RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Ivermectin Orion 3 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 3 mg ivermektiini.

INN. Ivermectinum.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tablett

Valge kuni valkjas ümmargune kaldservadega tablett, mille ühel küljel on märgistus „Y“ ja teisel küljel „16“. Läbimõõt on ligikaudu 6 mm.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

• Soolestrongüloidiaasi ravi.
• Wuchereria bancrofti põhjustatud lümfaatilise filariaasiga patsientidel esineva kinnitatud või kahtlustatava mikrofilareemia ravi.
• Sügeliste ravi. Ravi on näidustatud, kui sügeliste diagnoos on kliiniliselt ja/või parasitoloogilise uuringuga kinnitatud. Ilma ametliku diagnoosita ei ole ravi sügeluse korral õigustatud.

Arvesse tuleb võtta ametlikke juhendeid.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Soolestrongüloidiaasi ravi Soovitatav annus on üks ühekordne suukaudne annus 200 mikrogrammi ivermektiini kg kehakaalu kohta.

Juhendina on patsiendi kehakaalu alusel määratud annus järgmine.

KEHAKAAL (kg) ANNUS (tablettide arv) 15 kuni 24 Üks 25 kuni 35 Kaks

36 kuni 50 Kolm 51 kuni 65 Neli 66 kuni 79 Viis ≥ 80 Kuus

Wuchereria bancrofti poolt põhjustatud mikrofilareemia ravi

Wuchereria bancrofti poolt põhjustatud mikrofilareemia raviks soovitatav annus massiliseks jaotamiseks on ühekordne suukaudne annus iga 6 kuu järel, mis on ligikaudu 150...200 µg/kg ivermektiini.

Endeemilistes piirkondades, kus ravimit saab manustada ainult üks kord iga 12 kuu järel, on soovitatav annus 300...400 µg/kg ivermektiini, et säilitada ravitud patsientidel mikrofilareemia piisav supressioon.

Juhendina on patsiendi kehakaalu alusel määratud annus järgmine.

KEHAKAAL (kg) ANNUS (tablettide arv) manustatuna ANNUS (tablettide arv) manustatuna 15 kuni 25 Üks Kaks 26 kuni 44 Kaks Neli 45 kuni 64 Kolm Kuus

65 kuni 84 Neli Kaheksa

Teise võimalusena ja kui kehakaal ei ole teada, võib massilise kemoteraapia kampaaniates kasutatava ivermektiini annuse määrata patsiendi pikkuse alusel järgmiselt.

PIKKUS (cm) ANNUS (tablettide arv) manustatuna ANNUS (tablettide arv) manustatuna 90 kuni 119 Üks Kaks 120 kuni 140 Kaks Neli 141 kuni 158 Kolm Kuus > 158 Neli Kaheksa

Sügeliste ravi Soovitatav annus on ühekordne suukaudne annus 200 µg/kg ivermektiini.

Harilikud sügelised Paranemine loetakse lõplikuks mitte varem kui 4 nädalat pärast ühekordse annuse manustamist. Sügeluse või kratsimiskahjustuste püsimine ei õigusta teist ravi enne seda kuupäeva.

Teise annuse manustamist 2 nädala jooksul pärast esialgset annust tuleb kaaluda ainult siis,

• kui tekivad uued spetsiifilised kahjustused;
• kui parasitoloogiline uuring on sel kuupäeval positiivne.

Rasked ja koorikutega sügelised Nende tugevalt nakatunud vormide korral võib paranemiseks olla vajalik teine annus 8...15 päeva jooksul pärast ivermektiini ja/või samaaegset paikset ravi.

Märkus sügeliste vastu ravi saavatele patsientidele Kontaktsed, eriti pereliikmed ja partnerid, peavad võimalikult kiiresti läbima tervisekontrolli ja vajadusel saama viivitamatult sügelistevastast ravi. Arvesse tuleb võtta hügieenimeetmeid uuesti nakatumise vältimiseks (st hoida küüned lühikesed ja puhtad) ning rangelt järgida ametlikke soovitusi riiete ja voodipesu puhastamise kohta.

Eakad Ivermektiini kliinilistes uuringutes ei osalenud piisavalt 65-aastaseid ja vanemaid isikuid, et teha kindlaks, kas nad reageerivad ravile erinevalt kui nooremad isikud. Muud kliinilised kogemused ei ole näidanud erinevusi eakate ja nooremate patsientide ravivastustes. Üldiselt tuleb eakate patsientide ravimisel olla ettevaatlik, arvestades maksa-, neeru- või südamefunktsiooni vähenemise suuremat esinemissagedust ning kaasuvaid haiguseid või teiste ravimite suuremat kasutamist.

Lapsed Ivermektiini ohutus lastel, kes kaaluvad vähem kui 15 kg, ei ole kindlaks tehtud.

Manustamisviis Suukaudseks kasutamiseks.

Alla 6-aastastel lastel tuleb tabletid enne neelamist purustada.

Tabletid võetakse tühja kõhuga koos veega. Tableti võib võtta igal ajal päeva jooksul, kuid kahe tunni jooksul enne või pärast manustamist ei tohi süüa, kuna toidu mõju imendumisele ei ole teada.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Rasked nahareaktsioonid Ivermektiiniga raviga seoses on teatatud rasketest nahareaktsioonidest, sh Stevensi-Johnsoni sündroomist (SJS) ja toksilisest epidermaalsest nekrolüüsist (TEN), mis võivad olla eluohtlikud või lõppeda surmaga (vt lõik 4.8).

Ravimi määramisel tuleb patsiente teavitada nahareaktsioonide nähtudest ja sümptomitest ning neid hoolikalt jälgida nahareaktsioonide suhtes. Kui ilmnevad nendele reaktsioonidele viitavad nähud ja sümptomid, tuleb ivermektiini manustamine kohe lõpetada ja kaaluda alternatiivset ravi. Kui patsiendil on ivermektiini kasutamisel tekkinud raske nahareaktsioon, näiteks SJS või TEN, ei tohi ravi ivermektiiniga enam kunagi uuesti alustada.

Erihoiatused Ivermektiini efektiivsust ja annustamisskeemi immuunpuudulikkusega patsientidel, keda ravitakse soolestrongüloidiaasi tõttu, ei ole piisavate kliiniliste uuringutega kindlaks tehtud. On teatatud juhtudest, kus infestatsioon püsib pärast ühekordset ivermektiini annust, eriti seda tüüpi patsientidel.

Ivermektiin ei ole filaariate ega anguilluloosi nakkuse profülaktiliseks raviks; puuduvad andmed, mis näitaksid ivermektiini efektiivsust nakkuslike vastsete hävitamisel või küpsemise ennetamisel inimestel. Ivermektiinil ei ole näidatud mingit aktiivsust ühegi filaaria liigi täiskasvanud ussi vastu.

Ivermektiinil ei ole näidatud mingit kasulikku mõju troopilise kopsueosinofiilia sündroomile ega lümfadeniidile või lümfangiidile, mida täheldatakse filaariatega nakatumise korral.

Pärast ivermektiini manustamist on kõrvaltoimete intensiivsus ja raskusaste tõenäoliselt seotud ravieelse mikrofilaariate tihedusega, eriti veres. Loa loa koinfektsiooniga patsientidel on mikrofilaariate tihedus, eriti veres, enamasti kõrge, mis suurendab ravitud patsientide riski tõsiste kõrvaltoimete tekkeks.

Kesknärvisüsteemi kõrvaltoimeid (entsefalopaatiad) on harva kirjeldatud ivermektiiniga ravitud patsientidel, kellel on koinfektsioon suure hulga Loa loa mikrofilaariatega. Seetõttu tuleb Loa loa endeemilistes piirkondades enne ravi ivermektiiniga võtta kasutusele erimeetmed (vt lõik 4.8).

Neuroloogilist toksilisust, sh teadvusetaseme langust ja koomat, on teatatud ka patsientidel, kes on kasutanud ivermektiini Loa loa infektsiooni puudumisel. Need kõrvaltoimed on üldiselt taandunud toetava ravi ja ivermektiini ärajätmisega (vt lõigud 4.8 ja 4.9). Piiratud andmed näitavad, et neurotoksiliste toimete risk võib olla suurenenud patsientidel, kellel on vähenenud P-glükoproteiini aktiivsus, nt ABCB1 geeni funktsioonikaotuse mutatsioon (MDR1).

Dietüülkarbamasiintsitraadi (diethylcarbamazine citrate, DEC) ja ivermektiiniga samaaegne ravi massiliste kemoteraapia kampaaniate raames Wuchereria bancrofti poolt põhjustatud filariaasi raviks Aafrikas ei ole soovitatav. Koinfektsioon teiste mikrofilaariatega, näiteks Loa loa’ga, võib nakatunud patsientidel põhjustada kõrget mikrofilareemiat.

DEC süsteemne kokkupuude sellistel patsientidel võib põhjustada tõsiste kõrvaltoimete esinemist, mis on seotud selle ravimi kiire ja tõhusa mikrofilaritsiidse toimega.

Pärast kiire mikrofilaritsiidse toimega ravimite, näiteks DEC manustamist onkotsertsiaasiga patsientidele on teatatud erineva raskusastmega naha- ja/või süsteemsetest reaktsioonidest (Mazzotti reaktsioon) ja oftalmoloogilistest reaktsioonidest.

Need reaktsioonid on tõenäoliselt tingitud põletikulistest reaktsioonidest mikrofilaariate surma järel vabanevatele lagunemissaadustele.

Ivermektiini onkotsertsiaasi raviks kasutavatel patsientidel võivad esmakordsel ravimisel samuti esineda need reaktsioonid. Pärast ravi mikrofilaritsiidse ravimiga võivad hüperreaktiivse onkodermatiidi ehk „Sowda“-ga patsiendid (täheldatud eriti Jeemenis) tõenäolisemalt kogeda raskeid nahareaktsioone (turse ja onkodermatiidi süvenemine).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoimete uuringuid ei ole läbi viidud.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Ivermektiini kasutamise kohta rasedatel onkotsertsiaasi massilise ravi kampaaniates on piiratud hulk andmeid (ligikaudu 300 raseduse tulemused). Andmed ei näita ivermektiini kasutamise järgselt esimesel trimestril kõrvaltoimeid, nagu kaasasündinud anomaaliad, spontaansed abordid, loote surm/surnultsünd ja imikute suremus. Praeguseks ei ole muud epidemioloogilised andmed saadaval.

Loomkatsed on näidanud reproduktiivtoksilisust (vt lõik 5.3); siiski ei ole potentsiaalne risk inimesele teada.

Ivermektiini tohib raseduse ajal kasutada ainult kindlal näidustusel. Imetamine Ivermektiini manustatud annusest eritus rinnapiima alla 2%.

Ohutust vastsündinutel ei ole kindlaks tehtud. Ivermektiini tohib rinnaga toitmise ajal kasutada ainult juhul, kui emale saadav kasu kaalub üles võimaliku riski rinnaga toidetavale imikule. Emadel, kes kavatsevad oma imikuid rinnaga toita, tuleb ravi edasi lükata kuni 1 nädal pärast lapse sündi.

Fertiilsus Ivermektiinil ei olnud rottidel viljakusele kahjulikku mõju annustes, mis ületasid kuni 3 korda inimesele soovitatavat maksimaalset annust 200 μg/kg (mg/m² ööpäevas).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ivermectin Orion ei mõjuta või mõjutab ebaoluliselt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Võimalikud kõrvaltoimed, nagu pearinglus, unisus, vertiigo ja treemor, võivad mõnel patsiendil mõjutada autojuhtimise või masinate käsitsemise võimet (vt lõik 4.8).

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed on seotud mikrofilaariate tihedusega ja enamik neist on kerged ning mööduvad, kuid esinemissagedus ja raskusaste võivad olla suuremad patsientidel, kes on nakatunud rohkem kui ühe parasiidiga, nagu näiteks Loa loa nakkuse korral.

Harvadel juhtudel võib patsientidel, kes on ka tugevalt nakatunud Loa loa’ga, pärast ravi ivermektiiniga tekkida tõsine või isegi surmaga lõppev entsefalopaatia.

Wuchereria bancrofti poolt põhjustatud filariaasi ravis ei tundu kõrvaltoimete intensiivsus olevat annusest sõltuv, vaid on seotud vere mikrofilaariate tihedusega.

Pärast Onchocerca volvulus’ega nakatunud patsientide ravi ivermektiiniga võivad mikrofilaariate surma tõttu tekkida järgmised ülitundlikkusreaktsioonid (Mazzotti tüüpi reaktsioonide sümptomid): sügelus, ilmne urtikaarne lööve, konjunktiviit, artralgia, lihasvalu (sh kõhulihaste lihasvalu), palavik, tursed, lümfadeniit, lümfadenopaatiad, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, ortostaatiline hüpotensioon, peapööritus, tahhükardia, asteenia, peavalu. Need reaktsioonid on harva olnud rasked. On teatatud mõnest bronhiaalastma süvenemise juhtumist. Nendel patsientidel on kirjeldatud ka ebatavalist tunnet silmades, silmalau turset, eesmist uveiiti, konjunktiviiti, limbiiti, keratiiti ja koorioretiniiti või koroidiiti. Need reaktsioonid võivad tekkida haiguse enda tõttu, kuid aeg-ajalt on neist teatatud ka pärast ravi. Need on harva olnud rasked ja on üldiselt taandunud ilma kortikosteroidravita.

Pärast ivermektiini manustamist on kirjeldatud täiskasvanud usside väljutamise juhtumeid.

Sügelistega patsientidel võib ravi alguses täheldada sügeluse mööduvat ägenemist.

Kõrvaltoimete loetelu tabelina Kõrvaltoimed on järjestatud esinemissageduse järgi, alustades kõige sagedamast, kasutades järgmist kokkulepet: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteemi klass Väga harv Teadmata Vere ja lümfisüsteemi häired Mööduv eosinofiilia, Ainevahetus- ja toitumishäired Anoreksia1,2 Psühhiaatrilised häired Vaimse seisundi muutused3 Närvisüsteemi häired Entsefalopaatia3, teadvusetaseme Silma kahjustused Okulaarne hüpereemia3, konjunktiivi Respiratoorsed, rindkere ja Köha2, kurguvalu2, düspnoe2,3 mediastiinumi häired Seedetrakti häired Kõhuvalu1,2, kõhukinnisus1, Maksa ja sapiteede häired Äge hepatiit, hüperbilirubineemia Naha ja nahaaluskoe kahjustused Toksiline epidermaalne

Lihaste, luustiku ja sidekoe Müalgia2, artralgia2, seljavalu3, kahjustused kaelavalu3 Neerude ja kuseteede häired Uriinipidamatus3, hematuuria Reproduktiivse süsteemi ja Munandivalu2, ebamugavustunne rinnanäärme häired munandites2 Üldised häired ja Palavik2, külmavärinad2, diaforees2, manustamiskoha reaktsioonid asteenia1,2, kehavalu2, raskused Uuringud Maksaensüümide aktiivsuse 1 Stongüloidiaasi ravis. 2 Wuchereria bancrofti põhjustatud filariaasi ravis. 3 Loa Loa’ga tugevalt nakatunud patsientide ravis. 4 Onkotsertsiaasiga patsientide ravis. Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Oluline on soovitatavatest annustest kinnipidamine. Ivermektiini üleannustamise korral on teatatud teadvusetaseme languse ja kooma juhtudest.

Inimestel on juhuslikul mürgistusel teadmata kogustes ivermektiini veterinaarravimitega, kas allaneelamise, süstimise või kokkupuutel kehapindadega, teatatud järgmistest sümptomitest: lööve, kontaktdermatiit, tursed, peavalu, peapööritus, asteenia, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus ja kõhuvalu. Muud teatatud kõrvaltoimed on olnud krambihood, ataksia, düspnoe, paresteesia ja urtikaaria.

Juhusliku mürgistuse ravi Sümptomaatiline ravi ja järelevalve spetsialiseeritud raviosakonnas koos vajadusel vedeliku asendamise ja hüpertensiivse raviga. Kuigi andmed puuduvad, on soovitatav vältida GABA agonistide kasutamist ivermektiini põhjustatud juhusliku mürgistuse ravis.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: anthelmintikumid, avermektiinid; ATC-kood: P02CF01

Toimemehhanism Ivermektiin on saadud Streptomyces avermitilis’e fermenteerimisel eraldatud avermektiinidest. See seondub selektiivselt ja suure afiinsusega glutamaadi poolt reguleeritavate kloriidioonikanalitega, mis esinevad selgrootute närvi- ja lihasrakkudes. See põhjustab rakumembraani läbilaskvuse suurenemist kloriidioonide suhtes, mis omakorda põhjustab närvi- või lihasraku hüperpolarisatsiooni, mille tulemuseks on parasiidi halvatus ja surm.

Ivermektiin mõjutab ka teisi ligandi poolt reguleeritavaid kloriidikanaleid, näiteks neid, mida reguleerib neurotransmitter gamma-aminovõihape (gamma-aminobutyric acid, GABA).

Imetajatel ei ole glutamaadi poolt reguleeritavaid kloriidikanaleid. Avermektiinidel on madal afiinsus

imetajate ligandi poolt reguleeritavate kloriidikanalite suhtes. Inimestel ei läbi need kergesti hematoentsefaalbarjääri.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus Aafrikas, Aasias, Lõuna-Ameerikas, Kariibi mere piirkonnas ja Polüneesias läbi viidud kliinilised uuringud Wuchereria bancrofti poolt põhjustatud mikrofilareemiaga patsientidel näitasid, et ühekordne suukaudne annus vähemalt 100 µg/kg ivermektiini vähendas mikrofilareemiat nädal pärast manustamist alla 1% ravieelsest väärtusest. Need uuringud näitasid, et raviefekt oli nii ulatuse kui ka kestuse poolest annusest sõltuv. Ivermektiini kasutamine populatsioonide massilises ravis mikrofilareemia raviks inimesel, kes on Wuchereria bancrofti ainulaadne peremeesorganism, võib olla kasulik Wuchereria bancrofti leviku

vähendamiseks vektorputukate kaudu, katkestades seeläbi haiguse nakkustsükli. Ravi ühekordse ivermektiini annusega 200 µg/kg on osutunud efektiivseks ja hästi talutavaks

patsientidel, kellel on normaalne immuunsus ja kelle Strongyloides stercoralis’ega nakatumine piirdub seedetraktiga.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Ivermektiini ühekordse suukaudse 12 mg annuse manustamisel tablettidena oli põhikomponendi (H B a) keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon 46,6 (± 21,9) ng/ml ligikaudu 4 tundi pärast 2 1 annustamist. Plasmakontsentratsioon suureneb annuse suurenedes ligikaudu proportsionaalselt annusega. Biotransformatsioon/eritumine Ivermektiin imendub ja metaboliseerub inimestel ning ivermektiin ja/või selle metaboliidid erituvad peaaegu eranditult väljaheitega, kusjuures alla 1% manustatud annusest eritub uriiniga. Inimese maksa mikrosoomidel läbi viidud in vitro uuring viitab sellele, et tsütokroom P4503A4 on peamine isovorm, mis vastutab ivermektiini metabolismi eest maksas. Ivermektiini plasma poolväärtusaeg inimesel on ligikaudu 12 tundi ja metaboliitide puhul ligikaudu 3 päeva.

Prekliinilised uuringud näitavad, et ivermektiinil ei ole kliiniliste suukaudsete annuste korral potentsiaali oluliselt inhibeerida CYP3A4 (IC50 = 50 µM) ega potentsiaali inhibeerida teisi CYP ensüüme (2D6, 2C9, 1A2 ja 2E1).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Ühekordse annuse toksilisuse uuringud näitasid kesknärvisüsteemi toksilisust, mis väljendus müdriaasi, treemori ja ataksiana mitmetel loomaliikidel suurte annuste korral (hiired, rotid ja koerad), ning oksendamise ja müdriaasina (ahvid). Pärast ivermektiini korduvate annuste manustamist, mis olid lähedased või võrdsed emasloomale toksiliste annustega, on mitmetel loomaliikidel (hiired, rotid, küülikud) täheldatud loote väärarenguid (suulaelõhe). Nende uuringute põhjal on raske hinnata ühekordse väikese annuse riski. In vitro ei olnud ivermektiin genotoksiline, kuid in vivo genotoksilisuse ja kantserogeensuse andmed puuduvad.

Keskkonnariski hindamise uuringud on näidanud, et ivermektiin võib kujutada endast ohtu veekeskkonnale (vt lõik 6.6).

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Mikrokristalliline tselluloos (E460)

Eelželatineeritud maisitärklis (E1422) Magneesiumstearaat (E470b) Veevaba kolloidne ränidioksiid (E551) Veevaba sidrunhape (E330) Butüülhüdroksüanisool (E320)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Al/Al blister See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

PVC/PVDC/Al blister Hoida temperatuuril kuni 25 C. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Al/Al blister ja PVC/PVDC/Al blister.

Pakendi suurused 1, 4, 6, 8, 8 (2 pakki, kummaski 4 tabletti), 10, 12, 16 ja 20 tabletti. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

See ravimpreparaat võib kujutada endast ohtu keskkonnale (vt lõik 5.3).

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Orion Corporation Orionintie 1 FI-02200 Espoo Soome

8. MÜÜGILOA NUMBER

1219425

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 07.10.2025

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Mai 2026