublad).

Aeg-ajalt on täheldatud ka mõningaid vereanalüüside tulemuste muutusi ja need hõlmavad järgmisi näitajaid:

Teatud tüüpi vererakkude ehk trombotsüütide vähesus (trombotsütopeenia).

Harva esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 1000-st): Neerufunktsiooni häire, energiapuudus.

Harva on täheldatud ka mõningaid vereanalüüside tulemuste muutusi ja need hõlmavad järgmisi näitajaid:

Vere kaaliumisisalduse suurenemine.

Hüdroklorotiasiid:

  1. Väga sageli esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda rohkem kui 1 inimesel 10-st): Vereanalüüside tulemuste muutused, sealhulgas: vere rasvade- ja kusihappesisalduse suurenemine.

Sageli esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 10-st):

Segasusseisund, kõhuvalu, maohäired, puhitustunne, kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus, suhkru eritumine uriini.

On täheldatud ka mõningaid vereanalüüside tulemuste muutusi ja need hõlmavad järgmisi näitajaid: Vere kreatiniini-, uurea-, kaltsiumi- ja suhkrusisalduse suurenemine, vere kloriidi-, kaaliumi-, magneesiumi- ja naatriumisisalduse vähenemine. Seerumi amülaasisisalduse suurenemine (hüperamülaseemia).

Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 100-st):

Söögiisu vähenemine või puudus, tõsised hingamisraskused, anafülaktilised nahareaktsioonid (ülitundlikkusreaktsioonid), olemasoleva lühinägelikkuse süvenemine, nahapunetus, nahareaktsioonid valguse suhtes, sügelus, väikestest verejooksudest tingitud erepunased täpid või laigud nahal (purpur), nõgestõbi (kublad).

Harva esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 1000-st):

Süljenäärmete turse ja valulikkus, vere valgeliblede arvu vähenemine, vereliistakute arvu vähenemine, aneemia, luuüdikahjustus, rahutus, rusutusetunne või depressioon, unehäired, huvi kadumine kõige vastu (apaatia), kihelus ja tuimus, krambid, “kollaselt” nägemine, nägemise hägustumine, silmade kuivus, ebaregulaarne südamerütm, veresoonte põletik, verehüübed (tromboos või emboolia), kopsupõletik, vedeliku kogunemine kopsudesse, kõhunäärmepõletik, kollatõbi, sapipõiepõletik, erütematoosse luupuse sümptomid, nagu lööve, liigesevalu ja külmad käed ning sõrmed, allergilised nahareaktsioonid, naha ketendus ja villide teke, neerude mitteinfektsioosne põletik (interstitsiaalne nefriit), palavik, lihasnõrkus (mis mõnikord takistab liikumist).

  1. Väga harva esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 10 000-st): Elektrolüütide tasakaaluhäired, mis põhjustavad vere ebanormaalselt väikest kloriidisisaldust (hüpokloreemiline alkaloos), soolesulgus (paralüütiline iileus).

Teadmata (sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel):

Nägemise halvenemine või silmavalu (ägeda suletudnurga glaukoomi võimalikud nähud).

Kõrvaltoimetest teavitamine

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

Kuidas Olsert HCT Sigillata’t säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil ja blistril. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

Pakendi sisu ja muu teave

Mida Olsert HCT Sigillata sisaldab

  • Toimeained on olmesartaanmedoksomiil ja hüdroklorotiasiid.

20 mg/12,5 mg: Üks tablett sisaldab 20 mg olmesartaanmedoksomiili ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.

20 mg/25 mg: Üks tablett sisaldab 20 mg olmesartaanmedoksomiili ja 25 mg hüdroklorotiasiidi. 40 mg/12,5 mg: Üks tablett sisaldab 40 mg olmesartaanmedoksomiili ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.

40 mg/25 mg: Üks tablett sisaldab 40 mg olmesartaanmedoksomiili ja 25 mg hüdroklorotiasiidi.

  • Teised koostisosad on:

Tableti sisu: laktoosmonohüdraat, väheasendatud hüdroksüpropüültselluloos, mikrokristalliline tselluloos tüüp 102, magneesiumstearaat.

Tableti kate:

Ainult 20 mg/12,5 mg ja 40 mg/12,5 mg kohta: Opadry II Oranž 33G23991, mis sisaldab: hüpromelloos 6cP, titaandioksiid (E 171), laktoosmonohüdraat, makrogool 3350, triatsetiin (E 1518), kollane raudoksiid (E 172), punane raudoksiid (E 172), päikeseloojangukollane FCF alumiiniumlakk (E 110).

Ainult 20 mg/25 mg ja 40 mg/25 mg kohta: Opadry II Roosa 33G34149, mis sisaldab: hüpromelloos 6cP, titaandioksiid (E 171), laktoosmonohüdraat, makrogool 3350, triatsetiin (E 1518), kollane raudoksiid (E 172), punane raudoksiid (E 172).

Kuidas Olsert HCT Sigillata välja näeb ja pakendi sisu

Olsert HCT Sigillata 20 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid on oranžid, ümmargused, kaksikkumerad, 8,5 mm läbimõõduga ja ühele küljele on sisse pressitud „OH 21“.

Olsert HCT Sigillata 20 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid on roosad, ümmargused, kaksikkumerad, 8,5 mm läbimõõduga ja ühele küljele on sisse pressitud „OH 22“.

Olsert HCT Sigillata 40 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid on oranžid, ovaalsed, kaksikkumerad, mõõtmetega 15 x 7 mm ja ühele küljele on sisse pressitud „OH 41“.

Olsert HCT Sigillata 40 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid on roosad, ovaalsed, kaksikkumerad, mõõtmetega 15 x 7 mm ja ühele küljele on sisse pressitud „OH 42“.

Pakendi suurused

Blisterpakendid (Alumiinium-alumiinium): 14, 28 või 30 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja

Müügiloa hoidja DOC Generici, Via Turati 40, 20121 Milano, Itaalia

Tootjad

Actavis Ltd.

BLB016 Bulebel Industrial Estate,

Zejtun ZTN 3000

Malta

ja

Balkanpharma-Dupnitsa AD

3 Samokovsko Shosse Str.,

Dupnitsa 2600

Bulgaaria

Infoleht on viimati uuendatud aprillis 2017.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Olsert HCT Sigillata, 20 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Olsert HCT Sigillata, 20 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Olsert HCT Sigillata, 40 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Olsert HCT Sigillata, 40 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks 20 mg/12,5 mg tablett sisaldab 20 mg olmesartaanmedoksomiili ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi. Üks 20 mg/25 mg tablett sisaldab 20 mg olmesartaanmedoksomiili ja 25 mg hüdroklorotiasiidi. Üks 40 mg/12,5 mg tablett sisaldab 40 mg olmesartaanmedoksomiili ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi. Üks 40 mg/25 mg tablett sisaldab 40 mg olmesartaanmedoksomiili ja 25 mg hüdroklorotiasiidi.

INN. Olmesartanum medoxomilum, hydrochlorothiazidum

Ainult 20 mg/12,5 mg tabletid Teadaolevat toimet omavad abiained:

Üks tablett sisaldab 139,94 mg laktoosmonohüdraati ja 0,003 mg päikeseloojangukollast FCF (E110).

Ainult 20 mg/25 mg tabletid Teadaolevat toimet omav abiaine:

Üks tablett sisaldab 127,44 mg laktoosmonohüdraati.

Ainult 40 mg/12,5 mg tabletid Teadaolevat toimet omavad abiained:

Üks tablett sisaldab 292,37 mg laktoosmonohüdraati ja 0,007 mg päikeseloojangukollast FCF (E110).

Ainult 40 mg/25 mg tabletid Teadaolevat toimet omav abiaine:

Üks tablett sisaldab 279,87 mg laktoosmonohüdraati.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Olsert HCT Sigillata, 20 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid on oranžid, ümmargused, kaksikkumerad, diameetriga 8,5 mm ning sisse pressitud märgistusega „OH 21“ ühel küljel. Olsert HCT Sigillata, 20 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid on roosad, ümmargused, kaksikkumerad, diameetriga 8,5 mm ning sisse pressitud märgistusega „OH 22“ ühel küljel. Olsert HCT Sigillata, 40 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid on oranžid, ovaalsed, kaksikkumerad, mõõtudega 15 x 7 mm ning sisse pressitud märgistusega „OH 41“ ühel küljel. Olsert HCT Sigillata, 40 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid on roosad, ovaalsed, kaksikkumerad, mõõtudega 15 x 7 mm ning sisse pressitud märgistusega „OH 42“ ühel küljel.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Essentsiaalse hüpertensiooni ravi täiskasvanutel, kellel olmesartaanmedoksomiili monoteraapia ei taga piisavat vererõhu langust.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud

Olsert HCT Sigillata 20 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid ei ole ette nähtud ravi alustamiseks, vaid sobivad patsientidele, kelle vererõhk ei ole 20 mg olmesartaanmedoksomiiliga piisavalt alanenud. Olsert HCT Sigillata 20 mg/12,5 mg manustatakse üks kord ööpäevas, sõltumata toiduaegadest.

Kui see on kliiniliselt sobiv, võib kaaluda otsest üleviimist monoteraapialt 20 mg olmesartaanmedoksomiiliga fikseeritud annusega kombineeritud preparaadile, võttes arvesse, et olmesartaanmedoksomiili antihüpertensiivse toime maksimum avaldub ligikaudu 8 nädalat pärast ravi algust (vt lõik 5.1). Soovitatav on üksikkomponentide annuse tiitrimine.

Olsert HCT Sigillata 20 mg/12,5 mg võib manustada patsientidele, kelle vererõhk ei ole piisavalt alanenud ainult 20 mg olmesartaanmedoksomiili monoteraapiaga.

Olsert HCT Sigillata 20 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid ei ole ette nähtud ravi alustamiseks, vaid sobivad patsientidele, kelle vererõhk ei ole piisavalt alanenud ainult 20 mg olmesartaanmedoksomiili manustamisega. Olsert HCT Sigillata'i manustatakse üks kord ööpäevas kas koos toiduga või ilma.

Kui kliiniliselt on näidustatud, võib kaaluda kohest üleminekut 20 mg olmesartaanmedoksomiili monoteraapialt fikseeritud kombinatsioonile, võttes arvesse, et olmesartaanmedoksomiili maksimaalne hüpertensioonivastane toime ilmneb ligikaudu 8 nädalat pärast ravi alustamist (vt lõik 5.1). Soovitatav on üksikkomponentide tiitrimine:

Olsert HCT Sigillata 20 mg/25 mg võib manustada patsientidele, kelle vererõhk ei ole piisavalt alanenud Olsert HCT Sigillata 20 mg/12,5 mg-ga.

Olsert HCT Sigillata 40 mg/12,5 mg soovitatav annus on 1 tablett ööpäevas.

Olsert HCT Sigillata 40 mg/12,5 mg võib manustada patsientidele, kelle vererõhk ei alane piisavalt ainult 40 mg olmesartaanmedoksomiiliga.

Mugavama kasutamise huvides võivad olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi eraldi tablettidena kasutavad patsiendid vahetada ravi Olsert HCT Sigillata 40 mg/12,5 mg tablettide vastu, mis sisaldavad samas annuses kahte toimeainet.

Olsert HCT Sigillata 40 mg/25 mg soovitatav annus on 1 tablett ööpäevas.

Olsert HCT Sigillata 40 mg/25 mg võib manustada patsientidele, kelle vererõhk ei alane piisavalt ainult Olsert HCT Sigillata 40 mg/12,5 mg-ga.

Mugavama kasutamise huvides võivad olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi eraldi tablettidena kasutavad patsiendid vahetada ravi Olsert HCT Sigillata 40 mg/25 mg tablettide vastu, mis sisaldavad samas annuses kahte toimeainet.

Eakad (65-aastased või vanemad)

Eakatel patsientidel soovitatakse kasutada sama annusekombinatsiooni kui täiskasvanutel.

Ainult Olsert HCT Sigillata 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg kohta

Vererõhku tuleb hoolikalt jälgida.

Neerukahjustus

Ainult Olsert HCT Sigillata 20 mg/12,5 mg ja 20 mg/25 mg kohta

Kui Olsert HCT Sigillata't kasutavad kerge kuni mõõduka neerufunktsiooni häirega (kreatiniini kliirens 30...60 ml/min) patsiendid, on soovitatav neerufunktsiooni perioodiliselt kontrollida (vt lõik 4.4). Olsert HCT Sigillata on vastunäidustatud raske neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) (vt lõik 4.3).

Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega (kreatiniini kliirens 30...60 ml/min) patsientidel on suurim annus 20 mg olmesartaanmedoksomiili üks kord ööpäevas, sest puudub piisav kogemus suuremate annuste kasutamiseks selle patsientide rühma puhul ja soovitatav on neid patsiente regulaarselt jälgida.

Ainult Olsert HCT Sigillata 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg kohta

Olsert HCT Sigillata 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg on kõikide neerufunktsioonihäirete staadumite korral vastunäidustatud (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus

Ainult Olsert HCT Sigillata 20 mg/12,5 mg ja 20 mg/25 mg kohta

Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel tuleb Olsert HCT Sigillata`t kasutada ettevaatusega (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Mõõduka maksakahjustuse korral soovitatakse alustada 10 mg olmesartaanmedoksomiiliga üks kord ööpäevas ja maksimaalne annus ei tohi ületada 20 mg 1 kord ööpäevas. Maksakahjustusega patsientidel, kes saavad diureetikume ja/või teisi kõrgvererõhutõve ravimeid, on soovitatav kontrollida tähelepanelikult vererõhku ja neerufunktsiooni. Kogemused olmesartaanmedoksomiili kasutamise kohta raske maksakahjustusega patsientidel puuduvad. Olsert HCT Sigillata`t ei tohi kasutada patsientidel, kellel on raske maksakahjustus (vt lõigud 4.3 ja 5.2), kolestaas ja sapiteede obstruktsioon (vt lõik 4.3).

Ainult 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg kohta

Olsert HCT Sigillata 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg tuleb kerge maksakahjustusega patsientidel kasutada ettevaatusega (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Diureetikume või teisi hüpertensioonivastaseid ravimeid kasutavatel maksakahjustusega patsientidel soovitatakse regulaarselt kontrollida vererõhku ja neerufunktsiooni. Mõõduka maksakahjustusega patsientidele soovitatakse algannuseks 10 mg olmesartaanmedoksomiili üks kord ööpäevas ja suurim annus ei tohi ületada 20 mg üks kord ööpäevas.Olmesartaanmedoksomiili kasutamisel raske maksakahjustusega patsientidel kogemused puuduvad. Olsert HCT Sigillata 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg ei tohi seega kasutada mõõduka ja raske maksakahjustusega patsientidel (vt lõigud 4.3 ja 5.2), samuti kolestaasi ja sapiteede obstruktsiooniga patsientidel (vt lõik 4.3).

Lapsed

Olsert HCT Sigillata ohutus ja efektiivsus lastel ning alla 18-aasta vanustel noorukitel ei ole veel tõestatud. Andmed puuduvad.

Manustamisviis

Tablett tuleb alla neelata koos piisava koguse vedelikuga (näiteks ühe klaasitäie veega). Tabletti ei tohi närida ja seda tuleb võtta iga päev samal kellaajal.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeainete või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete või teiste sulfoonamiidi derivaatide suhtes (kuna hüdroklorotiasiid on sulfoonamiidi derivaat).

  • refraktoorne hüpokaleemia, hüperkaltseemia, hüponatreemia ja sümptomaatiline hüperurikeemia.
  • raseduse 2. ja 3. trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
  • olmesartaanmedoksomiili samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

Ainult 20 mg/12,5 mg ja 20 mg/25 mg kohta

  • raske neerukahjustus (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) (vt lõigud 4.4 ja 5.2).
  • raske maksakahjustus, kolestaas ja sapiteede obstruktiivsed haigused (vt lõik 5.2).

Ainult 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg kohta

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

  • neerukahjustus (vt lõigud 4.4 ja 5.2).
  • mõõdukas ja raske maksakahjustus, kolestaas ja sapiteede obstruktiivsed haigused (vt lõik 5.2).

Intravaskulaarse veremahu vähenemine

Sümptomaatiline hüpotensioon, eriti pärast esimest annust, võib tekkida patsientidel, kellel on veremaht ja/või naatriumisisaldus vähenenud intensiivse diureetikumravi, piiratud soolasisaldusega dieedi, kõhulahtisuse või oksendamise tagajärjel. Sellised seisundid tuleb korrigeerida enne Olsert HCT Sigillata manustamist.

Muud seisundid, millega kaasneb reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi stimulatsioon

Patsientide puhul, kelle veresoonte toonus ja neerufunktsioon sõltuvad põhiliselt reniin- angiotensiin- aldosterooni süsteemi aktiivsusest (nt südame raske paispuudulikkusega või neeruhaigusega patsiendid, sealhulgas neeruarteri stenoosiga patsiendid), on ravi seda süsteemi mõjustavate ravimitega seostatud ägeda hüpotensiooni, asoteemia, oliguuria või harvadel juhtudel ägeda neerupuudulikkuse tekkega.

Renovaskulaarne hüpertensioon

Kui kahepoolse neeruarteri stenoosiga või ühte töötavat neeru varustava neeruarteri stenoosiga patsiente ravitakse reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi mõjustavate ravimitega, esineb suurenenud risk raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse tekkeks.

Neerukahjustus ja neerusiirdamine

Olsert HCT Sigillata’t ei tohi kasutada raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) (vt lõik 4.3).

Ainult 20 mg/12,5 mg ja 20 mg/25 mg kohta

Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega (kreatiniini kliirens ≥ 30 ml/min, < 60 ml/min) patsientidel ei ole vaja annust kohandada.

Ainult 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg kohta

Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega (kreatiniini kliirens 30...60 ml/min) patsientidel on suurim annus 20 mg olmesartaanmedoksomiili üks kord ööpäevas.

Kuid siiski tuleb nendele patsientidele Olsert HCT Sigillata 20 mg/12,5 mg ja 20 mg/25 mg manustada ettevaatusega ning perioodiliselt soovitatakse kontrollida kaaliumi, kreatiniini ja kusihappe taset seerumis. Neerukahjustusega patsientidel võib seoses tiasiiddiureetikumide kasutamisega esineda asoteemiat. Kui ilmneb progresseeruv neerukahjustus, tuleb ravi hoolikalt läbi vaadata ning kaaluda diureetilise ravi katkestamist.

Olsert HCT Sigillata 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg on seetõttu kõikide neerufunktsioonihäirete staadumite korral vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Olsert HCT Sigillata kasutamisega hiljutise neerusiirdamise korral kogemused puuduvad.

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad

On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.

AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

Maksakahjustus

Puuduvad kogemused olmesartaanmedoksomiili kasutamisega raske maksakahjustusega patsientidel. Mõõduka maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on suurim annus 20 mg olmesartaanmedoksomiili üks kord ööpäevas. Peale selle võivad väikesed vee ja elektrolüütide tasakaalu muutused ravi ajal tiasiiddiureetikumidega põhjustada maksakahjustusega patsientidel maksakoomat või maksahaiguse progresseerumist.

Ainult 20 mg/12,5 mg ja 20 mg/25 mg kohta

Seetõttu tuleb kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidega olla ettevaatlik (vt lõik 4.2). Olsert HCT Sigillata 20 mg/12,5 mg ja 20 mg/25 mg kasutamine raske maksakahjustuse, kolestaasi ja sapiteede obstruktsiooniga patsientidel on vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 5.2).

Ainult 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg kohta

Seetõttu on Olsert HCT Sigillata 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg mõõduka kuni raske maksakahjustuse, sapipaisu ja sapiteede obstruktsiooniga patsientidel vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 5.2). Kerge maksakahjustusega patsientidel kasutada ettevaatusega (vt lõik 4.2).

Aordi-ja mitraalklapi stenoos, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia

Nagu teistegi vasodilataatorite puhul, tuleb erilise ettevaatusega ravida patsiente, kellel on aordi- või mitraalklapi stenoos või obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia.

Primaarne aldosteronism

Primaarse aldosteronismiga patsiendid ei reageeri tavaliselt hüpertensioonivastastele ravimitele, mis toimivad reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi pärssivalt. Seetõttu ei soovitata sellistel patsientidel Olsert HCT Sigillata't kasutada.

Toimed ainevahetusele ja endokriinsüsteemile

Ravi tiasiiddiureetikumidega võib halvendada glükoositolerantsust. Diabeetilistel patsientidel võib osutuda vajalikuks insuliini või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annuste kohandamine (vt lõik 4.5). Ravi ajal tiasiiddiureetikumidega võib latentne diabetes mellitus manifesteeruda.

Kolesterooli ja triglütseriidide taseme tõus on ebasoovitav toime, mis teatakse kaasnevat ravimisega tiasiiddiureetikumidega.

Mõnedel tiasiiddiureetikume saavatel patsientidel võib esineda hüperurikeemiat või avalduda podagra.

Elektrolüütide tasakaaluhäired

Nagu igal diureetikumravi saaval patsiendil, tuleb sobivate ajavahemike järel määrata seerumis elektrolüütide sisaldus.

Tiasiidid, sealhulgas hüdroklorotiasiid, võivad põhjustada vedeliku või elektrolüütide tasakaaluhäireid (sh hüpokaleemia, hüponatreemia ja hüpokloreemiline alkaloos). Vedeliku või elektrolüütide tasakaaluhäiretele viitavad nähud on suukuivus, janutunne, nõrkus, letargia, unisus, rahutus, lihasvalu või –krambid, lihasväsimus, hüpotensioon, oliguuria, tahhükardia ja seedetrakti häired, nagu iiveldus või oksendamine (vt lõik 4.8).

Hüpokaleemia tekkerisk on suurem maksatsirroosiga ja kiirenenud diureesiga patsientidel; patsientidel, kes ei saa piisavalt suukaudselt elektrolüüte; ja patsientidel, kes saavad samaaegselt kortikosteroide või AKTH-d (vt lõik 4.5).

Antagonismi tõttu angiotensiin II retseptoritega (AT) olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni olmesartaanmedoksomiili komponendi kaudu võib vastupidi, esineda hüperkaleemia, eriti neerukahjustuse ja/või südamepuudulikkuse ning diabeedi esinemisel. Riskirühma patsientidel soovitatakse pidevalt jälgida kaaliumitaset seerumis. Olsert HCT Sigillata koosmanustamisel kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumi sisaldavate toidulisandite või kaaliumi sisaldavate soolaasendajatega ja teiste ravimitega, mis võivad suurendada kaaliumisisaldust seerumis (nt hepariin), tuleb olla ettevaatlik (vt lõik 4.5).

Ei ole tõendeid, et olmesartaanmedoksomiil vähendaks või väldiks diureetikumidest põhjustatud hüponatreemiat. Kloriiidivaegus on tavaliselt kerge ja ei vaja ravi.

Tiasiidid võivad vähendada kaltsiumi eritumist uriiniga ja põhjustada perioodilist ning kerget kaltsiumisisalduse tõusu seerumis ka kaltsiumi teadaolevate ainevahetushäirete puudumisel. Hüperkaltseemia võib olla varjatud hüperparatüreoidismi tunnuseks. Enne kõrvalkilpnäärme funktsiooni testimist tuleb tiasiidide manustamine lõpetada.

On näidatud, et tiasiidid suurendavad magneesiumi eritumist uriiniga, mis võib põhjustada hüpomagneseemiat.

Palava ilmaga võib tursetega patsientidel tekkida lahjendushüponatreemia.

Liitium

Nagu teistegi angiotensiin II retseptorite antagoniste ja tiasiidi sisaldavate ravimite kombinatsioonide puhul, ei soovitata ka Olsert HCT Sigillata`t'manustada koos liitiumiga (vt lõik 4.5).

Tsöliaakia-sarnane enteropaatia

Väga harvadel juhtudel on teatatud pärast mõne kuu kuni aastatepikkust olmesartaani kasutamist raskest, kroonilisest kõhulahtisusest koos olulise kehakaalu langusega, mis on tingitud arvatavasti lokaliseeritud hilinenud ülitundlikkusreaktsioonist. Patsientide soole biopsia on sageli näidanud hattude atroofiat. Kui ravi ajal olmesartaaniga tekivad patsiendil need sümptomid ja puuduvad teised selged etioloogiad, tuleb ravi olmesartaaniga koheselt lõpetada ja ei tohi uuesti alustada. Kui diarröa puhul ei täheldada paranemise märke nädala möödudes pärast ravimi kasutamise lõpetamist, siis tuleb kaaluda eriala spetsialisti (nt gastroenteroloog) nõuande vajadust.

Äge müoopia ja sekundaarne suletudnurga glaukoom

Hüdroklorotiasiid kui sulfoonamiid võib põhjustada idiosünkraatilist reaktsiooni, mille tagajärjeks on äge mööduv müoopia ja äge suletudnurga glaukoom. Sümptomite hulka kuulub ägeda algusega nägemisteravuse vähenemine või silmavalu ning need tekivad tavaliselt tundide kuni nädalate jooksul pärast ravi alustamist. Ravimata äge suletudnurga glaukoom võib põhjustada püsivat nägemiskaotust.

Esmane ravivõte on lõpetada hüdroklorotiasiidi manustamine nii kiiresti kui võimalik. Kui silmasisest rõhku ei õnnestu kontrolli alla saada, võib vajadusel kaaluda kohest medikamentoosset või kirurgilist ravi. Ägeda suletudnurga glaukoomi riskifaktoriteks võib olla sulfoonamiidi- või penitsilliiniallergia anamneesis.

Etnilised erinevused

Nagu teiste angiotensiin II antagonistide puhul, on ka olmesartaanmedoksomiili vererõhku langetav toime mõnevõrra nõrgem mustanahalistel kui mittemustanahalistel patsientidel, mis on tõenäoliselt tingitud madala reniinitaseme suuremast levimusest mustanahaliste populatsioonis.

Dopingutest

Ravimis sisalduv hüdroklorotiasiid võib anda dopinguanalüüsi positiivse vastuse.

Rasedus

AIIRA-de kasutamist ei tohi alustada raseduse ajal. Juhul, kui ravi jätkamist AIIRA-dega peetakse hädavajalikuks, tuleb patsiendid, kes planeerivad rasestuda, üle viia ravile teiste hüpertensioonivastaste ravimitega, mille raseduseaegse kasutamise ohutusprofiil on kindlaks tehtud. Kui selgub, et patsient on rase, tuleb ravi AIIRA-dega otsekohe lõpetada ja vajadusel alustada alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Muud

Arterioskleroosi puhul üldse, südame isheemiatõve või peaajuveresoonkonna isheemilise haigusega patsientidel on risk, et liigne vererõhu langus võib põhjustada müokardiinfarkti või insulti.

Ülitundlikkusreaktsioonid hüdroklorotiasiidi suhtes võivad esineda patsientidel, kellel esineb või ei esine anamneesis allergia või bronhiaalastma, kuid tõenäolisemalt patsientidel, kellel need anamneesis esinevad.

Seoses tiasiiddiureetikumide kasutamisega on teatatud süsteemse erütematoosse luupuse süvenemisest või ägenemisest.

See ravimpreparaat sisaldab laktoosi. Patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik galaktoosi talumatus, laktaasi puudulikkus või glükoosi-galaktoosi imendumishäire, ei tohi seda ravimit kasutada.

Olsert HCT Sigillata 20 mg/12,5 mg ja 40 mg/12,5 mg sisaldavad ka veel päikeseloojangu kollast FCF (E110), mis võib põhjustada ülitundlikkusreaktsioone.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Võimalikud koostoimed, mis on seotud nii olmesartaanmedoksomiili kui ka hüdroklorotiasiidiga

Koosmanustamist ei soovitata

Liitium

On teatatud mööduvast liitiumisisalduse suurenemisest seerumis ja toksilisusest, kui liitiumi manustati koos angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega ja harva ka angiotensiin II antagonistidega.Peale selle vähendavad tiasiidid liitiumi renaalset kliirensit ja selle tagajärjel võib suureneda liitiumimürgistuse risk. Seetõttu ei soovitata olmesartaanmedoksomiili/ hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni ja liitiumi koos manustada (vt lõik 4.4). Kui nende koosmanustamine osutub vajalikuks, on soovitatav hoolikalt jälgida liitiumitaset seerumis.

Koosmanustamisel tuleb olla ettevaatlik

Baklofeen

Võib esineda hüpertensioonivastase toime tugevnemine.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained

Mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (nt atsetüülsalitsüülhape (> 3 g ööpäevas), COX-2 inhibiitorid ja mitteselektiivsed mittesteroidsed põletikuvastased ained) manustamine võib vähendada tiasiiddiureetikumide ja angiotensiin II antagonistide hüpertensioonivastast toimet.

Mõnedel kahjustunud neerufunktsiooniga patsientidel (nt vedelikupuudusega või eakad kahjustunud neerufunktsiooniga patsiendid) võib angiotensiin II antagonistide ja tsüklooksügenaasi pärssivate ravimite koosmanustamine põhjustada neerufunktsiooni edasist halvenemist ja ka ägedat neerupuudulikkust, mis tavaliselt on pöörduv. Seetõttu tuleb kombinatsiooni manustamisel olla ettevaatlik, eriti eakatel patsientidel. Patsiendid peavad saama piisavalt vedelikku ning kombinatsioonravi alustamise järgselt ja hiljem tuleb perioodiliselt jälgida neerufunktsiooni.

Koosmanustamist võib kaaluda

Amifostiin

Võib esineda hüpertensioonivastase toime tugevnemist.

Teised hüpertensioonivastased ained

Olsert HCT Sigillata vererõhku langetav toime võib tugevneda koosmanustamisel teiste hüpertensioonivastaste ravimitega.

Alkohol, barbituraadid, narkootikumid või antidepressandid

Võib esineda ortostaatilise hüpotensiooni tugevnemist.

Võimalikud koostoimed, mis on seotud olmesartaanmedoksomiiliga

Koosmanustamist ei soovitata

AKE-inhibiitorid, angiotensin II retseptori antagonistid või aliskireen

Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeniga on seotud kõrvalnähtude, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

Kaaliumitaset mõjutavad ravimid

Tuginedes teiste reniin-angiontensiinisüsteemi mõjutavate ravimite kasutamisel saadud kogemustele, võib manustamine koos kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumi sisaldavate toidulisandite, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või teiste kaaliumi hulka seerumis suurendavate ravimitega (nt hepariin, AKE inhibiitorid) suurendada kaaliumisisaldust seerumis (vt lõik 4.4). Kui Olsert HCT Sigillata määratakse koos kaaliumitaset mõjutavate ravimitega, on soovitatav jälgida kaaliumitaset seerumis.

Sapphapete sekvestrant kolesevelaam

Sapphapete sekvestrandi kolesevelaamvesinikkloriidi samaaegne manustamine vähendab olmesartaani süsteemset ekspositsiooni ja maksimaalset plasmakontsentratsiooni ja vähendab t1/2. Olmesartaanmedoksomiili manustamine vähemalt 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi vähendab ravimite koostoime mõju. Tuleks kaaluda olmesartaanmedoksomiili manustamist vähemalt 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi (vt lõik 5.2).

Täiendav teave

Pärast ravi antatsiididega (alumiinium-, magneesiumhüdroksiid) täheldati olmesartaani biosaadavuse vähest langust.

Olmesartaanmedoksomiilil ei olnud olulist toimet varfariini farmakokineetikale või farmakodünaamikale, samuti digoksiini farmakokineetikale.

Olmesartaanmedoksomiili manustamisel koos pravastatiiniga ei täheldatud tervetel vabatahtlikel kliiniliselt olulisi toimeid kummagi toimeaine farmakokineetikale.

Olmesartaanil ei olnud in vitro kliiniliselt olulist inhibeerivat toimet inimese tsütokroom P450 ensüümidele 1A1/2, 2A6, 2C8/9, 2C19, 2D6, 2E1 ja 3A4 ja see ei avaldanud üldse või avaldas minimaalset toimet roti tsütokroom P450 aktiivsusele. Olmesartaani ja ülalmainitud tsütokroom P450 ensüümide vahendusel metaboliseeritavate ravimite vahel ei ole oodata kliiniliselt olulisi koostoimeid.

Võimalikud koostoimed, mis on seotud hüdroklorotiasiidiga

Koosmanustamist ei soovitata

Kaaliumisisaldust mõjutavad ravimid

Hüdroklorotiasiidi kaaliumisisaldust vähendav toime (vt lõik 4.4) võib tugevneda koosmanustamisel teiste ravimitega, mis on seotud kaaliumikao ja hüpokaleemiaga (nt teised kaliureetilised diureetikumid, lahtistid, kortikosteroidid, AKTH, amfoteritsiin, karbenoksoloon, naatriumpenitsilliin G või salitsüülhappe derivaadid). Seetõttu ei soovitata neid ravimeid koos manustada.

Koosmanustamisel tuleb olla ettevaatlik

Kaltsiumisoolad

Tiasiiddiureetikumid võivad kaltsiumi eritumise vähenemise tõttu suurendada kaltsiumisisaldust seerumis. Kui on vaja ordineerida kaltsiumi sisaldavaid toidulisandeid, tuleb jälgida kaltsiumitaset seerumis ja kaltsiumi annust vastavalt kohandada.

Kolestüramiin ja kolestipoolvaigud

Anioonsete ioonivahetusvaikude manustamine halvendab hüdroklorotiasiidi imendumist.

Digitaalise glükosiidid

Tiasiidide tekitatud hüpokaleemia või hüpomagneseemia võib soodustada digitaalise põhjustatud südamearütmiate teket.

Ravimid, mille toimet mõjutab kaaliumi tasakaaluhäire seerumis

Kui olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni manustatakse koos ravimitega, mille toimet mõjutab kaaliumi tasakaaluhäire seerumis (nt digitaalise glükosiidid ja arütmiavastased ravimid) ja järgmiste torsade de pointes’i (ventrikulaarne tahhükardia) tekitavate ravimitega (sealhulgas mõned arütmiavastased ravimid), soovitatakse perioodiliselt jälgida kaaliumisisaldust seerumis ja EKG-d, sest hüpokaleemia on torsade de pointes’i (ventrikulaarne tahhükardia) tekkimist soodustav tegur.

Ia klassi arütmiavastased ained (nt kinidiin, hüdrokinidiin, disopüramiid);

III klassi arütmiavastased ained (nt amiodaroon, sotalool, dofetiliid, ibutiliid);

mõned antipsühhootikumid (nt tioridasiin, kloorpromasiin, levomepromasiin, trifluoperasiin, tsüamemasiin, sulpiriid, sultopriid, amisulpriid, tiapriid, pimosiid, haloperidool, droperidool)

teised (nt bepridiil, tsisapriid, difemaniil, erütromütsiin i.v., halofantriin, misolastiin, pentamidiin, sparfloksatsiin, terfenadiin, vinkamiin i.v.).

Mittedepolariseerivad müorelaksandid (nt tubokurariin)

Hüdroklorotiasiid võib tugevdada mittedepolariseerivate müorelaksantide toimet.

Antikolinergilised ained (nt atropiin, biperideen)

Suureneb tiasiiddiureetikumide biosaadavus seedetrakti motoorika ja mao tühjenemiskiiruse vähenemise tõttu.

Diabeedivastased ravimid (suukaudsed ja insuliin)

Tiasiidravi võib mõjutada glükoosi tolerantsust. Vajalik võib olla diabeedivastase ravimi annuse korrigeerimine (vt lõik 4.4).

Metformiin

Metformiini tuleb kasutada ettevaatusega laktatsidoosi tekkeriski tõttu, mis on põhjustatud hüdroklorotiasiidi kasutamisega seotud võimalikust neerupuudulikkusest.

Beetablokaatorid ja diasoksiid

Beetablokaatorite ja diasoksiidi hüperglükeemiline toime võib tiasiidide mõjul tugevneda.

Katehhoolamiinid (nt noradrenaliin)

Katehhoolamiinide toime võib nõrgeneda.

Podagra ravis kasutatavad ravimid (probenetsiid, sulfiinpürasoon ja allopurinool)

Et hüdroklorotiasiid võib suurendada kusihappe hulka seerumis, võib olla vajalik urikosuuriliste ravimite annuste kohandamine. Võib osutuda vajalikuks suurendada probenetsiidi või sulfiinpürasooni annust. Tiasiidiga koosmanustamine võib suurendada ülitundlikkusreaktsioonide teket allopurinooli suhtes.

Amantadiin

Tiasiidid võivad suurendada amantadiinist põhjustatud kõrvaltoimete tekkeriski.

Tsütotoksilised ained (nt tsüklofosfamiid, metotreksaat)

Tiasiidid võivad vähendada tsütotoksiliste ravimite eritumist neerude kaudu ja tugevdada nende müelosupressiivset toimet.

Salitsülaadid

Salitsülaatide suurte annuste korral võib hüdroklorotiasiid suurendada salitsülaatide toksilist toimet kesknärvisüsteemile.

Metüüldopa

Hüdroklorotiasiidi ja metüüldopa koosmanustamisel on üksikutel juhtudel tekkinud hemolüütiline aneemia.

Tsüklosporiin

Tsüklosporiini samaaegsel manustamisel on suurem risk hüperurikeemia ja podagra-sarnaste tüsistuste tekkeks.

Tetratsükliinid

Tetratsükliinide ja tiasiidide koosmanustamisel suureneb risk tetratsükliinide tekitatud uureasisalduse suurenemiseks. See koostoime ei kehti tõenäoliselt doksütsükliini kasutamisel.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Võttes arvesse antud kombinatsioonravimis sisalduvate üksikkomponentide toimeid ei soovitata Olsert HCT Sigillata’t raseduse esimese trimestri ajal kasutada (vt lõik 4.4). Olsert HCT Sigillata kasutamine on vastunäidustatud raseduse 2. ja 3. trimestri ajal (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Olmesartaanmedoksomiil

Angiotensiin II retseptorite antagoniste ei soovitata raseduse esimese trimestri ajal kasutada (vt lõik 4.4). AIIRA-de kasutamine on vastunäidustatud raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised tõendid, mis puudutavad teratogeensuse riski pärast kokkupuudet AKE inhibiitoriga raseduse esimesel trimestril, ei ole lõplikud; samas ei saa välistada väikest riski tõusu. Et puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed angiotensiin II antagonistide (AIIRA) kasutamise riskide kohta, võivad sarnased ohud ilmneda ka selle klassi ravimite kasutamisel. Välja arvatud juhul, kui angiotensiini retseptori blokaatoritega tehtava ravi jätkamist peetakse hädavajalikuks, tuleb patsiendid, kes planeerivad rasestuda, üle viia ravile teiste hüpertensioonivastaste ravimitega, mille raseduseaegse kasutamise ohutusprofiil on kindlaks tehtud. Kui selgub, et patsient on rase, tuleb ravi AIIRA-ga otsekohe lõpetada ja sobivuse korral alustada alternatiivse raviga.

Teadaolevalt on AIIRA-de kasutamine raseduse 2. ja 3. trimestril inimese jaoks fetotoksiline (põhjustab neerufunktsiooni häireid, oligohüdramnioni, pidurdab kolju luustumist) ning põhjustab ka neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt ka lõik 5.3).

Kui naine on kasutanud AIIRA-sid alates raseduse 2. trimestrist, on soovitatav loote neerufunktsiooni ja kolju ultraheliuuring.

Neid lapsi, kelle emad on kasutanud raseduse ajal AIIRA-sid, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Hüdroklorotiasiid

Hüdroklorotiasiidi kasutamise kogemus raseduse, eriti esimese trimestri ajal on piiratud. Loomkatsed ei ole piisavad.

Hüdroklorotiasiid läbib platsentat. Hüdroklorotiasiidi farmakoloogilise toimemehhanismi põhjal võib selle kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril mõjutada fetoplatsentaarset perfusiooni ning põhjustada lootel ja vastsündinul selliseid toimeid, nagu ikterus, elektrolüütide tasakaalu häired ja trombotsütopeenia.

Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada rasedusaegse turse, rasedusaegse hüpertensiooni või preeklampsia puhul, kuna esineb risk plasma mahu vähenemisele ning platsenta hüpoperfusioonile ilma soodsa mõjuta haiguse kulule.

Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada rasedatel naistel essentsiaalse hüpertensiooni puhul, välja arvatud harvadel juhtudel, kui muud ravilahendused on välistatud.

Imetamine

Olmesartaanmedoksomiil

Kuna Olsert HCT Sigillata kasutamise kohta imetamise perioodil andmed puuduvad, ei soovitata Olsert HCT Sigillata`t kasutada ja tuleb eelistada mõnda alternatiivset ravimit, mille imetamisaegset ohutusprofiili on rohkem uuritud, eriti kui imetatakse vastsündinud või enneaegset imikut.

Hüdroklorotiasiid

Hüdroklorotiasiid eritub väikeses koguses inimese rinnapiima. Suures annuses tiasiidid põhjustavad intensiivse diureesi ja võivad inhibeerida rinnapiima teket. Olsert HCT Sigillata kasutamine imetamise ajal ei ole soovitatav. Kui Olsert HCT Sigillata’t imetamise ajal kasutatakse, tuleb kasutada võimalikku väikseimat annust.

Toime reaktsioonikiirusele

Olsert HCT Sigillata mõjutab kergelt või mõõdukalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Mõnikord võib hüpertensioonivastast ravi saavatel patsientidel esineda pearinglust või väsimust, mis võib kahjustada reaktsioonivõimet.

Kõrvaltoimed

Kõige sagedasemateks kõrvaltoimeteks ravi ajal Olsert HCT Sigillata'ga on peavalu (2,9%), pearinglus (1,9%) ja väsimus (1,0%).

Hüdroklorotiasiid võib põhjustada või süvendada veremahu vähenemist, mis võib viia elektrolüütide tasakaaluhäireteni (vt lõik 4.4).

Ainult 20 mg/12,5 mg ja 20 mg/25 mg kohta

Kliinilistes uuringutes, mis hõlmas 1155 patsienti, keda raviti kuni 21 kuud olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooniga 20/12,5 mg või 20/25 mg, ja 466 patsienti, keda raviti platseeboga, oli kõrvaltoimete üldine esinemissagedus olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombineeritud ravi korral sarnane platseeboga. Uuringu katkestamine kõrvaltoimete tõttu oli olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidiga 20/12,5 mg ja 20/25 mg ravitute rühmas (2%) ja platseeborühmas (3%) sarnane. Ilmnes, et kõrvaltoimete esinemissagedus olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi rühmas võrreldes platseeborühmaga ei olnud seotud üldse vanuse (< 65-aastased versus ≥ 65-aastased), soo ega rassiga, kuigi pearingluse esinemissagedus oli mõnevõrra suurem üle 75-aastastel patsientidel.

Lisaks uuriti kliinilises uuringus 3709 patsiendil olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni ohutust suuremate annuste kombinatsiooniga (olmesartaanmedoksomiil/hüdroklorotiasiid 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg).

Ainult 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg kohta

Olsert HCT Sigillata 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg ohutust uuriti 3709 patsiendiga kliinilises uuringus, kus patsiendid said olmesartaanmedoksomiili kombinatsioonis hüdroklorotiasiidiga. Täiendavad kõrvaltoimed, millest on teatatud olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi fikseeritud kombinatsiooni väiksema annuse korral, võivad potentsiaalselt olla ka Olsert HCT Sigillata 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 annuse kõrvaltoimed.

Allolevas tabelis on kokku võetud kliinilistest uuringutest, turuletulekujärgsetest ohutusuuringutest ja spontaansetest teadetest saadud eraldi toimeainete olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kõrvaltoimed, mis põhinevad nende toimeainete teadaoleval ohutusprofiilil.

Kõrvaltoimete esinemissageduse rühmitamiseks on kasutatud järgmist terminoloogiat: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10 000 kuni <1/1000); väga harv (<1/10 000), teadmata (sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

MedDRA

Kõrvaltoimed

Esinemissagedus

 

organsüsteemi klass

 

Olmesartaan/

Olmesartaan

 

Hüdro-

 

 

hüdro-

 

 

klorotiasiid

 

 

klorotiasiid

 

 

 

Infektsioonid ja

Süljenäärmepõletik

 

 

 

Harv

infestatsioonid

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Vere ja

Aplastiline aneemia

 

 

 

Harv

lümfisüsteemi

Luuüdi supressioon

 

 

 

Harv

häired

Hemolüütiline aneemia

 

 

 

Harv

 

 

 

 

 

Leukopeenia

 

 

 

Harv

 

Neutropeenia/ agranulotsütoos

 

 

 

Harv

 

Trombotsütopeenia

 

Aeg-ajalt

 

Harv

Immuunsüsteemi

Anafülaktilised reaktsioonid

 

Aeg-ajalt

 

Aeg-ajalt

häired

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ainevahetus- ja

Anoreksia

 

 

 

Aeg-ajalt

toitumishäired

Glükosuuria

 

 

 

Sage

 

 

 

 

 

Hüperkaltseemia

 

 

 

Sage

 

Hüperkolesteroleemia

Aeg-ajalt

 

 

Väga sage

 

Hüperglükeemia

 

 

 

Sage

 

Hüperkaleemia

 

Harv

 

 

 

Hüpertriglütserideemia

Aeg-ajalt

Sage

 

Väga sage

 

Hüperurikeemia

Aeg-ajalt

Sage

 

Väga sage

 

Hüpokloreemia

 

 

 

Sage

 

Hüpokloreemiline alkaloos

 

 

 

Väga harv

 

Hüpokaleemia

 

 

 

Sage

 

 

 

 

 

 

 

Hüpomagneseemia

 

 

 

Sage

 

Hüponatreemia

 

 

 

Sage

 

Hüperamülaseemia

 

 

 

Sage

Psühhiaatrilised

Apaatia

 

 

 

Harv

häired

Depressioon

 

 

 

Harv

 

Rahutus

 

 

 

Harv

 

Unehäired

 

 

 

Harv

Närvisüsteemi

Segasusseisund

 

 

 

Sage

häired

Krambid

 

 

 

Harv

 

Teadvuse häired (nt teadvuse kadu)

Harv

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pearinglus/pööritustunne

Sage

Sage

 

Sage

 

Peavalu

Sage

Sage

 

Harv

 

Söögiisu kaotus

 

 

 

Aeg-ajalt

 

Paresteesia

 

 

 

Harv

 

 

 

 

 

 

 

Posturaalne pearinglus

Aeg-ajalt

 

 

 

 

Unisus

Aeg-ajalt

 

 

 

 

Minestus

Aeg-ajalt

 

 

 

Silma kahjustused

Vähenenud pisaravool

 

 

 

Harv

 

Mööduv nägemise hägustumine

 

 

 

Harv

 

Olemasoleva müoopia süvenemine

 

 

Aeg-ajalt

 

 

 

 

 

 

Äge müoopia, sekundaarne

 

 

Teadmata

 

suletudnurga glaukoom

 

 

 

 

Ksantopsia

 

 

Harv

Kõrva ja labürindi

Peapööritus

Aeg-ajalt

Aeg-ajalt

Harv

kahjustused

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Südame häired

Stenokardia

 

Aeg-ajalt

 

 

Südamearütmiad

 

 

Harv

 

Südamepekslemine

Aeg-ajalt

 

 

Vaskulaarsed häired

Emboolia

 

 

Harv

 

Hüpotensioon

Aeg-ajalt

Harv

 

 

 

 

 

 

 

Nekrotiseeruv angiit (vaskuliit,

 

 

Harv

 

nahavaskuliit)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ortostaatiline hüpotensioon

Aeg-ajalt

 

Aeg-ajalt

 

Tromboos

 

 

Harv

Respiratoorsed,

Bronhiit

 

Sage

 

rindkere ja

Köha

Aeg-ajalt

Sage

 

mediastiinumi

 

 

 

 

Düspnoe

 

 

Harv

häired

 

 

Interstitsiaalne pneumoonia

 

 

Harv

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Farüngiit

 

Sage

 

 

Kopsuturse

 

 

Harv

 

Respiratoorne distress

 

 

Aeg-ajalt

 

Riniit

 

Sage

 

Seedetrakti häired

Kõhuvalu

Aeg-ajalt

Sage

Sage

 

Kõhukinnisus

 

 

Sage

 

Kõhulahtisus

Aeg-ajalt

Sage

Sage

 

Düspepsia

Aeg-ajalt

Sage

 

 

Maoärritus

 

 

Sage

 

Gastroenteriit

 

Sage

 

 

 

 

 

 

 

Kõhupuhitus

 

 

Sage

 

 

 

 

 

 

Iiveldus

Aeg-ajalt

Sage

Sage

 

Pankreatiit

 

 

Harv

 

Paralüütiline iileus

 

 

Väga harv

 

Oksendamine

Aeg-ajalt

Aeg-ajalt

Sage

 

Tsöliaakia-sarnane enteropaatia (vt

 

Väga harv

 

 

lõik 4.4)

 

 

 

 

 

 

 

 

Maksa ja sapiteede

Äge koletsüstiit

 

 

Harv

häired

Ikterus (intrahepaatiline kolestaatiline

 

 

Harv

 

ikterus)

 

 

 

 

 

 

 

 

Naha ja nahaaluskoe

Allergiline dermatiit

 

Aeg-ajalt

 

kahjustused

Anafülaktilised nahareaktsioonid

 

 

Harv

 

Angioneurootiline turse

Harv

Harv

 

 

Erütematoosluupuselaadsed

 

 

Harv

 

nahareaktsioonid

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ekseem

Aeg-ajalt

 

 

 

Erüteem

 

 

Aeg-ajalt

 

Eksanteem

 

Aeg-ajalt

 

 

Valgustundlikkusreaktsioonid

 

 

Aeg-ajalt

 

Kihelus

 

Aeg-ajalt

Aeg-ajalt

 

Purpur

 

 

Aeg-ajalt

 

Lööve

Aeg-ajalt

Aeg-ajalt

Aeg-ajalt

 

Naha erütematoosluupuse

 

 

Harv

 

reaktiveerumine

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Epidermise toksiline nekrolüüs

 

 

Harv

 

Urtikaaria

Harv

Aeg-ajalt

Aeg-ajalt

Lihas-skeleti ja

Artralgia

Aeg-ajalt

 

 

sidekoe kahjustused

Artriit

 

Sage

 

 

Seljavalu

Aeg-ajalt

Sage

 

 

Lihasspasm

Aeg-ajalt

Harv

 

 

Lihasnõrkus

 

 

Harv

 

Müalgia

Aeg-ajalt

Aeg-ajalt

 

 

Valu jäsemetes

Aeg-ajalt

 

 

 

Parees

 

 

Harv

 

Skeletivalu

 

Sage

 

Neerude ja

Äge neerupuudulikkus

Harv

Harv

 

kuseteede häired

Hematuuria

Aeg-ajalt

Sage

 

 

Interstitsiaalne nefriit

 

 

Harv

 

 

 

 

 

 

Neerupuudulikkus

 

Harv

 

 

Neerufunktsiooni häirumine

 

 

Harv

 

Kuseteede infektsioon

 

Sage

 

Reproduktiivse

Erektsioonihäire

Aeg-ajalt

 

Aeg-ajalt

süsteemi ja

 

 

 

 

rinnanäärme häired

 

 

 

 

Üldised häired ja

Asteenia

Sage

Aeg-ajalt

 

manustamiskoha

Rindkere valu

Sage

Sage

 

reaktsioonid

 

 

 

 

Näoturse

 

Aeg-ajalt

 

 

 

 

 

Väsimus

Sage

Sage

 

 

Palavik

 

 

Harv

 

Gripilaadsed sümptomid

 

Sage

 

 

Letargia

 

Harv

 

 

Halb enesetunne

Harv

Aeg-ajalt

 

 

Valu

 

Sage

 

 

Perifeerne turse

Sage

Sage

 

 

Nõrkus

Aeg-ajalt

 

 

Uuringud

Alaniini aminotransferaasi sisalduse

Aeg-ajalt

 

 

 

suurenemine

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Aspartaadi aminotransferaasi

Aeg-ajalt

 

 

 

sisalduse suurenemine

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Vere kaltsiumisisalduse suurenemine

Aeg-ajalt

 

 

 

Vere kreatiniinisisalduse

Aeg-ajalt

Harv

Sage

 

suurenemine

 

 

 

 

Vere kreatiini fosfokinaasi sisalduse

 

Sage

 

 

suurenemine

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Vere glükoosisisalduse suurenemine

Aeg-ajalt

 

 

 

Vere hematokriti vähenemine

Harv

 

 

 

 

 

 

 

 

Vere hemoglobiinisisalduse

Harv

 

 

 

vähenemine

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Vere lipiididesisalduse suurenemine

Aeg-ajalt

 

 

 

Vere kaaliumisisalduse vähenemine

Aeg-ajalt

 

 

 

Vere kaaliumisisalduse suurenemine

Aeg-ajalt

 

 

 

Vere uureasisalduse suurenemine

Aeg-ajalt

Sage

Sage

 

Vere uurealämmastiku sisalduse

Harv

 

 

 

suurenemine

 

 

 

 

Vere kusihappesisalduse

Harv

 

 

 

suurenemine

 

 

 

 

Gammaglutamüültransferaasi

Aeg-ajalt

 

 

 

sisalduse suurenemine

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Maksaensüümide aktiivsuse tõus

 

Sage

 

Üksikjuhtudel on teatatud rabdomüolüüsist, mis oli ajaliselt seotud angiotensiin II antagonistidekasutamisega.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Spetsiifiline informatsioon Olsert HCT Sigillata üleannustamise sümptomite või ravi kohta puudub. Patsienti tuleb hoolikalt jälgida ja ravi peab olema sümptomaatiline ning toetav. Ravi sõltub manustamisest möödunud ajast ja sümptomite raskusastmest. Soovitatavad meetmed hõlmavad oksendamise esilekutsumist ja/või maoloputust. Üleannustamise ravis võib kasu olla aktiivsöe manustamisest. Sageli tuleb jälgida elektrolüütide- ja kreatiniinitaset seerumis. Kui tekib hüpotensioon, tuleb patsient panna seliliasendisse ning kiiresti manustada soolalahust ja plasmaasendajaid.

Olmesartaanmedoksomiili üleannustamise kõige tõenäolisemateks sümptomiteks on hüpotensioon ja tahhükardia, võib esineda ka bradükardiat. Hüdroklorotiasiidi üleannustamisega kaasneb elektrolüütide vähenemine (hüpokaleemia, hüpokloreemia) ja dehüdratsioon, mis tuleneb ülemäärasest diureesist. Üleannustamise kõige tavalisemateks sümptomiteks on iiveldus ja unisus. Hüpokaleemia võib põhjustada lihasspasme ja/või süvendada südamearütmiaid, mis on seotud samaaegse digitaaliseglükosiidide või teatud arütmiavastaste ravimite kasutamisega.

Andmed olmesartaani või hüdroklorotiasiidi dialüüsitavuse kohta puuduvad.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiin II antagonistid ja diureetikumid, ATC-kood: C09DA08.

Toimemehhanism/farmakodünaamilised toimed

Olsert HCT Sigillata on angiotensiin II retseptori antagonisti olmesartaanmedoksomiili ja tiasiiddiureetikumi hüdroklorotiasiidi kombinatsioon. Nende toimeainete kombinatsioonil on aditiivne hüpertensioonivastane toime, mis vähendab vererõhku suuremal määral kui kumbki toimeaine üksi. Olsert HCT Sigillata manustatuna üks kord ööpäevas annab vererõhu tõhusa ja püsiva languse kogu 24-tunniseks annustamise vaheliseks ajaks.

Olmesartaanmedoksomiil on suukaudselt toimiv, selektiivne angiotensiin II retseptori (tüüp AT) antagonist. Angiotensiin II on reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi tähtsaim vasoaktiivne hormoon ja see mängib olulist osa hüpertensiooni patofüsioloogias. Angiotensiin II toimed hõlmavad vasokonstriktsiooni, aldosterooni sünteesi ja vabanemise stimulatsiooni, südame stimulatsiooni ja naatriumi tagasiimendumist neerutorukestes. Olmesartaan pärsib angiotensiin II vasokonstriktoorset ja aldosterooni sekretsiooni stimuleerivat toimet, takistades selle seondumist -retseptorigaAT kudedes, sealhulgas silelihaskoes ja neerupealistes. Olmesartaani toime ei sõltu angiotensiin II sünteesiallikast või -teest. Angiotensiin II (AT) retseptorite selektiivne

antagoniseerimine olmesartaani poolt põhjustab reniinitaseme ning angiotensiin I ja II kontsentratsiooni tõusu plasmas ning alandab mõningal määral aldosterooni kontsentratsiooni plasmas.

Hüpertensiooni korral põhjustab olmesartaanmedoksomiil annusest sõltuva pikaajalise arteriaalse vererõhu languse. Ei ole andmeid esimese annuse manustamise järgselt tekkinud hüpotensiooni, pikaajalisest ravist tingitud tahhüfülaksia või pärast ravi äkilist katkestamist tagasilöögi efektina tekkinud vererõhu tõusu kohta.

Olmesartaanmedoksomiil manustatuna üks kord ööpäevas annab vererõhu tõhusa ja püsiva alanemise kogu 24-tunniseks annuste manustamise vahel olevaks ajaks. Üks kord ööpäevas manustamine annab samasuguse vererõhu languse, kui samasuguse ööpäevase annuse manustamine kaks korda ööpäevas.

Pideva raviga saavutatakse maksimaalne vererõhu langus 8 nädalaga pärast ravi algust, kuigi oluline vererõhku langetav toime avaldub juba pärast kahenädalast ravi.

Olmesartaanmedoksomiili toime suremusele ja haigestumusele ei ole siiani teada.

ROADMAP (Randomised Olmesartan and Diabetes Microalbuminuria Prevention) uuringus, mis viidi läbi II tüüpi diabeedi, normoalbuminuuria ja vähemalt ühe täiendava kardiovaskulaarse riskifaktoriga 4447-l patsiendil, uuriti, kas ravi olmesartaaniga lükkab edasi mikroalbuminuuria teket. Jälgimisperioodi jooksul, mille mediaanväärtus oli 3,2 aastat, said patsiendid lisaks teistele antihüpertensiivsetele ravimitele, välja arvatud angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid või angiotensiini retseptori blokaatorid (ARB), ravi olmesartaani või platseeboga.

Uuringus täheldati esmase tulemusnäitaja – aeg mikroalbuminuuria tekkeni – riski vähenemist olmesartaanirühmas. Pärast kohandamist vererõhu erinevuste suhtes ei olnud selle riski vähendamine enam statistiliselt oluline, 8,2% patsientidest olmesartaanirühmas (178-l 2160-st) ja 9,8%-l patsientidest platseeborühmas (210-l 2139-st) arenes mikroalbuminuuria.

Teiseste tulemusnäitajatena kardiovaskulaarseid tüsistusi täheldati 96 patsiendil (4,3%) olmesartaanirühmas ja 94 patsiendil (4,2%) platseeborühmas. Kardiovaskulaarse suremuse esinemissagedus oli olmesartaanirühmas suurem kui platseeborühmas (15 patsienti (0,7%) vs 3 patsienti (0,1%)), samas kui mittefataalse insuldi (14 patsienti (0,6%) vs 8 patsienti (0,4%)), mittefataalse müokardiinfarkti (17 patsienti (0,8%) vs 26 patsienti (1,2%)) ja mittekardiovaskulaarse suremuse (11 patsienti (0,5%) vs 12 patsienti (0,5%)) esinemissagedus oli mõlemas uuringurühmas sarnane. Üldine suremus oli olmesartaanirühmas numbriliselt suurem (26 patsienti (1,2%) vs 15 patsienti (0,7%)), mis oli eelkõige seotud surmaga lõppenud kardiovaskulaarsete tüsistuste suurema arvuga.

ORIENT (Olmesartan Reducing Incidence of End-stage Renal Disease in Diabetic Nephropathy Trial) uuringus hinnati olmesartaani toimeid renaalsetele ja kardiovaskulaarsetele ravitulemitele 577-l randomiseeritud Jaapani ja Hiina päritolu II tüüpi diabeedi ja diagnoositud nefropaatiaga patsiendil. Jälgimisperioodi vältel, mille mediaanväärtus oli 3,1 aastat, said patsiendid lisaks teistele antihüpertensiivsetele ravimitele, sealhulgas AKE inhibiitorid, kas olmesartaani või platseebot.

Esmast liittulemusnäitajat (esimene järgmistest ilmingutest: seerumi kreatiniinisisalduse kahekordistumine, lõppstaadiumis neeruhaiguse teke, mis tahes põhjusel surm) täheldati 116 patsiendil olmesartaanirühmas (41,1%) ja 129 patsiendil platseeborühmas (45,4%) (riskisuhe: 0,97, 95% usaldusvahemik 0,75…1,24; p = 0,791). Teisest kardiovaskulaarset liittulemusnäitajat täheldati 40-l olmesartaaniga ravitud patsiendil (14,2%) ja 53-l platseeboga ravitud patsiendil (18,7%). See kardiovaskulaarne liittulemusnäitaja hõlmas kardiovaskulaarset surma, mida täheldati 10 patsiendil (3,5%) olmesartaanirühmas võrrelduna 3 patsiendiga (1,1%) platseeborühmas, üldist suremust (19 patsienti (6,7%) vs 20 patsienti (7,0%)), mittefataalset insulti (8 patsienti (2,8%) vs 11 patsienti (3,9%)) ning mittefataalset müokardiinfarkti (3 patsienti (1,1%) vs 7 patsienti (2,5%)).

Hüdroklorotiasiid on tiasiiddiureetikum. Tiasiiddiureetikumide hüpertensioonivastase toime mehhanismi ei tunta täielikult. Tiasiidid mõjustavad elektrolüütide tagasiimendumist neerutorukestes, suurendades otseselt naatriumi ja kloriidi eritumist ligikaudu võrdsetes kogustes. Hüdroklorotiasiidi diureetiline toime vähendab plasmamahtu, suurendab reniini aktiivsust plasmas ja suurendab aldosterooni sekretsiooni, mille tagajärjel suureneb kaaliumi ja vesinikkarbonaatide eritumine uriiniga, samuti langetab kaaliumitaset seerumis. Reniini ja aldosterooni omavahelist seost vahendab angiotensiin II ja seetõttu aitab angiotensiin II retseptori antagonistiga koosmanustamine kõrvaldada tiasiiddiureetikumide manustamisest põhjustatud kaaliumikadu. Hüdroklorotiasiidi toimel algab diurees ligikaudu 2 tunni pärast ja maksimaalne toime saabub 4 tunni jooksul pärast manustamist, toime kestab ligikaudu 6...12 tundi.

Epidemioloogilistes uuringutes on näidatud, et hüdroklorotiasiidi pikaajaline monoteraapia vähendab kardiovaskulaarse suremuse ja haigestumuse riski.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombineerimine annab aditiivse vererõhku langetava toime, mis tavaliselt suureneb koos iga koostisosa annuse suurendamisega. Platseeboga kontrollitud ühendanalüüsides põhjustas olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombinatsioonide 20/12,5 mg ja 20/25 mg manustamine võrreldes platseeboga süstoolse/diastoolse vererõhu languse vastavalt 12/7 mmHg ja 16/9 mmHg. Vanusel ja sool ei olnud olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombineeritud ravi korral kliiniliselt olulist tähtsust ravile reageerimises.

Hüdroklorotiasiidi manustamine annuses 12,5 mg ja 25 mg patsientidele, kellel olmesartaanmedoksomiili 20 mg monoteraapiaga ei saadud piisavat kontrolli vererõhu üle, andis 24- tunnise süstoolse/diastoolse vererõhu täiendava languse, määratuna ambulatoorse vererõhumonitoriga vastavalt 7/5 mmHg ja 12/7 mmHg võrreldes olmesartaanmedoksomiili monoteraapia algtasemega. Konventsionaalselt määratud keskmise süstoolse/diastoolse vererõhu täiendav langus võrreldes monoteraapia algtasemega oli vastavalt 11/10 mmHg ja 16/11 mmHg.

Olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombineeritud ravi efektiivsus püsis kogu pikaajalise (üks aasta) ravi vältel. Olmesartaanmedoksomiilravi ärajätmine kas koos hüdroklorotiasiidravi samaaegse lõpetamisega või ilma, ei põhjustanud tagasilöögi efektina hüpertensiooni.

Olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi fikseeritud annuste kombinatsiooni toime suremusele ja kardiovaskulaarsele haigestumusele ei ole praegusel ajal teada.

Ainult 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg kohta

Olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi fikseeritud kombinatsioone 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg uuriti kolmes kliinilises uuringus kokku 1482-l hüpertensiooniga patsiendil. Essentsiaalse hüpertensiooniga patsientidel uuriti topeltpimedas uuringus olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi 40 mg/12,5 mg kombinatsioonravi tõhusust võrreldes 40 mg olmesartaanmedoksomiili monoteraapiaga, kusjuures keskmine diastoolse vererõhu langus istuvas asendis oli esmane tõhususe hindamise parameeter. Kombinatsioonravi rühmas vähenes süstoolne/diastoolne vererõhk 31,9/18,9 mmHg võrreldes 26,5/15,8 mmHg monoteraapiarühmas (p < 0,0001) 8 nädalat kestnud ravi järel.

Nimetatud uuringu topeltpimedas mittekontrollitud teises uuringufaasis kasutati 40 mg olmesartaanmedoksomiili monoteraapiat saanud piisava ravivastuseta patsientidel ülestiitrimist, kasutades olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi 40 mg/12,5 mg; samuti olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi 40 mg/12,5 mg kasutanute ülestiitrimist olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi 40 mg/25 mg kombinatsiooniga. Saavutati oluline süstoolse ja diastoolse vererõhu lisalangus, mis tõestas, et ülestiitrimine on kliiniliselt põhjendatud meetod parema vererõhu kontrolli tagamiseks.

Teine topeltpime platseebokontrolliga randomiseeritud uuring hindas hüdroklorotiasiidi tõhusust, lisatuna patsientide raviskeemi, kellel 8 nädala jooksul ei saavutatud adekvaatset kontrolli vererõhu

üle 40 mg olmesartaanmedoksomiili monoteraapiaga. Patsiendid jätkasid olmesartaanmedoksomiili 40 mg kasutamist või said lisaks 12,5 mg või 25 mg hüdroklorotiasiidi veel 8 nädala jooksul. Neljas patsientide rühm randomiseeriti saama ravi olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni 20 mg/12,5 mg-ga.

12,5 mg või 25 mg hüdroklorotiasiidi lisamine ravile põhjustas süstoolse/diastoolse vererõhu lisalanguse vastavalt 5,2/3,4 mmHg (p < 0,0001) ja 7,4/5,3 mmHg (p < 0,0001) võrreldes 40 mg olmesartaanmedoksomiili monoteraapiaga.

Võrreldes patsiente, kellele manustati olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni 20 mg/12,5 mg, ja patsiente, kes said 40 mg/12,5 mg, leiti süstoolse vererõhu languse statistiliselt oluline erinevus 2,6 mmHg võrra suurema annusekombinatsiooni kasuks (p = 0,0255), kusjuures diastoolse vererõhu languse osas saavutati erinevus 0,9 mmHg.

Ambulatoorne vererõhu monitooring (ambulatory blood pressure monitoring, ABPM) keskmiste 24 tunni, päevase ja öise diastoolse ning süstoolse vererõhu muutuste põhjal kinnitas konventsionaalse vererõhu jälgimise tulemusi.

Ühes topeltpimedas randomiseeritud uuringus võrreldi olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni 20 mg/25 mg ja olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni 40 mg/25 mg kombinatsioonravi tõhusust patsientidel, kelle vererõhk ei olnud adekvaatselt kontrolli all 8 nädalat kestnud ravi järel olmesartaanmedoksomiili annuses 40 mg.

8 nädalat kestnud kombinatsioonravi järel saavutati oluline süstoolse ja diastoolse vererõhu langus võrreldes algtasemega 17,1/10,5 mmHg olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni 20 mg/25 mg rühmas ja 17,4/11,2 mmHg olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni 40 mg/25 mg rühmas. Mõlema ravirühma erinevus ei olnud konventsionaalset vererõhu mõõtmist kasutades statistiliselt oluline, mida võib seletada angiotensiin II retseptori antagonistide, näiteks olmesartaanmedoksomiili teadaoleva "lameda" ravivastusega.

Siiski saavutati kliiniliselt ja statistiliselt oluline erinevus olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni 40 mg/25 mg kasuks võrreldes olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni 20 mg/25 mg preparaadiga, arvestades 24 tunni, päevase ja öise ABPM-i tulemusi nii süstoolse kui ka diastoolse vererõhu osas.

Olmesartaanmedoksomiili antihüpertensiivne toime oli ühesugune sõltumata vanusest, soost või diabeedi olemasolust.

Muu teave

Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and in combination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs Nephropathy in Diabetes)) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori antagonistiga.

ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või II tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas II tüüpi diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente.

Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi.

AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE- inhibiitori või angiotensiin II retseptori antagonistiga II tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest

tõsistest kõrvalnähtudest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine ja jaotumine

Olmesartaanmedoksomiil

Olmesartaanmedoksomiil on eelravim. Seedetraktis imendumise ajal muudetakse see soole limaskestas ja portaalveres esinevate esteraaside toimel kiiresti farmakoloogiliselt aktiivseks metaboliidiks olmesartaaniks. Plasmas ega ekskreetides ei ole tuvastatud muutumatul kujul olmesartaanmedoksomiili või külgahela medoksomiilrühma. Olmesartaani keskmine absoluutne biosaadavus tablettidest oli 25,6%.

Olmesartaani keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon (CMAX) saabub 2 tunni jooksul pärast olmesartaanmedoksomiili suukaudset manustamist ja olmesartaani plasmakontsentratsioonid suurenevad peaaegu lineaarselt, kui manustatakse suurenevaid ühekordseid suukaudseid annuseid kuni ligikaudu 80 mg.

Toidul on olmesartaani biosaadavusele minimaalne toime ja seetõttu võib olmesartaanmedoksomiili manustada koos toiduga või ilma.

Soost sõltuvaid kliiniliselt olulisi erinevusi olmesartaani farmakokineetikas ei ole täheldatud.

Olmesartaan seondub hästi plasmavalkudega (99,7%), kuid võimalus seondumiskohalt väljatõrjumise tõttu tekkivateks kliiniliselt olulisteks koostoimeteks teiste samaaegselt manustatavate valguga ulatuslikult seonduvate toimeainetega on väike (nagu kinnitas kliiniliselt oluliste koostoimete puudumine olmesartaanmedoksomiili ja varfariini vahel). Olmesartaani seondumine vererakkudega on ebaoluline. Keskmine jaotusruumala pärast intravenoosset manustamist on väike (16...29 l).

Hüdroklorotiasiid

Pärast olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni suukaudset manustamist saabus hüdroklorotiasiidi maksimaalne kontsentratsioon keskmiselt 1,5...2 tunni pärast. Hüdroklorotiasiid seondub 68% plasmavalkudega ja selle näiv jaotusruumala on 0,83...1,14 l/kg.

Biotransformatsioon ja eritumine

Olmesartaanmedoksomiil

Olmesartaani totaalne plasmakliirens oli tavaliselt 1,3 l/h (CV, 19%) ja see oli suhteliselt aeglane võrreldes maksa verevooluga (ligikaudu 90 l/h). Pärast C-märgistatud olmesartaanmedoksomiili ühekordset suukaudset manustamist eritus 10...16% manustatud radioaktiivsusest uriiniga (suuremalt jaolt 24 tunni jooksul pärast manustamist) ja ülejäänud osa tuvastatud radioaktiivsusest eritus väljaheitega. Lähtudes süsteemsest biosaadavusest 25,6% võib arvutada, et imendunud olmesartaan elimineeritakse nii neerude kaudu (ligikaudu 40%) kui hepatobiliaarselt (ligikaudu 60%). Kogu määratud radioaktiivsus tuvastati olmesartaanina. Ühtegi teist olulist metaboliiti ei leitud. Olmesartaani enterohepaatiline tsirkulatsioon on minimaalne. Et suurem osa olmesartaanist eritub sapiga, on kasutamine sapiteede obstruktsiooniga patsientidel vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Olmesartaani lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg varieerus vahemikus 10...15 tundi pärast mitmekordset suukaudset manustamist. Tasakaalukontsentratsioon saabus esimeste annuste järgselt ja pärast 14-päevast pidevat manustamist ei täheldatud edasist kumuleerumist. Renaalne kliirens oli ligikaudu 0,5...0,7 l/h ja see ei sõltunud annusest.

Hüdroklorotiasiid

Hüdroklorotiasiid ei metaboliseeru inimesel ja eritub peaaegu täielikult muutumatul kujul uriiniga. Ligikaudu 60% suukaudsest annusest eritub muutumatul kujul 48 tunni jooksul. Renaalne kliirens

on ligikaudu 250...300 ml/min. Hüdroklorotiasiidi lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg on 10...15 tundi.

Olmesartaanmedoksomiil/hüdroklorotiasiid

Koosmanustamisel olmesartaanmedoksomiiliga väheneb hüdroklorotiasiidi süsteemne biosaadavus ligikaudu 20% võrra, kuid see ei ole kliiniliselt oluline. Olmesartaani kineetika ei muutu koosmanustamisel hüdroklorotiasiidiga.

Farmakokineetika patsientide erigruppides

Eakad (65-aastased või vanemad)

Eakatel hüpertensiivsetel patsientidel (65...75-aastased) suurenes olmesartaani AUC tasakaaluolekus ligikaudu 35% ja väga vanadel inimestel (≥ 75-aastased) ligikaudu 44% võrreldes noorema vanusegrupiga (vt lõik 4.2).

Piiratud andmed viitavad hüdroklorotiasiidi süsteemse kliirensi vähenemisele nii tervetel kui ka hüpertensiivsetel eakatel inimestel võrreldes noorte tervete vabatahtlikega.

Neerukahjustus

Neerukahjustusega patsientidel suurenes olmesartaani AUC tasakaaluolekus kerge, mõõduka ja raske neerukahjustuse korral vastavalt 62%, 82% ja 179% võrreldes tervete kontrollidega (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 4.4).

Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega (kreatiniini kliirens 30...60 ml/min) patsientidel on suurim annus 20 mg olmesartaanmedoksomiili üks kord ööpäevas. Olmesartaanmedoksomiili ei soovitata anda raske neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens < 30 ml/min).

Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel on hüdroklorotiasiidi poolväärtusaeg pikenenud.

Maksakahjustus

Pärast ühekordset suukaudset manustamist olid olmesartaani AUC väärtused kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel vastavalt 6% ja 65% suuremad võrreldes neile vastavate tervete kontrollidega. Olmesartaani seondumata fraktsioon 2 tundi pärast annuse manustamist oli tervetel isikutel ja kerge ning mõõduka maksakahjustusega patsientidel vastavalt 0,26%, 0,34% ja 0,41%. Pärast korduvat manustamist mõõduka maksakahjustusega patsientidele oli olmesartaani keskmine AUC uuesti ligikaudu 65% suurem kui vastavatel tervetel kontrollisikutel. Keskmine CMAX oli maksakahjustusega ja tervetel isikutel sarnane.

Mõõduka maksakahjustusega patsientidel on soovitatav kasutada algannusena 10 mg olmesartaanmedoksomiili üks kord ööpäevas ja maksimaalne annus ei tohi ületada 20 mg üks kord ööpäevas. Olmesartaanmedoksomiili ei ole uuritud raske maksakahjustusega patsientidel (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 4.4).

Maksakahjustus ei mõjuta oluliselt hüdroklorotiasiidi farmakokineetikat.

Ravimi koostoimed

Sapphapete sekvestrant kolesevelaam

Samaaegne 40 mg olmesartaanmedoksomiili ja 3750 mg kolesevelaamvesinikkloriidi manustamine tervetel vabatahtlikel põhjustas olmesartaani CMAX 28% ja AUC 39% vähenemist. Väiksemat mõju CMAX ja AUC vähenemisele, vastavalt 4% ja 15%, täheldati, kui olmesartaanmedoksomiil manustati 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi. Olmesartaani eliminatsiooni poolväärtusaeg vähenes 50...52%, olenemata sellest, kas seda manustatakse samaaegselt või 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi (vt lõik 4.5).

Prekliinilised ohutusandmed

Olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombinatsioonide toksilisuse potentsiaali hinnati kuni 6- kuulistes suukaudse manustamise korduvtoksilisuse uuringutes rottidel ja koertel.

Nagu kummagi toimeaine ja teiste selle rühma ravimite puhul, olid kombinatsiooni toksilisuse peamiseks sihtorganiks neerud. Olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombinatsioon põhjustas neerufunktsiooni muutusi (suurenes jääklämmastiku ja kreatiniini sisaldus seerumis). Suured annused põhjustasid neerutorukeste degeneratsiooni ja regeneratsiooni rottidel ning koertel ilmselt neerude hemodünaamika muutumise tõttu (hüpotensioonist tulenev vähenenud neeruperfusioon koos neerutorukeste hüpoksia ja tubulaarrakkude degeneratsiooniga). Peale selle põhjustas olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombinatsioon rottidel vere punaliblede parameetrite vähenemist (erütrotsüüdid, hemoglobiin ja hematokrit) ning südamemassi vähenemist.

Neid toimeid on täheldatud ka teiste -retseptoriteAT antagonistide ja AKE inhibiitoritega, toimed näivad olevat põhjustatud olmesartaanmedoksomiili suurte annuste farmakoloogilisest toimest ja soovitatud terapeutilistes annustes on tõenäoliselt inimestele mitteolulised.

Genotoksilisuse uuringutes, kus kasutati nii olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni kui kahte koostisainet eraldi, ei leitud mingeid märke kliiniliselt olulise genotoksilise toime kohta.

Olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni kartsinogeenset potentsiaali ei ole uuritud, sest kahe individuaalse koostisaine eraldi kliinilisel kasutamisel ei leitud tõendeid oluliste kartsinogeensete toimete kohta.

Olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombinatsioonidega ravitud hiirtel või rottidel ei leitud tõendeid teratogeensuse kohta. Nagu selle klassi ravimite puhul oli oodata, täheldati fetotoksilist toimet rottidel, mis avaldus loote märkimisväärselt vähenenud kehamassina, kui emasloomi raviti tiinuse ajal olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooniga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Tableti sisu:

Laktoosmonohüdrat

Väheasendatud hüdroksüpropüültselluloos

Hüdroksüpropüültselluloos

Mikrokristalliline tselluloos, tüüp 102

Magneesiumstearaat

Tableti kate:

Ainult 20 mg/12,5 mg ja 40 mg/12,5 mg kohta

Opadry II oranž 33G23991 sisaldab:

Hüpromelloos 6cP

Titaandioksiid (E171)

Laktoosmonohüdraat

Makrogool 3350

Triatsetiin (E1518)

Kollane raudoksiid (E172)

Punane raudoksiid (E172)

Päikeseloojangukollane FCF alumiiniumlakk (E110)

Ainult 20 mg/25 mg ja 40 mg/25 mg kohta

Opadry II roosa 33G34149 sisaldab:

Hüpromelloos 6cP

Titaandioksiid (E171)

Laktoosmonohüdraat

Makrogool 3350

Triatsetiin (E1518)

Kollane raudoksiid (E172)

Punane raudoksiid (E172)

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Blisterpakend: Al-Al foolium, valmistatud OPA/alumiinium/PVC-alumiiniumist.

Pakendi suurused: 14, 28 või 30 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

MÜÜGILOA HOIDJA

DOC Generici,

Via Turati 40,

20121 Milano,

Itaalia

MÜÜGILOA NUMBRID

20 mg/12,5 mg: 897115

20 mg/25 mg: 896815

40 mg/12,5 mg: 896915

40 mg/25 mg: 897015

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 10.12.2015

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

aprill 2017