RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

LIRUME 40 mg/ml suukaudne suspensioon

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml suukaudset suspensiooni sisaldab 40 mg ibuprofeeni. INN: Ibuprofenum

Teadaolevat toimet omavad abiained 1 ml suukaudset suspensiooni sisaldab 500 mg vedelat maltitooli ja 5,79 mg naatriumi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Valge või valkjas, viskoosne, maasika lõhna ja maitsega suukaudne suspensioon.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Palaviku sümptomaatiline ravi. Nõrga ja mõõduka valu sümptomaatiline ravi. Ravim on näidustatud 3 kuu kuni 12 aasta vanustele lastele, noorukitele ja täiskasvanutele.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust lühima aja jooksul, mida on vaja sümptomite leevendamiseks/valu kontrollimiseks (vt lõik 4.4). Lapsed Ibuprofeeni manustatav annus sõltub lapse vanusest ja kehakaalust. Lastele vanuses 3 kuud kuni 12 aastat on soovitatav ööpäevane annus 20...30 mg/kg kehakaalu kohta, jagatuna kolmeks või neljaks annuseks (vt allolevat tabelit).

Annuste vaheline intervall sõltub sümptomitest, kuid see ei tohi kunagi olla lühem kui 4 tundi.

Soovitatakse järgmist annustamisjuhist.

Vanus Kehakaal Annused

3…6 kuu vanused lapsed ligikaudu 5…7,6 kg 1,25 ml 3 korda ööpäevas

Vanus Kehakaal Annused 6…12 kuu vanused lapsed ligikaudu 7,7…9 kg 1,25 ml 3…4 korda ööpäevas

1…3-aastased lapsed ligikaudu 10…15 kg 2,5 ml 3 korda ööpäevas

4…6-aastased lapsed ligikaudu 16…20 kg 3,75 ml 3 korda ööpäevas

7…9-aastased lapsed ligikaudu 21…29 kg 5 ml 3 korda ööpäevas (vastab

10…12-aastased lapsed ligikaudu 30…40 kg 7,5 ml 3 korda ööpäevas (vastab

Seda ravimit ei soovitata kasutada alla 3-kuu vanustel või alla 5 kg kehakaaluga lastel.

Kui 3...5 kuu vanustel imikutel sümptomid halvenevad või püsivad pärast 24-tunnist ravimi kasutamist, tuleb arstiga nõu pidada. Kui lapsel (vanuses ≥ 6 kuud kuni ≤ 12 aastat) on seda ravimit vaja võtta üle 3 päeva või kui sümptomid halvenevad, tuleb konsulteerida arstiga.

Täiskasvanud ja noorukid Soovitatav annus on 10 ml 3 korda ööpäevas (vastab 1200 mg ibuprofeenile ööpäevas), kuni sümptomid püsivad.

Eakad Annuse kohandamine ei ole vajalik. Nagu teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA) puhul, tuleb nende patsientide ravis rakendada ettevaatusabinõusid, kuna nad on üldiselt vastuvõtlikumad kõrvaltoimetele, neil esineb sagedamini neeru-, südame-veresoonkonna või maksafunktsiooni häireid ning nad saavad tihti kaasuvalt muud ravi (vt lõik 4.4). Ravivajadusel tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust. Annust võib suurendada üldpopulatsioonile soovitatud annuseni alles siis, kui on kindlaks tehtud hea taluvus. Ravikuuri kestuse üle otsustab arst ja ravi ei tohi enne seda katkestada. Neerukahjustus Neerupuudulikkusega patsientidel on mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA-d) kasutamisel soovitatav olla ettevaatlik, kuna ibuprofeen eritub peamiselt neerude kaudu. Kerge või mõõduka neerufunktsiooni langusega patsientidel tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.

Ibuprofeeni ei tohi kasutada ägeda neerupuudulikkusega patsientidel (vt lõik 4.3).

Maksakahjustus Kuigi maksapuudulikkusega patsientidel ei ole täheldatud ibuprofeeni farmakokineetilise profiili erinevusi, tuleb MSPVA-de kasutamisel nendel patsientidel olla ettevaatlik. Kerge või mõõduka maksapuudulikkusega patsientidel tuleb ravi alustada väiksemate annustega ja neid tuleb hoolikalt jälgida. Ibuprofeeni ei tohi kasutada ägeda maksapuudulikkusega patsientidel (vt lõik 4.3).

Patsiente tuleb teavitada, et sümptomite püsimisel või halvenemisel ravi ajal, tuleb arstiga nõu pidada.

Manustamisviis LIRUME on mõeldud suukaudseks manustamiseks. Pudelit tuleb enne kasutamist korralikult loksutada. Täpse annustamise tagamiseks on pakendis 5 ml mõõtesüstal (gradueeritud 0,25 ml kaupa kuni 5 ml-ni). Süstal tuleb pärast iga kasutamist pudelist eemaldada, lahti võtta, puhastada ja kuivatada.

Ainult lühiajaliseks kasutamiseks.

Tundliku maoga patsientidel on soovitatav võtta seda ravimit söögi ajal.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus ibuprofeeni, teiste MSPVA-de või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.
• Patsiendid, kellel on pärast sarnase toimega ainete (nt atsetüülsalitsüülhape või teised MSPVA-d) kasutamist esinenud astmahoog, äge riniit, nõgestõbi, angioneurootiline ödeem või teised allergilised reaktsioonid,
• Anamneesis seedetrakti verejooks või perforatsioon seoses varasema MSPVA-raviga. Äge või anamneesis korduv seedetrakti haavand/verejooks (kaks või enam kindlat haavandumise või verejooksu juhtu).
• Põletikuline soolehaigus.
• Äge neerupuudulikkus.
• Äge maksapuudulikkus.
• Hemorraagiline diatees või muud hüübimishäired.
• Raske südamepuudulikkus.
• Raseduse viimane trimester (vt lõik 4.6).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset toimivat annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis on sümptomite kontrollimiseks vajalik.

Seedetrakti toimed Seedetrakti verejooks, haavandumine ja perforatsioon.

Kõigi MSPVA-de kasutamisel on teatatud surmaga lõppeda võivatest seedetrakti verejooksudest, haavandumistest või perforatsioonidest, mis võivad tekkida ükskõik millal ravi ajal koos hoiatavate sümptomitega või ilma ning olenemata sellest, kas anamneesis on seedetraktiga seotud raskeid tüsistusi või mitte.

Seedetrakti verejooksu, haavandumise või perforatsiooni risk on suurem MSPVA suuremate annuste kasutamisel või kui patsiendil on anamneesis haavand, eriti kui haavand on tüsistunud verejooksu või perforatsiooniga (vt lõik 4.3), ning eakatel. Neil patsientidel tuleb ravi alustada väikseima võimaliku annusega. Neil patsientidel ja ka patsientidel, kes vajavad samal ajal raviks väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet või muid ravimeid, mis tõenäoliselt suurendavad seedetrakti kahjustuste tekkeriski (vt alljärgnev ja lõik 4.5), tuleb kaaluda kombinatsioonravi koos protektiivsete ravimitega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid).

Patsiendid, eriti eakad, kellel on anamneesis toksilised toimed seedetraktile, peavad teatama mis tahes ebatavalistest kõhuga seotud sümptomitest (eelkõige seedetrakti verejooks), eriti kui need ilmnevad ravi algul.

Erilist ettevaatust tuleb rakendada patsientide puhul, kes saavad samaaegselt haavandumise või verejooksu riski suurendavaid ravimeid, näiteks dikumariini tüüpi suukaudsed antikoagulandid või atsetüülsalitsüülhappe tüüpi trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid (vt lõik 4.5). Samuti tuleb teatavat ettevaatust rakendada suukaudsete kortikoidide ja selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSRI) samaaegsel manustamisel. Kui ibuprofeeniga ravi ajal tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravi koheselt katkestada (vt lõik 4.3).

MSPVA-sid tuleb manustada ettevaatusega patsientidele, kellel on anamneesis haavandiline koliit või Crohni tõbi, sest need haigused võivad ägeneda (vt lõik 4.8).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed Erilist ettevaatust tuleb rakendada patsientidel, kellel on anamneesis hüpertensioon ja/või südamepuudulikkus, sest MSPVA-de raviga seoses on esinenud vedelikupeetust ja turseid.

Kliiniliste uuringute andmed viitavad, et ibuprofeeni kasutamine, eriti suurtes annustes (2400 mg ööpäevas) ning pikaajaliselt, võib olla seotud arteriaalsete trombootiliste häirete vähese kõrgenenud riskiga (nt müokardiinfarkt või insult). Teisalt ei ole epidemioloogilistest uuringutest üldiselt ilmnenud, et ibuprofeeni kasutamine väikestes annustes (nt ≤ 1200 mg ööpäevas) suurendaks müokardiinfarkti riski.

Seetõttu peaksid hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, diagnoositud südame isheemiatõve, perifeerse arteriopaatia ja/või kontrollimatu tserebrovaskulaarse haigusega patsiendid saama ravi ibuprofeeniga ainult juhul, kui arst leiab, et riski ja kasu suhe on patsiendi jaoks soodne. See hindamine tuleb teha enne pikaajalise ravi alustamist patsientidel, kellel on teadaolevad kardiovaskulaarsed riskitegurid (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkrutõbi, suitsetamine).

Ibuprofeeniga ravitud patsientidel on teatatud Kounise sündroomi juhtudest. Kounise sündroom on määratletud kui allergilise või ülitundlikkusreaktsiooni põhjustatud kardiovaskulaarsed sümptomid, mis on seotud pärgarterite ahenemisega ja võivad põhjustada müokardiinfarkti teket.

Rasked nahakõrvaltoimed (severe cutaneous adverse reaction, SCAR) Seoses ibuprofeeni kasutamisega on teatatud rasketest nahakõrvaltoimetest (SCAR), sh eksfoliatiivne dermatiit, multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS), toksiline epidermaalne nekrolüüs (TEN), ravimireaktsioon eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (Drug Reaction with Eosinophilia and Systemic Symptoms, DRESS-sündroom) ja äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (acute generalized exanthematous pustulosis, AGEP), mis võivad olla eluohtlikud või surmaga lõppeda (vt lõik 4.8). Enamik neist reaktsioonidest tekkis esimese kuu jooksul. Kui tekivad neile reaktsioonidele viitavad nähud ja sümptomid, siis tuleb ibuprofeeni kasutamine kohe lõpetada ja kaaluda (vajaduse korral) alternatiivset ravi. Neeru- ja/või maksapuudulikkus: Ibuprofeeni tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel on anamneesis maksa- või neeruhaigus, eriti samaaegse ravi korral diureetikumidega, kuna tuleb märkida, et prostaglandiini pärssimine võib põhjustada vedelikupeetust ja neerufunktsiooni halvenemist. Nendele patsientidele manustamisel tuleb säilitada ibuprofeeni võimalikult väike annus ja neerufunktsiooni regulaarselt jälgida. Dehüdratsiooni korral tuleb tagada piisav vedeliku tarbimine. Erilist ettevaatust tuleb rakendada lastel, kellel on raske dehüdratsioon, näiteks kõhulahtisuse tõttu, kuna dehüdratsioon võib olla neerupuudulikkuse tekke vallandajaks.

Üldiselt võib valuvaigistite regulaarne kasutamine, eriti erinevate valuvaigistite kombinatsioon, põhjustada pikaajalist neerukahjustust koos neerupuudulikkuse (analgeetiline nefropaatia) riskiga. Eakatel patsientidel ja neerupuudulikkusega, südamepuudulikkusega, maksafunktsiooni häiretega patsientidel,

diureetikumide või antihüpertensiivsete ravimitega (AKE inhibiitorid) ravi saavatel patsientidel on selle reaktsiooni tekkimise risk suur. Ravieelne seisund taastub tavaliselt MSPVA-dega ravi lõpetamisega.

Nagu teisedki MSPVA-d, võib ibuprofeen põhjustada mõnede maksafunktsiooni parameetrite kerget mööduvat suurenemist, samuti SGOT ja SGPT olulist tõusu. Nende parameetrite olulise suurenemise korral tuleb ravi katkestada (vt lõigud 4.2 ja 4.3).

Infektsiooni sümptomite varjamine Ibuprofeen võib varjata infektsiooni sümptomeid, mistõttu võib hilineda asjakohane ravi ja seeläbi halveneda infektsiooni kulg. Seda on täheldatud bakteriaalse keskkonnatekkese kopsupõletiku ja tuulerõugete bakteriaalsete tüsistuste korral. Kui LIRUME’d manustatakse palaviku või valu leevendamiseks seoses infektsiooniga, on soovitatav jälgida infektsiooni kulgu. Sümptomite püsimisel või süvenemisel haiglaväliselt peab patsient pidama nõu arstiga.

Eakad MSPVA-de kasutamisest tingitud kõrvaltoimete, eriti surmaga lõppeda võiva seedetrakti verejooksu ja perforatsiooni esinemissagedus on suurem eakatel.

Muu: Nagu teiste MSPVA-de puhul, võivad allergilised reaktsioonid, näiteks anafülaktilised ja anafülaktoidsed reaktsioonid, tekkida ka ilma eelneva kokkupuuteta ravimiga. Seda tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kes põevad või on põdenud bronhiaalastmat, kuna MSPVA-d võivad sellel patsienditüübil esile kutsuda bronhospasmi (vt 4.3).

Ibuprofeeni kasutamisel on täheldatud mõningaid aseptilise meningiidi juhtumeid. Kuigi see toime on tõenäolisem süsteemse erütematoosse luupuse ja teiste kollageenhaigustega patsientidel, on seda täheldatud ka mõnedel patsientidel, kellel ei ole kroonilist haigust, mistõttu tuleb seda ravimi manustamisel arvesse võtta (vt lõik 4.8).

Ibuprofeeni samaaegset manustamist teiste MSPVA-dega, sealhulgas selektiivsete tsüklooksügenaas-2 inhibiitoritega (koksiibid), tuleb vältida. Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset toimivat annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis on sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt allpool seedetrakti toimed ning kardiovaskulaarsed toimed).

MSPVA-d võivad varjata infektsioonide sümptomeid.

Ibuprofeeni pikaajalisel kasutamisel tuleb regulaarselt kontrollida maksa- ja neerufunktsiooni ning vere vormelementide sisaldust. Patsientidel, kes on äsja läbinud suure operatsiooni, on ravimi manustamise ajal vajalik eriti hoolikas jälgimine.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset toimivat annust võimalikult lühikese aja jooksul.

Pikaajalise ravi korral suurte valuvaigistiannustega võib esineda peavalu, mida ei tohi ravida ravimi annuseid suurendades.

Erandjuhul võib naha ja pehmete kudede rasket infektsioosset tüsistust põhjustada tuulerõugete viirus. Seni ei saa välistada, et MSPVA-d võivad raskendada nende infektsioonide kulgu. Seetõttu on soovitatav tuulerõugete puhul ibuprofeeni kasutamisest hoiduda.

Ibuprofeeni tohib ägeda vahelduva porfüüriaga patsientidel kasutada ainult pärast riski/kasu suhte hoolikat hindamist.

Lapsed Vastsündinutel võib suureneda ikteruse (naha kollasus) risk.

Hoiatused abiainete suhtes: Ravim sisaldab vedelat maltitooli. Patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik fruktoositalumatus, ei tohi seda ravimit kasutada.

Ravim sisaldab 57,9 mg naatriumi suurima ühekordse annuse kohta (10 ml), mis on võrdne 2,9%-ga WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g.

Toime laborianalüüsidele

• Veritsusaeg (võib jätkuda 1 päev pärast ravi lõpetamist).
• Vere glükoosisisaldus (võib väheneda).
• Kreatiniini kliirens (võib väheneda).
• Hematokriti või hemoglobiini kontsentratsioon (võib väheneda).
• Vere jääklämmastiku sisaldus ning seerumi kreatiniini ja kaaliumi kontsentratsioon (võivad suureneda).
• Maksafunktsiooni analüüsid: transaminaaside aktiivsuse suurenemine.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Üldiselt tuleb MSPVA-sid võtta ettevaatusega koos ravimitega, mis võivad suurendada seedetrakti haavandite, seedetrakti verejooksu või neerufunktsiooni häirete riski. Koostoimeid on täheldatud järgmiste ravimitega:

• Antikoagulandid: MSPVA-d võivad tugevdada dikumariini tüüpi antikoagulantide toimet (vt lõik 4.4).
• Trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid: suurendavad seedetrakti verejooksu riski (vt lõik 4.4). MSPVA-sid ei tohi võtta koos tiklopidiiniga, kuna esineb trombotsüütide funktsiooni pärssimise täiendava toime oht.
• Baklofeen: ibuprofeen võib suurendada baklofeeni toksilisust, kuna ibuprofeen võib põhjustada neerupuudulikkust, mille tagajärjel võib baklofeen organismis koguneda.
• Kortikosteroidid: seedetrakti verejooksu või haavandi suurenenud tekkerisk (vt lõik 4.4).
• Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d): suurenenud risk seedetrakti verejooksu tekkeks (vt lõik 4.4).
• Atsetüülsalitsüülhape ja teised MSPVA-d: tuleb hoiduda ibuprofeeni kasutamisest koos teiste MSPVA-dega, sh tsüklooksügenaas-2 selektiivsete inhibiitoritega (koksiibid), kuna need võivad suurendada seedetrakti haavandite ja verejooksude riski (vt lõik 4.4). Eksperimentaalsetest andmetest nähtub, et nimetatud ravimite üheaegsel manustamisel võib ibuprofeen konkureerivalt pärssida väikeses annuses manustatud atsetüülsalitsüülhappe toimet trombotsüütide agregatsioonile. Kuigi ei ole kindel, kas nende andmete põhjal on võimalik kliinilises situatsioonis üldistusi teha, ei saa välistada võimalust, et ibuprofeeni regulaarne pikaajaline kasutamine võib vähendada väikeses annuses manustatava atsetüülsalitsüülhappe kaitsvat toimet südamele. Ibuprofeeni ajutise kasutamisega ei kaasne tõenäoliselt kliiniliselt olulist toimet (vt lõik 5.1).
• Metotreksaadi manustamine annuses 15 mg nädalas või rohkem: ibuprofeeni manustamine 24 tunni jooksul enne või pärast metotreksaadi manustamist võib põhjustada metotreksaadi sisalduse suurenemist ja tugevdada selle toksilist toimet (selle renaalne kliirens võib MSPVA-de toimel väheneda), millega kaasneb suurenenud risk metotreksaadi toksilisuse tekkeks. Seetõttu tuleb ibuprofeeni kasutamist vältida patsientidel, kes saavad ravi metotreksaadi suurte annustega.
• Metotreksaadi manustamine väikestes annustes, alla 15 mg nädalas: ibuprofeen suurendab metotreksaadi plasmakontsentratsiooni. Kui seda kasutatakse koos väikestes annustes metotreksaadiga, tuleb patsiendi vereanalüüse hoolikalt jälgida, eriti samaaegse manustamise

esimestel nädalatel. Samuti on vaja neerufunktsiooni halvenemise korral, olenemata selle minimaalsest ulatusest, ja geriaatrilistel patsientidel jälgida sagedamini ning jälgida neerufunktsiooni, et vältida metotreksaadi kliirensi võimalikku vähenemist.

• Hüdantoiinid ja sulfamiidid: nende ainete toksilised toimed võivad tugevneda.
• Liitium: MSPVA-d võivad suurendada liitiumi plasmakontsentrasiooni, arvatavasti renaalse kliirensi vähenemise kaudu. Kombineeritud manustamist tuleb vältida, välja arvatud juhul, kui liitiumi taset jälgitakse. Kaaluda tuleb liitiumi annuse vähendamist.
• Mifepristoon: Mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid ei tohi manustada 8...12 päeva jooksul pärast mifepristooni manustamist, kuna need võivad vähendada viimase toimet.
• Südameglükosiidid (nt digoksiin): MSPVA-d võivad süvendada südamepuudulikkust, vähendada glomerulaarse filtratsiooni taset ja suurendada plasma glükosiidide taset ja seega suurendada toksilisuse riski.
• Pentoksüfülliin: Patsientidel, kes saavad ibuprofeeniga koos pentoksüfülliini, võib suureneda verejooksu risk, seetõttu on soovitatav jälgida veritsusaega.
• Fenütoiin: ibuprofeeni kasutamine koos fenütoiini sisaldavate ravimitega võib suurendada fenütoiini sisaldust seerumis.
• Probenetsiid ja sulfiinpürasoon: võivad põhjustada ibuprofeeni plasmakontsentratsiooni suurenemist; see koostoime võib olla tingitud inhibeerivast mehhanismist, kus toimub neerutorukeste sekretsioon ja konjugatsioon glükuroniididega, ning ibuprofeeni annust võib olla vaja kohandada.
• Aminoglükosiidid: MSPVA-d võivad vähendada aminoglükosiidide eritumist.
• Kinoloonantibiootikumid: Üksikjuhtudel on esinenud krampe, mis võivad olla põhjustatud teatud MSPVA-de ja kinoloonide samaaegsest kasutamisest.
• CYP2C9 inhibiitorid: ibuprofeeni ja CYP2C9 inhibiitorite samaaegne manustamine võib suurendada ibuprofeeni (CYP2C9 substraat) ekspositsiooni. Uuring vorikonasooli ja flukonasooliga (CYP2C inhibiitorid) näitas S(+)-ibuprofeeni ekspositsiooni suurenemist ligikaudu 80...100%. Kui samal ajal manustatakse tugevaid CYP2C9 inhibiitoreid, tuleb kaaluda ibuprofeeni annuse vähendamist, eriti kui ibuprofeeni suuri annuseid manustatakse koos vorikonasooli või flukonasooliga.
• Ioonvahetusvaigud: Ibuprofeeni manustamine koos ioonvahetusvaikudega (kolestüramiin) põhjustab ibuprofeeni imendumise vähenemist ja võimalikku toime vähenemist, kuna ravim seondub vaigu anioonpunktidega.
• Takriin: Ibuprofeeni manustamine koos takriiniga suurendab takriini toksilisust, põhjustades deliiriumi episoode, mis on tingitud võimalikust plasmaproteiinidega seondumiskohtade nihkumisest.
• Tiasiidid, tiasiididega sarnased ained, lingudiureetikumid ja kaaliumisäästvad diureetikumid: MSPVA-d võivad nende ravimite diureetilist toimet neutraliseerida. MSPVA ja diureetikumi samaaegne kasutamine võib suurendada neerupuudulikkuse riski neerude verevoolu vähenemise tagajärjel. Nagu teiste MSPVA-de puhul, võib samaaegne ravi kaaliumi säästvate diureetikumidega põhjustada hüperkaleemiat, seetõttu on soovitatav seerumi kaaliumisisalduse kontrollimine.
• Sulfonüüluuread: MSPVA-d võivad tugevdada sulfonüüluureate hüpoglükeemilist toimet, tõrjudes need plasmavalkudega sidumiskohast välja. Vajalikuks võib osutuda nende annuse kohandamine.
• Tsüklosporiin, takroliimus: MSPVA-de manustamine koos takroliimuse ja tsüklosporiiniga võib suurendada nefrotoksilisuse riski neerude prostaglandiinide sünteesi vähenemise tõttu. Samaaegse manustamise korral tuleb neerufunktsiooni hoolikalt jälgida.
• Antihüpertensiivsed ravimid (sh AKE-inhibiitorid või beetablokaatorid):
• MSPVA-d võivad antihüpertensiivsete ravimite toimet nõrgendada. MSPVA-de ja AKE inhibiitorite samaaegne manustamine võib olla seotud ägeda neerupuudulikkuse riskiga.
• Trombolüütikumid: võivad suurendada verejooksu riski.
• Zidovudiin: võib suurendada hematoloogilise toksilisuse riski retikulotsüütidele avalduva toime kaudu, mille tagajärjel tekib äge aneemia nädal pärast MSPVA-de manustamise algust. MSPVA- dega samaaegse ravi ajal, eriti ravi alguses, tuleb jälgida vereanalüüse.
• Toit: ibuprofeeni manustamine koos toiduga aeglustab imendumise kiirust (vt lõik 5.2).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Raseduse esimene ja teine trimester Prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine võib ohustada rasedust ja/või embrüo/loote arengut. Epidemioloogiliste uuringute andmed viitavad, et prostaglandiini sünteesi inhibiitorite kasutamine varase raseduse ajal suurendab raseduse katkemise ja südame väärarendite ning gastroskiisi riski. Kardiovaskulaarse väärarendi tekke absoluutne risk suurenes vähem kui 1%-lt ligikaudu 1,5%-ni. Arvatakse, et risk suureneb annuse suurenedes ja ravi pikenedes. Alates 20. rasedusnädalast võib ibuprofeeni kasutamine põhjustada loote neerufunktsiooni häiretest tingitud oligohüdramnioni. See võib tekkida kohe pärast ravi alustamist ja on ravi lõpetamisel tavaliselt pöörduv. Lisaks on teatatud arterioosjuha ahenemisest pärast ravimi kasutamist raseduse teisel trimestril, mis oli enamasti ravi lõpetamisel mööduv. Seetõttu ei tohi raseduse esimesel ja teisel trimestril ibuprofeeni kasutada, välja arvatud juhul, kui see on hädavajalik. Kui ibuprofeeni kasutab naine, kes proovib rasestuda või raseduse esimesel ja teisel trimestril, peab kasutatav annus olema võimalikult väike ning ravi kestus võimalikult lühike. Pärast loote mitmepäevast kokkupuudet ibuprofeeniga alates 20. rasedusnädalast tuleb kaaluda raseda sünnituseelset jälgimist oligohüdramnioni ja arterioosjuha ahenemise suhtes. Oligohüdramnioni või arterioosjuha ahenemise ilmnemisel, tuleb ibuprofeeni kasutamine lõpetada.

Raseduse kolmas trimester Raseduse kolmandal trimestril võivad kõik prostaglandiinide sünteesi inhibiitorid põhjustada lootel:

• kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha enneaegne ahenemine/sulgumine ja pulmonaalne hüpertensioon);
• neerufunktsiooni häiret (vt eespool), mis võib progresseeruda neerupuudulikkuseks koos oligohüdramnioniga.

Emal ja vastsündinul, raseduse lõpus:

• võimalikku veritsusaja pikenemist, antiagregantne toime, mis võib ilmneda ka väga väikeste annuste kasutamisel;
• emakakontraktsioonide pärssumist, mis võib viia sünnituse edasilükkumise või pikenemiseni (koos tendentsiga veritsuse suurenemisele emal ja lapsel).

Seetõttu on ibuprofeeni kasutamine raseduse kolmandal trimestril vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Imetamine Kuigi ibuprofeeni kontsentratsioon rinnapiimas on ebaolulises koguses ja imikule ei ole oodata kõrvaltoimeid, ei ole ibuprofeeni kasutamine rinnaga toitmise ajal soovitatav vastsündinul prostaglandiini sünteesi pärssimise võimaliku ohu tõttu. Fertiilsus Ibuprofeeni kasutamine võib muuta naiste viljakust ja seda ei soovitata rasestuda üritavatele naistele. Naised, kellel on raskusi rasestumisega või kes läbivad viljakusuuringuid, peavad kaaluma selle ravimi manustamise lõpetamist.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Patsiendid, kellel tekib ibuprofeeni võtmise ajal pearinglus, vertiigo, nägemishäired või muud kesknärvisüsteemi häired, ei tohi juhtida autot ega käsitseda masinaid. Kui ibuprofeeni manustatakse üks kord või lühikese aja jooksul, ei ole vaja erilisi ettevaatusabinõusid rakendada.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimed on seotud seedetraktiga. Need võivad olla peptilised haavandid, seedetrakti perforatsioon või verejooks, mis mõnel juhul on eluohtlikud, eeskätt eakatel patsientidel (vt lõik 4.4). Samuti on täheldatud iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, kõhupuhitust, kõhukinnisust, düspepsiat, kõhuvalu, verirooja, veriokset, haavandilist stomatiiti, koliidi ja Crohn'i tõve ägenemist (vt lõik 4.4). Harvem on täheldatud gastriiti.

Järgnev loetelu kõrvaltoimetest viitab nendele, mis on esinenud ibuprofeeni kasutamisel kerge kuni mõõduka valu ja palaviku lühiajalisel ravil. Muude näidustuste ravis või pikaajalises ravis võivad esineda täiendavad kõrvaltoimed.

Väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), esinemissagedus teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Seedetrakti häired: Väga sage: düspepsia, kõhulahtisus. Sage: iiveldus, oksendamine, kõhuvalu. Aeg-ajalt: seedetrakti verejooks ja haavandid, haavandiline stomatiit. Harv: seedetrakti perforatsioon, kõhupuhitus, kõhukinnisus, ösofagiit, söögitoru stenoos, divertikulaarhaiguse ägenemine, mittespetsiifiline hemorraagiline koliit, haavandiline koliit või Crohni tõbi. Seedetrakti verejooks võib olla aneemia ja veriokse põhjuseks. Väga harv: pankreatiit.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused: Sage: nahalööve. Üksikjuhtudel võivad tuulerõugete ajal tekkida rasked nahainfektsioonid ja pehmete kudede tüsistused. Väga harv: rasked nahareaktsioonid (sh multiformne erüteem, eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs). Teadmata: ravimireaktsioon eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS-sündroom), äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (AGEP) ja valgustundlikkusreaktsioonid.

Immuunsüsteemi häired: Aeg-ajalt: nõgestõbi, sügelus, purpur (sh allergiline purpura), angioödeem, riniit, bronhospasm. Harv: anafülaktiline reaktsioon. Ägedad nahareaktsioonid, nagu Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs, multiformne erüteem, epidermaalne nekrolüüs, alopeetsia, valgustundlikkusreaktsioonid ja allergiline vaskuliit. Enamikul juhtudel, kui ibuprofeeni kasutamisel täheldati aseptilist meningiiti, põdes patsient mingit autoimmuunhaigust (näiteks süsteemne erütematoosne luupus ja muud kollageenhaigused), mis kujutab endast riskitegurit. Raske generaliseerunud ülitundlikkusreaktsiooni korral võivad ilmneda näo, keele ja kõri turse, bronhospasm, astma, tahhükardia, hüpotensioon ja šokk. Närvisüsteemi häired: Sage: väsimus või unisus, peavalu, pearinglus. Harv: paresteesia. Väga harv: aseptiline meningiit (vt ülitundlikkusreaktsioonid).

Psühhiaatrilised häired: Aeg-ajalt: unetus, ärevus, rahutus. Harv: psühhootiline reaktsioon, närvilisus, ärrituvus, depressioon, segasus või desorienteeritus.

Kõrva ja labürindi kahjustused: Sage: peapööritus. Aeg-ajalt: tinnitus. Harv: kuulmislangus.

Silma kahjustused: Aeg-ajalt: nägemishäired. Harv: pöörduv toksiline amblüoopia.

Vere ja lümfisüsteemi häired: Veritsusaeg võib pikeneda. Harvadel juhtudel täheldatud hematoloogiliste häirete tunnusteks on trombotsütopeenia, leukopeenia, granulotsütopeenia, pantsütopeenia, agranulotsütoos, aplastiline aneemia või hemolüütiline aneemia. Esimesed sümptomid on: palavik, kurguvalu, suuhaavandid, gripilaadsed sümptomid, äärmine väsimus, ninaverejooks ja naha verejooks.

Südame ja vaskulaarsed häired: Teadmata: Kounise sündroom Ravi ajal MSPVA-dega on täheldatud turset, kõrget vererõhku ja südamepuudulikkust.

Kliiniliste uuringute andmed viitavad, et ibuprofeeni kasutamine, eriti suurtes annustes (2400 mg ööpäevas) ning pikaajaliselt, võib olla seotud arteriaalsete trombootiliste häirete vähese kõrgenenud riskiga (nt müokardiinfarkt või insult). Teisalt ei ole epidemioloogilistest uuringutest üldiselt ilmnenud, et ibuprofeeni kasutamine väikestes annustes (nt ≤ 1200 mg ööpäevas) suurendaks müokardiinfarkti riski (vt lõik 4.4).

Võib tekkida hüpertensioon või südame paispuudulikkus (eakatel patsientidel on risk suurem).

Neerude ja kuseteede häired: MSPVA-dega seotud üldise kogemuse põhjal ei saa välistada interstitsiaalse nefriidi, nefrootilise sündroomi ja neerupuudulikkuse juhtumeid.

Maksa ja sapiteede häired: Harv: maksakahjustus, maksafunktsiooni häired, hepatiit ja ikterus. Teadmata: maksapuudulikkus.

Üldised häired: Sage: väsimus Väga harvadel juhtudel võib infektsioonidega seotud põletik ägeneda. Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõikidest võimalikest kõrvatoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Enamik üleannustamise juhtumeid on olnud asümptomaatilised. Sümptomite risk on ibuprofeeni annustega üle 80...100 mg/kg. Üleannustamise sümptomid ilmnevad tavaliselt 4 tunni jooksul. Kõige sagedamad on kerged sümptomid, sh kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, letargia, unisus, peavalu, nüstagm, tinnitus ja ataksia. Mõõdukad või intensiivsed sümptomid, nagu seedetrakti verejooks, hüpotensioon, hüpotermia, metaboolne atsidoos, krambid, neerufunktsiooni kahjustus, kooma, düspnoe/äge respiratoorse distressi sündroom täiskasvanutel ja mööduvad apnoe episoodid (lastel pärast suurte koguste allaneelamist), on esinenud harva. Tõsise

mürgistuse korral võib tekkida metaboolne atsidoos.

Soovitatavast suuremate annuste pikaajaline kasutamine või üleannustamise võib põhjustada neerutuubulite atsidoosi ja hüpokaleemiat.

Üleannustamise ravi Spetsiifilist antidooti ei ole. Ravi on sümptomaatiline ja spetsiifilist antidooti ei ole. Annustes, mille puhul sümptomid on ebatõenäolised (alla 50 mg/kg ibuprofeeni), võib seedetrakti ebamugavustunde võimalikult kiireks vähendamiseks manustada vett. Märkimisväärse koguse allaneelamise korral tuleb manustada aktiivsütt. Mao tühjendamist oksendamist esile kutsudes tuleb kaaluda alles 60 minuti jooksul pärast allaneelamist. Seega ei tohi maoloputust teha, välja arvatud juhul, kui patsient on alla neelanud eluohtliku koguse ravimit ja ravimi allaneelamisest on möödas vähem kui 60 minutit. Muude meetmete, nagu forsseeritud diurees, hemodialüüs või hemoperfusioon, kasulikkus on kaheldav, kuna ibuprofeen seondub ulatuslikult plasmavalkudega.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, ATC-kood: M01AE01.

Ibuprofeen on propioonhappest saadud mittesteroidne ühend, millel on märkimisväärsed põletikuvastased, valuvaigistavad ja palavikku alandavad omadused. Selle toimemehhanism võib tuleneda prostaglandiinide sünteesi pärssimisest. Prostaglandiinidel on oluline roll palaviku, valu ja põletiku tekkel.

Eksperimentaalsetest andmetest nähtub, et samaaegsel manustamisel võib ibuprofeen konkureerivalt pärssida väikeses annuses manustatud atsetüülsalitsüülhappe toimet trombotsüütide agregatsioonile. Uuringus, kus manustati 400 mg ibuprofeeni ühekordne annus kuni 8 tundi enne või kuni 30 minutit pärast kiirelt vabaneva atsetüülsalitsüülhappe (81 mg) annustamist, võis täheldada atsetüülsalitsüülhappe toime vähenemist tromboksaani moodustumisele või trombotsüütide agregatsioonile.

Kuigi ei ole kindel, kas nende andmete põhjal on võimalik kliinilises situatsioonis üldistusi teha, ei saa välistada võimalust, et ibuprofeeni regulaarne pikaajaline kasutamine võib vähendada väikeses annuses manustatava atsetüülsalitsüülhappe kaitsvat toimet südamele ja peetakse tõenäoliseks, et ibuprofeeni juhuslikul kasutamisel kliiniliselt olulist toimet ei ole.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Ibuprofeen on ravim, millel on lineaarsed farmakokineetilised omadused vähemalt kuni 800 mg annuseni.

Imendumine Suukaudselt manustatud ibuprofeen imendub kiiresti, ligikaudu 80% imendub seedetraktis. Maksimaalne plasmakontsentratsioon (C ) saavutatakse (T ) 1...2 tundi pärast manustamist. Ibuprofeeni manustamine koos toiduga lükkab T -i edasi (± 2 tunnist tühja kõhuga kuni ± 3 tunnini pärast söömist), kuigi see ei mõjuta imendumise ulatust. Selle suukaudse suspensiooniga tervetel vabatahtlikel saadud farmakokineetilised parameetrid on sarnased kirjanduses sama annuse suukaudse suspensiooni kohta avaldatud parameetritega. C on 54,63 ng/ml, T on 1,5 tundi ja biosaadavus (AUC ) on 190,4 ng.h/ml. max 0-∞

Jaotumine Ibuprofeeni jaotusruumala pärast suukaudset manustamist on 0,1 kuni 0,2 l/kg. Seonduvus plasmavalkudega on 90...99%. Plasma poolväärtusaeg on 2 tundi. See difundeerub hästi ja läbib sünoviaalvedelikku, platsentat ning saavutab rinnapiimas väga madala kontsentratsiooni.

Biotransformatsioon Ibuprofeen metaboliseerub maksas ulatuslikult isobutüülrühma hüdroksüülimise ja karboksüülimise teel CYP2C9 ja CYP2C8 kaudu ning selle metaboliitidel puudub farmakoloogiline aktiivsus. Ibuprofeen ja selle metaboliidid on osaliselt konjugeeritud glükuroonhappega.

Eritumine Ibuprofeen eritub peamiselt neerude kaudu ja loetakse täielikult eritunuks 24 tunni möödudes. Ligikaudu 10% eritub muutumatul kujul ja 90% eritub inaktiivsete metaboliitidena, peamiselt glükuroniididena.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Ibuprofeen ei olnud teratogeenne erinevatel loomaliikidel. Katsetes ei leitud tõendeid ibuprofeeni kantserogeense ja mutageense toime kohta. Mõnedes loomade reproduktsiooniuuringutes täheldati düstookiate ja sünnituse hilinemise sagenemist, mis oli seotud MSPVA-de prostaglandiini sünteesi inhibeerimisega.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumbensoaat (E211), veevaba sidrunhape (E330), naatriumtsitraat (E331), naatriumsahhariin (E954), naatriumkloriid, hüpromelloos (E464), ksantaankummi (E415), vedel maltitool (E965), taumatiin (E957), maasika lõhna- ja maitseaine, glütserool (E422), puhastatud vesi.

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

36 kuud. Pärast pudeli esmast avamist: kasutada 6 kuu jooksul, hoides pudelit temperatuuril kuni 30 °C.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi. Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi esmast avamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Merevaigukollane polüetüleenist, lastekindla turvakorgiga PET-pudel. Pakend sisaldab polüpropüleenist silindrilist süstalt (PP) ja kõrge tihedusega polüetüleenist kolbi (HDPE), mis on gradueeritud 0,25 ml intervallidega 5 ml-ni.

Pudelis 30 ml, 100 ml, 150 ml või 200 ml suukaudset suspensiooni. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

UAB „NVT“ Sodų g. 1, Linksmakalnio k. Kauno raj., 53290 Leedu

8. MÜÜGILOA NUMBER

1233926

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 04.02.2026

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Mai 2026