RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Iohexol Imax, 647 mg/ml, süstelahus Iohexol Imax, 755 mg/ml, süstelahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iohexol Imax 647 mg/ml: 1 ml sisaldab 647 mg joheksooli (võrdne 300 mg joodiga) Iohexol Imax 755 mg/ml: 1 ml sisaldab 755 mg joheksooli (võrdne 350 mg joodiga)

INN. Iohexolum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süstelahus. Selge, värvitu kuni kergelt kollakas lahus.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Ravim on ainult diagnostiliseks kasutamiseks. Röntgenkontrastaine kasutamiseks täiskasvanutel ja lastel kardioangiograafias, arteriograafias, flebograafias ja kompuutertomograafias. Nimme-, kaela- ja rinnaosa müelograafia, basaaltsisternide kompuutertomograafia kontrastaine subarahnoidaalse manustamise järgselt. Artrograafia, endoskoopiline retrograadne pankreatograafia, endoskoopiline retrograadne kolangiopankreatograafia, urograafia, herniograafia, hüsterosalpingograafia, sialograafia ja seedetrakti uuringud.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Üldine teave

Patsient peab uuringule tulema söömata olekus, kuid peab olema piisavalt hüdreeritud. Vedeliku ja elektrolüütide tasakaal tuleb eelnevalt korrigeerida, eriti on see oluline patsientide puhul, kellel on soodumus seda tüüpi häirete tekkeks.

Abdominaalse angiograafia ja urograafia korral on tulemus parem, kui sooled on tühjad ja ei esine gaase. Seega peaksid patsiendid uuringule eelneva 2 päeva jooksul vältima kõhupuhitust tekitavate toiduainete, eriti herned, oad, läätsed, salatid, puuviljad, värske ja pruun leib ning erinevad toored köögiviljad, söömist. Päev enne uuringut, ei tohiks enam õhtul peale kella 6 süüa. Lisaks võib olla vajalik võtta lahtistit uuringule eelneval õhtul.

Imikutel ja väga väikestel lastel on pikaajaline söömata olek ja lahtisti manustamine enne uuringut siiski vastunäidustatud. Kogemused näitavad, et väljendunud seisundid, nagu erutus, ärevus ja valu, võivad põhjustada kõrvaltoimeid või võimendada kontrastainega seotud reaktsioone. Selliseid reaktsioone on võimalik vältida, hoides patsient rahulikuna ja kasutades vastavaid ravimeid.

Kui kasutatakse peenikesi punktsiooninõelu, ei ole kohalik tuimestus vajalik. Kui manustatakse antiemeetikume, ei tohi neil olla neuroleptilist toimet.

Pärast subarahnoidaalse piirkonna, eriti selle kõrgemate osade, uurimist, tuleb kontrastainel lasta valguda nimmepiirkonda nii palju kui võimalik. Selleks tuleb patsienti hoida istuvas asendis paari minuti jooksul. Pärast seda peab patsient puhkama voodis vähemalt 24 tundi; esimesed 6 tundi tuleb hoida keha horisontaalses asendis ja voodipeats peaks olema 15° nurga all.

Patsiente, kellel kahtlustatakse alanenud krambiläve, peab hoolikalt jälgima 8 tundi. Kontrastaine intravaskulaarne manustamine tuleb võimalusel teostada nii, et patsient lamab. Pärast manustamist tuleb patsienti hoolikalt jälgida vähemalt 30 minuti jooksul, kuna kogemused näitavad, et just sellel ajal ilmnevad kõige tõsisemad kõrvaltoimed.

Kogemused näitavad, et kontrastaine on paremini talutav, kui see on soojendatud kehatemperatuurini.

Soovitatav annus Järgmised annustamisstandardid kehtivad erinevates kasutusvaldkondades:

Täiskasvanud

Juhised intravenoosseks kasutamiseks:

Näidustus Kontsentratsioon Kogus Märkused Urograafia 300 mgI/ml või 50-80 ml Flebograafia 300 mgI/ml 20-100 ml/jalg Digitaalne 300 mgI/ml või 30-60 ml kiirus: 8-12 ml/sekundis subtraktsioonangiograafia 350 mgI/ml 30-60 ml küünarvarreveeni; Kompuutertomograafia 300 mgI/ml või 1-2 ml/kg kehakaalu manustatakse (CAT/CT) 350 mgI/ml kohta intravenoosselt süstena

Intravenoosne urograafia Kuna Iohexol Imax´l on vaid minimaalne osmodiureetiline toime, saavutatakse uriinis kõrge kontrastaine kontsentratsioon, mille tulemusena tekib tugev kontrast neeruvaagnas ja neerukarikates. Normaalkaaluga täiskasvanud patsientidele tuleb manustada vähemalt 50 ml Iohexol IMAX´it 647 mg/ml/ 755 mg/ml juhul kui on vajalik ka ureetra piisav täitumine. Annust võib suurendada kui see on teatud tingimustel vajalik.

Aeg pildi saavutamiseks Manustades 50 ml Iohexol Imax´t 647 mg/ml/ 755 mg/ml 1…2 minuti jooksul, muutub neerude parenhüüm väga läbipaistvaks tavaliselt 3…5 minuti jooksul ning neeruvaagen ja kuseteed ligikaudu 8…15 minuti jooksul pärast manustamise algust. Esimene ajapunkt tuleb valida noorematele patsientidele ja teine vanematele patsientidele. Imikutel ja väikelastel on soovitatav teha esimene pilt kõige varem 2…3 minutit pärast kontrastaine manustamist. Halva kontrasti tõttu võib olla vajalik teha pilt hiljem. Intravenoosne digitaalne subtraktsioonangiograafia (DSA) Suurte veresoonte, pulmonaalarterite, kaela-, pea, neerude ja jäsemete arterite suure kontrastsuse saamiseks on soovitatav manustada intravenoosselt boolusena 30…60 ml Iohexol Imax´it 647 mg/ml/ 755 mg/ml. Ajavahemikku, mille jooksul kontrastaine on kontaktis veenide seintega, saab vähendada

süstides kohe pärast kontrastaine manustamist 20…40 ml isotoonilist naatriumkloriidi lahust boolussüstena.

Kompuutertomograafia (KT)

Peaaju KT Iohexol Imax on näidustatud kontrastsuse suurendamiseks kasvajate ja vigastuste diagnoosimisel peaaju kompuutertomograafia abil. Tavaliselt manustatakse intravenoosse süste või infusioonina 2…6 minuti jooksul.

Skaneeringu alustamine (Registreerimine)

Arteriovenoossed väärarengud, aneurüsmid ja Otsekohe või kuni 5 minutit muud patoloogilised protsessid. Suure verevarustusega kasvajad Kuni 5 minutit või veidi hiljem Halva verevarustusega kahjustused 10 kuni 15 minutit

Erinevused ajas sõltuvad kontrastaine maksimaalse kontsentratsiooni saavutamisest veres vahetult pärast manustamist ning maksimaalse plasmakontsentratsiooni erinevatest aegadest vastavates patoloogiliselt mõjutatud kudedes. Soovitatav on 100 ml manustamine kahes osas (50 ml ligikaudu 3 minuti jooksul ja ülejäänud ligikaudu 7 minuti jooksul) kasutades aeglast varustust, kuna selle tagajärjel tekib veres suhteliselt püsiv tase, kuid mitte maksimaalne. Uuringut tuleb alustada pärast esimese osa manustamist.

Kogu keha kompuutertomograafia Kogu keha kompuutertomograafia korral sõltub vajaliku kontrastaine annus ja manustamisekiirus uuritavatest organitest, diagnoositavast probleemist ja eriti kasutatava seadme uuringu tegemiseks ja pildi rekonstrueerimiseks vajaminevast ajast.

Juhised intraarteriaalseks kasutamiseks:

Näidustus Kontsentratsioon Kogus Märkused Arteriograafiad aordikaar 300 mgI/ml 30-40 ml/süst selektiivne aju 300 mgI/ml 5-10 ml/süst aortograafia 350 mgI/ml 40-60 ml/süst reiearter 300 mgI/ml või 30-50 ml/süst muud 300 mgI/ml olenevalt uuringu Kardioangiograafia vasak vatsake ja aort 350 mgI/ml 30-60 ml/süst selektiivne koronaarne 350 mgI/ml 4-8 ml/süst Digitaalne 300 mgI/ml 1-15 ml/süst subtraktsioon angiograafia

Intraarteriaalne DSA Intraarteriaalse digitaalse subtraktsioonangiograafia puhul on vajalik kasutada joodi madalamaid annuseid ja mahte võrreldes intravenoosse kasutamisega. Mida selektiivsem angiograafia on, seda väiksem võib olla kontrastaine annus. Seetõttu on see meetod soovitatav neerupuudulikkusega patsientidele. Konventsionaalses angiograafias kasutatava booluse kontsentratsiooni, mahu ja kiiruse väärtusi võib vähendada intraarteriaalse DSA korral. Juhised intratekaalseks kasutamiseks:

Näidustus Kontsentratsioon Kogus Märkused Kaelaosa müelograafia 300 mgI/ml 8-10 ml Rindkere müelograafia 300 mgI/ml 8-10 ml

Müelograafia Kontrastaine kontsentratsioon ja maht sõltuvad ka röntgeniaparatuurist. Kui varustus võimaldab pilte teha kõikides vajalikes projektsioonides ilma, et patsient peaks asendit vahetama ja võimaldab instillatsiooni fluoroskoopia kontrolli all, on piisav kasutada igas ette antud vahemikus joodi madalamaid annuseid ja mahte. Suuremate kontsentratsioonide kasutamine on näidustatud, kui müelograafia korral on vajalik patsiendi asendi muutmine, kuna turbulentsi tulemusel lahjeneb kontrastaine kiiremini ja võib seetõttu halvendada täpsust. Üldiste standarditena kasutatakse järgmisi annustamissoovitusi. Kahtluse korral tuleks kasutada pigem suuremat kontsentratsiooni kui suuremat mahtu. Täpsemate piltide saamiseks võib kasutada suuremat kontsentratsiooni, kuid subarahnoidaalsesse piirkonda ei soovitata kasutada lahuseid kontsentratsiooniga üle 300 mgI/ml. Selles piirkonnas ei tohiks koguannus ületada 3 g joodi (so. 10 ml lahust, mis sisaldab 300 mgI/ml).

Tähelepanu: Mida rohkem patsient liigub või pingutab pärast manustamist, seda kiiremini seguneb kontrastaine teiste kehapiirkondade vedelikega. Selle tulemusena väheneb kontrastaine tihedus kiiremini kui tavaliselt.

Juhised kehaõõntes kasutamiseks:

Näidustus Kontsentratsioon Kogus Märkused Artrograafia 300 mgI/ml või 5-15 ml Hüsterosalpingograafia 300 mg I/ml 15-25 ml Sialograafia 300 mg I/ml 0,5-2 ml Seedetrakti uuringud 300 mgI/ml 10-20 ml

Lapsed

Juhised intravenoosseks kasutamiseks:

Näidustus Kontsentratsioon Kogus Märkused Urograafia Üldiselt ei ole Lapsed (< 7 kg) 300 mgI/ml 3 ml/kg kehakaalu kohta vajalik manustada Lapsed (> 7 kg) 300 mgI/ml 2 ml/kg kehakaalu kohta rohkem kui 1,2 g Kompuutertomograafia 300 mgI/ml 1-2 ml/kg kehakaalu kohta (CT)

Intravenoosne urograafia Kuna laste neerude ebaküpsed nefronid on füsioloogiliselt madala kontsentratsioonivõimega, on vajalik oluliselt suurema kontsentratsiooniga kontrastaine manustamine.

Juhised intraarteriaalseks kasutamiseks:

Näidustus Kontsentratsioon Kogus Märkused Kardioangiograafia 300 mgI/ml Sõltuvalt vanusest,

Juhised kehaõõntes kasutamiseks:

Näidustus Kontsentratsioon Kogus Märkused Seedetrakti uuringud 300 mgI/ml 5 ml/kg kehakaalu kohta

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes. Väljendunud hüpertüreoidism. Seda ei tohi kasutada hüsterosalpingograafias raseduse ajal või vaagnaõõne ägedate põletikuliste protsesside korral.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Üldised ettevaatusabinõud mitteioonsete monomeersete kontrastainete kasutamisel Eriline ettevaatus on vajalik, kui anamneesis esineb allergiat, astmat või kõrvaltoimeid jodeeritud kontrastainete suhtes. Sellistel juhtudel võib kaaluda premedikatsiooni kortikosteroidide või histamiini H ja H antagonistidega. 1 2 Tõsiste reaktsioonide tekkerisk seoses Iohexol Imax kasutamisega on vähene. Siiski võib jodeeritud kontrastaine provotseerida anafülaktoidseid reaktsioone või teisi ülitundlikkuse reaktsioone. Juhul kui peaks ilmnema tõsine reaktsioon, peab eelnevalt olema valmis tegutsemisplaan vajalike ravimite ja varustusega koheseks ravi alustamiseks. Kogu röntgeniprotseduuri ajal on soovitatav kasutada kanüüli või kateetrit kiire intravenoosse ligipääsu saamiseks.

Ülitundlikkus Beetablokaatoreid kasutavatel patsientidel, eriti astmahaigetel, võib bronhospasmi lävi olla madalam ja nad reageerivad halvemini ravile beeta-agonistide ja adrenaliiniga, mistõttu võib tekkida vajadus suuremate annuste kasutamiseks. Nendel patsientidel võivad ka allergilise reaktsiooni sümptomid olla ebatüüpilised ja sarnaneda vagaalse reaktsiooni sümptomitele.

Nii ioonse kui ka mitteioonse kontrastainega teostatud angiokardiograafiliste protseduuride käigus on teatatud tõsistest, harva surmaga lõppevatest müokardiinfarkti ja insulti põhjustavatest trombemboolia juhtudest. Veresoonte kateetreid kasutades tuleb üksikasjalikult angiograafilisest tehnikast kinni pidada ja kateetri pidev läbiloputamine (nt hepariniseeritud füsioloogilise lahusega) on vajalik protseduuriga seotud tromboosi ja emboolia riski vähendamiseks.

In vitro on mitteioonsetel kontrastainetel väiksem koagulatsiooni inhibeeriv toime kui ioonsetel

kontrastainetel.

Vaskulaarse kateteriseerimise protseduuril tuleb pöörata hoolikalt tähelepanu angiograafilisele tehnikale ja loputada kateetrit sageli (nt hepariniseeritud soolalahuses), et minimeerida protseduuriga seotud tromboosi ja emboolia riski. Ettevaatus on vajalik ka tõsise südamehaigusega ja pulmonaalse hüpertensiooniga patsientide puhul, kuna nendel võivad areneda hemodünaamika häired või arütmiad.

KNSi häired Joheksooli kasutamisel on teatatud entsefalopaatiast (vt lõik 4.8). Kontrastaine poolt põhjustatud entsefalopaatia võib avalduda neuroloogiliste häirete sümptomite ja nähtudena, nagu peavalu, nägemishäired, kortikaalne pimedus, segasusseisund, krambid, koordinatsioonikadu, hemiparees, afaasia, teadvusetus, kooma ja ajuturse. Sümptomid ilmnevad harilikult mõne minuti või tunni jooksul pärast joheksooli manustamist ja mööduvad tavaliselt mõne päeva jooksul. Hematoentsefaalbarjääri permeaablust suurendavad tegurid võivad hõlbustada kontrastaine imendumist ajukoesse ja põhjustada sellega KNSi häireid, näiteks entsefalopaatiat. Kontrastaine poolt põhjustatud entsefalopaatia kahtluse korral tuleb joheksooli manustamine lõpetada ja alustada sobivat ravi. Ägeda tserebraalse patoloogiaga, kasvajatega või epilepsia anamneesiga patsientidel on eelsoodumus krampide tekkeks ja nad vajavad erilist hoolt. Ka alkohoolikutel ja narkosõltlastel on suurenenud risk krampide ja neuroloogiliste reaktsioonide tekkeks. Mõned patsiendid on pärast müelograafiat kogenud ajutist kuulmise kadu või isegi kurtust; selle põhjuseks arvatakse olevat lumbaalpunktsiooni tagajärjel tekkinud vedeliku rõhu langus.

Jodeeritud kontrastaine manustamine võib vere seerumi kreatiniinisisalduse tõus ja äge neerukahjustus. Ennetamaks nende seisundite teket pärast kontrastaine manustamist, tuleb eriti ettevaatlik olla eelneva neerufunktsiooni kahjustusega ja diabeediga patsientidega, kuna neil on see risk. Risk esineb ka paraproteineemiatega (müeloom ja Waldenströmi makroglobulineemia) patsientidel.

Ennetavad meetmed on:

• Kõrge riskiga patsientide identifitseerimine.
• Piisava hüdratsiooni tagamine. Vajadusel alustada intravenoosset infusiooni enne protseduuri ja jätkata kuni kontrastaine on neerude kaudu eritunud.
• Vältida lisakoormust neerudele, nt mitte manustada nefrotoksilisi ravimeid, suukaudseid kolestürograafilisi preparaate, arterite klemmimise, neeruarteri angioplastika, suurema kirurgilise protseduuri vältimine kuni kontrastaine on eritunud.
• Kontrastainega kordusuuringu edasilükkamine kuni neerufunktsioon taastub uuringu-eelsele tasemele.

Metformiini saavad diabeetikud Jodeeritud kontrastaine manustamisel metformiini saavatele diabeetikutele, eriti neile, kellel esineb neerukahjustus, esineb risk laktatsidoosi tekkeks. Et vähendada laktatsidoosi riski, tuleb metformiini saavatel diabeetikutel enne kontrastaine intravenoosset või intraarteriaalset manustamist mõõta kreatiniini taset plasmas ning võtta kasutusele järgnevad ettevaatusabinõud järgmistel juhtudel:

(1) Patsiendid, kellel eGFR on võrdne 60 ml/min/1,73m2 (CKD 1 ja 2) või üle selle, võivad jätkata metformiini tavapärast kasutamist.

(2) Patsiendid, kellel eGFR on 30…59 ml/min/1,73m2 (CKD 3) − Patsiendid, kes saavad kontrastainet intravenoosselt ning kellel eGRF on võrdne 45 ml/min/1,73m2 või üle selle, võivad jätkata metformiini tavapärast kasutamist. − Patsiendid, kes saavad kontrastainet intraarteriaalselt ning samuti need patsiendid, kes saavad kontrastainet intravenoosselt ja kellel eGFR on vahemikus 30 kuni 44 ml/min/1,73m2 , peavad

katkestama metformiini kasutamise 48 tundi enne kontrastaine manustamist ja võivad metformiini võtmist uuesti alustada 48 tundi pärast kontrastaine manustamist vaid juhul, kui neerufunktsioon ei ole langenud. (3) Patsientidel, kellel eGFR on väiksem kui 30 ml/min/1,73m2 (CKD 4 ja 5) või kellel on kaasuv maksafunktsiooni halvenemist põhjustav haigus või hüpoksia, on metformiin vastunäidustatud ning joodisisaldavate kontrastainete kasutamist tuleb vältida. (4) Erakorralistel juhtudel, kui neerufunktsioon on kahjustunud või neerude olukord ei ole teada,

peab arst kontrastaine uuringu riski ja kasu suhet hindama. Metformiini kasutamine tuleb

lõpetada kontrastaine manustamisel. Pärast protseduuri tuleb patsienti jälgida laktaatatsidoosi

nähtude suhtes. Metformiini võib uuesti kasutada 48 tundi pärast kontrastaine manustamist juhul, kui seerumi kreatiniin/eGFR on samal tasemel kui enne uuringut.

Patsiendid, kellel on nii maksa- kui ka neerukahjustus Eriline ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kellel esineb nii neeru- kui maksafunktsiooni raske kahjustus, kuna see võib märkimisväärselt aeglustada kontrastaine kliirensit. Hemodialüüsi saavatele patsientidele võib kontrastainet manustada radioloogilisteks protseduurideks. Kontrastaine süstimise ja hemodialüüsi ajaline korrelatsioon on ebavajalik.

Jodeeritud kontrastaine manustamine võib süvendada myasthenia gravis´e sümptomeid. Feokromotsütoomiga patsientidele, kellele teostatakse muid protseduure, tuleb anda profülaktiliselt alfablokaatoreid, et vältida hüpertensiivset kriisi. Erilist ettevaatust tuleb rakendada hüpertüreoidismiga patsientidel.Suurenenud kilpnäärmega patsientidel võib pärast kontrastaine süstimist olla risk hüpertüreoidismi tekkeks. Pärast joodisisaldava kontrastaine manustamist täiskasvanutele ja lastele, sh imikutele, on teatatud kilpnäärmefunktsiooni testides ilmnenud hüpotüreoidismist või mööduvast kilpnäärme supressioonist. Mõned patsiendid on saanud hüpotüreoidismi ravi. Vt ka lõik „Lapsed“.

Kontrastaine ekstravasatsiooni ilmneb harva ning see põhjustab paikset valu ja turset, mis taandub tavaliselt ilma tüsistusteta. Siiski on täheldatud põletikku ja isegi kudede nekroosi. Tavapärase meetmena soovitatakse manustamiskohta jahutada. Suletusrõhu-sündroomi korral võib olla vajalik kirurgiline dekompressioon.

Jälgimisaeg Pärast viimast süstimist tuleb patsienti hoolikalt jälgida 15 minuti jooksul, sest enamik rasketest reaktsioonidest tekib selle aja jooksul. Pärast viimast süsti peab patsient jääma haiglasse (mitte tingimata radioloogia osakonda) üheks tunniks ning pöörduma sümptomite ilmnemisel radioloogia osakonda.

Intratekaalne kasutamine Pärast müelograafiat peab patsient lamama tund aega, pea ja rindkere tõstetud 20° nurga all. Pärast seda võib patsient ettevaatlikult ringi kõndida, kuid allapoole kummardamist tuleb vältida. Jäädes voodisse, tuleb pea ja rindkere hoida kõrgemas asendis esimesed 6 tundi. Patsiente, kellel on madal krambilävi, tuleb selle aja jooksul jälgida. Ambulatoorne patsient ei tohiks jääda üksi esimese 24 tunni jooksul.

Lapsed Erilist tähelepanu tuleb pöörata alla 3-aastastele pediaatrilistele patsientidele, sest kilpnäärme alatalitlus varases eas võib avaldada kahjulikku mõju motoorsele, kuulmise ja kognitiivsele arengule ning vajada ajutist türoksiini asendusravi. Alla 3-aastastel lastel esineva hüpotüreoidismi esinemissagedus pärast kontrastainega kokkupuudet on vahemikus 1,3% kuni 15% ning see sõltub vanusest ning kontrastaine kogusest ja seda esineb sagedamini vastsündinutel ning enneaegsetel imikutel. Kilpnäärme funktsiooni tuleb jälgida kõigil alla 3-aastastel pediaatrilistel pärast kontrastainega kokkupuudet, eriti vastsündinutel ning enneaegsetel imikutel. Hüpotüreoidismi tuvastamisel tuleb kilpnäärme funktsiooni jälgida ka asendusravi korral.

Imikutel ja väikelastel on eriti vajalik piisav hüdratsioon enne ja pärast kontrastaine manustamist. Nefrotoksilisi ravimeid ei tohi kasutada. Vanusest sõltuv vähenenud glomerulaarfiltratsiooni määr imikutel võib samuti põhjustada kontrastaine pikenenud eritumist.

Imikud (vanus < 1 aastat) ja eriti vastsündinud, on väga vastuvõtlikud elektrolüütide tasakaaluhäirete ja hemodünaamika häirete suhtes.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Jodeeritud kontrastaine kasutamine võib põhjustada mööduvat neerufunktsiooni kahjustust ning see võib soodustada laktatsidoosi teket metformiini võtvatel diabeetikutel (vt lõik 4.4). Eelnevalt interleukiin-2-ga ravi saanud patsiente on seostatud hilisreaktsioonide (gripilaadsed sümptomid või nahareaktsioonid) suurenenud tekkeriskiga.

Kõik jodeeritud kontrastained võivad mõjutada kilpnäärme funktsiooni uuringuid, kuna kilpnäärme joodi siduv võime võib olla vähenenud mitme nädala jooksul.

Kontrastaine suured kontsentratsioonid seerumis ja uriinis võivad mõjutada bilirubiini, valkude või anorgaaniliste ainete (nt raud, vask, kaltsium ja fosfaat) laboratoorsete testide tulemusi. Seetõttu ei tohi nende ainete sisaldust hinnata uuringupäeval.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Joheksooli kasutamise ohutus inimestel raseduse ajal ei ole tõestatud. Loomkatsed ei näita otsest või kaudset kahjulikku toimet paljunemisfunktsioonile, embrüo- või lootearengule, gestatsioonile ja sünnieelsele- või järgsele arengule.

Kui vähegi võimalik, tuleb röntgenkiirgust raseduse ajal vältida ning röntgenuuringust (kontrastainega või ilma) saadava kasu ja riski suhet tuleb hoolikalt kaaluda. Seega, seda ravimit ei tohi raseduse ajal kasutada, välja arvatud juhul, kui kasu kaalub üles riski ja arst peab seda hädavajalikuks.

Vastsündinutel, kes on emakasisene kokku puutunud joodi sisaldavate kontrastainetega, on soovitatav jälgida kilpnäärme funktsiooni (vt lõik 4.4).

Imetamine Kontrastaine eritub rinnapiima vähesel määral ning sooltest imendub seda väikestes kogustes. Kui emale antakse joodi sisaldavat kontrastainet, võib rinnaga toitmist jätkata. 24 tunni jooksul rinnapiima eritunud joheksooli kogus pärast kontrastaine manustamist oli 0,5% kohandatud annuse kaalust. Lapse poolt alla neelatud joheksooli kogus 24 tunni jooksul pärast süstet oli vaid 0,2% lastele mõeldud annusest.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Autojuhtimine või masinate käsitsemine ei ole soovitatav 24 tunni jooksul pärast intratekaalset protseduuri.

4.8 Kõrvaltoimed

Üldine (kehtib jodeeritud kontrastaine kõikide kasutusvaldkondade suhtes) Allpool on loetletud võimalikud radioloogiliste protseduuridega seotud üldised kõrvaltoimed, mille hulka kuulub mitteioonse monomeerse kontrastaine kasutamine. Manustamisviisiga seotud kõrvaltoimete tekke suhtes, palun vaadake vastavaid lõike.

Jodeeritud kontrastaine kasutamisega seotud kõrvaltoimed on tavaliselt kerged kuni mõõdukad ja mööduva loomuga; mitteioonse kontrastaine korral vähem sagedased kui ioonse korral. Tõsiseid ning fataalseid reaktsioone on täheldatud vaid väga harvadel juhtudel.

Ülitundlikkusreaktsioonid võivad ilmneda sõltumata annusest ja manustamisviisist ning kerged sümptomid võivad olla tõsise anafülaktoidse reaktsiooni/šoki esimesteks nähtudeks. Kontrastaine manustamine tuleb otsekohe katkestada ning vajadusel rakendada spetsiiflist ravi vaskulaarse tee kaudu.

Pärast kontrastaine manustamist esineb sageli mööduv kreatiniini taseme tõus plasmas, ilmneda võib ka kontrastainest põhjustatud nefropaatia.

Jodism või „joodi mumps“ on väga harv jodeeritud kontrastaine manustamise komplikatsioon, mille tulemusel tekib süljenäärmete turse ja hellus kuni ligikaudu 10 päeva jooksul pärast uuringut. Loetletud esinemissagedused põhinevad kliinilisel dokumentatsioonil ja avaldatud mahukatel uuringutel, millesse oli kaasatud rohkem kui 200000 patsienti.

Kõrvaltoimete sagedused on defineeritud järgmiselt: Väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10 000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Immuunsüsteemi häired: Harv: Ülitundlikkus (võib olla eluohtlik või lõppeda surmaga) sealhulgas Väga harv Anafülaktiline/anafülaktoidne reaktsioon (võib olla eluohtlik või lõppeda Teadmata: Anafülaktiline/anafülaktoidne šokk (võib olla eluohtlik või lõppeda

Närvisüsteemi häired: Aeg-ajalt : Peavalu Väga harv: Düsgeusia (mööduv metallimaitse), vasovagaalne sünkoop Südame häired: Harv: Bradükardia Vaskulaarsed häired: Väga harv: Hüpertensioon, hüpotensioon Seedetrakti häired: Aeg-ajalt: Iiveldus Harv: Oksendamine, kõhuvalu Väga harv: Kõhulahtisus Teadmata: Süljenäärmete suurenemine Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: Sage: Kuumatunne Harv: Palavik Väga harv: Värisemine (külmavärinad) Vigastus, mürgistus ja protseduuri tüsistused: Teadmata: Jodism

Intravaskulaarne kasutamine (Intraarteriaalne ja intravenoosne kasutamine) Palun lugege esmalt lõiku “Üldine”. Allpool on kirjeldatud kõrvaltoimed koos sagedusega, mis on ilmnenud ainult mitteioonse monomeerse kontrastaine intravaskulaarsel kasutamisel. Intraarteriaalsel kasutamisel tekkinud kõrvaltoimete iseloom sõltub manustamiskohast ja annusest. Selektiivsete arteriograafiate ja muude protseduuridega, mille käigus kontrastaine jõuab spetsiifilistesse organitesse suurtes kontsentratsioonides, võivad kaasneda komplikatsionid vastavas organis. Immuunsüsteemi häired: Teadmata: Raske pustulaarne või eksfoliatiivne või bulloosne nahareaktsioon Endokriinsüsteemi häired: Teadmata: Türeotoksikoos, mööduv hüpotüreoidism Psühhiaatrilised häired: Teadmata: Segasus Närvisüsteemi häired: Harv: Pearinglus

Väga harv: Krambihood, teadvusehäired, kontrastaine poolt indutseeritud mööduv Teadmata: Mööduv motoorne düsfunktsioon (sh kõnehäired, afaasia, düsartria), Silma kahjustused: Harv Mööduv nägemiskahjustus (sh diploopia, hägune nägemine) Teadmata: Mööduv kortikaalne pimedus Kõrva ja labürindi kahjustused: Teadmata: Mööduv kuulmise kadu Südame häired: Harv: Arütmia (sh bradükardia, tahhükardia) Väga harv: Müokardiinfarkt, valu rinnus Teadmata: Rasked kardiaalsed komplikatsioonid (sh südameseiskus, Vaskulaarsed häired: Väga harv: Nahaõhetus Teadmata: Šokk, arteriaalne spasm, isheemia, tromboflebiit ja tromboos Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired: Harv: Köha Väga harv: Düspnoe, mittekardiogeenne kopsuturse Teadmata: Rasked respiratoorsed sümptomid ja nähud, bronhospasm, larüngospasm, Seedetrakti häired: Harv: Kõhulahtisus Teadmata: Pankreatiidi süvenemine Naha ja nahaaluskoe kahjustused: Teadmata: Bulloosne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom, multiformne erüteem, Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused: Teadmata: Artralgia, seljavalu Neerude ja kuseteede häired: Aeg-ajalt Äge neerukahjustus Teadmata Vere kreatiniinisisalduse suurenemine Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: Sage: Kuumatunne Aeg-ajalt: Valu ja ebamugavustunne

Harv: Asteenilised seisundid (sh halb enesetunne, väsimus) Teadmata: Manustamiskoha reaktsioonid, sh ekstravasatsioon Intratekaalne manustamine Palun lugege esmalt lõiku “Üldine”. Allpool on kirjeldatud kõrvaltoimed koos sagedusega, mis on ilmnenud ainult mitteioonse monomeerse kontrastaine intratekaalsel kasutamisel. Intratekaalse manustamise järgsed kõrvaltoimed võivad lükkuda edasi ja ilmneda mõni tund või isegi mõni päev pärast protseduuri. Sagedus on sarnane lumbaalpunktsioonile. Peavalu, iiveldus, oksendamine või pearinglus võivad esineda sageli ning viidata rõhu langusele subarahnoidaalses ruumis, mis on tekkinud lekke tõttu manustamiskohast. Et vältida rõhu langust, tuleb seljaajuvedeliku eemaldamist suurtes kogustes vältida. Psühhiaatrilised häired: Teadmata: Segasus, ärevus Närvisüsteemi häired: Väga sage: Peavalu (võib olla raske ja pikaajaline)

Aeg-ajalt: Aseptiline meningiit (sh keemiline meningiit) Harv: Krambihood, pearinglus Teadmata: Häired elektroentsefalogrammis, meningism, kontrastaine poolt Silma kahjustused: Teadmata: Mööduv kortikaalne pimedus, fotofoobia Kõrva ja labürindi kahjustused: Teadmata: Mööduv kuulmise kadu Seedetrakti häired: Sage: Iiveldus, oksendamine Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused: Harv: Kaelavalu, seljavalu Teadmata: Lihasspasm Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: Harv: Valu jäsemetes Teadmata: Manustamiskoha reaktsioonid Kasutamine kehaõõntes Palun lugege esmalt lõiku „Üldine“. Allpool on kirjeldatud kõrvaltoimeid sagedusega, mis on ilmnenud ainult mitteioonse monomeerse kontrastaine kehaõõnde manustamisel. Endoskoopiline retrograadne kolangiopankreatograafia (Endoscopic Retrograde Cholangiopancreatography, ERCP):

Seedetrakti häired: Sage: Pankreatiit, amülaasi taseme tõus veres Suukaudne: Seedetrakti häired: Väga sage: Kõhulahtisus Sage: Iiveldus, oksendamine Aeg-ajalt: Kõhuvalu

Hüsterosalpingograafia (HSG): Seedetrakti häired: Väga sage: Alakõhuvalu

Artrograafia: Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused: Teadmata: Artriit Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: Väga sage: Valu Herniograafia:

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: Teadmata: Protseduurijärgne valu

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus Trombemboolilistest komplikatsioonidest on teatatud seoses koronaar-, tserebraal-, neeru- ja perifeersete arterite kontrastangiograafiaga. Kontrastaine võib soodustada komplikatsioonide teket (vt lõik 4.4).

Kontrastainega koronaarangiograafia ajal ja pärast protseduuri on teatatud kardiaalsetest komplikatsioonidest, sealhulgas äge müokardiinfarkt. Suurem risk esines eakatel või patsientidel,

kellel oli raske koronaararterite haigus, ebastabiilne stenokardia ja vasaku vatsakese düsfunktsioon (vt lõik 4.4).

Väga harvadel juhtudel võib kontrastaine läbida hemato-entsefaalbarjääri, mille tulemuseks on kontrastaine imendumine ajukoorde, mis võib põhjustada neuroloogilisi reaktsioone. Nendeks võivad olla krambid, mööduvad motoorsed või sensoorsed häired, mööduv segasus, mööduv mälukaotus ja entsefalopaatia (vt lõik 4.4).

Anafülaktoidne reaktsioon ja anafülaktoidne šokk võivad põhjustada tugeva hüpotensiooni ja sellega seotud seisundeid, nagu hüpoksiline entsefalopaatia, neeru- ja maksapuudulikkus (vt lõik 4.4).

Mitmetel juhtudel on kontrastaine ekstravasatsioon põhjustanud paikset valu ja turset, mis tavaliselt taandus ilma tüsistusteta. On ilmnenud põletikku, kudede nekroosi ja suletusrõhu-sündroomi (vt lõik 4.4).

Lapsed Pärast jodeeritud kontrastaine manustamist on teatatud mööduvast hüpotüreoidismist enneaegsetel imikutel, vastsündinutel ja teistel lastel. Enneaegsed imikud on eriti tundlikud joodi toime suhtes. Enneaegsetel rinda saavatel imikutel on teatatud mööduvast hüpotüreoidismist kui imetavale emale anti korduvalt joheksooli (vt lõik 4.4).

Enne ja pärast kontrastaine manustamist tuleb tagada piisav hüdratsioon, eriti imikutel ja väikelastel. Nefrotoksilisi ravimeid ei tohi kasutada. Vanusest sõltuv vähenenud glomerulaarfiltratsiooni määr imikutel võib samuti põhjustada kontrastaine aeglasemat eritumist.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Prekliinilistel andmetel on joheksooli taluvus hea ja tavapärase intravaskulaarse kasutamise korral ei ole kindlat maksimumannust määratud. Sümptomaatiline üledoseerimine on ebatõenäoline normaalse neerufunktsiooniga patsiendi puhul, kui talle pole manustatud üle 2000 mg I kehakaalu kilogrammi kohta lühikese aja jooksul. Protseduuri pikkuse jälgimine on oluline, et arvestada neerude kontrastainetaluvust (t½ on ligikaudu 2 tundi). Juhuslik üledoseerimine on tõenäolisem laste keeruliste angiograafiliste protseduuride puhul, eriti kui süstitakse suuri kontrastaine koguseid kõrge kontsentratsiooniga. Üledoseerimise juhtudel tuleb korrigeerida mistahes tekkinud vee ja elektrolüütide tasakaal. Neerufunktsiooni tuleb jälgida järgneva kolme päeva jooksul. Vajaduse korral võib suure koguse kontrastaine eemaldamiseks kasutada hemodialüüsi. Spetsiifilist antidooti ei ole.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: kontrastained, märgistatud joodi sisaldavad röntgenkontrastained, joheksool. ATC-kood: V08AB02.

Joheksooli intravenoosse manustamise järel ei leitud tervetel vabatahtlikel enamiku hemodünaamiliste, kliinilis-keemiliste ega koagulatsiooniparameetrite kõikumisi võrreldes süstimiseelsete väärtustega. Vähesed leitud laboratoorsete analüüside kõikumised olid tagasihoidlikud ega omanud kliinilist tähendust.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Ligi 100% intravenoosselt manustatud joheksoolist eritub normaalse neerufunktsiooniga patsientidel muutumatult neerude kaudu 24 tunni jooksul. Joheksooli kontsentratsioon uriinis on kõrgeim ligikaudu 1 tund pärast manustamist. Metaboliite pole leitud. Joheksooli valgusiduvus on nii madal (alla 2%), et sellel pole kliinilist tähendust ja on seega ebaoluline.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Joheksoolil on rottidele ja hiirtele väga madal intravenoosne toksilisus. Loomkatsed on näidanud, et joheksooli valgusiduvus on väga madal ja neerude taluvus on hea. Neuroloogiline ja kardiaalne toksilisus on madalad. Histamiini vabastav toime ja antikoagulatiivne aktiivsus on madalamad kui ioonsetel kontrastainetel.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumkaltsiumedetaat Trometamool Vesinikkloriidhape (25% või 1 M) Naatriumhüdroksiid (1 M) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida välispakendis, valguse eest kaitstult. Hoida röntgenkiirguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Ravim on saadaval klaasviaalides (50 ml, 100 ml, 200 ml ja 500 ml). Viaalid on I tüüpi klaasist. Konteiner on suletud klorobutüülist kummikorgiga, mida katab 32 mm alumiinium/plastikust äratõmmatavat tüüpi (roheline või pruun) kork.

50 ml, 100 ml, 200 ml: viaalid on pakendatud karpidesse 10 kaupa. 500 ml: viaalid on pakendatud 5 või 10 kaupa.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Kontrastaine tuleb tõmmata varustusega seotud süstlasse või infusioonipudelisse vahetult enne kasutamist. Kontrastainet sisaldavad viaalid on mõeldud vaid ühekordseks kasutamiseks. Kummikorke ei tohi läbistada rohkem kui üks kord.

500 ml kontrastaine viaali võib kasutada ainult nende automaatsüstaldega/pumpadega, mis on sellise mahu jaoks ette nähtud. Viaali tohib läbi torgata vaid ühe korra.

Automaatsüstla/pumba patsiendile suunatavat voolikut tuleb vahetada iga patsiendi jaoks.

Uuringu jooksul kasutamata jäänud kontrastaine tuleb hävitada. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

IMAX Diagnostic Imaging Limited Cube Building, Room 136 Monahan Road Cork T12H1XY Iirimaa

8. MÜÜGILOA NUMBRID

647 mg/ml: 861314 755 mg/ml: 861414

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 06.01.2015 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 02.10.2018

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Detsember 2023