Holoxan - süstelahuse pulber (500mg)

ATC Kood: L01AA06
Toimeaine: ifosfamiid
Tootja: Baxter Oncology GmbH

Artikli sisukord

HOLOXAN
süstelahuse pulber (500mg)


Pakendi infoleht: teave kasutajale

HOLOXAN 500 mg süstelahuse pulber

HOLOXAN 1 g süstelahuse pulber

Ifosfamiid

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

  • Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
  • Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
  • Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.
  • Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4

Oluline teave HOLOXANi kohta

Arst on teile määranud HOLOXANi, sest te põete vähki, mida saab ravida.

HOLOXAN on ravim, mis hävitab vähirakke, kuid rünnaku alla satuvad ka normaalsed rakud. Seetõttu võib ravimil olla mitmeid kõrvaltoimeid. Arst määrab teile HOLOXANi ainult juhul, kui vähiga kaasnev risk on suurem kui mis tahes kõrvaltoimed. Arst vaatab teid regulaarselt läbi ja ravib võimaluse korral igat kõrvaltoimet.

HOLOXAN:

vähendab vererakkude arvu, millega võib kaasneda väsimus ja suureneda nakkustesse haigestumise tõenäosus;

võib mõjutada neerusid ja põit. Kahjustuste vältimiseks võidakse teile anda teist ravimit, mille nimi on Mesna. Kui märkate oma uriinis verd, rääkige sellest kohe oma arstile;

võib põhjustada vaimseid probleeme, näiteks segasust, ebatavalist unisust ning raskematel juhtudel krambihoogusid ja teadvusekaotust;

nagu enamiku vähivastaste ravimite või kemoterapeutikumide puhul, võivad juuksed välja langeda (juuste hõrenemisest juuste täieliku kaotamiseni), siiski peaksid need pärast ravi lõpetamist tagasi kasvama. Ravim võib esile kutsuda ka iiveldust ja oksendamist. Teie arst annab teile nõu või määrab ravimeid, mis aitavad.

Ravi ajal ifosfamiidiga ja vähemalt 6…12 kuud pärast ravi lõppu ei tohi mehed last eostada ning naised rasestuda. Kasutage tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid. Küsige nõu oma arstilt.

Lugege ülejäänud infolehte. See sisaldab teavet HOLOXANi kasutamise kohta, mis võib olla teie jaoks väga tähtis.

Infolehe sisukord

  1. Mis ravim on HOLOXAN ja milleks seda kasutatakse
  2. Mida on vaja teada enne HOLOXANi kasutamist
  3. Kuidas HOLOXANi kasutada
  4. Võimalikud kõrvaltoimed
  5. Kuidas HOLOXANi säilitada
  6. Pakendi sisu ja muu teave
  7. Mis ravim on HOLOXAN ja milleks seda kasutatakse

HOLOXAN on tsütotoksiline ehk vähivastane ravim. See hävitab vähirakke ja ravi HOLOXANiga nimetatakse ka keemiaraviks. HOLOXANi kasutatakse paljude erinevate vähkkasvajate raviks. Sageli kasutatakse seda koos teiste vähivastaste ravimite või kiiritusraviga.

Mida on vaja teada enne HOLOXANi kasutamist

Ärge kasutage HOLOXANi:

kui olete ifosfamiidi või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline. Allergiline reaktsioon võib põhjustada õhupuudustunnet, vilistavat hingamist, löövet, näo ja huulte sügelust või turset;

kui teie luuüdi ei toimi korralikult (eriti siis, kui olete varem saanud keemia- või kiiritusravi). Teilt võetakse vereproovid, et kontrollida, kui hästi teie luuüdi töötab;

kui teil on probleeme urineerimisega või teil on kuseteedenakkus, mis on äratuntav urineerimisega kaasneva valu järgi (tsüstiit);

kui teie maks ja neerud ei tööta korralikult. Teilt võetakse vereproovid maksa ja neerude talitluse kontrollimiseks;

kui teil on hetkel mõni nakkus;

kui teil on olnud neeru- või põieprobleeme eelmise keemia- või kiiritusravi tagajärjel;

kui teil on mõni seisund, mille tõttu urineerimine on takistatud (uriini väljavoolu takistus).

Rääkige oma arstile:

kui te juba saate või olete hiljuti saanud kiiritus- või keemiaravi;

kui teil on suhkurtõbi;

kui teil on maksa- või neeruprobleeme. Teie arst kontrollib vereanalüüside abil, kui hästi teie maks ja neerud töötavad;

kui teid on ravitud tsisplatiiniga;

kui teie üldine terviseseisund on halb või te olete nõrk ja haiglane;

kui te olete eakas.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud

HOLOXAN võib mõjutada teie verd ja immuunsüsteemi.

Vererakke toodetakse luuüdis. Vererakke on kolme erinevat tüüpi:

  • vere punalibled, mis transpordivad kehas hapnikku,
  • vere valgelibled, mis võitlevad nakkustega ja
  • vereliistakud, mis aitavad verel hüübida.

Pärast HOLOXANi kasutamist väheneb kõigi kolme tüübi vererakkude arv. See on HOLOXANi vältimatu kõrvaltoime. Vererakkude arv jõuab madalaimale tasemele umbes 5…10 päeva pärast ravi alustamist HOLOXANiga ja jääb madalaks veel mitu päeva pärast ravikuuri lõpetamist. Enamikul inimestel normaliseerub vererakkude arv 21…28 päevaga. Kui te olete varem saanud palju keemiaravi, võib vererakkude arvu taastumine võtta veidi kauem aega.

Kui teie vererakkude arv väheneb, on nakatumise tõenäosus suurem. Püüdke vältida lähedast kokkupuudet inimestega, kellel on köha, nohu ja muud nakkused.

Teie arst kontrollib, kas enne ravi ja ravi ajal HOLOXANiga on punaliblede, valgeliblede ning vereliistakute arv teie veres piisavalt suur.

HOLOXAN võib mõjutada haavade paranemist. Hoidke mis tahes haavad puhaste ja kuivadena ning veenduge, et need paranevad normaalselt.

Hoolitsege oma igemete tervise eest, sest suus võivad tekkida haavandid ja nakkused. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arstiga.

HOLOXAN võib kahjustada põie limaskesta, põhjustades vere ilmumist uriini. Arst teab, et see võib juhtuda. Vajaduse korral annab ta teile ravimit nimega Uromitexan (Mesna), mis kaitseb põit.

Uromitexani (mesnat) saab manustada süstina, HOLOXANiga segatuna tilguti kaudu või tablettidena.

Rohkem teavet Uromitexani (mesna) kohta võib leida Uromitexani (mesna) süstide ja tablettide patsiendi infolehest.

Enamikul inimestel, kes saavad HOLOXANi koos mesnaga, ei teki mingeid põieprobleeme, kuid teie arst võib kontrollida vere leidumist teie uriinis ribatesti või mikroskoobi abil.

Kui te märkate uriinis verd, rääkige sellest kohe oma arstile.

HOLOXAN võib kahjustada teie neerusid, nii et need ei tööta korralikult.

See on tõenäolisem, kui teil on ainult üks neer või kui teie neerud on juba kahjustatud.

Kahjustused on tihti ajutised ja neerude töö normaliseerub pärast ravi lõpetamist HOLOXANiga. Mõnikord on kahjustused jäävad ja raskemad.

Arst kontrollib teie analüüside tulemusi neerukahjustuste tunnuste suhtes.

Vähiravimid ja kiiritusravi võivad suurendada muude vähkkasvajate tekkeriski; see võib juhtuda ka mitu aastat pärast ravi lõppu.

HOLOXAN võib kahjustada teie südant või mõjutada südamerütmi. Risk on suurem, kui te kasutate HOLOXANi suuremaid annuseid, saate kiiritusravi või teisi kemoterapeutikume või kui te olete eakas. Arst jälgib ravi ajal hoolikalt teie südant.

HOLOXAN võib põhjustada kopsupõletikku või kopsukoe armistumist. See võib tekkida ka rohkem kui kuus kuud pärast ravi lõppu. Kui teil tekivad hingamisraskused, rääkige sellest kohe oma arstile.

HOLOXAN võib tekitada eluohtliku maksakahjustuse. Kui teil hakkab kehakaal järsku tõusma, maks valutama ja teie nahk muutub kollaseks, rääkige sellest kohe oma arstile.

Teie juuksed võivad hõreneda või hoopis välja langeda. Juuksed kasvavad hiljem tagasi, kuigi võivad olla endisest erineva tekstuuri ja värviga.

HOLOXAN võib tekitada iiveldust ja oksendamist. See võib kesta umbes 24 tundi pärast HOLOXANi manustamist. Teile võidakse anda ravimeid iivelduse ja oksendamise vastu. Küsige selle kohta oma arstilt.

Muud ravimid ja HOLOXAN

Teatage oma arstile või meditsiiniõele, kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid.

Eelkõige rääkige neile järgmiste ravimite või ravimeetodite kasutamisest, sest need ei pruugi HOLOXANiga kokku sobida.

Järgmised ravimid võivad suurendada HOLOXANi toksilisust.

Ravimid, mis võivad suurendada toksilist toimet vererakkudele ja immuunsusele:

AKE inhibiitorid (kasutatakse kõrge vererõhu raviks);

karboplatiin (kasutatakse vähi raviks);

tsisplatiin (kasutatakse vähi raviks);

natalisumab (kasutatakse hulgiskleroosi raviks).

Ravimid, mis võivad suurendada toksilist toimet südamele:

antratsükliinid, nagu bleomütsiin, doksorubitsiin, epirubitsiin, mitomütsiin (kasutatakse vähi raviks);

kiiritusravi südame piirkonnas.

Ravimid, mis võivad suurendada toksilist toimet kopsudele:

amiodaroon (kasutatakse ebaregulaarse südamerütmi raviks);

G-CSF (granulotsüütide kolooniat stimuleerivad faktorid), GM-CSF (granulotsüütide- makrofaagide kolooniat stimuleerivad faktorid) hormoonid (kasutatakse vere valgeliblede arvu suurendamiseks pärast keemiaravi).

Ravimid, mis võivad suurendada toksilist toimet neerudele:

atsükloviir (kasutatakse viirusnakkuste raviks);

aminoglükosiidid (kasutatakse bakteriaalsete nakkuste raviks);

amfoteritsiin B (kasutatakse seennakkuste raviks);

karboplatiin (kasutatakse vähi raviks);

tsisplatiin (kasutatakse vähi raviks).

Ravimid, mis võivad suurendada toksilist toimet põiele:

busulfaan (kasutatakse vähi raviks);

põie kiiritamine.

Ravimid, mis võivad kombinatsioonis HOLOXANiga avaldada tugevamat toime kesknärvisüsteemile:

antiemeetikumid (kasutatakse oksendamise ja iivelduse vastu);

antihistamiinikumid (kasutatakse allergia raviks);

narkootilised ained;

rahustid.

Järgmised ravimid võivad HOLOXANi toksilisust suurendada:

karbamasepiin, fenütoiin, fenobarbitaal (kasutatakse epilepsia raviks);

kortikosteroidid (kasutatakse põletike raviks);

rifampitsiin (kasutatakse bakteriaalsete nakkuste raviks);

naistepuna (ravimtaim kerge depressiooni raviks).

Järgmised ravimid võivad vähendada HOLOXANi toime tõhusust:

ketokonasool, flukonasool, itrakonasool (kasutatakse bakteriaalsete või algloomnakkuste raviks);

sorafeniib (kasutatakse vähi raviks);

aprepitant (kasutatakse iivelduse ennetamiseks).

Teised ravimid, mis võivad mõjutada HOLOXANi toimet või mille toimet võib mõjutada HOLOXANi:

dotsetakseel (kasutatakse vähi raviks);

kumariinid, nagu varfariin (kasutatakse vere vedeldamiseks);

vaktsiinid;

tamoksifeen (kasutatakse rinnavähi raviks);

tsisplatiin (kasutatakse vähi raviks);

irinotekaan (kasutatakse vähi raviks).

HOLOXAN koos toidu, joogi ja alkoholiga

Alkoholi tarvitamine võib HOLOXANist tingitud iiveldust ja oksendamist suurendada.

Rasedus, imetamine ja viljakus

Vältige ravi ajal HOLOXANiga rasestumist. See võib põhjustada raseduse katkemise või kahjustada sündimata last. Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arstiga.

Ravi ajal HOLOXANiga ja vähemalt 6…12 kuud pärast ravi lõppu ei tohi mehed last eostada ega naised rasestuda. Kasutage tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid. Küsige nõu arstilt.

HOLOXAN võib mõjutada teie võimet tulevikus lapsi saada. Rääkige enne ravi alustamist oma arstiga sperma või munarakkude külmutamisest.

Ärge toitke last rinnaga, kui teid ravitakse HOLOXANiga. Küsige nõu oma arstilt.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine

Mõned HOLOXANi kõrvaltoimed võivad mõjutada teie võimet juhtida autot ja käsitseda masinaid. Arst otsustab, kas teil on ohutu seda teha.

Mida teha, kui lähete mõne teise arsti juurde või peate minema haiglasse

Kui te lähete mõne teise arsti juurde või peate mingil põhjusel minema haiglasse, öelge arstile, milliseid ravimeid te saate. Ärge võtke mitte mingeid muid ravimeid enne, kui teie arst teab, et te kasutate HOLOXANi.

Kuidas HOLOXANi kasutada

HOLOXANi manustab teile arst või õde.

HOLOXANi lisatakse tavaliselt suurde vedelikukotti ja süstitakse aeglaselt (infundeeritakse ehk tilgutatakse) otse veeni. Infundeerida võidakse käsivarre veeni, käeselja veeni või suurde veeni rangluu all. Sõltuvalt annusest võtab ravimi manustamine tavaliselt mitu tundi, aga seda võidakse manustada ka mitme päeva jooksul järjest.

HOLOXANi manustatakse sageli koos teiste vähivastaste ravimite või kiiritusraviga.

Tavaline annus

Teie arst otsustab, kui palju ravimit te vajate ja millal seda teile manustatakse.

Teile manustatav HOLOXANi kogus sõltub:

  • sellest, mis tüüpi haigus teil on;
  • teie pikkusest ja kaalust;
  • teie üldisest terviseseisundist;
  • sellest, kas te saate teisi vähivastaseid ravimeid või kiiritusravi.

HOLOXANi manustatakse tavaliselt ravikuuride sarjana. Pärast ravikuuri ja enne järgmist kuuri on paus (aeg, mille vältel ravimit ei võeta).

Kui te saate HOLOXANi rohkem kui ette nähtud

Ei ole tõenäoline, et teile manustatakse ettenähtust rohkem HOLOXANi, sest seda infundeerivad teile kvalifitseeritud meditsiinitöötajad. Nad lõpetavad süstimise kohe, kui ravimit on liiga palju.

Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. HOLOXANi kasutamisel võivad ilmneda järgmised kõrvaltoimed.

Öelge oma arstile kohe, kui te märkate mõnda järgmistest tõsistest kõrvaltoimetest:

verevalumid, ilma et te oleksite ennast ära löönud, verejooksu peatumine on aeglane või tekib verejooks ninast või igemetest. See võib olla märk, et trombotsüütide arv veres on üleliia vähenemas;

valgete vereliblede arvu vähenemine; arst kontrollib ravi ajal vereliblede arvu. See ei põhjusta mingeid haigusnähtusid, kuid teil on suurem tõenäosus nakkusi saada. Kui te arvate, et teil on infektsioon (kõrge temperatuur, külmatunne ja värisemine või kuumatunne ja higistamine või mis tahes nakkuse tunnused, nagu köha või kipitustunne urineerimisel), võite nakkusega võitlemiseks vajada antibiootikume, sest teie vererakkude arv on väiksem kui tavaliselt;

kahvatus, unisus ja väsimus. See võib olla märk punaste vereliblede arvu vähenemisest (aneemia). Tavaliselt ei vaja see ravi, teie keha toodab punaseid vereliblesid asemele. Kui te olete väga aneemiline, võite vajada vereülekannet;

veri uriinis, valu või uriinierituse vähenemine;

vaimsed probleemid. Mõnedel inimestel võib ifosfamiid mõjutada ajutegevust. Mõnikord ei saa HOLOXANi saavad patsiendid ise aru, et ravim on neid mõjutanud, kuid sõbrad ja sugulased võivad muutusi märgata. Kui teil tekib mõni järgmistest kõrvaltoimetest, katkestab arst ravi HOLOXANiga.

  • segasus,
  • unisus,
  • desorienteeritus,
  • rahutus,
  • depressioon,
  • hallutsinatsioonid,
  • lihasspasmid kätes või jalgades,
  • kiire kõne,
  • sõnade kordamine,
  • kohmakaks muutumine,
  • ühele tegevusele fikseerumine,
  • agressiivsus,
  • krambid,
  • teadvusekaotus.

Nende kõrvaltoimetega võivad kaasneda palavik või südametegevuse kiirenemine.

Teised võimalikud kõrvaltoimed

Immuunsüsteemi häired ja nakkused:

allergilised reaktsioonid, millele viitab õhupuudustunne, vilistav hingamine, lööve, näo ja huulte sügelus või turse (ülitundlikkus). Tõsised allergilised reaktsioonid võivad põhjustada eluohtlikke hingamisraskusi või šokki (anafülaktiline šokk, anafülaktiline/anafülaktoidne reaktsioon);

immuunsüsteemi nõrgenemine (immunosupressioon);

ifosfamiidi toime tõttu teie immuunsüsteemile on bakteriaalsetesse, viirus- või seen-, algloom- või parasiitnakkustesse nakatumise oht suurem ja need võivad olla raskekujulisemad;

varem põetud nakkuste (latentsete nakkuste) taasägenemine;

vere kaudu leviv raske nakkus, mis võib viia eluohtliku vererõhu languseni (sepsis, šokk).

Vähkkasvajad:

keha erinevates osades paiknevad sekundaarsed ehk teisesed kasvajad, sageli põie piirkonnas;

luuüdivähk (müelodüsplastiline sündroom);

verevähk (leukeemia);

lümfisüsteemi vähk (mitte-Hodgkini lümfoom),

Veri ja lümfisüsteem:

luuüdi aktiivsuse vähenemine (müelosupressioon); see võib põhjustada vererakkude arvu vähenemist teie veres:

vere valgelibled, mis võitlevad nakkustega (leukopeenia, agranulotsütoos, granulotsütopeenia, lümfopeenia, neutropeenia) – sellega võib kaasneda palavik (febriilne neutropeenia);

vereliistakud, mis aitavad verel hüübida (trombotsütopeenia);

vere punalibled, mis transpordivad kehas hapnikku (aneemia) – sellega võib kaasneda nende hapniku transportimise võime vähenemine (hemoglobiinisisalduse vähenemine);

vere puna- ja valgeliblede ning vereliistakute arvu üheaegne vähenemine (pantsütopeenia);

väikeste verehüüvete moodustumine veresoontes, mis takistab normaalset verevoolu organismis (dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon);

hemolüütilis-ureemiline sündroom – haigus, mis põhjustab vere punaliblede ebanormaalset

lagunemist, vereliistakute arvu vähenemist veres ja neerupuudulikkust.

Endokriinsüsteem:

ajuturse, mis on tingitud liigsest veest teie veres (veemürgistus). Sümptomid võivad olla peavalu, isiksuse või käitumise muutused, segasus, uimasus;

antidiureetilise hormooni suurenenud vabanemine ajuripatsist – see mõjutab neerusid,

põhjustades naatriumisisalduse vähenemist veres (hüponatreemia) ja veepeetust.

Ainevahetus ja toitumine:

söögiisu vähenemine või kadumine (anoreksia);

surevate vähirakkude lagunemisest tingitud muutused ainevahetuses (tuumori lüüsi sündroom);

kehavedelike happesuse suurenemine (metaboolne atsidoos);

väike kaaliumisisaldus veres, mis võib põhjustada ebanormaalset südamerütmi, kõhukinnisust, väsimust, lihasnõrkust või -krampe, depressiooni, psühhoosi, deliiriumi, segasust või hallutsinatsioone (hüpokaleemia);

väike kaltsiumisisaldus veres, mis võib põhjustada lihaskrampe ja -tõmblusi, ebaregulaarset südamerütmi, reflekside elavnemist ning kõrvetus- või surisemistunnet kätes ja jalgades (hüpokaltseemia);

väike fosfaadisisaldus veres, mis võib põhjustada luuvalu, segasust ja lihasnõrkust (hüpofosfateemia);

suur suhkrusisaldus veres, mis võib põhjustada janu, väsimust ja ärrituvust (hüperglükeemia);

tugev janutunne, millega kaasneb ülemäärane veejoomine (polüdipsia).

Seedetrakti häired:

iiveldus ja oksendamine;

kõhulahtisus;

suulimaskesta põletik, sealhulgas haavandid;

soolepõletik, millega võib kaasneda verejooks (enteriit, umbsoole-/pimesoolepõletik, hemorraagiline enterokoliit);

põletik, mis põhjustab kõhuvalu või kõhulahtisust (koliit);

mao- või sooleverejooks (gastrointestinaalne hemorraagia);

tugev kõhu- ja seljavalu (kõhunäärme põletik);

kõhukinnisus.

Närvisüsteem:

närvihaigus, mis võib põhjustada nõrkust, surinat või tuimust (perifeerne neuropaatia). See võib tabada korraga mitut jäset (polüneuropaatia);

raskused rääkimisel kasutatavate lihaste töö kontrollimisel või koordineerimisel või nende lihaste nõrkus (düsartria);

krambid;

sündroom, mida nimetatakse status epilepticus (konvulsiivne ja mittekonvulsiivne) – üks pidev krambihoog kestusega üle viie minuti või rohkem kui viie minuti vältel üksteise järel korduvad krambihood, mille vahel teadvus ei taastu;

pöörduv posterioorne leukoentsefalopaatia sündroom, mis võib põhjustada ajuturset, peavalu, segasust, krampe ja nägemiskaotust;

toimed ajule (entsefalopaatia), mille sümptomiteks võivad olla mõtlemis- või keskendumishäired, tähelepanuvõime vähenemine, isiksuse muutused, väsimus, krambid, lihastõmblused ja värisemine;

pearinglus;

liikumis- ja kõnnakuhäired;

toimed seljaajule (müelopaatia), mis võib põhjustada tuimust, nõrkust ja surinat kätes, motoorsete oskuste kadumist;

närvivalu, mis võib olla tajutav valu või põletustundena (neuralgia);

surin või tuimus, sageli kätes või jalgades (paresteesia);

puutetundlikkuse muutused (düsesteesia) või tundlikkuse kadumine (hüpoesteesia);

maitsetundlikkuse muutused (düsgeusia) või maitsetundlikkuse kadumine (hüpogeusia);

suutmatus takistada soole tühjenemist (roojapidamatus).

Silmad ja kõrvad:

nägemise hägustumine, nägemise nõrgenemine või nägemiskaotus;

silma sidekesta põletik (konjunktiviit);

kurtus või kuulmise nõrgenemine;

helin kõrvades (tinnitus).

Süda ja vereringe:

muutused südamerütmis (arütmia), mis võivad olla tuntavad (südamepekslemine):

ebakorrapärane südamerütm (fibrillatsioon);

südametegevuse kiirenemine (tahhükardia), mis võib olla eluohtlik (ventrikulaarne tahhükardia);

südametegevuse aeglustumine (bradükardia);

südamerabandus (müokardiinfarkt);

südame pumbafunktsiooni vähenemine, mis võib olla eluohtlik (kardiogeenne šokk, südamepuudulikkus või südameseisak);

südamelihasehaigustumus (kardiomüopaatia);

südamepauna- või südamelihasepõletik (müokardiit, perikardiit);

vedeliku kogunemine südamepauna (perikardiaalne efusioon) – vedelikust tingitud suurem surve südamele võib takistada südame täitumist verega (südametamponaad);

ebanormaalne EKG (elektrokardiogrammil pikenenud QT-intervall);

verehüüve kopsudes, mis põhjustab valu rinnus ja hingeldust (kopsuemboolia);

verehüüve, tavaliselt jalas, mis põhjustab valu, turset või punetust (veenitromboos);

veresoonte põletik (vaskuliit);

madal või kõrge vererõhk (hüpotensioon, hüpertensioon);

nahapunetus (õhetus).

Kopsud:

kopsude võime tagada organismi hapnikuga varustatus eluohtlik vähenemine (hingamispuudulikkus);

haigused, mis võivad põhjustada kopsudes põletikku, mille tagajärjel võivad tekkida hingeldus, köha ja palavik või kopsukoe armistumine (pneumoonia, äge respiratoorse distressi sündroom, allergiline alveoliit);

kopsukoe armistumine, mis põhjustab õhupuudustunnet (kopsufibroos);

vedelik kopsudes või kopsude ümber (kopsuturse, pleuraefusioon);

vererõhu tõus kopsudes, mis võib põhjustada õhupuudustunnet, väsimust, köha, valu rinnus, minestamist, perifeerseid turseid (pulmonaalhüpertensioon);

hingamisraskused või vilistav hingamine (bronhospasm);

õhupuudustunne (düspnoe);

hapnikusisalduse vähenemine organismis (hüpoksia);

köha.

Maks:

mürkide kuhjumine organismis maksapuudulikkuse tõttu (hepatotoksilisus);

maksapuudulikkus;

väikeste maksaveenide ummistus (venooklusiivne maksahaigus), mis põhjustab kehakaalu tõusu, maksa suurenemist, valu ja nahakollasust;

maksa verevarustuse vähenemine või värativeeni sulgus (värativeeni tromboos);

maksapõletikku põhjustavad haigused, mille tagajärjel tekib nahakollasus, kehakaalu langus ja üldine halb enesetunne (hepatiit);

sapi tootmise häirumine, mis võib põhjustada nahasügelust, -kollasust, kahvatut värvi väljaheidet ja tumedat uriini (kolestaas);

maksas toodetavate teatud valkude (ensüümide) sisalduse suurenemine veres. Arst teeb teile nende kontrollimiseks vereanalüüse.

Nahk ja nahaaluskude:

juuste väljalangemine (alopeetsia);

nahalööbed või -reaktsioon, mis koosneb väikestest ümara kujuga nahapinnast kõrgematest, selgelt piirdunud vistrikest (papuloosne lööve);

nahapõletik, mis võib põhjustada löövet, ville, sügelust, haavandeid, vedeliku immitsemist ja armistumist (dermatiit);

eluohtlikud haigused, mis põhjustavad löövet, haavandeid, kurguvalu, palavikku, konjunktiviiti, nahakihtide üksteisest eraldumist (toksiline epidermaalne nekrolüüs, Stevensi- Johnsoni sündroom);

turse, tuimus, punetavad kühmud ja naha koorumine kätelt ning jalgadelt (palmoplantaarne erütrodüsesteesia sündroom);

nahapunetus ja villid, mis tekivad mitu kuud või aastat pärast ravi (kiiritusdermatiit);

nahalööbed, milles lööbeelemendid on tasapinnalised ja väiksema läbimõõduga kui 1 cm (makuloosne lööve);

sügelus (pruuritus);

sügelev, punetav lööve, võivad ilmneda haavandid (erüteem)

muutused küünte ja naha värvuses;

küünelooži eraldumine, mis võib põhjustada küünte irdumist;

näoturse;

liigne higistamine (hüperhidroos).

Lihased, skelett ja sidekude:

ebanormaalne lihaste lagunemine, mis võib viia neeruprobleemideni (rabdomüolüüs);

luude pehmenemine, mis võib põhjustada tugevat luuvalu; luudesse tekkinud mõradest tingitud valu, seljavalu, osalisi või täielikke luumurde ja lihasnõrkust (osteomalaatsia, rahhiit);

kasvupeetus;

lihasvalu (müalgia) või liigesevalu (artralgia);

ebamugavustunne kätes või jalgades (jäsemevalu);

lihasspasmid.

Neerud ja kuseteed:

põie limaskesta põletik, mis põhjustab valu, veritsust, vere ilmumist uriini, uriinierituse vähenemist (hemorraagiline tsüstiit);

veri uriinis (hematuuria);

eluohtlik neerude võime nõrgenemine eemaldada verest mürke ja jääkaineid (neerutalitluse häire);

muutused neerustruktuuris, mis põhjustavad neerude talitlushäiret (neerustruktuuri kahjustus);

neerude talitlushäirest tingitud suurenenud uriinieritus ja tugevnenud janutunne, mille tulemusel tekib organismis vedeliku-, kaltsiumi-, kaaliumi-, magneesiumi- ja teiste ainete puudus (Fanconi sündroom);

glükoosi ilmumine uriini (nefrogeenne diabetes insipidus);

neerude talitlushäirest tingitud hägune või tume uriin (fosfatuuria);

neerude talitlushäirest tingitud aminohapete sisalduse suurenemine uriinis (aminoatsiduuria). Arst teeb nende ainete sisalduse kontrollimiseks teile uriinianalüüse;

ebanormaalselt suurenenud uriinieritus ja urineerimisvajadus (polüuuria);

võimetus urineerimist kontrollida (enurees);

tunne, et põis ei ole täielikult tühjenenud (jääkuriin);

neerupuudulikkus.

Rasedus ja viljakus:

viljatus. Seemnerakkude tootmine meestel ja munarakkude tootmine naistel võivad väheneda või lakata. Mõnel juhul võib see olla pöördumatu;

munasarjade talitluse lakkamine enne 40. eluaastat (munasarjade puudulikkus, enneaegne menopaus);

menstruatsiooni puudumine (amenorröa) või ovulatsiooni puudumine (ovulatsioonihäire);

seemnerakkude puudumine seemnevedelikus (azoospermia) või seemnerakkude vähesus seemnevedelikus (oligospermia);

östrogeenisisalduse vähenemine veres;

gonadotropiinisisalduse suurenemine veres;

noortel patsientidel kasutamine võib halvendada nende viljakust tulevikus.

Kaasasündinud, perekondlikud ja pärilikud haigused:

üsasisene loote kasvupeetus, väärareng või surm.

Üldised haigused ja manustamiskoha reaktsioonid:

• veenipõletik, tavaliselt jalgades (flebiit);

palaviku teke, harilikult koos nakkussümptomitega (neutropeeniline palavik);

väsimus;

üldine ebamugavustunne ja haiglane olek (üldine halb enesetunne);

eluohtlik hulgiorganpuudulikkus;

üldise füüsilise seisundi halvenemine;

nahamuutuste ja ärritusnähtude teke süste- või infusioonikohas;

valu rinnus;

tursed;

kehaõõnte limaskestade põletik;

gripilaadsed nähud, nagu peavalu, palavik, külmavärinad, liigese- ja lihasvalud, nõrkus, väsimus.

Kõrvaltoimetest teavitamine

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või meditsiiniõega. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

Kuidas HOLOXANi säilitada

Et HOLOXANi manustatakse tavaliselt haiglas, säilitab haigla personal seda õigesti ja ohutult. Kui teil on vaja teada hoiutingimusi, siis need on toodud allpool.

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud sildil pärast EXP {kuupäev PP.KK.AAAA}. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Mitte hoida temperatuuril üle 25 °C. Hoida originaalpakendis.

Pakendi sisu ja muu teave

Mida HOLOXAN sisaldab

Toimeaine on ifosfamiid ja iga viaal sisaldab 500 mg või 1 g. Teisi koostisosi ravim ei sisalda.

Kuidas HOLOXAN välja näeb ja pakendi sisu

Ifosfamide on kuiv valge pulber, mis tarnitakse läbipaistvast klaasist viaalides. Iga karp sisaldab 1 viaali.

Iga viaali sisu tuleb enne kasutamist segada steriilse veega (nn süsteveega).

Müügiloa hoidja ja tootja

Baxter Oncology GmbH

Kantstrasse 2

33790 Halle-Kunsebeck

Saksamaa

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole:

OÜ Baxter Estonia Kungla 2

Saue 76505

Tel. +372 6515 120

Infoleht on viimati uuendatud aprillis 2016.

Baxter on Baxter International Inc. kaubamärk.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

HOLOXAN 500 mg süstelahuse pulber

HOLOXAN 1 g süstelahuse pulber

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Injektsioonisubstants viaalis sisaldab 500 mg või 1 g ifosfamiidi.

INN Ifosfamidum

RAVIMVORM

Süstelahuse pulber.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Kopsu-, rinnanäärme-, emakakaela- ja munasarjakartsinoom, testise tuumorid, krooniline lümfoidne leukeemia, Hodgkini lümfoom, mitte-Hodgkini lümfoom, sarkoomid, pankrease kartsinoom.

Lapsed ja noorukid – vt lõik 5.1: Lapsed.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Ifosfamiidi võivad manustada ainult arstid, kellel on selle ravimi kasutamisega kogemusi.

Annus tuleb määrata igale patsiendile individuaalselt. Annused ja ravi kestus ja/või ravikuuride vaheliste perioodide pikkus sõltub näidustusest, kombineeritud ravi skeemist, patsiendi üldisest terviseseisundist, elundite funktsioonist ning laboratoorsete analüüside tulemustest.

Manustamisviis

Enamiku näidustuste puhul kasutatavate annustamisskeemide juhend:

  1. a)8…12 g/m2 võrdsete päevaannustena üks kord päevas 3…5 päeva jooksul iga 2…4 nädala tagant;
  2. b)5...6 g/m2 (maksimaalselt 10 g) manustatuna 24-tunnise infusioonina iga 3...4 nädala tagant.

Annustamissagedus määratakse müelosupressiooni astme ja luuüdi funktsiooni piisavaks taastumiseks kuluva aja alusel. Tavaliselt tehakse neli ravikuuri, kuid on tehtud ka kuni seitse ravikuuri (neist kuus 24-tunniste infusioonidena). Retsidiivide puhul on kasutatud kordusravi.

Kombinatsioonis teiste sarnase toksilisusega ravimitega võib osutuda vajalikuks annuse vähendamine või ravivabade perioodide pikendamine.

Manustamise ajal või kohe pärast seda peab patsient jooma või talle tuleb infundeerida piisaval hulgal vedelikku, et kiirendada diureesi urotoksilisuse riski vähendamiseks. Vt lõik 4.4.

Hemorraagilise tsüstiidi profülaktikaks tuleb ifosfamiidi kasutada koos mesnaga.

Parenteraalseid ravimeid tuleb enne manustamist visuaalselt uurida ja veenduda, et neis ei esine tahkeid osakesi ega värvuse muutust.

Enne parenteraalset manustamist peab pulber olema täielikult lahustunud.

Neerukahjustusega patsiendid

Neerukahjustusega patsientidel võib olla vajalik annuse kohandamine (vt lõik 4.4).

Ifosfamiid ja selle metaboliidid on dialüüsitavad. Dialüüsi vajavatel patsientidel tuleb kaaluda, milline on sobiv ajavahemik ifosfamiidi manustamise ja dialüüsi vahel.

Maksakahjustusega patsiendid

Maksakahjustusega patsientidel võib olla vajalik annuse kohandamine (vt lõik 4.4).

Eakad

Üldiselt tuleb eakale patsiendile annust määrates olla ettevaatlik, sest eakatel on sagedamini maksa-, neeru- või südamefunktsioon halvenenud, esineb kaasuvaid haigusi või nad kasutavad teisi ravimeid (vt lõik 5.2).

Vastunäidustused

HOLOXANi ei tohi kasutada järgmistel juhtudel:

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

  • ülitundlikkus ifosfamiidi suhtes,
  • vereloome raskekujuline häire (eriti patsientidel, keda on eelnevalt ravitud tsütotoksiliste ainetega või kiiritatud),
  • aktiivne infektsioon,
  • neerupuudulikkus (seerumi kreatiniinisisaldus >120 µmol/l) ja/või kuseteede obstruktsioon,
  • tsüstiit,
  • rasedus,
  • rinnaga toitmine.

Patsientide individuaalsed riskitegurid ifosfamiidi toksiliste toimete ja nende tüsistuste avaldumiseks võivad olla ravimi kasutamise vastunäidustused. Sellistes olukordades on vaja individuaalselt hinnata riske ja eeldatavat kasulikkust.

Sõltuvalt kõrvaltoimete tõsidusest võib olla vajalik annuse muutmine või ravi katkestamine.

Müelosupressioon, immunosupressioon, infektsioonid

Ravi ifosfamiidiga võib põhjustada müelosupressiooni ja immuunvastuse märgatavat pärssimist, mis võib viia raskete infektsioonide tekkeni. Ifosfamiidiga seoses on teatatud surmaga lõppenud müelosupressioonist.

Ifosfamiidist tingitud müelosupressioon võib põhjustada leukopeeniat, neutropeeniat, trombotsütopeeniat (millega kaasneb suurem verejooksude esinemise risk) ja aneemiat.

Tavaliselt järgneb ifosfamiidi manustamisele leukotsüütide arvu vähenemine. Leukotsüütide arv langeb madalaimale tasemele umbes teisel nädalal pärast ravimi manustamist. Seejärel hakkab leukotsüütide arv taas suurenema.

Raske müelosupressiooni ja immunosupressiooni teket on oodata eelkõige neil patsientidel, kes on varem saanud ja/või saavad samal ajal veel mõnda keemiaravi / hematotoksilisi ravimeid, immunosupressante ja/või kiiritusravi (vt lõik 4.5).

Vastava näidustuse olemasolul võib müelosupressioonist tingitud tüsistuste riski vähendamiseks ja/või kavandatud annustest kinnipidamise hõlbustamiseks kaaluda vereloomet stimuleerivate preparaatide (kolooniat stimuleerivad faktorid ja erütropoeesi stimuleerivad ravimid) kasutamist. Teavet võimalike koostoimete kohta G-CSF-i ja GM-CSF-iga (granulotsüütide kolooniat stimuleeriv faktor, granulotsüütide makrofaagide kolooniat stimuleeriv faktor) vt lõik 4.5.

Müelosupressiooni risk sõltub annusest ja on suurem suure üksikannuse manustamisel kui fraktsioneeritud annuste manustamisel.

Halvenenud neerufunktsiooniga patsientidel on müelosupressiooni risk suurem.

Raske immunosupressioon on viinud raskete, mõnikord surmaga lõppevate infektsioonideni. Ifosfamiidiga seoses on teatatud infektsioonidest, nagu pneumooniad, samuti teised bakteriaalsed, seen-, viirus- ja parasiitinfektsioonid. Teatatud on ka sepsisest ja septilisest šokist.

Latentsed infektsioonid võivad reaktiveeruda. Ifosfamiidiga ravitud patsientidel on täheldatud erinevate viirusinfektsioonide reaktiveerumist.

Raviarsti äranägemisel võib neutropeenia teatud juhtudel olla näidustatud antimikroobne profülaktiline ravi.

Soovitatav on jälgida hoolikalt verenäitajaid. Vere valgeliblede arvu, vereliistakute arvu ja hemoglobiinisisalduse hindamiseks tuleb enne iga manustamiskorda ning sobivate ajavahemike järel pärast ravimi manustamist teha analüüsid.

Toksilisus kesknärvisüsteemile, neurotoksilisus

Ifosfamiidi manustamine võib põhjustada KNS-i toksilisust ja teisi neurotoksilisi toimeid, sealhulgas segasusseisundit, unisust, koomat, hallutsinatsioone, nägemise hägustumist, psühhootilist käitumist, ekstrapüramidaalsümptomeid, uriinipidamatust ja krampe (vt lõik 4.8).

Ifosfamiidi neurotoksilisus võib ilmneda mõne tunni kuni mõne päeva jooksul pärast esimest manustamist ja enamikul juhtudel mööduvad nähud 48...72 tunni jooksul pärast ifosfamiidi manustamise lõpetamist. Sümptomid võivad püsida pikemat aega. On esinenud mittetäieliku taastumise juhtusid. On teatatud surmaga lõppenud KNS-i toksilisuse juhtudest.

On teatatud KNS-i toksilisuse taastekkest pärast mitut KNS-i sümptomiteta ravikuuri.

KNS-i toksilisust on täheldatud väga sageli ja see sõltub tõenäoliselt annusest.

Muud tõendatud või kirjanduses avaldatud neurotoksilisuse riskitegurid:

neerutalitluse häire, seerumi suurenenud kreatiniinisisaldus;

vähenenud albumiinisisaldus seerumis;

maksatalitluse häire;

vähenenud bilirubiini- ja hemoglobiinisisaldus, vähenenud vere valgeliblede arv;

atsidoos, vesinikkarbonaadi sisalduse vähenemine seerumis;

elektrolüütide tasakaalu häired, hüponatreemia ja liigne ADH (vasopressiini) sekretsioon, veemürgistus, vähene vedeliku tarbimine;

metastaasid ajus, varasem KNS-i haigus, aju kiiritamine;

peaaju skleroos, perifeerne vaskulopaatia;

kasvaja alakõhus, kõhupiirkonna mahtu suurendav haigus;

halb üldseisund, vanem iga, noorem iga;

rasvumine, naissugu, individuaalne eelsoodumus;

koostoimed teiste ravimitega (nt aprepitant, CYP3A4 inhibiitorid), alkoholi, uimastite kuritarvitamine või varasem ravi tsisplatiiniga.

Neurotoksilisus avaldub sageli ka tuvastatavate riskiteguriteta patsientidel.

Kui tekib entsefalopaatia, tuleb ravi ifosfamiidiga katkestada. Ifosfamiidravi taasalustamise otsus peab põhinema patsiendile saadava kasu ja riski põhjalikul hindamisel.

Võimalike koostoimete tõttu tuleb KNS-ile toimivaid ravimeid (nt antiemeetikumid, rahustid, narkootilised ained või antihistamiinikumid) kasutada erilise ettevaatusega. Kui mainitud ravimite kasutamine on siiski hädavajalik, tuleb nende manustamine katkestada ifosfamiidist tingitud entsefalopaatia ilmnemisel.

Nefro- ja urotoksilisus

Ifosfamiid on nii nefrotoksiline kui ka urotoksiline.

Glomerulaarset ja tubulaarset neerufunktsiooni tuleb hinnata ning kontrollida enne ravi alustamist, ravi ajal ja pärast ravi lõppu.

Uriini sadet tuleb regulaarselt kontrollida erütrotsüütide leidumise ja teiste uro-/nefrotoksilisuse nähtude suhtes.

Soovitatav on hoolikas seerumi ja uriini keemilise koostise kliiniline jälgimine, sealhulgas fosfori, kaaliumi ning teiste nefro- ja urotoksilisust määrata võimaldavate laboratoorsete parameetrite jälgimine.

Nefrotoksilised toimed

On dokumenteeritud nefrotoksilisusest tingitud surmajuhtusid.

Ifosfamiidiga ravitud patsientidel on täheldatud neeruparenhüümi ja -tuubulite nekroosi.

Häired neerufunktsioonis (glomerulaarses ja tubulaarses) pärast ifosfamiidi manustamist on väga levinud (vt lõik 4.8). Avaldumine hõlmab glomerulaarfiltratsiooni kiiruse vähenemist ja seerumi kreatiniinisisalduse suurenemist, proteinuuriat, ensümuuriat, silinduuriat, aminoatsiduuriat, fosfatuuriat, glükosuuriat ning ka neerutuubulite atsidoosi. Teatatud on ka Fanconi sündroomist, renaalsest rahhiidist ja kasvupeetusest lastel ning osteomalaatsiast täiskasvanutel.

Ifosfamiidiga seoses on teatatud SIADH-i meenutava (syndrome of inappropriate antidiuretic hormone secretion, antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom) sündroomi tekkest.

Neerutorukeste kahjustused võivad ilmneda ravi ajal ja mitu kuud või isegi aastaid pärast ravi lõpetamist.

Glomerulaarne või tubulaarne funktsioonihäire võib aja jooksul mööduda, püsida stabiilsena või süveneda kuude või aastate jooksul, isegi pärast ifosfamiidravi lõpetamist. On teatatud ifosfamiidiga ravimise tagajärjel välja kujunenud ägedast tubulaarsest nekroosist, ägedast neerupuudulikkusest ja kroonilisest neerupuudulikkusest (vt lõik 4.8).

Nefrotoksilisuse kliinilise avaldumise riski tõstavad näiteks:

ifosfamiidi suured kumulatiivsed annused;

olemasolev neerukahjustus;

eelnev või samaaegne ravi potentsiaalselt nefrotoksiliste ravimitega;

lastel noorem vanus (eriti lastel vanuses kuni umbes 5 aastat);

nefronite vähenenud reserv, nagu neerukasvajatega patsientidel ja neil, kellel on neerusid kiiritatud või tehtud ühepoolne nefrektoomia.

Ifosfamiidiga ravimise riske ja eeldatavat kasulikkust tuleb hoolikalt kaaluda, kui kõne all on selle kasutamine olemasoleva neerukahjustusega või vähenenud nefronite arvuga patsientidel.

Urotoksilised toimed

Ifosfamiidi manustamine on seotud urotoksiliste toimetega, mida on võimalik vähendada mesna profülaktilise kasutamisega.

Ifosfamiidi kasutamisega seoses on teatatud hemorraagilisest tsüstiidist, mille puhul on vajalik vereülekanne. Hemorraagilisest tsüstiidist on teatatud ka üksikannuse manustamise järel.

Hemorraagilise tsüstiidi risk sõltub annusest ja on suurem suurte üksikannuste kui fraktsioneeritud annuste manustamisel.

Enne ravi alustamist tuleb tingimata välistada või kõrvaldada mis tahes takistused kuseteedes (vt lõik 4.3).

Manustamise ajal või kohe pärast seda peab patsient jooma või talle tuleb infundeerida piisaval hulgal vedelikku, et kiirendada diureesi urotoksilisuse riski vähendamiseks.

Hemorraagilise tsüstiidi profülaktikaks tuleb ifosfamiidi kasutada koos mesnaga.

Ifosfamiidi tuleb kasutada ettevaatusega – kui üldse – kuseteede aktiivsete infektsioonidega patsientidel.

Varasem või samaaegne põie kiiritamine või ravi busulfaaniga võivad suurendada hemorraagilise tsüstiidi riski.

Seoses tsüklofosfamiidide hulka kuuluva tsütotoksilise ravimi oksasafosforiiniga on teatatud järgmiste urotoksiliste toimete avaldumisest:

  • hemorraagiline tsüstiit (sealhulgas haavandite ja nekroosiga rasked vormid), surmajuhud urotoksilisuse tõttu, samuti vajadus tsüstektoomiaks fibroosi, verejooksu või sekundaarsete pahaloomuliste kasvajate tõttu;
  • hematuuria, mis võib olla raske ja korduv; kuigi hematuuria taandub tavaliselt mõne päevaga pärast ravi lõppu, võib see ka püsima jääda;
  • kuseteede ärritusnähud [nagu valulik urineerimine, tunne, et põis ei tühjene täielikult (jääkuriin), sage urineerimine, nüktuuria, uriinipidamatus], samuti põiefibroosi, põie mahu vähenemise, teleangiektaasia ja kroonilise põie ärritusnähtude teke;
  • püeliit ja uretriit.

Kardiotoksilisus, kasutamine südamehaigusega patsientidel

On teateid ifosfamiidiga seotud surmaga lõppenud kardiotoksilisusest. Kardiotoksiliste toimete avaldumise risk sõltub annusest. See on suurem patsientidel, kes on varem saanud või saavad samaaegset ravi teiste kardiotoksiliste ravimitega või kiiritusravi südame piirkonnas, ja võimalik, et ka neerukahjustusega patsientidel.

Erilise ettevaatusega tuleb ifosfamiidi kasutada patsientidel, kellel on kardiotoksilisuse riskitegurid ja patsientidel, kellel on olemasolev südamehaigus. Ifosfamiidiga ravimise ajal täheldatud kardiotoksilisuse ilminguid vt lõik 4.8 ja sinna kuuluvad:

supraventrikulaarsed või ventrikulaarsed arütmiad, sh atriaalne/supraventrikulaarne tahhükardia, kodade virvendus, pulsita ventrikulaarne tahhükardia;

langenud QRS-i voltaaž ja muutused ST-segmendis või T-sakis;

toksiline kardiomüopaatia, mis viib südame paispuudulikkuse ja hüpotensioonini;

perikardi efusioon, fibroosne perikardiit ja epikardi fibroos.

Pulmonaalne toksilisus

On teateid hingamispuudulikkuseni viinud, aga ka surmaga lõppenud pulmonaalsest toksilisusest. Ifosfamiidraviga seoses on teatatud ka interstitsiaalsest pneumooniast ja kopsufibroosist. On teatatud ka teistest pulmonaalse toksilisuse vormidest.

Teisesed pahaloomulised kasvajad

Nagu kõigi tsütotoksiliste ravimite kasutamise puhul, kaasneb ka ifosfamiidiga teiseste kasvajate ja neile eelnevate seisundite tekkerisk. Teisesed pahaloomulised kasvajad võivad tekkida mitu aastat pärast keemiaravi lõpetamist.

Müelodüsplastiliste muutuste ja progresseeruva kuni ägeda leukeemia risk on ifosfamiidi kasutamisel suurem (vt lõik 4.8). Pärast ainult ifosfamiidi või ifosfamiidi sisaldavate raviskeemide kasutamist on teatatud muudest pahaloomulistest kasvajatest, nt lümfoom, kilpnäärmevähk ja sarkoomid.

Pahaloomulistest kasvajatest on teatatud ka oksasafosforiinide hulka kuuluva tsütotoksilise aine tsüklofosfamiidiga üsasisese kokkupuute järel.

Venooklusiivne maksahaigus

Ifosfamiidi kasutamisel keemiaravis on teatatud venooklusiivsest maksahaigusest, mis on teadaolevalt ka oksasafosforiinide hulka kuuluva tsütotoksilise aine tsüklofosfamiidi kasutamisega kaasnev tüsistus.

Genotoksilisus

(Vt lõik 4.6)

Toimed fertiilsusele

(Vt lõik 4.6)

Naispatsiendid

Ifosfamiidiga ravitud patsientidel on täheldatud amenorröad. Lisaks on oksasafosforiinide hulka kuuluva tsütotoksilise aine tsüklofosfamiidi kasutamisel teatatud oligomenorröast.

Vanematel naistel on suurem risk püsiva, keemiaravist tingitud amenorröa tekkimiseks. Eelpuberteedieas ifosfamiidiga ravitud tüdrukutel võivad teisesed sootunnused areneda normaalselt ja menstruatsioonid võivad olla regulaarsed. Eelpuberteedieas ifosfamiidiga ravitud tüdrukud on hiljem rasestunud.

Tüdrukutel, kellel pärast ravi lõppu säilib munasarjade funktsioon, on suurem risk enneaegseks menopausiks.

Meespatsiendid

Ifosfamiidiga ravitud meestel võib tekkida oligospermia või azoospermia. Seksuaalfunktsiooni ja libiido kahjustumist nendel patsientidel üldiselt ei esine. Eelpuberteedieas ifosfamiidiga ravitud poistel võivad teisesed sootunnused areneda normaalselt, kuid esineda võib oligospermiat või azoospermiat. Mõningal määral võib tekkida munandite atroofia.

Azoospermia võib olla mõnedel patsientidel pöörduv, kuigi spermaproduktsiooni taastumine võib toimuda alles mitu aastat pärast ravi lõpetamist. Ifosfamiidiga ravitud mehed on hiljem lapsi saanud.

Anafülaktilised/anafülaktoidsed reaktsioonid, ristuv tundlikkus

Ifosfamiidiga seoses on teatatud anafülaktilistest/anafülaktoidsetest reaktsioonidest.

On teatatud ristuvast tundlikkusest oksasafosforiinide hulka kuuluvate tsütotoksiliste ravimite vahel.

Haavade paranemise halvenemine

Ifosfamiid võib takistada normaalset haava paranemist.

Alopeetsia

Alopeetsia on väga levinud ifosfamiidi annusest sõltuv kõrvaltoime.

Keemiaravist tingitud alopeetsia võib viia kiilaspäisuseni.

Juuksed võivad tagasi kasvada, kuigi nad võivad olla endisest erineva tekstuuri ja värviga.

Iiveldus ja oksendamine

Ifosfamiidi manustamine võib põhjustada iiveldust ja oksendamist.

Tuleb arvestada kehtivaid juhiseid antiemeetikumide kasutamise kohta iivelduse ja oksendamise vältimiseks ning leevendamiseks.

Alkoholi tarbimine võib suurendada kemoteraapiast tingitud iiveldust ja oksendamist.

Tähtis on suuhügieen.

Stomatiit

Ifosfamiidi manustamine võib põhjustada stomatiiti (suulimaskesta põletik).

Tuleb arvestada kehtivaid stomatiidi ennetamise ja leevendamise juhiseid.

Paravenoosne manustamine

Ifosfamiidi tsütotoksiline toime avaldub pärast selle aktiveerimist, mis toimub peamiselt maksas. Seega on juhusliku paravenoosse manustamise korral koekahjustuse tekkerisk väike.

Ifosfamiidi juhusliku paravenoosse manustamise korral tuleb infusioon kohe katkestada, ekstravaskulaarne ifosfamiidilahus tuleb sama kanüüli kaudu aspireerida ja vajaduse korral võtta muud meetmed.

Kasutamine neerukahjustusega patsientidel

Neerukahjustusega patsientidel, eriti neil, kellel on raske neerukahjustus ja neerude kaudu eritumine vähenenud, võib ifosfamiidi ja selle metaboliitide plasmakontsentratsioon suureneda. See võib kaasa tuua suurenenud toksilisuse (nt neurotoksilisus, nefrotoksilisus, hematotoksilisus) ja seda tuleb sellistele patsientidele annuste määramisel arvestada.

Kasutamine maksakahjustusega patsientidel

Maksakahjustus, eriti kui see on raske, võib olla seotud ifosfamiidi vähenenud aktiveerimisega. See võib vähendada ifosfamiidravi tõhusust.

Seerumi vähenenud albumiinisisaldust ja maksakahjustust peetakse ka KNS-i toksilisuse väljakujunemise riskiteguriteks. Maksakahjustuse tõttu võib moodustuda rohkem metaboliiti, mille kohta arvatakse, et see põhjustab või aitab kaasa nii KNS-i toksilisuse kui ka nefrotoksilisuse tekkele. Seda tuleb arvestada annuse valimisel ja ravivastuse hindamisel valitud annusele.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Planeeritud koos- või järgemööda manustamine teiste ravimite või ravimeetoditega, mis võivad suurendada toksiliste toimete tõenäosust või raskust (farmakokineetiliste või farmakodünaamiliste koostoimete kaudu), nõuab hoolikat individuaalset eeldatava kasulikkuse ja riskide hindamist. Patsiente, kes saavad sellist kombineeritud ravi, tuleb õigeaegse sekkumise huvides hoolikalt toksilisuse sümptomite suhtes jälgida.

Patsiente, keda ravitakse ifosfamiidi ja ravimitega, mis vähendavad selle aktiveerimist, tuleb jälgida terapeutilise efektiivsuse võimaliku vähenemise ja annuse kohandamise vajaduse suhtes.

Suurenenud hematotoksilisus ja/või immunosupressioon võivad tuleneda ifosfamiidi ja teiste ravimite koostoimest, näiteks:

AKE-inhibiitorid võivad põhjustada leukopeeniat;

karboplatiin;

tsisplatiin;

natalisumab.

Suurenenud kardiotoksilisus võib tuleneda ifosfamiidi koostoimest teiste ravimitega, näiteks:

antratsükliinid;

kiiritamine südame piirkonnas.

Suurenenud pulmonaalne toksilisus võib tuleneda ifosfamiidi koostoimest teiste ravimitega, näiteks:

amiodaroon;

G-CSF, GM-CSF (granulotsüütide kolooniat stimuleeriv faktor, granulotsüütide-makrofaagide kolooniat stimuleeriv faktor).

Suurenenud nefrotoksilisus võib tuleneda ifosfamiidi koostoimest teiste ravimitega, näiteks:

atsükloviir;

aminoglükosiidid;

amfoteritsiin B;

karboplatiin;

tsisplatiin.

Suurem risk hemorraagilise tsüstiidi tekkimiseks võib tuleneda ifosfamiidi koostoimest teiste ravimitega, näiteks:

busulfaan;

põie kiiritamine.

Aditiivsed toimed KNS-ile võivad tuleneda ifosfamiidi koostoimest teiste ravimitega, näiteks:

antiemeetikumid;

antihistamiinikumid;

narkootilised ained;

rahustid.

Inimese maksa ja maksaväliste mikrosomaalsete ensüümide indutseerijad (nt tsütokroom P450 ensüümid).

Võimalikku tsütotoksilist ja muid toksilisi toimeid (sõltuvalt indutseeritud ensüümidest) avaldavate metaboliitide moodustumise suurenemist tuleb arvestada juhul, kui patsient on enne saanud või saab samal ajal selliseid ravimeid nagu:

karbamasepiin;

kortikosteroidid;

rifampitsiin;

fenobarbitaal;

fenütoiin;

naistepunaürt.

Vt ka aprepitandi kohta allpool.

CYP 3A4 inhibiitorid: ifosfamiidi vähenenud aktiveerimine ja metabolism võivad muuta ifosfamiidravi tõhusust. CYP 3A4 pärssimine võib põhjustada ka ifosfamiidi KNS-i ja nefrotoksilisusega seotud metaboliidi suurenenud teket. CYP 3A4 inhibiitorid:

ketokonasool;

flukonasool;

itrakonasool;

sorafeniib.

Vt ka aprepitandi kohta allpool.

Aprepitant: on andmeid suuremast ifosfamiidi neurotoksilisusest patsientidel, kes said oksendamisvastast profülaktikat aprepitandiga, mis on nii CYP 3A4 indutseerija kui ka mõõdukas inhibiitor.

Dotsetakseel: on teatatud suurenenud gastrointestinaalsest toksilisusest ifosfamiidi manustamisel enne dotsetakseeli infusiooni.

Kumariini derivaadid: INR-i tõusust on teatatud patsientide puhul, kes saavad ifosfamiidi ja varfariini.

Vaktsiinid: ifosfamiidi immunosupressiivsete toimete tõttu on vaktsineerimisele oodata nõrgemat immuunvastust. Elusvaktsiinide kasutamine võib põhjustada vaktsiinist indutseeritud infektsiooni.

Tamoksifeen: tamoksifeeni ja keemiaravi kooskasutamine võib suurendada trombembooliliste tüsistuste riski.

Tsisplatiin: tsisplatiinist tingitud kuulmiskahjustust võib võimendada samaaegne ravi ifosfamiidiga (vt ka koostoimed eespool).

Irinotekaan: irinotekaani aktiivse metaboliidi moodustumine võib väheneda, kui irinotekaani manustatakse koos ifosfamiidiga.

Alkohol: mõnedel patsientidel võib alkohol suurendada ifosfamiidist tingitud iiveldust ja oksendamist.

Diabeedivastaste ravimite, näiteks sulfonüüluureate manustamine samal ajal ifosfamiidiga võib suurendada nende ravimite hüpoglükeemilist toimet.

Ifosfamiidi ja allopurinooli koostoime võib teoreetiliselt põhjustada tõsisemat luuüdi depressiooni.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Ifosfamiidi manustamine organogeneesi ajal on näidanud fetotoksilist toimet hiirtel, rottidel ja küülikutel ning seega võib ifosfamiid rasedatele manustamisel põhjustada lootekahjustusi.

Ifosfamiidi kasutamise kohta inimestel raseduse ajal on ainult väga piiratud andmed. Pärast ifosfamiidi sisaldavate keemiaravi skeemide rakendamist raseduse ajal on täheldatud loote kasvupeetust ja vastsündinu aneemiat. Pärast kasutamist raseduse esimesel trimestril on teatatud mitme kaasasündinud hälbe esinemisest. Loomkatsete andmed oksasafosforiinide hulka kuuluva tsütotoksilise aine tsüklofosfamiidi kohta näitavad, et suurenenud risk tiinuse katkemiseks ja väärarendite tekkeks võib püsida ka pärast ravimi manustamise lõpetamist, kuni eksisteerivad ootsüüdid/folliikulid, mis puutusid ravimiga kokku mis tahes küpsemisfaasis.

Lisaks on inimeste puhul täheldatud, et kokkupuude tsüklofosfamiidiga võib põhjustada raseduse katkemist, väärarendeid (pärast kokkupuudet raseduse esimesel trimestril) ja toimeid vastsündinule, sealhulgas leukopeeniat, pantsütopeeniat, rasket luuüdi hüpoplaasiat ja gastroenteriiti. Loomkatsete, inimeste juhtumiaruannete ja ravimi toimemehhanismi alusel ei ole soovitatav ifosfamiidi kasutamine raseduse ajal, eriti esimesel trimestril.

Igal üksikjuhul tuleb kaaluda ravi kasulikkust ja võimalikke riske lootele.

Kui ifosfamiidi kasutatakse raseduse ajal või kui patsient rasestub selle ravimi kasutamise ajal või pärast ravi, tuleb patsienti hoiatada võimaliku riski suhtes lootele.

Imetamine

Ifosfamiid eritub rinnapiima ja võib lapsel põhjustada neutropeeniat, trombotsütopeeniat, hemoglobiinisisalduse vähenemist ja kõhulahtisust. Ifosfamiid on rinnaga toitmise ajal vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Fertiilsus

Ifosfamiid häirib ovogeneesi ja spermatogeneesi. See võib põhjustada steriilsust mõlemast soost patsientidel. Ifosfamiid võib põhjustada mööduvat või püsivat amenorröad naistel ning oligospermiat ja azoospermiat eelpuberteedieas poistel. Ifosfamiidiga ravitud mehi teavitatakse enne ravi võimalusest talletada ja hoida vastavates tingimustes varemtoodetud spermat.

Genotoksilisus

Ifosfamiid on genotoksiline ja mutageenne mehe ja naise sugurakkudele. Seega ei tohi ravi ajal ifosfamiidiga naised rasestuda ega mehed last eostada.

Mehed ei peaks last eostama kuni 6-12 kuud pärast ravi lõppu.

Seksuaalselt aktiivsed naised ja mehed peavad nimetatud ajavahemiku vältel kasutama tõhusaid rasestumisvastaseid meetodeid.

Toime reaktsioonikiirusele

Ifosfamiid võib mõjutada võimet juhtida autot või tegeleda liikuvate mehhanismidega. Vt lõik 4.4:

Toksilisus kesknärvisüsteemile, neurotoksilisus.

Kõrvaltoimed

  1. Allpool toodud kõrvaltoimed ja nende sagedus põhinevad publikatsioonidel, milles kirjeldatakse kliinilisi kogemusi ifosfamiidi fraktsioneeritud annuste manustamisel koguannuses 4...12 g/m2 ravikuuri jooksul.

Kõrvaltoimete esinemissagedus põhineb järgmisel skaalal: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100…< 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000…< 1/100), harv (≥ 1/10 000…< 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata (turuletulekujärgsete kogemuste põhjal teatatud kõrvaltoimed).

MedDRA organsüsteemi

Kõrvaltoime

Esinemissagedus

klass (SOC)

 

 

INFEKTSIOONID JA

Infektsioon*

Sage

Pneumoonia

Teadmata

INFESTATSIOONID

Sepsis (septiline šokk)**

Teadmata

 

HEA-,

Teisesed kasvajad

Teadmata

PAHALOOMULISED

Urotrakti kartsinoom

Teadmata

JA TÄPSUSTAMATA

Müelodüsplastiline sündroom

Teadmata

KASVAJAD

Äge leukeemia***

Teadmata

(SEALHULGAS

Äge lümfotsütaarne leukeemia**

Teadmata

TSÜSTID JA

Lümfoom (mitte-Hodgkini lümfoom)

Teadmata

POLÜÜBID)

Sarkoomid**

Teadmata

 

Neerurakk-kartsinoom

Teadmata

 

Kilpnäärmevähk

Teadmata

 

Olemasolevate pahaloomuliste kasvajate

Teadmata

 

progresseerumine*

 

 

VERE JA

Leukopeenia1 (kõik)

Väga sage

LÜMFISÜSTEEMI

Trombotsütopeenia2 (kõik)

Väga sage

HÄIRED

Aneemia

Väga sage

 

Hematotoksilisus**

Teadmata

 

Müelosupressioon****

Teadmata

 

Agranulotsütoos

Teadmata

 

Febriilne luuüdi aplaasia

Teadmata

 

Dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon

Teadmata

 

Hemolüütiline ureemiline sündroom

Teadmata

 

Hemolüütiline aneemia

Teadmata

 

Neonataalne aneemia

Teadmata

 

Methemoglobineemia

Teadmata

IMMUUNSÜSTEEMI

Angioödeem**

Teadmata

HÄIRED

Anafülaktiline reaktsioon

Teadmata

 

Immunosupressioon

Teadmata

 

Urtikaaria

Teadmata

 

Ülitundlikkusreaktsioon

Teadmata

ENDOKRIINSÜSTEEM

Antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom

Teadmata

I HÄIRED

(SIADH)

 

AINEVAHETUS- JA

Söögiisu vähenemine

Sage

TOITUMISHÄIRED

Tuumori lüüsi sündroom, metaboolne atsidoos

Teadmata

 

Hüpokaleemia

Teadmata

 

Hüpokaltseemia

Teadmata

 

Hüpofosfateemia

Teadmata

 

Hüperglükeemia

Teadmata

 

Polüdipsia

Teadmata

PSÜHHIAATRILISED

Paanikahood

Teadmata

HÄIRED

Katatoonia

Teadmata

 

Maania

Teadmata

 

Paranoia

Teadmata

 

Luulud

Teadmata

 

Deliirium

Teadmata

 

Bradüfreenia

Teadmata

 

Mutism

Teadmata

 

Vaimse seisundi muutused

Teadmata

 

Ehholaalia

Teadmata

 

Logorröa

Teadmata

 

Perseveratsioon

Teadmata

 

Amneesia

Teadmata

NÄRVISÜSTEEMI

Neurotoksilisus4, 5

Teadmata

HÄIRED

Kesknärvisüsteemi toksilisus

Teadmata

 

Perifeerne neuropaatia

Teadmata

 

Düsartria

Teadmata

 

Krambid**

Teadmata

 

Status epilepticus (konvulsiivne ja

Teadmata

 

mittekonvulsiivne)

Teadmata

 

Pöörduv posterioorne leukoentsefalopaatia

Teadmata

 

sündroom

Teadmata

 

Leukoentsefalopaatia

Teadmata

 

Ekstrapüramidaalhäired

Teadmata

 

Asterixis

Teadmata

 

Liikumishäire

Teadmata

 

Polüneuropaatia

Teadmata

 

Düsesteesia

Teadmata

 

Hüpoesteesia

Teadmata

 

Paresteesia

Teadmata

 

Neuralgia

Teadmata

 

Kõnnakuhäire

Teadmata

 

Roojapidamatus

Teadmata

SILMA

Nägemise hägustumine

Teadmata

KAHJUSTUSED

Nägemise kahjustus

Teadmata

 

Konjunktiviit

Teadmata

 

Silmade ärritus

Teadmata

 

 

 

KÕRVA JA

Kurtus

Teadmata

LABÜRINDI

Hüpakuusia

Teadmata

KAHJUSTUSED

Vertiigo

Teadmata

 

Tinnitus

Teadmata

SÜDAME HÄIRED

Kardiotoksilisus

Aeg-ajalt

 

Arütmia

Teadmata

 

Ventrikulaarne arütmia

Teadmata

 

Vatsakeste fibrillatsioon**

Teadmata

 

Ventrikulaarne tahhükardia**

Teadmata

 

Ventrikulaarsed ekstrasüstolid

Teadmata

 

Supraventrikulaarne arütmia

Teadmata

 

Kodade fibrillatsioon

Teadmata

 

Kodade laperdus

Teadmata

 

Supraventrikulaarsed ekstrasüstolid

Teadmata

 

Enneaegsed kodade kontraktsioonid

Teadmata

 

Bradükardia

Teadmata

 

Südameseiskus**

Teadmata

 

Müokardiinfarkt

Teadmata

 

Kardiogeenne šokk**

Teadmata

 

Südamepuudulikkus**

Teadmata

 

Hisi kimbu vasaku sääre blokaad

Teadmata

 

Hisi kimbu parema sääre blokaad

Teadmata

 

Perikardi efusioon

Teadmata

 

Müokardi hemorraagia

Teadmata

 

Stenokardia

Teadmata

 

Vasaku vatsakese puudulikkus

Teadmata

 

Kardiomüopaatia**

Teadmata

 

Kongestiivne kardiomüopaatia

Teadmata

 

Müokardiit**

Teadmata

 

Perikardiit

Teadmata

 

Müokardi depressioon

Teadmata

 

Palpitatsioonid

Teadmata

 

Vähenenud väljutusfraktsioon**

Teadmata

 

Ebanormaalne ST-segment elektrokardiogrammil

Teadmata

 

T-saki inversioon elektrokardiogrammil

Teadmata

 

Ebanormaalne QRS-kompleks

Teadmata

 

elektrokardiogrammil

 

 

VASKULAARSED

Hüpotensioon

Aeg-ajalt

HÄIRED

Kopsuemboolia

Teadmata

 

Süvaveeni tromboos

Teadmata

 

Kapillaarse lekke sündroom

Teadmata

 

Vaskuliit

Teadmata

 

Hüpertensioon, nahapunetus

Teadmata

 

Langenud vererõhk

Teadmata

RESPIRATOORSED,

Hingamispuudulikkus**

Teadmata

RINDKERE JA

Ägeda respiratoorse distressi sündroom**

Teadmata

MEDIASTIINUMI

Pulmonaalne hüpertensioon**

Teadmata

HÄIRED

Interstitsiaalne kopsuhaigus** (avaldub

Teadmata

 

kopsufibroosina)

Teadmata

 

Allergiline alveoliit

Teadmata

 

Interstitsiaalne pneumoonia

Teadmata

 

Pneumoonia**

Teadmata

 

Kopsuödeem**

Teadmata

 

Pleura efusioon

Teadmata

 

Bronhospasm

Teadmata

 

Düspnoe

Teadmata

 

Hüpoksia

Teadmata

 

Köha

Teadmata

SEEDETRAKTI

Iiveldus/oksendamine

Väga sage

HÄIRED

Kõhulahtisus

Aeg-ajalt

 

Stomatiit

Aeg-ajalt

 

Umbsoole-/pimesoolepõletik

Teadmata

 

Koliit

Teadmata

 

Enterokoliit

Teadmata

 

Pankreatiit

Teadmata

 

Iileus

Teadmata

 

Seedetrakti verejooks

Teadmata

 

Limaskesta haavandid

Teadmata

 

Kõhukinnisus

Teadmata

 

Kõhuvalu

Teadmata

 

Süljevoolus

Teadmata

MAKSA JA

Hepatotoksilisus

Sage

SAPITEEDE HÄIRED

Maksapuudulikkus**

Teadmata

 

Fulminantne hepatiit**

Teadmata

 

Venooklusiivne maksahaigus

Teadmata

 

Värativeeni tromboos

Teadmata

 

Tsütolüütiline hepatiit

Teadmata

 

Kolestaas

Teadmata

NAHA JA

Alopeetsia

Väga sage

NAHAALUSKOE

Dermatiit

Harv

KAHJUSTUSED

Papuloosne lööve

Harv

 

Toksiline epidermaalne nekrolüüs

Teadmata

 

Stevensi-Johnsoni sündroom

Teadmata

 

Palmoplantaarne erütrodüsesteesia sündroom

Teadmata

 

Kiiritusdermatiit

Teadmata

 

Naha nekroos

Teadmata

 

Näo turse

Teadmata

 

Petehhiad

Teadmata

 

Lööve

Teadmata

 

Makulaarne lööve

Teadmata

 

Sügelus

Teadmata

 

Erüteem

Teadmata

 

Naha hüperpigmentatsioon

Teadmata

 

Hüperhidroos

Teadmata

 

Küünte kahjustused

Teadmata

LIHAS-SKELETI JA

Rabdomüolüüs

Teadmata

SIDEKOE

Osteomalaatsia

Teadmata

KAHJUSTUSED

Rahhiit

Teadmata

 

Kasvupeetus

Teadmata

 

Müalgia

Teadmata

 

Artralgia

Teadmata

 

Valu jäsemetes

Teadmata

 

Lihastõmblused

Teadmata

 

 

Teadmata

NEERUDE JA

Hemorraagiline tsüstiit

Väga sage

KUSETEEDE HÄIRED

Hematuuria

Väga sage

 

Makrohematuuria

Väga sage

 

Neeru düsfunktsioon

Väga sage

 

Neerustruktuuri kahjustus

Väga sage

 

Fanconi sündroom

Teadmata

 

Tubulointerstitsiaalne nefriit

Teadmata

 

Nefrogeenne diabetes insipidus

Teadmata

 

Fosfatuuria

Teadmata

 

Aminoatsiduuria

Teadmata

 

Polüuuria

Teadmata

 

Enurees

Teadmata

 

Jääkuriini tunne

Teadmata

 

Äge neerupuudulikkus**

Teadmata

 

Krooniline neerupuudulikkus**

Teadmata

REPRODUKTIIVSE

Viljatus

Teadmata

SÜSTEEMI JA

Munasarjade puudulikkus

Teadmata

RINNANÄÄRME

Enneaegne menopaus

Teadmata

HÄIRED

Amenorröa

Teadmata

 

Ovulatsioonihäire

Teadmata

 

Azoospermia

Teadmata

 

Oligospermia

Teadmata

 

Vähenenud östrogeenisisaldus veres

Teadmata

 

Suurenenud gonadotropiinisisaldus veres

Teadmata

KAASASÜNDINUD,

Loote kasvupeetus

Teadmata

PEREKONDLIKUD JA

 

 

GENEETILISED

 

 

HÄIRED

 

 

ÜLDISED HÄIRED JA

Flebiit

Sage

MANUSTAMISKOHA

Neutropeeniline palavik

Sage

REAKTSIOONID

Väsimus

Aeg-ajalt

 

Halb enesetunne

Teadmata

 

Hulgiorganpuudulikkus**

Teadmata

 

Üldise füüsilise seisundi halvenemine

Teadmata

 

Süste-/infusioonikoha reaktsioonid*****

Teadmata

 

Valu rinnus

Teadmata

 

Ödeem

Teadmata

 

Limaskesta põletik

Teadmata

 

Valu

Teadmata

 

Püreksia

Teadmata

 

Külmavärinad

Teadmata

* sealhulgas ka latentse infektsiooni ägenemine, nt viirushepatiit, pneumocystis jiroveci, herpes zoster, Strongyloides, progressiivne multifokaalne leukoentsefalopaatia ja muud viirus- ning seeninfektsioonid.

  • **sh surmaga lõppenud
  • ***sh äge müeloidne leukeemia, äge promüelotsüütne leukeemia, äge lümfotsütaarne leukeemia*;

****luuüdi puudulikkusena avalduv müelosupressioon,

*****sh turse, põletik, valu, punetus, valulikkus, sügelus.

  1. Leukopeenia puhul on kõrvaltoimetest teatamisel kasutatud järgmisi termineid: neutropeenia, granulotsütopeenia, lümfopeenia ja pantsütopeenia. Neutropeenilise palaviku kohta vt altpoolt.
  2. Trombotsütopeenia võib tüsistuda ka verejooksuga. On teatatud surmaga lõppenud verejooksust. 3 Sh kõrvaltoimete juhud, kus esines aneemia ja hemoglobiini/hematokriti vähenemine.
  3. On teatatud kooma ja surmaga lõppenud entsefalopaatiast.
  4. Teadete kohaselt avaldus kesknärvisüsteemi toksilisus järgmiste nähtude ja sümptomitega: ebanormaalne käitumine, afektlabiilsus, agressioon, agitatsioon, ärevus, afaasia, asteenia, ataksia, tserebellaarne sündroom, ajufunktsiooni puudulikkus, kognitiivsed häired, kooma, segasus, kraniaalnärvide düsfunktsioon, teadvuse halvenemine, depressioon, desorientatsioon, pearinglus, ebanormaalne elektroentsefalogramm, entsefalopaatia, emotsionaalne lamenemine, hallutsinatsioonid, peavalu, ideatsioon, letargia, mälu halvenemine, meeleolumuutused, motoorsed häired, lihasspasmid, müokloonus, ajutüve reflekside progresseeruv kadumine, psühhootiline reaktsioon, rahutus, somnolentsus, treemor, uriinipidamatus.
  5. Kardiotoksiliste toimetena teatati südame paispuudulikkusest, tahhükardiast, kopsuödeemist. On teatatud surmaga lõppenud juhtudest.
  6. On teatatud šokki ja surma põhjustanud hüpotensioonist.
  7. Hepatotoksilisuse teadetes nimetati maksaensüümide, nt seerumi alaniini aminotransferaasi, seerumi aspartaadi aminotransferaasi, aluselise fosfataasi, gamma-glutamüüli transferaasi ja laktaadi dehüdrogenaasi sisalduse suurenemist, bilirubiinisisalduse suurenemist, ikterust, hepatorenaalset sündroomi.
  8. Hemorraagilise tsüstiidi esinemissagedust hinnati hematuuria esinemissageduse alusel. Hemorraagilise tsüstiidi puhul teatati muuhulgas ka sellistest sümptomitest nagu düsuuria ja pollakisuuria.

Neerude düsfunktsioon avaldus teadete põhjal järgmiselt: neerupuudulikkus (sh äge neerupuudulikkus, pöördumatu neerupuudulikkus; teatatud on ka surmaga lõppenud juhtudest), seerumi kreatiniinisisalduse suurenemine, uureasisalduse suurenemine, BUN-i (blood urea nitrogen) suurenemine, kreatiniini kliirensi vähenemine, metaboolne atsidoos, anuuria, oliguuria, glükosuuria, hüponatreemia, ureemia, kreatiniini kliirensi suurenemine. Neerustruktuuri kahjustus avaldus teadete põhjal järgmiselt: äge tubulaarne nekroos, neeru parenhüümi kahjustus, ensümuuria, silinderuuria, proteinuuria.

Sh flebiidi juhud ja veeniseinte ärritusnähud.

Neutropeenilise palaviku esinemissagedus: sh granulotsütopeenilise palaviku juhud.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Üleannustamise tõsiste tagajärgede hulka kuuluvad annusest sõltuvad toksilised toimed, nagu KNS-i toksilisus, nefrotoksilisus, müelosupressioon ja mukosiit. Vt lõik 4.4.

Üleannuse saanud patsiente tuleb hoolikalt jälgida toksiliste toimete avaldumise suhtes.

Spetsiifilist antidooti ifosfamiidile ei tunta.

Üleannustamise puhul tuleb kasutada toetavaid meetmeid, sealhulgas asjakohast parimat võimalikku ravi mis tahes samaaegse infektsiooni, müelosupressiooni või muude toksilisuse nähtude vastu, kui need peaksid ilmnema.

Ifosfamiid, nagu ka ifosfamiidi metaboliidid on dialüüsitavad. Hemodialüüsi tuleb kaaluda juhtudel, kui tõsise üleannustamise tunnused ilmnevad varakult, eriti neerukahjustusega patsientidel.

Tsüstiidi profülaktika mesnaga võib olla kasulik üleannustamise urotoksiliste toimete vältimisel või piiramisel.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

  1. Avaldatud artiklid kirjeldavad metüleensinise nii õnnestunud kui ka ebaõnnestunud kasutamist ifosfamiidiga seotud entsefalopaatia ohjamisel.

Farmakoterapeutiline rühm: alküülivad ained, lämmastikipriidi analoogid; ATC-kood: L01AA06

Ifosfamiid on tsütostaatikum, mis kuulub oksasafosforiinide gruppi (tsüklofosfamiidi sünteetiline analoog).

Ifosfamiid on in vitro inaktiivne ja aktiveerub peamiselt maksa mikrosomaalsete ensüümide toimel. Aine hüdroksüülitakse oksasafosforiinringi C-4 aatomi juures. Moodustuv esmane metaboliit 4- hüdroksüifosfamiid on tasakaalus oma tautomeeri isoaldofosfamiidiga.

Ifosfamiidi tsütotoksiline toime põhineb selle alküülitud metaboliitide toimes DNA-sse. Peamised ründepunktid on DNA fosfodiestersidemed. Alküülimise tulemusena moodustuvad DNA ahelate

  1. vahele kovalentsed sidemed ning rakutsükkel peatub premitootilises e G2 faasis. Tsütotoksiline efekt ei ole spetsiifiline rakutsükli faasile.

Ei ole välistatud ristresistentsus, eriti struktuurselt sarnaste tsütostaatikumidega nagu tsüklofosfamiid, aga samuti teiste alküleerivate ühenditega. Teisest küljest on näidatud, et kasvajad, mis on peale tsüklofosfamiidravi retsidiveerunud või progresseerunud, võivad alluda ravile ifosfamiidiga.

Lapsed

Ewingi sarkoom

Randomiseeritud kontrollitud uuringus, kus osales 518 Ewingi sarkoomiga patsienti (87% alla 17- aastased), randomiseeriti primitiivse neuroektodermaalse luukasvajaga või primitiivse luusarkoomiga patsiendid saama ifosfamiidi / etoposiidi vaheldumisi standardraviga või ainult standardravi. Neil, kellel ei olnud ravi alguses metastaase, oli statistiliselt oluline paranemine 5 aasta elumuses ifosfamiidi / etoposiidiga (69%) võrreldes ainult standardravi saanutega (54%). Üldine elumus 5 aasta möödudes oli 72% ifosfamiidi / etoposiidi grupis võrreldes 61% standardravi rühmaga. Mõlemas ravirühmas täheldati ühesugust toksilisust. Neil, kellel olid ravi alguses metastaasid, ei erinenud 5 aasta sündmustevaba elumus või oli üldine viieaasta elumus mõlemas ravirühmas sarnane.

Ühes randomiseeritud ifosfamiidi (VAIA raviskeemi) ja tsüklofosfamiidi (VACA raviskeem) võrdlusuuringus 155 standardse riskiga Ewingi sarkoomiga patsiendil (83% alla 19-aastased), ei leitud mingit erinevust sündmustevabas elumuses või üldises elumuses. Väiksem toksilisus ilmnes ifosfamiidi raviskeemis.

Muud lastel esinevad vähid

Ifosfamiidi on laialdaselt uuritud kontrollimata prospektiivsetes eksperimentaalsetes uuringutes lastel. Kasutatud on erinevaid annustamisskeeme ja raviskeeme kombinatsioonis teiste kasvajavastaste ravimitega. Uuritud on järgmisi lastel esinevaid vähkisid: rabdomüosarkoomi, mitte- rabdomüosarkoomi pehmekoesarkoomi, sugurakkude kasvajaid, osteosarkoomi, mitte-Hodgkini lümfoomi, Hodgkini tõbe, ägedat lümfoblastleukeemiat, neuroblastoomi, Wilmsi kasvajat, ja pahaloomulisi kesknärvisüsteemi kasvajaid. On teatatud soodsatest osalistest ravivastustest, täielikest ravivastustest ja elumusmääradest.

Kasutatud on ifosfamiidi erinevaid annustamisskeeme ja raviskeeme koos teiste kasvajavastaste ainetega. Ravimi väljakirjutaja peaks konkreetse annuse, manustamisviisi ja annustamiskeemide valimisel lähtuma konkreetse kasvajatüübi puhul kasutatavatest keemiaravi skeemidest.

  1. Tavaliselt on ifosfamiidi annus kasvajate ravis lastel 0,8…3 g/m2 ööpäevas 2…5 päeva jooksul, kusjuures keemiaravikuuri koguannus on 4…12 g/m.

Ifosfamiidi fraktsioneeritud manustamine toimub intravenoosse infusioonina 30 minuti kuni 2 tunni jooksul, sõltuvalt infusiooni mahust või ravijuhise soovitustest:

Kuseteede kaitse mesnaga on kohustuslik ifosfamiidi manustamise ajal, selle annus vastab 80…120% ifosfamiidile. Soovitatav on teostada mesna infusiooni veel 12…48 tundi pärast ifosfamiidi infusiooni lõppemist. 20% kogu mesna annusest tuleb manustada i.v. alguses boolusena. Ifosfamiidi infusiooni ajal ja 24-48 tundi pärast ifosfamiidi manustamist on vaja tagada hüperhüdratsioon vähemalt

3000 ml/m.

Ravi ajal ifosfamiidiga, eriti kui tegemist on pikaajalise raviga, on vaja tagada piisav diurees ja kontrollida regulaarselt neerufunktsiooni. 5-aastased või nooremad lapsed võivad olla tundlikumad ifosfamiidist tingitud nefrotoksilisusele kui vanemad lapsed või täiskasvanud. Teatatud on raskest nefrotoksilisusest, mis põhjustab Fanconi sündroomi. Harva on teatatud progresseeruvast neerutorukeste kahjustusest, mis põhjustab potentsiaalselt nõrgestavat hüpofosfateemiat ja rahhiiti, kuid seda tuleb arvestada.

Andmed laste kohta randomiseeritud kontrollitud kliinilistest uuringutest on piiratud.

Farmakokineetilised omadused

Ifosfamiid imendub manustamiskohast kiiresti. Ifosfamiidi aktiveerimine toimub peamiselt maksas mikrosomaalsete segafunktsiooniga oksüdaaside abil. Metaboliseeritud ifosfamiidi eritumine toimub peamiselt neerude kaudu. Poolväärtusaeg seerumis jääb vahemikku 4...8 tundi sõltuvalt annusest ja raviskeemist. Üle 80% ühekordsest ifosfamiidi annusest eritus uriiniga 24 tunni jooksul. Ligikaudu 80% annusest eritus lähteühendina. Märkimisväärseid koguseid muutumata kujul ifosfamiidi leiti tserebrospinaalvedelikust, mis on kooskõlas ravimi hea rasvlahustuvusega.

40…71-aastastel patsientidel läbi viidud uuring näitas, et eliminatsiooni poolväärtusaeg pikeneb vanuse kasvades. Ilmne poolväärtusaja pikenemine näib olevat seotud ifosfamiidi jaotusruumala suurenemisega seoses vanusega. Vanusega seoses ei täheldatud märkimisväärseid muutusi ei plasma totaalses kliirensis, renaalses ega mitterenaalses kliirensis. Ifosfamiid ja selle metaboliidid erituvad teadaolevalt peamiselt neerude kaudu ja toksiliste reaktsioonide risk ravimile võib olla suurem neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel. Et neerufunktsiooni halvenemist esineb tõenäolisemalt eakatel patsientidel, tuleb annuse valikul olla ettevaatlik ja kasu võib olla neerufunktsiooni jälgimisest.

Prekliinilised ohutusandmed

Äge toksilisus

  1. LD50 väärtused (intraperitoneaalselt) olid hiirtel vahemikus 520…760 mg/kg ja rottidel vahemikus 150…300 mg/kg. Korduval manustamisel täheldati rottidel toksilisuse nähtusid alates 100 mg/kg annustest.

Korduvtoksilisus

Korduv manustamine toksilistes annustes põhjustas kahjustusi lümfohematopoeetilises süsteemis, mao-sooletraktis, kusepõies, neerudes, maksas ja suguelundites.

Mutageenne ja kartsinogeenne toime

Alküüliva ainena omab ifosfamiid genotoksilist toimet, põhjustades mutatsioonide tekkimist. Pikaajalised uuringud rottidel ja hiirtel on näidanud ka kartsinogeenset toimet.

Reproduktsioonitoksilisus

Ifosfamiidil on embrüotoksiline ja teratogenne toime. Teratogeenset toimet on täheldatud hiirtel, rottidel ja küülikutel annustes vahemikus 3…7,5 mg/kg.

Genotoksilisus

Loomkatsete andmed oksasafosforiinide hulka kuuluva tsütotoksilise aine tsüklofosfamiidi kohta näitavad, et ootsüütide kokkupuude ravimiga follikulaarse arengu ajal võib vähendada pesastumiste ja eluvõimeliste tiinuste määra ning suurendada väärarendite risk. Seda tuleb arvestada juhul, kui patsiendil on kavas pärast ravi ifosfamiidiga laps eostada või rasestuda. Folliikulite arengu täpne kestus inimesel ei ole teada, kuid see võib olla pikem kui 12 kuud.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Puudub.

Sobimatus

Bensüülalkoholi sisaldavad lahused võivad vähendada ifosfamiidi stabiilsust.

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 4.2.

Kõlblikkusaeg

5 aastat.

Valmislahus tuleb kohe ära kasutada. Ravimpreparaat ei sisalda säilitusaineid, seepärast ei ole lahuse mikrobioloogiline stabiilsus garanteeritud. Rangelt aseptilistes tingimustes valmistatud ifosfamiidi 4%-line lahus on toatemperatuuril keemiliselt stabiilne 7 päeva, kui lahustamiseks on kasutatud süstevett, 0,9%-list naatriumkloriidilahust, glükoosi-/füsioloogilise lahuse segu või glükoosilahust. Rangelt aseptilistes tingimustes valmistatud ifosfamiidi ja mesna lahused on soovitatavates lahjendustes keemiliselt stabiilsed:

(i)0,9%-lise naatriumkloriidi- ja glükoosi-/füsioloogilise lahusega lahustatult üks nädal toatemperatuuril;

(ii)süsteveega lahustatult üks nädal külmikus;

(iii)5%-lise glükoosilahusega lahustatult 24 tundi toatemperatuuril ja

(iv)0,9%-lise naatriumkloriidilahusega lahustatult 28 päeva toatemperatuuril.

Säilitamise eritingimused

Mitte säilitada temperatuuril üle +25 °C.

Viaal hoida välispakendis.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Tüüp I või III värvitu klaasist süsteviaal bromobutüülkummi korgiga ja metallkattega. Viaalid on üksikult pakendatud pappkarpi.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Holoxan lahuse valmistamisel tuleb järgida tsütostaatiliste ainete käsitsemisjuhendit.

Süstelahuse valmistamine

Tähelepanu: kasutamiseks valmis Holoxan lahuse kontsentratsioon ei tohi ületada 4%.

4% kontsentratsiooniga isotoonilise lahuse valmistamiseks lahustada kuivaine süstevees järgmiselt: Holoxan 500 mg 13 ml-s ja Holoxan 1 g 25 ml-s. Kuivaine lahustub viaali kerge raputamise järgselt kuni 1 minuti jooksul. Kui pulber koheselt ei lahustu, tuleb lahust lasta seista mõni minut.

Infusiooniks soovitatakse valmis lahus lahustada 5% glükoosi, 0,9% NaCl või Ringeri lahuses.

250 ml lahust kasutada 30…60 minutit kestvaks infusiooniks ning 500 ml lahust ühe kuni kahe tunni jooksul. Suurte annuste Holoxani kasutamisel 24 tunni pidevinfusiooniks soovitatakse koguannus (nt. 5 g/m) lahustada kolmes liitris 5% glükoosi või 0,9% Na Cl lahuses.

Mikrobioloogilistel põhjustel soovitatakse lahus kasutada koheselt pärast nende valmistamist. Kasutaja vastutab kõlblikkusaja ja säilitamistingimuste täitmise eest.

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

Parenteraalseid ravimeid tuleb enne manustamist visuaalselt uurida ja veenduda, et neis ei esine tahkeid osakesi ega värvuse muutust.

Enne parenteraalset manustamist peab pulber olema täielikult lahustunud.

Ifosfamiidi suurte annuste korduv intravenoosne manustamine on põhjustanud paikset ärritust.

Kui ifosfamiidi manustatakse intravenoosselt boolusena, on soovitatav suurendada mesna annust lastel, neil patsientidel, kelle uroteel võib olla kahjustatud eelneva ravi tõttu, samuti neil, kes ei ole piisavalt kaitstud mesna standardse annusega.

Vahelduval raviskeemil olevate patsientide vedelikutarbimine peaks olema vähemalt 2 liitrit 24 tunni jooksul. Et ifosfamiid võib avaldada antidiureetilist mõju, võib piisava uriinierituse tagamiseks vajalikuks osutuda diureetikumi lisamine.

Uriin tuleb saata laboratoorseks analüüsiks enne ja pärast iga ravikuuri. Kogu ravi jooksul tuleb regulaarsete ajavahemike järel (võimaluse korral iga 4 tunni tagant) jälgida erituvat uriinihulka ning võimalikke proteinuuria ja hematuuria tunnuseid. Patsiendile tuleb öelda, et ta teataks kõigist tsüstiidi tunnustest või sümptomitest. Patsientidel, kellel on mis tahes põhjusel põiepõletik, tuleb vältida ravi ifosfamiidiga nii kaua, kuni põletik on välja ravitud.

  1. Kui leukotsüütide arv jääb alla 4000/mm3 või trombotsüütide arv alla 100 000/mm, tuleb ravi ifosfamiidiga katkestada, kuni vererakkude normaalne arv on taastunud.

Ifosfamiidi käsitsemisel ja ettevalmistamisel tuleb alati järgida kehtivaid tsütotoksiliste ravimite ohutu käsitsemise juhiseid.

Juhuslikul kokkupuutel ifosfamiidiga võivad tekkida nahareaktsioonid.

Ifosfamiidi toksilisuse tõttu tuleb selle käsitsemisel järgida allpool toodud ettevaatusabinõusid.

Ravimit tohib lahustada ja manustada üksnes vastava ettevalmistuse saanud töötaja. Rasedad ja imetavad emad ei tohi ravimiga kokku puutuda.

Nõutav on kaitseriietuse, kaitseprillide, maskide ja ühekordseks kasutamiseks mõeldud polüvinüülkloriidist või lateksist kinnaste kandmine.

Preparaadi lahustamine peab toimuma selleks ettenähtud kohas (eelistatavalt laminaarkapis). Tööpind peab olema kaetud ühekordseks kasutamiseks mõeldud plastist aluspõhjaga imava paberiga. Juhuslikul kokkupuutel naha või silmadega tuleb aine kohe rohke veega maha loputada. Kui tegemist ei ole limaskestadega, tuleb seejärel kasutada seepi ja vett. Mahavoolanud aine eemaldatakse kuiva või niiske ühekordselt kasutatava käterätikuga.

Kogu jäätmematerjali hävitamisel tuleb olla ettevaatlik (süstlad, nõelad ja ühekordselt kasutatavad käterätikud jne). Kasutatud tarvikud tuleb panna vastavatesse turvakonteineritesse, mis on mõeldud hävitamiseks järelpõletiga varustatud kõrge temperatuuriga jäätmepõletusahjus.

Ravimi manustamiseelse lahjendamise juhiseid vaadake lõigust 4.2.

MÜÜGILOA HOIDJA

Baxter Oncology GmbH

Kantstr.2

33790 Halle

Telefon: +49 5201 7110

MÜÜGILOA NUMBRID

HOLOXAN 500 mg 182397

HOLOXAN 1 g 182497

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 12.12.1997

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 28.03.2013

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

august 2018