ATC Kood: C08CA06

Toimeaine: nimodipiin

Tootja: Bayer AG

Artikli sisukord

Näidustus: Subarahnoidaalsest verejooksust tingitud vasospasmi isheemiliste sümptomite profülaktika ja ravi.

infusioonilahus (0,2mg 1ml)

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Nimotop infusioonilahus ja milleks seda kasutatakse

Nimotop’i toimeaine nimodipiin on kaltsiumikanalite blokaator. Nimotop infusioonilahust kasutatakse subarahnoidaalsest verejooksust tingitud vasospasmi isheemiliste sümptomite profülaktikaks ja raviks.

2. Mida on vaja teada enne Nimotop infusioonilahuse kasutamist

Nimotop infusioonilahust ei tohi kasutada

kui olete nimodipiini või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Kuigi intrakraniaalse rõhu tõusu ei ole nimodipiinraviga seostatud, on sellistel juhtudel ning ajuturse korral soovitav patsienti hoolikalt jälgida.

Madala vererõhu korral (süstoolne vererõhk vähem kui 100 mmHg) on vajalik ettevaatus.

Ettevaatus on vajalik ebastabiilse stenokardiaga patsientide puhul ja 4 nädala jooksul pärast ägedat müokardi infarkti.

Muud ravimid ja Nimotop Teatage oma arstile, kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid.

Nimotop’i toimeaine nimodipiini kontsentratsioon veres võib muutuda, kui samaaegselt manustatakse fluoksetiini või nortriptüliini (antidepressandid). Nimodipiin võib tugevdada samaaegselt manustatavate vererõhku alandavate ravimite toimet. Seetõttu ei tohiks Nimotop’i kasutada koos järgmiste ravimitega:

diureetikumid,
beetablokaatorid,
AKE inhibiitorid,
A1-antagonistid,
teised kaltsiumi antagonistid,
alfa-adrenoblokaatorid,

PDE5 inhibiitorid,
alfa-metüüldopa.

Kui nimetatud ravimite kombinatsiooni ei saa vältida, peab arst teid väga hoolikalt jälgima.

Samaaegne veenisisene beetablokaatorite manustamine võib anda lõpptulemuseks dekompenseeritud südamepuudulikkuse. Potentsiaalselt nefrotoksiliste ravimite (nt aminoglükosiidid, tsefalosporiinid, furosemiid) samaaegsel manustamisel võib halveneda neerude talitlus.

Zidovudiini (HIV ravim) kontsentratsioon veres võib märkimisväärselt suureneda, kui seda manustatakse koos nimodipiiniga.

Kuna nimodipiini infusioonilahus sisaldab 23,7 mahu% alkoholi, võivad tekkida koostoimed alkoholiga kokkusobimatute ravimitega.

Rasedus ja imetamine Rasedate naistega ei ole adekvaatseid ja kontrollitud uuringuid läbi viidud. Kui nimodipiini on vaja manustada raseduse ajal, tuleb arvestades kliinilist pilti kaaluda ravist oodatava kasu ja riski suhet. Nimodipiin ja selle metaboliidid erituvad inimese rinnapiima samas kontsentratsioonis ema plasmakontsentratsiooniga. Imetavatel emadel ei ole soovitav ravi ajal last rinnaga toita.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine Autojuhtimise ja masinate käsitsemise võime võib halveneda, kui kõrvaltoimena tekib pearinglus. Nimodipiini infusioonilahuse kasutamise korral ei ole see asjakohane.

Nimotop sisaldab naatriumi ja etanooli Ravim sisaldab 23 mg naatriumi (söögisoola peamine koostisosa) ühes 50 ml pudelis. See on võrdne 1,15%-ga naatriumi maksimaalsest soovitatud ööpäevasest toiduga saadavast kogusest täiskasvanutel.

Ravim sisaldab 2 g alkoholi (etanool) ühe tunni jooksul manustatavas 10 ml annuses (23,7 vol%). Alkoholi sisaldus selle ravimi 10 ml annuses on võrdne 50 ml õllega või 20 ml veiniga. Väike alkoholi kogus selles ravimis ei oma tõenäoliselt toimet täiskasvanutele ja noorukitele. Toime lastele ei ole märkimisväärne. Võib esineda mõningane toime väikelastele, nt unisus. Ravimis sisalduva alkoholi kogus võib mõjutada teiste ravimite toimet. Pidage nõu oma arsti või apteekriga, kui kasutate teisi ravimeid. Kuna ravimit manustatakse tavaliselt aeglaselt pideva infusioonina, võib alkoholi toime olla vähene. Kui olete rase või imetate, pidage enne ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga. Kui teil esineb alkoholi liigtarvitamist, pidage enne ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

3. Kuidas Nimotop infusioonilahust kasutada

Kui ei ole teisiti määratud, on soovitavad annused järgmised.

Intravenoosne infusioon Ravi alustatakse annusega 1 mg nimodipiini (5 ml Nimotop infusioonilahust) tunnis kahe tunni vältel (15 µg/kg/tunnis). Kui Nimotop on hästi talutav ega tekita tõsist vererõhu langust, suurendatakse annust kahe tunni pärast 2 mg-ni tunnis (10 ml infusioonilahust, ligikaudu 30 µg/kg/tunnis). Patsientidel, kelle kehakaal on alla 70 kg ja/või kelle vererõhk on ebastabiilne, alustatakse ravi annusega 0,5 mg (2,5 ml infusioonilahust) tunnis.

Intratsisternaalne manustamine Operatsiooni ajal võib manustada intratsisternaalselt värskeltvalmistatud lahjendatud Nimotop-lahust (1 ml Nimotop-infusioonilahust lahjendatakse 19 ml Ringeri lahusega), mis on soojendatud kehatemperatuurini.

Lahjendatud lahust tuleb kasutada kohe pärast valmistamist.

Manustamine

Nimotop infusioonilahust manustatakse pideva intravenoosse infusioonina tsentraalveenikateetri kaudu, kasutades infusioonipumpa. Seda tuleb manustada kolmikkraani kaudu koos 5% glükoosilahuse, 0,9% naatriumkloriidilahuse, Ringer-laktaadi lahuse, koos magneesiumiga Ringer-laktaadilahuse, dekstraan 40 lahusega või HAES (polü(O-2-hüdroksüetüül) 6% tärkliselahusega vahekorras ligikaudu 1:4 (nimodipiin : kaasinfusioon). Kaasinfusiooniks sobivad veel mannitool, inimese albumiin või veri. Kasutage kolmikkraani ühendamaks polüetüleenist voolik (nimodipiini lahus) teise infusioonisüsteemi (kaasinfusioon) ja tsentraalveenikateetriga.

Nimodipiini lahust ei tohi lisada infusioonikottidesse või -pudelitesse ega segada teiste ravimitega.

Nimodipiini manustamist tuleb jätkata üldanesteesia, operatsiooni ja angiograafia ajal.

Kuna polüvinüülkloriid (PVC) absorbeerib Nimotop infusioonilahuse toimeainet, tohib kasutada ainult polüetüleenist (PE) infusioonisüsteeme.

Kuna nimodipiin on kergelt valgustundlik, tuleb Nimotop-infusioonilahuse kasutamisel vältida otsest päikesevalgust. Kui infusiooni ajal ei ole võimalik vältida otsest päikesevalgust, tuleb kasutada mustast, pruunist, kollasest või punasest klaasist süstlaid ja ühendussüsteeme või kaitsta infusioonipumpa ja süsteemi mitteläbipaistva kattega. Kaitsevahendeid ei ole vaja kasutada, kui nimodipiini infusioon kestab kuni 10 tundi hajusa päevavalguse või kunstliku valgustuse tingimustes.

Kasutamise kestus

Profülaktika Intravenoosset ravi tuleb alustada mitte hiljem kui 4 päeva pärast hemorraagiat ja jätkata kuni suurim oht vasospasmi tekkeks on möödas, st kuni 10...14 ööpäeva pärast hemorraagia tekkimist. Kui profülaktilise manustamise ajal haiget hemorraagia tõttu opereeritakse, peaks intravenoosne ravi nimodipiiniga jätkuma vähemalt 5 ööpäeva pärast operatsiooni.

Pärast infusioonravi lõppu on soovitatav ravi jätkata ligikaudu 7 päeva jooksul suukaudse nimodipiiniga 6 x 60 mg ööpäevas 4-tunniste intervallidega.

Ravi Subarahnoidaalse hemorraagia järgse tserebraalse vasospasmi ja sellega kaasnevate isheemiliste ärajäämanähtude puhul peab ravi Nimotop’iga alustama nii ruttu kui võimalik ja see peaks jätkuma vähemalt 5 ja maksimaalselt kuni 14 ööpäeva. Seejärel soovitatakse ravi jätkata 7 päeva jooksul suukaudse nimodipiiniga – 6 x 60 mg ööpäevas iga 4 tunni järel. Kui nimodipiin-ravi ajal verejooksu allikas kirurgiliselt likvideeritakse, tuleb nimodipiini intravenoosse raviga postoperatiivselt jätkata veel vähemalt 5 päeva jooksul. Kui teile manustatakse Nimotop infusioonilahust rohkem, kui ette nähtud Ägeda üleannustamise nähtudeks on vererõhu langus, tahhükardia või bradükardia, gastrointestinaalsed vaevused ja iiveldus.

Ägeda üleannustamise korral tuleb nimodipiinravi kohe lõpetada. Ravi sõltub sümptomitest. Kui ravimit on võetud suu kaudu, tuleb esmaabi ravivõttena kaaluda maoloputust ja aktiivsöe manustamist. Kui tekib vererõhu järsk langus, manustatakse intravenoosselt dopamiini või noradrenaliini. Kuna spetsiifilist antidooti ei ole teada, on teiste kõrvaltoimete ravi sümptomaatiline.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Organsüsteemi Aeg-ajalt Harv Teadmata klass (1...10-l patsiendil 1000-st) (1...10-l patsiendil 10 000-st) (sagedust ei saa hinnata

Vere ja Trombotsütopeenia lümfisüsteemi häired Immuunsüstee Allergiline reaktsioon mi häired Lööve Närvisüsteemi Peavalu häired Südame häired Kiire südamerütm Aeglane südamerütm

Veresoonte Vererõhu langus häired Veresoonte laienemine Seedetrakti Iiveldus Soolesulgus häired Maksa ja Maksaensüümide aktiivsuse sapiteede häired mööduv tõus Üldised häired Süste- ja infusioonikoha ja reaktsioonid manustamiskoh a reaktsioonid Hingamisteede, Madal hapnikutase rindkere ja kehakudedes mediastiinumi häired Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Nimotop infusioonilahust säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil ja pudelil. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida pudel väliskarbis. Hoida valguse eest kaitstult.

Parenteraalseks manustamiseks mõeldud ravimeid tuleb enne manustamist visuaalselt kontrollida võõrosakeste ja värvuse muutuse suhtes. Järelejäänud lahust ei tohi edasiseks kasutamiseks säilitada.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Nimotop sisaldab

Toimeaine on nimodipiin. 1 ml lahust sisaldab 0,2 mg nimodipiini.
Abiained on etanool 96%, makrogool 400, naatriumtsitraatdihüdraat, sidrunhape, süstevesi.

Kuidas Nimotop välja näeb ja pakendi sisu Selge lahus, 50 ml klaaspudelis, 1 või 5 pudelit pakendis. Pakendis on ka polüetüleenist infusioonivoolik, 1 või 5 voolikut pakendis. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja Müügiloa hoidja Laboratoire X.O 170 Bureaux de la Colline 92213 Saint-Cloud Cedex Prantsusmaa

Tootja Bayer AG Kaiser-Wilhelm-Allee 51368 Leverkusen Saksamaa

KVP Pharma + Veterinär Produkte GmbH Projensdorfer Str. 324 24106 Kiel Saksamaa

Infoleht on viimati uuendatud juunis 2025.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Nimotop, 0,2 mg/ml infusioonilahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks ml infusioonilahust sisaldab 0,2 mg nimodipiini. Üks 50 ml pudel infusioonilahust sisaldab 10 mg nimodipiini 50 ml alkoholilahuses. INN. Nimodipinum

Teadaolevat toimet omavad abiained: Infusioonilahus sisaldab 23,7 mahu% etanooli, st kuni 50 g ööpäevase annuse (250 ml) kohta. 50 ml infusioonilahust sisaldab 23 mg (1 mmol) naatriumi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Selge intravenoosne infusioonilahus.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Subarahnoidaalsest verejooksust tingitud vasospasmi isheemiliste sümptomite profülaktika ja ravi.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Kui ei ole määratud teisiti, soovitatakse kasutada järgmisi annuseid: Intravenoosne infusioon Ravi alustatakse annusega 1 mg nimodipiini tunnis (5 ml infusioonilahust/tunnis) kahe tunni vältel (ligikaudu 15 µg/kg/tunnis). Kui see on hästi talutav ega tekita tõsist vererõhu langust, suurendatakse nimodipiini annust kahe tunni pärast 2 mg-ni/tunnis (10 ml infusioonilahust/tunnis, ligikaudu 30 µg/kg/tunnis). Patsientidel, kelle kehakaal on alla 70 kg või kelle vererõhk on ebastabiilne, alustatakse ravi annusega 0,5 mg/tunnis (2,5 ml infusioonilahust/tunnis).

Intratsisternaalne manustamine Operatsiooni ajal võib infundeerida intratsisternaalselt värskeltvalmistatud lahjendatud nimodipiini lahust (1 ml nimodipiini infusioonilahust ja 19 ml Ringeri lahust), mis on soojendatud kehatemperatuurini. Lahjendatud lahust tuleb kasutada kohe pärast valmistamist.

Patsientide erirühmad

Lapsed Nimodipiini ohutus ja efektiivsus ei ole alla 18-aastastel patsientidel tõestatud.

Manustamisviis

Kuna nimodipiin on kergelt valgustundlik, tuleb infusioonilahuse kasutamisel vältida otsest päikesevalgust. Kui infusiooni ajal ei ole võimalik vältida otsest päikesevalgust, tuleb kasutada mustast, pruunist, kollasest või punasest klaasist süstlaid ja ühendussüsteeme või kaitsta infusioonipumpa ja süsteemi mitteläbipaistva kattega. Kaitsevahendeid ei ole vaja kasutada, kui nimodipiini infusioon kestab kuni 10 tundi hajusa päevavalguse või kunstliku valgustuse tingimustes.

Nimodipiini infusioonilahus manustatakse pideva intravenoosse infusioonina tsentraalveenikateetri kaudu, kasutades infusioonipumpa. Seda tuleb manustada kolmikkraani kaudu koos 5% glükoosilahuse, 0,9% naatriumkloriidilahuse Ringer-laktaadi lahuse, Ringer-laktaadi lahusega koos magneesiumiga, dekstraan 40 lahusega või HAES (polü(O-2-hüdroksüetüül) 6% tärkliselahusega vahekorras ligikaudu 1:4 (nimodipiin : kaasinfusioon). Kaasinfusiooniks sobivad veel mannitool, inimese albumiin või veri.

Kasutage kolmikkraani ühendamaks polüetüleenist voolik (nimodipiini lahus) teise infusioonisüsteemi (kaasinfusioon) ja tsentraalveenikateetriga.

Nimodipiini lahust ei tohi lisada infusioonikottidesse või -pudelitesse ning seda ei tohi segada teiste ravimitega.

Nimodipiini manustamist peaks jätkama üldanesteesia, operatsiooni ja angiograafia ajal.

Kasutamise kestus

Profülaktika Intravenoosset ravi tuleb alustada mitte hiljem kui 4 päeva pärast hemorraagia tekkimist ja jätkata kuni suurim oht vasospasmi tekkeks on möödas, st kuni 10...14 ööpäeva pärast hemorraagia tekkimist.

Kui profülaktilise manustamise ajal haiget hemorraagia tõttu opereeritakse, peaks intravenoosne ravi nimodipiiniga jätkuma vähemalt 5 ööpäeva pärast operatsiooni.

Pärast infusioonravi lõppu on soovitatav ravi jätkata ligikaudu 7 päeva jooksul suukaudse nimodipiiniga annuses 6 x 60 mg ööpäevas 4-tunniste intervallidega.

Ravi Subarahnoidaalse hemorraagia järgse tserebraalse vasospasmi ja sellega kaasnevate isheemiliste neuroloogiliste häirete puhul peab ravi nimodipiiniga alustama nii ruttu kui võimalik ja see peaks jätkuma vähemalt 5 ja maksimaalselt kuni 14 ööpäeva. Seejärel soovitatakse ravi jätkata 7 päeva jooksul suukaudse nimodipiiniga annuses 6 x 60 mg ööpäevas 4-tunniste intervallidega. Kui nimodipiin-ravi ajal haiget hemorraagia tõttu opereeritakse, peaks intravenoosne ravi nimodipiiniga jätkuma vähemalt 5 ööpäeva pärast operatsiooni.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kuigi intrakraniaalse rõhu tõusu ei ole nimodipiinraviga seostatud, on neil juhtudel või veesisalduse tõusu korral ajukoes (generaliseerunud ajuturse) soovitatav patsienti hoolikalt jälgida.

Ettevaatus on vajalik hüpotensiooniga patsientidel (süstoolne vererõhk vähem kui 100 mm Hg).

Ebastabiilse stenokardiaga patsientidel või 4 nädala jooksul pärast ägedat müokardi infarkti, peab arst arvesse võtma võimalikke riske (nt vähenenud koronaararterite perfusioon ja müokardi isheemia) võrrelduna võimaliku kasuga (nt ajuperfusiooni paranemine).

Potentsiaalselt nefrotoksiliste ravimite (nt aminoglükosiidid, tsefalosporiinid, furosemiid) samaaegsel manustamisel ning eelneva neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel võib halveneda neerufunktsioon. Sellistel juhtudel tuleb neerufunktsiooni hoolikalt jälgida ning selle halvenemisel kaaluda ravi katkestamist (vt lõik 4.5).

Teave abiainete kohta Ravim sisaldab 23 mg naatriumi ühes 50 ml pudelis, mis on võrdne 1,15%-ga WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g.

Ravimi annuse 10 ml tunnis manustamise tulemusel (täiskasvanule kehakaaluga 70 kg) on etanooli plasmakontsentratsioon 28 mg/kg/h, mis võib põhjustada veres alkoholi kontsentratsiooni suurenemist ligikaudu 4 mg 100 ml-s. Täiskasvanul, kes on joonud klaasi veini või 500 ml õlut, on veres alkoholi kontsentratsioon tõenäoliselt ligikaudu 50 mg 100 ml-s. Koosmanustamine ravimitega, mis sisaldavad nt propüleenglükooli või etanooli, võib põhjustada etanooli kuhjumist ja kõrvaltoimete teket, eriti aeglase ja ebaküpse ainevahetusega väikelastel. Kuna ravimit manustatakse tavaliselt aeglaselt pideva infusioonina, võib alkoholi toime olla vähene.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Nimodipiini toimet mõjutavad ravimid

Fluoksetiin Antidepressant fluoksetiini manustamisel koos nimodipiiniga püsikontsentratsiooni tingimustes suurenes nimodipiini plasmakontsentratsioon ligikaudu 50%. Fluoksetiini sisaldus vähenes märkimisväärselt; samas tema aktiivset metaboliiti norfluoksetiini see ei mõjutanud.

Nortriptüliin Nortriptüliini manustamine koos nimodipiiniga püsikontsentratsiooni tingimustes vähendas kergelt nimodipiini sisaldust, samas nortriptüliini plasmakontsentratsioon ei muutunud.

Nimodipiini toime teistele ravimitele

Vererõhku alandavad ravimid Nimodipiin võib tugevdada samaaegselt manustatavate antihüpertensiivsete ravimite vererõhku alandavat toimet, nt:

diureetikumid;
beetablokaatorid;
AKE inhibiitorid;
A1-antagonistid;
teised kaltsiumi antagonistid;
alfa-adrenoblokaatorid;
PDE5 inhibiitorid;
alfa-metüüldopa.

Kui nimetatud ravimite kombinatsiooni ei saa vältida, on vajalik patsiendi eriti hoolikas jälgimine. Beetablokaatorite samaaegne intravenoosne manustamine võib viia negatiivse inotroopse toime vastastikuse tugevnemiseni, mis võib lõppeda dekompenseeritud südamepuudulikkusega.

Potentsiaalselt nefrotoksiliste ravimite (nt aminoglükosiidid, tsefalosporiinid, furosemiid) samaaegsel manustamisel võib halveneda neerufunktsioon. Neerufunktsioon võib halveneda ka eelneva neerufunktsiooni häirega patsientidel. Sellistel juhtudel tuleb neerufunktsiooni hoolikalt jälgida ning selle halvenemise tuvastamisel peaks kaaluma ravi katkestamist (vt lõik 4.4).

Zidovudiin Uuringus ahvidega, kus HIV vastast ravimit zidovudiini (i.v.) manustati koos nimodipiini boolusega (i.v.), suurenes märkimisväärselt zidovudiini AUC, samas jaotusruumala ja kliirens vähenesid märkimisväärselt.

Muud koostoimed

Kuna nimodipiini infusioonilahus sisaldab 23,7 mahuprotsenti alkoholi, võivad tekkida koostoimed alkoholiga kokkusobimatute ravimitega (vt lõik 4.4).

Ebatõenäolised koostoimed

Haloperidool Kui püsikontsentratsiooni tingimustes manustati nimodipiini patsientidele, kes said pikaajalist ravi haloperidooliga, ei täheldatud vastastikuste koostoimete potentsiaali.

Nimodipiini suukaudsel manustamisel koos diasepaami, digoksiini, glibenklamiidi, indometatsiini, ranitidiini ja varfariiniga ei ilmnenud vastastikuste koostoimete potentsiaali.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Rasedate naistega ei ole adekvaatseid ja kontrollitud uuringuid läbi viidud. Kui nimodipiini infusioonilahust on vaja manustada raseduse ajal, tuleb arvestades kliinilist pilti kaaluda ravist oodatava kasu ja riski suhet.

Imetamine Nimodipiin ja selle metaboliidid erituvad inimese rinnapiima samas suurusjärgus ema plasmakontsentratsiooniga. Imetavatel emadel ei ole soovitav ravi ajal last rinnaga toita.

Fertiilsus In vitro viljastamisel on kaltsiumiantagoniste üksikjuhtudel seostatud pöörduvate biokeemiliste muutustega seemneraku peaosas, mis võivad kahjustada spermatosoidide funktsiooni. Ei ole teada kas see on asjakohane lühiajalise ravi korral.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Autojuhtimise ja masinate käsitsemise võime võib halveneda, seoses pearingluse võimaliku esinemisega. Nimodipiini infusioonilahuse kasutamise korral ei ole see asjakohane.

4.8 Kõrvaltoimed

Allpool toodud tabelis on kokkuvõte nimodipiinraviga seotud kõrvaltoimete esinemissagedustest. Andmed on saadud nimodipiini kliinilistest uuringutest aSAH näidustusel kasutamisel ning jagatud CIOMS III esinemissageduse kategooriate järgi (platseebokontrolliga uuringud: nimodipiin N=703; platseebo N=692; ilma kontrollita uuringud: nimodipiin N=2496, 31.08.2005 seisuga). Igas esinemissageduste rühmas on kõrvaltoimed esitatud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Esinemissagedused on klassifitseeritud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata (sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteemi klass Aeg-ajalt Harv Teadmata (MedDRA) Vere ja lümfisüsteemi Trombotsütopeenia häired

Immuunsüsteemi häired Allergiline

Närvisüsteemi häired Peavalu Südame häired Tahhükardia Bradükardia

Vaskulaarsed häired Hüpotensioon

Seedetrakti häired Iiveldus Iileus

Maksa ja sapiteede häired Maksaensüümide aktiivsuse Üldised häired ja Reaktsioonid süste- ja manustamiskoha infusioonikohal reaktsioonid Hingamisteede, rindkere ja Hüpoksia mediastiinumi häired

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Mürgistuse sümptomid Ägeda üleannustamise nähtudeks on vererõhu märgatav langus, tahhükardia või bradükardia ja (pärast suukaudset manustamist) gastrointestinaalsed vaevused ning iiveldus.

Mürgistuse ravi Ägeda üleannustamise korral tuleb nimodipiinravi koheselt lõpetada. Ravi sõltub sümptomitest. Kui ravimit on võetud suu kaudu, tuleb esmaabi ravivõttena kaaluda maoloputust ja aktiivsöe manustamist. Kui tekib vererõhu järsk langus, võib intravenoosselt manustada dopamiini või noradrenaliini. Kuna spetsiifilist antidooti ei ole teada, on teiste kõrvaltoimete ravi sümptomaatiline.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: dihüdropüridiini derivaadid, ATC-kood: C08CA06

Nimodipiin on 1,4-dihüdropüridiinide rühma kuuluv kaltsiumikanalite blokaator. Silelihasrakkude kontraktsioon on sõltuv kaltsiumiioonidest, mis sisenevad depolarisatsioonifaasis aeglase ioonide vooluna läbi rakumembraani rakku. Nimodipiin takistab kaltsiumiioonide sissevoolu rakkudesse ja

pärsib seeläbi veresoonte silelihaste kontraktsiooni. Loomkatsetes oli nimodipiinil ajuarteritele suurem mõju kui muudele arteritele. Nimodipiin on väga lipofiilne, mis võimaldab tal läbida hematoentsefaalbarjääri. Tõenäoliselt seetõttu on nimodipiiniga ravitud subarahnoidaalse hemorraagiaga patsientidel määratud tserebrospinaalvedelikus nii suuri nimodipiini kontsentratsioone kui 12,5 ng/ml.

Nimodipiinil on selektiivne tserebraalne antivasokonstriktoorne ja antiisheemiline toime. Nimodipiini kasutamine võib ära hoida või kõrvaldada vasokonstriktsiooni, mis in vitro tekitati erinevate vasoaktiivsete ainete (nt serotoniin, prostaglandiinid ja histamiin), vere või vere laguproduktide poolt. Nimodipiinil on ka neurofarmakoloogilised ja psühhofarmakoloogilised omadused.

Uuringud ägedate ajuverevarustuse häiretega patsientidega on näidanud, et nimodipiin laiendab aju veresooni ning parandab aju verevarustust. Võrreldes tervete ajuosadega suureneb perfusioon reeglina enam eelnevalt kahjustunud või alaperfuseeritud ajuosades. Nimodipiin vähendab subarahnoidaalse verejooksuga patsientidel märkimisväärselt isheemiast tingitud neuroloogilisi kahjustusi ning suremuse määra.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Suukaudselt manustatud toimeaine nimodipiin imendub praktiliselt täielikult. Muutumatul kujul nimodipiin ja esmase maksapassaaži käigus moodustunud metaboliidid on plasmas määratavad juba 10...15 minutit pärast tableti manustamist. Eakatel patsientidel on korduva suukaudse manustamise (3 x 30 mg/ööpäevas) järel maksimaalne plasmakontsentratsioon (C ) 7,3...43,2 ng/ml, mis saabub 0,6...1,6 tunni möödudes (t ). Noortel on keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon pärast 30 mg ja 60 mg ühekordset manustamist vastavalt 16±8 ng/ml ja 31±12 ng/ml. Maksimaalne plasmakontsentratsioon ja AUC (kontsentratsioonikõvera alune pindala) suurenevad proportsionaalselt annusega kuni maksimaalse uuritud annuseni (90 mg). 0,03 mg/kg/h pideva infusiooniga saavutatakse keskmine tasakaalukontsentratsioon 17,6...26,6 ng/ml. Pärast intravenoosset boolust langeb nimodipiini plasmakontsentratsioon kahefaasiliselt poolväärtusaegadega 5...10 min ja ligikaudu 60 min. Jaotusruumala (Vss, 2-kambriline mudel) i.v manustamisel arvestatakse olevat 0,9…1,6 l/kg kehakaalu kohta. Totaalne (süsteemne) kliirens on 0,6…1,9 l/h/kg. Valkudega seondumine ja jaotumine Nimodipiin seondub 97…99% ulatuses plasmavalkudega. Loomkatsetes läbis radioaktiivne [14C]-nimodipiin platsentaarbarjääri. Sarnane jaotumine on tõenäoline ka inimestel, kuid eksperimentaalsed tõendid selle kohta puuduvad. Rottidel imenduvad nimodipiin ja/või selle metaboliidid rinnapiima kontsentratsioonides, mis on palju suuremad kui ema plasmakontsentratsioon. Nimodipiini kontsentratsioon inimese rinnapiimas oli samas suurusjärgus kui ema plasmakontsentratsioon. Pärast suukaudset ja intravenoosset manustamist on nimodipiini kontsentratsioon tserebrospinaalvedelikus ligikaudu 0,5% mõõdetud plasmakontsentratsioonist. See vastab ligikaudselt nimodipiini vabale fraktsioonile.

Metabolism, eliminatsioon ja eritumine Nimodipiin elimineeritakse metaboolselt tsütokroom P450 3A4 süsteemi kaudu, peamiselt dihüdropüridiintsükli dehüdrogeenimise teel. Edasised olulised metaboliseerimise astmed on estri oksüdatiivne lõhustamine, 2- ja 6-metüülrühmade hüdroksüülimine ja glükuronisatsioon konjugatsioonireaktsioonina. Kolm peamist metaboliiti plasmas ei ole aktiivsed või on seda terapeutiliselt ebaolulisel määral.

Maksaensüüme indutseerivaid või inhibeerivaid toimeid ei ole teada. Inimesel erituvad metaboliidid umbes 50% ulatuses neerude kaudu ja 30% ulatuses sapiga. Eliminatsiooni kineetika on lineaarne.

Nimodipiini poolväärtusaeg on vahemikus 1,1...1,7 tundi. Lõplik poolväärtusaeg 5...10 tundi ei oma annustamisintervalli määramisel tähtsust.

Nimodipiini keskmise plasmakontsentratsiooni kõverad pärast 30 mg suukaudset manustamist (tabletina) ja pärast 0,015 mg/kg intravenoosset infusiooni 1 h jooksul (n=24 eakat vabatahtlikku). Biosaadavus Ulatusliku esmase maksapassaaži tõttu (umbes 85…95%) on absoluutne biosaadavus 5…15%.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Toksilisuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ning isas- ja emasloomade fertiilsuse prekliinilised uuringud ei näita erilist ohtu inimesele. Annused 30 mg/kg/ööpäevas ja üle selle pidurdasid tiinetel rottidel loote kasvu ja vähendasid loote kaalu. Annusel 100 mg/kg/ööpäevas esines embrüoletaalsust. Teratogeenset toimet ei täheldatud. Küülikutel ei esinenud annustel kuni 10 mg/kg/ööpäevas embrüotoksilist ega teratogeenset toimet. Ühes peri- ja postnataalses uuringus rottidega täheldati annustel 10 mg/kg/ööpäevas ja üle selle suremust ja füüsilise arengu pidurdumist. Järgnevad uuringud neid leide ei kinnitanud.

Toksikoloogilised omadused Äge toksilisus

Liik Sugu Manustamisviis LD mg/kg Usaldusvahemik Hiir isane suukaudne 3562 (2746-4417) Hiir isane intravenoosne 33 (28-38) Rott isane suukaudne 6599 (5118-10003) Rott isane intravenoosne 16 (14-18) Küülik emane suukaudne ligikaudu 5000 Küülik emane intravenoosne ligikaudu 2,5 Koer emane ja isane suukaudne 1000…2000 Koer emane ja isane intravenoosne ligikaudu 4,5 LD väärtuste erinevus pärast suukaudset ja intravenoosset manustamist näitab, et pärast suurte annuste suukaudset manustamist suspensiooni kujul ei imendu toimeaine täielikult või imendumine on aeglustunud. Suukaudse manustamise järel täheldati mürgistusnähte vaid hiirtel ja rottidel. Sümptomiteks olid kerge tsüanoos, liikuvuse tugev vähenemine ja tugev hingeldus. Intravenoosse manustamise järel täheldati neid mürgistusnähte kõigil uuritud liikidel ning neile lisandusid toonilis- kloonilised krambid.

Subakuutse taluvuse uuringud 3 ja 4 nädala vältel pärast intravenoosset manustamist Rühmadele, mille moodustasid 10 isast ja 10 emast Wistar rotti, manustati 3 nädala vältel nimodipiini annustes 0,06; 0,2 ja 0,6 mg/kg. Toimeaine emulgeeriti 10% Cremophori lahuses ja süstiti sabaveeni. Kõik loomad elasid raviperioodi üle ilma kliiniliste sümptomiteta. Hematoloogilised testid ja uriinianalüüsid ei näidanud nimodipiini toksilist toimet annustel kuni 0,6 mg/kg. Katseloomade lahkamine pärast ravikuuri lõppu näitas, et isaste rottide neerud olid märkimisväärselt raskemad.

Sellest hoolimata ei tuvastatud neerude histopatoloogilisel uurimisel ühtegi patoloogilist leidu. Sama kehtis teiste organsüsteemide uuringute kohta. Lokaalne taluvus süstekoha piirkonnas oli samuti hea. Jättes kõrvale sugudevahelised erinevused, võib öelda, et annuseid kuni 0,2 mg/kg manustatuna intravenoosselt kord päevas 3 nädala vältel taluti ilma toksiliste toimeteta.

Süsteemset ja lokaalset taluvust uuriti 4-nädalases toksilisuse uuringus koertega (intravenoosne manustamine). Nimodipiini manustati annustes 0,02; 0,06 ja 0,2 mg/kg etanooli ja polüetüleenglükool 400 segus. Kliinilistes ja laboratoorsetes testides ja makroskoopilistes ning histopatoloogilistes uuringutes ei tuvastatud toimeainest põhjustatud kahjustusi.

Teises uuringus manustati 2 isasele ja 2 emasele urukoerale intravenoosse tilkinfusiooni teel nimodipiini 150 µg/kg/h 8 tundi päevas, 7 korda nädalas, kokku 4 nädala vältel. Aine lahustati eespool nimetatud lahustisegus ja manustati ilma Ringeri lahuseta; 4 kontroll-loomale infundeeriti vaid samas koguses lahustisegu. Nimodipiin oli talutav, kliinilisi sümptomeid ei tekkinud. Teises subakuutse taluvuse uuringus manustati koertele 4 nädala jooksul iga päev 8 tunni vältel i.v infusioonina nimodipiini 1,2 mg/kg/ööpäevas (1,5 ml/kg/h), mis põhjustas vererõhu langust ja südame löögisageduse kiirenemist tund pärast infusiooni. Hematoloogilised ja biokeemilised testid ning uriinianalüüsid ei näidanud katseainest põhjustatud muutusi. Ka makroskoopilistes ja histopatoloogilistes uuringutes ei tuvastatud patoloogilisi leide.

Subkroonilise taluvuse uuringud Koertel põhjustas 10 mg/kg suukaudne manustamine kehakaalu langust, hematokriti, hemoglobiini ja erütrotsüütide hulga vähenemist ning südame löögisageduse tõusu. Aine mõjutas vererõhku.

Kroonilise taluvuse uuringud Rottidele manustati nimodipiini toidu sisse segatuna kuni 90 mg/kg/ööpäevas 2 aasta vältel. Nii emased kui isased rotid talusid annuseid kuni 15 mg/kg/ööpäevas ilma eristatavate kahjustusteta. Onkogeense toime kohta tõendeid ei leitud. Ülaltoodud nimodipiini annuseid manustati hiirtele toidu sisse segatuna 21 kuu vältel. Uuringus ei leitud tõendeid tumorigeense aktiivsuse kohta. Üheaastase uuringu käigus uuriti nimodipiini kuni 6,25 mg/kg/ööpäevas annuste süsteemset talutavust koertel. Annused kuni 2,5 mg/kg olid ohutud. Annus 6,25 mg/kg põhjustas elektrokardiogrammi muutusi, mis olid tingitud müokardi verevarustuse häiretest. Südame histopatoloogilisi muutusi selle annuse juures siiski ei leitud.

Reproduktsioonitoksilisuse uuringud

Fertiilsuse uuringud rottidel Annused kuni 30 mg/kg/ööpäevas ei kahjustanud isaste ega emaste rottide ega järgnevate põlvkondade viljakust.

Embrüotoksilisuse uuringud Annuse 10 mg/kg/ööpäevas manustamine tiinetele rottidele embrüogeneesi ajal ei näidanud kahjulikku toimet. Annused 30 mg/kg/ööpäevas ja üle selle pärssisid kasvu, põhjustades loote kaalu alanemist. Annus 100 mg/kg/ööpäevas suurendas intrauteriinselt surnud embrüote arvu. Teratogeenseid toimeid ei täheldatud.

Embrüotoksilisuse uuringud küülikutel annustega kuni 10 mg/kg/ööpäevas (suu kaudu) ei andnud tõendeid teratogeensest või muust embrüotoksilisest toimest.

Rottide perinataalne ja postnataalne areng Perinataalse ja postnataalse arengu uurimiseks viidi läbi uuringud rottidel, kus neile manustati nimodipiini kuni 30 mg/kg/ööpäevas. Ühes uuringus täheldati annustel 10 mg/kg/ööpäevas ja üle selle perinataalse ja postnataalse suremuse tõusu ja füüsilise arengu pidurdumist. Järgnevad uuringud neid leide ei kinnitanud.

Taluvuse eriuuringud

Kartsinogeensuse uuringud Uuringus, kus rottidele manustati 2 aasta vältel toidu sisse segatuna kuni 1800 ppm (umbes 90 mg/kg/ööpäevas) nimodipiini, ei leitud tõendeid onkogeense potentsiaali kohta. Pikaajalises uuringus, kus hiirtele manustati 21 kuu vältel suu kaudu 500 mg/kg nimodipiini ööpäevas, ei leitud samuti tõendeid onkogeensest potentsiaalist.

Mutageensuse uuringud Nimodipiiniga on läbi viidud ulatuslikke genotoksilisuse uuringuid. Kõik uuringud olid mutageensete ja kromosomaalsete mutatsioonide suhtes negatiivsed.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

etanool 96%, makrogool 400, naatriumtsitraatdihüdraat, sidrunhape, süstevesi.

6.2 Sobimatus

Kuna polüvinüülkloriid (PVC) absorbeerib infusioonilahuse toimeainet nimodipiini, tohib kasutada ainult polüetüleenist (PE) infusioonisüsteeme.

6.3 Kõlblikkusaeg

4 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused