ATC Kood: L04AB06

Toimeaine: golimumab

Tootja: Stada Arzneimittel AG

Artikli sisukord

Lehekülg 4 / 4

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

Sellele ravimile kohaldatakse täiendavat järelevalvet, mis võimaldab kiiresti tuvastada uut ohutusteavet. Tervishoiutöötajatel palutakse teatada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest. Kõrvaltoimetest teatamise kohta vt lõik 4.8.

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Gotenfia 50 mg süstelahus süstlis

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks 0,5 ml süstel sisaldab 50 mg golimumabi*.

* Inimese IgG1κ monoklonaalne antikeha, mis on toodetud hiina hamstri munasarja (Chinese hamster Ovary, CHO) rakkudes rekombinantse DNA tehnoloogia abil.

Teadaolevat toimet omav abiaine 1 ml sisaldab 0,2 mg polüsorbaat 80.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süstelahus (süstevedelik)

Lahus on selge kuni kergelt opalestseeruv ja värvitu kuni helekollane.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Reumatoidartriit Gotenfia kombinatsioonis metotreksaadiga on näidustatud:

mõõduka kuni raske aktiivse reumatoidartriidi raviks täiskasvanutel, kellel ravivastus haigust modifitseerivale antireumaatilisele ravimile, sh metotreksaadile, on olnud ebapiisav;
raske aktiivse ja progresseeruva reumatoidartriidi raviks täiskasvanutel, keda ei ole varem ravitud metotreksaadiga.

On näidatud, et golimumab kombinatsioonis metotreksaadiga pidurdab röntgenoloogiliselt hinnatud liigesekahjustuse progresseerumise kiirust ning parandab füüsilist funktsiooni.

Juveniilne idiopaatiline artriit Polüartikulaarne juveniilne idiopaatiline artriit Gotenfia kombinatsioonis metotreksaadiga on näidustatud polüartikulaarse juveniilse idiopaatilise artriidi raviks 2-aastastel ja vanematel lastel, kellel ravivastus eelnevale ravile metotreksaadiga on olnud ebapiisav.

Psoriaatiline artriit Gotenfia monoteraapiana või kombinatsioonis metotreksaadiga on näidustatud aktiivse ja progresseeruva psoriaatilise artriidi raviks täiskasvanutel, kellel ravivastus eelnevale haigust modifitseerivale antireumaatilisele ravimile on olnud ebapiisav. On näidatud, et golimumab pidurdab röntgenoloogiliselt hinnatud perifeersete liigesekahjustuste progresseerumise kiirust patsientidel, kellel on mõni haiguse polüartikulaarne sümmeetriline alatüüp (vt lõik 5.1) ja parandab füüsilist funktsiooni.

Aksiaalne spondüloartriit Anküloseeriv spondüliit Gotenfia on näidustatud raske aktiivse anküloseeriva spondüliidi raviks täiskasvanutel, kellel ravivastus tavaravile on olnud ebapiisav.

Radiograafilise leiuta aksiaalne spondüloartriit Gotenfia on näidustatud raske, aktiivse radiograafilise leiuta aksiaalse spondüloartriidi raviks täiskasvanutel, kellel esinevad objektiivsed põletikunäitajad, mis on tõendatud C-reaktiivse valgu taseme tõusu ja/või magnetresonantstomograafia alusel ning kellel ravivastus mittesteroidsetele põletikuvastastele ravimitele on olnud ebapiisav või esineb nende talumatus.

Haavandiline koliit Gotenfia on näidustatud mõõduka kuni raske aktiivse haavandilise koliidi raviks täiskasvanutel, kellel ravivastus tavaravile, sh kortikosteroidid ja 6-merkaptopuriin või asatiopriin, on olnud ebapiisav või esineb nende talumatus või meditsiiniline vastunäidustus.

Haavandiline koliit lastel Gotenfia on näidustatud mõõduka kuni raske aktiivse haavandilise koliidi raviks 2 aastastel ja vanematel lastel kehakaaluga vähemalt 15 kg, kellel ravivastus tavaravile, sh kortikosteroidid ja 6-merkaptopuriin või asatiopriin, on olnud ebapiisav või esineb nende talumatus või meditsiiniline vastunäidustus.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Ravi peavad alustama ning ravi kulgu jälgima reumatoidartriidi (RA), polüartikulaarse juveniilse idiopaatilise artriidi (pJIA), psoriaatilise artriidi (PsA), anküloseeriva spondüliidi (AS), radiograafilise leiuta aksiaalse spondüloartriidi (nr-axSpA) või haavandilise koliidi diagnoosimise ja ravi kogemustega spetsialistid. Gotenfia’ga ravitavatele patsientidele tuleb anda patsiendikaart.

Annustamine

Reumatoidartriit Gotenfia 50 mg manustatakse üks kord kuus, iga kuu ühel ja samal kuupäeval. Gotenfia’t tuleb manustada samaaegselt metotreksaadiga.

Psoriaatiline artriit, anküloseeriv spondüliit või radiograafilise leiuta aksiaalne spondüloartriit Gotenfia 50 mg manustatakse üks kord kuus, iga kuu samal kuupäeval. Olemasolevate andmete kohaselt saavutatakse kõigil eelpool loetletud näidustustel kliiniline vastus tavaliselt 12…14 ravinädala jooksul (pärast 3…4 annust). Ravi jätkamist peab hoolikalt kaaluma patsientide puhul, kes selle aja jooksul ravile ei reageeri.

Patsiendid kehakaaluga üle 100 kg Kui üle 100 kg kehakaaluga patsientidel, kellel on RA, PsA, AS või nr-axSpA, ei avaldu piisav kliiniline vastus kõigil eelpool loetletud näidustustel pärast 3 või 4 annuse manustamist, võib kaaluda golimumabi annuse suurendamist 100 mg-ni üks kord kuus, võttes arvesse teatud tõsiste kõrvaltoimete suuremat tekkeriski 100 mg annuse kasutamisel võrreldes 50 mg annusega (vt lõik 4.8). Ravi jätkamist peab hoolikalt kaaluma patsientide puhul, kes ei reageeri ravile ka pärast 3…4 täiendavat 100 mg annust.

Polüartikulaarne juveniilne idiopaatiline artriit Lastele kehakaaluga vähemalt 40 kg manustatakse Gotenfia 50 mg annus üks kord kuus, iga kuu samal kuupäeval. Puudub Gotenfia ravimvorm polüartikulaarse juveniilse idiopaatilise artriidiga lastele, kes kaaluvad alla 40 kg. Seega ei ole võimalik manustada Gotenfia’t patsientidele, kes vajavad väiksemat kui 50 mg annust. Kui teistsugune annus on vajalik, tuleb selle asemel kasutada mõnda teist golimumabi preparaati.

Olemasolevad andmed näitavad, et tavaliselt saabub kliiniline vastus 12…14 ravinädala järel (pärast 3…4 annuse manustamist). Lastel, kellel selle aja jooksul terapeutilist kasu ei ilmne, tuleb ravi jätkamist uuesti kaaluda.

Täiskasvanud

Haavandiline koliit Patsiendid kehakaaluga alla 80 kg Gotenfia’t manustatakse algannuses 200 mg, millele järgneb 100 mg 2. nädalal. Adekvaatse ravivastusega patsientidele tuleb manustada 50 mg 6. nädalal ja seejärel iga 4 nädala järel. Ebapiisava ravivastusega patsientidel võib olla kasu ravi jätkamisest annusega 100 mg 6. nädalal ja seejärel iga 4 nädala järel (vt lõik 5.1).

Patsiendid kehakaaluga 80 kg ja rohkem Gotenfia’t manustatakse algannuses 200 mg, millele järgneb 100 mg 2. nädalal ning seejärel 100 mg iga 4 nädala järel (vt lõik 5.1).

Säilitusravi ajal võib kortikosteroidide annust vähendada vastavalt ravijuhenditele.

Olemasolevad andmed näitavad, et kliiniline ravivastus saavutatakse tavaliselt 12…14 ravinädala jooksul (peale 4 annust). Kui selle aja jooksul ei ole terapeutilist efekti ilmnenud, tuleb edasine raviskeem üle vaadata.

Haavandiline koliit lastel Gotenfia soovitatav annus 2…17-aastastel haavandilise koliidiga lastel põhineb kehakaalul (tabel 1). Gotenfia’t manustatakse subkutaanse süstena.

Tabel 1. Gotenfia annus haavandilise koliidiga lastel Patsiendi Induktsioonannus Säilitusannus Valikuline kehakaal alates 6. nädalast säilitusannuse ≥ 80 kg ≥ 40 kg kuni • 200 mg 0-nädalal ja • 100 mg iga nelja • 50 mg iga nelja nädala < 80 kg • 100 mg 2. nädalal nädala järel järel ≥ 15 kg kuni • 100 mg 0-nädalal ja • 50 mg iga nelja nädala • 25 mg iga nelja nädala < 40 kg • 50 mg 2. nädalal järel järel** * Arst võib kaaluda säilitusannuse vähendamist patsientidel, kes on saavutanud remissiooni 54. nädalal või hiljem. ** Gotenfial puudub see annus. Puudub Gotenfia ravimvorm, mis võimaldaks manustada 25 mg. Kui 25 mg annus on vajalik, tuleb selle asemel kasutada mõnda teist golimumabi preparaati. 100 mg golimumabi annustamise ja manustamise kohta vt 100 mg süstlis süstelahuse ravimi omaduste kokkuvõtte lõik 4.2. Olemasolevad andmed näitavad, et kliiniline ravivastus saavutatakse tavaliselt 12…14 ravinädala jooksul (peale 4 annust). Lastel, kellel selle aja jooksul terapeutilist kasu ei ilmne, tuleb ravi jätkamist uuesti kaaluda.

Annuse vahelejäämine Kui patsient unustab süstida Gotenfia’t ettenähtud kuupäeval, tuleb ununenud annus süstida niipea, kui see patsiendile meenub. Patsientidele tuleb öelda, et nad ei tohi süstida kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral manustamata.

Järgmine annus tuleb manustada järgnevate juhiste kohaselt:

kui annusega on hilinetud vähem kui 2 nädalat, peab patsient süstima ununenud annuse ja püsima esialgses ajagraafikus;
kui annusega on hilinetud rohkem kui 2 nädalat, peab patsient süstima ununenud annuse ja selle süstimise kuupäeva alusel tuleb paika panna uus ajagraafik.

Patsientide erirühmad Eakad (≥ 65-aastased) Eakatel ei ole annuse kohandamine vajalik.

Neeru- ja maksakahjustus Nendel patsiendirühmadel ei ole golimumabi kasutamist uuritud. Annustamissoovitusi ei saa anda.

Lapsed Golimumabi ohutus ja efektiivsus alla 18-aastastel patsientidel ei ole tõestatud muudel näidustustel kui pJIA ja laste haavandiline koliit. Andmed puuduvad. Puudub golimumabi asjakohane kasutus alla 2 aastastel pJIA või laste haavandilise koliidiga patsientidel..

Manustamisviis Gotenfia on subkutaanseks manustamiseks. Pärast õige subkutaanse süstimistehnika omandamist võivad patsiendid ravimit ise süstida, kui arst leiab, et see on sobiv. Vajaduse korral tagatakse meditsiiniline jälgimine. Patsientidele tuleb öelda, et nad süstiksid Gotenfia täieliku annuse üldise kasutusjuhendi kohaselt, mis on toodud pakendi infolehes. Kui on vaja teha mitu süstet, siis tuleb need teha keha erinevatesse kohtadesse. Iga süstel on ühekordseks kasutamiseks ühel patsiendil ja tuleb kohe pärast kasutamist ära visata.

Juhendit ravimi manustamiseks vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Aktiivne tuberkuloos või muud rasked infektsioonid, nagu sepsis ja oportunistlikud infektsioonid (vt lõik 4.4).

Mõõdukas ja raske südamepuudulikkus (NYHA klass III/IV) (vt lõik 4.4).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Jälgitavus Bioloogiliste ravimpreparaatide jälgitavuse parandamiseks tuleb manustatava ravimi nimi ja partii number selgelt dokumenteerida. Infektsioonid Patsiente tuleb enne ja pärast ravi golimumabiga ning selle ajal hoolikalt jälgida infektsioonide, sh tuberkuloosi suhtes. Kuna golimumabi eliminatsioon võib kesta kuni 5 kuud, peab patsiente jälgima kogu selle aja jooksul. Ravi golimumabiga ei tohi jätkata patsiendid, kellel tekib tõsine infektsioon või sepsis (vt lõik 4.3).

TNF-i blokaatoreid võtvad patsiendid on tõsistele infektsioonidele vastuvõtlikumad.

Golimumabi saavatel patsientidel on teatatud bakteriaalsete (sh sepsise ja pneumoonia), mükobakteriaalsete (sh tuberkuloosi), invasiivsete seeninfektsioonide ja oportunistlike infektsioonide tekkest, millest mõned on lõppenud ka surmaga. Mõned nendest tõsistest infektsioonidest on esinenud patsientidel, kes said samaaegselt immunosupressioonravi, mis võis lisaks nende põhihaigusele soodustada infektsioonide teket. Patsiente, kellel tekib ravi ajal golimumabiga uus infektsioon, tuleb hoolikalt jälgida ja neil tuleb teha täielik diagnostiline hindamine. Golimumabi manustamine tuleb lõpetada, kui patsiendil tekib uus tõsine infektsioon või sepsis. Sobivat mikroobi- või seentevastast ravi tuleb alustada ja jätkata niikaua, kuni infektsioon on kontrolli alla saadud.

Invasiivsete seeninfektsioonide (nt histoplasmoos, koktsidioidmükoos või blastomükoos) suure levimusega piirkondades elanud või reisinud patsientide puhul tuleb enne golimumabiga ravi alustamist hoolikalt kaaluda golimumab-ravist saadava kasu ja riskide suhet. Golimumabiga ravitud riskirühma patsientidel tuleb kahtlustada invasiivset seeninfektsiooni, kui neil tekib tõsine süsteemne haigus. Kui võimalik, peab diagnoosimine ja empiirilise seenevastase ravi manustamine neil patsientidel toimuma koostöös arstiga, kellel on kogemus invasiivsete seeninfektsioonidega patsientide ravimisel.

Tuberkuloos Golimumabi saanud patsientidel on teatatud tuberkuloosi juhtudest. Tuleb märkida, et enamikul nendest juhtudest oli tegemist kopsuvälise tuberkuloosiga, mis oli lokaalne või dissemineerunud.

Enne ravi alustamist golimumabiga tuleb kõiki patsiente hinnata nii aktiivse kui ka inaktiivse („latentse“) tuberkuloosi suhtes. See hindamine peab sisaldama põhjalikku patsiendi meditsiinilise anamneesi koostamist koos küsimustega põetud tuberkuloosi või võimaliku eelneva kokkupuute kohta tuberkuloosiga ning varasema ja/või praeguse immunosupressiivse ravi kohta. Kõigile patsientidele tuleb teha vajalikud sõeluuringud, s.o naha või vere tuberkuliinitest ja röntgenülesvõte rindkerest (kehtida võivad kohalikud soovitused). Need uuringud on soovitatav kirja panna patsiendikaardile. Ravimi väljakirjutajad peavad meeles pidama naha tuberkuliinitesti valenegatiivsete tulemuste riski, eriti raskesti haigete või immuunpuudulikkusega patsientide puhul.

Aktiivse tuberkuloosi diagnoosimisel ei tohi ravi golimumabiga alustada (vt lõik 4.3).

Kui patsiendil kahtlustatakse latentset tuberkuloosi, tuleb nõu pidada tuberkuloosi ravis kogenud arstiga. Kõikide allpool kirjeldatud olukordade puhul tuleb golimumabiga ravist saadava kasu ja riski suhet väga hoolikalt kaaluda.

Inaktiivse („latentse“) tuberkuloosi diagnoosimisel tuleb enne ravi alustamist golimumabiga alustada latentse tuberkuloosi vastast ravi vastavalt kohalikele soovitustele. Patsientide puhul, kellel on mitmed või olulised tuberkuloosi riskitegurid ja kelle latentse tuberkuloosi testi vastus on negatiivne, tuleb kaaluda tuberkuloosivastase ravi määramist enne ravi alustamist golimumabiga. Tuberkuloosivastase ravi kasutamist enne ravi alustamist golimumabiga tuleb kaaluda ka patsientide puhul, kellel on minevikus anamneesis latentne või aktiivne tuberkuloos ja kelle puhul kohase ravikuuri läbimist ei saa kinnitada.

Golimumabiga ravitud patsientidel on ilmnenud aktiivne tuberkuloos latentse tuberkuloosi ravi ajal ja pärast ravi. Golimumabi saavaid patsiente tuleb hoolikalt jälgida aktiivse tuberkuloosi nähtude ja sümptomite suhtes, sh patsiente, kelle latentse tuberkuloosi testi vastus oli negatiivne; patsiente, kes saavad latentse tuberkuloosi ravi või patsiente, kellel on eelnevalt ravitud tuberkuloosi infektsiooni.

B-hepatiidi viiruse (HBV) reaktivatsioon B-hepatiidi reaktivatsiooni on esinenud patsientidel, kes on selle viiruse kroonilised kandjad (st pinnaantigeen-positiivne) ja saavad TNF-i antagoniste, sh golimumabi. Mõned juhud on lõppenud surmaga.

Enne ravi alustamist golimumabiga tuleb patsiente kontrollida HBV infektsiooni suhtes. HBV positiivsete patsientide osas on soovitatav konsulteerida B-hepatiidi ravi kogemust omava arstiga.

Golimumabiga ravi vajavaid HBV kandjaid tuleb kogu ravi ajal ning mitme kuu jooksul pärast ravi lõppu hoolikalt jälgida aktiivse HBV infektsiooni nähtude ja sümptomite suhtes. Puuduvad piisavad andmed HBV reaktivatsiooni vältimiseks samaaegselt viirusevastast ravi ja ravi TNF-i antagonistiga saavate HBV kandjatest patsientide ravimise kohta. Patsientidel, kellel areneb HBV reaktivatsioon, tuleb ravi golimumabiga katkestada ja alustada tõhusat viirusevastast ravi koos sobiva toetava raviga.

Pahaloomulised kasvajad ja lümfoproliferatiivsed haigused TNF-i blokeeriva ravi võimalik roll pahaloomuliste kasvajate tekkes ei ole teada. Praeguste teadmiste kohaselt ei saa TNF-i antagonistidega ravitud patsientidel lümfoomide, leukeemia ja teiste pahaloomuliste kasvajate võimalikku riski välistada. Ettevaatust tuleb rakendada, kui TNF-i blokeeriva ravi kasutamist kaalutakse patsientide puhul, kellel on anamneesis pahaloomulisi kasvajaid, või kui kaalutakse ravi jätkamist patsientidel, kellel on tekkinud pahaloomuline kasvaja.

Pahaloomulised kasvajad lastel TNF-i blokeerivate ravimitega (ravi alustamine ≤ 18-aastastel) ravitud laste, noorukite ja noorte täiskasvanute (kuni 22-aastaste) hulgas on turuletuleku järgselt teatatud pahaloomulistest kasvajatest, millest mõned on lõppenud surmaga. Ligikaudu pooled neist olid lümfoomid. Teistel juhtudel oli tegu erinevate pahaloomuliste kasvajatega ja sealhulgas harva esinevad immunosupressiooniga seotud pahaloomulised kasvajad. Ei saa välistada pahaloomuliste kasvajate tekkimise riski TNF-i blokaatoritega ravitud lastel ja noorukitel.

Lümfoom ja leukeemia Kõigi TNF-i blokeerivate ravimite (sh golimumab) kliiniliste uuringute kontrolliga osades täheldati patsientide hulgas, kes said TNF-i inhibeerivat ravi rohkem lümfoomi juhte, võrreldes kontrollgrupi patsientidega. Golimumabi IIb ja III faasi reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi ja anküloseeriva spondüliidi kliinilistes uuringutes oli lümfoomi esinemissagedus golimumabiga ravitud patsientidel suurem kui eeldatav esinemissagedus üldpopulatsioonis. Golimumabiga ravitud patsientidel on teatatud leukeemia juhtudest. Pikaajalise, väga aktiivse põletikulise haigusega reumatoidartriidi patsientidel on haigusest tingituna suurenenud oht lümfoomi ja leukeemia tekkeks, mis raskendab võimaliku riski hindamist. Turuletulekujärgselt on teatatud hepatospleenilise T-rakulise lümfoomi (HSTCL – hepatosplenic T-cell lymphoma) harvadest juhtudest patsientidel, kes on saanud ravi teiste TNF-i blokaatoritega (vt lõik 4.8). See harvaesinev T-rakulise lümfoomi vorm on väga agressiivse kuluga ning üldjuhul fataalne. Enamik juhte on esinenud noorukitel ja noortel meessoost täiskasvanutel, kes peaaegu kõik said samaaegselt ka ravi asatiopriini (AZA) või 6-merkaptopuriiniga (6-MP) põletikulise soolehaiguse tõttu. Potentsiaalset riski AZA või 6-MP ja golimumabi kombinatsiooniga tuleb hoolikalt kaaluda. TNF-i blokaatoritega ravi saavatel patsientidel ei saa välistada hepatospleenilise T-rakulise lümfoomi tekkeriski.

Käärsoole düsplaasia/kartsinoom Ei ole teada, kas ravi golimumabiga mõjutab düsplaasia või käärsoolevähi tekkeriski. Kõiki haavandilise koliidiga patsiente, kellel esineb suurenenud risk düsplaasia või käärsoolevähi tekkeks (nt

patsiendid, kellel esineb pikaajaline haavandiline koliit või primaarne skleroseeruv kolangiit), või kellel on varem esinenud düsplaasia või käärsoolevähk, tuleb enne ravi alustamist ning kogu haiguse vältel regulaarsete intervallidega hinnata düsplaasia arengu suhtes. Selle hindamise hulka kuuluvad kolonoskoopia ning biopsiad kooskõlas kohalike soovitustega. Esmaselt diagnoositud düsplaasiaga patsientidel, kes saavad ravi golimumabiga tuleb iga patsiendi puhul individuaalselt riski/kasu suhet hoolikalt hinnata ning kaaluda kas ravi jätkata või mitte.

Uurimuslikus kliinilises uuringus, kus hinnati golimumabi kasutamist püsiva raske astmaga patsientide ravis, teatati golimumabiga ravitud patsientidel suuremast hulgast pahaloomulistest kasvajatest võrreldes kontrollgrupi patsientidega (vt lõik 4.8). Selle leiu tähtsus ei ole teada.

Uurimuslikus kliinilises uuringus, kus hinnati teise TNF-i inhibeeriva ravimi infliksimabi kasutamist, teatati mõõduka kuni raske kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega (KOK) patsientidel suuremast hulgast pahaloomulistest kasvajatest (peamiselt kopsu- või pea- ja kaelapiirkonnas) infliksimabi saanud patsientidel võrreldes kontrollgrupiga. Kõik patsiendid olid minevikus palju suitsetanud. Seetõttu tuleb rakendada ettevaatust mis tahes TNF-i antagonisti kasutamisel KOK-iga patsientidel ja samuti patsientidel, kellel on pahaloomuliste kasvajate tekke risk suurenenud rohke suitsetamise tõttu.

Nahavähid TNFi inhibiitoritega, sh golimumabiga ravitud patsientidel on teatatud melanoomist ja Merkeli raku kartsinoomist (vt lõik 4.8). Perioodiline naha kontroll on soovitatav, eriti nahavähi riskiteguritega patsientidel.

Südame paispuudulikkus TNF-i blokaatorite, sealhulgas golimumabi kasutamisel on teatatud südame paispuudulikkuse halvenemisest ning südame paispuudulikkuse tekkest. Mõned juhud lõppesid surmaga. Teise TNF-i antagonistiga teostatud kliinilises uuringus on täheldatud südame paispuudulikkuse süvenemist ja südame paispuudulikkusest tingitud suremuse suurenemist. Südame paispuudulikkusega patsientidel ei ole golimumabi kasutamist uuritud. Kerge südamepuudulikkusega (NYHA klass I/II) patsientidel tuleb golimumabi kasutada ettevaatusega. Patsiente tuleb hoolikalt jälgida ja ravi golimumabiga tuleb katkestada patsientidel, kellel ilmnevad südamepuudulikkuse uued või raskemad sümptomid (vt lõik 4.3).

Neuroloogilised reaktsioonid TNF-i blokeerivate ravimite (sealhulgas golimumab) kasutamist on seostatud kesknärvisüsteemi demüeliniseerivate häirete, sh hulgiskleroosi ja perifeersete demüeliniseerivate haiguste kliiniliste sümptomite ja/või röntgenileiu uue avaldumise või süvenemisega. Enne ravi alustamist golimumabiga tuleb olemasoleva või hiljuti avaldunud demüeliniseeriva häirega patsientidel hoolikalt kaaluda TNF-i inhibeerivast ravist saadavat kasu ja riske. Nimetatud häirete tekkimisel tuleb kaaluda ravi lõpetamist golimumabiga (vt lõik 4.8). Kirurgia Golimumabiga ravi ohutusalane kogemus patsientidel, kellel on teostatud kirurgilisi protseduure, sh liigeseplastikat, on piiratud. Kirurgilise protseduuri planeerimisel tuleb arvesse võtta ravimi pikka poolväärtusaega. Patsienti, kes vajab operatsiooni ravi ajal golimumabiga, tuleb hoolikalt infektsioonide suhtes jälgida ja kasutada kohaseid meetmeid.

Immunosupressioon TNF-i blokaatorite, sh golimumabi kasutamisega seoses esineb infektsioonide ja pahaloomuliste kasvajate vastaste organismisiseste kaitsemehhanismide nõrgenemise võimalus, sest TNF vahendab põletikku ja moduleerib rakulist immuunvastust.

Autoimmuunprotsessid TNF-i inhibeerivast ravist tingitud suhteline TNF α puudulikkus võib põhjustada autoimmuunprotsesside teket. Kui patsiendil tekivad pärast golimumab-ravi sümptomid, mis viitavad luupusetaolisele sündroomile ja patsiendil on tekkinud antikehad kaheahelalise DNA suhtes, tuleb ravi golimumabiga katkestada (vt lõik 4.8).

Hematoloogilised reaktsioonid TNF-i blokaatoreid, sh golimumabi saavatel patsientidel on teatatud pantsütopeeniast, leukopeeniast, neutropeeniast, agranulotsütoosist, aplastilisest aneemiast ja trombotsütopeeniast. Kõigile patsientidele peab soovitama, et nad otsiksid vältimatut meditsiinilist abi, kui neil kujunevad vere düskraasiale viitavad nähud ja sümptomid (nt püsiv palavik, verevalumid, veritsus, kahvatus). Patsientidel, kellel on tuvastatud olulised hematoloogilised kõrvalekalded, tuleb kaaluda ravi katkestamist golimumabiga.

TNF-i antagonistide ja anakinra samaaegne manustamine Anakinra ja teise TNF-i blokaatori etanertsepti samaaegsel kasutamisel täheldati kliinilistes uuringutes tõsiseid infektsioone ja neutropeeniat; täiendavat kliinilist kasu ei ilmnenud. Sellise kombinatsioonravi korral täheldatud kõrvaltoimete iseloomu tõttu võib sarnane toksilisus tekkida ka anakinra ja teiste TNF-i blokaatorite kombinatsiooni kasutamisel. Golimumabi ja anakinra kombinatsiooni ei ole soovitatav kasutada.

TNF-i antagonistide ja abatatsepti samaaegne manustamine Kliinilistes uuringutes on TNF-i antagonistide ja abatatsepti samaaegset manustamist seostatud infektsioonide (sh tõsiste infektsioonide) tekke riski suurenemisega ilma suurenenud kliinilise kasuta, võrreldes ainult TNF-i antagonistide manustamisega. Golimumabi ja abatatsepti kombinatsiooni ei ole soovitatav kasutada.

Samaaegne manustamine koos teiste bioloogiliste preparaatidega Golimumabi samaaegse kasutamise kohta koos teiste bioloogiliste preparaatidega, mida kasutatakse samade seisundite raviks kui golimumabi, on ebapiisavalt teavet. Golimumabi samaaegset kasutamist koos nende bioloogiliste preparaatidega ei soovitata võimaliku infektsiooni suurenenud tekkeriski ja teiste võimalike farmakoloogiliste koostoimete tõttu.

Bioloogiliste haigust modifitseerivate antireumaatiliste ravimite (disease modifying anti-rheumatic drugs, DMARD-id) vahetamine Üleminekul ühelt bioloogiliselt ravimilt teisele (erinevad molekulid või erinevate toimemehhanismidega) tuleb olla hoolikas ja jätkata patsientide jälgimist, sest kattuv bioloogiline aktiivsus võib veelgi suurendada kõrvaltoimete, sh infektsioonide riski.

Vaktsineerimised/terapeutilised nakkusetekitajad Golimumabiga ravitavatele patsientidele võib samaaegselt manustada ka vaktsiine, v.a elusvaktsiine (vt lõigud 4.5 ja 4.6). Andmeid on piiratult elusvaktsiiniga vaktsineerimise reaktsiooni või elusvaktsiinidega sekundaarselt ülekantud infektsioonide kohta TNF-i vastast ravi saavatel patsientidel. Elusvaktsiinide kasutamine võib põhjustada kliinilisi infektsioone, sh dissemineerunud infektsioone. Terapeutiliste nakkusetekitajate, nagu nõrgestatud elusbakterite, muud kasutusotstarbed (nt BCG põiesisene instillatsioon vähi raviks) võivad põhjustada kliinilisi infektsioone, sh dissemineerunud infektsioone. Soovitatav on terapeutilisi nakkusetekitajaid samaaegselt golimumabiga mitte manustada.

Tundlikkus lateksi suhtes Süstli nõelakate on valmistatud kuivast naturaalsest kummist, mis sisaldab lateksit. See võib põhjustada allergilisi reaktsioone isikutel, kes on tundlikud lateksi suhtes.

Patsientide erirühmad

Eakad (≥ 65-aastased) Reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi, anküloseeriva spondüliidi ja haavandilise koliidi III faasi uuringutes oli kõrvaltoimete, tõsiste kõrvaltoimete ja tõsiste infektsioonide esinemissagedus golimumabi saanud 65-aastastel või vanematel patsientidel üldiselt võrreldav nooremate patsientide puhul täheldatuga. Siiski tuleb rakendada ettevaatust, kui ravitakse eakaid ja pöörata erilist tähelepanu infektsioonide esinemisele. Nr-axSpA uuringus ei osalenud 45-aastaseid ja vanemaid patsiente.

Neeru- ja maksakahjustus Neeru- või maksakahjustusega patsientidel ei ole golimumabiga spetsiifilisi uuringuid läbi viidud. Maksafunktsiooni kahjustusega isikutel tuleb golimumabi kasutada ettevaatusega (vt lõik 4.2).

Lapsed Vaktsineerimised Võimalusel on soovitatav, et enne golimumabiga ravi alustamist oleks lastel teostatud kõik kehtivale immuniseerimiskavale ja vanusele vastavad immuniseerimised (vt eespool lõik „Vaktsineerimised/terapeutilised nakkusetekitajad“).

Abiained Ravimpreparaat sisaldab 0,1 mg polüsorbaat 80 igas süstlis, mis vastab 0,2 mg/ml-s. Polüsorbaadid võivad põhjustada allergilisi reaktsioone.

Võimalikud ravivead Gotenfia on registreeritud tugevustega 50 mg ja 100 mg subkutaanseks manustamiseks. On oluline, et õige annuse manustamiseks kasutatakse õige tugevusega ravimit, nii nagu on kirjas annustamise lõigus (vt lõik 4.2). Õiget tugevust tuleb hoolikalt valida, et ei tekiks ravimi alaannustamist ega üleannustamist patsiendile.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoimeid ei ole uuritud.

Samaaegne kasutamine koos teiste bioloogiliste preparaatidega Golimumabi kombineerimine teiste bioloogiliste preparaatidega (sh anakinra ja abatatseptiga), mida kasutatakse samade seisundite ravimiseks kui golimumabi, ei ole soovitatav (vt lõik 4.4). Elusvaktsiinid/terapeutilised nakkusetekitajad Elusvaktsiine ei tohi samaaegselt golimumabiga manustada (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

Terapeutilisi nakkusetekitajaid ei tohi samaaegselt golimumabiga manustada (vt lõik 4.4).

Metotreksaat Kuigi metotreksaadi samaaegne kasutamine põhjustab reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi või anküloseeriva spondüliidiga patsientidel golimumabi minimaalsete tasakaalukontsentratsioonide suurenemist, ei viita andmed sellele, et golimumabi või metotreksaadi annust on vaja kohandada (vt lõik 5.2).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Teada on mõõdukas hulk (ligikaudu 400) golimumabiga raseduse ajal kokku puutunud ja teadaoleva tulemusega lõppenud elussünde, sh 220 rasedust, mille puhul toimus ekspositsioon raseduse esimesel

trimestril. Põhja-Euroopas läbiviidud populatsioonipõhises uuringus, mis hõlmas 131 rasedust (ja 134 imikut), esines golimumabiga emakasisese kokkupuute järgselt 6 juhul 134-st (4,5%) tõsine kaasasündinud arenguhäire. Mittebioloogilise süsteemse raviga kokkupuute korral esines seda 599-l juhul 10 823-st (5,5%) ja uuringu üldpopulatsioonis oli vastav näitaja 4,6%. Segavate muutujatega kohandatud šansside suhted olid vastavalt OR 0,79 (95% CI 0,35...1,81) golimumabi puhul võrreldes mittebioloogilise süsteemse raviga ja OR 0,95 (95% CI 0,42...2,16) golimumabi puhul võrreldes üldpopulatsiooniga.

TNF-i inhibeerimise tõttu võib raseduse ajal manustatud golimumab mõjutada vastsündinu normaalseid immuunvastuseid. Loomkatsed ei näita otsest ega kaudset kahjulikku toimet rasedusele, embrüo/loote arengule, sünnitusele ega postnataalsele arengule (vt lõik 5.3). Olemasolev kliiniline kogemus on piiratud. Golimumabi tohib raseduse ajal kasutada ainult selge vajaduse korral.

Golimumab läbib platsentat. Raseduse ajal saadud TNF-i blokeeriva monoklonaalse antikeha ravi järel on antikeha ravitud naiste vastsündinute seerumist tuvastatud kuni 6 kuu jooksul. Sellest tulenevalt võib neil vastsündinutel olla kõrgenenud infektsioonide tekkerisk. Elusate vaktsiinide kasutamine vastsündinutel, kes on emakasiseselt olnud kokkupuutes golimumabiga, ei ole soovitatav 6 kuud pärast emale raseduse ajal tehtud golimumabi süstet (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Imetamine Ei ole teada, kas golimumab eritub rinnapiima või imendub pärast sissevõtmist süsteemselt. On näidatud, et golimumab eritub ahvide rinnapiima; kuna inimese immunoglobuliinid erituvad rinnapiima, ei tohi naised ravi ajal golimumabiga ja vähemalt 6 kuu jooksul pärast seda last rinnaga toita.

Fertiilsus Fertiilsusuuringuid katseloomadel ei ole golimumabiga läbi viidud. Fertiilsusuuring hiirtel, mis viidi läbi analoogilise antikehaga, mis inhibeerib selektiivselt hiire TNFα funktsionaalset aktiivsust, ei näidanud olulist toimet fertiilsusele (vt lõik 5.3).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Golimumab mõjutab kergelt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Pärast Gotenfia manustamist võib siiski tekkida pearinglus (vt lõik 4.8).

4.8 Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte Reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi, anküloseeriva spondüliidi, radiograafilise leiuta aksiaalse spondüloartriidi ja haavandilise koliidi kesksete uuringute kontrolliga perioodil oli kõige sagedasemaks kõrvaltoimeks ülemiste hingamisteede infektsioon, mida täheldati 12,6%-l golimumabiga ravitud patsientidest võrrelduna 11,0%-ga kontrollgrupi patsientidest. Kõige tõsisemateks kõrvaltoimeteks, mida golimumabi kasutamisel on täheldatud, on tõsised infektsioonid (sealhulgas sepsis, kopsupõletik, tuberkuloos, invasiivsed seeninfektsioonid ja oportunistlikud infektsioonid), demüeliniseerivad häired, HBV reaktivatsioon, südame paispuudulikkus, autoimmuunsed protsessid (luupuselaadne sündroom), hematoloogilised reaktsioonid, tõsine süsteemne ülitundlikkus (sh anafülaktiline reaktsioon), vaskuliit, lümfoom ja leukeemia (vt lõik 4.4).

Kõrvaltoimete nimekiri tabelina Tabelis 2 on loetletud kõrvaltoimed, mida täheldati golimumabi kliinilistes uuringutes ning millest on teatatud golimumabi turuletuleku järgse kogemuse vältel kogu maailmas. Ravimi kõrvaltoimed on loetletud organsüsteemi klasside kaupa esinemissageduste pealkirjade all, kasutades järgmist konventsiooni: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni 1/1000), väga harv (< 1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Igas sageduserühmas on kõrvaltoimed esitatud tõsiduse vähenemise järjekorras.

MedDRA organsüsteemi Sagedus Kõrvaltoime klass Infektsioonid ja Väga sage: Ülemiste hingamisteede infektsioon (nasofarüngiit, infestatsioonid farüngiit, larüngiit ja riniit) Hea-, pahaloomulised ja Aeg-ajalt: Kasvajad (nt nahavähk, skvamoosrakuline kartsinoom ja täpsustamata kasvajad melanotsüütneevus) Vere ja lümfisüsteemi Sage: Leukopeenia (sh neutropeenia), aneemia häired Aeg-ajalt: Trombotsütopeenia, pantsütopeenia Immuunsüsteemi häired Sage: Allergilised reaktsioonid (bronhospasm, ülitundlikkus, Endokriinsüsteemi häired Aeg-ajalt: Kilpnäärme häire (nt hüpotüreoidism, hüpertüreoidism Ainevahetus- ja Aeg-ajalt: Vere glükoositaseme tõus, lipiidide taseme tõus toitumishäired Psühhiaatrilised häired Sage: Depressioon, unetus Närvisüsteemi häired Sage: Pearinglus, peavalu, paresteesia Silma kahjustused Aeg-ajalt: Nägemishäired (nt hägune nägemine ja vähenenud Südame häired Aeg-ajalt: Arütmia, südame pärgarterite isheemilised häired

Vaskulaarsed häired Sage: Hüpertensioon Respiratoorsed, rindkere ja Sage: Astma ja kaasnevad sümptomid (nt vilisev hingamine ja mediastiinumi häired bronhide hüperaktiivsus) Seedetrakti häired Sage: Düspepsia, seedetrakti- ja kõhuvalu, iiveldus, seedetrakti

Maksa ja sapiteede häired Sage: Alaniinaminotransferaasi aktiivsuse tõus, Naha ja nahaaluskoe Sage: Kihelus, lööve, alopeetsia, dermatiit kahjustused Aeg-ajalt: Bulloossed naha reaktsioonid, psoriaas (uus Lihaste, luustiku ja sidekoe Harv: Luupusesarnane sündroom kahjustused Neerude ja kuseteede Harv: Põie häired, neerude häired häired: Reproduktiivse süsteemi ja Aeg-ajalt: Rinnanäärme häired, menstruatsioonihäired rinnanäärme häired Üldised häired ja Sage: Püreksia, asteenia, süstekoha reaktsioon (nt süstekoha manustamiskoha erüteem, urtikaaria, kõvastumine, valu, verevalum, reaktsioonid kihelus, ärritus ja paresteesia), ebamugavustunne rinnus Vigastus, mürgistus ja Sage: Luumurrud protseduuri tüsistused * Täheldatud teiste TNF-i blokeerivate ainetega. Selles lõigus esitatud jälgimisperioodi mediaan (ligikaudu 4 aastat) kehtib golimumabi üldise kasutamise kohta. Jälgimisperioodide kestuse mediaan on aga varieeruv, kui golimumabi kasutamist vaadelda kasutatud annuste järgi (50 mg annuse puhul ligikaudu 2 aastat ja 100 mg annuse puhul ligikaudu 3 aastat), sest patsiendid võisid ühelt annuselt teisele üle minna.

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Infektsioonid Kesksete uuringute kontrolliga perioodil oli kõige sagedasem kõrvaltoime ülemiste hingamisteede infektsioon, mis esines 12,6%-l golimumabi saanud patsientidest (esinemissagedus 100 inimaasta kohta: 60,8 juhtu; 95% usaldusvahemik: 55,0; 67,1) võrreldes 11,0%-ga kontrollgrupi patsientide hulgas (esinemissagedus 100 inimaasta kohta: 54,5 juhtu; 95% usaldusvahemik: 46,1; 64,0). Uuringute kontrolliga ja kontrollita osades, mille mediaanne jälgimisperiood oli ligikaudu 4 aastat, oli ülemiste hingamisteede infektsioonide esinemissagedus 100 inimaasta kohta 34,9 juhtu; 95% usaldusvahemik: 33,8; 36,0 golimumabi saanud patsientide hulgas.

Kesksete uuringute kontrolliga perioodil täheldati infektsioone 23,0%-l golimumabi saanud patsientidest (esinemissagedus 100 inimaasta kohta: 132,0 juhtu; 95% usaldusvahemik: 123,3; 141,1) võrreldes 20,2%-ga kontrollgrupi patsientide hulgas (esinemissagedus 100 inimaasta kohta: 122,3 juhtu; 95% usaldusvahemik: 109,5; 136,2). Uuringute kontrolliga ja kontrollita osades, mille mediaanne jälgimisperiood oli ligikaudu 4 aastat, oli infektsioonide esinemissagedus 100 inimaasta kohta 81,1 juhtu; 95% usaldusvahemik: 79,5; 82,8 golimumabi saanud patsientide hulgas.

bakteriaalsed infektsioonid, sh sepsis ja pneumoonia, invasiivsed seeninfektsioonid ja teised oportunistlikud infektsioonid. Mõnel juhul on need infektsioonid olnud letaalsed. Kesksete uuringute kontrolliga ja kontrollita osades, mille mediaanne jälgimisperiood oli kuni 3 aastat, täheldati 100 mg golimumabi grupis 50 mg golimumabi grupiga võrreldes suuremat tõsiste infektsioonide, sh oportunistlike infektsioonide ja tuberkuloosi esinemissagedust. Kõigi tõsiste infektsioonide esinemissagedus 100 inimaasta kohta oli: 4,1 juhtu (95% usaldusvahemik: 3,6; 4,5) golimumabi 100 mg saanute grupis ja 2,5 juhtu (95% usaldusvahemik: 2,0; 3,1) golimumabi 50 mg saanute grupis.

Pahaloomulised kasvajad Lümfoom Kesksetes uuringutes oli lümfoomi esinemissagedus golimumabi saanud patsientide hulgas suurem kui eeldatav esinemissagedus üldpopulatsioonis. Nimetatud uuringute kontrolliga ja kontrollita osades, mille mediaanne jälgimisperiood oli kuni 3 aastat, täheldati 100 mg golimumabi grupis 50 mg golimumabi grupiga võrreldes suuremat lümfoomi esinemissagedust. Lümfoom diagnoositi 11 isikul (1 oli 50 mg golimumabi grupis ja 10 olid 100 mg golimumabi grupis) ning selle esinemissagedus (95% usaldusvahemik) 100 jälgitud inimaasta kohta oli 0,03 (0,00; 0,15) ja 0,13 (0,06; 0,24) juhtu vastavalt 50 mg ja 100 mg golimumabi grupis ning 0,00 (0,00; 0,57) juhtu platseebogrupis. Enamikku lümfoomi juhtudest täheldati uuringus GO-AFTER, millesse kaasati patsiendid, kes olid varem saanud ravi TNF-i antagonistidega ning kellel oli pikema kestusega ja ravile halvemini alluv haigus (vt lõik 4.4).

Muud pahaloomulised kasvajad, v.a lümfoom Kesksete uuringute kontrolliga perioodidel ning ligikaudu 4-aastase jälgimisperioodi jooksul oli mittelümfoomsete pahaloomuliste kasvajate (v.a mittemelanoomne nahavähk) esinemissagedus golimumabi ja kontrollgrupis sarnane. Ligikaudu 4-aastase jälgimisperioodi jooksul oli mittelümfoomsete pahaloomuliste kasvajate (v.a mittemelanoomne nahavähk) esinemissagedus sarnane üldpopulatsiooniga.

Kesksete uuringute kontrolliga ja kontrollita perioodidel, mediaanse jälgimisperioodiga kuni 3 aastat, diagnoositi mittemelanoomset nahavähki 5-l platseebot saanud, 10-l golimumabi 50 mg saanud ja 31-l golimumabi 100 mg saanud patsiendil ning selle esinemissagedus (95% usaldusvahemik) 100 jälgitud inimaasta kohta oli 0,36 juhtu (0,26; 0,49) kombineeritult golimumabi saanud patsientide hulgas ja 0,87 juhtu (0,28; 2,04) platseebot saanud patsientide hulgas.

Kesksete uuringute kontrolliga ja kontrollita perioodidel, mediaanse jälgimisperioodiga kuni 3 aastat, diagnoositi teisi pahaloomulisi kasvajaid peale melanoomi, mittemelanoomse nahavähi ja lümfoomi 5-l platseebot saanud, 21-l golimumabi 50 mg saanud ja 34-l golimumabi 100 mg saanud patsiendil ning nende esinemissagedus (95% usaldusvahemik) 100 jälgitud inimaasta kohta oli 0,48 juhtu (0,36; 0,62) kombineeritult golimumabi saanud patsientide hulgas ja 0,87 juhtu (0,28; 2,04) platseebot saanud patsientide hulgas (vt lõik 4.4). Juhud, millest teatati astma kliinilistes uuringutes Uurimuslikus kliinilises uuringus said püsiva raskee astmaga patsiendid golimumabi küllastusannuses (150% määratud raviannusest) subkutaanselt 0-nädalal ja seejärel 200 mg golimumabi, 100 mg golimumabi või 50 mg golimumabi subkutaanselt iga 4 nädala järel 52 nädala jooksul. Kombineeritud golimumabi ravigrupis (n = 230) teatati 8 pahaloomulise kasvaja juhust ja platseebogrupis (n = 79) ei teatatud ühestki juhust. Ühel patsiendil teatati lümfoomist, kahel patsiendil mittemelanoomsest nahavähist ja viiel patsiendil teatati muudest pahaloomulistest kasvajatest. Mis tahes tüüpi pahaloomuliste kasvajate spetsiifilist kuhjumist ei esinenud.

Uuringu platseebokontrolliga osas oli kõikide pahaloomuliste kasvajate esinemissagedus (95% usaldusvahemik) golimumabi grupis 100 jälgitud inimaasta kohta 3,19 (1,38, 6,28) juhtu. Selles uuringus oli lümfoomi esinemissagedus (95% usaldusvahemik) golimumabi grupis 100 jälgitud inimaasta kohta 0,40 (0,01, 2,20) juhtu, mittemelanoomsete nahavähkide puhul oli see 0,79 (0,10, 2,86) juhtu ja teiste pahaloomuliste kasvajate puhul 1,99 (0,64, 4,63) juhtu. Platseebot saanud isikutel oli nende pahaloomuliste kasvajate esinemissagedus (95% usaldusvahemik) 100 jälgitud inimaasta kohta 0,00 (0,00, 2,94) juhtu. Selle leiu tähtsus ei ole teada.

Neuroloogilised reaktsioonid Kesksete uuringute kontrolliga ja kontrollita perioodidel, mediaanse jälgimisperioodiga kuni 3 aastat, täheldati demüelinisatsiooni suuremat esinemissagedust 100 mg golimumabi saanud patsientide hulgas võrreldes 50 mg golimumabi saanud patsientidega (vt lõik 4.4).

Maksaensüümide aktiivsuse tõus Reumatoidartriidi ja psoriaatilise artriidi kesksete uuringute kontrolliga perioodil esines kerge ALAT taseme tõus (> 1 ja < 3 x normi ülemine piir, (ULN)), mis oli sarnane nii golimumabi kui ka kontrollgrupi patsientide hulgas; anküloseeriva spondüliidi ja radiograafilise leiuta aksiaalse spondüloartriidi uuringutes esines kerget ALAT taseme tõusu golimumabiga ravitud patsientide hulgas rohkem (26,9%) kui kontrollgrupi patsientidel (10,6%). Reumatoidartriidi ja psoriaatilise artriidi kesksete uuringute kontrolliga ja kontrollita perioodidel, mediaanse jälgimisperioodiga ligikaudu 5 aastat, oli kerge ALAT tõusu esinemissagedus sarnane golimumabi grupi patsientide ja kontrollgrupi patsientide hulgas. Haavandilise koliidi golimumabi induktsioonravi kesksete uuringute kontrolliga perioodil esines kerget ALAT taseme tõusu (> 1 ja < 3 x ULN) sarnasel osakaalul patsientidest nii golimumabi kui ka kontrollgrupi patsientide hulgas (vastavalt 8,0% kuni 6,9%). Haavandilise koliidi kesksete uuringute kontrolliga ja kontrollita perioodidel, mediaanse jälgimisperioodiga ligikaudu 2 aastat, oli kerge ALAT taseme tõusuga patsientide osakaal 24,7% kõigist haavandilise koliidi uuringu säilitusravi käigus golimumabiga ravitud patsientidest.

Reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidi kesksete uuringute kontrolliga perioodil esines aeg-ajalt ALAT tõuse ≥ 5 x ULN; neid esines rohkem golimumabi grupi patsientide hulgas (0,4% kuni 0,9%) kui kontrollgrupi patsientide hulgas (0,0%). Psoriaatilise artriidi uuringu populatsioonis sellist suundumust ei täheldatud. Reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi ja anküloseeriva spondüliidi kesksete uuringute kontrolliga ja kontrollita perioodidel, mediaanse jälgimisperioodiga 5 aastat, oli ALAT tõusude ≥ 5 x ULN esinemissagedus sarnane golimumabi grupi ja kontrollgrupi patsientide hulgas. Üldiselt olid need suurenemised asümptomaatilised ja hälbed vähenesid või kadusid golimumabiga ravi jätkamisel või selle lõpetamisel või samaaegselt manustatavate ravimpreparaatide muutmisel. Uuringu nr-AxSpA kontrolliga ja kontrollita perioodide jooksul ei teatatud ühestki haigusjuhust (kuni 1 aasta). Haavandilise koliidi golimumabi induktsioonravi kesksete uuringute kontrolliga perioodidel esines ALAT taseme tõuse ≥ 5 x ULN sarnasel osakaalul patsiemntidest nii golimumabi kui ka platseebogrupi patsientide hulgas (vastavalt 0,3% kuni 1,0%). Haavandilise koliidi kesksete uuringute kontrolliga ja kontrollita perioodidel, mediaanse jälgimisperioodiga ligikaudu 2 aastat, oli ALAT taseme tõusuga ≥ 5 x ULN patsientide osakaal 0,8% kõigist haavandilise koliidi uuringu säilitusravi käigus golimumabiga ravitud patsientidest. Reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi, anküloseeriva spondüliidi ja radiograafilise leiuta aksiaalse spondüloartriidi kesksetes uuringutes tekkis ühel olemasoleva maksakahjustusega ja vastandlike ravimpreparaatidega ravitud RA uuringu patsiendil golimumabiga mitteinfektsioosne surmaga lõppenud hepatiit koos ikterusega. Golimumabi rolli soodustava või süvendava faktorina ei saa välistada.

Reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi, anküloseeriva spondüliidi, radiograafilise leiuta aksiaalse spondüloartriidi, püsiva raske astma IIb ja/või III faasi ning haavandilise koliidi II/III faasi kontrolliga uuringutes ei tekkinud ühelgi golimumabi saanud patsiendil anafülaktilist reaktsiooni.

kontrollgrupi patsientidest (tiitrite juures 1:160 või suuremad). 1-aastase jälgimisperioodi jooksul oli kaheahelalise DNA vastaste antikehade tekke esinemissagedus patsientidel, kellel neid algtasemel ei esinenud, 1,1%.

Lapsed Polüartikulaarne juveniilne idiopaatiline artriit Golimumabi ohutust on uuritud III faasi uuringus 173 pJIA patsiendil vanuses 2 kuni 17 aastat. Jälgimisperiood kestis keskmiselt ligikaudu kaks aastat. Selles uuringus teatatud kõrvaltoimete tüüp ja esinemissagedus olid üldiselt sarnased täiskasvanute RA uuringutes täheldatuga.

Haavandiline koliit Golimumabi ohutust on uuritud III faasi uuringus 69 mõõduka kuni raske aktiivse haavandilise koliidiga patsiendil vanuses 4 kuni 17 aastat. Selles uuringus täheldatud kõrvaltoimed olid üldiselt kooskõlas täiskasvanute haavandilise koliidi uuringutes tuvastatud ohutusprofiiliga.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada riikliku teavitamissüsteemi (vt V lisa) kaudu.

4.9 Üleannustamine

Kliinilises uuringus on annust piirava toksilisuse ilmnemiseta intravenoosselt manustatud ühekordseid annuseid kuni 10 mg/kg. Üleannustamise korral on soovitatav patsienti jälgida kõrvaltoimete nähtude või sümptomite suhtes ja alustada otsekohe sobiva sümptomaatilise raviga.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: immunosupressandid, tuumorinekroosifaktori alfa (TNF-alfa) inhibiitorid, ATC-kood: L04AB06

Gotenfia on biosimilaarne ravim. Täpsemat teavet leiate Euroopa Ravimiameti veebisaidilt https://www.ema.europa.eu. Toimemehhanism Golimumab on inimese monoklonaalne antikeha, mis moodustab kõrge afiinsusega stabiilseid komplekse nii lahustuvate kui ka transmembraansete inimese TNF-α bioaktiivsete vormidega, mis takistab TNF-α seondumist selle retseptoritega.

Farmakodünaamilised toimed On näidatud, et inimese TNF-i seondumine golimumabiga neutraliseerib TNF-α poolt indutseeritud rakupinna adhesioonimolekuli E-selektiini, veresoone seina adhesioonimolekuli (VCAM)-1 ja intertsellulaarse adhesioonimolekuli (ICAM)-1 ekspressiooni inimese endoteelirakkudes. In vitro inhibeeris golimumab ka TNF-i poolt indutseeritud interleukiin (IL)-6, IL-8 ja granulotsüütide-makrofaagide kolooniaid stimuleeriva faktori (GM-CSF) sekretsiooni inimese endoteelirakkudes.

Võrreldes platseebogrupiga täheldati C-reaktiivse valgu (CRV) taseme normaliseerumist. Ravi golimumabiga vähendas võrreldes lähteväärtustega olulisel määral IL-6, ICAM-1, maatriks-metalloproteinaas-3 (MMP-3) ja vaskulaarse endoteliaalse kasvufaktori (VEGF) sisaldust seerumis võrreldes kontrollgrupiga. Lisaks vähenes reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidiga patsientidel TNF- ja psoriaatilise artriidiga patsientidel IL-8 sisaldus. Neid muutusi täheldati esmasel hindamisel (4. nädalal) pärast golimumabi esimest manustamist ja need säilisid üldiselt 24 nädala jooksul.

Kliiniline efektiivsus

Reumatoidartriit täiskasvanutel Golimumabi efektiivsust on demonstreeritud kolmes mitmekeskuselises, randomiseeritud, topeltpimedas, platseebokontrolliga uuringus, milles osales enam kui 1500 patsienti vanuses ≥ 18 aasta, kellel oli mõõdukal kuni raskel kujul aktiivne reumatoidartriit diagnoositud Ameerika Reumatoloogia Kolleegiumi (ACR) kriteeriumite järgi vähemalt 3 kuud enne sõeluuringut. Patsientidel oli vähemalt 4 turses ja 4 valulikku liigest. Golimumabi või platseebot manustati subkutaanselt iga 4 nädala järel.

Uuringus GO-FORWARD hinnati 444 patsienti, kellel esines aktiivne reumatoidartriit vaatamata stabiilsete metotreksaadi annuste manustamisele (vähemalt 15 mg nädalas) ja keda ei olnud enne TNF-i inhibeeriva ravimiga ravitud. Patsiendid randomiseeriti gruppidesse, kus neile manustati järgmisi ravimikombinatsioone: platseebo + metotreksaat, golimumab 50 mg + metotreksaat, golimumab 100 mg + metotreksaat või golimumab 100 mg + platseebo. Patsiendid, kellele manustati platseebot + metotreksaati, lülitati golimumab mg + metotreksaat ravigruppi pärast 24. nädalat. 52. nädalast jätkasid patsiendid avatud pikaajalises jätku-uuringus.

Uuringus GO-AFTER hinnati 445 patsienti, keda oli eelnevalt ravitud ühe või mitme TNF-i inhibeeriva ravimiga (adalimumab, etanertsept või infliksimab). Patsiendid randomiseeriti gruppidesse, kus neile manustati platseebot, golimumabi annuses 50 mg või golimumabi annuses 100 mg. Patsientidel lubati uuringu ajal jätkata samaaegset DMARD-ravi metotreksaadi, sulfasalasiini (SSZ) ja/või hüdroksüklorokviiniga (HCQ). Eelneva TNF-i inhibeeriva ravi katkestamise põhjused olid efektiivsuse puudumine (58%), talumatus (13%) ja/või muud põhjused peale ohutuse või efektiivsuse (29%, enamasti rahalised põhjused).

Uuringus GO-BEFORE hinnati 637 aktiivse reumatoidartriidiga patsienti, keda ei olnud varem ravitud metotreksaadiga ja kes ei olnud saanud varem ravi ka TNF-i antagonistiga. Patsiendid said randomiseeritult kas platseebot + metotreksaati, 50 mg golimumabi + metotreksaati, 100 mg golimumabi + metotreksaati või 100 mg golimumabi + platseebot. Pärast 52. nädalat kaasati patsiendid pikaaegsesse avatud jätku-uuringusse, kus varem platseebot + metrotreksaati saanud patsiendid said 50 mg golimumabi + metotreksaati, kui neil oli vähemalt üks valulik või turses liiges.

Uuringu GO-FORWARD esmane (ühis-)tulemusnäitaja oli patsientide protsent, kes saavutasid 14. nädalaks ACR-i kriteeriumide järgi vastuse 20 ja tervise hindamise küsimustiku (HAQ) tulemuse paranemise 24. nädalal võrreldes lähteväärtustega. Uuringu GO-AFTER esmane tulemusnäitaja oli patsientide protsent, kes saavutasid 14. nädalaks ACR-i kriteeriumide järgi vastuse 20. Uuringu GO-BEFORE esmane (ühis-)tulemusnäitaja oli patsientide protsent, kes saavutasid 24. nädalaks ACR-i kriteeriumide järgi vastuse 50 ning 52. nädalaks paranemise võrreldes lähteväärtusega van der Heijde modifitseeritud Sharp’i skoori (vdH-S) osas. Lisaks esmas(t)ele tulemusnäitaja(te)le hinnati täiendavalt golimumabi mõju artriidi nähtudele ja sümptomitele, radiograafilist vastust ning mõju füüsilisele funktsioonile ja tervisega seotud elukvaliteedile. Üldiselt ei täheldatud mingeid kliiniliselt olulisi erinevusi golimumab 50 mg ja 100 mg (koos samaaegselt manustatava metotreksaadiga) annustamisskeemide efektiivsuses uuringutes GO-FORWARD ja GO-BEFORE 104. nädalani ja uuringus GO-AFTER 24. nädalani. Uuringu kava järgi võis igas reumatoidartriidi uuringus uuringu arst oma äranägemise järgi pikaajalises jätku- uuringus olevate patsientide annuseid vahetada golimumab 50 mg ja 100 mg vahel.

GO-FORWARD uuringus jätkas golimumab 50 mg + metotreksaat ravigruppi randomiseeritud 89 uuringus osalejast ravi 104. nädalal 48. Nende hulgas 40, 33 ja 24 patsiendil oli 104. nädalaks

ravivastus vastavalt ACR 20/50/70. Uuringusse jäänud golimumabiga ravitud patsientidel täheldati 104. nädalast 256. nädalani ACR 20/50/70 ravivastust sarnastes määrades.

Uuringus GO-AFTER oli ACR 20 vastuse saavutanute protsent suurem golimumabi saanud patsientide hulgas võrreldes platseebot saanud patsientidega, olenemata põhjusest, miks üks või mitu eelnevat TNF-i inhibeerivat ravikuuri katkestati.

Uuringute GO-FORWARD, GO-AFTER ja GO-BEFORE kontrolliga osade peamised Uuring GO-FORWARD Uuring GO-AFTER Uuring GO-BEFORE Aktiivne reumatoidartriit Aktiivne Aktiivne reumatoidartriit, vaatamata ravile reumatoidartriit, varem metotreksaadiga metotreksaadiga eelnevalt ravitud ühe mitteravitud Platseebo 50 mg metotreksaat 50 mg + + Golimum + metotreksaat metotreksaat Platseebo ab 50 mg metotreksaat na 133 89 150 147 160 159 Ravile reageerinud patsiendid, % ACR 20

14. nädal 33% 55%* 18% 35%* NA NA

24. nädal 28% 60%* 16% 31% 49% 62%

52. nädal NA NA NA NA 52% 60%

ACR 50

14. nädal 10% 35%* 7% 15% NA NA

24. nädal 14% 37%* 4% 16%* 29% 40%

52. nädal NA NA NA NA 36% 42%

ACR 70

14. nädal 4% 14% 2% 10% NA NA

24. nädal 5% 20%* 2% 9% 16% 24%

52. nädal NA NA NA NA 22% 28%

a n viitab randomiseeritud patsientidele; iga kord hinnatud patsientide tegelik arv võib erinevatel ajahetkedel erinev olla. * p ≤ 0,001 NA: ei ole asjakohane

GO-BEFORE uuringus ei täheldatud mõõduka kuni raske reumatoidartriidiga patsientidel esmase analüüsi osas (ACR 50 kombineeritud golimumab 50 mg ja 100 mg + metotreksaadi grupis vs. ainult metotreksaadi grupp) 24. nädalal statistiliselt olulist erinevust (p = 0,053). 52. nädalal täheldati patsientide üldpopulatsioonis golimumab 50 mg + metotreksaadi grupis ainult metotreksaadi grupiga võrreldes suuremat patsientide protsenti, kellel saavutati ACR-i vastus, aga see erinevus ei olnud statistiliselt oluline (vt tabel 3). Lisaks sellele viidi läbi täiendavad analüüsid patsientide alamgruppides, mis esindasid raske, aktiivse ja progresseeruva reumatoidartriidiga patsientide populatsioone. Nimetatud patsientide populatsioonides täheldati üldpopulatsiooniga võrreldes golimumab 50 mg + metotreksaadi grupis üldiselt suuremat toimet kui ainult metotreksaadi grupis. GO-FORWARD ja GO-AFTER uuringutes täheldati haiguse aktiivsuse skaalal DAS28 kliiniliselt tähenduslikke ja statistiliselt olulisi vastuseid igal eelnevalt määratletud ajahetkel 14. ja 24. ravinädalal (p ≤ 0,001). Nende patsientide hulgas, kes jäid neile uuringu alguses randomiseeritud golimumabi ravile, säilisid DAS28 ravivastused 104 nädala jooksul. Uuringusse jäänud golimumabiga ravitud patsientidel olid DAS28 ravivastused sarnased 104. nädalast 256. nädalani.

GO-BEFORE uuringus hinnati olulist kliinilist vastust, mis oli defineeritud kui ACR 70 vastuse säilimine 6-kuulise pideva perioodi vältel. 52. nädalal saavutati oluline kliiniline vastus 15%-l patsientidest golimumab 50 mg + metotreksaadi grupis võrrelduna 7%-ga patsientidest platseebo + metotreksaadi grupis (p = 0,018). 96 patsienti 159-st, kes olid randomiseeritud golimumab 50 mg + metotreksaadi gruppi, said 104. nädalal veel seda ravi. Neist oli 104. nädalal ACR 20/50/70 vastus vastavalt 85, 66 ja 53 patsiendil. Uuringusse jäänud golimumab ravitud patsientidel täheldati 104. nädalast 256. nädalani ACR 20/50/70 ravivastust sarnastes määrades.

Radiograafiline vastus GO-BEFORE uuringus kasutati struktuursete kahjustuste raskusastme hindamiseks vdH-S skoori muutust võrreldes lähtetasemega, mis kujutab endast struktuursete muutuste ühendskoori, mis radiograafiliste näitajate alusel mõõdab liigese erosioonide arvu ja raskusastet ning liigeseõõne ahenemist käte/randme ja jala liigestes. Võtmetulemused golimumab 50 mg annuse kohta on esitatud tabelis 4.

Patsientide arv, kellel ei täheldatud uusi erosioone, või kellel vdH-S üldskoori muutus võrreldes lähtetasemega oli ≤ 0, oli golimumabi ravigrupis oluliselt suurem kui kontrollgrupis (p = 0,003). Radiograafilised muutused, mida täheldati 52. nädalal, püsisid kuni 104. nädalani. Uuringusse jäänud golimumabiga ravitud patsientidel olid radiograafilised muutused 104. nädalast 256. nädalani sarnased.

Keskmised radiograafilised muutused (SD) vdH-S üldskoori osas võrreldes lähtetasemega Üldskoor Lähtetase 19,7 (35,4) 18,7 (32,4) Muutus võrreldes lähtetasemega 1,4 (4,6) 0,7 (5,2)* Erosioonide skoor Lähtetase 11,3 (18,6) 10,8 (17,4) Muutus võrreldes lähtetasemega 0,7 (2,8) 0,5 (2,1) JSN-i skoor Lähtetase 8,4 (17,8) 7,9 (16,1) Muutus võrreldes lähtetasemega 0,6 (2,3) 0,2 (2,0)** a n tähistab randomiseeritud patsiente * p = 0,015 ** p = 0,044 Füüsiline funktsioon ja tervisega seotud elukvaliteet Uuringutes GO-FORWARD ja GO-AFTER kasutati füüsilise funktsiooni ja invaliidsuse hindamisel eraldi tulemusnäitajatena puude indeksit (Health Assessment Questionnaire Disability Index, HAQ-DI). Nendes uuringutes näidati võrreldes kontrollgrupiga golimumabi kasutamisel 24. nädalaks kliiniliselt tähendusrikast ja statistiliselt olulist HAQ-DI väärtuse paranemist võrreldes lähteväärtusega. Nende patsientide hulgas, kes jäid neile uuringu alguses randomiseeritud golimumabi ravile, säilis HAQ-DI väärtuse paranemine 104 nädala jooksul. Uuringusse jäänud golimumabiga ravitud patsientidel olid HAQ-DI väärtuste paranemine 104. nädalast 256. nädalani sarnane.

Uuringus GO-FORWARD näidati golimumabi puhul võrreldes platseeboga kliiniliselt tähendusrikast ja statistiliselt olulist paranemist tervisega seotud elukvaliteedis, mõõdetuna SF-36 füüsilise komponendi skoori alusel 24. nädalaks. Nende patsientide hulgas, kes jäid neile uuringu alguses randomiseeritud golimumabi ravile, säilis SF-36 füüsilise komponendi paranemine 104 nädala jooksul. Uuringusse jäänud golimumabiga ravitud patsientidel olid SF-36 füüsilise komponendi paranemine 104. nädalast 256. nädalani sarnane. Uuringutes GO-FORWARD ja GO-AFTER täheldati statistiliselt

olulist väsimuse vähenemist, mõõdetuna kroonilise haiguse ravi funktsionaalse hindamise väsimuse (FACIT-F) skaala abil.

Psoriaatiline artriit täiskasvanutel Golimumabi efektiivsust ja ohutust on hinnatud mitmekeskuselises, randomiseeritud, topeltpimedas, platseebokontrolliga uuringus (GO-REVEAL), milles osales 405 täiskasvanud patsienti, kellel esines aktiivne psoriaatiline artriit (≥ 3 turses liigest ja ≥ 3 valulikku liigest) vaatamata ravile mittesteroidse põletikuvastase aine (NSAID) või DMARD-iga. Selles uuringus osalenud patsientidel oli psoriaatiline artriit diagnoositud vähemalt 6 kuud varem ja neil esines uuringu ajal vähemalt kerge psoriaatiline haigus. Uuringusse kaasati kõigi psoriaatilise artriidi alatüüpidega patsiendid, sh polüartikulaarne artriit, mille puhul reumatoidsõlmekesi ei esinenud (43%), asümmeetriline perifeerne artriit (30%), distaalsete interfalangeaalliigeste (DIP) artriit (15%), spondüliit koos perifeerse artriidiga (11%) ja mutileeriv artriit (1%). Eelnev ravi TNF-i inhibeeriva ravimiga ei olnud lubatud. Golimumabi või platseebot manustati subkutaanselt iga 4 nädala järel. Patsiendid randomiseeriti gruppidesse, kus neile manustati platseebot, 50 mg golimumabi või 100 mg golimumabi. Patsientidele, kes said platseebot, hakati 24 nädala möödudes manustama Gotenfiat 50 mg. 52. nädalast jätkasid patsiendid avatud pikaajalises jätku-uuringus. Ligikaudu 48% patsientidest jätkas stabiilsete metotreksaadi annuste (≤ 25 mg nädalas) kasutamist. Uuringu esmased ühistulemusnäitajad olid patsientide, kes saavutasid ACR 20 vastuse 14. nädalaks, protsent ja muutus psoriaatilise artriidi modifitseeritud vdH-S üldskooris 24. nädalal võrreldes lähteväärtustega.

Üldiselt ei täheldatud mingeid kliiniliselt olulisi erinevusi 50 mg ja 100 mg golimumabi annustamisskeemide efektiivsuses 104. nädalani. Uuringu kava järgi võis uuringu arst oma äranägemise järgi pikaajalises jätku-uuringus olevate patsientide annuseid vahetada golimumabi 50 mg ja 100 mg vahel.

Nähud ja sümptomid Võtmetulemused 14. ja 24. nädalal 50 mg annuse puhul on näidatud tabelis 5 ja kirjeldatud allpool.

Ravile reageerinud patsiendid, % ACR 20 ACR 50 ACR 70 PASIb 75c * p < 0,05 kõigi võrdluste puhul; a n viitab randomiseeritud patsientidele; iga kord hinnatud patsientide tegelik arv võib erinevatel ajahetkedel erinev olla b Psoriaasist haaratud pinna ja selle raskusastme indeks c Põhineb patsientide alagrupil, kelle kehapindala haaratus oli algtasemel ≥ 3% – platseebogrupis 79 patsienti (69,9%) ja golimumab 50 mg grupis 109 patsienti (74,3%). Vastust täheldati esmasel hindamisel (4. nädalal) pärast golimumabi esimest manustamist. 14. nädalal täheldati sarnaseid ACR 20 vastuseid patsientidel, kellel esinesid järgmised psoriaatilise artriidi alatüübid: polüartikulaarne artriit, mille puhul reumatoidsõlmekesi ei esinenud ja asümmeetriline perifeerne artriit. Teiste psoriaatilise artriidi alatüüpidega patsientide arv oli liiga väike, et selle põhjal

tähendusrikast hinnangut anda. Golimumabi saanud patsientide gruppides täheldatud ravivastused olid sarnased olenemata sellest, kas patsiendid kasutasid samaaegselt metotreksaati või mitte. 146 patsiendi hulgast, kes olid randomiseeritud gruppi, kus neile manustati 50 mg golimumabi, olid 104. nädalal sellel samal ravil 70 patsienti. Neist 70 patsiendist oli ACR 20/50/70 vastus vastavalt 64, 46 ja 31 patsiendil. Uuringusse jäänud golimumabiga ravitud patsientidel täheldati 104. nädalast 256. nädalani ACR 20/50/70 ravivastust sarnastes määrades.

14. ja 24. nädalal täheldati ka DAS 28 skaalal statistiliselt olulist vastust (p < 0,05).

Golimumabiga ravitud patsientidel täheldati 24. nädalal psoriaatilisele artriidile iseloomulike perifeersete aktiivsusnäitajate paranemist (nt turses liigeste arv, valulike/õrnade liigeste arv, daktüliit ja entesiit). Ravi golimumabiga parandas märkimisväärselt füüsilist funktsiooni, hinnatuna HAQ-DI alusel, samuti parandas märkimisväärselt tervisega seotud elukvaliteeti, mõõdetuna SF-36 küsimustiku füüsilise ja vaimse komponendi summaarse skoori alusel. Patsientide hulgas, kes jätkasid ravi golimumabiga grupis, kuhu oli neid uuringu alguses randomiseeritud, säilisid 104. nädalal vastused DAS 28 ja HAQ-DI skaalal. Uuringusse jäänud golimumabiga ravitud patsientidel oli DAS28 ja HAQ-DI väärtuste paranemine 104. nädalast 256. nädalani sarnane.

Radiograafiline vastus Käte ja jalgade struktuurseid kahjustusi hinnati radiograafiliste näitajate alusel, vdH-S skoori lähteväärtuste muutuste alusel, modifitseeritud psoriaatilise artriidi jaoks käe distaalsete interfalangeaalliigestega (distal interphalangeal, DIP).

Ravi 50 mg golimumabiga pidurdas perifeerse liigesekahjustuse progresseerumise kiirust võrreldes platseebo raviga 24. nädalal mõõdetuna modifitseeritud vdH-S üldskoori lähteväärtuste muutuste alusel (keskmine ± SD skoor oli platseebo grupis 0,27 ± 1,3 võrreldes näitajatega -0,16 ± 1,3 golimumabi grupis; p = 0,011). 146 patsiendi hulgast, kes olid randomiseeritud gruppi, kus neile manustati 50 mg golimumabi, oli 126 patsiendi kohta olemas röntgeni andmed 52. nädalast − neist 77%-l ei täheldatud progresseerumist võrreldes lähteväärtustega. 104. nädalal olid olemas röntgeni andmed 114 patsiendi kohta, kellest 77%-l ei täheldatud progresseerumist võrreldes lähteväärtustega. Sarnasel määral patsientidel ei täheldatud progresseerumist võrreldes lähteväärtusega 104. nädalast 256. nädalani uuringusse jäänud golimumabiga ravitud patsientidel.

Aksiaalne spondüloartriit täiskasvanutel Anküloseeriv spondüliit täiskasvanutel Golimumabi efektiivsust ja ohutust hinnati mitmekeskuselises, randomiseeritud, topeltpimedas platseebokontrolliga uuringus (GO-RAISE), milles osales 356 aktiivse anküloseeriva spondüliidiga (kus Bathi anküloseeriva spondüliidi haiguse aktiivsuse indeks BASDAI oli ≥ 4 ja seljavalu visuaalse analoogskaala (VAS) üldskoor oli ≥ 4 skaalal 0 kuni 10 cm) täiskasvanud patsienti. Sellesse uuringusse kaasatud patsientidel oli aktiivne haigus vaatamata käimasolevale või eelnevale ravile NSAID või DMARD-iga ja neid ei olnud varem ravitud TNF-i inhibeeriva ravimiga. Golimumabi või platseebot manustati subkutaanselt iga 4 nädala järel. Patsiendid randomiseeriti gruppidesse, kus neile manustati kas platseebot, 50 mg golimumabi või 100 mg golimumabi. Neil lubati jätkata samaaegset ravi DMARD-iga (metotreksaadi, sulfasalasiini ja/või hüdroksüklorokviiniga). Uuringu esmane tulemusnäitaja oli patsientide protsent, kes saavutas 14. nädalal anküloseeriva spondüliidi hindamise uuringu grupis (Ankylosing Spondylitis Assessment Study Group, ASAS) vastuse 20. Platseeboga kontrolliga efektiivsuse andmeid koguti ja analüüsiti 24 nädala jooksul. Võtmetulemused 50 mg annuse puhul on näidatud tabelis 6 ja kirjeldatud allpool. Üldiselt ei täheldatud mingeid kliiniliselt olulisi erinevusi golimumabi 50 mg ja 100 mg annustamisskeemide efektiivsuses 24 nädalani. Uuringu kava järgi võis uuringu arst oma äranägemise järgi pikaajalises jätku-uuringus olevate patsientide annuseid vahetada golimumabi 50 mg ja 100 mg vahel.

Ravile reageerinud patsiendid, % ASAS 20

ASAS 40 ASAS 5/6 * p ≤ 0,001 kõigi võrdluste puhul a n viitab randomiseeritud patsientidele; iga kord hinnatud patsientide tegelik arv võib erinevatel ajahetkedel erinev olla Uuringusse jäänud golimumabiga ravitud patsientidel oli ASAS 20 ja ASAS 40 ravivastusega patsientide osakaal 24. nädalast 256. nädalani sarnane.

14. ja 24. nädalal täheldati statistiliselt olulisi ravivastuseid ka BASDAI 50, 70 ning 90 (p ≤ 0,017) hindamisel. Haiguse aktiivsuse võtmenäitajate paranemist täheldati esmasel hindamisel (4. nädalal) pärast golimumabi esimest manustamist ja need säilisid 24 nädala jooksul. Uuringusse jäänud golimumabiga ravitud patsientidel olid BASDAI muutuse määrad lähteväärtusest 24. nädalast 256. nädalani sarnased. 14. nädalal täheldati püsivat efektiivsust ASAS 20 vastuste abil hinnatud HLA-B27 antigeeni taseme või CRV tasemete lähteväärtuste osas sõltumata sellest, kas patsiendid kasutasid samal ajal DMARD-e (metotreksaati, sulfasalasiini ja/või hüdroksüklorokviini) või mitte.

Golimumabi ravi tagajärjel paranes märkimisväärselt füüsiline funktsioon, hinnatuna BASFI muutustena 14. ja 24. ravinädalal, võrreldes lähteväärtusega. Tervisega seotud elukvaliteet, mõõdetuna SF-36 füüsilise komponendi skoori alusel oli samuti 14. ja 24. nädalaks märkimisväärselt paranenud. Uuringusse jäänud golimumabiga ravitud patsientidel olid füüsilise funktsiooni ja tervisega seotud elukvaliteedi paranemised 24. nädalast 256. nädalani sarnased.

Radiograafilise leiuta aksiaalne spondüloartriit täiskasvanutel

GO-AHEAD

Golimumabi ohutust ja efektiivsust hinnati mitmekeskuselises, randomiseeritud, topeltpimedas platseebokontrolliga uuringus (GO-AHEAD), milles osales 197 täiskasvanud patsienti, kellel oli raske aktiivne nr-axSpA (patsiendid, kes vastavad ASAS-klassifikatsiooni aksiaalse spondüloartriidi kriteeriumidele, kuid ei vasta anküloseeriva spondüliidi modifitseeritud New Yorgi kriteeriumidele). Sellesse uuringusse kaasatud patsientidel oli aktiivne haigus (kus BASDAI oli ≥ 4 ja seljavalu visuaalse analoogskaala (VAS) üldskoor ≥ 4, mõlemad skaalal 0 kuni 10 cm) vaatamata käimasolevale või eelnevale ravile NSAID-ga ning nad ei olnud eelnevalt saanud bioloogilist ravi, sh TNF-i vastast ravi. Patsiendid randomiseeriti gruppidesse, kus neile manustati kas platseebot või 50 mg golimumabi subkutaanselt iga 4 nädala järel. 16. nädalal algas uuringu avatud faas, kus kõikidele patsientidele manustati 50 mg golimumabi iga 4 nädala järel kuni 48. nädalani ning milles efektiivsuse hindamine toimus 52. nädalani ja ohutusalaselt jälgiti 60. nädalani. Ligikaudu 93% patsientidest, kes said golimumabi avatud jätku-uuringu algses (16. nädalal), jätkasid seda ravi kuni uuringu lõpuni (52. nädalal). Analüüsiti nii üldpopulatsiooni (AT, n = 197) kui ka objektiivsete põletikunäitajatega (OSI, n = 158, defineeritud CRV taseme tõusu ja/või algandmetes sakroiliidi esinemisega MRT käigus) populatsiooni. Platseeboga kontrolliga efektiivsuse andmeid koguti ja analüüsiti 16 nädala jooksul. Uuringu esmane tulemusnäitaja oli patsientide osakaal, kes saavutas 16. nädalal anküloseeriva spondüliidi hindamise uuringu grupis (ASAS) vastuse 20. Peamised tulemused on toodud tabelis 7 ja kirjeldatud allpool.

Uuringu GO-AHEAD põhilised efektiivsuse tulemused 16. nädalal Ravile reageerinud patsiendid, % ASAS 20 40% 71%** 38% 77%** ASAS 40 23% 57%** 23% 60%** ASAS 5/6 23% 54%** 23% 63%**

ASAS osaline remissioon 18% 33%* 19% 35%* ASDAS-C b < 1,3 13% 33%* 16% 35%* BASDAI 50 30% 58%** 29% 59%** Põletiku vähenemine sakroiliakaalses liigeses (SI) MRT põhjal Keskmine muutus SPARCCd MRT Sakroiliakaalse liigese skooris -0,9 -5,3** -1,2 -6,4** a n tähistab randomiseeritud ja ravitud patsiente b Anküloseeriva spondüliidi haigusaktiivsuse skoor, C-reaktiivne valk (AT-Platseebo, n = 90; AT- golimumab 50 mg, n = 88; OSI-Platseebo, n = 71; OSI- golimumab 50 mg, n = 71) c n tähistab patsientide arvu, kellel on MRT andmed nii algtasemel kui ka 16. nädalal d SPARCC (Kanada Spondüloartriidi Uurimise Konsortsium) ** p < 0,0001 golimumab vs. platseebo * p < 0,05 golimumab vs. platseebo Raskelt kulgeva aktiivse nr-axSpA nähtude ja sümptomite statistiliselt oluline paranemine võrreldes platseebogrupiga ilmnes 50 mg golimumabi saanud patsientidel 16. nädalaks (tabel 7). Paranemist täheldati esimesel hindamisel (4. nädal) pärast golimumabi esmast manustamist. MRT-ga mõõdetud SPARCC skoor näitas 50 mg golimumabi saanud patsientidel statistiliselt olulist SI liigespõletiku vähenemist 16. nädalal võrreldes platseebogrupiga (tabel 7). Valu näitajates, hinnatuna üldise seljavalu ja öise seljavalu visuaalsel analoogskaalal, ning haiguse aktiivsuses, mõõdetuna ASDAS-C järgi, täheldati samuti statistiliselt olulist paranemist 16. nädalal võrreldes algtasemega patsientidel, kes said 50 mg golimumabi võrreldes platseebot saanutega (p < 0,0001). Golimumab 50 mg ravi saanud patsientidel täheldati võrreldes platseebot saanud patsientidega statistiliselt olulist paranemist selja liikuvuses, hinnatuna BASMI (Bath Ankylosing Spondylitis Metrology Index) järgi ja füüsilises võimekuses, hinnatuna BASFI järgi (p < 0,0001). golimumabiga ravitud patsientide tervisega seotud elukvaliteet paranes oluliselt, hinnatuna ASQoL-i ja EQ-5D järgi, ning täheldati füüsiliste ja vaimsete parameetrite paranemist SF-36 järgi. Võrreldes platseebogrupiga paranes oluliselt ka nende produktiivsus, mida hinnati üldise töövõime tõusu järgi ja aktiivsus, mida hinnati WPAI küsimustiku alusel.

Kõik eespool kirjeldatud tulemusnäitajad ilmnesid statistiliselt olulistena ka OSI populatsioonis 16. nädalal..

Nähtude ja sümptomite, selja liikuvuse, füüsilise võimekuse, elukvaliteedi ja produktiivsuse paranemine, mida täheldati nii AT kui OSI populatsioonides 50 mg golimumabi annusega ravitud patsientidel 16. nädalal, püsis uuringusse jäänutel ka 52. nädalal.

GO-BACK

Golimumabiga ravi jätkamise (täielik raviskeem või vähendatud annustamissagedus) efektiivsust ja ohutust võrreldes ravi ärajätmisega hinnati aktiivse nr-axSpA-ga täiskasvanud patsientidel (18…45-aastased), kellel esines püsiv remissioon 10 kuud kestnud iga kuu manustatava avatud ravi ajal golimumabiga (GO-BACK). Sobivad patsiendid (kes saavutasid kliinilise ravivastuse 4. kuuks ja haiguse mitteaktiivse staatuse (ASDAS < 1,3) nii 7. kui ka 10. kuuks), kes sisenesid topeltpimedasse ravi ärajätmise faasi, randomiseeriti jätkama iga kuu manustatavat ravi golimumabiga (täielik raviskeem, n = 63), saama iga 2 kuu järel ravi golimumabiga (vähendatud raviskeem, n = 63) või saama iga kuu manustatavat platseebot (ravi ärajätmine, N = 62) kuni ligikaudu 12 kuu jooksul.

Esmane efektiivsuse tulemusnäitaja oli patsientide osakaal, kellel ei esinenud haiguse ägenemist. Patsientidel, kellel esines ägenemine, st kellel oli 2 järjestikusel hindamisel tuvastatud ASDAS, mis mõlemal korral näitas kas absoluutset skoori ≥ 2,1 või ravi ärajätmise järgset suurenemist ≥ 1,1 võrreldes 10. kuuga (avatud perioodi lõpp), alustati kliinilise ravivastuse kirjeldamiseks taas golimumabi manustamist üks kord kuus avatud korduvravi faasis.

Kliiniline ravivastus pärast topeltpimeda ravi ärajätmist 188 mitteaktiivse haigusega patsiendi seas, kes said vähemalt ühe annuse topeltpimedat ravi, ei esinenud haiguse ägenemist oluliselt (p < 0,001) suuremal osakaalul patsientidest, kui nad jätkasid golimumabi kasutamist kas täieliku (84,1%) või vähendatud (68,3%) raviskeemi järgi võrreldes ravi ärajätmisega (33,9%) (tabel 8).

Täieliku analüüsivalimi populatsioon (2. periood – topeltpime) Ravi n/N % Hinnanguline (95% CI)b p-väärtusb GLM SC QMT 53/63 84,1 50,2 (34,1; 63,6) < 0,001 GLM SC Q2MT 43/63 68,3 34,4 (17,0; 49,7) < 0,001 Platseebo 21/62 33,9 Täielik analüüsivalim hõlmab kõiki randomiseeritud osalejaid, kes saavutasid 1. perioodil mitteaktiivse haiguse ja said vähemalt ühe annuse pimendatud uuringu ravi. a Määratletud kui ASDAS kahel järjestikusel visiidil, mis mõlemal korral näitas kas absoluutset skoori ≥ 2,1 või ravi ärajätmise järgset suurenemist ≥ 1,1 võrreldes 10. kuuga (23. visiit). b I tüüpi veamäära mitme ravivõrdluse (GLM SC QMT vs. platseebo ja GLM SC Q2MT vs. platseebo) puhul kontrolliti järjestikuse (astmelise vähendamise) testimise protseduuri abil. Tuletatud stratifitseeritud Miettineni ja Nurmineni meetodi põhjal, kusjuures stratifitseerimistegur oli CRV tase (> 6 mg/l või ≤ 6 mg/l). Osalejad, kes katkestasid ravi 2. perioodil enneaegselt ja enne „ägenemist“, loetakse „ägenemisega“ uuritavateks. N = osalejate koguarv; n = ägenemiseta osalejate arv; GLM = golimumab; SC = subkutaanne, QMT = manustamine üks kord kuus; Q2MT = manustamine iga kahe kuu järel. Joonisel 1 on näidatud esimese ägenemiseni kulunud aja erinevus ravi ärajätmise rühma ja kummagi golimumabi ravirühma vahel (logaritmilise astaktesti (log-rank) p < 0,0001 kummagi võrdluse puhul). Platseeborühmas algasid ägenemised ligikaudu 2 kuud pärast golimumabi kasutamise lõpetamist, kusjuures enamik ägenemisi esinesid 4 kuu jooksul pärast ravi lõpetamist (joonis 1).

Joonis 1: Kaplani-Meieri analüüs: aeg esimese ägenemiseni

Kliiniline ravivastus pärast haiguse ägenemise korduvravi Kliiniline ravivastus määratleti BASDAI paranemisena ≥ 2 või ≥ 50% võrreldes kahele järjestikusele haiguse ägenemisele omistatud BASDAI skoori keskmisega. Vähendatud annustamise või ravi ärajätmise skeemides osalenud 53 patsiendist, kellel oli kinnitatud haiguse ägenemine, saavutas 51 (96,2%) kliinilise ravivastuse golimumabile esimese 3 kuu jooksul pärast korduvravi, ehkki kõigi 3 kuu kestel suutis seda säilitada väiksem hulk patsiente (71,7%).

Haavandiline koliit täiskasvanutel Golimumabi efektiivsust hinnati kahes randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrolliga kliinilises uuringus täiskasvanud patsientidel.

Induktsioonravi uuringus (PURSUIT-Induction) hinnati mõõduka kuni raske aktiivse haavandilise koliidiga (Mayo skoor 6 kuni 12; endoskoopia alaskoor ≥ 2) patsiente, kes ei allunud adekvaatselt tavapärasele ravile või kellel esines tavapärase ravi suhtes talumatus või kes pidid võtma kortikosteroide. Uuringu annuse määramise osas randomiseeriti 761 patsienti saama kas subkutaanselt 400 mg golimumabi 0-nädalal ja 200 mg 2. nädalal või subkutaanselt 200 mg golimumabi 0. nädalal ja 100 mg 2. nädalal või subkutaanselt platseebot 0-nädalal ja 2. nädalal. Samal ajal olid lubatud püsivates annustes suu kaudu manustatud aminosalitsülaadid, kortikosteroidid ja/või immunomoduleerivad ained. Antud uuringus hinnati golimumabi efektiivsust 6 nädala jooksul.

Säilitusravi uuringu (PURSUIT-Maintenance) tulemused põhinesid 456 patsiendi hindamisel, kes saavutasid kliinilise ravivastuse pärast eelnevat induktsioonravi golimumabiga. Patsiendid

randomiseeriti saama kas golimumabi 50 mg või 100 mg või platseebot subkutaanselt iga 4 nädala järel. Samal ajal olid lubatud püsivates annustes suu kaudu manustatud aminosalitsülaadid ja/või immunomoduleerivad ained. Kortikosteroidide annust vähendati säilitusravi uuringu alguses. Antud uuringus hinnati golimumabi efektiivsust 54 nädala jooksul. Patsiendid, kes läbisid kogu säilitusravi uuringu 54. nädalani, jätkasid ravi jätku-uuringus, mille efektiivsust hinnati 216. nädalani. Jätku- uuringu efektiivsuse hindamisel lähtuti muutustest kortikosteroidide kasutamises, arsti üldhinnangust (PGA, Physician’s Global Assessment) haiguse aktiivsusele ning elukvaliteedi paranemisest põletikulise soolehaiguse küsimustiku (IBDQ, Inflammatory Bowel Disease Questionnaire) alusel.

Uuringute PURSUIT-Induction ja PURSUIT-Maintenance peamised efektiivsusnäitajad Patsientide protsent Kliinilise ravivastusega 30% 51%** patsiendid 6. nädalala Kliinilise remissiooniga 6% 18%** patsiendid 6. nädalalb Limaskesta paranemisega 29% 42%* patsiendid 6. nädalalc Patsientide protsent Ravivastuse säilitamine (kliinilise ravivastusega 31% 47%* 50%** patsiendid 54 nädala jooksul)e Püsiv remissioon (kliinilise remissiooniga patsiendid nii 16% 23%g 28%*

30. nädalal kui ka 54. nädalal)f

n = patsientide arv ** p ≤ 0,001 * p ≤ 0,01 a Defineeritud kui Mayo skoori langus ≥ 30% ja ≥ 3 punkti võrra võrreldes lähtetasemega, millega kaasneb pärasoole veritsuse alaskoori langus ≥ 1 võrra, või pärasoole veritsuse alaskoor 0 või 1. b Defineeritud kui Mayo skoor ≤ 2 punkti, millest ükski individuaalne alaskoor ei ole > 1. c Defineeritud kui 0 või 1 Mayo skoori endoskoopia alaskooril. d Ainult golimumabi induktsioon. e Patsientidel hinnati haavandilise koliidi aktiivsust osalise Mayo skoori abil iga 4 nädala järel (endoskoopia kinnitas ravivastuse kadu). Seega patsient, kellel ravivastus säilis, näitas pidevat kliinilist ravivastust igal hindamisel 54 nädala jooksul. f Patsient pidi olema remissioonis nii 30. kui ka 54. nädalal (ilma et ravivastus oleks kordagi kadunud 54 nädala jooksul), et saavutada püsiv remissioon. g Alla 80 kg kehakaaluga patsientide seas saavutas püsiva kliinilise remissiooni suurem osa 50 mg säilitusravi saanud patsientidest võrreldes platseebot saanud patsientidega. Golimumabiga ravi saanud patsientidest 50 mg grupis (42%, nominaalne p-väärtus < 0,05) ja 100 mg grupis (42%, p < 0,005) saavutas rohkem patsiente püsiva limaskesta paranemise (patsiendid limaskesta paranemisega nii 30. kui ka 54. nädalal) kui platseebo grupi patsiendid (27%). PURSUIT-Maintenance uuringu alguses sai 54% patsientidest (247/456) kortikosteroide. Neist säilitas kliinilise vastuse 54. nädalaks ega võtnud 54. nädalal kortikosteroide 50 mg grupis (38%, 30/78) ja 100 mg grupis (30%, 25/82) suurem protsent patsiente kui platseebogrupis (21%, 18/87). Patsientide protsent, kes lõpetas kortikosteroidide võtmise 54. nädalaks oli suurem 50 mg grupis (41%, 32/78) ja 100 mg grupis (33%, 27/82) võrreldes platseebogrupiga (22%, 19/87). Kõigi jätku-uuringusse

sisenenud patsientide seas püsis isikute osakaal, kes kortikosteroide enam kasutama ei hakanud, üldiselt samasugusena 216. nädalani.

Patsientidele, kes ei saavutanud kliinilist ravivastust 6. nädalaks uuringus PURSUIT-Induction, annustati 100 mg golimumabi iga 4 nädala järel uuringus PURSUIT-Maintenance. 14. nädalal oli 28% neist patsientidest saavutanud ravivastuse, mis defineeriti osalise Mayo skoorina (vähenemine ≥ 3 punkti võrreldes induktsiooni algusega). 54. nädalal olid nendel patsientidel täheldatud kliinilised tulemused sarnased kliiniliste tulemustega, millest teatati 6. nädalaks kliinilise ravivastuse saavutanud patsientidel.

Golimumab parandas võrreldes ravi algusega 6. nädalaks oluliselt elukvaliteeti, mida mõõdeti haigusspetsiifilise küsimustiku IBDQ (inflammatory bowel disease questionnaire, põletikulise soolehaiguse küsimustik) abil. Golimumabi säilitusravi saanud patsientidel säilis IBDQ abil mõõdetud elukvaliteedi paranemine 54 nädala jooksul.

Ligikaudu 63% patsientidest, kes said golimumabi jätku-uuringu alguses, jätkasid ravi kuni uuringu lõpuni (viimane golimumabi annus manustati 212. nädalal).

Lapsed

Polüartikulaarne juveniilne idiopaatiline artriit lastel Golimumabi ohutust ja efektiivsust hinnati randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrolliga ärajätu-uuringus (GO-KIDS) 173 lapsel vanuses 2 kuni 17 aastat, kellel oli aktiivne pJIA vähemalt 5 aktiivsest haigusest haaratud liigesega ning ebaadekvaatne ravivastus metotreksaadile. Uuringusse kaasati JIA polüartikulaarse kuluga lapsed (reumatoidfaktor-positiivne või -negatiivne polüartriit, edasiarenenud oligoartriit, juveniilne psoriaatiline artriit või antud hetkel ilma süsteemsete sümptomiteta süsteemne JIA). Ravieelselt aktiivsest haigusest haaratud liigeste arvu mediaan oli 12 ning CRV mediaanväärtus oli 0,17 mg/dl.

Uuringu 1. osa moodustas 16-nädalane avatud faas, milles 173 kaasatud last said iga 4 nädala järel subkutaanse süstena golimumabi annuse 30 mg/m2 (maksimaalselt 50 mg) ning metotreksaati. 154 last, kellel 16. nädalaks saavutati ACR Ped 30 ravivastus, jätkasid uuringu 2. osaga, mis oli randomiseeritud ärajätufaas, ning said iga 4 nädala järel subkutaanse süstena golimumabi annuse 30 mg/m2 (maksimaalselt 50 mg) ja metotreksaati või platseebot ja metotreksaati. Haiguse ägenemise järel manustati golimumabi annus 30 mg/m2 (maksimaalselt 50 mg) ja metotreksaati. 48. nädalal viidi lapsed üle pikaajalisse jätku-uuringusse. Selles uuringus esinesid lastel ACR Ped 30, 50, 70 ja 90 ravivastused alates 4. nädalast.

16. nädalal oli 87% lastest saavutanud ACR Ped 30 ravivastuse ning 79%, 66% ja 36% lastest oli saavutanud vastavalt ACR Ped 50, ACR Ped 70 või ACR Ped 90 ravivastuse. 16. nädalal oli haigus inaktiivne 34%-l lastest, mis defineeriti järgnevalt: üheski liigeses ei ole aktiivset põletikku; puudub palavik, lööve, serosiit, splenomegaalia, hepatomegaalia või generaliseerunud lümfadenopaatia, mille põhjuseks on JIA; puudub aktiivne uveiit; ESR (< 20 mm/h) või CRV (< 1,0 mg/dl) normaalne tase; arsti üldhinnang haiguse aktiivsusele (≤ 5 mm visuaalanaloogskaalal); hommikuse jäikuse kestus < 15 minutit.

16. nädalal esines kõigi ACR Ped komponentide osas kliiniliselt oluline paranemine ravieelsega võrreldes (vt tabel 10).

ACR Ped komponentide paranemine 16. nädalal ravieelsegaa võrreldes Arsti üldhinnang haiguse aktiivsusele (VASc 0…10 cm) 88%

Uuritava/lapsevanema hinnang üldisele heaolule (VAS 67% 0…10 cm) Aktiivsest haigusest haaratud liigeste arv 92% Piiratud liikumisulatusega liigeste arv 80% Füüsiline funktsioon CHAQd alusel 50% ESR (mm/h)e 33% a ravieelne = 0. nädalal b „n“ on kaasatud patsientide arv c VAS: visuaalanaloogskaala d CHAQ: Child Health Assessment Questionaire, küsimustik lapse tervise hindamiseks e ESR (mm/h): erütrotsüütide settekiirus (millimeetrit tunnis) Esmase tulemusnäitajani, milleks oli 16. nädalaks ACR Ped 30 ravivastuse saavutanud laste osakaal, kellel ei esinenud haiguse ägenemisi ajavahemikus 16. kuni 48. nädalani, ei jõutud. Enamikul lastest ei esinenud haiguse ägenemisi ajavahemikus 16. kuni 48. nädalani (vastavalt 59%-l golimumabi + metotreksaadi ja 53%-l platseebo + metotreksaadi rühmas; p = 0,41).

Analüüsides esmast tulemusnäitajat eelnevalt defineeritud alarühmas ravieelse CRV taseme järgi (≥ 1 mg/dl vs < 1 mg/dl), leiti, et ravieelse CRV tasemega ≥ 1 mg/dl patsientidel oli ägenemiste esinemissagedus suurem platseebo + metotreksaadi rühmas, võrreldes golimumabi + metotreksaadiga ravitud isikutega (vastavalt 87% ja 40%, p = 0,0068).

48. nädalal oli ACR Ped 30 ravivastuse saavutanud 53% golimumabi + metotreksaadi rühma lastest ning 55% platseebo + metotreksaadi rühma lastest. Haigus oli muutunud inaktiivseks 40%-l golimumabi + metotreksaadi rühma lastest ning 28%-l platseebo + metotreksaadi rühma lastest.

Haavandiline koliit lastel Golimumabi ohutust ja efektiivsust hinnati III faasi mitmekeskuselises avatud uuringus (PURSUIT 2), millesse kaasati 2…17-aastased lapsed, kellel oli mõõdukas kuni raske aktiivne haavandiline koliit, mida määratleti kui ravieelset Mayo koguskoori 6 kuni 12 (kaasa arvatud), endoskoopia alaskooriga ≥ 2. Varem TNF-α vastaste ainetega ravi saanud lapsed uuringusse ei sobinud. Enamik neist 69 osalejast (97,1%) said haavandilise koliidi tõttu ravimeid (kortikosteroidid, immunomodulaatorid ja/või 5-ASA); 52,2% osalejatest said kortikosteroide ning 88,4% said suukaudset 5-ASA-t. Osalejate keskmine vanus oli 13,4 aastat (vahemik 4…17). 53,6% (37) osalejatest olid naissoost. Keskmine kehakaal oli 52,4 kg (vahemik 16…107). Kogu golimumabi populatsiooni ravieelsed haiguse omadused olid representatiivsed ka mõõduka kuni raske aktiivse haavandilise koliidiga laste puhul.

Golimumabile kliinilise ravivastuse (Mayo koguskoori langus ≥ 30% ja ≥ 3 punkti võrra võrreldes lähtetasemega, millega kaasneb pärasoole veritsuse alaskoori langus ≥ 1 võrra või pärasoole veritsuse alaskoor 0 või 1 kohaliku endoskoopia alaskoori järgi) saavutanud lapsed jätkasid säilitusravi faasis (6. nädal kuni 54. nädal) ravi subkutaanse golimumabi annusega 100 mg (lapsed kehakaaluga ≥ 45 kg) või 60 mg/m2 (lapsed kehakaaluga < 45 kg) iga 4 nädala järel kuni 50. nädalani. Lastele, kes ei olnud 6. nädalaks ravivastust saavutanud, võidi manustada lisaannused 6. nädalal ja 10. nädalal, millele järgnes ravivastuse hindamine 14. nädalal, et teha kindlaks, kas need lapsed jätkavad golimumabi manustamist iga 4 nädala järel kuni 50. nädalani. Säilitusravi faasi alustanud 41 lapsest püsisid 54. nädalani uuringus 39 last (neile tehti Mayo koguskoori efektiivsushindamine). Mayo skoori abil mõõdetud kliinilise remissiooni esmane tulemusnäitaja määratleti Mayo skoorina ≤ 2 punkti, millest ükski individuaalne alaskoor ei olnud > 1 (kohaliku endoskoopia spetsialisti poolt hinnatud Mayo endoskoopia alaskoori alusel). 6. nädalal esines kliiniline remissioon kokku 22 lapsel

(31,9%). 54. nädalal oli kliinilises remissioonis 31,7% lastest, kellel esines kliiniline remissioon 6. nädalal.

Uuringute PURSUIT 2–Induction ja PURSUIT 2–Maintenance peamised efektiivsusenäitajad PURSUIT 2–Induction Esmane tulemusnäitaja Golimumab Isikud, kes olid 6. nädalal Mayo skoori alusel kliinilises remissioonis 22 (31,9%) Peamised teisesed tulemusnäitajad

6. nädalal kliinilises remissioonis isikudb 39 (56,5%)

6. nädalal endoskoopilise paranemisega isikudc 28 (40,6%)

PURSUIT 2–Maintenance Peamised teisesed tulemusnäitajad Golimumab Isikud, kes olid 54. nädalal Mayo skoori alusel 13 (31,7%) kliinilises remissioonisa,e

54. nädalal endoskoopilise paranemisega isikudc 15 (36,6%)

54. nädalal Mayo skoori alusel kliinilises 12 (54,5%)

Immunogeensus Golimumabi-vastased antikehad võivad tekkida golimumabiga ravi ajal. Golimumabi-vastaste antikehade teke võib olla seotud golimumabi süsteemse ekspositsiooni vähenemisega, kuid antikehade tekke ja efektiivsuse vahel ei ole täheldatud ilmset seost. Golimumabi-vastaste antikehade olemasolu võib suurendada süstekoha reaktsioonide riski (vt lõik 4.8).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Pärast ühekordse annuse subkutaanset manustamist tervetele isikutele või reumatoidartriidiga patsientidele oli mediaanne golimumabi maksimaalse plasmakontsentratsiooni (T ) saavutamise aeg 2…6 ööpäeva. Pärast ühekordse 50 mg golimumabi annuse subkutaanset manustamist tervetele isikutele saavutati keskmine (± standardhälve) maksimaalne seerumikontsentratsioon (C ) 3,1 ± 1,4 g/ml. Pärast ühekordse 100 mg subkutaanse annuse süstimist oli golimumabi imendumine sarnane nii manustamisel õlavarde, kõhupiirkonda kui ka reide ja keskmine absoluutne biosaadavus oli 51%. Kuna golimumabi farmakokineetika oli pärast subkutaanset manustamist ligikaudu proportsionaalne annusega, arvatakse, et golimumabi 50 mg ja 200 mg annuse absoluutne biosaadavus on sarnane. Jaotumine Pärast ühekordset intravenoosset manustamist oli keskmine jaotusruumala 115 ± 19 ml/kg.

täheldati ka reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi, anküloseeriva spondüliidi või haavandilise koliidiga patsientidel.

Kui 50 mg golimumabi manustati subkutaanselt reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi või anküloseeriva spondüliidiga patsientidele iga 4 nädala järel, saavutati ravimi tasakaalukontsentratsioon vereseerumis 12. nädalaks. Pärast 50 mg golimumabi subkutaanset manustamist iga 4 nädala järel (samaaegselt metotreksaatraviga) reumatoidartriidiga patsientidele (kelle reumatoidartriit oli aktiivne vaatamata ravile metotreksaadiga) oli keskmine (± standardhälve) minimaalne tasakaalukontsentratsioon seerumis ligikaudu 0,6 ± 0,4 g/ml, ligikaudu 0,5 ± 0,4 g/ml aktiivse psoriaatilise artriidiga patsientidel ning ligikaudu 0,8 ± 0,4 g/ml anküloseeriva spondüliidiga patsientidel. Golimumabi keskmine minimaalne tasakaalukontsentratsioon seerumis nr-axSpA patsientidel oli sarnane anküloseeriva spondüliidiga patsientidega, kes manustasid subkutaanselt 50 mg golimumabi iga 4 nädala järel.

Reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi või anküloseeriva spondüliidiga patsientidel, kes ei saanud samaaegselt metotreksaati, olid golimumabi minimaalsed tasakaalukontsentratsioonid vereplasmas ligikaudu 30% võrra väiksemad kui patsientidel, kes said golimumabi koos metotreksaadiga. Piiratud arvul reumatoidartriidiga patsientidel, keda raviti subkutaanse golimumabiga 6 kuu jooksul, vähendas metotreksaadi samaaegne kasutamine golimumabi näivat kliirensit ligikaudu 36% võrra. Samas näitas populatsiooni farmakokineetiline analüüs, et NSAID-ide, suukaudselt manustatavate kortikosteroidide või sulfasalasiini samaaegne kasutamine ei mõjutanud golimumabi näivat kliirensit.

Pärast 200 mg ja 100 mg golimumabi induktsioonannuseid vastavalt 0-nädalal ja 2. nädalal ning seejärel 50 mg või 100 mg golimumabi säilitusannuste subkutaanset manustamist iga 4 nädala järel haavandilise koliidiga patsientidele, saavutati golimumabi tasakaalukontsentratsioon seerumis ligikaudu 14 nädalat peale ravi algust. Säilitusravi ajal iga nelja nädala järel subkutaanselt manustatud 50 mg või 100 mg golimumabi tulemusel oli keskmine minimaalne tasakaalukontsentratsioonseerumis vastavalt 0,9 ± 0,5 g/ml ja 1,8 ± 1,1 g/ml.

Haavandilise koliidiga patsientidele, keda raviti iga 4 nädala järel subkutaanselt manustatud 50 mg või 100 mg golimumabi annustega, ei avaldanud samaaegne immunomodulaatorite manustamine olulist mõju golimumabi minimaalsele tasakaalukontsentratsioonile.

Patsientidel, kellel olid tekkinud antikehad golimumabi suhtes, oli golimumabi minimaalne tasakaalukontsentratsioon üldiselt väike (vt lõik 5.1).

Lineaarsus Pärast ühekordse intravenoosse annuse (annusevahemikus 0,1…10,0 mg/kg) manustamist reumatoidartriidiga patsientidele oli golimumabi farmakokineetika ligikaudu proportsionaalne annusega. Ka pärast ühekordse subkutaanse annuse (annusevahemikus 50 mg…400 mg) manustamist tervetele isikutele oli golimumabi farmakokineetika ligikaudu proportsionaalne annusega.

Kehakaalu mõju farmakokineetikale Esines kalduvus golimumabi suuremale näivale kliirensile suurema kehakaalu puhul (vt lõik 4.2). Lapsed

Polüartikulaarne juveniilne idiopaatiline artriit Golimumabi farmakokineetikat uuriti 173 pJIA diagnoosiga lapsel vanuses 2 kuni 17 aastat. pJIA uuringus, kus manustati iga 4 nädala järel subkutaanselt golimumabi annuses 30 mg/m2 (maksimaalselt 50 mg), olid golimumabi minimaalsete tasakaalu kontsentratsioonide mediaanid erinevates vanuserühmades läbivalt sarnased ning sarnased või veidi kõrgemad võrreldes täiskasvanud RA patsientidega, kes said 50 mg golimumabi iga 4 nädala järel.

Populatsiooni farmakokineetika/farmakodünaamika modelleerimine ja simulatsioon pJIA diagnoosiga lastel kinnitas seost golimumabi seerumitaseme ja kliinilise efektiivsuse vahel ning näitab, et

golimumabi annustamisskeem 50 mg iga 4 nädala järel pJIA diagnoosiga vähemalt 40 kg kehakaaluga lastele tagab samaväärse biosaadavuse täiskasvanutel efektiivseteks hinnatud kontsentratsioonidega.

Haavandiline koliit Golimumabi farmakokineetika oli haavandilise koliidiga lastel ja täiskasvanud patsientidel sarnane. Populatsiooni farmakokineetika kinnitas, et Simponi soovitatava raviskeemiga saavutati lastel täiskasvanutega sarnased või veidi suuremad golimumabi seerumikontsentratsioonid kogu kehakaaluvahemiku lõikes.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, reproduktsiooni- ja arengutoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Mutageensuse uuringuid, fertiilsuse uuringuid loomadel ega pikaajalisi kartsinogeensuse uuringuid ei ole golimumabiga läbi viidud.

Hiirtel teostatud fertiilsuse ja üldise reproduktiivse funktsiooni uuringutes, kus kasutati analoogseid hiire TNF-α funktsionaalset aktiivsust selektiivselt inhibeerivaid antikehi, vähenes tiinete hiirte arv. Ei ole teada, kas see leid oli põhjustatud toimest isastele ja/või emastele isenditele. Hiirtel teostatud arengutoksilisuse uuringus, kus kasutati samu analoogseid antikehi, ja uuringus, kus reesusmakaakidele (Cynomolgus ahvid) manustati golimumabi, ei täheldatud toksilisust emasloomale, embrüotoksilisust ega teratogeensust.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Histidiin Histidiinmonohüdrokloriidmonohüdraat Trehaloos Polüsorbaat 80 (E 433) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Sobivusuuringute puudumise tõttu ei tohi seda ravimpreparaati teiste ravimitega segada.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida külmkapis (2 °C...8 °C). Mitte lasta külmuda. Hoida süstel välispakendis, valguse eest kaitstult. Gotenfia’t võib ühekordselt hoida kuni 15 päeva temperatuuril kuni 25 °C, kuid mitte kauem kui kõlblikkusaeg, mis on trükitud karbile. Karbile tuleb kirjutada uus kõlblikkusaeg (kuni 15 päeva pärast külmkapist välja võtmist).

Kui Gotenfia’t on säilitatud toatemperatuuril, ei tohi seda enam külmkappi tagasi panna. Gotenfia tuleb ära visata, kui seda ei ole kasutatud toatemperatuuril hoidmise 15 päeva jooksul.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Gotenfia 50 mg süstelahus süstlis 0,5 ml lahust (I tüüpi klaasist) süstlis, millele on kinnitatud nõel (roostevabast terasest) ja nõelakate (kummist, mis sisaldab lateksit). Gotenfia on saadaval pakendites, mis sisaldavad 1 süstlit või 3 süstlit.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Gotenfiat tarnitakse ühekordseks kasutamiseks mõeldud süstlis. Igas pakendis on juhised, kus kirjeldatakse põhjalikult süstli kasutamist. Pärast külmkapist väljavõtmist tuleb süstlil lasta soojeneda toatemperatuurini, oodates ligikaudu 30 minutit enne Gotenfia süstimist. Süstlit ei tohi loksutada.

Lahus on selge kuni kergelt opalestseeruv, värvusetu kuni helekollane. Gotenfia’t ei tohi kasutada, kui lahus on kaotanud värvi, on hägune või sisaldab nähtavaid võõrosakesi.

Üldised juhised Gotenfia süstli ettevalmistamiseks ja manustamiseks on toodud pakendi infolehes.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

STADA Arzneimittel AG Stadastrasse 2–18 61118 Bad Vilbel Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/25/2009/001 [1 süstel] EU/1/25/2009/002 [3 süstlit]

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 10.02.2026

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne teave selle ravimpreparaadi kohta on Euroopa Ravimiameti kodulehel: https://www.ema.europa.eu.

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Gotenfia 100 mg süstelahus süstlis

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Gotenfia 100 mg süstelahus süstlis Üks 1 ml süstel sisaldab 100 mg golimumabi*.

* Inimese IgG1κ monoklonaalne antikeha, mis on toodetud hiina hamstri munasarja (Chinese hamster Ovary, CHO) rakkudes rekombinantse DNA tehnoloogia abil.

Teadaolevat toimet omav abiaine 1 ml sisaldab 0,2 mg polüsorbaat 80.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süstelahus (süstevedelik)

Lahus on selge kuni kergelt opalestseeruv ja värvitu kuni helekollane.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Reumatoidartriit Gotenfia kombinatsioonis metotreksaadiga on näidustatud:

mõõduka kuni raske aktiivse reumatoidartriidi raviks täiskasvanutel, kellel ravivastus haigust modifitseerivale antireumaatilisele ravimile, sh metotreksaadile, on olnud ebapiisav;
raske aktiivse ja progresseeruva reumatoidartriidi raviks täiskasvanutel, keda ei ole varem ravitud metotreksaadiga.

Teave polüartikulaarse juveniilse idiopaatilise artriidi näidustuse kohta: palun vt Gotenfia 50 mg ravimi omaduste kokkuvõte.

On näidatud, et golimumab kombinatsioonis metotreksaadiga pidurdab röntgenoloogiliselt hinnatud liigesekahjustuse progresseerumise kiirust ning parandab füüsilist funktsiooni.

Aksiaalne spondüloartriit Anküloseeriv spondüliit Gotenfia on näidustatud raske aktiivse anküloseeriva spondüliidi raviks täiskasvanutel, kellel ravivastus tavaravile on olnud ebapiisav.

Haavandiline koliit lastel Simponi on näidustatud mõõduka kuni raske aktiivse haavandilise koliidi raviks 2-aastastel ja vanematel lastel kehakaaluga vähemalt 15 kg, kellel ravivastus tavaravile (sh kortikosteroidid ja 6-merkaptopuriin või asatiopriin) on olnud ebapiisav või esineb nende talumatus või meditsiiniline vastunäidustus.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Ravi peavad alustama ning ravi kulgu jälgima reumatoidartriidi (RA), psoriaatilise artriidi (PsA), anküloseeriva spondüliidi (AS), radiograafilise leiuta aksiaalse spondüloartriidi (nr-axSpA) või haavandilise koliidi diagnoosimise ja ravi kogemustega spetsialistid. Gotenfiaga ravitavatele patsientidele tuleb anda patsiendikaart.

Annustamine

Reumatoidartriit Gotenfia 50 mg manustatakse üks kord kuus, iga kuu ühel ja samal kuupäeval. Gotenfia’t tuleb manustada samaaegselt metotreksaadiga.

Haavandiline koliit täiskasvanutel Patsiendid kehakaaluga alla 80 kg Gotenfia’t manustatakse algannuses 200 mg, millele järgneb 100 mg 2. nädalal. Adekvaatse ravivastusega patsientidele tuleb manustada 50 mg 6. nädalal ja seejärel iga 4 nädala järel. Ebapiisava ravivastusega patsientidel võib olla kasu ravi jätkamisest annusega 100 mg 6. nädalal ja seejärel iga 4 nädala järel (vt lõik 5.1).

Patsiendid kehakaaluga 80 kg ja rohkem Gotenfia’t manustatakse algannuses 200 mg, millele järgneb 100 mg 2. nädalal ning seejärel 100 mg iga 4 nädala järel (vt lõik 5.1).

Säilitusravi ajal võib kortikosteroidide annust vähendada vastavalt ravijuhenditele.

Haavandiline koliit lastel Gotenfia soovitatav annus 2…17-aastastel haavandilise koliidiga lastel põhineb kehakaalul (tabel 1). Gotenfia’t manustatakse subkutaanse süstena.

Tabel 1. Gotenfia annus haavandilise koliidiga lastel Patsiendi Induktsioonannus Säilitusannus Valikuline kehakaal alates 6. nädalast säilitusannuse ≥ 80 kg ≥ 40 kg kuni • 200 mg 0-nädalal ja • 100 mg iga nelja • 50 mg iga nelja nädala < 80 kg • 100 mg 2. nädalal nädala järel järel ≥ 15 kg kuni • 100 mg 0-nädalal ja • 50 mg iga nelja • 25 mg iga nelja nädala < 40 kg • 50 mg 2. nädalal nädala järel järel** * Arst võib kaaluda säilitusannuse vähendamist patsientidel, kes on saavutanud remissiooni 54. nädalal või hiljem. ** See annus puudub Gotenfial. Gotenfia’l puudub ravimvorm, mis võimaldaks 25 mg golimumabi annustamist ja manustamist. Kui on vaja 25 mg annust, tuleb selle asemel kasutada mõnda teist golimumabi sisaldavat ravimit.

50 mg golimumabi annustamise ja manustamise kohta vt 50 mg süstlis süstelahuse ravimi omaduste kokkuvõtte lõik 4.2.

Olemasolevad andmed näitavad, et kliiniline ravivastus saavutatakse tavaliselt 12…14 ravinädala jooksul (peale 4 annust). Lastel, kellel selle aja jooksul terapeutilist kasu ei ilmne, tuleb ravi jätkamist uuesti kaaluda.

Järgmine annus tuleb manustada järgnevate juhiste kohaselt:

kui annusega on hilinetud vähem kui 2 nädalat, peab patsient süstima ununenud annuse ja püsima esialgses ajagraafikus;
kui annusega on hilinetud rohkem kui 2 nädalat, peab patsient süstima ununenud annuse ja selle süstimise kuupäeva alusel tuleb paika panna uus ajagraafik.

Patsientide erirühmad Eakad (≥ 65-aastased) Eakatel ei ole annuse kohandamine vajalik. Neeru- ja maksakahjustus Nendel patsiendirühmadel ei ole golimumabi kasutamist uuritud. Annustamissoovitusi ei saa anda.

Lapsed Golimumabi ohutus ja efektiivsus alla 18-aastastel patsientidel ei ole tõestatud muudel näidustustel kui pJIA ja laste haavandiline koliit. Andmed puuduvad. Puudub golimumabi asjakohane kasutus alla 2-aastastel pJIA või laste haavandilise koliidiga patsientidel.

Juhendit ravimi manustamiseks vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Aktiivne tuberkuloos või muud rasked infektsioonid, nagu sepsis ja oportunistlikud infektsioonid (vt lõik 4.4).

Mõõdukas ja raske südamepuudulikkus (NYHA klass III/IV) (vt lõik 4.4).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Jälgitavus Bioloogiliste ravimpreparaatide jälgitavuse parandamiseks tuleb manustatava ravimi nimi ja partii number selgelt dokumenteerida.

Infektsioonid Patsiente tuleb enne ja pärast ravi golimumabiga ning selle ajal hoolikalt jälgida infektsioonide, sh tuberkuloosi suhtes. Kuna golimumabi eliminatsioon võib kesta kuni 5 kuud, peab patsiente jälgima kogu selle aja jooksul. Ravi golimumabiga ei tohi jätkata patsiendid, kellel tekib tõsine infektsioon või sepsis (vt lõik 4.3).

Golimumabi ei tohi manustada kliiniliselt olulise aktiivse infektsiooniga patsientidele. Golimumabi määramisel patsientidele, kellel on anamneesis korduvad või kroonilised infektsioonid tuleb rakendada ettevaatust. Patsientidele tuleb öelda, et nad peavad võimaluse korral vältima kokkupuudet infektsioonide võimalike riskiteguritega. TNF-i blokaatoreid võtvad patsiendid on tõsistele infektsioonidele vastuvõtlikumad. Golimumabi saavatel patsientidel on teatatud bakteriaalsete (sh sepsise ja pneumoonia), mükobakteriaalsete (sh tuberkuloosi), invasiivsete seeninfektsioonide ja oportunistlike infektsioonide tekkest, millest mõned on lõppenud ka surmaga. Mõned nendest tõsistest infektsioonidest on esinenud patsientidel, kes said samaaegselt immunosupressioonravi, mis võis lisaks nende põhihaigusele soodustada infektsioonide teket. Patsiente, kellel tekib ravi ajal golimumabiga uus infektsioon, tuleb hoolikalt jälgida ja neil tuleb teha täielik diagnostiline hindamine. Golimumabi manustamine tuleb lõpetada, kui patsiendil tekib uus tõsine infektsioon või sepsis. Sobivat mikroobi- või seentevastast ravi tuleb alustada ja jätkata niikaua, kuni infektsioon on kontrolli alla saadud.

Invasiivsete seeninfektsioonide (nt histoplasmoos, koktsidioidmükoos või blastomükoos) suure levimusega piirkondades elanud või reisinud patsientide puhul tuleb enne golimumabiga ravi alustamist hoolikalt kaaluda golimumabiga ravist saadava kasu ja riskide suhet. Golimumabiga ravitud riskirühma patsientidel tuleb kahtlustada invasiivset seeninfektsiooni, kui neil tekib tõsine süsteemne haigus. Kui võimalik, peab diagnoosimine ja empiirilise seenevastase ravi manustamine neil

patsientidel toimuma koostöös arstiga, kellel on kogemus invasiivsete seeninfektsioonidega patsientide ravimisel.

Aktiivse tuberkuloosi diagnoosimisel ei tohi ravi golimumabiga alustada (vt lõik 4.3).

Inaktiivse („latentse“) tuberkuloosi diagnoosimisel tuleb enne ravi alustamist golimumabiga alustada latentse tuberkuloosi vastast ravi vastavalt kohalikele soovitustele.

Patsientide puhul, kellel on mitmed või olulised tuberkuloosi riskitegurid ja kelle latentse tuberkuloosi testi vastus on negatiivne, tuleb kaaluda tuberkuloosivastase ravi määramist enne ravi alustamist golimumabiga. Tuberkuloosivastase ravi kasutamist enne ravi alustamist golimumabiga tuleb kaaluda ka patsientide puhul, kellel on minevikus anamneesis latentne või aktiivne tuberkuloos ja kelle puhul kohase ravikuuri läbimist ei saa kinnitada.

Kõigile patsientidele tuleb öelda, et nad pöörduksid arsti poole, kui ravi ajal golimumabiga või pärast seda tekivad tuberkuloosile viitavad nähud/sümptomid (nt püsiv köha, kõhnumine/kehakaalu langus, subfebriilne palavik). B-hepatiidi viiruse (HBV) reaktivatsioon B-hepatiidi reaktivatsiooni on esinenud patsientidel, kes on selle viiruse kroonilised kandjad (st pinnaantigeen-positiivne) ja saavad TNF-i antagoniste, sh golimumabi. Mõned juhud on lõppenud surmaga.

Enne ravi alustamist golimumabiga tuleb patsiente kontrollida HBV infektsiooni suhtes. HBV positiivsete patsientide osas on soovitatav konsulteerida B-hepatiidi ravi kogemust omava arstiga.

pahaloomuliste kasvajate võimalikku riski välistada. Ettevaatust tuleb rakendada, kui TNF-i blokeeriva ravi kasutamist kaalutakse patsientide puhul, kellel on anamneesis pahaloomulisi kasvajaid, või kui kaalutakse ravi jätkamist patsientidel, kellel on tekkinud pahaloomuline kasvaja.

Lümfoom ja leukeemia Kõigi TNF-i blokeerivate ravimite (sh golimumabi) kliiniliste uuringute kontrolliga osades täheldati patsientide hulgas, kes said TNF-i inhibeerivat ravi rohkem lümfoomi juhte, võrreldes kontrollgrupi patsientidega. Golimumabi IIb ja III faasi reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi ja anküloseeriva spondüliidi kliinilistes uuringutes oli lümfoomi esinemissagedus golimumabiga ravitud patsientidel suurem kui eeldatav esinemissagedus üldpopulatsioonis. Golimumabiga ravitud patsientidel on teatatud leukeemia juhtudest. Pikaajalise, väga aktiivse põletikulise haigusega reumatoidartriidi patsientidel on haigusest tingituna suurenenud oht lümfoomi ja leukeemia tekkeks, mis raskendab võimaliku riski hindamist.

Turuletulekujärgselt on teatatud hepatospleenilise T-rakulise lümfoomi (HSTCL – hepatosplenic T-cell lymphoma) harvadest juhtudest patsientidel, kes on saanud ravi teiste TNF-i blokaatoritega (vt lõik 4.8). See harvaesinev T-rakulise lümfoomi vorm on väga agressiivse kuluga ning üldjuhul fataalne. Enamus juhud on esinenud noorukitel ja noortel meessoost täiskasvanutel, kes peaaegu kõik samaaegselt said ka ravi asatiopriini (AZA) või 6-merkaptopuriiniga (6-MP) põletikulise soolehaiguse tõttu. Potentsiaalset riski AZA või 6-MP ja golimumabi kombinatsiooniga tuleb hoolikalt kaaluda. TNF-blokaatoritega ravi saavatel patsientidel ei saa välistada hepatospleenilise T-rakulise lümfoomi tekkeriski.

Muud pahaloomulised kasvajad, v.a lümfoom Golimumabi IIb ja III faasi reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi, anküloseeriva spondüliidi ja haavandilise koliidi kliiniliste uuringute kontrolliga osades oli mittelümfoomsete pahaloomuliste kasvajate (v.a mittemelanoomne nahavähk) esinemissagedus sarnane golimumabi grupis ja kontrollgrupis. Käärsoole düsplaasia/kartsinoom Ei ole teada, kas ravi golimumabiga mõjutab düsplaasia või käärsoolevähi tekkeriski. Kõiki haavandilise koliidiga patsiente, kellel esineb suurenenud risk düsplaasia või käärsoolevähi tekkeks (nt patsiendid, kellel esineb pikaajaline haavandiline koliit või primaarne skleroseeruv kolangiit), või kellel on varem esinenud düsplaasia või käärsoolevähk, tuleb enne ravi alustamist ning kogu haiguse vältel regulaarsete intervallidega hinnata düsplaasia arengu suhtes. Selle hindamise hulka kuuluvad kolonoskoopia ning biopsiad kooskõlas kohalike soovitustega. Esmaselt diagnoositud düsplaasiaga patsientidel, kes saavad ravi golimumabiga, tuleb iga patsiendi puhul individuaalselt riski/kasu suhet hoolikalt hinnata ning kaaluda kas ravi jätkata või mitte.

Südame paispuudulikkus TNF-i blokaatorite, sealhulgas golimumabi kasutamisel on teatatud südame paispuudulikkuse halvenemisest ning südame paispuudulikkuse tekkest. Mõned juhtumid lõppesid surmaga. Teise TNF-i antagonistiga teostatud kliinilises uuringus on täheldatud südame paispuudulikkuse süvenemist ja südame paispuudulikkusest tingitud suremuse suurenemist. Südame paispuudulikkusega patsientidel ei ole golimumabi kasutamist uuritud. Kerge südamepuudulikkusega (NYHA klass I/II) patsientidel tuleb golimumabi kasutada ettevaatusega. Patsiente tuleb hoolikalt jälgida ja ravi golimumabiga tuleb katkestada patsientidel, kellel ilmnevad südamepuudulikkuse uued või raskemad sümptomid (vt lõik 4.3).

Kirurgia Golimumabiga ravi ohutusalane kogemus patsientidel, kellel on teostatud kirurgilisi protseduure, sh liigeseplastikat, on piiratud. Kirurgilise protseduuri planeerimisel tuleb arvesse võtta ravimi pikka poolväärtusaega. Patsienti, kes vajab operatsiooni ravi ajal golimumabiga, tuleb hoolikalt infektsioonide suhtes jälgida ja kasutada kohaseid meetmeid.

Autoimmuunprotsessid TNF-i inhibeerivast ravist tingitud suhteline TNF puudulikkus võib põhjustada autoimmuunprotsesside teket. Kui patsiendil tekivad pärast golimumabiga ravi sümptomid, mis viitavad luupusetaolisele sündroomile ja patsiendil on tekkinud antikehad kaheahelalise DNA suhtes, tuleb ravi golimumabiga katkestada (vt lõik 4.8). Hematoloogilised reaktsioonid TNF-i blokaatoreid, sh golimumabi saavatel patsientidel on teatatud pantsütopeeniast, leukopeeniast, neutropeeniast, agranulotsütoosist, aplastilisest aneemiast ja trombotsütopeeniast. Kõigile patsientidele peab soovitama, et nad otsiksid vältimatut meditsiinilist abi, kui neil kujunevad vere düskraasiale viitavad nähud ja sümptomid (nt püsiv palavik, verevalumid, veritsus, kahvatus). Patsientidel, kellel on tuvastatud olulised hematoloogilised kõrvalekalded, tuleb kaaluda ravi katkestamist golimumabiga. TNF-i antagonistide ja anakinra samaaegne manustamine Anakinra ja teise TNF-i blokaatori etanertsepti samaaegsel kasutamisel täheldati kliinilistes uuringutes tõsiseid infektsioone ja neutropeeniat; täiendavat kliinilist kasu ei ilmnenud. Sellise kombinatsioonravi korral täheldatud kõrvaltoimete iseloomu tõttu võib sarnane toksilisus tekkida ka anakinra ja teiste TNF-i blokaatorite kombinatsiooni kasutamisel. Golimumabi ja anakinra kombinatsiooni ei ole soovitatav kasutada.

Terapeutiliste nakkusetekitajate, nagu nõrgestatud elusbakterite, muud kasutusotstarbed (nt BCG põiesisene instillatsioon vähi raviks) võivad põhjustada kliinilisi infektsioone, sh dissemineerunud infektsioone. Soovitatav on terapeutilisi nakkusetekitajaid samaaegselt golimumabiga mitte manustada.

Allergilised reaktsioonid Turuletulekujärgselt on pärast golimumabi manustamist teatatud tõsistest süsteemsetest ülitundlikkusreaktsioonidest (sealhulgas anafülaktiline reaktsioon). Mõned nimetatud reaktsioonid avaldusid juba pärast esmakordset golimumabi manustamist. Anafülaktilise reaktsiooni või muu tõsise allergilise reaktsiooni tekkimisel tuleb golimumabi manustamine otsekohe lõpetada ja alustada sobivat ravi. Tundlikkus lateksi suhtes Süstli nõelakate on valmistatud kuivast naturaalsest kummist, mis sisaldab lateksit. See võib põhjustada allergilisi reaktsioone isikutel, kes on tundlikud lateksi suhtes.

Patsientide erirühmad

Lapsed Vaktsineerimised

Võimalusel on soovitatav, et enne golimumabiga ravi alustamist oleks lastel teostatud kõik kehtivale immuniseerimiskavale ja vanusele vastavad immuniseerimised (vt eespool lõik „Vaktsineerimised/terapeutilised nakkusetekitajad“).

Abiained Ravimpreparaat sisaldab 0,2 mg polüsorbaat 80 igas süstlis, mis vastab 0,2 mg/ml-s. Polüsorbaadid võivad põhjustada allergilisi reaktsioone.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoimeid ei ole uuritud.

Elusvaktsiinid/terapeutilised nakkusetekitajad Elusvaktsiine ei tohi samaaegselt golimumabiga manustada (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

Terapeutilisi nakkusetekitajaid ei tohi samaaegselt golimumabiga manustada (vt lõik 4.4).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasestumisvõimelised naised Rasestumisvõimelised naised peavad kasutama adekvaatseid rasestumisvastaseid vahendeid ja jätkama nende kasutamist vähemalt 6 kuu jooksul pärast viimast ravitsüklit golimumabiga. Rasedus Teada on mõõdukas hulk (ligikaudu 400) golimumabiga raseduse ajal kokku puutunud ja teadaoleva tulemusega lõppenud elussünde, sh 220 rasedust, mille puhul toimus ekspositsioon raseduse esimesel trimestril. Põhja-Euroopas läbiviidud populatsioonipõhises uuringus, mis hõlmas 131 rasedust (ja 134 imikut), esines golimumabiga emakasisese kokkupuute järgselt 6 juhul 134-st (4,5%) tõsine kaasasündinud arenguhäire. Mittebioloogilise süsteemse raviga kokkupuute korral esines seda 599-l juhul 10 823-st (5,5%) ja uuringu üldpopulatsioonis oli vastav näitaja 4,6%. Segavate muutujatega kohandatud šansside suhted olid vastavalt OR 0,79 (95% CI 0,35...1,81) golimumabi puhul võrreldes mittebioloogilise süsteemse raviga ja OR 0,95 (95% CI 0,42...2,16) golimumabi puhul võrreldes üldpopulatsiooniga.

Golimumab läbib platsenta. Raseduse ajal saadud TNF-i blokeeriva monoklonaalse antikeha ravi järel on antikeha ravitud naiste vastsündinute seerumist tuvastatud kuni 6 kuu jooksul. Sellest tulenevalt

võib neil vastsündinutel olla kõrgenenud infektsioonide tekkerisk. Elusate vaktsiinide kasutamine vastsündinutel, kes on emakasiseselt olnud kokkupuutes golimumabiga, ei ole soovitatav 6 kuud pärast emale raseduse ajal tehtud golimumabi süstet (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Golimumab mõjutab kergelt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Pärast Gotenfia manustamist võib siiski tekkida pearinglus (vt lõik 4.8).

4.8 Kõrvaltoimed

Hea-, pahaloomulised Aeg-ajalt: Kasvajad (nt nahavähk, skvamoosrakuline kartsinoom ja ja täpsustamata melanotsüütneevus) kasvajad Harv: Lümfoom, leukeemia, melanoom, Merkeli raku kartsinoom Vere ja lümfisüsteemi Sage: Leukopeenia (sh neutropeenia), aneemia häired Aeg-ajalt: Trombotsütopeenia, pantsütopeenia Immuunsüsteemi Sage: Allergilised reaktsioonid (bronhospasm, ülitundlikkus, häired urtikaaria), positiivsed autoantikehad Endokriinsüsteemi Aeg-ajalt: Kilpnäärme häire (nt hüpotüreoidism, hüpertüreoidism ja häired struuma) Ainevahetus- ja Aeg-ajalt: Vere glükoositaseme tõus, lipiidide taseme tõus toitumishäired Psühhiaatrilised häired Sage: Depressioon, unetus Närvisüsteemi häired Sage: Pearinglus, peavalu, paresteesia Silma kahjustused Aeg-ajalt: Nägemishäired (nt hägune nägemine ja vähenenud Südame häired Aeg-ajalt: Arütmia, südame pärgarterite isheemilised häired Vaskulaarsed häired Sage: Hüpertensioon Respiratoorsed, Sage: Astma ja kaasnevad sümptomid (nt vilisev hingamine ja rindkere ja bronhide hüperaktiivsus) mediastiinumi häired Aeg-ajalt: Interstitsiaalne kopsuhaigus Seedetrakti häired Sage: Düspepsia, seedetrakti- ja kõhuvalu, iiveldus, seedetrakti Maksa ja sapiteede Sage: Alaniinaminotransferaasi aktiivsuse tõus, häired aspartaataminotransferaasi aktiivsuse tõus Naha ja nahaaluskoe Sage: Kihelus, lööve, alopeetsia, dermatiit kahjustused Aeg-ajalt: Bulloossed naha reaktsioonid, psoriaas (uus haigestumine või Lihaste, luustiku ja Harv: Luupusesarnane sündroom sidekoe kahjustused Neerude ja kuseteede Harv: Põie häired, neerude häired häired:

Reproduktiivse Aeg-ajalt: Rinnanäärme häired, menstruatsioonihäired süsteemi ja rinnanäärme häired Üldised häired ja Sage: Püreksia, asteenia, süstekoha reaktsioon (nt süstekoha manustamiskoha erüteem, urtikaaria, kõvastumine, valu, verevalum, kihelus, reaktsioonid ärritus ja paresteesia), ebamugavustunne rinnus Vigastus, mürgistus ja Sage: Luumurrud protseduuri tüsistused * Täheldatud teiste TNF-i blokeerivate ainetega. Selles lõigus esitatud jälgimisperioodi mediaan (ligikaudu 4 aastat) kehtib golimumabi üldise kasutamise kohta. Jälgimisperioodide kestuse mediaan on aga varieeruv, kui golimumabi kasutamist vaadelda kasutatud annuste järgi (50 mg annuse puhul ligikaudu 2 aastat ja 100 mg annuse puhul ligikaudu 3 aastat), sest patsiendid võisid ühelt annuselt teisele üle minna.

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi, anküloseeriva spondüliidi ja radiograafilise leiuta aksiaalse spondüloartriidi uuringute kontrolliga perioodil täheldati tõsiseid infektsioone 1,2%-l golimumabi saanud patsientidest ja 1,2%-l kontrollgrupi patsientidest. Reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi, anküloseeriva spondüliidi ja radiograafilise leiuta aksiaalse spondüloartriidi uuringute kontrolliga perioodil oli tõsiste infektsioonide esinemissagedus 100 inimaasta kohta: 7,3 juhtu (95% usaldusvahemik: 4,6; 11,1) golimumabi 100 mg saanute grupis; 2,9 juhtu (95% usaldusvahemik: 1,2; 6,0) golimumabi 50 mg saanute grupis ja 3,6 juhtu (95% usaldusvahemik: 1,5; 7,0) platseebogrupis. Haavandilise koliidi golimumabi induktsioonravi uuringute kontrolliga perioodil täheldati tõsiseid infektsioone 0,8%-l golimumabi saanud patsientidest ja 1,5%-l kontrollgrupi patsientidest. Golimumabi saanud patsientide hulgas täheldatud tõsiste infektsioonide hulka kuuluvad tuberkuloos, bakteriaalsed infektsioonid, sh sepsis ja pneumoonia, invasiivsed seeninfektsioonid ja teised oportunistlikud infektsioonid. Mõnel juhul on need infektsioonid olnud letaalsed. Kesksete uuringute kontrolliga ja kontrollita osades, mille mediaanne jälgimisperiood oli kuni 3 aastat, täheldati 100 mg golimumabi grupis 50 mg golimumabi grupiga võrreldes suuremat tõsiste infektsioonide, sh oportunistlike infektsioonide ja tuberkuloosi esinemissagedust. Kõigi tõsiste infektsioonide esinemissagedus 100 inimaasta kohta oli: 4,1 juhtu (95% usaldusvahemik: 3,6; 4,5) golimumabi 100 mg saanute grupis ja 2,5 juhtu (95% usaldusvahemik: 2,0; 3,1) golimumabi 50 mg saanute grupis. Pahaloomulised kasvajad Lümfoom Kesksetes uuringutes oli lümfoomi esinemissagedus golimumabi saanud patsientide hulgas suurem kui eeldatav esinemissagedus üldpopulatsioonis. Nimetatud uuringute kontrolliga ja kontrollita osades, mille mediaanne jälgimisperiood oli kuni 3 aastat, täheldati 100 mg golimumabi grupis 50 mg

golimumabi grupiga võrreldes suuremat lümfoomi esinemissagedust. Lümfoom diagnoositi 11 isikul (1 oli 50 mg golimumabi grupis ja 10 olid 100 mg golimumabi grupis) ning selle esinemissagedus (95% usaldusvahemik) 100 jälgitud inimaasta kohta oli 0,03 (0,00; 0,15) ja 0,13 (0,06; 0,24) juhtu vastavalt 50 mg ja 100 mg golimumabi grupis ning 0,00 (0,00; 0,57) juhtu platseebogrupis. Enamikku lümfoomi juhtudest täheldati uuringus GO-AFTER, millesse kaasati patsiendid, kes olid varem saanud ravi TNF-i antagonistidega ning kellel oli pikema kestusega ja ravile halvemini alluv haigus (vt lõik 4.4).

Juhud, millest teatati astma kliinilistes uuringutes Uurimuslikus kliinilises uuringus said püsiva raske astmaga patsiendid golimumabi küllastusannuses (150% määratud raviannusest) subkutaanselt nädalal 0-nädalal ja seejärel 200 mg golimumabi, 100 mg golimumabi või 50 mg golimumabi subkutaanselt iga 4 nädala järel 52 nädala jooksul. Kombineeritud golimumabi ravigrupis (n = 230) esines 8 pahaloomulise kasvajat juhust ja platseebogrupis (n = 79) ei teatatud ühestki juhust. Ühel patsiendil teatati lümfoomist, kahel patsiendil mittemelanoomsest nahavähist ja viiel patsiendil teatati muudest pahaloomulistest kasvajatest. Mis tahes tüüpi pahaloomuliste kasvajate spetsiifilist kuhjumist ei esinenud. Uuringu platseebokontrolliga osas oli kõikide pahaloomuliste kasvajate esinemissagedus (95% usaldusvahemik) golimumabi grupis 100 jälgitud inimaasta kohta 3,19 (1,38, 6,28) juhtu. Selles uuringus oli lümfoomi esinemissagedus (95% usaldusvahemik) golimumabi grupis 100 jälgitud inimaasta kohta 0,40 (0,01, 2,20) juhtu, mittemelanoomsete nahavähkide puhul oli see 0,79 (0,10, 2,86) juhtu ja teiste pahaloomuliste kasvajate puhul 1,99 (0,64, 4,63) juhtu. Platseebot saanud isikutel oli nende pahaloomuliste kasvajate esinemissagedus (95% usaldusvahemik) 100 jälgitud inimaasta kohta 0,00 (0,00, 2,94) juhtu. Selle leiu tähtsus ei ole teada.

5 aastat, oli kerge ALAT tõusu esinemissagedus sarnane golimumabi grupi patsientide ja kontrollgrupi patsientide hulgas. Haavandilise koliidi golimumabi induktsioonravi kesksete uuringute kontrolliga perioodil esines kerget ALAT taseme tõusu (> 1 ja < 3 x ULN) sarnasel osakaalul patsientidest nii golimumabi kui ka kontrollgrupi patsientide hulgas (vastavalt 8,0% kuni 6,9%). Haavandilise koliidi kesksete uuringute kontrolliga ja kontrollita perioodidel, mediaanse jälgimisperioodiga ligikaudu 2 aastat, oli kerge ALAT taseme tõusuga patsientide osakaal 24,7% kõigist haavandilise koliidi uuringu säilitusravi käigus golimumabiga ravitud patsientidest.

Reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidi kesksete uuringute kontrolliga perioodil esines aeg-ajalt ALAT tõuse ≥ 5 x ULN; neid esines rohkem golimumabi grupi patsientide hulgas (0,4% kuni 0,9%) kui kontrollgrupi patsientide hulgas (0,0%). Psoriaatilise artriidi uuringu populatsioonis sellist suundumust ei täheldatud. Reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi ja anküloseeriva spondüliidi kesksete uuringute kontrolliga ja kontrollita perioodidel, mediaanse jälgimisperioodiga 5 aastat, oli ALAT tõusude ≥ 5 x ULN esinemissagedus sarnane golimumabi grupi ja kontrollgrupi patsientide hulgas. Üldiselt olid need suurenemised asümptomaatilised ja hälbed vähenesid või kadusid golimumabiga ravi jätkamisel või selle lõpetamisel või samaaegselt manustatavate ravimpreparaatide muutmisel. Uuringu nr-AxSpA kontrolliga ja kontrollita perioodide jooksul ei teatatud ühestki juhust (kuni 1 aasta). Haavandilise koliidi golimumabi induktsioonravi kesksete uuringute kontrolliga perioodidel esines ALAT taseme tõuse ≥ 5 x ULN, sarnasel osakaalul patsientidest nii golimumabi kui ka platseebogrupi patsientide hulgas (vastavalt 0,3% kuni 1,0%). Haavandilise koliidi kesksete uuringute kontrolliga ja kontrollita perioodidel, mediaanse jälgimisperioodiga ligikaudu 2 aastat, oli ALAT taseme tõusuga ≥ 5 x ULN patsientide osakaal 0,8% kõigist haavandilise koliidi uuringu säilitusravi käigus golimumabiga ravitud patsientidest.

Reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi, anküloseeriva spondüliidi ja radiograafilise leiuta aksiaalse spondüloartriidi kesksetes uuringutes tekkis ühel olemasoleva maksakahjustusega ja vastandlike ravimpreparaatidega ravitud RA uuringu patsiendil golimumabiga mitteinfektsioosne surmaga lõppenud hepatiit koos ikterusega. Golimumabi rolli soodustava või süvendava faktorina ei saa välistada.

Süstekoha reaktsioonid Kesksete uuringute kontrolliga perioodidel esines süstekoha reaktsioone 5,4%-l golimumabi grupi patsientidest ja 2,0%-l kontrollgrupi patsientidest. Golimumabivastaste antikehade olemasolu võib suurendada süstekoha reaktsioonide riski. Enamik süstekoha reaktsioonidest olid kerged ja mõõdukad; kõige sagedasem ilming oli süstekoha erüteem. Üldjuhul ei toonud süstekoha reaktsioonid kaasa ravi lõpetamise vajadust. Reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi, anküloseeriva spondüliidi, radiograafilise leiuta aksiaalse spondüloartriidi, püsiva raske astma IIb ja/või III faasi ning haavandilise koliidi II/III faasi kontrolliga uuringutes ei tekkinud ühelgi golimumabi saanud patsiendil anafülaktilist reaktsiooni.

Autoimmuunsed antikehad Kesksete uuringute kontrolliga ja kontrollita perioodidel muutus 1-aastase jälgimisperioodi jooksul ANA (antinukleaarsete antikehade) test positiivseks 3,5%-l golimumabi saanud patsientidest ja 2,3%-l kontrollgrupi patsientidest (tiitrite juures 1:160 või suuremad). 1-aastase jälgimisperioodi jooksul oli kaheahelalise DNA vastaste antikehade tekke esinemissagedus patsientidel, kellel neid algtasemel ei esinenud, 1,1%.

Lapsed Haavandiline koliit Golimumabi ohutust on uuritud III faasi uuringus 69 mõõduka kuni raske aktiivse haavandilise koliidiga patsiendil vanuses 4 kuni 17 aastat. Selles uuringus täheldatud kõrvaltoimed olid üldiselt kooskõlas täiskasvanute haavandilise koliidi uuringutes tuvastatud ohutusprofiiliga.

4.9 Üleannustamine

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: immunosupressandid, tuumorinekroosifaktori alfa (TNF-alfa) inhibiitorid, ATC-kood: L04AB06

Gotenfia on biosimilaarne ravim. Täpsemat teavet leiate Euroopa Ravimiameti veebisaidilt https://www.ema.europa.eu.

Toimemehhanism Golimumab on inimese monoklonaalne antikeha, mis moodustab kõrge afiinsusega stabiilseid komplekse nii lahustuvate kui ka transmembraansete inimese TNF-α bioaktiivsete vormidega, mis takistab TNF-α seondumist selle retseptoritega.

Võrreldes platseebogrupiga täheldati C-reaktiivse valgu (CRV) taseme normaliseerumist. Ravi golimumab’iga vähendas võrreldes lähteväärtustega olulisel määral IL-6, ICAM-1, maatriks-metalloproteinaas-3 (MMP-3) ja vaskulaarse endoteliaalse kasvufaktori (VEGF) sisaldust seerumis võrreldes kontrollgrupiga. Lisaks vähenes reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidiga patsientidel TNF- ja psoriaatilise artriidiga patsientidel IL-8 sisaldus. Neid muutusi täheldati esmasel hindamisel (4. nädalal) pärast golimumabi esimest manustamist ja need säilisid üldiselt 24 nädala jooksul. Kliiniline efektiivsus

golimumab 100 mg + metotreksaat või golimumab 100 mg + platseebo. Patsiendid, kellele manustati platseebot + metotreksaati, lülitati golimumab 50 mg + metotreksaat ravigruppi pärast 24. nädalat. 52. nädalast jätkasid patsiendid avatud pikaajalises jätku-uuringus.

Uuringus GO-BEFORE hinnati 637 aktiivse reumatoidartriidiga patsienti, keda ei olnud varem ravitud metotreksaadiga ja kes ei olnud saanud varem ravi ka TNF-i antagonistiga. Patsiendid said randomiseeritult kas platseebot + metotreksaati, 50 mg golimumabi + metotreksaati, 100 mg golimumabi + metotreksaati või 100 mg Gotenfiat + platseebot. Pärast 52. nädalat kaasati patsiendid pikaaegsesse avatud jätku-uuringusse, kus varem platseebot + metrotreksaati saanud patsiendid said 50 mg golimumabi + metotreksaati, kui neil oli vähemalt üks valulik või turses liiges.

Üldiselt ei täheldatud mingeid kliiniliselt olulisi erinevusi golimumabi 50 mg ja 100 mg (koos samaaegselt manustatava metotreksaadiga) annustamisskeemide efektiivsuses uuringutes GO-FORWARD ja GO-BEFORE 104. nädalani ja uuringus GO-AFTER 24. nädalani. Uuringu kava järgi võis igas reumatoidartriidi uuringus uuringu arst oma äranägemise järgi pikaajalises jätku- uuringus olevate patsientide annuseid vahetada golimumab 50 mg ja 100 mg vahel.

Nähud ja sümptomid ACR-i vastuse võtmetulemused golimumab 50 mg annuse puhul 14., 24. ja 52. nädalal GO-FORWARD, GO-AFTER ja GO-BEFORE uuringutes on näidatud tabelis 3 ja kirjeldatud allpool. Vastuseid täheldati esmasel hindamisel (4. nädalal) pärast esimese golimumabi annuse manustamist. GO-FORWARD uuringus jätkas Gotenfia 50 mg + metotreksaat ravigruppi randomiseeritud 89 uuringus osalejast ravi 104. nädalal 48. Nende hulgas 40, 33 ja 24 patsiendil oli 104. nädalaks ravivastus vastavalt ACR 20/50/70. Uuringusse jäänud golimumabiga ravitud patsientidel täheldati 104. nädalast 256. nädalani ACR 20/50/70 ravivastust sarnastes määrades.

14. nädal 33% 55%* 18% 35%* NA NA

24. nädal 28% 60%* 16% 31% 49% 62%

52. nädal NA NA NA NA 52% 60%

ACR 50

14. nädal 10% 35%* 7% 15% NA NA

24. nädal 14% 37%* 4% 16%* 29% 40%

52. nädal NA NA NA NA 36% 42%

ACR 70

14. nädal 4% 14% 2% 10% NA NA

24. nädal 5% 20%* 2% 9% 16% 24%

52. nädal NA NA NA NA 22% 28%

a n viitab randomiseeritud patsientidele; iga kord hinnatud patsientide tegelik arv võib erinevatel ajahetkedel erinev olla. * p ≤ 0,001 NA: ei ole asjakohane

GO-FORWARD ja GO-AFTER uuringutes täheldati haiguse aktiivsuse skaalal DAS28 kliiniliselt tähenduslikke ja statistiliselt olulisi vastuseid igal eelnevalt määratletud ajahetkel 14. ja 24. ravinädalal (p ≤ 0,001). Nende patsientide hulgas, kes jäid neile uuringu alguses randomiseeritud golimumabi ravile, säilisid DAS28 ravivastused 104 nädala jooksul. Uuringusse jäänud golimumabiga ravitud patsientidel olid DAS28 ravivastused sarnased 104. nädalast 256. nädalani. GO-BEFORE uuringus hinnati olulist kliinilist vastust, mis oli defineeritud kui ACR 70 vastuse säilimine 6-kuulise pideva perioodi vältel. 52. nädalal saavutati oluline kliiniline vastus 15%-l patsientidest golimumab 50 mg + metotreksaadi grupis võrrelduna 7%-ga patsientidest platseebo + metotreksaadi grupis (0 = 0,018). 96 patsienti 159-st, kes olid randomiseeritud golimumab 50 mg + metotreksaadi gruppi, said 104. nädalal veel seda ravi. Neist oli 104. nädalal ACR 20/50/70 vastus

vastavalt 85, 66 ja 53 patsiendil. Uuringusse jäänud golimumabiga ravitud patsientidel täheldati 104. nädalast 256. nädalani ACR 20/50/70 ravivastust sarnastes määrades.

Füüsiline funktsioon ja tervisega seotud elukvaliteet Uuringutes GO-FORWARD ja GO-AFTER kasutati füüsilise funktsiooni ja invaliidsuse hindamisel eraldi tulemusnäitajatena puude indeksit (Health Assessment Questionnaire Disability Index, HAQ-DI). Nendes uuringutes näidati võrreldes kontrollgrupiga golimumabiga kasutamisel 24. nädalaks kliiniliselt tähendusrikast ja statistiliselt olulist HAQ-DI väärtuse paranemist võrreldes lähteväärtusega. Nende patsientide hulgas, kes jäid neile uuringu alguses randomiseeritud golimumabi ravile, säilis HAQ-DI väärtuse paranemine 104 nädala jooksul. Uuringusse jäänud golimumabiga ravitud patsientidel olid HAQ-DI väärtuste paranemine 104. nädalast 256. nädalani sarnane. Uuringus GO-FORWARD näidati golimumabi puhul võrreldes platseeboga kliiniliselt tähendusrikast ja statistiliselt olulist paranemist tervisega seotud elukvaliteedis, mõõdetuna SF-36 füüsilise komponendi skoori alusel 24. nädalaks. Nende patsientide hulgas, kes jäid neile uuringu alguses randomiseeritud golimumabi ravile, säilis SF-36 füüsilise komponendi paranemine 104 nädala jooksul. Uuringusse jäänud golimumabiga ravitud patsientidel olid SF-36 füüsilise komponendi paranemine 104. nädalast 256. nädalani sarnane. Uuringutes GO-FORWARD ja GO-AFTER täheldati statistiliselt olulist väsimuse vähenemist, mõõdetuna kroonilise haiguse ravi funktsionaalse hindamise väsimuse (FACIT-F) skaala abil.

põletikuvastase aine (NSAID) või DMARD-iga. Selles uuringus osalenud patsientidel oli psoriaatilist artriiti diagnoositud vähemalt 6 kuud varem ja neil esines uuringu ajal vähemalt kerge psoriaatiline haigus. Uuringusse kaasati kõigi psoriaatilise artriidi alatüüpidega patsiendid, sh polüartikulaarne artriit, mille puhul reumatoidsõlmekesi ei esinenud (43%), asümmeetriline perifeerne artriit (30%), distaalsete interfalangeaalliigeste (DIP) artriit (15%), spondüliit koos perifeerse artriidiga (11%) ja mutileeriv artriit (1%). Eelnev ravi TNF-i inhibeeriva ravimiga ei olnud lubatud. Golimumabi või platseebot manustati subkutaanselt iga 4 nädala järel. Patsiendid randomiseeriti gruppidesse, kus neile manustati platseebot, 50 mg golimumabi või 100 mg golimumabi. Patsientidele, kes said platseebot, hakati 24 nädala möödudes manustama Gotenfiat 50 mg. 52. nädalast jätkasid patsiendid avatud pikaajalises jätku-uuringus. Ligikaudu 48% patsientidest jätkas stabiilsete metotreksaadi annuste (≤ 25 mg nädalas) kasutamist. Uuringu esmased ühistulemusnäitajad olid patsientide, kes saavutasid ACR 20 vastuse 14. nädalaks, protsent ja muutus psoriaatilise artriidi modifitseeritud vdH-S üldskooris 24. nädalal võrreldes lähteväärtustega.

Nähud ja sümptomid Võtmetulemused 14. ja 24. nädalal 50 mg annuse puhul on näidatud tabelis 5 ja kirjeldatud allpool.

Vastust täheldati esmasel hindamisel (4. nädalal) pärast golimumabi esimest manustamist. 14. nädalal täheldati sarnaseid ACR 20 vastuseid patsientidel, kellel esinesid järgmised psoriaatilise artriidi alatüübid: polüartikulaarne artriit, mille puhul reumatoidsõlmekesi ei esinenud ja asümmeetriline perifeerne artriit. Teiste psoriaatilise artriidi alatüüpidega patsientide arv oli liiga väike, et selle põhjal tähendusrikast hinnangut anda. Golimumabi saanud patsientide gruppides täheldatud ravivastused olid sarnased olenemata sellest, kas patsiendid kasutasid samaaegselt metotreksaati või mitte. 146 patsiendi hulgast, kes olid randomiseeritud gruppi, kus neile manustati 50 mg golimumabi, olid 104. nädalal sellel samal ravil 70 patsienti. Neist 70 patsiendist oli ACR 20/50/70 vastus vastavalt 64, 46 ja 31 patsiendil. Uuringusse jäänud golimumabiga ravitud patsientidel täheldati 104. nädalast 256. nädalani ACR 20/50/70 ravivastust sarnastes määrades. 14. ja 24. nädalal täheldati ka DAS 28 skaalal statistiliselt olulist vastust (p < 0,05).

Ravi golimumab 50 mg-ga pidurdas perifeerse liigesekahjustuse progresseerumise kiirust võrreldes platseebo raviga 24. nädalal mõõdetuna modifitseeritud vdH-S üldskoori lähteväärtuste muutuste alusel (keskmine ± SD skoor oli platseebo grupis 0,27 ± 1,3 võrreldes näitajatega -0,16 ± 1,3 golimumabi grupis; p = 0,011). 146 patsiendi hulgast, kes olid randomiseeritud gruppi, kus neile manustati golimumabi 50 mg, oli 126 patsiendi kohta olemas röntgeni andmed 52. nädalast − neist 77%-l ei täheldatud progresseerumist võrreldes lähteväärtustega. 104. nädalal olid olemas röntgeni andmed 114 patsiendi kohta, kellest 77%-l ei täheldatud progresseerumist võrreldes lähteväärtustega. Uuringusse jäänud golimumabiga ravitud patsientidel ei täheldatud progresseerumist võrreldes lähteväärtusega 104. nädalast 256. nädalani sarnasel osakaalul patsientidel.

Aksiaalne spondüloartriit täiskasvanutel Anküloseeriv spondüliit täiskasvanutel Golimumabi efektiivsust ja ohutust hinnati mitmekeskuselises, randomiseeritud, topeltpimedas, platseebokontrolliga uuringus (GO-RAISE), milles osales 356 aktiivse anküloseeriva spondüliidiga (kus Bathi anküloseeriva spondüliidi haiguse aktiivsuse indeks BASDAI oli ≥ 4 ja seljavalu visuaalse analoogskaala (VAS) üldskoor oli ≥ 4 skaalal 0 kuni 10 cm) täiskasvanud patsienti. Sellesse uuringusse kaasatud patsientidel oli aktiivne haigus vaatamata käimasolevale või eelnevale ravile NSAID või DMARD-iga ja neid ei olnud varem ravitud TNF-i inhibeeriva ravimiga. Golimumabi või platseebot manustati subkutaanselt iga 4 nädala järel. Patsiendid randomiseeriti gruppidesse, kus neile manustati kas platseebot, 50 mg golimumabi või 100 mg golimumabi. Neil lubati jätkata samaaegset ravi DMARD-iga (metotreksaadi, sulfasalasiini ja/või hüdroksüklorokviiniga). Uuringu esmane tulemusnäitaja oli patsientide protsent, kes saavutas 14. nädalal anküloseeriva spondüliidi hindamise uuringu grupis (Ankylosing Spondylitis Assessment Study Group, ASAS) vastuse 20. Platseebokontrolliga efektiivsuse andmeid koguti ja analüüsiti 24 nädala jooksul. Võtmetulemused 50 mg annuse puhul on näidatud tabelis 6 ja kirjeldatud allpool. Üldiselt ei täheldatud mingeid kliiniliselt olulisi erinevusi golimumab 50 mg ja 100 mg annustamisskeemide efektiivsuses 24 nädalani. Uuringu kava järgi võis uuringu arst oma äranägemise järgi pikaajalises jätku-uuringus olevate patsientide annuseid vahetada golimumab 50 mg ja 100 mg vahel.

Ravile reageerinud patsiendid, % ASAS 20 ASAS 40

ASAS 5/6 * p ≤ 0,001 kõigi võrdluste puhul a n viitab randomiseeritud patsientidele; iga kord hinnatud patsientide tegelik arv võib erinevatel ajahetkedel erinev olla Uuringusse jäänud golimumabiga ravitud patsientidel oli ASAS 20 ja ASAS 40 ravivastusega patsientide osakaal 24. nädalast 256. nädalani sarnane.

Radiograafilise leiuta aksiaalne spondüloartriit täiskasvanutel

GO-AHEAD

Golimumabi ohutust ja efektiivsust hinnati mitmekeskuselises, randomiseeritud, topeltpimedas platseebokontrolliga uuringus (GO-AHEAD), milles osales 197 täiskasvanud patsienti, kellel oli raske aktiivne nr-axSpA (patsiendid, kes vastavad ASAS-klassifikatsiooni aksiaalse spondüloartriidi kriteeriumidele, kuid ei vasta anküloseeriva spondüliidi modifitseeritud New Yorgi kriteeriumidele). Sellesse uuringusse kaasatud patsientidel oli aktiivne haigus (kus BASDAI oli ≥ 4 ja seljavalu visuaalse analoogskaala (VAS) üldskoor ≥ 4, mõlemad skaalal 0 kuni 10 cm) vaatamata käimasolevale või eelnevale ravile NSAID-ga ning nad ei olnud eelnevalt saanud bioloogilist ravi, sh TNF-i vastast ravi. Patsiendid randomiseeriti gruppidesse, kus neile manustati kas platseebot või 50 mg golimumabi subkutaanselt iga 4 nädala järel. 16. nädalal algas uuringu avatud faas, kus kõikidele patsientidele manustati 50 mg golimumabi iga 4 nädala järel kuni 48. nädalani ning milles efektiivsuse hindamine toimus 52. nädalani ja ohutusalaselt jälgiti 60. nädalani. Ligikaudu 93% patsientidest, kes said golimumabi avatud jätku-uuringu algul (16. nädalal), jätkasid seda ravi kuni uuringu lõpuni (52. nädalal). Analüüsiti nii üldpopulatsiooni (AT, n = 197) kui ka objektiivsete põletikunäitajatega (OSI, n = 158, defineeritud CRV taseme tõusu ja/või algandmetes sakroiliidi esinemisega MRT käigus) populatsiooni. Platseebokontrolliga efektiivsuse andmeid koguti ja analüüsiti 16 nädala jooksul. Uuringu esmane tulemusnäitaja oli patsientide hulk, kes saavutas 16. nädalal anküloseeriva spondüliidi hindamise uuringu grupis (ASAS) vastuse 20. Peamised tulemused on toodud tabelis 7 ja kirjeldatud allpool. Uuringu GO-AHEAD põhilised efektiivsuse tulemused 16. nädalal Ravile reageerinud patsiendid, % ASAS 20 40% 71%** 38% 77%** ASAS 40 23% 57%** 23% 60%**

ASAS 5/6 23% 54%** 23% 63%** ASAS osaline remissioon 18% 33%* 19% 35%* ASDAS-C b < 1,3 13% 33%* 16% 35%* BASDAI 50 30% 58%** 29% 59%** Põletiku vähenemine sakroiliakaalses liigeses (SI) MRT põhjal Keskmine muutus SPARCCd MRT Sakroiliakaalse liigese skooris -0,9 -5,3** -1,2 -6,4** a n tähistab randomiseeritud ja ravitud patsiente b Anküloseeriva spondüliidi haigusaktiivsuse skoor, C-reaktiivne valk (AT-Platseebo, n = 90; AT- golimumab 50 mg, n = 88; OSI-Platseebo, n = 71; OSI- golimumab 50 mg, n = 71) c n tähistab patsientide arvu, kellel on MRT andmed nii algtasemel kui ka 16. nädalal d SPARCC (Kanada Spondüloartriidi Uurimise Konsortsium) ** p < 0,0001 golimumab vs. platseebo * p < 0,05 golimumab vs. platseebo Raskelt kulgeva aktiivse nr-axSpA nähtude ja sümptomite statistiliselt oluline paranemine võrreldes platseebogrupiga ilmnes 50 mg golimumabi saanud patsientidel 16. nädalaks (tabel 7). Paranemist täheldati esimesel hindamisel (4. nädal) pärast golimumabi esmast manustamist. MRT-ga mõõdetud SPARCC skoor näitas 50 mg golimumabi saanud patsientidel statistiliselt olulist SI liigespõletiku vähenemist 16. nädalal võrreldes platseebogrupiga (tabel 7). Valu näitajates, hinnatuna üldise seljavalu ja öise seljavalu visuaalsel analoogskaalal, ning haiguse aktiivsuses, mõõdetuna ASDAS C järgi, täheldati samuti statistiliselt olulist paranemist 16. nädalal võrreldes algtasemega patsientidel, kes said 50 mg golimumabi võrreldes platseebot saanutega (p < 0,0001).

Golimumab 50 mg ravi saanud patsientidel täheldati võrreldes platseebot saanud patsientidega statistiliselt olulist paranemist selja liikuvuses, hinnatuna BASMI (Bath Ankylosing Spondylitis Metrology Index) järgi ja füüsilises võimekuses, hinnatuna BASFI järgi (p < 0,0001). Golimumabiga ravitud patsientide tervisega seotud elukvaliteet paranes oluliselt, hinnatuna ASQoL-i ja EQ-5D järgi, ning täheldati füüsiliste ja vaimsete parameetrite paranemist SF-36 järgi. Võrreldes platseebogrupiga paranes oluliselt ka nende produktiivsus, mida hinnati üldise töövõime tõusu järgi ja aktiivsus, mida hinnati WPAI küsimustiku alusel. Kõik eespool kirjeldatud tulemusnäitajad ilmnesid statistiliselt olulistena ka OSI populatsioonis 16. nädalal.

GO-BACK

mõlemal korral näitas kas absoluutset skoori ≥ 2,1 või ravi ärajätmise järgset suurenemist ≥ 1,1 võrreldes 10. kuuga (avatud perioodi lõpp), alustati kliinilise ravivastuse kirjeldamiseks taas golimumabi manustamist üks kord kuus avatud korduvravi faasis.

Täieliku analüüsivalimi populatsioon (2. periood – topeltpime) Ravi n/N % Hinnanguline (95% CI)b p-väärtusb GLM SC QMT 53/63 84,1 50,2 (34,1; 63,6) < 0,001 GLM SC Q2MT 43/63 68,3 34,4 (17,0; 49,7) < 0,001 Platseebo 21/62 33,9 Täielik analüüsivalim hõlmab kõiki randomiseeritud osalejaid, kes saavutasid 1. perioodil mitteaktiivse haiguse ja said vähemalt ühe annuse pimendatud uuringu ravi. a Määratletud kui ASDAS kahel järjestikusel visiidil, mis mõlemal korral näitas kas absoluutset skoori ≥ 2,1 või ravi ärajätmise järgset suurenemist ≥ 1,1 võrreldes 10. kuuga (23. visiit). b I tüüpi veamäära mitme ravivõrdluse (GLM SC QMT vs. platseebo ja GLM SC Q2MT vs. platseebo) puhul kontrolliti järjestikuse (astmelise vähendamise) testimise protseduuri abil. Tuletatud stratifitseeritud Miettineni ja Nurmineni meetodi põhjal, kusjuures stratifitseerimistegur oli CRV tase (> 6 mg/l või ≤ 6 mg/l). Osalejad, kes katkestasid ravi 2. perioodil enneaegselt ja enne „ägenemist“, loetakse „ägenemisega“ uuritavateks. n = osalejate koguarv; n = ägenemiseta osalejate arv; GLM = golimumab; SC = subkutaanne, QMT = manustamine üks kord kuus; Q2MT = manustamine iga kahe kuu järel. Joonisel 1 on näidatud esimese ägenemiseni kulunud aja erinevus ravi ärajätmise rühma ja kummagi golimumabi ravirühma vahel (logaritmilise astaktesti (log-rank) p < 0,0001 kummagi võrdluse puhul). Platseeborühmas algasid ägenemised ligikaudu 2 kuud pärast golimumabi kasutamise lõpetamist, kusjuures enamik ägenemisi esinesid 4 kuu jooksul pärast ravi lõpetamist (joonis 1).

Joonis 1: Kaplani-Meieri analüüs: aeg esimese ägenemiseni

Haavandiline koliit täiskasvanutel Golimumabi efektiivsust hinnati kahes randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrolliga kliinilises uuringus täiskasvanud patsientidel.

Induktsioonravi uuringus (PURSUIT-Induction) hinnati mõõduka kuni raske aktiivse haavandilise koliidiga (Mayo skoor 6 kuni 12; endoskoopia alaskoor ≥ 2) patsiente, kes ei allunud adekvaatselt tavapärasele ravile või kellel esines tavapärase ravi suhtes talumatus või kes pidid võtma kortikosteroide. Uuringu annuse määramise osas randomiseeriti 761 patsienti saama kas subkutaanselt 400 mg golimumabi 0. nädalal ja 200 mg 2. nädalal või subkutaanselt 200 mg golimumabi 0. nädalal ja 100 mg 2. nädalal või subkutaanselt platseebot 0-nädalal ja 2. nädalal. Samal ajal olid lubatud püsivates annustes suu kaudu manustatud aminosalitsülaadid, kortikosteroidid ja/või immunomoduleerivad ained. Antud uuringus hinnati golimumabi efektiivsust 6 nädala jooksul.

Säilitusravi uuringu (PURSUIT-Maintenance) tulemused põhinesid 456 patsiendi hindamisel, kes saavutasid kliinilise ravivastuse pärast eelnevat induktsioonravi golimumabiga. Patsiendid

Uuringute PURSUIT-Induction ja PURSUIT-Maintenance peamised efektiivsusnäitajad Patsientide protsent Kliinilise ravivastusega 30% 51%** patsiendid 6. nädalala Kliinilise remissiooniga 6% 18%** patsiendid 6. nädalalb Limaskesta paranemisega 29% 42%* patsiendid 6. nädalalc Patsientide protsent Ravivastuse säilitamine (kliinilise ravivastusega patsiendid 31% 47%* 50%** 54 nädala jooksul)e Püsiv remissioon (kliinilise remissiooniga patsiendid nii 16% 23%g 28%*

30. nädalal kui ka 54. nädalal)f

sisenenud patsientide seas püsis isikute osakaal, kes kortikosteroide enam kasutama ei hakanud, üldiselt samasugusena 216. nädalani.

Ligikaudu 63% patsientidest, kes said golimumabi jätku-uuringu alguses, jätkasid ravi kuni uuringu lõpuni (viimane golimumabi annus manustati 212. nädalal).

Lapsed Haavandiline koliit lastel Simponi ohutust ja efektiivsust hinnati III faasi mitmekeskuselises avatud uuringus (PURSUIT 2), millesse kaasati 2…17-aastased lapsed, kellel oli mõõdukas kuni raske aktiivne haavandiline koliit, mida määratleti kui ravieelset Mayo koguskoori 6 kuni 12 (kaasa arvatud), endoskoopia alaskooriga ≥ 2. Varem TNF-α vastaste ainetega ravi saanud lapsed uuringusse ei sobinud. Enamik neist 69 osalejast (97,1%) said haavandilise koliidi tõttu ravimeid (kortikosteroidid, immunomodulaatorid ja/või 5-ASA); 52,2% osalejatest said kortikosteroide ning 88,4% said suukaudset 5-ASA-t. Osalejate keskmine vanus oli 13,4 aastat (vahemik 4…17). 53,6% (37) osalejatest olid naissoost. Keskmine kehakaal oli 52,4 kg (vahemik 16…107). Kogu golimumabi populatsiooni ravieelsed haiguse omadused olid representatiivsed ka mõõduka kuni raske aktiivse haavandilise koliidiga laste puhul.

Induktsioonravi faasis (0-nädal kuni 6. nädal) manustati lastele 0-nädalal ja 2. nädalal subkutaanselt golimumabi annus vastavalt kehakaalule. Lapsed kehakaaluga ≥ 45 kg said fikseeritud induktsioonannused 200 mg subkutaanselt 0-nädalal ja 100 mg 2. nädalal. Lapsed kehakaaluga < 45 kg said kehapinna alusel kohandatud induktsioonannused 120 mg/m2 (kuni maksimaalse annuseni 200 mg) subkutaanselt 0-nädalal ja 60 mg/m2 (kuni maksimaalse annuseni 100 mg) subkutaanselt 2. nädalal. 6. nädalal hinnati lapsi ravimi efektiivsuse ja ohutuse osas. Golimumabile kliinilise ravivastuse (Mayo koguskoori langus ≥ 30% ja ≥ 3 punkti võrra võrreldes lähtetasemega, millega kaasneb pärasoole veritsuse alaskoori langus ≥ 1 võrra või pärasoole veritsuse alaskoor 0 või 1 kohaliku endoskoopia alaskoori järgi) saavutanud lapsed jätkasid säilitusravi faasis (6. nädal kuni 54. nädal) ravi subkutaanse golimumabi annusega 100 mg (lapsed kehakaaluga ≥ 45 kg) või 60 mg/m2 (lapsed kehakaaluga < 45 kg) iga 4 nädala järel kuni 50. nädalani. Lastele, kes ei olnud 6. nädalaks ravivastust saavutanud, võidi manustada lisaannused 6. nädalal ja 10. nädalal, millele järgnes ravivastuse hindamine 14. nädalal, et teha kindlaks, kas need lapsed jätkavad golimumabi manustamist iga 4 nädala järel kuni 50. nädalani. Säilitusravi faasi alustanud 41 lapsest püsisid 54. nädalani uuringus 39 last (neile tehti Mayo koguskoori efektiivsushindamine).

Mayo skoori abil mõõdetud kliinilise remissiooni esmane tulemusnäitaja määratleti Mayo skoorina ≤ 2 punkti, millest ükski individuaalne alaskoor ei olnud > 1 (kohaliku endoskoopia spetsialisti poolt hinnatud Mayo endoskoopia alaskoori alusel). 6. nädalal esines kliiniline remissioon kokku 22 lapsel (31,9%). 54. nädalal oli kliinilises remissioonis 31,7% lastest, kellel esines kliiniline remissioon 6. nädalal.

Uuringute PURSUIT 2–Induction ja PURSUIT 2–Maintenance peamised efektiivsusenäitajad PURSUIT 2–Induction

Esmane tulemusnäitaja Golimumab Isikud, kes olid 6. nädalal Mayo skoori alusel kliinilises remissioonis 22 (31,9%) Peamised teisesed tulemusnäitajad

6. nädalal kliinilises remissioonis isikudb 39 (56,5%)

6. nädalal endoskoopilise paranemisega isikudc 28 (40,6%)

PURSUIT 2–Maintenance Peamised teisesed tulemusnäitajad Golimumab Isikud, kes olid 54. nädalal Mayo skoori alusel 13 (31,7%) kliinilises remissioonisa,e

54. nädalal endoskoopilise paranemisega isikudc 15 (36,6%)

54. nädalal Mayo skoori alusel kliinilises 12 (54,5%)

remissioonis isikud, osalejatest, kes olid kliinilises remissioonis 6. nädalala,d,e n = patsientide arv a Kliinilist remissiooni määratleti kui Mayo skoori ≤ 2 punkti, millest ükski individuaalne alaskoor ei ole > 1. b Kliinilist ravivastust määratleti kui Mayo skoori langust ≥ 30% ja ≥ 3 punkti võrra võrreldes lähtetasemega, millega kaasneb pärasoole veritsuse alaskoori langus ≥ 1 võrra või pärasoole veritsuse alaskoor 0 või 1. c Endoskoopilist paranemist määratleti kui endoskoopia alaskoori 0 või 1 kohaliku endoskoopia järgi. d Nimetaja moodustavad patsiendid, kes olid 6. nädalal kliinilises remissioonis. e Isikud, kellel puudus 54. nädalal endoskoopia skoor, loeti nende hulka, kellel puudus kliiniline remissioon. Immunogeensus Golimumabi-vastased antikehad võivad tekkida golimumabiga ravi ajal. Golimumabi-vastaste antikehade teke võib olla seotud golimumabi süsteemse ekspositsiooni vähenemisega, kuid antikehade tekke ja efektiivsuse vahel ei ole täheldatud ilmset seost. Golimumabi-vastaste antikehade olemasolu võib suurendada süstekoha reaktsioonide riski (vt lõik 4.8).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Eritumine Golimumabi süsteemne kliirens oli hinnanguliselt 6,9 ± 2,0 ml/kg ööpäevas. Terminaalne poolväärtusaeg oli tervetel isikutel hinnanguliselt ligikaudu 12 ± 3 päeva ja samasuguseid väärtusi täheldati ka reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi, anküloseeriva spondüliidi või haavandilise koliidiga patsientidel.

vaatamata ravile metotreksaadiga) oli keskmine (± standardhälve) minimaalne

tasakaalukontsentratsioon seerumis ligikaudu 0,6 ± 0,4 g/ml, ligikaudu 0,5 ± 0,4 g/ml aktiivse psoriaatilise artriidiga patsientidel ning ligikaudu 0,8 ± 0,4 g/ml anküloseeriva spondüliidiga patsientidel. Golimumabi keskmine minimaalne tasakaalukontsentratsioon seerumis nr-axSpA patsientidel oli sarnane anküloseeriva spondüliidiga patsientidega, kes manustasid subkutaanselt 50 mg golimumabi iga 4 nädala järel. Reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi või anküloseeriva spondüliidiga patsientidel, kes ei saanud samaaegselt metotreksaati, olid golimumabi minimaalsed tasakaalukontsentratsioonid vereplasmas ligikaudu 30% võrra väiksemad kui patsientidel, kes said golimumabi koos metotreksaadiga. Piiratud arvul reumatoidartriidiga patsientidel, keda raviti subkutaanse golimumabiga 6 kuu jooksul, vähendas metotreksaadi samaaegne kasutamine golimumabi näivat kliirensit ligikaudu 36% võrra. Samas näitas populatsiooni farmakokineetiline analüüs, et NSAID-de, suukaudselt manustatavate kortikosteroidide või sulfasalasiini samaaegne kasutamine ei mõjutanud golimumabi näivat kliirensit.

Pärast 200 mg ja 100 mg golimumabi induktsioonannuseid vastavalt 0-nädalal ja 2. nädalal ning seejärel 50 mg või 100 mg golimumabi säilitusannuste subkutaanset manustamist iga 4 nädala järel haavandilise koliidiga patsientidele, saavutati golimumabi tasakaalukontsentratsioon seerumis ligikaudu 14 nädalat peale ravi algust. Säilitusravi ajal iga nelja nädala järel subkutaanselt manustatud 50 mg või 100 mg golimumabi tulemusel oli keskmine minimaalne tasakaalukontsentratsioon seerumis vastavalt 0,9 ± 0,5 g/ml ja 1,8 ± 1,1 g/ml.

Haavandilise koliidiga patsientidele, keda raviti iga nelja nädala järel subkutaanselt manustatud 50 mg või 100 mg golimumabi annustega, ei avaldanud samaaegne immunomodulaatorite manustamine olulist mõju golimumabi minimaalsele tasakaalukontsentratsioonile.

Patsientidel, kellel olid tekkinud antikehad golimumabi suhtes, oli golimumabi minimaalne tasakaalukontsentratsioon üldiselt väike (vt lõik 5.1).

Haavandiline koliit lastel Golimumabi farmakokineetika oli haavandilise koliidiga lastel ja täiskasvanud patsientidel sarnane. Populatsiooni farmakokineetika kinnitas, et Simponi soovitatava raviskeemiga saavutati lastel täiskasvanutega sarnased või veidi suuremad golimumabi seerumikontsentratsioonid kogu kehakaaluvahemiku lõikes.

Kehakaalu mõju farmakokineetikale Esines kalduvus golimumabi suuremale näivale kliirensile suurema kehakaalu puhul (vt lõik 4.2).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, reproduktsiooni- ja arengutoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Mutageensuse uuringuid, fertiilsuse uuringuid loomadel ega pikaajalisi kartsinogeensuse uuringuid ei ole golimumabiga läbi viidud.

reesusmakaakidele (Cynomolgus ahvid) manustati golimumabi, ei täheldatud toksilisust emasloomale, embrüotoksilisust ega teratogeensust.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Histidiin Histidiinmonohüdrokloriidmonohüdraat Trehaloos Polüsorbaat 80 (E 433) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Sobivusuuringute puudumise tõttu ei tohi seda ravimpreparaati teiste ravimitega segada.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

Kui Gotenfia’t on säilitatud toatemperatuuril, ei tohi seda enam külmkappi tagasi panna. Gotenfia tuleb ära visata, kui seda ei ole kasutatud toatemperatuuril hoidmise 15 päeva jooksul.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Gotenfia 100 mg süstelahus süstlis 1 ml lahust (I tüüpi klaasist) süstlis, millele on kinnitatud nõel (roostevabast terasest) ja nõelakate (kummist, mis sisaldab lateksit). Gotenfia on saadaval pakendites, mis sisaldavad 1 süstli või 3 süstlit. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Gotenfia tarnitakse ühekordseks kasutamiseks mõeldud süstlis. Igas pakendis on juhised, kus kirjeldatakse põhjalikult süstli kasutamist. Pärast külmkapist väljavõtmist tuleb süstlil lasta soojeneda toatemperatuurini, oodates ligikaudu 30 minutit enne Gotenfia süstimist. Süstlit ei tohi loksutada.

Lahus on selge kuni kergelt opalestseeruv, värvusetu kuni helekollane. Gotenfia’t ei tohi kasutada, kui lahus on kaotanud värvi, on hägune või sisaldab nähtavaid võõrosakesi.

Üldised juhised Gotenfia süstli ettevalmistamiseks ja manustamiseks on toodud pakendi infolehes.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

STADA Arzneimittel AG Stadastrasse 2–18 61118 Bad Vilbel Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/25/2009/003 [1 süstel] EU/1/25/2009/004 [3 süstlit]

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 10.02.2026

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne teave selle ravimpreparaadi kohta on Euroopa Ravimiameti kodulehel: https://www.ema.europa.eu.

A. BIOLOOGILISE TOIMEAINE TOOTJA JA RAVIMIPARTII KASUTAMISEKS VABASTAMISE EEST VASTUTAV TOOTJA

B. HANKE- JA KASUTUSTINGIMUSED VÕI PIIRANGUD

C. MÜÜGILOA MUUD TINGIMUSED JA NÕUDED

D. RAVIMPREPARAADI OHUTU JA EFEKTIIVSE KASUTAMISE TINGIMUSED JA PIIRANGUD

A. BIOLOOGILISE TOIMEAINE TOOTJA JA RAVIMIPARTII KASUTAMISEKS VABASTAMISE EEST VASTUTAV TOOTJA

Bioloogilise toimeaine tootja nimi ja aadress

Bio-Thera Solutions, Ltd. 155 Yaotianhe street, Huangpu District, Guangzhou, Guangdong, 511356, Hiina

Ravimipartii kasutamiseks vabastamise eest vastutava tootja nimi ja aadress

STADA Arzneimittel AG Stadastrasse 2–18 61118 Bad Vilbel Saksamaa

B. HANKE- JA KASUTUSTINGIMUSED VÕI PIIRANGUD

Piiratud tingimustel väljastatav retseptiravim (vt I lisa: Ravimi omaduste kokkuvõte, lõik 4.2).

C. MÜÜGILOA MUUD TINGIMUSED JA NÕUDED

Perioodilised ohutusaruanded

Nõuded asjaomase ravimi perioodiliste ohutusaruannete esitamiseks on sätestatud direktiivi 2001/83/EÜ artikli 107c punkti 7 kohaselt liidu kontrollpäevade loetelus (EURD loetelu) ja iga hilisem uuendus avaldatakse Euroopa ravimite veebiportaalis.

D. RAVIMPREPARAADI OHUTU JA EFEKTIIVSE KASUTAMISE TINGIMUSED JA PIIRANGUD

Riskijuhtimiskava

Müügiloa hoidja peab nõutavad ravimiohutuse toimingud ja sekkumismeetmed läbi viima vastavalt müügiloa taotluse moodulis 1.8.2 esitatud kokkulepitud riskijuhtimiskavale ja mis tahes järgmistele ajakohastatud riskijuhtimiskavadele.

Ajakohastatud riskijuhtimiskava tuleb esitada:

Euroopa Ravimiameti nõudel;
kui muudetakse riskijuhtimissüsteemi, eriti kui saadakse uut teavet, mis võib oluliselt mõjutada riski/kasu suhet, või kui saavutatakse oluline (ravimiohutuse või riski minimeerimise) eesmärk.

Riski minimeerimise lisameetmed

Teavitusprogrammi kuulub patsiendikaart, mida patsient peab hoidma enda käes. Kaart on ette nähtud kuupäevade ja spetsiifiliste testitulemuste ülesmärkimiseks ja meeles pidamiseks. Selle abil on patsiendil lihtsam anda olulist infot selle ravimpreparaadiga toimuva ravi kohta teda raviva(te)le tervishoiutöötaja(te)le. Patsiendikaardil on kirjas järgmised põhipunktid:

Meeldetuletus patsiendile, et ta peab näitama patsiendikaarti kõigile teda ravivatele tervishoiutöötajatele, ka vältimatu abi tingimustes, ning teade tervishoiutöötajatele, et patsient kasutab Gotenfia’t.
Teade, et vajalik on dokumenteerida ravimi nimi ja partii number.

Nõue dokumenteerida tuberkuloosi sõeltestide tüüp, kuupäev ja tulemus.
Et ravi Gotenfia’ga võib suurendada riski tõsise infektsiooni, oportunistlike infektsioonide, tuberkuloosi ja B-hepatiidi reaktiveerumise tekkeks ning läbimurdeinfektsiooni tekkeks pärast elusvaktsiinide manustamist imikutele, kes üsasiseselt puutusid kokku golimumabiga; ning millal võtta ühendust oma tervishoiutöötajaga.
Ravimi välja kirjutanud arsti kontaktandmed.

VÄLISPAKENDIL PEAVAD OLEMA JÄRGMISED ANDMED

SÜSTLI PAPPKARP

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Gotenfia 50 mg süstelahus süstlis golimumabum

2. TOIMEAINE(TE) SISALDUS

Üks 0,5 ml süstel sisaldab 50 mg golimumabi.

3. ABIAINED

Histidiin, histidiinmonohüdrokloriidmonohüdraat, trehaloos, polüsorbaat 80 (E433), süstevesi.

4. RAVIMVORM JA PAKENDI SUURUS

Süstelahus süstlis 1 süstel 3 süstlit

5. MANUSTAMISVIIS JA –TEE(D)

Mitte loksutada. Enne ravimi kasutamist lugege pakendi infolehte. Subkutaanne

6. ERIHOIATUS, ET RAVIMIT TULEB HOIDA LASTE EEST VARJATUD JA

KÄTTESAAMATUS KOHAS

Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

7. TEISED ERIHOIATUSED (VAJADUSEL)

Nõelakate sisaldab latekskummi. Lisateabe saamiseks lugege pakendi infolehte.

8. KÕLBLIKKUSAEG

EXP EXP, kui on hoitud toatemperatuuril ___________________

9. SÄILITAMISE ERITINGIMUSED

Hoida külmkapis.

Mitte lasta külmuda. Hoida süstel välispakendis valguse eest kaitstult. Ühekordselt võib hoida kuni 15 päeva toatemperatuuril (kuni 25 °C), kuid mitte kauem kui kõlblikkusaeg.

10. ERINÕUDED KASUTAMATA JÄÄNUD RAVIMPREPARAADI VÕI SELLEST

TEKKINUD JÄÄTMEMATERJALI HÄVITAMISEKS, VASTAVALT VAJADUSELE

11. MÜÜGILOA HOIDJA NIMI JA AADRESS

STADA Arzneimittel AG Stadastrasse 2–18 61118 Bad Vilbel Saksamaa

12. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/25/2009/001 [1 süstel] EU/1/25/2009/002 [3 süstlit]

13. PARTII NUMBER

14. RAVIMI VÄLJASTAMISTINGIMUSED

15. KASUTUSJUHEND

16. TEAVE BRAILLE’ KIRJAS (PUNKTKIRJAS)

gotenfia 50 mg

17. AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – 2D-VÖÖTKOOD

Lisatud on 2D-vöötkood, mis sisaldab ainulaadset identifikaatorit.

18. AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – INIMLOETAVAD ANDMED

PC SN NN

MINIMAALSED ANDMED, MIS PEAVAD OLEMA VÄIKESEL VAHETUL SISEPAKENDIL

SÜSTLI SILT

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS JA MANUSTAMISTEE(D)

Gotenfia 50 mg süstel golimumabum s.c.

2. MANUSTAMISVIIS

3. KÕLBLIKKUSAEG

4. PARTII NUMBER

5. PAKENDI SISU KAALU, MAHU VÕI ÜHIKUTE JÄRGI

50 mg/0,5 ml

6. MUU

VÄLISPAKENDIL PEAVAD OLEMA JÄRGMISED ANDMED

SÜSTLI PAPPKARP

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Gotenfia 100 mg süstelahus süstlis golimumab

2. TOIMEAINE(TE) SISALDUS

Üks 1 ml süstel sisaldab 100 mg golimumabi.

3. ABIAINED

Histidiin, histidiinmonohüdriidkloriidmonohüdraat, trehaloos, polüsorbaat 80 (E 433), süstevesi.

4. RAVIMVORM JA PAKENDI SUURUS

Süstelahus süstlis 1 süstel 3 süstlit

5. MANUSTAMISVIIS JA –TEE(D)

Mitte loksutada. Enne ravimi kasutamist lugege pakendi infolehte. Subkutaanne

6. ERIHOIATUS, ET RAVIMIT TULEB HOIDA LASTE EEST VARJATUD JA

KÄTTESAAMATUS KOHAS

Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

7. TEISED ERIHOIATUSED (VAJADUSEL)

Nõelakate sisaldab latekskummi. Lisateabe saamiseks lugege pakendi infolehte.

8. KÕLBLIKKUSAEG

EXP EXP, kui on hoitud toatemperatuuril ___________________

9. SÄILITAMISE ERITINGIMUSED

Hoida külmkapis. Mitte lasta külmuda.

Hoida süstel välispakendis valguse eest kaitstult. Ühekordselt võib hoida kuni 15 päeva toatemperatuuril (kuni 25 °C), kuid mitte kauem kui kõlblikkusaeg.

10. ERINÕUDED KASUTAMATA JÄÄNUD RAVIMPREPARAADI VÕI SELLEST

TEKKINUD JÄÄTMEMATERJALI HÄVITAMISEKS, VASTAVALT VAJADUSELE

11. MÜÜGILOA HOIDJA NIMI JA AADRESS

STADA Arzneimittel AG Stadastrasse 2–18 61118 Bad Vilbel Saksamaa

12. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/25/2009/003 [1 süstel] EU/1/25/2009/004 [3 süstlit]

13. PARTII NUMBER

14. RAVIMI VÄLJASTAMISTINGIMUSED

15. KASUTUSJUHEND

16. TEAVE BRAILLE’ KIRJAS (PUNKTKIRJAS)

gotenfia 100 mg

17. AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – 2D-VÖÖTKOOD

Lisatud on 2D-vöötkood, mis sisaldab ainulaadset identifikaatorit.

18. AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – INIMLOETAVAD ANDMED

PC SN NN

MINIMAALSED ANDMED, MIS PEAVAD OLEMA VÄIKESEL VAHETUL SISEPAKENDIL

SÜSTLI SILT

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS JA MANUSTAMISTEE(D)

Gotenfia 100 mg süstel golimumabum s.c.

2. MANUSTAMISVIIS

3. KÕLBLIKKUSAEG

4. PARTII NUMBER

5. PAKENDI SISU KAALU, MAHU VÕI ÜHIKUTE JÄRGI

100 mg/1 ml

6. MUU

PATSIENDIKAART

Sellele ravimile kohaldatakse täiendavat järelevalvet. See võimaldab kiiresti tuvastada uut ohutusteavet. Teie saate aidata, teatades kõigist tekkinud kõrvaltoimetest. Vaadake pakendi infolehte kõrvaltoimetest teatamise kohta.

See patsiendikaart sisaldab olulist ohutusalast teavet, mida te peate teadma enne ravi alustamist Gotenfia’ga ja ravi ajal.

Näidake seda kaarti kõigile teie ravis osalevatele arstidele.

1. Infektsioonid

Kui te saate ravi Gotenfia’ga, võivad teil kergemini tekkida infektsioonid. Infektsioonid võivad kiiremini progresseeruda ja olla raskema kuluga. Lisaks võivad uuesti tekkida mõned teil varem esinenud infektsioonid. 1.1. Enne ravi Gotenfia’ga

Rääkige oma arstile, kui teil on mõni infektsioon. Teid ei tohi ravida Gotenfia’ga, kui teil on tuberkuloos või mõni muu raske infektsioon.
Teid tuleb kontrollida tuberkuloosi suhtes. On väga tähtis, et te ütleksite oma arstile, kui te olete kunagi tuberkuloosi põdenud või kui te olete olnud lähedas kontaktis kellegagi, kellel on olnud tuberkuloos. Paluge oma arstil märkida siia teie viimas(t)e tuberkuloosikontrolli(de) kuupäev(ad) ja tulemus(ed): Test ___________________ Test ___________________ Kuupäev _______________ Kuupäev _______________ Tulemus _______________ Tulemus _______________
Rääkige oma arstile, kui te teate või kahtlustate, et olete hepatiit B viiruse kandja.

1.2. Ravi ajal ja pärast ravi Gotenfia’ga

Kui teil tekivad infektsiooni sümptomid, nagu palavik, väsimus, (püsiv) köha, hingeldus või gripitaolised sümptomid, kehakaalu langus, öine higistamine, kõhulahtisus, haavad, hammastega seotud probleemid ja kõrvetustunne urineerimisel, pöörduge otsekohe arsti poole.

2. Rasedus ja vaktsineerimised

Kui teile manustati Gotenfia’t raseduse ajal, on tähtis teatada sellest oma lapse arstile, enne kui teie laps saab mis tahes vaktsiine. Teie lapsele ei tohi manustada nn elusvaktsiine, nagu BCG (kasutatakse tuberkuloosi profülaktikaks) 6 kuu jooksul pärast seda, kui te saite viimase raseduse ajal tehtud Gotenfia süste.

3. Gotenfia ravi kuupäevad

1. manustamine: _______________________

Järgnevad manustamised: ______________________________________________

On tähtis, et nii teie kui ka teie arst märgiksite üles ravimi nime ja partii numbri.

4. Muu teave

Patsiendi nimi: _____________________

Arsti nimi: _____________________ Arsti telefon: _____________________

Alati kui te lähete mis tahes arsti juurde, võtke palun kindlasti kaasa ka nimekiri kõigist teistest ravimitest, mida te kasutate.

Hoidke seda kaarti enda juures veel 6 kuud pärast Gotenfia viimase annuse saamist, sest kõrvaltoimed võivad ilmneda kaua aega pärast Gotenfia viimase annuse manustamist.

Enne kui te alustate selle ravimi kasutamist, lugege hoolikalt Gotenfia pakendi infolehte.

Gotenfia - Ravimi omaduste kokkuvõte

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

3. RAVIMVORM

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

4.2 Annustamine ja manustamisviis

4.3 Vastunäidustused

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

4.8 Kõrvaltoimed

4.9 Üleannustamine

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

14. nädal 33% 55%* 18% 35%* NA NA

24. nädal 28% 60%* 16% 31% 49% 62%

52. nädal NA NA NA NA 52% 60%

14. nädal 10% 35%* 7% 15% NA NA

24. nädal 14% 37%* 4% 16%* 29% 40%

52. nädal NA NA NA NA 36% 42%

14. nädal 4% 14% 2% 10% NA NA

24. nädal 5% 20%* 2% 9% 16% 24%

52. nädal NA NA NA NA 22% 28%

30. nädalal kui ka 54. nädalal)f

6. nädalal kliinilises remissioonis isikudb 39 (56,5%)

6. nädalal endoskoopilise paranemisega isikudc 28 (40,6%)

54. nädalal endoskoopilise paranemisega isikudc 15 (36,6%)

54. nädalal Mayo skoori alusel kliinilises 12 (54,5%)

5.2 Farmakokineetilised omadused

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

6.2 Sobimatus

6.3 Kõlblikkusaeg

6.4 Säilitamise eritingimused

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

7. MÜÜGILOA HOIDJA

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

3. RAVIMVORM

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

4.2 Annustamine ja manustamisviis

4.3 Vastunäidustused

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

4.8 Kõrvaltoimed

4.9 Üleannustamine

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

14. nädal 33% 55%* 18% 35%* NA NA

24. nädal 28% 60%* 16% 31% 49% 62%

52. nädal NA NA NA NA 52% 60%

14. nädal 10% 35%* 7% 15% NA NA

24. nädal 14% 37%* 4% 16%* 29% 40%

52. nädal NA NA NA NA 36% 42%

14. nädal 4% 14% 2% 10% NA NA

24. nädal 5% 20%* 2% 9% 16% 24%

52. nädal NA NA NA NA 22% 28%

30. nädalal kui ka 54. nädalal)f

6. nädalal kliinilises remissioonis isikudb 39 (56,5%)

6. nädalal endoskoopilise paranemisega isikudc 28 (40,6%)

54. nädalal endoskoopilise paranemisega isikudc 15 (36,6%)

54. nädalal Mayo skoori alusel kliinilises 12 (54,5%)

5.2 Farmakokineetilised omadused

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

6.2 Sobimatus

6.3 Kõlblikkusaeg