Metoprolol-ratiopharm retard 50 mg – Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Metoprolol-ratiopharm retard 50 mg, toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks toimeainet prolongeeritult vabastav tablett sisaldab 50 mg metoprolooltartraati. Teadaolevat toimet omav abiaine: 6,23 mg sahharoosi ühes toimeainet prolongeeritult vabastavas tabletis

INN: Metoprololum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Toimeainet prolongeeritult vabastav tablett

Valge, piklik, kaksikkumer tablett, mille mõlemal küljel on poolitusjoon.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Täiskasvanud:

• arteriaalne hüpertensioon.
• stabiilne südame isheemiatõbi.
• ägeda müokardiinfarkti järgsete tüsistuste profülaktika.
• tahhüarütmiad, eriti supraventrikulaarne tahhükardia.
• vatsakeste löögisageduse vähendamine kodade virvenduse ja ventrikulaarse ekstrasüstoolia korral.
• migreeni profülaktika.

Lapsed ja noorukid vanuses 6...18 aastat:

• hüpertensiooni ravi.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Kui arst ei ole määranud teisiti, kehtivad järgmised annustamisjuhendid:

Täiskasvanud Annustamine peab olema individuaalne, lähtudes peamiselt ravivastusest ja pulsisagedust. Arteriaalne hüpertensioon 50 ... 200 mg metoprolooltartraati üks kord ööpäevas.

Stabiilne krooniline südame isheemiatõbi (stenokardia)

50 ... 200 mg metoprolooltartraati üks kord ööpäevas.

Ägeda müokardiinfarkti järgsete tüsistuste profülaktika Pärast müokardiinfarkti ägeda staadiumi ravi määratakse patsiendile säilitusravi 200 mg või suurima talutava annuse metoprolooltartraadiga.

Südame rütmihäired (tahhüarütmiad) 100 ... 200 mg metoprolooltartraati üks kord ööpäevas.

Migreeni profülaktika 100 ... 200 mg metoprolooltartraati üks kord ööpäevas.

Lapsed Hüpertensioon Soovitatav algannus hüpertensioonihaigetel ≥6-aastastel patsientidel on 0,5 mg/kg metoprolooltartraati üks kord ööpäevas. Viimane manustatud annus milligrammides peaks olema kõige ligilähedasem väljaarvutatud annusele mg/kg-des. Patsientidel, kes ei allu ravile tugevusega 0,5 mg/kg, võib annust suurendada 1,0 mg/kg-ni metoprolooltartraati, kuid mitte ületada 50 mg metoprolooltartraati. Patsientidel, kes ei allu ravile tugevusega 1,0 mg/kg, võib annust suurendada maksimaalse ööpäevase annuseni 2,0 mg/kg. Annused üle 200 mg metoprolooltartraati üks kord ööpäevas ei ole lastel ja noorukitel uuritud. Efektiivsust ja ohutust kasutamisel alla 6-aastastel lastel ei ole uuritud. Seetõttu ei ole Metoprolol- ratiopharm Retard’i soovitatav kasutada selles vanusegrupis. Neerukahjustus Annuse kohandamine ei ole vajalik. Maksakahjustus Kuna maksatalitluse häiretega patsientidel on ravimi biokättesaadavus suurem, siis tuleb annust individuaalselt vähendada.

Eakad Eakatel tuleb metoprolooli annust kohandada väga ettevaatlikult.

Kui ravi metoprolooltartraadiga tuleb pärast pikaajalist kasutamist katkestada või lõpetada, tuleb annust alati vähemalt kahe nädala kestel järk-järgult vähendada, poolitades annust korduvalt. Enne ravimi kasutamise lõpetamist tuleb viimast annust võtta vähemalt 4 päeva. Kui ilmnevad haigussümptomid, tuleb annuse vähendamist aeglustada. Ravi järsk lõpetamine võib tekitada müokardiisheemiat, põhjustades stenokardia süvenemist või müokardiinfarkti, või ägestada hüpertensiooni. Manustamisviis Ravimit manustatakse üks kord ööpäevas. Tablett tuleb koos piisava koguse vedelikuga (nt klaasitäis vett) tervelt alla neelata, sõltumata söögiaegadest. Toimeainet prolongeeritult vabastavatel tablettidel on poolitusjoon, mistõttu saab neid lihtsalt poolitada.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete või teiste beetablokaatorite

suhtes.

• Kardiogeenne šokk.
• Müokardiinfarkt, kui südame löögisagedus on alla 45 löögi minutis, II või III astme AV-blokaad,

PR-intervall EKG-s on pikem kui 240 ms, süstoolne vererõhk on madalam kui 100 mmHg ja patsient põeb keskmist või rasket südamepuudulikkust.

• Ravimata südamepuudulikkus.
• Erutusjuhtehäired erutuse ülekandel kodadest vatsakestesse (II ja III astme AV-blokaad).
• Bradükardia (puhkeoleku pulss enne ravi alla 50 löögi minutis).
• Siinussõlme nõrkuse sündroom.
• Sinuatriaalne blokaad.
• Hüpotensioon (süstoolne vererõhk alla 90 mmHg).

• Metaboolne atsidoos.
• Bronhiaalne hüperaktiivsus (nt raske bronhiaalastma või raske kroonilise obstruktiivse

kopsuhaiguse korral).

• Perifeersete arterite haiguse lõppstaadiumid.
• Samaaegne MAO-inhibiitorite kasutamine (v.a: MAO-B-inhibiitorid).
• Ravimata feokromotsütoom.

Verapamiil- või diltiaseemtüüpi kaltsiumantagonistide või teiste antiarütmikumide (nt disopüramiid) veenisisene manustamine on vastunäidustatud patsientidel, keda ravitakse metoprolooliga. Erandiks on intensiivravi.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

See ravim võib suurendada tundlikkust allergeenide suhtes ja allergiliste reaktsioonide raskust. Seetõttu tohib anamneesis raskete ülitundlikkusreaktsioonidega või desensibiliseerivat ravi (kontrollimatuid anafülaktilisi reaktsioone vähendav) saavatel patsientidel kasutada vaid tungival vajadusel. Raske neerutalitluse häirega patsientidel on täheldatud juhte, kus ravi ajal beetablokaatoritega on neerutalitlus vähenenud. Sellistel patsientidel tuleb ravimi kasutamise ajal neerutalitlust pidevalt kontrollida.

Beetablokaatorite kasutamist ei tohi järsult lõpetada. Kui ravi lõpetamine osutub vajalikuks, tuleb ravimi annust järk-järgult vähendada. Ravi lõpetamise ajal tuleb patsienti pidevalt jälgida, eriti oluline on see südame isheemiatõvega patsientide puhul.

Metoprolooli ei tohi kasutada obstruktiivse hingamisteede haigusega patsientidel, kui selleks puudub mõjuv põhjus. Kui aga beetablokaatorite kasutamine osutub vajalikuks, siis on osadel patsientidel soovitatav kasutada beeta -bronhodilataatorit (nt terbutaliin). Ebastabiilse ja insuliinsõltuva diabeediga patsientidel võib osutuda vajalikuks hüpoglükeemilise ravi kohandamine, kuna esineb raskete hüpoglükeemiliste seisundite tekke oht. Beetablokaatorid võivad suurendada tõsise hüpoglükeemia riski, kui neid kasutatakse samaaegselt sulfonüüluurea preparaatidega. Diabeediga patsientidele tuleb anda soovitus hoolikalt jälgida vere glükoosisisaldust (vt lõik 4.5). Maksatalitlushäiretega patsientidel võib metoprolooli biosaadavus olla suurem. Seetõttu tuleb neid patsiente eriti hoolikalt jälgida ja vajadusel annust vähendada.

Adrenaliini ja beetablokaatorite samaaegne manustamine võib põhjustada vererõhu tõusu ja bradükardiat. Metoprolool võib antihüpertensiivse toime tõttu süvendada perifeersete vereringehäirete sümptomeid.

Eriti hoolikalt tuleb jälgida patsiente järgmistel juhtudel:

• I astme AV-blokaadi korral,
• diabeetikud tugevalt kõikuva vere glükoosisisaldusega või pärast pikaajalist paastumist või raske

kehalise koormuse korral (võimalik raske hüpoglükeemia tekkeoht),

• feokromotsütoomi esinemisel (vajalik on eelnev ravi alfablokaatoritega).

Metoprolooliravi võib varjata türeotoksikoosi sümptomeid.

Kui esineb südame löögisageduse langus, mis vajab ravi, ja/või teisi tüsistusi, tuleb metoprolooli kasutamine kohe lõpetada. Psoriaasi esinemisel või perekondlikul eelsoodumisel võib patsiendile beetablokaatoreid määrata vaid pärast põhjalikku riski-kasu suhte hindamist.

Üldanesteesia kasutamise korral tuleb anestesioloogi metoprolooliravist eelnevalt teavitada. Kui osutub vajalikuks metoprolooli kasutamine lõpetada juhul, kui see on võimalik, siis tuleb seda teha 48

tundi enne anesteesiat. Rutiinset ravi alustamist suure annuse metoprolooliga patsientidel, kellel viiakse läbi mitte-südamega seotud operatsioon, tuleb vältida, kuna seda on seostatud bradükardia, hüpotensiooni, insuldi ja suremuse suurenemisega kardiovaskulaarsete riskifaktoritega patsientidel.

Päriliku fruktoositalumatuse, glükoos-galaktoos imendumishäire või sukraas-isomaltaas puudulikkusega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Insuliin, suukaudsed diabeediravimid Insuliini või suukaudsete diabeediravimite kasutamisel koos metoprolooliga võib nende toime olla tugevam või pikaajalisem. Hüpoglükeemia hoiatussümptomid - eriti tahhükardia ja lihasvärin – on varjatud või nõrgenenud. Seetõttu tuleb vere glükoositaset regulaarselt jälgida. Beetablokaatorite samaaegne kasutamine sulfonüüluurea preparaatidega võib suurendada tõsise hüpoglükeemia riski (vt lõik 4.4).

CYP 2D6 substraadid Metoprolool on CYP 2D6 substraat. CYP 2D6 stimuleerivad või pärssivad ravimid võivad mõjutada metoprolooli taset plasmas. Kui metoprolooli manustada koos teiste CYP 2D6 substraatidega, nt antiarütmikumide, antihistamiinide, H2-retseptorite antagonistide, antidepressantide [SSRI-d (nt paroksetiin, fluoksetiin, sertraliin)], antipsühhootiliste ravimite ja COX-2 inhibiitoritega, siis võib metoprolooli plasmatase suureneda. Enamgi veel, metoprolooli plasmataset võivad suurendada ka alkohol ja hüdralasiin. Kardiovaskulaarsed ravimid (antihüpertensiivsed ained, nitroglütseriin) Tritsüklilised antidepressandid, barbituraadid, fenotiasiinid Metoprolool võib suurendada samaaegselt manustatud antihüpertensiivsete ravimite (diureetikumid, vasodilataatorid) ja tritsükliliste antidepressantide, barbituraatide, fenotiasiinide, nitroglütseriini ja teiste antihüpertensiivsete ainete aktiivsust. Seetõttu tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et nimetatud ravimite manustamisel koos metoprolooliga võib vererõhk liigselt langeda (tekkida hüpotensioon).

Kaltsiumikanalite blokaatorid (verapamiil, diltiaseem) Antiarütmikumid Metoprolool võib vähendada südamelihase kokkutõmbejõudu ja mõjutada erutusülekandeid südames. Metoprolooli ja verapamiil- või diltiaseemtüüpi kaltsiumkanalite blokaatorite või teiste antiarütmikumide samaaegsel kasutamisel tuleb patsiente hoolikalt jälgida, kuna võivad tekkida hüpotensioon, bradükardia või teised südame rütmihäired. Verapamiil- või diltiaseemtüüpi kaltsiumantagonistide või teiste antiarütmikumide (nt disopüramiid) veenisisene manustamine on vastunäidustatud patsientidel, keda ravitakse metoprolooliga. Erandiks on intensiivravi. Kaltsiumikanalite blokaatorid (nifedipiini tüüpi) Samaaegne metoprolooli ja nifedipiinitüüpi kaltsiumikanalite blokaatorite kasutamine võib põhjustada liigset vererõhu langust ja üksikjuhtudel viia südamepuudulikkuse tekkeni.

Kardiovaskulaarsed ravimid: Südameglükosiidid, reserpiin, kesknärvisüsteemi toimivad antihüpertensiivsed ravimid Samaaegne südameglükosiidide, reserpiini, alfa-metüüldopa, guanfatsiini või klonidiini ja metoprolooli kasutamine võib põhjustada märkimisväärset südame löögisageduse vähenemist või südame erutusjuhtivuse aeglustumist. Metoprolooli koosmanustamisel klonidiiniga võib klonidiini manustamise lõpetada alles mõni päev pärast metoprolooliravi lõpetamist. Seejärel vähendada klonidiini annust järk-järgult (vt klonidiini ravimi omaduste kokkuvõtet). Monoaminooksüdaasi inhibiitorid Tuleb vältida metoprolooli ja monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitorite samaaegset kasutamist võimaliku kontrollimatu hüpertensiooni tekke tõttu.

Ergotamiin

Kuna beetablokaatorid võivad mõjutada perifeersete kudede perfusiooni, tuleb sarnase toimega ravimite, nagu ergotamiin, samaaegsel manustamisel olla väga tähelepanelik.

Rifampitsiin ja teised ensüümide indutseerijad Ensüümide indutseerijad, nagu rifampitsiin, võivad vähendada metoprolooli plasmakontsentratsiooni ja selle antihüpertensiivset toimet.

Tsimetidiin Kuna tsimetidiin suurendab metoprolooli plasmakontsentratsiooni, võib metoprolooli aktiivsus suureneda.

Lidokaiin Metoprolool võib pärssida lidokaiini elimineerimist. Sümpatomimeetilised ained Kui metoprolooli manustatakse koos noradrenaliini, adrenaliini või teiste sümpatomimeetiliste ravimitega (leidub nt köhasiirupites, nina- või silmatilkades), võib vererõhk liigselt tõusta.

Narkootilised, anesteetilised ained Metoprolooli ja narkootiliste ainete koosmanustamisel võib vererõhk märkimisväärselt langeda. Mõlema ravimi negatiivne inotroopne toime võib summeeruda. Juhul, kui ravi metoprolooliga ei saa enne üldnarkoosi teostamist või enne perifeersete lihaslõõgastite kasutamist lõpetada, tuleb narkoosiarsti informeerida metoprolooli kasutamisest.

Lihaslõõgastid Lihaslõõgastitest (nt suksametoonium, tubokurariin) tingitud neuromuskulaarne blokaad võib metoprolooli beetaretseptoreid pärssiva toime tõttu tugevneda. NSAID-id Indometatsiin ja teised prostaglandiinide sünteesi inhibiitorid võivad vähendada metoprolooli antihüpertensiivset toimet.

Adrenaliin Metoprolooliravi võib allergilise reaktsiooni raviks kasutatava adrenaliini toimet vähendada.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Kuna puuduvad hästidokumenteeritud uuringud ravimi kasutamise kohta raseduse ajal, võib metoprolooli rasedatel kasutada vaid pärast põhjalikku riski-kasu suhte hindamist. Puuduvad tõendid metoprolooli teratogeense toime kohta loomkatsetes. Metoprolool läbib platsentat ja võib lootel põhjustada bradükardiat, hüpotensiooni ja hüpoglükeemiat. Beetablokaatorid vähendavad platsenta verevarustust, mis võib esile kutsuda enneaegse sünnituse või üsasisese surma. Vastsündinutel, kes raseduse ajal metoprolooliga kokku on puutunud, esineb sünnijärgselt suurema tõenäosusega südame- ja kopsutüsistusi. Metoprolooli ravi tuleb lõpetada 48 ... 72 tundi enne arvatavat sünnitust. Kui see ei ole võimalik, tuleb vastsündinut pärast sündi 48 ... 72 tunni jooksul beetablokaadi sümptomite osas pidevalt jälgida.

Metoprolool tartraat/metaboliidid erituvad inimese rinnapiima, kuid metoprolooli terapeutilistes annustes ei ole ootata mõju rinnaga toidetavatele vastsündinutele/imikutele, välja arvatud nn “aeglase ainevahetusega” inimestel tuleb imikuid pärast rinnaga toitmist beetablokaadi sümptomite suhtes jälgida.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Metoproloolil on kerge toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Ravimi manustamise ajal tuleb patsienti regulaarselt jälgida. Reaktsioonid ravimile võivad igal inimesel olla erinevad, kuid need võivad olla piisavalt tugevad, et vähendada autojuhtimise ja

masinate käsitsemise võimet või töötamist ebakindlatet tingimustes. See kehtib eriti ravi alguses, annuse suurendamisel, preparaadi vahetamisel või alkoholi tarvitamise korral.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete hindamisel on kasutatud järgmisi esinemissagedusi:

Väga sage 1/10 Sage 1/100 kuni <1/10 Aeg-ajalt 1/1000 kuni <1/100

Harv 1/10 000 kuni < 1/1000 Väga harv <1/10 000 Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Vere- ja lümfisüsteemi häired Väga harv: trombotsütopeenia, leukopeenia.

Immuunsüsteemi häired Anamneesis raskete ülitundlikkusreaktsioonidega patsientidel ja desensibiliseerivat ravi saavatel patsientidel võib esineda ulatuslikke anafülaktilisi reaktsioone (vt ka lõik 4.4.). Endokriinsüsteemi häired Türeotoksikoosi sümptomite maskeerimine.

Ainevahetus- ja toitumishäired Aeg-ajalt: kehakaalu suurenemine. Harv: latentne diabeet võib väljenduda ja manifesteerunud diabeet võib halveneda. Lipiidide ainevahetuse häire: tavaliselt on üldkolesterooli tase normaalne, alanenud on HDL- kolesterooli tase, suurenenud on triglütseriidide kontsentratsioon plasmas. Pärast pikaajalist paastumist või pärast rasket kehalist koormust võib metoprolooltartraadiraviga kaasneda hüpoglükeemia. Hüpoglükeemia hoiatavad sümptomid (eriti tahhükardia ja treemor) võivad olla varjatud.

Psühhiaatrilised häired Aeg-ajalt: depressiivne meeleolu, kontsentreerumishäired, unehäired või uimasus, Harv: närvilisus, ärevus. Väga harv: isiksusemuutused (nt meeleolu kõikumine, lühiajaline mälukaotus), segasus,

Närvisüsteemi häired Väga sage: kesknärvisüsteemi häired, nagu väsimus (eriti ravi alguses). Sage: pearinglus, peavalu. Aeg-ajalt: paresteesia. Silma kahjustused Harv: konjunktiviit, pisaraerituse vähenemine (mõjutab kontaktläätsede kasutajaid),

Kõrva ja labürindi kahjustused Väga harv: kuulmislangus, tinnitus.

Südame häired Sage: südamepekslemine, bradükardia. Aeg-ajalt: südamepuudulikkuse sümptomite ajutine ägenemine, I astme atrioventrikulaarne Harv: südame juhtehäired, arütmiad.

Väga harv: hoogude tugevnemine stenokardiaga patsientidel.

Vaskulaarsed häired Sage: ortostaatiline hüpotensioon, väga harva koos teadvuse kaotusega, külmatunne Väga harv: perifeersete vaskulaarhaiguste ägenemine (mõnikord ka gangreen), sümptomite

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Sage: hingeldus bronhospastiliste reaktsioonidega patsientidel (eriti obstruktiivsete Aeg-ajalt: hingamisteede ahenemine bronhospastiliste reaktsioonidega patsientidel (eriti Harv: allergiline riniit.

Seedetrakti häired Sage: iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus, diarröa, kõhuvalu (tavaliselt mööduv). Harv: suukuivus. Väga harv: maitsetundlikkuse häired.

Maksa ja sapiteede häired Harv: muutused maksatalitlust iseloomustavates väärtustes (seerumi transaminaaside Väga harv: hepatiit.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Aeg-ajalt: allergilised nahareaktsioonid (punetus, sügelus, eksanteem), ülemäärane Harv: juuste väljalangemine. Väga harv: päikesekiirguse toimel tekkiv fotosensibilisatsioon koos lööbega, psoriaas, Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Aeg-ajalt: lihasspasmid. Väga harv: artralgia, lihasnõrkus.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Harv: libiido muutused ja potentsihäired, Peyronie’ tõbi.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teatada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Üleannustamine võib põhjustada rasket hüpotensiooni, bradükardiat kuni südame seiskumiseni, AV- blokaadi, südamepuudulikkust või kardiogeenset šokki. Lisaks võivad tekkida hingeldus, bronhospasm, teadvushäired, kooma, iiveldus, oksendamine, tsüanoos, hüpoglükeemia, generaliseerunud krambihood ja hüperkaleemia. Esimesed üleannustamise märgid ilmnevad tavaliselt 20 minutit kuni 2 tundi pärast ravimi võtmist. Üleannustamise või südame löögisageduse ja/või vererõhu ohtliku languse korral tuleb ravi metoprolooliga lõpetada.

Ravi ajal tuleb, võimalusel intensiivraviosakonnas, pidevalt jälgida kardiovaskulaarset ja respiratoorset seisundit, neerude talitlust ning vere glükoosi- ja elektrolüütide sisaldust. Kui ravimi võtmisest ei ole palju aega möödas, võib edasist absorbeerumist vältida maoloputusega või aktiivsöe manustamisega. Kardiovaskulaarseid häireid ravitakse sümptomaatiliselt. Manustada võib järgmisi ravimeid:

• sümpatomimeetikumid, vastavalt kehakaalule ja sümptomitele (nt dobutamiin, isoprenaliin,

ortsiprenaliin või adrenaliin),

• atropiin (0,5 ... 2 mg intravenoosse boolusena),
• glükagoon (esialgu 1 ... 10 mg intravenoosselt, seejärel 2 ... 2,5 mg tunnis pideva infusioonina).

Kui bradükardia on ravile allumatu, tuleb kasutada ajutist südamestimulaatorit. Bronhospasmi korral võib anda beeta -sümpatomimeetikume (aerosoolina või, ebapiisava toime korral, intravenoosselt) või intravenoosseid aminofülliine. Hemodialüüsiga ei ole metoprolool täielikult ellimineeritav. Generaliseerunud krambihoogude puhul on soovitatav diasepaami aeglane intravenoosne manustamine.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: selektiivsed beetablokaatorid ATC-kood: C07AB02

Metoprolool toimib peamiselt beetaadrenoretseptorite konkureeriva antagonismi teel. Ühend on suhteliselt selektiivne peamiselt südamelihases asuvate beeta -retseptorite suhtes (“kardioselektiivsus”). Suuremates annustes toimib metoprolool aga ka nt bronhides ja veresoontes paiknevatele beeta -retseptoritele. Metoproloolil ei ole sümpatomimeetilist toimet. Metoprolool vähendab katehoolamiinide südant stimuleerivat toimet. Tulemusena AV-sõlme juhtivus aeglustub, südame löögisagedus ja löögimaht vähenevad. See põhjustab südametöö aeglustumist. Pikaajalise ravi käigus jääb perifeerne takistus tavaliselt muutumatuks või väheneb. 4-nädalases uuringus 144 primaarse essentsiaalse hüpertensiooniga lapsel (vanuses 6...16 aastat) on näidatud, et metoprolool alandab süstoolset vererõhku 5,2 mmHg annusega 0,2 mg/kg (p = 0,145), 7,7 mmHg annusega 1,0 mg/kg (p = 0,027) ja 6,3 mmHg annusega 2,0 mg/kg (p = 0,049), maksimaalselt annusega 200 mg ööpäevas, võrreldes 1,9 mmHg-ga platseebogrupis. Diastoolse vererõhu puhul oli see vähenemine vastavalt 3,1 (p = 0,655), 4,9 (p = 0,280), 7,5 (p = 0,017) ja 2,1 mmHg. Vererõhu languses ei täheldatud erinevusi sõltuvalt vanusest, Tanneri skaalast või rassist.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Metoprolool imendub pärast suukaudset manustamist seedetraktist peaaegu täielikult (u 95 %). Kuna toimub märkimisväärne esmasainevahetus, on süsteemne biosaadavus vaid ligikaudu 35 %. Jaotumine Valkudega seostumise määr on 10 %. Jaotusruumala on 5,5 l/kg.

Biotransformatsioon Metoprolool metaboliseeritakse peaaegu täielikult maksas, protsessis osaleb põhiliselt ensüüm CYP 2D6. Metoprolooli poolväärtusaeg on 3 kuni 4 tundi, kuid aeglase CYP 2D6-metabolismiga inimestel võib see suureneda 7 kuni 8 tunnini. Kahel metaboliidil (O-desmetüülmetoprolool ja alfahüdroksümetoprolool) on nõrk beetaretseptoreid blokeeriv toime.

Eritumine Eritumine toimub peamiselt neerude kaudu (u 95 %). Ligikaudu 10 % metoproloolist elimineeritakse muutumatul kujul. Raske maksatsirroosiga ja portokavaalšunteeritud patsientidel on ravimi biosaadavus suurem ja kliirens väiksem. Portokavaalanastomoosiga patsientidel võib AUC olla kuus korda suurem ja kliirens võib väheneda kuni 0,3 ml/min.

Metoprolooli farmakokineetiline profiil hüpertensioonihaigetel lastel vanuses 6...17 aastat on sarnane eelnevalt kirjeldatud farmakokineetikale täiskasvanutel. Metoprolooli näiv oraalne kliirens (CL/F) suurenes lineaarselt kehakaaluga.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Metoprolooli mutageensus- ja kartsinogeensusuuringud ei ole näidanud ravimi potentsiaalset genotoksilisust ega kartsinogeensest (vt ka lõik 4.6).

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Mikrokristalliline tselluloos Etüültselluloos Veevaba kolloidne ränidioksiid Magneesiumstearaat (Ph.Eur.) Hüdroksüpropüültselluloos Trietüültsitraat Hüdroksüpropüülmetüültselluloos Talk Makrogool 6000 Titaandioksiid (E 171). Suhkrusfäärid: Sahharoos Magus maisitärklis Tärklise hüdrolüsaat.

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30 °C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Alumiinium/PVC/PVDC blisterpakend Pakendi suurused: 10, 28, 30, 50, 50 x 1, 60, 98, 100, 100 x 1 ja 500 toimeainet prolongeeritult vabastavat tabletti.

HDPE-pudel PP-korgiga Pakendi suurused: 100 ja 250 toimeainet prolongeeritult vabastavat tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

ratiopharm GmbH Graf-Arco Str. 3 89079, Ulm Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBRID

554007

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 24.08.2007 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 27.06.2014

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Aprill 2026