RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Ixhalanex 0,25 mg tabletid Ixhalanex 0,5 mg tabletid Ixhalanex 1 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Ixhalanex 0,25 mg tabletid Üks tablett sisaldab 0,25 mg alprasolaami. Ixhalanex 0,5 mg tabletid Üks tablett sisaldab 0,5 mg alprasolaami. Ixhalanex 1 mg tabletid Üks tablett sisaldab 1 mg alprasolaami.

INN. Alprazolamum

Teadaolevat toimet omavad abiained Ixhalanex 0,25 mg tabletid Üks tablett sisaldab 92,5 mg laktoosi (monohüdraadina) ja 0,12 mg naatriumbensoaati (E 211). Ixhalanex 0,5 mg tabletid Üks tablett sisaldab 92,2 mg laktoosi (monohüdraadina) ja 0,12 mg naatriumbensoaati (E 211). Ixhalanex 1 mg tabletid Üks tablett sisaldab 91,7 mg laktoosi (monohüdraadina) ja 0,12 mg naatriumbensoaati (E 211).

3. RAVIMVORM

Tablett. Ixhalanex 0,25 mg tabletid Valged või peaaegu valged ovaalsed (10 mm × 5 mm) tabletid, mille ühel küljel on poolitusjoon ja teisel küljel on pimetrükis „0.25”. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks. Ixhalanex 0,5 mg tabletid Heleroosad kuni roosad ovaalsed (10 mm × 5 mm) tabletid, mille ühel küljel on poolitusjoon ja teisel küljel on pimetrükis „0.5”. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks. Ixhalanex 1 mg tabletid Helesinised kuni sinised ovaalsed (10 mm × 5 mm) tabletid, mille ühel küljel on poolitusjoon ja teisel küljel on pimetrükis „1”. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Ärevuse lühiajaline sümptomaatiline ravi täiskasvanutel. Alprasolaam on näidustatud ainult siis, kui häire on raske, kahjustab töövõimet või põhjustab patsiendil tugevalt väljendunud pingeseisundit.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Annus ja ravi kestus tuleb kohandada individuaalse ravivastuse, näidustuse ja haiguse raskusastme järgi. Ravi alustamine Ravi alguses on alprasolaami annus 0,25...0,5 mg kolm korda ööpäevas.

Säilitusravi Vajaduse korral võib alprasolaami ööpäevast koguannust järk-järgult suurendada kuni maksimaalse annuseni 3...4 mg, mis jagatakse ööpäeva peale üksikannusteks.

Ravi kestus Ixhalanexi tuleb kasutada väikseimas efektiivses annuses võimalikult lühikese aja jooksul, maksimaalselt 2…4 nädala (sh annuse vähendamise periood). Ravi jätkamise vajadust tuleb sagedasti uuesti hinnata. Pikaajaline ravi ei ole soovitatav. Seoses annuse suurenemise ja ravi pikema kestusega võib suureneda sõltuvuse tekkimise risk (vt lõik 4.4).

Ravi katkestamine Ärajätusümptomite vältimiseks tuleb alprasolaam ära jätta annust järk-järgult vähendades (mitte rohkem kui 0,5 mg võrra iga 3 päeva tagant). Mõnel patsiendil on vaja annust vähendada isegi aeglasemalt.

Erirühmad Eakad ja tundlikud või nõrgestatud patsiendid Eakad ja tundlikud või nõrgestatud patsiendid peavad saama väiksemaid annuseid. Soovitatav annus on 0,25 mg kaks kuni kolm korda ööpäevas, mida vajadusel ja taluvuse korral võib järk-järgult suurendada.

Neeru- ja/või maksakahjustusega patsiendid Neerukahjustusega patsientide ja kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientide osas tuleb olla ettevaatlik ja vajadusel annust vähendada. Raske maksakahjustusega patsientidele on alprasolaam vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Hingamispuudulikkus Respiratoorse depressiooni riski tõttu soovitatakse väiksemat annust ka kroonilise hingamispuudulikkusega patsientidele.

Lapsed Alprasolaami ohutus ja efektiivsus lastel ja kuni 18-aastastel noorukitel ei ole tõestatud. Seepärast ei ole alprasolaami kasutamine lastel ja kuni 18-aastastel noorukitel soovitatav.

Manustamisviis Ixhalanex on suukaudne.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine, teiste bensodiasepiinide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Raske müasteenia
• Raske hingamispuudulikkus
• Uneapnoe sündroom
• Raske maksakahjustus

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Märkus.

Mitte kõik pinge-, erutus- või ärevusseisundid ei vaja farmakoteraapiat. Need on sageli füüsiliste või vaimsete haiguste nähud, mida saab ravida teiste vahenditega või ravides põhjuseks olevat seisundit.

Samaaegse opioidide kasutamisega seotud riskid Alprasolaami ja opioidide samaaegne kasutamine võib põhjustada sedatsiooni, respiratoorset depressiooni, koomat ja surma. Nende riskide tõttu tuleb sedatiivsete ravimite, nagu bensodiasepiinid või seotud ravimid (nagu alprasolaam), samaaegset määramist koos opioididega hoida patsientidele, kellel alternatiivsed ravivõimalused puuduvad. Kui tehakse otsus määrata Ixhalanexi samaaegselt opioididega, tuleb kasutada väikseimat toimivat annust ja ravi peab kestma võimalikult lühikest aega (vt ka üldisi annustamissoovitusi lõigus 4.2).

Patsiente tuleb hoolikalt jälgida respiratoorse depressiooni ning sedatsiooni nähtude ja sümptomite suhtes. Selles osas on tungivalt soovitatav patsiente ja nende hooldajaid (kui on asjakohane) nendest sümptomitest teavitada (vt lõik 4.5).

Sõltuvus/kuritarvitamine Bensodiasepiinide kasutamine võib tekitada psühholoogilist ja füüsilist sõltuvust. Ravimsõltuvuse risk suureneb suurema annuse ja pikema ravi korral. Risk on suurem eelkõige patsientidel, kellel on anamneesis alkoholi- või uimastisõltuvus. See kehtib isegi terapeutilise annusevahemiku kohta ja olenemata sellest, kas riskitegureid on. Sõltuvuse riski suurendab samaaegne teiste bensodiasepiinide kasutamine, olenemata, kas need bensodiasepiinid on anksiolüütilise või uinutava toimega. Ravimite kuritarvitamine on alprasolaami ja teiste bensodiasepiinide kasutamise teadaolev risk. Seega tuleb alprasolaami saavaid patsiente selles suhtes jälgida. Alprasolaami korral on võimalik ka ravimite väärkasutamine. On teatatud surmaga lõppenud üleannustamistest, kui alprasolaami võeti samaaegselt teiste KNS-i depressantidega, nagu opioidid, teised bensodiasepiinid ja alkohol. Ravimit määrates või väljastades tuleb seda riski arvestada. Riski vähendamiseks tuleb valida väikseim sobiv kogus (vt lõigud 4.2, 4.8 ja 4.9).

Ärajätusümptomid Kui on tekkinud sõltuvus, kaasnevad ravi järsu katkestamisega ärajätusümptomid. Need võivad avalduda peavalu, lihasevalu, äärmusliku ärevuse, pingeseisundi, sisemise rahutuse, segasuse ja ärrituvusena. Rasketel juhtudel võivad tekkida ka järgmised sümptomid: derealisatsioon, depersonalisatsioon, hüperakuusia, jäsemete tuimus ja paresteesia, ülitundlikkus valguse, müra ja füüsilise kontakti suhtes, hallutsinatsioonid või epileptilised hood (vt lõigud 4.2 ja 4.8).

Tagasilöögifenomen Lühiajalise ravi järsul katkestamisel võib tekkida ka mööduv tagasilöögifenomen, mille korral võivad bensodiasepiiniga ravitud sümptomid uuesti avalduda, aga ägedamal kujul. Võimalikud kaasnevad reaktsioonid on meeleolu labiilsus, ärevusseisund või unehäired ja rahutus. Tagasilöögifenomen võib avalduda ka ohtliku füüsilise ja psüühilise reaktsioonina, nagu krambid ja sümptomaatiline psühhoos (nt võõrutusega seotud deliirium).

Kuna võõrutussümptomite või tagasilöögifenomeni tekke risk on suurem pärast ravi järsku lõpetamist, on ravi lõpetamiseks soovitatav annust järk-järgult vähendada.

Ravi kestus Ravi kestus peab olema nii lühike kui võimalik ja mitte üle 2...4 nädala (vt lõik 4.2). Ilma seisundi uue hindamiseta ei tohi ravi pikendada.

Ravi alustades on asjakohane patsienti teavitada, et ravi on piiratud kestusega, ning seletada täpselt, kuidas annust järk-järgult vähendatakse (vt lõik 4.2). On tõendeid, mis viitavad lühitoimeliste bensodiasepiinide kasutamisel kahe annuse vahelisel ajal ärajätusümptomite tekkimise võimalusele,

seda eelkõige suuremate annuste korral. Pikatoimeliste bensodiasepiinide kasutamisel on tähtis

patsiendile öelda, et ta ei tohi üle minna lühitoimelisele bensodiasepiinile, sest siis võivad tekkida võõrutussümptomid.

Amneesia Bensodiasepiinid võivad põhjustada anterograadset amneesiat; enamikul juhtudest mõni tund pärast annuse manustamist. See tähendab, et pärast ravimi võtmist võivad patsiendid teha midagi, mida nad hiljem ei mäleta. Risk suureneb annusest sõltuvalt ja seda saab vähendada piisavalt pika segamatu uneperioodiga (7– 8 tundi).

Psühhiaatrilised ja paradoksaalsed reaktsioonid Bensodiasepiinide kasutamisel, eriti eakatel patsientidel või lastel, võivad tekkida psüühilised ja paradoksaalsed reaktsioonid, nagu rahutus, erutatavus, ärrituvus, agressiivsus, luulud, viha, õudusunenäod, hallutsinatsioonid, psühhoosid, sobimatu käitumine ja muud käitumishäired. Sellistel juhtudel tuleb ravi selle ravimiga lõpetada.

Tolerantsus Pärast bensodiasepiinide korduvat suukaudset manustamist mõne nädala jooksul võib ilmneda selle efektiivsuse vähenemine (tolerantsuse teke).

Depressioon ja suitsiidimõtted Depressiooni või depressiooniga seotud ärevuse ravimiseks ei tohi kasutada ainult bensodiasepiine ja bensodiasepiinilaadseid aineid, sest need võivad tekitada või suurendada enesetapuriski. Depressiivse häire nähtude ja sümptomitega või suitsiidikalduvusega patsientidel tuleb alprasolaami kasutada ettevaatusega ja retseptile märgitav kogus peab olema piiratud. Depressiooniga patsientidel on seoses alprasolaami kasutamisega teatatud hüpomaania ja maania episoodidest.

Psühhoosid Bensodiasepiinid ei ole soovitatavad psühhooside esmaraviks.

Erirühmad Eakad ja nõrgestatud patsiendid Eakatel tuleb bensodiasepiine ja sarnaseid ravimeid kasutada ettevaatusega, sest selles vanuserühmas on risk sedatsiooni ja/või luu-lihaskonna nõrkuse tekkeks, mis võib põhjustada kukkumisi, millel sageli on tõsised tagajärjed. Ataksia või ülesedatsiooni vältimiseks on eelkõige eakate ja/või nõrgestatud patsientide ravis soovitatav üldpõhimõte kasutada väikseimat toimivat annust.

Neeru- või maksakahjustus

Neerukahjustuse ja kerge või mõõduka maksakahjustuse korral tuleb olla ettevaatlik ja vajaduse korral annust vähendada. Raske maksakahjustusega patsiente ei tohi bensodiasepiiniga ravida, sest see suurendab entsefalopaatia riski.

Hingamispuudulikkus Respiratoorse depressiooni riski tõttu soovitatakse väiksemat annust ka kroonilise hingamispuudulikkusega patsientidele.

Alkoholi ja uimastite kuritarvitamise anamnees Bensodiasepiine tuleb kasutada äärmise ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis alkoholi või uimastite kuritarvitamine (vt lõik 4.5).

Abiained Laktoos

Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega, täieliku laktaasipuudulikkuse või glükoosi-galaktoosi imendumishäirega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Naatrium Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes annuses, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

Naatriumbensoaat Ravim sisaldab 0,12 mg naatriumbensoaati ühes tabletis.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed Alkohol Koos alkoholiga manustades tekitavad bensodiasepiinid aditiivse toime. Seepärast ei soovitata

alkoholi samal ajal tarvitada. Alprasolaami sedatiivne toime tugevneb kombinatsioonis alkoholiga.

Psühhotroopsed ravimpreparaadid Kombinatsioonis teiste kesknärvisüsteemi depressantidega tuleb alprasolaami kasutada ettevaatusega. Tsentraalne pärssiv toime võib tugevneda ning koos kesknärvisüsteemi depressantide või psühhotroopsete ravimpreparaatidega, nagu antipsühhootikumid (neuroleptikumid), uinutid, anksiolüütikumid/rahustid, antidepressandid, narkootilised valuvaigistid (nt opioidid), epilepsiavastased ravimid, anesteetikumid ja sedatiivse toimega antihistamiinid, manustades võivad bensodiasepiinid avaldada aditiivset toimet.

Kuid kui alprasolaami võetakse kombinatsioonis narkootiliste valuvaigistitega, võib eufooria võimenduda, mis võib põhjustada suuremat psüühilist sõltuvust.

Klosapiin Koos klosapiiniga kasutamisel suureneb hingamis- ja/või südameseiskuse risk.

Opioidid Sedatiivsete ravimite, nagu bensodiasepiinide või sarnaste ravimite, näiteks alprasolaami, samaaegne kasutamine koos opioididega suurendab aditiivse pärssiva toime tõttu kesknärvisüsteemile sedatsiooni, hingamise depressiooni, kooma ja surma riski. Annus ja samaaegse kasutamise kestus peavad olema piiratud (vt lõik 4.4).

Eriti ettevaatlik peab olema ravimpreparaatidega, mis põhjustavad respiratoorset depressiooni, nagu opioidid (valuvaigistid, köha pärssivad ained või uimastiasendusravi). Eriti tähtis on seda arvestada

eakatel.

Farmakokineetilised koostoimed CYP3A4 inhibiitorid Farmakokineetilised koostoimed võivad ilmneda, kui alprasolaami manustatakse koos ravimitega, mis pärsivad maksaensüümi CYP3A4 ning suurendavad seeläbi alprasolaami sisaldust plasmas. Seepärast tuleb neid ravimeid võtvatel patsientidel kasutada alprasolaami ettevaatusega. Kui samaaegselt kasutatakse selliseid ravimeid, võib olla vaja alprasolaami annust vähendada.

Tugev CYP3A4 inhibiitor itrakonasool suurendab alprasolaami AUC-d ja pikendab selle eliminatsiooni poolväärtusaega. Uuringus, kus tervetele vabatahtlikele manustati 200 mg itrakonasooli ööpäevas ja 0,8 mg alprasolaami 0,8 mg, suurenes AUC kaks kuni kolm korda ja eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenes ligikaudu 40 tunnini. Täheldatud on ka alprasolaamist põhjustatud psühhomotoorse funktsiooni muutusi. Itrakonasool võib tugevdada alprasolaami kesknärvisüsteemi pärssivat toimet ja itrakonasooli ärajätmine võib nõrgendada alprasolaami terapeutilist tõhusust.

CYP3A4 tugevate inhibiitorite, nagu itrakonasooli, ketokonasooli, posakonasooli, vorikonasooli, HIV- i proteaasi inhibiitorite samaaegne kasutamine ei ole soovitatav. Kui alprasolaami ja CYP3A4 tugevate inhibiitorite samaaegset kasutamist peetakse siiski vajalikuks, tuleb alprasolaami annust poole või kolmandiku võrra vähendada.

Ravi fluvoksamiiniga pikendab alprasolaami poolväärtusaega 20 tunnist 34 tunnini ning kahekordistab alprasolaami plasmakontsentratsiooni. Selle kombinatsiooni kasutamisel soovitatakse alprasolaami kasutada pooles annuses.

Fluoksetiin pärsib alprasolaami metabolismi mõõdukalt, mille tulemusel suureneb plasmakontsentratsioon. Seepärast tugevnevad samaaegse kasutamise ajal alprasolaami psühhomotoorsed toimed. Vajalikuks võib osutuda annuse kohandamine.

Erütromütsiin pärsib alprasolaami metabolismi. Alprasolaami kontsentratsioon plasmas suureneb ligikaudu 50% võrra. Kombinatsiooni kasutades võib vajalikuks osutuda annuse kohandamine.

Muud CYP3A4 inhibiitorid, mis eeldatavasti alprasolaami plasmakontsentratsiooni suurendavad, on klaritromütsiin, telitromütsiin, diltiaseem ja flukonasool. Vajalikuks võib osutuda annuse vähendamine.

Tsimetidiin vähendab alprasolaami kliirensit, mis võib selle toimet tugevdada. Selle koostoime kliinilist tähtsust ei ole veel kindlaks tehtud.

CYP3A4 indutseerijad Kuna alprasolaam metaboliseerub CYP3A4 vahendusel, võivad selle ensüümi indutseerijad alprasolaami metabolismi kiirendada. Koostoimed HIV proteaasi inhibiitorite (nt ritonaviir) ja alprasolaami vahel on komplekssed ning ajast sõltuvad. Lühikest aega manustatud väikesed ritonaviiri annused põhjustasid alprasolaami kliirensi tugevat vähenemist, pikendasid selle eliminatsiooni poolväärtusaega ja tugevdasid kliinilisi toimeid. Pikaajalisel kokkupuutel ritonaviiriga CYP3A induktsioon selle inhibeerimise siiski tasakaalustas. See koostoime vajab alprasolaami annuse kohandamist või ravi katkestamist.

Patsientidel, kes saavad samaaegselt ravi alprasolaami ja teofülliiniga, on alprasolaami kontsentratsioon plasmas oluliselt väiksem kui ainult alprasolaami saanud patsientidel, ja selle võimalik põhjus on metabolismi indutseerimine. Selle koostoime kliinilist tähtsust ei ole veel kindlaks tehtud.

Karbamasepiin paistab indutseerivat alprasolaami metabolismi, mille tulemusel selle toime nõrgeneb. Selle koostoime kliinilist tähtsust ei ole veel kindlaks tehtud. Samasuguseid toimeid võib oodata rifampitsiini või liht-naistepuna samaaegsel manustamisel.

Alprasolaami toime teiste ravimite farmakokineetikale Alprasolaami 1 mg ööpäevase annuse samaaegsel kasutamisel on teatatud digoksiini plasmasisalduse

suurenemisest, seda eelkõige eakatel (> 65-aastased). Seepärast tuleb samaaegselt alprasolaami ja digoksiini saavaid patsiente digoksiini toksilise toime suhtes hoolikalt jälgida.

Kui alprasolaami kasutatakse koos lihaslõõgastitega, tuleb patsienti eriti ravi alguses hoiatada lihaseid lõõgastava toime tugevnemise eest (kukkumiste risk). Alprasolaamiga koosmanustamisel võib imipramiini ja selle metaboliidi desmetüülimipramiini plasmakontsentratsioon pärsitud metabolismi tõttu 30% võrra suureneda.

Teiste ravimite toime alprasolaami farmakokineetikale Vältida tuleb järgnevaid kombinatsioone

Dekstropropoksüfeen võib alprasolaami metabolismi pärssida või vähendada selle kliirensit, mille

tulemusel alprasolaami plasmakontsentratsioon suureneb ja selle toime tugevneb. Samaaegset ravi dekstropropoksüfeeniga tuleb vältida.

Nefasodoon inhibeerib CYP3A4 vahendatavat alprasolaami oksüdatsiooni, mille tulemusel selle plasmakontsentratsioon kahekordistub ja suureneb risk kesknärvisüsteemiga seotud toimete tugevnemiseks. Seepärast on kombinatsiooni kasutamisel soovitatav vähendada alprasolaami annust poole võrra.

Koostoimed, mille korral võib vajalik olla annuse kohandamine Kontratseptiivid: rasestumisvastased tabletid võivad pärssida bensodiasepiinide metabolismi, sealhulgas alprasolaami oksüdatsiooni, mille tulemusel suureneb plasmakontsentratsioon ja tugevneb alprasolaami toime.

Omeprasool: võib pärssida alprasolaami metabolismi, mille tulemusel suureneb plasmakontsentratsioon ja tugevneb alprasolaami toime.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Juhtude vähesuse ja ebapiisava dokumentatsiooni tõttu ei ole võimalik hinnata inimesel väärarendite riski ega toimet varase lapseea arengule ja käitumisele.

Suur hulk kohortuuringute andmeid näitab, et bensodiasepiinide kasutamine raseduse varases järgus (1. trimestril) ei ole seotud raskete väärarendite suurenenud riskiga. Kuid mõnedes epidemioloogilistes juhtkontrolluuringutes on leitud tõendeid suulaelõhe tekkimise suurenenud riski kohta. Andmed viitavad, et pärast ema ravimist bensodiasepiinidega on lapsel suulaelõhe tekkimise risk 2 juhtu 1000-st, samas on sellise defekti loomulik esinemissagedus üldrahvastikus 1 juht 1000-st.

Suurte bensodiasepiini annustega ravimine 2. ja/või 3 trimestril põhjustab looteliigutuste vähenemist ja loote südamerütmi kõikumisi.

On olemas üksikjuhtuuringud väärarendite ja vaimse alaarengu kohta lastel, kes on looteeas kokku puutunud bensodiasepiinide üleannustamise ja mürgistusega.

Kui mõjuvatel meditsiinilistel põhjustel manustatakse alprasolaami (isegi väikeses annuses) raseduse hilises järgus või sünnituse ajal, võib oodata ravimi toimet vastsündinule, näiteks aksiaalne hüpotoonia, vähenenud lihastoonus ja puudulik imemisrefleks, mis vähendavad kaaluiivet (nn lõdva lapse sündroom, ingl floppy infant syndrome). Need toimed on pöörduvad ja eliminatsiooni poolväärtusaega arvestades võivad kesta 1...3 nädalat.

Suurte annuste korral võib vastsündinul tekkida hingamispuudulikkus või hingamisseiskus ja hüpotermia. Lisaks on vastsündinutel täheldatud mõne päeva jooksul pärast sündi

võõrutussümptomeid, nagu ülierutuvus, rahutus ja värisemine, seda isegi siis, kui lõdva lapse sündroomi ei ole. Sünnijärgsete võõrutussümptomite ilmnemine sõltub aine poolväärtusajast.

Alprasolaami ei tohi kasutada raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui naise kliiniline seisund vajab ravi alprasolaamiga. Kui alprasolaami kasutatakse raseduse ajal või kui patsient rasestub alprasolaami võtmise ajal, tuleb patsiendile rääkida võimalikust ohust lootele. Kui ravi Ixhalanexiga on vajalik raseduse lõppjärgus või sünnituse ajal, siis tuleb vältida suuri annuseid ning vastsündinut tuleb jälgida võimalike võõrutussümptomite ja/või lõdva lapse sündroomi suhtes.

Imetamine

Alprasolaami väikesed kogused erituvad rinnapiima, kus see kuhjub. Seepärast ei tohi Ixhalanexi

kasutada rinnaga toitmise ajal. Kui imetamise ajal on rangelt näidustatud Ixhalanexi korduv või suures annuses manustamine, tuleb laps rinnast võõrutada.

Vastsündinutel on bensodiasepiinide metabolism palju aeglasem kui täiskasvanutel.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Alprasolaam mõjutab tugevalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Sedatsioon, amneesia, vähenenud keskendumisvõime ja lihasfunktsiooni häired võivad kahjustada autojuhtimise või masinate käsitsemise võimet. See kehtib eriti ravi alguses, pärast annuse suurendamist, pärast ebapiisava pikkusega uneaega ja kombinatsiooni korral alkoholi või teiste kesknärvisüsteemi depressantidega (vt lõik 4.5).

4.8 Kõrvaltoimed

Sõltuvalt patsiendi individuaalsest tundlikkusest ja võetud annusest võivad eelkõige ravi alguses tekkida järgmised kõrvaltoimed: emotsioonide tuimenemine, ebakindlad liigutused ja kõnnak (kukkumiste risk, eriti eakatel patsientidel), nägemishäired, järelnähud järgmisel päeval (uimasus, vähenenud reageerimisvõime jne), autonoomse närvisüsteemi häired (põie düsfunktsioon).

Reeglina need sümptomid ravimi korduval kasutamisel vähenevad.

Harvadel juhtudel võib tekkida hingamise depressioon, eriti öösel.

Kõrvaltoimed on rühmitatud järgmiste esinemissageduse kategooriate järgi.

Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata

(≥ 1/10) (≥ 1/100 kuni < 1/10) (≥ 1/1000 (≥ 1/10 000 (< 1/10 000) (ei saa hinnata Endokriinsüsteemi häired

Ainevahetus- ja toitumishäired Vähenenud isu

Psühhiaatrilised häired

Depressioon Segasus, Maania* Hüpomaania*, desorienteeritus, (vt lõik 4.4), agressiivsus*, libiido vähenemine, hallutsinatsio vaenulikkus*, ärevus, onid*, viha*, mõtlemishäired unetus, närvilisus, agiteeritus*, *, suurenenud libiido* ravimsõltuvu psühhomotoorn

Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata (≥ 1/10) (≥ 1/100 kuni < 1/10) (≥ 1/1000 (≥ 1/10 000 (< 1/10 000) (ei saa hinnata

Närvisüsteemi häired Sedatsioon, Koordinatsioonihäired, Amneesia Autonoomse somnolentsus, tasakaaluhäired, närvisüsteemi

ataksia, tähelepanuhäired, häired*, hüpersomnia, letargia, mäluhäired, düstoonia* treemor düsartria, pearinglus, peavalu Silma kahjustused

Ähmastunud nägemine Seedetraktihäired

Kõhukinnisus, Iiveldus Oksendamine Seedetraktihäir suukuivus ed* Maksa ja sapiteede häired

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Dermatiit* Angioödeem*, Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused

Neeru- ja kuseteede häired

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired

Seksuaalfunktsiooni Menstruatsio häire* onihäired* Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Väsimus, Ravimivõõru Perifeersed ärritatavus tussündroom tursed* Uuringud

Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata (≥ 1/10) (≥ 1/100 kuni < 1/10) (≥ 1/1000 (≥ 1/10 000 (< 1/10 000) (ei saa hinnata

Kehakaalu muutus Silma siserõhu * Turuletulekujärgselt tuvastatud kõrvaltoimed

Sõltuvus ja ärajätusümptomid Bensodiasepiinide kasutamine (ka terapeutilistes annustes) võib põhjustada nende ravimite suhtes füüsilise ja psüühilise sõltuvuse teket; pärast ravi lõpetamist võivad tekkida ärajätusümptomid ja/või tagasilöögifenomen (vt lõik 4.4). Ärajätusümptomid võivad olla kergest düsfooriast ja unetusest kuni raske sündroomini, mille korral tekivad hootised kõhuvalud, lihasekrambid, oksendamine, higistamine, treemor ja krambid.

Teatatud on bensodiasepiinide kuritarvitamisest (vt lõik 4.4).

Amneesia Bensodiasepiinid võivad põhjustada anterograadset amneesiat (ravimi võtmisele järgnevad mälulüngad) (vt lõik 4.4).

Psühhiaatrilised ja paradoksaalsed reaktsioonid Bensodiasepiinide kasutamisel, eriti eakatel patsientidel või lastel, võivad tekkida psüühilised ja paradoksaalsed reaktsioonid, nagu rahutus, erutatavus, ärrituvus, agressiivsus, luulud, viha, õudusunenäod, hallutsinatsioonid, psühhoosid, sobimatu käitumine ja muud käitumishäired. Sellistel juhtudel tuleb ravi selle ravimiga lõpetada.

Depressioon Bensodiasepiinide kasutamise ajal võib avalduda olemasolev depressioon (vt lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Alprasolaami üleannustamine ei ole eluohtlik, välja arvatud kasutamisel koos teiste kesknärvisüsteemi depressantidega, nt opioidid, teised bensodiasepiinid ja alkohol. Üleannustamise ravimisel tuleb alati arvestada, kas on võetud mitut ainet samal ajal (kombineeritud ravimimürgistus). Bensodiasepiinide, sealhulgas alprasolaami üleannustamine avaldub tavaliselt kesknärvisüsteemi depressiooni astmena alates uimasusest kuni koomani. Kergematel juhtudel on sümptomid uimasus, ebaselge kõne, vaimne segasus ja letargia; raskematel juhtudel võivad tekkida ataksia, hüpotoonia, hüpotensioon, respiratoorne depressioon, harva kooma ning väga harva ka surm.

Toksilisus

Inimese letaalse mürgistuse korral on alprasolaami sisaldus veres äärmiselt varieeruv. Alprasolaami toksiline plasmakontsentratsioon on vahemikus 0,1...0,4 μg/ml, mõnedel andmetel on alprasolaami kontsentratsioon veres postmortem olnud vahemikus 2,1...2,3 μg/ml.

Üleannustamise ravi Alprasolaami ägeda üleannustamise korral on peamine toetav ravi, mis võib hõlmata hingamisteede avatuna hoidmist ning hingamise ja vereringefunktsiooni monitooringut. Vedelikraviks tuleb rajada veenitee. Kergemate mürgistusnähtudega patsientidel, kes on veel teadvusel, tuleb lasta arstliku järelevalve all välja magada. Kui patsient on teadvusel, võib ühe tunni jooksul pärast ravimi sissevõtmist manustada imendumise vähendamiseks aktiivsütt, kuid arvestada tuleb kasu ja riski suhet (aspiratsiooniriski tõttu). Diureesi forsseerimine ega hemodialüüs ei ole tulemuslikud.

Rasketel juhtudel võib üleannustamise ravis kasutada respiratoorse funktsiooni toetamiseks lisaks flumaseniili (spetsiifiline bensodiasepiini antagonist). Flumaseniil võib suurendada krambihoogude riski.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: bensodiasepiini derivaadid, ATC-kood: N05BA12

Alprasolaam on psühhotroopne aine, mis kuulub 1,4-triasolobensodiasepiinide klassi ja seondub suure afiinsusega kesknärvisüsteemi spetsiifiliste bensodiasepiiniretseptoritega. Alprasolaam tugevdab GABA-ergilise ülekande pärssivat toimet mitmesugustes närviühendustes. Selle tulemusel avalduvad pinget, agiteeritust ja ärevust leevendavad omadused, samuti sedatiivne ja uinutav toime. Lisaks on alprasolaamil lihaseid lõõgastavad ja antikonvulsiivsed omadused.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Alprasolaam imendub pärast suukaudset manustamist kiiresti ja hästi. Suukaudsel manustamisel saavutatakse maksimaalne plasmakontsentratsioon 1…2 tunni pärast. Alprasolaami biosaadavus on 80%.

Jaotumine Seondumine plasmavalkudega on 70...80%. Keskmine jaotusruumala on 1,0…1,2 l/kg ja see on rasvunud patsientidel oluliselt suurem.

Biotransformatsioon Lisaks metaboliseerumata alprasolaamile (ligikaudu 20%) erituvad peamiste metaboliitidena alfahüdroksüalprasolaam (ligikaudu 17%) ja bensofenooni derivaat. Lisaks on tuvastatud palju muid metaboliite. Alfahüdroksüalprasolaami farmakoloogiline aktiivsus on alprasolaamiga võrreldes ligikaudu 50%. Bensofenooni derivaadil farmakoloogiline toime puudub. Metaboliitide väikese kontsentratsiooni tõttu on tõenäoline, et need avaldavad vähest ravitoimet.

Alprasolaam läbib platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiima.

Eritumine

Eliminatsiooni poolväärtusaeg pärast ühekordset manustamist on 12...15 tundi. Alprasolaami kahe peamise metaboliidi poolväärtusaeg on samas vahemikus. Umbes 20% annusest eritub muutumatul kujul neerude kaudu.

Farmakokineetika patsientide erirühmades Eakad Eakatel meespatsientidel võib eliminatsiooni poolväärtusaeg olla pikem.

Neerukahjustus Kuna neerud on peamine eritumistee, võib neerufunktsiooni kahjustuse korral eeldada eliminatsiooni poolväärtusaja pikenemist.

Maksakahjustus Maksafunktsiooni häirete korral on eeldatav toimeaine metabolismi aeglustumine ja eliminatsiooni poolväärtusaja pikenemine.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Pärast alprasolaami 24 kuud kestnud manustamist täheldati suundumust annusest sõltuvaks kataraktide avaldumuse suurenemiseks emasrottidel ning sarvkesta vaskulariseerumiseks isasrottidel. Koerte kroonilise toksilisuse uuringus (12 kuud) tekkisid suurte suukaudsete annuste korral krambid, mis mõnel loomal osutusid surmavaks. Selle tähtsus inimesele on ebaselge.

Alprasolaami mutageensuse uuringute tulemused olid negatiivsed. Pikaajalistes uuringutes rottide ja hiirtega ei ilmnenud alprasolaamil tumorigeenset potentsiaali.

Isastel ja emastel katseloomadel ei täheldatud sigimisvõime häireid, kuigi loomkatsetes tõestati, et alprasolaam läbib platsenta. Rottide ja küülikutega tehtud katsetes on väga suurte annuste korral täheldatud embrüoletaalset toimet ja skeleti väärarendeid. Alprasolaami manustamisjärgse peri- ja postnataalse arengu kohta andmeid ei ole. Alprasolaami saanud näriliste järglastel on siiski täheldatud käitumishäirete ilminguid.

Alprasolaami loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Laktoosmonohüdraat Mikrokristalliline tselluloos (E 460) Eelželatiniseeritud maisitärklis Naatriumdokusaat Naatriumbensoaat (E 211) Magneesiumstearaat (E 572) Kolloidne veevaba ränidioksiid (E 551) Punane raudoksiid (E 172) (ainult 0,5 mg tabletid) Indigokarmiinlakk (E 132) (ainult 1 mg tabletid)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

0,25 mg tabletid: 18 kuud 0,5 mg tabletid: 2 aastat 1 mg tabletid: 2 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

OPA/Alu/PVC//Alu blistrid, mis sisaldava 10, 20, 30, 50, 60 või 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

AS GRINDEKS Krustpils iela 53 Riia, LV-1057 Läti Tel: +371 6708 3205 e-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

8. MÜÜGILOA NUMBRID

0,25 mg: 1157024 0,5 mg: 1157724 1 mg: 1157424

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 02.07.2024

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Juuli 2024