Ofloxin 200 – Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

OFLOXIN 200, 200 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 200 mg ofloksatsiini. INN. Ofloxacinum

Teadaolevat toimet omav abiaine Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 95,2 mg laktoosmonohüdraati.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett. Ravimi kirjeldus: valged või valkjad ümmargused kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, ühel poolel poolitusjoon ja teisel poolel poolitusjoon ning sisse pressitud kirje „200”.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Ofloksatsiini õhukese polümeerikattega tabletid on näidustatud järgnevate bakteriaalsete infektsioonide raviks täiskasvanutel (vt lõigud 4.4 ja 5.1): − äge püelonefriit ja tüsistunud kuseteede infektsioonid; − bakteriaalne prostatiit, epididümo-orhiit; − vaagnapiirkonna põletikulised haigused, kombineerituna teiste antibakteriaalsete ainetega.

Allpool nimetatud infektsioonide esinemise korral võib ofloksatsiini õhukese polümeerikattega tablette kasutada siis, kui nende infektsioonide raviks tavapäraselt soovitatavaid teisi antibiootikume ei saa kasutada (vt lõiku 4.4): − tüsistusteta tsüstiit; − uretriit; − luu- ja liigeseinfektsioonid; − tüsistunud naha ja pehmete kudede infektsioonid; − äge bakteriaalne sinusiit; − kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse ägenemine koos bronhiidiga; − keskkonnatekkeline pneumoonia; − bakteriaalse infektsiooni profülaktika neutropeeniaga patsientidel.

Ofloksatsiin ei ole aktiivne Treponema pallidum'i vastu.

Antibiootikumide kasutamisel tuleb lähtuda kohalikest nõuetekohastest soovitustest.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annus, manustamisviis ja kestus sõltuvad infektsiooni olemusest ja raskusastmest.

Annustamine normaalse neerutalitluse korral Näidustus Tüsistunud kuseteede 200 mg kaks korda ööpäevas 7…21 päeva infektsioon (annust võib suurendada 400 Äge püelonefriit 200 mg kaks korda ööpäevas 7…10 päeva Äge prostatiit 200 mg kaks korda ööpäevas 2…4 nädalat* Krooniline prostatiit 4…8 nädalat* Epididümo-orhiit (annust võib suurendada 400 Vaagnapiirkonna põletikuline 400 mg kaks korda ööpäevas 14 päeva haigus Tüsistusteta tsüstiit 200 mg kaks korda ööpäevas 3 päeva Mittegonokokk-uretriit 300 mg kaks korda ööpäevas 7 päeva Neisseria gonorrhoeae 400 mg ühekordse annusena 1 päev põhjustatud uretriit (vt lõiku 4.4) Luu- ja liigeseinfektsioonid 200 mg kaks korda ööpäevas 3…4 nädalat Tüsistunud naha ja pehmete 200 mg kaks korda ööpäevas vt üldist teavet lõigus „Ravi kudede infektsioonid kestus“ Äge bakteriaalne sinusiit 200 mg kaks korda ööpäevas vt üldist teavet lõigus „Ravi Kroonilise obstruktiivse 200 mg kaks korda ööpäevas vt üldist teavet lõigus „Ravi kopsuhaiguse ägenemine, kestus“ sealhulgas bronhiit Keskkonnatekkeline 200 mg kaks korda ööpäevas vt üldist teavet lõigus „Ravi pneumoonia kestus“ * Prostatiidi raviks võib kaaluda pikemaajalist ravi pärast patsiendi põhjalikku korduvläbivaatust.

Ofloksatsiini õhukese polümeerikattega tablette võib kasutada ka ravikuuri lõpetamiseks patsientidel, kelle sümptomid paranesid pärast esialgset ravi intravenoosselt manustatava ofloksatsiiniga.

Individuaalsetel juhtudel, nagu eri tundlikkusega patogeenide, raskete infektsioonide (nt hingamisteede või luude) või ebapiisava ravivastuse korral, võib olla vaja annust suurendada. Sellistel juhtudel võib ofloksatsiini annust suurendada kuni 400 mg kaks korda ööpäevas. Sama kehtib ka infektsioonide korral, millega kaasnevad raskendavad kaastegurid.

Infektsiooni profülaktikaks raske immuunpuudulikkusega patsientidel on soovitatav manustada 400...600 mg ofloksatsiini ööpäevas.

Lapsed Lastel ja noorukitel ei tohi ofloksatsiini kasutada (vt lõik 4.3).

Eakad Eakatel patsientidel ei ole annuse kohandamine üldjuhul vajalik, välja arvatud neerutalitluse

puudulikkuse kahtluse korral (vt lõiku 4.4 „Südame häired“).

Annustamine puuduliku neerutalitluse korral Annustamissoovitused mõõduka ja raske neerupuudulikkusega patsientidele, määratuna kreatiniini kliirensi või seerumi kreatiniinisisalduse alusel, on järgmised.

Puuduliku neerutalitluse korral tuleb annust vähendada järgmisel viisil: Kreatiniini kliirens Ühekordne annus* Annustamisintervall 50...20 ml/min 100...200 mg 24 tundi < 20 ml/min** 100 mg 24 tundi või hemodialüüs või või peritoneaaldialüüs 200 mg 48 tundi * Vastavalt näidustustele ja annustamisintervallile. ** Ofloksatsiinisisaldust seerumis tuleb jälgida raske neerupuudulikkusega ja dialüüsravi saavatel patsientidel.

Kui kreatiniini kliirensit ei saa mõõta, võib seda hinnata seerumi kreatiniinisisalduse põhjal, kasutades järgnevat Cockcrofti valemit täiskasvanute kohta:

Mehed Kreatiniini kliirens (ml/min) = kehakaal (kg) × (140 – vanus aastates) / [72 × kreatiniin seerumis (mg/dl)] või Kreatiniini kliirens (ml/min) = kehakaal (kg) × (140 – vanus aastates) / [0,814 × kreatiniin seerumis (μmol/l)]

Naised Kreatiniini kliirens (ml/min) = 0,85 × ülaloleva valemiga määratud väärtus

Individuaalsetel juhtudel (vt eespool) võib olla vaja eelnevat annust suurendada.

Annustamine puuduliku maksatalitluse korral Raske maksapuudulikkusega (nt maksatsirroos koos astsiidiga) patsientidel võib väheneda ofloksatsiini eritumine. Sellepärast on maksapuudulikkuse korral soovitatav, et ofloksatsiini suurim ööpäevane annus ei ületa 400 mg.

Manustamisviis Ofloksatsiini õhukese polümeerikattega tabletid tuleb alla neelata tervena (mitte närida) koos piisava koguse (poole kuni ühe klaasitäie) vedelikuga. Tablette võib manustada tühja kõhuga või koos toiduga. Ofloksatsiini samaaegset manustamist antatsiididega tuleb vältida (vt lõik 4.5).

Kuni 400 mg ofloksatsiini võib manustada ühekordse annusena. Ööpäevane annus tuleb võtta tavaliselt kahes võrdses osas (hommikul ja õhtul). Ofloksatsiini on oluline manustada ligikaudu võrdsete ajavahemike järel. Ofloksatsiini ööpäevane ühekordne annus, mis koosneb kahest õhukese polümeerikattega 200 mg tabletist, tuleb eelistatult manustada hommikul. Ravi kestus Ravi kestus sõltub patogeeni tundlikkusest ofloksatsiinile ja infektsiooni kliinilisest pildist. Üldiselt on soovitatav ravi jätkata vähemalt kaks kuni kolm päeva pärast palaviku ja muude haigussümptomite taandumist.

Ägedate infektsioonide raviks piisab tavaliselt seitsmest kuni kümnest päevast.

Kuni lisateabe saamiseni on soovitatav, et raviperioodi pikkus ei ületaks kahte kuud.

4.3 Vastunäidustused

Ofloxin'i ei tohi kasutada

− patsiendid, kellel on ülitundlikkus ofloksatsiini, muude kinoloonide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes; − patsiendid, kellel on epilepsia või väiksem krambilävi seoses kesknärvisüsteemi häiretega; − patsiendid, kellel on kõõluse haigus/kahjustus seoses varasema kinoloonide manustamisega; − kuni 18-aastased lapsed ja noorukid*; − raseduse ajal*; − imetamise ajal*. * Sest loomkatsed ei välistanud ofloksatsiini kahjulikku toimet liigesekõhrele kasvufaasis.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ofloksatsiini kasutamist tuleb vältida patsientidel, kellel on varem olnud raskeid kõrvaltoimeid seoses kinoloone või fluorokinoloone sisaldavate preparaatide kasutamisega (vt lõiku 4.8). Nende patsientide ravi ofloksatsiiniga võib alustada ainult alternatiivsete ravivõimaluste puudumisel ning pärast hoolikat kasulikkuse ja riski suhte hindamist (vt lõik 4.3). Resistentsusest tulenevad riskid

Metitsilliin-resistentne S. aureus Metitsilliin-resistentne S. aureus (MRSA) on suure tõenäosusega resistentne ka fluorokinoloonide (sh ofloksatsiini) suhtes. Seetõttu ei soovitata ofloksatsiini kasutada diagnoositud või kahtlustatava MRSA-infektsiooni raviks, välja arvatud juhul, kui laboriuuringute tulemused on kinnitanud patogeeni tundlikkust ofloksatsiinile ja MRSA-infektsiooni raviks tavapäraselt soovitatavad antibiootikumid ei ole sobivad.

E. coli E. coli – kõige sagedamini kuseteede infektsioone põhjustava patogeeni resistentsus fluorokinoloonide suhtes varieerub Euroopa Liidu piires. Ravimit väljakirjutavad arstid peavad arvesse võtma fluorokinoloonide-resistentse E. coli kohalikku levikut.

Neisseria gonorrhoeae Ofloksatsiini ei tohi kasutada empiirilise ravivõimalusena gonokokknakkuse kahtluse korral (uretraalgonokokkinfektsioon, vaagnapiirkonna põletikuline haigus ja epididümo-orhiit) resistentse N. gonorrhoeae leviku suurenemise tõttu, välja arvatud juhul, kui nakkustekitaja ja selle tundlikkus ofloksatsiini suhtes on kindlaks tehtud. Kui kolme päeva jooksul kliinilised sümptomid ei parane, tuleb kaaluda ravi muutust.

Vaagnapiirkonna põletikuline haigus Vaagnapiirkonna põletikulise haiguse raviks võib kaaluda ofloksatsiini kasutamist ainult kombineerituna anaeroobsete patogeenide vastase raviga.

P. aeruginosa Nosokomiaalsed ja muud rasked P. aeruginosa põhjustatud infektsioonid vajavad tõenäoliselt kombinatsioonravi. P. aeruginosa põhjustatud spetsiifiliste infektsioonide raviks on eelkõige vajalik kindlaks teha resistentsuse esinemine.

Streptokokid Ofloksatsiini ei ole näidustatud beeta-hemolüütilise streptokoki põhjustatud ägeda kurgumandlipõletiku raviks. Resistentsuse tekke risk Omandatud resistentsuse levik liigiti võib erineda geograafiliselt ja muutuda aja jooksul. Seetõttu on vajalik jälgida kohalikku teavet resistentsuse esinemise kohta. Raskete infektsioonide korral või kui patsient ei allu ravile on eriti tähtis teha mikrobioloogiline uuring, et tuvastada nakkustekitaja ja selle tundlikkus ofloksatsiini suhtes.

Luu- ja liigeseinfektsioonid Luu- ja liigeseinfektsioonide korral tuleb kaaluda kombinatsioonravi teiste infektsioonivastaste ravimitega.

Rasked bulloossed reaktsioonid Ofloksatsiini kasutamisega seoses on teatatud raskete bulloossete nahareaktsioonide, nt Stevensi- Johnsoni sündroomi või toksilise epidermaalse nekrolüüsi, tekkimisest (vt lõiku 4.8). Patsientidele tuleb soovitada naha- ja/või limaskestareaktsioonide tekkimisel viivitamata pöörduda arsti poole enne ravi jätkamist.

Ülitundlikkusreaktsioonid Teatatud on ülitundlikkus- ja allergiliste reaktsioonide tekkest pärast fluorokinoloonide esmakordset manustamist. Isegi pärast esmakordset manustamist võivad anafülaktilised ja anafülaktoidsed reaktsioonid areneda eluohtlikuks šokiks. Nendel juhtudel tuleb ravi ofloksatsiiniga katkestada ning alustada asjakohaste esmaabitoimingutega (nt šokiravi, sh antihistamiinide, kortikosteroidide, sümpatomimeetikumide manustamine ja vajadusel ventilatsioon).

Clostridium difficile põhjustatud haigused Ravi ajal ofloksatsiiniga või pärast seda (sh mitu nädalat pärast ravi lõppu) tekkinud raskekujuline, püsiv ja/või verine kõhulahtisus võib viidata Clostridium difficile põhjustatud infektsioonile (CDAD). CDAD-i raskusaste võib ulatuda kergest kõige raskemani (eluohtlikuni), nt pseudomembranoosse koliidi korral (vt lõik 4.8). Seetõttu on tähtis mõelda selle diagnoosi peale patsientide puhul, kellel tekib raske kõhulahtisus ravi ajal ofloksatsiiniga või pärast seda. Pseudomembranoosse koliidi kahtluse korral tuleb ravi ofloksatsiiniga kohe lõpetada ja viivitamata alustada nõuetekohase raviga (nt kliiniliselt tõendatud efektiivsusega spetsiifiliste antibiootikumide/kemoterapeutikumide suukaudset manustamist, nagu suukaudne vankomütsiin, teikoplaniin või metronidasool). Soole peristaltikat pärssivate ravimite kasutamine on vastunäidustatud.

Pikaajalised, puuet põhjustavad ja potentsiaalselt pöördumatud rasked kõrvaltoimed Kinoloone ja fluorokinoloone manustavatel patsientidel, olenemata east ja olemasolevatest riskiteguritest, on väga harvadel juhtudel teatatud pikaajalistest (kuid või aastaid kestvatest), puuet põhjustavatest ja potentsiaalselt pöördumatutest rasketest kõrvaltoimetest, mis kahjustavad erinevaid organsüsteemi, mõnikord mitmeid (lihased, luustik, närvisüsteem, psüühika ja meeleelundid). Ükskõik millise raske kõrvaltoime esimeste nähtude või sümptomite ilmnemisel tuleb ofloksatsiini manustamine kohe lõpetada ja patsiendile tuleb soovitada võtta ühendust raviarstiga.

Patsiendid, kellel esineb kalduvus krampide tekkeks Kinoloonid võivad vähendada krambiläve ning tekitada krampe. Ofloksatsiini kasutamine on vastunäidustatud patsientidele, kellel on diagnoositud epilepsia või väiksem krambilävi seoses kesknärvisüsteemi häiretega (vt lõiku 4.3). Sarnaselt teiste kinoloonidega tuleb ofloksatsiini manustada äärmise ettevaatlikkusega patsientidele, kellel on soodumus epileptiliste hoogude tekkeks (nt teadaolevad kesknärvisüsteemi kahjustused), samaaegne ravi fenbufeeni või sarnaste mittesteroidsete põletikuvastaste või krambiläve vähendavate ravimitega, nt teofülliin (vt lõik 4.5). Krampide tekkimise korral tuleb ravi ofloksatsiiniga lõpetada. Esmaabi on tavapärane, nt hingamisteede avatuse säilitamine ja krambivastaste ravimite (nt diasepaam või barbituraadid) manustamine.

Kõõlusepõletik ja -rebend Kõõlusepõletik ja -rebend (eelkõige Achilleuse kõõlus, kuid mitte ainult), mõnel juhul kahepoolne, võib tekkida juba esimese 48 tunni jooksul pärast ravi algust kinoloonide ja fluorokinoloonidega ning on teavitatud juhtudest, mis tekkisid mitu kuud pärast ravi lõppu. Kõõlusepõletiku ja -rebendi tekke risk on suurem vanematel, puuduliku neerutalitluse, siirdatud organi ja samal ajal kortikosteroididega ravitavatel patsientidel. Seetõttu tuleb vältida samaaegset ravi kortikosteroididega. Kõõlusepõletiku esmaste nähtude (nt valulik turse, põletik) ilmnemisel tuleb ravi ofloksatsiiniga lõpetada ja kaaluda ravi muutust. Kahjustatud jäset (jäsemeid) tuleb nõuetekohaselt ravida (nt

kasutada immobiliseerimist). Tendinopaatia nähtude ilmnemisel ei tohi kortikosteroide kasutada.

Puuduliku neerutalitlusega patsiendid Ofloksatsiin eritub peamiselt neerude kaudu. Seetõttu tuleb puuduliku neerutalitlusega patsientidele manustada ofloksatsiini üksnes kohandatud annuses (vt lõiku 4.2) koos neerutalitluse kliinilise jälgimisega.

Psühhootilised reaktsioonid Ravi ajal kinoloonidega, sh ofloksatsiiniga, on teavitatud depressiooni ja psühhootiliste reaktsioonide esinemisest patsientidel. Mõnel juhul arenesid need suitsiidimõteteks ja ennastohustavaks, sh suitsiidseks, käitumiseks (vt lõik 4.8), üksikjuhtudel juba pärast ofloksatsiini esimest annust. Kui patsiendil tekivad sellised reaktsioonid, tuleb esimeste sümptomite ilmnemisel ravi ofloksatsiiniga lõpetada. Lisaks tuleb patsienti juhendada pöörduma oma raviarsti poole. Tuleb kaaluda alternatiivset antibiootikumravi ilma fluorokinoloonideta ja rakendada asjakohast ravi. Ofloksatsiini peab kasutama ettevaatusega patsientidel, kellel on psühhootilised või anamneesis psühhiaatrilised häired.

Puuduliku maksatalitlusega patsiendid Ravi ajal ofloksatsiiniga võib tekkida maksakahjustus. Puuduliku maksatalitlusega patsientidele võib ofloksatsiini manustada ainult koos maksatalitluse kliinilise jälgimisega. Fluorokinoloonide kasutamisega seoses on teatatud fulminantse hepatiidi juhtudest, mis võivad viia maksapuudulikkuse tekkeni (sh surmaga lõppenud). Patsiente tuleb teavitada, et maksahaiguste sümptomite ilmnemisel (nt isutus, ikterus, uriini tumenemine, kihelus või kõhuvalulikkus) tuleb ravi peatada ja pidada nõu arstiga (vt lõik 4.8). K-vitamiini antagonistidega ravitavad patsiendid Patsientidel, kes saavad samaaegset ravi fluorokinoloonide, sh ofloksatsiini, ja K-vitamiini antagonistidega (nt varfariin), tuleb võimaliku hüübimisnäitajate (PT/INR) väärtuse suurenemise ja/või veritsuse tõttu jälgida vere hüübimisnäitajaid (vt lõik 4.5).

Raskekujuline müasteenia Fluorokinoloonid, k.a ofloksatsiin võivad vallandada neuromuskulaarse blokaadi ja võivad süvendada lihasnõrkust raskekujulise müasteeniaga patsientidel. Turuletulekujärgselt on fluorokinoloonide kasutamist raskekujulise müasteeniaga patsientidel seostatud raskete kõrvaltoimetega (sh surma või kopsude kunstliku ventilatsiooni vajadusega). Seetõttu ei ole soovitatav ofloksatsiini kasutada teadaoleva müasteeniaga patsientidel.

Fotosensibilisatsiooni ennetamine Ofloksatsiiniga seoses on teatatud fotosensibilisatsiooni juhtudest (vt lõiku 4.8). Fotosensibilisatsiooni ennetamiseks ravi ajal ja 48 tundi pärast ravi lõppu on soovitatav patsientidel vältida tugeva päikesevalguse või kunstliku UV-kiirguse (nt päikesekiirguslamp, solaarium) käes viibimist.

Sekundaarsed infektsioonid Nii nagu teised antibiootikumid, võib pikaajaline ravi ofloksatsiiniga põhjustada mittetundlike organismide vohamist. Seetõttu on vajalik patsientide seisundi järjepidev hindamine. Sekundaarse infektsiooni tekke korral tuleb rakendada asjakohast ravi.

Südame häired Fluorokinoloonidega, sh ofloksatsiiniga ravitavatel patsientidel on teatatud QT-aja pikenemise juhtudest (vt lõiku 4.8). Fluorokinoloone, sh ofloksatsiini, peab kasutama ettevaatlikult patsientidel, kellel on teadaolev QT-aja pikenemise risk, näiteks: − pärilik pika QT sündroom; − samaaegne kasutamine QT-aega pikendavate ravimitega (nt IA ja III klassi antiarütmikumid, tri- ja tetratsüklilised antidepressandid, makroliidid, imidasooli sisaldavad seenevastased ravimid ja malaariavastased ained ning mõned mittesedatiivsed antihistamiinid [nt astemisool, terfenadiin, ebastiin], antipsühhootikumid);

− korrigeerimata elektrolüütide tasakaaluhäired (nt hüpokaleemia, hüpomagneseemia); − eakad patsiendid; − südamehaigus (nt südamepuudulikkus, müokardiinfarkt, bradükardia). Eakad patsiendid ja naised võivad olla QTc-aega pikendavate ravimite suhtes tundlikumad. Seetõttu tuleb neil patsientidel fluorokinoloone, sh ofloksatsiini, kasutada ettevaatlikult (vt ka lõigud 4.2 „Eakad patsiendid“, 4.5, 4.8 ja 4.9). Düsglükeemia Fluorokinoloonide, sh ofloksatsiiniga seoses on teatatud vere glükoosisisalduse kõrvalekalletest, sh nii hüperglükeemia kui hüpoglükeemia juhtudest, mida esines rohkem eakatel patsientidel. Hüpoglükeemilise kooma juhtudest on teatatud diabeediga patsientidel, kes said samaaegset ravi suukaudse diabeediravimi (nt glibenklamiidiga) või insuliiniga. Diabeediga patsientidel on soovitatav pidevalt jälgida vere suhkrusisaldust (vt lõik 4.8). Ravi ofloksatsiiniga tuleb viivitamatult katkestada ja kaaluda alternatiivset antibiootikumravi ilma fluorokinoloonideta, kui patsiendid teatavad vere glükoosisisalduse kõrvalekalletest.

Perifeerne neuropaatia Kinoloonide ja fluorokinoloonidega ravitavatel patsientidel on teatatud sensoorse või sensomotoorse polüneuropaatia juhtudest, mille tagajärjel tekkis paresteesia, hüpesteesia, düsesteesia või nõrkus. Ofloksatsiiniga ravitavatele patsientidele tuleb soovitada neuropaatia sümptomite (nt valu, põletustunne, surin, tuimus või nõrkus) tekkimisel enne raviga jätkamist pöörduda arsti poole potentsiaalselt pöördumatu seisundi ennetamiseks (vt lõik 4.8).

Glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi vaegusega patsiendid Latentse või diagnoositud glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi vaegusega patsientidel on seoses kinoloonidega soodumus hemolüütiliste reaktsioonide tekkeks. Seetõttu tuleb nendel patsientidel, kui ofloksatsiini kasutamine on vajalik, hoolikalt jälgida hemolüüsi nähtude tekkimist.

Nägemishäired Nägemishäirete või mis tahes silmakahjustuse tekke korral tuleb viivitamata pöörduda silmaarsti poole (vt lõigud 4.7 ja 4.8).

Mõju laboratoorsetele analüüsitulemustele Ofloksatsiiniga ravitud patsientidel võib opiaatide ja porfüriinide sisalduse määramine uurinis anda valepositiivseid tulemusi. Positiivsete tulemuste kinnitamiseks võib osutuda vajalikuks spetsiifilisemate meetodite kasutamine.

Aordianeurüsm ja dissektsioon ning südameklapi regurgitatsioon/puudulikkus Epidemioloogilised uuringud näitavad fluorokinoloonide manustamise järgset suurenenud aordi aneurüsmi ja dissektsiooni riski, eriti vanemate patsientide puhul, ning suurenenud aordi- ja mitraalklapi regurgitatsiooni riski. Fluorokinoloone saavate patsientide puhul on teatatud aordi aneurüsmi ja dissektsiooni juhtudest, millele on mõnikord järgnenud tüsistus aordi lõhkemise näol (sealhulgas surmaga lõppenud juhud) ning erinevate südameklappide regurgitatsiooni/puudulikkuse juhtudest (vt lõik 4.8). Seetõttu tuleks fluorokinoloone alles pärast hoolikat kasu ja riski hindamist ning pärast teiste ravivõimaluste kaalumist kasutada patsientidel, kelle perekonnas esineb aneurüsme või kaasasündinud südameklapihaiguseid, või patsientidel, kellel on juba diagnoositud aordi aneurüsm ja/või dissektsioon või südameklapihaigus, või kellel on teiste riskitegurite või seisundite olemasolul eelsoodumus

• nii aordi aneurüsmiks ja dissektsiooniks kui ka südameklapi regurgitatsiooniks/puudulikkuseks (nt sidekoehäired, nagu Marfani sündroom või Ehlersi-Danlosi sündroom, Turneri sündroom, Behçeti tõbi, hüpertensioon, reumatoidartriit) või lisaks
• aordi aneurüsmiks ja dissektsiooniks (nt vaskulaarsed häired, nagu Takayasu arteriit või hiidrakuline arteriit või diagnoositud ateroskleroos või Sjögreni sündroom) või lisaks

• südameklapi regurgitatsiooniks/puudulikkuseks (nt infektsioosne endokardiit).

Aordi aneurüsmi ja dissektsiooni ning nende lõhkemise oht võib olla suurem ka patsientidel, keda ravitakse samal ajal süsteemsete kortikosteroididega. Patsientidele peab soovitama, et äkki tekkinud kõhu-, rindkere- või seljavalu korral tuleb kohe konsulteerida erakorralise meditsiini osakonna arstiga. Patsientidele tuleb soovitada ägeda hingelduse, südamepekslemise taastekkimise või kõhu- või alajäsemete piirkonnas turse tekkimisel viivitamatult arsti poole pöörduda.

Muu teave Patsientidel, kellel on kinoloonid põhjustanud raskeid kõrvaltoimeid (nt raskeid neuroloogilisi reaktsioone), on suurem risk sarnaste reaktsioonide tekkeks ofloksatsiini korral.

Ofloxin sisaldab laktoosi Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasivaeguse või glükoosi-galaktoosi imendumishäirega patsiendid ei tohi ofloktsatsiini õhukese polümeerikattega tablette kasutada.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Antatsiidid, sukralfaat ja metalliioonid Samaaegne manustamine magneesiumi või alumiiniumi sisaldavate antatsiididega või sukralfaadiga võib nõrgendada ofloktsatsiini õhukese polümeerikattega tablettide toimet. Sama kehtib ka metalliioone (alumiinium, raud, magneesium või tsink) sisaldavate preparaatide kohta. Sel põhjusel peab ofloktsatsiinii õhukese polümeerikattega tablette ja eelnimetatud preparaate manustama ligikaudu kahetunnise vahega.

Teofüliin, fenbufeen või samalaadsed mittesteroidsed põletikuvastased ravimid Kliiniline uuring ei näidanud farmakokineetilist koostoimet ofloksatsiini ja teofülliini vahel. Kinoloonide samaaegne manustamine teofülliini, mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite või muude krambiläve langetavate ainetega võib märkimisväärselt langetada krambiläve.

QT-aega pikendava toimega ravimid Ofloksatsiini, nagu ka teisi kinoloone, tuleb kasutada ettevaatlikult patsientidel, kes manustavad samal ajal teisi QT-aega pikendavaid ravimeid (nt IA ja III klassi antiarütmikumid, tri- ja tetratsüklilised antidepressandid, makroliidid, imidasooli sisaldavad seenevastased ravimid ja malaariavastased ained ning mõned mittesedatiivsed antihistamiinid [nt astemisool, terfenadiin, ebastiin], antipsühhootikumid), vt lõiku 4.4.

K-vitamiini antagonistid Ofloksatsiini ja K-vitamiini antagonistidega (nt varfariiniga) samaaegset ravi saanud patsientidel on teavitatud protrombiini aja pikenemisest (INR väärtuste suurenemine/tromboplastiini aja pikenemine) ja/või veritsusest. See veritsus võib olla raske. Seetõttu on soovitatav ofloktsatsiini ja K-vitamiini antagonistidega samaaegset ravi saavatel patsientidel hoolikalt jälgida hüübimissüsteemi näitajaid. Glibenklamiid Ofloksatsiin võib suurendada vähesel määral glibenklamiidi kontsentratsiooni seerumis. Ofloksatsiini ja glibenklamiidi samaaegsel manustamisel on hüpoglükeemia suurema tõenäosuse tõttu soovitatav järjepidev glükeemiline kontroll.

Probenetsiid, tsimetidiin, furosemiid ja metotreksaat Ofloksatsiini samaaegsel manustamisel probenetsiidiga kaasnes ofloksatsiini kogukliirensi aeglustumine 24% ja AUC suurenemine 16%. Selle tekkemehhanism on arvatavasti seotud nende ravimite konkureeriva tubulaarsekretsiooni või aktiivse transpordi inhibeerimisega nende tubulaarsel eritumisel neerudes. Seetõttu tuleb olla ettevaatlik ofloksatsiini manustamisel koos teiste ravimitega, mis avaldavad mõju renaalsele tubulaarsekretsioonile, nagu probenetsiid, tsimetidiin, furosemiid ja metotreksaat, sest need võivad põhjustada ravimi kontsentratsiooni suurenemist seerumis ja põhjustada kõrvaltoimeid.

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus Ofloksatsiini kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Väheste inimandmete alusel ei põhjustanud fluorokinoloonide manustamine raseduse esimesel trimestril raskekujuliste väärarengute või muude kõrvaltoimete riski suurenemist rasedusele. Kinoloonide manustamise korral noorloomadele ja sünni eel täheldati väljaarenemata liigesekõhre esinemist, kuid mitte teratogeensust. Ei saa välistada ravimi kahjustavat toimet laste või noorukite loote liigesekõhrele. Seetõttu ei tohi ofloktsatsiini kasutada raseduse ajal (vt lõigud 4.3 ja 5.3).

Imetamine Ofloksatsiin eritub vähesel määral rinnapiima. Võimalike liigesekahjustuste ja muude raskete toksiliste toimete tõttu imikule tuleb ofloktsatsiiniga ravi ajal rinnapiimaga toitmine lõpetada (vt lõigud 4.3 ja 5.3).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Mõned kõrvaltoimed (nt vertiigo/peapööritus, uimasus, nägemishäired) võivad halvendada patsiendi keskendumis- ja reaktsioonivõimet ning osutuda seetõttu ohtlikeks olukordades, kus nimetatud võimed on eriti tähtsad (nt sõiduki juhtimine, masinate käsitsemine). See kehtib eriti ravimi manustamisel koos alkoholiga. Ravi saavad patsiendid peavad seetõttu jälgima ravimi manustamisele järgnevaid reaktsioone enne sõiduki juhtimist või masinate käsitsemist.

4.8 Kõrvaltoimed

Allpool toodud andmed ravimi kõrvaltoimete kohta on saadud kliiniliste uuringute ja ulatusliku turustamisjärgse kasutamiskogemuse põhjal.

Organsüsteemi Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata klass (≥ 1/1000 kuni (≥ 1/10 000 kuni (< 1/10 000) (ei saa hinnata < 1/100) < 1/1000) olemasolevate Infektsioonid ja resistentsete infestatsioonid mikroobide ja seente paljunemine (vt lõiku 4.4) Vere ja aneemia, hemolüütiline agranulotsütoos, lümfisüsteemi aneemia, leukopeenia, luuüdi supressioon häired eosinofiilia, Immuunsüsteemi anafülaktilised/ vaskuliit siseorganites, häired anafülaktoidsed anafülaktiline/ Ainevahetus- ja söögiisu kaotus, hüperglükeemia, toitumishäired hüpoglükeemiline hüpoglükeemia,

Organsüsteemi Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata klass (≥ 1/1000 kuni (≥ 1/10 000 kuni (< 1/10 000) (ei saa hinnata < 1/100) < 1/1000) olemasolevate Psühhiaatrilised agiteeritus, psühhootilised psühhootilised häired* unehäired, reaktsioonid (nt reaktsioonid ja insomnia hallutsinatsioonide depressioon koos Närvisüsteemi rahutus, unisus, sensoorsed sensoorne või treemor, häired* peavalu, häired, nt sensomotoorne düskineesia, peapööritus paresteesiad (nt perifeerne väärmaitsetunne, Silma silmade nägemishäired (nt uveiit kahjustused* ärritus, nägemise kõrvetustunne hägunemine, silmades, kahelinägemine ja konjunktiviit värvinägemise Kõrva ja peapööritus tasakaaluhäire tinnitus, kuulmiskadu kuulmishäired labürindi kahjustused* Südame häired** südamepeksle tahhükardia ventrikulaarsed mine arütmiad ja torsade Vaskulaarsed hüpotensioon, raske hüpotensioon, häired** hüpertensioon millega kaasneb Respiratoorsed, kuiv köha, hingeldus, allergiline rindkere ja nasofarüngiit, bronhospasm pneumoniit, raske mediastiinumi nohu hingeldus häired Seedetrakti maoärritus, enterokoliit pseudomembranoosne düspepsia, häired kõhuvalu, (mõnikord koliit+ (vt lõiku 4.4) kõhupuhitus, kõhulahtisus, hemorraagiline) kõhukinnisus, iiveldus, pankreatiit oksendamine

Organsüsteemi Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata klass (≥ 1/1000 kuni (≥ 1/10 000 kuni (< 1/10 000) (ei saa hinnata < 1/100) < 1/1000) olemasolevate Maksa ja maksatalitluse kolestaatiline ikterus hepatiit, mis võib sapiteede häired puudulikkus koos olla raskekujuline, Naha ja nahareaktsioo kuumahood, rasked naha- ja Eksfoliatiivne nahaaluskoe nid, nt lööve higistamine, limaskestareaktsioonid dermatiit, Stevensi- kahjustused ja pruuritus urtikaaria, (multiformne erüteem, Luustiku, lihaste kõõlusepõletik liigeste ja lihastega rabdomüolüüs ja/või ja sidekoe seotud kaebused (nt müopaatia, kahjustused valu), kõõluserebend lihasenõrkus (eriti Neerude ja neerutalitluse häired äge neerupuudulikkus äge kuseteede häired (nt tubulointerstitsiaal- Kaasasündinud, porfüüria perekondlikud ja süvenemine geneetilised porfüüriaga haigused patsientidel

Organsüsteemi Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata klass (≥ 1/1000 kuni (≥ 1/10 000 kuni (< 1/10 000) (ei saa hinnata < 1/100) < 1/1000) olemasolevate Üldised häired ja asteenia, püreksia, manustamiskoha valu (sh selja-, reaktsioonid* rindkere- ja + kirjeldatud turustamisjärgselt * Seoses kinoloonide ja fluorokinoloonide kasutamisega, mõnel juhul ka olenemata olemasolevatest riskiteguritest, on teatatud väga harvadest pikaajalistest (kuid või aastaid kestvad), puuet põhjustavatest ja potentsiaalselt pöördumatutest rasketest kõrvaltoimetest, mis kahjustavad mitut, vahel paljusid organsüsteeme ja meeleelundeid (sh reaktsioonid nagu kõõlusepõletik, kõõluserebend, liigesevalu, jäsemevalu, kõnnakuhäired, paresteesia ja neuralgiaga seotud neuropaatiad, väsimus, psühhiaatrilised sümptomid (k.a unehäired, ärevus, paanikahood, depressioon ja enesetapumõtted), mälu- ja keskendumishäired ning kuulmise, nägemise, maitse- ja lõhnataju halvenemine; vt lõik 4.4). ** Fluorokinoloone saavate patsientide puhul on teatatud aordi aneurüsmi ja dissektsiooni juhtudest, millele on mõnikord järgnenud tüsistus aordi lõhkemise näol (sealhulgas surmaga lõppenud juhud) ning erinevate südameklappide regurgitatsiooni/puudulikkuse juhtudest (vt lõik 4.4). Märkused: Täheldatud kõrvaltoimed taandusid pärast ravi lõpetamist ofloktsatsiiniga, välja arvatud harvad juhtud (nt üksikud haistmis-, maitse- ja kuulmishäired).

Mõned ravimi kõrvaltoimed (nt pseudomembranoosne koliit, ülitundlikkusreaktsioonid, krambid) võivad olla üksikjuhtudel eluohtlikud ja vajada kohest erakorralist abi (vt ka lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu ja riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Mürgistuse sümptomid Ravimi ägeda üleannustamise peamised sümptomid on muu hulgas kesknärvisüsteemi häired, nt segasusseisund, peapööritus, teadvuse hägustumise ja krambid, QT-aja pikenemine ja seedetrakti kaebused, nt iiveldus ja limaskesta erosioonid.

Turuletulekujärgselt on teatatud ravimi toimest kesknärvisüsteemile, sh segasusseisundi, krambihoogude, hallutsinatsioonide ja treemori tekkest. Mürgistuse ravi Ravimi üleannustamise puhul tuleb alustada sümptomaatilist ravi. QT-aja pikenemise võimaluse tõttu peab jälgima EKG-d. Samuti võib olla vajalik muude organite jälgimine ja eluliste funktsioonide tagamine intensiivravi tingimustes.

Krampide tekkimisel on soovitatav alustada kohe krambivastase raviga.

Ulatusliku üleannustamise puhul on soovitatavad järgmised meetmed. Organismi mitteimendunud ofloksatsiini eemaldamiseks soovitatavate meetmete hulka kuuluvad maoloputus, adsorbentide ja naatriumsulfaadi manustamine (võimaluse korral esimese 30 minuti jooksul), aga ka maolimaskesta kaitsva toimega antatsiidide ning diureetikumide manustamine, et soodustada juba imendunud aine eritumist.

Osa ofloksatsiinist saab eemaldada hemodialüüsi abil. Ofloksatsiini eemaldamiseks organismist ei sobi peritoneaaldialüüs (PD) ja pidev ambulatoorne peritoneaaldialüüs (CAPD). Ofloksatsiini jaoks puudub spetsiifiline antidoot.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm Ofloksatsiin on fluorokinoloonide rühma kuuluv bakteritsiidne antibiootikum. ATC-kood: J01MA01.

Toimemehhanism Ofloksatsiini bakteritsiidne toimemehhanism põhineb DNA sünteesi takistamisel bakteriaalse topoisomeraas II (güraasi) ja topoisomeraas IV inhibeerimise kaudu.

Farmakokineetilised/farmakodünaamilised seosed Uuritava patogeeni kontekstis sõltub ravimi efektiivsus selle maksimaalse plasmakontsentratsiooni (C ) ja minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIC) suhtest või kontsentratsioonikõvera aluse max pindala (AUC) ja minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIC) suhtest. Resistentsuse tekkemehhanismid Resistentsus ofloksatsiini suhtes võib tekkida järgmiste mehhanismide kaudu: sihtmärgi struktuursed muutused; resistentsus ofloksatsiini ja muude fluorokinoloonide suhtes kujuneb kõige sagedamini välja mutatsiooni tagajärjel tekkinud topoisomeraas II või IV struktuursete muutuste tõttu; teised resistentsusmehhanismid võivad viia fluorokinoloonide kontsentratsiooni vähenemisele toimekohas, mida põhjustab rakuseina läbitavuse langus poriinide hulga vähenemise tõttu või ravimi kiirem eemaldamine raku väljavoolupumpadest; resistentsuse ülekandumine plasmiidide abil on tuvastatud Escherichia coli, Klebsiella spp. ja teiste enterobakterite korral.

Ofloksatsiini ja teiste fluorokinoloonide vahel on osaline või ristresistentsus.

Piirväärtused Seletused: S - tundlik standardannusele; I- tundlik kõrgema kontsentratsiooni korral; R - resistentne Ofloksatsiini on uuritud tavapärastes lahjendusseeriates. Tundlike ja resistentsete mikroorganismide osas on kindlaks määratud järgmised minimaalsed inhibeerivad kontsentratsioonid.

Tundlikkuse testimise murdepunktid piirväärtused Euroopa antimikroobse tundlikkuse analüüsikomitee (European Committee on Antimicrobial Susceptibility Testing, EUCAST) kindlaks määratud ofloksatsiini minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIK) murdepunktid on järgmised:

Organism Minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni Enterobacterales 0,25 0,5 Haemophilus influenzae 0,06 0,06

Moraxella catarrhalis 0,25 0,25 Neisseria gonorrhoeae 0,125 0,25 Neisseria meningitidis IE IE Staphylococcus spp. Märkus1 Märkus1

1 Ofloksatsiini murdepunktid Staphylococcus spp. jaoks on eemaldatud, sest süsteemsete stafülokokk-infektsioonide korral on ofloksatsiini toime teistest fluorokinoloonidest madalam. Ofloksatsiini paikse kasutamise kohta vt ainete paikse kasutamise tabeleid. IE (ingl insufficient evidence) Puuduvad piisavad tõendid, et nimetatud organism on selle ravimile sobiv sihtmärk.

Omandatud resistentsuse levik Omandatud resistentsuse levik liigiti võib erineda geograafiliselt ja muutuda aja jooksul. Seetõttu on vajalik kohalik teave resistentsuse esinemise kohta, eriti rasketele infektsioonidele sobiva ravi valimisel. Kui ofloksatsiini tõhusus muutub küsitavaks kohaliku resistentsustaseme tõusu tõttu, tuleb küsida kohaliku eksperdi arvamust. Raskete infektsioonide korral või kui patsient ei allu ravile on eriti tähtis teha mikrobioloogiline uuring, et tuvastada nakkustekitaja ja selle tundlikkus ofloksatsiini suhtes.

Saksamaa riiklike resistentsuse seire projektide ja uuringute viimase viie aasta andmetel põhinev omandatud resistentsuse levik (viimati üle vaadatud aprillis 2019)

Tavaliselt tundlikud liigid Aeroobsed grampositiivsed mikroorganismid Staphylococcus saprophyticus° Streptococcus pyogenes Aeroobsed gramnegatiivsed mikroorganismid Acinetobacter pittii$ Citrobacter koseri Enterobacter cloacae Haemophilus influenzae Klebsiella aerogenes Klebsiella oxytoca Legionella pneumophila° Moraxella catarrhalis Proteus vulgaris° Salmonella enterica (ainult enteritis salmonellae)° Serratia marcescens Muud mikroorganismid Chlamydophila pneumoniae°$ Chlamydia trachomatis°$ Mycoplasma hominis°$ Mycoplasma pneumoniae°$ Ureaplasma urealyticum°$ Liigid, kelle puhul omandatud resistentsus võib osutuda probleemiks Aeroobsed grampositiivsed mikroorganismid Enterococcus faecalis Staphylococcus aureus (metitsilliin-tundlik) Staphylococcus aureus (metitsilliin-resistentne)+ Staphylococcus epidermidis+ Staphylococcus haemolyticus+ Staphylococcus hominis+ Streptococcus pneumoniae$

Aeroobsed gramnegatiivsed mikroorganismid Acinetobacter baumannii$ Campylobacter jejuni$ Citrobacter freundii Escherichia coli Klebsiella pneumoniae Morganella morganii

Tavaliselt tundlikud liigid Neisseria gonorrhoeae Proteus mirabilis Pseudomonas aeruginosa$ Stenotrophomonas maltophilia$ Looduslikult resistentsed liigid Aeroobsed grampositiivsed mikroorganismid Enterococcus faecium Anaeroobsed mikroorganismid Bacteroides spp. Clostridioides difficile Ülaltoodud kategooriad põhinevad peaaegu eranditult tsiprofloksatsiini ja levofloksatsiini andmetel. ° Tabeli avaldamise ajal ei olnud käesolevad andmeid saadaval. Tundlikkus on määratud kirjanduse, standardtööde ja ravisoovituste alusel. $ Looduslik tundlikkus jääb enamiku isoleeritud mikroorganismide puhul I kategooriasse (tundlik suure doosi manustamisel). + Resistentsuse tase on vähemalt ühes piirkonnas üle 50%.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Pärast suukaudset manustamist tühja kõhuga vabatahtlikele oli ofloksatsiini imendumine on kiire ja peaaegu täielik. Pärast 200 mg raviannuse ühekordset suukaudset manustamist on selle maksimaalne kontsentratsioon seerumis ühe tunni jooksul 2,5...3 μg/ml. Eliminatsiooni poolväärtusaeg seerumis on 6...7 tundi ja see on lineaarne. Näiv jaotusruumala on 120 l. Ofloksatsiini kontsentratsioon seerumis ei suurene oluliselt (akumulatsioonitegur on ligikaudu 1,5) ravimi korduval manustamisel. Ofloksatsiini kontsentratsioonid uriinis ja kuseteede infektsioonikohtades on 5...100 korda suuremad kui seerumist mõõdetud kontsentratsioonid. Seondumine vereplasma valkudega on ligikaudu 25%. Vähem kui 5% ofloksatsiinist metaboliseeritakse.

Kaks peamist metaboliiti on uriinist leitud N-desmetüül-ofloksatsiin ja ofloksatsiin-N-oksiid. Eritumine toimub peamiselt neerude kaudu. 80%...90% ofloksatsiini annusest eritub uriiniga muutumatul kujul. Ofloksatsiini on leitud sapist glükuroniidina. Ofloksatsiini farmakokineetika on väga sarnane intravenoosse ja suukaudse manustamise korral. Puuduliku neerutalitlusega patsientidel on ofloksatsiini poolestusaeg seerumis pikem ning kogu- ja renaalne kliirens aeglasem, vastavalt kreatiniini kliirensile.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Suurtes annustes võib ofloksatsiinil olla neurotoksiline toime. Ofloksatsiin võib põhjustada pöörduvaid muutusi munandites. Prekliinilised uuringud ravimi ühekordse ja korduva manustamisega täiskasvanud loomadele ning farmakoloogilised ohutusuuringud näitasid, et ofloksatsiini manustamisega ei kaasne teisi spetsiifilisi riske.

Samamoodi nagu muude güraasi inhibiitoritega, võib ofloksatsiin kahjustada kasvufaasis olevaid suuri ning keharaskust kandvaid liigeseid noorloomadel. Liigesekõhre kahjustuste ulatus sõltub vanusest, liigist ja annusest ning kahjustusi saab olulisel määral ära hoida, kui vähendada koormust liigestele.

Loomkatsed, milles manustati ofloksatsiini terapeutilistes annustes, ei ole näidanud ofloksatsiini toimet fertiilsusele või sünnieelsele ja -järgsele arengule või teratogeenset või muud embrüotoksilist toimet.

Pikaajalisi kartsinogeensuse tavauuringuid ei ole ofloksatsiiniga tehtud. In vitro ja in vivo uuringud näitasid, et ofloksatsiin ei olnud mutageenne. Fototoksilisuse, fotomutageensuse ja fotokantserogeensuse uuringute andmed näitavad selle vähest fotomutageenset või fototumorigeenset toimet in vitro või in vivo võrreldes teiste fluorokinoloonidega. Ofloksatsiini kasutamisega ei kaasne katarakti teket soodustavat või süvendavat toimet. On teada, et

mõni güraasi inhibiitor võib pikendada QT-aega. Senised prekliinilised uuringud on näidanud, et võrreldes eespool mainitud güraasi inhibiitoritega on ofloksatsiinil nõrgem toime QT-aja pikenemisele.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Laktoosmonohüdraat Maisitärklis Povidoon Krospovidoon Poloksameer Magneesiumstearaat Talk Hüdroksüpropüülmetüültselluloos Makrogool Titaandioksiid.

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Pakendi suurus: 10, 14 või 20 kaetud tabletti pakendis. Pakenditüüp: PVC/Al mullpakend, väliskarp, pakendi infoleht.

6.6 Erinõuded hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Zentiva, k.s. U kabelovny 130 102 37 Prague 10 Tšehhi Vabariik

8. MÜÜGILOA NUMBER

OFLOXIN 200: 403402

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 6.12.2002 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 30.11.2012

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Jaanuar 2025