Medrol – Ravimi omaduste kokkuvõte (tablett 4 mg, Lex Ano UAB)

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

MEDROL, 4 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 4 mg metüülprednisolooni.

INN. Methylprednisolonum

Teadaolevat toimet omavad abiained: laktoos ja sahharoos. Üks tablett sisaldab 80 mg laktoosmonohüdraati ja 1,5 mg sahharoosi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tabletid.

Poolovaalsed elliptlised valged tabletid, ühelt poolt ristikujulise poolitusjoonega, teisele poolele märgitud „MEDROL 4“.

Poolitusjoon on ainult poolitamise kergendamiseks, et hõlbustada ravimi allaneelamist, mitte tableti võrdseteks annusteks jagamiseks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Neerupealise koore puudulikkus (asendusdoosis). Põletikuvastast ja immuunsupresseerivat ravi vajavate haiguste (nt reumaatilised jt autoimmuunsed haigused, astma, nefrootiline sündroom, anafülaksia, allergilised reaktsioonid) sümptomaatiline ravi. Äge lümfoidne leukeemia. Organite siirdamine.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Metüülprednisolooni algannus võib varieeruda ööpäevas vastavalt haiguse raskusastmele. Kergema raskusastmega olukordades piisab üldiselt väiksematest annustest, samas kui mõnede patsientide puhul võib olla vaja suuremaid algannuseid. Kliiniliste seisundite hulka, mille puhul võib olla näidustatud suuremate annuste kasutamine, kuuluvad ajuturse (200…1000 mg ööpäevas), organite siirdamine (kuni 7 mg/kg ööpäevas) ja hulgiskleroos. Hulgiskleroosi ägenemise korral on osutunud tõhusaks metüülprednisolooni suukaudsed raviskeemid annuses 500 mg ööpäevas 5 päeva või 1000 mg ööpäevas 3 päeva jooksul. Kui kliiniliselt rahuldavat ravivastust teatud perioodi jooksul ei saabu, tuleb metüülprednisolooni tablettide manustamine katkestada ja alustada ravi mingi muu ravimiga. Kui pärast pikaajalist ravi tuleb ravimi kasutamine peatada, on soovitatav seda teha järk-järgult, mitte äkki. Pärast soodsa ravivastuse täheldamist tuleb kindlaks määrata sobiv säilitusannus, vähendades ravimi algannust väikeste koguste kaupa vastavate intervallide järel, kuni jõutakse väikseima annuseni, mis

tagab piisava ravivastuse. Meeles tuleb pidada, et ravimi annustamist on vaja pidevalt jälgida. Olukordade hulka, mille tõttu võib olla vaja annust muuta, kuuluvad muutused kliinilises seisundis pärast haigusprotsessi retsidiveerumist või süvenemist, muutused patsiendi individuaalses reageerimises ravile ja patsiendi kokkupuutumine stressisituatsioonidega, mis ei ole otseselt seotud ravitava haigusega. Selles viimati mainitud olukorras tuleb patsiendi seisundist lähtudes metüülprednisolooni tablettide annust võib-olla teatud ajaks suurendada.

Tuleb rõhutada, et annustamisnõuded on erinevad ja neid tuleb kohandada individuaalselt, lähtudes ravitavast haigusest ja patsiendi ravivastusest.

Ülepäeviti toimuv ravi Ülepäeviti toimuv ravi hõlmab kortikosteroidide annustamisrežiimi, mille puhul kahekordne tavapärane ööpäevane annus manustatakse igal ülejärgmisel hommikul. Selle raviviisi eesmärk on pakkuda pikaajalist medikamentoosset ravi vajavale patsiendile kortikosteroidide kasulikke toimeid, vähendades samas teatud kõrvaltoimeid, sh hüpofüüsi-neerupealiste pärssimist, Cushingi sündroomi, kortikoidide ärajätunähte ja laste kasvupeetust.

4.3 Vastunäidustused

Metüülprednisoloon on vastunäidustatud patsientidele, kellel on:

• Süsteemsed seeninfektsioonid. Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes. Elusvaktsiinide või nõrgestatud elusvaktsiinide manustamine on vastunäidustatud patsientidele, kes saavad kortikosteroidide immunosupressiivseid annuseid.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Immuunsupresseerivad toimed/suurenenud tundlikkus infektsioonide suhtes Kortikosteroidid võivad suurendada vastuvõtlikkust nakkustele, maskeerida mõningaid nakkusnähte, põhjustada olemasolevate nakkuste ägenemist, suurendada latentsete nakkuste reaktiveerumise või ägenemise riski, ka võivad tarvitamise kestel tekkida uued nakkused. Kortikosteroidide kasutamisel võib ette tulla vastupidavuse ja nakkuse lokaliseerimisvõime vähenemist. Kortikosteroidide kasutamisega eraldi või kombinatsioonis teiste rakulist immuunsust, humoraalset immuunsust või neutrofiilide funktsiooni mõjutavate immunosupressantidega võivad olla seotud mis tahes kehaosa nakkused viirusliku, bakteriaalse, seenorganismi, alglooma või sooleparasiidiga (helmindiga). Sellised nakkused võivad kulgeda kergelt, ent võivad olla ka rasked ja lõppeda vahel surmaga. Kortikosteroidide annuste suurenedes sagenevad ka nakkuslikud tüsistused.

Patsienti tuleb jälgida nakkuste tekke suhtes ja vajadusel tuleb kaaluda kortikosteroidide manustamise lõpetamist või annuse vähendamist. Immuunsüsteemi pärssivaid ravimeid tarvitavad isikud on nakkustele vastuvõtlikumad kui terved inimesed. Nii võib immuunsuseta lastel või kortikosteroide kasutavatel täiskasvanutel näiteks tuulerõugete ja leetrite kulg olla raskekujulisem või lõppeda isegi surmaga.

Patsientidel, kes saavad kortikosteroide immuunsupressiivsetes annustes, on vastunäidustatud elusviirusi või nõrgendatud elusviirusi sisaldavate vaktsiinide manustamine. Surmatud või inaktiveeritud viirusi sisaldavaid vaktsiine võib manustada patsientidele, kes saavad kortikosteroide immuunsupressiivsetes annustes. Siiski võib immuunvastus sellistele vaktsiinidele olla vähenenud. Selliselt võib immuniseerida patsiente, kes saavad kortikosteroide mitteimmuunsupressiivsetes annustes. Kortikosteroidide kasutamine aktiivse tuberkuloosi korral peab olema piiratud fulminantsete või dissemineerunud haigusjuhtudega, mille korral kortikosteroid on näidustatud kahjustuste tõttu adekvaatse antituberkuloosse ravirežiimi ajal. Kui kortikosteroidide kasutamine on näidustatud latentse tuberkuloosiga või tuberkuliin-

positiivsetel patsientidel, on haiguse ägenemisohu tõttu vajalik hoolikas jälgimine. Pikaajalise ravi korral kortikosteroididega tuleb nendel patsientidel kasutada kemopreventsiooni.

Kortikosteroidravi saavatel patsientidel on teadaolevalt esinenud Kaposi sarkoomi. Ravi katkestamine kortikosterodidega võib viia kliinilise remissiooni tekkeni.

Kortikosteroidide osa on septilise šoki puhul olnud vastuoluline, kusjuures varasemates uuringutes on näidatud nii soodsaid kui ka kahjulikke toimeid. Hiljem on väljakujunenud septilise šoki ja neerupealiste puudulikkusega patsientidele soovitatud kortikosteroide lisaravina. Siiski ei ole nende ravimite rutiinne kasutamine septilise šoki korral soovitatav, sest süstemaatiline analüüs näitas, et lühiaegne ravi kortikosteroidide suurte annustega ei vähenda raske sepsise ja septilise šoki korral suremust, mistõttu olemasolevad andmed ei toeta selle kasutamist. Sellele vaatamata järeldub metaanalüüsidest ja ülevaateartiklist, et pikemad ravikuurid (5…11 päeva) väikeste kortikosteroidiannustega võivad vähendada suremust, eriti vasopressor-sõltuva septilise šoki puhul.

Immuunsüsteem Tekkida võivad allergilised reaktsioonid (nt angioödeem). Kuna kortikosteroidravi saavatel patsientidel on harvadel juhtudel esinenud nahareaktsioone ning anafülaktilist/anafülaktoidseid reaktsioone, tuleb enne manustamist kasutusele võtta piisavad ennetavad meetmed, eriti kui patsiendil on varem esinenud allergiaid mis tahes ravimite vastu.

Endokriinsüsteemi häired Kortikosteroidravi saavatele patsientidele, kellel esineb tavatult suur stress, on näidustatud suuremas annuses kiiretoimeliste kortikosteroidide manustamine enne stressirohket olukorda, selle ajal ja pärast seda.

Pikema perioodi vältel farmakoloogilistes annustes manustatud kortikosteroidid võivad põhjustada hüpotalamuse-hüpofüüsi-neerupealiste (hypothalamic pituitary adrenal, HPA) inhibeerimise (sekundaarne neerupealiste puudulikkus). Neerupealiste puudulikkuse ulatus ja kestus on patsientide seas erinev ning sõltub glükokortikoidide annusest, manustamise sagedusest ja ajast ning ravi kestusest. Seda toimet on võimalik vähendada kortikosteroidi manustamisega igal teisel päeval (vt lõik 4.2 Annustamine ja manustamisviis, manustamine ülepäeviti).

Lisaks võib glükokortikoidravi järsul katkestamisel tekkida surmaga lõppev äge neerupealiste puudulikkus.

Ravimitekkelist neerupealiste puudulikkust võib minimeerida annuse järkjärgulise vähendamisega. Seda tüüpi suhteline puudulikkus võib püsida mitme kuu jooksul pärast ravi lõppu; seetõttu tuleb nimetatud perioodil mis tahes stressi ilmnemisel alustada uuesti hormoonraviga. Samuti võib pärast glükokortikoidide järsku katkestamist ilmneda steroidide ärajätusündroom, mis pealtnäha ei ole seotud adrenokortikaalse puudulikkusega. Selle sündroomi sümptomid on anoreksia, iiveldus, oksendamine, letargia, peavalu, palavik, liigesevalu, deskvamatsioon, müalgia, kaalulangus ja/või hüpotensioon. Arvatakse, et nende sümptomite põhjuseks on glükokortikoidide kontsentratsiooni järsk muutus, mitte väike kortikosteroidide sisaldus. Et glükokortikoidid võivad põhjustada või süvendada Cushingi sündroomi, tuleb Cushingi tõvega patsientidel hoiduda glükokortikoidide kasutamisest.

Hüpotüreoidismiga patsientidel täheldatakse kortikosteroidide toime tugevnemist.

Hüpertüreoosiga ja metüülprednisoloonist indutseeritud hüpokaleemiaga patsientidel võib tekkida türeotoksiline perioodiline paralüüs (TPP).

TPP-d tuleb kahtlustada metüülprednisolooniga ravitavatel patsientidel, eriti hüpertüreoosiga patsientidel, kellel tekivad lihasenõrkuse nähud või sümptomid.

TPP kahtluse korral tuleb kohe hakata jälgima vere kaaliumisisaldust ja vere normaalse

kaaliumisisalduse tagamiseks rakendada asjakohast ravi.

Ainevahetus ja toitumine Kortikosteroidid, sealhulgas metüülprednisoloon, võivad suurendada vere glükoosisisaldust, halvendada olemasolevat diabeeti ja pikaajalise kortikosteroidravi korral soodustada suhkrutõve teket.

Psühhiaatrilised häired Kortikosteroidide kasutamisel võivad tekkida psüühikahäired, mis võivad ulatuda eufooriast, unetusest, meeleolu kõikumistest, isiksuse muutustest ja raskest depressioonist psühhootiliste episoodideni. Samuti võivad kortikosteroidid süvendada olemasolevat emotsionaalset ebastabiilsust või kalduvust psühhootilisteks episoodideks.

Süsteemsed steroidid võivad põhjustada potentsiaalselt raskekujulisi psühhiaatrilisi kõrvaltoimeid (vt lõik 4.8 Psühhiaatrilised häired). Sümptomid tekivad tavaliselt mõne päeva või nädala jooksul pärast ravi alustamist. Enamik reaktsioonidest taandub pärast annuse vähendamist või ravi katkestamist, kuigi vajalikuks võib osutuda ka spetsiifiline ravi. Kortikosteroidravi katkestamisel on esinenud psühholoogilisi kõrvaltoimeid, mille tekkesagedus ei ole teada. Patsiente/hooldajaid tuleb julgustada pöörduma abi saamiseks arstide poole, kui patsiendil on tekkinud psühhiaatrilistele häiretele viitavad sümptomid, iseäranis meeleolu languse või enesetapumõtete kahtluse olemasolul. Patsiendid/hooldajad peavad olema valvel võimalike psühhiaatriliste kõrvalekallete suhtes, mis võivad tekkida süsteemsete steroidide annuse muutmise/ravi katkestamise ajal või selle järel.

Närvisüsteemi häired Kortikosteroidide manustamisel krambihäiretega patsientidele tuleb olla ettevaatlik.

Kortikosteroidide manustamisel myasthenia gravis’ega (haiguslik lihasnõrkus) patsientidele tuleb olla ettevaatlik (vt müopaatiat puudutav väide lõigus „Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused“).

Kuigi kontrollitud kliinilised uuringud on näidanud, et kortikosteroidid on tõhusad hulgiskleroosi ägenemise leevendamisel, ei tõesta need, et kortikosteroidid mõjutavad haiguse lõpptulemust või loomulikku kulgu. Samuti näitavad uuringud, et olulise toime avaldumiseks on vaja kasutada kortikosteroidide suhteliselt suuri annuseid (vt lõik 4.2).

Teatatud on epiduraalsest lipomatoosist patsientidel, kes tavaliselt võtavad pika aja jooksul suurtes annustes kortikosteroide.

Silma kahjustused Kortikosteroidide kasutamisel silma herpesnakkusega patsientidel tuleb sarvkesta perforatsiooni riski tõttu olla ettevaatlik. Kortikosteroidide süsteemsel ja paiksel kasutamisel võib esineda nägemishäireid. Kui patsiendil tekib nägemise ähmastumine või muid nägemishäireid, tuleb kaaluda patsiendi suunamist silmaarsti juurde, et uurida võimalikke põhjusi, milleks võivad olla katarakt, glaukoom või harvikhaigused, näiteks tsentraalne seroosne korioretinopaatia, mida on täheldatud kortikosteroidide süsteemsel ja paiksel kasutamisel. Tsentraalne seroosne korioretinopaatia võib põhjustada reetina irdumist.

Kortikosteroidide pikaajaline kasutamine võib põhjustada tagumist subkapsulaarset katarakti ja nukleaarkatarakti (iseäranis lastel), eksoftalmi või silmasisese rõhu tõusu, mis võib anda tulemuseks glaukoomi ja nägemisnärvide võimaliku kahjustuse. Samuti võib glükokortikoide saavatel patsientidel olla soodumus silma sekundaarsete seen- ja viirusnakkuste tekkeks.

Südame häired Glükokortikoidide kõrvaltoimed kardiovaskulaarsüsteemile, nagu düslipideemia ja hüpertensioon, võivad muuta ravi saavad olemasolevate kardiovaskulaarsete riskiteguritega patsiendid vastuvõtlikuks teistele kardiovaskulaarsetele toimetele, kui kasutatakse pikka aega suuri annuseid. Järelikult tuleb kortikosteroide kasutada sellistel patsientidel läbimõeldult ja tähelepanu tuleb

pöörata riski modifitseerimisele ning vajaduse korral täiendavale kardiaalsele jälgimisele. Väikeste annustega ja ülepäeviti antav ravi võib vähendada kortikosteroidraviga seotud tüsistuste esinemissagedust. Südame paispuudulikkuse korral tuleb süsteemseid kortikosteroide kasutada ettevaatlikult ja ainult vältimatu vajaduse korral.

Vaskulaarsed häired Kortikosteroidide kasutamisel on teatatud tromboosi esinemisest, sh venoossest trombembooliast. Seetõttu tuleb olla ettevaatlik kortikosteroidide kasutamisel patsientidel, kellel esinevad trombemboolsed häired või kellel võib olla soodumus nende tekkeks.

Kortikosteroidide kasutamisel hüpertensiooniga patsientidel tuleb olla ettevaatlik.

Seedetrakti häired Kortikosteroidide suured annused võivad tekitada akuutset pankreatiiti.

Puudub ühtne arusaam sellest, kas kortikosteroidid on otseselt seotud ravi ajal tekkivate peptiliste haavanditega; sellele vaatamata võib glükokortikoidravi maskeerida peptilise haavandi sümptomeid nii, et tekkiv perforatsioon või verejooks kulgeb suure valuta. Glükokortikoidravi võib maskeerida peritoniiti või teisi märke või sümptomeid, mida seostatakse seedetrakti häiretega, nagu perforatsioon, obstruktsioon või pankreatiit. Kombineeritud ravil mittesteroidsete põletikuvastaste ravimitega suureneb seedetrakti haavandite tekke risk.

Kortikosteroide tuleb kasutada ettevaatlikult mittespetsiifilise haavandilise koliidi korral, kui esineb oht perforatsiooni, abstsessi või muu mädase nakkuse, divertikuliidi, värskete sooleanastomooside ja aktiivse või latentse peptilise haavandi tekkeks.

Maksa ja sapiteede häired Harvadel juhtudel teatati maksa ja sapiteede häiretest, mis taandusid enamikul kordadel pärast ravi katkestamist. Seetõttu on patsiendi asjakohane jälgimine vajalik.

Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Suurte kortikosteroidiannuste kasutamisel on esinenud ägedat müopaatiat, sagedamini neuromuskulaarse ülekandehäirega (nt myasthenia gravis) patsientidel või kaasuva ravina antikolinergikumidega, nagu neuromuskulaarsed blokaatorid (nt pankuroonium). Selline äge müopaatia on generaliseerunud, võib haarata silma- ja hingamislihaseid ning võib põhjustada tetrapareesi. Esineda võib kreatiinkinaasi tõusu. Kortikosteroidravi lõpetamise järgne kliiniline taastumine võib võtta nädalaid kuni aastaid.

Osteoporoos on pikaajalise ja suurte annustega glükokortikoidravi sagedane, aga harva ära tuntud kõrvaltoime.

Neerude ja kuseteede häired Kortikosteroidide kasutamisel neerupuudulikkusega patsientidel tuleb olla ettevaatlik. Ettevaatlik tuleb olla süsteemse skleroosiga patsientidel, kuna kortikosteroididega, sh metüülprednisoloon, on täheldatud sklerodermilise neerukriisi esinemissageduse suurenemist. Uuringud Hüdrokortisooni või kortisooni keskmised ja suured annused võivad põhjustada vererõhu tõusu, soola- ja veepeetuse suurenemist ning kaaliumi erituse suurenemist. Need toimed on vähem tõenäolised sünteetiliste derivaatide kasutamisel, välja arvatud suurte annuste korral. Vajalikuks võib osutuda soolasisalduse vähendamine toidus ja kaaliumilisandite kasutamine. Kõik kortikosteroidid võivad suurendada kaltsiumi eritumist.

Vigastus, mürgistus ja protseduuri tüsistused Süsteemsed kortikosteroidid ei ole näidustatud traumaatilise ajukahjustuse raviks ja seepärast ei tohi neid kasutada. Mitmekeskuseline uuring näitas suurenenud suremust teisel nädalal ja kuuendal kuul

pärast vigastusi nendel patsientidel, kes said metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaati võrreldes nendega, kes said platseebot. Põhjuslikku seost metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaatraviga ei ole kindlaks tehtud.

Muud toimed Et glükokortikoidravi tüsistused sõltuvad annuse suurusest ja ravi kestusest, tuleb riski/kasulikkuse suhet hinnata igal individuaalsel juhul, määrates eraldi raviannuse ja -kestuse ning valides igapäevase või vahelduva ravi kasuks.

Ravitava seisundi kontrolli all hoidmiseks kasutatakse väikseimat võimalikku kortikosteroidiannust ja kui annuse vähendamine on võimalik, siis tehakse seda järk-järgult.

Samaaegne ravi koos CYP3A inhibiitoritega, sealhulgas kobitsistaati sisaldavate ravimitega, eeldatavalt suurendab süsteemsete kõrvaltoimete riski. Nende ravimite kombinatsiooni tuleb vältida, välja arvatud juhul, kui ravi kasulikkus ületab kortikosteroidide süsteemsete kõrvaltoimete suurenenud riski. Nende ravimite kooskasutamise korral peab patsiente jälgima kortikosteroidide süsteemsete toimete suhtes (vt lõik 4.5).

Atsetüülsalitsüülhapet ja mittesteroidseid põletikuvastaseid aineid tuleb koos kortikosteroididega kasutada ettevaatusega.

Suukaudsete antikoagulantide ja metüülprednisolooni kooskasutamine võib suurendada veritsuse riski. On teateid ka suukaudsete antikoagulantide toime vähenemisest. Vitamiin K antagonistidega ravitavatel patsientidel on soovitatav protrombiiniaja sagedasem jälgimine, eriti metüülprednisolooniga ravi alustamisel või annuse kohandamisel (vt lõik 4.5).

Süsteemsete kortikosteroidide kasutamisel on teatatud feokromotsütoomi kriisist, mis võib lõppeda surmaga. Kortikosteroide võib kasutada ainult pärast vastava riski/kasu hindamist patsientidel, kellel kahtlustatakse või on kindlaks tehtud feokromotsütoom.

Turuletulekujärgselt on teatatud tuumorilüüsi sündroomist (TLS) pahaloomuliste kasvajatega (sh hematoloogilised pahaloomulised kasvajad ja soliidtuumorid) patsientidel pärast süsteemsete kortikosteroidide kasutamist monoteraapiana või koos teiste keemiaravis kasutatavate ainetega. Patsiente, kellel on kõrge TLS-i risk, nagu kasvajatega patsiendid, kellel on suurenenud proliferatsioon, suur kasvajamass ja kõrge tundlikkus tsütotoksiliste ainete suhtes, tuleb hoolikalt jälgida ja võtta kasutusele asjakohased ettevaatusabinõud. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega, täieliku laktaasipuudulikkusega või glükoos- galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Kasutamine lastel Pikaajalist kortikosteroidravi saavatel väikelastel ja lastel tuleb hoolikalt jälgida kasvu ning arengut.

Pikaajalist igapäevase manustamisrežiimi ja jaotatud annustega glükokortikoidravi saavatel lastel võib kasv olla pärsitud, mistõttu sellist ravirežiimi võib kasutada ainult erakorraliste näidustuste korral. Seda kõrvaltoimet aitab tavaliselt vältida või minimeerida glükokortikoidi manustamine ülepäeviti (vt lõik 4.2 Annustamine ja manustamisviis, manustamine ülepäeviti).

Pikaajalisel kortikosteroidravil olevad imikud ja lapsed on suurenenud intrakraniaalse rõhu riskirühmas.

Kortikosteroidide suured annused võivad põhjustada lastel pankreatiiti.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Metüülprednisoloon on tsütokroom P450 ensüümi (CYP) substraat ja metaboliseerub peamiselt CYP3A4 ensüümi vahendusel. CYP3A4 on suurima CYP alamperekonna domineeriv ensüüm

tervete täiskasvanute maksas. See katalüüsib steroidide 6β-hüdroksüülimist, mis on hädavajalik nii endogeensete kui ka sünteetiliste kortikosteroidide I faasi metabolismiks. CYP3A4 substraatide hulka kuuluvad ka paljud teised ühendid (sh ravimid), millest mõnede puhul on näidatud sekkumist glükokortikoidide metabolismi CYPS3A4 ensüümi indutseerimise (ülesregulatsiooni) või pärssimise (inhibitsiooni) kaudu.

CYP3A4 INHIBIITORID: CYP3A4 aktiivsust pärssivad ravimid vähendavad tavaliselt maksakliirensit ja suurendavad CYP3A4 substraatravimite (nt metüülprednisolooni) plasmasisaldust. CYP3A4 inhibiitori olemasolul tuleb metüülprednisolooni annust steroidi toksilisuse vältimiseks tiitrida.

CYP3A4 INDUTSEERIJAD: CYP3A4 aktiivsust indutseerivad ravimid suurendavad tavaliselt maksakliirensit, mille tulemuseks on CYP3A4 substraatravimite plasmasisalduse vähenemine. Koosmanustamisel võib soovitud tulemuse saavutamiseks vajalikuks osutuda metüülprednisolooni annuse suurendamine.

CYP3A4 SUBSTRAADID: teise CYP3A4 substraadi olemasolul võidakse metüülprednisolooni maksakliirensit mõjutada, millest sõltub ka annuse kohaldamise vajadus. On võimalik, et kummagi ravimi eraldi kasutamisel avalduvate kõrvaltoimete tõenäosus suureneb kooskasutamisel.

CYP3A4 POOLT MITTEVAHENDATUD TOIMED: muid metüülprednisolooni kasutamisel tekkida võivaid koostoimeid ja toimeid on kirjeldatud tabelis 1.

Tabelis 1 on loetletud ja kirjeldatud sagedamate ja/või kliiniliselt tähtsamate metüülprednisolooniga kooskasutatavate ravimite koostoimeid ja toimeid.

Tabel 1. Ravimite või ainete tähtsad koostoimed/toimed metüülprednisolooniga Ravimi klass või tüüp Koostoime/toime

• RAVIM või AINE

Antibakteriaalsed ained CYP3A4 INHIBIITOR. Lisaks esineb metüülprednisolooni

• ISONIASIID potentsiaalne toime suurendada isoniasiidi atsetüülimise kiirust ja

Antibiootikum, tuberkuloosivastane CYP3A4 INDUTSEERIJA

• RIFAMPIIN

Suukaudsed antikoagulandid Metüülprednisolooni toime kooskasutamisel suukaudsete

• VITAMIIN K antikoagulantidega võib varieeruda. Nende kooskasutamisel

ANTAGONISTID JA kortikosteroididega on teatatud nii nende antikoagulantide toime MITTEVITAMIIN K tugevnemisest kui ka nõrgenemisest. Seetõttu tuleb soovitud ANTAGONISTID hüübimisvastase toime säilitamiseks jälgida vere Krambivastased

• KARBAMASEPIIN CYP3A4 INDUTSEERIJA (ja SUBSTRAAT)

Krambivastased

• FENOBARBITAAL CYP3A4 INDUTSEERIJAD
• FENÜTOIIN

Antikolinergikumid Kortikosteroidid võivad mõjutada antikolinergikumide toimet.

• NEUROMUSKULAARSED 1) Suurtes annustes kortikosteroidide ja antikolinergikumide (nt

BLOKAATORID neuromuskulaarsed blokaatorid) kooskasutamisel on teatatud

Antikolinesteraasid Steroidid võivad vähendada antikolinesteraaside toimet myastenia Antidiabeetikumid Kuna kortikosteroidid võivad suurendada veresuhkru sisaldust, Antiemeetilised ravimid

• APREPITANT CYP3A4 INHIBIITORID (ja SUBSTRAADID)
• FOSAPREPITANT

Seenevastased

• ITRAKONASOOL CYP3A4 INHIBIITORID (ja SUBSTRAADID)
• KETOKONASOOL

Viirusevastased CYP3A4 INHIBIITORID (ja SUBSTRAADID)

• HIV-PROTEAASI 1) Proteaasi inhibiitorid (nt indinaviir ja ritonaviir) võivad

INHIBIITORID suurendada kortikosteroidide plasmasisaldust. Farmakokineetilise toime tugevdaja

• KOBISISTAAT CYP3A4 INHIBIITOR

Aromataasi inhibiitorid Aminoglutetimiidist põhjustatud adrenosupressioon võib

• AMINOGLUTETIMIID suurendada endokriinseid muutusi, mida põhjustab pikaajaline

Kaltsiumikanali blokaatorid

• DILTIASEEM CYP3A4 INHIBIITOR (ja SUBSTRAAT)

Rasestumisvastased ained (suukaudsed) CYP3A4 INHIBIITOR (ja SUBSTRAAT)

• ETÜNÜÜLÖSTRADIOOL/

NORETINDROON

• GREIPFRUUDIMAHL CYP3A4 INHIBIITOR

Immuunsupressant

• TSÜKLOSPORIIN CYP3A4 INHIBIITOR (ja SUBSTRAAT)

Immuunsupressant

• TSÜKLOFOSFAMIID CYP3A4 SUBSTRAADID
• TAKROLIIMUS

Makroliidid

• KLARITROMÜTSIIN CYP3A4 INHIBIITORID (ja SUBSTRAADID)
• ERÜTROMÜTSIIN

Makroliidid

• TROLEANDOMÜTSIIN

MSPVA-d (mittesteroidsed 1) Kortikosteroidide ja MSPVA-de kooskasutamisel võivad põletikuvastased ained) sageneda seedetrakti verejooksud ning haavandid.

• suures annuses 2) Metüülprednisoloon võib suurendada suurtes annustes

ATSETÜÜLSALITSÜÜL- kasutatava atsetüülsalitsüülhappe kliirensit, mis võib põhjustada HAPE salitsülaadi seerumitasemete vähenemist. Metüülprednisoloonravi

Kaaliumi sisaldust vähendavad Kui kortikosteroide manustatakse samal ajal kaaliumi sisaldust ained vähendavate ainete (st diureetikumidega), tuleb patsiente

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilsus Loomkatsetes on kortikosteroidid näidanud kahjulikku toimet fertiilsusele (vt lõik 5.3). Rasedus Mõned loomkatsed on näidanud, et kortikosteroidide manustamine emasloomale suurtes annustes võib põhjustada loote väärarenguid. Siiski ei ole täheldatud, et kortikosteroidide manustamine rasedatele põhjustaks lootele kaasasündinud anomaaliaid.

Adekvaatseid reproduktsiooniuuringuid inimesel metüülprednisolooniga läbi viidud ei ole, seda ravimit tohib kasutada raseduse ajal pärast hoolikat kasu/riski hindamist emale ja lootele.

Mõned kortikosteroidid läbivad kergesti platsentaarbarjääri. Ühes retrospektiivses uuringus leiti, et kortikosteroidravi saavate emade lapsed olid sündimisel sagedamini alakaalulised. Madala sünnikaalu risk on annusest sõltuv ja seda riski saab vähendada väiksemate kortikosteroidide annuste manustamisega. Imikuid, kelle emad on raseduse ajal saanud olulisi kortikosteroidide annuseid, peab hoolikalt jälgima ja hindama neerupealise puudulikkuse suhtes, kuigi vastsündinute neerupealise puudulikkus tundub olevat haruldane nendel vastsündinutel, kes puutusid kortikosteroididega kokku emakas.

Ei ole teada, et kortikosteroidid avaldaksid mõju sünnitustegevusele ja sünnitusele.

Raseduse ajal pikka aega kortikosteroidravi saanud emadele sündinud vastsündinutel on täheldatud katarakti.

Imetamine Kortikoidid erituvad rinnapiima. Rinnapiima erituvad kortikosteroidid võivad pärssida imiku kasvu ja mõjutada tema endogeensete glükokortikoidide tootmist. Medrol’i tohib imetamise ajal kasutada ainult pärast hoolikat kasu/riski hindamist emale ja lapsele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Kortikosteroidide toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole süstemaatilisi uuringuid tehtud. Pärast ravi kortikosteroididega on võimalikud kõrvaltoimed, nagu pearinglus, peapööritus, nägemishäired ja väsimus. Nende esinemisel ei tohi patsiendid autot juhtida ega masinaid käsitseda.

4.8 Kõrvaltoimed

MedDRA v18.0 Sagedus Kõrvaltoimed Organsüsteemi klass Infektsioonid ja Teadmata Oportunistlik nakkus, nakkus, peritoniit† infestatsioonid Vere ja lümfisüsteemi häired Teadmata Leukotsütoos

Immuunsüsteemi häired Teadmata Ülitundlikkusreaktsioonid (anafülaktiline Endokriinsüsteemi häired Teadmata Cushingi sündroom, hüpotaalamuse- Ainevahetus- ja Teadmata Metaboolne atsidoos, epiduraalne toitumishäired lipomatoos, naatriumipeetus, vedelikupeetus, Psühhiaatrilised häired Teadmata Afektiivne häire (sh meeleolu langus, Närvisüsteemi häired Teadmata Koljusisese rõhu tõus [koos papilli ödeemiga Silma kahjustused Teadmata Korioretinopaatia, katarakt, glaukoom, Kõrva ja labürindi Teadmata Vertiigo kahjustused Südame häired Teadmata Südame paispuudulikkus (vastuvõtlikel Vaskulaarsed häired Teadmata Hüpertensioon, hüpotensioon, trombootilised Respiratoorsed, rindkere ja Teadmata Kopsuemboolia, luksumine mediastiinumi häired Seedetrakti häired Teadmata Peptiline haavand (koos võimaliku peptilise Maksa ja sapiteede häired Teadmata Suurenenud maksaensüümide aktiivsus (nt Naha ja nahaaluskoe Teadmata Angioödeem, hirsutism, petehhiad, kahjustused ekhümoosid, naha atroofia, erüteem, liigne Lihaste, luustiku ja sidekoe Teadmata Lihasenõrkus, müalgia, müopaatia, kahjustused lihasatroofia, osteoporoos, osteonekroos, Reproduktiivse süsteemi ja Teadmata Menstruatsioonide ebaregulaarsus rinnanäärme häired

MedDRA v18.0 Sagedus Kõrvaltoimed Organsüsteemi klass Üldised häired ja Teadmata Haavade paranemise halvenemine, perifeerne manustamiskoha turse, kurnatus, halb enesetunne reaktsioonid Uuringud Teadmata Silmasisese rõhu tõus, süsivesikute Vigastus, mürgistus ja Teadmata Lülisamba kompressioonmurd, protseduuri tüsistused kõõluserebend * Ei ole MedDRA termin † Peritoniit võib olla esmane märk või sümptom seedetrakti häirest, nagu perforatsioon, obstruktioon või pankreatiit (vt lõik 4.4). Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Kortikosteroidide kasutamisel puudub ägeda üleannustamise kliiniline sündroom. Harva esineb ägedat toksilisust ja/või kortikosteroidide üleannustamisele järgnevaid surmajuhte. Üleannustamisel spetsiifiline vastumürk puudub, ravi on toetav ja sümptomaatiline. Metüülprednisoloon on dialüüsitav.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: glükokortikosteroidid, ATC-kood H02AB04. Metüülprednisoloon on tugev põletikuvastane glükokortikosteroid, millel on tugevam põletikuvastane toime kui prednisoloonil ja väiksem kalduvus kutsuda esile naatriumi ja vee retentsiooni. Metüülprednisolooni suhteline toimetugevus on hüdrokortisooniga võrreldes vähemalt 4:1.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Metüülprednisolooni farmakokineetika on lineaarne, sõltumata manustamisviisist.

Imendumine Metüülprednisoloon imendub kiiresti ja metüülprednisolooni maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse ligikaudu 1,5…2,3 tundi pärast suukaudset manustamist tervetele täiskasvanutele. Tervetel inimestel on metüülprednisolooni absoluutne biosaadavus suukaudsel manustamisel üldiselt kõrge (82%...89%).

Jaotumine Metüülprednisoloon jaotub laialdaselt kudedesse, läbib hematoentsefaalbarjääri ja eritub rinnapiima. Selle näiline jaotusruumala on ligikaudu 1,4 l/kg. Metüülprednisolooni seotus inimese plasmavalkudega on umbes 77%.

Biotransformatsioon Metüülprednisoloon metaboliseerub maksas inaktiivseteks metaboliitideks, millest peamisteks on 20-α-hüdroksümetüülprednisoloon ja 20-β-hüdroksümetüülprednisoloon. Metabolism maksas toimub peamiselt CYP3A4 ensüümi kaudu (vt lõik 4.5). (CYP3A4 vahendatud metabolismil põhinevate ravimite koostoimete loetelu vt lõik 4.5).

Metüülprednisoloon, nagu paljud CYP3A4 substraadid, võib olla substraadiks valgu p- glükoproteiini ATP siduva kasseti (ABC) transpordil, mõjutades jaotumist kudedes ning koostoimeid teiste ravimitega.

Eritumine Metüülprednisolooni keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg on vahemikus 1,8...5,2 tundi. Kogukliirens on ligikaudu 5...6 ml/min/kg.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Mittekliinilise andmebaasi ja aastatepikkuse kliinilise kogemuse ning turuletulekujärgse järelevalve põhjal kogutud ohutusandmete alusel on metüülprednisolooni tablettide lühiajaline kasutamine põletikuliste häirete ravis ohutu. Konventsionaalsetes ohutusfarmakoloogia uuringutes, mis tehti korduvate toksilise taseme annustega hiirtel, küülikutel ja koertel, kasutades intravenoosset, intraperitoneaalset, subkutaanset, intramuskulaarset ja oraalset manustamisteed, ei tuvastatud ootamatuid ohte. Korduvate annuste uuringutes tuvastatud toksilisus jäi tasemele, mida pideva eksogeensete adrenokortikoidsete steroididega kokkupuute korral oodata võib.

Kartsinogeenne potentsiaal Metüülprednisolooni ei ole närilistega läbi viidud kartsinogeensuse uuringutes hinnatud. Hiirtel ja rottidel läbi viidud kartsinogeensuse uuringutes teiste glükokortikoididega on saadud erinevaid tulemusi. Avaldatud andmetest selgub, et isastel rottidel võivad mitmed teised suukaudselt joogiveega manustatud glükokortikoidid, sealhulgas budesoniid, prednisoloon ja triamtsinoloonatsetoniid, suurendada hepatotsellulaarsete adenoomide ning kartsinoomide esinemissagedust. Kasvajaid soodustav toime ilmnes annustes, mis olid väiksemad kui tüüpilised kliinilises praktikas kasutatavad annused mg/m2 kohta.

Mutageenne potentsiaal Metüülprednisolooni ei ole genotoksilisuse suhtes hinnatud. On teada, et metüülprednisoloonsulfonaat, mis on struktuurilt sarnane metüülprednisolooniga, ei olnud mutageenne Salmonella typhimurium’i suhtes koos metaboolse aktiveerimisega või ilma selleta annuses 250…2000 mikrogrammi aluse kohta ega imetaja rakkude geenimutatsiooni uuringutes, kus kasutati Hiina hamstri munasarja rakke annuse 2000…10 000 mikrogrammi/ml korral. Metüülprednisoloonsuleptanaat ei põhjustanud annuses 5…1000 mikrogrammi/ml primaarsetes roti hepatotsüütides DNA sünteesi häireid. Enamgi veel, avaldatud andmete analüüs näitab, et prednisoloonfarnesülaat (PNF), mille struktuur on metüülprednisolooni struktuuriga sarnane, ei olnud annuses 312…5000 mikrogrammi aluse kohta koos metaboolse aktivatsiooniga või ilma mutageenne Salmonella typhimurium’i ega Escherichia coli tüvede suhtes. Hiina hamstri fibroblastide rakuliinides suurendas PNF vähesel määral strukturaalset kromosoomaberratsioonide esinemist koos metaboolse aktiveerumisega kõige suurema uuritud annuse 1500 mikrogrammi/ml korral. Reproduktsioonitoksilisus Kortikosteroidide manustamisel rottidele on ilmnenud viljakuse vähenemist. Isastele rottidele manustati 6 nädala vältel kortikosterooni 0, 10 ja 25 mg/kg ööpäevas nahaaluse süstena üks kord ööpäevas ja paaritati ravi mittesaanud emastega. Pärast 15. ravipäeva vähendati suurimat annust 20 mg-ni kilogrammi kohta ööpäevas. Täheldati paaritumiskordade vähenemist, mis võib olla vähenenud organkaalu tulemus. Implanteerumiste arv ja elusloodete arv vähenes.

Paljudel liikidel on kortikosteroidid osutunud teratogeenseks, kui seda on antud inimesele mõeldud

annusega samaväärsetes annustes. Reproduktiivsed uuringud loomadel on näidanud, et glükokortikoidid, nagu metüülprednisoloon, suurendavad väärarengute esinemissagedust (suulaelõhe, luustiku väärarengud), embrüo-loote suremust (st suurenenud resorptsiooni) ja emakasisest kasvupeetust.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Laktoosmonohüdraat Maisitärklis Sahharoos Kaltsiumstearaat

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Alumiinium/läbipaistev PVC blister, 100 tabletti.

7. TEISES MÜÜGILOA HOIDJA

UAB „Lex ano“ Naugarduko g. 3 LT-03231 Vilnius Leedu

8. TEISESE MÜÜGILOA NUMBER

1061022

9. TEISESE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

27.04.2022

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Veebruar 2026