RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

OMNIPAQUE 518 mg/ml süstelahus OMNIPAQUE 647 mg/ml süstelahus OMNIPAQUE 755 mg/ml süstelahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

TOIMEAINE JOHEKSOOLI SISALDUS JOODI SISALDUS Joheksool 518 mg/ml 240 mg I/ml Joheksool 647 mg/ml 300 mg I/ml Joheksool 755 mg/ml 350 mg I/ml

Joheksool on mitteioonne, monomeerne, trijodeeritud vesilahustuv röntgenkontrastaine. OMNIPAQUE'i osmolaalsus ja viskoossus on järgmised:

KONTSENTRATSIOON OSMOLAALSUS* VISKOOSSUS (mPa*s) 518 mg/ml (240 mg I/ml) 0,51 5,6 3,3 647 mg/ml (300 mg I/ml) 0,64 11,6 6,1 755 mg/ml (350 mg I/ml) 0,78 23,3 10,6 * Meetod: auru-rõhu osmomeetria

3. RAVIMVORM

Süstelahus intravenoosseks, intraarteriaalseks ja intratekaalseks ning kehaõõntes kasutamiseks. OMNIPAQUE süstelahus on läbipaistev, värvitu või kahvatukollane steriilne vesilahus.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Ravim on ainult diagnostiliseks kasutamiseks täiskasvanutel ja lastel. Kardioangiograafia, arteriograafia, urograafia, flebograafia ja kompuutertomograafia. Nimme-, rinna- ja kaelaosa müelograafia. Basaaltsisternide kompuutertomograafia subarahnoidaalse kontrastaine manustamisega. Artrograafia, endoskoopiline retrograadne pankreatograafia (ERP), endoskoopiline retrograadne kolangiopankreatograafia (ERCP), herniograafia, hüsterosalpingograafia, sialograafia ja seedetrakti uuringud.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Annustamine sõltub uuringu iseloomust, patsiendi vanusest, kaalust, südame väljutusmahust, uuritava üldseisundist ja uuringu näidustusest. Harilikult kasutatakse samasugust joodikogust nagu teistegi joodisisaldavate kontrastainete manustamisel. Enne ja pärast manustamist peab olema tagatud adekvaatne hüdratatsioon.

Annustamisel võib lähtuda järgnevast skeemist.

Juhend intravenoosseks kasutamiseks

NÄIDUSTUS JOODI JOHEKSOOLI KOGUS MÄRKUSED Urograafia Täiskasvanud: 300 mg I/ml 647 mg/ml 40…80 ml teatud juhtudel Lapsed (< 7 kg): 240 mg I/ml 518 mg/ml 4 ml/kg Lapsed (> 7 kg): 240 mg I/ml 518 mg/ml 3 ml/kg Flebograafia (jalg) 240 mg I/ml 518 mg/ml 20…100 ml/jalg Digitaalne subtraktsioon- 300 mg I/ml 647 mg/ml 20…60 ml/süst angiograafia või 350 mg I/ml või 755 mg/ml 20…60 ml/süst Kompuutertomograafia

Täiskasvanud: 240 mg I/ml 518 mg/ml 100…250 ml Tavaline Lapsed: 240 mg I/ml 518 mg/ml 2…3 ml/kg Mõningatel

Juhend intraarteriaalseks kasutamiseks

NÄIDUSTUS JOODI JOHEKSOOLI KOGUS MÄRKUSED Arteriograafiad aordikaar 300 mg I/ml 647 mg/ml 30…40 ml/süst kogus süsti selektiivne aju 300 mg I/ml 647 mg/ml 5…10 ml/süst kohta sõltub aortograafia 350 mg I/ml 755 mg/ml 40…60 ml/süst manustamise reiearter 300 mg I/ml 647 mg/ml 30…50 ml/süst kohast

muud 300 mg I/ml 647 mg/ml olenevalt Kardioangiograafia täiskasvanud: vasak vatsake ja aort 350 mg I/ml 755 mg/ml 30…60 ml/süst selektiivne koronaarne 350 mg I/ml 755 mg/ml 4…8 ml/süst lapsed: 300 mg I/ml 647 mg/ml sõltuvalt

Digitaalne subtraktsioon- 240 mg I/ml 518 mg/ml 1…15 ml/süst Sõltuvalt angiograafia või 300 mg I/ml või 647 mg/ml 1…15 ml/süst süstikohast Juhised intratekaalseks kasutamiseks

NÄIDUSTUS JOODI JOHEKSOOLI KOGUS MÄRKUSED Nimme- ja rinnaosa 240 mg I/ml 518 mg/ml 8…12 ml müelograafia (lumbaalne manustamine)

Kaelaosa müelograafia 240 mg I/ml 518 mg/ml 10…12 ml (lumbaalne manustamine) või 300 mg I/ml või 647 mg/ml 7…10 ml

Kaelaosa müelograafia 240 mg I/ml 518 mg/ml 6…10 ml (lateraalne tservikaalne või 300 mg I/ml või 647 mg/ml 6…8 ml manustamine)

CT-tsisternograafia 240 mg I/ml 518 mg/ml 4…12 ml (lumbaalne manustamine) Võimalike kõrvalnähtude vähendamiseks ei soovitata ületada joodikogust 3 g.

Juhised kehaõõntes kasutamiseks

NÄIDUSTUS JOODI JOHEKSOOLI KOGUS MÄRKUSED Artrograafia 240 mg I/ml 518 mg/ml 5…20 ml ERP/ERCP 240 mg I/ml 518 mg/ml 20…50 ml

Herniograafia 240 mg I/ml 518 mg/ml 50 ml Kogus sõltub Hüsterosalpingograafia 240 mg I/ml 518 mg/ml 15…50 ml Sialograafia 240 mg I/ml 518 mg/ml 0,5…2 ml Seedetrakti uuringud Suukaudne manustamine Täiskasvanud: 350 mg I/ml 755 mg/ml Individuaalne

Lapsed: Söögitoru 300 mg I/ml 647 mg/ml 2…4 ml/kg Maksimaalne Enneaegsed: 350 mg I/ml 755 mg/ml 2…4 ml/kg

Rektaalne manustamine Lapsed: Lahjendada 5…10 ml/kg Näiteks: Kompuutertomograafia Suukaudne manustamine Täiskasvanud: Lahjendada 800…2000 ml Näiteks: Lapsed: Lahjendada 15…20 ml/kg Rektaalne manustamine Lapsed: Lahjendada individuaalne

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes. Väljendunud türeotoksikoos.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Üldised ettevaatusabinõud mitteioonsete monomeersete kontrastainete kasutamisel:

Ülitundlikkus Allergilised reaktsioonid, bronhiaalastma või esinenud ebasoodsad reaktsioonid joodisisaldavatele kontrastainetele osutavad erilise ettevaatuse vajadusele. Kontrastaine kasutamisele peab eelnema täpne meditsiiniline anamnees allergilise diateesiga patsientidel ning nendel patsientidel, kellel on teadaolevalt esinenud ülitundlikkusreaktsioone, tuleb näidustust väga hoolikalt kaaluda. Patsientidel, kellel on suurenenud risk ägedate ülitundlikkusreaktsioonide tekkeks, kes on varem kogenud mõõdukat või rasket ägedat reaktsiooni kontrastainele või kellel on ravi vajav astma või allergia, võib kaaluda premedikatsiooni kortikosteroidide või antihistamiinikumidega. Siiski ei hoia premedikatsioon ära raskeid reaktsioone, kuid võib vähendada nende esinemissagedust ja raskusastet. Risk tõsiste reaktsioonide tekkeks OMNIPAQUE'i kasutamisel on minimaalne. Siiski võib joodisisaldav kontrastaine põhjustada tõsiseid, eluohtlikke, surmaga lõppevaid anafülaktilisi/anafülaktoidseid või muid ülitundlikkusega seotud reaktsioone. Olenemata annusest ja manustamisviisist võivad järgmised sümptomid nagu näiteks angioödeem, konjunktiviit, köha, pruuritus, riniit, aevastamine ja urtikaaria olla tõsise ning ravi vajava anafülaktoidse reaktsiooni tunnusteks. Seepärast peab tõsise reaktsiooni puhune tegutsemine olema eelnevalt läbi mõeldud ning reaktsiooni raviks vajalikud ravimid ja varustus koos kogenud ning kvalifitseeritud personaliga peavad olema koheseks kasutamiseks valmis. Šokiseisundi ilmnemisel tuleb kontrastaine manustamine viivitamatult lõpetada ning vajadusel alustada spetsiifilist intravenoosset ravi. Soovitav on kasutada veenikanüüli või kateetrit, et oleks võimalik ravimeid kiiresti intravenoosselt manustada kogu röntgenoloogilise protseduuri jooksul.

Beetablokaatoreid kasutavatel patsientidel, eriti astmahaigetel, võib bronhospasmi lävi olla madalam ja nad reageerivad halvemini ravile beeta-agonistide ja adrenaliiniga, mistõttu võib tekkida vajadus suuremate annuste kasutamiseks.

Enamasti avalduvad ülitundlikkusreaktsioonid kergete respiratoorsete või nahasümptomitena, nagu näiteks kerged hingamisraskused, nahapunetus (erüteem), urtikaaria, pruuritus, või näopiirkonna ödeem. Tõsiseid reaktsioone, nagu näiteks angioödeemi, kõriturset, bronhospasmi ja šokki esineb harva. Need reaktsioonid ilmnevad tavaliselt ühe tunni jooksul pärast kontrastaine manustamist. Harvadel juhtudel võivad ülitundlikkusreaktsioonid tekkida hiljem (tundide või päevade möödumisel), kuid seda tüüpi reaktsioonid on harva eluohtlikud ning mõjutavad enamasti nahka.

Jälgimisaeg Peale kontrastaine kasutamist tuleb patsienti jälgida vähemalt pool tundi, sest enamik tõsiseid reaktsioone tekib selle aja jooksul.

Koagulopaatia Kontrastainega kateeterangiograafia puhul esineb trombemboolia tekkerisk. In vitro on mitteioonsetel kontrastainetel väiksem koagulatsiooni inhibeeriv toime kui ioonsetel kontrastainetel. Kateteriseerimise ajal tuleb arvestada, et lisaks kontrastainele võivad mitmed teised faktorid mõjutada trombemboolia teket. Nendeks on uuringu kestvus, süstete arv, kateetri tüüp ning süstla materjal, kaasuvad haigused ja ravimid.

Nii ioonse kui ka mitteioonse kontrastainega teostatud angiokardiograafiliste protseduuride käigus on teatatud tõsistest, harva surmaga lõppevatest müokardiinfarkti ja insulti põhjustavatest trombemboolia juhtudest. Veresoonte kateetreid kasutades tuleb üksikasjalikult angiograafilisest tehnikast kinni pidada ja kateetri pidev läbiloputamine (nt hepariniseeritud füsioloogilise lahusega) on vajalik protseduuriga seotud tromboosi ja emboolia riski vähendamiseks. Uuringu kestvus peab olema nii lühike kui võimalik.

Ettevaatus on vajalik homotsüsteinuuriga patsientide puhul (trombemboolia tekkerisk).

Hüdratatsioon Enne ja pärast kontrastaine manustamist tuleb kindlustada adekvaatne hüdratatsioon. Vajadusel tuleb patsienti intravenoosselt hüdreerida kuni kontrastaine on täielikult eritunud. Seda tuleb arvestada eriti nende patsientide puhul, kes põevad (hulgi)müeloomtõbe või suhkurdiabeeti või kellel on neeruhäired, hüperurikeemia, samuti imikute, väikelaste ja eakate patsientide ning raskes üldseisundis olevate patsientide puhul. Riskipatsientidel tuleb kontrollida vee ja elektrolüütide metabolismi ning tegeleda seerumi kaltsiumitaseme langusest põhjustatud sümptomite raviga. Diureetikumide poolt indutseeritud dehüdratatsiooni riski tõttu tuleb tagada vee ja elektrolüütide rehüdratatsioon, et vähendada riski akuutse neerupuudulikkuse tekkeks. Südame-veresoonkonna reaktsioonid Ettevaatusabinõud on vajalikud ka raske südamehaigusega / südame-veresoonkonna ja kopsuhüpertensiooniga patsientide puhul, sest neil võivad tekkida hemodünaamikahäired või arütmiad. See on eriti oluline pärast kontrastaine intrakoronaarset, vasakusse ja paremasse vatsakesse manustamist (vt ka lõik 4.8).

Südamepuudulikkuse, tõsise südamehaiguse, ebastabiilse stenokardia, südameklapi rikete, varasema südamelihase infarkti, koronaarsete šuntide ja kopsu hüpertensiooniga patsientidel on eriti suur eelsoodumus südamega seotud reaktsioonide tekkeks.

Eakatel patsientidel ning olemasoleva südamehaigusega patsientidel esineb sagedamini isheemilisi muutusi EKGs ning arütmiat.

Südamepuudulikkusega patisentidel võib kontrastaine intravasaalne süstimine esile kutsuda kopsuturset.

KNSi häired Ägedate ajuhaigustega, kasvajatega ja epilepsia anamneesiga patsiendid on disponeeritud krampidele ja vajavad hoolikat jälgimist. Ka alkohoolikutel ja narkomaanidel on risk krampideks ja neuroloogilisteks reaktsioonideks kõrgem.

Kontrastainete, nt joheksooli kasutamisel on teatatud entsefalopaatiast. Kontrastaine poolt põhjustatud entsefalopaatia võib avalduda neuroloogiliste häirete sümptomite ja nähtudena (vt lõik 4.8). Sümptomid ilmnevad harilikult mõne minuti või tunni jooksul pärast joheksooli manustamist ja mööduvad tavaliselt mõne päeva jooksul. Hematoentsefaalbarjääri permeaablust suurendavad tegurid võivad hõlbustada kontrastaine imendumist ajukoesse ja põhjustada sellega KNSi häireid, näiteks entsefalopaatiat.

Ettevaatus on vajalik intravaskulaarsel manustamisel patsientidele, kellel on äge ajuinfarkt või äge intrakraniaalne verejooks nagu ka patsientidel, kellel esineb hematoentsefaalbarjääri häireid põhjustav haigus ning ajutursega, ägeda demüelinistatsiooni või arenenud tserebraalse ateroskleroosiga patsientidel.

Kontrastaine poolt põhjustatud entsefalopaatia kahtluse korral tuleb joheksooli manustamine lõpetada ja alustada sobivat ravi. Metastaaside poolt põhjustatud neuroloogilised sümptomid, degeneratiivsed või põletikulised protsessid võivad kontrastaine manustamisel ägeneda. Sümpomaatiliste tserebrovaskulaarsete haiguste, varasema insuldi või sagedaste transitoorsete isheemiliste atakkidega patsientidel on suurem risk kontrastaine poolt indutseeritud neuroloogiliste tüsistuste tekkeks pärast intraarteriaalset manustamist. Kontrastaine intraarteriaalne süstimine võib indutseerida vasospasmi, mille tulemusena tekivad tserebraalse isheemia ilmingud.

Mõnedel patsientidel on müelograafia järgselt esinenud ajutine kuulmise langus või isegi kadu, mille põhjuseks peetakse lumbaalpunktsioonist tingitud seljaajuvedeliku rõhu langust.

Mõju neerudele Joodisisaldav kontrastaine võib põhjustada kontrastainest tingitud nefropaatiat, neerukahjustust või ägedat neerupuudulikkust. Et ennetada nende seisundite teket kontrastaine manustamise järgselt, tuleb hoolikalt jälgida patsiente, kellel on eelnev neerukahjustus või suhkurdiabeet, kuna neil esineb suurem risk. Teised suurenenud riski põhjustavad faktorid on varasem kontrastaine manustamise järgselt tekkinud neerupuudulikkus, neeruhaigus anamneesis, vanus üle 60 eluaasta, dehüdratatsioon, progresseerunud arterioskleroos, dekompenseeritud südamepuudulikkus, kontrastaine suured annused ja korduvad süstimised, kontrastaine manustamine otse neeruarterisse, kokkupuude teiste nefrotoksiliste ainetega, tõsine ja krooniline hüpertensioon, hüperurikeemia, paraproteineemiaid (müeloomtõbi ja Waldenström’i tõbi, plasmotsütoom) või düsproteineemiad. Ettevaatusabinõude hulka kuuluvad:

• kõrgenenud riskiga patsientide identifitseerimine;

• adekvaatse hüdratatsiooni tagamine. Vajaduse korral intravenoosne tilkinfusioon enne

kontrastaine manustamist kuni kontrastaine eritumiseni neerude kaudu;

• neerude lisakoormuse vältimine: nefrotoksiliste ravimite, suukaudsete koletsüstograafiliste

kontrastainete, arterite klemmimise, neeruarteri angioplastika või muu suurema kirurgilise operatsiooni vältimine, kuni kontrastaine on eritunud;

• annuse vähendamine miinimumini;
• kontrastainega kordusuuringu edasilükkamine, kuni neerufunktsioon taastub uuringueelse

tasemeni. Hemodialüüsravil olevatele patsientidele võib kontrastainet manustada radioloogilisteks protseduurideks. Hemodialüüsi ja kontrastaine süstimise ajaline korrelatsioon ei ole vajalik.

Metformiini saavad diabeetikud Metformiin-ravi saavatel diabeetikutel ning eriti neil, kellel esineb ka neerukahjustus võib esineda laktaatatsidoosi tekke risk joodisisaldava kontrastaine manustamisel. Laktaatatsidoosi tekke riski vähendamiseks peab metformiini saavatel diabeetikutel enne joodisisaldava kontrastaine

intravaskulaarset manustamist määrama seerumi kreatiniini kontsentratsiooni ning võtma kasutusele järgnevad ettevaatusabinõud: (1) Patsiendid, kellel eGFR on võrdne 60 ml/min/1,73m2 (CKD 1 ja 2) või üle selle, võivad jätkata metformiini tavapärast kasutamist. (2) Patsiendid, kellel eGFR on 30…59 ml/min/1,73m2 (CKD 3) − Patsiendid, kes saavad kontrastainet intravenoosselt ning kellel eGRF on võrdne

45 ml/min/1,73m2 või üle selle, võivad jätkata metformiini tavapärast kasutamist. − Patsiendid, kes saavad kontrastainet intraarteriaalselt ning samuti need patsiendid, kes saavad kontrastainet intravenoosselt ja kellel eGFR on vahemikus 30 kuni 44 ml/min/1,73m2, peavad katkestama metformiini kasutamise 48 tundi enne kontrastaine manustamist ja võivad metformiini võtmist uuesti alustada 48 tundi pärast kontrastaine manustamist vaid juhul, kui neerufunktsioon ei ole langenud. (3) Patsientidel, kellel eGFR on väiksem kui 30 ml/min/1,73m2 (CKD 4 ja 5) või kellel on kaasuv maksafunktsiooni halvenemist põhjustav haigus või hüpoksia, on metformiin vastunäidustatud ning joodisisaldavate kontrastainete kasutamist tuleb vältida. (4) Erakorralistel juhtudel, kui neerufunktsioon on kahjustunud või neerude olukord ei ole teada, peab arst kontrastaine uuringu riski ja kasu suhet hindama. Metformiini kasutamine tuleb lõpetada kontrastaine manustamisel. Pärast protseduuri tuleb patsienti jälgida laktaatatsidoosi nähtude suhtes. Metformiini võib uuesti kasutada 48 tundi pärast kontrastaine manustamist juhul, kui seerumi kreatiniin/eGFR on samal tasemel kui enne uuringut.

Patsiendid, kellel on nii maksa- kui ka neerukahjustus Erilist tähelepanu vajavad raske maksa- ja neeruhäirega haiged, kuna nendel võib kontrastaine eritumine olla märgatavalt aeglustunud.

Myasthenia gravis Joodisisaldava kontrastaine manustamine võib myasthenia gravis’e sümptome süvendada.

Feokromotsütoom Feokromotsütoomiga patsientidel on soovitatav kasutada hüpertoonilise kriisi vältimiseks profülaktiliselt alfablokaatoreid.

Kilpnäärmefunktsiooni häired Joodisisaldav kontrastaine mõjutab kilpnäärme funktsiooni vaba joodi sisalduse tõttu lahuses ning täiendava joodi vabanemise tõttu dejodeerumisel. Eelsoodumusega patsientidel võib see indutseerida hüpertüreoidismi või isegi türeotoksilise kriisi teket. Riskigruppi kuuluvad olemasoleva, kuid diagnoosimata hüpertüreoidismiga patsiendid, latentse hüpertüreoidismiga patsiendid (nt sõlmeline struuma) ning funktsionaalse autonoomiaga patsiendid (sageli nt eakad patsiendid, eriti joodi puudusega piirkondades), mistõttu tuleb nende seisundite kahtlustamisel kilpnäärme funktsiooni enne uuringu teostamist kontrollida. Enne joodisisaldava kontrastaine manustamist tuleb veenduda, et patsiendile ei plaanita teha kilpnäärme skaneerimist või kilpnäärme funktsiooni teste või ravi radioaktiivse joodiga, kuna joodisisaldavad kontrastained mõjutavad olenemata manustamisviisist hormoonide määramist ja joodi omastamist kilpnäärmes või kilpnäärme vähi metastaase kuni joodi eritumise normaalse taseme saavutamiseni. Vt ka lõik 4.5. Pärast joodisisaldava kontrastaine manustamist täiskasvanutele ja lastele, sh imikutele, on teatatud kilpnäärmefunktsiooni testides ilmnenud hüpotüreoidismist või mööduvast kilpnäärme supressioonist. Mõned patsiendid on saanud hüpotüreoidismi ravi. Vt ka lõik „Lapsed“.

Ärevushäired Väljendunud ärevuse puhul võib manustada rahustit.

Sirprakuline aneemia Kontrastaine võib intravenoossel või intraarteriaalsel süstimisel soodustada erütrotsüütide kuju muutusi isikutel, kes on sirprakulise aneemia suhtes homosügootsed.

Täiendavad riskifaktorid Autoimmuunsete haigustega patsientidel on esinenud raskekujulist vaskuliiti või Stevensi-Johnsoni laadseid sündroome.

Tõsised vaskulaarsed ja neuroloogilised haigused, eriti eakatel patsientidel, on kontrastainetest põhjustatud reaktsioonide riskifaktoriks.

Ekstravasatsioon Kontrastaine ekstravasatsioon tekitab harvadel juhtudel lokaalselt valu ja turse ja punetus, mis harilikult mööduvad tagajärgedeta. Siiski on esinenud põletikku ja isegi nekroosi. Kahjustatud kohta on soovitav jahutada ja kõrgemal hoida. Suletusrõhu- (compartment-) sündroomi puhul võib osutuda vajalikuks kirurgiline dekompressioon.

Lapsed Pärast kokkupuudet joodisisaldava kontrastainega võib täheldada hüpotüreoidismi või mööduvat kilpnäärme supressiooni. Erilist tähelepanu tuleb pöörata alla 3-aastastele pediaatrilistele patsientidele, sest kilpnäärme alatalitlus varases eas võib avaldada kahjulikku mõju motoorsele, kuulmise ja kognitiivsele arengule ning vajada ajutist türoksiini asendusravi. Alla 3-aastastel lastel esineva hüpotüreoidismi esinemissagedus pärast kontrastainega kokkupuudet on vahemikus 1,3% kuni 15% ning see sõltub vanusest ning kontrastaine kogusest ja seda esineb sagedamini vastsündinutel ning enneaegsetel imikutel. Kilpnäärme funktsiooni tuleb jälgida kõigil alla 3-aastastel pediaatrilistel patsientidel 3 nädala jooksul pärast kontrastainega kokkupuudet, eriti vastsündinutel ning enneaegsetel imikutel. Hüpotüreoidismi tuvastamisel tuleb kilpnäärme funktsiooni jälgida ka asendusravi korral. Vt ka lõik 4.6.

Imikutel ja väikelastel on eriti vajalik piisav hüdratatsioon enne ja peale kontrastaine manustamist. Nefrotoksiline ravi on vajalik katkestada. Vanusest sõltuv glomerulaarfiltratsioon imikutel võib viia kontrastaine vähenenud eritumiseni.

Imikutel (<1-aastased) ja eriti vastsündinutel võib kergesti tekkida elektrolüütide tasakaalu- või hemodünaamika häire.

Intratekaalne kasutamine

Pärast müelograafiat peab patsient lamama tund aega, pea ja rindkere tõstetud 20° nurga alla. Seejärel võib ta ettevaatlikult liikuda, kuid vältida tuleb kummardumist. Kui patsient jääb voodisse, peavad pea ja rindkere olema tõstetud kuus tundi. Kui patsiendil on risk krampide tekkeks, tuleb teda kogu selle perioodi jälgida. Ambulatoorsed patsiendid ei tohi jääda üksi 24 tunni jooksul. Aju arteriograafia

Progresseerunud arterioskleroosi, tõsise hüpertensiooni, südame dekompensatsiooni, kõrge vanuse ja varasema ajutromboosi või -emboli ja migreeniga patsientidel on sagenenud kardiovaskulaarsete reaktsioonide teke nagu näiteks bradükardia ning vererõhu tõus või langus.

Arteriograafia Olenevalt läbiviidud protseduurist võivad tekkida arteri, veeni, aordi ja lähedalasuvate organite vigastused, pleurotsentees, retroperitoneaalne verejooks, seljaajuvigastus ja parapleegia sümptomid.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Joodisisaldava kontrastaine kasutamine võib tekitada mööduva neerukahjustuse ning see võib metformiini kasutavatel diabeetikutel tekitada laktaatatsidoosi (vt lõik 4.4).

Patsientidel, kes on tarvitanud interleukiin-2 ja interferoone vähem kui kahe nädala jooksul enne protseduuri, on kõrgenenud risk hilisreaktsioonide (erüteem, gripisarnased sümptomid või

nahareaktsioonid) tekkeks.

Teatud neuroleptikumide või tritsükliliste antidepressantide samaaegne kasutamine võib alandada krambiläve ja seega suurendada kontrastaine poolt indutseeritud krampide tekkeriski.

Ravi β-blokaatoritega võib vähendada ülitundlikkusreaktsioonide tekkeläve ning samal ajal ka põhjustada suuremate β-agonistide annuste vajadust ülitundlikkusreaktsioonide ravimisel.

Beetablokaatorid, vasoaktiivsed ained, angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid, angiotensiini retseptori antagonistid võivad vähendada kardiovaskulaarsete kompensatsioonimehhanismide efektiivsust vererõhumuutustega toimetulekul.

Kõik joodisisaldavad kontrastained võivad muuta kilpnäärme funktsioonide analüüside tulemusi, kilpnäärme joodisidumisvõime võib olla langenud mitme nädala jooksul.

Suured kontrastaine kontsentratsioonid seerumis ja uriinis võivad muuta bilirubiini, proteiine või anorgaanilisi aineid (nt raud, vask, kaltsium ja fosfor) määravate analüüside tulemusi. Neid analüüse ei soovitata teha uuringu päeval.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus OMNIPAQUE'i kasutamise ohutus inimestele raseduse ajal ei ole määratud. Loomkatsetes pole leitud otsest ega kaudset kahjustavat toimet paljunemisfunktsioonile, loote arengule, gestatsioonile ning peri- ja postnataalsele arengule. Kuna röntgenkiirgust on raseduse ajal soovitav vältida igal võimalusel, siis tuleb röntgenuuringute vajalikkust (kontrastainega või ilma) rasedale hoolikalt kaaluda võimaliku kasu ja riski suhtes. OMNIPAQUE'i võib kasutada vaid siis, kui uuringust saadav informatsioon kaalub üles riski ning on arsti hinnangul hädavajalik. Lisaks röntgenkiirguse vältimisele, tuleb kasu/riski suhte hindamisel arvestada ka loote kilpnäärme tundlikkusega joodi suhtes.

Kui emale on raseduse ajal manustatud joodi sisaldavat kontrastainet, siis tuleb esimese elunädala jooksul jälgida vastsündinu kilpnäärme funktsiooni. Kilpnäärme funktsiooni korduvtestimine on soovitatav 2. kuni 6. elunädalani, eriti madala sünnikaaluga või enneaegsetel vastsündinutel.

Imetamine Kontrastaine eritub halvasti rinnapiima ja minimaalne hulk eritatakse soole kaudu. Kui emale antakse joodisisaldavat kontrastainet võib rinnaga toitmist jätkata tavapäraselt. Joheksooli kogus eritub rinnapiimast 24 tunniga pärast 0,5% kaalust lähtunud annuste manustamist. 24 tunni jooksul imiku poolt allaneelatud joheksooli kogus vastab 0,2% pediaatrilisele annusele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

1 tunni jooksul pärast viimast süstimist või 24 tunni jooksul peale intratekaalset manustamist pole soovitav juhtida autot ega kasutada masinaid (vt lõik 4.4). Otsuseid tuleb teha individuaalselt, kui esinevad postmüelograafilised sümptomid.

4.8 Kõrvaltoimed

Üldised (kehtib kõigi joodisisaldavate kontrastainete kohta) Allpool on loetletud võimalikud üldised kõrvaltoimed, mis on seotud mitteioonsete monomeersete kontrastainete kasutamisega radioloogilistes protseduurides. Manustamisviisist sõltuvaid kõrvaltoimeid vaadeldakse vastavates lõikudes.

Ülitundlikkusreaktsioonid võivad esineda sõltumata annusest ja manustamisviisist ning kerged ülitundlikkusnähud võivad olla tõsise anafülaktilise reaktsiooni/šoki esimesteks tunnusteks. Kontrastaine manustamine tuleb viivitamatult katkestada ja vajadusel alustada spetsiifilise raviga soonesiseselt.

S-kreatiniini lühiajaline tõus on tavaline pärast joodisisaldava kontrastaine manustamist, esineda võib ka kontrastainest tingitud nefropaatiat.

Jodism ehk joodimumps on joodisisaldava kontrastaine manustamise harvaesinev tüsistus, mil esineb umbes 10 päeva jooksul pärast uuringut süljenäärmete turse ja valulikkus.

Loetletud sagedused baseeruvad kliinilisel dokumentatsioonil ja on avaldatud laiaulatuslikes uuringutes, millesse on kaasatud rohkem kui 200 000 patsienti.

Kõrvaltoimete esinemissagedused on defineeritud järgmiselt: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10 000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteemi Väga Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata klass sage Immuunsüsteemi ülitundlikkusreaktsioonid anafülaktiline/ anafülaktiline/ häired (võivad olla eluohtlikud anafülaktoidne anafülaktoidne Närvisüsteemi peavalu düsgeuusia häired (mööduv Südame häired bradükardia Vaskulaarsed hüpertensioon, häired hüpotensioon Seedetrakti iiveldus oksendamine, kõhuvalu diarröa süljenäärme häired suurenemine Üldised häired ja kuumatunne hüperhidroos, püreksia külmatunne/ manustamiskoha külmatunne, külmavärinad reaktsioonid vasovagaalsed Vigastus, jodism mürgistus ja protseduuri tüsistused Intravaskulaarne (intraarteriaalne ja intravenoosne) kasutamine Palun tutvuge esmalt alajaotusega "Üldised". Allpool kirjeldatakse ainult neid ebasoovitavaid kõrvaltoimeid, mis on seotud mitteioonse monomeerse kontrastaine intravaskulaarse manustamisega.

Kõrvaltoimete iseloom intraarteriaalsel manustamisel sõltub manustamise kohast ja annusest. Selektiivsetele arteriograafiatele ja teistele protseduuridele, kus mingi organini jõuab suur kontrastaine kogus, võivad kaasuda vastava organi kahjustuse sümptomid.

Organsüsteemi Väga Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv T eadmata klass sage Vere ja trombotsütopeenia lümfisüsteemi häired Endokriinsüsteemi türeotoksikoos, häired mööduv Psühhiaatrilised segasusseisund, häired erutusseisund, Närvisüsteemi pearinglus, krambid, amneesia, mööduv häired unisus, parees, teadvushäired, motoorikahäire (sh Silma kahjustused mööduv mööduv kortikaalne Kõrva ja labürindi mööduv kurtus kahjustused Südame häired arütmia (sh müokardiinfarkt, rasked kardiaalsed Vaskulaarsed naha õhetus šokk, arterite spasm, häired tromboflebiit, Respiratoorsed, hingamissageduse köha, düspnoe rasked rindkere ja mööduv muutus, hingamisseiskus respiratoorsed mediastiinumi hingamishäired sümptomid ja häired nähud, kopsuturse, Seedetrakti häired diarröa pankreatiidi

Naha ja lööve, pruuritus, villiline dermatiit, nahaaluskoe urtikaaria Stevensi-Johnsoni kahjustused sündroom, toksiline Lihaste, luustiku artralgia, ja sidekoe lihasnõrkus, kahjustused muskulo- Neerude ja äge vere kuseteede häired neerukahjustus kreatiniinisisalduse Üldised häired ja valu ja asteenilised manustamiskoha manustamiskoha ebamugavustunne seisundid (sh reaktsioonid, sh reaktsioonid haiglane olek, ekstravasatsioon Vigastus, jodism mürgistus ja protseduuri tüsistused Intratekaalne kasutamine: Palun tutvuge esmalt alajaotusega "Üldised". Allpool kirjeldatakse ainult neid ebasoovitavaid kõrvaltoimeid, mis on seotud mitteioonse monomeerse kontrastaine intratekaalse manustamisega. Intratekaalse manustamise järgsed kõrvaltoimed võivad väljenduda hilisreaktsioonidena ja tekkida mõni tund või isegi mõni päev pärast kontrastaine manustamist. Esinemissagedus on sarnane lumbaalpunktsiooniga. Peavalu, iiveldust, oksendamist ja pearinglust võib sageli seostada punkteerimisel tekkinud liikvorilekkest põhjustatud rõhu langusega subarahnoidaalruumis. Et vältida rõhu langust, tuleb seljaajuvedeliku eemaldamist suurtes kogustes vältida.

Organsüsteemi Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Väga Teadmata klass harv Psühhiaatrilised segasusseisund, häired erutusseisund, Närvisüsteemi peavalu (võib olla raske ja aseptiline aseptiline aseptiline meningiit häired pikaajaline) meningiit (sh meningiit (sh keemiline Silma Silma kahjustused kahjustused Kõrva ja mööduv kurtus labürindi kahjustused Seedetrakti Seedetrakti häired häired Lihaste, luustiku kaelavalu, lihasvalu ja sidekoe seljavalu kahjustused Üldised häired valu manustamiskoha ja jäsemetes reaktsioonid manustamiskoha reaktsioonid Kasutamine kehaõõntes: Palun tutvuge esmalt alajaotusega "Üldised". Allpool kirjeldatakse ainult neid ebasoovitavaid kõrvaltoimeid, mis on seotud mitteioonse monomeerse kontrastaine kasutamisega kehaõõntes. Endoskoopiline retrograadne kolangiopankreatograafia (ERCP): Organsüsteemi Väga Sage Aeg- Harv Väga Teadmata klass sage ajalt harv Seedetrakti häired pankreatiit, vere Suukaudne kasutamine:

Organsüsteemi Väga Sage Aeg- Harv Väga Teadmata klass sage ajalt harv

Seedetrakti häired diarröa iiveldus, kõhuvalu

Hüsterosalpingograafia (HSG):

Organsüsteemi Väga sage Sage Aeg- Harv Väga Teadmata klass ajalt harv Seedetrakti häired valu alakõhus

Artrograafia:

Organsüsteemi Väga sage Sage Aeg- Harv Väga Teadmata klass ajalt harv Lihaste, luustiku ja artriit sidekoe kahjustused Üldised häired ja valu manustamiskoha reaktsioonid

Herniograafia:

Organsüsteemi Väga Sage Aeg- Harv Väga Teadmata klass sage ajalt harv

Üldised häired ja protseduurijärgne manustamiskoha valu reaktsioonid

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Trombemboolilistest tüsistustest on teatatud koronaar-, tserebraal-, neeru- ja perifeersete arterite angiograafiaga seoses. Kontrastaine võib põhjustada tüsistusi (vt lõik 4.4).

Kardiaalsetest tüsistustest (sh äge müokardiinfarkt) on teatatud koronaarangiograafia ajal või hiljem. Kõrgema riskiga on eakad ja patsiendid, kellel on raske koraonaarhaigus, mittestabiilne stenokardia ja vasaku vatsakese düsfunktsioon (vt lõik 4.4). Väga harva võib kontrastaine läbida hemato-entsefaalbarjääri, mis viib kontrastaine kontsentratsiooni tõusuni ajukoores ning seega võib põhjustada kontrastaine poolt põhjustatud mööduvat entsefalopaatiat (vt lõik 4.4). Sümptomiteks võivad olla peavalu, nägemishäired, kortikaalne pimedus, krambid, segasusseisund, desorientatsioon, unisus, teadvusetus, kooma, koordinatsioonikadu, hemiparees, kõnehäired, afaasia, amneesia ja ajuturse. Sümptomid ilmnevad tavaliselt mõne minuti kuni 24 tunni jooksul pärast manustamist. Enamikul juhtudest kestis reaktsioon mõnest tunnist kuni 72 tunnini.

Anafülaktoidne reaktsioon ja anafülaktoidne šokk võivad põhjustada tugeva hüpotensiooni ja sellega seotud seisundeid nagu hüpoksiline entsefalopaatia, neeru- ja maksapuudulikkus (vt lõik 4.4). Mõningatel juhtudel on kontrastaine ekstravasatsioon põhjustanud lokaalset valu ja turset, mis tavaliselt paraneb ilma tagajärgedeta. On esinenud põletikku, kudede nekroosi ja suletusrõhu- (compartment-) sündroomi (vt lõik 4.4).

Lapsed Enneaegsetel imikutel, vastsündinutel ja teistel lastel on esinenud mööduvat hüpotüreodismi pärast joodisisaldava kontrastaine manustamist. Enneaegsed imikud on eriti tundlikud joodi suhtes. Rinnaga toidetud enneaegsetel imikutel on teatatud mööduvast hüpotüreodismist juhtudel, kui imetavale emale manustati korduvalt Omnipaque’i (vt lõik 4.4).

Imikutel ja väikelastel on eriti vajalik piisav hüdratatsioon enne ja pärast kontrastaine manustamist. Nefrotoksiline ravi on vajalik katkestada. Vanusest sõltuv glomerulaarfiltratsioon imikutel võib viia kontrastaine vähenenud eritumiseni.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Prekliinilistel andmetel on OMNIPAQUE'i taluvus hea ja tavalise intravaskulaarse kasutamise korral ei ole kindlat maksimumannust määratud. Sümptomaatiline üledoseerimine on ebatõenäoline normaalse neerufunktsiooniga patsiendi puhul, kui talle pole manustatud üle 2000 mg I kehakaalu kilogrammi kohta lühikese aja jooksul. Protseduuri pikkuse jälgimine on oluline, et arvestada neerude kontrastainetaluvust (t½ on 2 tundi). Juhuslik üledoseerimine on tõenäolisem laste keeruliste angiograafiliste protseduuride puhul, eriti kui süstitakse suuri koguseid kõrge kontsentratsiooniga.

Üledoseerimise juhtudel tuleb korrigeerida vee ja elektrolüütide tasakaal. Neerufunktsiooni tuleb jälgida järgneva kolme päeva jooksul. Vajaduse korral võib suure koguse kontrastaine eemaldamiseks kasutada hemodialüüsi. Spetsiifilist antidooti ei ole.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: röntgenkontrastained, ATC-kood: V08AB02.

Joheksooli intravenoosse manustamise järel ei leitud tervetel vabatahtlikel enamiku hemodünaamiliste, kliinilis-keemiliste ega koagulatsiooniparameetrite kõikumisi võrreldes süstimiseelsete väärtustega. Vähesed leitud laboratoorsete analüüside kõikumised olid tagasihoidlikud ega omanud kliinilist tähendust.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Ligi 100% intravenoosselt manustatud joheksoolist eritub normaalse neerufunktsiooniga patsientidel muutumatult neerude kaudu 24 tunni jooksul. Joheksooli kontsentratsioon uriinis on kõrgeim umbes 1 tund pärast manustamist. Eliminatsiooni poolestusaeg on normaalse neerufunktsiooniga patsientidel umbes 2 tundi.

Metaboliite pole leitud.

OMNIPAQUE'i valgusiduvus on nii madal (alla 2%), et sellel pole kliinilist tähendust ja seda pole vaja arvestada.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Joheksoolil on rottidele ja hiirtele väga madal intravenoosne toksilisus. Loomkatsed näitavad, et joheksooli valgusiduvus on madal ja neerude joheksoolitaluvus on hea. Kardiovaskulaarne- ja neurotoksilisus on madalad. Histamiini vabastav toime ja antikoagulatiivne aktiivsus on madalamad kui ioonsetel kontrastainetel.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

OMNIPAQUE'i koostisosad on järgmised:

Trometamool, naatriumkaltsiumedetaat, vesinikkloriidhape (pH reguleerimiseks) ja vesi.

Toote pH on 6,8…7,6.

6.2 Sobimatus

Kuigi sobimatust pole leitud, ei tohiks OMNIPAQUE'i segada teiste ravimitega. Tuleb kasutada eraldi süstalt.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

OMNIPAQUE'i tuleb hoida temperatuuril kuni 30 °C. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult. Toodet klaasviaalides ja -pudelites võib hoida temperatuuril 37 °C kuni 1 kuu enne kasutamist. Toodet 40, 50, 75, 100, 150, 175, 200 ja 500 ml polüpropüleenpudelites võib hoida temperatuuril 37 °C kuni 1 kuu enne kasutamist.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Klaaspudelid. Kontrastainet turustatakse 10, 15 ja 20 ml viaalides ning 40, 50, 75, 100, 200 ning 500 ml infusioonipudelites. Pudelid on valmistatud tugevast värvitust borosilikaatklaasist (Ph. Eur. I tüüp), suletud halobutüülist kummikorkidega (Ph. Eur. I tüüp) ja kinnitatud täielikult eemaldatavate alumiiniumiumribadega, millel on värvilisest plastmassist flip-off-tüüpi korgikate.

Polüpropüleenpudelid. Kontrastainet turustatakse 40, 50, 75, 100, 150, 175, 200 ja 500 ml polüpropüleenpudelites. 40 ja 50 ml pudelid on jäigad, suletud twist-off-tüüpi korgiga. 75, 100, 150, 175, 200 ja 500 ml pudelid on suletud halobutüülist kummikorkidega (Ph. Eur. I tüüp) ja varustatud plastmassist keeratava korgiga, millel on äratõmmatav plastikrõngas.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi käsitlemiseks

Nagu iga parenteraalseks kasutamiseks mõeldud ravimit, tuleb OMNIPAQUE'i süstelahust enne kasutamist kontrollida ning jälgida, et värvus poleks muutunud ja et pudel oleks suletud ja terve. Kontrastaine tuleb tõmmata süstlasse vahetult enne kasutamist. Pudelid on mõeldud ühekordseks kasutamiseks, tarvitamata jäänud kontrastaine tuleb hävitada.

Lisamärkused automaatsüstlaga manustamisel. 500 ml kontrastaine pudelit tuleb kasutada ainult nende automaatsüstaldega, mis on selle jaoks ette nähtud. Pudelit tohib läbi torgata ühe korra.

Automaatsüstla patsiendile suunduvat voolikut tuleb iga patsiendi järel vahetada. Ühendustorudesse ja pudelitesse jäänud kontrastaine tuleb päeva lõpul ära visata. Kui sobib, võib kasutada ka väiksemaid pudeleid. Tuleb jälgida automaatsüstla tootja poolt antud juhendit.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

GE Healthcare AS Nycoveien 1 0485 Oslo Norra

8. MÜÜGILOA NUMBRID

OMNIPAQUE 518 mg/ml süstelahus: 069094

OMNIPAQUE 647 mg/ml süstelahus: 069194 OMNIPAQUE 755 mg/ml süstelahus: 069294

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 27/08/1999 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 03/12/2014

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

September 2026